Meid tuli kokku 8 - üks viieliikmeline seltskond, mina ja kaks koolipoissi. Natuke juhendamist ja meid lasti näituseruumi. Minu suurim probleem oli see, et pidevalt kobasin kellegi selga ja ei saanud liikuda selle juurde, mida giid meile näidata tahtis. Ja tuleb tunnistada, et üsna abitu tunne oli. Mingil hetkel siiski vajus kamp natuke rohkem laiali ja pääses liikuma. Mootorpaadiga sõidu osa oli täitsa vahva - tuul puhus ja vett pritsis ja mootor mürises ja kuhugi ei pidanud liikuma, sai vaikselt ühe koha peal istuda. Kui sõit läbi sai, tuli leida tee kohvikusse ja seal arveldada ja joogiga lauani jõuda (ma ei ole päris kindel, et ma istumispaika otsides kellelegi oma teevett peale ei kallanud). Lõpetuseks saime oma giidi küsimustega piinata.
Igal juhul mina soovitan ka omalt poolt kõigil ära käia. Huvitav kogemus olla ca tund aega pime. Kusjuures on hämmastav, et see asi tõesti terve tunni kestis. Oleks võinud arvata, et me polnud seal sees kauem kui pool tundi. Paistab, et pilkane pimedus moonutab ka ajataju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar