26. veebruar 2006

Lumi, kelk, päike, supp

Kirjutaks siis natuke sellest vastlapäevast.
Kõigepealt oli suur ja kirju seltskond. Osa sellest jõudis mäele tükk maad hiljem kui meie (me olime juba nii kaua oodanud, et ei viitsinud enam ja läksime ees ära). Kui me mäe peale jõudsime, siis oli seal mingi teine seltskond ees, aga need lahkusid ruttu. Õigesti tegid.
Mingil põhjusel jäid teised esiteks mäe otsa passima ja ei tahtnud sealt alla lasta. Kuna mina olin sealt juba alla lasknud mõned nädalad tagasi, siis ma teadsin, et sealt on võimalik eluga tagasi tulla, seega ei raisanud aega ja hüppasin kelgu peale ning kihutasin alla. Minu uuel kelgul ilmnes aga teatav tõrksus, ta nimelt viskas mind kogu aeg poole mäe peal maha ja ise kihutas metsa edasi. Nii ma siis jooksin kogu aeg oma kelgu järgi. See mahaviskamiseffekt avaldus ka siis, kui me rongi tegime, nii et poole ajast sõitsin oma püksitagumiku peal (mul kiledressid, nii et libisemine oli tegelikult täitsa hea) Ainult et mind huvitaks, mida see linade seisukohast tähendab? Voodist maha viskavad linad?
Aga need lätlased teevad ikka imelikke kelke. Viimati kui me käisime, siis sõitsime ikka praktiliselt kõik kelgud ribadeks, nüüd suutsin ma enda omale vaid väikse mõra tahaotsa saada. Aga seekord sai kiikuda ka. Ühed tüübid, kes kaasas olid (keda mina ei tundnud), viitsisid kah päris tükka ega kiikuda, üks ainult hädaldas kogu aeg, kuidas tema tegelikult kardab.

Ega väga kaua kannatanudki seal mäe peal olla, varsti hakkas pisut külm ja võtsime suuna Elva poole (pärast seda kui olime autod tee peale suutnud saada). Seal sai pirukat ja suppi ja kuklit ja puuvilja ja.... ühesõnaga kõhu sai täis. Ja kuivad riided sai selga panna (niipalju olen ma varasematest kelgutamiskordadest õppinud, et mida rohke kuivi riideid kaasas, seda parem). Natuke multilingvistilist juttu ja oligi aeg tagasi Tartusse sõita.

P.S. (lisatud esmaspäeval) Sellest ma saan aru, et jalalihased ennast tunda annavad, sellest ka et käelihased ja isegi seljalihaste enesetutvustust ma mõistan, aga mille pagana pärast mu kaelalihased valusad on, vat sellest ma küll aru ei saa.

1 kommentaar:

maailmaparandaja ütles ...

Meil olid ju sama suguharu kelgud. Kusjuures see vist oligi lätakate viga, et nad kesk mäge perutama kipuvad, minu oma viskas ka mind alati maha. ja tugevad on need lätlased - minu oma tuli tagasi nagu uus, ei ühtki kriimu.