Tehniliselt korras

Ma vist olen igal aastal kirjutanud autoga ülevaatusel käimisest. Kirjutan siis sel aastalgi.

Mõtlesin, et olen tubli ja lasen tulekustuti ilusasti ära kontrollida enne ülevaatust. Plaanisin, plaanisin ja lõpuks jõudsingi niikaugele, et viisin tulekustuti kontrolli. Seda üle andes jäi mu pilk peatuma sildikesel "järgmine ülevaatus" millel oli kirjas 11.2009 ehk siis tegelikult oleks veel aega olnud ka novembris seda teha. Aga kuna ma seal juba olin, siis lasin asja ära teha. Vähemalt oli seal soodukas, nii et sai kolmandiku võrra odavamalt kui muidu.

Täna jõudsin ka auto ülevaatusele viidud. Enne mind oli veel üks auto, nii et passisin päris tükk aega ukse taga enne kui sisse lasti. Üks ülevaatuse onudest kukkus kohe kapoti kallal lammutama, pidin tegema märkuse, et seest peab ka kangi tõmbama enne. Ja siis küsiti tulekustuti kohta. Ei, nad ei tahtnud seda näha, ütles, et kui ma tean, kus tulekustuti ja tõkiskingad asuvad, siis on ok. Tüüpiline. Mina näen vaeva ja lasen tulekustuti ära kontrollida korralikult enne ülevaatust ja nad ei vaatagi. Aga vähemalt sain ma lõpuks ikkagi kiita. Selle eest, et ma käsipiduri peale tõmban, kui auto ära pargin. Kui aus olla, on sõitu alustades täiesti automaatne käeliigutus käsipiduri mahavõtmine. See liigutus tuli ka tehnoülevaatuselt ära sõites, kuigi ülevaatajad ei olnud käsipidurit peale tõmmanud (see jäi neil ühelt poolt peale, seepärast ei julgenud nad enam uuesti tõmmata ning siit tuli ka kogu jutt käsipiduri pealetõmbamisest).

Mida peale hakata vaba päevaga?

Esiteks magasin nii kaua, kui und oli. Õnneks läks see suht täpselt kokku selle ajaga, millal äratuskell häält tegema hakkas. Et miks ma siis ikkagi äratuskella panin? Vat sellepärast, et olin otsustanud ikkagi päevasesse Bodybalance'isse ka minna. Pärast trenni võtsin suuna polikliinikule. Andsin ära 450 tilka verd ja sain vastu kruusi. Minu meelest päris hea kaup :) Verekeskusse ma pikemaks istuma ei jäänud, vaid tulin ära koju, et süüa teha. Kui kõht täis, oligi aeg sealmaal, et tuli ennast teatri jaoks sättima hakata. Läksime autotäie tüdrukutega Põlvasse "Testosterooni" vaatama. Ehk siis laval olid ainult mehed, kes ütlesid välja kõik täpselt nii nagu sülg suhu tõi (ehk siis maakeeli öeldes - ropendasid ikka vingelt) ja ühel hetkel lasid lausa püksid maha. Aga kogu see kompott oli ometigi naljakas, nii et mina jäin väga rahule.

Veel üks lubadus

Eelmine reede olin nii tubli, et käisin ehitustarvete poes ja ostsin pahtlit. Täna jõudsin nii kaugele, et plötserdasin seda pahtlit suitsuandurite ülespaneku käigus tekkinud aukudesse. Tulemus oleks võinud ehk tasasem olla (kui see mind millalgi väga häirima hakkab, siis ilmselt üritan tasandada), aga põhiline on see, et enam ei musta mulle lagedest augud vastu :)

Nii et järjekordne selleks aastaks antud lubadus on täidetud. Järgmiseks peaks vereandmise ikkagi ette võtma.

Trennitibi

Sõrme andsin, läks terve käsi. Ehk siis nädalasest proovipaketist spordiklubis sai aastane liitumisleping. Mis teha, meeldima hakkas. Nüüd ma siis käin nii tihti kui võimalik trenni tegemas. Enamasti üritan võtta treeninguid, kus põhirõhk on venimisel, aga nii umbes kord nädalas on saanud sisse ka hoogsam või suuremat pingutust nõudev trenn. Täna näiteks lasin ennast ära petta trenni nimest ja läksin Easy-nimelisse spinningusse. Nii kogenud ma olen juba küll, et veepudel kaasa võtta, aga rätikukest higi pühkimiseks ei võtnud (no easy ei tohiks ju väga higistama ajada). See oli viga. Juba poole trenni ajal tundsin, et higi voolab ja särk hakkab pigem märga nartsu meenutama. Vaatasin igatsevalt paberkäterätihoidjat ruumi seinal, aga sadulast maha tulla ei saanud. Alles siis kui trenn läbi, sain ennast pisut kuivatada.

Eelmine nädal käisin BodyJamis, see on selline tantsuline värk. Kuna kava kordub, siis need, kes olid mitmendat korda, teadsid samme, mina aga hakkasin paljudele sammudele pihta saama alles siis, kui juba uue kombinatsiooni juurde mindi. Vaid siis, kui tša-tša sammu tehti, oli hea tunne - lõpuks ometi midagi tuttavat. Treener ise oli ülimalt energiline neiu, kes lugudele ka kaasa laulis.

Tundub, et minu nägu hakkab juba tuttavaks saama. Enam ei pea nime ütlema, kui kapi võtme ära viin, saan oma kaardi ka ilma nime ütlemata. Ja see kena jõusaali treener, kes selles esimeses trennis oli, teretab mind (kuigi ma pole rohkem ringtreeningus käinud)

Valimised, valimised

Valimised on käima läinud, natuke rohkem kui nädal veel ja siis on tulemused teada. Varivalimiste tulemused said täna teatavaks, need olid Rohelistele päris head. Käisin isegi selle projekti raames ühel debatil.

Eile osalesin Linnalehe ajakirjanduslikus eksperimendis, kuhu olid kutsutud 6 erakonna esindajad (5 olid kohal, Keski ei olnud). Kohapeal selgus, et ma olin ainus naisterahvas. Aga polnud hullu, ülesanne ei olnud kontimurdev (hämmastav, kui keeruline on tegelikult saada inimestelt 3 probleemi Tartu kohta). Meie Raekoja platsil toimunud diskussioon tekitas nii mõneski möödakäijas suurt huvi. Kuigi ajakirjanik õhutas meid üksteist provotseerima, oli arutelu üsnagi rahulik, vaid Sotside ja Reformikate esindajad paistsid olevat "vanad sõbrad" ja kohati läks vaidlus tuliseks ja teravaks (muuseas oli Sotside esindajal ka hea põhjendus, miks Rahvaliit oravatele Toomemäele varjupaiga teha tahab). Kõige kahvatuma mulje jättis IRLi esindaja. Täna nägin selle sama tüübi reklaamvoldikut, kus siis räägiti, kui toreda mehega tegu on ja lubati Tartu ära remontida (neil on miski remondimeeskond vms moodustatud). IRL paistab üldse Eedeni olevat löögi alla võtnud. Olin varem kuulnud, et nad seal nänni jagavad, aga ise polnud näinud, täna kohtasin neid seal isiklikult. Üks meesterahvas tahtis oma reklaami anda, aga ma teatasin talle, et ma kandideerin ise ka, nii et minu peale pole mõtet oma reklaamlehte raisata.

Nännist rääkides... ega kellelgi juhuslikult parkimiskella vaja pole? Eelistatavalt keegi, kes vihkaks parkimistrahve ja armastaks Eestimaad, sest just täpselt seda teatavad kirjad selle kella peal. Eile oli see minu autole kojamehe vahele torgatud. Esimene reaktsioon seda kaugelt nähes ei olnud just positiivne - selle kella põhivärv on kollane ja üldiselt ei tähenda midagi kollast kojamehe vahel just häid uudiseid. Nähes, et see kõigest oravate kampaanianänn on, läks meel rahulikumaks, aga seda kella ma kasutama kindlasti ei hakka (pealegi on mul juba parkimiskell olemas, see oli isegi armatuuril näha, kui oravad mulle oma kella kojamehe vahele panid, mis näitab, et säästliku ressursikasutuse peale ei mõelda).

Ja veel... kui kellelgi seepi vaja on, siis mul on üks pakkuda.

Õnnesoovid

Hakul on täna sünnipäev. Palju õnne talle!!!

Säh sulle mugavused

Tuba on külm ja vett ei ole. Ime, et elektergi veel on (täna hommikul näiteks olevat Tartus 20 minutit elekter ära olnud). Niipalju siis mugavustest.

Infoks

Kui kedagi huvitab, mida ma eile hilisõhul tegin, siis vihje saab siit.

Treenin palju jaksan

Otsustasin, et tuleb ikka hakata regulaarselt füüsilist koormust rakendama. Esimesena võtsin luubi alla Eedenis asuva spordiklubi, mis lubas nädal aega 99 eegu eest trennis käia.

Eile oli esimene trenn. Valisin ringtreenigu. Ehk siis vana sõber jõusaal. 12 harjutus, 3 ringi. Õnneks oli uusi teisigi, nii et oli kellele ette näidata, mis ja kuidas teha. Treener ise oli väga muhe, huumorimeelega ja pealekauba veel kena ka.

Soojendus meenutas kooliaegsed kehalise kasvatuse tundi - õlaringid, käte vibutused, puusaringid. Pärast lühikest soojendust asusime asja kallale. Loomulikult ei olnud mul kõik 12 harjutust kohe meelde jäänud, aga treener oli tähelepanelik ja tuli juhendas, kui miskit valesti tegin või abitu näoga ringi vahtisin.

Esimene ring sai läbi, st kõigil kõik 12 harjutust tehtud, lasti natuke puhata ja siis uus ring. Nüüd hakkas juba natuke tunda andma, et justkui oleks midagi juba teinud. 45 sekundit, mis iga harjutuse jaoks anti, tundus väga erineva pikkusega. Olenevalt harjutusest. Mõne puhul polnud asigi, teise puhul venis. Pärast 12 harjutust oli jälle aeg puhkuseks ning siis viimasele ringile. Nüüd olin juba suht võhmal. Aga siiski oli midagi eelnevate ringidega ka meelde jäänud, ühe harjutuse puhul, kus treener mind paar korda üle juhendama oli pidanud, tuli viimane kord juba õigesti välja.

Kui kolm ringi läbi, tulid venitused ning siis oli trenn läbi. Ja mina olin ka suht läbi. Korraks käisin saunast ka läbi (lootuses, et ehk teeb lihased pehmemaks). Täna aga tuleb tõdeda, et väga ei aidanud. Reie-, tuhara-, õla- ja rinnapiirkonna ning kõhulihased annavad ikka tunda. Kuna treener väitis, et ülejärgmisel päeval on kõige hullem, tõotab homme hullemaks minna. Näis. Muidu pole hullu, aga kui oled mõnda aega istunud ja siis püsti tõused, oleks nagu puujalad all.

Täna treeningprogramm jätkus. Seekord aga paljukuuldud pilates. Tükk maad rahulikum. Aga harjutusi tehes pidin pidevalt treenerit piiluma, sest suusõnaliselt antud juhised tekitasid enamasti möh-reaktsiooni. Ei saa öelda, et trenn nüüd liiga lihtne oleks olnud, ikka natuke pingutust oli ka. Üldiselt oli päris mõnus ja aeg läks kiirelt.

Kiibistatud

Esmaspäeval käisin KMAs. Pass ületas suvel kõlblikkuse aja ning otsustasin igaks võimalikuks puhuks ikkagi teha selle uue passi.

1. ülesanne - pilt.

Istun kabiini, toksin isikukoodi sisse, sätin ennast õigesse asendisse, sätin veel. Pagan, liiga kaua sättisin, asi algas otsast peale. Noh, teeme siis uuesti - isikukood, seekord sätin kiiremini, pildistame. Esimene pilt tuli hirmus. Üritan teise pildi jaoks paremat nägu teha. Natuke rõõmsamat. Juba parem. Kolmas umbes samamoodi.

Lähen võtan numbri ja suundun klienditeenindaja juurde. Tema võtab mu pildid lahti ja teatab, et saab ainult esimest pilti kasutada, kuna teistel ma naeratan (hmh.... omaarust ma püüdsin lihtsalt mitte nii surmtõsist nägu teha). Esimene pilt oli jube. Saan loa kiirelt uued pildid teha. Siirdun jälle boksi ja kordan juba tuttavat protseduuri. Üritan olla surmtõsine, aga jääda enda nägu (ega väga ei õnnestunud). Seekord pildid sobivad.

2. ülesanne - sõrmejäljed

Edasi tuleb anda sõrmejäljed. Kõigepealt lükatakse mulle juhend ette ning siis see jubin, kuhu sõrmega vajutama peab. Vajutan sõrmega, miski jama on. Klienditeenindaja palub mul sõrm korraks niisutatud padjakesele vajutada, et äkki on liiga kuiv. Niisutan sõrme, aga ikka pole asi õige. Mul palutakse sõrm ära võtta. Ootan natuke kuni klienditeenindaja arvutis miskit sätib. Teine katse. Vajutan, vajutan tugevamini, nüüd sobib. Teine sõrm. Sellega läheb õnneks kiiremini (juba kogenum :p).

Sõrmejäljed antud, saan ka riigilõivu ära maksta, ning siis on kõik ja edasi jääb vaid oodata teadet passi valmimise kohta. Arvestasin ikka nädala-paariga. Aga tundub, et passimeistritel ei ole palju tööd. Eile sain teate, et valmis on. Täna käisin ja tõin ta ära. Tõdesin, et perforeeritud kujutis näeb parem välja kui pilt.

Möödunud nädalavahetuse tegemised

Blogi on vahepeal unarusse jäänud. Mitte et mul midagi kirjutada ei oleks, aga lihtsalt ei jõua selleni. Täna üritan seda viga parandada.

Sai pulmas käidud ja tv-st sai pidulikult tb (ma vahetasin juba telefonis ja Hotmaili kontaktides ka nime ära). Sõit peopaika oli üsna pikk ja mitmete peatustega, aga tore. Kuigi kõht natuke nurises. Ja otse loomulikult tuli tühja kõhu peale kohe kolm tervitusnapsu jutti võtta. Mind aga on õpetatud viina põhjani jooma (asjaolu, millesse mu ema teatava negatiivsusega suhtub), mis tähendas, et sööma hakates katus juba natuke lidus. Mõned kohustuslikud tervitusnapsud olid veel ning seejärel keerasin pitsi teisipidi ja edasi jõin morssi. Tantsu sai ka vihutud. Meid ristiti kuldkabujalakesteks (etendasime lava ees tantsutüdrukuid). Millegipärast ütlesid bändimehed alati enne kõige ebamäärasema rütmiga lugusid, et kui samme ei oska, siis vaadake

kuldkabujalakeste pealt. Aga üks oluline tähelepanek - järgmine kord pulmariietuse valimisel tuleb veenduda, et selles riietuses saab jive'i tantsida. Loomulikult oli ka traditsioonilisi pulmamänge ning pärgki mängiti maha. Ehk siis järgmine kord löövad pulmakellad juba Maailmaparandajale ja Mpsile :) Ah jaa... mina olin seekord protokollija ametis.

Pulmast läksime koos Crexi ja Jupijumalaga suht varakult ära. Nemad vaesekesed said veel vähem magada, mina natuke rohkem, aga meil mõlemal olid ees sportlikud üritused. Minul juba neljandat korda rattamaraton. Esimest korda sõitsin seda suurema seltskonnaga. Eelnevatel aastatel olen üksi käinud. Sellest tulenevalt oli seekordne aeg ka pea tund aega kehvem. Meil olid seltsis erineva ettevalmistusega inimesed ja kuna kogu asja mõte oli pundina pildile jäämine, ootasime aeglasemaid aeg-ajalt järgi. Paar tüüpi olid küll nii kannatamatud, et kimasid eest ära

ning lõpetasid pea 1,5 h varem, aga põhigrupp püsis koos. See

tähendas ka pikemaid pause toitlustuspunktides (seal sai punt kokku kogutud enne uuesti rajale asumist). Enne lõppu korjasime taaskord endid kokku ning viimase kilomeetri sõitsime kenasti koos. Ühel kaaslasel tuli just enne finišikoridori jõudmist rattal kett maha, aga saime siiski kenasti finišisse. Kuna meil kõigil olid rohelised särgid, pidas kommentaator meid SEB võistkonnaks (kuigi roheline roheliseks, meie särgi toon on ikka totaalselt erinev seebipanga omast). Sellist asja ei saanud aga kuidagi lubada ja nii ma hõikasin talle sealt putkast möödudes :"Rohelised, mitte SEB". Selle peale tuli pobinat poliitilise reklaami mittetegemise kohta ning järgmisel hetkel ulatati meile kohukesed. Võtsime asjad (või noh, mõnele lausa toodi kätte need... vot milline teenindus) ning suundusime sööma. Esialgu teatati, et supp ja kuklid on otsas. Siis tuli info, et poole tunni pärast saab suppi. Selle jõudsime ära oodata (kukleid nad juurde ei küpsetanud, aga pole hullu, rajal sai neid söödud ka). Siis saime teada, et medaleid oli vähem, kui osalejaid. Lubati postiga järele saata. Eile edastati mulle ka korraldaja pikk ja põhjalik vabandav selgitus selle kohta, miks tagumise otsa rahvas mõnedest asjadest ilma jäi. Noh, ikka juhtub.

Lubadused, lubadused

Eile sai täidetud üks uusaastaülesanne/lubadus. Autol on uued kojamehed. Vahetamine ei olnud üldse nii lihtne, kui on abis inimene, kes seda kunagi varem teinud ei ole. Aga tehtud sai. Ja uued on ikka paremad küll :)

Vaatasin üle ka teised selleks aastaks püstitatud ülesanded. Üks vahib mulle pidevalt laest vastu ja tuletab ennast meelde, aga ehituspood on ju tervelt mõnisada meetrit kodust... Verd pole ka sel aastal anda jõudnud, kuigi mõte on pidevalt peas, et võiks seda teha... aga aasta pole veel läbi ka ju.

Korralagedusest ja sireenidest

Häbematuse tipp ma ütlen. Kui ühel päeval lepitakse kokku, et järgmine päev tuleb inimene vald lammutusloa taotlusega ja järgmisel päeval öeldakse mulle, et hoone on öösel kokku lükatud, siis see on täielik nahhaalsus. Korda ei mingisugust. Seaduste peale sülitatakse. Midagi tuleb ette võtta...

***

Ma olen tihti mõelnud, et mis siis saab, kui tuleb kusagilt mõni alarmsõiduk huilgavate sireenide saatel, aga mul pole kuhugi eest tõmmata, et teda läbi lasta. Täna nägin, mis saab. Midagi ei saa. Huilgab autode rivis ja ootab kuni tuli fooris roheliseks läheb. Ma loodan, et miskit selle ajaga maha ei põlenud. Aga kui ikka foori taga mitu rida autosid täis on, siis ju pole kuhugi kõrvale tõmmata. Üks auto tegi seal miski veidra manöövri, aga ma ei saanud päris täpselt aru, mida ta sellega saavutada üritas. Õnneks olin ma ise teisel pool ristmikku.

Kardulad võetud

Üle pika aja sattusin koju siis, kui oli plaanitud kartulivõtmine. Ilmateade küll üritas plaane muuta, aga me ei lasknud ennast sellest heidutada. Selle asemel varustasime ennast võimalikult vihmakindla riietusega. Kui põllule jõudsime tibas kergelt. Ehk siis kartulid olid parajalt sopased. Ja kindad said ka kohemaid sopaseks (mina leidsin, et sellise ilma puhul on kõige parem kombinatsioon tavalised kindad + kummikindad, siis ei saa käed nii ligaseks). Igal juhul tuleb mainida, et keep ei ole mitte kõige mugavam vihmakaitse kartulivõtmise ajal, kippus teine muudkui ette jääma. Aga vihm tugevnes ja nii tuli keebiga maid jagades kartuleid noppida. Kui esimene sats ära sai võetud, otsustas vanaisa natuke oodata traktori tagasikutsumisega, et äkki jääb vihm hõredamaks. Niisiis läksime sauna eesruumi kuivama. Selle ootamise käigus jõudsin ka kempsule pilgu peale visata - isa oli karkassi valmis saanud ja pool katustki oli peal. Ukse sisse nõudsime emaga südamekujulist auku, eks näis, kas ta teeb ka selle :p

Vihm sadas vahelduva eduga - kord tihedamalt, kord hõredamalt. Ühel hõredamal hetkel leidsime, et mis me ikka ootame, las traktor tuleb ja ajab uued vaod lahti. Vanaisa helistas, aga selgus, et traktorist oli seenele läinud (jube jama küll, kui mobiili pole, pead ootama, kuni mees seenelt tagasi jõuab). See tähendas, et tuli jupp aega oodata, enne kui traktor jälle kohal oli. Ja loomulikult jõudis ta täpselt siis, kui olime asunud lõunasöögi kallale. Supp tuli kiiresti sisse ajada ja tagasi põllule. Kuna vihm oli selleks ajaks päris järgi jäänud, loobusin keebist. Kartuleid oli vähe ja need, mis olid, olid pigem kääbuskartuli nime väärt, nii et töö edenes kiiresti. Varsti olid jälle vaod võetud ja seekord läks vanaisa autoga traktoristile järgi (traktori jättis ta meie põllu serva, aga keegi ei söandanud ise sellega põllule minna). Ka viimastest vagudest ei tulnud oluliselt suuremat saaki ja varsti oligi kõik.

Kuna kell oli veel üsna vähe, läksime emaga kah seenele. Väga suurt saaki ei saanud. Seal oli küll väga uhkeid ja suuri seeni, aga need on teadupärast enamasti ussitanud. Aga piisas sellestki, mis saime.

Miks tasub peale võtta lõbusaid hääletajaid?

Mina, kes ma kunagi ise häälega reisinud ei ole, pole ka väga aldis hääletajate peale võtja (tavaliselt tuleb mul mõte, et oleks ju võinud võtta, siis kui olen juba tee ääres seisvatest abivajajatest möödas). Ka täna töölt tulles tee ääres hääletajaid eemalt märgates ei olnud mul esialgu plaanis peatuda. Kuid need hääletajad tõmbasid mu tähelepanu vaheldumisi kükitamisega. See tundus nii vahva, et ma siiski jäin seisma ja tõin 3 teoloogiatudengit Tartusse ära. Toredad inimesed olid. Ei istunud vaikselt omaette nohisedes, vaid hakkasid kohe vestlust arendama. Näiteks tuli välja, et üks neist hääletajatest tunneb meie kõige altruistlikumat kursavenda.

Ja üks kummaline asi veel. Peatudes tahtsin raadiol häält vaiksemaks panna, aga läksin kogemata jaama otsimise nupu vastu. Uus jaam, mille raadio leidis, oli Pereraadio (kui keegi ei tea, siis tegu on kristliku raadioga). Igal juhul naljakas kokkusattumus.

Kükitavaid ja muud akrobaatikat tegevaid hääletajaid tasub auto peale võtta - saad huvitava seltskonna :)

7 väikest matkajat

Tuleb tunnistada, et kuigi ratas+rong on hea moodus liiklemiseks, ei ole nende kahe asja ühildamine ja eraldamine just kõige lihtsamad tegevused. Ehk siis - ratast rongile saada ei ole lihtne. Ja nii nagu jupijumalgi tõdes, ütlen ka mina: "Inimesed on tegelikult head ja abivalmid". Vaid natuke abitut ringivahtimist perroonil ja juba tõttab noormees sulle appi ning kahekesi pusides saime minu hirmraske ratta sealt taevatreppi meenutavast moodustisest rongile. Sealt edasi oli järgmine probleem - kus hoiustada oma ratast sõidu vältel. Sinna hoidjasse riputada ma teda ei tahtnud, sest ratta tagumine osa oli liig raske ning oleks võinud rattale liiga teha. Õnneks olid rattahoidja läheduses istunud neiud lahkesti nõus oma koha mulle loovutama, et saaksin seal vahes ratast hoida. Järgmiseks leidsid ühed teised rongis olnud rattamatkajad, et mind tuleb Kaareperes rongist välja minemisel aidata ning nii leidsidki jupijumal ja Crex mulle seal vastu tõtates, et minu ratas juba aidatakse ilusasti maha.

Lühike tutvus kohaliku kaubandusega (ilmselt sattusime mingi hetk kogemata lao poolele) ja võtsime suuna Palamusele. See sõit oli küll risti vooresid - muudkui üles ja alla. Egas midagi, lükkasin aga madala käigu sisse ja väntasin rahulikult tõusudest üles. Alla läksin ka suhteliselt rahulikult, sest Karoliine ei ole kõige kiirema jooksuga. Õhtu oli rattasõiduks imeline, selline mõnus, sume augustiõhtu. Ei läinud üldse kaua, kui olime jõudnud Kuremaa järve äärde. Avastasime, et seal on juba mõningad asukad, aga me ei lasknud ennast sellest häirida. Valisime platsi välja ja lõime oma telklaagri püsti. Järgmine mure oli lõkkematerjal. Tee ääres olime märganud puude hunnikuid ja nii võtsimegi suuna sinnapoole. Välja lõi ehtne Eesti jonn - mis siis, et siin terve hunnik puid on, aga meie tahame just seda kuuske. Väikese mööndusega saimegi oma kuuse kätte (kuna tegelikult oli tegu väga suure kuusega, rahuldusime selle osaga kuusest, mis meile esialgu silma jäi). Teist korda tuli mööndustega jonn appi

istumispalki kangutades - esialgu plaanitud palk oli natuke raske, nii et võtsime pisut väiksema läbimõõduga palgi, aga me ikkagi saime endale istumisaluse (mis oli ka peaeesmärk). Selle palgi lõkke juurde tarimine oleks ilmselt nii mõnelgi koduvideode konkursil auhinna saanud, aga kahjuks (või õnneks) ei olnud seal kedagi seda filmimas. Lõkke tegemiseks kõik vajalik olemas, demonstreeris jupijumal oma ema geene, mis tagasid meile suurepärase lõkke. Ja nii me seal istusime ja sõime õhtueinet ja vaatasime tähti, kuni väsimus kallale tuli ja hakkasime magama sättima. Magamaminemise ettevalmistuste käigus õnnestus mul takerduda oma telginööri ja üks vai oma kohalt minema lennutada. Ööpimeduses me seda üles ei leidnud (kuigi Crexil oli selline prožektor kaasas, et meid nähti vist lennukite pealt ka).

Hommikul otsustasid mõned entusiastlikumad ujuma minna. Mina olin kalendrit ja ilmaennustust arvesse võttes trikoo koju jätnud ja näkki mängima ei läinud (me ju polnud seal päris üksi). Valges leidsin üles ka öösel lendu lastud telgivaia. Oli teine suht kaugele oma kohast lennanud. Leiti lausa, et minus on Värnik kaduma läinud :p Kui olime hommikused toimetused ära teinud ja natuke telke kuivatanud (öösel tuli kerge vihmasabin ja kaste ei tahtnud ka kuidagi telkidest lahkuda), oligi aeg lahkuda. Ülejäänud matkaseltsilised olid kohe-kohe Jõgevale jõudmas.

Jõgeval avastasime üllatusega, et ootavad küll, aga näe rattad katusel. Pärimise peale kas nad nii tulevadki matkale, saime jaatava vastuse. Lähemal uurimisel selgus, et J. ratta transportimisel oli liigset jõudu rakendatud ja ratas kasutuskõlbmatuks muudetud. Meie aga leidsime, et nii lihtsalt ei tohi alla anda (Eesti jonni kolmas ilming sel matkal). Uurisin välja lähima rattapoe asukoha (põhimõtteliselt seisime me enam-vähem selle kõrval) ja kupatasime hädalised asjatundjate manu. Alla 100 eegu ja asi oli korras.

Kuna samal ajal oli Jõgeval käimas küüslaugufestival, mõtlesime ka sealt läbi põigata. Selgus, et asi oli aiaga piiratud ja küsiti sissepääsu eest raha. Otsustasime seda raha neile mitte anda ja nii ei tulnud meil küüslaugumaitselist õhtusööki. Selle asemel külastasime kohalikku Selverit ja varusime sealt toidukraami. Olles tuvastanud ka infoleti asukoha (oli teine nii pisike, et raske märgata) saime sealt võtme ning meil avanes võimalus veel viimast korda lähema 24 h jooksul WC-d külastada.

Ning sõit jätkus 7 ratturiga. Teel tegime aeg-ajalt peatusi ja tutvusime kaardiga ning otsustasime, millist teed pidi sõita. Laiusele jõudes oli aeg lõunapausiks. Seal vaatasime ka natuke põhjalikumalt oma päevaplaani üle ja otsustasime natuke muuta esialgu plaanitud marsruuti. Peale uuesti liikuma hakkamist tuli üsna varsti teha vihma vastu kindlustamise paus. Edasi liikus juba märksa värvikam ja huvitavam seltskond. Vihmaga eriti peatusi ei tehtud, küll aga siis, kui vihm mõneks ajaks otsad koomale tõmbas. Ühel hetkel avastasime, et oleme vaid 34 km Tartust. Siiski võtsime suuna Saarjärvele. Veidikese vantsimise peale leidsime üles ka puhkekoha järve ääres. Varustuses olid katusega lauake ja kemps. Telklaager sai jällegi esmajärjekorras püsti pandud ja siis söögitegemise juurde asutud. Kellel vähegi midagi kuivemat veel oli, panid kuivad riided selga. Peatselt hakkas hämarduma ning oli aeg telkidesse ronida. Selleks ajaks jõudis vaikselt taas vihma sadama hakata. Vaiksest sajust sai peagi üsna vali sadu. Veetsin pool ööd ärkvel olles ja nuputades, kui palju see telk ikkagi vihma kannatada võiks. Mingil hetkel jäin siiski magama, et näha veidraid unenägusid.

Hommikul selgus, et telk oli suhteliselt hästi vastu pidanud. Ainus, kellel pretensioone oli, oli Crex, keda telk oli otsustanud üksiku vihmapiisa tilgutamisega kiusama hakata. Aga sugugi mitte hästi ei olnud vastu pidanud meie kemps, mis oli igast otsast vett läbi lasknud ja seega ka sinna viidud WC-paberi rull oli läbi vettinud. Õnneks oli veel natuke paberivarusid. Hommiku kõige "mõnusam" osa oli nende ligunenud ja sopaste telkide kokkupanek. Ainus lohutus oli see, et õhtul neid enam vaja ei lähe. Kui kõik asjad oli kokku pakitud, asusime taas teele. Tegime ka põike Saare mõisa, aga seal midagi väga huvitavat ei näinud. Hiljem läksime veel ühe mõisa juurde, aga seal oli silt "Private". Selge, saime vihjest aru ja tulime tulema. Kuigi Crex rühkis taaskord esirinnas, otsustas ta meist juba hommikul lahkuda. Sõit jätkus kuuekesi. Järgmisena tekkisid tehnilised probleemid Maailmaparandajal, kelle Saanil kumm katki läks. Jätkasime teed viiekesi. Palamusel tegime lühikese poepeatuse. Pilk kaardile ja läksime lihtsama vastupanu teed. Mingil hetkel küll tõstis pead taas matkakirg, mis soovis näha uusi paiku, mitte sama teed kaks korda sõita, aga entusiasm vaigistati. Selle tulemusena jõudsime Jõgevale varem kui plaanitud. Pealinna poole sõitjatel ei olnud väga kaua vaja rongi oodata. Minul aga oleks tulnud umbes kaks tundi aega parajaks teha. Õnneks olid Mps ja Maailmaparandaja valmis oma koduteel Tartust läbi põikama ja mind ära viima. Laadisimegi kogu kola auto peale ja võtsime suuna Palamusele, kus ootasid Maailmaparandaja ja tema vigastatud Saan. Leidsime nad kiriku juurest. Teel Tartusse tegime väikse tagasipöörde Lähte kandis, sest meie huvi äratas üks vaatetorn. Käisime ja vaatasime. Ilus oli (sel hetkel parajasti ei sadanud ka). Tartus tegime kindlaks, et minu ratast katki ei oldud väänatud. Lahke kojutoomise eest said Mps ja Maailmaparandaja natuke nänni kaasa.

Vahelduseks füüsilist

Laupäeval olin maal. Käisin seenel ka. Pang jäi pooltühjaks, aga nägin mõningaid ilusaid kärbseseeni. Üks oli täpselt nagu lasteraamatu pildi pealt.

Lisaks metsas kolamisele andsin oma panuse uue kempsu ehitamisse. Õigemini käis alles augu seinte ladumine. Et mitte niisama vahtida puhastasin kive ja täitsin laotud seina ning maapinna vahelist ala. Aga jah, varsti ehk kerkib ka uus saun. Uus kemps on selle eeltingimuseks - praegune jääb uue sauna ehitusel ette, nii et enne ei saa uut sauna ehitama hakata, kui vana kempsu ära on likvideeritud.

Õhtupoole harjutas isa kätt hekipügajana. Oli ühe vinge riistapuu selleks tarbeks laenanud. Ega meil pole seal aia taga mingi vöökõrgune hekike, ikka mitme meetri kõrgune. Latvade pügamiseks tuli redeliga üles ronida. Mina sain taaskord rakendust - korjasin lõigatud oksi eest ära.

Üks huvitav vestlus aias emaga.

- Tule vaata, mis mu alpikann tegi.

- Mis ta siis tegi?

- Õitseb.

- No las õitseb.

- Ta peaks talvel õitsema.

- Ju siis talle pole seda öeldud.

Mina, kui lillede suhtes üsna võhik, ei jaganud ema paanikat õitsva alpikanni üle. Aga igaks juhuks tegin pilti - äkki on tõesti nii haruldane juhtum.

Täna annavad mõningad lihased ennast tunda. Siiski teeks hea meelega veel füüsilist tööd - päris hea vaheldus on.

Huvitav päev oli

Tänase päeva kokkuvõte.

Esiteks kuulas mind üle politsei. Õnneks siiski vaid tunnistajana :)

Teiseks sõitsin hobuvankril koos teiste Roheliste nimekirjas kandideerijatega läbi linna Raekoja platsi, et kandideerimisavaldused ära viia. See sõit ületas ka uudisekünnise. Reporteris ja AKs näitas ka (vaatasin isegi üle väga pika aja kodus telekat, et näha asja meediakajastust).

Kolmandaks öeldi mulle täna, et ma pidavat olema täpselt "Kirgede tormi" Victoria moodi. Kuna mul polnud õrna aimugi, kes see selline on, siis vaatasin uudishimu rahuldamiseks täna ühte osa. Tuleb tunnistada, et soeng on sel tegelasel minuga sarnane.

Päeva lõpetuseks vaatasin ka Kanteri medaliheitlust. Tubli on, et medalile jõudis. Ei saa ju kogu aeg nii hästi minna, nagu aasta tagasi. Aga võistluse lõpp mulle meeldis. Juhtida tervet võistlust ja eelviimase heitega kullast ilma jääda on karm. Samas vaatajale põnev (kui vaataja just poolakas ei ole).

Ja homme kõik Tartusse Kaubahalli vastas olevasse parki erakondade ühisele perepäevale!!!

Omadega rabas

Laupäeva õhtupoolikul kimasin rattaga rongile, et sõita Jõgevale. Seal ootasid juba ees Tallinnast tulnud inimesed (nende rong jõudis paar minutit varem). Esimene käik oli kohalikku kaubandusse. Kõrvaltvaadates oli see kindlasti huvitav - käib kamp ringi riiulite vahel, arutab menüüd ja elavneb märgatavalt, kui vorstide peale on "mahe" kirjutatud :p Aega läks, aga asja sai ning toidukraam sai ostetud. Lisaks jätsime neile sinna ühe telgi, sest selgus (või õigemini eelmise aasta kogemused näitasid), et meil ei ole kahte vaja.

Võtsime suuna Endla looduskaitseala keskuse poole ja väntasime päikeseloojangusse. Vaatamata päevasele vihmasagararohkusele oli õhtuks taevas selge, nii et vaade oli imeline. Tegime teel ka paar peatust (olen Piibe maanteel sõitnud küll ja küll, aga Vaimastvere mõisa pole nagu väga vaadanud, ilus hoone on) ning saime natuke targemaks nii Eesti geograafia, kui ka ühe õnnetu kõrgest soost preili väidetava kurva saatuse osas.

Endlasse jõudes panime kohe telgi püsti. Agaramad läksid ka ujuma, mina jätsin vahele, kuigi vesi oli tõesti soe. Õhtusöök valmis lõkkel nagu tõelisele matkale kohane. Kui kõht täis istusime veel mõnda aega lõkke ääres, vaatasime tähist augustitaevast ja testisime, kui palju keegi paindub.

Nagu eelminegi aasta, magasime tihedalt. Telk oli küll päris suur, aga meid oli siiski pisut rohkem, kui ette nähtud. Igal juhul külm ei hakanud. Küll hakkas äärmistel märg, sest hommikul hakkas sadama ja kui oled ikka tihedalt telgi seina vastas, siis see niiskus ka läbi telgi tuleb. Õnneks oli telgiomanik olnud piisavalt nutikas, et meesterahvad äärmisteks kamandanud :p Nii pääsesin mina kuivana, kuigi pärast avastasin, et ka minu madratsini oli niiskus jõudnud.

Hommikuks taas lõkkel tehtud eine ning peale seda panime asjad kokku ja lukustasime oma velod külastuskeskuse juurde, et lõpuks ikkagi rappa minna. Otsustasime, et kui juba seal oleme, siis käime ära ka Endla järve juures, ehk siis valisime ühe pikema marsruudi. Päris kõiki infotahvleid ei viitsinud läbi lugeda, aga kõikidesse ettejuhtuvatesse tornidesse ronisime küll ja muistendi Vanemuise kosjaskäigust lugesime ka läbi. Endla järve ääres sattusime mustikalõksu. No katsu sa edasi kõndida, kui ümberringi kõik kihab mustikatest ja kuidagi ei saa sealt tulema. Lõpuks tuli siiski loobuda mustikatest ja tagasi liikuma hakata. Kui tulles oli ikka soisel alal laudtee olnud, siis nüüd sellist luksust enam ei olnud - tuli kahlata suhteliselt lirtsuval pinnasel. Egas midagi, jalgu on lihtam kuivatada kui jalanõusid ja sokke, nii et jalad paljaks ja edasi. Ka siis, kui soost olime välja saanud, ei raatsinud jalanõusid jalga panna, vaid tatsasin paljajalu metsavahel. Palju sa ikka seda teha saad. Lõpuks ühe järve ääres loputasime jalad puhtaks ja panime papud jalga tagasi. Pärast selgus, et täiesti õigel ajal - edasi tuli kruusatee, mis poleks paljasjalgsetele just kõige parem pinnas olnud.

Tagasi külastuskeskuse juures tuli vastu võtta otsus, kas kohe Jõgevale suunduda või minna Emumäele ka. Liigoptimistlikud nagu me olime, võtsime suuna Emumäele. Mis loomulikult oli mäest üles ja ka tuul ei hellitanud. Ja nii juhtuski, et kui me kõik mäele jõudsime, oli tegelikult juba aeg sealt alla tulema hakata. Aga kõhud olid tühjad ja enne tuli kiire lõunapaus teha. Ise lootsin vargsi, et ehk allatulek läheb kiiresti. Tühjagi. Tuul oli nii tugev, et isegi mäest alla saamiseks pidi korralikult väntama. Igal juhul oli varsti selge, et õigeks ajaks Jõgevale jõudmine läheb keeruliseks. Tallinna sõitjatel oli pääsetee olemas - nende rong peatus ka Vägeval. Tartu oma kahjuks mitte ning järgmine rong läks suhteliselt hilja õhtul. Et mitte ebaõiglaselt kedagi hilja peale jääma sundida, toimus jagunemine - kõige kiirem pani Jõgeva poole ajama. Mina hellitasin küll natuke lootust, et ehk suudab niipalju jõuvarusid mängu panna, et samuti õigeks ajaks Jõgevale jõuda, aga siis jäi meile silma bussipeatus. Läksimegi siis uurima, et kas bussid käivad ka. Avastasime, et umbes tunni aja pärast on buss tulemas ja see läheb Tartusse. Hoidsime siis kõik pöialt, et meid koos ratastega peale võetaks. Ega bussijuht alguses eriti tahtnud, aga suutsime ta ikka ära moosida ja pääsesimegi bussi peale oma velodega, nii et jõudsime vaid mõnikümmend minutit hiljem Tartusse, kui plaanitud rongiga jõudnud oleks. Lõpp hea, kõik hea :)

Veel suvitamisest

Jätkuks eelmisele postitusele veel natuke sellest, mida ma selle puhkusenädala jooksul tegin.

Esiteks käisin veel ujumas. Seekord oli vesi soojem, sest läksime emaga Titeranda (ema tahab, et vesi soe oleks ja seal on ju teadupärast ikka soe vesi). Ilm kiskus pisut pilviseks, nii et rand oli suht tühi. Pärast läksime kohalikke kaltsukaid kammima. Ja seda üllatavalt edukalt. Eriti minu jaoks. Lõpptulemusena sain mina 6 asja ja ema 3 ning kogu selle hulga asjade peale läks mõnisada krooni. Täiesti iseenesestmõistetavalt tuli sel ajal, kui me mööda poode kappasime, ka päike jälle välja, nii et miskit muud peale päikese varjamise need pilved ei tekitanud.

Kolmapäeval sai mul niisama passimisest villand ja ma aitasin vanaemal pisut tööd teha. Neil käib seal teise korruse väljaehitamine ja tekkinud on hunnik vanu laudu, millest naelu vaja välja kangutada. Nii me seal kahekesi siis kangutasime. Minu töövõtteid vaadates tulid muidugi kõik lähedalolevad meesterahvad õpetama. Mõnest õpetussõnast oli isegi kasu.

Õhtul käisin ka teise tädi juures. Vaatasin tema lihajäneseid. Päris nunnud. Tädil on ka kass, kellele ma väga meeldisin. Või noh, õigemini meeldis talle see, et lubasin tal enda süles olla ja tegin pai. Pärast olin küll pisut karvasem kui enne ja natuke ajas ka aevastama, aga see ei takista mind ühtegi kassi silitamast.

Tuleb ära mainida, et kolmapäev oli ainus päev sel puhkusenädalal, kui ma ei käinud ujumas. Mõte küll oli, aga õhtul kui tädi juurest ära läksin, oli jahe, nii et ei tulnud isu ikkagi ujuma minna.

Neljapäeval võtsime Laisikuga suuna Sõrve. Seal sai nii toas raamatuid loetud ja klotsidega

mängitud, kui ka mere ääres käidud. Läksime Laisikuga siiski ujuma, kuigi päikse suutsime mõneks ajaks pilve taha ehmatada oma valgete kõhtudega. Lõpuks julges ta jälle välja piiluda ja

võtsime ette pika rännaku sügavasse vette. Kõndisime, mis me kõndisime, aga ära kõndisime ja

isegi tagasi tulime. Pärast suplust hakkas söögiaeg kätte tulema ja läksime süüa tegema. Vaatamata sellele, mida vanarahvas arvab, suudavad ka kolm naist köögis hea söögi teha. Saarlanna oli muidugi see, kes menüü kokku pani ja meid Laisikuga juhendas, mis teha vaja. Igal juhul oli tulemus väga maitsev.

Enne sauna minekut mängisime veel sulgpalli ja käisime mere ääres loojuvat päikest vaatamas ja pildistamas (ei, mul ei saa veel neist piltidest küllalt).

Reedel oli aeg Saaremaalt lahkuda ja suunduda koos teiste noorte ja rohelistega Vormsile. Meil

olid nimelt seal suvepäevad. Aeg ja koht olid suurepäraselt valitud - majakesed mere ääres ning

päike siramas praktiliselt pilvitus taevas kõik kolm päeva. Ehk siis iga päev sai kaks korda vees käidud (noh tegelikult oli üks neist käikudest öösel täiskuuvalgel).

Päevasel ajal täitsid meie päevi lisaks meres käimisele pallimängud, lauamängud ja saarel ringi vaatamine. Õhtuti oli loomulikult pidu.

Muide, see kuidas autosid Vormsi praamile paigutatakse, teeb Saaremaa praami paigutusele pika puuga ära. Vormsi praamil mahub käsi hädavaevu kahe auto vahele.

P.S. Laisik, tänud ilusa ilma eest terve nädal. See sünnipäevasoov läks sul küll ilusasti täide :)