Ratturid

1,5 kuuga on poiss jooksurattaga sõitmise nii käppa saanud, et mul tekkis tõsiseid raskusi tal kannul püsimisega. Muidu oli tal kombeks ikka mind järgi oodata mingi maa tagant, aga ühel õhtul pani kimades minema ja enne kui ma talle järgi jõudsin, oli tüüp juba ka sõiduteed ületanud (õnneks ei tulnud tol hetkel ühtegi autot). Niisiis otsustasin, et võtan järgmisel korral ka ise ratta. Esimesel päeval tundus, et kogu jooskurattaga kimamise mõte oli olnud emmel eest ära pagemine, sest sel päeval tegi poiss iga paarikümne meetri tagant peatuse ja vahtis midagi või munes lihtsalt niisama. Pisut hoogu tuli paaril korral ja veidikeseks ajaks jalgadesse. Mõtlesin tükk aega, et kas järgmisel korral ikka minna ise ka rattaga, aga kuna nii oli siiski lihtsam mul endal liigelda, siis otsustasin ikka ratta kasuks. Õnneks on asi paranenud, nii tihti enam munemise pause ei tehta ja vahel saab ikka natuke hoogu ka vändata (1. käiguga). Samas tuleb ikka ette neid hetki, kus tuleb harjutada rattaga praktiliselt paigal seismist, kiiret pidurdamist, kui üks mees otsustab mul ratta eest läbi põigata, et teises suunas minna ning vahel on üldse lihtsam mul ratast käe kõrval lükata, kui tüüp leiab, et muru on sõitmiseks palju parem kui asfalt (minu ratas on palju peenemate kummidega). Poiss ise tõstab juba päris tihti jalgu maast üles, kui hoog piisavalt suureks läheb, nii et tasakaal on täitsa olemas. Samuti on ta avastanud küngastest alla sõitmise võlu ja ka valu (ühest künkast alla sõites läks asi käest ja laps käis üle kaela, õnneks oli kiiver peas ja ka maapind selline, mis kriime ei tekitanud).

Peaaegu kümme kuud

Esialgu oli mul mõttes, et teen postituse pealkirjaga "Kolmveerandine" tähistamaks poja 9-kuuseks saamist, aga kuna ma varem selleni ei jõudnud ja laupäeval saab 10 kuud täis, siis tuli pealkirja muuta.
Mõnes mõttes ongi hea, et ma detsembris kirjutamiseni ei jõudnud. Viimased kuu aega on toonud palju uusi oskusi.
Roomamine kestis meil ca kuu aega - detsembri keskel sai noormees käputamise selgeks ja nüüd veab kõikjale nelivedu. Nii vahva on kuulata seda paljaste käte paterdamist kui laps kiiruga teisest toast neljakäpakil tuleb. :)
Detsembri keskel tulid need esimesed kaks kikut ka ära. Jube teravad on. Enam ei saa lasta lapsel oma näppu närida (enne kui hammasteni jõuab näpu sikutada, tuleb ära tõmmata see tal suust).
Detsembri viimastel päevadel hakkas poiss asjade najal püsti seisma. Mõned korrad oli varem ka katsetanud, aga üsna ebakindlalt. Ühel hetkel aga seisis päris hästi ja saigi asja selgeks. Nüüd ulatub liigagi hästi igale poole. Õnneks tuli kohe ka oskus ettevaatlikult tagasi käpuli tulla. Kõige vahvam on vaadata, kuidas mööda sahtlinuppe üles ja alla ronitakse. Vaatamata teadmisele, et tagasi tuleb ettevaatlikult tulla, on neid kukkumisi ikka tulnud (ega siis alati ei valita kindlaid asju enda püsti ajamiseks või hakatakse midagi küünitama eemalt).
Jaanuari alguses tuli järgmine oskus, mida ammu harjutanud oli - hakkas lõpuks ise ilusasti sirge seljaga istuma. Nii tore on vaadata, kuidas istub põrandal ja mängib millegagi.

Kuna liikumine tuleb nüüd kergesti, siis ei püsi laps enam eriti paigal. Kõige rohkem meeldib talle palli mängida. See näeb välja nii, et lükkab palli veerema, käputab järele ja siis lööb selle uuesti kuhugi. Sama mängu teeb ta teiste asjadega ka - autodega, kõrinatega, emme jalanõudega jne. Vahel satub ise nii vaimustusse, et kõõksub naerda.

Riidesse panek ja mähkmete vahetus on keeruliseks muutunud. Ei taha see mees enam kuidagi selili püsida. Võtsin lisaks tavamähkmetele kasutusele ka püksmähkmed, kuna neid on pisut lihtsam käigu pealt jalga saada. Talvekombekas on selle lapse arvates kurjast - selle selga panekut saadab suurem osa ajast kõva kisa.

Magamisega on jätkuvalt mingi teema. Vahepeal saime juba täitsa rütmi sisse - päeval maksimaalselt 3 tundi und (enamasti tähendas see lapse üles ajamist aja täis saamisel) ja 11 paiku õhtul sättisime magama ära. Eelmise nädala lõpus aga juhtus midagi minu päevase supermagajaga. Üle 1,5 h und päeval ei tee, pigem kipub uni jääma pooletunniseks, aga pärast uuesti magama ei jää - viriseb ja vingub, aga kui tuttu panna, siis tuleb elu sisse. Võibolla tahavad uued hambad tulla. Samas, tänu pooletunnisele päevaunele sain ma lapse ükspäev kell 22 ööunne.

Söömisega oli vahepeal tõsine jama. Õigemini oli probleem ainult lõunasöögiga. Siis otsustasin, et ei pane enam kahvliga purustatud kartuleid lõunasöögi püree sisse (tahtsin tükilisemat toitu anda). Kui jälle ilma tükkideta püreed lõunaks andma hakkasin, läks asi paremaks. Proovisin siis uuesti talle näputoiduna tükke anda. Enam nii hullusti kurku ei tõmmanud, nii et tükke sööb nüüd eraldi (või noh, söömine tähendab esialgu veel põranda toiduga üle külvamist) ja püree on esialgu veel tükivaba. Hakkasin lapsele kamapalle ka andma. Neid matsutab hea meelega, mõmiseb sinna juurde enamasti mingit juttu ka.

Lühiülevaade

Viimasest postitusest on juba päris palju aega möödas. Millegipärast ei jõua kuidagi blogisse.

Suvi on vahepeal mööda läinud. Randa ei jõudnud, aga näiteks Käsmu jõudsime kaks korda. Vanavanemate juurde jõudsime ka mõned korrad ning isegi Saaremaal sai kahekesi tiir käidud. Tänu sellele, et otsustasin spontaanne olla ja ammune mõte teoks teha, tuli augustis kahel korral ka Tallinna käik ette võtta. Õnneks oli jupijumal nii tore ja kantseldas poissi kuni mina telestuudios teadmisi proovile panin. Esialgu arvasin, et suve lõpuga läheb elu rahulikumaks, aga ka sügisel ei ole päris paiksed olnud. Septembri lõpus käisime Mohni saarel ning oktoobri alguses võtsime osa Paide-Türi rahvajooksu lühemast distantsist. Esialgu olin natuke kahtleval seisukohal selles osas, aga lõppkokkuvõttes oli täitsa vahva, nii et tänud jupijumalale ja MPMile asja ära korraldamise eest. Eelmine nädalavahetus sai jällegi Tallinnas veedetud, sedakorda siis kaalukal sünnipäeval. Pühapäeval väisasime vabaõhumuuseumi, võiks öelda, et käisime Tallinnas metsas jalutamas. :)

Reisisellina on poiss täitsa tubli. See, kas tuleb kisa või mitte, ei sõltu üldse reisi pikkusest. Ta võib vabalt Võrru sõites tee peal kisama hakata, aga võib ka Tallinna tee rahus maha magada. Siiski tundub, et pärast pikemat äraolekut on tal hea meel kodus olla ja võtab natuke aega, enne kui ta täielikult aklimatiseerub. Otseselt ta ei võõrasta, aga alati ei pruugi talle külalised meeldida ning suuremad seltskonnad ei paista väga istuvat. Seljalt kõhule hakkas keerama 4-kuuselt (kui täpne olla, siis esimest korda oma 4. minisünnipäeva hommikul), pärast seda avastas, et magada on ka jube hea kõhuli (mulle on ka alati meeldinud kõhuli magada). Roomama ei ole hakanud, aga viimastel päevadel on ennast rullima hakanud. Sedasi saab ka asukohta vahetada. Kui talle naerda, siis naerab vastu. Vahel jutustab omaette, näiteks siis kui olen ta voodisse pannud (ma arvan, et räägib endale unejuttu). Lemmiktegevus on millegi kortsutamine (tekid, linad, paber, kilekott vms), eriti tore on, kui see asi veel krabiseb ka. Kõik, mis kätte satub, tuleb loomulikult suhu panna. Ka varbad või sokid.
Viiekuuselt andsin lapsele esimest korda püreed proovida. Talle paistavad need meeldivat. Probleemiks on see, et tähelepanu läheb liiga kergesti mujale. See tähendab, et pea käib ühele poole ja teisele poole ja mina siis püüan lusikaga järgi jõuda.

Reedel saab juba 7 kuud täis. Aeg lendab.

Kolmekesi rattaretkel

Kui juba 7 korda on midagi tehtud, siis 8. korral on ikka vaja ju asju keerulisemaks ajada. Ehk siis 8. korda rattaretke korralduses osaledes võtsin kaasa pisikese segaja. Issi tuli muidugi meiega kaasa ning lisaks võtsin veel ühe abilise endale, kuna ei saanud ju sajaprotsendiliselt retkele pühenduda (iga natukese aja tagant olin hõivatud mõneks ajaks). Kõigil kolmel päeval tuli üks söögikord autos teha, kahel päeval ka autos mähkida. Asja tegi keerulisemaks see, et auto oli asju pilgeni täis (enamus sellest oli muidugi kõige pisema jaoks vajalik kraam), mis tähendas, et mähkimiseks ja söötmiseks tuli asju ühest kohast teise tõsta.
Ilm õnneks väga kehv ei olnud, reede õhtul tuli mõnda aega kõvemat vihma, ülejäänud aja oli täitsa normaalne kevadilm. Pideva õues olemise positiivne pool oli see, et laps enamuse ajast magas. Kartsin et ta pärast öösel enam magada ei tahagi, aga õnneks jagus ikka ööseks ka und.

Üldiselt oli täitsa võimalik koos pisikesega retke korraldada. Õnneks olin valinud endale ka hea ja kohusetundliku abilise (ilma temata oleksin küll hädas olnud), tänu kellele sain rahuliku südamega nii söögipause teha kui ka hommikuid ja õhtuid lapse järgi sättida. Ja vabatahtlikud olid ka sel aastal täitsa tublid. Aga ära väsitas küll, eile õhtul jäime kõik kiiresti magama.

Lühidalt

Iseenesest olen juba mõnda aega mõelnud, et peaks natuke kirjutama ka sellest, kuidas me elame, aga kuidagi ei ole selleks aega leidnud. Püüan nüüd siis lühidalt viimased 6 nädalat kokku võtta.

1 nädala olime haiglas. Arstid vaatasid, et laps kosuks ikka korralikult ja kuna bilirubiini näit läks ka ühel hetkel natuke kõrgeks, sai poiss päevitada. Õnneks see aitas ja pühapäeval saime koju.
Kodus tuli elu natuke ümber korraldada, et me kolmekesi kahte tuppa ära mahuks (ja kord nädalas ka neljakesi). Mõned külalised käisid ka pisikest kodanikku vaatamas, põhiliselt minu sugulased.
Kuna poiss kohe rinnast sööma ei hakanud, sai ta alguses lisatoitu. Kasvades tuli jõudu juurde ja kõht sai täis ka ilma lisatoiduta. Söögikorrad on umbes kolme tunni tagant. Esialgu pidin ta pidevalt selleks üles ajama (öiste söögikordadega oli eriti raske, õnneks lubati pärast koju saamist öösel veits suurem vahe jätta), nüüd ärkab selleks ajaks enamasti üles.
Alguses oli magama jäämine enamasti nagu lülitist - ühel hetkel poiss lihtsalt kustus ja siis ei häirinud teda enam miski. Nüüd enam nii lihtsalt ei lähe. Enamasti läheb tükk aega enne kui Une-Mati ligi lastakse. Enne seda on vaja rahmeldada, piima välja ajada (seda tuleb vahel nii palju, et ma imestan, kas tal üldse midagi sisse jääb) ja veidraid hääli teha.
Vaatamata sellele, et suurem osa sisse söödud piimast välja tuleb, on poiss kasvanud kenasti. Sünnikaaluga võrreldes oli sel esmaspäeval kaalu juurde tulnud 1,2 kg ning pikkust oli 7 cm rohkem. Esimesed riideesemed on juba väiksekski jäänud. Alguses oli tunne, et poja on nii pisike, et talle ei jäägi kunagi midagi väikseks. Iseenesest muidugi mina ei saa peale vaadates arugi, et laps kasvanud on, aga kui vaatasin haiglas tehtud videot, kus laps oli 2-päevane, siis oli vahe suur.
Vahepeal on ka ruumi juurde tulnud, ehk siis oleme juba nädala uues korteris olnud. See tähendas muidugi, et igal vabal hetkel terve nädala jooksul üritasin asju lahti pakkida (eelmine pühapäev tundus, et ma ei saagi neid kotte ja kaste kunagi lahti pakitud), praeguseks hetkeks on praktiliselt kõik asjad oma uue koha leidnud, ainult lapse asjad tuleb üle sorteerida ja vaadata, mis praegu selga sobib ning üritada mingi süsteemi järgi neid kappi paigutada, et lapse kasvades oleks hea kohe võtta. Vähemalt plaan on selline, näis kas jõuan ka selleni.
Millalgi aprillis jõudis poja ka esimesst korda elus Tartust kaugemale - käisime Elvas jupijumalal külas. Tema laps oli muidugi poole suurem. Erilist huvi nad veel üksteise vastu üles ei näidanud, loodetavasti edaspidi asi paraneb.

Nii me siis elame. Poja tegeleb kosumise ja nunnu olemisega.

Pisike kiirustaja

Olles esmaspäeval koju saanud, oli üsna selge, et arvatavasti ei kannata poiss aprillini oodata, et maailmaga tutvust tegema tulla.
Laupäeva õhtul tuli jällegi rohkem lootevett ära kui enne ning tundsin ka esimesi kokkutõmbeid. Otsustasin öö siiski ära oodata ja tulime pühapäeva hommikul haiglasse, et arstid saaksid mu üle vaadata. Juhtumisi oli valves sama arst, kes mu esmaspäeval haiglast välja kirjutas. Selgus, et avatus oli 1,5 cm. Arst leidis, et peaksin haiglasse jääma. Saadetigi mind siis tagasi juba tuttavasse kohta, aga sel korral vähemalt teise palatisse. Pühapäev möödus mõningate valude saatel, aga mingil põhjusel ei näidanud KTG minu valude ajal kokkutõmbeid. Esmaspäeva hommikul otsustasid arstid, et kaua ma ikka lekin, tuleks sünnitus esile kutsuda. Kell 11 anti mulle rohtu (nad ise nimetavad seda millegipärast tabletiks, aga tegelikult on tegemist pulbriga) ning kahe tunni pärast lubati jälle KTG peale panna. Kell 13 pandigi mulle jälle andurid külge. Ühel hetkel käis kõhust suurem valusööst läbi, tundsin, et nüüd tuli suurem hulk vett ära ja edasi olid valud tugevad ja ei praktiliselt ilma vahedeta. Mingi hetk tuli ämmaemand vaatama ja ütlesin, et valud on väga tugevad (tegelikult oli see ilmselt kuulda juba palatisse astudes). Kuidagimoodi suutsin minna arsti kabinetti, kes teatas, et avatus on 4 cm ja nüüd on sünnitusosakonda minek. Suurivaevu tõmbasin selga haigla öösärgi, paar töötajat tuli appi mu asju kandma ja mind sõidutati voodiga ülemisele korrusele. Sünnituspalatis sain Ifile helistada ja öelda, et tulgu nüüd kohe haiglasse. Esialgu oigasin üksi seal palatis. Mingil hetkel jõudis If kohale, aga meid jäeti kahekesi, nii et mul ei olnud aimugi, mida ma tegema peaks või ei peaks. Varsti tuli õnneks ka ämmaemand vaatama ja ütlesin talle, et pressid tulevad. Tema oli üllatunud, et natuke vara veel, aga vaatas mu selle peale üle ja teatas, et emakas ongi täielikult avanenud, nii et nüüd on jah õige aeg käes. Ühel hetkel ütles ämmaemand, et laps on pisut hädas ja vaja oleks teha sisselõige. Pärast seda oli järgmise pressimisega poiss käes. Kell oli 15.00.
Edasi hakati mind torkima ja turgutama. Vaja oli õmmelda, siis üritati kanüüli panna (esimene katse ebaõnnestus, kuna minu veenid olid eelnevatest verevõtmistest kõik ära torgitud ja ei leitud head kohta, kuhu see panna). Läbi kanüüli anti mingit turgutavat vedelikku ja toodi ka söök. Mina eriti süüa ei suutnud, nii et enamuse sai If endale. Esimene laks seda turgutavat asja hästi ei mõjunud, sest kui ühel hetkel istuma pidin, käis pea metsikult ringi ja suutsin hetkeks äragi minestada. Selle peale kutsuti kohale keegi, kes oli osavam kanüüli panija ning lasti mulle ca 1,5 l vedelikku veeni. Lõpuks tegin uue katse püsti saada, sel korral ära ei vajunud, aga oma jala peal kõndima mind ei usaldatud, nii et pandi ratastooli ja veeretati 2. korrusele palatisse (mitte et istuda eriti mugav oleks olnud). Kell oli umbes kaheksa.

Jälle kodus

Õnneks läksid põletikunäitajad alla ja arstid leidsid, et võib mind koju lubada, nii et lõuna paiku pakkisin kotid kokku ja tulin koju ära.
Enne seda jõudsin olla elavaks õppevahendiks 5. kursuse tudengitele, kes väidetavalt polnud enne lähedalt rasedat näinud. Nii et olen andnud ka oma väikese panuse arstiõppe kvaliteedi parandamisele. :)

Igal juhul saan nüüd kodus plaanitud ettevalmistustega jätkata, beebi püsib praegu ilusasti oma pesas ja ei kiirusta veel maailmaga tutvuma.