Back from the highland

Kogu seda kahte nädalat siia ümber kirjutama ei hakka (ja noh, ega kõike enam nii täpselt ilmselt mäletakski, aga õnneks on meil matkapäevik, mis ehk kunagi ümber trükitud saab).

Kokkuvõtvalt niipalju, et tore oli. 4 naist Peugeotis seljakottidest rääkimata, aga üllataval kombel mahtusime ära (1 kott (enamasti Schumi, kui kõige suurem) kogu aeg salongis). Mingil hetkel kogunes autosse muidugi ka igasugu muud lahtist kraami, aga lõpuks tuli see siiski jälle kottidesse toppida.

Telkimist väga palju ei olnud, sest me ei tahtnud väga märjaks saada ja muutlike ilmade eest (mida oli enamus ajast) pagesime hostelitesse (ühe korra ka B&B-sse, kus saime tõelist Šoti

hommikusööki). Siiski saime uue elamuse ka telkimisest - kui telk lööma tuleb (uus sõna: tentslapping) ja see öösel natuke varjulisemasse kohta kolitakse (vat sellepärast on hea, kui telgis on neli inimest - evakuatsiooni puhul saab igaüks ühest nurgast võtta). Ja hostelis on hea telki kuivatada, kui ise toas ei ole (loodame, et keegi sinna koristama ei üritanud minna).

Hostelitest said meilt plusspunkte need, kus ise voodipesu ei pidanud paigaldama. Eriti kõrge hinnangu sai see bunkhouse, milles oli voodi juures õllepudelihoidja (mina küll torkasin sinna veepudeli, aga mõte jääb samaks).

Autosõit oli kõige harjumatum kätele - parem hakkas käigukangi otsima ja vasak ei olnud käiguvahetusega harjunud. Ühe sõidureaga teed olid elamus omaette, eriti siis,

kui nad mägisel maastikul olid. Enamusel neist kulusid siiski jupijumala närvirakud, mina läksin rooli vaid siis, kui alkohol oli mängus olnud. Punktist A punkti B jõudmisel oli Tom meile abiks. Enamasti küll oli sihtkoht tema arvates keset teed ja siis tuli ise leida lähim parkimiskoht või tuvastada, kus majas siis ikkagi see õige hostel on. Juhtus ka sedagi, et me teda ei kuulanud. eriti püüdlikult juhendas ta meid ümber keerama, kui ta ei tunnistanud meie soovitud sihtkohta ja panime talle lähimalasuva tuttava sihtkoha ning siis Tomi suureks hämminguks lõpetasime pisut teise kohas, tema meeleheitlikku "Esimesel võimalusel pööra ümber" lihtsalt ei võetud kuulda.

Mõningaid kummalisi asju, mis meile harjumatud olid:

- kaks kraani... jube tüütu, kui sa ei saa kraanist mõõduka soojusega vett, vaid on valida kuuma ja külma vahel, sest ei hakka kätepesuks kraanikaussi basseinikest tekitama.

- deep fri

ed asjad... mujal tegelikult seda nii palju ei olnud, aga Edinburghis võis pea kõike söödavat saada friteeritult. Marsi proovisime ära.. ei olnudki väga hull.

- ameerikalik söök... friikartulid kõige kõrvale, aga salatit

haruharva. Ja kui kellelgi on suuremat sorti kaloripuudus, siis söögist nimega macaroni&cheese saab neid kuhajaga (ja võibolla ka väikse infarkti

pealekauba)

- suletud (köögiga) söögikohad umbes kahest viieni.... just siis, kui meie oleks hea meelega lõunat söönud, oli nendel kas kogu asutus suletud või heal juhul sai ainult suppi ja saiakesi. Mingi veider variatsioon siestast?

- tõus ja mõõn.... nii nagu äike ja päike vaheldusid mitu korda päevas, nii kadusid

ja taastekkisid merega otse ühenduses olevad järved imekiirelt. Oli loch, enam ei ole lochi, nüüd jälle on loch... sellist asja Eestis juba naljalt ei kohta.

Loodus oli seal tõesti ilus. Mäed ja järved ja meri ja kaljud. Lõpuks muidugi muutusid mäed juba

igapäevaseks ja iga mäge ei pidanudki pildistama, aga kummalisel kombel olid erinevad mäed kõik isemoodi. Kõige kõrgema neist - Ben Nevise - vallutasime ära.

Esialgu tundus asi ikka päris lihtne, poole maa peal läks juba keerulisemaks (enam ei olnud kividest trepp, vaid lahtised kivid), aga no Rumeeniaga ei anna võrrelda, sest seljas ei olnud 20 kg. Üleval oli kahjuks pilves, nii et sinna me kauaks vaadet nautima ei jäänud. Ja lihased meenutasid veel pikalt seda vallutust.

Linnadest jättis kõige parema mulje Edinburgh. Väga kena koht. Kuigi ega Fort Williamil, Invernessil ja Portreel ka viga olnud. Mulje tekkimisel oli oma osa ka sellel giidiga tuuril, mis me Edinburghis võtsime. Parim neist, mida kogenud oleme.

Täna öösel ma ei maga

Eile õhtul tegelesin pakkimisega. Kuidagi väga aeglaselt läks see, aga lõpuks sai kott kokku ja seekord isegi ühe korraga (ei pidanud kolm korda ümber pakkima, et asjad ära mahuks, nagu eelmisel aastal). Käisin checklisti üle, tundus, et kõik sai kaasa pakitud, mida vaja võiks minna.
Nüüd tuleb veel valla jaanituli maha pidada ja siis on bussile minek. Jaaniöö polegi ju magamiseks mõeldud.

Ilusat jaani teile kõigile!

Laul, tants ja laadamelu

Reedel lõi hajameelsus jällegi välja. Keerasin rahulikult Turu-Riia ristilt Annelinna poole, kui töökaaslane tagaistmelt teatas, et ta tahaks ikkagi koju saada. Mis teha, tuli väikese ringiga üle teise silla sõita ja ta ikkagi kodule lähemale viia.

Laupäeval käisime emaga Vastseliina laadal. Jõudsime sinna tipptunnil - päris mitu kilomeetrit liikusime tigukiirusel enne kui parklasse jõudsime. Parklast oleks saanud ka rongiga laadaplatsile, aga me siiski loobusime ja läksime jala (mingil hetkel tuli meil rongi eest kõrvale hüpata, sest rong kasutas sama teed). Laat meie jaoks väga tulemuslik ei olnud - kulutasime 21 krooni murelitele (päris head olid) ja 3 krooni WC-le. Aega kulus seal umbes 2 tundi. Edasi läksime suvilasse, et midagi kasulikku ka teha. Kuigi ilm oli tuuline, ei häirinud see sääski - käisid ja kiusasid, nii et pidin ennast ikkagi Offiga pritsima.

Täna olin kutsutud Elvasse Peipsiäärsete maakondade laulu- ja tantsupeole. Enne pidu ringi jalutades nägin Mätta Räpsajat, aga kahjuks peo ajal laulukaare alt ei õnnestunud teda silmaga tabada. Küll aga nägin Mani jalga keerutamas ja puusa nõksutamas. Ilmaga vedas - kuigi kõiksugu ilmateated lubasid suure suuga vihma täna õhtuks, oli taevas selge ja päike paistis mõnuga lauljatele silma. Ja üllatus-üllatus - mitte ükski sääsk ei tulnud kiusama. Ma ei tea, mismoodi Elva linn neist lahti on saanud, aga seda nippi tahaks igal juhul teada.

Pisut pikemalt nädalavahetusest

Reedel peale tööd panin taaskord põhja poole ajama. Seekord algas sõit nii tugevas vihmasajus, et väljavaade autost oli tõsiselt häiritud. Õnneks jäi vihm seda vaiksemaks mida lähemale sihtmärgile jõudsin. Ja see sihtmärk oli taaskord Käsmu, mis ka reede õhtul vihmata jäi. Seekord oli Crex nõustunud minuga kontserdile tulema. Ultima Thule ja Jää-äär sedakorda siis esinejateks. Esimene ei tahtnud küll kuidagi lavalt lahkuda, aga lõpuks lasti siiski Sööt & Co lavale.

Pärast kontserti võtsime suuna Salmistule. Kaardi pealt vaatasime kõige otsemana tundunud tee välja. Kahjuks puudus minu kaardil info selle kohta, et see tee suuremas osas remondis on ja seal vaid 30 km/h sõita saab. Nii me siis loksusime ikka väga pikalt sellel lõigul. Lõpuks jõudsime siiski asfaldini ja sealt edasi Narva maanteele. Viimasele jõudsime lausa kaks korda, teine neist juhtus peale ebaõnnestunud katset Kuusalu keskust leida. Egas midagi, tuli Kiiu kaudu Salmistule läheneda. Tegime küll ringi, aga kohale jõudsime. Jupijumal juba ootas meid lavaširullidega. Sõime, jõime, lobisesime ja märkamatult hakkas kell kolmele liginema. Väsimus võttis võimust ja kobisime ära magama.

Hommikul põõnasime meie Crexiga mõnuga. Umbes poole lõuna paiku ajasime kargu alla. Jupijumal oli küll imestunud, et me nii kaua magasime, aga mis sa teed, kui unevõlg nädala peale nõnna suur koguneb. Peale hommikusööki jalutasime mere äärde. Käega katsudes tundus vesi täitsa soe. Võtsin varbad paljaks ja läksin jalgupidi vette, aga siis tundus vesi oi oi kui külm. Merel paistis mitmeid süstasõitjaid. Imestasime, et miks neid küll nii palju sel päeval seal oli (õhtul saime teada miks ja ka seda, et see sõit päris mitmele traagiliselt lõppes…). Tagasiteed otsustasime huvitavamaks teha läbi metsa minnes, kus väidetavalt pidi olema tee. Esialgu oligi täitsa tee moodi, mõne aja pärast kiskus jalgealune väga märjaks. Otsustasin oma jalanõusid suuremast veest säästa ja paljajalu edasi minna, aga kahjuks teostasin oma mõtte vale koha peal. Just seal, kuhu ma oma palja jala toetasin, oli sipelgaid liikvel. Ei ole vist raske arvata, mida need putukad minu jalaasetusest arvasid. Arvatavasti annab see veel tükk aega ennast tunda (hetkel on esialgsest punetusest järel ca 20 sügelevat punni).

Lõunasöögi valmistasime gaasigrillil (ei lennanudki õhku), maitses väga hea. Pikalt leiba luusse lasta ei saanud, sest Käsmus ootasid meid Crexiga juba uued esinejad. Seekord otsustasime mugavusi nautida ja laenasime Jupijumala käest rannatoole. Hoopis teine tera oli nendel istudes Noorkuud, Uku Suvistet ja Birgit Õigemeelt nautida. Tuleb tunnistada, et mulle sümpatiseeris kõige enam neist Noorkuu. Nad on ikka tõsiselt vahvad.

Seekord jõudsime tagasi ilma suuremate ringide ja teeremontideta. Ja tuttu pugesime ka varem. Teada oli, et pühapäeval on äratus varem… palju varem. Põhjus oli lihtne – tahtsime minna Tamsallu orienteeruma. Ja läksime ka. Minu jaoks oli see esimene sedalaadi üritus. Otsustasime võtta asja rahulikult ja tegime raja läbi ilma aega võtmata. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et oli õige otsus. Kuigi iseenesest ei olnud asi kõige hullem – vaid üks punkt jäi tõesti leidmata, ülejäänud, mida võtta tahtsime, leidsime üles. Ja trahviringidest hiilisime ka kõrvale avatud raja vabandusega. Vihma tõttu tekkis ühel hetkel oht, et kaart laguneb käes ära, aga õnneks leidsime ühe kiletasku metsa alt, mis aitas säilitada seda, mis kaardist järele oli jäänud, kuni võiduka lõpuni. Et jalad olid mul läbimärjad ja teisi jalanõusid kaasas ei olnud, otsustasin sokkides autosõidu kasuks (kuivad sokid olid õnneks olemas). Täitsa mõnus oli.

Teisipäevaõhtu mustlasmuusikaga

Eilsest algasid Käsmus kaunid kontserdid. Esimese neist esitas Marko Matvere koos Mustlasvankriga. Kuna mul on juhtumisi 2 kontsertsarja passi, siis ei saanud sellele kontserdile minemata jätta.

Kohe peale tööpäeva lõppu võtsin suuna Käsmu poole. Kahjuks olin ma teede atlase koju unustanud ja reisi esimene osa - Jõgeva maanteele jõudmine - osutus pigem kõhutunde järgi orienteerumiseks, aga jõudsime õigesse kohta välja (nüüd kaardi pealt vaadates tundub, et läksime isegi täitsa õigesti). Edasi teadis minu kaarditu kaardilugeja teed õnneks peast, nii et jõudsime ilusasti kohale. Selleks ajaks oli Käsmu kogunenud juba päris suur hulk autosid, esialgu liikusime edasi tigukiirusel ja vahepeatustega. Lõpuks jõudsime siiski parklani ja saime sammud kontserdipaika seada.

Väga palju inimesi oli tulnud kohale (matka)toolidega (kohalikke pinke jagus vaid esimestele), nii et meie ei nägime aeg-ajalt vilksamas Marko Matvere peanuppu, aga üldiselt erilist väljavaadet lavale ei olnud. Aga ega see kontserdi puhul väga oluline olegi. Olulisem oli muusika. Nagu arvata võite, oli tegu hea muusikaga. Nii et mina jäin küll rahule (ja mulle tundus, et mu kaaslane samuti).

Tagasiteel pakkus natuke elamust veel üks heinamaal lippav karu (mina vist polnudki varem looduses karu näinud).

Lillepotipõllumajanduse upgrade

Hommikul äratas mind telefonihelin - jupijumal kutsus Tartu turule šoppama. Ronisin voodist välja ja läksin.

Kõigepealt ostsime jupijumala aeda taimi. Kui neid juba igasse kätte sai, viisime saagi autosse ja tulime järgmise satsi järele. Müügilettide vahel ringi käies ja kõiki neid taimi vaadates hakkas minulgi näpp sügelema ja tundus õige aeg realiseerida mõte laiendada oma lillepotipõllumajandust, nii et lillekaste ostsime juba mõlemad (mina piirdusin küll esialgu ühega). Kast oli tegelikult väga hea koht, kuhu asetada kõik need ostetavad taimed. Lehtsalat, tomat, amplimaasikad ja katsetuseks ka üks arbuus. Maasikad on lisaks sellele, et ma sealt mõne aja pärast punaseid marju noppida loodan, ka ilusad vaadata - sellised tumeroosade õitega.

Kui taimed olid ostetud, läks söögikraami ostmiseks (värsked hapukurgid olid juba varem ostetud, sest traditsiooniliselt tuleb neid süüa Turu silda ületades). Hispaania, Poola ja Leedu maasikate vahel valides osutusid lõpuks valituks Leedu maasikad. Päris nii head ei olnud nagu kõrghooaja maasikad, aga peaaegu. Ja üsna kiirelt said otsa ka :)

Koju jõudes istutasin oma saagi kasti ära ja hakkan nüüd saaki ootama :p

Enne kui sääsed kogu mu vere ära imevad....

Täna* hommikupoole sain kutse minna kiiremas korras verd loovutama. Tuleb tunnistada, et see on esimene kord, kui mind on spetsiaalselt kutsutud (tavaliselt olen ikka oma algatusel sinna läinud). Aga kui kutsutakse, siis tuleb reageerida. Käisin õhtul siva läbi sealt. Isegi veri sai aru, et kell on juba palju ja verekeskuse töötajad tahavad koju minna ning voolas kiirelt kotikesse (on olnud juhtumeid, kui minu veri ei taha minust mitte lahkuda). Pärast sain taas allkirja vastu väikse kingituse. Neil olid seal taas uued kruusid, nii et nüüd on mu doonorikruuside seas ka musta värvi kruus. Olles oma kruusi kätte saanud, lahkusin kiirelt, et inimesi mitte liigselt peale tööpäeva lõppu kinni hoida. Õnneks pole vereandmine minus kunagi sellist enesetunnet tekitanud, et seal pärast istuma ja toibuma peaks.

* Kuna ma ei ole veel magama läinud, siis minu jaoks täna = esmaspäev.

Voortelt tagasi

Selleaastane rattaretk läbi, Vooremaa elu-olu üle vaadatud (suurt osa sellest vaatasime tegelikult juba eelmisel aastal kambakese rattamatka ajal).

Sel aastal ei võtnud ise ratast kaasa, sest oli juba ette teada, et aega sellega liigelda mul ei oleks. Sebimist oli palju, asju tuli mõningatele inimestele 5 korda üle rääkida. Sel aastal anti mulle ka kempsufirmaga suhtlemine üle (tegelikult vedas prügi ja kempse sama firma, nii et ülemus oli sama), aga kahjuks saadeti see autojuht, keda korraldajad lootsid mitte enam kohata ja kuigi ma eelmine aasta temaga otseselt kokku ei puutunud, saan ma suurepäraselt aru, miks teda enam kohata ei tahetud.

Ma loodan, et sellest nüüd traditsiooni ei saa (kuigi teised juba irvitasid, et see mul traditsioon), aga suutsin jällegi enne retke külmetuse hankida. Kolmapäeva hommikul tervitas mind nohu ja reede hommikul lisandus sellele kurguvalu. Eelmise aasta kogemusele tuginedes ründasin juba retke alguses meedikuid sooviga midagi oma kurgu turgutamiseks neilt saada. Kuna hääl oli jõudnud juba pisut käredaks muutuda, ei olnud mul pikalt vaja seletada, mida ma soovin. Õnneks siiski seekord asi päris tummfilmiks ei muutunud, piirdus lihtsalt pisut käreda häälega.

Ilm oli alguses päris jube. Reede hommikul enne üheksat alguspaigas oli külm, tuuline ja kallas vihma. Retke ametlikuks alguseks oli vihm vaibunud, aga tuul oli endiselt ja rajameistrid nimetasid neid, kes selle läbida suudavad, imeinimesteks. Aga neid imeinimesi oli ca 2000. Järgmine päev tõusis temperatuur suht kõrgele ja poole kuue paiku õhtul taevasse kiigates seal pilvi ei paistnud. See pilt oli aga petlik. Nii umbes tunni aja jooksul kogunesid Laiuse lossivaremete kohale tumedad pilved ja ühtäkki olid taevaluugid valla ning äike võttis võimust. Kogu see möll oli suhteliselt lühiajaline, aga nii mõnegi inimese asjad said läbimärjaks (pakiautod olid mõnda aega tagasi avatud, aga paljud asjad vedelesid veel maas.... need kaeti küll presendiga, aga kõiki asju see päris kuivaks ei jätnud) ja roheline telk (mis tegelikult sinine oli) tegi õhulennu.

Kahju oli sellest, et seekord kambakesest kedagi retkel ei olnud, aga loodetavasti järgmisel aastal Saaremaal ehk mõni teist siiski lööb kaasa.

Kia, kass ja killerkotid

Tänahommikune dialoog telefonis

- Tere, helistan politseist. Kas teie sõidate Kiaga?

- Jah, sõidan küll. Kas midagi on juhtunud? Ma usun, et kõik autoomanikud kujutavad ette, millised mõtted selle paari sekundi ajal peast jõudsid läbi käia.

- Teie auto alla jooksis kass ja omanikud ei saa teda sealt enam kätte. Kivi langes südamelt.

- Kahju küll, aga jõudsin just Lõunakeskusesse ja ei saa hetkel tagasi koju minna.

Põhjus, miks ma ei saanud tagasi koju kihutada kassi päästma, oli lihtne. Olin lubanud osaleda aktsioonis, mille käigus inimestele kilekoti vastu kaks riidekotti antakse - üks endale, teine sõbrale. Suundusingi Rimi juurde, et üles leida see täpne koht, kus Tartu aktsioon aset leiab. Eemalt nägin suurt inimmassi. Olin küll näinud pilte Tallinna aktsioonist, aga ei uskunud, et asi nii hull on. Aga oli. 15 minutit enne keskpäeva oli inimesi juba murdu ja selle laua juures, kust kottide jagamine pihta pidi hakkama, oli tõeline mäsu. Inimesed olid lausa arust ära. Ootasime kenasti kuni kell kukkus ja hakkasime asjaga pihta. Esialgu ei tahtnud asi üldse sujuda - lauda trügiti muudkui tahapoole, need inimesed, kes oma riidekotid kätte olid saanud, ei pääsenud enam välja. Õnneks lahenes see suurem tropp peagi ära ja edasi läks juba kenasti järjekorra alusel ja suht libedalt - allkiri kleepekale (seal oli lubadus, et inimene teise koti sõbrale annab), kleepekas kotile ja kaks kotti inimesele ning kil(l)e(r)kotid meile. Kahjuks olid korraldajad tartlaste huvi alahinnanud - kotte jagus vaid 300-le, sabas seisis aga rohkem inimesi, nii et viimastele jäi vaid oma kilekotist vabanemise rõõm. Igal juhul sai asi kiiremini läbi, kui arvanud olin - vähem kui 40 minutiga olid kotid jagatud.

Kui aktsioon läbi oli saanud, helistasin politseisse ja uurisin ärajooksnud kassi kohta. Selgus, et ta on endiselt minu auto all või auto kapoti all või kusagil sealkandis. Egas midagi, hüppasin ratta selga ja kimasin kodu poole. Tegelikult meenus mulle, et kodust lahkudes olin näinud küll paari inimest oma Kia juures, aga ei osanud sellest midagi tõsisemat välja lugeda. Maja ette jõudes ootasid seal noormees ja neiu. Tõin toast võtme ja avasime kapoti. Kohe sirutus noormehe käsi sinna ja haaras kapoti all olnud kiisul turjast. Oli teine selline kena karvane kass, nii et kapotialune oli kah pisut karvane. Tänutäheks kassi päästmisele kaasa aitamise eest kingiti mulle šampus. Tegelikult poleks seda vaja olnud, mul oli hea meel, et asi nii kergelt lahenes - olen lehest lugenud küll nendest kassidest, kes mootori vahele kinni jäänud on ja pärast neid päästeameti abiga tunde sealt välja aidatud on. Nägin juba vaimusilmas, kuidas Kial ka on vaja pool mootorit laiali lammutada, et kass kätte saada. Õnneks aga istus see kiisu kenasti kapoti all ja ei olnud ennast mootori vahele kinni käänanud.

Kevad on kenasti väes...

Nädalavahetusel avasin rattahooaja. Eile ei arvestanud ilmaoludega ja panin pisut liiga paksu jope selga. Täna mõtlesin, et olen targem ja panin õhema jaki, aga ikka hakkas palav (täna oli vist veel soojem kui eile). Õhtupoole see-eest oli riietus täitsa sobilik ja kinnaste kaasavõtmine õigustas ennast.

Vesi on endiselt kõrge. Anne kanal üritab Emajõkke jõuda, palju puudu ei ole, et ka Eedenisse šoppama jõuaks. Kohe sealt silla juurest läheb tee, mis hetkel lõppeb kohe lainetes... kuidagi naljakas tundus see pisike teeotsake kohe veepiiril.

Kevad on enamasti ka suurpuhastuse aeg. Päris suurpuhastust ette pole võtnud, aga eelmine nädal koristasin ühte riiulit kapis, mis alatasa segamini läheb ja täna tuli selline mõte, et peseks aknad ära. Et asi ainult mõtteks ei jääks, tuli see kohe ära teha. Pilt sai selgem. Aga pakendiprügikast oli täna nii täis, et esialgu kahtlustasin, et pean teise kasti otsima. Siiski õnnestus suure vaevaga kogu oma kotitäis sinna pressida.

Maitsetaimed potis läksid sel aastal paremini kasvama kui eelmisel. Päris kena rohelus on. Aga poest ostetud sibul pealseid ajama ei hakanud (ega see mind eriti ei üllatanud, aga mõtlesin, et katsetan ikkagi).

Ekstreem-sünnipäev

Töökaaslane otsustas oma kuldset juubelit tähistada ebatraditsioonilise matkaga soos. Laupäeva

hommikul aga ilmnes, et sõiduautodega matkaraja alguspunkti jõudmine ei tule kõne allagi. Džiipid aeti küla pealt kokku ja mahutati rahvas nendele, et jõuaks läbi üleöö teele tekkinud veekogu matkarajani. Minu meelest oli päris vahva läbi vee sõita, mõned inimesed autos aga olid hirmust kanged. Igal juhul ei olnud paanikaks põhjust ja jõudsime ilusasti kohale. Sünnipäevalaps oli läbi ookeani ATV seljas kohale tulnud, mistõttu tuli osa garderoobist ümber vahetada päris peo alguses. Kokku tuli päris palju rahvast, nende hulgas ka üks meie endine kursaõde, kes on sünnipäevalapse elukaaslase sugulane (Eesti on väike).

Kui rahvas oli koos, võis matk alata. Rada oli väga vaheldusrikas - lund, vett, kuiva maad, ühesõnaga kõike oli. Vahepeal tegime väikse peatuse vaatetornis. Sealt edasi läksid tublimad edasi ja laisemad tuldud teed tagasi. Mina tegin ringi ära. Mõnus matk oli.

Sellega pidustused ei piirdunud. Kui seltskond oli taas kokku kogunenud, võtsime suuna Palupõhja looduskooli poole. Ega sinna poleks ka ilmselt oma madala kliirensiga sõiduautoga jõudnud, sest tee peal olid kohati poolemeetrised mudarööpad. Nelivedu vedas sealt ilusasti läbi. Looduskoolis anti süüa, kuulasime kohalekutsutud pillimehe mängu-laulu (hästi mängis ja laulis, enamus repertuaarist oli tuttav) ja ühe seltskonnaga määrasime ka seinal istuva linnu ära.

Tagasitee oli pikk ja vaevaline. Kuna inimesi oli tükk maad rohkem kui autosid, pakiti see auto, mille peal mina olin, tihkelt inimesi täis ja ka taha käru peale jagus neid. See tingis aga äärmiselt aeglase sõidukiiruse, sest tee oli auklik ja kärus raputab korralikult. Sõitsime seda ca 12 km üle tunni aja. Ja loomulikult ei olnud ookean vahepeal sugugi mitte kahanenud, vaid ikka tõusnud (vihma oli ka jälle sadama hakanud). Vaatamata mõningate autosolijate oietele ja halale, jõudsime õnnelikult jällegi kuivale maale.

Ühte võib selle sünnipäeva kohta kindlalt öelda - meelde jääb ta kõigile osalejatele (allpool üks fotomeenutus sellest kõige meeldejäävamast teelõigust).

Laulu sees

Mõnikord on ette tulnud arutelu selle üle, kelle nimi mis laulus kõlab. Siiamaani on minuga lihtne olnud - ei ole minu nime üheski laulus mainitud. Täna aga avastasin isa ostetud Koit Toome plaadilt, et tal on üks lugu, kus ka minu nimi sees on. Lõpuks ometi :)

Kui kuidagi ei saa....

... siis kuidagi ikka saab. Ehk siis esimene reaktsioon ei tohiks olla "Ei saa", vaid peaks küsima "kuidas saab?". Seda on viimasel ajal näidanud isiklik kogemus ja eilsel vestlusel ootamatult läbi astunud riigikogu liikmega jõudsime tõdemusele, et see on tihtipeale probleemiks põllumajandustootjate mahemajandamisele üleminekul.

Eelmine nädal tundus olevat mingisugune kuu seis või midagi muud selline, et konfliktid olid kerged tekkima. Õnneks mitte otseselt minuga, aga siiski olin sunnitud vähemal või rohkemal määral sekkuma ja enamasti mõjuvad sellised olukorrad siiski häirivalt.

See nädal on mehed-on-etteaimatavad-nädal. Iseenesest on see muidugi hea, kui oskad inimeste käitumist ette prognoosida. Samas ei ole mul midagi ka üllatuste vastu.

Ja laupäeval siis on iga-aastane Earth Hour - kella 20.30 kuni 21.30 võiks elektriseadmed välja lülitada.

Elu 5 aasta pärast

Komistasin eile juhuslikult ühe dokumendi otsa. Seal see oli küsitluse nr 9 kokkuvõte (kas mäletate veel neid vanu häid aegu, kui Maailmaparandaja iga natukese aja tagant mõne toreda küsimustikuga lagedale tuli?). Küsitlus sisaldas unistuste ametite kõrval ka küsimust, milles pidi ennast ette kujutama 5 aasta pärast. Kui ma natuke neid vastuseid uurisin ja dokumendi koostamise aastat vaatasin, siis selgus, et aasta siis oli 2005. Ehk siis see, mida me tolles küsimustikus ette pidime kujutama, on nüüd käes. Nii et oli päris huvitav lugemine. Mõningad olid oma ennustustes/unistustes täppi pannud, teised mitte nii täppi (mina kaasa arvatud). Kui kellelgi tekkis täpsem huvi ja endal seda faili alles ei ole, siis võin meilile saata selle kokkuvõtte.

Mere laulud ja Eesti laulud

Neljapäeval käisin kontserdil. Marko ja Virve laulsid merelaule. Alguses Virve, siis Marko ja siis mõlemad koos. Täitsa vahva oli (muidugi olin mina rohkem Marko pärast läinud, aga teelikult olid Virve laulud ja eriti vahepalad ka väga vahvad). Aga saalis ringi vaadates tundsin ennast vähemuses. Nii umbes 90% kontserdikülastajatest oli 50+...

Aga muusikast veel rääkides, vaatasin pühapäeval ka seda Eesti laulu võistlust (reedel oli parematki teha sel ajal). Tuleb tunnistada, et parim osa sellest oli hoopis võistlus Pean saama Eurovisioonile, muidu suren 2010. Märt ja Ott on lihtsalt geniaalsed tüübid.

Võiduloo kohta nii palju, et ega ta minu meelest midagi erilist ei ole. Laulja tundub kuidagi selline tavaline edevmees. Ja ma ei saa lahti tundest, nagu ma oleks seda tüüpi kusagil varem näinud (või ta lihtsalt meenutab mulle kedagi). Silma jäi ka see, et Eesti laulu finaalis oli päris mitu Superstaari saate finalisti.

Sünnipäeva järelkaja

Sünnipäev on selleks aastaks möödas (nagu töökaaslane ütles, on nüüd keskiga käes :p).

Laupäevane päev möödus koristades ja kokates (muuhulgas keerasime Mätta Räpsajaga Kräsupea kokku). Õhtul oli pidu ja pillerkaar, seekord must-valge. Enamus oli päris kenasti stiili järginud. Alkoholi saabus kohale nii palju, et rõdu on siiamaani pudeleid täis, nii et peaks ka järgmise peo jaoks ehk jaguma. Pisut läbu oli ka, aga plekki järele ei jäänud (sellest on ikka kasu, kui plekki kohe töödelda :p).

Ühel hetkel otsustasime ööklubisse liikuda. Kuna Tallinnas oli naistele tasuta, siis diskrimineerisime meie ainsat meest, kes kaasa tuli ja läksime sinna. Rahvast oli palju ja muusika polnud päris kõigi meie maitse, nii et ühel hetkel seltskond jagunes - mõned jäid sinna, mõned liikusid Poolde Kuute ja meie jupijumalaga liikusime Maasikasse (väikese vahepõikega Atlantise ukse taha). Vahe oli väga tuntav, nii muusika kui rahva osas. Ja kui esialgu tantsisime kahekesi, siis ühel hetkel hakkasid mehepojad meid piirama - ühed läksid, teised tulid. Koju jõudsime nii poole kuue paiku.

Järgmiseks hommikuks planeeritud pannkooke me teha ei jõudnud, kuna uneaega jäi väheks. Kiire hommikusöök ja tuli võtta suund meeste määratud paika (esialgu ei tahtnud nad küll avaldada, kus see paik on). Meie ekipaaž jõudis kohale täpselt 11.30. Seal saime kõik lilled koos musiga. Edasi jätkus sõit meeste juhtimisel. Meil käis äraarvamismäng, et kuhu minek on. Tuleb tunnistada, et ära me ei arvanud. Nii et oli üllatus, kui nägime sihtkohas hobuseid ja regesid. Natuke sättimist ja võis kohad reel sisse võtta. Meie hobune küll üritas korra meid maha veeretada (minu puhul see ka õnnestus, aga ma hüppasin kiirelt tagasi), aga edasi läks sõit siiski nagu lepase reega. Metsas ootas meid lõkkease, kuhu tehti lõke ja mehed kraamisid kaasavõetud söögikraami välja. Kinnitasime keha ja asusime tagasiteele. Paremate fotojäädvustuste eesmärgil vahetati pisut kohti, nii et meie 100% naiste reest (ka hobune oli emane), sai enam mitte päris naiste regi.

Peale reesõitu toimus väike ümbersruktureerimine ka autodes - saarde sõitjad võtsid kohe suuna kodu poole ja ülejäänud autod suundusid tagasi Tartusse. Kuna hommikul ei olnud jõudnud koristamisega tegeleda, ootas mind kodus pesemata nõude hunnik, mida tuli pesta vannitoas, sest köögikraan oli laupäeval otsustanud koostöölepingu üles ütelda. Õnneks oli jupijumal nii hea ja aitas mul nõud ära pesta, nii et läks päris kiirelt.

Eile pidasin koos töökaaslasega, kellel oli pühapäeval õige päev, tööjuures sünnipäeva. Meestel oli muidugi hea - lauda katma ei pidanud, ainult lilled tuli muretseda. Ja meiegi töökaaslasega olime ülesanded ära jaganud - minu kanda jäi soolase hankimine ja tema tõi tordi ja šampuse. Õnnitlejaid (nii sünnipäeva kui naistepäeva puhul) oli päris palju, nii et lilli kogunes kenake hulk.

Õhtuks kutsusin parajasti Lõuna-Eestis paiknevad sõbrad uuesti külla, et ikkagi need pannkoogid ära teha. Kui kõht sai täis, asusime filme vaatama. Kõigepealt tutvusime filmilindi vahendusel mõnede Islandi vaatamisväärsustega ja siis vaatasime naistepäevaks tõelist naistekat - Bridget Jones'i päevikute teist osa.

Vot nii kulgesid sel aastal sünnipäeva/naistepäeva tähistamised.

Soliidses eas Nissan otsib uut omanikku

Jah, täpselt nii. Nissanile on uut omanikku vaja. Ta on mul muidu selline tubli ja oma ea kohta täitsa krapsakas. Aga kahte korraga ei ole mõtet pidada. Täna vurasin oma uue Kiaga maja ette. Salongist anti paks raamat ka kaasa, mis tuleks läbi lugeda, et teda pisut tundma õppida. Esmane tutvus on küll väga hea mulje jätnud. Soe salong, suured peeglid, käigusoovitaja, roolil asuv CD mängija pult jne. Ise ei ole veel fotokaga teda jäädvustanud, aga põhimõtteliselt selline näeb välja (teist värvi ainult):

2-in-1

Et täna on kohe kaks põhjust midagi ilusat soovida siis postitangi kohe korraga kaks soovi.

Head lõppevat sõbrapäeva, kallid sõbrad

ja

head metall-tiigri aastat!!!

Terves kehas terve vaim

Järgnevalt elav näide selle kohta, et kui natuke füüsilist teed, siis lõikab pea ikka paremini.

Läksin peale suhteliselt pikka tööpäeva trenni. Sain võtme, kuid kapi juurde jõudes selgus, et see ei tööta. Kuna aga kapp oli lahti ja aega ka nappis, panin asjad kappi, võtsin võtme trenni kaasa ja jäin lootma sellele, et klubis pikanäpumehi pole. Peale trenni panin riidesse ning olin juba mõttes administraatorile öelnud, et selle kapi lukk on katki, kui järsku vaatsin võtit pisut teise nurga alt. Ja siis sain aru milles viga. Vale kapp :) See ei olnud kapi nr 6 võti, vaid hoopis kapi nr 9 võti (proovisin järgi, nr 9 keeras). Hea oli, et keegi tegelikult kappi nr 6 ei saanud, muidu oleks sellest ilmselt paras segadus tulnud.

Teooria ja praktika

Sel nädalal viisid töökohustused mind pooleteiseks päevaks Toilasse. Õnneks sai pärast teooria kuulamist ka praktikat - tegemist oli tervise edendamise seminariga ja õhtul lasti meid saunadesse tervist edendama. Edenes päris hästi :) Ühest saunast teise, vahepeal sulpsti mõnda basseini. Esialgu plaanis mõni mees pärast saunatuuri restoranis pidu korraldada, aga lõpuks vaatasime hoopis sealsamas seminari saalis filmi. Või noh, film mängis, enamus jutlesid niisama, mõni jälgis ka pidevalt filmi. Mina jälgisin rohkem seda, kuidas üks kolleeg oma uuest telefonist mänge avastab. Loomulikult ei loetud enne mängima asumist juhendit, vaid katse-eksitus meetodil tehti mäng endale selgeks. Lõpuks aga võeti Sudoku lahti ja siis võis filmi unustada :)

Järgmisel hommikul jätkus päevakava koosoleku ja aruteluringiga ning siis topiti viimased vaprad kohalejääjad bussi ja toodi Tartusse tagasi.

Inimesed on tegelikult ilusad ja head*

Hommik. Üritan Sinilinnuga lumepudrust välja ukerdada. Väga ei edene. Järsku tuleb meesterahvas täpselt auto ette. Mõtlen, et mida ta nüüd sinna ronis, ma ju manööverdan parajasti. Hetk hiljem paneb mees käed kapotile ja siis saan aru, et ta tuli mind aitama :) Väiksest lükkest on kasu ja saan liikuma. Viipan heategijale tänuks.

Õhtu. Lähen telefonipoodi uurima, kas neil on kaablit, millega tekitada ühendus telefoni ja arvuti vahele. Selgub, et see on suht haruldane kraam ja Tartus on vaid üks pood, kus seda olla võiks. Tänan info eest ja valmistun juba lahkuma, kui müüja teatab, et tegelikult saaks ta mulle seda kaablit laenata. Lepime kokku, et esmaspäeval viin tagasi. Jalutan poest välja olles ikka veel kergelt hämmingus sellisest lahendusest.

* Täna töölt koju sõites ütles töökaaslane jutu sees selle lause. Iseenesest läheb see tänase päevaga suht hästi kokku.

Vot oli pidu

Omavalitsuste uue aasta pidu jälle maha peetud. Bänd oli hea (seekord polnud süntekatega süldikas, vaid ikka kitarred ja trummid ja puha), tantsida sai (kuigi mõned mehed, kes tantsukaardile broneeringuid tegid, ei tulnudki lõpuks mind tantsima võtma) ja taaskord olime viimaste lahkujate seas. Seekord aga ei läinud peolt tulles koju, vaid suundusime Maasikasse. Tublimad meist jäid sinna kuni pidu läbi sai. Edasi võtsime suuna Poolde kuude. Koju jõudsin ma kell 7 hommikul. Ja otsustasin siiski hommikul trenni minna. Teinekord enam ilmselt nii ei tee - sellises konditsioonis ei ole eriti hea joogat teha.

Nagu igal aastal.... tagantjärele

Nii... just praegu tuli meelde. Kuigi veel mõni päev enne oli mul meeles ja mõtlesin, et seekord ei lase õiget päeva mööda, juhtus ikkagi, et unustasin oma blogi suure juubeli (5 aastat ikkagi) ära. Juba eelmisel reedel oli õige päev. Aga tol päeval ma blogisid vist ei lugenudki. Nii et siis tagantjärele palju õnne blogile.

Tegelikult tahtsin ma sellest kirjutada, et külm on. Jah, see talv on üle hulga aja üks ilusamaid, lumi ja puha, et nagu kohe täitsa talve nägu, aga ehteestlaslikult tuleb nüüd virin selle üle, et miinuseid on natuke liiga palju. Pikemat aega väljas viibides (sinna alla läheb ka teekond kodust Eedenisse) tekib tunne, et nina asemele moodustub purikas ja kui ette ei vaata, murdub ära ka.

Ja kodus on külm. Põrandalt lausa õhkab külma, varbad külmetavad. Eriti hull on WC-s. Toppisin küll kaltsud sinna ette, kust kõige rohkem külma tundus tulevat, aga väga palju see ei aidanud. Eile otsustasin ajutiselt teise toa magamistoaks kuulutada. Vastupidiselt igasugusele loogikale on see kõige suurem tuba kõige soojem. Ja mitte lihtsalt soojem kui need ülejäänud (mis on ikka konkreetselt külmad), vaid kohe täitsa soe (kui just ust lahti ei hoia, vahepeal ma natuke ühtlustasin temperatuure tubades ja hoidsin uksi lahti). Ma kahtlustan, et äkki on tolle toa põrand pisut paremini soojustatud.

Sinilinnul käima minekuga probleeme ei olnud. Kui nädalavahetusel Võrus tekkis isal laupäeva hommikul raskusi auto käima saamisega (loomulikult oli just sel hommikul vaja vanaisa haigla juurde sõidutada, aga õnneks sai ta bussiga mindud), siis Sinilind nõustus ka esmaspäeva hommikul käivituma. Aga muidu läheb sõit suht külmalt. Papitükk sai mõni aeg tagasi ette installitud, nii et mootor läheb mingi hetk soojaks küll, salongi kohta aga päris sama öelda ei saa. Tööle jõudes on enamasti sõrmed täiesti külmunud.

Aga aitab selleks korrast nutust ja halast teemal külm on. Talverõõme nautima pole küll veel jõudnud, aga aknast vaadates on siiski väga kena talv.

Käib töö ja lõbu koos

Nagu isegi arvata võite on vahepeal töiselt läinud. Nädalavahetused välja arvata.

Eelmisel nädalavahetusel sai taaskord ts juures käidud (ma isegi mäletasin, kus maja asub). Enne toredat õhtut tuli natuke teise seltskonnaga asjalikum olla ja poolkogemata sai sealt seltskonnast veel üks inimene ts juurde kutsutud. Ma pole küll kommentaare hiljem küsinud, aga tundus, et pidas hästi vastu (ja ehk sai ka mõningaid kasulikke näpunäiteid edaspidiseks eluks :p).

Sel nädalal oli üks koosolek, kus olid koos (peaaegu kõik) kolleegid teistest valdadest. Üritasime koos mõnede teiste uute nägudega natuke revolutsiooni teha (no et ei oleks kogu aeg ainult ühed ja samad inimesed), kui ametipostide jagamiseks läks. Eriti ei õnnestunud. Siiski mõned kohad anti suuremeelselt ka meile (ühel kolleegil tekkis küll kahtlus, et see vist oli väga jama koht, et nii lihtsalt ära anti... ja ega ma täpselt ette kujuta, mis sellel kohal tegema peab, mis mulle sai, aga loodame parimat).

Eile oli ühine pidu ühe naabervallaga (see on juba traditsiooniks saanud, eelmine aasta mind ka kutsuti sinna kaasa, aga mul oli midagi ees). Seekord olime võõrustajateks meie. Üldiselt polnud viga, aga päris palju inimesi jäi tulemata, st sööki jäi palju järele. Ja jooki ka. Vähemalt minul. Üks kolleeg, kes samuti rummikokse jõi, sai oma pudeliga pea lõpuni, mina jäin nii umbes J. jaanipäevase džinni tasemele. Aga noh, eks ma olin peo lõpus kolleegist märgatavalt kainem ka :p

Kus suitsu ...

Sõidame töökaaslasega töölt koju. Oleme juba peaaegu minu maja juures, kui näeme ristuval teel tuletõrjeautosid vilkurite ja sireenide saatel sõitmas. Pööravad sinna suunda, kuhu meiegi minemas oleme. "Ega ometi...", käib mõte peast läbi. Jälgin autode edasist liikumist. Keeravad ringi pealt just minu maja poole. Fooris süttib roheline ja asume sama teed pidi edasi liikuma, kust tuletõrjeautod just läinud olid. Kostub uus sireen, veel üks auto kimab sündmuskohale. Keerame minu maja ette ja seal need kolm juba kohale jõudnud autot seisavadki. Töökaaslane otsib koha, kus peatuda ning laseb mu autost välja. Oma trepikoja poole liikudes uurin hoolikalt maja aknaid ja üritan tabada korterit, mis kõik need autod maja ette toonud on. Ei märka midagi erilist. Tuletõrjeautod seisavad täpselt minu trepikoja ees. Trepikoja uks on pärani lahti. Esimesele korrusele jõudnud, kuulen kiireid samme trepist alla tulemas - tuletõrjuja ruttab välja. Minu järel tuleb veel üks maja elanik ja küsib minult, et mis juhtunud on. Vastan, et ei tea. Noorukid, kes samuti trepikotta sisenevad, küsivad mööduvalt tuletõrjujalt, et mis lahti on. Vastuseks kostub, et natuke tossu ainult. Selline vastus paneb mind imestama, et miks natukese tossu pärast 4 autot välja pidi sõitma???

2009. aasta kokkuvõte

Võtaks siis ka omalt poolt aasta kokku.

Üsna selgelt võib aasta jaotada kolmeks. Esimene kolmandik ei jätnud väga eredaid mälestusi, aga midagi halba ka otseselt öelda ei oska. Volbriöö tõi minu ellu jälle tugevamad tunded ja ühe erilise inimese. Kahjuks ei olnud aga tema see ainus ja õige, nii et augusti lõpuks võis sellele suhtele kriipsu alla tõmmata. Aasta viimane kolmandik möödus valimiste tähe all ja tipnes ametivahetusega.

Et siis lühidalt oli aasta selline. Aga mõned märksõnad toon veel eraldi välja.

Vabatahtlik tegevus

Rohelise märgise kampaanias osalemine (taaskord), erinevatel messidel väljas olemine, laulu- ja tantsupeol esmaabi tiimis osalemine ja muidugi Roheliste rattaretk (kuigi rattaretkel ei ole ma enam vabatahtlik, vaid pigem korraldustoimkonna liige)

Erakondlik tegevus

Valimiskampaanias kaasa löömine ja ka ise kandideerimine

Töörindelt

Meelelahutuslikuma poole pealt jäid meelde uusaastapidu, vastlapäeva kelgutamine lastega, vabariigi aastapäeva pidu. Üldiselt aga oli läbivaks teemaks kärbe, mis tähendas ka aasta lõpu poole mõningaid 4-päevaseid töönädalaid palgakärpe tõttu. Ja ka üks palgata puhkuse nädal.

Novembri keskelt aga tuli ametivahetus ette võtta.

Puhkus ja matkad

Kõige pikem puhkus oli Rumeenias, kus haarasime seljakotid selga ja läksime sinna, kuhu jalad viisid. Augustis veetsin nädala saartel - Muhus, Saaremaal ja Vormsil. Kuna aastast oli veel natuke puhkust kasutamata, võtsin ka aasta viimasel nädalal puhkuse, mille jooksul käisin siuhvilks Rootsis.

Traditsioonilised kambakese kanuumatk ja kambakese rattamatk said ka tehtud. Esimene Soomaal ja teine Jõgevamaal. Lisaks sai veel ka rattaretke vabatahtlikega Endla rabas käidud.

Sport

Traditsioonilistest üritustest osalesin juba 4. korda Tartu rattamaratonil. Uisutasin ka pisut, aga see kippus ühel hetkel liiga suures kontaktis jääga lõppema. Septembri lõpus otsustasin üldfüüsilist tugevdada ja suuremat paindlikkust saavutada ning liitusin spordiklubiga.

Kambake

Käisime koos üsna pikal reisil, jätkasime oma traditsiooniks saanud üritustega (meestepäev, naistepäev, kanuumatk, rattamatk, jõulupidu). T.V.-st sai T.B. (mis tähendas tüdrukuteõhtut ja pulma) ja kambake sai kaks uut ilmakodanikku.

Lemmikloomad

2009. aastasse jääb nii minu akvaariumipidamise ajastu lõpp, kui ka 17 aastat kestnud kassiomaniku staatuse lõpp.

Muud asjad

Osalesin Minu Eesti mõttetalgutel, oma päeva kirjelduse saatsin ERMile, üle pika aja võtsin koos perega kartuleid, aitasin natuke isal maal kempsu ehitada, peaaegu kõik uusaastalubadused täitsin (raamat jäi vaid lugemata), uue passi sain

Esimest korda:

- olin seljakotiga matkal;

- olin Hansapäevadel tavakülastajana;

- vaatasin Tantsupidu;

- sõitsin Tallinnas autoga;

- käisin Rumeenias ja Soomaal ja Endlas ja Vormsil;

- laulsin karaoket.

jõuludest ja eelnenust-järgnenust

Ei, ma ei ole päris ära unustanud, et mul blogi on, lihtsalt enne jõule oli jube kiire, jõulude ajal oli palju rahvast ja netile ligipääs raskendatud ning peale jõule võtsin ette lühiretke läänenaabrite juurde.

Nagu juba öeldud, siis enne jõule oli äärmiselt kiire aeg. Kooli jõulupidu, pidulik õhtusöök, valla jõulupidu täitsid õhtuid eelmise nädala esimesel poolel. Valla jõulupeolt veendi mind mitte ise koju sõitma, vaid sõidutati koju ja järgmisel päeval sõidutati auto juurde. Sinna jõudes nägin üllatusega, et auto on lumest puhas (täna sain teada, kes selle taga oli... ma kahtlustasin täiesti vale inimest). Kuna käes oli jõululaupäev, tuli suund Võru poole seada. Seal sain vaid viimased hädapärased toimetused tehtud enne kui vanavanemate juurde jõule tähistama suundusime. Seal läks kõik tavapäraselt - laud oli lookas, jõuluvana jättis koti ukse taha jne (ainus erinevus oli see, et isa oli nõus kingijagaja-päkapikk olema, nii et sel aastal mina pääsesin).

Järgmisel päeval tuli vend koos oma perega. See tähendas, et vaikust sai edaspidi ainult siis kui nad kelgutamas olid või kui põngerjas magas. Vennanaisele oli jõuluvana Scrabble'i toonud, nii et saime natuke sõnaseadmist harjutada. Pühade lõpetuseks käisin koos vanematega Arsise kellade ansambli kontserdil. Ilus oli. Seekord oli neil üks poiss ka kaasas. Saarlane. Laulis nagu inglike. Neil on plaanis kiiremas korras ka plaat salvestada, enne kui häälemurre tuleb.

Et mul sel aastal veel puhkust välja oli võtta, otsustasin teha pühad pikemaks ja võtsin selle nädala vabaks. Lisaks sobis see hästi peaaegu tasuta pakutud Rootsi reisiga. Selline 1 päev kohapeal šoppingureis. Stockholmis me transpordi peale raha raisata ei tahtnud ja nii orienteerusime kaardi ja kohalike abiga poodidest ääristatud tänavale. Pärast väsitavat poetuuri läksid kõhud tühjaks ja leidsime, et kord aastas võib ju rämpsu süüa ning suundusime McDonald's-isse sööma. Tagasiteel sain ka karaoke laulmise ära proovida. Ja hiljem suundusime ka diskosaali, mis tähendas seda, et mina sain magama pisut enne viit (et jõuda ka hommikusöögile, pidin ärkama 8.30). Kahjuks ei saanud täna koju magama tulla, vaid pidin tööjuurest läbi käima ja mõningad asjad ära tegema. Ja nagu te isegi võite aru saada, ei ole ma siiani magama jõudnud. Aga selle vea annab kohe parandada. Head ööd!

Ootamatult, nagu igal aastal

Ootamatult saabus talv. Kalendrisse ta ei vaadanud, muidu oleks ta teadnud, et tegelikult on veel ju sügis. Hommikul jäi mulle äkitsi silma, et koridoris seisavad veel plätud ja kingad. Õhtul toppisin need jalanud karpidesse soojemaid aegu ootama ja otsisin välja talvesaapad.

Mõnusad miinused tähendasid jällegi silmavaate avanemise ootust. Ja kuna kell oli palju ning mina kärsitu, aitasin natuke kraabitsaga kaasa. Üldiselt soojeneb see masin väga halvasti (Nissaniga läheb palju kiiremini). Aga mis seal ikka tahta, Opel ju...

Tulevad, tulevad, varsti käes...

Läbi on saamas see nädal. Nädal, mis alates teisipäeva lõunast kuni eilse õhtuni oli suht tihedalt täis koosolekuid ja kohtumisi. Täna sain lõpuks ometi mahti ka natuke kodus toimetada. Koristamise käigus jäi mulle näppu raamat, mis mulle eelmisest töökohast lahkudes kingiti. Raamat neile, kes teevad liiga palju. Teate küll, selline piltide ja mitte eriti palju tekstiga, kuid siiski sõnumiga raamat. Ja sõnum oli antud hetkel üsnagi asjakohane. Vaid selle vahega, et olin juba mõistnud, et tuleks tagasi tõmmata ja tegelen sellega. See tähendab, et harjutan "Ei" ütlemist.

Kogu see sebimine viis mind ka Ülikooli tänavale ja pilguheit ülikooli peahoonele võttis lausa suu ammuli. Lihtsalt võrratu. Eile õhtul käisin seal uuesti, sain paremini silmitseda seda vaatepilti. Raekoja plats on tegelikult ka päris ilus. Jõmmugi on kohale venitatud ja ära ehitud.

Kogu oma jõulukaunistuste tagavara viisin tööjuurde. Sel aastal otsustasin koju kuuske mitte tuua. Need potikuused ei talu väga sellist külmast sooja, soojast külma solgutamist ja ei taha just kõige edukamalt kasvama minna. Lisaks ei veeda ma just väga palju aega siin ning jõulud mööduvad nii või teisiti mujal.

3 soovi kuldkalakesele

Maailmaparandaja kutsus mind kuldkalakesele soove esitama. Siin nad on (suvalises järjekorras).
1. Soovin, et meil õnnestuks paremini ja kindlamalt ajada rohelist poliitikat ning üldsus paremini mõistaks meie mõtteid ja eesmärke.
2. Soovin, et ööpäevas oleks 36 tundi (mõned tunnid tööpäevale lisaks ja ülejäänud töövälise aja hulgas).
3. Soovin sellist kodu ja peret, millest ma unistanud olen.

Ei oskagi seda mängu kellelegi edasi suunata. Kõik kes tunnevad, et tahaksid oma soove kuldkalakesele kirja panna, olete teretulnud seda tegema selle sama postituse kommentaariumis.

Lühidalt

Ärge arvake, et mul midagi kirjutada pole. Oleks küll, aga endiselt ei ole lugupeetud itimehed tekitanud seadet, mis valitud mõtted otse blogi sissekandeks konverteeriks. Nii et tuleb siiski leida aeg ja füüsiliselt klaviatuuril sissekanne valmis toksida.

Eelmine nädal oli suht tihe. Paar tööpäeva kiskusid 12-tunniseks koosolekute tõttu, peale tööd tuli igasuguse jamaga tegeleda ning nädalavahetusel oli päevakavas Ökomess. Messil osalemine oli siiski tore. Ja Eesti (Tartu) on väike. Meie küpsetised (mitte meie tehtud, aga meie orgunnitud) olid järjekordselt populaarsed. Pühapäeval kaebas üks mahejahu müüja, et kõik käivad meie küpsiste retsept näpus ja ostavad messilt saadaolevat küpsiste algmaterjali kokku ning ka porgandid läksid üle ootuste hästi tänu meie porgandipirukale. Nagu juba tavaks, ei tahtnud päeva lõpus kohvi/teed/pirukaid raisku lasta ja tegime tiiru eksponentide juurde. Laupäeval ei saanud poolelegi messihallile tiiru peale tehtud, kui tee otsas oli. Pühapäeval tegin järele jäänud pirukaga tiiru ja sain vastutasuks ühe kohupiima, ühe tomati ja ühe õuna (tegelikult kolm kommi ka, aga need lubasin omakorda kahel lapsel ära võtta). Puhaskasu :)

Eile käisime tb-l külas. Minu pettumuseks ei olnudki uus ilmakodanik bbb, vaid hoopis mb. Aga beebi ise on nunnu. Ja hirmus aktiivne. Kui jalad kannaks, siis paneks vist kohe jooksu.

Küsimus nime-ekspertidele

Mis teie arvate, kas Neenu on mehe või naise nimi?

Miks ma enam nõusid ei pese

Mõni aeg tagasi ma avaldasin siin blogis rahulolematust selle üle, et mina lõunasöögi nõusid pesema pean. Esialgu ma pesin ja kuivatasin need iga kord peale sööki (vastasel juhul oleks need pesemata jäänud). Natukese aja pärast õnnestus mul saavutada see, et pesin küll mina, aga kuivatasid kaks meesterahvast. Edasi hakkas üks meestest juba ka aeg-ajalt nõusid pesema. Siis toimusid muutused struktuuris - maanõunik vahetus. Uus maanõunik on naissoost ja osales ka nõudepesemises. Olime üle läinud kordamööda nõude pesemise süsteemile. Vaid endine vallavanem ei võtnud sellest osa. Aga nagu juba mainitud, temast sai endine vallavanem. Aga sellega asi ei lõppenud - kuna sööjaid oli suht vähe ja aeg-ajalt oli probleeme kausside tagastamisega köögile (meile pandi nii palju süüa, et me kahe-kolmekesi seda ära ei söönud ja nii jäi kauss koos söögiga meie kätte), tehti ettepanek, et me võiks hoopis sööklasse sööma minna. Ja nii juhtuski, et nüüd ei ole vaja enam lauda katta ega nõusid pesta, samuti on võimalus soovi korral lastest üle jäänud magustoitu süüa (töömehed, kes samuti sööklas söövad, kasutavad seda võimalust usinasti).

Hommikused harjutused tungrauaga

Mida teha, kui avastad hommikul auto juurde jõudes, et üks rehv on lössis (hea, et oli vasakpoolne, muidu ilmselt poleks avastanud enne sõitma hakkamist). Loomulikult hakkad ratast varuratta vastu välja vahetama. Ja loomulikult ei hakka sa minema koju riideid vahetama, vaid asud seda tegema seelikus ja mantlis (selleks puhuks on hea hoida pagasiruumis igasugu vajalikke asju nagu näiteks suur kile). Ja võibolla mitte nii loomulikult tajud varsti, et keegi seisab sinu selja taga ning ümber pöörates näed meesterahvast, kes pärib, et ega pole abi vaja. Ma ei tea, kas see on jonn või lihtsalt tänapäeva iseseisva naise suhtumine, aga kuna ma sain parajasti omaarust hästi hakkama, teatasin, et ei ole vaja, olen seda ennegi teinud (ratta vahetamist siis). Aga muidugi tänasin abi pakkumast. Ise mõtlesin hiljem, et huvitav, kas asi oli seelikus või miks just täna tuldi abi pakkuma, aga varasematel kordadel, kui ma seda sama asja oma maja juures teinud olen, ei ole keegi pidanud vajalikuks mulle abi pakkuda (v.a. see üks kord, kui ma tõesti hädas olin, aga siis ma küsisin vist ise abi).

Seekord pisut seksikam trenn

Fittesti treeningplaani ilmus stripp-aeroobika. Olin sellest varem kuulnud, aga ise polnud käinud. Nüüd sain ära käia. Täitsa lahe oli. Ühel hetkel ilmusid klaasseina taga olevasse jõusaali ka pealtvaatajad - kaks sama klubi naistreenerit (seda, kas ja kui palju rohkem mehi samal ajal jõusaalis treenis, ei jõudnud jälgida). Riideid siiski trennis seljast ei võetud, aga treener selgitas juurde, kus saaks riideesemeid vähendada... lõpuks jõudis järeldusele, et peab ikka palju riideid seljas olema, et iga koha peal midagi ära oleks võtta.

Esimese korruse rõõmud vol n+1

Teisipäeval just enne magamaminekut avastasin, et veetase WC potis on kõrgem kui tavaliselt ning lisaks hulbib seal miskit. Kuna ummistuste tekke algnähtudega olen juba mitmel korral kokku puutunud, siis oli asi kohe selge. Et mitte niisama käed rüpes istuma (või siiski magama) jääda, võtsin telefoni ja helistasin haldusfirmale. Neil on sisse seatud 24 h valvenumber. Toimis (kell oli üsna öö). Aga kohe meest välja ei saadetud. Küsiti kas hommikuni kannatab oodata. Noh, see sõltub ju sellest, kui palju ülemised vett alla lasevad. Öösel ehk ei lase, aga hommikul võib oodata suuremat veetõmbamist. Seega palusin saata hommikul vara, et jõuaks enne ummistuse likvideerida, kui suurem mass ärkab. Pärast kõne lõppu kiikasin veel korra sanitaarsõlme ja nägin, et vesi on normaalsele tasemele vajunud. Uuesti ei hakanud helistama.

Hommikul kohe peale ülesärkamist kontrollisin uuesti. Kõik oli normaalne. Just siis kui olin hommikusööki lõpetamas, kuulsin kahtlast häält sealt torude kandist. Kiikasin WC potti ja nägin, et veetase on tõusnud. Seega ummistus oli olemas ja kell oli seitse läbi. Helistasin uuesti haldusfirmasse. Kui olin ennast ära tutvustanud, küsiti kohe, kas vesi tõuseb. Vastasin jaatavalt ja pärisin, millal töömees tuleb. Lubati tagasi helistada ja teada anda. Selgus, et nii umbes poole tunni pärast. Vesi aga tõusis. Mis seal siis ikka, tuli haarata juba tuttavad tööriistad (kühvlilaba ja pang) ning asuda vett kühveldama. 2 pangetäit jõudsin kühveldada enne, kui töömees kohal oli. Ja loomulikult ei saanud ta kohe asja kallale asuda, sest minul ju keldri võtit ei ole. Lõpuks saadi keldrisse ning asuti tööle. Hirmus kolin ja kärin kostis, aga veetase minu sanitaarsõlmes ei tahtnud alaneda. Töömees tuli vaatama, kas läks vesi ära, aga pidi oma silmaga veenduma, et pole siin midagi alanenud. Vaatas, mõtles ja leidis, et ju siis on nüüd ka minu korteri piires ummistus tekkinud. Esmalt küsis vaakumpumpa. Kahjuks mul ei leidunud. Tõi siis enda oma, aga kasu sellest ei olnud. Läks ja tõi traadi. Sonkis, sonkis, aga ei aidanud seegi. Läks keldrisse ja tõi masina. Ikka ei tahtnud asi laheneda. Hoopis hullemaks läks - traat oli valesse torusse läinud ja vanni äravoolutoru lahti lükanud. Ehk siis lisaks solgiga üleujutatud WC põrandale sain ka üleujutatud vannitoapõranda. Noh, proovis torumees siis asja teistpidi lahendad - lähenes asjale vannitoa poolt. Sedapidi läks õnneks, vesi alanes lõpuks. Jah, ummistus oli kadunud, aga uputus oli alles. Kiiremas korras tuli asuda kõige hullemat likvideerima. Vannitoa põrand natukenegi kuivaks, vetsupõrand töömehe saabaste porist ja pott kõige hullemast saastast puhtaks. Rohkemaks polnud aega, sest kell oli juba niigi palju (olin selgelt koosolekule hiljaks jäämas). Õhtul koju tulles langes esiteks kahtlustav pilk põrandale. Kuiv :) On see alles õnn, kui torud kenasti läbi jooksevad :)

Mardid ja sandid

Täna juhtus nii, et olin seitsme paiku kodus. Olin parajasti tubli ja triikisin. Käis uksekell. "Tohoh, kes see nüüd siis olla võiks???", mõtlesin. Välimist ust avades tekkis kahtlus... ega ometi? Jah, mul oli õigus. Paar plikat olid tulnud mardisanti tegema. Teatasin, et minu meelest joosti santi eile. Aktsendiga "Täna ka" sain vastuseks. Kutsusin nad siis sisse. Jäid teised seisma koridori Jyski kilekott käes. Vaatsin neid (olgu öeldud, et endale mardisandi välimuse andmisega polnud küll vaeva nähtud) ja küsisin, et kas neil mingi eeskava ka on? Selle peale luges üks tüdrukutest marditeemalise luuletuse. Rohkem ei pinninud ka, toppisin nende õieli suuga kilekotti mõned õunad ja läinud nad olidki. Mina aga pidin tõdema, et ei ole enam marti jooksmine see, mis ta vanasti oli.

Mäletan, kuidas meil oli ikka ette valmistatud eeskava - tantsisime, laulsime, küsisime mõistatusi, mõnikord viskasime herneidki. Ja vastu saadava nänni jaoks meil kilekotti kohe kindlasti ei olnud. Riietusest ei hakka siinkohal üldse rääkimagi. Kuidagi tundusid need tänased "mardisandid" rohkem nende moodi, kes tänaval ligi tulevad ja mõnda krooni (")kojusõiduks(") küsivad. Ei tea, kas ameeriklaste Halloween on tänapäeva noored ära rikkunud või oli asja algpõhjus tänaste ootamatute külaliste rahvuses? Eile nägin tänaval ühte kampa, kes tundusid ikka tükk maad rohkem ehtsate mardisantide moodi. Loodan väga, et see tänane nähtus oli vaid halb erand ja enamuse tänapäeva laste/noorte seas on ikka marti jooksmine au sees ning seda tehakse südamega.

Petrone Printi kampaania

Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:

1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded

2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost:http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: www.petroneprint.ee
Reeglid:
- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa –http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa –http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo –http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php
NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

Naised juhivad

Nüüd on see otsustatud - järgnevad 4 aastat on meil naiste võim.

Pühapäevaõhtu muusikaga

Mida teha, kui trennis harjutuste taustaks olev lugu hakkab kummitama? Üritada see lugu netiavarustest üles otsida ja kuulata. Ja kui guugeldamine ei aita (sama pealkirjaga lugusid on lihtsalt väga palju)? Siis tuleb minna ja treeneri käest küsida, kes seda esitab. Seda ma tegingi ja nüüd saan seda lugu nii palju kuulata kui kulub (ja kui isu peaks peale tulema, siis ka neid samu harjutusi teha, mida me bodybalance'is teeme selle loo saatel).

***

Kuigi ma viimasel ajal telekat eriti ei vaata, on ometi üks saade, mille pärast ma spetsiaalselt pühapäeva õhtul teleka ette ennest sätin - Superstaari otsimise saade. Täna üllatasid saates Ruja laulu esitamiseks valinud mind meeldivalt. Kui Rahu on selline laul, mille puhul võib veel oodata ka kellegi teise esituses rahuldavat tulemust, siis Eesti muld ja Eesti süda on selline laul, mille puhul keegi Alenderile ligilähedalegi ei saa. Täna aga meeldisid mulle mõlemad esitused. Kusjuures isegi Rannapile meeldisid need. Natuke negatiivselt üllatas mind Anis, kelle lauluvalik ei olnud just kõige parem ja esitus jäi kahvatuks. Samas sellega olen ma väga rahul, et Anis siiski sisse jäi ja Eliisa välja langes (mingil seletamatul põhjusel mulle Eliisa ei meeldinud eriti, aga Anis tundub hästi omapärane ja teda tahaks kindlasti veel laulmas kuulda).

Armastust ja köha ei õnnestu varjata*

Nädalavahetus Tallinnas. Üle pika aja. Seekord oli mitu põhjust/eesmärki - ts-ile sai lubatud külla minna, kui järgmine kord pealinna satun, venna sünnipäev tahtis tagantjärgi tähistamist ja üks asjalikum põhjus ka - koosolek.

Alustuseks siis reede õhtul maandusin ts-i juures, veetsime mõnusalt aega ja õhtu venis küllalt pikaks. Õnneks ei pidanud väga vara laupäeval tõusma - koosolek algas keskpäeval. Selleks ajaks jõudsin ilusasti kohale. Pärast oldi lahkesti nõus mind venna juurde ära viima. Jõudsin umbes paar tundi enne teisi külalisi, nii et sain natuke ettevalmistustega ka aidata (ja kuna vend pidi korra veel poodi ka minema, avanes võimalus meelepärast pikendajat valge rummi juurde tellida). Õhtu kujunes üsna mänguliseks. Vend sai kingituseks uue Aliase ja loomulikult asuti seda kohe ka mängima. See mäng nõuab nii head näitlejaoskust (vennanaise hüsteerilise etendamise eest oleks võinud küll Oscari välja anda), füüsilist vastupidavust (minut aega järjest kükke teha ei ole naljaasi) ja ka kuulsuste nimede teadmist. Hiljem tuli mängu Wii. Proovisime kitarrimängu (päris kitarri on mu meelest lihtsam mängida), bowlingut, vibulaskmist, skuutrisõitu, golfi ja ka pinksi (selle ajal ma küll võitlesin juba Vässuga, kes võitma kippus - kell oli ka pool viis juba). Päris vahva mänguasi, tuleb tõdeda. Mulle isiklikult meeldisid bowling ja vibulaskmine kõige rohkem, igasuguses kujuteldavas võiduajamises õnnestub mul alati liiga palju pöörata, nii et skuutrisõit ei läinud mul kohe kuidagi.

* Sissekande pealkiri pärineb Ladina sententside raamatust (ladina keeles see mul meelde ei jäänud, aga eestikeelne vaste jäi küll meelde), mille vend sünnipäevaks sai. Minu meelest päris hea ütlus (viimane neist kahest varjamatust on praegu minu puhul aktuaalne teema, nii et tundus sobilik).

Tehniliselt korras

Ma vist olen igal aastal kirjutanud autoga ülevaatusel käimisest. Kirjutan siis sel aastalgi.

Mõtlesin, et olen tubli ja lasen tulekustuti ilusasti ära kontrollida enne ülevaatust. Plaanisin, plaanisin ja lõpuks jõudsingi niikaugele, et viisin tulekustuti kontrolli. Seda üle andes jäi mu pilk peatuma sildikesel "järgmine ülevaatus" millel oli kirjas 11.2009 ehk siis tegelikult oleks veel aega olnud ka novembris seda teha. Aga kuna ma seal juba olin, siis lasin asja ära teha. Vähemalt oli seal soodukas, nii et sai kolmandiku võrra odavamalt kui muidu.

Täna jõudsin ka auto ülevaatusele viidud. Enne mind oli veel üks auto, nii et passisin päris tükk aega ukse taga enne kui sisse lasti. Üks ülevaatuse onudest kukkus kohe kapoti kallal lammutama, pidin tegema märkuse, et seest peab ka kangi tõmbama enne. Ja siis küsiti tulekustuti kohta. Ei, nad ei tahtnud seda näha, ütles, et kui ma tean, kus tulekustuti ja tõkiskingad asuvad, siis on ok. Tüüpiline. Mina näen vaeva ja lasen tulekustuti ära kontrollida korralikult enne ülevaatust ja nad ei vaatagi. Aga vähemalt sain ma lõpuks ikkagi kiita. Selle eest, et ma käsipiduri peale tõmban, kui auto ära pargin. Kui aus olla, on sõitu alustades täiesti automaatne käeliigutus käsipiduri mahavõtmine. See liigutus tuli ka tehnoülevaatuselt ära sõites, kuigi ülevaatajad ei olnud käsipidurit peale tõmmanud (see jäi neil ühelt poolt peale, seepärast ei julgenud nad enam uuesti tõmmata ning siit tuli ka kogu jutt käsipiduri pealetõmbamisest).

Mida peale hakata vaba päevaga?

Esiteks magasin nii kaua, kui und oli. Õnneks läks see suht täpselt kokku selle ajaga, millal äratuskell häält tegema hakkas. Et miks ma siis ikkagi äratuskella panin? Vat sellepärast, et olin otsustanud ikkagi päevasesse Bodybalance'isse ka minna. Pärast trenni võtsin suuna polikliinikule. Andsin ära 450 tilka verd ja sain vastu kruusi. Minu meelest päris hea kaup :) Verekeskusse ma pikemaks istuma ei jäänud, vaid tulin ära koju, et süüa teha. Kui kõht täis, oligi aeg sealmaal, et tuli ennast teatri jaoks sättima hakata. Läksime autotäie tüdrukutega Põlvasse "Testosterooni" vaatama. Ehk siis laval olid ainult mehed, kes ütlesid välja kõik täpselt nii nagu sülg suhu tõi (ehk siis maakeeli öeldes - ropendasid ikka vingelt) ja ühel hetkel lasid lausa püksid maha. Aga kogu see kompott oli ometigi naljakas, nii et mina jäin väga rahule.

Veel üks lubadus

Eelmine reede olin nii tubli, et käisin ehitustarvete poes ja ostsin pahtlit. Täna jõudsin nii kaugele, et plötserdasin seda pahtlit suitsuandurite ülespaneku käigus tekkinud aukudesse. Tulemus oleks võinud ehk tasasem olla (kui see mind millalgi väga häirima hakkab, siis ilmselt üritan tasandada), aga põhiline on see, et enam ei musta mulle lagedest augud vastu :)

Nii et järjekordne selleks aastaks antud lubadus on täidetud. Järgmiseks peaks vereandmise ikkagi ette võtma.

Trennitibi

Sõrme andsin, läks terve käsi. Ehk siis nädalasest proovipaketist spordiklubis sai aastane liitumisleping. Mis teha, meeldima hakkas. Nüüd ma siis käin nii tihti kui võimalik trenni tegemas. Enamasti üritan võtta treeninguid, kus põhirõhk on venimisel, aga nii umbes kord nädalas on saanud sisse ka hoogsam või suuremat pingutust nõudev trenn. Täna näiteks lasin ennast ära petta trenni nimest ja läksin Easy-nimelisse spinningusse. Nii kogenud ma olen juba küll, et veepudel kaasa võtta, aga rätikukest higi pühkimiseks ei võtnud (no easy ei tohiks ju väga higistama ajada). See oli viga. Juba poole trenni ajal tundsin, et higi voolab ja särk hakkab pigem märga nartsu meenutama. Vaatasin igatsevalt paberkäterätihoidjat ruumi seinal, aga sadulast maha tulla ei saanud. Alles siis kui trenn läbi, sain ennast pisut kuivatada.

Eelmine nädal käisin BodyJamis, see on selline tantsuline värk. Kuna kava kordub, siis need, kes olid mitmendat korda, teadsid samme, mina aga hakkasin paljudele sammudele pihta saama alles siis, kui juba uue kombinatsiooni juurde mindi. Vaid siis, kui tša-tša sammu tehti, oli hea tunne - lõpuks ometi midagi tuttavat. Treener ise oli ülimalt energiline neiu, kes lugudele ka kaasa laulis.

Tundub, et minu nägu hakkab juba tuttavaks saama. Enam ei pea nime ütlema, kui kapi võtme ära viin, saan oma kaardi ka ilma nime ütlemata. Ja see kena jõusaali treener, kes selles esimeses trennis oli, teretab mind (kuigi ma pole rohkem ringtreeningus käinud)

Valimised, valimised

Valimised on käima läinud, natuke rohkem kui nädal veel ja siis on tulemused teada. Varivalimiste tulemused said täna teatavaks, need olid Rohelistele päris head. Käisin isegi selle projekti raames ühel debatil.

Eile osalesin Linnalehe ajakirjanduslikus eksperimendis, kuhu olid kutsutud 6 erakonna esindajad (5 olid kohal, Keski ei olnud). Kohapeal selgus, et ma olin ainus naisterahvas. Aga polnud hullu, ülesanne ei olnud kontimurdev (hämmastav, kui keeruline on tegelikult saada inimestelt 3 probleemi Tartu kohta). Meie Raekoja platsil toimunud diskussioon tekitas nii mõneski möödakäijas suurt huvi. Kuigi ajakirjanik õhutas meid üksteist provotseerima, oli arutelu üsnagi rahulik, vaid Sotside ja Reformikate esindajad paistsid olevat "vanad sõbrad" ja kohati läks vaidlus tuliseks ja teravaks (muuseas oli Sotside esindajal ka hea põhjendus, miks Rahvaliit oravatele Toomemäele varjupaiga teha tahab). Kõige kahvatuma mulje jättis IRLi esindaja. Täna nägin selle sama tüübi reklaamvoldikut, kus siis räägiti, kui toreda mehega tegu on ja lubati Tartu ära remontida (neil on miski remondimeeskond vms moodustatud). IRL paistab üldse Eedeni olevat löögi alla võtnud. Olin varem kuulnud, et nad seal nänni jagavad, aga ise polnud näinud, täna kohtasin neid seal isiklikult. Üks meesterahvas tahtis oma reklaami anda, aga ma teatasin talle, et ma kandideerin ise ka, nii et minu peale pole mõtet oma reklaamlehte raisata.

Nännist rääkides... ega kellelgi juhuslikult parkimiskella vaja pole? Eelistatavalt keegi, kes vihkaks parkimistrahve ja armastaks Eestimaad, sest just täpselt seda teatavad kirjad selle kella peal. Eile oli see minu autole kojamehe vahele torgatud. Esimene reaktsioon seda kaugelt nähes ei olnud just positiivne - selle kella põhivärv on kollane ja üldiselt ei tähenda midagi kollast kojamehe vahel just häid uudiseid. Nähes, et see kõigest oravate kampaanianänn on, läks meel rahulikumaks, aga seda kella ma kasutama kindlasti ei hakka (pealegi on mul juba parkimiskell olemas, see oli isegi armatuuril näha, kui oravad mulle oma kella kojamehe vahele panid, mis näitab, et säästliku ressursikasutuse peale ei mõelda).

Ja veel... kui kellelgi seepi vaja on, siis mul on üks pakkuda.

Õnnesoovid

Hakul on täna sünnipäev. Palju õnne talle!!!

Säh sulle mugavused

Tuba on külm ja vett ei ole. Ime, et elektergi veel on (täna hommikul näiteks olevat Tartus 20 minutit elekter ära olnud). Niipalju siis mugavustest.

Infoks

Kui kedagi huvitab, mida ma eile hilisõhul tegin, siis vihje saab siit.

Treenin palju jaksan

Otsustasin, et tuleb ikka hakata regulaarselt füüsilist koormust rakendama. Esimesena võtsin luubi alla Eedenis asuva spordiklubi, mis lubas nädal aega 99 eegu eest trennis käia.

Eile oli esimene trenn. Valisin ringtreenigu. Ehk siis vana sõber jõusaal. 12 harjutus, 3 ringi. Õnneks oli uusi teisigi, nii et oli kellele ette näidata, mis ja kuidas teha. Treener ise oli väga muhe, huumorimeelega ja pealekauba veel kena ka.

Soojendus meenutas kooliaegsed kehalise kasvatuse tundi - õlaringid, käte vibutused, puusaringid. Pärast lühikest soojendust asusime asja kallale. Loomulikult ei olnud mul kõik 12 harjutust kohe meelde jäänud, aga treener oli tähelepanelik ja tuli juhendas, kui miskit valesti tegin või abitu näoga ringi vahtisin.

Esimene ring sai läbi, st kõigil kõik 12 harjutust tehtud, lasti natuke puhata ja siis uus ring. Nüüd hakkas juba natuke tunda andma, et justkui oleks midagi juba teinud. 45 sekundit, mis iga harjutuse jaoks anti, tundus väga erineva pikkusega. Olenevalt harjutusest. Mõne puhul polnud asigi, teise puhul venis. Pärast 12 harjutust oli jälle aeg puhkuseks ning siis viimasele ringile. Nüüd olin juba suht võhmal. Aga siiski oli midagi eelnevate ringidega ka meelde jäänud, ühe harjutuse puhul, kus treener mind paar korda üle juhendama oli pidanud, tuli viimane kord juba õigesti välja.

Kui kolm ringi läbi, tulid venitused ning siis oli trenn läbi. Ja mina olin ka suht läbi. Korraks käisin saunast ka läbi (lootuses, et ehk teeb lihased pehmemaks). Täna aga tuleb tõdeda, et väga ei aidanud. Reie-, tuhara-, õla- ja rinnapiirkonna ning kõhulihased annavad ikka tunda. Kuna treener väitis, et ülejärgmisel päeval on kõige hullem, tõotab homme hullemaks minna. Näis. Muidu pole hullu, aga kui oled mõnda aega istunud ja siis püsti tõused, oleks nagu puujalad all.

Täna treeningprogramm jätkus. Seekord aga paljukuuldud pilates. Tükk maad rahulikum. Aga harjutusi tehes pidin pidevalt treenerit piiluma, sest suusõnaliselt antud juhised tekitasid enamasti möh-reaktsiooni. Ei saa öelda, et trenn nüüd liiga lihtne oleks olnud, ikka natuke pingutust oli ka. Üldiselt oli päris mõnus ja aeg läks kiirelt.

Kiibistatud

Esmaspäeval käisin KMAs. Pass ületas suvel kõlblikkuse aja ning otsustasin igaks võimalikuks puhuks ikkagi teha selle uue passi.

1. ülesanne - pilt.

Istun kabiini, toksin isikukoodi sisse, sätin ennast õigesse asendisse, sätin veel. Pagan, liiga kaua sättisin, asi algas otsast peale. Noh, teeme siis uuesti - isikukood, seekord sätin kiiremini, pildistame. Esimene pilt tuli hirmus. Üritan teise pildi jaoks paremat nägu teha. Natuke rõõmsamat. Juba parem. Kolmas umbes samamoodi.

Lähen võtan numbri ja suundun klienditeenindaja juurde. Tema võtab mu pildid lahti ja teatab, et saab ainult esimest pilti kasutada, kuna teistel ma naeratan (hmh.... omaarust ma püüdsin lihtsalt mitte nii surmtõsist nägu teha). Esimene pilt oli jube. Saan loa kiirelt uued pildid teha. Siirdun jälle boksi ja kordan juba tuttavat protseduuri. Üritan olla surmtõsine, aga jääda enda nägu (ega väga ei õnnestunud). Seekord pildid sobivad.

2. ülesanne - sõrmejäljed

Edasi tuleb anda sõrmejäljed. Kõigepealt lükatakse mulle juhend ette ning siis see jubin, kuhu sõrmega vajutama peab. Vajutan sõrmega, miski jama on. Klienditeenindaja palub mul sõrm korraks niisutatud padjakesele vajutada, et äkki on liiga kuiv. Niisutan sõrme, aga ikka pole asi õige. Mul palutakse sõrm ära võtta. Ootan natuke kuni klienditeenindaja arvutis miskit sätib. Teine katse. Vajutan, vajutan tugevamini, nüüd sobib. Teine sõrm. Sellega läheb õnneks kiiremini (juba kogenum :p).

Sõrmejäljed antud, saan ka riigilõivu ära maksta, ning siis on kõik ja edasi jääb vaid oodata teadet passi valmimise kohta. Arvestasin ikka nädala-paariga. Aga tundub, et passimeistritel ei ole palju tööd. Eile sain teate, et valmis on. Täna käisin ja tõin ta ära. Tõdesin, et perforeeritud kujutis näeb parem välja kui pilt.

Möödunud nädalavahetuse tegemised

Blogi on vahepeal unarusse jäänud. Mitte et mul midagi kirjutada ei oleks, aga lihtsalt ei jõua selleni. Täna üritan seda viga parandada.

Sai pulmas käidud ja tv-st sai pidulikult tb (ma vahetasin juba telefonis ja Hotmaili kontaktides ka nime ära). Sõit peopaika oli üsna pikk ja mitmete peatustega, aga tore. Kuigi kõht natuke nurises. Ja otse loomulikult tuli tühja kõhu peale kohe kolm tervitusnapsu jutti võtta. Mind aga on õpetatud viina põhjani jooma (asjaolu, millesse mu ema teatava negatiivsusega suhtub), mis tähendas, et sööma hakates katus juba natuke lidus. Mõned kohustuslikud tervitusnapsud olid veel ning seejärel keerasin pitsi teisipidi ja edasi jõin morssi. Tantsu sai ka vihutud. Meid ristiti kuldkabujalakesteks (etendasime lava ees tantsutüdrukuid). Millegipärast ütlesid bändimehed alati enne kõige ebamäärasema rütmiga lugusid, et kui samme ei oska, siis vaadake

kuldkabujalakeste pealt. Aga üks oluline tähelepanek - järgmine kord pulmariietuse valimisel tuleb veenduda, et selles riietuses saab jive'i tantsida. Loomulikult oli ka traditsioonilisi pulmamänge ning pärgki mängiti maha. Ehk siis järgmine kord löövad pulmakellad juba Maailmaparandajale ja Mpsile :) Ah jaa... mina olin seekord protokollija ametis.

Pulmast läksime koos Crexi ja Jupijumalaga suht varakult ära. Nemad vaesekesed said veel vähem magada, mina natuke rohkem, aga meil mõlemal olid ees sportlikud üritused. Minul juba neljandat korda rattamaraton. Esimest korda sõitsin seda suurema seltskonnaga. Eelnevatel aastatel olen üksi käinud. Sellest tulenevalt oli seekordne aeg ka pea tund aega kehvem. Meil olid seltsis erineva ettevalmistusega inimesed ja kuna kogu asja mõte oli pundina pildile jäämine, ootasime aeglasemaid aeg-ajalt järgi. Paar tüüpi olid küll nii kannatamatud, et kimasid eest ära

ning lõpetasid pea 1,5 h varem, aga põhigrupp püsis koos. See

tähendas ka pikemaid pause toitlustuspunktides (seal sai punt kokku kogutud enne uuesti rajale asumist). Enne lõppu korjasime taaskord endid kokku ning viimase kilomeetri sõitsime kenasti koos. Ühel kaaslasel tuli just enne finišikoridori jõudmist rattal kett maha, aga saime siiski kenasti finišisse. Kuna meil kõigil olid rohelised särgid, pidas kommentaator meid SEB võistkonnaks (kuigi roheline roheliseks, meie särgi toon on ikka totaalselt erinev seebipanga omast). Sellist asja ei saanud aga kuidagi lubada ja nii ma hõikasin talle sealt putkast möödudes :"Rohelised, mitte SEB". Selle peale tuli pobinat poliitilise reklaami mittetegemise kohta ning järgmisel hetkel ulatati meile kohukesed. Võtsime asjad (või noh, mõnele lausa toodi kätte need... vot milline teenindus) ning suundusime sööma. Esialgu teatati, et supp ja kuklid on otsas. Siis tuli info, et poole tunni pärast saab suppi. Selle jõudsime ära oodata (kukleid nad juurde ei küpsetanud, aga pole hullu, rajal sai neid söödud ka). Siis saime teada, et medaleid oli vähem, kui osalejaid. Lubati postiga järele saata. Eile edastati mulle ka korraldaja pikk ja põhjalik vabandav selgitus selle kohta, miks tagumise otsa rahvas mõnedest asjadest ilma jäi. Noh, ikka juhtub.

Lubadused, lubadused

Eile sai täidetud üks uusaastaülesanne/lubadus. Autol on uued kojamehed. Vahetamine ei olnud üldse nii lihtne, kui on abis inimene, kes seda kunagi varem teinud ei ole. Aga tehtud sai. Ja uued on ikka paremad küll :)

Vaatasin üle ka teised selleks aastaks püstitatud ülesanded. Üks vahib mulle pidevalt laest vastu ja tuletab ennast meelde, aga ehituspood on ju tervelt mõnisada meetrit kodust... Verd pole ka sel aastal anda jõudnud, kuigi mõte on pidevalt peas, et võiks seda teha... aga aasta pole veel läbi ka ju.

Korralagedusest ja sireenidest

Häbematuse tipp ma ütlen. Kui ühel päeval lepitakse kokku, et järgmine päev tuleb inimene vald lammutusloa taotlusega ja järgmisel päeval öeldakse mulle, et hoone on öösel kokku lükatud, siis see on täielik nahhaalsus. Korda ei mingisugust. Seaduste peale sülitatakse. Midagi tuleb ette võtta...

***

Ma olen tihti mõelnud, et mis siis saab, kui tuleb kusagilt mõni alarmsõiduk huilgavate sireenide saatel, aga mul pole kuhugi eest tõmmata, et teda läbi lasta. Täna nägin, mis saab. Midagi ei saa. Huilgab autode rivis ja ootab kuni tuli fooris roheliseks läheb. Ma loodan, et miskit selle ajaga maha ei põlenud. Aga kui ikka foori taga mitu rida autosid täis on, siis ju pole kuhugi kõrvale tõmmata. Üks auto tegi seal miski veidra manöövri, aga ma ei saanud päris täpselt aru, mida ta sellega saavutada üritas. Õnneks olin ma ise teisel pool ristmikku.

Kardulad võetud

Üle pika aja sattusin koju siis, kui oli plaanitud kartulivõtmine. Ilmateade küll üritas plaane muuta, aga me ei lasknud ennast sellest heidutada. Selle asemel varustasime ennast võimalikult vihmakindla riietusega. Kui põllule jõudsime tibas kergelt. Ehk siis kartulid olid parajalt sopased. Ja kindad said ka kohemaid sopaseks (mina leidsin, et sellise ilma puhul on kõige parem kombinatsioon tavalised kindad + kummikindad, siis ei saa käed nii ligaseks). Igal juhul tuleb mainida, et keep ei ole mitte kõige mugavam vihmakaitse kartulivõtmise ajal, kippus teine muudkui ette jääma. Aga vihm tugevnes ja nii tuli keebiga maid jagades kartuleid noppida. Kui esimene sats ära sai võetud, otsustas vanaisa natuke oodata traktori tagasikutsumisega, et äkki jääb vihm hõredamaks. Niisiis läksime sauna eesruumi kuivama. Selle ootamise käigus jõudsin ka kempsule pilgu peale visata - isa oli karkassi valmis saanud ja pool katustki oli peal. Ukse sisse nõudsime emaga südamekujulist auku, eks näis, kas ta teeb ka selle :p

Vihm sadas vahelduva eduga - kord tihedamalt, kord hõredamalt. Ühel hõredamal hetkel leidsime, et mis me ikka ootame, las traktor tuleb ja ajab uued vaod lahti. Vanaisa helistas, aga selgus, et traktorist oli seenele läinud (jube jama küll, kui mobiili pole, pead ootama, kuni mees seenelt tagasi jõuab). See tähendas, et tuli jupp aega oodata, enne kui traktor jälle kohal oli. Ja loomulikult jõudis ta täpselt siis, kui olime asunud lõunasöögi kallale. Supp tuli kiiresti sisse ajada ja tagasi põllule. Kuna vihm oli selleks ajaks päris järgi jäänud, loobusin keebist. Kartuleid oli vähe ja need, mis olid, olid pigem kääbuskartuli nime väärt, nii et töö edenes kiiresti. Varsti olid jälle vaod võetud ja seekord läks vanaisa autoga traktoristile järgi (traktori jättis ta meie põllu serva, aga keegi ei söandanud ise sellega põllule minna). Ka viimastest vagudest ei tulnud oluliselt suuremat saaki ja varsti oligi kõik.

Kuna kell oli veel üsna vähe, läksime emaga kah seenele. Väga suurt saaki ei saanud. Seal oli küll väga uhkeid ja suuri seeni, aga need on teadupärast enamasti ussitanud. Aga piisas sellestki, mis saime.

Miks tasub peale võtta lõbusaid hääletajaid?

Mina, kes ma kunagi ise häälega reisinud ei ole, pole ka väga aldis hääletajate peale võtja (tavaliselt tuleb mul mõte, et oleks ju võinud võtta, siis kui olen juba tee ääres seisvatest abivajajatest möödas). Ka täna töölt tulles tee ääres hääletajaid eemalt märgates ei olnud mul esialgu plaanis peatuda. Kuid need hääletajad tõmbasid mu tähelepanu vaheldumisi kükitamisega. See tundus nii vahva, et ma siiski jäin seisma ja tõin 3 teoloogiatudengit Tartusse ära. Toredad inimesed olid. Ei istunud vaikselt omaette nohisedes, vaid hakkasid kohe vestlust arendama. Näiteks tuli välja, et üks neist hääletajatest tunneb meie kõige altruistlikumat kursavenda.

Ja üks kummaline asi veel. Peatudes tahtsin raadiol häält vaiksemaks panna, aga läksin kogemata jaama otsimise nupu vastu. Uus jaam, mille raadio leidis, oli Pereraadio (kui keegi ei tea, siis tegu on kristliku raadioga). Igal juhul naljakas kokkusattumus.

Kükitavaid ja muud akrobaatikat tegevaid hääletajaid tasub auto peale võtta - saad huvitava seltskonna :)

7 väikest matkajat

Tuleb tunnistada, et kuigi ratas+rong on hea moodus liiklemiseks, ei ole nende kahe asja ühildamine ja eraldamine just kõige lihtsamad tegevused. Ehk siis - ratast rongile saada ei ole lihtne. Ja nii nagu jupijumalgi tõdes, ütlen ka mina: "Inimesed on tegelikult head ja abivalmid". Vaid natuke abitut ringivahtimist perroonil ja juba tõttab noormees sulle appi ning kahekesi pusides saime minu hirmraske ratta sealt taevatreppi meenutavast moodustisest rongile. Sealt edasi oli järgmine probleem - kus hoiustada oma ratast sõidu vältel. Sinna hoidjasse riputada ma teda ei tahtnud, sest ratta tagumine osa oli liig raske ning oleks võinud rattale liiga teha. Õnneks olid rattahoidja läheduses istunud neiud lahkesti nõus oma koha mulle loovutama, et saaksin seal vahes ratast hoida. Järgmiseks leidsid ühed teised rongis olnud rattamatkajad, et mind tuleb Kaareperes rongist välja minemisel aidata ning nii leidsidki jupijumal ja Crex mulle seal vastu tõtates, et minu ratas juba aidatakse ilusasti maha.

Lühike tutvus kohaliku kaubandusega (ilmselt sattusime mingi hetk kogemata lao poolele) ja võtsime suuna Palamusele. See sõit oli küll risti vooresid - muudkui üles ja alla. Egas midagi, lükkasin aga madala käigu sisse ja väntasin rahulikult tõusudest üles. Alla läksin ka suhteliselt rahulikult, sest Karoliine ei ole kõige kiirema jooksuga. Õhtu oli rattasõiduks imeline, selline mõnus, sume augustiõhtu. Ei läinud üldse kaua, kui olime jõudnud Kuremaa järve äärde. Avastasime, et seal on juba mõningad asukad, aga me ei lasknud ennast sellest häirida. Valisime platsi välja ja lõime oma telklaagri püsti. Järgmine mure oli lõkkematerjal. Tee ääres olime märganud puude hunnikuid ja nii võtsimegi suuna sinnapoole. Välja lõi ehtne Eesti jonn - mis siis, et siin terve hunnik puid on, aga meie tahame just seda kuuske. Väikese mööndusega saimegi oma kuuse kätte (kuna tegelikult oli tegu väga suure kuusega, rahuldusime selle osaga kuusest, mis meile esialgu silma jäi). Teist korda tuli mööndustega jonn appi

istumispalki kangutades - esialgu plaanitud palk oli natuke raske, nii et võtsime pisut väiksema läbimõõduga palgi, aga me ikkagi saime endale istumisaluse (mis oli ka peaeesmärk). Selle palgi lõkke juurde tarimine oleks ilmselt nii mõnelgi koduvideode konkursil auhinna saanud, aga kahjuks (või õnneks) ei olnud seal kedagi seda filmimas. Lõkke tegemiseks kõik vajalik olemas, demonstreeris jupijumal oma ema geene, mis tagasid meile suurepärase lõkke. Ja nii me seal istusime ja sõime õhtueinet ja vaatasime tähti, kuni väsimus kallale tuli ja hakkasime magama sättima. Magamaminemise ettevalmistuste käigus õnnestus mul takerduda oma telginööri ja üks vai oma kohalt minema lennutada. Ööpimeduses me seda üles ei leidnud (kuigi Crexil oli selline prožektor kaasas, et meid nähti vist lennukite pealt ka).

Hommikul otsustasid mõned entusiastlikumad ujuma minna. Mina olin kalendrit ja ilmaennustust arvesse võttes trikoo koju jätnud ja näkki mängima ei läinud (me ju polnud seal päris üksi). Valges leidsin üles ka öösel lendu lastud telgivaia. Oli teine suht kaugele oma kohast lennanud. Leiti lausa, et minus on Värnik kaduma läinud :p Kui olime hommikused toimetused ära teinud ja natuke telke kuivatanud (öösel tuli kerge vihmasabin ja kaste ei tahtnud ka kuidagi telkidest lahkuda), oligi aeg lahkuda. Ülejäänud matkaseltsilised olid kohe-kohe Jõgevale jõudmas.

Jõgeval avastasime üllatusega, et ootavad küll, aga näe rattad katusel. Pärimise peale kas nad nii tulevadki matkale, saime jaatava vastuse. Lähemal uurimisel selgus, et J. ratta transportimisel oli liigset jõudu rakendatud ja ratas kasutuskõlbmatuks muudetud. Meie aga leidsime, et nii lihtsalt ei tohi alla anda (Eesti jonni kolmas ilming sel matkal). Uurisin välja lähima rattapoe asukoha (põhimõtteliselt seisime me enam-vähem selle kõrval) ja kupatasime hädalised asjatundjate manu. Alla 100 eegu ja asi oli korras.

Kuna samal ajal oli Jõgeval käimas küüslaugufestival, mõtlesime ka sealt läbi põigata. Selgus, et asi oli aiaga piiratud ja küsiti sissepääsu eest raha. Otsustasime seda raha neile mitte anda ja nii ei tulnud meil küüslaugumaitselist õhtusööki. Selle asemel külastasime kohalikku Selverit ja varusime sealt toidukraami. Olles tuvastanud ka infoleti asukoha (oli teine nii pisike, et raske märgata) saime sealt võtme ning meil avanes võimalus veel viimast korda lähema 24 h jooksul WC-d külastada.

Ning sõit jätkus 7 ratturiga. Teel tegime aeg-ajalt peatusi ja tutvusime kaardiga ning otsustasime, millist teed pidi sõita. Laiusele jõudes oli aeg lõunapausiks. Seal vaatasime ka natuke põhjalikumalt oma päevaplaani üle ja otsustasime natuke muuta esialgu plaanitud marsruuti. Peale uuesti liikuma hakkamist tuli üsna varsti teha vihma vastu kindlustamise paus. Edasi liikus juba märksa värvikam ja huvitavam seltskond. Vihmaga eriti peatusi ei tehtud, küll aga siis, kui vihm mõneks ajaks otsad koomale tõmbas. Ühel hetkel avastasime, et oleme vaid 34 km Tartust. Siiski võtsime suuna Saarjärvele. Veidikese vantsimise peale leidsime üles ka puhkekoha järve ääres. Varustuses olid katusega lauake ja kemps. Telklaager sai jällegi esmajärjekorras püsti pandud ja siis söögitegemise juurde asutud. Kellel vähegi midagi kuivemat veel oli, panid kuivad riided selga. Peatselt hakkas hämarduma ning oli aeg telkidesse ronida. Selleks ajaks jõudis vaikselt taas vihma sadama hakata. Vaiksest sajust sai peagi üsna vali sadu. Veetsin pool ööd ärkvel olles ja nuputades, kui palju see telk ikkagi vihma kannatada võiks. Mingil hetkel jäin siiski magama, et näha veidraid unenägusid.

Hommikul selgus, et telk oli suhteliselt hästi vastu pidanud. Ainus, kellel pretensioone oli, oli Crex, keda telk oli otsustanud üksiku vihmapiisa tilgutamisega kiusama hakata. Aga sugugi mitte hästi ei olnud vastu pidanud meie kemps, mis oli igast otsast vett läbi lasknud ja seega ka sinna viidud WC-paberi rull oli läbi vettinud. Õnneks oli veel natuke paberivarusid. Hommiku kõige "mõnusam" osa oli nende ligunenud ja sopaste telkide kokkupanek. Ainus lohutus oli see, et õhtul neid enam vaja ei lähe. Kui kõik asjad oli kokku pakitud, asusime taas teele. Tegime ka põike Saare mõisa, aga seal midagi väga huvitavat ei näinud. Hiljem läksime veel ühe mõisa juurde, aga seal oli silt "Private". Selge, saime vihjest aru ja tulime tulema. Kuigi Crex rühkis taaskord esirinnas, otsustas ta meist juba hommikul lahkuda. Sõit jätkus kuuekesi. Järgmisena tekkisid tehnilised probleemid Maailmaparandajal, kelle Saanil kumm katki läks. Jätkasime teed viiekesi. Palamusel tegime lühikese poepeatuse. Pilk kaardile ja läksime lihtsama vastupanu teed. Mingil hetkel küll tõstis pead taas matkakirg, mis soovis näha uusi paiku, mitte sama teed kaks korda sõita, aga entusiasm vaigistati. Selle tulemusena jõudsime Jõgevale varem kui plaanitud. Pealinna poole sõitjatel ei olnud väga kaua vaja rongi oodata. Minul aga oleks tulnud umbes kaks tundi aega parajaks teha. Õnneks olid Mps ja Maailmaparandaja valmis oma koduteel Tartust läbi põikama ja mind ära viima. Laadisimegi kogu kola auto peale ja võtsime suuna Palamusele, kus ootasid Maailmaparandaja ja tema vigastatud Saan. Leidsime nad kiriku juurest. Teel Tartusse tegime väikse tagasipöörde Lähte kandis, sest meie huvi äratas üks vaatetorn. Käisime ja vaatasime. Ilus oli (sel hetkel parajasti ei sadanud ka). Tartus tegime kindlaks, et minu ratast katki ei oldud väänatud. Lahke kojutoomise eest said Mps ja Maailmaparandaja natuke nänni kaasa.

Vahelduseks füüsilist

Laupäeval olin maal. Käisin seenel ka. Pang jäi pooltühjaks, aga nägin mõningaid ilusaid kärbseseeni. Üks oli täpselt nagu lasteraamatu pildi pealt.

Lisaks metsas kolamisele andsin oma panuse uue kempsu ehitamisse. Õigemini käis alles augu seinte ladumine. Et mitte niisama vahtida puhastasin kive ja täitsin laotud seina ning maapinna vahelist ala. Aga jah, varsti ehk kerkib ka uus saun. Uus kemps on selle eeltingimuseks - praegune jääb uue sauna ehitusel ette, nii et enne ei saa uut sauna ehitama hakata, kui vana kempsu ära on likvideeritud.

Õhtupoole harjutas isa kätt hekipügajana. Oli ühe vinge riistapuu selleks tarbeks laenanud. Ega meil pole seal aia taga mingi vöökõrgune hekike, ikka mitme meetri kõrgune. Latvade pügamiseks tuli redeliga üles ronida. Mina sain taaskord rakendust - korjasin lõigatud oksi eest ära.

Üks huvitav vestlus aias emaga.

- Tule vaata, mis mu alpikann tegi.

- Mis ta siis tegi?

- Õitseb.

- No las õitseb.

- Ta peaks talvel õitsema.

- Ju siis talle pole seda öeldud.

Mina, kui lillede suhtes üsna võhik, ei jaganud ema paanikat õitsva alpikanni üle. Aga igaks juhuks tegin pilti - äkki on tõesti nii haruldane juhtum.

Täna annavad mõningad lihased ennast tunda. Siiski teeks hea meelega veel füüsilist tööd - päris hea vaheldus on.

Huvitav päev oli

Tänase päeva kokkuvõte.

Esiteks kuulas mind üle politsei. Õnneks siiski vaid tunnistajana :)

Teiseks sõitsin hobuvankril koos teiste Roheliste nimekirjas kandideerijatega läbi linna Raekoja platsi, et kandideerimisavaldused ära viia. See sõit ületas ka uudisekünnise. Reporteris ja AKs näitas ka (vaatasin isegi üle väga pika aja kodus telekat, et näha asja meediakajastust).

Kolmandaks öeldi mulle täna, et ma pidavat olema täpselt "Kirgede tormi" Victoria moodi. Kuna mul polnud õrna aimugi, kes see selline on, siis vaatasin uudishimu rahuldamiseks täna ühte osa. Tuleb tunnistada, et soeng on sel tegelasel minuga sarnane.

Päeva lõpetuseks vaatasin ka Kanteri medaliheitlust. Tubli on, et medalile jõudis. Ei saa ju kogu aeg nii hästi minna, nagu aasta tagasi. Aga võistluse lõpp mulle meeldis. Juhtida tervet võistlust ja eelviimase heitega kullast ilma jääda on karm. Samas vaatajale põnev (kui vaataja just poolakas ei ole).

Ja homme kõik Tartusse Kaubahalli vastas olevasse parki erakondade ühisele perepäevale!!!

Omadega rabas

Laupäeva õhtupoolikul kimasin rattaga rongile, et sõita Jõgevale. Seal ootasid juba ees Tallinnast tulnud inimesed (nende rong jõudis paar minutit varem). Esimene käik oli kohalikku kaubandusse. Kõrvaltvaadates oli see kindlasti huvitav - käib kamp ringi riiulite vahel, arutab menüüd ja elavneb märgatavalt, kui vorstide peale on "mahe" kirjutatud :p Aega läks, aga asja sai ning toidukraam sai ostetud. Lisaks jätsime neile sinna ühe telgi, sest selgus (või õigemini eelmise aasta kogemused näitasid), et meil ei ole kahte vaja.

Võtsime suuna Endla looduskaitseala keskuse poole ja väntasime päikeseloojangusse. Vaatamata päevasele vihmasagararohkusele oli õhtuks taevas selge, nii et vaade oli imeline. Tegime teel ka paar peatust (olen Piibe maanteel sõitnud küll ja küll, aga Vaimastvere mõisa pole nagu väga vaadanud, ilus hoone on) ning saime natuke targemaks nii Eesti geograafia, kui ka ühe õnnetu kõrgest soost preili väidetava kurva saatuse osas.

Endlasse jõudes panime kohe telgi püsti. Agaramad läksid ka ujuma, mina jätsin vahele, kuigi vesi oli tõesti soe. Õhtusöök valmis lõkkel nagu tõelisele matkale kohane. Kui kõht täis istusime veel mõnda aega lõkke ääres, vaatasime tähist augustitaevast ja testisime, kui palju keegi paindub.

Nagu eelminegi aasta, magasime tihedalt. Telk oli küll päris suur, aga meid oli siiski pisut rohkem, kui ette nähtud. Igal juhul külm ei hakanud. Küll hakkas äärmistel märg, sest hommikul hakkas sadama ja kui oled ikka tihedalt telgi seina vastas, siis see niiskus ka läbi telgi tuleb. Õnneks oli telgiomanik olnud piisavalt nutikas, et meesterahvad äärmisteks kamandanud :p Nii pääsesin mina kuivana, kuigi pärast avastasin, et ka minu madratsini oli niiskus jõudnud.

Hommikuks taas lõkkel tehtud eine ning peale seda panime asjad kokku ja lukustasime oma velod külastuskeskuse juurde, et lõpuks ikkagi rappa minna. Otsustasime, et kui juba seal oleme, siis käime ära ka Endla järve juures, ehk siis valisime ühe pikema marsruudi. Päris kõiki infotahvleid ei viitsinud läbi lugeda, aga kõikidesse ettejuhtuvatesse tornidesse ronisime küll ja muistendi Vanemuise kosjaskäigust lugesime ka läbi. Endla järve ääres sattusime mustikalõksu. No katsu sa edasi kõndida, kui ümberringi kõik kihab mustikatest ja kuidagi ei saa sealt tulema. Lõpuks tuli siiski loobuda mustikatest ja tagasi liikuma hakata. Kui tulles oli ikka soisel alal laudtee olnud, siis nüüd sellist luksust enam ei olnud - tuli kahlata suhteliselt lirtsuval pinnasel. Egas midagi, jalgu on lihtam kuivatada kui jalanõusid ja sokke, nii et jalad paljaks ja edasi. Ka siis, kui soost olime välja saanud, ei raatsinud jalanõusid jalga panna, vaid tatsasin paljajalu metsavahel. Palju sa ikka seda teha saad. Lõpuks ühe järve ääres loputasime jalad puhtaks ja panime papud jalga tagasi. Pärast selgus, et täiesti õigel ajal - edasi tuli kruusatee, mis poleks paljasjalgsetele just kõige parem pinnas olnud.

Tagasi külastuskeskuse juures tuli vastu võtta otsus, kas kohe Jõgevale suunduda või minna Emumäele ka. Liigoptimistlikud nagu me olime, võtsime suuna Emumäele. Mis loomulikult oli mäest üles ja ka tuul ei hellitanud. Ja nii juhtuski, et kui me kõik mäele jõudsime, oli tegelikult juba aeg sealt alla tulema hakata. Aga kõhud olid tühjad ja enne tuli kiire lõunapaus teha. Ise lootsin vargsi, et ehk allatulek läheb kiiresti. Tühjagi. Tuul oli nii tugev, et isegi mäest alla saamiseks pidi korralikult väntama. Igal juhul oli varsti selge, et õigeks ajaks Jõgevale jõudmine läheb keeruliseks. Tallinna sõitjatel oli pääsetee olemas - nende rong peatus ka Vägeval. Tartu oma kahjuks mitte ning järgmine rong läks suhteliselt hilja õhtul. Et mitte ebaõiglaselt kedagi hilja peale jääma sundida, toimus jagunemine - kõige kiirem pani Jõgeva poole ajama. Mina hellitasin küll natuke lootust, et ehk suudab niipalju jõuvarusid mängu panna, et samuti õigeks ajaks Jõgevale jõuda, aga siis jäi meile silma bussipeatus. Läksimegi siis uurima, et kas bussid käivad ka. Avastasime, et umbes tunni aja pärast on buss tulemas ja see läheb Tartusse. Hoidsime siis kõik pöialt, et meid koos ratastega peale võetaks. Ega bussijuht alguses eriti tahtnud, aga suutsime ta ikka ära moosida ja pääsesimegi bussi peale oma velodega, nii et jõudsime vaid mõnikümmend minutit hiljem Tartusse, kui plaanitud rongiga jõudnud oleks. Lõpp hea, kõik hea :)