29. juuli 2006

Ei tea, miks aeg kaob käest

Vaatasin, et pole jälle tükk aega kirjutanud. Enda arust alles kirjutasin, aga see pole ka ime, sest aeg kaob lihtsalt ära kuhugi. Mingisse musta auku vist. Igal juhul on tunne, et mul oleks vaja 36-tunniseid ööpäevi ja 9-päevaseid nädalaid. Siis ehk jõuaks natuke rohkem tehtud. Samas, kui arvestada sellega, et kella viieks-kuueks õhtul on tööasjadest kopp ees, siis poleks nendest 36-tunnistest päevadest selles mõttes kasu, aga peale tööd jõuaks natuke rohkem asju teha. Esmaspäeviti ja kolmapäeviti võtab enamuse minu ajast trenn, peale seda enam midagi asjalikku (nagu näiteks koristamine) teha ei viitsi. Üldiselt peaks trenn ka reedeti toimuma, aga ühe korra oli mul endal reede õhtu kinni ja kaks korda on lihtsalt meist mitteolenevatel põhjustel asi ära jäänud.

Eile sain taaskord kinnitust sellele, et ma ikka veel noor välja näen. Käisin esimest korda elus Atlantises, turva küsis ukse peal dokumenti. Ma siis torkasin üleoleva näoga oma uhiuue juhiloa talle nina alla. Aga see StarCafe on seal täitsa mõnus asi, seal on selline retromuusika. Alguses olime seal põhiosas, kus on see uuem muusika, aga see mulle ei istunud. Aga muidu oli päris tore.

23. juuli 2006

Poodides kondamise ohtlikkusest

Et miks siis poes kondamine ohtlik on? No ikka sellepärast, et seal näeb asju, mille olemasolust sul enne aimu polnud või mille olemasolule sa enne ei mõelnud ja nüüd kui sa neist asjadest seal poeriiulil teadlik oled, ei saa sa enam rahu. Ma nägin reedel koguni kahte sellist asja. Neist ühte oleks põhimõtteliselt võimalik ju netist tõmmata (jutt käib ühest kontsertDVD-st), aga ma ei viitsiks vist sellega jännata (ma pole Villemile veel musa allalaadimisprogrammi installinud ka) ja see originaal on kuidagi ahvatlevam...
Teine asi, mis mulle enam rahu ei anna, on natuke suurem ja kallim. Ja tegelikult on mul see olemas. See on jalgratas. Karoliine on täiesti töökorras ja tubli ratas, aga see, mis ma seal poes nägin... see oli niiiii lahe. Mis seal siis nii lahedat oli? Aga see, et see nägi välja nagu chopper :p :D Päris mootorratast ma ei soeta endale arvatavasti kunagi (mul pole ju tsiklilubegi), aga nad meeldivad mulle ja selline tsiklikujuline ratas oleks lihtsalt ülivinge. Aga nagu ma juba ütlesin, ei ole mul hetkel ratast vaja.

Pärast sellist kirgikütvat poeskäiku tuli jalgupidi lumme ronida. Lumi on ka suvel külm :)

20. juuli 2006

Sajaga :)

Nii, alates eile õhtust kui ma oma uued load ARKist ära tõin, võin ma maanteel sõita 100 või 110ga kui märk seda lubab :))) Täna hommikul koristasin vahtralehed autoaknalt ära. Millalgi oli mul plaan need vahtralehed põlema panna, aga siin on väike tehniline takistus - pole kusagil seda lõket teha, päris Nuki varianti (ehk siis lõke voodisse)harrastama ju ka ei hakka :P

Aga kõigile hetkel autokoolis käijatele püsivust ja tähelepanelikkust ja küll te need load kätte saate.

16. juuli 2006

Eksootiline nädalavahetus

Nii, hansapäevad on selleks korraks jälle läbi. Nii nagu kahel eelneval aastal, olin ka sel aastal seal vabatahtlikuna ametis. Seekord siis müüsin kavasid, mis tähendas seda, et töö oli vahetustega ning sai natuke ringi vaadata ka.
Asi algas minu jaoks reede pärastlõunal kell pool neli, siis algas minu vahetus. Esialgu ei tahtnud kavade müümine hästi sujuda, aga varsti hakkas juba minema. Pärast kella kaheksat, kui tööpäev otsa sai, istusime staabis (linnavalitsuse kultuuriosakonna saal on see tavaliselt). Kella üheteist ajal pidi hakkama karnevalirongkäik ja sinna oli soovitav minna maskide/näomaalingute/kostüümidega, seega lasin ühel tüdrukul endale silmapliiatsi ja laineriga natuke näo peale joonistada. Pool üksteist oli tuleetendus Emajõel, mis olla natuke kehvem olnud, kui plaanitud, sest vihm olevat midagi ära rikkunud (enne oli pisut vihma tibanud). No mina ei tea, mis seal siis olema pidi, minu meelest oli küll päris vinge show. Karnevalirongkäik, mis peale tuleetendust algas, viis meid Raekoja platsile Raelinna lava juurde. Seal rääkis meile proua linnapea ja siis õpiti/tantsiti ka Tartu sambat. Kui kellelgi tekib nüüd küsimus, et mis see veel on, siis tegu on Tartu marsiga, mis on sambavõtmesse pandud ja sinna on ka spetsiaalne liikumine juurde mõeldud. Õigemini, liigutused on rohkem kätele, jalad peaksid kogu aeg samba ühte põhisammu tegema. Peale seda sambat tulid lavale kõhutantsijad (nad esinesid vist kõikidel tseremooniatel) ja pärast seda veel mingid tantsijad jne Mina leidsin vahepeal lava kõrvalt need välismaalased, kes paar nädalat tagasi ühel olemisel olid, kuhu Hannah mind kutsus. Igatahes jätkus õhtu nende seltis ja väga tore oli.

Laupäeval alates poole neljast pidin taas kavasid müüma, aga seekord ei tahtnud äri kohe üldse minna. Pole ka ime, sest üle poole üritustest oli ju läbi juba. Peale vahetuse lõppu tulin koju, et natuke rohkem riideid selga panna, sest väljas oli suht jahedaks läinud, mind aga ootas ees rüütliturniiri rongkäigus tõrviku kandmine. Selle rongkäigu alguse ootamise ajal sattusin vestlema ühe noormehega, kes laulab TAMis (Mps, Raul (kui mu mälu mind nüüd ei peta, igal juhul R-tähega algas nimi kindlasti ja ta laulab I tenorit) tervitab sind). Kuna tal oli TAMi laulik kaasas, laulsime natuke sealsamas tänaval. Rongkäigus osalesid ka rüütlid oma toredatel hobustel, kes aga endast teatavaid jälgi maha jätsid, nii et pidevalt tuli jalge ette vaadata, et mitte millegi pehme sisse astuda. Turniir ise oli suht lühike, aga pärast oli mingi tantsu- ja tuleetendus. Tants oli tore küll, aga see kestis vist mingi pool tundi. Mul sai sellest igatahes juba tõsiselt siiber. Ilm oli suht jahe ja mu jalad olid väsinud seismisest ning mul oli tõsine plaan koju minna niipea kui see värk seal Toomemäel läbi on. Läks aga pisut teisiti. Sattusin jälle kokku ühe vabatahtlikuga, kes neid väljamaa inimesi tunneb (ta on ise ka selle Erasmusega seotud) ning läksime koos temaga Rasputinisse, kus see rahvusvaheline seltskond sedakorda pesitses. Väga kaua me seal olla ei saanud, sest koht pandi kinni kell kolm. Edasi läsime osa rahvaga Zavoodi (kui nüüd täpne olla siis kolm Eesti tüdrukut, üks Brasiilia noormees ja üks Kolumbia noormees). Ma poleks uskunud, et puupüsti rahvast täis Zavoodis on võimalik tantsida, aga see sai laupäeva öösel ära tõestatud. Koju jõudsin umbes poole viie paiku, mistõttu pühapäeval ma jällegi hommikusöögile ei jõudnud, selle asemel oli lõunasöök (meile anti kolm korda päevas kindlatel kellaaegadel Treffneri gümnaasiumis süüa).

Pühapäevane päev oli mul vaba. Sain niisama ringi tuiata. Kõigepealt vaatasin pealaval kõhutantsijate esinemist (Jaanus Välja mängib neile trummi muide) ja siis jälgisin neid ka A Le Coqi telgis. Viimane oli parem koht nende vaatamiseks, sest seal olid nad lähemal ja mulje oli vahetum. Kes ei tea, siis Epp (meie kursuselt) on ka kõhutantsija. Igatahes oli väga nauditav esinemine, ma usun, et kui ma oleks meesterahvas, siis oleks see veel nauditavam olnud ;)
Nagu ikka oli pühapäev lühema programmiga ja kell neli hakkas lõpprongkäik. Taaskord olid kaasategevad hobused ja teed tuli tähelepanelikult jälgida. Lõputseremoonia ajal tuli jälle sambat tantsida (kui päris aus olla, siis munakivide peal tagant lahtiste kingadega on see suht raske).
Õhtul oli siis vabatahtlikele mõeldud pidu, kus saime linnapea käppa suruda ja aukirjad ka oma tubli töö eest. Ja jälle oli valdavaks muusikaks, mis kostus, Tartu samba. Alguses ei tahetud, et see mängima pannakse, aga kui lõpuks pandi, siis tantsis enamus kaasa. Aga ega meil nii lihtsalt pääseda lastud, et seda ühe korra ainult lastud oleks, ikka kaks-kolm korda järest ja iga natukese aja tagant. Sambade vahele tuli igasugust muud muusikat, nii et täna õhtul tantsisin ma isegi kõige rohkem. Üleüldse pole ma vist nii palju ühe nädalavahetuse jooksul kunagi tantsinud, nagu sel nädalavahetusel. Lisaks tantsimisele olen ka seisnud ja kõndinud päris palju... seega puhkust oma jalale ma ei andnud. Ööseks panin jalga küll viinasoki, sest reedel oli mu pahkluu paisunud vääga jämedaks. Sokk igatahes aitas ja praegu on jalg juba peaaegu normaalne :)

Ma usun, et järgmine aasta olen jälle hansapäevadel vabatahtlik. See on lihtsalt nii tore elamus.

13. juuli 2006

Masohhist

Mul on juba mõnda aega olnud plaan oma füüsilist vormi parandada. Eelmine nädal rääkis Margus (mitte Pootsu, vaid see teine), et käib koos oma töökaaslasega jõusaalis. Minu esimene reaktsioon oli kohe, et ma tulen ka. Noh, esmaspäeval siis läksingi. Enne printisin endale netist treeningkava välja. Oli päris tore. Pärast olin küll väsinud, aga hea tunne oli. Ka teisipäeval oli veel hea tunne, sest tunda andis ainult vasak käsi, mis ei tahtnud enam eriti sirgeks minna. Kolmapäeval andis tunda ka vasak jalg. Ja sel lihasel oli nii kange isu ennast mulle tutvustada, et ma lonkasin ringi, sest jalga sirgu ajada ei saanud - säärelihas oleks nagu kivist. Aga see ei tähendanud, et ma kolmapäeva õhtul trenni minemata jätnud oleks. Kui lihased soojaks tegin, oli võimalik juba kõiki harjutusi teha, ka jalaharjutusi. Kuigi peab tunnistama, et eile jõudsin ma palju vähem kui esmaspäeval. Loodetavasti see trend ikka pöördub. Igal juhul eile õhtul koju jõudes olin paras laip. Ja jala olukord pole täna ka parem, lonkan ikka ja hommikul peeglisse vaadates avastasin, et vasak jalg oleks nagu teisest komplektist - jupp maad jämedam kui parem jalg. Kuna selline lombakas olek mulle väga ei meeldi, siis ostsin apteegist mingi geeli, mis valu vaigistama peaks. Apteeker ütles ka, et jalale tuleb puhkust anda. Aga seda vist puhkuseks ei saa nimetada, kui ma reedel ja laupäeval pool päeva Raekoja platsil ringi tuian... No paha lugu küll, aga see mul igal juhul plaanis on, ma ei saa ju sellise väikse asja pärast Hansapäevadest kõrvale jääda.

9. juuli 2006

Rahvuslik vastasseis

On üks asi, mida ma Eestis elavate venelaste juures põrmugi ei salli - see kui nad hakkavad Eesti riiki mustama ja väidavad, et see on s**t riik. Ja eriti nõme on, kui see venelane vaatab mulle otse silma ja nõuab minult vastuseid, mis pole põrmugi minu pädevuses vastata. Ega see, et mina olen eestlane ei tähenda, et mina peaksin teadma, miks kõik asjad on nii nagu nad on. Miks ma sellest praegu räägin? Noh, asi on selles, et käisin just ühel sünnipäeval, kus külaliste hulgas oli ka üks vene paar Narvast. Mees oli tegelikult nö segavereline - üks vanematest on venelane ja teine eestlane, aga ta ise peab ennast vist rohkem ikkagi venelaseks nagu ma aru sain. No ja tolle tüübiga oligi nii, et alguses räägiti niisama ühest ja teisest (see mees rääkis vähemalt peaaegu aktsenditult eesti keelt), aga ühel hetkel läks jutt selle peale, et tema laps ei saanud kohe sündides sinist passi ja kuidas ikka nii ja sealjuures vaatas mulle otsa, nagu mina peaks teadma, miks see nii oli. Ja kui ma vait olin (mida paganat sa ikka sellise asja peale öelda oskad), hakkas ta süüdistama kõiki eestlasi, et need on vait ja ei tee midagi ja siis tuli ka see sõim Eesti riigi aadressil. Ma ei loe ennast just mingiks tohutuks patrioodiks, aga sellistel momentidel tekib tahtmine neile öelda, et olgu, kui teile siin ei meeldi, siis kerige oma Venemaale või minge otsige mõni teine "parem" riik ja kobige sinna, ega meil pole ka selliseid vaja. Ma tean küll, et loomulikult on asju, mille kallal vigiseda siin Eestis, aga kus neid siis pole? Ja niipalju patrioot ma ikkagi olen, et kui öeldakse, et Eesti riik on s**t, siis mina võtan seda isikliku solvanguna. Kui nemad ei austa Eesti riiki ja eestlasi, siis miks peaks meie ja meie riik neid austama???

6. juuli 2006

Isiksuse test kolme küsimusega

Your Personality Is
Idealist (NF)

You are a passionate, caring, and unique person.You are good at expressing yourself and sharing your ideals.
You are the most compassionate of all types and connect with others easily.Your heart tends to rule you. You can't make decisions without considering feelings.
You seek out other empathetic people to befriend.Truth and authenticity matters in your friendships.
In love, you give everything you have to relationships. You fall in love easily.
At work, you crave personal expression and meaning in your career.
With others, you communicate well. You can spend all night talking with someone.
As far as your looks go, you've likely taken the time to develop your own personal style.
On weekends, you like to be with others. Charity work is also a favorite pastime of yours.

2. juuli 2006

Terve vald oli kokku aetud...

No tegelikult oli seal rahvast rohkemgi kui ainult ühest vallast, nimelt tervest Baltikumist ja kui nüüd päris täpne olla, siis oli osalejaid/pealtvaatajaid ka sakslaste hulgast. Aga tore oli. Selline natuke väiksem variant laulu- ja tantsupeost, kõik mahtusid ilusasti Tartu laululavale ära, ei olnud vaja mingit eraldi staadioni kuhu rahvatantsijad esinema panna. Tantsijatest rääkides... leidsime vist Mani ka lõpuks ikkagi üles. No mina ei saa aru, miks neil kõigil nii sarnased riided olema peavad. Õnneks sai meil tehtud vahepeal pilt Romanist, nii et saime kontrollida, milline see õige riietus välja nägema peab. Igatahes oli tore neid kõiki seal tantsimas vaadata. Leedukad olid ilmselgelt rohkem tähelepanu tantsimisele pööranud, neil oli vaid paar laulu mu meelest. Ja mind tegelikult pisut häiris, et neil lauljatel rahvariideid ei olnud, vaid mingid T-särgid... Nojah, tegelikult polnud ju eestlastest lauljatel ka kõigil rahvariideid, aga esiritta oli see-eest pandud ilus rahvariides neidude rivi, mis jättis ilusa üldmulje. Ja see linane, milles looduskaitseringi koori omad olid, on suht rahvusliku alatooniga materjal mu meelest. Pille kostüüm oli muidugi võrratu :) Ja ei tea, kas oli asi Pille enda või tema riietuse silmapaistvuses, aga teda oli väga kerge sellest massist üles leida kui nad seal laulukaare all seisid. Aga sellest pole mina veel aru saanud, miks TAMil ei võiks üheks esinemiskostüümiks rahvariided olla, nad käivad ju pidevalt laulupeol...

Aga kõige selle tulemusel tabas mind jälle soov mõnda koori laulma minna. Eks näis. Võibolla millalgi lähengi.

27. juuni 2006

Jaanipäevast

Minu jaaninädalavahetus möödus marsruudil Tartu-Kuressaare-Sutu-Kuressaare-Tallinn-Tartu. 23nda õhtul jõudsin Kuressaarde, väike tee vanavanemate juures, siis linna jaanitulele, kus sai vormirooga vahitud ja Piretiga polkat üritatud keerutada.
24nda ennelõuna möödus samuti sugulaste seltsis, millalgi enne nelja tuli roheline siks järgi ja viis minu ja teised, kes seal peal olid, Suttu. Sellest, mis seal toimus, on Pille juba kirjutanud ja Merike on ka pildid üles pannud. Saagimise kohta niipalju, et kui ma väga ei eksi, oli see mul esimene kord lauajupp pooleks saagida (vähemalt ma ei mäleta, et ma varem saaginud oleks). Ise olen rahul, a eks näis, kas see vanarahva tarkus ka paika peab... ma millegipärast kahtlen selles natuke... Jalgpall oli tõesti ainulaadne ja äärmiselt huvitav. Natuke proovisin ise ka, aga väsitas liiga ära, fotoreporteri amet oli palju parem :) Nimejookide koha pealt niipalju, et minu meelest oli Maariš vol 1 natuke talutavam, vol 2-te ma küll vist pool liitrit ära poleks suutnud juua... Aga ikkagi ei saa ma aru, miks peetakse peo sünonüümiks alkoholi tarvitamist, mulle tuleb peale natuke rohkema alkoholi tarvitamist kohe Vässu kallale.
25ndal sõitsin siis Tallinnasse. Tee peal sain natuke oma roosteläinud saksa keelt kasutada, aga lõpuks läksime ikkagi inglise keelele üle (minu kõrvale sattus istuma saksa noormees, kelle tädi või onupoeg (cousin ühesõnaga) elab Eestis). Buss jõudis Tallinnasse plaanitust pea tund aega varem. Kõigepealt vahetasime vanaonu juures riided ära ja siis seadsime sammud sinna kohvikusse, kus pidu oli. Täitsa kena koht. Toidud olid head ja neid oli palju. Nägi sugulasi, keda ammu näinud polnud ja ka inimesi, keda ma kunagi varem näinud polnud. Üldiselt oli selline tore pikalauapidu. Tartusse toodi mind esmaspäeva hommikul, mis tähendas, et asjad maha ja kohe tööle. Järjekordselt jäi 1 päev puudu - see päev, mil saaks nädalavahetusest välja puhata...

23. juuni 2006

Vihm!!!

Lõpuks hakkas Tartus ka sadama :)))

Btw, leidsin Postimehest hea ajakohase anekdoodi - Emal oli kaks poega. Ühest kasvas normaalne mees, teisest sai jalgpallur... muahhahhhaaa :P

20. juuni 2006

Põrgukuumuses

Kalendri järgi hakkab homme pealelõunal suvi. See tähendab, et praegu peaks nagu kevad olema. Kui see on kevad, siis ma ei taha teada, milline see suvi veel olema peaks... Ma niigi mõistatan iga päev, kas õhtuks on minust ainult märg plekk järel või jään ikka tahkesse olekusse. Siiani on õnneks läinud. Aga töötegemisele see küll hästi ei mõju. Kui ikka õhku ei ole, siis ei suuda eriti keskenduda ka. Ja siis mingid totakad kliendid käivad mulle pinda ka... õnneks ma olin ise just poes sel ajal kui too tüüp käis, ülemus pärast rääkis, milline võrksärk tal seljas oli olnud. Ma olin väga rahul, et mind kontoris polnud.

17. juuni 2006

Eesti Amazonases

Tänane päev möödus Võhandu jõel. Isal oli Lions klubiga paadimatk ja ma sain ka kaasa. Sõitsime suurte 8-inimese kummipaatidega, mis väga kiiresti edasi ei liigu (eriti kui meesterahvad tegelevad pigem õllejoomise kui aerutamisega). Edasiliikumist takistas ka kivide otsa kinni jäämine, aga kuna vesi oli suht madal, siis tõsisema häda korral, kui muud abinõud enam ei aidanud, läks mõni mees paadist välja ja lükkas või tõmbas seda. Üldiselt oli hästi mõnus matk - vaatasime kaldaäärseid taimi (üks mees muudkui luges puuliike ette), kuulasime linnulaulu (metsvindi ja väikse lehelinnu tundsin laulu järgi ära, aga ühte väikest halli lindu, kes kivil istus, ma ära ei tundnud), uudistasime pardiperede tegemisi jne. Natukeseks anti aer minu kätte ka, sest see mees, kes muidu selle aeru taga oli, lõikas parajasti vorsti. Tal oli üldse igasugu tavaari kaasas, alustades valgest triiksärgist, mille ta endale selga tõmbas ja lõpetades juustutükiga. Veel oli meil kastitäis voblat ja meeste jaoks pool kasti õlut (teine pool kasti oli teises paadis). Naisi kasutati õllehoidjatena, sest õlu kippus ümber minema sel ajal kui kahe käega sõuda oli vaja. Sihtpunti jõudmiseks (see vist ikka oli Süvahavva, nad ei olnud ise ka enam päris kindlad, et mis koht see ikkagi oli, kus me kaldale tulime) läks meil mingi 5 tundi või rohkemgi. Selle aja jooksul jõudsid minu jalad täielikult ära kärsata (ja seda loomulikult ainult ühelt poolt, sest ega me seal siis iga natukese aja tagant kohti vahetanud), sest kuigi eelmisest nädalavahetusest oli mul meeles, et päiksekreemi võiks ikkagi kasutada, siis sai seda ainult sellistele kohtadele nagu õlad ja selg määritud, jalgade peale ei määrinud... praegu jalad põlevad all....

P.S. Pealkiri pole tegelikult minu välja mõeldud, keegi meie paatkonnast leidis, et see jõgi metsiku looduse keskel on nagu Eesti Amazonas.

Lõpetamisest

Eile oli siis see tähtis päev, kui ma oma papre kätte sain ja nüüd ametilikult BSc olen. See aktus polnudki nii pikk ja igav nagu ma arvanud olin. Võibolla oli põhjus selles, et me enamuse ajast Mpsiga lobisesime :p. Midagi põrutavat ka ei juhtunud, st keegi pikali ei kukkunud diplomit vastu võtma minnes ega midagi muud sellist, üks tüüp tahtis ainult Aaviksoo asemel Meidla käppa suruma minna (ikkagi tuttav nägu ju).

Igal juhul suur aitäh kõigile, kes said/viitsisid tulla õnnitlema.

15. juuni 2006

Hullumaja

Täna oli meie korteriühistu koosolek. Eelnevad kaks korda kui seda teadet saanud olen, ei käinud sest aeg ei sobinud, mõtlesin siis et kuna täna otseselt midagi ees ei olnud, siis võiks ju käia. Kuna mina olin enne käinud ainult ERLi üldkoosolekul, siis eeldasin, et tuleb midagi sarnast. Aga ma eksisin ja sügavalt. Kohe alguses sai selgeks see, et inimesed, kes kohal on ja kellel midagi öelda on, tahavad seda korraga teha (umbes pooled kohaletulnutest olid venelased, enamus eestalastest olid pensionärid, nii veerand või vähem olid nooremad eestlased). Mingi hetk läks väga valjuhäälseks ja vihaseks vaidluseks selle üle, mis keeles koosolek toimuma peaks. Venelased leidsid, et nemad maksavad ju samuti ja nemad tahavad ka teada, mis toimub. No sorry, aga te elate ju siiski Eesti riigis, õppige ometi riigikeel ära, mina ei peaks ju eestlasena Eesti riigis vene keeles koosolekut kuulama. Aga nii see peaasjalikult oli, sest koosoleku juhataja oli üks vene naisterahvas, kellel asja juhtimine tegelikult üldse välja ei tulnud. See naine, kes raamatupidamist üle vaatas (kus olevat suured vead sees olnud, mis nüüd parandatud olid), rääkis nii, et tõlkis iga natukese aja tagant selle, mis ta öelnud oli, eesti keelde. Ta küll purssis seda üsna vaevaliselt ja igasugustest käändelõppudest ja veidratest sõnakasutustest ma üldse ei räägigi, aga vähemalt sain ma aru, mida ta öelda tahtis. Igatahes selgus, et see asi siin korteriühistus on täiesti mäda. Meil polnud üleüldse juhatustki, vaid ainult esinaine. Nüüd sai lõpuks juhatus ja revisionikomisjon valitud. Eks näis kas miskit muutuma ka hakkab. Põhimõtteliselt oligi koosoleku sisuks praeguse hooldusfirma esindajale küsimuste esitamine, majandusaruande ülevaate kuulamine ja sektsiooni esimehe/naise ning juhatuse ja revisionikomisjoni valimine. See kõik võttis aega kaks ja pool tundi... Järgmine kord kui ma sellisest asjast osa võtan, planeerin heaga mingi kolm tundi selle peale, seekord läksin ju naiivses usus, et vast tunnike läheb, aga poole pealt ära ka ei tahtnud tulla, sest siis polnud asjal veel mingit tulemust, need hääletamised tehti nii umbes viimase kolmveerand tunni jooksul.

14. juuni 2006

The memory remains

Eilse päeva planeerisin ma juba märtsis. Mäletan täpselt seda otsustavat tundi, mil ma läbi lumesaju Statoili poole sammusin, et pilet ära osta. Mõni aeg tagasi hakkasin siis uurima-vaatama, kuidas ja kellega Tallinnasse saada. Lõpuks sain ennast ühe sõbra auto peale sebida. Teised inimesed, kes selle autoga tulid, olid mulle esialgu tundmatud, nüüd võin öelda, et sain endale mõned toredad tuttavad juurde. Sinnasõit möödus rahulikult. Lobisesime, kuulasime natuke muusikat, vaatasime kass Oggy multikaid. Mis muutis autosõidu eilse palava päevaga eriti toredaks, oli asjaolu, et autos, millega me läksime, oli konditsioneer. See on suvel ikka väga hea asi (esmaspäeval ma "nautisin" päikse käes seisnud ja ilma konditsioneerita autoga sõitmise mõnusid). Tallinnas korjasime veel ühe inimese peale ja edasi tuli lahendada auto parkimise probleem. Peale mõningast söömist-poeskäiku-riietevahetamist asusime lauluväljaku poole teele. Seal väravas väga hullult mu kotti läbi ei tuulatudki, olin valmis hullemaks. Sisse saime natuke enne seda kui Padar soojendama hakkas. Pedigreest jäime küll ilma, aga ma selle üle eriti ei kurvastanud (võin ju poes ka koeratoitu vahtida). Mõningase otsimise peale leidsime muruplatsi, kuhu ennast maha toetada. Mina olin kogu selle aja paigal, osa meie seltskonnast vooris pidevalt edasi-tagasi. Aga rahvast oli igasugust. Eri rahvusest, eri riietuses (ma ei saa aru, kuidas nendel tõsistel "karvastel" küll palav ei ole sellise päikesega üleni mustas). Aga väide, et kui sellisel üritusel kuhugi maha istud, siis näed ära kõik oma tuttavad, kes sinna tulnud on, ei pea paika. Ma ei näinud ühtegi tuttavat, keda ma teadsin seal kontserdil olevat (kaasa arvatud eelpool toodud väite autorit). Mõnda tuttavat nägu siiski nägin.
Peale viimast soojendusesinejat liikusime lavale pisut lähemale. Saime päris hea nähtavusega koha peale. Mingi hetk ilmusid meie kõrvale mingid tibid, kellest üks ei osanud näppugi visata, teine õpetas teda tükk aega, et millised näpud püsti hoida ja millised alla suruda... ühesõnaga seal oli tõepoolest igasuguseid inimesi.
Ja siis nad tulid. Tegelikult seda ei saagi kirjeldada. See oli võimas. Ja olgugi, et ma ei teadnud kõiki laule, mis nad seal laulsid, nautisin kogu showd täiega. Nad ise olid nii armsad... muudkui tänasid, et me neile nii hea enesetunde tekitame jne Lubasid tagasi tulla kui plaat valmis on ja nad sellega tuurile lähevad. Ja nagu ikka jäeti parimad palad nö lisalugudeks. Mina ootasin kõige enam ühte lugu... mis tuli ka lisaloona... and nothing else matters :) Natuke tulevärki oli ka ja lõpus loobiti nänni neile, kes lava ees olid.
Kesköö paiku sai see kontsert siis läbi. Rohkem kui 78000-pealine mass hakkas väravate suunas liikuma. Tegelikult liikus asi üllatavalt kiiresti, ma arvasin, et on hullem mäsu. Liikudes kuulsid kogu aeg jalge alt plastikukrõbinat - terve lauluväljak oli kaetud plasttopside ja muu prahiga. Mul hakkasid käed prügikottide järgi sügelema, et seda jama kokku korjata, aga ma talitsesin ennast, sest oli vaja koju tagasi jõuda. See viimane oli juba natuke keerukam. Auto oli küll alles (vastupidiselt mõne mehe hirmule), aga terve tänav oli juba ummikus seisvaid autosid täis, nii et eriti sellest kasu esialgu polnud. Mõne aja pärast suutsime ennast autoderivvi mahutada ja natukesehaaval edasi liikuda. Natuke seiklemist ja olime linnast väljas. Kuna ma olin tolleks hetkeks suhteliselt väsinud, toetasin pea kotile ja lebotasin seal tagaistmel (üks inimene, kes Tartust meiega tuli, jäi Tallinna, nii et terve tagaiste oli minu päralt). Mingi hetk jäime seisma. Tõstsin pea ja nägin meeletut autoderivi või õigemini nende piduritulede punast sära nii kaugele kui silm seletas. Ummik keset maanteed. Käisid naljad selle üle, et maantee on täis ja nüüd sõidamegi 30-ga Tartusse. Õnneks nii hull asi polnud, 30-ga sõitsime vaid umbes 10 km või nii. Lõpuks selgus ka põhjus - avarii (olime ise ka seda juba oletanud). Täna kuulsin, et üheks pooleks selles avariis olla põder olnud. Kusjuures natuke enne seda avarii kohta oli põdrad teel märk. Järelikult asub märk õiges kohas... Väike peatus oli ka Kükita grillis, kust ma üritasin midagi söödavat saada, aga kuna järjekord ei liikunud peaaegu üldse ja see, mida mina tahtsin, oli otsas, siis loobusin. Kui me jälle sõitma hakkasime, viskasin ennast uuesti pikali ning jäin ilmselt magama, sest kui ma oma arvates natukese aja pärast pea tõstsin, avastasin, et me oleme Tartus. Päike oli tõusnud ja kuidagi veider oleks olnud isegi magama minna kui ma nii väsinud poleks olnud. Kell oli pool viis kui koju jõudsin.

11. juuni 2006

Suvehooaja avalöök

Huvitav, et mõnikord see Murphy ei keeragi käkki. Võiks ju arvata, et kui on plaanis pidu kaunis mereäärses suvituspiirkonnas, siis sajab ladinal vihma või on lihtsalt jube külm. Sel nädalavahetusel aga see nii ei olnud. Laupäeva päeval kui sõitma hakkasime, hakkas asi täitsa suve moodi paistma juba. Soojast ilmast tingituna sai Nissaniga Salmistusse sõitnud rahvast väikest etüüdi jäätisega nautida, mis seisnes selles, et see va väike Tom, mille Roman nii lahkesti igale ühele ostnud oli, otsustas jäätisekokteiliks saada ja minu kätt mööda alla voolata. Edasi järgnes sellele Pille oluline roll minu käe puhtaks pühkimises, kuna ma ise samal ajal autot tee peal hoida üritasin. Kõike seda saatis meeletu naer. Rahvas tahab ju tsirkust ja leiba. Antud juhul said nad küll tsirkust ja jäätist (seda viimast sai tglt Pille, kuna ma lubasin tal selle osa jäätisest ära süüa, mis mööd amu kätt alla ei voolanud... nii ohutuse mõttes). Järva-Jaanis külastasime kohalikku Ah ja Oh poodi (millest selline nimi? no sellest, et see on sedasorti pood, et kui midagi küsid, siis öeldakse vastu "Ah seda? Oh ei, seda meil küll ei ole" :P) või kui nüüd täpne olla, siis külastas seda poodi kõigest Roman, kes poe olustiku meile värvikalt edasi andis. Mõne aja pärast hakkasid poisid, kes olid seal tagapingil ennast tankinud (1 liiter sajale läks vist kui ma õigesti mäletan), metsapeatuse kohta vihjeid tegema. Lõpuks nad selle ka said. Ja siis ei leidnud pärast veel autot ka üles... Tänu headele juhistele ja loomulikult ka tasemel kaardilugejale, jõudsime ilusti kohale (v.a. üks koht kus ma natuke valesti sõitsin, aga see oli veidra liikluskorralduse süü). Edasi läks kokkamiseks ning kui söök valmis oli, siis said kõhud täis pargitud. Kuna ilm oli tõeliselt suvine (mõned olid seal juba tunde peesitanud, kui meie kohale jõudsime) otsustasime mere äärde minna. Selles, et meri külm on, ma ei kahelnud. Oma julguses sinna külma merre end kasta, ma natuke kahtlesin, mistõttu lubasin Pillel ennast vette tõugata kui ma pelgama peaksin hakkama. Õnneks seda ei juhtunud. Aga vesi oli ikka parajalt külm. Samas, välja tulles polnud üldse hull. Ei jooksnudki kohe lõdisedes rätikut otsima. Tagasi maja juurde jõudes jätkus pidu nii nagu õigele suvisele grillipeole kohane - joogid, saun, laulmine. Saun oli minu jaoks natuke kõrvetav, mistõttu oli see minu jaoks suht lühike saunaskäik.
Kui laulmises väike paus tekkis (sel lihtsalt põhjusel, et pillimees sauna läks), mängisime ära ka Pille meisterdatud Saaremaa rattamatkade ainelise lauamängu (mille Pille mulle kinkis :DDD). See oli väga vahva mäng. Huvitav oli see, et need, kes päriselus on aeglasemad sõitjad, jõudsid mängu lõppu enne kui need, kes üldiselt esimeste seas olid rattamatkade ajal. Liina näiteks jäi pidevalt vahele ja mingil hetkel läks üldse Kuivastusse tagasi. Pille läks ka, aga tema saatis Merike sinna, kuna tema mängu autor oli. Ma kavatsen selle asja veel üksipulgi läbi uurida, et mis võimalused mingis kohas veel on (mingis kohas olla lausa võimalus surma saada ja seeläbi mängust välja langeda). Mina igal juhul lõpetasin teisena mängu (Jaanika võitis).
Kui Mps saunast tagasi tuli, õnnestus meil väikse rahvusliku diskrimineerimise läbi ta uuesti pilli mängima panna. Mina väga kaua laulda ei jaksanud, Vässu tikkus kallale. Läksin ja keerasin ennast magama, taustaks kuuldus altkorruselt laulu...
Hommikul ärgates tuli mul kõigepealt auto eest ajada, sest varajasemad lahkujad juba läksid (Kerru läks neid ära viima, aga kuna VW polnud öö jooksul lendama õppinud, ega Nissan kuhugi kadunud, tuli kasutada traditsioonilisi võtteid autodega manööverdamisel). Sellele järgnes hommikukohv õues päikese paistel. Et midagi kasulikku ka teha, otsustasin auto puhtaks pesta. Täitsa nii nagu filmides - bikiinide väel (ma oleks muidu ju riided märjaks teinud). Kui auto puhtaks (või noh, puhtamaks) sai, otsustasin natuke päevitada. Päikesekreemi ma loomulikult endale peale ei määrinud (nagu-nii-ta-selle-ajaga-midagi-ei-võta-loogika). Mingi hetk tuli otsus, et käik korra veel mere ääres. Selleks ajaks kui me ennast minekule sättisime, läks ilm loomulikult jahedaks (Murphy oli ilmselt ärganud). Ujuma läks meist ainult Kerru, ülejäänud nautisid niisama mererannal molutamist. Et meil Piretit polnud, tuli omal jõul massaži teha. Kõigepealt mudisin mina Liinat, siis Liina mind ja siis Vivian Liinat. Lõpuks hakkasin kohalikud rannaelanikud (ämblikmehed ja emalendurid) liiga pealetükkivaks muutuma ning me lahkusime.
Lõunaks valmistati sushit. Ma polnud seda elu sees enne söönud. Tundsin ennast laua ääres esmalt üsna nõutuna. Pulgaga söömise nipi sain kohati täitsa käppa, aga nii kui korraks pulgad käest panin, oli jälle asi käpast läinud. Et asi võimalikult riisine oleks, oli ka magustoidu põhikomponendiks riis. Kõige selle maitsva söögi tulemuseks oli see, et minekule asudes oli kõht ikka väga täis. Aga kell oli palju ja tuli ennast teele asutada. Ka tagasiteel tegime metsapeatuse. Seekord läksid naisterahvad metsa ja Roman oli ainus, kes autosse jäi. Loomulikult ei jätnud ta mulle märkust tegemata selle kohta, et võiks vähem juua (mina ju kägisesin minnes selle kallal, et misasja nad joovad seda õlut, pärast muudkui aga metsapeatust vaja :p). Ja minu käed tõmbusid järjest punasemaks (järeldus: päike siiski hakkab peale... ja kuidas veel), kodus peeglist nägin, et ka mujalt on punane (v.a. kael, mis on täiesti valgeks jäänud) ning vaatamata minu pingutustele igasuguseid riiderante vältida, on nad siiski olemas. Päike võtab vist ainult sel hektel, kui pluus on seljas või mõni muu asi, mis randi jätaks.
Igal juhul jõudsime ilusti koju tagasi ja ma usun, et teised jäid ka peoga rahule, mina igal juhul jäin täiesti rahule. Aitäh Merike, et meid vastu võtsid!

9. juuni 2006

Mis vahepeal juhtunud on

Ma usun, et enamus teist on kuulnud mind ühel või teisel hetkel ütlemas lauset, et saun jätab mind külmaks. Sellegipoolest võtsin teisipäeval ette reisi Jõhvi, kust me koos Merikesega Toila spa-sse läksime, et seal termides mõnuleda. Mulle isiklikult meeldis kõige rohkem infrapunasaun, oli selline mõnus, sai normaalselt hingata. Soolasaun oli ka hea, kuigi ühel hetkel oli tunne nagu soolakalal :p Aroomisaun oli kõige rohkem selle tavalise e soome sauna moodi (see oli ka seal, aga me ei raisanud selle peale aega), ainult et lõhnas teisiti. Aurusaun ei meeldinud - hingata ei saanud, kuum vesi hakkas kondenseeruma ja laest alla tilkuma, sealt lasime suht kiiresti jalga. Ja Merikese jutud käterättide varastest leidsid ka seekord tõestust - minu kuiv rätik läks kuhugi rändama ja selle asemele jäi tükk maad märjem rätik. Mingi hetk otsustasime, et võiks miskit juua osta. Läksime siis riietusruumi ja võtsime täpse raha kaasa. Kassas selgus, et seal ei maksta rahaga vaid käepaelaga, st ära minnes kasseeritakse see raha sisse. No loogiline ka ju, sest kes see ikka sauna rahakotiga läheb. Aga meie jaoks tähendas see, et pidime veelkord riietusruumi minema ja raha tagasi viima. Üldiselt oli see korraldus seal minu jaoks hämmingut tekitav. Esiteks anti koos rätikuga kilekott. No minu esialgne mõte oli, et pesemisasju saaks riputada, tegelikult oli see välisjalanõude jaoks. Järgmine hämming oli siis kui läksime riietusruumi ja peegli ees seisis mees. Ma hakkasin kohe ringi vaatama, et kas me ikka õiges ruumis oleme, et see on äkki meeste oma, aga siis seletas Merike mulle ära, et seal on koos riietusruum. Päris avalikult ikka riideid vahetama ei pidanud, selle jaoks olid nurgas kabiinid. Ja pesuruumid olid ka siiski eraldi. Vee temperatuur pakkus üllatusi - kord külm, siis kuum, ise reguleerida loomulikult ei saanud. Ja kapid käsid ka väga kavala nipiga kinni. Üldiselt oli asi päris hästi organiseeritud tglt, aga üksi oleks ma seal ilmselt tõeline Beata Kana olnud.

Kolmapäeva õhtul siis läksime Karlile külla. Temast tuleb küll tõeline seltskonnalõvi. Ja poksija. Ja naistelemmik. Sai sinna plaadi ümbrise sisse ka lõpuks pika punnimise peale kritseldatud. Aga jutt läks kohati jälle imelikele radadele... Ja Triinu rullnokalembus sai avalikuks.

Aga ajaga on midagi lahti. Ära kaob. Nüüd peaks nagu aega olema, aga ikka ei jõua midagi tehtud. Ei saa aru, mis toimub. See on ka põhjus, miks blogi eriti tihti uusi sissekandeid ei saa - ei jõua selleni lihtsalt.

4. juuni 2006

Elu on lill!

See nädalavahetus oli tõeliselt mõnus. Lõpuks ometi ei olnud vaja kuhugi kiirustada, ei mingeid tüütuid kohustusi, lõputöid jne. Just see, millest ma enne 16. maid unistasin. Ainult et nüüd tuleb leida uus eesmärk mille poole püüelda. No tegelikult see on isegi olemas, on kogu aeg olnud, aga nüüd oleks aega sellega tegeleda. Ainus "aga" selle juures on, et selle eesmärgi täitmine sõltub igasugustest muudest asjadest ning kõige parem on võtta vabalt - küll ta täitub. Vast.
Aga jah, nädalavahetus möödus toredalt. Olgugi, et plaanid pisut muutusid, aga tulemus oli tore. Ja Elvas on tore jalutada (v.a. see, et nägime kahte terve-linn-on-minu-pissuaar-suhtumisega tüüpi. Oi kuidas ma neid ei kannata. Ja mille pagana pärast nad ei või nurga taha minna vaid peavad oma hädasid ikka tänava pool ajama???). Arbi mändi nägin ma näiteks esimest korda ja kui meil Merikesega oleks palju raha, siis me ostaks endale ühe laheda maja ja teeks selle korda. Muuhulgas vaatasime Hitchi ka. Noh, oli küll naljakas, aga pisarateni ei naernud. Minule jäi tegelikult mõistetamatuks see, miks peaks naised nii väga vihastama kui nad teada saavad, et keegi on aidanud mehel nendega tutvust sobitada. Mis selles siis nii halba oleks kui leiduks tõesti selline mees, kes annab sookaaslastele nõu, mismoodi naisele läheneda? Ameeriklaste imelik nägemus asjast jällegi.

30. mai 2006

Ursula

Möödunud nädalavahetusel külastasin siis perekondlikel põhjustel Võrumaad. Täpsemalt öeldes oli tegu isa sünnipäevaga. Muuhulgas nägin ka kahte põhikooli klassiõde. Aga laupäeva õhtul sõitsime Kataga hoopis naaberlinna. Põhjuseks oli see, et naaberlinnal, täpsemalt öeldes Põlval, olid päevad. Nende raames toimus mingi filmifestival vms. Selle filmifestivali lõpus oli kontsert. Kontserdil esinesid Ursula, Slide Fifty ja Winnie Pooh. Esimene neist oli otseseks põhjuseks, miks me Põlvasse sõitsime. Huvitav oli. Esiteks oli huvitav seda publikut vaadata. Kuidagi teistsugune.... teiseks oli huvitav Ursulat esinemas vaadata. Solist tegi väga huvitavaid liigutusi ja mingi hetk läks üleüldse mingi tagaajamine ja laval ringi kondamine lahti. Aga hea oli. Tasus minna küll. Ülejüünud bände me kuulama jääda ei viitsinud, kuna nädalavahetusel oli teadupärast jahe ilm ja vahepeal kuulutati selle filmifestivali võitjaid välja ja nagu nii olime me tegelikult ainult Ursula pärast kohale läinud.

Aga praegu kummitab hoopis Dagö... tean tõustes igal hommikul, end enam odavalt ei müü...

26. mai 2006

Tagasivaade

Tundub, et Tartu linnaisad/-emad fännavad ekstreemsporti. Eriti trikirattureid. Ega muidu ei oleks Tartus sellised rattateed, mis lõpevad trepiga (see kuulus rattatee seal Hansakeskuse ees ja ka vana kaubamaja juures saab sellist ekstreemsust harrastada). Kui see trepp on juba pikemat aega oma geniaalsusega Tartus hiilanud, siis Riia mäele (Pepleri ja Kastani tänava vahelisele lõigule) on tekkinud sellised huvitavad hüpekad. Et ikka tuleks trikiratturite järelkasvu.
Mis siis veel huvitavat. Noh, käisin eile Pillel külas. Pille kui põline Eurovisioonifänn, otsis netist vanad Eurolaulud (kõik vist ei olnud võidulaulud, sest seal näiteks ABBAt ei tulnud) ja me kuulasime neid. Loodan, et tema korterinaabrid väga vihaseks ei saanud, sest tema tubli arvuti leidis, et neid tuleb kõvasti mängida. Aga alguses oli väga popp laulda "amuur, amuur", praktiliselt igas laulus oli see sees. Ja aastatega toimusid märgatavad edusammud. Kõigepealt žestikuleeriti kätega, siis tulid taustalauljad, siis hakkasid ka jalad liikuma, siis läksid kleidid lühikeseks jne. Igal juhul oli põnev. Ja koduteel kummitas mul siiski The Voice, ma kavatsen selle üles otsida.