Lõuna-Eesti rattamatk

Nädalavahetusel võtsime ette rattamatka Lõuna-Eestis. Võtsime rattad kaasa ja sõitsime rongiga Oravale. Nii kui rongist välja saime, hakkas sadama. Ootasime suure saju möödumise ära ja hakkasime sõitma. Esialgu oli ilus ilm, võtsime suuna Piusa koobaste juurde. Tegime söögipausi ja selle ajaga jõudis ka vihm järgi. Suurema saju eest otsisime varju infotahvli katusekese alt, kuhu me isegi ära mahtusime. Kui sadu vaiksemaks jäi, tahtsime minna koobastesse sisse ka. Selgus aga, et vahepeal on sealne looduskaitse liikunud 21. sajandisse ja koobastesse sissepääsu klaasseintega kinni katnud ning ülejäänud avaused kinni müürinud. Sissepääs oli loomulikult raha eest. Meie igal juhul enam hästi aru ei saanud, mida seal siis lõpuks kaitstakse (nahkhiired vaevalt läbi klaasi lendavad).
Edasi suundusime Piusa jõe ürgoru matkarajale, kus on ka spetsiaalne jalgrattarada eraldi tähistatud. See maastik oli isegi kogenumatele meist päris raske. Koos mitmete puhkepausidega (Härma Alumise müüri külastamise, mutsikate söömise ja muude huvitavate paikade külastamise eesmärgil) läks meil päris pikalt enne kui lõpuks Vana-Vastseliina linnuse varemete juurde jõudsime. Aga kohale me jõudsime. Peale puhke- söögi- ja linnuse varemete vaatamise pausi liikusime edasi. Meie lõppeesmärk oli Siksali, kus pidime pühapäeval saama natuke puidu restaureerimise koolitust. Nii umbes üheksa ajal õhtul olime lõpuks kohal. Panime telgid püsti, sõime, venitasime, lobisesime, vaatasime tähti kuni väsimus võttis võimust. Kuna meid oli kokku kuus ja telke oli kaks, tuli mõte kõik inimesed suuremasse telki mahutada ja asjad väiksemasse. Mõeldud, tehtud - kõik kaasas olnud küljealused laotati suuremasse telki laiali, inimesed üksteise kõrvale ja külm igal juhul öösel ei olnud :)
Hommikul keetsime pudru valmis, sõime kõhud täis ja siis hakkasime teadmisi omandama. Meile näidati, kuidas puust uksel vana värv maha võtta ja räägiti teooriast ka. Saime ka ise kätt proovida. Hiljem näidati ka ülejäänud majapidamist, päris lahe oli (tegemsit oli vana koolimajaga, mida restaureeritakse). Kaua meil aega ei olnud seal vaadata ja kätt proovida, sest pidime 15.19 rongile jõudma. Kahjuks sai aega natuke napilt jäetud. Sõitsime küll täie auruga, aga vaid esimene meist nägi rongi saba, teised ei näinud sedagi. Egas midagi, tuli hakata autosid järgi organiseerima. Enamus said autodele, üks noormees otsustas rattaga Kambjasse sõita. Mina lasin isal ennast Tartusse sõidutada. Nii et lõpp hea, kõik hea.

08.08.08

Näis, kas see kuupäev siis ka loodetud õnne kaasa toob...

Netijama

Juba eelmise nädala teisest poolest alates oli mul olnud probleeme netiga. Ühendas nagu ära küll, aga ei tahtnud lehti avada ja kui siis õnnestus miskit moodi siiski netilehed lahti saada, kippus ühendus aeg-ajalt ära kaduma. Ja eile ei saanud üldse ühendust. Egas midagi, helistasin Elioni. Eile öeldi, et probleemis on juba informeeritud, täna hommikuks saab korda. Täna õhtul proovin siis jälle ja ikka sama probleem nagu enne. Helistan uuesti. Vaatamata hoiatusele, et ootejärjekorrad on pikad, saan suht ruttu löögile. Räägin mure ära, vene aktsendiga neiu teisel pool küsib paar täpsustavat küsimust, laseb mul Network Connectioni lahti võtta ja seal ühe klõpsu teha ja ongi asi korras. Oi mulle meeldib, kui asjad nii lihtsalt lahenevad :)

Dreamer

M. soovitas mulle täna tunnuslugu. Kuna tegu on tõepoolest hea looga, mis mulle juba ammu meeldinud on, siis võtsin kuulda tema nõuannet ja lisasin selle ka siia (pildi all lingina Youtube'i).

Liikluskorrald(amat)us

Täna hommikul tekkis üks ünsa veider olukord.
Sõitsin mina nagu ikka tööpäeva hommikul Narva mnt ringile, et sealt Ujula konsumi ette keerata. Seekord aga pidin seda tehes ringile seisma jääma, sest sellest sõidurajast, kust tavaolukorras sõidetakse vaid ühes suunas (ehk siis ringilt maha), tuli järsku rivi autosid ringile. Ei jäänud mul muud üle, kui oodata, kuni nad sealt siis välja ukerdasid. "Ukerdasid" just seetõttu, et kuna siiski päris Suurbritannia moodi vasakpoolset liiklust need valepidi sõitjad ilmselt harrastada ei kavatsenud, tuli neil ringile saamiseks nina õigesse suunda keerata, aga ringtee ei ole mitte just kõige laiem, nii et mitu autot pidi seal korralikult manööverdama. No ja siis loomulikult tuli ka õiget pidi sõidukeid ringile ja valepidi sõitjad siiski nii ülbed ei olnud, et neile ette oleks trüginud. Igatahes läks ikka päris tükk aega enne kui sain normaalselt sõitu jätkata. Ja ei olnud ka aega kiirgata, kuidas nad tegelikult sõitma oleksid pidanud (seal käib ka teeremont), aga kahtlen sügavalt, kas see ikka nii mõeldud oli, et nad vastassuunas ringile trügivad. Eks näis, kas mind homme ka sedalaadi üllatused tabavad.

Suverõõmud

Põõsa küljest värskeid marju noppida, paljajalu murul tatsata - no need on ju sulaselged suverõõmud. Ei pea vist eriline geenius olema, et aru saada, et veetsin nädalavahetuse Võrumaal. Seekord oli natuke pidulikum põhjus - vanaema 80. sünnipäeva pidustused. Tegime ka selle peo oma suvekodus. Kohal oli sugulasi ja vanaema sõpru. Üks sugulane, kes meiega natuke varem sinna kohale tuli, ei jõudnud ära ahhetada kogu sealse lopsakuse peale (ta ise elab Soomes ja nende aias ei taha midagi kasvada).
Minule oli vanaema seekord lauakaaslase organiseerinud nagu ta ise teda nimetas :p (ühe sõbranna tõi tema poeg kohale ja jäi ise ka peole). Noh, ma valmistasin siis vanaemale seda rõõmu ja istusin tolle noormehe kõrvale. Kusjuures nad olid kaasa toonud isevalmistatud kirsilikööri, täitsa hea kraam oli. Muidu oli pidu nagu ikka - laud oli lookas ja palju jäi üle.
Meie jäime ööseks maale, nii et sai täna hommikupoolegi veel tõelist suve nautida. Võtsime plaani ka ujuma mineku. Just siis kui nõudepesu ja muud asjatoimetused hakkasid enam-vähem ühele poole saama, ajas meeletud tumedad pilved üles ja ümberringi käis kõva müristamine. Kummalisel kombel aga tuli vaid paar piiska ja siis hajusid pilved laiali ning paistis taas palav päike. Nii et saime enne äraminekut siiski ujumas käidud :)

Küsi ja sulle antakse

Sain täna meeldiva üllatuse osaliseks - mõnikord kui asja poes müügil ei ole, saab selle niisama.
Mul nimelt kadus ühel kõrvarõngal tagune ära. Aga see polnud selline metallist nagu vanasti olid kõigil kõrvarõngastel, vaid see silikoonist. No igatahes mõtlesin, et ehk on neid poes müügil ja käisin täna ühes ehteid müüvas poes. Selgus, et neid pole müügil. Aga kuna miskipärast oli neil üle neid, siis anti mulle mõned niisama :)

Reisimuljed

Infoks kõigile, kes veel ei tea - tegu oli täiesti tavalise turismireisiga (polnudki ammu sellisel käinud), st giid ja bussitäis inimesi jne.

Igatahes esmaspäeval põrutasime supermerekassiga Helsingisse. Seal hüppasime jällegi bussi ja võtsime suuna Turu peale. Turus saime natuke ringi vaadata ja siis tuli laeva peale kobida. Minu jaoks oli see esimene sõit sellise suure laevaga (eelmine kord kui Rootsis käisin, oli suur laev remondis ja sõitsime mingi väikse kökatsiga). Kajut oli ikka meeletult pisike. Aga noh, ega me seal eriti aega veetnud ka, läksime poodi kolama ja pärast tantsusaali jalga keerutama (meil oli isegi üks hiljuti tantsukursustel käinud meesterahvas kambas, kes siis järgemööda naisi tantsima võttis).

Äratus oli suhteliselt vara (ja see polnud mitte äratuskell vaid inimhääl, mis kajuti ukse vahelt miskit hõikas). Pool seitse kohaliku aja järgi olime Stockholmis - kiire pilk linnale ja suund lõuna poole. Teel käisime veel safaripargis. Sõitsime selle bussiga läbi ja vaatasime igasugu loomi, kes sinna asustatud olid (sh Põhjamaadele sugugi mitte omased loomad nagu sebrad, kaelkirjakud, lõvid jne). Kuna tegu on kohalike seas populaarse kohaga ja juuli pidi sealkandis põhiline puhkuste aeg olema, nägime sealt ära sõites mitmete kilomeetrite pikkust rivi vastassuunas seisvatest autodest.

Edasine sõit Taani suunas möödus vaid lühikeste jalasirutus-vetsuskäimise peatustega. Aga vaade busist oli väga ilus. Eriti seal Vätterni järve ligiduses. Mul polnud aimugi, et Rootsis nii ilusaid vaateid on.

Õhtuks jõudsime üle silla ja läbi tunneli Taani. Panime asjad hotelli maha ja läksime ringi kolama. Põhiliselt vaatasime ümbruse elumaju, kaubandusest tutvusime vaid ühe toidupoega, mille tumedanahaline müüjapoiss töökaaslase Hansapanga kaardi peale muigas ja kaardiautomaat seda ka tunnistada ei tahtnud. Niisiis tuli sulas maksta.

Järgmisel hommikul viidi meid Kopenhaageniga tutvuma - lossid, kirikud, Väike Merineitsi (giid tegi veel bussis muinasjutust lühikokkuvõtte). Ühes kohas, kus meil natuke vaba aega oli antud ringi vaatamiseks, sattusime mingi smuuti degusteerimisaktsiooni peale ehk siis jagati tasuta seda jooki (enamus meie grupist oli õigel ajal õiges kohas :p).

Pärast põhiliste vaatamisväärsuste ülevaatamist anti jällegi vaba aega ja seekord päris mitu tundi. Mõned meie grupist läksid erootikamuuseumi. Mina veetsin sel ajal aega hoopis kõrvalasuvas kaubamajas ringi vaadates (hiljem sain teada, et olin teinud õige otsuse, mõned käinutest leidsid, et seal polnud midagi uut). No ja edasi läks asi põhiliselt poode kammides. Minu jaoks lõppes see paari pükste ja jakiga (asjad, mida mul nagu nii vaja oli, aga Tartus ei jõua viimasel ajal väga poodide kammimiseni, nii et kasutasin ära seda, et nagu nii oli poetuur ja allahindlused). Hiljem muidugi tuli käik suveniiripoodi, kus ka sai pisut raha laiaks löödud.

Õhtul pidime kokku saama Tivoli väravate juures ning soovijad pidid sinna minema. Algselt oli mul plaanis käia ja ära vaadata, aga ühel hetkel leidsin, et nad ikkagi nöörivad liiga palju ja nii juhtuski, et meie toa omadest ei läinud keegi. Veetsime selle asemel need 1,5 tundi üle tee asuvas kohvikus.

Neljapäeval võtsime suuna kõigepealt Roskilde poole. Külastasime sealset toomkirikut ja veetsime natuke aega linna peal. Seejärel suundusime Hillefordi, et käia Fredericksborgi lossis. Vot see oli ilus loss. Ja park oli ka ilus. Ainult et kõike seda, mida seal lossis vaadata oli, oli natuke palju - mingil hetkel lihtsalt ei suutnud enam vastu võtta kõike seda ja aega jäi ka väheks. Pargis tegime ka kiire tiiru ära (ilma ei saanud kuidagi lahkuda), jäime vaid 4 minutit bussi juurde hiljaks :p
Järgnevalt oli sihiks Helsingör ja sealne Kronborgi loss ehk siis Hamleti loss. Ühes saalis oli läpakas, kus üks meesterahvas Hamleti monoloogi luges. Jäin seda kuulama ja kooliaeg tuli meelde (pidime selle keskkoolis inglise keeles pähe õppima ja hindele esitama). Pärast lossisaalidega tutvumist käisime tiiru samas asuvas kabelis ja siis suundusime Kasemattidesse (nende üle käis paras arutelu, et mis need ikkagi on... põhimõtteliselt oli tegu käikudega lossimüüris). Kuigi meid oli eelnevalt informeeritud varasemate gruppide vigastustest selles kohas, läks enamus meist ikkagi ja tulime kõik elusalt ja tervelt tagasi. Kui Hamleti loss üle vaadatud sai, võtsime suuna sadamasse ja sõitsime praamiga Rootsi (natuke suurem praam kui Saaremaa omad). Sõit kestis 20 minutit ja laevu tuli samuti iga 20 minuti tagant.

Niisiis ei läinud kaua aega, kui olime Rootsis tagasi. Täpsemalt Helsingborgis. Sõitsime hotelli ja pärast tubade kättesaamist ja väikest kehakinnitust läksime linnaga tutvuma. Minule isiklikult jättis see koht väga hea mulje - ööbimiskoht oli matkaraja servas ning künkast alla minnes jõudis otse randa. Tegelikult oli meil isegi mõte ujuma minna, aga meri oli suhteliselt sodine (no ok, tegelikult oli tegemist kõigest vetikatega), nii et me loobusime sellest mõttest ja jäime vaid paljajalu mööda mereäärt jalutamise juurde. Äärmiselt mõnus oli. Üritasime ka kajakaid saiaga toita, aga nad ei tahtnud aru saada, et me neile miskit söödavat pakume. Pärast rannaskäiku läksime tagasi matkarajale. Meie töökaaslasega otsustasime raja lõpuni käia, teised kaks toanaabrit pöördusid tagasi hotelli. Jalutuskäik tuli päris pikk. Ja tagasi ei pöördunud me mitte otse, vaid läksime uuesti randa päikeseloojangut nautima. Kahjuks olid pilved natuke ees, aga sain ära proovida oma fotoka sunset-režiimi. Pärast seda, kui päike oli looja läinud, pöördusime tagasi hotelli. Kuigi tegelikult olime suht väsinud ja esialgne plaan oli kohe magama minna, läks asi lobisemiseks kätte ära järjekordselt (tegelikult juhtus seda peaaegu igal õhtul, aga seekord läks asi kuidagi väga lõbusaks).

Järgmisel päeval Stockholmi poole sõites tegime peatuse Vätterni järve ääres Grännas, kus tehakse triibulisi pulgakomme (ei olnudki umpalumpad, täitsa inimesed tegid neid... kuigi alati on võimalus, et tegu oli siiski umpalumpadega, aga nad olid ennast inimeseks maskeerinud). Stockholmis jäi meil aega ka natuke linna peal jalutada. Olin küll varem käinud Rootsis, aga pealinnast oli mul tegelikult meeles vaid Vasa muuseum... ma pole üldse kindel, kas me eelmine kord seal kuningalossi juures üldse käisime. Seekord igal juhul said olulisemad asjad üle vaadatud. Ja sellest kitsast tänavast mahtusime ka läbi (kuigi üks mees arvas, et tema ilmselt ei mahu). Natuke anti ka seal aega omapead kolamiseks, meie sattusime ühe päris laheda tänavakoomiku peale.

Õhtul väljus laev Turusse ning hommikul alustasime teed Helsingi poole. Esialgu pidi laev Eestisse alles õhtul väljuma, aga meil vedas ja saime piletid varasemaks vahetada, nii et Helsingi vaatamisväärsused piirdusid Sibeliuse monumendi külastamise ja kalju sisse rajatud kiriku väljastpoolt silmitsemisega (seal olid kindlad kellaajad, millal sisse lastakse ja parajasti ei olnud see kellaaeg), seitse tundi linna peal ajaviitmist jäi ära ja jõudsime plaanitust varem koju.

14-19 juuli eelinfo

Viibin marsruudil Eesti-Soome-Rootsi-Taani-Rootsi-Soome-Eesti. Seega põhimõtteliselt levist väljas.

Võru folk

Otsustasin nädalavahetusel siiski Võrru minna. Seal käis parajasti järjekordne folkloorifestival (kui ma nüüd õigesti mäletan, siis järjekorras juba 14.). Reede õhta käisin simmanil. Vanemad kaebasid, et ei olnud tantsuks hea muusika (Kihnu Poisid esinesid), kuulamiseks oli hea küll. Laupäeval käisime laadal ja saime mõned ostudki tehtud, kaalusin tükk aega, kas minna Kandle aeda kontserdile, aga lõpuks otsustasin, et ei lähe. See-eest õhtul tänavatantsule läksin küll. Seekord oli kolm erinevat tantsu kavas: Rukki lõikamine, Voortants ja Kaera-Jaan. Esimest tantsis iga sektor ringis, teise ajal oleks ilmselt pidanud kohe järgemööda sappa võtma, et Vabaduse platsi poole suunduda, aga see mees, kes seisis ringi keskel ja oleks ilmselt pidanud juhendama, ei teadnud vist ise ka, mis toimuma peab, sest esialgu valitses ainult suur segadus. Lõpuks hakkas rivi liikuma, aga liikumine oli selline kõikuva rütmiga - kord tammusime paigal, kord jooksime nii, et oli oht kõrvalseisjad käeotsast ära kaotada. Kaera-Jaan hakkas pihta siis, kui kogu tantsijate seltskond oli jõudnud Vabaduse platsile. Muusika läks järjest kiiremaks, nii et hüpata sai korralikult.
Pärast kutsus sõbranna mind hoopis Parkseppa simman-kontserdile, kus esinesid Koit Toome ja Mait Maltis. Tegelikult oli seal esinejaid terve hunnik, aga kõikide nimesid ma küll üles lugeda ei oska. Näiteks olid seal Superstaari saate kaksikud Märt ja Mart ning keegi Kati Ott, kes olla ka seal eelvoorus olnud (mina teda ei mäleta) ja minu meelest laulis tegelikult päris hästi. Lisaks oli Saaremaalt (Leisist täpsemalt) tulnud parodeerijaid ja muidu tantisjaid. Lahe oli vaadata, kuidas üldiselt nii tagasihoidlikke eestlasi valgus tantsuplats täis niipea, kui Mait Maltis laulma hakkas. Kesköine ilutulestik jättis küll natuke lahja mulje, aga muidu oli minu meelest päris lahe üritus.

Raamat tänapäeva mässajast

Et mitte pealinna sõiduks kuluvat aega niisama surnuks lüüa, olin võtnud kaasa Laisikult laenatud raamatu Johnny Deppist. Loomulikult ei suutnud ma terve sõidu ajal seda käest panna. Ja ka tagasiteel (kuigi olin arvanud, et bussis ei ole hea lugeda) panin raamatu käest alles natuke enne Tartut, sest väljas läks juba liiga hämaraks, et lugeda. Loomulikult ei saanud jätta seda raamatut kauaks niisama lebama, enne kui see läbi on ja nii ma siis täna lõpetasingi selle.
Pole midagi öelda - Johnny Depp ON lihtsalt suurepärane näitleja. Raamatus on ära kirjeldatud kõik, mida ma ise nii hästi pole osanud sõnadesse panna, aga mida olen tajunud tema osatäitmisi vaadates. Ka raamatust kõlab läbi lause, millega ma ise 100% nõus olen - ükskõik kui halb ka film ei oleks, Deppi näitlejatöö on alati hea.
Muidugi tekkis ka vastupandamatu soov ära vaadata kõikvõimalikud filmid, kus Depp mänginud on (üks on olemas ja ootab juba pikemat aega vaatamist).

Järjekordne Tallinnas-käik

Reedel kell 19.35 saabuda Balti jaama, näha ära kaks elamist, kus ma varem käinud polnud - ühised märksõnad minu viimase aja Tallinnas käikudele.
Vahe oli ainult selles, et kui eelmine kord oli inimeste külastamine peapõhjuseks, siis seekord oli peapõhjus poliitilist laadi - reedel üks ideede genereerimise kokkusaamine Noorte Rohelistega ja laupäeval Noorte Roheliste üldkoosolek. Tuleb ära märkida, et mõlemad üritused möödusid äärmiselt mõnusas õhkkonnas.

Nagu eelpool mainitud, siis boonusena nägin ära ka jupijumala elamise ja külastasin Janalille, keda ammu näinud ei olnud.

Suve varjupool

Suvega kaasnevad paljudel inimestel puhkused. Tänu sellele ei saa hetkel autot jagada, pean iga hommik üksi tööle sõitma. Aga see pole veel midagi. Palju kehvem on see, et lastead puhkab alates sellest nädalast kuni augusti keskpaigani. Mõtlete, et mis seal siis hullu on? No aga ikka see, et kokad ju ka puhkavad. Küsimuse peale, et kuidas teised selle kokkadevaba aja varasematel aastatel lahendanud on, teatas üks töökaaslane, et tema on alati juulis puhanud.... kaval. Igal juhul tähendab kokkade puhkus seda, et tuleb ise süüa varuda.

Afterparty

Jaanipäeva afterparty (nagu T.V. ise oma sünnipäevapidu nimetas) peetud. Tegelikult nimi suht õigustas ennast, nii mõnedelgi külalistel oli enne (kas siis samal päeval või eelmisel õhtul) veel mingi pidu. Meil oli olnud oleng Elvas eelmisel õhtul.
Pidu ise oli mõnus - söödi, joodi, lauldi (Anneka valssi uue korteri sisseõnnistamiseks), mängiti mänge ja meie käisime koos Maailmaparandaja ja Jupijumalaga öösel Anne kanalis ujumas. Lahe oli (ma polnud kunagi varem Anne kanalis käinud). Öö oli üllatavalt soe ja vesi oli värskendav. Lõpuks kobisime meiegi tagasi minu juurde, et magama minna. Seekord oli üldse palju inimesi minu juures öömajal - 6 inimest kokku. Aga ära mahtusime.

Tõeline e-kodanik

ID-kaardi tegemisega sain mõni aeg tagasi hakkama, nüüd sain endale ka ID-kaardi lugeja (jätkuvalt mõtlen tänutundega Mpsi peale, kes mind selle asjandusega varustas). Ja jätsin endast ka jälje maha järjekordse rekordiürituse abil (see oleks siis teine kord üritada maailmarekordi tegemisel osaleda... esimene oli aastaid tagasi Võrus Sabatantsuga, aga see vist ei saanud rekordiks).
Nüüd võin ma tõelise e-kodanikuna asju ajada e-riigis.

Muide, see video on päris lõbus, mida ID-kaardi tarkvara alla tõmmates näitab :p

Elu seisab ilma elektrita

Kahjuks tuleb tõdeda, et tõepoolest - ilma elektrita pole tööjuures praktiliselt midagi teha. Täna hommikul läks meil vool ära (kuigi väidetavalt pidi saama neid elektritöid külas teha nii, et meil jääb elekter alles, aga elu näitas, et ikka ei saanud küll). Tulenevalt sellest sai pool päeva aega surnuks löödud. Natuke lugesin raamatukogus ajakirju-ajalehti, siis tüdinesin sellest ära ja läksin tagasi töökohale. Lõunat ka ei saanud lasteaiast, sest seal ju elektripliidid. Niisiis käisin esimest korda väljaspool vallamaja söömas. Aga üllatav on see, et kui lubati elektrit tagasi kella kaheks, siis isegi 5 minutit enne kahte läks raadio taas tööle ja tuled põlema ja sai tagasi normaalse elu juurde pöörduda (kuigi küünlavalgel vetsus käia oli päris armas).

Jaanipäevaks kõrgeks kasvand rohi

Jep, rohi tuleaseme ümber oli päris kõrge, õnneks oli isa päris tulematerjali ümbert selle maha niitnud.

Et seekord siis sai enda jurude kutsutud inimesed (tuli ju ära kasutada seda, et lõpuks ometi on meilgi koht, kus saab sedasorti asju korraldada). Kaardimaterjali ja telefonijuhiste abil leiti koht üles (asub teine küll asula läheduses, aga siiski mitte nii lihtsalt leitavas kohas metsade vahel). Kui esimesed külalised saabusid, siis sadas ladinal (Eesti jaanipäevailm). Mõne aja pärast sadu lakkas ja kuigi taevast katsid veel hallid pilved, otsustasime ilma trotsida ja ennast õue kolida. Laud sai kohale kantud, grill püsti pandud ja kui viimane asi lauale kantud oli, hakkas jällegi sadama. Tassisime laua puu varju ja tõmbasime selga keebid, et vihm üle jääks. Mõjus - varsti jäigi sadu järele ja taevas hakkas vaikselt selginema. Ja kuigi see päeval tundus uskumatuna, oli õhtu lõpuks taevas selge ja päike paistis.

Nii et sai maha peetud selline mõnus jaanipäeva grillipidu šašlõki, vorstikeste, mõnusa seltskonna ja stiilsete kokteilidega. Kui kõhud juba täis olid, läksime ka aia taha, kuhu olid kuhjatud oksad lõkke jaoks. Kuna päevane vihm oli selle hunniku korralikult läbi leotanud, tuli kuurist tuua kuivi puid lõkke alustamiseks. Õnneks seal seda materjali oli. Natuke võtsime ka küünist kuivi heinu juurde (need läksid eriti kiirelt põlema). Hoolsa tuletegemise tulemusena saime mõne märja oksa ka põlema. Siis aga oli saun juba piisavalt soe ja tuli saunaskäik ette võtta. Kuigi see saun ei ole just parima ülesehitusega (leiliruum ja pesuruum on koos, mis mulle isiklikult väga ei istu), oli päris mõnus. Pärast sauna otsustasime omadega tuppa kolida. Seal demonstreeris Maailmaparandaja meile oma imelist kitarrimängu. Hiljem võttis Mps siiski asja üle, nii et ei laulnud terve õhtu Juba linnukesi, Kahte lonkavat tüdrukut ja teisi toredaid lugusid, millega Maailmaparandaja meile esines. Kuna ka VU-l oli kitarr kaasas, saime pärast laulda lausa kahe kitarri saatel. Võiks öelda, et meie laul on rahustav, sest J. ja M. tukastasid sel ajal, kui ülejäänud laulsid. Nii umbes nelja paiku läksime kõik ära magama... välja vaadates ei oleks seda kuidagi ööks nimetanud, tõesti valge oli.

Londonist

Paneks siis natuke kirja ka reisimuljeid Londonist (seekord siis sellest Inglismaa omast, mitte Pede jõe äärest ;)).

Saime oma kompsudega kenasti lennukisse, meie kohvrid kõlbasid käsipagasiks ja vedelike pakkemeetodiga oldi ka rahul. Vaade alla maa peale oli päris kena. Täpselt nagu Maa-ameti kaardiserveri ortofoto, ainult et koos pilvedega :p Siis oli vaade pisut igavam, kui ainult pilved olid - lõputu valge väli (ajaviiteks tegin mõned Sudokud). Lõpuks tuli taas maa nähtavale, seekord Inglismaa. Kohe hakkas silma see, et metsaga kaetud alasid oli vähevõitu, aga põlde oli sümmeetriliselt küntud (neile oleks nagu keegi joonlauaga ette joonistanud, kus traktor sõitma peab).

Igal juhul jõudis lennuk kenasti pärale (mida saatis loomulikult reisijate aplaus pilootidele) ja meie astusime Inglismaa pinnale. Esiteks otsisime üles koha, kust me bussi peale saame, et linna sõita. Koha leidsime üles, peale mõningast ootamist saime ka bussi peale. Ja järgnes sõit, mille kestel nii mõnigi kord ma hinge kinni hoidsin - istusin otse akna all ja nägin, kui lähedalt buss aeg-ajalt teistest sõidukitest möödus. Ja noh, muidugi sõitsid nad seal valel pool... ja teed tundusid ka kuidagi kitsamad. Igal juhul jõudsime lõpuks siiski ühes tükis kohale. Edasi tuli otsida üles lähim metroojaam ja katsetada kuulsa tube'i lollikindlust. On tõesti lollikindel - saime täiesti hästi sellega liiklemisega hakkama. Ainus asi oli see, et tuli meeles pidada, et eskalaatoril tuleb seista paremal pool, et vasakult saaks inimesed sinust mööda joosta. Ja neid jooksjaid jagus. Lõpuks jõudsime oma hotelli ja panime asjad ära ning läksime linna avastama. Esmalt otsustasime lähemat tutvust teha mõne söögikohaga, tegelikult esimesega, mis tee peale jäi, kui nüüd päris aus olla. Koht ise oli OK, aga mina läksin toiduvalikuga alt. Võtsin pizza, aga kuigi mulle üldiselt meeldib õhukesepõhjaline pizza, siis selle puhul oli tegemist natuke liiga krõbedaks küpsetatud põhjaga asjaga - mul oleks läinud vaja saagi, et seda normaalselt lõigata. Aga kuna ma ettekandjalt saagi ei küsinud, siis kaklesin selle noa abil, mis mulle toodi, oma toiduga. Mina võitsin lõpuks.

Kuna meil olid ostetud piletid London Eye nimelise vaateratta peale, otsustasimegi seal kohe ära käia. Ei pidanudki kaua ootama, et astuda oma gondlisse. Vaade, mis sealt avanes oli tõesti kena - terve linn nagu peopesal. Kui olime oma tiiru vaaterattal ära teinud, võtsime ette jalutuskäigu mööda Thames'i kaldapromenaadi (Jubilee Walkwayd kui nüüd täpne olla). Sihtmärgiks oli Tower Bridge. Ja sinna me ka jõudsime. Lisaks vaatasime üle ka Toweri enda (seda küll ainult väljastpoolt).

Järgmisel hommikul saime kogeda ka täistuubitud Londoni metrood, kuigi ma ütleks, et hommikuses Annelinna bussis on olud ikkagi kitsamad. Aga taaskord saime süsteemile pihta ja jõudsime õigeks ajaks Exceli keskusesse, kus meie reisi peapõhjus - GNLD 50. juubeli konverents - aset leidis. Peale konverentsi saime kokku ühe Londonis elava eestlasega - minu töökaaslase tütrega, kellele ta ema eestist eesti leiba ja Tupla šokolaadi saatis, nii et saime endale lausa giidi õhtuseks vaatamisväärsustega tutvumiseks :) Seekord sõitsime metrooga Green Parkini, jalutasime sealt Buckinghami paleeni (valvurid ei olnud suurte mütsidega, aga tundusid siiski tõsised ja suht liikumatud, aga me ei läinud neid torkima), edasi läbi järgmise pargi, kus oli päris palju oravaid ja lisaks linde täis tiik. Kuigi me eelmisel õhtul tegelikult läbi vaateratta gondli saime Big Benile pilgu peale visata, tahtsime asja ikkagi lähemalt vaadata ja nii me suundusimegi sinnapoole. Ahistasime natuke ka parlamendihoonet valvavat politseinikku, aga ta ilmselt oli harjunud totakate turistidega, kes pildistada tahavad, igal juhul oli ta nõus minu ja Laisikuga pildile jääma. Edasi hüppasime ühe punase kahekordse bussi peale ja võtsime suuna Trafalgar Square'ile ja šoppasime ka natuke. Kuna selleks ajaks olid kõhud juba tühjaks läinud, võtsime suuna hiinalinnale, et mõnes hiina restoranis keha kinnitada. Vahepeal tekkis väike muutus ööbimisplaanides - K. kutsus meid lahkesti enda juurde öömajale ja otsustasimegi vahetada pesapaika.

Laupäeva hommikul võtsime uuesti suuna Exceli keskusele. Seekord kestis konverentsi osa pool päeva ning vahepõikega Canary Wharfile käisime K. juurest läbi. Õhtul ootas meid sealsamas konverentsikeskuses õhtusöök ja peale seda Bryan Adamsi kontsert. Võtsime kohad esireas, lavast mõne meetri kaugusel kohe ühe mikrofoni juures, et ikka lähedalt Bryanit näha. Esialgu laulsid kaks noormeest meile natuke soojenduseks ja siis ta tuligi. Asukohavalik oli meil õnnestunud - käis teine päris tihti selle mikrofoni juures laulmas, kus me seisime, nii et saime tõepoolest lähedalt näha seda kanada lauljat. Vanusest hoolimata laulab endiselt hästi. Ja praktiliselt kõik suuremad ja tuntumad hitid tulid esitamisele. When You're Gone'i ajaks võeti publiku seast üks neiu Mel C osa laulma. Kahjuks ei olnud tal sõnad just kõige paremini peas ja viisipidamine oli ka nagu oli, aga Bryan kiitis teda julguse eest. Ka sellel kontserdil kasutati vana head plaksutage-meid-tagasi-võtet. Pärast esimest kummardamist, kui nad tagasi kutsuti, mängiti veel päris mitu lugu. Mina igal juhul jäin kontserdiga väga rahule ja õnneks ei läinud ka hääl pärast kontserti ära vaatamata kaasalaulmisele ja muul kujul hääle kurnamisele.

Tagasi K. juurde jõudes pakkisime kohvrid ja saime veel paar tundi magada enne kui tuli ennast lennujaama poole sättima hakata. Seekord läksime teise bussiga ja sõit oli rahulikum (võis tuleneda muidugi ka öisest kellaajast) ning jõudsime poole kiiremini kohale. Lennujaamas saime veel päris tükk aega oodata ja poodides kolada, kui need lahti tehti. Lõpuks oli aeg sealmaal, et saime oma värava poole sammud seada ning varsti tõusimegi Inglismaa pinnalt õhku.

VIISakas inimene vastab, kui küsitakse

Niisiis tuleb minul ka vastata ilmselt neile viiele küsimusele, mis Maailmaparandaja mulle suunas.
Reeglid:Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Kahjus tuleb olla ebaoriginaalne ja öelda, et lõpetasin põhikooli. Rohkem nagu ei meenugi sellest ajast.

2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
* Mõningad raamatud ootavad läbi lugemist.
* Kirjutuslaua sahtlite sisu vajaks üle vaatamist ja korrastamist.
* Kitarri võiks kah mõnikord näppida... 8-)
* Uued teksad oleks vaja osta.
* Londonis käigu kohta postitus vaja teha :p
Huhh.... see oli raskem kui ma arvasin. Polegi nii palju asju, mis tegemist ootavad, kui mulle vahel tundub. :)

3. Lemmiksnäkid?
Pähklid, näkileivad, oliivid

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
If I had a million dollars.... I'd be rich ;)
Aga tegelikult... noh eks ma siis tegeleks rohkem selliste asjadega, milleks siis väga palju aega ei jää, kui tööl käid. Võibolla võtaksin ette mõne huvitava reisi.

5. Kohad, kus oled elanud?
Esimesed 3 eluaastat vanaema juures, siis saime omaette korteri, kus möödusid minu aastad kuni selleni, kui keskkool lõpetatud sai.
1. kursusel elasin Karlovas Kuu tänaval. Alates 2. kursusest olen elanud Annelinnas (alguses Kalda tee lõpus, nüüd Eedeni ligiduses).

Nii, ja nüüd see kõige raskem osa - suunata asi edasi 5 inimesele, aga vaatame, mis juhtub. Et siis suunaks edasi järgmistele blogijatele:
1. Mätta Räpsaja
2. Lumeuss
3. Sooda
4. Tujukas
5. Janalill

Londonisse

Ärge nüüd ära ehmatage, kui mind paar järgnevat tööpäeva MSNis ei ole. Olen lihtsalt Eestist väljas. Londonis täpsemalt (seekord siis mitte Pede jõe kaldal vaid Thames'i ääres).
Pühapäeva lõuna paiku saabun tagasi.

Pikk päev Rakveres

Eile oli Rakveres rohelise erakonna II üldkoosolek. Olin minagi kohal. Seekord oli eriti lihtne - tublid inimesed olid transpordi korralikult ära organiseerinud, nii et kõik kes vähegi vaevaks võtsid, said kohale. Seda oli ka koha peal näha - osavõtjate hulk oli tükk maad suurem kui eelmisel aastal.
Päevakava oli tihe (nagu alati). Seekord kutsuti korra ette ka eelmine juhatus (nii palju kui neid kohal oli, päris kõiki 19-t vist ei olnud) ja kummardasid kenasti. Ennelõunane aeg kulus möödunud aasta aruannete kuulamisele.
Peale lõunat läks asi põnevamaks - võeti ette põhikiri. Oli kolm erinevat varianti, hääletustulemused olid küllaltki tasavägised. See paar tundi, mis põhikirja jaoks oli ette nähtud, kulus kiiresti. Lisaks tuli paika panna ka valitavte kogude suurused. Muude kogude suhtes oldi nõus valimiskogu poolt välja pakutuga, vaid juhatus ja volikokku otse valitavate inimeste arv tekitasid vaidlusi. Lõpuks jäi juhatus 13-liikmeliseks ja volikogussegi valiti otse üldkogult 13 inimest.
Pärast õhtusööki toimusid valimised. Sai hulga riste tõmmata. Seekord ma ristikesi lugeda ei saanud, sest ma ise kandideerisin ka ühte kogusse ja huvide konflikti vältimiseks ei ole lubatud hääli lugeda, kui ise ka kandideerid. Tulemusi ma kohapeal ära oodata ei saanud, sest buss lahkus Rakverest kell üheksa, aga selleks ajaks polnud hääled veel ära loetud. Praeguseks on tulemused teada.

Miks ei ole hea mõte võõrastele oma numbrit anda?

Sest võib juhtuda, et mõni võõras, kellele sa kunagi oled oma numbri andnud, arvab heaks sulle kell üks öösel, kui sina magusasti magad, helistada. Just nii juhtus täna öösel - magan rahulikult, heliseb telefon. Loomulikult ärkan üles selle peale, võtan telefoni vastu (võõras number). Teisel pool toru meeshääl, kes teab mu nime ja tahab lobiseda. Minu pahase märkuse peale, et on öö ja normaalsed inimesed magavad, teatas ta, et öösel pidi mõte paremini jooksma. Aga ega ma päris täpselt teada saanudki, kes see oli, kes mulle helistas. Ta väitis, et tal oli telefonis mu nimi ja number ja ilmselt olin ma selle talle ise andnud kunagi. Nojah... eks seda on juhtunud küll... varem, siis kui ma veel noor ja rumal olin :p
Mul läks 5 minutit aega, et talle selgeks teha, et on öö ja ma tahan magada ja ei ole huvitatud temaga lobisemisest ega ka kokku saamisest (äärmiselt lihtne on "ei" öelda, kui oled unine ja ainus soov on kõne lõpetada ja tagasi magama minna).

Pedja-Pede-Emajõgi

Just sellisel marsruudil nagu pealkirjas on (kui te enne kuulnud ei ole, siis Eestis on tõepoolest olemas Pede jõgi), liikusime me sel nädalavahetusel. Kanuudega. Seekord olid meil alumiiniumist kanuud (ma polnud varem selliseid eriti näinudki). Fortuuna tahtel sain mina endale kanuukaaslaseks ühe meie kahest meessoost matkalistest (noh, kui aus olla, siis ega teine tegelikult üldse polnudki ju loosirattas). Vaatamata sellele, et ta ei olnud kunagi varem kanuuga sõitnud, saime kenasti hakkama. Nojah, alguses kiskus asi natuke paremasse kaldasse kohati, aga pärast kohtade vahetust hakkas asi edukamalt minema (läksin ise ninasse ja lasin meesterahva tüüri juurde).
Esimene peatus tuli seekord päris ruttu - käisime vaatetornis, mis oli üsna alguspaiga lähedal. Istusime natuke, pritsisime üksteist OFFiga, proovisime kohaliku köiskiigu ära (ja ei kukkunudki jõkke) ja siis liikusime edasi. Kuna kõhud hakkasid tühjaks minema, tuli varsti otsida koht kehakinnituseks. Seekord ei olnud see koha otsimine sugugi nii lihtne nagu Koiva peal - kaldad ei olnud sugugi mitte liivaranna nägu. Lõpuks otsustasime teha söögipausi kohas, kust nagu nii tuli kanuusid maad mööda lohistada. Koht ise oli suhteliselt mudane, nii et T.S. kaotas oma plätud mutta ära. Ta ise sellest erilist numbrit ei teinud, aga meie võtsime ette suure päästeoperatsiooni ning läksime mutta sobrama. Otsing kandis vilja - L leidis mõlemad plätud üles ja pärast puhtaks loputamist kõlbasid need jälle jalga panna. Peale kehakinnitust läksime jälle liikvele. Enne veel üritasime oma asukohta kaardil määratleda (hiljem selgus, et see oli meil enam-vähem õnnestunud), et teada saada, kui palju veel minna on. Seekordne distants oli umbes kaks korda pikem kui eelmisel aastal. Ja jällegi ei osanud kohe millegi järgi oma asukohta määrata, nii et mingil hetkel kui õlad ja käed juba valusaks hakkasid muutuma, tekkis tõsine vajadus GPSi või millegi sellise järele, millega oleks võimalik teada saada, kui palju siis veel Londonini on (üks mootorpaat sõitis vastu ja teatas, et Tallinn pole enam kaugel, aga kahjuks ei taibanud õigel ajal küsida, et kuidas Londoniga on). Õnneks nägime varsti paremalt poolt jõge sisse tulemas ja järeldasime, et tegu on Põltsamaa jõega, mis ühineb Pedjaga ning nüüd oleme Pede jõe peal ja Londoni (ehk siis ööbimispaik) pole enam kaugel. Ja õigus meil oli - varsti nägime L-i ja M-i kaldal. Olgugi, et nad soovitasid meil pikad püksid kanuus jalga tõmmata sääskede kaitseks, läksime ikkagi kaldale lühikeste riietega. Ja kohe ründas meid ka tõsine sääserügement. Ma pole elu sees nii palju sääski korraga näinud, nagu seal oli. Egas midagi, võimalikult ruttu pikad riided selga ja tuli üle elada. L ja M sõitsid korra tagasi, et vaadata, kas teisi ei paista veel. Tulid tagasi sama targalt, aga varsti juba hakkasid teised kanuud paistma. Tervitasime neid rõõmuhõisetega. Kahjuks ei õnnestunud kõigil turvaliselt kaldale saada - ühest kanuust kukkusid kaldele tõmbamise käigus inimesed välja. Õnneks jäid kõik terveks ja said ruttu kuivad riided selga panna. Õhtu möödus süüa tehes (supp, lõkkevorstid, tuhakartulid) ja okstega vehkides (muidu ei saanud kuidagi sääskedest lahti). Nii kesköö paiku olid aga üllataval kombel sääsed kadunud. Ja endalgi hakkas väsimus võimust võtma. Vaid kaks eriti vastupidavat meist jäid lõkke äärde laulma (ülejäänud olid telgis ja üritasid magama jääda). Lõpuks väsisid nemadki ja järele jäi vaid linnulaul (neid lõõritas seal kah päris palju).
Hommikul peale sööki, nõudepesu, veel ühte otsimisaktsiooni (T.S.-i üks plätu oli eelmisel õhtul taas mutta varjunud, aga seekord seda leida ei õnnestunudki) ja asjade pakkimist alustasime taas sõitu. Nii mõnedki kehaosad ei rõõmustanud selle üle. Aga õnneks oli see teekond lühem ja ka tunduvalt kergem, kuna Pede jõgi oli palju sirgem ja varsti jõudsime Emajõele, kus oli päris tugev vool, nii et kohati ei pidanudki sõudma, liikusime niisama ka edasi. Me olime taas kohti vahetanud ja nüüd olin mina tüüris (paar korda põrutasime kaldale natuke lähedale, aga üldiselt püsisime kursil). Ühel hetkel sõitis meile mootorpaat vastu. Et mitte lainetuses ümber minna, keerasime ennast jõele risti ja jäime kenasti vee peale. Varsti jõudsimegi ujumissilla juurde, kuhu kanuudele järgi pidi tuldama. Tõmbasime kanuud kaldale ja sättisime ennast ootama. Jõudsin isegi korra ujumas käia, nii et see on ka nüüd tehtud. Eriti kaua ootama ei pidanud, kanuutransport jõudis kohale natuke varemgi kui kokku oli lepitud. Ja nii lõppeski meie kanuumatk. Ja tulemus oli umbes sama nagu eelmisel aastal - pisut põlenud, mõningate valusate lihastega, aga rõõmus ja rahul :)

Siuhvilks ja valmis

Täna peale tööd otsisin üles ühe rehvitöökoja ja läksin uurima, kas minu poldiga rehvist veel asja saab. Töömees tuli ja vaatas, ütles, et saab asja küll, ajagu ma aga auto garaaži, nad teevad korda ja panevad kohe alla ka. Ja nii oligi - mul jäi üle ainult vaadata ja imestada, kuidas mõne minutiga oli rehv parandatud ja ratas auto allagi pandud (ise meenutasin, kuidas mina eelmine nädal võimlesin selle ratta kallal :p). Aga jah, neil on ka muidugi proffesionaalsemad tööriistad kasutusel.
Üks huvitav asi hakkas veel silma - seina peal oli läbipaistev kastike, kust vaatasid vastu rahatähed ja peal oli silt "Töö kiire ja korralik". Päris hea mõte... eks inimesed annavad vabatahtlikult ikka parema meelega raha välja kui sunniviisiliselt mingi hinnakirja alusel.

Kiirvisiit pealinna

Tegin nädalavahetusel kiirvisiidi pealinna, et üle vaadata mõningate sugulaste elamised ja ka sugulased endid.
Reede õhtul tormasin kohe peale tööd rongile. Jaamas oli vend koos pisipõnniga juba vastas. Põnn oli auto tagaistmel oma toolis ja mind juhatati ka tagaistmele, sest laps nõudis, et ma tema kõrval istuks :) Poes jagas ta meile juhiseid, kes peab käru lükkama ja kes asju kärusse asetama. Ja autoõidu ajal teatati igast trollist möödudes, kuhu see troll sõidab (laps on tõsine trollifänn). Peale poeskäiku jõudsime venna juurde. Kuigi ta on seal umbes aasta aega elanud, pole ma varem talle külla jõudnud. Aga päris kena elamine.
Laupäeval läksime koos vennaga teisi sugulasi vaatama. Ka neil polnud ma enne külas käinud ja mis veel tähtsam - 5 ja poole kuused kaksikud tüdrukutirtsud oli ka vaja üle vaadata (nemad olidki tegelikult põhiettekääne Tallinna minekuks). Toredad olid. Vanemate sõnul on üks isa nägu ja ema iseloomuga, teine ema nägu ja isa iseloomuga (lapse isa arvates ideaalne naine :p).
Peale mõningast aias istumist ja lobisemist ja laste imetlemist oligi aeg lapsevanemad igapäevatoimetuste juurde tagasi lasta ja minul bussi peale minna, sest Tartus ootas mind üks sünnipäev.

Kana riisi ja salatiga (ja lõpetuseks rummikoksid)

Mida teha siis, kui oled ostnud kotitäie kana poolkoibasid, aga viibid liiga vähe aega kodus selleks, et neid valmistada? Üks variant on näiteks kutsuda sõbrad kokku ja need ühiselt nahka pista. Täpselt nii ma eile tegingi. Kuigi lõpuks juhtus nii, et inimesed ei kogunenud mitte minu vaid hoopis H ja M-i juurde (O viidi suht alguses ära vanavanemate juurde). Aga sellegipoolest maitses kana hästi ja isegi Man jõudis enne muid asjatoiminguid läbi astuda ja kana ära süüa. Õhtu oli ka selle poolest produktiivne, et saime ka kümnenda kanuumatka osalise (meesterahva!), nii et nüüd on seltskond koos.

Järjekordne rattavahetus

Täna hommikul tabas mind mitte just kõige meeldivam üllatus, kui asusin tööle sõitma - tagumine vasakpoolne rehv oli tühi. Töökaaslane tuli mulle siis järgi ja katkise rehviga tegelemine jäi õhtu peale. Kui olin koju jõudnud ja söönud, panin dressid selga ja läksin rehviga tegelema. Seekord oli vähemalt lähemal vaatlusel aru saada, mis oli põhjustanud selle üllatuse - rehvist vaatas välja üks poldike. Ei tea, kust ma selle üles korjasin. Aga mis seal ikka, tervemaks see teadmine hetkel rehvi ei teinud ja nii tuligi tungraud ja muud vajalikud abivahendid välja otsida ning tagavararatas alla panna. Taaskord tekkis esimene takistus ratta poltide lahti keeramisel. Õnneks aga oli peale mu eelmisel aastal olnud samasugust sekeldust vanaisa valmistanud mulle selleks otstarbeks ühe abivahendi. See asjandus tundus esmapilgul natuke kahtlane, aga täna proovisin ära ja toimis väga hästi (tegu on sellise pika käepidemega, mille saab rattavõtme külge panna). Ja nii saingi ma täiesti oma jõududega poldid lahti, ratta vahetatud ja poldid pärast ka tugevamini kinni keeratud. Panin siis oma autoga sama värvi töökindad tagasi uksesahtlisse ja tulin tuppa. Mõni aeg hiljem akent pestes turgatas mulle pähe, et ma olin küll tõkiskingad rattavahetuseks auto rataste ette asetanud, aga sellist liigutust, et ma need pärast kokku oleks korjanud, ei tulnud nagu meelde. Pesin akna lõpuni ja läksin välja vaatama. Loomulikult olin mina kui tuntud hajameelne, need tõkiskingad kenasti oma kohale jätnud. Korjasin siis need ka kokku. Nüüd tuleb veel ainult leida aeg, et mõnes rehviparandustöökojas käia ja uurida, kas sellest rehvist ka veel asja saab või tuleb uus soetada.

Kuidas said kullerkupud minu lauale

Seik tänasest tööpäevast:

Teen rahulikult tööd, kui meie ruumi astub üks vallakodanik, kes ikka aeg-ajalt käib meid külastamas (ausalt öeldes ma pole päris täpselt aru saanud, mis asju ta ajab). Ühel hetkel astub minu juurde ja ütleb, et kuuldavasti pidi mul täna sünnipäev olema ning ulatab mulle kimbu kullerkuppe. Mina teatasin seepeale, et mul ei ole täna sünnipäev, aga aitäh lillede eest. Teine meie ruumis olev naistöötaja sai ka lilli.

24ndamal lehekuu päeval

Kuna nädalavahetusel oli ilus ilm (tuuline küll, aga siiski päikseline ja üsna soe), pidasime isa sünnipäeva väljas grillides. Eriti mõnus oli see, et seekord sai lausa linnast välja sõita, meie suvilasse (panen oma galeriisse mõned pildid ka sellest kohast). Need, kes Võrumaale jaanipäevale tulevad, näevad selle sama koha ka ise ära. Vaatasin ka asja selle pilguga üle, et mis tingimused on. Minu meelest on olukord hea ja usun, et need, kes tulevad, ei pea pettuma.

Lisaks isa sünnipäevale sai käidud ka ühe sõbranna sünnipäeval, kellel on see tähtis päev samal kuupäeval nagu mu isalgi. Oli selline mõnus koosistumine. Süüa oli palju ja kõik asjad olid väga head (sõbranna enda tehtud). Hiljem läksime ka ööklubisse edasi (seal ma polnudki käinud pärast seda, kui koht järjekordselt ümber nimetati.... aga vaatamata nimemuutusele nägi see enam-vähem samasugune välja kui varemgi).

Teine katse

Vaatamata sellele, et kaks aastat tagasi sain üsna ehmatava kogemuse osaliseks, käisin täna taaskord ühistu koosolekul. Seekord oli rohkem tsiviliseeritud, kuigi aeg-ajalt läks ikka läbisegi rääkimiseks ja aeg-ajalt kippus jutt venekeelseks minema. Ainus jama oli see, et otseselt midagi otsustada ei saanud, sest kvoorumit ei olnud koos (50 % on ikka päris raske kokku ka saada) ja seega tuleb varsti uus koosolek. Eks näis, kas aeg sobib.

Eestimaad avastamas

Eestimaa on küll väike, aga see ei tähenda, et ühest kohast teise sõitmine alati lihtne oleks. Näiteks Tartu kandist Loobusse sõita ei ole sugugi nii lihtne, et ainult istud rooli ja sõidad ja oledko kohal. Üksi sõites tuleb ikka aeg-ajalt peatusi teha ja kaarti uurida. Mõnikord pole aga sellestki kasu, sest üsna keeruline on kindlaks teha, kus sa parajasti paikned, kui ümbruskonnas ühtegi silti kohanimega pole. Ja nii on ainsaks usaldusväärseks allikaks hoopis kohalikud inimesed, kes ütlevad, kuhu poole minna, et õigesse kohta jõuda.
Öösel tagasi sõites oli mul küll kaardilugeja ka, aga seekord tulime teist teed pidi ja näiteks Tapa linnast läbi sõitmine ei ole teps mitte lihtne, kuna mõningad tänavad lihtsalt lõpevad tupikusse. Aga lõpuks jõudsime sealt välja ja 2 paiku olime Tartus. Muide, kas te teate kui valged ööd juba on? Mis näitab, et jaanipäev on ukse ees.

Seik põhikirjaarutelult

Eile õhtul käisime koos erakonnakaaslastega parvega Saadjärvel. Ilm oli suht kena, ainult pisut tuuliseks läks järve peal. Käisime korraks teisel kaldal Saadjärve lossi aia tagant piilumas ja hakkasime taas tagasi Tabivere poole peale tulema. Korraga jäi mootor seisma. Parve kapten oli sellest üsna üllatunud, sest kunagi varem polnud sellist asja juhtunud. Vaadati ja üritati mõnda aega. Kapten kutsus abigi. Kuna väga soojalt me riides ei olnud, siis tuli sooja hoidmiseks võtta ette Kaera-Jaan ja tibutants. Natuke aitasid, aga väga kõvasti seal hüpata ei saanud, sest muidu tekkis oht, et parv läheb ümber. Lõpuks, kui paat uue mootoriga oli juba teel, kontrollis üks tark meesterahvas küünlajuhtmeid. Ja ennäe imet - läkski tööle. Nii et saime õnnelikult kaldale ja soovijad said Tabivere vabaajakeskuse sauna minna.

Meil on elu keset metsa

http://www.hooliveesti.ee/index.php?menyy=6

Selle looga tuleb alati meelde 2003. aasta keskkonnafestival Rõuges...

Rattaretkest

Et siis selleaastane Roheliste rattaretk on nüüd möödas. Minu jaoks tähendas see rohkelt sebimist ja sagimist ja probleemidega tegelemist. Ja telefoni polnud mõtet endast väga kaugele panna, see helises pidevalt (pidin lausa 2 korda retke jooksul akut laadima, need toitlustusputkad võiksid vist lausa eraldi teenusena akude laadimise välja reklaamida, sest seal oli neid mobiile seinas ikka mitu tükki).
Tänu sellele, et ma nii mõneski kohas pidin viimaseks platsile jääma, ei sõitnud ma seekord ühelgi päeval korralikult täit rada läbi. Esimesel päeval sõitsin kuni lõunani ja siis edasi koos jäätmeid transportinud autoga, teisel päeval kasutasin lõunapaika sõitmiseks ühe toreda ja abivalmi tuttava noormehe abi, kes juhtus mulle täpselt õigel ajal helistama, et oma asju kätte saada ja viimasel päeval sõitsin lihtsalt laagripaigast lõpp-punkti lühemat teed pidi.
Ilmad olid üldiselt ilusad, reedel sadas natuke (öösel vist suht palju, aga laupäeva hommikuks oli jälle ilus ilm), aga muidu paistis päike ja selle tulemusena näen ma hetkel välja umbes nii nagu punastaks pidevalt (nägu õhetab ja kõrvad on täiesti punased). Aga pesukaru päevitust ei ole. Mul lihtsalt polnud prille ees. Kahjuks aga õnnestus päikesel mu huuled ära kärsatada ja kellele on selline olukord olnud kunagi, teab kui ebameeldiv see on. Aga mis seal ikka, läheb üle.
Öösel mul seekord külm ei olnudki, sest olin kaasa võtnud kaks magamiskotti ja proovisin seda nippi, et panna võimalikult vähe riideid selga, aga kindad kätte ja müts pähe. Töötas. Siiski väga hästi ma kahjuks ei maganud (kõige parem uni tuli muidugi pühapäeva hommikul pärast seda, kui äratuskell helises) ja pühapäeva pärastlõunaks, kui üritus läbi oli, olin mina ka suht läbi. Siiski tuli veel paar asja korda ajada ja logistilisi probleeme lahendada enne, kui lõpuks koju jõudsin. Kodus heitsin põhimõtteliselt esimese pilgu peeglisse alates sellest, kui reede hommikul kodust väljusin (ühe korra vaatasin helibussi peeglist seda, kui palju nägu punaseks läinud on päikese tõttu). Pärast duši all käimist hakkas jälle inimese tunne peale tulema.

Mida siis lõppkokkuvõtteks öelda? Tore, et inimesed on valmis vabatahtlikult prügi sees sobrama ja muidu jäätmetega jändama, tore, et retkelised on ka hakanud enamasti süsteemist aru saama. Eks mina õpin oma möödapanekutest ja lõppkokkuvõttes siiski sai asi tehtud. Ja ärge nüüd arvake, et ma retke ei nautinud. Oli teistmoodi, kui varasematel kordadel, aga siiski mõnus ja ei kahetse sugugi, et selle väljakutse vastu võtsin.

Ii-dee-ga

Tänasest alates olen korralik kodanik ja oman ka ID-kaarti. Ega ma tegelikult enne ei teadnudki, et ID on kohustuslik ja pass pole (ma arvasin kogu aeg, et pass on pigem kohustuslik), aga mõni aeg tagasi KMA kodukal ringi kolades avastasin selle fakti. Igatahes on mul nüüd kaks dokumenti, millel on putkas tehtud pilt peal (ei olnud aega selle ii-dee jaoks eraldi pilti tegemas käia ja tegin sealsamas KMA kontori pildiautomaadis pildi ära). Veider on see, et need pildid on nii erinevad. Ja mina ei tea, mis tõsidusfilter nendel putkadel peal on, aga püüa mis sa püüad, aga alati tuleb seal hirmtõsine nägu. Kui ma oma ii-dee-d vaatan, siis võiks öelda, et lausa ehmunud näoga on see pilt ja kuidagi... veider (ei meenuta väga seda nägu, mis mulle endale peeglist vastu vaatab). Aga loodetavasti nendele, kes iganes seda pildi ja minu vastavust kunagi kontrollivad, on sarnasus piisav :p

Nüüd on veel ainult ii-dee-kaardilugeja puudu, siis saab hakata selle uue plastikujupiga miskit asjalikku ka tegema :)

Et kõik ausalt ära rääkida...

... tuleb alustada sellest, et neljapäeval helistati mulle ja öeldi, et oleks ikkagi vaja, et ma nädalavahetusel Tallinnas koolitusel oleks. Võtsin mõtlemisaega. Mõtlesin ja otsustasin, et lähen siis ikkagi sinna koolitusele (kuigi korra olin ma ühele teisele inimesele põhimõtteliselt juba öelnud, et ei lähe sinna). Ja nii juhtuski, et laupäeva hommikul kell kümme olin hoopis Toompeal, mitte ei kogunenud töökaaslastega lipujaama juurde, et koristama asuda. Aga koolitus ise oli äärmiselt hea ja vajalik ja lõppude lõpuks oli veel ühel inimesel sellest kasu, et ma sel nädalavahetusel Tallinnas juhtusin olema.

P.S. Ja muude tegevuste kõrvalt sebisin Lumeussile küüliku vahepeal :)

Üks on kindel - igavust silmapiiril ei paista

Hea meel on tõdeda, et kõik tantsusammud pole veel päris ära ununenud (et te teaksite, siis endisele tantsupartnerile täiesti muul põhjusel helistamine võib lõppeda sellega, et jälle tantsutundi satud). Õpetajad olid üllatunud, kui me kohale ilmusime. Natuke uusi samme oli ka juurde õpitud.

Aga muidu.... küsimärke ripub õhus, telefoni ja e-maili teel käib tihe asjaajamine ja kahjuks on asju, mida ei saagi jonksu (aga loodetavasti saab sellest edaspidiseks midagi õppida või areneb laiapõhjalisem diskussioon selle üle, kuidas asjad ikkagi nii olla saavad).
Ja valikuid tuleb teha, igale poole ei jõua (taaskord tekib vajadus klooni või vähemalt sellise seadeldise järele, mis hetkega ühest punktist teise toimetaks).

Taaskord Aegviidus

Sel nädalavahetusel oli järjekordne Roheline Foorum. Seekord Aegviidus, täpsemalt Aegviidu põhikoolis (väga kena kool). Ja seekord oli see foorum natuke teisiti organiseeritud. Kui muudel aastatel on olnud seal ettekanded ja pärast on olnud aeg küsimusteks ja mõningaseks diskussiooniks, siis sel aastal oli tegu rohkem sissepoole pööratud üritusega, kus arutleti ERLi enda missiooni, liikmete olemuse ja põhimõtete üle. Ma küll ei tea, kes sellele mõttele tuli, et see sel aastal nii teha, aga kiidusõnad talle, sest see oli äärmiselt tore ja vajalik. Saime ükteisega rohkem tuttavaks ja mõtteid vahetada erinevatel teemadel. Ja vahele tehti ka energiatrenn, mis oli ka väga mõnus (rattaretkel teeb ka see sama inimene seda energiatrenni).
Täna oli ka see ametlikum osa, kus kuulati aruandeid eelmisel aastal tehtust ja majandusaruannet ja revisjonikomisjoni aruannet jne ühesõnaga käe tõstmise koht (mul oli lisaks enda häälele veel kaks volitust, millest üks oli kirjutatud eelmisel õhtul tänavalaterna valgel :p). Lisaks aruannetele, oli ka juhatuse ja revisjonikomisjoni valimine. Mõned eelmise juhatuse liikmed pakkusid mindi kandidaadiks uude juhatusse, aga kuna sel aastal oli kandidaate 8 ja juhatus otsustati valida 5-liikmeline, jäin ma siiski välja (aga hääletus oli ise väga põnev - salajane kirjalik hääletus, mille tulemusi sai lugemise ajal jooksvalt arvutiekraanilt jälgida... ja et asi aus oleks, siis volitusi ei kasutatud, lugesid ainult nende hääled, kes kohal olid).
Igal juhul oli väga viljakas ja tore nädalavahetus ning ma usun, et see avaldab positiivset mõju kogu ogranisatsiooni arengule.

Sellest nädalast

Mõningaid seiku sellest nädalast siiamaani:

* Ühel hommikul nägin maantee ääres põtra seismas, õnneks ei olnud tal plaanis sel hetkel teed ületada, kui mina teda seal nägin.

* Muu töö kõrvalt kulub 100-leheküljelise strateegia lugemiseks terve nädal... aga läbi sain ja hakkas natuke mõikama ka, et misasi see on.

* Tuli kokku puutuda (õnneks küll meili teel) ühe isikuga, kellel on ilmselt isiklikud probleemid ja kelle esimesest kirjast ma päris täpselt arugi ei saanud, mis talle õigupoolest pinda käib. Vastasin siis viisakalt kõigile punktidele tema kirjas, selle peale tulnud vastusest (paarirealisest) sain lõpuks aru, mis teda häiris. Aga sellest ei saanudki päris täpselt aru, mida ta oma kirjadega taotles, kuid mulle suutis ta mõneks ajaks väga kehva tunde tekitada. Õnneks suutsin peale mõningast seedimist asja alla neelata. Teisele kirjale jätsin targu vastamata, sest esimese hooga oleks tahtnud midagi sarkastilist vastu kirjutada, aga kaine mõistus leidis, et oleks mõtekam see diskussioon üldse katki jätta (kui kedagi peaks huvitama, siis see ei olnud seotud tööga).

* Vallas sai ringi sõidetud paar korda - ükspäev käisime pildistamas ühte objekti ja muuseas sõitsime ka ühe teise olulise hoone juurest läbi, täna käisime ilusaid maju/õuesid otsimas, mõned ikka leidsime ka :)

* Minuni jõudis link ühe reisikaaslase Leedu reisi piltidega... :P

* Mis juhtub kui kolm kohukest vaatavad fotokast läbi arvuti pilte, aga ei tõmba neid kohe arvutisse? Aga loomulikult saab fotoka aku tühjaks. Ja nii ei saanudki ma küülikupoegade pilte meilile (ei, Haku pole vahepeal emaks saanud, töökaaslasel on kääbusküülikupojad kodus).

25 + 25

Seekord jõudsime V. juurde täiesti ilma viperusteta. Nii kui kohale jõudsime, anti süüa (väga hea supp oli, retsept võiks ilmuda toidublogisse) ja pärast tehti ringkäik maja ümber. Edasi sai valida, kas tubane töö või välitöö. Enamus võttis välitöö, sünnipäevalapsed jäid tubasele tööle. Tassisime oksi (mõni neist andis juba päris puu mõõdu välja tglt) ja pärast jupitasime neid. S. pani minu kirvega toksimist vaadates mulle nimeks Ajahammas (aega võtab, aga saab jagu :p). Kui oksad olid lõkkekoha juurde tassitud, hakkasime neid oksakesteks murdma (ehk siis piisavalt väikesteks, et neid normaalselt põletada saaks). Pika pusimise peale läks lõpuks lõke ka põlema (V. muidugi tõi endale normaalse ajalehe (1987. aasta Edasi), me olime enne üritanud tapeedi ja kriitpaberiga, mis meile alguses lõkke tarvis anti). Nii me siis seal ragistasime ja põletasime, kuni lõpuks said kõik oksad väiksemaks tehtud. Selle aja peale olid kõik teised ka kohal. Siis sai süüa ja juua ja sauna ja laulda ja lõkke ümber tantsida ja veel palju muudki teha. Mingil hetkel võttis väsimus võimust ja tuli endale magamiskoht leida. Tulenevalt mõnede teise toa asukate nasaalsetest eripäradest, mis tingisid teatava häälekuse magamise ajal, oli meie tuba päris suure rahvastikutihedusega. Aga nagu vanarahvaski öelnud on, mahub häid lambaid palju ühte lauta ja ma lisaks, et seda lõbusam on hommikul :)
Järjekordselt tervitas meid imeilus päev, nii et pärast hommikusööki võttis enamus rahvast ette väikse jalutuskäigu Pärlijõe äärde. Seal oli ilus ja kiikuda sai ka. Tagasi V. juures toideti meid veel jäätisega ja siis hakkas teise auto rahvas vihjeid tegema, et ma enda sõiduriistaga eest ära sõidaks... Kuna nagu nii oli Võrus plaanis pisut pikem peatus, tegingi seda.

(Vara)hommikused üllatused

Juba teist korda avastasin täna hommikul auto poole astudes, et üks politseibuss on ennast täpselt risti minu Sinilinnu ette parkinud. Eelmisel korral oli vähemalt üks politseionudest väljas, nii et ta märkas, kui ma oma masina lahti piuksutasin ja andis teisele märku, et sõitku eest. Seekord olid aga mõlemad bussis sees, nii et ma pidin minema ja aknale koputma, et neile selgeks teha, et tahaks autoga minema sõita. Õnneks said nad suht ruttu aru, mida ma tahan ja sõitsid eest ära. Aga ma ei ole siiski veel aru saanud, et mida nad hommikuti just selle koha peal teevad. Püüavad liiga vara lasteaeda jõudvaid lapsi?

Kui veel üllatustest rääkida, siis laupäeva öösel vastu pühapäeva äratas mind uksekell. Tõmbasin hommikumantli selga ja läksin siis ukse peale. Mingil põhjusel ei imestanud ma üldse, kui ukse taga võõrast rollerikiivriga vene keelt kõnelevat noormeest nägin. Noormees oli küll imestunud mind nähes ja kogeles, et läks vist valesti. Läks jah. Näitasin näpuga teise kella suunas ja seletasin talle sulaselges eesti keeles, et naabrite uksekell asub seal teisel pool ja et mina magasin ning pole sugugi rahul sellega, et ta mind üles ajas. Aga tema pani seepeale minekut ja kui ma olin tagasi voodisse roninud kuulsin mõne aja pärast mingit veidrat piibitamist akna taga, mis kõlas rolleri signaali moodi. Ilmselt üritas see tüüp naabriplikat nii üles ajada, aga selle peale ta ilmselt ei mõelnud, et minu aknad sealsamas on. Oli kiustus minna akna peale ja ta selle faktiga kurssi viia, aga ei viitsinud enam ennast voodist üles ajada. Kell oli pool viis.

Rattaretke rajaga tutvumas

Nagu eelmise postituse lõpus mainisin, olin reede õhtuks üsna väsinud. Aga see ei tähendanud seda, et ma koju puhkama oleks jäänud. Olin nimelt lubanud tegeleda sel aastal roheliste rattaretke jäätmekogumise ja vabatahtlike organiseerimisega. See aga tähendas omakorda seda, et reede õhtul tuli sõita Räpina kanti.
Mind võeti peale Tartust, ülejäänud seltskond oli tulnud põhja poolt ja oli väga lõbusas tujus. See jätkus ka Tartust edasi sõites, nii et sihtkohta (üks RMK majake Mehikoorma lähedal) jõudes olid kõhulihased naerust suht kõva trenni saanud. Lisaks sellele autole, millega mind kohale toodi, tuli veel mõni auto, nii et meid kogunes päris paras seltskond. Joodi, söödi, arutati retke asju. Ja kuigi alguses kuulutati välja, et keskööl algab öörahu, ei pidanud me sellest kinni (vähemalt tunni läksime üle). Sellegipoolest oli hommikusöök kell 7 (ei ole vist vaja mainidagi, et kohe kuidagi poleks tahtnud sel kellaajal voodist välja ronida). Sõime ära ja asusime teele retke raja poole. Kuna minule oli jäetud koht juhi kõrvale, pidin täna ka kaardilugeja olema (nendel teedel, mis kaardil olemas olid, läks kõik kenasti). Kuna meid oli "õnnistatud" külma ja lõpuks ka märja ilmaga, sai kohati korralikku mudarallit tehtud ja lõpuks (kohas, kus seda nagu ei oodanudki) jäi meie auto ka kinni, nii et tuli pisut lükata. Vahepeal tegime ka lõunapausi Räpinas Puuriida pubis (päris huvitav koht ja söök oli hea). Selleks ajaks, kui kogu rada (mida autoga võimalik läbida oli) läbitud ja veel arutamist vajavad küsimused läbi arutatud said, oli kell juba päris palju ja ilmselt polnud mina ainus, kes väsinud oli, sest tagasiteel Tartusse oli auto suht vaikne.

Ja nüüd lähen ma küll tuttu ära, sest unevõlg herr Mati Uni ees on küll juba vist väikse kodulaenu suurune...

P.S. Tänu sellele üritusele ei saanud minna kahjuks Dagö kontserdile, aga pole hullu, 9. mail esineb retkelistele ka Dagö :D

Leedust

Nii... kirjutaks siis natuke ka Leedus käigust.
Seltskond koosnes nii KOVide sporditöötajatest kui ka muudest ametnikest. Kokku oli esindatud 6 valda Tartumaalt ja lisaks 1 inimene Põlvast ning reisi korraldanud organisatsioonide esindajad. Kokku oli meid 17 (koos bussijuhiga), aga kuna algselt pidi rohkem inimesi tulema ja tellitud oli suurem buss, saime kõik kahel istmel laiutada ja ruumi jäi veel ülegi. Sattusin istuma täpselt keskele ja nagu alati, on bussi tagaosas see kõige lõbusam seltskond, seega ei jäänud minagi sellest naljast ja naerust ilma. Enne seda reisi teadsin ma vaid 1 inimest seltskonnast (ühte teist olin korra näinud, aga enne, kui ta ennast kõigile tutvustas, ei olnud päris kindel, kas ta ikka on see inimene, keda ma mõtlen). Õnneks selgus, et ma pole ainus "võõras" seltskonnas ning enne Vilniusse jõudmist tehti ka tutvustusring bussis.
Esimese päeva õhtul pärast väikest läbipõiget Leedu põllumajandusministeeriumist käisime linna peal. Jalutasime mööda peatänavat, vaatasime ilusaid hooneid, tuttavate nimedega poode jne. Tänav lõppes ühe kiriku juures, kuhu me ka sisse astusime. Seal käis parajasti jumalateenistus ja mul hakkas kohe peas heliseme laulurida ...ühes kesklinna kirikus, kus käimas oli õhtune missa... :p Pärast läksime vanalinna. Kinnitasime keha (proovisin ära kohaliku rahvusroa - külma peedisupi, täitsa hea oli) ja vaatasime presidendilossi ja ühte ülikooli. Ilmaga meil vedas, sest see oli üle pika aja üks päikseline päev Vilniuses, nii et oli mõnus õhtune jalutuskäik. Kokku jalutasime üle 10 km. Tagasi hotelli jõudes olime küll suhteliselt väsinud, kuid siiski otsustati minna kohalikku ööelu ka kaema ja nii me maandusimegi lõpuks Vilniuse Radissoni Sky Bari, mis asus 22. korrusel (meie oma hotellis baari ei olnud ja remonti polnud seal ka ilmselt juba mõnda aega tehtud). Jõime kokteile, nautisime vaadet, aga väga kaua me seal ei olnud, sest väsimus võttis siiski võimust.
Väga kaua meil järgmisel päeval magada ei lastud, sest ees ootas järgmine tihe päev. Reisi eesmärk oli tutvuda spordirajatistega Leedus ja seda me ka tegime. Paari rajatisega Vilniuses ja mõnedega Vilniusest natuke eemal (kahjuks ei jäänud selle koha nimi meelde). Aga tegu oli suht kena kohaga ja näiteks sealne ühikas, kuhu meid teisel ööl majutati, oli igal juhul kenam kui hotell Vilniuses. Sel õhtul oli meil lausa organiseeritud pidu. Natuke aeti asjalikku juttu ka (enamus juttu räägiti vene keeles, seega päris kõigest aru ei saanud) ja siis läks juba peoks. Kahjuks jäädi muusika orgunnimisega jänni, nii et me demonstreerisime seda, et eestalsed on ikkagi laulurahvas. Ja igasugu seltskonnamänge mängisime ka - Lapatuud tantsisime, Rukki lõikamist tegime ja veel paar mängu tegime. Mõne mängu juures oli natuke probleemiks see, et kohalikud ei saanud päris täpselt aru, mida nad tegema peavad... Ja see on natuke halb variant, kui mõni inimene mängu ajal kõrvalt pilte teeb... Mingil hetkel mõtlesime, et laseme korraldajatel magama ära minna ja saime ühikas ühe puhketoa afterpartyks. See oli suht rahulik, põhiliselt aeti juttu (mina rohkem ei joonud, kuna olin niigi päris mitu pitsi viina õhtu jooksul ära tarbinud). See võis vast 3 paiku olla, kui ma magama ära läksin, sest oli ikka tahtmine pisut magada enne kui hommikusöögile minna tuleb.
Hommikul sõime kõhud täis ja asusime kodu poole teele. Enne põikasime veel Ristimäelt ka läbi. Seal oli päris mitu risti. Esialgu olin plaaninud küll tagasiteel magada, aga reisikaaslastega jutustamise, piltide vaatamise ja anekdoodiplaadi kuulamise vahel ei jäänud selleks eriti aega. Seega koju jõudes olin suht väsinud.

Away

Ärge muretsege kui te mind järgnevate päevade jooksul MSNis ei näe - minuga ei ole midagi juhtunud, olen kolm päeva lihtsalt arvutist eemal. Täpsemalt kusagil Vilniuse ja Kaunase kandis.

Mööbeldaja

Täna töö juures mainisin, et tegelikult võiks minu laud olla teistpidi, kuna riiulid ja kaustad varjasid ära päevavalguse ja uks (ning ka kõik inimesed, kes sealt uksest tulevad) jäi täpselt selja taha. Selle peale leiti, et ma võin vabalt asja ringi tõsta. Aidati kaasagi... ühel hetkel tõstis kogu meie meespere minu lauda ringi. Ja nüüd ma siis istungi teistpidi.

Baltikum tantsis

Eile nägin mina ka lõpuks oma silmaga Tarbatu esinemise ära. Enne seda oli küll kerge kahtlus, kas Man ikka jõuab kohale sealt Itaaliast õigeks ajaks, aga nii kui tuli Tarbatu kord esineda, astus Tarbatu esitantsija lavale ja me veendusime selles, et ta tagasi on. Lisaks sellele veendumusele saime näha tema ja ta tantsupartneri soolot Suures suvises valguses (ehk Leto Svet nagu Ain Mäeots seda tantsu nimetas :p).
Lisaks eestlastele sai näha ka lätlasi ja leedukaid tantsimas. Leedukad tegid aeg-ajalt suht vingeid hüppeid ja viskeid. Lätlaste tantsud olid üldiselt suht kiirema muusika järgi ja seetõttu ka hoogsamad, kui Tarbatu omad. Tundus, et eestlased olid panustanud rohkem kunstilisele küljele. Aga kõiki kolme esinejat oli kokkuvõttes tore vaadata ja vähemalt minule küll meeldis see tantsuetendus.

Voiceboys

Käisime J.-ga reedel kontserdil. Nagu nimest "Voiceboys" järeldada võib, oli tegu a cappella grupiga. Rootsist. Seega suhtlesid publikuga inglise keeles.
Algus tundu natuke tavaline. Tabain ennast mõttelt, et Noorkuu on parem. Aga siis läks juba huvitavamaks. Nimelt mängisid nad Jukebox-i mängu - lasid rahval öelda, mis laulu nad järgmisena laulma peaksid. Esimesena tuli Waterloo, siis I Will Survive, siis Pretty Woman, edasi No Woman, No Cry ja lõpetuseks We Will Rock You. Viimasel polnud väga sõnu vaja teadagi, aga üldiselt koosnesid need esitused peamiselt viisist ja üminast ja mõnest sõnast refräänis. Välja arvatud No Woman, No Cry, mis oli (vähemalt) ühel lauljal peas (nad lasid erinevatel inimestel esilauljad olla laulude ajal). Teine üllatus, millega nad välja tulid oli see, et üks mees neist valdas beatboxi kunsti. Mingil hetkel läksid ülejäänud lavalt ära ja lasid tal demonstreerida oma oskusi. Selle mehe inglise keel polnud just kõige parem, aga vähemalt mina sain enamasti aru, mida ta öelda tahtis. Igal juhul oli väga nauditav etteaste.
Lisaks tuntud lauludele esitasid nad ka omatehtud laule, mis olid päris head. Lisaks sellele, et nad publukul lugusid lasid hõigata, lasid nad meil laulda ka. Stand by Me ajal tuli üks mees lavalt alla ja lasi inimestel mikrofoni laulda. Mind hämmastas see, et üks meesterahvas, kellele ta esimesena mikrofoni nina alla lükkas, laulis väga julgelt (ja täitsa hästi) ning ma mõtlesin juba, et näe, eestlased on päris julgeks läinud, aga pärast kontserti riidehoiust väljudes kuulsin ma, kuidas selle mehega tema kaaslanna inglise keeles rääkis, see seletas asja ära - polnudki eestlane. Aga ka paarilt järgmiselt inimeselt tuli lauluhäält välja, kui neile mikrofon suu ette torgati, edasi aga lõi eestalste tagasihoidlikkus välja ja rohkem keegi mikrisse ei piiksatanud. Samas ühel hetkel, kui lasti tervel saalil laulda, siis kõlas ikka päris ilus laul (mille peale rootslased kommenteerisid, et me oleme ju tuntud koorirahvas). Ja et publik ainult niisama ei istuks, siis lõpetuseks lasti meil ka püsti tõusta ja pandi meid tantsima Stayin' Alive-i järgi.

Nii et kokkuvõttes oli väga lahe ja originaalne kontsert. Eks see ilmselt olegi nii, et kui tänapäeval tahad olla edukas a cappella ansambel, siis ei piisa ainult ilusast häälest, pead millegagi ka üllatama.

Naljakas kevad

Eesti ilm on ikka hämmastav küll. Nädal tagasi kaevati autosid lumehangest, täna puhub õrn tuuleke ja linnud laulavad ja lumest on vaid laiguti mälestusi (see pilt on tehtud eelmisel nädalal).

Eile olid siis inimesed tavapärasest humoorikamad. Tartu linnavalitsus väljastas paar humoorikat pressiteadet (algatati Potjomkini küla detailplaneering ja avati Kaarsilla kaare elektroonilise broneerimine). Tööjuures täitsime vallavanema tervisetõendit haiguste osas. Nalja oli nabani. Aga kõige naljakam on see, et täna kui meil tervisekontroll oli, andiski vallavanem selle arstile ja tagasi ei saanud :p Minul olid tulemused üldiselt kõik normis, isegi uusi prille pole vaja, ainus asi on see, et õlalihased väga pinges. Nii et massaži vaja (oleks Laisik ligemal, saaks kingituse kohe asja ette ära kasutada). Pärast tuli välja, et seda oli kõigile soovitatud...

Elu on seiklus

Väike õpetus, kuidas muuta oma laupäev seiklusrikkaks ja meeldejäävaks.

Olles saanud lahke küllakutse Võrumaa metsade vahele, otsusta, et tahad ka järsku sülle sadanud talve nautida. Võta autotäis sõbrannasid ühes ja mine Haanjasse suusatama/kelgutama. Peale mõningast sportimist istu sõbrannadega kohvikus. Lahku sealt ilma viimast pilku lauale heitmata. Võta suund Rõuge poole. Varsti avastab üks sõbrannadest, et tal pole telefoni taskus (enne oli). Otsige pagasiruumist ka. Leidmata telefoni, pööra auto nina ümber ja võta suund taas kohviku poole. Kohe peale seda heliseb teise sõbranna telefon ja retkel mitte kaasas viibiv sõbranna teatab, et talle helistati kadunud telefonilt ja öeldi, et see on seal kohvikus. Kohvikust telefoni kätte saanud, võta jälle suund Rõuge poole. Jõudnud mööda "suurepärast" talvist kruusa/mudateed mööda Rõuge alevikku, võta enesekindlalt suund sinna, kus sa arvad, et võiks sihtkoht asuda. Sõida mööda teeviidast ja arutage, et äkki peaks sinna keerma. Ära keera. Sõida veel ja veel ja lõpuks lase kõrvalistujal helistada. Saad teada, et oleks ikkagi pidanud sealt ära keerama. Keera jällegi ots ümber ja sõida tagasi ja keera ära sealt, kus alguses otse sõitsid. Näed surnuaeda, millest tee pidi mööda minema ja oled rahul, et on õige tee. Küllakutsuja juhatab õiget suurelt teelt ärakeeramise kohta lankide abil. Olles mööda sõitnud ühest teeotsast, hakake kahtlema, et äkki see oligi õige. Leiad järgmise teeotsa ja keerad seal ümber. Sõidad tagasi ja keerad kahtlust äratanud teeotsast sisse. Sõidad. Otsid mõnda maja või teeotsa, kus paremale keerata. Kõrvalistuja helistab, et uurida, kas see võiks õige teeots olla. Sina sõidad muudkui edasi. Lõpuks jõutakse üheskoos järeldusele, et see oli vale teeots. Tekib vajadus tagasi minna, aga kuna tegemist on kitsa metsateega, kuhu auto risti ei mahu ja mõlemal pool teed on lumevallid, püüame tagurdades teele välja jõuda. Olles tagurdanud ca kilomeetri, otsustage, et tagurdamine on tüütu ja tahaks ikka nina õigetpidi keerata ja üritage siiski ümber keerata. Avastad, et see oli viga, sest auto jääb kohe valli kinni. Ei liigu ei edasi, ega tagasi. Tulge autost välja ja üritage oma jõududega autot tagasi teele saada. Labida puudumisel võtke appi kelgud ja lumekraabitsad. Veendunud, et auto on liiga kinni, et teda nii välja saada, helistage ja teavitage sellest küllakutsujat. Kui saabub küllakutsuja koos oma esivanema ja lisatööriistadega, üritage koos autot lahti kaevata. Jõudke järeldusele, et ikkagi köit oleks tarvis. Oodake kuni minnakse köie järele. Saate auto köie abil teele tagasi, kuid jätkuvalt oleks vaja ots ümber keerata. Kohalikud juhatavad, et ca kilomeeter edasi on koht, kus saab ümber keerata. Sõitke edasi oma tagurdamisjälgi vaadates ja möödunud kohast, kust tagurdama hakkasite, saate teada, et see ongi see koht, kus ümber saab pöörata. Nüüd muidugi laske (igaks juhuks) Kitsega jälg ette teha. Saanud nina õigesse suunda, järgnege kohalikele ja jõudke lõpuks õigesse kohta, avastades, et teeots, kus enne ümber sai keeratud, ongi see õige teeots. Kohale jõudes tuleb ruttu sauna minna, et kõik vahepeal külmunud kehaosad üles sulatada ja edasi õdus õhtupoolik tekitada.

Tehtud

Teadmiseks neile, keda huvitab - siin saab näha ühe kingi lunastamise kolme parimat tulemust (viis tehti kokku). Nüüd on jäänud veel üks asi lunastamata... vaja vaid Laisik lõunasse saada ja saab sellega ka pihta hakata :p

Vanarahvas teab, mida räägib

Hommikul aknast välja vaadates nägi ilm suht kevadine välja. Ka tööle sõites oli lund ikkagi suhteliselt vähe tee ääres. Töölt koju sõites möllas väljas lumetuisk. Seega, vaatamata sellele, et kalendri järgi on käes kevad ja lund nagu ei tohiks sellises koguses enam alla sadada, oli õigus vanarahval, kes tavatses öelda, et ega tali taeva jää. Ei jäänud jah. Olgugi, et liigseid lumevarusid taevas märkas see Ilmataat (või kes iganes lume alla puistamise eest vastutav on) natuke liiga hilja, tuleb tali taevast alla ajada. Õnneks on mul siiski veel talvepapud autol all, on ka neid, kes juba olid jõudnud ära vahetada. Koju jõudes võisin ennast õnnelikuna tunda, et tervelt pärale jõudsin, sest maantee servas oli üks auto kraavis ja EMÜ vastas oli teine auto rattad taeva poole keeranud. Nii et olge ettevaatlikud!

Pisut tähelepanekuid

See on hämmastav, kuidas mõnikord inimene ei märka seda, mis tema ümber toimub. Ei olnud ma õieti teadvustanud endale seda uut tänavat, mis Võrru tehtud on ning sama moodi ei olnud tähele pannud ka seda, milline näeb välja nüüd see Koreli oja serv, mida mööda sai 3 aastat kooli käidud (keskkooli ajal). Minu mälus on pilt võsa vahel kulgevast rajast ja kui ma nüüd eile sealt samast jalutasin, avastasin, et see kõik on korda tehtud, võsa maha lõigatud ning mõned kased jäetud maastikku ilmestama. Vaatepilt oli kena. Lisaks sellele on muidugi ka uus spordihoone, millest ma kunagi lähedalt mööda polnud läinud, vaid kaugelt oli kumanud mulle see kollane otsasein, mis Räpina mnt-lt hästi näha on. Lisaks on sinna kõrvale kerkinud veel üks ostukeskus, mis järgmisel nädalal avatakse. Lisaks muudele poodidele tuleb sinna ka Maksimarket (see on siis teine Maksimarket Võrus... Tartus näiteks on vaid üks). Ja kuna minu pühapäevase jalutuskäigu lõppsiht oli ikkagi bussijaam, siis avastasin sedagi, et bussijaama kõrval ka pole enam võsa (seda, et Tartu tänava ääres seda enam ei ole, olin ma ennegi tähele pannud, aga bussijaama poolt polnud ma ammu seda asja enam vaadanud). Kuna mul oli fotokas kaasas, lisan siia juurde ka ühe pildi kohast, kus enne oli tihe võsa.


P.S. Täna näiteks ei märganud nii mina kui ka mõned teised kolleegid, kuhu see aeg küll kadus... järsku oli tööpäev läbi.

Kui saarlane Tartusse tuleb...

... on pidu peo otsa. Kuigi jah, mina pidin erinevatel põhjustel iga õhtu suhteliselt varakult lahkuma, aga mis teha. Mehed see-eest pidutsesid mehiselt. Ja nagu ikka juhtub, sai ka nüüd paar uut väljendit ja rikutud sõna juurde. Reedest saunapidu ka protokolliti, see võib päris huvitav olla. Igatahes on see olnud pikk ja tegus nädalavahetus.

P.S. Kõigile neile, kellele veel soovinud ei ole - kauneid kevadpühi! (kuigi väljas tundub kohati talv olevat)

Roheliseks kasvamisest

Sain selle raamatu läbi loetud. Mõnes mõttes suhteliselt sarnane raamatuga Paljaks kooritud, mida ma mõned kuud tagasi lugesin. Teemad, mille üle arutletakse, on samad (noh, ega nad saagi ju nii väga erineda, sest mõlemad raamatud räägivad ju samast asjast), aga taust on erinev - kui esimese puhul oli tegemist nö väljastpoolt ette kirjutatud lahendustega, siis selle raamatu puhul tulid need lahendused ja vajadus nende järele autori enda seest. Ja paljude teemade juures on hulgaliselt linke, kust saab täiendavat infot või lihtsalt huvitavad ja haakuvad antud teemaga (näiteks on välja toodud lingid, kus on võimalik lunastada süsinikdioksiidipattu - sinu keskkonnakulu arvutatakse välja ja maksad selle kinni ning see raha investeeritakse heategevusse/keskkonnahoidu). Neid linke pole jõudnud veel lähemalt uurida, seega on raamat küll läbi, kuid materjali, millega tutvuda, on veel ja veel.

Igal juhul mõnus ja hariv lugemine, nii et julgen soovitada teistelegi. Ja nagu Epp ise selles raamatus soovitas - raamatuid tuleks jagada, nii et kes soovib samuti lugeda seda, andke aga teada, laenan hea meelega.

Selle aasta pidustused läbi

Nädalavahetusel sai Võrus kah pidu ära peetud. Vennalt sain "Gaia kättemaksu" kingituseks (no ma ise tegelikult "vihjasin", et ma seda tahaks), vanaema-vanaisa kinkisid raha, et ma ise endale raamatuid ostaks. Ma usun, et see kulub nende peale ära ka.

Lisaks kõigele muule tegelesin sellise vajaliku asjaga nagu auto puhastamine. Oli teine juba suht sodiseks seest muutunud. Ja selle puhastamise käigus leidsin ühe pastaka, millist ma endal küll ei mäleta kunagi olnud olevat. Selline roheline ja kirjaga "50 aastat Eesti looduskaitses". Seega, kui keegi puudust tunneb taolisest kirjapulgast, andke teada, tagastan omanikule.


Võtsin koju oma uue mänguasja ka kaasa. Ja üritasin kassist ilusat pilti saada. Nii andekas minu oma ei ole nagu Casper, aga tänu õigel hetkel haigutamisele sain ma päris laheda pildi.

Uuest tööst

Nii, kolm päeva on nüüd uuel kohal oldud. Kui mulle esmaspäeval näidati, et see on see ruum, kus ma töötama hakkan ja ma küsisin, et milline laud siis minu oma on, oli vastus loomulikult, et ikka see, millel kõige suurem hunnik pabereid on. Tänaseks olen ma jõudnud enamiku paberite/kaustada kohta selguse saada, et miks nad seal seisavad ja mida mina nendega tegema pean. Eile oli ametlik vastuvõtu päev, üks mees käis, aga rahule ta ilmselt selle vastusega ei jäänud, mis ta minult sai. Ja kahe kodaniku mure olen telefoni teel ära lahendanud, mõlemad ehitisregistriga seoses (aga seda looma ma veel õpin tundma, kasutusjuhendis on minu meelest kohati suht mõttetu tekst kirjas). Täna said minu andmed kodulehele ka. Telefoninumbri kirjutasin endale paberi peale ja panin telefoni juurde, korra juba läkski seda vaja.
Söögiga on hea lihtne - lõunasöök tuuakse soovijatele lasteaiast (asume samas majas), nii et ei pea isegi mitte majast väljuma, tuleb vaid puhkeruumi minna, kus toit juba ootab. Ja loomulikult on ka kohvipaus :)
Hommikul tuleb nüüd varem ärgata, aga kummalisel kombel pole see vähemalt senimaani probleem olnud, see iga kümne minuti tagant äratuse kordusse panek jääb lihtsalt ära, st kui kell esimest korda heliseb, tuleb tõusta.

VU-le

Tundusid sobilikud tänasesse päeva. Kevadine Eesti ootab sind tagasi :)

Pilt on siit

Kah vana :)

Nüüd on see veerandasada siis täis. Esialgu ei tundu väga hirmus :p Aga mis siin hirmsat olla saabki - mul oli lahe pidu kallite sõpradega ja ülitore kingitus (suured suured aitähid teile selle eest). Muidu oli nagu pidu ikka -sööki, jooki, nalja, naeru, natuke läbu, mõned lollused (ma tõesti ei mõista, kust mõnel mehel need ideed tulevad) ja korra võeti isegi lauluviis üles. Lõppes asi seekord tublimate jaoks Maasikas, et söödud kalorid ilusasti maha raputada. Eile oli seal päris palju sünnipäevalapsi, iga natukese aja tagant tervitati mõnda neist diskoripuldist, Man lasi korra mind ka tervitada :p
Aga kahjuks on inimesed nõnna kehva isuga viimasel ajal - sööki jäi järgi ja jooki ka.

Ja kuna eile oli ikkagi ka naistepäev ja meil on nii toredad mehed, siis viidi meid enne õhtust pidu veel Pläsku sauna :D Vat nii lahe päev oli.

Tõeline rallikas

Eile sai Sinilinnust tõeline rallikas. Selles mõttes, et hakkas rallika häält ka tegema. Töökaaslane väitis, et sellise hääle peale ootavad kõik nurga tagant bemmi tulevat, aga võta näpust :p Siiski kaua ma ei lase autol rallikas olla, täna viin remonti, las parandavad sumpa ära. Aga kui veel autosõidust rääkida, siis sel nädalal olen ma tublisti sujuvat sõitu harjutanud - teisipäeval telekat transportides, kolmapäeval olid lastiks mõningad pudelid ja täna kook (kook sellepärast, et tööjuures on mul täna 2in1 pidu - sünnipäeva tähistamine ja viimane tööpäev).

You know my name

Vaevalt sai televusser korda ja koju toodud, kui juhtusin VH1-st kuulma Casino Royale tunnusmeloodiat. Ja nüüd muudkui kuulan seda siit http://www.youtube.com/watch?v=a7j93Bf-EyI

Puhanud ja tutvunud

Niisiis, käisin oma tulevaste kolleegidega Pärnus (nagu ma eelmise posti lõpus juba mainisin). Oli väga tore - toredad inimesed, mõnusad saunad (olime sanatooriumis Tervis), meelelahutus, tants. Süüa sai seal kõvasti (nagu neis kohtades ikka) ning söögialauas sai üldiselt kõige rohkem inimestega suhelda. Mõned küll hoidsid natuke eraldi (neile tehti ka vastav märkus), aga need, kes ühises lauas sõid, olidki jutukamad. Lisaks olid aeg-ajalt kogunemised ühes toas, kus sai muuhulgas ka laupäeval korvpalli vaadatud, mis läks lõpus vägagi pingeliseks ja emotsionaalseks ja ma usun, et seda oli üle terve koridori kuulda, et me kaasa elasime :p Ja reede-laupäev käisime ka kohaliku ööeluga tutvumas (mõned käisid vist neljapäeval ka, aga siis mina ei käinud). Postipoisis küsis turvamees, et kui vana ma olen (minuga koos olnud neiu oli pettunud, et temalt ei küsitud), Vaatasime üle ka uue öölubi Sugari (polnud minu maitse). SunSetis selgus, et ei olegi enam ööklubi (oli selline elava süldimuusikaga värk). Bravo mulle meeldis - selle muusika järgi sai tantsida ja lõpuks läks asi lausa salsa peale (sain seal ühe noormehega tuttavaks, kes on 13 aastat peotantsu harrastanud), nii et see pidu kestis ikka neljani.
Lisaks oli meil ka teatrikülastus kavas. "Kolmekesi kahevahel" on minu meelest väga hea etendus, naersin nii, et pisarad silmas. Ja reedel oli meil eesti keele koolitus - vaatasime üle kirjavahemärkide kasutust ja suurt väikest algustähte. Oli äärmiselt hariv.

Vot selline pikk nädalavahetus oli minul :)

Erinevad teemad

Käisin eile jällegi Keskkonnahariduskeskuses loodusfilme vaatamas (seekord olin korralik ja ei lasknud endale tudengipiletit sokutada). Esimene film oli sellest, kuidas jutud ja filmid elajalikest haidest on üle pingutatud ning viinud need suured kalad peaaegu väljasuremise äärele. Päris huvitav oli vaadata, kuidas inimesed rahulikult haidega koos sukeldusid ja isegi neid puutusid, ilma et midagi juhtuks. Loomulikult tuleb olla ettevaatlik oma liigutustega nagu teistegi metsikute loomade puhul ja seda toonitati ka igal sammul, et ise järgi proovida pole siiski hea mõte (tegu oli ikkagi inimestega, kes on haide käitumist pikalt uurinud). Teine film oli samuti mereteemaline ja rääkis kašelottide elust. Kolmas oli sinitiivaliste keerulisest kohastumusest. Igatahes oli hariv küll ja huvitav ka.

Täna käis üks onu Starmanist vaatamas minu ära keeranud telekat. Kaabli kontrollimise tulemusena jõudis ta järeldusele, et probleem peab ikkagi telekas olema, et see ainult ühte sagedust mingil põhjusel tunnistab. Nii et tuleb sellega ikkagi remonti minna. Aga seda tuleb teha nii poolsalaja, sest ema arvab, et seda pole mõtet parandada ja tahab mulle vägisi uut osta. Mina aga ei taha uut, sest kui vana saab parandada, siis ei ole ju uus asi vajalik (vastupidiselt sellele Expert kaupluste reklaamile, kus streikivale asjale kuvaldaga virutati ja siis poodi uue järele mindi).

Ja siia lõppu lisaks veel ühe õnnesoovi oma vanaisale (kes küll ei ole interneti kasutaja), kellel täna on sünnipäev (peo pidasime küll nädalavahetusel ära) ja ta saab 87 aastaseks. Pole midagi öelda - elujõuline maapoiss :)

Ja homme näen oma tulevasi kolleege, lähen koos nendega Pärnusse :))

Eesti 90

Head vabariigi aastapäeva, kallid kaasmaalased!

Ratturi lõbus elu

Olen mõnikord mõelnud, kui mõni teine rattur vastu sõidab, et kas peaks tervitama nii nagu bussijuhid või rekkajuhid omavahel tervitavad. Täna aga juhtus selline tore lugu, et tulin mina Rimist välja ja läksin oma ratta juurde seda lukust lahti tegema, kui samal ajal sõitis üks noormees sinna rattahoidla juurde ja ütles mulle: "Tere". Ma siis teretasin vastu, ise küll pisut üllatunud, et kas ma peaks teda tundma vms. Aga tegelikult oleks ju tore, kui kõik ratturid tõesti üksteist tänaval teretaksid. Selline mõnus kogukonna tunne tekiks.
Ja kui juba jutt ratastele läks, siis on hea tõdeda, et tänu rattaga tööle tulemisele teen ma mõne inimese päeva rõõmsamaks. Vähemalt nii mulle täna töökaaslane väitis, kui ta õhtul mind vaatas (ma olin täies ratturivarustuses) ja naerma hakkas ning ma küsisin, et miks ta naerab (sest ta oli varemgi mind selles riietuses näinud).

You are 10:02 a.m.

You are breakfasty, like a pile of pancakes on a Sunday morning that have just the right amount of syrup, so every bite is sweet perfection and not a soppy mess. You are a glass of orange juice that's cool, refreshing, and not overly pulpy. You are the time of day that's just right for turning the pages of a newspaper, flipping through channels, or clicking around online to get a sense of how the world changed during the night. You don't want to stumble sleepily through life, so you make a real effort to wake your brain up and get it thinking. You feel inspired to accomplish things (whether it's checking something off your to-do list or changing the world), but there's plenty of time for making things happen later in the day. First, pancakes.

Telekavaba

Kuigi telekavaba nädal on alles 21-27. aprillil, käib mul juba praegu telekavaba nädal. No kui päris aus olla, siis ega ma viimasel ajal pole eriti palju telekat vaadanud nii või teisiti, aga nüüd puudub mul see võimalus üldse. Mis siis juhtus? Kui ma isegi teaks. Tegin laupäeval teleka lahti ja ainus, mida sealt näitas (osadelt kanalitelt) oli EuroNews (venekeelse pealelugemisega). Helistasin Starmani, sealt öeldi et üldist riket ei ole, tehku ma automaathäälestus. Lihtsam öelda kui teha. Näppisime T-ga igasugu nuppe, aga miski ei aidanud. Sealt, kust muidu sai ikka kanalit otsida, ei tulnud ka abi, sest vajutasime seda nuppu küll, aga pilt jäi samaks. Vana hea restardi-meetod ka ei aidanud - lülitasime teleka välja, aga see talle aru pähe ei pannud, sisse tagasi lülitades tegi ikka sama asja. Nii et arvatavasti tuleb see masin jälle millalgi parandusse viia (kunagi ta seal juba käis). Aga mitte veel. Enne lasen mõnel meesterahval seda asja uurida (vennal näiteks).
Üldiselt pole see suur probleem, et telekast ühtegi normaalset kanalit vaadata ei saa. Kuid pühapäeval ma siiski otsustasin, et tahan superstaari saadet näha ja läksin sel eesmärgil J-le ja L-le külla. Nii et selline pisut sotsiaalsem telekavaatamise viis :p

Plaanide tegemise kasulikkusest

Mõnikord on plaanide paika panek kasulik. Näiteks eelmine nädalavahetus sai paika pandud plaan selle nädala reedel Tartus välja minna lantimise eesmärgil.
Kõigepealt otsustasime olla natuke sportlikud ja läksime Lõunakasse uisutama. Pärast einestasime natuke minu juures ning edasi läksime küla peale. Esialgne plaan nägi ette mingil hetkel kuhugi edasi minekut, aga seltskond oli nii meeldiv, et ei tahtnudki klubisse minna. Nii et õhtu jooksul plaanide sisuline osa veidi muutus, aga eesmärk sai täidetud :pp Muuhulgas nägime ära ka pisikese O., kellest ma juba päris palju kuulnud olin. Hästi vahva poiss on.

Täna on plaanis ära teha see, mis eile tegemata jäi ehk siis tantsima minna. Eks näis...

TÄIENDUS (pühap): Käisimegi Atlantises. Tantsisime päris korralikult, nii et koju minnes lõid jalad tuld välja. Ja kuigi läksime plikadekambaga, kogunes meie juurde tantsima mingil hetkel päris mitmeid mehi :p Ühelt, kes kõige kauem meie juurde pidama jäi, sain ka visiitkaardi... Igal juhul oli tore üle pika aja jälle tantsimas käia.
P.S. Meie jäime StarCafe-sse pidama, L. oli kord ühes, kord teises saalis.
P.P.S. Tuleb välja, et ma näen usaldusväärne välja - minult küsiti ainult seda, kui vana ma olen, dokumenti näidata polnud vaja.

Sõbrapäeva puhul

Üks suur kalli kõigile sõpradele!

Aitäh, et olemas olete :)

Uued tuuled

Lõik I. Mangi horoskoobist Kaladele 2008. aastaks:
Uus aasta tuleb parem. Rohkem vabadust, liikumist, uusi tutvusi ja üldse sisukam. Veebruaris haaratakse temagi kaasa aastaplaanide koostamisse, uutesse projektidesse /.../Veebruari keskpaigaks saab talle aga selgeks, mis koha ta võib töökollektiivis leida ja millises nišis ta võiks tegutseda.

Arvestades seda, et ma reedel lahkumisavalduse esitasin, võiks öelda, et läheb päris täppi. Nii et jah, vahetan töökohta. Lähen kohalikku omavalitsusse tööle. Saab see riigileib ka ära maitstud :p

Põige põhjapoole

Reedel kohe peale tööpäeva lõppu kihutasin bussijaama (tglt oli plaan linnaliini bussiga minna, aga jäin sellest maha ja võtsin siis jalad selga ning vedasin ennast kondimootori abil nii kiiresti kui võimalik sinna kohale) ning hüppasin bussi peale, mis mind pealinna viis. Seal oli juba vastuvõtukomitee ootamas (hiljem kuulsin, et lausa pikisilmi ja busse lugedes ootasid nad) ning pärast tervituskallisid istusime autosse. Edasi läks sõit Salmistusse. Ees ootas meeldiv õhtu koos kokanduslike harjutustega. Tegime paellat (minu ülesandeks jäi küll ainult paprika lõikumine). Maitses väga hea. Ainult krevettide koorimine oli veits tüütu, aga teadjamad inimesed ütlesid, et ilma kooreta krevetid pole nii hea maitsega (kuna ma ise eriti tihedasti neid ei söö, ei osanud vastu ka vaielda), seega väike näpumäärimine hea maitse nimel ei olnud eriti suur ohver. Ülejäänud aeg kulus rummile (valge rumm Schweppes Ginger Ale'iga on väga hea), lobisemisele ja muudele meelelahutuslikele tegevustele. Kuni lõpuks tuli aeg tuttu minna.
Järgmisel hommikul otsustasime ära, et jääme selleks päevaks paigale ning kutsume teised ka pealinnast ära. Peale hommikusööki võtsime ette mõnusa jalutuskäigu mere ääres. Kujunes natuke pikemaks, kui alguses arvasime, aga äärmiselt mõnus oli (ei mäletagi, millal ma niimoodi mere ääres jalutasin viimati). Tagasi jõudes olime pisut väsinud ja näljased. Otsustasime enne sööma hakkamist ikkagi poes ära käia. Kohuke maitses imeliselt suurema nälja kustutamiseks. Päris kohe ei saanud sööma ka hakata, kui tagasi jõudsime (meil oli paellat veel järel), sest enne tuli küpsisetort valmis meisterdada. Mingil hetkel sai plaadimasinasse lükatud Noorkuu plaat, mis võttis jala tatsuma nii minul kui L.-l, aga kui Mika plaat mängima hakkas, siis kepslesime lausa kolmekesi. Ja mõnusama õhkkonna huvides said tuled ära kustutatud ning tua jäid valgustama vaid 2 küünalt. Ja nii juhtuski, et kui ülejäänud rahvas Tallinnast kohale jõudis, tabas neid kerge hämming, kuna tuled olid kustus. Kuid autotulede valgel märkasid nad aknast karglevaid siluette. Aga Love Today lihtsalt on selline laul, mille ajal ei saa paigal seista. Näiteks S. oli sama meelt, sest ka tema hakkas tantsima selle järgi. Varsti peale kogu rahva kokku saamist otsustati sauna minna. Mingi osa seltskonnast jäi natukeseks veel kööki lobisema, aga varsti läksime meiegi sauna. Olin täiesti kindel, et 7 inimest korraga sinna sauna ei mahu, aga eksisin. Mahtusime ilusasti sinna vahetustega ära - osa istus pesuruumis, osa leiliruumis ja iga natukese aja tagant vahetati asukohti vastavalt vajadusele. Lõpuks olime kõik saunast väljas (ka L.) ja meeleolukas õhtu võis jätkuda. Teemad läksid kohati väga huvitavaks (mehed-naised, võrgutamine jne), aga ma usun, et me ei teinud seekord seltskonna ainsale vaprale meesliikmele jututeemadega liiga. Kella 4 paiku hakkasime magamisasemeid sättima. Kuna enamus meist magas ühes toas, siis kohe magama jäämisest ei saanud juttugi olla - unejutud, kollijutud, niisama jutud. Ma arvan, et mingi viie paiku siiski jäädi magama.
Täna peale kosutavat hommikusööki liikusime tagasi pealinna. Enne bussi peale minekut käisime veel Järve selveris diivanitel istumas :p (päris häid diivaneid oli). Siis aga tuli tagasi Tartu poole sõitma hakata.

Aitäh võõrustajale ja teistele, kes kohal olid, mõnusa nädalavahetuse eest :)

P.S. See küpsisetort maitses imehea.

Jätk eelmisele postitusele

Täna jõudsin niikaugele, et läksin Tele 2 esindusse oma telefoniga. Seal öeldi, et kuna garantiiaeg on läbi, oleks mõtekam mõne firma poole pöörduda, kus neid parandatakse (nemad saadaks selle Tallinnasse ja aega võtaks asi umbes kaks nädalat) või uus osta (kõige soodsam pakkumine oleks 600 eeku uue telefoni eest). Seadsin siis sammud sinna firmasse, kus kohapeal telefonide remondiga tegeletakse (firma nime täpselt ei mäleta, aga Kapitali majas asuvad Tartus). Seal öeldi kohe, nii kui ma olin öelnud, mis viga on, et jah see on nende mudelite puhul tavaline probleem ja üks kaabel tuleb ära vahetada. Tund aega kulub ja maksab 400 eeku. Mõtlesin hetke ja otsustasin, et ei ole mulle uut telefoni vaja, las teevad selle korda. Ja nii ma ootasin tund aega - käisin söömas ja kolasin pisut kaubamajas ringi ning tunni aja pärast oli telefon nagu uus (ja seda sõna otseses mõttes, kuna tarkvara ka uuendati, olid telefonil tehasesettingud peal ehk siis sama nagu poest ostes).

Kommunikatsiooniprobleemidest

Teisipäeval avaldusid mul mõningad probleemid inimestega suhtlemisel.
Esiteks oli hääl hommikul madalam kui tavaliselt, aga see viga õnneks taandus õhtuks, sain oma normaalse hääle tagasi (tulenevalt nohust siiski pisut nasaalsem kui tavaliselt, kui prantsuse keelt oskaks, oleks praegu hea rääkida :p).
Teiseks otsustas mu telefon iseloomu näidata. Alguses ei saanud üldse aru, mis tal häda on. Pilt kadus muudkui eest ära. Lülitad sisse, tuleb pilt ette, natukese aja pärast jälle läinud. Lõpuks võttis ette kirja Ei tunnista SIM-kaarti ja keeldus igasugustele muudele nupuvajutustele reageerimast. Soovitati mul siis aku tagant võtta. Noh jah, kergem öelda kui teha. Peaaegu tund aega mässasin sellega, et akuni jõuda (teate küll neid vajuta-nupp-alla-ja-siis-liiguta-korpust-selles-suunas nippe), andsin ka mõningatele meesterahvastele proovida, aga nemadki pidid alla vanduma. Nii et selliste asjade puhul tuleb tõdeda, et visadus viib sihile, sest lõpuks mul õnnestus ta ikka lahti saada. Noh, võtsin siis aku tagant ära, ootasin ja panin tagasi. Lülitasin telefoni sisse, võttis pildi ette, aga niipea kui klappi sulgema hakkasin, oli jälle tume ekraan. Lülitasin uuesti sisse - jälle sama asi. Jõudsin järeldusele, et probleem on mingites kontaktides seal klapis ja niikaua kuni ma telefoni klappi ei liiguta, on kõik ok. Ja kuna ma pole jõudnud siiamaani kuhugi Tele 2 esindusse, ongi mul selline avatud telefon. Alguses tahtsin vanast harjumusest peale kõne lõppu klappi kinni lüüa, aga nüüd olen juba ära harjunud, et hoian ta lahti.

Suurtest pidustustest

Reedel toimus suur pidu. Ema juubelipidu. Külalised sai jagada kolme grupeeringusse - sugulased, sõbrad ja kolleegid. Viimane neist sisaldas mulle kõige rohkem võõraid inimesi, aga ka kõige värvikamaid tegelasi ma ütleks. Ja lisaks olid ka pillimehed, kellest üks kuulus tegelikult ka gruppi sõbrad ning pidas lisaks pillimehe ametile ka õhtujuhi ametit. Nii et lisaks söömisele ja jutlemisele ja tantsimisele ja laulmisele oli kavas veel viktoriin sünnipäevalapse kohta (ma sain ka auhindu õigete vastuste eest), tekst sünnipäeva kohta, mis oli täiendatud külalsite poolt öeldud omadussõnadega (alguses tulid ilusad sõnad, teise ringiga hakkas juba vürtsikamaid tulema), ühised laulu- ja tantsumängud (lapaduu, me lähme rukist lõikama jne) ning veel toredaid kohapeal ettevalmistatud etteasteid.
Tantsimise kohta veel niipalju, et kuigi ma tekitasin endale neljapäevaõhtul korraliku varbatrauma, läks siiski tantsuks. Ja mulle hakkab järjest enam tunduma, et jalaga seotud vigastuse parim ravim on tants, sest õhtu lõpuks ei valutanud mu vaene traumeeritud varvas enam üldse :)