Kui juba 7 korda on midagi tehtud, siis 8. korral on ikka vaja ju asju keerulisemaks ajada. Ehk siis 8. korda rattaretke korralduses osaledes võtsin kaasa pisikese segaja. Issi tuli muidugi meiega kaasa ning lisaks võtsin veel ühe abilise endale, kuna ei saanud ju sajaprotsendiliselt retkele pühenduda (iga natukese aja tagant olin hõivatud mõneks ajaks). Kõigil kolmel päeval tuli üks söögikord autos teha, kahel päeval ka autos mähkida. Asja tegi keerulisemaks see, et auto oli asju pilgeni täis (enamus sellest oli muidugi kõige pisema jaoks vajalik kraam), mis tähendas, et mähkimiseks ja söötmiseks tuli asju ühest kohast teise tõsta.
Ilm õnneks väga kehv ei olnud, reede õhtul tuli mõnda aega kõvemat vihma, ülejäänud aja oli täitsa normaalne kevadilm. Pideva õues olemise positiivne pool oli see, et laps enamuse ajast magas. Kartsin et ta pärast öösel enam magada ei tahagi, aga õnneks jagus ikka ööseks ka und.
Üldiselt oli täitsa võimalik koos pisikesega retke korraldada. Õnneks olin valinud endale ka hea ja kohusetundliku abilise (ilma temata oleksin küll hädas olnud), tänu kellele sain rahuliku südamega nii söögipause teha kui ka hommikuid ja õhtuid lapse järgi sättida. Ja vabatahtlikud olid ka sel aastal täitsa tublid. Aga ära väsitas küll, eile õhtul jäime kõik kiiresti magama.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
kusjuures, ma enne retke mõtlesin siin omaette, et lähete või mitte.. kahtlused ja kõhklused korraks olid, aga läksid üle, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ju :) tublid! tahaks teid pikemalt näha ja uurida :D
Postita kommentaar