Pilguheit ökoelu takistusribale

Nagu ma oma eelmises postis kirjutasin, sain jõuludeks Leo Hickmani raamatu "Paljaks kooritud. Kikivarvul mööda ökoelu takistusriba". Nüüd ei pea ma õnneks enam kukalt kratsima ja silmi häbelikult maha lööma, kui keegi küsib, et millal ma viimati mõne raamatu läbi lugesin. Täna lõpetasin. Ja kahju on, et läbi sai.
Leo Hickman proovib aasta jooksul omal nahal järgi, kas on võimalik elada 21. sajandil Londonis ökoelu. Appi kutsub ta kolm "eetika audiitorit", kes sorivad läbi tema elu pisimadki detailid ja annavad oma hinnangu ning soovitused edaspidiseks käitumiseks. Lisaks on toodud raamatus ära mõned neist e-mailidest, mis talle teiste inimeste poolt saadeti.
Raamatu tagakaanel on kirjeldatud seda kui ühtaegu vaimukat ja intrigeerivat, asendamatu käsiraamatuna kõigile südametunnistusega inimestele. Põhimõtteliselt on neil õigus. Kuigi minu jaoks siiski ei olnud selles kuigi palju intrigeerivat (paar asja panid siiski kulme kergitama). Aga igal juhul suurepärane lugemine. Soovitan soojalt kõigile.

Toon ära ka paar head tsitaati raamatu järelsõnast:

Aga ma olen leidnud nipi, kuidas vältida seda tunnet, et su elu on vaid üks lõpmatu enesepiitsutamine: tuleb säilitada perspektiivitaju ja hoida huumorisoon käepärast. Ei, sa ei saa üksinda maailma päästmisega hakkama, aga sa saad selle nimel täna pisut rohkem pingutada kui eile. Ja kas tead, see kogemus võib sulle isegi meeldida.

Eksperiment pole kaugeltki läbi, pigem tunnen mõnes mõttes, et see on alles alanud. Otsekui oleks mu rattal just äsja abirattad ära võetud ja ma olen nüüd juba piisavalt osav, et iseseisvalt edasi pedaalida, ilma et audiitorite julgustav, kuigi väsitav mõju iga mu liigutust saadaks.

Pühadest

Pisut pikem tagasivaade möödunud pühadele.

Laupäeval võtsin Haku ja veel mõned asjad ning sõitsin Võrru. Üsna kohe peale kohale jõudmist asusin siis ka lõpuks piparkooke tegema. Ema tegi glasuuri ka, aga sai teine natuke vedel, nii et kleepub pistu hammaste külge :p Aga muidu said head piparkoogid. Pühapäeval läksin isaga kaasa vanaema-vanaisa juurde, kus ootasid vanaisa metsast toodud kuused tuppa saamist ja ära ehtimist. Aitasin natuke ka vanaemal kuuske ehtida ja siis tõime enda oma koju ning sain jälle kuuske ehtida. Täitsa ilus sai :)
24nda õhtul läksime jällegi vanaema-vanaisa juurde nagu peaaegu igal aastal. Ainus vahe oli, et seekord polnud venda kaasas. Tema veetis selle õhtu Tallinnas (või kusagil mujal, ega ma nii täpselt teagi). Igatahes peale kolmandat käiku hakati tegema niiöelda vihjeid a la ei tea kas jõuluvana ka tuleb. No ma siis mingi hetk läksin ja tõin kingikoti tuppa. Kuna ma olin väga mitu aastat põhimõtteliselt ühed ja samad kunagi Tähekesest välja otsitud luuletused enne jõule meelde tuletanud, siis otsustasin, et teeks seekord midagi muud ning lunastasin oma kingitused lauluga (tähh Maailmaparandaja hea lauliku eest :p). Sain need asjad, mida soovinud olin - ühe raamatu (Leo Hickmani "Paljaks kooritud. Kikivarvul mööda ökoelu takistusriba"), lauamängu Võidab see, kel on surres rohkem asju (esimese mängu tegin isaga kahekesi, aga ilmselt on lahedam, kui on rohkem inimesi, aga mängu loojate huumorimeel mulle meeldib) ning Juanese viimase plaadi. Lisaks veel natuke muid asju.
Järgmisel õhtul saabus vend ka. Koos oma tüdruku ja tema pojaga (3-aastane). Kuna tuli uusi inimesi, sai jällegi väike pakijagamise ring tehtud. Laulsin nüüdki enda oma eest ja seekord oli mul lausa nö taustatantsija (pisipõnn hakkas minu laulu järgi tantsima :p). Ja mingil põhjusel hakkasin ma talle täitsa meeldima. Järgmine päev käis pidevalt mul järel ja tahtis näidata, mida ta kõike arvutiga teha oskab (tegelikult oli see lausa hämmastav, ma ei oleks osanud arvatagi, et 3-aastane juba nii osav arvutiga on). Ja teine, kes talle hirmsasti meeldis, oli Haku. Iga natukese aja tagant oli vaja minna kööki jänkut vaatama.
Lisaks vanavanemate juures käimisele käisin eile õhtul ka ühel sõbrannal külas (seekord saime õigel ajal jõulukinke vahetada, mõnikord on see päris mitu kuud hiljem alles toimunud). Ja täna käisin korraks linnas.
Nii need pühad möödusid. Mõnusad, rahulikud (ok, see pisipõnn oli paras energiapomm, nii et sel ajal kui tema siin ringi jooksis, ei olnud just eriti rahulik) ja isegi kergelt lumised :D

Blogiaasta 2007

Tegin oma aastast ka blogi põhjal kokkuvõte (kuu esimeste sissekannete esimeste lausete järgi). Ja sai tema selline:

Jaanuar
Lühidalt siis sellest, kuidas minul aasta kakstuhat kuus kahetuhande seitsme vastu vahetus.

Veebruar
Mõtlesin täna asjadele, mida ma ammu teinud ei ole.

Märts
Käisime täna vanematega Võrus Selveris, et osta tänaseks torti ja alkoholi (mu peohooaeg hakkab juba täna pihta :p).

Aprill
Sünnipäevast on nüüd küll juba jupp aega möödas, aga ühe kingituse realiseerisin alles nüüd (tegelikult on mul laua peal veel mõned realiseerimata kingitused).

Mai
Ehh... tundub, et see prügikorjamine on mul kuidagi veres.

Juuni
Kuigi soojas pidavat asjad paisuma, siis ajaga paistab küll vastupidi olevat - suve saabudes kuivab teine kokku.

Juuli
Nädalavahetusel oli siis Triinu sünnipäevapidu.

August
Berliin – loomulikult palju huvitavaid hooneid, palju tuntud vaatamisväärsusi, aga mis tegelikult kõige iseloomulikum – ehitav linn (igal pool, kuhu vaatad, on vähemalt üks kraana või ühed tellingud).

September
Mina sellest ilmataadist ka aru ei saa - eelmine nädal tegi juba peaaegu, et talvist ilma, nüüd läheb jälle soojemaks... võiks ju ära otsustada.

Oktoober
Minu jänes näiteks õppis ära selle, kuidas puuri uks lahti saada.

November
Mida mõtled sina, kui näed inimest helkurvest seljas ja jalgrattakiiver käes?

Detsember
Koos detsembriga on vähemalt siin Lõuna-Eestis ka ilm talvisemaks läinud.

Viimasele lisaks juurde, et ka eile õhtul oli meil päris kena lumesadu, aga hommikuks oli siiski vaid suhteliselt õrn valge kirme veel maa peal.

Jõulutervitus

Soovin kõigile rahulikku ja ilusat jõuluaega ning ikka paremat uut aastat!!!

P.S. Tahtsin seda juba eile siia kirjutada, aga netil olid ka vist jõulud vms, sest ta ei ilmutanud ennast meile.

Kaheksast viieni

Eile oli firma jõulupidu. Seekord Ristiisas. Vaatamata väikestele segadustele söögiga, oli tore. Avalikus kohas jõulupeo pidamisel on see konks küljes, et samasse asutusse võivad sattuda ka mõne töötaja sõbrad. Ja kui nendel sõpradel tuleb idee väheke nalja teha, võib asi päris lõbusaks kujuneda. Nii siis juhtuski, et kõige populaarsem inimene peo jooksul oli A., keda teised mehed (tema sõbrad) iga natukese aja tagant tantsima kutsumas käisid (aga tema pipardas). Korra lasid seal mänginud bändil lausa loo talle pühendada. Selle kõige peale tekkis mul küsimus, et miks mehed naistele selliseid asju ei tee. Kui ma seda kõrval istunud töökaaslaselt küsisin (ka meesterahvas), vastas too, et mehed on mölakad :p
Kui alguses oli laual viin ja vein, siis mingil hetkel jõudsime jälle meetrini (seekord võttis R. natuke kauem hoogu enne kui leti juurde jõudis). Minul polnud tequila vastu midagi :) (a eile jäi "õigesti" joomine ära, kuna mul oli kõrge kaelusega pluus seljas). Mõned punnisid küll alguses vastu, aga lõpuks jõid ikkagi kõik.
Pärast seda kui Ristiisa kinni pandi, läksime edasi töökaaslase juurde. Enne tehti loomulikult peatus Feenoksis, kust osteti veini, Jägermeistrit ja õunamahla. Proovisin selle Jägermeistri õunamahlaga ära, täitsa joodav oli. Põhiliseks jututeemaks olid filmid ja (vene) muusika. Ja üllataval kombel jõudis mõni mees lausa sellisesse faasi, et mind tantsima palus (see oli nii umbes kolm-neli laulu enne seda, kui tuli täieliku kustumise faas).
Koju magama jõudsin viie paiku (pidu algas kell kaheksa). Õnneks kuulutati reedene päev vabaks, sest enamus poleks nagu nii olnud võimelised tööle tulema.

Stuff

Natuke asjade hullusest. Sain täna sellise lingi. Järjekordne suurepärane näide sellest, kuidas mõned inimesed elavad asjade kultuses (ja mõni mees lausa kannatab selle pärast). Õnneks pole ma Eestis seda kaubamärki eriti tähele pannud (minu jaoks on juba Käsna-Kalle Kantpüks, või mis iganes ta eesti keeles oligi, liiga paljude asjade peal esindatud, pole enam mingit uut roosat hullust vaja).

Ning veel üks tähelepanek: just siis kui minul on tulnud mõte, et laulaks kodus jõululaule natuke, otsustavad naabrid tülitsema hakata (ja ma ei mõtle nende tavapärast karjuvat kõneviisi, vaid ikka korralikku uksed-paguvad-terve-trepikoda-kajab-tüli). See ei sobi kohe mitte ilusa jõululaulu taustaks.

Sõbrad, teiega on hea...

Jah, oli ütlemata hea pidu. Kiiduavaldused korraldustoimkonnale :) Aga nüüd kogu asjast natuke lähemalt.
Start hilines meil nii umbes tunni võrra, kuna mõni inimene, kes oli eelmisel õhtul ka pidu pidanud, leidis, et kui ärasõit on planeeritud kella 12-le, on parim aeg äratuskella helisema panekuks kell 14.00. Õnneks tuli siinkohal loodus appi ning vajadus WC-d kasutada ajas enne äratuskella üles. Meie koputamine seda ei suutnud (naabritädi tuli küll ukse peale). Lõpuks siis saime teele asutud. Sõit oli päris huvitav, kuna alles ärganud ja mitte veel kaine Man lõbustas ennast päris hästi (ja aeg-ajalt ka meid).
Ja et sõit liiga lühike ja kohalejõudmine liiga lihtne oleks, otsustasime selle enda jaoks natuke keerulisemaks teha. Aga viimaks jõudsime siiski kohale (täpselt lauda istumise ajaks). Pidusöök oli väga maitsev. Mõni söök sisaldas ka üllatusi, aga mina ühtegi üllatust ei saanud (loodetavasti jõuavad retseptid varsti toidublogisse).
Kuna tegu oli ikkagi jõulupeoga, siis laulsime ka jõululaule. Enamasti täitsa ilma saateta (kuigi kitarr oli tegelikult olemas). Tantsida sai ka päris palju. Või vähemalt naised said. Enamus meestest eelistas pealt vaadata (või posti mängida).
Üle pika aja sai ka pudelimängu mängitud. Paljud ülesanded olid sellised, mida rõõmuga täitnud oleks, aga nagu ikka, jäi pudeli ots minu peale siis, kui oli selline ülesanne, mis minu jaoks raske oli.
Kui enamus juba magama läinud oli, võtsime ette väikse jalutuskäigu mere äärde ja pärast tegime sellele aiandusühistule lausa tiiru peale. Polnudki ammu sellisel kellaajal õues ringi konnanud (kuigi ega praegu erilist vahet ju ei ole, et kas kell on seitse õhtul või neli öösel).

See oli tõesti night to remember :) Aitäh kõigile!

Ootan juba...

Jõule muidugi :) Sel aastal on täitsa tõeline ootus hinges (mis siis, et kõigile pole veel kingitust suutnud välja mõelda ja õue vaadates võiks arvata pigem, et on novembri algus mitte detsembri keskpaik).
Täna käisin puukoolis ja ostsin endale jõulupuu ära. Seekord siis jällegi nulg. Varsti kaunistan ta ära ka.
Ah jaa, kas keegi teab, milline piparkoogitainas hea on? Mul on plaanis järgmisel nädalavahtusel piparkooke teha. Aga seda siis Võrus. Selle ahjuga, mis mul siin on, me kahjuks jätkuvalt ei mõista üksteist päris hästi...

Muide, selles, et lund ei ole, on üks hea asi ka - jalgrattaga sõitmiseks on ilm üsna sobiv. Kuigi ma leian, et see päris normaalne ikkagi ei ole, et detsembri keskel jalgrattailm on. Peaks siiski nagu suusailm olema. Loodetavasti see vanarahva ütlus - ega tali taeva jää - peab ka sel aastal paika (soovitavalt enne jõule :p).

Aitäh!!! :)

Sain täna nii kena üllatuse - postkaardi :))) Suur suur aitäh, V. Tervitan teisi ka ja saadan sulle vastu kallistused ja head soovid.

P.S. Lumega tundub hetkel kehvasti olevat, aga ehk tuleb veel.

Jõuludest

Mõtlesin, et võtaks kah natuke jõulude teemal sõna.
Tartu on igal juhul jõuluehtes. Minu kodu veel ei ole. Minu jaoks on natuke vara veel. Ja kuuske pole ma ka veel toonud, aga see on varsti plaanis. Ikka puukoolist, et vanaisa saaks selle kevadel oma metsa istutada. Muide, kui kedagi veel huvitab teema plastmasskuusk vs päris kuusk, siis mina ütlen, et igal juhul päris kuusk. See plastmassist kuuselaadne moodustis ei asenda mitte mingil juhul looduslikku kuuske ja seda tunnet, mida see loob. Ja eriti hea on, kui saab metsaomaniku loal ise kuuse välja vaadata kusagilt sellisest kohast, kus see nagu nii ette jääks või eriti kõrgeks ei kasvaks (kraavi kaldalt, elektriliini alt, suurema puu varjust jne).
Aga ilm kahjuks ei meenuta sugugi seda, et detsember käes on. Samas... täna oli päris hea jälle rattaga sõita :) (kuigi see reaktsioon, mis töökaaslasel oli, kui ma töölt ära minema hakkasin, oli veider... ma ei saanudki täpselt aru, mille peale ta naerma hakkas (ja mitte tavapärast ha-haa-naeru vaid ikka kohe südamest), aga igal juhul võrdles ta mind jõulukuusega... nujah, ikka tore, kui inimstele naeratuse näole tood või kuidas :P)
Ah jaa... kuuskedest veel natuke. Iga asja juures on mõõdukus hea, nii ka kuuse kaunistamise puhul. See kuusk, mis Atlantise ees on, on minu jaoks natuke liiga värviline ja liiga tihedalt erinevaid asju täis (kuigi pärast ma avastasin, et see kaunistus muutub... mõned olid päris ok, aga siiski...) ja liiga palju erinevaid värve.

Ülemaganud

Tänase päeva magasin ma praktiliselt maha. Või noh, vähemalt valget aega ma eriti ei näinud. Aga eks ma sain suht hilja magama ka. Sest eile oli suur ärasaatmispidu. M. sõidab tagasi koju, kus ta üle kolme aasta käinud ei ole. Aga ta üritab tagasi tulla (kui bürokraatiamasin võimaldab).
Aga natuke siis eilsest. Päris suur ja huvitav seltskond oli koos. Ja päris mitu inimest, keda ma esimest korda nägin. Nende seas ka see noormees, kelle soovitusel M. Eestisse üldse sattus. Ja tuli välja, et see noormees õpib keskkonnatehnoloogia doktorantuuris ja on pärit Saaremaalt. Lisaks olid seal veel paar baski meest, keda kuulates tuli tõdeda, et ladina-ameeriklased ei räägi kiirest, baskid räägivad (ka inglise keelest oli suht raske aru saada, nende hispaania keelest aru saamine oli minu jaoks täiesti lootusetu ettevõtmine). Ja olgugi et M. ära läheb, tuleb välja, et Tartus on veel kolumblasi, eile oli Wildes igastahes esindatud kogu Tartu kolumblaste populatsioon. Kokkuvõtteks oli tore rahvusvaheline istumine, mõningad läksid pärast veel edasi, aga mina loobusin... kodu ja voodi tundusid sel hektel juba liiga armsad kohad olevat.

Oled sa targem 5. klassi õpilasest?

Kuna mõni aeg tagasi ilmus netis uudis, et Ameerikas leidub lauljaid, kes arvavad, et Euroopa on riik, siis jõudis ka minuni see link, kus saab mängida seda viktoriini, mille nimeks on Are you smarter than a 5th grader? Mõningad küsimused on tegelikult üsna rasked, kuna keskendutakse peamiselt ikkagi USA-le (eriti geograafia ja ühiskonnaõpetuse rubriigis), aga siiski õnnestus mul see ära teha :) Päris mõnus meelelahutus tegelikult.
Aga ameeriklaste teadmiste kohta ütleks veel niipalju, et youtube'i videot selle salvestuse kohta vaadates jääb siiski mulje, et see laulja on siiski suht erandlik oma "hiilgavate" teadmiste poolest, sest publikut läbis tema vastuste peale naerukahin (või siis oli põhjus selles, et neile näidati suurt silti "naer").
Tegelikult oleks päris huvitav, kui mõni meie praeguste õppekavadega tuttav olev inimene seda viktoriini Eesti konteksti mugandaks (eriti just nende kohalike küsimuste poolest), siis saaks tõepoolest testida, et mida me veel koolist mäletame.

Detsember

Koos detsembriga on vähemalt siin Lõuna-Eestis ka ilm talvisemaks läinud. Eile näiteks tegime lumeingleid (Tartu kesklinnas Emajõe ääres, lähedusses olid mõned taksod, nende juhid võibolla nägid). Ja täna nautisin terve tee Võru poole sõites kaunist talvemaastikku. Kuna sõitsin üle pika aja bussiga Võrru, siis sai ikka korralikult vaadata (autoga sõitmisel on see viga, et kui ise roolis oled, ega siis ju liiga pikalt ümbrust piiluda saa). Teeäärseid metsi vaadates tabasin ennast mõttelt, et kas see mets oleks hästi läbitav või ei (nii kui metsa nägin, tuli ajujaht silme ette :p). Kusjuures Põlva ja Võru vahel oli tee ääres üks hirv ka, jäi veel kenasti metsa serva seisma, et teda paremini vaadata saaks.

Söömingud

Tänu üllatuskülalise saabumisele Tartusse (kuigi nagu ma aru sain, olin ma enam-vähem ainus, kes ei teadnud sellest visiidist) on sagenenud ühissöömaajad. Või kui nüüd päris täpne olla, siis sel nädalal (st siis eile ja täna) on T juures (kus üllatuskülaline V praegu resideerub) õhtuti süüa saanud. Mis nii viga :) Meeldiv seltskond ja hea söök - elu nagu hernel.
Ja T kassiga oleme ka nüüd tutvuda saanud. Selline väike armas mürgeldis. Kõik krõbisev ja/või ümmargune sobib mängimiseks (kaasa arvatud mandariinid) ning loomulikult on heaks närimisobjektiks varbad.

Pikk ja tore nädalavahetus

Reede õhtul peale tööd panime Saaremaa poole ajama. Viljandis tuli teha toiduhankimise hädapeatus (kuna keegi meist Viljandit eriti hästi ei tundnud, siis tuli meil leppida Maximaga, mis tee peale jäi). Toiduvarud täiendatud, saime teekonda jätkata. Seekord oli teel ees munejaid natuke vähem kui viimase saares käigu ajal, aga neid siiski oli. Virtsu sadamasse jõudes avastasime, et olime ühe auto võrra liiga hiljaks jäänud, muidu oleks otse tallinlaste auto järel sabas seisnud. Aga saime koos samale praamile ning uurisime veel ühiselt kohale jõudmise juhiseid. Saarele jõudes lasime pealinlaste auto ettepoole, et ei peaks ise ninapidi juhistes olema. Lõpuks leidsime ka õige teeotsa üles, mis meid L maja juurde viis. Seal tuli läbida enne väike julguseproov enne kui majja saime (maja valvasid väiksed, aga kõva häälega koerad). Mina vihma käes seista ei tahtnud, seega läksin lihtsalt koertest mööda. Lõpuks jõudsime kõik tuppa ning ka saunalised tulid meie sekka ja saimegi kartuliputru ja seenekastet, millest meie auto rahvas vist terve tee unistanud oli. Ja vaatamata sellele, et järgmine hommik tõotas alata vara ja päev pikk tulla, istusime me siiski päris tükk aega üleval. Ja isegi pärast seda, kui magamisasemed tehtud ja teki alla poetud sai, oli vaja veel natuke jutustada ja itsitada :)
Vastupidiselt reedesele suht pahale ilmale oli laupäeval fantastiliselt ilus ilm - päike paistis, taevas oli pilvitu, maa härmas. Ja nii me siis sõitsime jahi kogunemise kohta, panime nimed kirja (mõned panid telefoninumbri ka) ja peale mõningast ootamist ja lühikest reeglite selgitamist kamandati meid autokasti. Seal autokastis sõites tuli järjekordselt selline sõjapõgenike tunne peale (meenus mõne aasta tagune sõit Abrukale :p). Ja nii me siis jõudsimegi metsa serva, sumpasime läbi lompide ning lõpuks pandi meid paika ning jaht algas peale. Esimeses ajus tekkis mingi hetk väike segadus selles osas, et kus suunas me ikkagi liikuma peame, aga õnneks jõudsime ikkagi teele välja (vahepeal tegime mõnede inimestega omavahel väikse ümberreastumise). Teine aju oli paremini organiseeritud - meid pandi paika sihi peal ja enne iga kraavi tehti rivistus, et kõik üle lugeda. Seekord nägime loomi ka, aga need loomad pääsesid. Kolmanda aju maastik oli päris väsitav - aina kraavid ja mättad ning siis sain ka oma jala märjaks (esimeses kahes ajus olin suutnud kuivaks jääda). Aga kolmandas ajus saadi üks hirv kätte ka.
Jaht peetud läksime tagasi L juurde, kus saun juba ootas. Saunas käidud, sättisime ennast Sõrve poole minema, sest saarele mineku peapõhjus - suur ühissünnipäev - ootas meid seal. Saime süüa (peale mõningast ootamist, aga asi oli seda väärt), juua (mõned inimesed tegid huvitavaid eksperimente, näiteks jooki nimega "Püha issand", tantsida (Macarena on lahe), lobiseda, naerda ja kui viimased meist magama läksid, oli juba pühapäev päris mitmendat tundi käes.
Hommikul sõime ja lobisesime ja naersime veel ning siis oli aeg ka meil kodu poole liikuma hakata (meie auto oli viimane). Kuivatusse jõudsime umbes pool neli. Saba polnud väga pikk, aga liikus aeglaselt. Varsti saime teada ka põhjuse - tuul oli Viire jaoks jälle natuke tugev ja see pärast ei pandud autosid Viire ülemisele tekile. Seega veetsime Kuivastus umbes 3,5 tundi, seitsemesele praamile mahtusime lõpuks (ja seda ka suht napilt, nii umbes 3-4 autot mahtus veel peale meid peale). Praam kõigutas ikka päris korralikult, aga üle me jõudsime. Kodutee läks päris normaalselt, üks kits ilmus järsku eikusagilt auto ette, aga tal oli ilmselt kiire ning jõudis ruttu eest ära ka joosta. Natuke peale ühtteist olime lõpuks Tartus tagasi. Ja nädalavahetus saigi läbi.

Verest

J. kutsel sai täna jällegi verekeskust külastatud. Seekord lasin vasakust käest verd võtta, sest see side härib natuke, millega käsi pärast kinni seotakse ja paremat kätt on üldiselt vaja rohkem liigutada. Aga ei tea, kas asi oli vasakus käes või milleski muus, aga minu veri arvas kehast lahkumisest natuke teisiti kui mina - ei tahtnud üldse välja tulla sealt veenist. Õed muudkui käisid ja kohendasid seda nõela, sest masin piiksus kohe kui verd kätte ei saanud. Lõpuks sai see kotike siiski täis.
Nüüd olen jälle natuke veretum, aga rahul :)

Minu kohta ütlevad tähed järgmist..

Pöörake tähelepanu sõnapaarile shy and reserved... nagu ma ikka ütlen - ma olen vaikne ja tagasihoidlik :p

Tegus

Vaatan, et päris pikk vahe sisse tulnud kirjutamises. Mitte et mul millestki kirjutada ei oleks, aga järjekordselt ei jõua kuidagi selleni.
Millalgi Maailmaparandaja kirjutas sellest, et helkurid muudkui tema juurest jalga lasevad (ei viitsinud praegu konkreetset postitust üles otsida), mina avastasin ühe koha, mis ka helkureid neelab - hommikune linnaliinibuss. Ühe helkuri ma eelmine talv sinna kaotasin, nüüd läks teine ka (või noh, mujale ta kaduda ei saanud, kui hommikul oli olemas ja lõunale minnes avastasin, et enam ei ole). Ja miskipärast kaovad helkurid kogu aeg ühe jope küljest...

Aga jah, kuna sel nädalal on olnud üsna püsiv lumikate, siis pole ma sel nädalal rattaga liigelnud, vaid kasutanud vaheldumisi autot ja ühistransporti (olenevalt vajadusest) või siis üldse jala kõndinud. VU blogi ühes kommentaaris ma juba mainisin, et üks buss millega ma liigelda tahtsin, ei tulnudki, kuigi oli sõiduplaanis kirjas. Kuna minu meelest on selline asi täiesti lubamatu, saatsin järgmisel päeval sellekohase meili GoBusile. Aga mingit vastust ma seni saanud ei ole (mitte et see mind üllataks).

Neljapäeval kutsuti mind kaasa ühele nn rahvusvahelisele kokkusaamisele, kus tegelikult olid lõpuks üle poole kohalolijatest hoopis eesti tüdrukud. Aga lõbus oli. Üks tüdruk tellis chillijäätist ja seda anti kõigile maitsta, mulle ei meeldinud (liiga vürtsikas minu maitse jaoks). Ja selle õhtu tulemusena on mul Lambada sõnad koos duuridega :p

Täna olen ma tubli olnud, kõik mis plaanis oli, sai tehtud (ise olen rahul :D). Eile õhtul olime ka tublid ;)

Kolmesajandamas

Kõigile neile, kes leiavad, et Eestis on jubedaid poliitikuid, siis siit saate näha videot ühest intsidendist, mis leidis aset Venetsueela presidendi ja Hispaania kuninga vahel. Seda tüüpi vaadates tunduvad Eesti poliitikud lausa viisakuse ja demokraatia võrdkujud :p

Sellest Chavezist olen ma viimasel ajal üht koma teist kuulnud, kuna üks minu lõunasöögikaaslastest on Venetsueelast.

Täna tuli lõunalauas teemaks ka see, et eesti naised abielluvad välismaalastega. Üks seletus, mis välja käidi oli selline, et turg on avanenud ja eesti mehed ei suuda konkurentsis püsida :p:p:p Teine hea teooria oli see, et kõik eesti mehed võiksid abielluda välismaalasest naisega ja eesti naised välismaalasest mehega ja eestlasi oleks kohe kaks korda rohkem :)

P.S. See postitus siin on kolmesajas.

No brakes

Olgugi, et lumi jätkuvalt maad katab, otsustasin ma täna hommikul, et on veel vara helkurvest ja kiiver talvekorterisse panna ning läksin jalgrattaga tööle. Ja ma polnud ainus rattur muide. Hommikul nägin nelja ratturit veel. So I'm not the only crazy one :p Aga tegelikult oli täitsa normaalne sõita. Kuna füüsiline koormus on ju ikkagi suurem kui kõndides, oli palju soojem. Tegelikult üks väike probleem oli, aga see ei tulnud mitte külmast. Nimelt loobusid mu ratta tagumised pidurid töötamast. Või õigem oleks olnud nende kohta öelda mitte pidurid vaid aeglustid, sest ilmatu pika pidurdusmaa peale sai lõpuks ratta seisma ka. Aga kui oli vaja natuke äkilisemalt seisma jääda, tuli appi võtta esimesed pidurid. Esimesel katsel olid need natuke liiga äkilised, aga pärastpoole sain õige tehnika selgeks. Sellegipoolest leidsin, et tagumised pidurid oleksid siiski head ning põikasin peale tööd Rademarist läbi. Seal üks noormees putitas asja natuke ja nüüd võib jälle pidureid piduriteks nimetada :)

Ja täna tuli järjekordselt tõdeda, et mõnikord tahavad inimesed oma muredest rääkida just sellisele inimesele, keda nad suht põgusalt tunnevad.

Muide... kuna mõningad inimesed avastasid suvel netist ühed teatud mudamaadluse pildid ja täna lõuna ajal need jutuks tulid ning ma veel ühele inimesele lingi edastasin (ta muide alguses arvas, et teised teevad nalja :p), on see link otsaga Venetsueelasse jõudnud. Irw.