Lühiülevaade

Viimasest postitusest on juba päris palju aega möödas. Millegipärast ei jõua kuidagi blogisse.

Suvi on vahepeal mööda läinud. Randa ei jõudnud, aga näiteks Käsmu jõudsime kaks korda. Vanavanemate juurde jõudsime ka mõned korrad ning isegi Saaremaal sai kahekesi tiir käidud. Tänu sellele, et otsustasin spontaanne olla ja ammune mõte teoks teha, tuli augustis kahel korral ka Tallinna käik ette võtta. Õnneks oli jupijumal nii tore ja kantseldas poissi kuni mina telestuudios teadmisi proovile panin. Esialgu arvasin, et suve lõpuga läheb elu rahulikumaks, aga ka sügisel ei ole päris paiksed olnud. Septembri lõpus käisime Mohni saarel ning oktoobri alguses võtsime osa Paide-Türi rahvajooksu lühemast distantsist. Esialgu olin natuke kahtleval seisukohal selles osas, aga lõppkokkuvõttes oli täitsa vahva, nii et tänud jupijumalale ja MPMile asja ära korraldamise eest. Eelmine nädalavahetus sai jällegi Tallinnas veedetud, sedakorda siis kaalukal sünnipäeval. Pühapäeval väisasime vabaõhumuuseumi, võiks öelda, et käisime Tallinnas metsas jalutamas. :)

Reisisellina on poiss täitsa tubli. See, kas tuleb kisa või mitte, ei sõltu üldse reisi pikkusest. Ta võib vabalt Võrru sõites tee peal kisama hakata, aga võib ka Tallinna tee rahus maha magada. Siiski tundub, et pärast pikemat äraolekut on tal hea meel kodus olla ja võtab natuke aega, enne kui ta täielikult aklimatiseerub. Otseselt ta ei võõrasta, aga alati ei pruugi talle külalised meeldida ning suuremad seltskonnad ei paista väga istuvat. Seljalt kõhule hakkas keerama 4-kuuselt (kui täpne olla, siis esimest korda oma 4. minisünnipäeva hommikul), pärast seda avastas, et magada on ka jube hea kõhuli (mulle on ka alati meeldinud kõhuli magada). Roomama ei ole hakanud, aga viimastel päevadel on ennast rullima hakanud. Sedasi saab ka asukohta vahetada. Kui talle naerda, siis naerab vastu. Vahel jutustab omaette, näiteks siis kui olen ta voodisse pannud (ma arvan, et räägib endale unejuttu). Lemmiktegevus on millegi kortsutamine (tekid, linad, paber, kilekott vms), eriti tore on, kui see asi veel krabiseb ka. Kõik, mis kätte satub, tuleb loomulikult suhu panna. Ka varbad või sokid.
Viiekuuselt andsin lapsele esimest korda püreed proovida. Talle paistavad need meeldivat. Probleemiks on see, et tähelepanu läheb liiga kergesti mujale. See tähendab, et pea käib ühele poole ja teisele poole ja mina siis püüan lusikaga järgi jõuda.

Reedel saab juba 7 kuud täis. Aeg lendab.