15. juuli 2007

8 naist kanuudes (pampudest rääkimata)

Selle nädala (ja ka tegelikult mõne eelneva nädala) põhiteemaks on olnud asjade veekindel pakkimine. Põhjuseks oli meie eesseisev kanuumatk.
Reedel pakkisime kompsud ja inimesed autodesse ning asusime teele. Esimene peatus oli meil Lõunakeskuses, et toidukraami osta. Sealt edasi võtsime suuna juba Valga poole. Elva juures tegime väikse peatuse, et koos teise sinise Nissaniga edasi sõita. Valgas oli esimeseks probleemiks parkimiskoha leidmine, kuhu kaheks päevaks Nissanid jätta. Peale mõningast ekslemist otsustasime linnavalitsuse hoone taga asuva parkla kasuks (politsei maja oli seal ligidal). Mõne minuti pärast olid ka meie kanuud kohal ja sõit Läti poole võis alata. Ei läinud väga kaua, kui olimegi oma laagripaigas Koiva kaldal. Peale lühikest ülevaadet kanuusõidu põhitõdedest jäid laagrisse 8 naist koos kanuude ning hunniku kompsudega. Järgnesid laagris vajalikud toimingud nagu telkide püstitamine, puude korjamine ja saagimine (meil oli kokkukäiv saag ka) ning söömine. Ühel hetkel tutvustati meile lepingut, mille mõned meist olid välja mõelnud ja ära kooskõlastanud (kohe näha, et mõningad meist on riigiametnikud) ning millele meil kõigil alla tuli kirjutada. Selle lepinguga pandi paika käitumisreeglid kanuudes (meie suurim paranoia enne seda matka oli ju see, et me kõik 8 pärast omavahel tülis oleme). Korra mõtlesime küll sellele lepingule ka kolm tilka verd lisada, aga see jäi siiski tegemata. Õhtu lõppes laulmisega (ja suht isamaaliste lauludega kui päris aus olla), mille kestel nii mõnegi laulu sõnad oludega kohandati. See laulmine meenutas tegelikult üsnagi seda, mis Triinu sünnipäeval oli, sest laulikute puudumise ja sõnade mitte peas olemise tõttu ei laulunud me enamus laule mitte otsast lõpuni vaid kõigest mõne salmi või rea neist.
Kuna öine laulmine läks suhteliselt pikaks, magasime laupäeva hommikul küllaltki kaua. Mõned olid siiski varem üles tõusnud ja tegid hommikusöögi, nii et minul oli meeldiv võimalus üles tõusta hõike peale "pudrule!" Varsti selgus, et see koht on suhteliselt populaarne veesõidukite vettelaskmiskoht, sest sinna ilmus järsku lätlasi. Lasid kaks kummipaati vette (ilmselt oli tegu kalameestega) ning lahkusid (nad üritasid ka meiega suhelda, aga kuna me neile läti keeles miskit mõistlikku öelda ei osanud ja nende eesti keel piirdus sõnaga "tervist", siis me teretasime mõned korrad ja nad loobusid). Meie pakkisime edasi ja siis tuli mingi perekond, kes meie vastu huvi ei tundnud, pumpasid kummipaadi täis ja läksid vette. Lõpuks jõudsime ka meie oma asjad pakitud ning suundusime vee poole. Meie Liinaga olime esimesed. Kanuu vette saamine oli lihtsam kui seda nõlva vaadates tundus. Varsti järgnesid teised ka ning sõit võis alata. Ilm oli ilus, vesi sile, lausa lust oli sõita. Mingil hetkel kaotasime tagant tulijad silmist. Ühel hetkel üritasime neid järgi oodata, aga kui peale 10-minutilist ootamist kedagi ei tulnud, helistasime ning otsustasime, et otsime mõne kena rannakese (neid oli seal palju), kus lõunapaus pidada ning kohtume seal. Sõitsime edasi ja leidsime ühe ilusa liivase ranna ning asusime lebosse. Kui ülejäänud 3 kanuud kohale jõudsid, hakkasime sööma. Põhiline mure oli, et söök liiva sisse ei maanduks. Peale sööki tuli inimestel rammestus peale. Teised oleks seal veel pikalt lebotanud ilmselt, aga meie Liinaga muutusime kärsituks ja tahtsime kangesti edasi sõita, mille peale teised lõpuks järele andsid. Jõgi oli endiselt lai ja ilus ning päike säras taevas (lebo ajal oli ta mitu korda pilve taha hiilinud). Meie põhiprobleemiks oli see, et kus me küll asuda võiks. Meil oli küll kaart, aga jõe peal ei ole just palju sellist, mille järgi kindlaks teha, kus täpselt ollakse (kahjuks polnud kaardil ka sellist liikuvat punast ringikest kirjaga "oled siin"). Nii me siis aeg-ajalt arutasime, et kui kaugel me olla võiks, kui järsku nägime enda ees maanteesilda, mis oli meie pidepunktiks. Jäime siis teisi ootama sinna silla ligidusse. Seekord tuli päris kaua oodata. Lõpuks jõudsid teised meieni ning sõitsime silla alt läbi ning pidasime teisel pool aru, et mida edasi teha. Viimaks otsustasime, et meie Liinaga lähme natuke edasi ja vaatame, kas sealpool paistab mõnd head laagripaika, kui ei, siis jääme sinnasamasse (seal oli mingi telkimisplats, kuid koht oli üsna populaarne). Kuna edasi olid liiga kõrged kaldad või liiga kõrge rohi, jäime ikkagi sinnasamasse telkima. Mõned meist proovisid ka ära, kuidas selles jões ujuda on (vool oli päris tugev). Sel õhtul olime liiga väsinud, et poole ööni laulda ning läksime varsti magama. Päris magama aga jääda ei saanud, sest meie naabrusse oli kohalikke tulnud, kes seal muusikat kuulasid ja muidu lällasid. Ühel hetkel kostus jooksumüdin, mürts ja kiljatus. Mind tegi see valvsaks, natuke aega hoidsin kõrvad kikkis, et ega keegi meie asjade või kanuude kallal ole. Lõpuks jäin siiski magama.
Hommikul ärgates tervitas meid vihm (minu telgile oli see esimene vihm). Peale mõningast telgis lobisemist ronisime ikkagi välja. Siis selgus ka öise müdina ja kiljatuse põhjus - läti mehed olid tahtnud läbi katuse ühte telki tungida, aga see neil ei õnnestunud, vigastasid ainult telki, mis väga haleda kuju seetõttu võtnud oli. Õnneks varsti jäi sadu järgi, kuid sombune ja niiske oli ikkagi. Peale sööki hakkasime asju kokku panema ning kui see tehtud saime ka lõpuks matkakorraldajaga ühendust, kes lubas kahe tunni jooksul meile järgi tulla. Kuna ilm oli vahepeal natuke paremaks läinud, otsustasime siiski pisut kanuudega sõita. Sõitsime Liinaga natuke edasi sealt, kust laupäeva õhtulgi käinud olime ning keerasime siis ümber ja tulime tagasi (ei tea, mis need kalurid seal jõe kaldal küll mõelda võisid meie edasi-tagasi siiberdamise peale). Tegime veel auringi ümber selle silla ning siis vinnasime k.anuu üles tagasi. Samal hetkel saabus ka matkakorraldaja ning saimegi asjad peale laadida ning tagasi Eesti poole suuna võtta. Autod olid Valgas kenasti alles ning saime Tartu poole teele asuda. Umbes pool neli olime Tartu kesklinnas. Saatsime saarlased kenasti bussi peale ja peale järelelehvitamist suundusime ülejäänudega edasi tsiviliseeritult noa ja kahvliga õhtustama.

P.S. Matkakorraldaja oli äärmiselt üllatunud nähes, et meil pole ühtegi meesterahvast kaasas. See olevat esimene matkaseltskond, kes ainult naistest koosneb.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Telgi "haleda kuju" võtmise kohta võib esineda eriarvamusi. Minu arvates hakkas telk alles kuju võtma. :P