Viimne puhkus

Puhkasin eelmisel nädalal oma viimase jupikese puhkust sel aastal (edasi tuleb vaid tööd rügada). Osa sellest ajast kulus siiski tööga seotud asjadele, aga ülejäänud aja kulutasin oma äranägemise järgi. Ühe päeva näiteks kulutasin täielikult koristamisele. Neljapäeval aga istusin üle pika aja Nissani rooli. Esialgu tundus, et see sidur ei liigu ju. Tegelikult liikus küll, lihtsalt rohkem jõudu oli vaja rakendada kui Kia puhul. Üsna ruttu harjus tegelikult ära jälle Nissaniga. Harjumiseks oli muidugi terve tee Tallinnasse aega. Venna juhiste järgi jõudsin iseseisvalt Mustamäele. Ei olnudki väga keeruline, kuigi ma korra suutsin juba arvata, et ma olen valesti läinud, aga siis avastasin, et täiesti kogemata olin ma ikkagi õige tee valinud, nii puhtjuhuslikult. Nissaniga Tallinnasse minemise mõte oli lootus, et ehk õnnestub talle uus omanik saada. Kahjuks see siiski ei õnnestunud.

Tegelikult oli Tallinna minekuks veel paar põhjust peale Nissani. Nimelt toimus Euroopa Roheliste kohtumine, kuhu olin ennast vabatahtlikuks kirja pannud ja üks ühissünnipäev kolme peaosalisega. Tulenevalt sellest, et ma nii kui nii Tallinnas olin, sobis mulle vägagi otsus see sünnipäev pealinnas pidada. Enamus saarlastest küll boikoteeris seda üritust, aga tublimad olid kohal. Õhtu möödus lobisedes ja kõnesid pidades ja veinikeldrit või mõnd kaasa toodud pudelit tühjendades. Ühel hetkel hakkas aeg lendama ja enne kui arugi sai, oli kell juba viiendat hommikutundi tiksumas, nii et otsustasime ikka silma looja ka lasta (ulguvate koerte ja mürisevate masinate kiuste).