Reedel toimus suur pidu. Ema juubelipidu. Külalised sai jagada kolme grupeeringusse - sugulased, sõbrad ja kolleegid. Viimane neist sisaldas mulle kõige rohkem võõraid inimesi, aga ka kõige värvikamaid tegelasi ma ütleks. Ja lisaks olid ka pillimehed, kellest üks kuulus tegelikult ka gruppi sõbrad ning pidas lisaks pillimehe ametile ka õhtujuhi ametit. Nii et lisaks söömisele ja jutlemisele ja tantsimisele ja laulmisele oli kavas veel viktoriin sünnipäevalapse kohta (ma sain ka auhindu õigete vastuste eest), tekst sünnipäeva kohta, mis oli täiendatud külalsite poolt öeldud omadussõnadega (alguses tulid ilusad sõnad, teise ringiga hakkas juba vürtsikamaid tulema), ühised laulu- ja tantsumängud (lapaduu, me lähme rukist lõikama jne) ning veel toredaid kohapeal ettevalmistatud etteasteid.
Tantsimise kohta veel niipalju, et kuigi ma tekitasin endale neljapäevaõhtul korraliku varbatrauma, läks siiski tantsuks. Ja mulle hakkab järjest enam tunduma, et jalaga seotud vigastuse parim ravim on tants, sest õhtu lõpuks ei valutanud mu vaene traumeeritud varvas enam üldse :)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
kaldun sinuga nõustuma varba kohapealt. Tundub, et valutavate jäsemete puhul tuleb neid lihtsalt ignoreerida.
Emale palju 6nne.
Ülejäänud jäsemed ei hakanud valutama?
šokiteraapiaks kutsutakse seda ravimismeetodit. näiteks ma tean, et kui jala välja väänad, siis kõige parem on selle peale mõnisada kilti selle jalaga jalgrattaga ära vändata ja siis näiteks korra teda jälle väänata.. siis saab kohe kindlasti terveks (või pannakse kipsi :oP)
Ei hakanud ülejäänud jäsemed valutama. Nii palju ma ei tantsinud siiski :p
Aga jah, see šoki- või ignoreerimisteraapia tundub selline väga tõhus meetod olevat :)
Postita kommentaar