Pedja-Pede-Emajõgi

Just sellisel marsruudil nagu pealkirjas on (kui te enne kuulnud ei ole, siis Eestis on tõepoolest olemas Pede jõgi), liikusime me sel nädalavahetusel. Kanuudega. Seekord olid meil alumiiniumist kanuud (ma polnud varem selliseid eriti näinudki). Fortuuna tahtel sain mina endale kanuukaaslaseks ühe meie kahest meessoost matkalistest (noh, kui aus olla, siis ega teine tegelikult üldse polnudki ju loosirattas). Vaatamata sellele, et ta ei olnud kunagi varem kanuuga sõitnud, saime kenasti hakkama. Nojah, alguses kiskus asi natuke paremasse kaldasse kohati, aga pärast kohtade vahetust hakkas asi edukamalt minema (läksin ise ninasse ja lasin meesterahva tüüri juurde).
Esimene peatus tuli seekord päris ruttu - käisime vaatetornis, mis oli üsna alguspaiga lähedal. Istusime natuke, pritsisime üksteist OFFiga, proovisime kohaliku köiskiigu ära (ja ei kukkunudki jõkke) ja siis liikusime edasi. Kuna kõhud hakkasid tühjaks minema, tuli varsti otsida koht kehakinnituseks. Seekord ei olnud see koha otsimine sugugi nii lihtne nagu Koiva peal - kaldad ei olnud sugugi mitte liivaranna nägu. Lõpuks otsustasime teha söögipausi kohas, kust nagu nii tuli kanuusid maad mööda lohistada. Koht ise oli suhteliselt mudane, nii et T.S. kaotas oma plätud mutta ära. Ta ise sellest erilist numbrit ei teinud, aga meie võtsime ette suure päästeoperatsiooni ning läksime mutta sobrama. Otsing kandis vilja - L leidis mõlemad plätud üles ja pärast puhtaks loputamist kõlbasid need jälle jalga panna. Peale kehakinnitust läksime jälle liikvele. Enne veel üritasime oma asukohta kaardil määratleda (hiljem selgus, et see oli meil enam-vähem õnnestunud), et teada saada, kui palju veel minna on. Seekordne distants oli umbes kaks korda pikem kui eelmisel aastal. Ja jällegi ei osanud kohe millegi järgi oma asukohta määrata, nii et mingil hetkel kui õlad ja käed juba valusaks hakkasid muutuma, tekkis tõsine vajadus GPSi või millegi sellise järele, millega oleks võimalik teada saada, kui palju siis veel Londonini on (üks mootorpaat sõitis vastu ja teatas, et Tallinn pole enam kaugel, aga kahjuks ei taibanud õigel ajal küsida, et kuidas Londoniga on). Õnneks nägime varsti paremalt poolt jõge sisse tulemas ja järeldasime, et tegu on Põltsamaa jõega, mis ühineb Pedjaga ning nüüd oleme Pede jõe peal ja Londoni (ehk siis ööbimispaik) pole enam kaugel. Ja õigus meil oli - varsti nägime L-i ja M-i kaldal. Olgugi, et nad soovitasid meil pikad püksid kanuus jalga tõmmata sääskede kaitseks, läksime ikkagi kaldale lühikeste riietega. Ja kohe ründas meid ka tõsine sääserügement. Ma pole elu sees nii palju sääski korraga näinud, nagu seal oli. Egas midagi, võimalikult ruttu pikad riided selga ja tuli üle elada. L ja M sõitsid korra tagasi, et vaadata, kas teisi ei paista veel. Tulid tagasi sama targalt, aga varsti juba hakkasid teised kanuud paistma. Tervitasime neid rõõmuhõisetega. Kahjuks ei õnnestunud kõigil turvaliselt kaldale saada - ühest kanuust kukkusid kaldele tõmbamise käigus inimesed välja. Õnneks jäid kõik terveks ja said ruttu kuivad riided selga panna. Õhtu möödus süüa tehes (supp, lõkkevorstid, tuhakartulid) ja okstega vehkides (muidu ei saanud kuidagi sääskedest lahti). Nii kesköö paiku olid aga üllataval kombel sääsed kadunud. Ja endalgi hakkas väsimus võimust võtma. Vaid kaks eriti vastupidavat meist jäid lõkke äärde laulma (ülejäänud olid telgis ja üritasid magama jääda). Lõpuks väsisid nemadki ja järele jäi vaid linnulaul (neid lõõritas seal kah päris palju).
Hommikul peale sööki, nõudepesu, veel ühte otsimisaktsiooni (T.S.-i üks plätu oli eelmisel õhtul taas mutta varjunud, aga seekord seda leida ei õnnestunudki) ja asjade pakkimist alustasime taas sõitu. Nii mõnedki kehaosad ei rõõmustanud selle üle. Aga õnneks oli see teekond lühem ja ka tunduvalt kergem, kuna Pede jõgi oli palju sirgem ja varsti jõudsime Emajõele, kus oli päris tugev vool, nii et kohati ei pidanudki sõudma, liikusime niisama ka edasi. Me olime taas kohti vahetanud ja nüüd olin mina tüüris (paar korda põrutasime kaldale natuke lähedale, aga üldiselt püsisime kursil). Ühel hetkel sõitis meile mootorpaat vastu. Et mitte lainetuses ümber minna, keerasime ennast jõele risti ja jäime kenasti vee peale. Varsti jõudsimegi ujumissilla juurde, kuhu kanuudele järgi pidi tuldama. Tõmbasime kanuud kaldale ja sättisime ennast ootama. Jõudsin isegi korra ujumas käia, nii et see on ka nüüd tehtud. Eriti kaua ootama ei pidanud, kanuutransport jõudis kohale natuke varemgi kui kokku oli lepitud. Ja nii lõppeski meie kanuumatk. Ja tulemus oli umbes sama nagu eelmisel aastal - pisut põlenud, mõningate valusate lihastega, aga rõõmus ja rahul :)

Siuhvilks ja valmis

Täna peale tööd otsisin üles ühe rehvitöökoja ja läksin uurima, kas minu poldiga rehvist veel asja saab. Töömees tuli ja vaatas, ütles, et saab asja küll, ajagu ma aga auto garaaži, nad teevad korda ja panevad kohe alla ka. Ja nii oligi - mul jäi üle ainult vaadata ja imestada, kuidas mõne minutiga oli rehv parandatud ja ratas auto allagi pandud (ise meenutasin, kuidas mina eelmine nädal võimlesin selle ratta kallal :p). Aga jah, neil on ka muidugi proffesionaalsemad tööriistad kasutusel.
Üks huvitav asi hakkas veel silma - seina peal oli läbipaistev kastike, kust vaatasid vastu rahatähed ja peal oli silt "Töö kiire ja korralik". Päris hea mõte... eks inimesed annavad vabatahtlikult ikka parema meelega raha välja kui sunniviisiliselt mingi hinnakirja alusel.

Kiirvisiit pealinna

Tegin nädalavahetusel kiirvisiidi pealinna, et üle vaadata mõningate sugulaste elamised ja ka sugulased endid.
Reede õhtul tormasin kohe peale tööd rongile. Jaamas oli vend koos pisipõnniga juba vastas. Põnn oli auto tagaistmel oma toolis ja mind juhatati ka tagaistmele, sest laps nõudis, et ma tema kõrval istuks :) Poes jagas ta meile juhiseid, kes peab käru lükkama ja kes asju kärusse asetama. Ja autoõidu ajal teatati igast trollist möödudes, kuhu see troll sõidab (laps on tõsine trollifänn). Peale poeskäiku jõudsime venna juurde. Kuigi ta on seal umbes aasta aega elanud, pole ma varem talle külla jõudnud. Aga päris kena elamine.
Laupäeval läksime koos vennaga teisi sugulasi vaatama. Ka neil polnud ma enne külas käinud ja mis veel tähtsam - 5 ja poole kuused kaksikud tüdrukutirtsud oli ka vaja üle vaadata (nemad olidki tegelikult põhiettekääne Tallinna minekuks). Toredad olid. Vanemate sõnul on üks isa nägu ja ema iseloomuga, teine ema nägu ja isa iseloomuga (lapse isa arvates ideaalne naine :p).
Peale mõningast aias istumist ja lobisemist ja laste imetlemist oligi aeg lapsevanemad igapäevatoimetuste juurde tagasi lasta ja minul bussi peale minna, sest Tartus ootas mind üks sünnipäev.

Kana riisi ja salatiga (ja lõpetuseks rummikoksid)

Mida teha siis, kui oled ostnud kotitäie kana poolkoibasid, aga viibid liiga vähe aega kodus selleks, et neid valmistada? Üks variant on näiteks kutsuda sõbrad kokku ja need ühiselt nahka pista. Täpselt nii ma eile tegingi. Kuigi lõpuks juhtus nii, et inimesed ei kogunenud mitte minu vaid hoopis H ja M-i juurde (O viidi suht alguses ära vanavanemate juurde). Aga sellegipoolest maitses kana hästi ja isegi Man jõudis enne muid asjatoiminguid läbi astuda ja kana ära süüa. Õhtu oli ka selle poolest produktiivne, et saime ka kümnenda kanuumatka osalise (meesterahva!), nii et nüüd on seltskond koos.

Järjekordne rattavahetus

Täna hommikul tabas mind mitte just kõige meeldivam üllatus, kui asusin tööle sõitma - tagumine vasakpoolne rehv oli tühi. Töökaaslane tuli mulle siis järgi ja katkise rehviga tegelemine jäi õhtu peale. Kui olin koju jõudnud ja söönud, panin dressid selga ja läksin rehviga tegelema. Seekord oli vähemalt lähemal vaatlusel aru saada, mis oli põhjustanud selle üllatuse - rehvist vaatas välja üks poldike. Ei tea, kust ma selle üles korjasin. Aga mis seal ikka, tervemaks see teadmine hetkel rehvi ei teinud ja nii tuligi tungraud ja muud vajalikud abivahendid välja otsida ning tagavararatas alla panna. Taaskord tekkis esimene takistus ratta poltide lahti keeramisel. Õnneks aga oli peale mu eelmisel aastal olnud samasugust sekeldust vanaisa valmistanud mulle selleks otstarbeks ühe abivahendi. See asjandus tundus esmapilgul natuke kahtlane, aga täna proovisin ära ja toimis väga hästi (tegu on sellise pika käepidemega, mille saab rattavõtme külge panna). Ja nii saingi ma täiesti oma jõududega poldid lahti, ratta vahetatud ja poldid pärast ka tugevamini kinni keeratud. Panin siis oma autoga sama värvi töökindad tagasi uksesahtlisse ja tulin tuppa. Mõni aeg hiljem akent pestes turgatas mulle pähe, et ma olin küll tõkiskingad rattavahetuseks auto rataste ette asetanud, aga sellist liigutust, et ma need pärast kokku oleks korjanud, ei tulnud nagu meelde. Pesin akna lõpuni ja läksin välja vaatama. Loomulikult olin mina kui tuntud hajameelne, need tõkiskingad kenasti oma kohale jätnud. Korjasin siis need ka kokku. Nüüd tuleb veel ainult leida aeg, et mõnes rehviparandustöökojas käia ja uurida, kas sellest rehvist ka veel asja saab või tuleb uus soetada.

Kuidas said kullerkupud minu lauale

Seik tänasest tööpäevast:

Teen rahulikult tööd, kui meie ruumi astub üks vallakodanik, kes ikka aeg-ajalt käib meid külastamas (ausalt öeldes ma pole päris täpselt aru saanud, mis asju ta ajab). Ühel hetkel astub minu juurde ja ütleb, et kuuldavasti pidi mul täna sünnipäev olema ning ulatab mulle kimbu kullerkuppe. Mina teatasin seepeale, et mul ei ole täna sünnipäev, aga aitäh lillede eest. Teine meie ruumis olev naistöötaja sai ka lilli.

24ndamal lehekuu päeval

Kuna nädalavahetusel oli ilus ilm (tuuline küll, aga siiski päikseline ja üsna soe), pidasime isa sünnipäeva väljas grillides. Eriti mõnus oli see, et seekord sai lausa linnast välja sõita, meie suvilasse (panen oma galeriisse mõned pildid ka sellest kohast). Need, kes Võrumaale jaanipäevale tulevad, näevad selle sama koha ka ise ära. Vaatasin ka asja selle pilguga üle, et mis tingimused on. Minu meelest on olukord hea ja usun, et need, kes tulevad, ei pea pettuma.

Lisaks isa sünnipäevale sai käidud ka ühe sõbranna sünnipäeval, kellel on see tähtis päev samal kuupäeval nagu mu isalgi. Oli selline mõnus koosistumine. Süüa oli palju ja kõik asjad olid väga head (sõbranna enda tehtud). Hiljem läksime ka ööklubisse edasi (seal ma polnudki käinud pärast seda, kui koht järjekordselt ümber nimetati.... aga vaatamata nimemuutusele nägi see enam-vähem samasugune välja kui varemgi).

Teine katse

Vaatamata sellele, et kaks aastat tagasi sain üsna ehmatava kogemuse osaliseks, käisin täna taaskord ühistu koosolekul. Seekord oli rohkem tsiviliseeritud, kuigi aeg-ajalt läks ikka läbisegi rääkimiseks ja aeg-ajalt kippus jutt venekeelseks minema. Ainus jama oli see, et otseselt midagi otsustada ei saanud, sest kvoorumit ei olnud koos (50 % on ikka päris raske kokku ka saada) ja seega tuleb varsti uus koosolek. Eks näis, kas aeg sobib.

Eestimaad avastamas

Eestimaa on küll väike, aga see ei tähenda, et ühest kohast teise sõitmine alati lihtne oleks. Näiteks Tartu kandist Loobusse sõita ei ole sugugi nii lihtne, et ainult istud rooli ja sõidad ja oledko kohal. Üksi sõites tuleb ikka aeg-ajalt peatusi teha ja kaarti uurida. Mõnikord pole aga sellestki kasu, sest üsna keeruline on kindlaks teha, kus sa parajasti paikned, kui ümbruskonnas ühtegi silti kohanimega pole. Ja nii on ainsaks usaldusväärseks allikaks hoopis kohalikud inimesed, kes ütlevad, kuhu poole minna, et õigesse kohta jõuda.
Öösel tagasi sõites oli mul küll kaardilugeja ka, aga seekord tulime teist teed pidi ja näiteks Tapa linnast läbi sõitmine ei ole teps mitte lihtne, kuna mõningad tänavad lihtsalt lõpevad tupikusse. Aga lõpuks jõudsime sealt välja ja 2 paiku olime Tartus. Muide, kas te teate kui valged ööd juba on? Mis näitab, et jaanipäev on ukse ees.

Seik põhikirjaarutelult

Eile õhtul käisime koos erakonnakaaslastega parvega Saadjärvel. Ilm oli suht kena, ainult pisut tuuliseks läks järve peal. Käisime korraks teisel kaldal Saadjärve lossi aia tagant piilumas ja hakkasime taas tagasi Tabivere poole peale tulema. Korraga jäi mootor seisma. Parve kapten oli sellest üsna üllatunud, sest kunagi varem polnud sellist asja juhtunud. Vaadati ja üritati mõnda aega. Kapten kutsus abigi. Kuna väga soojalt me riides ei olnud, siis tuli sooja hoidmiseks võtta ette Kaera-Jaan ja tibutants. Natuke aitasid, aga väga kõvasti seal hüpata ei saanud, sest muidu tekkis oht, et parv läheb ümber. Lõpuks, kui paat uue mootoriga oli juba teel, kontrollis üks tark meesterahvas küünlajuhtmeid. Ja ennäe imet - läkski tööle. Nii et saime õnnelikult kaldale ja soovijad said Tabivere vabaajakeskuse sauna minna.

Meil on elu keset metsa

http://www.hooliveesti.ee/index.php?menyy=6

Selle looga tuleb alati meelde 2003. aasta keskkonnafestival Rõuges...

Rattaretkest

Et siis selleaastane Roheliste rattaretk on nüüd möödas. Minu jaoks tähendas see rohkelt sebimist ja sagimist ja probleemidega tegelemist. Ja telefoni polnud mõtet endast väga kaugele panna, see helises pidevalt (pidin lausa 2 korda retke jooksul akut laadima, need toitlustusputkad võiksid vist lausa eraldi teenusena akude laadimise välja reklaamida, sest seal oli neid mobiile seinas ikka mitu tükki).
Tänu sellele, et ma nii mõneski kohas pidin viimaseks platsile jääma, ei sõitnud ma seekord ühelgi päeval korralikult täit rada läbi. Esimesel päeval sõitsin kuni lõunani ja siis edasi koos jäätmeid transportinud autoga, teisel päeval kasutasin lõunapaika sõitmiseks ühe toreda ja abivalmi tuttava noormehe abi, kes juhtus mulle täpselt õigel ajal helistama, et oma asju kätte saada ja viimasel päeval sõitsin lihtsalt laagripaigast lõpp-punkti lühemat teed pidi.
Ilmad olid üldiselt ilusad, reedel sadas natuke (öösel vist suht palju, aga laupäeva hommikuks oli jälle ilus ilm), aga muidu paistis päike ja selle tulemusena näen ma hetkel välja umbes nii nagu punastaks pidevalt (nägu õhetab ja kõrvad on täiesti punased). Aga pesukaru päevitust ei ole. Mul lihtsalt polnud prille ees. Kahjuks aga õnnestus päikesel mu huuled ära kärsatada ja kellele on selline olukord olnud kunagi, teab kui ebameeldiv see on. Aga mis seal ikka, läheb üle.
Öösel mul seekord külm ei olnudki, sest olin kaasa võtnud kaks magamiskotti ja proovisin seda nippi, et panna võimalikult vähe riideid selga, aga kindad kätte ja müts pähe. Töötas. Siiski väga hästi ma kahjuks ei maganud (kõige parem uni tuli muidugi pühapäeva hommikul pärast seda, kui äratuskell helises) ja pühapäeva pärastlõunaks, kui üritus läbi oli, olin mina ka suht läbi. Siiski tuli veel paar asja korda ajada ja logistilisi probleeme lahendada enne, kui lõpuks koju jõudsin. Kodus heitsin põhimõtteliselt esimese pilgu peeglisse alates sellest, kui reede hommikul kodust väljusin (ühe korra vaatasin helibussi peeglist seda, kui palju nägu punaseks läinud on päikese tõttu). Pärast duši all käimist hakkas jälle inimese tunne peale tulema.

Mida siis lõppkokkuvõtteks öelda? Tore, et inimesed on valmis vabatahtlikult prügi sees sobrama ja muidu jäätmetega jändama, tore, et retkelised on ka hakanud enamasti süsteemist aru saama. Eks mina õpin oma möödapanekutest ja lõppkokkuvõttes siiski sai asi tehtud. Ja ärge nüüd arvake, et ma retke ei nautinud. Oli teistmoodi, kui varasematel kordadel, aga siiski mõnus ja ei kahetse sugugi, et selle väljakutse vastu võtsin.

Ii-dee-ga

Tänasest alates olen korralik kodanik ja oman ka ID-kaarti. Ega ma tegelikult enne ei teadnudki, et ID on kohustuslik ja pass pole (ma arvasin kogu aeg, et pass on pigem kohustuslik), aga mõni aeg tagasi KMA kodukal ringi kolades avastasin selle fakti. Igatahes on mul nüüd kaks dokumenti, millel on putkas tehtud pilt peal (ei olnud aega selle ii-dee jaoks eraldi pilti tegemas käia ja tegin sealsamas KMA kontori pildiautomaadis pildi ära). Veider on see, et need pildid on nii erinevad. Ja mina ei tea, mis tõsidusfilter nendel putkadel peal on, aga püüa mis sa püüad, aga alati tuleb seal hirmtõsine nägu. Kui ma oma ii-dee-d vaatan, siis võiks öelda, et lausa ehmunud näoga on see pilt ja kuidagi... veider (ei meenuta väga seda nägu, mis mulle endale peeglist vastu vaatab). Aga loodetavasti nendele, kes iganes seda pildi ja minu vastavust kunagi kontrollivad, on sarnasus piisav :p

Nüüd on veel ainult ii-dee-kaardilugeja puudu, siis saab hakata selle uue plastikujupiga miskit asjalikku ka tegema :)

Et kõik ausalt ära rääkida...

... tuleb alustada sellest, et neljapäeval helistati mulle ja öeldi, et oleks ikkagi vaja, et ma nädalavahetusel Tallinnas koolitusel oleks. Võtsin mõtlemisaega. Mõtlesin ja otsustasin, et lähen siis ikkagi sinna koolitusele (kuigi korra olin ma ühele teisele inimesele põhimõtteliselt juba öelnud, et ei lähe sinna). Ja nii juhtuski, et laupäeva hommikul kell kümme olin hoopis Toompeal, mitte ei kogunenud töökaaslastega lipujaama juurde, et koristama asuda. Aga koolitus ise oli äärmiselt hea ja vajalik ja lõppude lõpuks oli veel ühel inimesel sellest kasu, et ma sel nädalavahetusel Tallinnas juhtusin olema.

P.S. Ja muude tegevuste kõrvalt sebisin Lumeussile küüliku vahepeal :)

Üks on kindel - igavust silmapiiril ei paista

Hea meel on tõdeda, et kõik tantsusammud pole veel päris ära ununenud (et te teaksite, siis endisele tantsupartnerile täiesti muul põhjusel helistamine võib lõppeda sellega, et jälle tantsutundi satud). Õpetajad olid üllatunud, kui me kohale ilmusime. Natuke uusi samme oli ka juurde õpitud.

Aga muidu.... küsimärke ripub õhus, telefoni ja e-maili teel käib tihe asjaajamine ja kahjuks on asju, mida ei saagi jonksu (aga loodetavasti saab sellest edaspidiseks midagi õppida või areneb laiapõhjalisem diskussioon selle üle, kuidas asjad ikkagi nii olla saavad).
Ja valikuid tuleb teha, igale poole ei jõua (taaskord tekib vajadus klooni või vähemalt sellise seadeldise järele, mis hetkega ühest punktist teise toimetaks).

Taaskord Aegviidus

Sel nädalavahetusel oli järjekordne Roheline Foorum. Seekord Aegviidus, täpsemalt Aegviidu põhikoolis (väga kena kool). Ja seekord oli see foorum natuke teisiti organiseeritud. Kui muudel aastatel on olnud seal ettekanded ja pärast on olnud aeg küsimusteks ja mõningaseks diskussiooniks, siis sel aastal oli tegu rohkem sissepoole pööratud üritusega, kus arutleti ERLi enda missiooni, liikmete olemuse ja põhimõtete üle. Ma küll ei tea, kes sellele mõttele tuli, et see sel aastal nii teha, aga kiidusõnad talle, sest see oli äärmiselt tore ja vajalik. Saime ükteisega rohkem tuttavaks ja mõtteid vahetada erinevatel teemadel. Ja vahele tehti ka energiatrenn, mis oli ka väga mõnus (rattaretkel teeb ka see sama inimene seda energiatrenni).
Täna oli ka see ametlikum osa, kus kuulati aruandeid eelmisel aastal tehtust ja majandusaruannet ja revisjonikomisjoni aruannet jne ühesõnaga käe tõstmise koht (mul oli lisaks enda häälele veel kaks volitust, millest üks oli kirjutatud eelmisel õhtul tänavalaterna valgel :p). Lisaks aruannetele, oli ka juhatuse ja revisjonikomisjoni valimine. Mõned eelmise juhatuse liikmed pakkusid mindi kandidaadiks uude juhatusse, aga kuna sel aastal oli kandidaate 8 ja juhatus otsustati valida 5-liikmeline, jäin ma siiski välja (aga hääletus oli ise väga põnev - salajane kirjalik hääletus, mille tulemusi sai lugemise ajal jooksvalt arvutiekraanilt jälgida... ja et asi aus oleks, siis volitusi ei kasutatud, lugesid ainult nende hääled, kes kohal olid).
Igal juhul oli väga viljakas ja tore nädalavahetus ning ma usun, et see avaldab positiivset mõju kogu ogranisatsiooni arengule.

Sellest nädalast

Mõningaid seiku sellest nädalast siiamaani:

* Ühel hommikul nägin maantee ääres põtra seismas, õnneks ei olnud tal plaanis sel hetkel teed ületada, kui mina teda seal nägin.

* Muu töö kõrvalt kulub 100-leheküljelise strateegia lugemiseks terve nädal... aga läbi sain ja hakkas natuke mõikama ka, et misasi see on.

* Tuli kokku puutuda (õnneks küll meili teel) ühe isikuga, kellel on ilmselt isiklikud probleemid ja kelle esimesest kirjast ma päris täpselt arugi ei saanud, mis talle õigupoolest pinda käib. Vastasin siis viisakalt kõigile punktidele tema kirjas, selle peale tulnud vastusest (paarirealisest) sain lõpuks aru, mis teda häiris. Aga sellest ei saanudki päris täpselt aru, mida ta oma kirjadega taotles, kuid mulle suutis ta mõneks ajaks väga kehva tunde tekitada. Õnneks suutsin peale mõningast seedimist asja alla neelata. Teisele kirjale jätsin targu vastamata, sest esimese hooga oleks tahtnud midagi sarkastilist vastu kirjutada, aga kaine mõistus leidis, et oleks mõtekam see diskussioon üldse katki jätta (kui kedagi peaks huvitama, siis see ei olnud seotud tööga).

* Vallas sai ringi sõidetud paar korda - ükspäev käisime pildistamas ühte objekti ja muuseas sõitsime ka ühe teise olulise hoone juurest läbi, täna käisime ilusaid maju/õuesid otsimas, mõned ikka leidsime ka :)

* Minuni jõudis link ühe reisikaaslase Leedu reisi piltidega... :P

* Mis juhtub kui kolm kohukest vaatavad fotokast läbi arvuti pilte, aga ei tõmba neid kohe arvutisse? Aga loomulikult saab fotoka aku tühjaks. Ja nii ei saanudki ma küülikupoegade pilte meilile (ei, Haku pole vahepeal emaks saanud, töökaaslasel on kääbusküülikupojad kodus).

25 + 25

Seekord jõudsime V. juurde täiesti ilma viperusteta. Nii kui kohale jõudsime, anti süüa (väga hea supp oli, retsept võiks ilmuda toidublogisse) ja pärast tehti ringkäik maja ümber. Edasi sai valida, kas tubane töö või välitöö. Enamus võttis välitöö, sünnipäevalapsed jäid tubasele tööle. Tassisime oksi (mõni neist andis juba päris puu mõõdu välja tglt) ja pärast jupitasime neid. S. pani minu kirvega toksimist vaadates mulle nimeks Ajahammas (aega võtab, aga saab jagu :p). Kui oksad olid lõkkekoha juurde tassitud, hakkasime neid oksakesteks murdma (ehk siis piisavalt väikesteks, et neid normaalselt põletada saaks). Pika pusimise peale läks lõpuks lõke ka põlema (V. muidugi tõi endale normaalse ajalehe (1987. aasta Edasi), me olime enne üritanud tapeedi ja kriitpaberiga, mis meile alguses lõkke tarvis anti). Nii me siis seal ragistasime ja põletasime, kuni lõpuks said kõik oksad väiksemaks tehtud. Selle aja peale olid kõik teised ka kohal. Siis sai süüa ja juua ja sauna ja laulda ja lõkke ümber tantsida ja veel palju muudki teha. Mingil hetkel võttis väsimus võimust ja tuli endale magamiskoht leida. Tulenevalt mõnede teise toa asukate nasaalsetest eripäradest, mis tingisid teatava häälekuse magamise ajal, oli meie tuba päris suure rahvastikutihedusega. Aga nagu vanarahvaski öelnud on, mahub häid lambaid palju ühte lauta ja ma lisaks, et seda lõbusam on hommikul :)
Järjekordselt tervitas meid imeilus päev, nii et pärast hommikusööki võttis enamus rahvast ette väikse jalutuskäigu Pärlijõe äärde. Seal oli ilus ja kiikuda sai ka. Tagasi V. juures toideti meid veel jäätisega ja siis hakkas teise auto rahvas vihjeid tegema, et ma enda sõiduriistaga eest ära sõidaks... Kuna nagu nii oli Võrus plaanis pisut pikem peatus, tegingi seda.

(Vara)hommikused üllatused

Juba teist korda avastasin täna hommikul auto poole astudes, et üks politseibuss on ennast täpselt risti minu Sinilinnu ette parkinud. Eelmisel korral oli vähemalt üks politseionudest väljas, nii et ta märkas, kui ma oma masina lahti piuksutasin ja andis teisele märku, et sõitku eest. Seekord olid aga mõlemad bussis sees, nii et ma pidin minema ja aknale koputma, et neile selgeks teha, et tahaks autoga minema sõita. Õnneks said nad suht ruttu aru, mida ma tahan ja sõitsid eest ära. Aga ma ei ole siiski veel aru saanud, et mida nad hommikuti just selle koha peal teevad. Püüavad liiga vara lasteaeda jõudvaid lapsi?

Kui veel üllatustest rääkida, siis laupäeva öösel vastu pühapäeva äratas mind uksekell. Tõmbasin hommikumantli selga ja läksin siis ukse peale. Mingil põhjusel ei imestanud ma üldse, kui ukse taga võõrast rollerikiivriga vene keelt kõnelevat noormeest nägin. Noormees oli küll imestunud mind nähes ja kogeles, et läks vist valesti. Läks jah. Näitasin näpuga teise kella suunas ja seletasin talle sulaselges eesti keeles, et naabrite uksekell asub seal teisel pool ja et mina magasin ning pole sugugi rahul sellega, et ta mind üles ajas. Aga tema pani seepeale minekut ja kui ma olin tagasi voodisse roninud kuulsin mõne aja pärast mingit veidrat piibitamist akna taga, mis kõlas rolleri signaali moodi. Ilmselt üritas see tüüp naabriplikat nii üles ajada, aga selle peale ta ilmselt ei mõelnud, et minu aknad sealsamas on. Oli kiustus minna akna peale ja ta selle faktiga kurssi viia, aga ei viitsinud enam ennast voodist üles ajada. Kell oli pool viis.

Rattaretke rajaga tutvumas

Nagu eelmise postituse lõpus mainisin, olin reede õhtuks üsna väsinud. Aga see ei tähendanud seda, et ma koju puhkama oleks jäänud. Olin nimelt lubanud tegeleda sel aastal roheliste rattaretke jäätmekogumise ja vabatahtlike organiseerimisega. See aga tähendas omakorda seda, et reede õhtul tuli sõita Räpina kanti.
Mind võeti peale Tartust, ülejäänud seltskond oli tulnud põhja poolt ja oli väga lõbusas tujus. See jätkus ka Tartust edasi sõites, nii et sihtkohta (üks RMK majake Mehikoorma lähedal) jõudes olid kõhulihased naerust suht kõva trenni saanud. Lisaks sellele autole, millega mind kohale toodi, tuli veel mõni auto, nii et meid kogunes päris paras seltskond. Joodi, söödi, arutati retke asju. Ja kuigi alguses kuulutati välja, et keskööl algab öörahu, ei pidanud me sellest kinni (vähemalt tunni läksime üle). Sellegipoolest oli hommikusöök kell 7 (ei ole vist vaja mainidagi, et kohe kuidagi poleks tahtnud sel kellaajal voodist välja ronida). Sõime ära ja asusime teele retke raja poole. Kuna minule oli jäetud koht juhi kõrvale, pidin täna ka kaardilugeja olema (nendel teedel, mis kaardil olemas olid, läks kõik kenasti). Kuna meid oli "õnnistatud" külma ja lõpuks ka märja ilmaga, sai kohati korralikku mudarallit tehtud ja lõpuks (kohas, kus seda nagu ei oodanudki) jäi meie auto ka kinni, nii et tuli pisut lükata. Vahepeal tegime ka lõunapausi Räpinas Puuriida pubis (päris huvitav koht ja söök oli hea). Selleks ajaks, kui kogu rada (mida autoga võimalik läbida oli) läbitud ja veel arutamist vajavad küsimused läbi arutatud said, oli kell juba päris palju ja ilmselt polnud mina ainus, kes väsinud oli, sest tagasiteel Tartusse oli auto suht vaikne.

Ja nüüd lähen ma küll tuttu ära, sest unevõlg herr Mati Uni ees on küll juba vist väikse kodulaenu suurune...

P.S. Tänu sellele üritusele ei saanud minna kahjuks Dagö kontserdile, aga pole hullu, 9. mail esineb retkelistele ka Dagö :D