Ma kaeban meeste peale nüüd...

Reedel siis oli Jääboileri ja Pia Frausi kontsert. Sel puhul kehtib ka vist Murphy või kelle iganes seadus, et kui kuhugi läheb inimesi, siis läheb neid ike hulgim ja kui ei lähe, siis ei lähe keegi, ka isegi mitte need, kes vähemalt kaks korda on enne öelnud, et lähevad, aga pilet ostavad ukselt. Selle seaduspära tõttu oli mul alguses suhteliselt igav, sest olgugi, et kontserdi algusajaks oli märgitud 20.00, hakkas esimene bänd (see Pia Fraus) mängima alles kell 21.00. Jumal tänatud, et mul vähemalt üks tuttav seal oli, muidu oleks võinud igavusse ära kõngeda. Aga sellest ma aru ei saa, mille pagana pärast peavad nad alguseks kell kaheksa märkima, kui asi allest tund aega hiljem hakkab. See Pia Fraus tegi täitsa head muusikat. Ainult laulja otstarbest ei saanud ma eriti hästi aru, sest mitte ühestki sõnast ma aru ei saanud (no ok, ühe laulu sõnadest sain, aga seda ka ainult seetõttu, et see Jacksoni loo kaver oli ja ma teadsin selle sõnu).

Millalgi poole üheteistkümne paiku lõi Jääboiler lõpuks laulu lahti. Juba teise laulu ajal tasus see pikk passimine ennast kuhjaga ära (esimest laulu ma ei teadnud kahjuks, seega ei saanud kaasa laulda). Ikkagi lava ees koos täiest kõrist ja puud ja puud ja puud ja puud on punased laulda on juba midagi. Ja järjest paremaks läks. Kõik on võimalik, Kaks tüdrukut, Oma häda jne. Järsku läks lava ees natuke trügimiseks - mingi seltskond murdis teed lava ette. Ja ennäe, üks liige sellest seltskonnast oli tuttav - meie Riin. Selles iseenesest poleks ju midagi märkimisväärset olnud, aga see mis nüüd toimuma hakkas oli küll huvitav. Nimelt oli Söödil lakkamatu silmside Riinuga, viimane kord vaatas ja naeratas, siis lõi häbelikult silmad maha jne, Sööt aga muudkui naeratas ja naeratas, vahepeal lausa naeris ja ei suutnud laulusalmigi seetõttu lõpetada. Veel huvitavam oli tegelikult asjaolu, et järsku pani InBoil ühele Riinuga samas seltskonnas olnud noormehele oma kitarri kaele, tõmbas ta lavale ja hakati Lumevärvi mängima. Pärast selgus, et see noormees oli laulu autor. Mingi aeg kadus Riin lava eest ära ja siis sai Sööt jälle natuke mujale ka vaadata.

Vaatamata sellele, et vahepeal mängiti ka laule, mida ma ei teadnud, olin ma ülimalt rahul. Mõnes mõttes on Jääboiler tükk maad vingem kui Jäääär, sest viimases on ju ainult kitarrid. Boileril aga olid trummid, saksofon ja viiul (vähemalt ma arvan, et see oli viiul, maru veider nägi välja aga keeled olid peal ja poognaga mängiti) ja selle kooslusega Viimast trammi laulda on ikka midagi muud. Ja see kuidas Sööt lava peal hüppas oli ka vaatamist väärt. Üleüldse, neid ei tohiks minu meelest laevukesega Emajõe peale ulpima panna, sest siis kaob pool efekti ära, kui sa ikka otse lava ees saad olla, see on hoopis teine asi. Kontserdi mõjususest annab tunnistust ka see, et terve nädalavahetuse kummitasid mul erinevad Jääboileri lauldud laulud peas ringi. Eriti Viimane tramm...
P.S. Pealkirjas olev laul esitusele ei tulnud. Kahjuks.

Oli kõva pidu

Niisiis, eile oli meie üks kõvemaid pidusid. Millest ma seda järeldan? No sellest, et hommikul seitsme paiku oli mul ukse taga naabriplika, kes kurtis, et tema ei saanud meie laulmise tõttu magada ja nüüd temal pea valutab ja ei saa kooli minna, aga test on täna. Paha lugu küll. Need on need nõukogude ajal ehitatud majad, kus kõrvalkorteri tegemised on naabritele ülihästi kuulda. Aga tundub, et tänapäeva noorus pole see, mis ta omal ajal oli. Ühest magamata ööst kohe nii suur peavalu, et kooligi ei saa minna. Kuidas nii saab? Ja tegelikult arvan ma, et see oli ainult ettekääne. Kindlasti oli tal testiks õppimata ja nüüd sai selle tuua ettekäändeks koju jäämisele. Aga noh, mõeldes kaaskodanikele on meil järgmiseks ürituseks minu juures kolm varianti. Me
a) ei laula üldse
b) laulame makimuusika saatel
c) hakkame laulmisega varem pihta ja laulame enne 12 ära (siis ei tohiks kellelgi vingumist olla)
Peale laulmise oli muidugi eilse päeva tähtsündmuseks Romani ettepanek Triinule (lõpuks!!!). Triin oli üllatunud, mis oli üks eesmärkidest.
Aga igatahes minu meelest oli tore pidu. Vähemalt mulle meeldis :)

Mis inimestega juhtunud on???

Nii, mina ei saa nüüd aru. Kas tõesti on enamus inimesi kuhugi metsasügavustesse pagenud, kus on ainult karukoopad ja internetist veel keegi kuulnudki pole??? Või on nad siis tüdinud sellest poolearulisest, kes pidevalt midagi korraldada üritab? Või nad ei leia enam R-tähte klaviatuurilt üles, et vastust kirjale saata? Igatahes selline asi imeb. Ja kõvemini kui suur Arved. Mitte ühtegi vastust!!! Peale nende, mis ma olen siis saanud kui otse või MSNi vahendusel inimeste käest küsinud olen. Mina nii ei mängi!
Aga kui nad sellised booringud on, siis olgu peale, polegi vaja neid. Kelgutada saab ilma nendeta ka ju. Ja pärast Pille juures hernesuppi ja kukleid süüa.

Filmiõhtu

Niisiis, eila sai see kauaoodatud filmiõhtu teoks. Esialgses kavas olid siis Lilo & Stich, Stepfordi naised ja Mina, robot. Ühesõnaga esimeses filmis olid tulnukad teiselt planeedilt, teises filmis olid naised robotiteks tehud ja lisaks sellele veel täielikeks kana-ajudeks (kas tõesti mehed tahaksid endale sellised naisi??????) ja kolmandas filmis olid juba avalikult robotid mängus, aga need läksid lõpuks kurjaks (siit järeldus - kui 30 aasta pärast tulevad müügile uued NS-5ed, siis mina oma vana küll nende vastu välja ei vaheta). Aga vastupidavamad vaatasid veel natuke vähem ulmelist xXxi ka. Ok, noh selles mõttes oli küll ulmeline, et onu sõidab lumelauaga laviinil eest ära, aga teine mees mootorsaaniga ei jõua.... Aga päris lõpuni pidasime ainult mina ja Jaanika sellele vastu, st. meie olime ainsad, kes neli filmi lõpuni vaatasid :))) (Piret lahkus natukene enne lõppu).
Et siis kokkuvõtteks, mida me võisime nendest filmidest õppida. Esimesest seda, et perekond on kõige tähtsam ja kedagi ei jäeta maha ega unustata (ühesõnaga täielik Disney - õnnelik lõpp jne, aga Stich oli niii nunnu, ma võtaks iga kell endale sellise lemmiku). Teisest filmist oli meestel rohkem õppida - ei maksa üritada jumalat mängida ja oma naise mõistust kontrollida, muidu võib juhtuda, et jalutad ise ostukäruga mööda poodi ja otsid õiget vetsupaberit. Ja kolmas film õpetas meile seda, et robotid võivad hakata ise arenema ja oma loogika välja mõelda, mis ei pruugi inimestele hästi lõppeda ehk roboteid ei saa usaldada (kuigi köögis paistsid nad päris tublid olevat ja koju ununenud koti tõid kiiresti kätte). Viimane film oli action, sealt ma erilist pointi küll ei leidnud, ei otsinud ka tglt.

Õhtu Illegaardis

Niisiis, eile õhtul sai jälle Illekas käidud ja oli väga tulemuslik õhtu, selles mõttes, et sellest sai palju järeldusi tehtud.
1. Minu arvates teeb Sprite tõesti õlle joodavaks, mis tähendab, et Merikese maitset alkoholi osas võin ma usaldada :)
2. Ma olen ise oma hädades süüdi ja tänu ühele noorpõlve rumalusele ja olen ma veel topelt süüdi...
3. Pisarate abil saab kõik kätte, aga seda, kuidas neid vajadusel alati välja võluda, pean ma veel harjutama. Isegi sellest pagana sibulast ei olnud nii palju abi kui tavaliselt (no see on ju ka loogiline, sest tavaliselt ma ei taha nutma hakata kui ma sibulat lõigun, nüüd kui vaja oli, ei tahtnud see asi üldse mõigata).
4. Meil kõigil on vastand. Ja mitte lihtsalt mõni inimene, kes mõtleb hoopis teisiti või midagi sellist tavalist, vaid täielik vastand. Ja see sai ka välja selgitatud, kes minu vastand on. Mõned omadussõnad - meessoost, pikka kasvu, lühikeste juustega, mitte väga jutukas, altruist, arendab jalgrattal meeletuid kiirusi jne.
5. Minu mõte liigub kiiremini kui keel järgi jõuab. See tähendab, et mul tuleb kas a) hakata kiiremini rääkima (see saaks põnev olema), b) hakata aeglasemalt mõtlema (njah, see tähendaks ju ühtlasi ka seda, et ma peaks rohkem aega mõtlemisele kulutama, mis ei ole hea variant, sest ma kulutan niigi selle pelae liiga palju aega) või c) harjutama ennast sellega, et kui ma olen midagi rääkinud ja inimene paistab hämmingus olevat, siis ma seletan talle ilusti aeglaselt oma mõttekäigu üle. Arvatavasti jääb variant c.
Vähemalt minu meelest oli üsna produktiivne õhtu :)

Tehtud

Nii, täna oli siis viimane eksam selle sessi jooksul (mitte et mul jaanuaris oleks üldse rohkem eksameid olnud). Et siis peaks nagu vaheaeg olema või nii. Aga tegelikult on mul veel ju tegemata see pagana projekt ja mul on ausõna plaan seda tõsiselt tegema hakata (alates homsest, täna ma puhkan :p), seega puhkusest on asi kaugel. Või vähemalt peaks olema. Ma ei suuda viimasel ajal üldse õppimisele pühenduda, kõik muu paistab olevat prioriteetsem.........huvitav, millest see tuleb?
Ja muide, igasuguseid teadlasi ei maksa uskuda. Keegi onu oli välja arvutanud, et 24. jaanuar on kõige masendavam päev aastas. Minu meelest pole tänane päev küll eriti masendav....samas kui tänane päev oleks kõige masendavam, siis peaks ju aasta väga lilleline tulema........ei, mul on juba olnud masendavamaid päevi kui täna sel aastal, seega too teadlane ajas soga. Vot!

Ma ikka pean ju kõik järele tegema

Nii, sellest saab kindlasti varsti uus hullustus eestlaste seas nagu rate.ee või orkut. Et siis nagu nii tuleb millalgi see asi ära teha, miks mitte praegu. Ja pealegi kaua ma kommenteerin seal anonymusena.