Kõige kehvem lugu kogu selle ootamatu talvega oli seoses transpordiga, mis olude sunnil oli võõras ja suverehvides. Muidu polnud nagu väga vigagi, aga Keila oli laupäeva hommikul väga libe koht. Õnneks läks kõik hästi (roolis oli ikkagi kogenuim meie seast) ja jõudsime tänu kohaliku poemüüja juhatusele õigesse kohta. Seekord püüdsime olla tublid ja raja endale enne valmis joonistada, kui ummisjalu punkte püüdma tormame. Jupijumala kaardile sai õige mitu joont - õigeid ja valesid, aga puhtandit teha ei jäänud mahti. Tuli kiiruga kaarile kilekott pähe tõmmata ja starti rutata. Stardiülesande täitja sai otsustatud stiilis kes on vabatahtlik, astugu üks samm ette, mina ja crex astusime sammu taha... Kui stardipauk käis, panid kõik metsa alla plagama, jupijumal üritas veel meie käest kompassi saada, aga kuna meil ei õnnestunud seda piisavalt ruttu kotist leida, läks ilma teele. Ootasime seal tükk aega, jõudsime juba pisut muretsema hakata, sest metsaalune oli küllalt vaikseks jäänud ja ootajate read muudkui hõrenesid, aga lõpuks siiski nägime tuttavat kuju stardipunkti poole lippamas. Edasi läks asi juba kolmekesi.
Minu lemmik punkt oli muidugi see, kus sai trossi küljes maa ja taeva vahel liuelda. Niisama kahjuks liuelda ei lastud, tuli ka liivakotiga täpsusvise sooritada. Kuigi ma hoiatasin kaasvõistlejaid, et minu täpsus ei ole just kõige parem, õnnestus seekord ka märklauale pihta saada.
Kui eelmisel võistlusel sain alguses varba vaid niiskeks ja jalad päris märjaks alles viimase punkti juures, siis seekord said jalad üsna ruttu märjaks, kuna üle lumiste heinamaade tatsamist oli omajagu. Et sellest veel vähe ei oleks, avanesid peagi ka taevaluugid ja lumi/rahe/vihm või mis iganes ollus, hakkas sealt alla sadama. Õnneks mitte väga pikalt. Lisaks sellele, et jalad lumes sumbates märjaks sai, oli aeg-ajalt vaja ka üle kraavide kalpsata. See kõik aga taandus pühapäevaseks jalutuskäiguks, kui olime rinda pistmas kurikuulsa punktiga nr 40. Õigemini, selle punktini jõudmine ei olnudki maastiku mõttes nii hull, aga sealt järgmiseni mööda otseteed minek sisaldas vett ja lund ja muda ja pokusid ohjeldamatus koguses. Selline mätastel hüplemine ja jalale vähegi kindlama toetuspinna otsimine ja poolest säärest mutta vajumine võttis minu suht võhmale. Kui lõpuks seljandikule jõudsime, tundus edasine kõndimine kui jalutuskäik pilvedel. Ainus positiivne asi selle mudarännaku juures oli see, et muda oli tunduvalt soojem kui lumi, mille tulemusena jalad ei olnudki enam nii külmunud. Mööda seljandikku patseerides tundus juba, et üks jalg nagu ei olekski enam märg. Aga see tunne kadus varsti, sest tulid uued lumeväljad, uued kraavid ja muidugi ka uus sadu kaela, et me jumala eest ära ei kuivaks (minu jope unustas ära mõiste "ära kuivama", nii läbi ligunenuna ei olnud ma seda varem näinud, õnneks jäi sisemine pool siiski kuivaks). Jalgade märjaks saamises tegi jupijumal meile seegi kord ära (seekord vabatahtlikult) - kui tee viib ühele poole jõge ja punkt on teisel pool jõge, siis tuleb lihtsalt minna läbi jõe ja punkt ära võtta.
Võistluspäeva lõpuks jõudsime järeldusele, et sellel võistlusel oli põhiaur pandud sellele, et punktini viiv tee oleks võimalikult ekstreemne, punkt ise aga asus küllalt nähtaval kohal, kui juba õigesse kohta jõudnud olid. Orvandikke oli seekord vaid üks, aga kuna me oma teekonda käigu pealt lühendama olime sunnitud (mina ei saa aru, kuhu need 6 tundi ikkagi kadusid, nagu polekski õieti rajal olnud), siis jäi see välja. Poollagendikud olid ka täiesti mõistlikud, nii et punktide paneku ja nende kirjeldamise poolest plusspunktid selle võistluse korraldajatele.
Kuigi meie punktiskoor jäi küllalt tagasihoidlikuks, tundub nagu oleks vorm parem, kui eelmisel korral. Pole ei jalgadel ville, valutavaid alaselja lihaseid ega midagi muud erilist tunda. Pisut kange oli olemine pühapäeval, aga süvavenitus ja saun mõjusid hästi. Igal juhul, teinekordki (ehk siis saab ka torni ronida).
rooli vaid siis, kui alkohol oli mängus olnud. Punktist A punkti B jõudmisel oli Tom meile abiks. Enamasti küll oli sihtkoht tema arvates keset teed ja siis tuli ise leida lähim parkimiskoht või tuvastada, kus majas siis ikkagi see õige hostel on. Juhtus ka sedagi, et me teda ei kuulanud. eriti püüdlikult juhendas ta meid ümber keerama, kui ta ei tunnistanud meie soovitud sihtkohta ja panime talle lähimalasuva tuttava sihtkoha ning siis Tomi suureks hämminguks lõpetasime pisut teise kohas, tema meeleheitlikku "Esimesel võimalusel pööra ümber" lihtsalt ei võetud kuulda.
igapäevaseks ja iga mäge ei pidanudki pildistama, aga kummalisel kombel olid erinevad mäed kõik isemoodi. Kõige kõrgema neist - Ben Nevise - vallutasime ära.