Eile õhtul olin ma natuke kasulik ka. Nimelt kohe peale tööd läksin koju ja võtsin sealt ratta. Seejärel kihutasin Keskkonnahariduse keskusesse ja võtsin sealt 10 autovaba päeva kuulutust ja siis kihutasin edasi koolidesse neid üles riputama. Minu osaks olid jäänud siinpool jõge asuvad gümnaasiumid. Nii umbes poolte asukohta teadsin ma täpselt, ülejäänude tarbeks oli mul kaart kaasa võetud. Kõige raskem oli üles leida Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumi. Aadress oli Veeriku 41. Sõitsin mööda tänavat edasi ja tagasi maja nr 41 otsides, kuni lõpuks otsustasin Veeriku koolile tiiru peale teha. Ja ennäe imet - ühe keldrisse viiva ukse peale oligi kirjutatud Tartu Täiskasvanute Gümnaasium. No mis siis ikka, mõtlesin, et kui keldris siis keldris. Läksin uksest sisse ja trepist üles ja veelkord trepist üles ja veel ja veel kuni jõudsin kõige ülemisele korrusele ehk siis õigesse kohta. Kõige rohkem kartsin ma tegelikult seda, et mul ei õnnestu seal Puškini Gümnaasiumis selgeks teha, mida ma tahan. Aga õnneks läks asi üsna kergelt.
Lõpptulemus oli 9 kuulutust 10-st (Kutsehariduskeskuse koristaja ei teadnud, kas võib kuulutust üles riputada ja kedagi teadjat ka enam majas polnud).
Ah jaa, kui keegi veel ei tea, siis autovaba päev on 22. septembril (kella kahest seitsmeni on üritused).
15. september 2005
14. september 2005
Koolist
Kuna mingil põhjusel tahavad nii mõnedki inimesed ilmtingimata koolist rääkida, siis ma otsustasin sellest kirjutada (nii et palun mitte enam kiusata nende küsimustega, eks). Käisin täna herr Ahasega kohtumas. Tulemused on järgmised:
- teema kitsenes, minu projekti teemaks on nüüd TÜ tehnoloogiainstituudi KMH
- pole kindel, et jaanuaris kaitsmist tuleb, seega tuleb lähtuda kuupäevast 17. oktoober (mis omakorda seab pisut kahtluse alla selle aasta pidude normi täitmise selle kuupäevani)
Igal juhul eks näis kuidas ma selle asjaga hakkama saan ja mis sellest kõigest välja tuleb. Hetkel tundub asi (veel) üsna positiivne (v.a. see tähtaeg).
11. september 2005
Puu-, köögi- ja muude viljade teemal
Alõtšapidu oli tõesti tore. Kui kella seitsmeks kedagi peale minu Pille ja Liina juurde tulnud ei olnud, olin ka mina suht kindel, et tuleb vaikne õhtu kolmekesi. Aga ennäe imet, umbes poole tunni pärast hakkas inimesi juurde tulema. Kõige tipuks oli muidugi Mpsi efektne saabumine. Kajuks pidin ma suht varakult lahkuma, sest tuli võtta suund Võru poole. Põhjus lihtne, täna hommikul viidi põllule kartulit võtma. Tegelikult polegi kartulivõtmine nii väga hull töö. Kui ma väiksem olin, siis ei kannatanud ma seda üldse. Aga nüüd on täitsa talutavaks muutunud. Täna oli see talutavam ka selle tõttu, et esiteks ilm oli hea (no jah, viimaste vagude ajal hakkas tglt tibutama) ja teiseks, vennal olid muud asjad ja ta ei saanud tulla (mis tähendas, et oli hulga rahulikum seal põllul olla).
Nende jaoks, kes siinset elukorraldust natuke tunnevad, peaks see asjaolu, et venda Võrus pole, seletama ka seda, miks ma sellisel kellaajal veel netis olen (võimalust tuleb ju ära kasutada). Tegelikult on veel üks põhjus, miks ma veel põhku pole pugenud. Ma nimelt asusin sikutama. Lugusid sikutama. Neile, kes neljapäeval Hoia ja keelat vaatasid, peaks nimi System of a Down ka midagi ütlema. Seal nimelt näidati selle ansambli videot ja mulle hakkas meeldima. Alguses sikutasin selle sama laulu, mida nad seal saates lasid, siis terve selle albumi (nende viimane album, nimega Mezmerize) ja nüüd veel teise albumigi takkaotsa (vähemalt on kiirus natuke paremaks läinud kui alguses, muidu istuks ma siin hommikuni). Vat nii juhtub kui minusugusele kergesti mõjutatavale inimesele näidata head lugu. Niimoodi kasvab minu lemmiklugude arva ka varsti 6 529 427-ni
Peale uute lugude saamise, on tänane päev (kella vaadates tegelikult juba eilne) viljakas olnud ka meeldetulemise koha pealt. Mööks oli see nimi :))) (peaks vist jälle kasutusele võtma, mõnda aega peale selle panemist ta minu meelest täitsa oli kasutusel).
Nende jaoks, kes siinset elukorraldust natuke tunnevad, peaks see asjaolu, et venda Võrus pole, seletama ka seda, miks ma sellisel kellaajal veel netis olen (võimalust tuleb ju ära kasutada). Tegelikult on veel üks põhjus, miks ma veel põhku pole pugenud. Ma nimelt asusin sikutama. Lugusid sikutama. Neile, kes neljapäeval Hoia ja keelat vaatasid, peaks nimi System of a Down ka midagi ütlema. Seal nimelt näidati selle ansambli videot ja mulle hakkas meeldima. Alguses sikutasin selle sama laulu, mida nad seal saates lasid, siis terve selle albumi (nende viimane album, nimega Mezmerize) ja nüüd veel teise albumigi takkaotsa (vähemalt on kiirus natuke paremaks läinud kui alguses, muidu istuks ma siin hommikuni). Vat nii juhtub kui minusugusele kergesti mõjutatavale inimesele näidata head lugu. Niimoodi kasvab minu lemmiklugude arva ka varsti 6 529 427-ni
Peale uute lugude saamise, on tänane päev (kella vaadates tegelikult juba eilne) viljakas olnud ka meeldetulemise koha pealt. Mööks oli see nimi :))) (peaks vist jälle kasutusele võtma, mõnda aega peale selle panemist ta minu meelest täitsa oli kasutusel).
8. september 2005
Meie kambake
Küll lastel on ikka ohtlik ja väsitav elu. Mängisime eile Merikese juures mädamuna. Ma sain päris mitu korda peavigastusi lisaks jalavigastustele ja peale igat jooksmist läks natuke aega hingeldamisele. Kuidas väikesed lapsed küll jaksavad päevast päeva neid jooksumänge mängida??? Igal juhul täna annavad nii mõnedki lihased endast märku, muidu lähekski ju meelest ära, mis lihased mul kõik olemas on. Kõik, kes lõpuni mängisid, said ka endale uue(d) nime(d). Vahepeal domineeris tugevalt j-täht, aga see muutus varsti. Pille jäi ühe nimega, minul ja Merikesel õnnestus kaks nime saada ja Margusel lausa kolm.
Põhjus, miks me Elvas üldse olime, oli see, et Merike tahtis grillida, aga kuidas ikka üksi grillid. Nii vedaski ta endale autotäie rahvast kohale ja hommikul vedas rahva Tartusse tagasi. Mis tähendas seda, et äratus oli kell viis, et Merike kaheksaks tööle jõuaks.
Enne magamaminekut oli väike muusikaline vahepala kui Merike Pillele plaati kirjutas. Kuulsin nii uusi ja huvitavaid laule kui ka tuttavate laulude sõnadest pisut lähemalt.
Põhjus, miks me Elvas üldse olime, oli see, et Merike tahtis grillida, aga kuidas ikka üksi grillid. Nii vedaski ta endale autotäie rahvast kohale ja hommikul vedas rahva Tartusse tagasi. Mis tähendas seda, et äratus oli kell viis, et Merike kaheksaks tööle jõuaks.
Enne magamaminekut oli väike muusikaline vahepala kui Merike Pillele plaati kirjutas. Kuulsin nii uusi ja huvitavaid laule kui ka tuttavate laulude sõnadest pisut lähemalt.
7. september 2005
Tantsulõvi
Eile sai meie tantsukursuste suvevaheaeg läbi, mis tähendab et teisipäeva õhtud on mul nüüd jälle kinni. Peab mainima, et vaatamata sellele, et suvel tantsida ei saanud, olid sammud täitsa hästi meeles. Aga salsa ja samba ei kuulu ikkagi minu lemmikute hulka, palju rohkem meeldib mulle tša-tša või jive. Kuigi viimane on suht väsitav.
6. september 2005
Kui ma oleks...
Kui ma oleks eile Dagö kontserdile läinud, siis ma oleks kindlasti hea kontserdielamuse osaliseks saanud, mis oleks kustutanud selle mälestuse Leigol lällavatest ja trügivatest ebakainetest inimestest Dagö esinemise ajal. Sadamateatris ei oleks üleliia palju rahvast olnud ja ruumi oleks olnud piisavalt. Kuigi käimiskoridor oleks vaheldumisi minu ette ja taha ikkagi tekkinud.
Oleks olnud hea vaadata ja kuulata kuidas eri lugude ajal erinevad pillimehed soolot mängisid. Ja Saatpalu jutud laulude vahel oleks ka meeldinud. Üleüldse oleks positiivne elamus olnud.
Ülejäänud osa kontserdist ei oleks ma viitsinud kuulama jääda, sest ma oleks sinna läinud Dagö pärast ja peale nende esinemist oleks ma koju läinud.
Oleks olnud hea vaadata ja kuulata kuidas eri lugude ajal erinevad pillimehed soolot mängisid. Ja Saatpalu jutud laulude vahel oleks ka meeldinud. Üleüldse oleks positiivne elamus olnud.
Ülejäänud osa kontserdist ei oleks ma viitsinud kuulama jääda, sest ma oleks sinna läinud Dagö pärast ja peale nende esinemist oleks ma koju läinud.
1. september 2005
Rahu, ainult rahu*
Nii, Pille tahtis mu raskest elust ükspäev kuulda, no olgu, ma siis hädaldan natuke. Teedevalitsuse onu on vist võtnud eesmärgiks mind kiusata. kõigepealt on ta kategooriliselt vastu asjale, mis apsoluutselt ei peaks ühtegi liiklejat ega kedagi häirima (ei meie ei taha sinna teekaitsevööndisse mitte midagi lubada) ja siis ta mõtleb ümber ja lubab. Ühe päeva jooksul kusjuures. Aja siis sellistega asju.
Eile töölt koju minnes sain hea fiilingu. Vurasin oma veloga üle Sõpruse silla kodu poole ja kuna kell oli ilmselt viiele lähenemas, oli seal palju autosid. Nii palju, et ma kimasin neist kõigist mööda :) Nii mõnus tunne oli. Kahjurõõm pidi ike ju see kõikse suurem rõõm olema :P
A õhtul peale Monki sai jälle üle pika aja Baari-Pireti näha. Seekord oli tal üks lisand juures. Selline bareti moodi müts. Esialgu tundus see vaatepilt suht naljakas, aga hiljem tuli tõdeda, et see tegelikult täitsa sobis talle. Õnnelikud inimesed, kellele mütsid sobivad. Minule tõi see mütsu nats nostalgilisi mälestusi, sest kodutütardel oli sama tegumoe ja värviga müts, ainult et seal oli kaks triipu ja kollane tutt ka peal. Aga tore oli jälle üle pika aja Illekas olla :) Peale minu oli seal Piretile kaasa elamas veel Pille, Kairi ja Hedi (saabumise järjekorras). Kairil tekkis mingil hetkel sügav matemaatiline arutelu ühe noormehega, see oli päris huvitav. Ja tänu Kairile saime ka teada, kuidas tuleb rääkida neuronitest, põhiline on õiged žestid.
Avamise puhul olid baariletil taldriku sees alõtšad. Kui Piretil õnnestub meile neid veel saata, siis tuleb Vaksalis millalgi suur alõtša-pidu. Aga mitte enne järgmist teisipäeva.
Ja Murjamil on saladus. Tegelikult salaplaan. Kunagi tuleb välja ;)
* ülemaailmne rahupäev ju :)
Eile töölt koju minnes sain hea fiilingu. Vurasin oma veloga üle Sõpruse silla kodu poole ja kuna kell oli ilmselt viiele lähenemas, oli seal palju autosid. Nii palju, et ma kimasin neist kõigist mööda :) Nii mõnus tunne oli. Kahjurõõm pidi ike ju see kõikse suurem rõõm olema :P
A õhtul peale Monki sai jälle üle pika aja Baari-Pireti näha. Seekord oli tal üks lisand juures. Selline bareti moodi müts. Esialgu tundus see vaatepilt suht naljakas, aga hiljem tuli tõdeda, et see tegelikult täitsa sobis talle. Õnnelikud inimesed, kellele mütsid sobivad. Minule tõi see mütsu nats nostalgilisi mälestusi, sest kodutütardel oli sama tegumoe ja värviga müts, ainult et seal oli kaks triipu ja kollane tutt ka peal. Aga tore oli jälle üle pika aja Illekas olla :) Peale minu oli seal Piretile kaasa elamas veel Pille, Kairi ja Hedi (saabumise järjekorras). Kairil tekkis mingil hetkel sügav matemaatiline arutelu ühe noormehega, see oli päris huvitav. Ja tänu Kairile saime ka teada, kuidas tuleb rääkida neuronitest, põhiline on õiged žestid.
Avamise puhul olid baariletil taldriku sees alõtšad. Kui Piretil õnnestub meile neid veel saata, siis tuleb Vaksalis millalgi suur alõtša-pidu. Aga mitte enne järgmist teisipäeva.
Ja Murjamil on saladus. Tegelikult salaplaan. Kunagi tuleb välja ;)
* ülemaailmne rahupäev ju :)
29. august 2005
Mitmel teemal
Nagu mõned juba teavad, sai reedel Eriku (alias sebra :p) sünnipäeva tähistatud. Lõbus oli. Nii bowlingus kui ka piljardis avaldus minu ebastabiilsus - kas kõik või mitte midagi (no ok, vahepeal tuli ka keskmisi tulemusi). Ja mis värk on ikkagi meestel spordiga??? Nii kui mingi spordivõistlus telekast tuleb, on nad teleka ette naelutatud. Ei tea kas see on seotud kuidagi õllejoomisega? (ainus meesterahvas, keda ma tean, keda sport ei huvita, ei joo õlut ka...)
Mind hakkas huvitama, et palju sel aastal üldse matkapäevikut kirjutab? Eelmine aasta oli neid küll tore pärast lugeda, loodan et see kordub ka sel aastal. Kui kedagi huvitab, siis minu oma on valmis (Merikese hinnang sellele - põhjalik).
Ja pühapäeval sain valusa õppetunni - jänest ei saa usaldada. Olin jätnud ta nädalavahetuseks lahti (ise käisin Võrus laup-pühap) nagu mitmeid kordi varemgi, kui tagasi jõudsin ujus külmkapi ümber. Alguses kahtlustasin, et korgid on jälle väljas, siis aga märkasin, et see pagana loom on külmkapi juhtme läbi närinud. Niipalju siis korralikust jänesest, kes pahandust ei tee....
Õhtul juhtusin muide head filmi vaatama. Pealkiri oli My Big Fat Greek Wedding. Naljakas oli ja õpetlik ka. Õpetas seda, et vaatamata kõigile miinustele on hea, kui on pere, kes sind alati toetab, samas nii mõnegi stseeni ajal oli mul hea meel, et mul 27-t nõbu pole... Ja miks on alati (vähemalt filmides) nii, et isad on need, kes midagi ei taipa ja emad mõistavad???
Mind hakkas huvitama, et palju sel aastal üldse matkapäevikut kirjutab? Eelmine aasta oli neid küll tore pärast lugeda, loodan et see kordub ka sel aastal. Kui kedagi huvitab, siis minu oma on valmis (Merikese hinnang sellele - põhjalik).
Ja pühapäeval sain valusa õppetunni - jänest ei saa usaldada. Olin jätnud ta nädalavahetuseks lahti (ise käisin Võrus laup-pühap) nagu mitmeid kordi varemgi, kui tagasi jõudsin ujus külmkapi ümber. Alguses kahtlustasin, et korgid on jälle väljas, siis aga märkasin, et see pagana loom on külmkapi juhtme läbi närinud. Niipalju siis korralikust jänesest, kes pahandust ei tee....
Õhtul juhtusin muide head filmi vaatama. Pealkiri oli My Big Fat Greek Wedding. Naljakas oli ja õpetlik ka. Õpetas seda, et vaatamata kõigile miinustele on hea, kui on pere, kes sind alati toetab, samas nii mõnegi stseeni ajal oli mul hea meel, et mul 27-t nõbu pole... Ja miks on alati (vähemalt filmides) nii, et isad on need, kes midagi ei taipa ja emad mõistavad???
22. august 2005
Heast kontserdist
Et siis reedel käisin Tätte ja Matvere kontserdil. Kuigi me jõudsime minu meelest piisavalt vara sinna Pühajärve laululavale, olid kõik pingid rahvast täis (rääkimata teeäärtest, mis olid autosid täis). Seega ei jäänud meil muud üle kui istuda maha. Ega muidu polekski selles midagi erilist olnud, aga seal pole ju mitte tasane maa vaid selline tore nõlvake. Palja maa peale nagu istuda ei tahtnud, mistõttu ma tirisin välja keebi, mis mul igaks juhuks kaasas oli (see oli see Kuressaare säästukast ostetud punane keep). Jagasime siis Merikesega sõbralikult keepi, aga kahjuks on keebid tehtud materjalist, mis on libe ja nii me siis libisesime seal vaikselt. Päris alla me ikka ei libisenud, sest me kohendasime oma istumisalust ka aeg-ajalt. Aga minu istumiskonstruktsioonid väsisid küll jubedalt ära. Polnud ju eriti asendeid ka valida, pidi jägima, et toetuspind oleks, muidu oleks varsti eesistujatele selga vajunud. Ja tuleb välja, et nii minul kui Merikesel on mingi huvitav omadus sattuda sinna, kuhu tekib liikumiskoridor. Või on see vastupidi, et liikumiskoridor tekib meie ette või taha. Igal juhul väga müstiline nähtus, mille põhjused tuleks välja selgitada ja elimineerida. Muidu mul tekib jälle kusagil kontserdil või muul massiüritusel olles tahtmine inimestele jalga hakata ette panema lihtsalt sellepärast, et mulle käib närvidele kui nad kogu aeg mu näo ees siiberdavad.
Natuke siis kontserdist endast ka. Mulle meeldis. Ka need jutud, mis nad vahepeal rääkisid, olgugi, et mingi 85% neist olin ma juba eelmise kontserdi ajal kuulnud. Mind see ei häirinud väga, sest neid oli ikkagi tore kuulata. Palju rohkem häirisid mind need kaks tibi, kes meist tagapool mokalaata pidasid. Mitu korda oli mu kannatus katkemas, aga just sel hetkel jäid nad hetkeks vait või hakkas üks neist laulu kaasa laulma. Kurjast pilgust nende suunas polnud ka abi, sest nad vaatasid ainult üksteise poole. Lõpuks läksid nad üldse minema ja ma ei pidanudki kurja tädi mängima.
Kontsert ise kestis kusjuures üllatavalt kaua. Muidu oleks see ju väga tore olnud, et neid tervelt 2,5 tundi kuulata sai, aga see istumine polnud seal mugav nagu eelpool mainitud sai ja väike igatsus pehmete autoistmete järgi tuli. Ideaalne oleks olnud seda kontserti pehme istme peal istudes kuulata, aga noh, kõik ei saagi täiuslik olla. Tegelikult polegi vist mingi asi täiuslik, aga see selleks.
Ah jaa, see ei puuduta nüüd küll kontserti, aga kui keegi tahab teada, kus on pöialposte suvekorter, siis ma võin rääkida.
Natuke siis kontserdist endast ka. Mulle meeldis. Ka need jutud, mis nad vahepeal rääkisid, olgugi, et mingi 85% neist olin ma juba eelmise kontserdi ajal kuulnud. Mind see ei häirinud väga, sest neid oli ikkagi tore kuulata. Palju rohkem häirisid mind need kaks tibi, kes meist tagapool mokalaata pidasid. Mitu korda oli mu kannatus katkemas, aga just sel hetkel jäid nad hetkeks vait või hakkas üks neist laulu kaasa laulma. Kurjast pilgust nende suunas polnud ka abi, sest nad vaatasid ainult üksteise poole. Lõpuks läksid nad üldse minema ja ma ei pidanudki kurja tädi mängima.
Kontsert ise kestis kusjuures üllatavalt kaua. Muidu oleks see ju väga tore olnud, et neid tervelt 2,5 tundi kuulata sai, aga see istumine polnud seal mugav nagu eelpool mainitud sai ja väike igatsus pehmete autoistmete järgi tuli. Ideaalne oleks olnud seda kontserti pehme istme peal istudes kuulata, aga noh, kõik ei saagi täiuslik olla. Tegelikult polegi vist mingi asi täiuslik, aga see selleks.
Ah jaa, see ei puuduta nüüd küll kontserti, aga kui keegi tahab teada, kus on pöialposte suvekorter, siis ma võin rääkida.
19. august 2005
Kolm korda võite arvata, kus ma eile käisin...
Te vist ei arva ära. Ma käisin Meie Mehe kontserdil :P Miks? Lihtsalt sellepärast, et ma sain tasuta piletid (selliseid asju tuleb ette kui korterinaaber Elmari raadios töötab). Kutsusin sõbranna kaasa ja läksime.
Alustuseks kõndisime mööda letist, kus müüdi Meie Mehe nänni. Noh plaadid ja T-särgid on tavaline asi, aga seal olid müügil ka punased stringid, millele oli valge niidiga Meie Mees peale tikitud. Ma kujutan ette, et teismeliste fännide seas võib see päris minev kaup olla. Igal juhul oli seal palju noori ja umbes teist samapalju selliseid keskealisi. Meiesuguseid nagu ei olnud. Ühtegi tuttavat ka ei olnud (huvitav küll miks :P).
Esialgu tuli lavale Hellad Velled, mis koosnes ühest parajalt paksust onust ja kahest kõhnemast onust, kes pilli mängisid. Igav oli. Ainus laul mille viisi ma ära tundsin, oli see kunagine hitt Dragostea Tin Dei, millele nad eestikeelsed sõnad olid teinud, refrään oli midagi seesugust, et kallan vanni kuuma vee (mul tekkis küsimus, et miks peaks keegi vett vanni kallama, kas see mitte tavaliselt kraanist ei tule???). Igal juhul läksid nad viimaks minema ja siis tuli korraks lavale selline huvitav koosseis nagu Kultivaator, mis tegelikult kujutas endast Meie Meest, kellel olid seljas mulgi kuued ja muu selline kraam ja nad mängisid kitarri, viiulit, kontrabassi jms, ühesõnaga asja ideeks oli näidata rikkumatut eesti muusikat. Igal juhul see mulle täitsa meeldis. Nad esitasid selliseid rahvaviise nagu Ütle miks ja Lõbus maja. Peale seda tuli lavale Nexus. Ja kolm meesterahvast, kes olid nende pillimehed (sõbranna teadis rääkida, et nad teevad nüüd rokki). Kuna ma ei olnud päris lava ees (ülla-ülla) ja mul prille ka kaasas ei olnud, ei saa ma päris kindel olla, aga üks nende kidramees oli väga selle tüübi moodi, kes meil Hansapäevadel helimees oli, see lahkema olemisega neist (seda, kes mulle korra peale käratas, nägin ma Haapsalus Genialistide esinemise ajal). Aeg-ajalt oli isegi päris hea sound, kui ainult see tibide laul poleks asja ära rikkunud. Need kaks kõhnemat tibi väänlesid irmsasti seal lava peal, ilmselt üritasid kompenseerida seda, et nende laul kõlas rohkem hiire piuksumisena.
Lõpuks siis tuli peaesineja ka lavale. Alustasid selle rekkamehe lauluga, aga Maarja aset täitis see ainus häälega neiu sealt Nexusest. Loomulikult ei anna taset võrreldagi, aga noh, ajas asja ära. Ja selle sain ka teada, kes seda Juanita häält teeb - see on see hallide juustega onu, kuigi mul tekkis küll kahtlus, kas ta ikka õige mees on, nii kile hääl.... Vrõnn da da laulu lauldi ka. Sellel on päris tabavad sõnad ja tantsutüdrukute liikumine ja riietus läks asjaga hästi kokku.
Aga meie hakkasime järjest rohkem haigutama. Kell oli ju palju ka, tööinimeste värk. Seega otsustasime ära minna. Aia taga oli hunnik inimesi, kes kontserti kuulasid. See kostis tglt päris kaugele. Zeppelini juures kuulsime ilusti, kuidas nad Moskvat laulsid. Eedeni juurde kostus ka. Siis kui ma majade vahele jõudsin, hakkas ilutulestik (ma küll ei näinud, aga kuulsin).
Vot selline lugu siis. Aga täna lähen ma Otepääle Tättet ja Matveret kuulama.
Alustuseks kõndisime mööda letist, kus müüdi Meie Mehe nänni. Noh plaadid ja T-särgid on tavaline asi, aga seal olid müügil ka punased stringid, millele oli valge niidiga Meie Mees peale tikitud. Ma kujutan ette, et teismeliste fännide seas võib see päris minev kaup olla. Igal juhul oli seal palju noori ja umbes teist samapalju selliseid keskealisi. Meiesuguseid nagu ei olnud. Ühtegi tuttavat ka ei olnud (huvitav küll miks :P).
Esialgu tuli lavale Hellad Velled, mis koosnes ühest parajalt paksust onust ja kahest kõhnemast onust, kes pilli mängisid. Igav oli. Ainus laul mille viisi ma ära tundsin, oli see kunagine hitt Dragostea Tin Dei, millele nad eestikeelsed sõnad olid teinud, refrään oli midagi seesugust, et kallan vanni kuuma vee (mul tekkis küsimus, et miks peaks keegi vett vanni kallama, kas see mitte tavaliselt kraanist ei tule???). Igal juhul läksid nad viimaks minema ja siis tuli korraks lavale selline huvitav koosseis nagu Kultivaator, mis tegelikult kujutas endast Meie Meest, kellel olid seljas mulgi kuued ja muu selline kraam ja nad mängisid kitarri, viiulit, kontrabassi jms, ühesõnaga asja ideeks oli näidata rikkumatut eesti muusikat. Igal juhul see mulle täitsa meeldis. Nad esitasid selliseid rahvaviise nagu Ütle miks ja Lõbus maja. Peale seda tuli lavale Nexus. Ja kolm meesterahvast, kes olid nende pillimehed (sõbranna teadis rääkida, et nad teevad nüüd rokki). Kuna ma ei olnud päris lava ees (ülla-ülla) ja mul prille ka kaasas ei olnud, ei saa ma päris kindel olla, aga üks nende kidramees oli väga selle tüübi moodi, kes meil Hansapäevadel helimees oli, see lahkema olemisega neist (seda, kes mulle korra peale käratas, nägin ma Haapsalus Genialistide esinemise ajal). Aeg-ajalt oli isegi päris hea sound, kui ainult see tibide laul poleks asja ära rikkunud. Need kaks kõhnemat tibi väänlesid irmsasti seal lava peal, ilmselt üritasid kompenseerida seda, et nende laul kõlas rohkem hiire piuksumisena.
Lõpuks siis tuli peaesineja ka lavale. Alustasid selle rekkamehe lauluga, aga Maarja aset täitis see ainus häälega neiu sealt Nexusest. Loomulikult ei anna taset võrreldagi, aga noh, ajas asja ära. Ja selle sain ka teada, kes seda Juanita häält teeb - see on see hallide juustega onu, kuigi mul tekkis küll kahtlus, kas ta ikka õige mees on, nii kile hääl.... Vrõnn da da laulu lauldi ka. Sellel on päris tabavad sõnad ja tantsutüdrukute liikumine ja riietus läks asjaga hästi kokku.
Aga meie hakkasime järjest rohkem haigutama. Kell oli ju palju ka, tööinimeste värk. Seega otsustasime ära minna. Aia taga oli hunnik inimesi, kes kontserti kuulasid. See kostis tglt päris kaugele. Zeppelini juures kuulsime ilusti, kuidas nad Moskvat laulsid. Eedeni juurde kostus ka. Siis kui ma majade vahele jõudsin, hakkas ilutulestik (ma küll ei näinud, aga kuulsin).
Vot selline lugu siis. Aga täna lähen ma Otepääle Tättet ja Matveret kuulama.
15. august 2005
Tagasitulekust
Laupäeval hakkasin siis Saaremaalt mandri poole vurama. Kuna ma ei viitsinud vara üles tõusta ja asjade kokku saamisega läks ka aega, siis vaatasin, et no kolmese praami peale peaks ilusti jõudma. Väike peatus Liival ja mingi 14.40 või midagi sinnakanti olin ma Kuivastu sadamas. Järjekord aga ulatus kassadest väljapoole. Nii, Piret ütles, et Viire peale mahub siis ka ära kui saba kassadest väljapoole on, loodame siis Viiret (esimene kord vist kui ma Viiret tahtsin). Tükk aega ei liikunud asi üldse, lõpuks jõudsin kassani, ostsin pileti ja vurasin praami poole. Vanamees, kes enne mind oli viibati peale. Mina seisan ja ootan seal rambi juures ja näen kuidas ramp nina all suletakse.....oi ma olin vihane....ikka väga vihane. Oleks mulle tol hetkel labidas antud, oleks hakanud kohe koos Merikesega püsiühendust rajama. Järgmine praam pidi ju alles kell viis minema. Jälle kaks tundi oodata. Üksi. Aga mis mul siis ikka muud teha oli, panin aga maki mängima ja üritasin muusikat nautida.
Kui kell oli umbes veerand viis hakkas sadamas seisva Regula juures mingi liikumine. Algatuseks lasti sealt korstnast himsat musta tossu välja (kole vaatepilt ühe kktehnoloogi jaoks) ja mõne aja pärast jooksis sealt välja onu, kes hakkas pileteid kontrollima. Huvitav oli see, et ei laustanud ta teps mitte bronni reast. No sain praami peale siis, seal käis mingi ilge kopsimine, ühed kahtlesid, kas see praam üldse teisele poole välja jõuab. Kell hakkas alles poolele lähenema, seega olin arvestanud sellega, et nüüd vahin tükk aega praamis. Läksin siis päikesetekile ja nägin, et bronni rida polnud üldse liikunud, teised autod olid peale võetud ja parajasti suletakse luuki. See oli meeldiv. Natuke enne viit olin Virtsus, tee peal sõitsime veel Viirest mööda (seda lootsikut ei salli ma nüüd kohe silmaotsaski). Väike kurgiraksu-peatus Elvas ja kell üheksa olin juba Annelinnas.
Seega siis natuke rohkem kui aasta peale lubade saamist olen sõitnud Saaremaale ja tagasi.
Kui kell oli umbes veerand viis hakkas sadamas seisva Regula juures mingi liikumine. Algatuseks lasti sealt korstnast himsat musta tossu välja (kole vaatepilt ühe kktehnoloogi jaoks) ja mõne aja pärast jooksis sealt välja onu, kes hakkas pileteid kontrollima. Huvitav oli see, et ei laustanud ta teps mitte bronni reast. No sain praami peale siis, seal käis mingi ilge kopsimine, ühed kahtlesid, kas see praam üldse teisele poole välja jõuab. Kell hakkas alles poolele lähenema, seega olin arvestanud sellega, et nüüd vahin tükk aega praamis. Läksin siis päikesetekile ja nägin, et bronni rida polnud üldse liikunud, teised autod olid peale võetud ja parajasti suletakse luuki. See oli meeldiv. Natuke enne viit olin Virtsus, tee peal sõitsime veel Viirest mööda (seda lootsikut ei salli ma nüüd kohe silmaotsaski). Väike kurgiraksu-peatus Elvas ja kell üheksa olin juba Annelinnas.
Seega siis natuke rohkem kui aasta peale lubade saamist olen sõitnud Saaremaale ja tagasi.
12. august 2005
Puhkusest
Natuke siis sellest, kuidas mina oma puhkust veedan. Rattamatkast ei hakka ma hetkel kirjutama, sest te kas teate, kuidas seal oli, loete seda kunagi mu matkakirjeldusest või siis polegi vaja teada.
Esmaspäeva pealelõunast alates redutan siis mina siin Kuressaares vaheldumisi Aia 18 ja Aia 23 majas põhiliselt (kes veel ei tea, siis ühes elavad mu vanaema ja vanaisa, teises tädi oma perega). Ja mida ma siis teinud siin olen ka... eee kui aus olla siis ei midagi erilist. Lebotanud. Täiega. Rannailma pole nagu olnud (kui üks hommik oli, siis peale lõunat hakkas sadama). Seega loen ajalehti/ajakirju või vaatan telekat (Garfieldi multika vaatasin ära, polnudki kõige hullem) või mängin solitaire'i või lahendan sudokut vanadest slõhtulehtedest. Nüüd saan muidugi netis ka kolada, sest tädil tuli nett tagasi (selleks oli vaja teises majas vaid juhe korra välja tõmmata ja tagasi panna, aga ikka kulus selleks kolm päeva). Paar korda olen Pillet ka kiusanud. Mängisime Heroes of Might and Magicut. Me võitsime, sinine ja roheline loss said vallutatud :) Ah jaa, pildid lasin ka ära ilmutada (on ikka vereimejad küll, nad tahtsid 4!!! krooni pildi eest, õnneks leidsin ühe koha kus 3.60 oli). Paar pilti on ekstra head, teised on lihtsalt toredad. Vot nii. Aga homme tulen mandrile tagasi ja esmaspäevast olen jälle asjalik... või midagi sinnapoole :p
Esmaspäeva pealelõunast alates redutan siis mina siin Kuressaares vaheldumisi Aia 18 ja Aia 23 majas põhiliselt (kes veel ei tea, siis ühes elavad mu vanaema ja vanaisa, teises tädi oma perega). Ja mida ma siis teinud siin olen ka... eee kui aus olla siis ei midagi erilist. Lebotanud. Täiega. Rannailma pole nagu olnud (kui üks hommik oli, siis peale lõunat hakkas sadama). Seega loen ajalehti/ajakirju või vaatan telekat (Garfieldi multika vaatasin ära, polnudki kõige hullem) või mängin solitaire'i või lahendan sudokut vanadest slõhtulehtedest. Nüüd saan muidugi netis ka kolada, sest tädil tuli nett tagasi (selleks oli vaja teises majas vaid juhe korra välja tõmmata ja tagasi panna, aga ikka kulus selleks kolm päeva). Paar korda olen Pillet ka kiusanud. Mängisime Heroes of Might and Magicut. Me võitsime, sinine ja roheline loss said vallutatud :) Ah jaa, pildid lasin ka ära ilmutada (on ikka vereimejad küll, nad tahtsid 4!!! krooni pildi eest, õnneks leidsin ühe koha kus 3.60 oli). Paar pilti on ekstra head, teised on lihtsalt toredad. Vot nii. Aga homme tulen mandrile tagasi ja esmaspäevast olen jälle asjalik... või midagi sinnapoole :p
3. august 2005
mõelege ise sellele pealkiri kui tahate
Eile oli selline tegus õhtu, et kell neli tuli siis ette võtta järjekordne visiit oma hambaarsti juurde. Kuna ma olen selline madala valulävega, siis lasin ikkagi tuimestuse ka panna, kuigi ma teadsin, et see püsib veel mitu tundi pärast arsti juurest ära tulekut. Umbes viie ajal sain selt tulema terve suuga ja nii mõnegi saja krooni võrra vaesemana.
Kell seitse algas Jaama 14 hoovis Hulkur Rasmuse etendus. Ega ma muidu poleks läinud, aga sõbranna sai tasuta pääsme ja kutsus mind ka kaasa. Päris hea oli. Seda oli natuke kaasajastatud, väike räpp ja röövel, kes rääkis nagu rullnokk. Etenduse vaheajal läks mul kõht hirmus tühjaks, sest ma polnud kodus söönud. Ostsin sealt siis endale süüa ja kuigi see söömisprotsess oli vääga vaevaline tänu sellele, et vasak pool alalõuast ja pool keelt tuimad olid. Aga see aitas natuke kaasa ilmselt tuimestuse üleminekule, sest etenduse lõpuks oli asi juba enam-vähem normaalne.
Aga nüüd varsti panen Saaremaa poole ajama :)
Kell seitse algas Jaama 14 hoovis Hulkur Rasmuse etendus. Ega ma muidu poleks läinud, aga sõbranna sai tasuta pääsme ja kutsus mind ka kaasa. Päris hea oli. Seda oli natuke kaasajastatud, väike räpp ja röövel, kes rääkis nagu rullnokk. Etenduse vaheajal läks mul kõht hirmus tühjaks, sest ma polnud kodus söönud. Ostsin sealt siis endale süüa ja kuigi see söömisprotsess oli vääga vaevaline tänu sellele, et vasak pool alalõuast ja pool keelt tuimad olid. Aga see aitas natuke kaasa ilmselt tuimestuse üleminekule, sest etenduse lõpuks oli asi juba enam-vähem normaalne.
Aga nüüd varsti panen Saaremaa poole ajama :)
2. august 2005
Maamõõtja elust
Oli mind sellega juba tükk aega ähvardatud ja eile sai see siis lõpuks teoks - läksin välja maad mõõtma (tglt kui päris aus olla käis põhiliselt gaasitrassi mõõtmine, aga see selleks). Eilsesse päeva sobis see hästi, sest ma olin terve päeva maha lebotanud ja siis kui tööpäev tglt läbi oleks pidanud saama, sai lõpuks ka nats asjalik oldud. Mina olin see, kes vaia hoidis, mis tähendas, et ma pidin seisma ja seda toigast ilusti otse hoidma ja prisma õigesse suunda keerama. Polnud eriti raske, kuigi natuke raskendas seda minu käte värisemine. Ja just siis kui tuli 10 sek asja kenasti paigal hoida, tulid igasugu putukad mulle käe peale ronima ja kõditama. Sadistid! Umbes 2,5 tundi läks kokku aega sellega. Kokku sai 56 korda vaia paigal hoida.
Täna hommikul läksime teise kohta mõõtma. Minu õnneks läksime ikka kaheksast mitte kella viiest nagu Erik aeg-ajalt Margusega mõõtmas käib. Nüüd oli mul juba enam-vähem teada, mida teha tuleb. Selle võrra oli asi lihtsam. Natuke uurisin seda aparaati ka (Geodimeter, kui see nimi kellelegi midagi ütleb), aga jäin siiski vaiahoidmise juurde. Selgus ka, et 8. kanal millel meie raadiosaatjad on, on väga populaarne, mingi A-kat sõiduõpetaja jagas oma õpilasele käsklusi sellelt kanalilt. Päris naljakas oli kui aeg-ajalt kostus, et "pööra paremale" või "mine rohkem vasakule" :P
Nüüd pusin eile mõõdetud punktide põhjal kaarti teha.
Täna hommikul läksime teise kohta mõõtma. Minu õnneks läksime ikka kaheksast mitte kella viiest nagu Erik aeg-ajalt Margusega mõõtmas käib. Nüüd oli mul juba enam-vähem teada, mida teha tuleb. Selle võrra oli asi lihtsam. Natuke uurisin seda aparaati ka (Geodimeter, kui see nimi kellelegi midagi ütleb), aga jäin siiski vaiahoidmise juurde. Selgus ka, et 8. kanal millel meie raadiosaatjad on, on väga populaarne, mingi A-kat sõiduõpetaja jagas oma õpilasele käsklusi sellelt kanalilt. Päris naljakas oli kui aeg-ajalt kostus, et "pööra paremale" või "mine rohkem vasakule" :P
Nüüd pusin eile mõõdetud punktide põhjal kaarti teha.
1. august 2005
Lubadused täidetud :)
Nädalavahetusel sai täidetud ka teine uusaasta lubadus - käisin Haapsalus ära. Ja mida ma siis seal nägin: igasuguseid inimesi, igasuguseid autosid (mõnesse ronisin sisse ka ja seda sõna otseses mõttes), merd, palju lahedaid tsikleid (ikka korralikke choppereid), Leningrad Cowboysid (neid tglt kuulsin rohkem kui nägin), kiirendusvõistlust (reeglid olid nii segased, et mina küll pihta ei saanud).
Linn ise oli armas, mulle meeldis. Lähen hea meelega teinegi kord. Ainult nats kaugel on. Sinna sõit võttis meeletult kaua. Loomulikult oli ka peatusi suht tihedalt minnes. Tagasi sai õnneks kiiremini.
Reedel Pärnust läbi sõites nägime seda ka, mis juhtub kui jalakäijad astuvad hooga teele sebra kõrval ja ei veendu selles, et lähenev auto neid näeb. Igal juhul need vaesed sakslased ei näinud neid. Ja ma ei imesta. Kui meie sellele kohale lähenesime, ei näinud mina ka mitte tuhkagi, sest päike paistis otse silma.
Ühest tundsin ma küll nädalavahetusel puudust - öörahust. Küll lasti seal autodel jaurata, küll jageleti omavahel, küll lasti valjusti muusikat, ühesõnaga magamisest öösel suurt miskit välja ei tulnud. Seetõttu tuli teha päevaseid uinakuid, et üldse jõuaks olla.
Linn ise oli armas, mulle meeldis. Lähen hea meelega teinegi kord. Ainult nats kaugel on. Sinna sõit võttis meeletult kaua. Loomulikult oli ka peatusi suht tihedalt minnes. Tagasi sai õnneks kiiremini.
Reedel Pärnust läbi sõites nägime seda ka, mis juhtub kui jalakäijad astuvad hooga teele sebra kõrval ja ei veendu selles, et lähenev auto neid näeb. Igal juhul need vaesed sakslased ei näinud neid. Ja ma ei imesta. Kui meie sellele kohale lähenesime, ei näinud mina ka mitte tuhkagi, sest päike paistis otse silma.
Ühest tundsin ma küll nädalavahetusel puudust - öörahust. Küll lasti seal autodel jaurata, küll jageleti omavahel, küll lasti valjusti muusikat, ühesõnaga magamisest öösel suurt miskit välja ei tulnud. Seetõttu tuli teha päevaseid uinakuid, et üldse jõuaks olla.
18. juuli 2005
Käisin, nägin, naersin
Käisin siis eile kinos ja nägin ära filmi "Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas". Päris naljakas oli. Juhtusin kodus enne Nädalast selle filmi kohta lugema, seega teadsin pisut asjast. Need, kes raamatut lugenud on, teavad kindlasti kogu lugu, see pidi vist üsna sarnane olema, kuigi osasid asju olla muudetud (vähemalt nii ma lugesin artiklist). Eks ma üritan selle raamtu ise ka millalgi läbi lugeda. Ja järgmine film pidi ka varsti tulema, filmi lõpp lubas ka seda aimata.
Üks päris lahe asi, mis seal filmis oli, oli see relv, mis pani sind nägema asja teise inimese seisukohast. Eriti hea oli see kui Marvin sellega Vogonite pihta lasi. Samas selline asi oleks väga kasulik - poleks enam vaja halada kuidas mehed naisi ei mõista, lased lihtsalt mehe pihta ja ta näeb kohe asja sinu seisukohast. Ja sõjad oleksid ka siis väga lühikesed või ei saaks neid üldse tekkida, sest iga hetk on võimalik panna vastast nägema asju nii nagu sina neid näed.
So long and thanks for all the fish!
Üks päris lahe asi, mis seal filmis oli, oli see relv, mis pani sind nägema asja teise inimese seisukohast. Eriti hea oli see kui Marvin sellega Vogonite pihta lasi. Samas selline asi oleks väga kasulik - poleks enam vaja halada kuidas mehed naisi ei mõista, lased lihtsalt mehe pihta ja ta näeb kohe asja sinu seisukohast. Ja sõjad oleksid ka siis väga lühikesed või ei saaks neid üldse tekkida, sest iga hetk on võimalik panna vastast nägema asju nii nagu sina neid näed.
So long and thanks for all the fish!
13. juuli 2005
Tööpostilt
Kui kellelgi on tekkinud küsimus, et miks need ilmad nii palavad peavad olema, siis mina tean vastust - see on sellepärast, et mina tööl olen. Kui mul poleks mingeid kohustusi ja ma võiks vabalt rannas vedeleda, siis oleks ilmad kindlasti vihmased ja külmad. Raudne laks. Igatahes nüüd ma siin võitlen siis ülessulamisega. Esmaspäev oli kõige hullem. Ma kartsin tõesti, et tööpäeva lõpuks on ainult üks loiguke järel selle koha peal, kus ma istun. Õhk ei liikunud absoluutselt ja nagu ikka kivimaja viimasel korrusel, kütab ka siin meeletult. Õnneks oli ülemus ise ka tol päeval siin. Ka temal oli palav. Lõpuks ta leidis, et peaks vist ventilaatori ostma. Ja järgmisel päeval tööle tulles oligi ventilaator olemas. Nüüd on meil vähemalt õhku :) Aga see tool, mille peal ma istun, on tõeline nuhtlus. Mingi kunstnaha moodi asi on siia peale pandud ja ta ajab mu jalad nii higistama, et mul praegugi kleidisaba märg. Nõme!
Aga Kätlin igal juhul asus meil siin keskkonnajuhtimissüsteemi ellu viima. Tekitas joogitaarale eraldi prügikasti ja pani seina peale paberi, kus on kirjas, mida sinna panna tohib ja mida mitte :) Ühte prügikasti on veel vaja, siis saab olme ja vanapaberi ka eraldi panna. Paberit me tglt üritame juba säästlikult kasutada - printimisel nässuläinud paberit kasutame teistkordselt.
Ahjaa, eilsest aastapäeva tähistamisest ka natuke. Meid oli küll vähe seal aga ikkagi oli tore. Läbivaks teemaks said kaaluprobleemid, kuna nurgas oli kaal ja me tegime selle vea, et astusime sinna peale. Mina tegelikult ei kurda. Ma olen oma optimaalkaalu saavutanud. Nüüd peaks vaatama, et enam juurde ei võtaks. Mõni inimene aga halas terve õhtu selle üle kui palju ta nüüd kaalub. Siit moraal - ei maksa ikka nii kergemeelselt kaalule ronida.
Nodzu filmi vaatasime ka. Kohati oli päris naljakas, aga noh, ta ikka veits lastekas. Veider oli see, et kasseti laguses oli sellesama filmi treiler...
Aga Kätlin igal juhul asus meil siin keskkonnajuhtimissüsteemi ellu viima. Tekitas joogitaarale eraldi prügikasti ja pani seina peale paberi, kus on kirjas, mida sinna panna tohib ja mida mitte :) Ühte prügikasti on veel vaja, siis saab olme ja vanapaberi ka eraldi panna. Paberit me tglt üritame juba säästlikult kasutada - printimisel nässuläinud paberit kasutame teistkordselt.
Ahjaa, eilsest aastapäeva tähistamisest ka natuke. Meid oli küll vähe seal aga ikkagi oli tore. Läbivaks teemaks said kaaluprobleemid, kuna nurgas oli kaal ja me tegime selle vea, et astusime sinna peale. Mina tegelikult ei kurda. Ma olen oma optimaalkaalu saavutanud. Nüüd peaks vaatama, et enam juurde ei võtaks. Mõni inimene aga halas terve õhtu selle üle kui palju ta nüüd kaalub. Siit moraal - ei maksa ikka nii kergemeelselt kaalule ronida.
Nodzu filmi vaatasime ka. Kohati oli päris naljakas, aga noh, ta ikka veits lastekas. Veider oli see, et kasseti laguses oli sellesama filmi treiler...
4. juuli 2005
Hull nädal
Möödunud nädal oli täiesti pöörane. Märksõnadeks võiks panna poolmagamata ööd (mis omakorda tähendasid suuri kaklusi herr Mati Unega järgmisel päeval), teadustamisproovid ja üks täidetud lubadus :) See täidetud lubadus on hambaarsti juures käik. Sain kiita, et mul ilusad hambad on :))) aga kaks auku oli siiski. Üks neist tehti kohe korda. Lasin tuimestussüsti ka teha ja selle tulemusena oli mul pool õhtut tunne, et mu vasak pool alalõuast on kolm korda suurem kui parem, aga muidu ei tundnud ma seda poolt üldse (rääkisin nagu Lennart Meri - ainult üht suupoolt liigutades). Kui kedagi ajas segadusse märksõna proovid, siis need oli Hansapäevade teadustajate proovid, olin nimelt ennast vabatahtlikult sinna teadustajaks pakkunud ja kuna minu kaasteadustaja oli noorem ja ei vallanud inglise keelt väga hästi, siis pidin mina inglise keeles teadustama.
Hansapäevadest tuleb siiski pikemalt kirjutada. Neljapäeval oli ainult avamistseremoonia ja kogu möll hakkas alles reedel pihta, seega ka minu töö nendel päevadel.
Reede - juba teine esineja ei olnud üleüldse ennast ilmutanud, mis tähendas, et 20 min tuleb kuidagi muud moodi täita. Õnneks sai järgmine esineja varem lavale tulla, meie lobisesime ka seal vahepeal natuke ja kava läks edasi. Mõne esineja pärast tuli uus probleem - mingi näitlejate seltskond Lätist, kes oleks pidanud üles astuma, oli küll kohal, aga teatas, et nemad lavale ei tule. Et keegi olla neist valesti aru saanud ja nemad on rahva seas, mitte laval. Sai siis see auk ka kuidagi täidetud (vist kiigelaulu tädikestega kui ma nüüd ei eksi) ja kava võis edasi minna. Natuke enne kolme läks asi lahedaks - lavale tulid mehed Hollandist, Deventerist. Nende linnapeal oli väike tekstijupp eesti keeles paberil ja nad laulsid Tartu marssi :) Ok, hääldus jättis soovida, aga üritus oli tore ja nende esinemine üldse väga vahva. Natuke aega oli väga tore ja kava läks kenasti edasi, aga siis jäid mingid metsasarve mängijad umbes 10 minutit hiljaks. Üks mees tuli enam-vähem täpselt ja ütles, et teised ka kohe tulevad. Me siis kuulutasime nad välja, aga siis oli see üks onu ka korraga kadunud ja meil jälle häda käes. Lõpuks suvatsesid need ka välja ilmuda. Eelviimane esineja oleks pidanud olema see sama, kellest keegi midagi kuulnud ei olnud (mingi ühemeheteater Lajkonik). Olime juba arvestanud sellega, et teda pole ja kutsusime regilauljad tädid kavatäiteks esinema. Ja siis tuli selle Lajkoniki host koos oma hoolealusega, kes lõpuks oli välja ilmunud. No ma siis läksin ütlesin tädidele, et õige esineja ilmus välja ja nende teeneid ei vajata. Paari minuti pärast tuli host jälle meie juurde jutuga, et ilmnes veel üks probleem. Mees nimelt ei olevat teadnud, et ta üldse esinema peab, et tema on ainult maskott (nägi välja selline pool inimene, pool hobune). Jama lugu küll. tuli mul siis jälle need laulutädid üles otsida ja ette ja taha vabandades nad ikkagi esinema paluda. Aga siis oli veel ainult üks esineja ja esimene päev oligi suht õnnelikult õhtal. Õhtul toimusid küll linna peal üritused, aga mina olin nii laip, et ei liigutanud ka enam kui koju jõudsin.
Laupäev - enne programmi algust käisin vibu- ja ammulaskmist proovimas. Täitsa hästi läks.
Esinejatega nii hästi ei läinud. Esimene esineja tegi 30 min asemel 20 ja järgmine hakkas küll varem pihta, aga tegi ka vähem kui vaja oleks olnud. Meil jälle auk sees. Kuna Jõelinna olid ilmunud mingid joogaharrastajad, kes olid nõus ka oma asjast lava peal pikemalt rääkima, siis kutsusimegi selle onu, kes neist ainsana eesti keelt rääkis, lavale. Ütlesime, et ta 10-15 min räägiks. Tema rääkis 5 min ja küsis siis imestunud näoga, et kas veel on aega. Siis ütles ta, et võib siinsamas koos rahvaga natuke joogat teha. Rahvas aga kahjuks kaasa ei läinud. No mis siis ikka, teadustajad pidid lava ette joogat tegema minema. Linnaülem läks parajast mööda ja irvitas. Aga sai see katsumus läbi ja kava läks edasi. Mustkunstnik SALT oli minu meelest üks vahvamaid esinejaid meil üldse. Üritas meeleheitlikult selgeks saada kuidas öelda õun eesti keeles (õ ei tulnud tal kohe üldse välja). Varsti tuli lavale Hiiumaa külamuusik, kes meie rõõmuks oli nõus natuke kauem tegema, sest järgmisel esinejal oli poole lühem kava kui meil programmis kirjas. Aga see ei olnud härra külamuusikust küll eriti tore, et ta meid lavale regilaulu laulma kutsus kui rahvas kaasa ei läinud. Aga mis meil muud üle jäi, tuli minna. Muidu polnud nagu väga vigagi, aga viimane salm kõlas umbes niimoodi: tara taga tagavara tara, aga tagavara tara taga taara tara. Esimest korda kuuldes ei jää see meelde ja järgi laulda ei suuda. Ka teist ja kolmandat korda tglt. Keel läks ikka sõlme, ta laulis seda ka nii kiiresti ju. Aga vähemalt sai kava paika. Mõneks ajaks vähemalt. Sest siis tekitasid segadust härrad Hollandist. Neil oli üks esinemine just ära olnud ja natuke vähem kui kahe tunni pärast pidi järgmine tulema, aga neil oli vaja õhtuse peo jaoks ennast valmis sättida ja nemad ikka ei jõua siis jne. noh, ega siis midagi, sai nad enne järgmisi esinejaid lavale lastud 10 minutiks (selle eest saime Deventeri linnapealt musi :p). Järgmistel esinejatel polnud kuhugi kiiret. Küll aga ülejärgmistel. Ja varsti tekkis jälle auk. Üritasin küll rollimängijaid ära rääkida, et nad mõõgavõitlust kauem teeksid, aga kaua sa jõuad palava ilmaga üksteist taguda. Kutsusime siis jälle kiigelaulu tädid lavale. Kui oleks teadnud, et need, kes järgmisena tulevad, üldse lavalt ära tulla ei taha, siis poleks seda üldse teinudki. Nad sättisid kõigepealt 10 min oma pille ja siis laulsid kõvasti üle aja ka veel. Järgmised ja isegi ülejärgmised juba ootasid. Lõpuks tulid nad lavalt ära ja kava sai jätkuda. Viimane oli Männerschola meeskoor, kes kahjuks laulis unelaule (nagu ma niigi juba haigutnud ei oleks). Ja sai ka see päev õhtusse. Alguses mõtlesin küll õhtul tagasi linnapeale tulla ja vaadata mis toimub, aga teleka ees oli mõnusam lösutada.
Pühapäev - hommik akkas hommikuvõimlemisega (ergomeeter, tasakaaluharjutused) ja täpsuslaskmisega. Seekord ma üritasin vibuga sihtida ja asi ei läinud üldse nii hästi kui eelmisel päeval. Ammuga läks paremini. 41 punkti 50-st.
Kohe esimesena astusid üles sõdalased Eesti Rollimängijate Seltsist. Pärast neid olid jälle need Läti näitlejad, kes nüüd keeldusid isegi lava ette tulemast ja tegid seekord ainult pool ettenähtud ajast. Kutsusime jälle joogaonu kohale. Seekord tegi ta siiski koos rahvaga oma harjutusi. Kava lõpu poole tuli veel üks paus, mille me jälle selle sama seltskonna abil täitsime. Ja siis tuli ka viimane esineja ja peale seda kõik rongkäiku. Rongkäigu märksõnaks oleks võinud olla - ettevaatust, hobuse s**t. Ma loodan, et see varsti tänavatelt ikka ära koristatakse, haises jubedalt. Siis eesti-, saksa- ja inglisekeelne kõne linnapea poolt, lipu üleandmine ja muud tseremooniad ning 25. rahvusvahelised hansapäevad Tartus olid lõppenud. Paari tunni pärast pidi hakkama vabatahtlikele mõeldud pidu. Enne seda vabanesin oma kardulakotist, mida ma kõik need päevad kandsin (Raelinna teadustajatel olid hästi ilusad kleidid, samas oli nendega laupäeval ja pühapäeval ikka suht palav). Õhtul anti siis tänukiri ja nänni.
Üldiselt oli täitsa vahva. Kahjuks eriti muid asju ei näinud, minu jaoks piirdus asi praktiliselt Jõelinnaga, sest kahe esineja vahe oli maksimaalselt 30 min, mille jooksul tuli üles leida ka järgmine esineja. Oi mulle meeldisid need, kes juba pool tundi enne esinemise algust kohale ilmusid. Lava peal sai ikka soperdatud ka, aga mis seal ikka. See teine tüdruk, kellega ma koos teadustaja olin, oli 15-aastane, lõpetas just 9. klassi. Olevat Sadamateatris mingit üritust juhtinud. Minu meelest ta pabistas irmsasti iga väikse asja pärast. Kontrollis mitu korda üle ja harjutas oma lauseid enne lavale minekut. Ise pidi ainult eesti keeles teadustama!!! Lapsed! Olgem ausad, aeg-ajalt käis ta mulle pisut närvidele, oleks kedagi vanemat enda kõrvale tahtnud, aga ma üritasin temaga igal juhul viisakalt käituda. Samas käisin mina kindlasti mõnedele teistele inimestele närvidele. Rollimängijate seltsi liikmetele, kelle telk kohe meie kõrval oli, tuli juba näkku selline no-mida-sa-nüüd-tahad-ilme kui nad mind nägid. Tglt olid nad siiski suht sõbralikud. Vastupidiselt näiteks ühele helimehele, kes mulle pühapäeval peale käratas, et ärgu ma üldse tema käest midagi küsima tulgu. Teine oli pisut sõbralikum, suhtles ka meiega vahepeal ja puha. Samas olevat meie helimehed veel täitsa rahulikud olnud võrreldes ülejäänud linnade omadega.
Vot selline oli minu hull nädal.
P.S. Kui keegi tahb saada aimu sellest, mis mul Hansapäevade ajal seljas oli, siis klikake siia http://tallinn.eyl.ee/pildid2/05.07.03_Hansa3+4/slides/2IMG_6528_filtered.php . Ja kui kellelgi tekib küsimus, et miks mul selline muie näol on, siis põhjus on lihtne - see tüüp, kes pildi tegi, virvendas iga päev seal Jõelinna lava juures, nii et kui ta rongkäigu ajal ka seal pildistas, tuli mulle lihtsalt naer peale. Ja see tüdruk, kes minust vasakul pool on, oli minu kaasteadustaja.
Hansapäevadest tuleb siiski pikemalt kirjutada. Neljapäeval oli ainult avamistseremoonia ja kogu möll hakkas alles reedel pihta, seega ka minu töö nendel päevadel.
Reede - juba teine esineja ei olnud üleüldse ennast ilmutanud, mis tähendas, et 20 min tuleb kuidagi muud moodi täita. Õnneks sai järgmine esineja varem lavale tulla, meie lobisesime ka seal vahepeal natuke ja kava läks edasi. Mõne esineja pärast tuli uus probleem - mingi näitlejate seltskond Lätist, kes oleks pidanud üles astuma, oli küll kohal, aga teatas, et nemad lavale ei tule. Et keegi olla neist valesti aru saanud ja nemad on rahva seas, mitte laval. Sai siis see auk ka kuidagi täidetud (vist kiigelaulu tädikestega kui ma nüüd ei eksi) ja kava võis edasi minna. Natuke enne kolme läks asi lahedaks - lavale tulid mehed Hollandist, Deventerist. Nende linnapeal oli väike tekstijupp eesti keeles paberil ja nad laulsid Tartu marssi :) Ok, hääldus jättis soovida, aga üritus oli tore ja nende esinemine üldse väga vahva. Natuke aega oli väga tore ja kava läks kenasti edasi, aga siis jäid mingid metsasarve mängijad umbes 10 minutit hiljaks. Üks mees tuli enam-vähem täpselt ja ütles, et teised ka kohe tulevad. Me siis kuulutasime nad välja, aga siis oli see üks onu ka korraga kadunud ja meil jälle häda käes. Lõpuks suvatsesid need ka välja ilmuda. Eelviimane esineja oleks pidanud olema see sama, kellest keegi midagi kuulnud ei olnud (mingi ühemeheteater Lajkonik). Olime juba arvestanud sellega, et teda pole ja kutsusime regilauljad tädid kavatäiteks esinema. Ja siis tuli selle Lajkoniki host koos oma hoolealusega, kes lõpuks oli välja ilmunud. No ma siis läksin ütlesin tädidele, et õige esineja ilmus välja ja nende teeneid ei vajata. Paari minuti pärast tuli host jälle meie juurde jutuga, et ilmnes veel üks probleem. Mees nimelt ei olevat teadnud, et ta üldse esinema peab, et tema on ainult maskott (nägi välja selline pool inimene, pool hobune). Jama lugu küll. tuli mul siis jälle need laulutädid üles otsida ja ette ja taha vabandades nad ikkagi esinema paluda. Aga siis oli veel ainult üks esineja ja esimene päev oligi suht õnnelikult õhtal. Õhtul toimusid küll linna peal üritused, aga mina olin nii laip, et ei liigutanud ka enam kui koju jõudsin.
Laupäev - enne programmi algust käisin vibu- ja ammulaskmist proovimas. Täitsa hästi läks.
Esinejatega nii hästi ei läinud. Esimene esineja tegi 30 min asemel 20 ja järgmine hakkas küll varem pihta, aga tegi ka vähem kui vaja oleks olnud. Meil jälle auk sees. Kuna Jõelinna olid ilmunud mingid joogaharrastajad, kes olid nõus ka oma asjast lava peal pikemalt rääkima, siis kutsusimegi selle onu, kes neist ainsana eesti keelt rääkis, lavale. Ütlesime, et ta 10-15 min räägiks. Tema rääkis 5 min ja küsis siis imestunud näoga, et kas veel on aega. Siis ütles ta, et võib siinsamas koos rahvaga natuke joogat teha. Rahvas aga kahjuks kaasa ei läinud. No mis siis ikka, teadustajad pidid lava ette joogat tegema minema. Linnaülem läks parajast mööda ja irvitas. Aga sai see katsumus läbi ja kava läks edasi. Mustkunstnik SALT oli minu meelest üks vahvamaid esinejaid meil üldse. Üritas meeleheitlikult selgeks saada kuidas öelda õun eesti keeles (õ ei tulnud tal kohe üldse välja). Varsti tuli lavale Hiiumaa külamuusik, kes meie rõõmuks oli nõus natuke kauem tegema, sest järgmisel esinejal oli poole lühem kava kui meil programmis kirjas. Aga see ei olnud härra külamuusikust küll eriti tore, et ta meid lavale regilaulu laulma kutsus kui rahvas kaasa ei läinud. Aga mis meil muud üle jäi, tuli minna. Muidu polnud nagu väga vigagi, aga viimane salm kõlas umbes niimoodi: tara taga tagavara tara, aga tagavara tara taga taara tara. Esimest korda kuuldes ei jää see meelde ja järgi laulda ei suuda. Ka teist ja kolmandat korda tglt. Keel läks ikka sõlme, ta laulis seda ka nii kiiresti ju. Aga vähemalt sai kava paika. Mõneks ajaks vähemalt. Sest siis tekitasid segadust härrad Hollandist. Neil oli üks esinemine just ära olnud ja natuke vähem kui kahe tunni pärast pidi järgmine tulema, aga neil oli vaja õhtuse peo jaoks ennast valmis sättida ja nemad ikka ei jõua siis jne. noh, ega siis midagi, sai nad enne järgmisi esinejaid lavale lastud 10 minutiks (selle eest saime Deventeri linnapealt musi :p). Järgmistel esinejatel polnud kuhugi kiiret. Küll aga ülejärgmistel. Ja varsti tekkis jälle auk. Üritasin küll rollimängijaid ära rääkida, et nad mõõgavõitlust kauem teeksid, aga kaua sa jõuad palava ilmaga üksteist taguda. Kutsusime siis jälle kiigelaulu tädid lavale. Kui oleks teadnud, et need, kes järgmisena tulevad, üldse lavalt ära tulla ei taha, siis poleks seda üldse teinudki. Nad sättisid kõigepealt 10 min oma pille ja siis laulsid kõvasti üle aja ka veel. Järgmised ja isegi ülejärgmised juba ootasid. Lõpuks tulid nad lavalt ära ja kava sai jätkuda. Viimane oli Männerschola meeskoor, kes kahjuks laulis unelaule (nagu ma niigi juba haigutnud ei oleks). Ja sai ka see päev õhtusse. Alguses mõtlesin küll õhtul tagasi linnapeale tulla ja vaadata mis toimub, aga teleka ees oli mõnusam lösutada.
Pühapäev - hommik akkas hommikuvõimlemisega (ergomeeter, tasakaaluharjutused) ja täpsuslaskmisega. Seekord ma üritasin vibuga sihtida ja asi ei läinud üldse nii hästi kui eelmisel päeval. Ammuga läks paremini. 41 punkti 50-st.
Kohe esimesena astusid üles sõdalased Eesti Rollimängijate Seltsist. Pärast neid olid jälle need Läti näitlejad, kes nüüd keeldusid isegi lava ette tulemast ja tegid seekord ainult pool ettenähtud ajast. Kutsusime jälle joogaonu kohale. Seekord tegi ta siiski koos rahvaga oma harjutusi. Kava lõpu poole tuli veel üks paus, mille me jälle selle sama seltskonna abil täitsime. Ja siis tuli ka viimane esineja ja peale seda kõik rongkäiku. Rongkäigu märksõnaks oleks võinud olla - ettevaatust, hobuse s**t. Ma loodan, et see varsti tänavatelt ikka ära koristatakse, haises jubedalt. Siis eesti-, saksa- ja inglisekeelne kõne linnapea poolt, lipu üleandmine ja muud tseremooniad ning 25. rahvusvahelised hansapäevad Tartus olid lõppenud. Paari tunni pärast pidi hakkama vabatahtlikele mõeldud pidu. Enne seda vabanesin oma kardulakotist, mida ma kõik need päevad kandsin (Raelinna teadustajatel olid hästi ilusad kleidid, samas oli nendega laupäeval ja pühapäeval ikka suht palav). Õhtul anti siis tänukiri ja nänni.
Üldiselt oli täitsa vahva. Kahjuks eriti muid asju ei näinud, minu jaoks piirdus asi praktiliselt Jõelinnaga, sest kahe esineja vahe oli maksimaalselt 30 min, mille jooksul tuli üles leida ka järgmine esineja. Oi mulle meeldisid need, kes juba pool tundi enne esinemise algust kohale ilmusid. Lava peal sai ikka soperdatud ka, aga mis seal ikka. See teine tüdruk, kellega ma koos teadustaja olin, oli 15-aastane, lõpetas just 9. klassi. Olevat Sadamateatris mingit üritust juhtinud. Minu meelest ta pabistas irmsasti iga väikse asja pärast. Kontrollis mitu korda üle ja harjutas oma lauseid enne lavale minekut. Ise pidi ainult eesti keeles teadustama!!! Lapsed! Olgem ausad, aeg-ajalt käis ta mulle pisut närvidele, oleks kedagi vanemat enda kõrvale tahtnud, aga ma üritasin temaga igal juhul viisakalt käituda. Samas käisin mina kindlasti mõnedele teistele inimestele närvidele. Rollimängijate seltsi liikmetele, kelle telk kohe meie kõrval oli, tuli juba näkku selline no-mida-sa-nüüd-tahad-ilme kui nad mind nägid. Tglt olid nad siiski suht sõbralikud. Vastupidiselt näiteks ühele helimehele, kes mulle pühapäeval peale käratas, et ärgu ma üldse tema käest midagi küsima tulgu. Teine oli pisut sõbralikum, suhtles ka meiega vahepeal ja puha. Samas olevat meie helimehed veel täitsa rahulikud olnud võrreldes ülejäänud linnade omadega.
Vot selline oli minu hull nädal.
P.S. Kui keegi tahb saada aimu sellest, mis mul Hansapäevade ajal seljas oli, siis klikake siia http://tallinn.eyl.ee/pildid2/05.07.03_Hansa3+4/slides/2IMG_6528_filtered.php . Ja kui kellelgi tekib küsimus, et miks mul selline muie näol on, siis põhjus on lihtne - see tüüp, kes pildi tegi, virvendas iga päev seal Jõelinna lava juures, nii et kui ta rongkäigu ajal ka seal pildistas, tuli mulle lihtsalt naer peale. Ja see tüdruk, kes minust vasakul pool on, oli minu kaasteadustaja.
27. juuni 2005
Jaanipäev
Mõtlesin, et kirjutaks siis natuke ka jaanipäevast. Läksin minagi siis massiga kaasa ning põrutasin Muhumaale (tglt enamus massi läks ikkagi Saaremaale, nii et ma pudenesin massist enne Väikse väina tammi maha :P). Koos Jaanika ja Kairiga akkasime siis Tartust bussiga sõitma. Nagu kiuste oli ilm hästi soe, mis tähendas, et pikad riided tuli kõik kotti toppida, minul aga kahjuks Gotfriedi ega ühtegi ta sugulast pole ja nii sai see kott ikkagi pungil täis. Rahvast väga palju bussis ei olnudki, alles Pärnus pidi üks mees maha jääma, sest kohti polnud. Mingi kamp soomlasi tuli ka peale, aga nad läksid omadega pisut alt, sest nad ostsid pileti Virtsu, aga sadamas olid hirmus üllatunud kui bussijuht neile teatas, et praamile saamiseks peavad nad ise endale piletid ostma. Kuivastus sai Kairiga natuke laulu löödud (mille peale Jaanika tegi nägu, et tema neid hulle küll ei tunne) ja siis hakkasime mööda teed astuma, et peatselt ülejäänud seltskonda kohata. Varsti liitusid ka Piret ja Priit jookidega - Piretil kott limonaadi ja siidriga, Priidul õllekast õlal.
Lõke sai tehtud juba rattamatkast tuttavasse kohta mere ääres. Enne kui vorstid valmis said, viidi kõige suuremad huvilised paadiga merele. Mps tegi jälle selle vea, et andis aerud minu kätte. Ega muidu polekski ju midagi olnud, aga paat käis kogu aeg ringiratast (Piretile tegi see hirmsasti nalja). Minu jaoks on millegipärst täiesti ületamatu probleem mõlemat aeru sama sügavale vette saada ja sama kõvasti neid tõmmata. Siis kui me tagasi kuivale maale jõudsime, olid vorstid juba valmis ja puha. Edasi jätkus õhtu söömise ja joomisega. Viimasega ei saanud meesterahvad eriti hakkama, sest õlut jäi väga palju järgi, seda tuli lausa tule kustutamiseks kasutada. Minu eritellimus - maasikafizz- sai kõige enne otsa (Pille aitas :p). Laulda sai ka. Alustasime Saaremaa valsiga, lõpetasime Telegrammiga ja sinna vahele mahtus isegi Mandoliinid öös, aga Öö laps jäi laulmata (no kuidas sa seda ikka laulad kui väljas üldse pimedaks ei lähegi). Kairi ja Pille käisid öösel ujumas ka, mina istusin sel ajal sisse pakituna lõkke ääres. Millalgi 5 ajal (kui päike lõpuks selle meeletu suitsu tagant nähtavale tuli) läksime ära magama.
Hommik tervitas ilusa päikesega. Kairi oli juba Pärnu poole ajama pannud, mina, Jaanika ja Pille olime veel viimased, kes ära ei taibanud minna. Hommikusöök venis õige pikaks. Mitte et me nii kaua söönud oleks, aga muudkui lobisesime seal köögis laua ääres, selle asemel, et õue päikse kätte minna. Lõpuks sai sellest villand ja seekord läksime juba kolmekesi ujuma (mitte et Pille ei oleks juba hommikul enne sööki ujumas käinud). Vesi oli minu jaoks natuke jahedavõitu, teadjamad inimesed väitsid, et mere kohta on see täitsa soe, aga tore oli igal juhul. Pärast suplust lebotasime jälle. Seekord päikese käes (ok, Pille ja Mps kükitasid tglt enamuse ajast varjus). Lõpuks sai lebotamisest villand ja me hakkasime oopis tööd tegema. Esimene katsumus oli puuriida ladumine. Saime hakkama ja isegi püsti jäi see riit. Teiseks katsumuseks oli riisumine. Sai väheke heinateo maiku jälle suhu. Kolmandaks ülesandeks sai tagasi merre minek. Vesi tundus külmem kui hommikupoole, aga ikkagi oli mõnus. Pärast ujumist trikood seljast võttes lendas sealt pisike kala välja, ta vaeseke oli vist surnud, sest muidu oleks ta ju tunda olnud. Nüüd läks kaardipõrguks lahti. Märksõnadeks poti kolm, edasisaatmine ja ülesandmine. Varsti jõudis õhtusöögi aeg ka kätte. Nagu jaanipäevale kohane, sai ikka salatit ja vorsti. Meesterahvad hävitasid seda järgijäänud õlut ja selle päeva lõpuks olid pirnisiider ja jänkujook ka otsas. Peale sööki tuli teade, et minnakse merele ja sellele järgnes küsimus, et kas keegi tahab kaasa minna (kolm korda võite arvata, mida mina vastasin). Seekord ma ei aerutanud, olin hoopis käilakujuks. Ilus oli, päikeseloojang ja puha. Õhtu lõpuks veel üks kaardipõrgu (seekord nad ei jõudnud ära oodata, milla ma kaotan) ja siis magama.
Pille võttis juba veerand seitsme ajal oma Gotfriedi selga ja hakkas Liiva poole astuma, et sealt bussiga Kuressaarde minna. Mina sain pisut kauem magada, enne kui Jaanika mulle äratuse tegi (kahjuks küll ilma kohvi voodisse toomata). Seekord ei olnud peale sööki pikka mökutamist. Kuna pererahvas tahtis ära Orissaarde sõita, siis pidime meiegi sealt lahkuma. Jaanika hakkas sadama poole astuma, mina läksin Piretit tüütama, sest 8.40 bussile ma ei viitsinud minna ja järgmine läks alles 16.35. Igal juhul toimetati mind sinna ilusti kohale (hea oli, sest mu õlad ei kannatanud kotti selga võtta). Alustuseks sai kassipoega kräunutatud (mina paneks talle küll nimeks Niu-Niu-Niu) ja siis viisime vasikatele juua, mille käigus mina loomulikult millegi pehme ja värske sisse astusin. Siis tõusis Priit ka üles ja me mängisime Yatzyt. Priit tegi meile pika puuga ära, aga mida muud saabki oodata kui inimene viskab esimese viskega väikse rea! Pärast sai nats asjalikke asju ka jälle tehtud - koorisime kartuleid ja korjasime piparmünti. Ja heinateo jätkuks hakkasime heinapakke küüni vedama. Nüüd hakkas ilm pilve kiskuma ja jahedaks läks. Mina pidin varsti ära minema, et bussi peale jõuda. Sel hetkel kui ma istusin autosse, millega mind Liivale viidi, tulid esimesed vihmapiisad. Bussipeatusse jõudes sadas juba kõvemini ja järjest tugevamaks sadu läks. Buss aga ei peatunud isegi mitte (järelikult kas oli nii täis, et sinna ei mahtunud enam või siis unustas bussijuht ära, et seal ka peatus oli). Igal juhul tekkis väike paanika, et kuidas ma siis koju saan. Mina oma loogikaga järeldasin, et kui juba see buss täis oli, siis hilisem on ka kindlasti. Helistasin siis Piretile ja mulle tuldi uuesti järgi (arvake ära kes roolis oli). Vähemalt sain kõhu täis süüa. Pärast mõtlesin tükk aega, et kas minna üritama selle 18.25 bussi peale või mitte, aga kuna Priit ka umbes samal ajal bussi peale läks, siis otsustasin ikka proovida. Ja seekord saingi bussi peale. See buss oli lausa pooltühi, sain isegi kahe koha peal laiutada. Alates sealt Pädaste teeristist pidi buss vastassuunas sõitma, sest õige sõidurida oli autosid täis. Terve tee sai pleierit käiatud, ma ei tea, kas asi oli selles, aga Vrõnnadi vrõnn läks meelest ära küll :P Õhtul koju jõudes oli küll ainsaks sihiks voodi.
Igal juhul väga tore jaanipäev oli. Suur aitäh võõrustajatele ja kui kellelgi on mingeid arveid esitada, siis tehke seda.
Lõke sai tehtud juba rattamatkast tuttavasse kohta mere ääres. Enne kui vorstid valmis said, viidi kõige suuremad huvilised paadiga merele. Mps tegi jälle selle vea, et andis aerud minu kätte. Ega muidu polekski ju midagi olnud, aga paat käis kogu aeg ringiratast (Piretile tegi see hirmsasti nalja). Minu jaoks on millegipärst täiesti ületamatu probleem mõlemat aeru sama sügavale vette saada ja sama kõvasti neid tõmmata. Siis kui me tagasi kuivale maale jõudsime, olid vorstid juba valmis ja puha. Edasi jätkus õhtu söömise ja joomisega. Viimasega ei saanud meesterahvad eriti hakkama, sest õlut jäi väga palju järgi, seda tuli lausa tule kustutamiseks kasutada. Minu eritellimus - maasikafizz- sai kõige enne otsa (Pille aitas :p). Laulda sai ka. Alustasime Saaremaa valsiga, lõpetasime Telegrammiga ja sinna vahele mahtus isegi Mandoliinid öös, aga Öö laps jäi laulmata (no kuidas sa seda ikka laulad kui väljas üldse pimedaks ei lähegi). Kairi ja Pille käisid öösel ujumas ka, mina istusin sel ajal sisse pakituna lõkke ääres. Millalgi 5 ajal (kui päike lõpuks selle meeletu suitsu tagant nähtavale tuli) läksime ära magama.
Hommik tervitas ilusa päikesega. Kairi oli juba Pärnu poole ajama pannud, mina, Jaanika ja Pille olime veel viimased, kes ära ei taibanud minna. Hommikusöök venis õige pikaks. Mitte et me nii kaua söönud oleks, aga muudkui lobisesime seal köögis laua ääres, selle asemel, et õue päikse kätte minna. Lõpuks sai sellest villand ja seekord läksime juba kolmekesi ujuma (mitte et Pille ei oleks juba hommikul enne sööki ujumas käinud). Vesi oli minu jaoks natuke jahedavõitu, teadjamad inimesed väitsid, et mere kohta on see täitsa soe, aga tore oli igal juhul. Pärast suplust lebotasime jälle. Seekord päikese käes (ok, Pille ja Mps kükitasid tglt enamuse ajast varjus). Lõpuks sai lebotamisest villand ja me hakkasime oopis tööd tegema. Esimene katsumus oli puuriida ladumine. Saime hakkama ja isegi püsti jäi see riit. Teiseks katsumuseks oli riisumine. Sai väheke heinateo maiku jälle suhu. Kolmandaks ülesandeks sai tagasi merre minek. Vesi tundus külmem kui hommikupoole, aga ikkagi oli mõnus. Pärast ujumist trikood seljast võttes lendas sealt pisike kala välja, ta vaeseke oli vist surnud, sest muidu oleks ta ju tunda olnud. Nüüd läks kaardipõrguks lahti. Märksõnadeks poti kolm, edasisaatmine ja ülesandmine. Varsti jõudis õhtusöögi aeg ka kätte. Nagu jaanipäevale kohane, sai ikka salatit ja vorsti. Meesterahvad hävitasid seda järgijäänud õlut ja selle päeva lõpuks olid pirnisiider ja jänkujook ka otsas. Peale sööki tuli teade, et minnakse merele ja sellele järgnes küsimus, et kas keegi tahab kaasa minna (kolm korda võite arvata, mida mina vastasin). Seekord ma ei aerutanud, olin hoopis käilakujuks. Ilus oli, päikeseloojang ja puha. Õhtu lõpuks veel üks kaardipõrgu (seekord nad ei jõudnud ära oodata, milla ma kaotan) ja siis magama.
Pille võttis juba veerand seitsme ajal oma Gotfriedi selga ja hakkas Liiva poole astuma, et sealt bussiga Kuressaarde minna. Mina sain pisut kauem magada, enne kui Jaanika mulle äratuse tegi (kahjuks küll ilma kohvi voodisse toomata). Seekord ei olnud peale sööki pikka mökutamist. Kuna pererahvas tahtis ära Orissaarde sõita, siis pidime meiegi sealt lahkuma. Jaanika hakkas sadama poole astuma, mina läksin Piretit tüütama, sest 8.40 bussile ma ei viitsinud minna ja järgmine läks alles 16.35. Igal juhul toimetati mind sinna ilusti kohale (hea oli, sest mu õlad ei kannatanud kotti selga võtta). Alustuseks sai kassipoega kräunutatud (mina paneks talle küll nimeks Niu-Niu-Niu) ja siis viisime vasikatele juua, mille käigus mina loomulikult millegi pehme ja värske sisse astusin. Siis tõusis Priit ka üles ja me mängisime Yatzyt. Priit tegi meile pika puuga ära, aga mida muud saabki oodata kui inimene viskab esimese viskega väikse rea! Pärast sai nats asjalikke asju ka jälle tehtud - koorisime kartuleid ja korjasime piparmünti. Ja heinateo jätkuks hakkasime heinapakke küüni vedama. Nüüd hakkas ilm pilve kiskuma ja jahedaks läks. Mina pidin varsti ära minema, et bussi peale jõuda. Sel hetkel kui ma istusin autosse, millega mind Liivale viidi, tulid esimesed vihmapiisad. Bussipeatusse jõudes sadas juba kõvemini ja järjest tugevamaks sadu läks. Buss aga ei peatunud isegi mitte (järelikult kas oli nii täis, et sinna ei mahtunud enam või siis unustas bussijuht ära, et seal ka peatus oli). Igal juhul tekkis väike paanika, et kuidas ma siis koju saan. Mina oma loogikaga järeldasin, et kui juba see buss täis oli, siis hilisem on ka kindlasti. Helistasin siis Piretile ja mulle tuldi uuesti järgi (arvake ära kes roolis oli). Vähemalt sain kõhu täis süüa. Pärast mõtlesin tükk aega, et kas minna üritama selle 18.25 bussi peale või mitte, aga kuna Priit ka umbes samal ajal bussi peale läks, siis otsustasin ikka proovida. Ja seekord saingi bussi peale. See buss oli lausa pooltühi, sain isegi kahe koha peal laiutada. Alates sealt Pädaste teeristist pidi buss vastassuunas sõitma, sest õige sõidurida oli autosid täis. Terve tee sai pleierit käiatud, ma ei tea, kas asi oli selles, aga Vrõnnadi vrõnn läks meelest ära küll :P Õhtul koju jõudes oli küll ainsaks sihiks voodi.
Igal juhul väga tore jaanipäev oli. Suur aitäh võõrustajatele ja kui kellelgi on mingeid arveid esitada, siis tehke seda.
16. juuni 2005
Ei ühtegi loodrit enam
Nagu enamus juba teab on viimase loodri looderdamisel nüüd lõpp. Alates üleeilsest käib teine oopis tööl. Tõuseb ommikuti pool seitse üles mitte ei vedele enam 12ni voodis. Ja see välistab kahjuks ka nädala sees kella kaheni Illekas istumise, aga noh, Piretil pole nagu nii enam palju jäänud. Nojah, nädalavahetusel tegelikult on ka lõunani magamine võimalik, aga karta on, et tööpäeviti vara tõusmine jätab oma jälje ja uni läheb lihtsalt varem ära.
Ah jaa, nendele, kes veel ei tea, siis ma töötan Gepas, see on see sama koht, kus ka perekond Kallas oma tööpäevad mööda saadab. Ja tegelen sama asjaga, millega Kätlin (tema õpetab mind välja) - detailplaneeringute koostamisega.
Ah jaa, nendele, kes veel ei tea, siis ma töötan Gepas, see on see sama koht, kus ka perekond Kallas oma tööpäevad mööda saadab. Ja tegelen sama asjaga, millega Kätlin (tema õpetab mind välja) - detailplaneeringute koostamisega.
Tellimine:
Postitused (Atom)
