8. september 2006

Ka sina, Villem

Viimasel ajal on päris palju pilte fotopici üles pandud, mis on iseenesest ju tore. Kahjuks on ilmnenud mul väike tõrge nende vaatamisel - enamuse piltide suurelt nägemiseks pean panema full size, st ise nad mul normaalsesse suurusesse ei lähe. Noh, mõtlesin siis, et küsin mõne arvutiasjanduses targema inimese käest, kas sellele probleemile võiks ka lahendus olla. MSNis arupärimine lõppes sellega, et mina istusin arvuti taga käed rüpes ja vaatasin, kuidas kursor igasugu aknakesi lahti teeb (see sai toimuda läbi sellise huvitava funktsiooni nagu remote assistance). Uskuge mind, see on üsna veider kui istud arvuti taga, aga arvuti elaks nagu oma elu. Aga kõige selle tulemusena selgus, et mul on arvutis mingi müstiline probleem ja võibolla aitaks see, kui kogu asi uuesti installida. Mind see tegelikult ei üllata, ma olen juba pikemat aega seisukohal, et mina ja arvutid lihtsalt ei klapi. Võibolla on see minu aura, mis arvutitele ei meeldi vms. Samas olin ma siiamaani arvanud, et minu Villemiga on lugu teine, aga nagu selgus, on ka siinkohal sama lugu nagu kõigi ülejäänud arvutitega.

4 kommentaari:

tujukas ütles ...

Pead Villemile pai tegema,või teda kallistama siis ta ei ole vast enam nii isepäine...

maailmaparandaja ütles ...

mhh, see aitab! Mina sinu vana arvutiga tegin nii. Hommikul esimese asjana hõikasin talle kui oma ainsale kaaslasele siin toas: "Tere ilusat hommikupoolikut", tegin talle enne käima panemist pai ja õhtul magama minnes kallistsin teda (aga mitte liiiga kõvasti). Näe enam ei virvendagi ja ei urise ja on siiamaani väga taltsalt käitunud :D

Anonüümne ütles ...

"Uskuge mind, see on üsna veider kui istud arvuti taga, aga arvuti elaks nagu oma elu."
mäletatavasti kirjeldasin mina sarnast kogemust (vist blogis kogunisti) juba oma korrakaitsja-päevil. Nüüd siin Ametis töötades on seda korduvalt ette tulnud - aint et kohalikud elluärganud arvutid suhtlevad minuga Notepadi, mitte enam hüpikakende kaudu nagu toona.

Unistaja ütles ...

Mäletan küll, et sa oma sellelaadset kogemust blogis kirjeldasid. Minu kogemus on siiski minu kogemus. Esialgu ma isegi sain enamvähem aru, miks just need aknakesed järsku lahti hüppasid, aga lõpuks läks asi üsna segaseks.