Neljapäeva õhtu tantsuga

Asi algas kõik sellest, kui jõulude ajal tuli jutuks igal aastal Võrus toimuv aastavahetuse ball, mida korraldab Võru Lions klubi ja kuna isa on ka seal klubis, on temagi korraldamisega seotud, mis tähendas, et tema peab seal kohal olema. Ema aga teatas, et tema ei taha minna. Minule aga meeldivad ballid ja ma olin nõus ise isaga minema. Siis proovisin oma vana ballikleiti selga, et kas ikka on paras veel, selgus et ei olnud. Probleem.... uut kleiti vaja. Kui jõulud läbi said, sõitsin Tartusse ja läksin kohe poodi. Proovisin kokku kümmet kleiti selga ja nelja "finalisti" veel teist kordagi (kõigil oli mingi väike "aga" juures, polnud ühtki ideaalselt sobivat) ja valisin välja ühe (müüja arvates sobis ka see kõige paremini). Juurde veel mõned vidinad.... sel päeval kulutasin ma ilmselt rohkem raha kui kunagi ühe päevaga kulutanud olen :P (kleidi maksis vähemalt isa kinni).
Neljapäeva lõuna paiku panin jälle Võru poole ajama, sest kell kolm oli juuksuri aeg. 1,5 tundi ja soeng oli peas. Kodus veel peegli ees mökerdamist ja kleit selga ning mina olin minekuvalmis. Isa oli endale uue lipsugi ostnud, mis kleidiga kokku läheks, viisin talle salli, mis kleidiga kaasas oli, et ta ikka õiget värvi lipsu ostaks :)
Kuna isa oli seal ballil asjapulk, õigemini küll rahakott (tema käes oli see raha, mis esinejatele maksti), siis läksime sinna suht vara. Kõik loomulikult imestasid, et kes see küll on papsiga kaasas... mõned küsisid, mõnedele tutvustas paps ise oma kaaslast kui klaase kokku löödi, aga kindlasti jäi ka neid, kes mõtlesid, et ta on endale uue noore naise võtnud vms :P
Igal juhul oli tore. Tantsida sai, lahedad esinejad olid (Mihkel Mattisen on väga hea pianist, Rakvere taetri meeskvintett "Ramm" on ka vaimustav, Martin Parmase ja Kaisa Oja tantsuoskusest ma parem ei räägigi...) ja rahvast oli just parasjagu.
Seal tehti Lions klubi meestest pilt ka, loomulikult koos saatjatega, mis tähendas, et mina jäin ka pildile :P Ühe pildi tegime isaga kahekesi ka. Päris normaalne pilt tuli...
Ja lõpus loomulikult ilutulestik. Alguses öeldi, et linnarahva unerahu häirimise vältimiseks on ilma paukudeta ilutulestik (kell oli üks öösel). Algas tõesti ilma paukudeta...... aga mingist hetkest lendasid raketid kõrgemale ja koos paukudega. Ilus oli. Aga üks korraldajatest oli pärast vihane, sest sellest võib jama tulla, kuna kogu aeg oli jutt, et pauku ei tehta.

Minu meelest oli tore ball. Vist isegi kõige toredam, kus ma senimaani käinud olen (varem olen 12ndas abiturientide jõuluballil ja eelmine aasta TÜ aastapäeva ballil käinud).

Auld Lang Syne

Jõulud, jõulud, jõulud........ õiget tunnet pole ka sel aastal veel tulnud, aga päris hull ka ei ole. Kingitused olen suutnud enam-vähem ära osta või siis vähemalt välja mõelda, aga ajaga on nagu on... Osad jäid venna kaela, sel aastal läks asi nii, et teeme kahepeale kingitused. No välja arvatud see loomulikult, mis ma vennale teen.
Pühapäeval ehtisin ka oma nulu ära (sel aastal hõbekuuske ei saanud, aga tegelikult pidigi nulg see õige jõulupuu olema), minu meelest päris nunnu. Ja idee järgi peaks see ka kevadel kuhugi vanaisa metsa endale uue kasvukoha saama.
Kusjuures ma avastasin, et mul pole endal ühtegi jõululauludega plaati. Nii ei saagi ju üritada endale jõulumeeleolu tekitada... päeval tglt kuulen küll neid laule, raadiost lastakse. Selle sissekande pealkirigi on inspireeritud pealkirja kirjutamise hetkel Elmarist kõlanud laulust (1909. aastal salvestatud versiooni lasti). Muahhahaa....... nüüd hakati Sõnajalgade laulu laskma.... väiksena sai neid kuulatud.... väiksena sai üldse igasugu imelikke asju kuulatud.

Aga nüüd aitab lobast. Häid jõule kõigile!!! Ja toredat vana aasta lõppu neile, keda sel aastal enam ei kohta!

Kõik või mitte midagi

Järjekordselt on tekkinud pikk vahe blogikirjutamisse. Esialgu oli mul plaan see viga nädalavahetusel parandada, aga ma ei tea, kas asi oli koduses arvutis või netis, igal juhul blogisse ma ei pääsenud (mujale lehekülgedele v.a. hotmail läks ta küll).
Tegelikult tahtsin ma kirjutada sellest, kuidas me reedel perek. Kallase sünnipäeva OÜ Gepa seltskonnaga tähistasime. Nagu see siin firmas vist traditsioon on, algas tähistamine bowlinguga. Ja ma võin kohe öelda, et reede ei olnud minu päev. Tegime neli mängu, millest Vahur ja Erik võitsid ühe ja Margu kaks, nagu lihtne arvutus näitab, ei võitnud mina ühtegi, hoopis kaotasin kõik. Viimane neist läks kõige hullemini, läksin oma kõik-või-mitte-midagi taktikaga natuke liiale ja alguses tuli kogu aeg mitte midagi. Oleks võibolla oma kõige madalama skoori saanud, aga siis tuli korra kõik ka vahele. Järgmisel päeval olid loomulikult ka enamus lihaseid valusad. Ja parema käe sõrmede juba enne olnud traumale selline sportlik tegevus ka hästi ei mõjunud... niu-niu-niu
A pärast keeglit läksime Eha tänavale. Seal pakuti head ja paremat. Eriti hea oli lasagne. Aga kahjuks mõjusid reede õhtu ja punane vein Vässule ja Une-Matile vägagi ligitõmbavalt, mistõttu ma lahkusin esimesena. Õigemini lasin ennast koju viia (vat see on alles külalislahkus :D).

Nädalavahetusest

Vaatasin, et pole ammu kirjutanud ja mõtlesin selle vea parandada.

Ka mina avastasin laupäeva hommikul, et näe maa on valgeks muutunud üleöö. Ilus oli. Ja esimest päkapikumütsiga tüdrukut nägin ka tänaval. Jõulukaunistused on ka igal pool üleval. Oma üllatuseks avastasin, et enam polegi ju väga vara neid üles riputada, sest pühapäeval oli esimene advent. Panin ka küünla põlema nagu kord ja kohus. Mulle meeldivad küünlad :)

Sel nädalavahetusel oli mingi Rocki maania (nii oli vist selle näitleja nimi, kes Skorpionikuningat mängis). Kõigepealt oli reedel film, kus ta peaosa mängis. Läks ja lõi korra majja oma kodulinnas. Päris vaadatav oli. Laupäeval aga näidati Muumia tagasitulekut. Seal alguses oli ka lõik Skorpionikuningast. Mis tekitas minus küsimuse, et millal temast selline võimuahne ja paha tüüp sai, sest Skorpionikuninga nimelises filmis oli ta ju hea tegelane. Aga tundub, et ta tehti hoopis pärast heaks tegelaseks, sest Muumia tagasitulek tehti enne kui Skorpionikuningas.

Miks lamp ei põle???

Eile kui ma koju jõudsin, vaatasin, et keegi on mu kalad külmetama jätnud, sest lamp ei põlenud (ja praegu on toas eriti külm, sest tuul puhub igalt poolt mühinal läbi ju). Läksin siis kohe lamp põlema panema, aga võta näpust - lüliti klõpsutamisest polnud kasu. Siis märkasin, et pirn on kuidagi lõdvalt seal sees, mõtlesin siis et keeran selle paremini sisse, siis aga avastasin, et see metallist osa seal otsas on küll kõvasti sees, aga klaasist osa tuli lupsti välja (ja hõõgniit oli ka katki muidugi). Seega tuli see pagana ots sealt kuidagi välja saada. Kahjuks esineb mul väike puudujääk tööriistade osas, mistõttu pidin käima küla pealt näpitsaid laenamas. Aga sellega asi veel ei lõppenud. Nii kui ma näpitsatega sellest metalljublakast kinni võtsin, väändus see küljest. Sama hästi oleks võinud hõbepaberist kinni võtta. Siis läks lammutamiseks. Parema ligipääsetavuse huvides lammutasin oma laualambi laiali (see käis palju rohkemateks juppideks lahti kui ma oodatagi oskasin). Vahepeal saabus Vivian koju ja soovitas mul juhe seinast välja võtta (selline tähtsusetu asjaolu oli minul nimelt kahe silma vahele jäänud). Igal juhul lammutasin ja kangutasin ja kätte ta sain. Nüüd tuli asi jälle kokku panna. Mis isegi õnnestus. Ja ka uus pirn leidus sahtlis, nii et kalad said jälle sooja :)

Telefoni veidrused

Minu telefonil on viimasel ajal kummalised tujud. Alles see oli kui ma selle helisemist ignoreerisin kuna see helin ei meenutanud absoluutselt minu telefoni helinat, täna hommikul otsustas see asjandus mulle kell kuus teatada, mis on Tambeti telefoninumber.... Kuna mu uni on hommikuti kergesti häiritav, siis ärakasin ma selle hääle peale üles (kuigi see oli suht vaikne ja väga imelik hääl... ma ausalt öeldes enne vist ei teadnudki, mis häälega ta mulle asju meelde tuletab, sest ma polnud endale kunagi ühtegi meeldetuletust selle telefoniga pannud...). Igal juhul tuleks mul oma telefoniga midagi ette võtta........ kui just välja ei tule, et kellegi teise käsi siin mängus on.....

Hommikused vaatlused

Täna hommikul bussipeatuses sain tükk aega erinevaid autosid jälgida. Nimelt oli liikvel kuidagi erakordselt palju autosid (tavaliselt on suurem ummik selleks kellaajaks juba möödas). Nii ma siis vaatasin seal inimeste reaktsioonikiirust (üks rekkajuht jäi küll vist magama) ja mõtlesin omaette, et ei tea kas kõik on eile mingil peol käinud ja täna seepärast nii hilja teele asunud või milles asi. Lõpuks jõudis ka buss minuni (natuke üle 10 minutit hiljem kui oleks pidanud). Ja kui meie lõpuks ringini jõudsime, selgus, et selle ummiku oli põhjustanud üks teine bussijuht, kes täpselt enne ringi oli ühele sõiduautole tagant sisse sõitnud, mistõttu ringile pääses vaid ühest reast.

Eile jõudsin lõpuks ujuma ka. Asi oli tugevalt ülerahvastatud. Aga sellel oli ka üks positiivne aspekt, nimelt üritasin ma võimalikult kiiresti oma kilomeetri ära ujuda, et sealt minema saada. Ma pole küll aega võtnud, kaua mul tavaliselt ujumaskäiguks kulub, aga usun, et tegin eile rekordi.

Väike iluravi

Võtsin kuulda konstruktiivset kriitikat ja kohendasin natuke oma blogi (kaua ma käin Maailmaparandaja blogi kaudu teiste omi lugemas). Maailmaparandaja aitas muidugi. Nii võib minust veel häkker saada :P Ei, seda siiski mitte, vähemalt niikaua kuni mul on omadus arvutite halvimad küljed välja tuua.

Kolmapäevast

Kõigepealt aitäh Pillele maitsva kartulivormi eest.
Ja nüüd sellest, millega mul kodus meelt lahutada tuli. Nimelt istusin mina rahulikult oma toas, olin just arvuti käima pannud, et pisut asjalik olla, kui kuulsin kõrvaltoast Viviani karjatust: "Hiir!!!" "Oh jah, jälle üks on siia roninud", mõtlesin mina. Kõigepealt möllas see imepisike hiireke koridoris saabaste vahel. Meie tegime välisuksegi lahti, et minu sibagu trepikotta, aga tema otsustas hoopis minu tuppa sibada (ta mahtus ka iga prao vahelt läbi). Vivianil õnnestus ta lõpuks sealt välja kupatada. Mina juba mõtlesin, et haa, nüüd on lõksus, sest ma olin vahepeal köögi, vannitoa ja vetsu ukse kinni pannud, aga see sunnik mahtus köögi ukse alt läbi (minu meelest on seal täiesti olematu vahe). Järgnes hiire pliidi alt välja ajamise aktsioon, mis lõpuks vilja kandis. Hiir sibas jälle koridori, kus mina ühe ja Vivian teise purgiga teda taga ajasime. Sellest ta enam ei pääsenud ja nii jooksiski ta lõpuks Viviani käes olnud purki lõksu. Edasi läks tema tee õue ja aktsioon "Hiirepüüdmine" oli sellega lõppenud.

Söögist

Nagu sai kokku lepitud, on neljapäeval minu juures söömine. Oleks ka hea teada, kui palju näljaseid suid toita tuleb, muidu tuleb veel äkki puudu või midagi. Mõned on mulle juba suuliselt või kirjalikult teatanud oma tulekust. Kellaajaks pakuks näiteks pool kaheksa.

Auto, bussi, trommi ja rongiga

Sel nädalavahetusel olin ma üsna liikuv. Reede õhtul Võrru, et siiski venna sünnipäeva ka tähistada ja laupäeva päeval tagasi Tartusse. Paar tundi asjade kokkupanemiseks ja finantsdendroloogilise saavutuse lappimiseks ja kinni mässimiseks. Siis linnaliinibussiga bussijaama, et seal kahekordse bussi peale istuda, mis meid Tallinnasse viis. Nuputasime tükka ega, et kas kohad 3-6 on alumisel korrusel või on üleval. Selgus, et ikkagi üleval. Mingid tüübid olid sinna ette istunud ja me ajasime nad oma kohtadele. Kobisesid teised, et issand, mingid korralikud, tahavad oma kohtadele istuda... ma ei tea, kas nad olid pimedad või mis, aga oleks võinud ju aru saada, et meil on ruumi vaja. Õigemini Sandral, sest siis hoidis tema puud. Pealegi, seal ees on alati nõutud koht olnud, ma ajaks vist siis ka sealt ära kui mul puud või midagi sellist poleks, mis ruumi nõuab. Tallinnasse jõudes otsisime tromm nr 2 üles ja ronisime sinna peale, et Balti jaama sõita. Ainus häda oli selles, et me ei teadnud täpselt, kus väljuda. Mistõttu me väljusime üks peatus liiga vara. Mistõttu me ei jõudnud selle elektrirongi peale, kuhu me plaaninud olime. Mistõttu me pidime 20 min Balti jaamas ootama. Aga kohale jõudsime (vaatamata sellele, et me meeletut ringi teetööde tõttu ei teinud ja isegi mitte auku ei näinud). Esimesed pool tundi kui me Jaanika juures olime, oli köök okupeeritud, Jaanikal ja Romanil oli keelatud sinna tulla. Kui lõpuks rahapuu korda sai tehtud ja kõik vajalikud allkirjad pöördumistele kogutud, siis võis kaks seltskonda ühendada ja edasi veinimajja suunduda. Seal sai süüa, seal sai juua, seal sai laululugu lüüa. Vahele mahtus ka populaarne seltskonnamäng arva-ära-kes-millise-laulu-pani. Sooda lugu ei tahtnud Jaanika vaatamata ilmsetele vihjetele kuidagi ära arvata. Väga põhjalik arutelu käis ka tatra valmistamise meetodite üle. Ja Romanile jõudis Kairi morsi ja viineri nali suure hilinemisega kohale, see on see kui pikk laud vahel on. Aga laulda sai, palju laulda. Nii palju, et mina väsisin laulmisest ära. Noh tegelikult hakkas üldse Mati mulle suht vara pinda käima, ma üritasin teda alguses minema laulda, vahepeal panin ka silmad kinni, tehes näo nagu oleksin alla andnud, aga lõpuks pidin talle siiski alla vanduma ja endale voodikoha otsima.
Ärkasin selle peale, et köögist kostsid imelikud hääled (see kuulus vist nõudepesumasinale). Ühiselt sai otsustatud, et Tartusse minnakse 16.50 rongiga. Enne seda jõudsime ära vaadata Jääaja, Blackadderi, Grease'i ja jupikese Beethoveni ei-te-mitmendatest seiklustest. Vahepeal pakuti ka pitsat ja juurde loomulikult veini (väga huvitav vein oli ja seda heas mõttes).
Nii et oli tore sünnipäev-soolaleib (nagu Roman ütles, oli see üheaegselt ka tema soolaleib, kuna tema kuuri ei mahtuvat rohkem inimesi peale tema... aga ma ei taha seda ikkagi hästi uskuda).

Suurepärane kontserdielamus

Eile toimus siis keemia ringis Jaan Söödi ja InBoili kontsert. Selline tavatu kontsert ma ütleks. Esiteks oli tavatu see, et nad istusid toolidega laua peal (peab ikka tugev laud olema). Teiseks polnud võimendust. Mulle meeldis see, et võimendust polnud, selline vahetu elamus oli. Kolmandaks nokkisid nad pisut üksteise kallal (eh eh eh.....ega kellelgi köharohtu pole :p) ja rääkisid natuke juttu laulude vahele. Neljandaks laulsid nad ka selliseid laule, mida kontserdil tavaliselt just ei kuule (Jääkaru lugu, Supilinn, Saladus) ja ka uusi laule. Ja üks laul jäi pooleli, sest inBoil unustas sõnad ära (pidi uue plaadi lugu olema). Ja ühe loo tegi kohapeal. Igal juhul oli hästi lõbus ja nauditav kontsertelamus. Kahetsege kõik, kes te ei käinud!!! :)))
Et natukene lohutada kahetsevaid mittekäinuid, panen siia kirja ühe vahepala, mille InBoil rääkis. Loo pealkiri on armastuskiri (päris kõik ei ole enam meeles, aga loo point peaks välja tulema küll).
Kallis Jaanika!
Armastan sind nii väga, et oleksin nõus sinu pärast võitlema kolmepealise lohega. Või hüppama kohe kohe purskama hakkavasse vulkaani, et sinu nime kraatrisse kirjutada. Või ühe hingetõmbega lennuõnnetuse ohvreid 5 km kaugusele kandma.
Sinu Peeter
P.S. Kui õhtul ei saja, tulen sind vaatama.

Teadaanne (see paistab suht popp pealkiri olevat)

Asi on nüüd nii, et punnitasin, mis ma punnitasin, aga ära oma tööd esitada siiski ei saanud. Liiga jutustav keskkonnatehnoloogia projekti kohta ja sellega pole mõtet komisjoni ette minna. Nüüd siis üritangi asja paremaks teha ja loodan, et Ahas hoolitseb selle eest, et jaanuaris kaitsmine tuleb (nii ta vähemalt mulle ütles). Vat nii.

Elu nagu ameerika raudtee

Vaheldumisi tõusud ja langused, entusiasm ja tüdimus, optimism ja paanika, lootus ja pettumus... ja lisaks sellele veel abitus, sest olukorra kontrollimine pole sinu võimuses.... mulle pole ameerika raudteel sõit kunagi meeldinud :S

Natuke oma tegemistest

Vaatasin, et pole ammu blogi kirjutanud ja otsustasin selle vea parandada (mitte et ma arvaks, et keegi seda pikisilmi ootab). Mis siis vahepeal toimunud on... no kõige suurem ja tähelepanuväärsem sündmus oli loomulikult Pille sünnipäev. Oli lõbus, sai nii mõndagi uut teada (näiteks rebase anektoodi poindi, nüüd tuleb veel vaid välja mõelda, kuidas sinna jõuda nii et nalja edasi saaks rääkida ja siis loomulikult ka seda, miks padjavein on padjavein), väga keerulist lauamängu mängida, pilte klõpsutada natuke ja muid asju teha. Tegelikult ei arvanud ma, et ma nii kaua vastu suudan pidada, aga lõpuks olin ma nii väsinud, et koju minna enam ei viitsinud ja jäin ööseks Vaksali punkrisse (vanad harjumused). Hommikul tulid huvitavad ideed, kui need kunagi teoks saavad, on eriti tore.
Teisipäeval sain oma TV 3 lõpuks jälle värviliseks. Ja tantsimas käisin ka, nagu ikka teisipäeviti. Meile öeldi, et meie tango lõhnab juba täitsa tango moodi :D
Eile käisin jälle iganädalasel Aura-visiidil. Kõigepealt mängisid mingid pisikesed vene plikad riietusruumis peitust (need mahtusid ennast täpselt kappi peitma). Basseinis oli järjekordselt päris hulga pägalikke. Vahepeal oli natuke vaikust, kui üks hunnik ära läks, aga siis tulid teised. Asi kulmineerus sellega, et üks poisiklutt mulle selga visati (nad seal loopisid üksteist vette). Vat siis sai mul küll hing täis. Käratasin neile, et vaadaku ette, kuhu nad hüppavad. Aga sellest käratamisest oli vähe kasu, sest nad olid venelased (peaks vähemalt vene keeles sõimamise vist korralikult selgeks õppima :P). Kusjuures vetelpäästja-onu ei reageerinud sellele mitte kuidagi. Seda ma nii jätta ei saanud, sest lõppude lõpuks võib nii viga saada, minu õnn, et see klutt, kes mul seljas maandus selline suht kribu oli, muidu oleks ma palju rohkem haiget saanud. No igatahes kui ma basseinist välja tulin, tegin vetelpäästjale märkuse, et ta võiks kluttidel rohkem silma peal hoida. Tema lubas seda teha, kuigi need olevat olnud trennipoisid, kes on tegelikult oma treeneri vastutusel.

Soolase suudluse, miilustab kaelale...

Eile õhtul toimus siis tequila-pidu (väikese suve ära saatmise ja sügise vastuvõtmise alatooniga). Kui mina kohale jõudsin, oli pidu juba hoos. Aga nad jõid valesti (no tegelikult võib ka nii juua nagu nemad, aga nii ei hakanud pähe). Ma siis harisin neid. Alguses rääkisin teooriast. nemad nõudsid muidugi ettenäitamist. No ma siis näitasin ette ka. Pille peal. Pärast seda toodi poest uus pudel ja tehti järgi. Sellest on mõned fotosüüdistused ka ;)
Selgeks sai ka see, et sool on kõige tähtsam komponent tequila joomise juures. Ilma sidrunita võib, aga ilma soolata mitte. Mina üritasin üldse seda ilma tequilata varianti praktiseerida, aga kui Pille ütles, et ma tema pärast võtaksin, siis tuli ära võtta ja õiget moodi.
Peale tequila joomise toimusid sügavad arutelud selle üle, kust keegi pärit on, mida sai väga hästi kindlaks teha nime järgi. Nimi ütleb kõik. Sugram Sallak kõlab näiteks väga islamipäraselt ju.
Kahjuks tuli mulle suht varakult uni peale ja ma lahkusin esimesena, mis tähendab, et ma magasin sügise tuleku maha. No mis teha, tööinimeste värk.

P.S. Kui keegi veel arvab, et loodesse vaatamine on seotud filmiga Malev, siis te eksite. See on minu ja Pille omavaheline nali, nii et te ei saagi seda mõista :)

Autovabadus

Kuigi eile oli autovaba päev, nägin ma ikka sama suurt hulka autosid tänaval ja rattureid ei näinud pea üldse. Siiski, Tartumaa keskkonnateenistuse hoone ees oli üks jalgratas (tavaliselt ei ole seal ühtegi). Samas filosoofi tänavalt poleks eile autoga läbi saanud, kuna seal tehti mingeid kaevetöid, rattaga mahtus ilusti läbi :)
Peale nelja läksin Küüni tänavale autovaba päeva ürituste läbiviijatele appi. Alustuseks lasin ennast mõõta ja kaaluda ja siis rasvaprotsendi välja arvutada (vähe on mul rasva :P). Vererõhku ja pulssi sai ka mõõta. Rõhk oli normis, aga pulss kipub mul kiire olema. Siis joonistasin paar vineertahvlit teemal "Kliimamuutus" (nendega pidavat sillutatama Kanadas toimuval kliimakonverentsil tee konverentsihooneni) ja ühe pildi autovabaduse teemal. Kõige vaimukam oli minu meelest vineertahvel, millel oli kirjas: "Mehe ilu pant on jalutamine. Mees, jäta auto koju ja käi jala - naiste rõõmuks".
Siis saabusid ka esimesed võistkonnad orienteerumiselt tagasi ja minu töö registreerimislauas algas. Kui kõik võistkonnad olid kohale saabunud, tuli kõige raskem osa - auhindade jagamine. Algselt oli plaanis, et asi käib kiiruse peale - tuleb koguda 25 punkti võimalikult kiiresti. Mõned läksid aga eriti hasarti ja kogusid 52 punkti või 47 punkti jne. Seega andsime eraldi auhinnad kõige suuremate punktide arvuga võistkondadele. Ja kuna osad võistlejad olid suht pisikesed, siis tegime veel eraldi noorteklassi arvestuse. Lõpuks said kõik auhinnad ära jagatud.
Pärast ürituse lõppu anti vabatahtlikele Keskkonnahariduse keskuses nänni (helkurid, kohupiimakreemid, marjatarrestis Salvestilt).
Kogu üritust "ilmestas" aga see, et samal ajal käib ju Küüni tänaval ehitus, mis tähendas suuri autosid mürisemas sealsamas, kus Pepe rääkis mikrofoni, et on autovaba päev...

Pägalikest ja parandaja-onudest

Niisiis, eile käisin jälle ujumas. Ujula ruumi sisenedes hakkas mulle silma kohe üks tuttav nägu. Nimelt Jaanus Välja (nendele, kes ei tea, infoks, et tema on ERLi tegevdirketor) istus basseini äärel ja kõlgutas jalgu (pärast loomulikult ujus ka :P). Seega algas mu ujumine lõbusalt. Lõpp nii lõbus ei olnud, sest mingil põhjusel oli pägalike kontsentratsioon basseinis äärmiselt suur, mis segas rahulikku ujumist tugevalt. Peaks vist hakkama raja peal ujumas käima...
Õhtul käisin järel kingal mille ma olin parandusse viinud. Kõigepealt ootasin ma tükk aega, sest ta ei leidnud kuidagi selle tädi kingi üles, kes enne mind oli (üks põhjus võis olla ka selles, et tädi väitis, et need on pruuni ja musta vahepealsed, kui tegelikult olid need pigem hallid või musta ja valge kirjud). Minu king rippus riiuli küles ja onu leidis selle kohe üles, aga paranduse onu hakkab siis näitama, et konts enam ei liigu, aga see rihm siit on lahti. Mina ütlesin selle peale, et rihma pärast ma ta üldse tõingi, selle kontsa asja ma ütlesin alles pärast, et tehku see ka korda. Onu ütles selle peale, et temal oli ainult konts kirjas, aga käigu ma 10 min ringi, et ta teeb kohe korda. No ma siis ootasin kuni onu rihma ära liimis ja ütles siis, et ärgu ma täna neid jalga pangu (king, millest jutt käib on lahtine rihmik, mille aeg vähemalt minu meelest selleks aastaks läbi on), ma lubasin talle, et ei pane. Kui päris aus olla, siis tõingi ma kinga parandusse selleks, et saaks teise ilusti talvekorterisse ära panna. Aga loo moraal on selles, et ei tohi nendele onudele kahte asja öelda või siis korrata esimene kindlasti üle, neil paistab mäluga raskusi olevat.

Jälle vabatahtlik

Eile õhtul olin ma natuke kasulik ka. Nimelt kohe peale tööd läksin koju ja võtsin sealt ratta. Seejärel kihutasin Keskkonnahariduse keskusesse ja võtsin sealt 10 autovaba päeva kuulutust ja siis kihutasin edasi koolidesse neid üles riputama. Minu osaks olid jäänud siinpool jõge asuvad gümnaasiumid. Nii umbes poolte asukohta teadsin ma täpselt, ülejäänude tarbeks oli mul kaart kaasa võetud. Kõige raskem oli üles leida Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumi. Aadress oli Veeriku 41. Sõitsin mööda tänavat edasi ja tagasi maja nr 41 otsides, kuni lõpuks otsustasin Veeriku koolile tiiru peale teha. Ja ennäe imet - ühe keldrisse viiva ukse peale oligi kirjutatud Tartu Täiskasvanute Gümnaasium. No mis siis ikka, mõtlesin, et kui keldris siis keldris. Läksin uksest sisse ja trepist üles ja veelkord trepist üles ja veel ja veel kuni jõudsin kõige ülemisele korrusele ehk siis õigesse kohta. Kõige rohkem kartsin ma tegelikult seda, et mul ei õnnestu seal Puškini Gümnaasiumis selgeks teha, mida ma tahan. Aga õnneks läks asi üsna kergelt.
Lõpptulemus oli 9 kuulutust 10-st (Kutsehariduskeskuse koristaja ei teadnud, kas võib kuulutust üles riputada ja kedagi teadjat ka enam majas polnud).
Ah jaa, kui keegi veel ei tea, siis autovaba päev on 22. septembril (kella kahest seitsmeni on üritused).

Koolist

Kuna mingil põhjusel tahavad nii mõnedki inimesed ilmtingimata koolist rääkida, siis ma otsustasin sellest kirjutada (nii et palun mitte enam kiusata nende küsimustega, eks). Käisin täna herr Ahasega kohtumas. Tulemused on järgmised:

• teema kitsenes, minu projekti teemaks on nüüd TÜ tehnoloogiainstituudi KMH
• pole kindel, et jaanuaris kaitsmist tuleb, seega tuleb lähtuda kuupäevast 17. oktoober (mis omakorda seab pisut kahtluse alla selle aasta pidude normi täitmise selle kuupäevani)

Igal juhul eks näis kuidas ma selle asjaga hakkama saan ja mis sellest kõigest välja tuleb. Hetkel tundub asi (veel) üsna positiivne (v.a. see tähtaeg).