Eesti Amazonases

Tänane päev möödus Võhandu jõel. Isal oli Lions klubiga paadimatk ja ma sain ka kaasa. Sõitsime suurte 8-inimese kummipaatidega, mis väga kiiresti edasi ei liigu (eriti kui meesterahvad tegelevad pigem õllejoomise kui aerutamisega). Edasiliikumist takistas ka kivide otsa kinni jäämine, aga kuna vesi oli suht madal, siis tõsisema häda korral, kui muud abinõud enam ei aidanud, läks mõni mees paadist välja ja lükkas või tõmbas seda. Üldiselt oli hästi mõnus matk - vaatasime kaldaäärseid taimi (üks mees muudkui luges puuliike ette), kuulasime linnulaulu (metsvindi ja väikse lehelinnu tundsin laulu järgi ära, aga ühte väikest halli lindu, kes kivil istus, ma ära ei tundnud), uudistasime pardiperede tegemisi jne. Natukeseks anti aer minu kätte ka, sest see mees, kes muidu selle aeru taga oli, lõikas parajasti vorsti. Tal oli üldse igasugu tavaari kaasas, alustades valgest triiksärgist, mille ta endale selga tõmbas ja lõpetades juustutükiga. Veel oli meil kastitäis voblat ja meeste jaoks pool kasti õlut (teine pool kasti oli teises paadis). Naisi kasutati õllehoidjatena, sest õlu kippus ümber minema sel ajal kui kahe käega sõuda oli vaja. Sihtpunti jõudmiseks (see vist ikka oli Süvahavva, nad ei olnud ise ka enam päris kindlad, et mis koht see ikkagi oli, kus me kaldale tulime) läks meil mingi 5 tundi või rohkemgi. Selle aja jooksul jõudsid minu jalad täielikult ära kärsata (ja seda loomulikult ainult ühelt poolt, sest ega me seal siis iga natukese aja tagant kohti vahetanud), sest kuigi eelmisest nädalavahetusest oli mul meeles, et päiksekreemi võiks ikkagi kasutada, siis sai seda ainult sellistele kohtadele nagu õlad ja selg määritud, jalgade peale ei määrinud... praegu jalad põlevad all....

P.S. Pealkiri pole tegelikult minu välja mõeldud, keegi meie paatkonnast leidis, et see jõgi metsiku looduse keskel on nagu Eesti Amazonas.

Lõpetamisest

Eile oli siis see tähtis päev, kui ma oma papre kätte sain ja nüüd ametilikult BSc olen. See aktus polnudki nii pikk ja igav nagu ma arvanud olin. Võibolla oli põhjus selles, et me enamuse ajast Mpsiga lobisesime :p. Midagi põrutavat ka ei juhtunud, st keegi pikali ei kukkunud diplomit vastu võtma minnes ega midagi muud sellist, üks tüüp tahtis ainult Aaviksoo asemel Meidla käppa suruma minna (ikkagi tuttav nägu ju).

Igal juhul suur aitäh kõigile, kes said/viitsisid tulla õnnitlema.

Hullumaja

Täna oli meie korteriühistu koosolek. Eelnevad kaks korda kui seda teadet saanud olen, ei käinud sest aeg ei sobinud, mõtlesin siis et kuna täna otseselt midagi ees ei olnud, siis võiks ju käia. Kuna mina olin enne käinud ainult ERLi üldkoosolekul, siis eeldasin, et tuleb midagi sarnast. Aga ma eksisin ja sügavalt. Kohe alguses sai selgeks see, et inimesed, kes kohal on ja kellel midagi öelda on, tahavad seda korraga teha (umbes pooled kohaletulnutest olid venelased, enamus eestalastest olid pensionärid, nii veerand või vähem olid nooremad eestlased). Mingi hetk läks väga valjuhäälseks ja vihaseks vaidluseks selle üle, mis keeles koosolek toimuma peaks. Venelased leidsid, et nemad maksavad ju samuti ja nemad tahavad ka teada, mis toimub. No sorry, aga te elate ju siiski Eesti riigis, õppige ometi riigikeel ära, mina ei peaks ju eestlasena Eesti riigis vene keeles koosolekut kuulama. Aga nii see peaasjalikult oli, sest koosoleku juhataja oli üks vene naisterahvas, kellel asja juhtimine tegelikult üldse välja ei tulnud. See naine, kes raamatupidamist üle vaatas (kus olevat suured vead sees olnud, mis nüüd parandatud olid), rääkis nii, et tõlkis iga natukese aja tagant selle, mis ta öelnud oli, eesti keelde. Ta küll purssis seda üsna vaevaliselt ja igasugustest käändelõppudest ja veidratest sõnakasutustest ma üldse ei räägigi, aga vähemalt sain ma aru, mida ta öelda tahtis. Igatahes selgus, et see asi siin korteriühistus on täiesti mäda. Meil polnud üleüldse juhatustki, vaid ainult esinaine. Nüüd sai lõpuks juhatus ja revisionikomisjon valitud. Eks näis kas miskit muutuma ka hakkab. Põhimõtteliselt oligi koosoleku sisuks praeguse hooldusfirma esindajale küsimuste esitamine, majandusaruande ülevaate kuulamine ja sektsiooni esimehe/naise ning juhatuse ja revisionikomisjoni valimine. See kõik võttis aega kaks ja pool tundi... Järgmine kord kui ma sellisest asjast osa võtan, planeerin heaga mingi kolm tundi selle peale, seekord läksin ju naiivses usus, et vast tunnike läheb, aga poole pealt ära ka ei tahtnud tulla, sest siis polnud asjal veel mingit tulemust, need hääletamised tehti nii umbes viimase kolmveerand tunni jooksul.

The memory remains

Eilse päeva planeerisin ma juba märtsis. Mäletan täpselt seda otsustavat tundi, mil ma läbi lumesaju Statoili poole sammusin, et pilet ära osta. Mõni aeg tagasi hakkasin siis uurima-vaatama, kuidas ja kellega Tallinnasse saada. Lõpuks sain ennast ühe sõbra auto peale sebida. Teised inimesed, kes selle autoga tulid, olid mulle esialgu tundmatud, nüüd võin öelda, et sain endale mõned toredad tuttavad juurde. Sinnasõit möödus rahulikult. Lobisesime, kuulasime natuke muusikat, vaatasime kass Oggy multikaid. Mis muutis autosõidu eilse palava päevaga eriti toredaks, oli asjaolu, et autos, millega me läksime, oli konditsioneer. See on suvel ikka väga hea asi (esmaspäeval ma "nautisin" päikse käes seisnud ja ilma konditsioneerita autoga sõitmise mõnusid). Tallinnas korjasime veel ühe inimese peale ja edasi tuli lahendada auto parkimise probleem. Peale mõningast söömist-poeskäiku-riietevahetamist asusime lauluväljaku poole teele. Seal väravas väga hullult mu kotti läbi ei tuulatudki, olin valmis hullemaks. Sisse saime natuke enne seda kui Padar soojendama hakkas. Pedigreest jäime küll ilma, aga ma selle üle eriti ei kurvastanud (võin ju poes ka koeratoitu vahtida). Mõningase otsimise peale leidsime muruplatsi, kuhu ennast maha toetada. Mina olin kogu selle aja paigal, osa meie seltskonnast vooris pidevalt edasi-tagasi. Aga rahvast oli igasugust. Eri rahvusest, eri riietuses (ma ei saa aru, kuidas nendel tõsistel "karvastel" küll palav ei ole sellise päikesega üleni mustas). Aga väide, et kui sellisel üritusel kuhugi maha istud, siis näed ära kõik oma tuttavad, kes sinna tulnud on, ei pea paika. Ma ei näinud ühtegi tuttavat, keda ma teadsin seal kontserdil olevat (kaasa arvatud eelpool toodud väite autorit). Mõnda tuttavat nägu siiski nägin.
Peale viimast soojendusesinejat liikusime lavale pisut lähemale. Saime päris hea nähtavusega koha peale. Mingi hetk ilmusid meie kõrvale mingid tibid, kellest üks ei osanud näppugi visata, teine õpetas teda tükk aega, et millised näpud püsti hoida ja millised alla suruda... ühesõnaga seal oli tõepoolest igasuguseid inimesi.
Ja siis nad tulid. Tegelikult seda ei saagi kirjeldada. See oli võimas. Ja olgugi, et ma ei teadnud kõiki laule, mis nad seal laulsid, nautisin kogu showd täiega. Nad ise olid nii armsad... muudkui tänasid, et me neile nii hea enesetunde tekitame jne Lubasid tagasi tulla kui plaat valmis on ja nad sellega tuurile lähevad. Ja nagu ikka jäeti parimad palad nö lisalugudeks. Mina ootasin kõige enam ühte lugu... mis tuli ka lisaloona... and nothing else matters :) Natuke tulevärki oli ka ja lõpus loobiti nänni neile, kes lava ees olid.
Kesköö paiku sai see kontsert siis läbi. Rohkem kui 78000-pealine mass hakkas väravate suunas liikuma. Tegelikult liikus asi üllatavalt kiiresti, ma arvasin, et on hullem mäsu. Liikudes kuulsid kogu aeg jalge alt plastikukrõbinat - terve lauluväljak oli kaetud plasttopside ja muu prahiga. Mul hakkasid käed prügikottide järgi sügelema, et seda jama kokku korjata, aga ma talitsesin ennast, sest oli vaja koju tagasi jõuda. See viimane oli juba natuke keerukam. Auto oli küll alles (vastupidiselt mõne mehe hirmule), aga terve tänav oli juba ummikus seisvaid autosid täis, nii et eriti sellest kasu esialgu polnud. Mõne aja pärast suutsime ennast autoderivvi mahutada ja natukesehaaval edasi liikuda. Natuke seiklemist ja olime linnast väljas. Kuna ma olin tolleks hetkeks suhteliselt väsinud, toetasin pea kotile ja lebotasin seal tagaistmel (üks inimene, kes Tartust meiega tuli, jäi Tallinna, nii et terve tagaiste oli minu päralt). Mingi hetk jäime seisma. Tõstsin pea ja nägin meeletut autoderivi või õigemini nende piduritulede punast sära nii kaugele kui silm seletas. Ummik keset maanteed. Käisid naljad selle üle, et maantee on täis ja nüüd sõidamegi 30-ga Tartusse. Õnneks nii hull asi polnud, 30-ga sõitsime vaid umbes 10 km või nii. Lõpuks selgus ka põhjus - avarii (olime ise ka seda juba oletanud). Täna kuulsin, et üheks pooleks selles avariis olla põder olnud. Kusjuures natuke enne seda avarii kohta oli põdrad teel märk. Järelikult asub märk õiges kohas... Väike peatus oli ka Kükita grillis, kust ma üritasin midagi söödavat saada, aga kuna järjekord ei liikunud peaaegu üldse ja see, mida mina tahtsin, oli otsas, siis loobusin. Kui me jälle sõitma hakkasime, viskasin ennast uuesti pikali ning jäin ilmselt magama, sest kui ma oma arvates natukese aja pärast pea tõstsin, avastasin, et me oleme Tartus. Päike oli tõusnud ja kuidagi veider oleks olnud isegi magama minna kui ma nii väsinud poleks olnud. Kell oli pool viis kui koju jõudsin.

Suvehooaja avalöök

Huvitav, et mõnikord see Murphy ei keeragi käkki. Võiks ju arvata, et kui on plaanis pidu kaunis mereäärses suvituspiirkonnas, siis sajab ladinal vihma või on lihtsalt jube külm. Sel nädalavahetusel aga see nii ei olnud. Laupäeva päeval kui sõitma hakkasime, hakkas asi täitsa suve moodi paistma juba. Soojast ilmast tingituna sai Nissaniga Salmistusse sõitnud rahvast väikest etüüdi jäätisega nautida, mis seisnes selles, et see va väike Tom, mille Roman nii lahkesti igale ühele ostnud oli, otsustas jäätisekokteiliks saada ja minu kätt mööda alla voolata. Edasi järgnes sellele Pille oluline roll minu käe puhtaks pühkimises, kuna ma ise samal ajal autot tee peal hoida üritasin. Kõike seda saatis meeletu naer. Rahvas tahab ju tsirkust ja leiba. Antud juhul said nad küll tsirkust ja jäätist (seda viimast sai tglt Pille, kuna ma lubasin tal selle osa jäätisest ära süüa, mis mööd amu kätt alla ei voolanud... nii ohutuse mõttes). Järva-Jaanis külastasime kohalikku Ah ja Oh poodi (millest selline nimi? no sellest, et see on sedasorti pood, et kui midagi küsid, siis öeldakse vastu "Ah seda? Oh ei, seda meil küll ei ole" :P) või kui nüüd täpne olla, siis külastas seda poodi kõigest Roman, kes poe olustiku meile värvikalt edasi andis. Mõne aja pärast hakkasid poisid, kes olid seal tagapingil ennast tankinud (1 liiter sajale läks vist kui ma õigesti mäletan), metsapeatuse kohta vihjeid tegema. Lõpuks nad selle ka said. Ja siis ei leidnud pärast veel autot ka üles... Tänu headele juhistele ja loomulikult ka tasemel kaardilugejale, jõudsime ilusti kohale (v.a. üks koht kus ma natuke valesti sõitsin, aga see oli veidra liikluskorralduse süü). Edasi läks kokkamiseks ning kui söök valmis oli, siis said kõhud täis pargitud. Kuna ilm oli tõeliselt suvine (mõned olid seal juba tunde peesitanud, kui meie kohale jõudsime) otsustasime mere äärde minna. Selles, et meri külm on, ma ei kahelnud. Oma julguses sinna külma merre end kasta, ma natuke kahtlesin, mistõttu lubasin Pillel ennast vette tõugata kui ma pelgama peaksin hakkama. Õnneks seda ei juhtunud. Aga vesi oli ikka parajalt külm. Samas, välja tulles polnud üldse hull. Ei jooksnudki kohe lõdisedes rätikut otsima. Tagasi maja juurde jõudes jätkus pidu nii nagu õigele suvisele grillipeole kohane - joogid, saun, laulmine. Saun oli minu jaoks natuke kõrvetav, mistõttu oli see minu jaoks suht lühike saunaskäik.
Kui laulmises väike paus tekkis (sel lihtsalt põhjusel, et pillimees sauna läks), mängisime ära ka Pille meisterdatud Saaremaa rattamatkade ainelise lauamängu (mille Pille mulle kinkis :DDD). See oli väga vahva mäng. Huvitav oli see, et need, kes päriselus on aeglasemad sõitjad, jõudsid mängu lõppu enne kui need, kes üldiselt esimeste seas olid rattamatkade ajal. Liina näiteks jäi pidevalt vahele ja mingil hetkel läks üldse Kuivastusse tagasi. Pille läks ka, aga tema saatis Merike sinna, kuna tema mängu autor oli. Ma kavatsen selle asja veel üksipulgi läbi uurida, et mis võimalused mingis kohas veel on (mingis kohas olla lausa võimalus surma saada ja seeläbi mängust välja langeda). Mina igal juhul lõpetasin teisena mängu (Jaanika võitis).
Kui Mps saunast tagasi tuli, õnnestus meil väikse rahvusliku diskrimineerimise läbi ta uuesti pilli mängima panna. Mina väga kaua laulda ei jaksanud, Vässu tikkus kallale. Läksin ja keerasin ennast magama, taustaks kuuldus altkorruselt laulu...
Hommikul ärgates tuli mul kõigepealt auto eest ajada, sest varajasemad lahkujad juba läksid (Kerru läks neid ära viima, aga kuna VW polnud öö jooksul lendama õppinud, ega Nissan kuhugi kadunud, tuli kasutada traditsioonilisi võtteid autodega manööverdamisel). Sellele järgnes hommikukohv õues päikese paistel. Et midagi kasulikku ka teha, otsustasin auto puhtaks pesta. Täitsa nii nagu filmides - bikiinide väel (ma oleks muidu ju riided märjaks teinud). Kui auto puhtaks (või noh, puhtamaks) sai, otsustasin natuke päevitada. Päikesekreemi ma loomulikult endale peale ei määrinud (nagu-nii-ta-selle-ajaga-midagi-ei-võta-loogika). Mingi hetk tuli otsus, et käik korra veel mere ääres. Selleks ajaks kui me ennast minekule sättisime, läks ilm loomulikult jahedaks (Murphy oli ilmselt ärganud). Ujuma läks meist ainult Kerru, ülejäänud nautisid niisama mererannal molutamist. Et meil Piretit polnud, tuli omal jõul massaži teha. Kõigepealt mudisin mina Liinat, siis Liina mind ja siis Vivian Liinat. Lõpuks hakkasin kohalikud rannaelanikud (ämblikmehed ja emalendurid) liiga pealetükkivaks muutuma ning me lahkusime.
Lõunaks valmistati sushit. Ma polnud seda elu sees enne söönud. Tundsin ennast laua ääres esmalt üsna nõutuna. Pulgaga söömise nipi sain kohati täitsa käppa, aga nii kui korraks pulgad käest panin, oli jälle asi käpast läinud. Et asi võimalikult riisine oleks, oli ka magustoidu põhikomponendiks riis. Kõige selle maitsva söögi tulemuseks oli see, et minekule asudes oli kõht ikka väga täis. Aga kell oli palju ja tuli ennast teele asutada. Ka tagasiteel tegime metsapeatuse. Seekord läksid naisterahvad metsa ja Roman oli ainus, kes autosse jäi. Loomulikult ei jätnud ta mulle märkust tegemata selle kohta, et võiks vähem juua (mina ju kägisesin minnes selle kallal, et misasja nad joovad seda õlut, pärast muudkui aga metsapeatust vaja :p). Ja minu käed tõmbusid järjest punasemaks (järeldus: päike siiski hakkab peale... ja kuidas veel), kodus peeglist nägin, et ka mujalt on punane (v.a. kael, mis on täiesti valgeks jäänud) ning vaatamata minu pingutustele igasuguseid riiderante vältida, on nad siiski olemas. Päike võtab vist ainult sel hektel, kui pluus on seljas või mõni muu asi, mis randi jätaks.
Igal juhul jõudsime ilusti koju tagasi ja ma usun, et teised jäid ka peoga rahule, mina igal juhul jäin täiesti rahule. Aitäh Merike, et meid vastu võtsid!

Mis vahepeal juhtunud on

Ma usun, et enamus teist on kuulnud mind ühel või teisel hetkel ütlemas lauset, et saun jätab mind külmaks. Sellegipoolest võtsin teisipäeval ette reisi Jõhvi, kust me koos Merikesega Toila spa-sse läksime, et seal termides mõnuleda. Mulle isiklikult meeldis kõige rohkem infrapunasaun, oli selline mõnus, sai normaalselt hingata. Soolasaun oli ka hea, kuigi ühel hetkel oli tunne nagu soolakalal :p Aroomisaun oli kõige rohkem selle tavalise e soome sauna moodi (see oli ka seal, aga me ei raisanud selle peale aega), ainult et lõhnas teisiti. Aurusaun ei meeldinud - hingata ei saanud, kuum vesi hakkas kondenseeruma ja laest alla tilkuma, sealt lasime suht kiiresti jalga. Ja Merikese jutud käterättide varastest leidsid ka seekord tõestust - minu kuiv rätik läks kuhugi rändama ja selle asemele jäi tükk maad märjem rätik. Mingi hetk otsustasime, et võiks miskit juua osta. Läksime siis riietusruumi ja võtsime täpse raha kaasa. Kassas selgus, et seal ei maksta rahaga vaid käepaelaga, st ära minnes kasseeritakse see raha sisse. No loogiline ka ju, sest kes see ikka sauna rahakotiga läheb. Aga meie jaoks tähendas see, et pidime veelkord riietusruumi minema ja raha tagasi viima. Üldiselt oli see korraldus seal minu jaoks hämmingut tekitav. Esiteks anti koos rätikuga kilekott. No minu esialgne mõte oli, et pesemisasju saaks riputada, tegelikult oli see välisjalanõude jaoks. Järgmine hämming oli siis kui läksime riietusruumi ja peegli ees seisis mees. Ma hakkasin kohe ringi vaatama, et kas me ikka õiges ruumis oleme, et see on äkki meeste oma, aga siis seletas Merike mulle ära, et seal on koos riietusruum. Päris avalikult ikka riideid vahetama ei pidanud, selle jaoks olid nurgas kabiinid. Ja pesuruumid olid ka siiski eraldi. Vee temperatuur pakkus üllatusi - kord külm, siis kuum, ise reguleerida loomulikult ei saanud. Ja kapid käsid ka väga kavala nipiga kinni. Üldiselt oli asi päris hästi organiseeritud tglt, aga üksi oleks ma seal ilmselt tõeline Beata Kana olnud.

Kolmapäeva õhtul siis läksime Karlile külla. Temast tuleb küll tõeline seltskonnalõvi. Ja poksija. Ja naistelemmik. Sai sinna plaadi ümbrise sisse ka lõpuks pika punnimise peale kritseldatud. Aga jutt läks kohati jälle imelikele radadele... Ja Triinu rullnokalembus sai avalikuks.

Aga ajaga on midagi lahti. Ära kaob. Nüüd peaks nagu aega olema, aga ikka ei jõua midagi tehtud. Ei saa aru, mis toimub. See on ka põhjus, miks blogi eriti tihti uusi sissekandeid ei saa - ei jõua selleni lihtsalt.

Elu on lill!

See nädalavahetus oli tõeliselt mõnus. Lõpuks ometi ei olnud vaja kuhugi kiirustada, ei mingeid tüütuid kohustusi, lõputöid jne. Just see, millest ma enne 16. maid unistasin. Ainult et nüüd tuleb leida uus eesmärk mille poole püüelda. No tegelikult see on isegi olemas, on kogu aeg olnud, aga nüüd oleks aega sellega tegeleda. Ainus "aga" selle juures on, et selle eesmärgi täitmine sõltub igasugustest muudest asjadest ning kõige parem on võtta vabalt - küll ta täitub. Vast.
Aga jah, nädalavahetus möödus toredalt. Olgugi, et plaanid pisut muutusid, aga tulemus oli tore. Ja Elvas on tore jalutada (v.a. see, et nägime kahte terve-linn-on-minu-pissuaar-suhtumisega tüüpi. Oi kuidas ma neid ei kannata. Ja mille pagana pärast nad ei või nurga taha minna vaid peavad oma hädasid ikka tänava pool ajama???). Arbi mändi nägin ma näiteks esimest korda ja kui meil Merikesega oleks palju raha, siis me ostaks endale ühe laheda maja ja teeks selle korda. Muuhulgas vaatasime Hitchi ka. Noh, oli küll naljakas, aga pisarateni ei naernud. Minule jäi tegelikult mõistetamatuks see, miks peaks naised nii väga vihastama kui nad teada saavad, et keegi on aidanud mehel nendega tutvust sobitada. Mis selles siis nii halba oleks kui leiduks tõesti selline mees, kes annab sookaaslastele nõu, mismoodi naisele läheneda? Ameeriklaste imelik nägemus asjast jällegi.

Ursula

Möödunud nädalavahetusel külastasin siis perekondlikel põhjustel Võrumaad. Täpsemalt öeldes oli tegu isa sünnipäevaga. Muuhulgas nägin ka kahte põhikooli klassiõde. Aga laupäeva õhtul sõitsime Kataga hoopis naaberlinna. Põhjuseks oli see, et naaberlinnal, täpsemalt öeldes Põlval, olid päevad. Nende raames toimus mingi filmifestival vms. Selle filmifestivali lõpus oli kontsert. Kontserdil esinesid Ursula, Slide Fifty ja Winnie Pooh. Esimene neist oli otseseks põhjuseks, miks me Põlvasse sõitsime. Huvitav oli. Esiteks oli huvitav seda publikut vaadata. Kuidagi teistsugune.... teiseks oli huvitav Ursulat esinemas vaadata. Solist tegi väga huvitavaid liigutusi ja mingi hetk läks üleüldse mingi tagaajamine ja laval ringi kondamine lahti. Aga hea oli. Tasus minna küll. Ülejüünud bände me kuulama jääda ei viitsinud, kuna nädalavahetusel oli teadupärast jahe ilm ja vahepeal kuulutati selle filmifestivali võitjaid välja ja nagu nii olime me tegelikult ainult Ursula pärast kohale läinud.

Aga praegu kummitab hoopis Dagö... tean tõustes igal hommikul, end enam odavalt ei müü...

Tagasivaade

Tundub, et Tartu linnaisad/-emad fännavad ekstreemsporti. Eriti trikirattureid. Ega muidu ei oleks Tartus sellised rattateed, mis lõpevad trepiga (see kuulus rattatee seal Hansakeskuse ees ja ka vana kaubamaja juures saab sellist ekstreemsust harrastada). Kui see trepp on juba pikemat aega oma geniaalsusega Tartus hiilanud, siis Riia mäele (Pepleri ja Kastani tänava vahelisele lõigule) on tekkinud sellised huvitavad hüpekad. Et ikka tuleks trikiratturite järelkasvu.
Mis siis veel huvitavat. Noh, käisin eile Pillel külas. Pille kui põline Eurovisioonifänn, otsis netist vanad Eurolaulud (kõik vist ei olnud võidulaulud, sest seal näiteks ABBAt ei tulnud) ja me kuulasime neid. Loodan, et tema korterinaabrid väga vihaseks ei saanud, sest tema tubli arvuti leidis, et neid tuleb kõvasti mängida. Aga alguses oli väga popp laulda "amuur, amuur", praktiliselt igas laulus oli see sees. Ja aastatega toimusid märgatavad edusammud. Kõigepealt žestikuleeriti kätega, siis tulid taustalauljad, siis hakkasid ka jalad liikuma, siis läksid kleidid lühikeseks jne. Igal juhul oli põnev. Ja koduteel kummitas mul siiski The Voice, ma kavatsen selle üles otsida.

Ja nii ta läbi saigi

Tänasest siis on minu ainekava täidetud, varsti ootab ees eksmatt. Kaitsmine läks normaalselt, Mauring ei norinud, vestlesime hoopis mõnusasti klassi ees, hindeks sain B (juhul kui kedagi huvitama peaks).
Nüüd hakkan normaalset elu nautima. Normaalset selles mõttes, et enam ei ole kahe asja vahel rabelemist, saab ainult ühe asja kallal rabeleda (ehk siis tööd teha rabada :p). Aga natuke veider on ka. Alates sellest kui ma kuueaastane olin, olen seotud olnud kooliga. Ja nüüd äkki enam ei ole (no olgu, ametliku lõpuni on pisut veel aega, aga minu jaoks on nüüd sellel kõigel joon all). See tähendab, et ma olen nüüd see osa, kes ei saa bussides, teatris, kontsertidel, kinos ja muudes sellistes kohtades enam soodustust, vaid ostab täispileti (kuigi oktoobrini kehtib veel mu üliõpilaspilet ja ma kavatsen seda sinnamaani kasutada :p).

Aga ikkagi on hea tunne. Aega võttis, aga asja sai nagu vanarahvas ütles :)

Las kallab

Täna ma võin oma ajastuse üle tõeliselt uhke olla. Kell oli natuke neli läbi, vaatasin tööjuures aknast välja ja mõtlesin, et need tumedad pilved tähendavad ilmselt peatselt hakkavad tugevat vihmasadu (terve päev oli olnud soe ja lämbe ka). Otsustasin, et kihutan siis koju, muidu saame Karoliinega veel läbimärjaks. Õue jõudes tundsin, et on veel soojemaks ja lämbemaks läinud ja õhk oli lauda paks ning täis igasugu erinevaid lõhnasid. See lämbus kuidagi võimendas neid. Mulle meeldib selline äikse-eelne ilm. Natuke enne Sõpruse silda hakkas pisut tibama ka. Eedeni juures hakkas juba nats rohkem sadama, aga see jäi normaalse saju piiridesse. Kui ma olin koju jõudnud ja aknast välja vaatasin, oli akna taga ühtlane vihmakardin. Sellises sajus poleks vist eriti tore sõita olnud, mistõttu ma olin äärmiselt rahul, et juba kodus olin :D
Aga äike on lahe. See müristamine ja välk ja.... :DDD

Põrgu külmus kinni

Mäletate, kui talvel olid need -30 kraadised ilmad, siis liikusid ringi need temperatuuri-teemalised naljakirjad? Igal juhul üks neist lõppes umbes nii:
-372 C - Hell freezes over, Finland wins Eurovision
Tundub, et nüüd see põrgu siis külmus või kohe külmub, sest Soome just võitis. Mulle meeldis nende Hard Rock Halleluuja. Ma isegi hääletasin nende poolt. Ja Leedu poolt hääletasin ka, sest nende laul oli lihtsalt geniaalne. Eriti lahe oli see tüüp, kes viiuli saatel tõmbles. Soomlased võiksid nüüd leedukate lugu kaverdada :P
Aga üldiselt oli päris huvitav vaadata. Laulude üldine skeem oli lihtne - Lumivalgeke ja 5 breikivat pöialpoissi. Mõnede laulude puhul tegi 1 pöialpoiss midagi muud - näiteks tuli klaveri seest välja või keerutas plaati vms. Oli ka muidugi selliseid, kus laulis bänd, mis tähendas vähem väänlevaid pöialpoisse. Lätakatel oli tglt veel 7. liige ka, a see oli mingi veider robot. Üldiselt nende Cosmos oli suht hale. Pole ime ka, et nad nii vähe punkte said. Ja vaene Malta suutis lõpuks selle 1 õnnetu punkti ikka kätte saada.

Kultuur, kultuur

Nagu Merikese blogist juba lugeda võis, käisime Viljandis kontserdil. Ja ma pean ütlema, et asi oli tõepoolest väärt kogu kulutatud aega ja raha ja ma ütleks, et jäi lausa ülegi, st asi oleks olnud väärt veel rohkem aega ja raha, aga näe rohkem ei olnud vaja kulutada. Kontsert ise oleks võinud küll kesta veel ja veel ja veel, aga noh, anname ikka pillimeestele ka armu.
Pärast kontserti sai veel lossimägedes ringi konnatud ja fotograafilisi eksperimente tehtud. Ühe paneksin siia üles ka (ma loodan, et Merike ei pahanda), võite ise arvata, kes pilti tegi :P

Aga kultuurist veel niipalju, et ma üritan vist mingit kultuurishokki saada vms. Eile õhtul käisin Genialistide kontserdil (oli hea, aga mitte nii hea kui eelpoolmainit kontsert) ja järgmisel neljapäeval pidi olema Domus Dorpatensises InBoiliga mingi vestlusõhtu, mida tasuks täitsa kaaluda.

P.S. Teate kui hea on põõnata laupäeva hommikul kui mingid pakilised kohustused sind üles ei sunni???

Käkk, kahes eksemplaris

Sai see asi siis täna ära esitatud. Tänu sellele, et mul hunnik lisasid oli, sai teine täitsa paks. Pea sada lehte tuli ära. Enne kui ta oma täismahu saavutas, tuli muidugi pool päeva printeriga kakelda. Oma tööarvutiga kaklemast ma loobusin, see jooksis iga teise liigutuse peale kokku, otsustasin hoopis Marguse arvuti hõivata. Tänud sulle, Margus. Pärast printeriga kaklemist sai natuke veel Wordiga kakeldud, et see asi ka pee-dee-ehvistatud saaks. Ja siis tormasin DigiCopi. Siuhvilks oli onul (teate küll, see kõrvarõngaga) kaks eksemplari köidetud. Päris uhked olid. Kui see kõvakaaneline 80 eeku ei maksaks, teeks ehk endalegi ühe. Mälestuseks :p (a mine tea, võibolla kunagi teengi). Igatahes toppisin oma kaks eksemplari kotti ja kihutasin Vanemuise ning andsin oma dubleeritud käki Heli Raagmaale. Vähemalt on see nüüd tehtud. See saba ka veel ületada ja siis on kõik.

My precious

Lõpuks ometi on mul ustav kaaslane, kes on valmis tulema minuga ükskõik kuhu ja olema öö läbi minuga üleval kui vaja. Tema nimi muideks on Villem, ehk pikalt Villem Dell. Villem on kõige kallim asi, mis mul on. Ma mõtlen nende asjade hulgast, mis päriselt minu on. Lisan tema pildi ka siia.

Kuidas käsi käib?

Selg valutab, ajud kärssavad ja sõrmed klõbisevad aina mööda klaviatuuri. Söömisele ja magamisele üritan võimalikult vähe aega raisata. Aga midagi rõõmustavat on ka. Sain uue mänguasja. Vahel ta küll talitab liiga palju omatahtsi (arvab, et teab, mida ma tahan, aga tegelikult tahan mina midagi muud), aga muidu on tore.

Sellest teemast siis ka natuke

Mulle väideti, et blogis kurtmine on lõputöö kirjutamise parim osa. Siiamaani pole seda teinud. Päeval korra mõtlesin, et kurdaks, aga praegu ei ole nagu kurtmistuju jälle. Nagu võibolla kellaajast näha on, siis minu ja Mati suhted on natuke muutunud. Kui homme tööpäev poleks, siis tegeleks veel selle lõputöö alias käkiga (ma loodan, et sa, Pille, ei pahanda, et ma sinu tarvitusele võetud väljendit kasutan; leidsin täna postkasti puhastades selle kirja, millega sa oma lõputöö mulle saatsid, see luuletus seal ees oli jube armas :) ), aga praegu vist tuleks magama minna, et töötegemisest homme (või kui nüüd täpne olla, siis täna) midagi välja tuleks.
Aga kui nüüd tööst endast natuke rääkida, siis ühe asja sain kolmapäeval tehtud - praktilise osa ehk inimeste kiusamise (sellega seoses tuli mul mõte, et peaks töös tänuavaldustes vist Karoliine ka ära mainima, ilma temata oleks seda tükk maad keerulisem teha olnud :p). Nüüd siis on vaja veel ainult tulemused kirja panna, neid analüüsida, järeldused teha ja teooria osa ka täiendada ja korrigeerida... käkitegu eksole...

And I just can't get enough... ei, ei, ma pole lolliks läinud, lihtsalt see laul tuleb praegu raadiost (avastasin, et päris lõbus on tööga tegeleda, kui pleier peas on... melomaan nagu ma olen).

Tudengite kevadpäevad

Tundub, et tudengipäevadest osavõtt on minu puhul võrdeline sellega, kui palju ma reaalselt ennast tudengina tunnen või ülikooliga seotud olen. Lühidalt siis - oli kesine. Aga kui pöörata nüüd pilgud kvantiteedilt kvaliteedile, siis võib vist rahule jääda. Nagu ma siin eelmises postituses juba kirjutasin, sain suurepäraste kontsertelamuse (ma usun, et TAMi esinemine oli ka elamusrikas, aga kahjuks ei sobinud see aeg mulle, mistõttu ei saanud külastada), tudengilaadalt astusin küll vaid korraks läbi, aga see-eest sain Hakule seltsilise (pidi Sooda poeg olema... siis hakkab ta vist oma isa üsna tihti nägema, sest niipalju kui mina olen aru saanud, käib Sooda suht tihti siin), volbritule süütamise jõudsin ka ära oodata (see üritus oli natuke igav või õigem oleks öelda, et venis... kui see tuli lõpuks põlema sai oli asi väga lahe (eriti meeldisid mulle need raketid, mis olid nagu väiksed putukad, kes üksteisest eemale lendavad), aga enne tule süütamist kippus küll Vässu kallale).
Üks tore sündmus, mis viimastesse päevadesse ära mahtus, aga mis otseselt tudengipäevadega seotud polnud, oli järjekordne Vaksali punkri läbu. Oli tore jälle endisi punkrielanikke näha ja teisi ka, sest ega ma viimasel ajal just palju sõpru ei näe (võõraid näen rohkem... ). Pireti massažitegemise oskus igatahes läheb järjest paremaks :)

Keemia eksam

Täna õhtul toimus keemia hoone ringauditooriumist järjekordne keemia eksam, mille viisid läbi õppejõud Sööt ja InBoil. Peaaegu kõik said läbi, v.a. üks tüüp, kellel oli kodune töö tegemata vms. Korraks kutsuti kohale ka abijõudusid. Küsimused puudutasid selliseid teemasid nagu tüdrukud (ka naised, neiud, emad, õed), punased puud, kalkar, kallimb, onu Oskar, fado, tango, jääkarud, tiivad, hallid kardinad, teater, uus elu jt. Eksamiküsimuste vahele pikiti ka natuke elutarkusi ning viimase ülesandega taheti meid haneks tõmmata. Minu meelest ei õnnestunud. Eksam iseenesest oli ülimalt nauditav, mina ootan juba järgmist (sügisel pidi tulema).

Nostalgiahoog

Esmaspäeval bowlingut mängimas käies tegin vea ja võtsin endale selle tudengipäevade raamatukese. Seda lehitsedes tuli tõsine tahtmine kogu lõputööle käega lüüa ja ka trallima minna. Aga minus on siiski vist nii palju tahtejõudu, et see soov alla suruda. Siiski paar üritust tuleks kuidagi ikka päevaplaani mahutada... Muide, kas te teadsite, et Kairi ja Piret on seal raamatukeses ühe pildi peal (pilt on tehtud siis, kui me orjadena teatejooksust osa võtsime)?
Kõige suurem nostalgia tabas mind mudamaadluse pilti vaadates (mina pole selle pildi peal, kuigi mõned inimesed täheldasid teatud sarnasust...). Ma ütleks, et see oli eelmise aasta üks eredamaid ja pikemaid päevi. Kõigepealt oli sel päeval minu viimane auditoorne õppetöö ehk siis lõppettekanne aines kkjs ja -audit (milles meie grupp oli väga edukas :D), pärast väikest põiget koju viis tee Mari-Liisi juurde sünnipäevale, kust edasi läksimegi mudamaadlusele. Tünnis oli mõnus. Kaks tundi toredat ajaveetmist. Edasi läksin koju ennast põhjalikumalt pesema ja asju pakkima, sest hommikul viis rong rattaretke vabatahtlikud Tallinnasse. Sel ööl polnud mul mahti õieti mahagi istuda, magamisest rääkimata, aga sellegipoolest oli hea olla, vähemalt praegu küll ei mäleta, et ma eriliselt väsinud oleks olnud. Kui ma oleks teadnud, et sel päeval tuleb rattal ca 60 km läbida, oleks võibolla veidi kõhelnud, aga õnneks ma ei teadnud seda enne, kui see maa juba praktiliselt läbitud oli. Ja sõita polnud ka hullem kui tavaliselt (aeglaselt sõidan ma ju kogu aeg :p), v.a. ainult siis, kui kruusateed treppis olid, vat siis tegi mu mudamaadluse vastase hambajälg käsivarrel valu. Meie peatuspaika jõudes olin suht väsinud, aga eriti vara magama küll ei läinud. Kõigepealt oli väike tutvustusring, et kõik vabatahtlikud omavahel ilusti tuttavaks saaksid ja hiljem tehti veel mingit testi, mille tulemused kohati väga kummalised olid. Aga seda ma ütlen, et kui ma lõpuks magama jõudsin, tuli väga hea uni. Üldiselt on mul probleeme võõras kohas magama jäämisega ja kipun kerge unega olema, aga sel ööl magasin nagu nott. Hommikul räägiti, et keegi olla norsanud, aga mina seda küll ei kuulnud, nii hea uni oli.