Ja nii see jaan tuli

Vahepeal on jälle pikk paus kirjutamisse jäänud. Toimunud on küll ja veel, aga aega (ja ka viitsimist blogisse kirjutada) on nappinud.

Kauneid kontserte käisin kahel nädalavahetusel kuulamas Käsmus. Muuhulgas sain avakontserdi peaesinejalt pühendusega plaadi, mida minu automakk mängimast keeldus. Selgus, et viga polnud autos, vaid plaadis, sest Inese plaati, mida õlledega kaasa antakse, mängis ilusti. Käsmus viibimise ajal sai tehtud ka muud huvitavat - väikseid rattamatku Sagadisse ja Palmsesse, meres ujumas käidud (jaa, vesi oli tõepoolest külm), viikingilaev Aimariga sõitu tehtud (nii kaua tüütasin oma laevasõiduga, kui saime paatkonna kokku) ja kuna selgus et ka Jupijumal oli vahepeal samas kandis, siis käisin ka temal korra siuhvilks külas. Olles õppinud eelnevate aastate kogemusest, olin soetanud endale mõnusa matkatooli, nii et seekord oli mul mugavustega istekoht.

Toomas Krall esinemas linnulaluõhtul

Kuna meie valla jaanipidu oli 22. juunil ja muuhulgas oli kavas ka kohaliku näitetrupi uuslavastuse esietendus, läksid juunis proovid üsna tihedaks. Vähe sellest, et kaks korda nädalas, ühes proovis tehti asja ka kaks korda läbi. Vahetult enne jaanipäeva oli vaja ära pidada ka mõningad külakoosolekud arengukava tarbeks, nii et pühadele eelnenud aeg läks väga kiireks. Hilja koju, vara tööle ja nii see väss tulebki. Aga õnneks jõudis see jaanipäev kätte enne, kui juhe päris kokku oleks jooksnud. Esietendus läks hästi (saal oli rahvast puupüsti täis), jaanipidu oli mõnus ja jaanilaupäev möödus ka väga toredalt. Pärast paar päeva tõelist puhkust kodumail.

Kahjurõõm

Pole küll ilus teise ebaõnne üle rõõmustada, aga kui inimene ise oma rumala käitumisega selle on tinginud, siis pole midagi parata. Pealegi on kahjurõõm ju teadagi ikka see kõige suurem rõõm. Et mille üle ma siis niimoodi rõõmustasin? Noh, sõidan mina maanteel, püsikiirusehoidja ilusasti lubatud piirkiirusele sätitud (ehk siis 100 km/h), kui vastu sõidab auto ja vilgutab tulesid. Võtan teadmiseks, et ju on kusagil politsei passimas ja sõidan rahulikult edasi. Mõne hetke pärast märkan tahavaatepeeglis sebimist - ülejärgmine auto on alustanud möödasõitu. Sõidab enda ees olevast autost mööda ja asutab ka minust end mööda sõitma. Kaugemalt eest paistab üks hall sõiduauto, mis teeserva on pargitud ninaga meie suunas. Jõuan mõelda, et huvitav, kas see on nüüd politseiauto, kui autost väljubki helkurvestis mees ja näitab möödasõitjale käega teeserva suunas ja et kihutajal kahtlust ei tekiks, kes teda peatada üritab, lülitatakse vilkurid ka sisse. Ja vat selle koha peal oligi minu (kahju)rõõm suur - lõpuks ometi võeti minu silme all maha üks tüüp, kes lihtsalt ei suutnud sõita lubatud kiirusega ja kohe oli vaja minust mööda trügida (ilmselgelt oli selle tegevuse jaoks vaja kiirust ületada). Mulle on alati sellised tüübid närvidele käinud, see teisest mööda saamise maania on küllalt palju õnnetusi põhjustanud, liiklus oleks tükk maad turvalisem, kui eestlased oleksid rohkem võimelised teise auto taga sõitma, kui too normaalse kiirusega sõidab.

Prügikuninganna

Just sellise tiitliga pärjas mind laupäeva hommikul üks rattaretke peakorraldaja. Aga jah, ega ta väga vale ole, arvestades, et ma reedest pühapäevani üsna suure osa ajast kättpidi prügi sees veetsin (ei ole retkelised veel seda sorteerimist selgeks saanud). Muidugi ei saa ma kogu prügis sobramise au enda peale võtta, mul olid tublid abilised ka. Eriti tublid olid need, kes vaatamata reedesele vihmasajule lõpuni vastu pidasid. Laupäeval ja pühapäeval oli täitsa hea ilm. Viisakalt oodati retke lõpuni enne kui uuesti vihma sadama hakkas (mina juhtusin sel ajal veel meie autoparklas olema, sest vihm jõudis enne kohale, kui viimased kotihoidjad, mis oli vaja ümber paigutada).

Aga sel aastal sai peale töö tegemist ka tantsu vihutud. Eelnevalt olin lubanud reedel Kihnu poiste saatel jalga keerutada, laupäeval püüdsime ka Ska Faktori järgi seda teha. Kihnu poiste saatel oli jalakeerutamine tükk maad vahvam, labajalaga tekitati lausa ussipesa, mitte ei tantsitud lihtsalt ussi. '

Eurovisiooni ma vaatama ei jäänud, sest selleks ajaks ei seisnud lõualuud enam koos, üks haigutus tuli teise järel. Kobisin magama ära, aga üks tolle öö toakaaslastest vaatas selle ära, nii et ma sain tulemuse teada öösel, kui ta magama tuli.

Üldiselt võib öelda, et sel aastal läks asi päris hästi korda. Mõningaid probleeme ja probleemikesi ikka ette tuli, aga kõik leidis lahenduse ning järgmine aasta saab juba tehtud vigu vältida (selleks tuleb endale kohe märkmeid teha, muidu läheb kõik meelest).

Remondirindelt

Nii, nädala jagu on see remont nüüd kestnud. Üks tuba on põhimõtteliselt valmis, jäänud veel teine tuba, sanitaarruumid ja koridor. Ehk siis normaalsele elukorraldusele niipea lootust pole. Eile kolisime mind suurde tuppa. Kuna lasime ka uue diivani ära tuua, tekkis probleeme asjade mahutamisega, aga lõpuks sai nad nii asetatud, et liikuda saab, isegi diivanil saab istuda, aga on mõned kapiuksed, mille taga on need asjad, mida loodetavasti niipea vaja ei lähe.

Poodides tuulamine ei ole aga kaugeltki veel läbi. Mõningad mööbliesemed, mis välja visati on vaja uutega asendada, aga siinkohal on jällegi nii, et kui mul on üsna täpne ettekujutus, milline miski asi olema peaks, siis täpselt sellist asja kindlasti ei ole. Mugavam on muidugi netis kolada ja neid asju otsida, aga näiteks madratsi peal olevat kindlasti tarvis pikutada, et teada, kas on hea. No mina ei tea... ma olen mõne madratsi peal nüüd poodides pikutamas käinud, minu meelest on nad kõik üsna ühesugused. Aga näis, midagi tuleb ära osta.

Seoses selle ühekuuse uue pereliikmega tuleb ka vanemate juures väike tubade vahetus, sest minu tuba on suurem kui venna tuba. Neid aga on nüüd palju, kui Võrru tulevad ja nii otsustasime toad ära vahetada. Kuna sealgi on tapeet juba ajast ja arust ja mööbli poolt ära nühitud, tuli ka sinna uus tapeet otsida. Vaatasime üht ja vaatasime teist ja lõpuks nägime ühte nunnut elevantidega tapeeti. Kuna 50% tolle toa elanikest hakkavad moodustama lapsed, siis mina leidsin, et see just ongi õige tapeet ja nii hakkavadki tolle toa seinu kaunistama vahvad vantsid ja palmipuud.

Remondieelne seisund

Ammu mõeldud-planeeritud remont on teoks saamas. Uskumatu, aga meil õnnestuski suur tuba tühjaks tõsta jaotades kogu kola väiksema toa ja rõdu vahel ära (ja imekombel ei saanudki ei rõdu ega väiksem tuba otsast otsani asju täis). Muidugi osad asjad viidi ka ära ja need enam siia tagasi ei tule - mõned asjad rändasid keskkonnajaama ja suht suur koorem maale (või kuhu iganes vanemad neid paigutada plaanivad).

Lisaks mööbli ümberpaigutamisele kammisime eile enam-vähem kõik suuremad ehituspoed Tartus läbi ja takkapihta mõne mööblipoe ka. Uskumatult aegavõttev tegevus. Oleks siis et ainult ühte asja otsid, aga ei, vaja umbes viite erinevat asja vaadata ja ausalt öeldes on hetkel tõsiseid probleeme meenutamisega, millises poes midagi oli, mida vaatasime, aga mingil põhjusel ära ei ostnud. Päris tühjade kätega meie poeretk ka muidugi ei lõppenud. Õnneks oli meil laenutatud käru, muidu poleks kogu kraami koju suutnud vedadagi (mul on küll universaalkerega auto, aga nii suur see ka ei ole).

Hetkel igatahes on pooled asjad kusagil kastides (loodame, et neid lähiajal vaja ei lähe) ja mõned on lihtsalt kapis, mille uksi lahti teha ei saa, kuna voodi on ees. Kui üks tuba ära saab, siis tuleb kogu krempel teise tuppa liigutada, nii et mööbli tassimisega pole asjad veel kaugeltki ühel pool. Eelmine kord, kui tubades remonti tegime, oli lihtsam - siis polnudki veel mööblit sees. Kui nüüd järele hakata mõtlema, siis see oli 10 aastat tagasi, 2001. aasta suvel ja sellest ajast pole tubades muud tehtud kui aknad ära vahetatud. Nii et oligi aeg.

Hammaste tuleku aeg

Jõudsin lõpuks sellesse ikka, et mul hakkavad hambad tulema. Noh, tegelikult oli 28 neist juba enne olemas, aga need viimased, nn tarkusehambad (hambaarst nimetas neid kaheksandateks) olid siiamaani veel puudu. Tegelikult küll mitte päris puudu - kolm neist olid otsustanud rohkemal või vähemal määral nina igeme seest välja pista juba varem. Sel nädalal aga hakkas üks neist suurema hooga kasvama. Ning loomulikult saadab seda protsessi valulikkus ja paistetus. Käisin igaks juhuks asja ka hambaarstile näitamas, kes tõdes, et jah, antud olukord on tingitud kasvavast hambast. Ja et see võib kesta nii umbes 2 nädalat. No tore. Arvestades, et asi on juba mõned päevad kestnud, võib oodata veel umbes 1,5 nädalat sama nõmedat tunnet. Ja see on neist kõigest esimene, ülejäänud hakkavad ka tõenäoliselt millalgi aktiivselt kasvama. Püüdsin meenutada seda, kui need esimesed jäävhambad tulid... minu meelest siis küll sellist tunnet ei olnud (vähemalt ma ei mäleta). Igal juhul jääb mulle mõistmatuks, mille pagana pärast ei või need hambad kõik korraga ära tulla, miks peab neli neist kunagi 20 aastat hiljem tulema??? Ja hambaarst leidis ka, et mul poleks neid lisahambaid tegelikult üldse vaja, saaksin ka 28-ga ilusasti hakkama.

Ametlikult tädi

Jõudis aasta siis jälle niikaugele, et sain aastakese vanemaks. Sünnipäev möödus kenasti, klassiõhtu heade sõpradega oli ka vahva. Aga üks lubatud sünnipäevakingitus ei tahtnud kuidagi tulla. Nimelt lubas vend mulle suvel, et sünnipäevakingituseks saan tädiks. Noh, olgem ausad, ega päris õigeks päevaks ei tahtnudki seda kingitust saada, sest niipalju egoist ma ikkagi olen, et peres sellel päeval ainus sünnipäevalaps olla tahaks. Ametlik aeg oli tegelikult päev hiljem, aga ei tulnud siis ka veel kippu ega kõppu. Päris mitu päeva läks ja siis lõpuks, nädal pärast õiget aega, sain oma kõige nunnuma sünnipäevakingi kätte. Praegu võin seda julgesti öelda, sest käisime koos vastsete vanavanematega maimukest vaatamas ja oli ikka nunnu küll. Põhiarutelu käis selle üle, et kellelt midagi on. Otseselt ühe või teise vanema nägu nagu ei olnud, pigem igaühelt midagi. Pilte sai ka päris hoolega klõpsitud, aga kuna mul enda fotokat kaasas ei olnud, siis pole mul hetkel ühtegi neist siia postitada. Võibolla kunagi hiljem lisan.

Tõeline eeskuju

Minu vanaisa sai eile 90-aastaseks. Sel puhul peeti suuremat sorti pidu maha. Kuigi vanaisa oli peoseltskonnas kõige vanem, ei olnud ta sugugi mitte kõige vähem kõbus. Nii mõnigi sõber, sugulane, kes kutsutud oli, vaevles suuremate tervisehädade käes. Vanaema sõnul ei olnud isegi arst peale vaadates arvanud, et tegu 90-le läheneva mehega on. Ja tagatipuks on vanaisa oma maja ette jäävat kõnniteed talvel nii hästi korras hoidnud, et linnavalitsus saatis lausa kiituskirja talle. Nii et mehed, võtke eeskuju ja tehke järgi. :)

Talverõõmud

Kuigi põhimõtteliselt sai paar nädalat tagasi suusahooaeg avatud (loe: suusad üle pika aja alla pandud), siis tõeliselt avatuks võib selle hooaja vast eilsest kuulutada (eelmisel korral sai heal juhul mõned sajad meetrid sõidetud, sest siis oli peaeesmärk mäest alla laskmine).

Käisime nimelt pundi rattaretke vabatahtlikega Valgehobusemäel. Võtsin oma suusad kaasa ja tegin mõned ringid. 3+3+5 km, kui nüüd täpne olla. Neil on seal mingi kiiks kurviliste mägedega. Kui mäest alla klassikajälg läks, ei olnud probleemi, aga sellel mäel, kus jälg suht ruttu ära lõppes ja pöörangu koht täitsa sile oli, sai küll esimene kord väike hädamaandumine taguotsale tehtud. Järgmistel kordadel suutsin siiski tasakaalu säilitada. 3 km rajal rohkem kurvilisi laskumisi ei olnud, ülejäänud olid nad 5 km rajale toppinud. Ja mäega kaasas käib loomulikult tõus. Jäin oma mäest üles sammumisega päris mitmel korral kiiretele rühkijatele ette (püüdsin muidugi rajalt kenast kõrvale tõmmata, kui tagant kedagi lähenemas kuulsin). Siis oli mõnus, kui kedagi teist läheduses ei olnud, hea rahulik omas tempos sõita.

Peale lõunat enam suuski alla panna ei tahtnud ja nii ma võtsingi laenutusest natukeseks lumelaua. Mõned aastad tagasi olin sõitnud pisikesest mäest lumelauaga, aga ega sellest suurt meeles olnud (ja ega siis vist keegi väga tehnikat õpetanud ka). Kuna mõned inimesed, kes kaasas olid, olid kõvad lauatajad, siis jäin nende õpetusele lootma. Esialgu ei olnud sellest väga suurt abi, sest nende suus kõlas kõik nii lihtsalt, mina aga ei suutnud kuidagi seda õiget tasakaalu leida. Muudkui potsatasin jälle istuli (nii oli hea kindel olla). Poole mäe peal tuli J. mulle appi - hoidis minust kinni, et ma kohe mäest alla ei libiseks ja mul õnnestus natuke asjale pihta saada. Järgmised sõidud läksid juba pisut edukamalt ja kui ma suutsin ilma "vahepeatusteta" (st istuli kukkumisteta) alla jõuda, olin endaga juba rahul. Muidugi oli see sõit "mäe silumine" ehk siis tulin otse alla, mitte külg ees nagu need, kes sõita oskavad. Esialgu pidi see tunnetuse kätte saamiseks parem olema. Päris jalamil proovisin natuke ka külg ees, aga lõpuks tuli ikka hädamaandumine taguotsale. Igal juhul tuleb tunnistada, et täitsa hea elamuse jättis, kui kunagi selle õige sõidu ka selgeks saan, siis võiks täitsa meeldima hakata. Loodetavasti küll mitte nii nagu J.-le, kes äsja opilt tulnud rangluuga (mis murdus lumelauaga hüpates) endiselt mäest alla tuiskas (seekord küll lisamurdusid ei tulnud).

Mida toob aasta 2011

Minuni jõudis alljärgnev ennustus alanud aasta kohta (ennustaja pole kahjuks mulle teada).

Jaanuar

• Narkarid murravad Tallinnas sisse eurosid vedavasse autosse ja varastavad CD-mängija.

• Swedbank võtab üle Toidupanga ja hakkab inimestele toitu liisima.
• Keskerakonna tõekomisjoni otsus – Päike tiirleb ümber Maa – tekitab Ene Ergmas pahameelt.

Veebruar

• Juudi kogukond protestib Gazpromi otsuse vastu tarnida Eestile odavat gaasi.
• Presidendi vastuvõtt peetakse kokkuhoiu mõttes Skype’is. Savisaar laseb Hundisilmalt interneti eemaldada.
• Tallinna loomaaia lõvid muudetakse vabakäiguvangideks – öösiti võivad nad puuridest lahkuda, et endale linnast ise toitu hankida.

Märts

• Rahvaliit saab valimistel kaks häält. Juhatus algatab sisejuurdluse, et teha kindlaks, kes need kaks lolli olid.
• Uus lindiskandaal. Raivo Aeg esitab Janika Mölderi iluvõimlemisklubis Miss Valentine lindi ja kurika vabakava.

Aprill

• Kultuuriminister Laine Jänes vallandab Eesti viimase kultuuritöötaja – kultuuriministri.
• Avo Viiol maksab Kultuurkapitalile tagasi veel 50 senti.

Mai

• Lumesadu lakkab.
• Eesti mobiilioperaatorid lõpetavad tasuta kõned ja hakkavad rääkimise eest peale maksma. Töötukassa jagab töötutele tasuta välja 70 000 mobiiltelefoni. Tööpuudus Eestis langeb viimase 1500 aasta madalaimale tasemele.
• Maadevahetus jätkub. Villu Reiljan ja Ester Tuiksoo üritavad vahetada Maa kas Veenuse või Marsi vastu.

Juuni

• Euroopa Liidu otsusega lähevad kõik liikmesriigid üle rooma numbritele, kuna araabia numbreid kasutades toetatakse islamiäärmuslasi.
• Politsei tabab sarimõrtsuka, kes tappis sarjades “Meeleheitel koduperenaised”, “CSI Miami” ja “Kondid”.

Juuli

• Eesti kaotab sõja karuputkele.
• Eesti Skype’i meeskond loob uue antiviiruse, mis kaitseb arvutite kõvaketast programmi “Windows” eest.
• Valitsus alustab tselluliiditehase rajamist, kuna kõigile naistele ei jätku tselluliiti.

August

• Otepääl sulab viimane hang talvel maha sadanud lund.
• Soomes töötavate eestlaste arv ületab Eestis töötavate eestlaste arvu..
• Evelin Ilves valitakse taas presidendiks.

September

• Lõuna-Eesti maapiirkondadesse jõuavad esimesed eurod.
• Rahapuuduses ETV koondab viimased 200 000 vaatajat.
• Armin Karu lendab esimese eestlasena Kuule. Tuhanded hasartmängusõltlased hoiavad pöialt, et ta sinna jääks.

Oktoober

• Algab riigiametnike sundkiibistamine. Lõpuks ometi selgub, kus nad tööajal viibivad ja millega tegelevad.
• Kaitseminister Aaviksoo sõidab tankiga Afganistani, et Eesti poisid jõuluks koju tuua.

November

• Eestist lahkuvad viimased 8 talenti.
• Mööblivabrik Standard alustab kampaaniat – igaüks, kes ostab kapi, saab kapis oleva homo pealekauba. Kappide müük langeb enneolematult madalale tasemele.
• Eesti jalgpallikoondis lööb mängus Fääri saartega viis väravat ja kaotab 0 : 5.

Detsember

• Somaalia piraadid kaaperdavad Tätte ja Matvere jahi Nordea. Pardal olnud 100 000 “Tuulevaiksel ööl” plaati muutuvad piraatplaatideks.
• Suusataja Andrus Ansip valitakse aasta parimaks sportlaseks.
• Raketiskandaal. Savisaar küsib Põhja-Korealt rakette Lasnamäe ilutulestikuks. Kapo sekkub, kuna rakettide tegevusraadius ulatub Lasnamäelt Toompeale.

Aasta vahetus, lumi jäi

Seda aastat juba pea nädalake tiksunud, aga ei ole jõudnud blogimiseni. Parandan siis nüüd selle vea.

Uus aasta tuli toreda seltskonna ja ufodega. Käisin pealinnas pidus ja natuke enne 12 vedasime ennast ka teatriväljakule (kui aus olla jõudsime suht napilt enne uut aastat kohale, sest seltskond koosnes enamuses sellistest kuumaverelistest inimestest, kellega kuhugi minek alati kole palju aega kipub võtma). Nägime maavälised külalised ära, jõime nii mõnedki šampusepudelid tühjaks ja tantsisime natuke Kukerpillide saatel. Üldiselt oli vahva olemine seal rahvamassis, ainus mis häiris oli see, et juba presidendi kõne ajal hakati seal ilutulestikku taeva poole lennutama, nii et presidendi jutt mattus paukudesse. Hiljem suundusime tagasi peopaika. Tiksusime seal päris kaua, nii et magama sain umbes kell 7 hommikul (kuna 31. jaanuar oli tööpäev, mis tähendas ärkamist enne 7, siis tuli üleval oldud aega 24 h ära). Järgmisel päeval sai mõnusasti poole päevani põõnatud ja siis millalgi kodinad kokku korjatud ja ennast bussile sätitud. Pühapäeval lasin jällegi Une-Matil nii kaua külas olla, kui sel tuju oli. Uni on hea :)

Aasta algust on ilmestanud lumised teemad. Maja ees kinni istumine on juba praktiliselt igapäevane teema, eile oli probleem mitte hommikul liikuma saamise vaid just õhtul parkida saamisega. Kahjuks jäin kinni nii, et enamus autost oli tee pealt eest ära, mis tähendas seda, et autod said minu selja tagant mööda ja sellisel puhul juba naljalt appi ei tõtata (samas on ka selliseid, kellel sa kinni istudes teed tõkestad, aga nemad vahivad sind vaid pahaselt autost, et miks sa juba ometi eest ära ei lähe). Kui olin ca pool tundi mässanud ja oma jõududega hakkama saada üritanud, helistasin viimases hädas tb-le ja kutsusin ta appi. Enne kui ta välja jõudis, oli tulnud üks meesterahvas omale labidaga parkimiskohta lumest puhastama ning tema oli nõus mind aitama. Nii et kui tb koos oma meespere pisema osaga välja jõudis, oli minu auto juba pisut paremas kohas ja aitasin abivalmil majanaabril natuke lund kühveldada, et ta oma bussi pargitud saaks. Kuigi see koht, kuhu ma oma auto lõpuks pargitud sai, oli hea ja tasane, istusin täna hommikul jälle kinni - tee oli lihtsalt nii lumepudrune, et välja tagurdades õnnestus ennast kapitaalselt kinni jätta.

Täna õhtul otsustasin, et ma ei hakka enam selle lumesodiga maadlema ja jätsin auto hoopis Säästuka juurde. Näis kas see sula tuleb siis nädalavahetusel ja mida see kõik teeoludele tähendab.

Lisaks sellele, et lumi otsest probleemi liikuma saamisel ja liiklemisel tekitab, on ta endiselt uudiste teemana suht kuum. Kolmapäeval helistati ERRist ja taheti kommentaari olukorra kohta. Mind natuke üllatas, et nad just meilt seda küsisid, aga ei tundunud viisakas ka keelduda, nii et ma siis vastasin küsimustele. Millalgi detsembris helistati Tartu Postimehest ja küsiti, et kas teed on ikka lahti (see oli enne Monikat, siis polnud asi hull). Lisaks kogus andmeid lumelükkamiseks kulunud rahade kohta meili teel sel nädalal ka Õhtuleht. Nii et jah, kuum teema. Meenutades eelmise aasta kevadet, kui lumekogused vist olid isegi pisut väiksemad, on aimatav, mis nii umbes aprilli alguses kuum teema olema saab.

Jõulud

Tänavused jõulud on kohe-kohe läbi saamas. Sel aastal jäi kahjuks see õige jõulutunne olemata. Kuigi tegime emaga isegi piparkooke veel 23. detsembri õhtul ja jõululeiba tegin ka. 24ndal oli tegemist suht palju, sest ma polnud jõudnud ei kaarte valmis teha ega kingitusi pakkida. Samuti vajasid vanad salmid pisut üle kordamist.

Kahjuks ei õnnestunud sel aastal jõulude ajal kogu perel kokku saada. Vennanaine jäi nimelt haigeks ja nii nad ei saanudki Võrru sõita. Võibolla oli ka sellel oma osa, et seda õiget tunnet nagu ei olnud sel aastal.

Eelmine nädalavahetus oli ka traditsiooniline kambakese jõulupidusööming, mis seekord oli saksa traditsioonide kohane. Väga maitsev oli, veelkord suur aitäh kokkadele ja koka abilistele. Kahjuks jäi seekord ära mööduva aasta meenutusring. Kuigi tuleb tõdeda, et kui ma enne pidu sellele mõtlesin, siis nagu ei tulnudki midagi väga erilist pähe, mida selle aasta kohta rääkida. Õhtu lõpuks revideerisime majas olevat vinüülikogu. Oh seda äratundmisrõõmu. Kahju ainult, et me saksakeelsete jõululaulude plaadi alles hommikul avastasime, see oleks kindlasti atmosfäärile kõvasti juurde andnud.

Selle nädala üks jõulusemaid elamusi minu jaoks oli Märt Avandi ja Liisi Koiksoni jõulukontsert, kus lauldi vanu häid lastelaule uues võtmes. Väga vahva kontsert oli. Ma loodan siiralt, et selle repertuaariga antakse plaat välja, sest neid laule just selles esituses kuulaks veel ja veel ja veel. Kel veel võimalust Raplasse või Kuressaarde kuulama minna, siis soovitan soojalt.

Kassiarmastajatele

Mulle näidati ühte huvitavat linki, ei saa seda jagamata jätta. Kõige parem soovitus selles loos oli minu meelest see, et kui kass läheb ülekäte, tuleb tema magamisasemele oma väljaheited jätta, siis saab ta aru, kes siin boss on. :) Aga keda huvitab, lugege ise lähemalt - 6 Adorable Cat Behaviors With Shockingly Evil Explanations

Monika möllas

Tuli ja tõi see Monika siis meile ka rohkelt lund (enne seda oli täiesti ideaalne talveilm - maa oli valge, aga teed puhtad). Lumelükkajad rõõmustasid, et lõpuks saavad tööd ka teha (seda, kas nad ka järgmise päeva õhtuks enam rõõmsad olid, ei tea praegu kommenteerida).

Minul oli neljapäeval vaja naabervalda koosolekule sõita. Noh, asusin siis aegsasti teele. Põhimaantee oli täitsa ok, aga tugimaanteele jõudes muutus asi hullemaks. Tee oli lund täis ja konarlik, mina üle 50 km/h sõita ei julgenud. Minu taga olev auto oli julgema juhiga, kihutas mingil hetkel minust uljalt mööda. Koosolekupaika jõudes tekkis järgmine probleem - kohas, kus võiks olla normaaltingimustes parkimiskoht, laiutab suur lumehang. Jätsin oma auto lõpuks tee äärde, loodetavasti ei jäänud otseselt ette kellelegi. Pärast koosolekut oli muidugi parasjagu tegemist, et sealt ära välja manööverdada, aga sain siiski oma jõududega hakkama. Seda viimast aga ei saa öelda reedese ja täna hommikuse tööle mineku kohta. Kui head inimesed oma abikätt poleks ulatanud, polekski ehk autoga liikuma saanud. Homme on lootust iseseisvalt hakkama saada, kuna täna puhastati majaesist lumest. Mis tähendas ka, et auto sai ära parkida ilma, et oleks vaja olnud enne labidaga vastavat kohta ette valmistada. Seda viimast tegin ma näiteks reede öösel jõulupeolt tulles. Kuna kell oli 3 öösel, siis pealtvaatajaid ei olnud, aga ma usun, et selline seelikus lund kühveldav tibi oleks üsna koomiline vaatepilt olnud (aga vaatamata minu öistele jõupingutustele parkimiskoha ettevalmistamisel, oli (nagu juba eelpool mainitud) täna hommikul ikkagi auto lumes kinni).

Nädalavahetusel oli asja pealinna, nii et nägin oma silmaga ka ära, kuidas sealpool olud on. Linnapilt tundus üsna sarnane sellele, mis Tartus praegu toimub. Kõnniteed-teerajad, lumelükkamismasinad jne. Pühapäeval aga oli Tallinnas tunduvalt nõmedam ilm kui Tartus, siin ei sadanud enam lisa sellele lumele.

Valgrest ja talvest

Täna sattusin eneselegi natuke ootamatult Valgre lainele. Ma usun, et eile, kui mind kontserdile kutsuti, küll ilmselt mainiti ka seda, mis teemaline kontsert on, aga kuidagi läks see mul kõrvust mööda. Meeles oli see, et Tõnu Raadik ja Henn Rebane ja TÜ aula. Sinna ma siis kohale läksin ja kui asi pihta hakkas, sai selgeks, et lisaks neile kahele on kambas ka Jüri Aarma, kes loeb katkendeid Valgrest kirjutatud raamatust. Nende vahele siis Valgre looming akordioni ja viiuli esituses. Paari laulu Tõnu Raadik ka laulis natuke ja ühe laulu puhul paluti publikul kaasa ümiseda. Ümiseti küll. Mulle ümisemine sobis, sest hääl mul veel päris laulukõlbulik ei ole, kuigi rääkimiseks teda juba on (nädal tagasi oli põhimõtteliselt pilt on, häält ei ole seis). Üldiselt jättis kontsert hästi sooja ja armsa mulje ja loomulikult oli nende kahe mehe ühist musitseerimist äärmiselt nauditav kuulata.

Tagasi koju tulles avastasin, et vahepeal on tuul julmemaks muutunud. Jõe ääres oli nii vali tuul, et koju jõudes oli mu üks kõrvalest külmast valge (kuigi mul oli müts ilusasti peas). Loomulikult hakkas see varsti, kui oli pisut üles sulanud, jubedalt valutama. Õnneks läks see siiski mõne aja pärast mööda. Kraadiklaas aga näitab - 14 kraadi. Polegi niiväga külm, aga tuul paneb hea mitu miinust kohe juurde.

Energiaahvid

Ühes meie alajaamas olid täna öösel ahvid käinud ja elektri kaasa viinud. Kahjuks on selle alajaama taga nii kool kui kauplus ning lisaks ka eramaju. Päris mitu korda helistati meie majast Eesti Energia rikketelefonile. Selgeks sai üks - seal pool ei teata suurt midagi. Brigaad juba otsib viga, brigaad alles hakkab sõitma... seda kõike räägiti ühe kõne jooksul. Õhtuks oli brigaad kohal, aga selgus, et viga on suurem, kui arvata oskasime. Kui homseks tagasi ei ole, jääb lastel jälle kool ära (maaküte... ilma elektrita on maja külm).

Lisaks sellele, et elektrit tagasi tuli kaubelda, tekkis peale lõunat majas sidesulg. EMT-l polnud järsku pulkagi levi ja lauatelefonid ka ei funganud. Saatsin EMT-le meili ja küsisin, mis toimub. Vastuseks sain, et korraline hooldus tugijaamas (jälle EE) ja levi tuleb pool viis tagasi. Saatsin meili tagasi, et kas kliente korralistest hooldustest ei teavitatagi, sellele vastust veel õhtuks ei olnud (aga üks pulgake levi oli). Mis seda vallavalitsust ikka teavitada, kui nad helistada ei saa, eksole, kõigest ca 10 numbriga kliendike. Elioni ei kirjutanud, aga homme võiks tegelikult nende käest ka uurida, et mis värk oli. Sellistest asjadest võiks ikka teada anda.

Õhtul tahtsin kohalikust tanklast autole bensiini võtta, aga plaan jäi katki - ajutiselt ei saa kaardiga maksta.

Aastapäev

Täna sai täis aasta selles ametis. Ega ma muidu võibolla polekski täpset kuupäeva mäletanud, aga kolleegide kingitud tindipliiatsi karbil on kuupäev kirjas. Kirjutusvahend ise ka veel kirjutab (kasutan seda põhiliselt allkirjastamiseks, niisama ei sodi sellega).

Aga mis ma siis oskan öelda... meelakkumine ei ole, kuigi probleemide kõrval on ka toredaid külgi. Õppida on veel palju ja arenemisruumi ka jagub.

Silte ei saa alati usaldada

Eile oli mul vaja sõita Konguta vallamajja koosolekule. Kuna ma polnud seal kunagi varem käinud, olin natuke kaarti tudeerinud, et kus see asutus üldse paikneda võiks. Olin siis enam-vähem valmis vaadanud, et kuidas sinna saada võiks. Pärast lõputuna tundunud kruusateed jõudsin ristmikule, kust ma oma mõistusega oleks paremale pööranud, aga silt otse ees teatas, et Konguta jääb vasakule. Mõtlesin, et olgu siis peale, kui vasakule, siis vasakule. Sõitsin siis kahtluseuss hinges närimas, et kas ma ikka liigun õiges suunas, kuni märkasin vastutuleva auto roolis kolleegi, kes samale koosolekule suundumas oli. Seepeale otsustasin, et ilmselt tulin ikka vales suunas (lootsin, et ehk tema ikka teab, kuspool see vallamaja asub). Kui olin segadusttekitavast ristmikust uuesti mööda sõitnud, siis märkasingi umbes mõnesaja meetri pärast hoonet, mis tundus tõenäoline sihtkoha kandidaat. Majale lähenedes märkasin teisigi kolleege, nii et enam ei olnud kahtlust.

Hiljem kuulsin, et ma polnud ainus ekselnu, teisedki olid selle asutuse leidmisega parasjagu vaeva näinud. Enamus olid eeldanud, et mõnigi sildike ikka õige asutuse poole suunab, aga võta näpust. Vallavanemale sai igatahes märkus tehtud.

Loo moraal - usalda oma sisetunnet, mitte silte.

Miks vahel tasub astroloogilist abimeest kuulda võtta

Astroloogilisest lauakalendrist on mõnikord kasu ka. Selle nädala esimese kolme päeva kohta oli seal muuhulgas kirjas, et soodne aeg kuulutuste avaldamiseks. Panin uuesti üles vahepeal aegunud kuulutuse Nissanile uue omaniku leidmise kohta. Täna natuke enne viit helistas üks huviline. Leppisime õhtuks autovaatamise kokku. Tuli noormees koos sõpradega. Vaatasid, uurisid, ostusooviga noormees tegi pisikese prooviringi, tingis natuke hinnas ja ütles, et võtab ära. Vormistasime kohe ka ostu ära ning läinud ta ongi. Loodan, et neil saab koos tore olema.

Näitusel käidud, mitte midagi nähtud

Jupijumal reklaamis mõni aeg tagasi AHHAA Nähtamatut näitust. Olin pikalt planeerinud ja mõelnud, et jaa, peaks ikka minema. Eile otsustasin, et lähen käin ära.

Meid tuli kokku 8 - üks viieliikmeline seltskond, mina ja kaks koolipoissi. Natuke juhendamist ja meid lasti näituseruumi. Minu suurim probleem oli see, et pidevalt kobasin kellegi selga ja ei saanud liikuda selle juurde, mida giid meile näidata tahtis. Ja tuleb tunnistada, et üsna abitu tunne oli. Mingil hetkel siiski vajus kamp natuke rohkem laiali ja pääses liikuma. Mootorpaadiga sõidu osa oli täitsa vahva - tuul puhus ja vett pritsis ja mootor mürises ja kuhugi ei pidanud liikuma, sai vaikselt ühe koha peal istuda. Kui sõit läbi sai, tuli leida tee kohvikusse ja seal arveldada ja joogiga lauani jõuda (ma ei ole päris kindel, et ma istumispaika otsides kellelegi oma teevett peale ei kallanud). Lõpetuseks saime oma giidi küsimustega piinata.

Igal juhul mina soovitan ka omalt poolt kõigil ära käia. Huvitav kogemus olla ca tund aega pime. Kusjuures on hämmastav, et see asi tõesti terve tunni kestis. Oleks võinud arvata, et me polnud seal sees kauem kui pool tundi. Paistab, et pilkane pimedus moonutab ka ajataju.