veri, higi ja pisarad

Täna üritasin tööjuures natuke itiprobleeme lahendada. Kahjuks mul see ei õnnestunud vaatamata MSNi kaudu saadud äärmiselt asjalikule abile (hullem veel, kogu selle ürituse käigus läks lisaks neile kahele arvutile, mida me õigele rajale aidata üritasime veel kolmaski rivist välja...). Ja loomulikult polnud sel hetkel kohal kedagi, kes varem selliste asjadega kokku puutunud oli. Kui üks sellistest töökaaslastest lõpuks kohale ilmus, oli ta probleemi suht kiiresti lahendanud. Kui kõik need seadeldised asuksid kusagil madalamal kui lae all, siis võibolla oleksin ise ka hakkama saanud. Igal juhul on äärmiselt tobe see, et meil pole itimeest, kes hooldaks meie arvutiparki nagu kord ja kohus, sest tööl on kogu aeg arvutitega jama ja ei ole ju normaalne, et mina pean üritama arvutiprobleeme lahendada!!!

Õhtupoole käisime polikliinikus. Tahtsime verd anda. Ei võetud ei minult ei J-lt. J-le öeldi, et esmakordselt doonorilt võtavad nad verd ainult hommikupoolikul. Mingi veider nõue minu meelest... ja pangu see siis suurelt punaselt oma kodukale ka kirja. Aga minult võtsid nad jällegi ainult analüüsi. See saaga ei taha kohe kuidagi lõppeda. Homme lubati helistada ja öelda, kas minu verd tahetakse edaspidi või ei. Aga analüüsi jaoks vere võtmiseks pidin ikkagi sinna tooli heitma ja käsi seoti sama moodi kinni nagu neil, kelle verd võeti :p Ainus, mis mind praegu häirib, on üks pikk triip, mis selle analüüsi võtmise käigus mu käele tekitati (nagu kass oleks küünega õrnalt tõmmanud), kipitab teine.

Kodus tegin endale väikse filmiõhtu. Juba pikemat aega on minu laua peal seisnud DVD "Pariis, ma armastan sind". Lõpuks leidsin aja, et see ära vaadata. DVD ise koosnes 18 lühifilmist. Mulle nad meeldisid. Mõni rohkem, mõni vähem, aga üldiselt olid väga head. Ja loomulikult tekkis tahtmine ise ka seda linna külastada. Millalgi võtan kindlasti selle reisi ette.

Pikem jutt jaanipäevast

Tegelikult võib öelda, et selle nädala pidustused algasid juba neljapäeval, sest lausa kahel töökaaslasel oli siis sünnipäev. Üks neist piirdus päeval söögi-joogi pakkumisega, teisega läks pidu õhtul edasi. Lisaks sünnipäevale tähistati veel ka ühte puhkuse algust. Igal juhul oli pidu päris vinge (see kipub ikka nii olema, kui järgmine päev on tööpäev). Järgmisel hommikul tööle jõudes oli mul tunne, et ega ma vist päris kaine veel ei ole :p Aga vähemalt jõudsin ma tööle, mida ei saa öelda nii mõnegi teise neljapäeval pidutsenu kohta. Igal juhul tuli mul reede õhtuks kenasti kaineks saada, sest õhtul tuli sõita saarele.
Nii poole seitsme paiku hakkasingi maja eest liikuma, korjasin reisikaaslased peale ja võtsime suuna läände. Tegelikult ei ole eriti tark mõte õhtul läände sõita, sest see päike oskab kohe täpselt silmaauku paista, aga õnneks päris pimedaks ei teinud. Virtsu jõudes tabas meid hämming. Autosid ei olnud. Üks praam küll lahkus äsja, aga ei mingit saba. Seega jätsin oma 12se bronni kus seda ja teist ja vurasime rõõmsalt 11se praamiga üle väina. Laisiku kodu leidsime ka kenasti üles. Esimesed lobisemised lobisetud, kobisime ära magama, sest tegelikult olin ma ikka suht väsinud.
Järgmine hommik meile päikest eriti näidata ei tahtnud. Lootsime, et sadama vähemalt ei hakka. Sõime oma hommikupudru ära ja läksime korjasime pisut kartulimardikaid (mina sain ainult mardikabeebisid). Korra sai ka veel sadamas käidud, et rahvast juurde tuua. Siis läks salatite hakkimiseks ja muudeks õhtusteks ettevalmistusteks (kaasa arvatud telgi üles panek). Kui salatid hakitud said, otsustasime, et tuleks asjaga ikka varakult pihta hakata ja nii läkski köögis joomiseks. Rumm ja coca-cola said suht kiiresti otsa :p Lõpuks jõudis kätte ka tule tegemise aeg (ikkagi jaanid ju). Sõime-jõime ja siis otsustasime natuke suuremat tuld kaema minna ehk siis võtsime suuna küla jaanitulele. Muidu oleks kõik tore olnud, aga tule süütamisega läks neil hirmus kaua aega ja eeskava koosnes valdavalt uinutavatest lauludest ning uni tahtis vägisi peale kippuda. Lõpuks sai see tuli ka ikkagi süüdatud ja mõne aja pärast läksime tagasi oma lõkke juurde. Sellest sai üle ka hüpatud (et ikka vanu kombeid austada). Kui enamus olid juba kustunud, tuli kellelgi mõte minna tagasi suure jaanitule juurde tantsima. No läksimegi. Aga siiki polnud enamus meist enam tantsuvormis (liiga väsinud ja/või ebakained) ning tulime sealt suht ruttu tagasi. Ja väsimus võttiski täielikult võimust ning tuli magama ära minna.
Täna hommikul saime pannkooke. Nii Laisiku kui Maailmaparandaja küpsetatud kooke. Nämm. Peale hommikusööki tuli hakata vaikselt asju kokku pakkima ning kell oligi märkamatult jõudnud sinnamaale, et tuli tagasi mandri poole liikuma hakata (kahju, et need pühad sel aastal nii lühikesed olid, hea meelega oleks kauemaks jäänud). Ja mina ei tea, kas polnud enamus pidutsejatest suutnud ennast veel üles ajada või on praamiliiklus märkamatult üliefektiivseks muutunud, igal juhul polnu ka täna erilist saba (meil oli loomulikult bronn :D). Pärnus otsustasime teha väikse toitumispeatuse. See koht, mida me alguses plaanisime külastada, osutus meie jaoks ligipääsmatuks teeremondi tõttu, aga me ei lasknud ennast väg aheidutada ja võtsime järgmise. Seal saime oma burxid-friikartulid kätte. Vahepeal oli suvepealinnale kohaselt parajat padukat sadama hakanud, kohati läks vihm nii tugevaks, et tekkis küsimus, kus see tee siin on. Mingi hetk läks padu ikkagi üle ja edasi tuli mängida on-vihm-ei-ole-vihma mängu. Võrtsu ääres tegime ka korra peatuse, aga ujuma otsustasime siiski mitte minna.

Ja nüüd ehk keegi targem ütleks mulle, mispärast nii palju autosid äkki eesti lippudega ringi sõidab???

Aga lõpetuseks aitäh kõigile toredatele inimestele, kes koos meiega jaanipäeva veetsid.

... neid järgi jäi vaid üks

Ja nüüd ongi nii, et Kilu elab uhkes üksinduses akvaariumis, kuna Kardu suri ära. Põhjust ei tea, aga arvatavasti vanadus, sest kuldkalad pidavat kaks aastat elama, aga nad mõlemad said toodud rohkem kui kaks aastat tagasi.

Kesse värvib/puurib/kopsib köögis?

Asi sai kõik alguse sellest, et otsustasime üritada ikkagi see köögi lagi, kust nii mõnedki korrad vett läbi oli tilkunud, ära remontida (lootuses, et ta enam ei tilgu). Selleks tuli leida inimene, kes seda nõus tegema oleks. Ja kui nüüd päris aus olla, siis osutus see üsna keeruliseks ülesandeks. Kellel ei olnud oskusi, kellel ei olnud viitsimist, kellel olid muud põhjused. Lõpuks oli üks ema tuttav nõus tulema Võrust siia ja selle asja ära tegema. Noh, eelmine pühapäev, kui mina Saaremaalt tagasi tulin, sattusingi köögi lae remondi keskele. Asi väga kaua aega ei võtnudki (otsustasime lihtsama variandi kasuks). Aga sellega lugu ei lõppenud. Nimelt tuli kõrgemalt poolt otsus, et tuleks ikkagi need seinad ka nüüd ära värvida ja need kapid ei kõlba enam üldse tagasi panna. Ja teisipäeval oligi minu puhkusel olev ema jälle Tartus, et köögi seinad ära värvida. Muuhulgas käisime ka poodides kappe vaatamas/ostmas. Õhtul saabus ka isa. Seekord aga võtsid asjad natuke kauem aega, kui ma arvanud olin (ja nemad ka). Igal juhul jäid esivanemad ööseks siia ja järgmine päev kestis remont edasi (isa ohverdas lõpuks terve tööpäeva minu köögi nimel). Aega võttis aga asja sai ja nüüd on tulemuseks see, et mul on remonditud köök koos täeisti uute kappidega. Kuna ma vahepeal eriti palju kodus ei viibinud, siis sain alles natuke aega tagasi kõik asjad kappidesse paigutatud. Uute kappide puhul on paigutamine üllatavalt keeruline - tuleb ju kõigele uus koht leida (võib-olla on asi lihtsalt minus, aga mulle meeldib kui paigutuses on mingi loogika/mõte sees).

Kogu selle remonditralli kestel käis mul peast läbi mitmeid kordi mõte, et vat nüüd oleks küll meest vaja. Aga õnneks on mul vanemad, kes on valmis köögi remontimise nimel sõitma 70 km kaugusele ja mässama poole ööni :D

Toiduklubi Kolumbia moodi

Eile käisin küla peal söömas (polnudki ammu seda teinud). Seekord olid (pea)kokkadeks kolumblased. Teised abistasid ka natuke. Kuna menüüs oli kookosriis, nägin vist esimest korda elus mismoodi seda pähklit katki "hammustati". Seda kookosega mässamist oli täitsa huvitav kõrvalt vaadata. Esiteks kasutati igasugu abivahendeid, et see asjandus katki saada. Kui see oli õnnestunud, siis purustati kookos ära ja seejärel tuli sealt piim välja pigistada. Kõrvalt oli loomulikult huvitav vaadata jõu ja ilu numbreid :p Aga seda ma ütlen, et kui meesterahvad kööki lasta, siis on pärast koristamist küllaga...
Lisaks riisile oli veel mingi lihapada, kus oli maitseaine, mis koka käed täiesti kollaseks jättis. Aga maitses väga hea. Kuigi pisut harjumatu oli magus ja soolane koos (kookosriis on magus).
Ja lisaks sellele on mul tekkinud oliivisõltuvus. Ma arvan, et sellest oliivikausikesest, mis laual oli, sõin ma vähemalt poole ära. Küproselt pärit tüdruk ütles loomulikult, et need pole pooltki seda, kui head tõelised oliivid on, aga kuna mul võrdlusmoment puudub, siis söön aga neid, mis on :)
Ning kogu selle kokkamise vahele mahtus loomulikult ka salsat. Õhtusöök tantsuga :) Mida hing veel ihata võiks :p

Üldkoosolek

See nädalavahetus on olnud poliitiline. Toimus EER esimene korraline üldkogu Leisi koolimajas. See tähendas, et juba reede lõuna paiku hakkasime Tartust liikuma ja õhtuks olime saarel. Reede õhtul oli kontsert kohalikul laululaval. Ja nagu pressiteates lubatud, sai seal osta mahejäätist. Proovisin marjamaitselise ära (kamamaitseline oli teine alternatiiv) ja mulle igal juhul maitses. Oli selline mõnus hapukas. Pärast kontserti arutlesime veel üldkoosoleku teemadel ja mõned, kes läpakad kaasa olid võtnud, otsisid wifit taga (järgmisel hommikul kuulsin, et lõpuks olid nad selle direktori kabineti tagant ka leidnud).
Laupäeval oli siis üldkoosolek. Loomulikult kõiki liikmeid kohal ei olnud, aga koos volitustega oli üle 200 hääle. Kuulati, küsiti, avaldati arvamust, hääletati... nii nagu ikka need asjad käivad. Aeg-ajalt läbis saali ka naerukahin (üks kaaserakondlane leidis, et meie koosolek oli palju lõbusam kui teistes erakondades). Valiti ka uus juhatus ja muud kogud. Kuna ma ise kuhugi ei kandideerinud, siis sain ma minna ka appi hääli lugema (saalis häälte lugemisest ütlesin ma ära). Kusjuures see häälte lugemine polnudki nii raske ja väsitav kui ma arvasin. Käsi natuke väsis ära (mina tõmbasin nime taha kriipsukesi), aga meil oli väga tore grupp (lugesime neid kolmestes gruppides, kus üks luges nimesid, teine tõmbas kriipsukesi ja kolmas kontrollis) ning saime suht ruttu oma osa tehtud :) Ja tulemused olid ka täitsa rahuldavad.
Pärast valimistulemuste teada saamist tegi keegi ettepaneku ühe korraldaja juurde minna lambaid vaatama. Asi paisus nii suureks, et lõpuks oli seal 24 inimest, ainult et perenaist ega lambaid polnud näha. Tuli välja, et perenaine on hoopis Triigi sadamas paadisõitu tegemas. Sõitsime siis ka Triigi sadamasse ja jõudsime täpselt päikeseloojangu ajaks. Vaatasime natuke ringi ja läksime Leisi varusid täiendama ning edasi suundusime ca 12 km Orissaare poole, ühe erakonnakaaslase juurde, kellel oli õue peal tipi. Seal oli hea sääskede eest varjul olles lõket teha (üks inimene üritas esivanemate kombel kahe puupulgaga tuld teha, aga mõne aja pärast otsustasime ikkagi tikkude kasuks). Mina seal aga väga kaua ei olnud, kuna buss Tartu poole tagasi pidi järgmisel hommikul varakult liikuma hakkama ja päev oli olnud pikk ning väsimus hakkas võimust võtma.
Täna hommikul siis oligi 5 paiku äratus, et kuueks sööma jõuda (söögid olid muide väga head, toitlustuskohaks oli Sassimaja) ja siis pool seitse võtsimegi suuna mandri poole.

Kokkuvõtteks ütleks, et kogu nädalavahetus oli toredam kui ma oodata oskasin. Nii mõnigi nimi sai näoga kokku pandud jällegi ja üldse päris palju teiste liikmetega suheldud (eriti Lõuna-Eesti omadega).

Säh sulle sõnavabadus

Täna anti Uuno raadio hommikuprogrammi ühele vedajale viimaseks tunniks eetrikeeld, sest ta võttis eelnevas tunnis sõna Tallinna linnavalitsuse teemal. Ma alguses ei uskunud, kui ta ütles enne üheksat, et tema sai järgmiseks tunniks eetrikeelu, aga järgmises tunnis oligi tema asemel teine inimene. Ja hakkasin mina siis mõtlema, et mida ta rääkis selle linnavalitsuse kohta ja mina ei suutnud küll midagi sellist meenutada, mille eest eetrikeeld oleks tulnud anda (teemaks oli alkoholimüük ja Savisaare väide, et tema on joonud alkoholivaba rummi). Lihtsalt hämmastav.

Mööda kõrvu sai*

Eile käisime Athena kultuurikeskuses. Põhjus lihtne - Dagö kontsert. Kuidas oli? No mis te ise arvate :) Loomulikult hea. Esitati laule nii viimaselt plaadilt kui ka vanemaid. Ja ka uus lugu tuli ettekandmisele. Ja lõpus Šveits ning Silmalaud (koos publikuga nagu ikka). Mõtlesin, et teinekord peaks enne kontserti vist kodus seda Šveitsi harjutama :p
Aga seekord avastasin ma enda jaoks ühe uue vaatamisväärsuse Dagö juures - klahvpillimängija (kes Cindy ajal kitarri mängis) Taavi. Ta oli lausa omaette vaatemäng :) Lisaks sellele ka muidu hea vaadata :p

*niimoodi nimetas Saatpalu nende uut laulu Mööda karva pai

Järgmine peatus Aegviidu

Sel nädalavahetusel käisin jälle Aegviidul. Põhjus oli järjekordselt seotud ERLiga, seal toimus nimelt mainitud organisatsiooni strateegiakoosolek.
Koosoleku paik asus mõned kilomeetrid eemal Aegviidust, mistõttu soovitati meil rattad kaasa võtta (ma ei kujutagi teisiti Aegviidule minekut ette kui rongi ja jalgratastega). Et väljas on suur suvi, siis toimusid arutelud värskes õhus metsa all. Kahjuks oli seal ka sääski. Ja mitte vähe. Siiski said arutelud maha peetud. Ja vahepeal tehti ka lõkkel süüa ning õhtupoole toimus ka ujumispaus. Ujumiskohaks oli kohalik karjäär. Huvitav oli selle karjääri puhul see, et kaldast eemal, kus kõigi eelduste kohaselt oleks pidanud olema sügav vesi, olid hoopis saarekesed, kus sai puhata. Laagripaika tagasi jõudes panime oma telklinnaku püsti (minu uus telk sai oma esimesed ristsed looduses). Arutelud lõkke ääres kestsid üsna pikalt, kusagil ühe paiku mina loobusin ja otsustasin magama ära minna. Aga telk ei saanudki niimoodi katsetatud nagu tavaliselt, esimene kord läks tühikäigul, vaid asjade hoiupaigana, sest mina ostustasin minna teise telki, kus oli rohkem seltskonda. Kahjuks aga ei olnud uni siiski väga hea, sest mind häirisid nii lõõritavad linnud kui ka möödasõitvad rongid.
Täna hommikul jätkusid diskussioonid. Pärastlõunal pakkisime asjad kokku ja sõitsime veel karjääri juurest läbi, et ennast karastada enne rongile minekut.
Kokkuvõtteks võib öelda, et oli huvitav nädalavahetus looduses, mis seekord oli sellist asjalikumat laadi. Ja mõnedest inimestest sain hoopis teistsuguse pildi, kui mul enne neist oli.

Valmistub suveks

Käisin esmaspäeval shoppamas. Ei, seekord ei olnud sihtkohas ei riidepood ega kingapood. Hoopis matkapood. Mõtlesin siin ükspäev oma suveplaanidele ja leidsin, et tuleks ikkagi endale ka telk ära osta (sõltumatuse armastaja nagu ma olen). Ja esmaspäeval sai mõte teoks. Loodan, et sai hea ost, ma ei tea ju telkidest eriti midagi. Üritasin seda korra täna elutoas üles ka panna. Nii suur on ta küll, et ei tahtnud eriti mahtuda (3 inimese oma ostsin). Ja telgi kokkupanemist tuleb veel harjutada, sest poest ostes oli ta väiksemaks kokku pandud kui see, mis ma nüüd kokku voltisin.
Aga ega ma ainult telgiga ei piirdunud. Ma otsustasin ka, et see magamiskott, mis siiani minu käsutuses on olnud, on liiga suur, seega ostsin väiksema. Eks näis, kas vahet tunda ka on.

Ah soo, see praamibronni saaga sai ka mõni aeg tagasi punkti. Minu kontolt nimelt võetigi 2 korda raha maha selle pühapäevase broneeringu eest, aga paari telefonikõne ja ühe meili tulemusena kanti üleliigne summa tagasi :)

Eined murul

Hakkasin täna mõtlema, et ma pole reedest saadik siseruumides söönud (hommikusöögid välja arvata), kogu aeg on olnud söömaajad välitingimustes.
Reedel oli töökaaslase sünnipäev Süvahavval (ilm ei olnud just grillimiseks kõige sobivam, aga ikkagi oli mõnus).
Laupäeval oli Laura sünnipäev, mis peeti Kassitoomel piknikku pidades ja osad (mina kaasa arvatud) lõpetasid lauluväljakul, kus oli mingi festival või midagi sellist. Igal juhul oli seal kontsert. Kui me kohale jõudsime, esines Tõnis Mägi, peale teda tuli Dingo. Täitsa uskumatu, aga lava ees hüpates oli see kontsert nii lahe. Lõpuks toodi Mari-Leen ka lavale ja ta laulis Rahutut Tuhkatriinut nii, et mõned korrad refrääni eesti keeles ja mõned korrad soome keeles. No Big Silence'i ajaks olime suht väsinud ja lahkusime.
Täna oli sihiks jällegi Põlvamaa. Seekord Taevaskoda. Sõime, mängisime palli, lennutasime lendavat taldrikut, solberdasime läbi jõe koopasse ja lesisime päikese käes. Tunne oli nagu taevas(kojas) :)

Pärast läksime Akste järve äärde. Seal saab ilma päevitamata pruuniks :p Ainus jama on see, et see pruun tuleb maha kui näpuga tõmmata (minu selja peal mängiti igal juhul trips-traps-trulli). Aga ujuda oli mõnus. Esimene kord sel aastal (välitingimustes ma mõtlen). Päeva lõpetasime Valgesoo vaatetornis toidujääke hävitades. Söömaaeg 117 trepiastme kõrgusel (vähemalt nii Daniel väitis, kui ta tuli alt kahvleid toomast, mis alguses maha jäänud olid).

Busy

Kuigi soojas pidavat asjad paisuma, siis ajaga paistab küll vastupidi olevat - suve saabudes kuivab teine kokku. Seevastu kohti, kuhu minna ja inimesi, kellega kohtuda on rohkem. Aga kuna mitmes kohas korraga olla ei saa, siis tuleb teha valikud. Sel nädalavahetusel on eriti paljude variantide vahel valida tulnud, seni on jäänud prioriteetseteks sünnipäevad.
Ah soo, kui keegi veel ei tea, siis praegu on Hannah Tartus, nii et kui kellelgi on soov temaga kohtuda, siis tal oleks kindlasti hea meel. Paljusid on ta juba näinud ka.