Kallid sõbrad!

Kauneid jõule, lõbusat aastavahetust ja vahvat uut aastat teile kõigile!

Pisut kurvad jõulud

Kõigile neile, kes tavatsesid küsida, kas mu jänes elab ikka veel, olgu nüüd öeldud, et tänasest on vastus "ei". Eile, kui kodust läksime, oli veel (vähemalt pealtnäha) kõik korras, aga täna, kui koju tagasi jõudsime ja tahtsin talle süüa anda, ei reageerinud ta enam minu paile. Tema aeg oli otsa saanud. Esimest korda 20 aasta jooksul ei ole mul nüüd ühtegi lemmiklooma.

Puhka rahus, Haku.

Jälle korralik

Novembri algusest olen jälle korralik. Enam ei saa iga päev lõunani magada ja poole ööni üleval passida. Selle asemel ärkan tööpäeviti kell 6.30. Senini vähemalt olen enam-vähem sel ajal suutnud ennast voodist välja ajada ja õigel ajal ka kodust väljuda. Pool tundi jalutamist ja olengi tööl. Jala tööl käimine mulle meeldib. Päev on kohe kuidagi erksam. Sel nädalal käisin ka tervisekontrollis ära. Tunnistati töökõlbulikuks. :) Arst kiitis mind, kui ütlesin, et käin jala tööl ja lisaks veel trennis ka. Nojah, viimasega on tegelikult selles kuus üsna kehvasti olnud, sest aega selleks napib. Enne taas tööinimeseks hakkamist sai endale võetud mõningaid kohustusi, mida endiselt täita tuleb ja seetõttu väga palju vaba aega üle ei jää. Mõned trennid olen siiski suutnud ajagraafikusse mahutada.

Kui ei tea, ei oska tahtagi, aga kui tead ...

Teadmatus on vahel õnnistus. Et kui ei tea asjast midagi, siis ei oska ka seda tahta. See on ilmselt üks põhjus, mispärast pole suudetud mind näiteks mäesuusaretkedele kaasa meelitada. Pole kunagi proovinud, ei tea, millest ilma jään. Sama lugu oli peegelkaameratega. Ei teadnud, ei tundnud võimalusi, käib mulle seebikas küll. Nüüd on siis see õnnis teadmatus rikutud. Kuna projekti raames sai ühele organisatsioonile selline korralikum kaamera (Canon EOS 600D) soetatud, siis tuli sellega kaasa ka tasuta 3-tunnine koolitus. Kuigi kaamera kuulub organisatsioonile, oli koolitus mõeldud siiski vaid ühele ja nii ma sinna siis sattusingi. 3 tundi möödus nagu lennates. Tulemuseks see, et nüüd ma tean (vähemalt osaliselt), mida sellega teha saab. Ja nüüd ma mõtlen, et küll oleks vahva, kui päris endal ka selline kaamera oleks. Oli seda siis nüüd vaja.... Ja kõik need, kellel on mõni taoline Canoni kaamera, olge valmis selleks, et kui selle minu kätte annate, ei pruugi ma enam rohelise ruudukese režiimis pilti teha, vaid katsetan ikka Av-ga. :)

Jutujärjega jätkates

See oli aasta tagasi, kui me jupikesega väljas rokkisime. Aasta tagasi, kui ta tuli ja ... jäi. Nojah, kui aus olla siis paar korda on see jäämine sattunud küsimärgi alla, aga praegu on ta olemas. Tuli koos oma harjumuste ja kiiksudega ning oli sunnitud kohtuma minu harjumuste ja kiiksudega. Vahel neid vaikides aktsepteerides, vahel kritiseerides. Mõnda kriitikat olen arvesse võtnud, mõnda lihtsalt ignoreerinud. Aga üldiselt me klapime. Hämmastav, aga me mõtleme päris palju samal ajal samu asju. Väljend "ma just mõtlesin seda sama" on üsna tavaline meie puhul, aga ikkagi teeb heameelt, kui seda kuulen või mõtlen. Aeg-ajalt ta siiski üllatab mind. Vahel mõne väljaütlemisega, vahel mõne teoga, vahel sellega, et on kuulda võtnud midagi, mida ma varem öelnud olen.
Mida toob tulevik? Eks näis. Planeerida ei ole eriti mõtet, sest plaanidel on kombeks muutuda.

Rattarikkad päevad

Eelmisel nädalal olin kaks päeva rattasõidu maailmas. Neljapäeval oli rattateemaline konverents ja reedel avanes võimalus tunda saada, mida ja mismoodi tehakse rattakoolitusel.

Konverentsi raames joonistus küllaltki selgelt välja erinev nägemus asjadest nende vahel, kes enamasti rohkem sportimiseks ratast kasutavad ja nende vahel, kelle jaoks ratas põhiliselt transpordivahend on. Viimaseid esindas küllaltki tuliselt ka konverentsi moderaator. Kohati tuli sealt ikka väga peeneid torkeid mõningate riigiasutuste või komisjonide suunas, aga seda kõik nii leebel ja malbel toonil, et kui sisusse ei süvenenud ja tausta ei teadnud, siis ei pruukinudki aru saada, kui terav see torge oli.
Üks päris huvitav töötuba oli see, kus arutleti igapäevase rattasõidu üle - kas on siis ainult hulludele (siinkohal pean ennast ilmselt ka nende hullude sekka arvama) või võiks seda tegelikult kõik teha. Enamus müüte sai tegelikult kummutatud, aga tõsiasi on see, et kui tahtmist ei ole, siis leiab alati vabandusi. Kui tahtmine on, siis leitakse võimalus.

Reedene päev oli äärmiselt vahva. Koolitajaks oli oma ala proff Londonist. Tuleb tunnistada, et minu jaoks oli see esimene rattakoolitus. Selgus, et tegelikult peaks mõningaid asju tegema teisiti kui ma seni harjunud olen. Nojah, kui õpetada näiteks last, siis kindlasti tuleks õigesti asju õpetada, aga see, kas mul õnnestub mõningaid harjumusi muuta (näiteks õige ratta selga minek ja pedaali asend seisma jäädes), on juba iseasi. Eks seal kohati tõdeti ka, et algajale on lihtsam õpetada, kuna tal ei ole veel välja kujunenud valesid harjumusi. Koolituse üks põnevamaid osasid oli linnasõit. Kuna enamusel olid helkurvestid kaasas siis tekkis tunne nagu karjal lasteaia lastel, kes õpetaja saatel linnas ringi jalutavad. Mõju, mida me teistele liiklejatele omasime, oli siiski kindlasti suurem. Enamus vaatas väga üllatunult seda hulka inimesi. Eks me viisakalt viipasime või naeratasime ka, kui auto viisakalt ootas, kuni me tänaval mingit harjutust tegime vms. Kahjuks ilmnes, et kohati on ratturi jaoks seaduse ja turvalisuse vahel Eestis vastuolu - see, kuidas seadus ütleb, et käituda tuleb, ei pruugi olla ratturi jaoks kõige turvalisem, nii et lõppude lõpuks jääb ratturi otsustada, kuidas ta teel paikneb. Siit aga tuleb järjekordselt välja ka see, mis neljapäevasel konverentsil kohati kõlama jäi - seadusetegijad ei ole paraku ise igapäevased rattasõitjad.

Maratonist

See ei tohiks enam kellelgi üllatusena tulla, et ma taaskord maratonil käisin. Ikkagi 6. korda juba. Enne seda sai oma ratast putitatud. Või noh, putitada lastud. Kel endal selleks mõistust napib, see peab rahakoti raudu avama. Isegi kliendikaardi soodustusega tuli summa päris suur. Kuid seekord oli vahet ka tunda. Uskumatu, aga ka minu ratas on võimeline veerema. Uus keskjooks teeb imesid. Ja lenks ka keerab jälle. Noormees, kes seda parandas, imestas, et kuidas ma selle lenksuga üldse keerata sain. Ma olen lihtsalt nii võimekas. :) Kahjuks jäi üks asi parandamata, kuna neil ei olnud vajalikku varuosa. Seega ei saa ma praegu kõige kõvemaid käike kasutada. Selle probleemiga tegelen millalgi hiljem.

Maratoni päeva hommik tervitas Tartus ilusa päiksepaistelise ilmaga. Otepääl enam nii ilus ilm ei olnud. Kell 11, kui buss Otepääle jõudis, oli ilm pilves ja üsna jahe. Suundusin kohe oma stardinumbrit välja võtma ja kohtasin seal ühte vana tuttavat, kes seal taaskord vabatahtlikuna töötas. Kuna polnud ammu näinud, siis ajasime seal juttu, nii et seekord ei pidanud starti oodates igavlema. Enne starti tiirutas meie peade kohal üks helikopter ja tänu sellele ei kuulnud suurt midagi, mis kõlaritest tuli, aga stardipauk ei jäänud õnneks siiski kuulmata. Päris samal hetkel liikvele muidugi ei saanud, sest rahvast oli päris palju ja ma olin stardirivi keskel. Nagu karta oli, tervitas rada meid mudaga. Ilm oli selleks ajaks küll päris ilusaks läinud, aga varasemad märjad ilmad ja juba sõitnud ratturid olid teinud oma töö. Kahjuks oli see muda selline, mis ratta külge mõnusasti kinni jäi ja seetõttu pidin enne esimest teeninduspunkti pisut ootama, et ratast kergelt veega üle lasta. Eriti kasu sellest muidugi ei olnud, sest natukese aja pärast oli uus mudaauk ja jälle kogus ratas miski sodi endale külge, nii et vähemalt pool maad käis tagumine ratas millegi vastu, mis ei hõlbustanud loomulikult sõitu. Aga sellegipoolest jõudsin ilusasti lõppu ning sain medali kaela nagu kord ja kohus.
Esimene mõte peale lõppu oli, et peaks kohe ratta ära pesema. Läksin noolega näidatud suunas ja nägin järjekorda. Loomulikult oli see rattapesu järjekord. Egas midagi, eks ma siis ootan. Ja ootasin peaaegu tund aega, kuni lõpuks sain puu najalt võtta ratta, mis polnud enam mudaga kaetud. Need puud, mille najal rattaid pesti, said eile ikka kõva kastmist.
Tänu sellele, et rattapesu nii kaua olin oodanud, pandi juba laudu kokku, kui ma sööma jõudsin ja valjuhääldist oodati viimaseid rajal olijaid. Bussid õnneks olid ikka veel rattureid ootamas, nii et sain kenasti ka Tartusse tagasi.

Kodus otsisin välja oma eelmise aasta aja ja võrdlesin tänavusega. Ei tea, kas asi oli paremini jooksvas rattas või milleski muus, aga olin peaaegu 10 minutit parema aja sõitnud. Seega võin kokkuvõtteks endaga täitsa rahul olla.

Pole enam sind

Hämmastav, kui palju kurbust saavad endaga kaasa tuua vaid 4 sõna - teda ei ole enam. Uskumatu ja šokeeriv uudis. Täditütar oli ju kõigest 1,5 kuud minust vanem. Alles kuu aega tagasi vestlesime vanaema hoovis. See jäi viimaseks korraks teda näha. Edasi on vaid mälestused... Mälestused sellest, kuidas me väiksena alati koos mängisime, kui suvel Saaremaal olime, kuidas me koos teise tädi pulmas lilleneiud olime, kuidas ma koos temaga rõõmustasin, kui ta teatas, et sai oma unistuste erialale sisse ja veel palju teisi pildikesi minevikust.

Loodan, et sa leiad nüüd rahu, kallis täditütar.

Kummaline on see, et seda kurba uudist vanaema käest telefonis kuuldes olin ma vaid mõned kümned meetrid eemal kohast, kus ma pea neli aastat tagasi kuulsin emalt telefonitsi sellest, et olin vanaisale külla minekuga hiljaks jäänud. Peaksin vist sellest kohast igaks juhuks eemale hoidma hakkama.

Vigurmõistatus täiskasvanutele

Maailmaparandaja blogist viimast sissekannet lugedes tuli mul meelde, et kusagil sahtlis on üks nöörmõistatus, mis on siiani lahendamata jäänud. Väidetavalt pidi netist lahendusi ka saama alla laadida, nii et ei hakanud enam oma ajusid väänama (mäletan, et siis, kui selle sain, siis proovisin mina ja proovisid ka teised, aga poolkerad jäid siiski seljad vastamisi), vaid otsisin lahenduskäigu üles. Ega see ka lihtsate killast olnud, aga asi õnnestus - sain poolkeradest kera kokku pandud (panen pildi ka tõestuseks).

Natuke keerulisemaks aga osutus esialgse olukorra taastamine. Natuke nuputamist ja lõpuks otsustasin proovida sama lahenduskäiku, nagu poolkerade kokkupanemiseks kasutanud olin. Asi toimis, algne olukord sai taastatud. 

Samas, kui ma proovisin poolkerasid uuesti teisipidi keerata, siis ilma spikerdamata päris ikka ei saanud. Proovisin võimalikult vähe spikerdades seda teha ja see lõppes paraja nööripuntraga, aga endalegi üllatuseks, sain siiski poolkerad jälle kokku.

Iseenesest tegelikult on nendes nöörmõistatustes üsna sarnane loogika. Kui ma Pärnus Hansapäevade ajal ühe laua juurde seisma jäin, kus üks noormees enda tehtud mõistatusi lahendada andis, siis pärast esimese nöörmõistatuse lahendamist, tuli järgmise lahendus juba kergemini. Ja kui peale mõistatuse lahendamist küsis noormees, et kas ma algse olukorra ka taastada suudan, siis natukese pusimise peale täitsa õnnestus. Kõige rohkem nägin ma tookord vaeva geomeetriliste kujunditega, aga lõpuks sain oma T-tähe kokku.

Happy koor*

Nädalavahetusel oli kõne all hapukoor ja tema headus. Veendusin täna selles headuses taaskord.
Eile eksperimenteerisime ühe uue huupi valitud retseptiga. Üks koostisosa sai pisut ära muudetud, kuna me poes päris täpselt seda ei leidnud, mis retseptis kirjas oli (hiljem kodus hakkasin mõtlema, et kuigi vaatasime kahest kohast, oleks see ehk hoopis kolmandas kohas olnud). Selle asendatud koostisosaga käis kaasas ka maitseainepakike, mis väidetavalt pidi väga hea olema ja niimoodi minu kahtlevate pilkude alla kõik pannile puistati. Tulemuseks oli pisut liiga vürtsikas toit. Seda mitte ainult minu arvates. Eile peale taldriku tühjaks söömist oli tükk aega algaja draakoni tunne (kuuma õhku juba tuli, tuleleegini jäi veel pisut puudu). Kuna toitu sai päris palju, ei olnud midagi parata, tuli täna lõunaks pannitäis üles soojendada. Lisasin sinna ka juba varasemast külmkapis söömist ootava tatra ning tulisuse vähendamiseks läks pärast toidu soojendamist ja taldrikule asetamist juurde ka hapukoor. Tulemus oli imeline, toit maitses oivaliselt ja tulisusest polnud mingit jälge.
Iseenesest on hapukoorenipp juba varasemalt tegelikult ennast tõestanud. Eelmisel aastal oli meil kanuumatkal kaasas mingi purgiroog, millel oli pisut veider ja hästi tugev maitse. Mõni aeg hiljem katsetasin seda hapukoorega ja ka siis mahendus maitse tunduvalt ja toitu oli võimalik täiesti nautida.

* nii hakkasid tuttavad välismaalased hapukoort nimetama

Võhandu vahused vood

Sel korral siis vallutasime kanuudel Võhandut (no mitte tervet jõge, 162 km oleks selgelt liiga palju ühe nädalavahetuse jaoks).
Alguspunkt oli minu algatusel Iskna jõel, mille läbitavuse osas enamus äärmiselt skeptiline oli, kuid tuleb tõdeda, et asi polnud üldse nii hull (kui paar tihnikut ja üks mahalangenud puu välja arvata). Iseenesest oli see päris heaks soojenduseks, sest sarnast veestikku (meenutas rohkem heinamaad kui jõge) ja kanuude ümber takistuse tassimist (edaspidi oli tegemist küll tammidega) tuli järgnevate kilomeetrite jooksul ette küll ja rohkem veel.  
Esimese päeva distants oli 20 km ja selles lõigus oligi kõige suurem mure see, et oleks ikka vesi, millest läbi aerutada, mitte heinamaa, kus seda märksa keerulisem teha oli. Puudest ja kividest ümberpõikamisi oli mõõdukalt (eelmise aasta Räägu kanali akrobaatikaga ei anna võrreldagi).
Pühapäeval läks asi juba lõbusamaks. Soojenduseks paar mõlatäit ja Leevi tammi juures tuli muskel mängu panna ning kanuu kanda üle tee teisele poole jõge ja sealt uuesti veele aidata. Aga ei midagi ületamatut, nii et varsti olime uuesti jõel ja valmis vooluga kaasa minema. Sest sealpool oli vool kohati päris vinge. Ka lubatud kärestikud ei lasknud ennast kaua oodata. Iseenesest ei olnud asi üldse hull, enamuses kohtades libises kanuu üle kivide nii sujuvalt, et ei saanud arugi, et seal kusagil kivid olid. Väikseks miinuseks eesistujate jaoks oli see, et kohati lõikas kanuu vett nii võimsalt, et lained kanuusse viskusid. Märjad püksid olid garanteeritud. Aga 13 km ei ole väga pikk maa, nii et juba ca 3 tundi peale teele asumist olime lõpp-punktis ja sikutasime kanuud kaldale.

Ilmaga läks üldiselt hästi. Laupäeva hommik ei olnud paljulubav (eriti hulluks läks asi Põlva kandis), aga matka alguseks tuli veel vaid mõni piisk ja õhtuks paistis päike, nii et sai ka Võhandus ujumas käidud. Hommikupoole ööd kostitas ilmataat meid siiski suurema vihmavalinguga, nii et neil, kel vihmakartlik varandus korralikult varju all ei olnud, ei vedanud. Pühapäeval saime natuke väiksemat sabinat ja korra päris põhjaliku paduka osaliseks, aga arvestades ilmaolusid mujal Eestis, tundub, et läks jälle hästi. 


Ööbimiskohaga vedas ka. Esialgne plaan RMK lõkkekohta kasutada sai ümber muudetud, kuna see sobis paremini distantsi mõttes. Hea oli, sest sellest kohast möödudes selgus, et seal oli juba üsna lärmakas seltskond ees, kes lahkesti meile kõrgelt kaldalt õpetussõnu kanuutamise osas jagas. Leevi külaplats, kuhu me lõpuks randusime, oli väga vinge koht, kus peale meie kedagi teist ei olnud, nii et saime rahulikult laiutada ja nautida selle toreda paiga hüvesid.

Suvehooaeg on alanud

Nädalavahetusel sõitsin kahe päevaga kokku üle 100 km (laupäeval ca 85 km ja pühapäeval ca 25 km). Laupäeval oleks tegelikult veel 10 km sõitnud, aga umbes nii palju enne lõunapausi kohta jõudmist avastasin, et ratta tagumine kumm on täitsa tühi. Õnneks juhtus just sel ajal tulema tagant saateauto, mis mu peale korjas ja pärast lõunapausi tegid tublid mehed ratta korda (õhukummi sees oli pisikene auk, aga sellest piisas, et kumm mõne minutiga täitsa tühjaks läheks). Kuna vastupidiselt ilmaennustusele oli Mulgimaal nädalavahetusel ilm suviselt soe, siis keset leitsakut vändates tuli igatsus mõne veekogu järele, kuhu sisse hüpata. Loomulikult ei olnud mul kaasa võetud ujumisriideid ja muid suvel tarvilikke vahendeid nagu päikesekreem (joodikupäevitus ja tulipunane nina rattasõidust olid garanteeritud). Ujumisriiete probleemi otsustasin kõrvaldada pesu abil (õnneks oli tagavara pesukomplekt kaasas ja noh, musta värvi pesu kõlbab ujumisriideid asendama küll) nii et Holstres asuvas pisikeses järvekeses sai siis selle suve esimene suplus tehtud. Vesi oli loomulikult külm, nii et pikalt ma seal ei viibinud, aga mõnus värskendav oli küll. Ööseks otsustasin telki pugeda, kuigi pakkumisel oli ka katusealuseid kohti. Öö oli päris soe, nii et vaatamata üksi telgis olekule külm ei hakanud. Mingil ajal hakkas öösel vihma sadama, kuid telk pidas tublisti vastu ja hommikuks sadu lakkas, nii et ei seganud see ka järgmise päeva rattasõitu (seda segas esialgu pigem taguots, mis ei tahtnud kohe hommikul sadula kuju võtta, aga paari kilomeetri pärast juba andis järele).

Praegu istun Käsmus ja teen õhtuni aega parajaks kuni Lenna ja Märdi kontserdini. Eile oli Weekend Guitar Trio ja näitlejate kontsert, nii et Märti näeb seekord kahel õhtul järjest. Eilne kontsert toimus õnneks rahvamajas. Õhtuks oli vähemalt siin vihm küll järgi jäänud, aga ilm oli külm ja tuuline, nii et kontserdi nautimine oleks olnud raskendatud. Kuna olin juba umbes tund enne kontserti kohal, sain rahvamajas endale kohe esireas hea koha kinni panna, nii et mõnus kontserdielamus koos esinejatele peaaegu silma vaatamisega oli garanteeritud. Arvatavasti oligi see kontsert siseruumis tegelikult parem. Täna on ilm parem, nii et õhtul saab jälle kontserti mere kaldal nautida. 

Umbusaldusväärne

Eile õhtul siis otsustati. Ei saa öelda, et tehti 1-0 ära, korrektne on öelda, et 5-4 tehti ära. Põhjus? Põhjuse leiab alati. Nagu üks endine kolleeg ükskord ütles, selles ametis piisab sellest, kui sul on kingad tolmused, et sind lahti teha. Aga ma ei saa öelda, et ma väga kurb oleks. Pole ju mõtet taga nutta seda, mis läinud. Elu läheb edasi ja nii palju usku mul endasse on, et ma arvan, et leian kindlasti uue töökoha. Iga lõpp on millegi uue algus.

Kevadine

Tõestusi selle kohta, et Eesti eri paigus väga erinev ilm võib olla, muudkui tuleb. Eelmine laupäev, kui tuli korraks Tallinnas käia, oli nii pealinnas kui ka Tartusse tagasi jõudes ilus päikseline ilm, samal ajal olla Võrus lund sadanud. Täna paistab olevat vastupidi - Võrus oli ilus kevadpäev, pealinnas näikse talv olevat (kuuldavasti on aga Tartus jällegi ilus ilm).

Iseenesest tundus kevad olevat täies väes enne kui esmaspäeva õhtul lund sadama hakkas ja teisipäevaks totaalselt jõuluse pildi ette viskas. Õnneks sulas ka kiiresti. Tänane ilmateade annab igal juhul lootust, et kevad jõuab kohale ja lumega on selleks korraks kõik.

Käisime ilusa ilma puhul täna maal. Esialgu oli kerge kartus, et kas ikka pääseme ligi, aga kuna tee oli veel külmunud, ei olnud seekord probleemi (see tähendab aga muidugi seda, et see aeg, millal tee liiga pehme on, et autoga värava taha pääseda, on veel ees). Põhiosa ajast põletasime varem maha lõigatud oksi. Või noh, õigem oleks öelda, et põhiosa ajast üritasime lõket põlema saada. Toppisime sinna kuivanud taimi, mis olid küll kuivad, kuid põlesid ruttu ja tooremad oksad, mida tegelikult põletada oli vaja, ei tahtnud kuidagi tuld võtta. Seda kõike vaadates tundus täiesti uskumatu, et elektrilühisest tekkinud säde võib süüdata terve maja või et metsatulekahju ka kasvava puu süüdata suudab. Igal juhul pika pusimise peale saime ka oksad põlema ja üsna märkamatult sai suurest kuhjast pisike lõke. Kui viimased oksajupid enam põleda ei tahtnud, jätsin lõkke omapäi tossama. Mõne aja pärast, kui valmistusime ära minema, läksime veel korra pilku lõkkeasemele heitma, et rahuliku südamega lahkuda. Nii kui tossavaid oksi liigutasime, lõi leegi üles. Tüüpiline - siis kui sa ei taha, et põleks, siis võtab tule üles. Varsti aga kustus ka see leek ja ajasime turvalisuse mõttes veel oksajupid laiali.

Sel nädalal käisin esimesel kevadkontserdil - esinejateks Maria Listra ja keelpillikvartett. Ega ma muidu poleks sinna ilmselt sattunud, aga kutsuti. Kuna If juhtus olema kodumail, võtsin ta kaasa. Maria hääl on ikka tõesti ilus ja ulatub päris kõrgele, kusjuures tema kõrged noodid ei kriibi kõrva, vaid on kuidagi pehmemad. Poole kontserdikavast moodustasid klassikalised palad ja teise poole tuntud Eesti laulud (pean küll tunnistama, et üks O. Ehala lugu ei olnud minule tuttav). Minu meelest oli täitsa ilus kontsert, If-i jaoks aga liiga klassikaline.

Uus postitus

Vaatasin, et eelmise postituse kommentaariumisse oli Maailmaparandaja kirjutanud, et nõutakse uut postitust. Aga palun, siin on postitus.

Et miks ma nii harva kirjutan... noh, blogid ja blogimine on kuidagi tahaplaanile jäänud. Ei jõua neid eriti lugemagi, ise kirjutama veel vähem. Viimasel ajal pole nagu blogimise tuju ka peale tulnud, isegi kui on võibolla aega leidunud. Lisaks on tekkinud teatav vastumeelsus liigse info postitamise osas internetti. Võibolla on see osaliselt tingitud sellest, et meil on uue kolleegiga viimasel ajal jutuks olnud erinevad blogid, mida ta lugenud on ja see, mida inimesed internetis avaldavad. Mul küll midagi sellist, mida tema lugenud on, ilmselt ei oleks kirja panna ja kui olekski, siis ma ilmselt ei postitaks seda avalikult internetti, aga see on pannud natuke mõtlema selle üle, et mida on mõistlik postitada. Paraku need asjad, mida oleks piisavalt turvaline postitada, ei tundu enam eriti huvitavad, et neid üldse postitada, nii et jah, minu blogi on suhteliselt vaikseks jäänud ja mul on kuri kahtlus, et see ei elavne ka lähiajal. Aga ma arvan, et sellest ei ole hullu - seda rohkem on rääkida, kui sõpradega kokku saame.