26. detsember 2010

Jõulud

Tänavused jõulud on kohe-kohe läbi saamas. Sel aastal jäi kahjuks see õige jõulutunne olemata. Kuigi tegime emaga isegi piparkooke veel 23. detsembri õhtul ja jõululeiba tegin ka. 24ndal oli tegemist suht palju, sest ma polnud jõudnud ei kaarte valmis teha ega kingitusi pakkida. Samuti vajasid vanad salmid pisut üle kordamist.
Kahjuks ei õnnestunud sel aastal jõulude ajal kogu perel kokku saada. Vennanaine jäi nimelt haigeks ja nii nad ei saanudki Võrru sõita. Võibolla oli ka sellel oma osa, et seda õiget tunnet nagu ei olnud sel aastal.

Eelmine nädalavahetus oli ka traditsiooniline kambakese jõulupidusööming, mis seekord oli saksa traditsioonide kohane. Väga maitsev oli, veelkord suur aitäh kokkadele ja koka abilistele. Kahjuks jäi seekord ära mööduva aasta meenutusring. Kuigi tuleb tõdeda, et kui ma enne pidu sellele mõtlesin, siis nagu ei tulnudki midagi väga erilist pähe, mida selle aasta kohta rääkida. Õhtu lõpuks revideerisime majas olevat vinüülikogu. Oh seda äratundmisrõõmu. Kahju ainult, et me saksakeelsete jõululaulude plaadi alles hommikul avastasime, see oleks kindlasti atmosfäärile kõvasti juurde andnud.

Selle nädala üks jõulusemaid elamusi minu jaoks oli Märt Avandi ja Liisi Koiksoni jõulukontsert, kus lauldi vanu häid lastelaule uues võtmes. Väga vahva kontsert oli. Ma loodan siiralt, et selle repertuaariga antakse plaat välja, sest neid laule just selles esituses kuulaks veel ja veel ja veel. Kel veel võimalust Raplasse või Kuressaarde kuulama minna, siis soovitan soojalt.

13. detsember 2010

Kassiarmastajatele

Mulle näidati ühte huvitavat linki, ei saa seda jagamata jätta. Kõige parem soovitus selles loos oli minu meelest see, et kui kass läheb ülekäte, tuleb tema magamisasemele oma väljaheited jätta, siis saab ta aru, kes siin boss on. :) Aga keda huvitab, lugege ise lähemalt - 6 Adorable Cat Behaviors With Shockingly Evil Explanations


Monika möllas

Tuli ja tõi see Monika siis meile ka rohkelt lund (enne seda oli täiesti ideaalne talveilm - maa oli valge, aga teed puhtad). Lumelükkajad rõõmustasid, et lõpuks saavad tööd ka teha (seda, kas nad ka järgmise päeva õhtuks enam rõõmsad olid, ei tea praegu kommenteerida).
Minul oli neljapäeval vaja naabervalda koosolekule sõita. Noh, asusin siis aegsasti teele. Põhimaantee oli täitsa ok, aga tugimaanteele jõudes muutus asi hullemaks. Tee oli lund täis ja konarlik, mina üle 50 km/h sõita ei julgenud. Minu taga olev auto oli julgema juhiga, kihutas mingil hetkel minust uljalt mööda. Koosolekupaika jõudes tekkis järgmine probleem - kohas, kus võiks olla normaaltingimustes parkimiskoht, laiutab suur lumehang. Jätsin oma auto lõpuks tee äärde, loodetavasti ei jäänud otseselt ette kellelegi. Pärast koosolekut oli muidugi parasjagu tegemist, et sealt ära välja manööverdada, aga sain siiski oma jõududega hakkama. Seda viimast aga ei saa öelda reedese ja täna hommikuse tööle mineku kohta. Kui head inimesed oma abikätt poleks ulatanud, polekski ehk autoga liikuma saanud. Homme on lootust iseseisvalt hakkama saada, kuna täna puhastati majaesist lumest. Mis tähendas ka, et auto sai ära parkida ilma, et oleks vaja olnud enne labidaga vastavat kohta ette valmistada. Seda viimast tegin ma näiteks reede öösel jõulupeolt tulles. Kuna kell oli 3 öösel, siis pealtvaatajaid ei olnud, aga ma usun, et selline seelikus lund kühveldav tibi oleks üsna koomiline vaatepilt olnud (aga vaatamata minu öistele jõupingutustele parkimiskoha ettevalmistamisel, oli (nagu juba eelpool mainitud) täna hommikul ikkagi auto lumes kinni).
Nädalavahetusel oli asja pealinna, nii et nägin oma silmaga ka ära, kuidas sealpool olud on. Linnapilt tundus üsna sarnane sellele, mis Tartus praegu toimub. Kõnniteed-teerajad, lumelükkamismasinad jne. Pühapäeval aga oli Tallinnas tunduvalt nõmedam ilm kui Tartus, siin ei sadanud enam lisa sellele lumele.

2. detsember 2010

Valgrest ja talvest

Täna sattusin eneselegi natuke ootamatult Valgre lainele. Ma usun, et eile, kui mind kontserdile kutsuti, küll ilmselt mainiti ka seda, mis teemaline kontsert on, aga kuidagi läks see mul kõrvust mööda. Meeles oli see, et Tõnu Raadik ja Henn Rebane ja TÜ aula. Sinna ma siis kohale läksin ja kui asi pihta hakkas, sai selgeks, et lisaks neile kahele on kambas ka Jüri Aarma, kes loeb katkendeid Valgrest kirjutatud raamatust. Nende vahele siis Valgre looming akordioni ja viiuli esituses. Paari laulu Tõnu Raadik ka laulis natuke ja ühe laulu puhul paluti publikul kaasa ümiseda. Ümiseti küll. Mulle ümisemine sobis, sest hääl mul veel päris laulukõlbulik ei ole, kuigi rääkimiseks teda juba on (nädal tagasi oli põhimõtteliselt pilt on, häält ei ole seis). Üldiselt jättis kontsert hästi sooja ja armsa mulje ja loomulikult oli nende kahe mehe ühist musitseerimist äärmiselt nauditav kuulata.

Tagasi koju tulles avastasin, et vahepeal on tuul julmemaks muutunud. Jõe ääres oli nii vali tuul, et koju jõudes oli mu üks kõrvalest külmast valge (kuigi mul oli müts ilusasti peas). Loomulikult hakkas see varsti, kui oli pisut üles sulanud, jubedalt valutama. Õnneks läks see siiski mõne aja pärast mööda. Kraadiklaas aga näitab - 14 kraadi. Polegi niiväga külm, aga tuul paneb hea mitu miinust kohe juurde.

18. november 2010

Energiaahvid

Ühes meie alajaamas olid täna öösel ahvid käinud ja elektri kaasa viinud. Kahjuks on selle alajaama taga nii kool kui kauplus ning lisaks ka eramaju. Päris mitu korda helistati meie majast Eesti Energia rikketelefonile. Selgeks sai üks - seal pool ei teata suurt midagi. Brigaad juba otsib viga, brigaad alles hakkab sõitma... seda kõike räägiti ühe kõne jooksul. Õhtuks oli brigaad kohal, aga selgus, et viga on suurem, kui arvata oskasime. Kui homseks tagasi ei ole, jääb lastel jälle kool ära (maaküte... ilma elektrita on maja külm).
Lisaks sellele, et elektrit tagasi tuli kaubelda, tekkis peale lõunat majas sidesulg. EMT-l polnud järsku pulkagi levi ja lauatelefonid ka ei funganud. Saatsin EMT-le meili ja küsisin, mis toimub. Vastuseks sain, et korraline hooldus tugijaamas (jälle EE) ja levi tuleb pool viis tagasi. Saatsin meili tagasi, et kas kliente korralistest hooldustest ei teavitatagi, sellele vastust veel õhtuks ei olnud (aga üks pulgake levi oli). Mis seda vallavalitsust ikka teavitada, kui nad helistada ei saa, eksole, kõigest ca 10 numbriga kliendike. Elioni ei kirjutanud, aga homme võiks tegelikult nende käest ka uurida, et mis värk oli. Sellistest asjadest võiks ikka teada anda.
Õhtul tahtsin kohalikust tanklast autole bensiini võtta, aga plaan jäi katki - ajutiselt ei saa kaardiga maksta.

17. november 2010

Aastapäev

Täna sai täis aasta selles ametis. Ega ma muidu võibolla polekski täpset kuupäeva mäletanud, aga kolleegide kingitud tindipliiatsi karbil on kuupäev kirjas. Kirjutusvahend ise ka veel kirjutab (kasutan seda põhiliselt allkirjastamiseks, niisama ei sodi sellega).
Aga mis ma siis oskan öelda... meelakkumine ei ole, kuigi probleemide kõrval on ka toredaid külgi. Õppida on veel palju ja arenemisruumi ka jagub.

11. november 2010

Silte ei saa alati usaldada

Eile oli mul vaja sõita Konguta vallamajja koosolekule. Kuna ma polnud seal kunagi varem käinud, olin natuke kaarti tudeerinud, et kus see asutus üldse paikneda võiks. Olin siis enam-vähem valmis vaadanud, et kuidas sinna saada võiks. Pärast lõputuna tundunud kruusateed jõudsin ristmikule, kust ma oma mõistusega oleks paremale pööranud, aga silt otse ees teatas, et Konguta jääb vasakule. Mõtlesin, et olgu siis peale, kui vasakule, siis vasakule. Sõitsin siis kahtluseuss hinges närimas, et kas ma ikka liigun õiges suunas, kuni märkasin vastutuleva auto roolis kolleegi, kes samale koosolekule suundumas oli. Seepeale otsustasin, et ilmselt tulin ikka vales suunas (lootsin, et ehk tema ikka teab, kuspool see vallamaja asub). Kui olin segadusttekitavast ristmikust uuesti mööda sõitnud, siis märkasingi umbes mõnesaja meetri pärast hoonet, mis tundus tõenäoline sihtkoha kandidaat. Majale lähenedes märkasin teisigi kolleege, nii et enam ei olnud kahtlust.
Hiljem kuulsin, et ma polnud ainus ekselnu, teisedki olid selle asutuse leidmisega parasjagu vaeva näinud. Enamus olid eeldanud, et mõnigi sildike ikka õige asutuse poole suunab, aga võta näpust. Vallavanemale sai igatahes märkus tehtud.
Loo moraal - usalda oma sisetunnet, mitte silte.

27. oktoober 2010

Miks vahel tasub astroloogilist abimeest kuulda võtta

Astroloogilisest lauakalendrist on mõnikord kasu ka. Selle nädala esimese kolme päeva kohta oli seal muuhulgas kirjas, et soodne aeg kuulutuste avaldamiseks. Panin uuesti üles vahepeal aegunud kuulutuse Nissanile uue omaniku leidmise kohta. Täna natuke enne viit helistas üks huviline. Leppisime õhtuks autovaatamise kokku. Tuli noormees koos sõpradega. Vaatasid, uurisid, ostusooviga noormees tegi pisikese prooviringi, tingis natuke hinnas ja ütles, et võtab ära. Vormistasime kohe ka ostu ära ning läinud ta ongi. Loodan, et neil saab koos tore olema.

25. oktoober 2010

Näitusel käidud, mitte midagi nähtud

Jupijumal reklaamis mõni aeg tagasi AHHAA Nähtamatut näitust. Olin pikalt planeerinud ja mõelnud, et jaa, peaks ikka minema. Eile otsustasin, et lähen käin ära.
Meid tuli kokku 8 - üks viieliikmeline seltskond, mina ja kaks koolipoissi. Natuke juhendamist ja meid lasti näituseruumi. Minu suurim probleem oli see, et pidevalt kobasin kellegi selga ja ei saanud liikuda selle juurde, mida giid meile näidata tahtis. Ja tuleb tunnistada, et üsna abitu tunne oli. Mingil hetkel siiski vajus kamp natuke rohkem laiali ja pääses liikuma. Mootorpaadiga sõidu osa oli täitsa vahva - tuul puhus ja vett pritsis ja mootor mürises ja kuhugi ei pidanud liikuma, sai vaikselt ühe koha peal istuda. Kui sõit läbi sai, tuli leida tee kohvikusse ja seal arveldada ja joogiga lauani jõuda (ma ei ole päris kindel, et ma istumispaika otsides kellelegi oma teevett peale ei kallanud). Lõpetuseks saime oma giidi küsimustega piinata.
Igal juhul mina soovitan ka omalt poolt kõigil ära käia. Huvitav kogemus olla ca tund aega pime. Kusjuures on hämmastav, et see asi tõesti terve tunni kestis. Oleks võinud arvata, et me polnud seal sees kauem kui pool tundi. Paistab, et pilkane pimedus moonutab ka ajataju.

Libahundi jälgedes

Olles ennast jupijumala ja crexi orienteerumispisikust nakatada lasknud, ei olnud vaja pikka mõtlemist, et ka läinudlaupäevasele kergelt ekstreemsusele kalduvale orienteerumisele "jah" öelda. Muidugi ei teadnud ma seda jah-sõna öeldes, et ilm sel ajal nii talviseks kisub.
Kõige kehvem lugu kogu selle ootamatu talvega oli seoses transpordiga, mis olude sunnil oli võõras ja suverehvides. Muidu polnud nagu väga vigagi, aga Keila oli laupäeva hommikul väga libe koht. Õnneks läks kõik hästi (roolis oli ikkagi kogenuim meie seast) ja jõudsime tänu kohaliku poemüüja juhatusele õigesse kohta. Seekord püüdsime olla tublid ja raja endale enne valmis joonistada, kui ummisjalu punkte püüdma tormame. Jupijumala kaardile sai õige mitu joont - õigeid ja valesid, aga puhtandit teha ei jäänud mahti. Tuli kiiruga kaarile kilekott pähe tõmmata ja starti rutata. Stardiülesande täitja sai otsustatud stiilis kes on vabatahtlik, astugu üks samm ette, mina ja crex astusime sammu taha... Kui stardipauk käis, panid kõik metsa alla plagama, jupijumal üritas veel meie käest kompassi saada, aga kuna meil ei õnnestunud seda piisavalt ruttu kotist leida, läks ilma teele. Ootasime seal tükk aega, jõudsime juba pisut muretsema hakata, sest metsaalune oli küllalt vaikseks jäänud ja ootajate read muudkui hõrenesid, aga lõpuks siiski nägime tuttavat kuju stardipunkti poole lippamas. Edasi läks asi juba kolmekesi.
Minu lemmik punkt oli muidugi see, kus sai trossi küljes maa ja taeva vahel liuelda. Niisama kahjuks liuelda ei lastud, tuli ka liivakotiga täpsusvise sooritada. Kuigi ma hoiatasin kaasvõistlejaid, et minu täpsus ei ole just kõige parem, õnnestus seekord ka märklauale pihta saada.
Kui eelmisel võistlusel sain alguses varba vaid niiskeks ja jalad päris märjaks alles viimase punkti juures, siis seekord said jalad üsna ruttu märjaks, kuna üle lumiste heinamaade tatsamist oli omajagu. Et sellest veel vähe ei oleks, avanesid peagi ka taevaluugid ja lumi/rahe/vihm või mis iganes ollus, hakkas sealt alla sadama. Õnneks mitte väga pikalt. Lisaks sellele, et jalad lumes sumbates märjaks sai, oli aeg-ajalt vaja ka üle kraavide kalpsata. See kõik aga taandus pühapäevaseks jalutuskäiguks, kui olime rinda pistmas kurikuulsa punktiga nr 40. Õigemini, selle punktini jõudmine ei olnudki maastiku mõttes nii hull, aga sealt järgmiseni mööda otseteed minek sisaldas vett ja lund ja muda ja pokusid ohjeldamatus koguses. Selline mätastel hüplemine ja jalale vähegi kindlama toetuspinna otsimine ja poolest säärest mutta vajumine võttis minu suht võhmale. Kui lõpuks seljandikule jõudsime, tundus edasine kõndimine kui jalutuskäik pilvedel. Ainus positiivne asi selle mudarännaku juures oli see, et muda oli tunduvalt soojem kui lumi, mille tulemusena jalad ei olnudki enam nii külmunud. Mööda seljandikku patseerides tundus juba, et üks jalg nagu ei olekski enam märg. Aga see tunne kadus varsti, sest tulid uued lumeväljad, uued kraavid ja muidugi ka uus sadu kaela, et me jumala eest ära ei kuivaks (minu jope unustas ära mõiste "ära kuivama", nii läbi ligunenuna ei olnud ma seda varem näinud, õnneks jäi sisemine pool siiski kuivaks). Jalgade märjaks saamises tegi jupijumal meile seegi kord ära (seekord vabatahtlikult) - kui tee viib ühele poole jõge ja punkt on teisel pool jõge, siis tuleb lihtsalt minna läbi jõe ja punkt ära võtta.
Võistluspäeva lõpuks jõudsime järeldusele, et sellel võistlusel oli põhiaur pandud sellele, et punktini viiv tee oleks võimalikult ekstreemne, punkt ise aga asus küllalt nähtaval kohal, kui juba õigesse kohta jõudnud olid. Orvandikke oli seekord vaid üks, aga kuna me oma teekonda käigu pealt lühendama olime sunnitud (mina ei saa aru, kuhu need 6 tundi ikkagi kadusid, nagu polekski õieti rajal olnud), siis jäi see välja. Poollagendikud olid ka täiesti mõistlikud, nii et punktide paneku ja nende kirjeldamise poolest plusspunktid selle võistluse korraldajatele.
Kuigi meie punktiskoor jäi küllalt tagasihoidlikuks, tundub nagu oleks vorm parem, kui eelmisel korral. Pole ei jalgadel ville, valutavaid alaselja lihaseid ega midagi muud erilist tunda. Pisut kange oli olemine pühapäeval, aga süvavenitus ja saun mõjusid hästi. Igal juhul, teinekordki (ehk siis saab ka torni ronida).

18. oktoober 2010

Sooja leiba, mõtelge*

Olin ammu mõelnud, et võiks ju ka proovida leiba teha, aga siiamaani tegudeni jõudnud polnud. Eelmine nädal osalesin ühes leivategemise õpitoas ja sealt saime portsu poolvalmis leivatainast koju kaasa (üsna huvitav oli kauss seljas rattaga koju kimada :p). Esimese katsetuse tegin neljapäeva hilisõhtul - kuna vormi käepärast ei olnud, siis katsetasin pisikeste pätsikestega. Natuke nätsked ja liiga hapukad tulid (mul sai suhkur otsa, aga poodi minna oli juba liiga hilja). Viisin ühe pätsikese tööjuurde ka. Naiskolleegid sõid ja leidsid, et pole häda midagi, aga üks meeskolleeg väljendas oma arvamust sellesse katsetusse sellega, et peale esimest ampsu pani leivatüki tagasi. Nojah. Esimene vasikas läheb ju ikka rohkem sinna aia tagumise osa poole.
Natuke juuretist jätsin külmkappi ka, nii et nädalavahetusel otsustasin ennast korralikumalt varustada ja kodus käigu ajal ema elektripliidi abil uue katse teha. Ema keeksivormist sai leivavorm ja tuli täitsa selline vormileiva laadne toode. Maitse oli juba päris hea. Soola ainult jäi pisut väheks (kuna kasutasin jämesoola, siis ei panin igaks juhuks natuke vähem kui retsept ette nägi). Igal juhul katsetan edasi (unustasin küll õigel ajal uue juuretise võtta, aga õnneks jätsin külmkappi veel vanast portsust natuke).

* Need luuleread tulid ahjusooja leiba süües kohe meelde.

11. oktoober 2010

Viimne puhkus

Puhkasin eelmisel nädalal oma viimase jupikese puhkust sel aastal (edasi tuleb vaid tööd rügada). Osa sellest ajast kulus siiski tööga seotud asjadele, aga ülejäänud aja kulutasin oma äranägemise järgi. Ühe päeva näiteks kulutasin täielikult koristamisele. Neljapäeval aga istusin üle pika aja Nissani rooli. Esialgu tundus, et see sidur ei liigu ju. Tegelikult liikus küll, lihtsalt rohkem jõudu oli vaja rakendada kui Kia puhul. Üsna ruttu harjus tegelikult ära jälle Nissaniga. Harjumiseks oli muidugi terve tee Tallinnasse aega. Venna juhiste järgi jõudsin iseseisvalt Mustamäele. Ei olnudki väga keeruline, kuigi ma korra suutsin juba arvata, et ma olen valesti läinud, aga siis avastasin, et täiesti kogemata olin ma ikkagi õige tee valinud, nii puhtjuhuslikult. Nissaniga Tallinnasse minemise mõte oli lootus, et ehk õnnestub talle uus omanik saada. Kahjuks see siiski ei õnnestunud.
Tegelikult oli Tallinna minekuks veel paar põhjust peale Nissani. Nimelt toimus Euroopa Roheliste kohtumine, kuhu olin ennast vabatahtlikuks kirja pannud ja üks ühissünnipäev kolme peaosalisega. Tulenevalt sellest, et ma nii kui nii Tallinnas olin, sobis mulle vägagi otsus see sünnipäev pealinnas pidada. Enamus saarlastest küll boikoteeris seda üritust, aga tublimad olid kohal. Õhtu möödus lobisedes ja kõnesid pidades ja veinikeldrit või mõnd kaasa toodud pudelit tühjendades. Ühel hetkel hakkas aeg lendama ja enne kui arugi sai, oli kell juba viiendat hommikutundi tiksumas, nii et otsustasime ikka silma looja ka lasta (ulguvate koerte ja mürisevate masinate kiuste).

4. oktoober 2010

36 000 sammu ühe päevaga

Lasin end kaasa haarata jupijumala ja crexi orieneerumislembusest ja ühinesin nendega laupäevasel rogainil. Väike eelkogemus oli suvisest Tamsalu orienteerumisest olemas (ma juba teadsin mismoodi punkt välja näeb).
Ilm oli korraldajatel seekord ilus tellitud, nii et kui parajasti nina maas punkti ei otsinud, sai sekka ka ilusaid sügiskollaseid Lõuna-Eesti loodusvaateid imetletud. Kokku oli 40 punkti maastikule ära peidetud. Neid kõiki ära võtta me ei lootnudki (see oleks tähendanud märksa suuremat pingutust kui meie ettevalmistus lubas). Ma vargsi lootsin, et saame 20 täis (et siis oleks nagu pooled täpselt), aga lõpus läks pisut napiks ja otsustasime ühest loobuda ja pigem minna kindla peale õigel ajal finišisse, et mitte trahvipunkte saada.
Nagu öeldud, me väga hullusti ei pingutanud, st ei jooksnud ühest punktist teise, vaid pigem läksime kiirel sammul (vahepeal natuke ka jooksime, aga siis tuli jälle kaarti vaadata ja seda jooksu pealt teha ei saa). Nagu korraldajad olid lubanud, kuiva jalaga ei pääsenud meist keegi. Ma oleks peaaegu pääsenud ainult pisut märjaks saanud jalgadega, aga viimase punkti, mida me võtsime, toppisid nad märja metsa alla ja siis ei olnud enam pääsu. Kõige vingema soorituse jalgade märjaks saamisel oli jupijumal juba päeva esimeses pooles teinud - graatsiline hüpe mutta ja hetkeline paanika kadunud jalanõu pärast, mis siiski üles leiti. SI-pulga on nad ka õnneks veekindla teinud.
Päris palju punkte oli meie "lemmik" kohtades - orvandites. Seda moodustist on kohati ikka üsna raske tuvastada. Õnneks leidsime kõik orvandi punktid, mida võtma läksime siiski üles. Lagesoost aga on korraldajatel suht veider arusaam - minu meelest polnud seal lagedaga vähimatki pistmist. Suure otsimise peale leidsime selle punkti siiski üles.
Kokku tuiasime punkte otsides ca 7,5 tundi ringi ja käisime/jooksime selle ajaga läbi 36 km (nüüd võib 3,5 päeva mureta olla sammunormi pärast :p). Kõik meist said jalgadele ville ja mõningaid valusaid lihaseid mälestuseks. Minul hakkas mingil põhjusel alaselg tunda andma. Samas oleks kogu selle retke peale võinud hullemat karta :)

24. september 2010

Külaskäik naabrite juurde

Eelmisel pühapäeval oli äratus väga varajane. Kell 7 tuli olla juba kogunemiskohas, et istuda bussi ja põhjanaabrite juurde külla sõita. Läksime Jyvaskülla targemaks saama. Võõrustajad tahtsid meid kohe väga targaks teha ja kuulsime lugematul arvul ettekandeid. Kõik muidugi soome keeles. Kuigi meil oli tõlk kaasas, kes siis kogu info maakeeli edasi andis, tuleb tõdeda, et üsna raske oli niimoodi tarka juttu kuulata, aga midagi siiski kõrva taha jäi ja isegi paberile sai midagi kirja.

Pühapäevasest pikast sõidust ja varasest ärkamisest olime nii väsinud, et kell kümme oli juba Unemati platsis. Mõtlesin küll, et kui nii vara magama lähen, olen järgmine hommik juba ei tea kui vara üleval, aga ei. Kella helisedes oli ikka tunne, et tahaks veel voodisse jääda. Järgmised õhtud enam nii hästi ei läinud - õhtud sisaldasid ka meelelahutuslikku poolt ja magama sai järjest hiljem.
Ühel õhtul külastasime mingit baari, kus mängiti popjazzi. Kuna üks kolleeg, kes parajasti kaasas oli, on ise ka kõva laulumees, siis veensime teda esinema minema - saigi bändiga kokkuleppele ja kõlas Creedence Clearwater Revivali Have You Ever Seen the Rain. Hiljem, kui bänd otsustas pillid kotti panna, läks meie laulik uuesti lavale, tinistas pisut kitarri ja juba kõlas ühislaul. Ah jaa, pärast seda kui bänd läinud oli, ei jäänudki baari kedagi peale meie ja baarmani. Muide, neil on seal selline mojito konsentraat, millele vedelikku lisades saab maitse poolest täiesti korraliku kokteili, aga väljanägemiselt ei meenuta asi küll mojitot (ei mingeid piparmündilehti ega purustatud jääd).

Igal juhul oli tore reis hea seltskonnaga. Ilmselt jäi kõigi meie hinge kriipima kõige rohkem teadmine, et Soomes on näiteks 2000 elanikuga omavalitsuse eelarve 15 miljonit eurot (millest 3,8 milli eelmise aasta lõpus üle jäi) ja riik laseb rahulikult toimetada.

13. september 2010

Ugrimugri

Lugesin läbi Rein Siku raamatu "Minu Ugrimugri". Julgen soovitada ka kõigile teistele, kes vähegi tunnevad ennast ugrimugrid olevat.
Tuleb tunnistada, et ega ma hõimurahvastest eriti midagi enne raamatu lugemist teadnud, nüüd olen pisut targem. Samas kumab raamatust läbi, et nii mõnedki hõimurahvad teavad eestlasi ja Eestit hästi. Venemaa avarustes elavad rahvakillud vaatavad meie poole imetlusega, sest oma riik, kus riigikeeleks oma keel, on midagi sellist, millest paljud neist vist unistadagi ei julgeks.
Raamatu mõningad looduspiltide kirjeldused tekitasid tahtmise millalgi ise põhjapöörijoone taga ära käia. Küll ehk mitte nii ekstreemsetes tingimustes nagu autor seda kohati kogenud oli, aga siiski ehk leida ka endas see tõeline ugrimugri üles.

Laulmine on ugrimugridele alati hingelähedane olnud. Toon siinkohal ära mõned lingid hõimurahvaste muusikale YouTube'is.

Udmurdi memmed poplugusid udmurdi keeles laulmas - Buranovskie Babuški

Saami muusikat - Mari Boine

23. august 2010

Hõissa, pulmad!

Ja jõudiski kätte see tähtis päev - 21. august - kui Maailmaparandaja ja Mps oma kooselu ametlikuks tegid. Pruut nägi imeilus välja ja ka peig oli kena (kui aus olla, siis mehed ülikonnas on alati kenad). Jah-sõna tuli kohe eriliselt kiirelt, pärast heietas paaripanija ikka pisut juttu ka.
Pärast grupipilti haarasime juba traditsiooniliselt pruutpaari oma piiramisrõngasse. Kuigi pruutpaari autot üritasid mõningad tüübid vahepeal ära vallutada, said nad siiski selle enda valdusesse ja varsti läks lahti sõit Sutu poole. Aeg-ajalt tundus, et mõnel autol on miskit seal väga suure lõtkuga, nii sinka-vonka käis see sõit. Aga kohale siiski jõuti. Nimi söödi seekord lihtsalt ära (väga maitsev oli). Lisaks istutati tammepuu, mille all kunagi lapsed ja lapselapsed võiksid istuda.
Sellel peol ei olnud pulmaisa, vaid olid pulmaõde ja pulmavend, kes said oma ülesandega suurepäraselt hakkama. Lisaks jagati loomulikult palju ka teisi ameteid. Ühe neist sain endalegi. Põhimõtteliselt tuttav ameti, aga teise nimega (eelmine kord olin Pitsat, nüüd Musilane), töövahend oli endiselt huulepulk. Ja kitsi ma ei olnud. Kõik soovijad said jälje põsele, kaelale, suule või käele (muudesse kohtadesse huulejälje saamise soovi ei avaldatud), kel ära kulus, sai uue küsida.
Peolt ei puudunud ka vahvad üllatused - peigmehe romantiline "Mis värvi on armastus", kellamäng pruudi ristiisa pere esituses, hoogne tša-tša-tša peigmehe õe ja venna esituses ning lisada võib vast ka meie etteaste "Taburetilaul" (Tuukri laulu viisil) koos kolme eridisainiga taburetiga.
Loomulikult oli ka mitmeid võistlusi, oksjon, õnneloos jms. Ühe võistluse - soovilennukite lennutamise - panin kinni :) Kahjuks aga unustasin selle vahva kommikarbiümbrise peopaika (kui äkki keegi selle kaasa võttis, siis oleks äärmiselt tore, kui see taas minuni jõuaks).
Vaatamata vabade noormeeste vähesusele sai ka tantsupõrandal jalga keerutatud. Loomulikult oli plaanis ka ühislaulmine. Esialgu saalis, siis mingil hetkel kõlakojas ja siis jälle saalis. Lõpuks jäigi laulma osa meie kambakesest ning veel mõned tublid, kes olid nii kaua vastu pidanud.
Viimaks lasime pruutpaari pulmaööle ja lahkusime. Kaasa võetud vihmavarjust oli kasu - mõnus jalutuskäik vanaema juurde öömajale möödus vihmata.

Soovin teile veelkord palju õnne ja armastust ja pikki aastaid üheskoos, kallid vastabiellunud!!!

10. august 2010

Kõigest, mis vahepeal olnud

Vahepeal jälle auk postitamisse sisse tulnud, kuigi ainet ju oleks.

Kanuumatk sai pisut rohkem kui nädal tagasi tehtud. Sai vett nii ülalt kui alt. Ümber ei läinud keegi, aga kõik vist käisid vees ära. Mina käisin kolmel korral, üks kord neist päästevestiga (mind annab ikka veenda lollusi kaasa tegema :p). Ilmselt tõelises hädaolukorras ei läheks kogu aur päästevestiga hulpimise ajal itsitamise peale, seekord aga küll.
Tundus, et marsruut sai täitsa paras planeeritud ja jõgi oli mõnusalt vaheldusrikas. Meeri puhkekoht oli peaaegu ideaalne (vaablaste poolt vallutatud kuivkäimla ja vetteminemise redeli puudumine võtsid ideaalsest punkte maha). Üürgasin ka mina seekord poole ööni laulda.
Kuigi Ulilani jõudes tundus, et võiks veel vabalt edasi aerutada, andis autosse istudes tunda, et tegelikult on ikka vässu kallal.

Et mul hakkas eelmisest nädalast puhkus, siis otsustasin kolm päeva Võrumaal veeta. Seekord siis tõesti maal (pärast seda kui olin linnas pesu pestes natuke alumisi naabreid uputanud). Kohati tundsin ennast seal nagu väike laps, kes täiskasvanutel jalus siiberdab ja ka midagi teha tahab. Ma ikkagi ei suuda niisama peesitada, tahaks midagi teha kogu aeg. Enamasti leiti mulle ka tegevust. Loomulikult sai ka kohalikus järves ujumas käidud.

Väga kaua ma maal ei olnud, sest neljapäeval tuli üks asjalik päev puhkuse vahele teha. Ja neljapäeva õhtul oli ju Tätte kontsert. Siinkohal väidaks vastu kõigile neile Tätte-on-ikka-intiimsema-õhkonna-esineja väidetele. Minule jättis see laululavatäis publikut ja Tätte koos sõpradega päris võimsa mulje. Midagi puudu ei jäänud seetõttu, et ma nii kaugel istusin, aga kogu see mass Tuulevaikset ööd laulmas oli midagi sellist, mis jätab kustumatu mulje. Ja telefonidega tekitatud tähistaevas sealsamas lauluväljakul oli samuti erakordne. Igal juhul jäin kontserdiga väga rahule.

Reede hommikul pakkisin asjad ja võtsin suuna põhjarannikule. Mind ootas Käsmu ja Viru folk. Jõudsin kohale natuke hiljem kui olin plaaninud, nii et avakontsert jäi nägemata (panin sel ajal telki üles). Küll aga oli juba järgmine esineja laval, kui pealava juurde jõudsin ja sain seda mõnda aega nautida (eriti mõnus oli kontserti kuulata samal ajal kiikudes). Edasi kulges päev põhiliselt ühelt kontserdilt teisele kulgedes, vahele ka mõned muusikata etteasted raamatuesitluse (mille tulemusena omandasin ka raamatu ning autori pühenduse) ja luuletuste lugemise näol ning õhtul lõpetuseks ka pisut vene multikaid.
Järgmine hommik algas minu jaoks suht vara - päike ei lasknud üle kaheksa enam magada, küttis telgi liig kuumaks. Egas midagi, tuli seada sammud mere poole. Minu selle aasta esimene meres ujumine. Kõige selle asjatamisega läks piisavalt palju aega, et jõudsin just täpselt Turovski loengu alguseks kohale. Ühel hetkel jõudis kohale ka Jupijumal koos MacGuyveri teibiga (olin hommikul avastanud, et telk on pisut vigane). Lahastasime telgi ära ja läksime esiteks ujuma. Vahepeale kuulasime kontserti ning siis läksime jälle ujuma (märjad ujumisriided olid veel kotis ning välikäimlad on küll üsna ebamugav koht nende selga panekuks, aga saime siiski hakkama). Seekord valisime teise koha. Seal rannast pisut eemal kivil istudes tundus, et sinna võiks jäädagi. Aga seda me siiski ei teinud. Kobisime tagasi telgi juurde ja panime selga õhtuse tualeti (hiljem selgus, et tegelikult oleks võinud ka vahetamata jätta). Enne veel kui päeva peaesineja kontserdile jõudsime toimus intsident õllega, mille tulemusel Jupijumal levist mõnda aega väljas on. Hiljem selgus, et see on juba teine telefon, mille rivist välja langemisel kaudselt minu osa on. Peaesineja lõpetas pisut enne keskööd, aga kontsertkava ei olnud veel lõppenud. Sammusime koos massiga metsalava juurde ning kuulasime unega võideldes ära ka Indigolapsed (ärge saage valesti aru, kontsert ise oli hea, aga see vässu ei tahtnud rahule jätta). Peale seda oli rahvamajas veel üks kontsert, aga sellest me juba loobusime une kasuks.
Päike ei olnud ka pühapäeva hommikul armulisem ja küpsetas meid telgist varakult välja. Andsime alla ja suundusime mere äärde hommikust sööma. Hommikuksöök lõppes kerge suplusega. Järgmine siht oli pannkoogid. Neid pakuti päris mitmes aias. Valisime ühe koha välja ja nautisime imelisi pannkooke kellegi aias kirsipuu all. Päev läks järjest palavamaks ja nii tuli taaskord ujuma minna. Seekord otse merelava tagant. Mõtlesime korra ka sealt kontserti kuulama jääda, kuid otsustasime siiski lava ette murule istuda. Küll mitte kogu kontserdiks. Vaja oli jõuda Saatpalu etteasteks rahvamajja. Minu meelest oli selle ilmaga rahvamajas päris hea. Vähemalt ei kütnud päike pealage. Pärast proovisime ära ka suitsukala. Kuna Jupijumal pidi järgmisel päeval (erinevalt minust) tööl olema, siis seadis ta end minekule. Mina jäin festivali edasi nautima. Varsti aga tuli jälle tõmme mere poole. Seekord otsustasin õhtuks mitte pikki pükse jalga panna, kuna väljas oli endiselt lämbe (võtsin vaid kampsuni igaks juhuks ühes). Kaheksa paiku lava ees lõppkontserti oodates sai aga selgeks, et sel õhtul kuivalt ei pääse. Suur hall pilv liikus meeletu kiirusega meie poole. Teise loo ajal avanesid luugid ja hakkas kallama. Esialgu läks kontsert edasi (ega minagi lava eest lahkunud), kuid siis kadus elekter ja nii äkitsi see läbi saigi. Pagesime äiksetormi eest kohvikusse varjule. Seal hakkas ühel hetkel spontaanne kontsert pihta. Mingi seltskond võttis laulu üles ja nii päris mitu korda. Lõpuks tundus, et torm on vaibunud ja läksin välja. Kuid vihma endiselt kallas. Ootsain vee mõnda aega ühe telgi varjus ja vaatasin piksenoolte sähvimist. Lõpuks tundus, et vihm hakkab siiski järgi andma ja suundusin telgi poole. Minu üllatuseks oli telk täiesti normis, isegi asjad seal sees kõik kuivad. Panin kuivad riided selga ja läksin patseerisin pisut veel festivalialal ringi. Käisid jutud ka uue tormi tulekust. Seda siiski ei tulnud, nii et öö möödus rahulikult.

Järgmine hommik sai pisut pikemalt magada, sest pilved ei lasknud päikesel telki nii meeletult kuumaks kütta. Lõpuks hakkasin ennast minekule sättima. Kõige rohkem aega läks lahase lahtilammutamisega. Käsmust välja sõites võtsin peale kaks hääletajat. Ühe panin Tallinna piiril maha, aga teine otsutas minuga Muhuni kaasa sõita. Tänu sellele ei pidanud ma nina kaardis õiget teed otsima, sest ta teadis mind juhatada. Virtsus saime otse praamile. Sellele uuele. Liftiga ja puha.
Kelle nelja paiku jõudsin Kuressaarde kohale. Peatusin tuttava värava taga, aga maja polnud enam see. Teist värvi, teise kujuga... Pool maja on siiski endine, sest remondi käigus lihtsalt laiendati elamist, aga välispilt on küll täiesti muutunud.

28. juuli 2010

Pritsib või ei pritsi?

Mina, kes ma autode hingeelust siiski eriti palju ei tea, ei ole veel suutnud selgeks saada, kas minu vana Nissan on sissepritsega või karburaatoriga (mitte, et see teadmine mulle ka eriti oluline oleks). Siiski on inimesi, kellele see teadmine on oluline. Kahjuks on Nissan selline müstiline auto, et keegi pole suutnud mulle veel konkreetset vastust anda, kas ta siis on sissepritsega või ei. Vend surfas natuke netis ja leidis, et mootori koodi viimase tähe järgi saab teada. No läksin siis mina täna Nissani kapoti alla piiluma seda mootori koodi. Mida ma ei näinud, oli mootori kood. Võtsin siis manuaali välja ja sirvisin seda pisut. Seal oli noolekesega näidatud, kust seda vaatama peab. Tegin uuesti kapoti lahti ja hakkasin uurima. No ikka ei näe. Minu uurimine aga äratas mööduvas meesterahvas huvi ning ta küsis abivalmilt, et kas midagi kadus ära. Mina vastasin selle peale, et ei kadunud, ma otsin mootori koodi. Selle peale hakkas onu ka uurima. Juurde tuli veel kaks noormeest, kes samuti hakkasid uurima. Lõpuks otsiti välja üks tähtede ja numbrite jada, aga kuna selle viimane täht ei sobinud (seal oli B, aga mul oli vaja S-i või E-d), siis mul on kuri kahtlus, et see vist ikka ei olnud see õige kood, nii et küsimus on endiselt õhus.

21. juuli 2010

Saalitäis higiseid naisi

Kuna reisi tõttu tuli vahepeal pikk paus sisse, olen nüüd hoolega trennis käinud. Enamasti ikka pilateses ja Bodybalance'is, aga mõned korrad ka vähe hoogsamat liigutamist nõudvas trennis. Eelmine nädal mõtlesin muidugi enne hoolega järele, kas ma ikka tahan Bodyjam'i minna, kui isegi pilateses higi voolama hakkab (endine jahedus trennisaalis on asendunud paraja lämbusega... nagu igal pool). Lõpuks siiski leidsin, et vaja ennast natuke rohkem liigutada ja läksin. Väga mõnus tund oli, aga loomulikult oli särk ikka üsna märg pärast seda (aga mitte nii märg nagu treeneri oma).
Sel nädalal oli trennikavasse tagasi ilmunud Zumba. No sinna ei saanud ju minemata jätta. Ja nii ma siis veetsin jälle tunnikese tantsu vihtudes ning venituste ajal oli hästi tunda, kuidas kehast õhkus sellist kuumust, et radiaator kahvatunuks minu kõrval. Treeneri soovituse peale pärast trenni sauna minna tekkis tahes-tahtmata küsimus, et mismõttes minna... siin ju ongi saun. Praeguste ilmadega ei ole minul küll mingit soovi pärast trenni kuhugi veel soojemasse ruumi minna, saaks ainult parajalt jaheda duši alla.

18. juuli 2010

Järvemaraton

Eile tegime jupijumala ja M-iga Elvas järvemaratoni. Umbes kahe tunniga ujusime viies erinevas järves.
Vee soojuse järgi edetabelisse asetades oleks järjestus (alates soojemast) selline:
Vaikne järv (nagu oleks vannis ujunud)
Arbi järv
Verevi järv
Jaani järv
Elva paisjärv

Kõige selgema veega oli Jaani järv.
Kõige kiiremini läks sügavaks Arbi järves.

Kokkuvõtteks võib öelda, et väga mõnus oli.