Miks vahel tasub astroloogilist abimeest kuulda võtta

Astroloogilisest lauakalendrist on mõnikord kasu ka. Selle nädala esimese kolme päeva kohta oli seal muuhulgas kirjas, et soodne aeg kuulutuste avaldamiseks. Panin uuesti üles vahepeal aegunud kuulutuse Nissanile uue omaniku leidmise kohta. Täna natuke enne viit helistas üks huviline. Leppisime õhtuks autovaatamise kokku. Tuli noormees koos sõpradega. Vaatasid, uurisid, ostusooviga noormees tegi pisikese prooviringi, tingis natuke hinnas ja ütles, et võtab ära. Vormistasime kohe ka ostu ära ning läinud ta ongi. Loodan, et neil saab koos tore olema.

Näitusel käidud, mitte midagi nähtud

Jupijumal reklaamis mõni aeg tagasi AHHAA Nähtamatut näitust. Olin pikalt planeerinud ja mõelnud, et jaa, peaks ikka minema. Eile otsustasin, et lähen käin ära.

Meid tuli kokku 8 - üks viieliikmeline seltskond, mina ja kaks koolipoissi. Natuke juhendamist ja meid lasti näituseruumi. Minu suurim probleem oli see, et pidevalt kobasin kellegi selga ja ei saanud liikuda selle juurde, mida giid meile näidata tahtis. Ja tuleb tunnistada, et üsna abitu tunne oli. Mingil hetkel siiski vajus kamp natuke rohkem laiali ja pääses liikuma. Mootorpaadiga sõidu osa oli täitsa vahva - tuul puhus ja vett pritsis ja mootor mürises ja kuhugi ei pidanud liikuma, sai vaikselt ühe koha peal istuda. Kui sõit läbi sai, tuli leida tee kohvikusse ja seal arveldada ja joogiga lauani jõuda (ma ei ole päris kindel, et ma istumispaika otsides kellelegi oma teevett peale ei kallanud). Lõpetuseks saime oma giidi küsimustega piinata.

Igal juhul mina soovitan ka omalt poolt kõigil ära käia. Huvitav kogemus olla ca tund aega pime. Kusjuures on hämmastav, et see asi tõesti terve tunni kestis. Oleks võinud arvata, et me polnud seal sees kauem kui pool tundi. Paistab, et pilkane pimedus moonutab ka ajataju.

Libahundi jälgedes

Olles ennast jupijumala ja crexi orienteerumispisikust nakatada lasknud, ei olnud vaja pikka mõtlemist, et ka läinudlaupäevasele kergelt ekstreemsusele kalduvale orienteerumisele "jah" öelda. Muidugi ei teadnud ma seda jah-sõna öeldes, et ilm sel ajal nii talviseks kisub.

Kõige kehvem lugu kogu selle ootamatu talvega oli seoses transpordiga, mis olude sunnil oli võõras ja suverehvides. Muidu polnud nagu väga vigagi, aga Keila oli laupäeva hommikul väga libe koht. Õnneks läks kõik hästi (roolis oli ikkagi kogenuim meie seast) ja jõudsime tänu kohaliku poemüüja juhatusele õigesse kohta. Seekord püüdsime olla tublid ja raja endale enne valmis joonistada, kui ummisjalu punkte püüdma tormame. Jupijumala kaardile sai õige mitu joont - õigeid ja valesid, aga puhtandit teha ei jäänud mahti. Tuli kiiruga kaarile kilekott pähe tõmmata ja starti rutata. Stardiülesande täitja sai otsustatud stiilis kes on vabatahtlik, astugu üks samm ette, mina ja crex astusime sammu taha... Kui stardipauk käis, panid kõik metsa alla plagama, jupijumal üritas veel meie käest kompassi saada, aga kuna meil ei õnnestunud seda piisavalt ruttu kotist leida, läks ilma teele. Ootasime seal tükk aega, jõudsime juba pisut muretsema hakata, sest metsaalune oli küllalt vaikseks jäänud ja ootajate read muudkui hõrenesid, aga lõpuks siiski nägime tuttavat kuju stardipunkti poole lippamas. Edasi läks asi juba kolmekesi.

Minu lemmik punkt oli muidugi see, kus sai trossi küljes maa ja taeva vahel liuelda. Niisama kahjuks liuelda ei lastud, tuli ka liivakotiga täpsusvise sooritada. Kuigi ma hoiatasin kaasvõistlejaid, et minu täpsus ei ole just kõige parem, õnnestus seekord ka märklauale pihta saada.

Kui eelmisel võistlusel sain alguses varba vaid niiskeks ja jalad päris märjaks alles viimase punkti juures, siis seekord said jalad üsna ruttu märjaks, kuna üle lumiste heinamaade tatsamist oli omajagu. Et sellest veel vähe ei oleks, avanesid peagi ka taevaluugid ja lumi/rahe/vihm või mis iganes ollus, hakkas sealt alla sadama. Õnneks mitte väga pikalt. Lisaks sellele, et jalad lumes sumbates märjaks sai, oli aeg-ajalt vaja ka üle kraavide kalpsata. See kõik aga taandus pühapäevaseks jalutuskäiguks, kui olime rinda pistmas kurikuulsa punktiga nr 40. Õigemini, selle punktini jõudmine ei olnudki maastiku mõttes nii hull, aga sealt järgmiseni mööda otseteed minek sisaldas vett ja lund ja muda ja pokusid ohjeldamatus koguses. Selline mätastel hüplemine ja jalale vähegi kindlama toetuspinna otsimine ja poolest säärest mutta vajumine võttis minu suht võhmale. Kui lõpuks seljandikule jõudsime, tundus edasine kõndimine kui jalutuskäik pilvedel. Ainus positiivne asi selle mudarännaku juures oli see, et muda oli tunduvalt soojem kui lumi, mille tulemusena jalad ei olnudki enam nii külmunud. Mööda seljandikku patseerides tundus juba, et üks jalg nagu ei olekski enam märg. Aga see tunne kadus varsti, sest tulid uued lumeväljad, uued kraavid ja muidugi ka uus sadu kaela, et me jumala eest ära ei kuivaks (minu jope unustas ära mõiste "ära kuivama", nii läbi ligunenuna ei olnud ma seda varem näinud, õnneks jäi sisemine pool siiski kuivaks). Jalgade märjaks saamises tegi jupijumal meile seegi kord ära (seekord vabatahtlikult) - kui tee viib ühele poole jõge ja punkt on teisel pool jõge, siis tuleb lihtsalt minna läbi jõe ja punkt ära võtta.

Võistluspäeva lõpuks jõudsime järeldusele, et sellel võistlusel oli põhiaur pandud sellele, et punktini viiv tee oleks võimalikult ekstreemne, punkt ise aga asus küllalt nähtaval kohal, kui juba õigesse kohta jõudnud olid. Orvandikke oli seekord vaid üks, aga kuna me oma teekonda käigu pealt lühendama olime sunnitud (mina ei saa aru, kuhu need 6 tundi ikkagi kadusid, nagu polekski õieti rajal olnud), siis jäi see välja. Poollagendikud olid ka täiesti mõistlikud, nii et punktide paneku ja nende kirjeldamise poolest plusspunktid selle võistluse korraldajatele.

Kuigi meie punktiskoor jäi küllalt tagasihoidlikuks, tundub nagu oleks vorm parem, kui eelmisel korral. Pole ei jalgadel ville, valutavaid alaselja lihaseid ega midagi muud erilist tunda. Pisut kange oli olemine pühapäeval, aga süvavenitus ja saun mõjusid hästi. Igal juhul, teinekordki (ehk siis saab ka torni ronida).

Sooja leiba, mõtelge*

Olin ammu mõelnud, et võiks ju ka proovida leiba teha, aga siiamaani tegudeni jõudnud polnud. Eelmine nädal osalesin ühes leivategemise õpitoas ja sealt saime portsu poolvalmis leivatainast koju kaasa (üsna huvitav oli kauss seljas rattaga koju kimada :p). Esimese katsetuse tegin neljapäeva hilisõhtul - kuna vormi käepärast ei olnud, siis katsetasin pisikeste pätsikestega. Natuke nätsked ja liiga hapukad tulid (mul sai suhkur otsa, aga poodi minna oli juba liiga hilja). Viisin ühe pätsikese tööjuurde ka. Naiskolleegid sõid ja leidsid, et pole häda midagi, aga üks meeskolleeg väljendas oma arvamust sellesse katsetusse sellega, et peale esimest ampsu pani leivatüki tagasi. Nojah. Esimene vasikas läheb ju ikka rohkem sinna aia tagumise osa poole.

Natuke juuretist jätsin külmkappi ka, nii et nädalavahetusel otsustasin ennast korralikumalt varustada ja kodus käigu ajal ema elektripliidi abil uue katse teha. Ema keeksivormist sai leivavorm ja tuli täitsa selline vormileiva laadne toode. Maitse oli juba päris hea. Soola ainult jäi pisut väheks (kuna kasutasin jämesoola, siis ei panin igaks juhuks natuke vähem kui retsept ette nägi). Igal juhul katsetan edasi (unustasin küll õigel ajal uue juuretise võtta, aga õnneks jätsin külmkappi veel vanast portsust natuke).

* Need luuleread tulid ahjusooja leiba süües kohe meelde.

Viimne puhkus

Puhkasin eelmisel nädalal oma viimase jupikese puhkust sel aastal (edasi tuleb vaid tööd rügada). Osa sellest ajast kulus siiski tööga seotud asjadele, aga ülejäänud aja kulutasin oma äranägemise järgi. Ühe päeva näiteks kulutasin täielikult koristamisele. Neljapäeval aga istusin üle pika aja Nissani rooli. Esialgu tundus, et see sidur ei liigu ju. Tegelikult liikus küll, lihtsalt rohkem jõudu oli vaja rakendada kui Kia puhul. Üsna ruttu harjus tegelikult ära jälle Nissaniga. Harjumiseks oli muidugi terve tee Tallinnasse aega. Venna juhiste järgi jõudsin iseseisvalt Mustamäele. Ei olnudki väga keeruline, kuigi ma korra suutsin juba arvata, et ma olen valesti läinud, aga siis avastasin, et täiesti kogemata olin ma ikkagi õige tee valinud, nii puhtjuhuslikult. Nissaniga Tallinnasse minemise mõte oli lootus, et ehk õnnestub talle uus omanik saada. Kahjuks see siiski ei õnnestunud.

Tegelikult oli Tallinna minekuks veel paar põhjust peale Nissani. Nimelt toimus Euroopa Roheliste kohtumine, kuhu olin ennast vabatahtlikuks kirja pannud ja üks ühissünnipäev kolme peaosalisega. Tulenevalt sellest, et ma nii kui nii Tallinnas olin, sobis mulle vägagi otsus see sünnipäev pealinnas pidada. Enamus saarlastest küll boikoteeris seda üritust, aga tublimad olid kohal. Õhtu möödus lobisedes ja kõnesid pidades ja veinikeldrit või mõnd kaasa toodud pudelit tühjendades. Ühel hetkel hakkas aeg lendama ja enne kui arugi sai, oli kell juba viiendat hommikutundi tiksumas, nii et otsustasime ikka silma looja ka lasta (ulguvate koerte ja mürisevate masinate kiuste).

36 000 sammu ühe päevaga

Lasin end kaasa haarata jupijumala ja crexi orieneerumislembusest ja ühinesin nendega laupäevasel rogainil. Väike eelkogemus oli suvisest Tamsalu orienteerumisest olemas (ma juba teadsin mismoodi punkt välja näeb).

Ilm oli korraldajatel seekord ilus tellitud, nii et kui parajasti nina maas punkti ei otsinud, sai sekka ka ilusaid sügiskollaseid Lõuna-Eesti loodusvaateid imetletud. Kokku oli 40 punkti maastikule ära peidetud. Neid kõiki ära võtta me ei lootnudki (see oleks tähendanud märksa suuremat pingutust kui meie ettevalmistus lubas). Ma vargsi lootsin, et saame 20 täis (et siis oleks nagu pooled täpselt), aga lõpus läks pisut napiks ja otsustasime ühest loobuda ja pigem minna kindla peale õigel ajal finišisse, et mitte trahvipunkte saada.

Nagu öeldud, me väga hullusti ei pingutanud, st ei jooksnud ühest punktist teise, vaid pigem läksime kiirel sammul (vahepeal natuke ka jooksime, aga siis tuli jälle kaarti vaadata ja seda jooksu pealt teha ei saa). Nagu korraldajad olid lubanud, kuiva jalaga ei pääsenud meist keegi. Ma oleks peaaegu pääsenud ainult pisut märjaks saanud jalgadega, aga viimase punkti, mida me võtsime, toppisid nad märja metsa alla ja siis ei olnud enam pääsu. Kõige vingema soorituse jalgade märjaks saamisel oli jupijumal juba päeva esimeses pooles teinud - graatsiline hüpe mutta ja hetkeline paanika kadunud jalanõu pärast, mis siiski üles leiti. SI-pulga on nad ka õnneks veekindla teinud.

Päris palju punkte oli meie "lemmik" kohtades - orvandites. Seda moodustist on kohati ikka üsna raske tuvastada. Õnneks leidsime kõik orvandi punktid, mida võtma läksime siiski üles. Lagesoost aga on korraldajatel suht veider arusaam - minu meelest polnud seal lagedaga vähimatki pistmist. Suure otsimise peale leidsime selle punkti siiski üles.

Kokku tuiasime punkte otsides ca 7,5 tundi ringi ja käisime/jooksime selle ajaga läbi 36 km (nüüd võib 3,5 päeva mureta olla sammunormi pärast :p). Kõik meist said jalgadele ville ja mõningaid valusaid lihaseid mälestuseks. Minul hakkas mingil põhjusel alaselg tunda andma. Samas oleks kogu selle retke peale võinud hullemat karta :)