Võtsin Matilt natuke võlgu

4-22,5-4
Nüüd te kindlasti küsite, et mida need numbrid veel tähendama peaks. Vastus võiks olla, et minu elurütmi viimaste päevade jooksul. Lahti seletatult siis 4 h magamist, 22,5 h ülevalolekut, 4 h magamist... seda, kaua täna üleval olla suudan, ei oska ennustada. Kõige kummalisem on see, et kui eile päeval tööl olin ma ikka parajalt kapsas (eriti tikkus haigutus peale siis, kui ma ühe kliendiga detailplaneeringu eskiisi arutasin...), aga täna on olemine üsna tavapärane. Äkki hakkan ära harjuma :P (see oleks tglt praegu väga sobiv, kui ma suudaks 4 h magamisega normaalselt toimima jäädagi, reaalsem on siiski, et täna õhtul nõuab Mati võla sisse).

Kui kellelgi tekkis nüüd küsimus, et millest küll selline äkiline võlavajadus, siis põhjus peitub selles, et eile oli sünnipäev. Mitte mul. Margusel. Mitte Kätlini Margusel. Sellel teisel. Igatahes tekkis ühel ta sõbral, kellega me koos sünnipäevakinki orgunnisime, idee, et külastaks teda sünnipäevahommikul. Loomulikult olin ma nõus kaasa tegema selle terrori. Nii siis oligi. Teisipäeva õhta sain peale 12 magama, kell 4.30 helises äratuskell, mõni aeg hiljem korjati mind T-marketi juurest peale, pärast veel mõned inimesed ja millalgi peale viit nõudsime juba vaeselt sünnipäevalapselt sisselaskmist. Ma arvan, et teie, kes te naistepäevaringe siin kaks aastat teinud olete, pole nii unist ja nii vihast nägu näinud oma üllatuse peale. Ja mingil põhjusel vaatas ta mulle eriti kurja pilguga otsa ja lubas selle meelde jätta, kui ma hällilapsele õnne soovisin (aga noh, ma tean küll kui "hea" mälu tal on :p). Igal juhul ainult õnnesoovide ja kingituste üleandmisega asi ei piirdunud, meil olid kaasas ka munad ja peekon ja õnneks leidsime ka kohvi ning hakati hommikusööki tegema. Margus toibus vaikselt ja näoilme muutus ka pisut rõõmsamaks. Nii me siis istusime seal paar tunnikest. Enne tööle tulekut jõudsin veel kodust läbi käia, aga magamiseks polnud enam aega ja mõtlesin, et tulen siis varem tööle, kuna ei tahtnud õhtul väga kaua olla. Õhtul nimelt toimus pidu. Ega see mulle eriti meeltmööda polnud, et see kolmapäevasele päevale määrati, aga minemata ka jätta ei saanud. Isekeskis mõtlesin, et ilmselt eriti kaua olla ei jõua. Tegelikkuses läks natsa teisiti. Väga lahe pidu oli. Sünnipäevalaps ise oli parajas konditsioonis ja täies sõiduvees (need, kes teda vähegi teavad, ilmselt aimavad, mida see endast kujutada võis, lisaks veel niipalju, et kingiks saadus politseinikumütsist, piitsast ja kinnastest ei loobunud ta õhtu jooksul kauem kui 5 minutiks...). Koju jõudsin kolme paiku. Kell seitse helises äratuskell ja tuli tööle tulla. Aga nagu ma juba ennist mainisin, on täna täitsa normaalne olemine :)

Lühikokkuvõte

Nädalavahetusel olin väga liikuv ja tegin seda erinevate transpordivahenditega, kaasa arvatud jalgratas, ehk siis avasin oma jalgrattahooaja. Õhtul andis tagumik tunda. Tuleks ikka endale need pehmendusega jalgratturipüksid hankida vist :p

Pühapäeva õhtul ei jõudnud küll Liina juurde, aga vaatasin poole pealt seda Sin cityt. Midagi mõttetumat pole ammu näinud. Tegelikult vist polegi üldse näinud. Nii pointless. Ainult jonni pärast vaatasin lõpuni.

Anne 53 - 111 toimuvad kummalised asjad. Esmaspäeval töölt tulles leidsin köögiakna lahti olevat. Järelpärimisel selgus, et keegi pole seda lahti teinud. Spooky....

Scrat toob pisarad silma. Ei, ta ei aja meelt haledaks, see tema ja tammetõru saaga on lihtsalt nii naljakas. Kuigi vahel hakkas tegelikult temast täitsa kahju juba... Neile, kes aru ei saa, millest jutt käib, siis selgituseks niipalju, et käisin Jääaeg 2 vaatamas :))

Läbi häda

Blogger ei taha et ma seda posti kirjutaks. Miks? Mina ka ei tea. Aga hirmsasti punnib vastu.
Võibolla on tal midagi ümmarguste postide vastu, sest see siin on ümmargune. Kohe väga ümmargune. Sajandamas nimelt.


Aga sellest ma küll aru ei saa, kellele seda lund nüüd jälle vaja oli. Mina ei tahtnud. Üldse on selle nädala ilmad rohkem sügist meenutanud. Päikest tahaks.

Blogimisest

Merike unistas millalgi oma blogis sellest, et saaks autoga sõites blogi kirjutada. Mulle meeldiks kui saaks üleüldse lihtsalt mõtted siia suunata, ilma et ise kirjutama peaks, sest lihtsalt ei jõua selleni. Oleks küll, mida kirjutada, aga see, mida pole, on aeg. Ta lihtsalt kaob kuhugi. Tahaks loota, et see on siiski ajutine nähtus.

DAGÖ

Värvi koorub vannitoas, baaripukist lilla kints,
august alla kraanijoas voolas lootus leida prints

Kui mina natuke peale kaheksat Sadamateatrisse jõudsin, oli Muusik juba poole peal. Täiesti hämmastav. See on vist esimene kontsert Sadamateatris, mis õigel ajal on alanud (vähemalt nendest, millel mina käinud olen). A loomulikult võib mängus olla ka jälle Murphy karvane käsi, sest seekord jäin ma natuke hiljaks. Kui ma õigel ajal olen jõudnud, olen ootama pidanud. Aga kui nüüd aus olla, siis ma eelistan pigem esimesest loost ilma jääda kui kolmveerand tundi üksinda oodata.

Kolm sületäit sa igatsust nüüd sega hoolega mees, suure kruusi sees
ja unenägu loodetust ning ära joo see tee, mis seest teeb soojaks nagu päikene.
Kord üles leiad oma valged hobused ja tuules helisema hüüad kuljused
kui tõused traavile sa uhkes uljuses ja läed ja näed, kui selgeks muutub pea
sa tagasi ei enam karda vaadata, ei kurjad kummitused sind saa haarata
näed sina neid, kuid nemad kinni sind ei saa
sest neid su teid nad leida eal ei tea

See laul meeldis mulle algusest peale, aga pärast seda kui Saatpalu rääkis, kellele mõeldes see laul kirjutatud on, siis muutus kaasa laulmine natuke raskeks... kurgus hakkas pisut nöörima....

Vöö ümber käetõmbed
öö õmbleb kinni me suud
lauseiks puudu jääb aeg

Armasta mind kaugelt
palun armasta mind kaugelt
ja ma armastan sind kaugelt
nii vähe-palju kui ma saan

Nende laulude puhul tekkis tahtmine välgumihkel läita ja seda laulu taktis kaasa õõtsutada. Aga kahjuks mul välgumihklit polnud.

Tean tõustes igal hommikul
end enam odavalt ei müü

Enne seda laulu hakkas Saatpalu pillimeeste nimesid ütlema. Ja nagu ikka sel puhul... oligi viimane lugu. Või õigemini oleks olnud, kui rahvas oleks laiali läinud. Aga ei läinud. Plaksutas hoopis.

Me lõpuks kokku saime eile
kui enne eilset poleks tundnudki
kui oleks hoopis keegi teine
kes alatihti on öösel und mul viin'd

Koos selle lauluga saabus ka rõõmusõnum - suvel saab jälle kontserdile :)))

Silmalaud
võbisevad laud
teavad oodata, oodata, oodata
neid huuli

Saatpalu vokaal + akustiline kitarr + publiku laul = ilus

Eestlaslik irvitamine eestlaste üle

Nagu ma ühes eelnevad blogis mainisin, oli mul plaanis Malev ära vaadata. See plaan funkas. Eile nii umbes veerand kaksteist sättisin ennast teleka ette ja hakkasin vaatama.
Asi balansseeris kohati absurdika ja naljaka piirimail. Aga kaldus alati ikkagi naljaka poole. Kuigi eestlasi näidati seal kohati ikka natuke liiga töötahteliste ja laulu-tantsuhimulistena. Kuigi ma ei saanud aru, miks nad tantsima hakkasid, kui Lembitu teatas, et on lauluaeg... Üldjoontes oli asi tegelikult õige. Seda võiks näidata kõigile välismaalastele, kes Eestisse ajutiselt või päriselt elama tulevad :p (v.a. võibolla prantslastele, ma kaldun arvama, et neile äkki ei meeldiks see meeletu konnalembus, mis neile seal filmis külge poogitud oli). Verisuse koha pealt ütleks, et seda punast löga oli tõesti palju kasutatud, aga see oli kõik omal kohal. Natuke liiga karmiks läks asi siis, kui see Leholas sinna piinapingile pandi ja foogt tal kõhus ringi sobrama hakkas. Aga foogtist rääkides... ma olen temaga kohtunud päriselus... siis oli tal küll teistsugune soeng ja seda nunnut habet ka ei olnud ja ära tappa ka ei tahtnud mind (ega mu küüsi maha kiskuda).
Muideks, see Lembitu fraas "ega naine pole voodrilaud, et teda ühe höövlitõmbega ära rikkuda saab" on vist täitsa käibele läinud, sest täna vaatasin Hoia ja keela kordust ning seal Tanel Tatter kasutas seda.
Aga autot ei näinud. Kui kunagi veel seda filmi näen, katsun olla tähelepanelikum.

Kuidas ennast ära väsitada

Eile oli üks tõeliselt väsitav päev. Kes MSNis juhtusid olema, panid võibolla tähele, et praktiliselt terve päev olin away. Ja olin ka. No hommikul olin vist tunnikese või nii kontoris, siis panin Sinilinnule hääled sisse ja võtsin suuna Elva poole. Ja nagu ikka siis, kui keegi mulle enne minema hakkamist "ära kihuta" ütleb, sõitis mingi aeg mul veoauto ees kiirusega 60 km/h... Õnneks mitte päris terve tee. Seal Elva ligidal otsisin ühte maatükki, millest ma pilte pidin tegema. Loodetavasti leidsin lõpuks ikka õige koha üles. Kuigi minu meelest polnud eile just parim ilm sedasorti fotosessiooniks. Edasi läks tee Rõngu suunas, väike läbipõige vallamajast ja suund Hellenurme poole. Seal läks jälle fotosessiooniks, aga seekord koos kruntide omanikuga, nii et vähemalt said seekord õiged kohad pildi peale, kuigi minu meelest oli igal pool lumi lumi lumi. Ja seal lumes tuli sumbata ka natuke. Mulle anti küll kummikud jalga, aga need olid nii umbes viis numbrit suured ja lumi oli nii sügav, et tuli sealt lihtsalt üle ääre sisse, mistõttu jalad said ikkagi märjaks. Aga eks näis, kas ma suudan neid krunte ikka üksteisest eristada, pole uuesti pilte vaadanud....
Tagasi Tartusse jõudes oli aeg niikaugel, et tuli poest lõunasöök hankida, jõudsin selle ära süüa, mõne minuti hinge tõmmata ja siis ootas all auto, et mind teedevalitsusse viia, kus meil oli kohtumine kokku lepitud. Nii nagu ma arvasingi, ei läinud see sugugi libedalt, mis teeb minu töö loomulikult raskemaks...
Pärast teedevalitsusest tagasi jõudmist sain mõnda aega kontoris olla, kui tuli uuesti autole hääled sisse panna ja maamõõtjatele järgi minna. Kohta, kus ma varem käinud ei olnud loomulikult. Sõitsin mina siis seletuste järgi ja vaatan, et kedagi pole näha, mõtlesin, et olen valesti tulnud ja helistasin Erikule. No seletas tema siis, kust ära keerama peaks, lähen tagasi, jõuan järeldusele, et ma ikkagi tulin esimene kord õigest kohast ja sõidan sinna tagasi. Ja täpselt sama koha peal, kust ma Erikule helistasin, jäin uuesti seisma, sest seal nad olidki. Nad olid lihtsalt kaugemal olnud ja teelt ei olnud neid näha...
Kui olin maamõõtjad kontorisse toonud, läksin koju ja pärast söömist ja väikest hingetõmbamist oli aeg tantsima minna. Kui ma sealt tagasi jõudsin, olin täitsa läbi.

Sõltlane

Kuna igasugune sõltuvus on viimasel ajal üsna päevakajaline teema olnud, siis mõtlesin, et tunnistan üles - minu nimi on Maris ja ma olen melomaan. Väike laks peab kogu aeg sees olema (ehk siis mingi muusika peab ikka taustaks mängima kui ma midagi teen, no v.a. siis kui telekat vaatan, need kaks asja hakkaksid üksteist segama). Aga aeg-ajalt käivad suurema doosi vajadused, kusjuures pruugitav kraam varieerub, käivad nö hood peal, kus just mingit kindlat asja vaja on. Nädalavahetusel sattusin sõltuvusse ühest Soome neljast heast asjast. Kuna kõik võibolla pole kursis, milliseid neist mina heaks pean, siis loetlen nad siinkohal üles: Apocalyptica (kui ma uuesti muusikakooli läheks, siis õpiks kindlasti tšellot mängima, neist pillidest välja voogavad helid on lihtsalt nii kütkestavad), Nightwish (selleni jõuan ma ikka ja jälle ja küllalt ei saa, aga kahjuks ei ole seda enam juurde tulemas, sest ned tolad lasid ju Tarja lahti...), HIM (selline natuke sünge, aga hea) ja last but not least The Rasmus (mõnus!). Hetkel ongi sõltuvus viimatinimetatust. Põhjus on väga lihtne, nädalavahetusel olin Võrus ja kasutasin ka Soulseeki teenuseid, ühel hetkel tuli mõte The Rasmuse lugusid sealt otsida, sest varem teadsin ma ainult lugusid In the Shadows, Guilty ja No Fear. Tõmbasin siis ülejäänud ka ning avastasin, et nad on vägagi nauditavad. Lihtsalt mõnna-mõnna-mõnna. Järgmisena peaks HIMi sikutama, polegi teist ammu kuulnud... Ja vat neid bände tahaks kunagi laivis ka näha, see on kindlasti tase.
Laivist rääkides... varsti on Dagö kontsert (arvake ise, kas mul on pilet sahtlis või ei) ja suvel... vot suvel läheb alles müristamiseks.... 13. juuni, Tallinnas... and nothing else matters (ja see pilet on ka olemas :D).

Eesti värk

Huvitav kas telekavade kokkupanijad on meist kellegi järel nuhkinud. Eelmine nädalavahetus arutasime, et võiks Sigade revolutsiooni vaadata ja täna näidatigi seda kanal 2-st. Sättisin siis ennast teleka ette ja vaatasin ta ära. No algus oli minu meelest täielik jura. Väga segane ja hüplik ja dialoogid olid sellised imelikud. See osa kui asi tõeliseks revolutsiooniks läks oli täitsa ok. Aga minu meelest oli see film kuidagi liialdatult seksuaalse alatooniga. Võibolla asjad olidki nii tol ajal, ega mina ju ei tea, aga mind see häiris. Nii et mul on hea meel, et sai see telekast ära nähtud, kui oleks laenutanud, oleks pärast ehk rahast kahju olnud. Röövlirahnu Martiniga ei anna ikka võrreldagi.
Järgmine laupäev on Malev etv-st. See pidi hea olema. Ja ma üritan selle auto ka ära näha.

Probleemipundar

No mina ei saa aru, mis päev see täna on. Probleem probleemi otsas.
Esiteks on töös üks üsna suur planeering, millega on algusest peale probleemid olnud. Täna oli kohtumine valla ehitusnõuniku, arendajate, trasside projekteerija ja minu osavõtul. Kui arendaja oma tahtmist ei saa, siis ta jonnib. Ja kirub ehitusnõunikku. Seda oli iseenesest täitsa naljakas kuulata, kuigi ma tegelikult nendega ei nõustu. Minu meelest teeb ehitusnõunik lihtsalt oma tööd ja järgib seadusi. Aga nende arvates keerab ta lihtalt neile käru. Ei hakka mina nendega vaidlema ka. Mind huvitab ainult see, et saaks need küsimärgid ära lahendatud ja asjaga edasi minna. Teisipäeval lähme teedevalitsusse.... mis tähendab veel ühte kõva kivi seda jahu jahvatamas...
Teiseks selgus, et ühe teise planeeringu alal on Emajõe üleujutusvöönd praktiliselt krundi piirini, mis tähendab, et ehitised jäävad kõik ehituskeeluvööndisse, mis omakorda tähendab, et seda planeeringulahendust ei saa üldse teostada..... ei kujuta ettegi, mis sellest nüüd saab.
Kolmandaks käis üks omanik järel oma kinnitatud ja köidetud planeeringul ja avastas nüüd äkki, et ta oleks tegelikult hoopis teise kohta oma maja toppida tahtnud ja miks ikka nii mitte naa. No krt võtaks, seda oleks tulnud siis rääkida, kui ma talle planeeringulahendust näitasin. Siis vaatas ta poole silmaga asja ja nüüd on häda käes. No paha lugu küll. Kui ei kõlba, telligu uus planeering, seda enam muuta ei saa.

Ühest, teisest ja kolmandast

Lugesin just Pille blogist, kuidas kevadet ustest ja akendest sisse tuleb...nojah, eile veel tuli küll, aga täna päeval oli mingi nõme külm tuul ja sadas lund... talv vist võtab viimast. Raamatukokku minnes oli kogu aeg vastutuul ja kohale jõudes olin ma paras lumememm.
Aga minu jõulukaktus on otsustanud hakata jõulu-kevadkaktuseks, sest ta õitseb praegu täie hooga. Viimaste jõulude ajal tegi ta seda ka, aga enne seda ei olnud ma siin Tartus veel tema seljas ühtegi õit näinud. Tundub, et ma mõistan taimi sama vähe, kui arvuteid...
Eile oli Triinu juures järjekordne filmivaatamisõhtu. Asi algas Aviaatoriga. No mis ma selle koha öelda oskan. Pikk oli, keeruline oli, üsna hüplik oli (10 aastat läks poole tunniga ja siis ülejäänud asi oli ühe aasta jooksul). Ja see lakutud soeng on ikka täiesti jube. Ma ei saa aru, kas tolle aja naistele see tõesti meeldis??? Edasi läks juba paremaks. Eestlased on õppinud häid filme tegema. Röövlirahnu Martin annaks enamusele Ameerika komöödiatele silmad ette. Aga selle Nitrami poindi jagasin ma alles päris lõpus ära....kusjuures ma imestasin, et miks tal küll selline veider nimi on... seostus mulle pisut nitroga :p Ja siis läks veel paremaks. Johnny on siiski üle kõige. Eriti kapten Jack Sparrow rollis :D (kes nüüd veel aru ei saanud, siis tegemist oli Kariibi mere piraatide nimelise filmiga). Tegelikult olin ma seda kunagi näinud, aga vat seda filmi võiks veel ja veel ja veel vaadata. Ja muidugi tuleb millalgi selle teine ja kolmas osa ka ära vaadata. A aprillis pidi Jääaeg 2 ka tulema... lõpuks :)

Täna ärkasin vara...

... pool kuus on vara minu jaoks. Kui nüüd aus olla, siis lausa hirmus vara. Aga õnnestus, st üles sain. Mõned hommikused toimetused ja autole hääled sisse, et tööle jõuda. 134 km tuli ikkagi enne läbida.
Kes veel ei taibanud, siis asi oli nimelt selles, et eile peale tööd põrutasin Jõhvi. Merike oli mind enne hoiatanud, et tee on halb, vaadaku ma, et auto põhja ära ei lõhu. Sõidu alguses ei mõistnud ma, mis halbadest teeoludest ta küll rääkis. Mõne aja pärast sain aru küll, sest olin jõudnud kohta, kus tee koosnes ainult löökaukudest. Lõpuks jõudsin siis Jõhvi. Ma teadsin, et pean saama Rakvere tänavale ja seal Narva mnt-le. Rakvere tänavaga oli asi lihtne, aga sealt Narva mnt-le saamine oli keerulisem kui ma arvasin, mistõttu ma eksisin natuke ära. Aga täna Merikese juhtnööridele läks järgmise katsega õnneks ja jõudsingi Konsumini, kuhu Merike mulle vastu tuli. Sõitsime siis tema majani. Pärast väikseid parkimismanöövreid kohtusin silmast silma ühega neist inimestest, kellest ma palju kuulnud (ja kelle blogi lugenud) olin, aga ise näinud ei olnud. Üks nimi on selles nimekirjas igatahes vähem nüüd. Väike riietevahetus ja edasi läks sõit Kohtla-Nõmmele. Enne sõitma asumist tuli teha raske valik nelja sõiduriista ja kolme juhi vahel. Lõpuks jäi sõelale Merike ja tema rahvaauto. Mäe juurde jõudsime veerand kaheksa ajal, seega saime need kummisarnased asjandused kolmveerand tunniks laenutada. Minu jaoks oli see esimene kord sedasorti asjadega sõita, aga lahe oli. Paar parandust ma teeks - padja paneks sinna põhja ja mingit moodi juhitav võiks ka asi olla, selg ees tundmatusse kihutada tundub nats ohtlik. Kahekesi oli veel huvitavam, aga kolmese kobara ideega ma kaasa ei läinud. Lõpuks olime mäe peal ainsad, mis tähendas, et tõstuk töötas ainult meie pärast :D (vähem mugavad meist ronisid tegelikult ise üles, a mina nautisin täiega seda rõõmu, et ise mäe otsa ronima ei pea) Kui tuled kustu pandi (enne viimast sõitu), oli see kindel märguanne, et aitab küll. Tulimegi siis ära sealt. Läbipõige poest, et tomatisupi jaoks materjali osta ja siis tuppa sooja. Merike tegi mulle Minttuga kakaod, see oli tõesti hea. Pärast kõhutäit mõned tunnid lobisemist ja kell oligi palju. Tuli ära tuttu minna...

Smells like spring

Miks mulle tundub, et kevad on käes? No esiteks on väljas ere päike. Teiseks tuleb kõnniteel jalutamise asemel teeäärsetel lumevallidel turnida, et vähegi kuiva jalaga edasi pääseda (oi kuidas paregu tahaks kummikutega käia) ning sealjuures hoiduda ka möödasõitvate autode rataste alt tulevate poripritsmete eest. Ja kolmandaks - õhus on kevade lõhna :D

Õues kohisevad puud
sulle tere hommikut
sa ei suudelnudki kuud
hoopis mingit muusikut.

Turnimise ja pritsmete eest põiklemise vahel kiskus lauluks. Kuna ma täna üksi poodi läksin, siis sai seda teha, sest autode müras ükski teine inimene peale minu seda ei kuulnud.

Värvi koorub vannitoas
baaripukist lilla kints
august alla kraanijoas
voolas lootus leida prints.

See laul kummitas mul tegelikult juba ärgatest, väga kummitusohtlik ma ütleks. Aga tegelikult pole see ainus laul, mis mul kummitab. Eilne kummitus pole ka veel üle läinud.

Ay, ay, ay, ay
ay, ay, mi amor.
Ay, mi morena
de mi corazon.

Nii nad siis kahekesi võistlevad mul peas. Huvitab kumb võidab? Ja et asi veel segasem oleks, siis aeg-ajalt kostab sisse ka ...sest ta on joonistatud mees... Teised Dagö uue plaadi laulud pole veel jõudnud nii pähe kuluda, et kummitama saaks hakata. Kuigi ma eile õhtul plaadi kaks korda läbi kuulasin. Oleks vist rohkemgi kuulanud, aga kell oli palju ja tuli magama minna.

Töö ja puhkeaja seadus*

Kõigepealt ütleks aitäh kõigile, kes laupäeval kohale tulid. Ärasöödud toidu ja joodud alkoholi hulga järgi võiks arvata, et vaid paar inimest oligi. Minule tundus küll peale vaadates, et on rohkem.... a ju siis mu kokakunst ikka nadi on (kui kellelegi menüü ei meeldinud, siis paluks järgmine kord teada anda, mida tahetakse ja konkreetsemalt kui "midagi head", sest paistab et viimase valmistamisega ma hakkama ei saa). Igal juhul tuleb meil vist nädal aega salatit süüa, loodetavasti kutsub Vivian oma kursaõed külla, siis saab neile seda kraami sisse sööta-joota.
Aga praegu on ikka selline pooleldi kudenud räime tunne, sest pühapäeva hommikul pool kaheksa käis uksekell (nagu te võibolla olete aru saanud, ärkan ma selle helina peale üles). Vivian jõudis seekord minust ette, ta arvas, et ta vennaraas on lõpuks avastanud, et õel ju sünnipäev. Kahjuks pidi ta pettuma... need olid mingid vene nolgid, kes vale kellanuppu vajutasid. Ma ei tea, kas ma pean tegema suure punase (ilmselt venekeelse) sildi, mis näitaks millisele kellanupule tuleb vajutada kui korter 112 inimesi tüüdata tahetakse. Urrrr ma ütlen, sest ma ei jäänud enam magama pärast. Ja päeval ei tulnud ka und. Ja õhtul oli film. Ma küll mõtlesin, et ei vaata seda lõpuni, aga Brad rääkis nii laheda iiri aktsendiga, et ma ei suutnud pooleli jätta :p Peale tema oli selles filmis veel teisigi staare, nagu näiteks Harrison, siis see mees kes Everwoodis mängis (ütlesid Tiiu ja Vivian, ma ise ei vaadanud seda seriaali) ja see on kes Gregi isa mängis Dharmas ja Gregis.
Ühe huvitava avastuse tegin veel eile. Sõitsin linnaliini bussiga ja istusin seal ukse juures, kus on silt, millel on kirjas sõitja õigused ja kohustused ja muu selline asi. Vaatasin siis seda silti seal ja järsku avastasin, et sinna alla on kirjutatud, et GoBusi kvaliteedijuhtimissüsteem vastab ISO 9001 ja veel mingitele nõuetele. Milline äratundmisrõõm.
Seda raamatut hakkasin ka lugema, mis ma kingituseks sain, seda loomade oma. Mulle meeldis see soovitus, mis kasside jutu lõpus oli. Sinna oli kirjutatud, et kui teil veel ei ole kassi, siis võtke :D (muidugi kui vanemad lubavad oli ka sinna lisatud)

* Kui teile see pealkiri veider tundub, siis on hästi. Ta ongi veider. Kui ma pealkirja kohale t-tähe kirjutasin, avanes sealt menüü minu vanade blogipealkirjadega, mis t-tähega algavad, aga lisaks nendele ka see, mis nüüd pealkirjas on. Las ta siis saab pealkirjaks.

Üllatustest

Minuga on selline lugu, et mind on kerge üllatada. Mis tegelikult on hea, sest mulle meeldivad üldiselt üllatused.
Eile näiteks tuli selline üllatus, et meie firma sai kiita linna arhivaarilt, sest neile meeldis minu köidetud detailplaneering. See töö, millele nad viitasid, oli muide mu esimene köitmine. Aga noh, mul oli ka muidugi hea õpetaja, kes ette näitas, kuidas seda teha.
Järgmine üllatus oli natuke peale seda kui ma eile õhtul magama olin läinud. Olin just jõudnud uinuda, kui käis uksekell. Kuna ma kedagi otseselt külla ei oodanud, siis olin loomulikult üllatunud. Küsisin veel Viviani käest üle, et ega tema kedagi ei oota. Ei oodanud. Tegin siis ukse lahti, ise murdsin pead, et kes see küll olla võiks. Kui olin esimese ukse lahti teinud, kuulsin Romani häält. Siis oli selge. Kui teise ukse lahti sain, siis nägingi seal Tanelit, Tambetit ja Romani. Segased ma ütlen!! (mis ei tähenda, et mulle see üllatus meeldinud ei oleks) Sain oma esimese sünnipäevaõnnitluse ja kohe järgi ka naistepäevaõnnitluse. Pärast kella vaadates nägin, et see oli natuke kaksteist läbi. Panin lilled vaasi ja läksin tagasi magama. Hommikul sõin kohvi kõrvale öösel saadud küpsiseid :D

Veel üks üllatus. Üks klient, kelle kinnistu detailplaneeringuga ma praegu mässan, käis ja tõi lille. Sünnipäevaks. Kui ma küsisin, et kuidas ta teadis, siis vastas, et ajalehest luges. Ma kahtlustan siiski, et äkki ülemus mainis.

Ooperit, me ooperit, me armastame ooperit

Üritan meeleäraheitlikult kultuuri üledoosi saada. Alles kaks nädalat tagasi käisin Vabamõtlejat vaatamas, täna võtsin ette ooperikülastuse. Seekord siis Mozarti Võluflööt. Kuna tegu oli sellise muinasjututaolise looga, siis oli lõpp õnnelik, mitte nagu tavaliselt ooperites. Vähemalt niipalju kui mina tean, sureb peakangelane või -kangelanna tavaliselt lõpus ära. A kohati oli asi päris naljakas. Selline lõbus ooper ühesõnaga. Mozarti muusika on ju ka tegelikult selline kerge ja lõbus. Aga meespeaosatäitja ei meeldinud. Esiteks oli raske tema sõnadest aru saada, sest ta rääkis aktsendiga (vaatamata oma täiesti eesti nimele) ja teiseks ei kandnud tema hääl eriti. Jäi kuidagi puudu sellest kõlavusest. Papageno osatäitja hääl meeldis mulle palju rohkem. See osa ise oli ka lahe. Enamus nalju tuligi tema arvelt. Ja teine, kes päris sügava mulje jättis, oli Öökuninganna osa täitev ameeriklanna Wendy Waller. Vat see oli alles hääl. Ja kuna tegemist oli mustanahalise naisterahvaga, siis andis tema valge kleit päris efektse kontrasti. Üldiselt mulle meeldis, soovitan teistelegi. Ka neile, kes eesti keelt ei mõista, aga inglise keelest aru saavad, sest ingliskeelsed subtiitrid olid ka. Ja kaks aariat oli saksa keeles, siis jooksid nii eesti kui inglise keelsed subtiitrid üleval.

Järjekordne uus elanik

Tõin korterisse jälle uue elaniku. Tegelikult tõin ma ta juba eile, aga täna sai ta oma alalisse elukohta. Kes veel ära ei taibanud, siis jutt käib kalast. Ehk siis Panda (puhaku tema hing rahus) asemikust. Ma leidsin, et mul on ikkagi põhjakoristajat ka sinna akvaariumi vaja ja eile lõpuks võtsin ette käigu Lõunakeskusesse ja ostsin uue kala. Ta on üsna Kilu sarnane, aga väiksem. Uue asuka nimi on Otto. Eks näis kuidas ta kohaneb ja kaua vastu peab.

Lumi, kelk, päike, supp

Kirjutaks siis natuke sellest vastlapäevast.
Kõigepealt oli suur ja kirju seltskond. Osa sellest jõudis mäele tükk maad hiljem kui meie (me olime juba nii kaua oodanud, et ei viitsinud enam ja läksime ees ära). Kui me mäe peale jõudsime, siis oli seal mingi teine seltskond ees, aga need lahkusid ruttu. Õigesti tegid.
Mingil põhjusel jäid teised esiteks mäe otsa passima ja ei tahtnud sealt alla lasta. Kuna mina olin sealt juba alla lasknud mõned nädalad tagasi, siis ma teadsin, et sealt on võimalik eluga tagasi tulla, seega ei raisanud aega ja hüppasin kelgu peale ning kihutasin alla. Minu uuel kelgul ilmnes aga teatav tõrksus, ta nimelt viskas mind kogu aeg poole mäe peal maha ja ise kihutas metsa edasi. Nii ma siis jooksin kogu aeg oma kelgu järgi. See mahaviskamiseffekt avaldus ka siis, kui me rongi tegime, nii et poole ajast sõitsin oma püksitagumiku peal (mul kiledressid, nii et libisemine oli tegelikult täitsa hea) Ainult et mind huvitaks, mida see linade seisukohast tähendab? Voodist maha viskavad linad?
Aga need lätlased teevad ikka imelikke kelke. Viimati kui me käisime, siis sõitsime ikka praktiliselt kõik kelgud ribadeks, nüüd suutsin ma enda omale vaid väikse mõra tahaotsa saada. Aga seekord sai kiikuda ka. Ühed tüübid, kes kaasas olid (keda mina ei tundnud), viitsisid kah päris tükka ega kiikuda, üks ainult hädaldas kogu aeg, kuidas tema tegelikult kardab.

Ega väga kaua kannatanudki seal mäe peal olla, varsti hakkas pisut külm ja võtsime suuna Elva poole (pärast seda kui olime autod tee peale suutnud saada). Seal sai pirukat ja suppi ja kuklit ja puuvilja ja.... ühesõnaga kõhu sai täis. Ja kuivad riided sai selga panna (niipalju olen ma varasematest kelgutamiskordadest õppinud, et mida rohke kuivi riideid kaasas, seda parem). Natuke multilingvistilist juttu ja oligi aeg tagasi Tartusse sõita.

P.S. (lisatud esmaspäeval) Sellest ma saan aru, et jalalihased ennast tunda annavad, sellest ka et käelihased ja isegi seljalihaste enesetutvustust ma mõistan, aga mille pagana pärast mu kaelalihased valusad on, vat sellest ma küll aru ei saa.

Lahe kutt istub laua otsas

Nii see oli. Laua otsas istus minu vanaisa, kelle sünnipäeva me täna tähistasime. Tegelikult oli tegu lausa juubeliga. 85. aasta tiksub kohe-kohe täis (õige päev on esmaspäeval, minu vanaisa on nimelt täpselt 3 aastat ja 3 päeva noorem kui Eesti Vabariik). Pealkirjas olev lause pärineb ühe külalise suust ja kui päris aus olla, siis ma olen täitsa nõus temaga.
Muidu oli pidu ise üsna harjumuspärane. Natuke rohkem külalisi kui tavaliselt ainult. Erandlik oli see, et paar korda kiskus lauluks. Meie perekondlikel üritustel reeglina ei laulda. Ah jaa.... jutt kiskus ka paar korda pisut veidratele radadele (mis võis tuleneda juba tarbitud alkoholikogusest), mis muidu polekski nii imelik tundunud, aga kuna nende naljade autoriteks olid mu isa ja vanaisa, siis oli kuidagi veider.... lähemalt ma siinkohal nendest naljadest ei räägiks... igaks juhuks.
Peo alustuseks suutsin ma natuke läbu korraldada. Tegelikult ei olnud see ainult minu süü. Ei ole siis vaja šampust juua just sel hetkel kui mina kampsunit selga panen. Isa aga ei võtnud seda ettevaatusabinõud tarvitusele ja nii sai ta minu küünarnukiga hoobi oma käe pihta just täpselt sel hetkel kui ta klaasi suule oli tõstnud. Selle tulemusena loksus enamus sellest lonksust suust mööda, särgi peale. Aga õnneks tal oli suht sama tooni särk seljas ja mõne salvräti abiga oli see varsti kuivgi ning isegi plekki ei jäänud järele.

Vales sajandis

Ma olen ka juba varem seda mõelnud, et ma elan valel sajandil, aga nüüd olen ma selles üha rohkem veendunud. Miks? Aga sellepärast, et ma lihtsalt ei saa viimasel ajal tehnikaga läbi. Alustuseks otsustas telefon oma elu elama hakata. Asi algas sellega, et ühel hommikul eelmisel nädalal, kui ma tahtsin telefoni pealt kella vaadata, oli selle ekraan täiesti valge. Mõnda aega vaatasin seda hämmeldunult, siis märkasin, et kiri hakkab tasapisi nähtavale ilmuma. Lõpuks oli pilt jälle ees. Ei pööranud sellele siis suuremat tähelepanu, liigitasin paranormaalsete nähtuste hulka. Aga sellega asi ei piirdunud. Reedel olin tööjuures parajasti üksinda meie ruumis, kui helises telefon. See polnud minu telefoni helin, aga helisejaks oli minu telefon. Kui ma hiljem seadeid kontrollisin, näitas ta et helin on see, mille mina valinud olin. Aga kui ma seda avada proovisin, väitis mulle et faili ei saa avada. Ja nii veel mitme teise helinaga. Noh, mõtlesin siis, et olgu peale, valin mõne helina, mille ta avab ja muutsin helina ära. Aga see ei aidanud, sest telefon helises ikkagi selle helinaga, mille ta ise endale valinud oli. Pühapäeva õhtul katsetasin uuesti, lasin Vivianil endale vastamata kõne teha. Helin oli ikkagi vale, aga telefonile oli see niiväga meeldima hakanud, et ei tahtnud enam vait jääda. Olgugi, et kõne oli ammu lõpetatud, helises ta muudkui edasi. Spooky. Ei aidanud muu, kui tuli ta välja lülitada. Ja siis sai asi korda. Panin tagasi oma õige helina ja see toimis. Järeldus - välja lülitamisega lahenevad probleemid :D
Lisaks telefonile, on mul ka arvuti sõnakuulelikkusega probleeme (ülla-ülla). Eile lülitasin kodus arvuti sisse ja monitor otsustas, et tema nüüd virvendab. See oli väga ebamugav silmadele, seega tahtsin ma sellest lahti saada. Ainus, kelle käest tol hetkel nõu küsida oli, oli mu vend, kes soovitas mul refresh rate'i kontrollida. No selguski, et see oli liiga väike. Aga muuta ta seda ka ei lasknud. Lihtsalt see nooleke ei suvatsenud liikuda. Pusisin mis ma pusisin, lõpuks ei jäänud muud üle kui restart teha. Pärast seda oli virvendus kadunud, aga pilt värises üleni. Tõmbles silmade ees. Aga pärast seda lasi ta mul refresh rate'i ka õigeks panna ja siis sai lõpuks pildi normaalseks. Jällegi järeldus - restart on ikka abiks.
Aga nagu te ise ka võite aru saada nüüd - mina ja tehnika ei käi kokku. Mulle tundub, et minu õige koht on kusagil enne tööstusrevolutsiooni. Millalgi 18. sajandil võibolla. Ma ei üritagi väita, et see ideaalne aeg oleks olnud vms. Aga kui keegi kunagi peaks mõne ajamasina leiutama, siis tahaks kusagil sealkandis korraks käia. Nagu reisil või nii.