Vastlapäevaks valmis

Eile sai lõpuks esimest korda selle talve jooksul talispordiga tegeletud. Nimelt käisime kelgutamas. Kelgumäe leidsime Kavilda ürgorust. Tegelikult oli neid seal mitu. Igale ühele vastavalt hulluse astmele. Mina sellest kõige künklikumast küll alla ei lasknud, eelistasin laugemat mäge. Seal sai mõnusa hoo, esimese liuga jõudsin praktiliselt võsa servani. Ainult üles ronimine võttis ikka võhmale küll. A kõige lõbusamad olid loomulikult rongisõidud. Sellega allajõudmine nõudis küll omajagu pingutust, sest korra oli lumi liiga paks, korra sõitsid kelgud alt ära jne. Kelkudest ei jäänud muidgui suurt midagi alles... üks õnnetu kelk jäi vist täitsa terveks (ilmselgelt sai sellega liiga vähe sõidetud). Sinine Välk läks suht ribadeks ja need teised ka vist, mis mul kaasas olid (pea kõigil olid sarnased kelgud kaasas, peale Sinise Välgu ei suutnud ma eristada, millised minu kaasa toodud olid). A asi oli hästi organiseeritud - saiakesi, mandariine ja kuuma glögi (alkoholivaba) oli piisavalt. Ja kui kõik juba piisavalt külmunud ja väsinud olid, läksime Veiksi suvilasse, kus sai kamina ees istuda ja kohe toimetati ka võileibu.... teenindus missugune.
Koju jõudes olin ma ikka üsna väsinud, aga see-eest oli seljataga väga lõbus päev.

Paranoiik

Vahepeal olin ma juba peaaegu oma paranoiast, et arvutid mind vihkavad, lahti saanud. Aga eile tuli see tagasi. Pole ju normaalne, et kõik teised saavad blogis kommenteerida ja minule räägib ta pool päeva, et on korraliste hooldustööde tõttu pooleks tunnis maas. Tal on ikka veider ajaarvamine küll peaks mainima.
Aga paistab, et minu fenomenaalne teineteise mittemõistmine ei piirdu ainult arvutitega, taaraautomaat tõrkus ka nats. Ülejäänud pudelid võttis ilusti vastu, aga selle fat burneri (Eriku ostetud, tegu oli tööjuures kogutud taaraga) joogi pudeli lükkas tagasi. Kohe mitu korda. Olgugi, et maksumärk oli peal ja ilusti terve ja pudel ka terve ja vormis.... no mitte ei mõista neid automaate.

Life is like a hot bath...

... the longer you stay in it the more wrinkled you get.

Eile otsustasin, et teen endale ühe mõnusa vanniskäigu. Viimasest vannis käimisest oli juba päris tükk aega möödas. Ma lihtsalt olen millegipärast rohkem duši-lembene. Arvatavasti selle pärast, et protsess tundub kiirem olevat ja kogu aeg on ju nii kiire. Aga eile oli aega. Ja tööjuures oli mul terve päev üsna külm. Ja kodus on ka ju külm. Igatahes lasin siis vanni vett täis ja mõnulesin.... see oli tõepoolest mõnus. Tuli meelde see laul reklaamist "... mina lähen vanni, kahekesi iseendaga..."
Kusjuures minu meelest on elul ja vannil veel üks sarnasus - see, kui kaua sa vannis hea olla on sõltub ju sellest, kui kuuma vee sa endale teed, liiga kuumas ei kannata kaua olla, aga liiga jaheda veega hakkab külm.... sama võib üle kanda ju ellu.

Kabaree

Eile siis sain mina ka teada, millega seal SÜGis tegeletakse. Peaks vist rõõmus olema, et minu vanemad Võru kasuks otsustasid, muidu oleks ka äkki SÜGi sattunud ja mine tea, mis siis kõik juhtuda oleks võinud... :p
See 83. lennu kabaree oli ikka üsna julge ma ütleks. Ikka päris mitme koha peal vajus karp lahti. No kujutage ise ette - liibuvas nabapluusis noormehed, ainult triiksärgiga gruupid lavaäärel, triiksärgi ja bokseritega neiud "lesbikavas" (nimi oli üsna tabav ma ütleks, algselt oli seda vist "striptiisiks" nimetatud) ja siis muidugi meie Liina klaveril üsna meelas poosis linade ja odadega noormehi hullutamas... Kõige lõpuks loomulikult klassikaline kabareetants, kus seelikuid ikka pidevalt üleval hoiti.
Kaks aastat noormate oma (mille võtmetegelane oli Pille vend, aeg-ajalt nägi ka Liina venda) oli küll tehniliselt professionaalsem, aga showlikkusest jäi puudu. Isegi jive'i suutsid nad igavalt tantsida. Nii et vaadata oli seal suht vähe ja see tugev breigimõjutus hakkas ka lõpuks häirima.
Vahepealne (ehk siis meist 1 aasta nooremate oma) oli päris hea. Neil oli ilusa lauluhäälega tegelasi ja showelemente ja säärt näidati ka (mis kabaree see ilma välkuvate säärteta ikka on).
Igal juhul olen siis mina ka nüüd ära näinud selle palju kuuldud kabaree. Väga huvitav traditsioon ikkagi...

Blogiaastapäev

Mul sai eile aasta oma blogi asutamisest. See siin on minu seitsmekümnes sissekanne. Nii et kirjutamise tiheduse võite ise arvutada.

Pealkiri puudub

Käisin eile lõpuks ometi külas endisel klassiõel, kes elab juba vähemalt kaks aastat samas trepikojas kus mina (aga üheksandal korrusel, kaugel ju :p). Küllakutsumise põhjus oli selles, et sellel klassiõel oli neljapäeval sünnipäev ja eile siis tähistati seda. Peale klassiõe ja tema elukaaslase tundsin ma seltskonnast veel 3 inimest - sünnipäevalapse venda (kes on Priituse toanaaber) ja kahte endist koolikaaslast. Kokku oli seal 10 inimest. No tegelikult kahte tüdrukut ei teadnud keegi peale sünnipäevalapse enda. Aga see asjaolu sai väga oluliseks Maffia mängus. Nemad mängivad seda pisut teisiti kui meie. Nimelt võivad esimesel ööl mafioosod silmad lahti teha, et nad näeksid, kes on teised mafioosod (kokku oli neid 3), aga ülejäänud ajal hoidsid kõik silmi kinni ja linnakodanike mahakoksamine käis nii, et mängujuht luges järjest nimesid ja mafiooso tõstis sõrme, kui ta seda inimest maha lasta tahtis. Konks oli aga selles, et kõik pidid tahtma sama inimest maha lasta, muidu ei saanud keegi surma. Selle tulemusena õnnestus mafioosodel sel kombel vaid üks linnakodanik ära koristada. Igal juhul sai millalgi selgeks, et kuna mafioosod ei suuda kuidagi üksmeelt ohvri osas leida, siis järelikult ei tunne nad väga hästi teineteist. Lõpuks tuligi välja, et üks mafiooso oli tüdruk, keda keegi mängijatest enne ei tundnud (sünnipäevalaps ise oli mängujuht). Igal juhul oli see päris tore, kuigi millegipärast hakati mind ka kahtlustama, nagu alati (mina olin aus linnakodanik). Aga arsti neil seal mängus polegi ja politseinik jäeti ka seekord ära.
Lisaks Maffiale mängisime ka uut Aliast. Alguses seda Specialversiooni, kus on arvatavad sõnad teemadeks jaotatud ja pärast seda, mis rohkem vana meenutab. Esimese kohta võin ma niipalju öelda, et sport sucks! Ei ole ju normaalne näiteks väljend põhirivistuse mängija või siis selline asi nagu ratastoolitants. Ja selle teise puhul on verbid kohati üsna rasked, ametid näiteks on palju kergemini ära arvatav valdkond. Aga roosikrantsi seletati küll hästi :)
Vahepeal tekkis terav päevakajaline arutelu teemal, kas homod peaksid saama ametlikult abielluda või mitte. Sealt edasi kerkis lapsendamise teema jne. A põnev oli.
Lõpuks mängisime veel Yatzyt ka, seda ka pisut teistsuguse süsteemiga, mis tegelikult koosnes kahest voorust, aga teist vooru ei viitsitud enam mängida, selle asemel läksid kõik peale meie maja asukate koju. Mina jäin veel natukeseks vestlema, polnud klassiõega ammu juttu ajanud. Koju magama sain mingi nelja ajal.... mis tähendas seda, et hommik algas üsna hilja. Oma osa mängis selles ka muidugi asjaolu, et tuba oli külm ja teki alt välja ronida ei tahtnud... ja kuhugi kiire ka ei olnud.

Ja lõpetuseks tahaks natsa kiidelda veel sellega, et minu Sinilind (kellele see nimi ei meeldi, hoidku see enda teada) on ilmselt miskit pidi pingviinidega suguluses, kuna ta töötab -30ses pakases vägagi normaalselt. Tõsi küll, neljapäeval ta seisis mul terve päeva maja ees ja reede hommikul pidi teda natuke veenma selles, et jah, ma ikkagi tahan sõitma minna, aga käima läks :) Ja täna läks esimesel korral käima (täna on vist natuke soojem ka juba). Ja mingit öösel iga paari tunni tagant käivitamist ma harrastanud ei ole.

Ah soo, üks asi veel. Kui kedagi huvitama peaks, siis sain oma projekti nüüd siis ära kaitstud (nagu ka Jaanika ja Kätlin), minu käesti keegi peale retsensendi midagi ei küsinud, temagi ei norinud mu kallal :) (vastupidiselt näiteks Kätlini omale, kes ikka urgitses ühest ja teisest kohast) ning sain retsensendi soovitatud kõrgeima hinde. Suure koeraga hakkame tegelema veebruari alguses.

Talv ja tema naljad

No on see talv ka alles tegelane. Endal selgroog juba murtud, a nüüd on vaja hakata iseloomu näitama. Tahab vist viie päevaga kõigi nende sulailmade külmanormi täita. Mistõttu minusugune külmatihane (nagu Margus mind eile nimetas) ei tohiks üldse nina toast välja pista. Hingata ju seal väljas nagu nii normaalselt ei saa - selline tunne nagu nina oleks kolm aastat nuuskamata, seestpoolt härmas teine. Ja mõelda vaid et alles üleeile oli täiesti nullilähedaste kraadidega ilm, kõrvadki ei hakanud külmetama ilma mütsita... Aga Sinilind on tubli, läks ilusti käima hommikul ja puha. Ainult et mina oleks pidanud teise marsruudi valima, üks veoauto oli Sõpruse puiesteel ää surnud kohe enne Anne ringi, mis tähendas loomulikult parajat ummikut.

Lõbus pühapäevaõhtu

Vaatasin eile ei-tea-mitmendat korda Matrixit (kuigi Kanal 2 ähvardas pidevalt hoopis Vandenõuteooriat näidata, mis tegelikult oli eelmisel nädalavahetusel). Kohati oli meie tähelepanu küll pisut hajutatud ühe soengualase eksperimendi tõttu, aga see selleks. Igal juhul tekkis selline huvitav seos, et kui The One (ehk siis Väljavalitu nagu teda eesti keelde tõlgiti) ära sureb, siis on ta The Dead One.... muahahahaa. Ja ma avastasin, et Keanul on O-jalad :p Aga film on hea, ega ma muidu teda nii mitu korda vaadanud ole. Teist ja kolmandat osa olen ma ainult 1 kord näinud (teine meeldis mulle kõige vähem).
A enne filmi oli Ärapanija. Polnud seda tükk aega vaadanud, Oja Pets oli tõeliselt hoos. Esiteks see monoloog ninjade teemal või õigemini sellest kuidas Eesti on nii korrumpeerunud, et isegi ninjad pole tõelised ninjad ja siis muidugi Rooside sõja küsimustik. Juur: "Nimetage üks spordiala, kus võistlejad prille kannavad". Oja: "Poks". Juur: "Nimetage üks saatejuht, kes teid närvi ajab". Oja: "Juur" jne Kõik ei jäänud kahjuks meelde...
Üle pika aja sattusin ka Pehmeid ja karvaseid vaatama. See oli ka päris hea. Villu arvel oli päris hea nali. Ingrid tuli kurtma Arnoldile, et Villu helistas ja ajas imelikku juttu. Arnold rahustas teda seepeale, et Villu ajab kogu aeg imelikku juttu, a sellega harjub ära, Villu ise pidi neid naljadeks nimetama :p

The light at the end of a tunnel might be an oncoming train

Tunneli lõpust paistab valgust... üle selle väiksema koera on saadud, saba tuleb järgmise nädala lõpus... suuremast koerast veel ei mõtle. Aga mina olen rahul. Seekord ei närvitsenud praktiliselt üldse, võibolla sisetunne ütles, et see töö kõlbab esitamisele küll :p (Ahas oli igal juhul sama meelt) Ja see oli tark tegu, et ma jõuluvanale vihjasin, et mälupulka oleks tarvis. Enam ei viitsiks küll mingite diskettidega mööbeldada, nii mugav on ikkagi kui saad rahulikult pdf-faile ja igasugu muid asju endale salvestada, ilma et peaksid mõtlema, kas see ikka mahub ära ja kui palju ruumi on.
Kui kelleski tekitab küsimusi selle sissekande pealkiri, siis see on tingitud asjaolust, et ma leidsin eile (sel ajal kui ma viimaseid parandusi oma töösse tegema pidin :p) üles ühed lehed igasuguste toredate ingliskeelsete väljenditega. Kusjuures ma just mõni aeg tagasi mõtlesin, et kus nad küll olla võiksid. Peale pealkirjas toodud väljendite oli seal veel sellised nagu "On the other hand you have different fingers", "The truth is out there. Does anyone know the URL?". Sellised muhedad asjad, kunagi keskkoolis sain ühe klassivenna käest.

Käi veel talgutel...

Eile hommikul lugesin meilist kirja Tartu Vabatahtlike Keskusest, kus seisis, et minu nimele on sinna kiri tulnud. See oli alles üllatus. Mõtlesin, et kes küll mulle kirja saadab... ja veel vabatahtlike keskusesse. Kui ma natuke asja üle juurelnud olin, jõudsin järeldusele, et see on arvatavasti jõulukaart ja saatja koha pealt tekkis ka üks kahtlus. Igal juhul oli uudishimu piisavalt suur, et kohe peale tööd TVK-s ära käia. Sain oma kirja kätte ja tuli välja, et mu kahtlused osutusidki tõeks - see oli jõulukaart SA Eesti Agrenska fondilt. Tänati meeldiva koostöö eest ja loomulikult olid seal ka head soovid uueks aastaks. Kui nüüd kellelgi tekib küsimus, et milles see koostöö seisnes, siis vastus on lihtne - ma käisin eelpool nimetatud fondi korraldatud talgutel Tammistu mõisas maikuus (kui mu mälu mind ei peta, on sellest ka siinsamas blogis kirjutatud). Igatahes oli see meeldiv üllatus, et nad mind meeles pidasid :)

Kolmanda klubi saladus

Nii... ei tohi juua veini klaasidest, mis mahutavad korraga terve pudeli, nüüd on tagajärjed käes. Totaalne mäluauk kolmanda klubi koha pealt. Optimistide klubi mäletan, naiivikute klubi mäletan, aga kolmandat ei mäleta. Kolmas oli tegelikult juba olemas, seda ei loodud seal ja ma kutsusin Jaanikat ka klubisse, aga mis pagana klubi see küll oli... ???

Aasta vahetus

Sai see aasta siis ära vahetatud. Kui uskuda õnnekaardikesi, siis alanud aasta märksõnaks võiks olla reisimine, sest ühel kaardil oli kirjas:
Tiivuline teraslind
lennujaamast viib ta sind
täpselt sinna kuhu tahad
ära passi jäta maha!
ja teine kaart ütles:
Tipa tapa teid pidi
ripa rapa radu pidi
müta mäta mättaid pidi
kõnnid läbi metsad, sood
heade sõpradega koos!
Ja vähemalt kahest inimesest peaks mul uuel aastal paremini minema :p
Aga vaatamata suht väikesele seltskonnale oli tore aastavahetus. Vaesed loomad olid ainult üsna hirmunud ja närvis igalt poolt kõlavate saluutide tõttu.
Kaks uut klubi sai ka veel vanal aastal asutatud. Optimistide klubi president on Pille, mina olen sekretär, Naiivsete inimeste klubi sekretär on Pille ja president pidin alguses mina olema, aga seal Kapten Mõõkhamba multikas oli palju paremaid kandidaate sellele kohale...

Et siis kõigile, kellele veel soovinud ei ole või kellele veel piisavalt palju seda soovitud ei ole - head uut aastat!!!

Neljapäeva õhtu tantsuga

Asi algas kõik sellest, kui jõulude ajal tuli jutuks igal aastal Võrus toimuv aastavahetuse ball, mida korraldab Võru Lions klubi ja kuna isa on ka seal klubis, on temagi korraldamisega seotud, mis tähendas, et tema peab seal kohal olema. Ema aga teatas, et tema ei taha minna. Minule aga meeldivad ballid ja ma olin nõus ise isaga minema. Siis proovisin oma vana ballikleiti selga, et kas ikka on paras veel, selgus et ei olnud. Probleem.... uut kleiti vaja. Kui jõulud läbi said, sõitsin Tartusse ja läksin kohe poodi. Proovisin kokku kümmet kleiti selga ja nelja "finalisti" veel teist kordagi (kõigil oli mingi väike "aga" juures, polnud ühtki ideaalselt sobivat) ja valisin välja ühe (müüja arvates sobis ka see kõige paremini). Juurde veel mõned vidinad.... sel päeval kulutasin ma ilmselt rohkem raha kui kunagi ühe päevaga kulutanud olen :P (kleidi maksis vähemalt isa kinni).
Neljapäeva lõuna paiku panin jälle Võru poole ajama, sest kell kolm oli juuksuri aeg. 1,5 tundi ja soeng oli peas. Kodus veel peegli ees mökerdamist ja kleit selga ning mina olin minekuvalmis. Isa oli endale uue lipsugi ostnud, mis kleidiga kokku läheks, viisin talle salli, mis kleidiga kaasas oli, et ta ikka õiget värvi lipsu ostaks :)
Kuna isa oli seal ballil asjapulk, õigemini küll rahakott (tema käes oli see raha, mis esinejatele maksti), siis läksime sinna suht vara. Kõik loomulikult imestasid, et kes see küll on papsiga kaasas... mõned küsisid, mõnedele tutvustas paps ise oma kaaslast kui klaase kokku löödi, aga kindlasti jäi ka neid, kes mõtlesid, et ta on endale uue noore naise võtnud vms :P
Igal juhul oli tore. Tantsida sai, lahedad esinejad olid (Mihkel Mattisen on väga hea pianist, Rakvere taetri meeskvintett "Ramm" on ka vaimustav, Martin Parmase ja Kaisa Oja tantsuoskusest ma parem ei räägigi...) ja rahvast oli just parasjagu.
Seal tehti Lions klubi meestest pilt ka, loomulikult koos saatjatega, mis tähendas, et mina jäin ka pildile :P Ühe pildi tegime isaga kahekesi ka. Päris normaalne pilt tuli...
Ja lõpus loomulikult ilutulestik. Alguses öeldi, et linnarahva unerahu häirimise vältimiseks on ilma paukudeta ilutulestik (kell oli üks öösel). Algas tõesti ilma paukudeta...... aga mingist hetkest lendasid raketid kõrgemale ja koos paukudega. Ilus oli. Aga üks korraldajatest oli pärast vihane, sest sellest võib jama tulla, kuna kogu aeg oli jutt, et pauku ei tehta.

Minu meelest oli tore ball. Vist isegi kõige toredam, kus ma senimaani käinud olen (varem olen 12ndas abiturientide jõuluballil ja eelmine aasta TÜ aastapäeva ballil käinud).

Auld Lang Syne

Jõulud, jõulud, jõulud........ õiget tunnet pole ka sel aastal veel tulnud, aga päris hull ka ei ole. Kingitused olen suutnud enam-vähem ära osta või siis vähemalt välja mõelda, aga ajaga on nagu on... Osad jäid venna kaela, sel aastal läks asi nii, et teeme kahepeale kingitused. No välja arvatud see loomulikult, mis ma vennale teen.
Pühapäeval ehtisin ka oma nulu ära (sel aastal hõbekuuske ei saanud, aga tegelikult pidigi nulg see õige jõulupuu olema), minu meelest päris nunnu. Ja idee järgi peaks see ka kevadel kuhugi vanaisa metsa endale uue kasvukoha saama.
Kusjuures ma avastasin, et mul pole endal ühtegi jõululauludega plaati. Nii ei saagi ju üritada endale jõulumeeleolu tekitada... päeval tglt kuulen küll neid laule, raadiost lastakse. Selle sissekande pealkirigi on inspireeritud pealkirja kirjutamise hetkel Elmarist kõlanud laulust (1909. aastal salvestatud versiooni lasti). Muahhahaa....... nüüd hakati Sõnajalgade laulu laskma.... väiksena sai neid kuulatud.... väiksena sai üldse igasugu imelikke asju kuulatud.

Aga nüüd aitab lobast. Häid jõule kõigile!!! Ja toredat vana aasta lõppu neile, keda sel aastal enam ei kohta!

Kõik või mitte midagi

Järjekordselt on tekkinud pikk vahe blogikirjutamisse. Esialgu oli mul plaan see viga nädalavahetusel parandada, aga ma ei tea, kas asi oli koduses arvutis või netis, igal juhul blogisse ma ei pääsenud (mujale lehekülgedele v.a. hotmail läks ta küll).
Tegelikult tahtsin ma kirjutada sellest, kuidas me reedel perek. Kallase sünnipäeva OÜ Gepa seltskonnaga tähistasime. Nagu see siin firmas vist traditsioon on, algas tähistamine bowlinguga. Ja ma võin kohe öelda, et reede ei olnud minu päev. Tegime neli mängu, millest Vahur ja Erik võitsid ühe ja Margu kaks, nagu lihtne arvutus näitab, ei võitnud mina ühtegi, hoopis kaotasin kõik. Viimane neist läks kõige hullemini, läksin oma kõik-või-mitte-midagi taktikaga natuke liiale ja alguses tuli kogu aeg mitte midagi. Oleks võibolla oma kõige madalama skoori saanud, aga siis tuli korra kõik ka vahele. Järgmisel päeval olid loomulikult ka enamus lihaseid valusad. Ja parema käe sõrmede juba enne olnud traumale selline sportlik tegevus ka hästi ei mõjunud... niu-niu-niu
A pärast keeglit läksime Eha tänavale. Seal pakuti head ja paremat. Eriti hea oli lasagne. Aga kahjuks mõjusid reede õhtu ja punane vein Vässule ja Une-Matile vägagi ligitõmbavalt, mistõttu ma lahkusin esimesena. Õigemini lasin ennast koju viia (vat see on alles külalislahkus :D).

Nädalavahetusest

Vaatasin, et pole ammu kirjutanud ja mõtlesin selle vea parandada.

Ka mina avastasin laupäeva hommikul, et näe maa on valgeks muutunud üleöö. Ilus oli. Ja esimest päkapikumütsiga tüdrukut nägin ka tänaval. Jõulukaunistused on ka igal pool üleval. Oma üllatuseks avastasin, et enam polegi ju väga vara neid üles riputada, sest pühapäeval oli esimene advent. Panin ka küünla põlema nagu kord ja kohus. Mulle meeldivad küünlad :)

Sel nädalavahetusel oli mingi Rocki maania (nii oli vist selle näitleja nimi, kes Skorpionikuningat mängis). Kõigepealt oli reedel film, kus ta peaosa mängis. Läks ja lõi korra majja oma kodulinnas. Päris vaadatav oli. Laupäeval aga näidati Muumia tagasitulekut. Seal alguses oli ka lõik Skorpionikuningast. Mis tekitas minus küsimuse, et millal temast selline võimuahne ja paha tüüp sai, sest Skorpionikuninga nimelises filmis oli ta ju hea tegelane. Aga tundub, et ta tehti hoopis pärast heaks tegelaseks, sest Muumia tagasitulek tehti enne kui Skorpionikuningas.

Miks lamp ei põle???

Eile kui ma koju jõudsin, vaatasin, et keegi on mu kalad külmetama jätnud, sest lamp ei põlenud (ja praegu on toas eriti külm, sest tuul puhub igalt poolt mühinal läbi ju). Läksin siis kohe lamp põlema panema, aga võta näpust - lüliti klõpsutamisest polnud kasu. Siis märkasin, et pirn on kuidagi lõdvalt seal sees, mõtlesin siis et keeran selle paremini sisse, siis aga avastasin, et see metallist osa seal otsas on küll kõvasti sees, aga klaasist osa tuli lupsti välja (ja hõõgniit oli ka katki muidugi). Seega tuli see pagana ots sealt kuidagi välja saada. Kahjuks esineb mul väike puudujääk tööriistade osas, mistõttu pidin käima küla pealt näpitsaid laenamas. Aga sellega asi veel ei lõppenud. Nii kui ma näpitsatega sellest metalljublakast kinni võtsin, väändus see küljest. Sama hästi oleks võinud hõbepaberist kinni võtta. Siis läks lammutamiseks. Parema ligipääsetavuse huvides lammutasin oma laualambi laiali (see käis palju rohkemateks juppideks lahti kui ma oodatagi oskasin). Vahepeal saabus Vivian koju ja soovitas mul juhe seinast välja võtta (selline tähtsusetu asjaolu oli minul nimelt kahe silma vahele jäänud). Igal juhul lammutasin ja kangutasin ja kätte ta sain. Nüüd tuli asi jälle kokku panna. Mis isegi õnnestus. Ja ka uus pirn leidus sahtlis, nii et kalad said jälle sooja :)

Telefoni veidrused

Minu telefonil on viimasel ajal kummalised tujud. Alles see oli kui ma selle helisemist ignoreerisin kuna see helin ei meenutanud absoluutselt minu telefoni helinat, täna hommikul otsustas see asjandus mulle kell kuus teatada, mis on Tambeti telefoninumber.... Kuna mu uni on hommikuti kergesti häiritav, siis ärakasin ma selle hääle peale üles (kuigi see oli suht vaikne ja väga imelik hääl... ma ausalt öeldes enne vist ei teadnudki, mis häälega ta mulle asju meelde tuletab, sest ma polnud endale kunagi ühtegi meeldetuletust selle telefoniga pannud...). Igal juhul tuleks mul oma telefoniga midagi ette võtta........ kui just välja ei tule, et kellegi teise käsi siin mängus on.....

Hommikused vaatlused

Täna hommikul bussipeatuses sain tükk aega erinevaid autosid jälgida. Nimelt oli liikvel kuidagi erakordselt palju autosid (tavaliselt on suurem ummik selleks kellaajaks juba möödas). Nii ma siis vaatasin seal inimeste reaktsioonikiirust (üks rekkajuht jäi küll vist magama) ja mõtlesin omaette, et ei tea kas kõik on eile mingil peol käinud ja täna seepärast nii hilja teele asunud või milles asi. Lõpuks jõudis ka buss minuni (natuke üle 10 minutit hiljem kui oleks pidanud). Ja kui meie lõpuks ringini jõudsime, selgus, et selle ummiku oli põhjustanud üks teine bussijuht, kes täpselt enne ringi oli ühele sõiduautole tagant sisse sõitnud, mistõttu ringile pääses vaid ühest reast.

Eile jõudsin lõpuks ujuma ka. Asi oli tugevalt ülerahvastatud. Aga sellel oli ka üks positiivne aspekt, nimelt üritasin ma võimalikult kiiresti oma kilomeetri ära ujuda, et sealt minema saada. Ma pole küll aega võtnud, kaua mul tavaliselt ujumaskäiguks kulub, aga usun, et tegin eile rekordi.

Väike iluravi

Võtsin kuulda konstruktiivset kriitikat ja kohendasin natuke oma blogi (kaua ma käin Maailmaparandaja blogi kaudu teiste omi lugemas). Maailmaparandaja aitas muidugi. Nii võib minust veel häkker saada :P Ei, seda siiski mitte, vähemalt niikaua kuni mul on omadus arvutite halvimad küljed välja tuua.