Lühidalt

Iseenesest olen juba mõnda aega mõelnud, et peaks natuke kirjutama ka sellest, kuidas me elame, aga kuidagi ei ole selleks aega leidnud. Püüan nüüd siis lühidalt viimased 6 nädalat kokku võtta.

1 nädala olime haiglas. Arstid vaatasid, et laps kosuks ikka korralikult ja kuna bilirubiini näit läks ka ühel hetkel natuke kõrgeks, sai poiss päevitada. Õnneks see aitas ja pühapäeval saime koju.
Kodus tuli elu natuke ümber korraldada, et me kolmekesi kahte tuppa ära mahuks (ja kord nädalas ka neljakesi). Mõned külalised käisid ka pisikest kodanikku vaatamas, põhiliselt minu sugulased.
Kuna poiss kohe rinnast sööma ei hakanud, sai ta alguses lisatoitu. Kasvades tuli jõudu juurde ja kõht sai täis ka ilma lisatoiduta. Söögikorrad on umbes kolme tunni tagant. Esialgu pidin ta pidevalt selleks üles ajama (öiste söögikordadega oli eriti raske, õnneks lubati pärast koju saamist öösel veits suurem vahe jätta), nüüd ärkab selleks ajaks enamasti üles.
Alguses oli magama jäämine enamasti nagu lülitist - ühel hetkel poiss lihtsalt kustus ja siis ei häirinud teda enam miski. Nüüd enam nii lihtsalt ei lähe. Enamasti läheb tükk aega enne kui Une-Mati ligi lastakse. Enne seda on vaja rahmeldada, piima välja ajada (seda tuleb vahel nii palju, et ma imestan, kas tal üldse midagi sisse jääb) ja veidraid hääli teha.
Vaatamata sellele, et suurem osa sisse söödud piimast välja tuleb, on poiss kasvanud kenasti. Sünnikaaluga võrreldes oli sel esmaspäeval kaalu juurde tulnud 1,2 kg ning pikkust oli 7 cm rohkem. Esimesed riideesemed on juba väiksekski jäänud. Alguses oli tunne, et poja on nii pisike, et talle ei jäägi kunagi midagi väikseks. Iseenesest muidugi mina ei saa peale vaadates arugi, et laps kasvanud on, aga kui vaatasin haiglas tehtud videot, kus laps oli 2-päevane, siis oli vahe suur.
Vahepeal on ka ruumi juurde tulnud, ehk siis oleme juba nädala uues korteris olnud. See tähendas muidugi, et igal vabal hetkel terve nädala jooksul üritasin asju lahti pakkida (eelmine pühapäev tundus, et ma ei saagi neid kotte ja kaste kunagi lahti pakitud), praeguseks hetkeks on praktiliselt kõik asjad oma uue koha leidnud, ainult lapse asjad tuleb üle sorteerida ja vaadata, mis praegu selga sobib ning üritada mingi süsteemi järgi neid kappi paigutada, et lapse kasvades oleks hea kohe võtta. Vähemalt plaan on selline, näis kas jõuan ka selleni.
Millalgi aprillis jõudis poja ka esimesst korda elus Tartust kaugemale - käisime Elvas jupijumalal külas. Tema laps oli muidugi poole suurem. Erilist huvi nad veel üksteise vastu üles ei näidanud, loodetavasti edaspidi asi paraneb.

Nii me siis elame. Poja tegeleb kosumise ja nunnu olemisega.