Kingamaniakk

Kas teie teate, kuidas väljuda kingapoest 3 paari uute kingade ja 82 krooni võrra rikkamana? Mina tean. Selleks läheb kõigest vaja ühte teatud paberit. Paberit, mis ütleb, et minu talvesaapad läksid katki tootja vea tõttu (kummaline küll, aga mõnikord jääb tarbijale õigus... ). Tänu sellele paberile veetsin ma täna pea tund aega NSKingas ja otsisin endale kingi. Esimese paariga oli lihtne, need olid mulle juba enne silma jäänud. Lootsin, et saan ülejäänud summa ka hiljem välja lunastada, aga selgus, et ei saa. Seega tuli otsida veel kingi, et summa tasa saaks. Otsisin ja proovisin ja ma leian, et võin tulemusega rahul olla. Esialgsete arvutuste järgi arvasin, et pean natuke ka juurde maksma, aga kassas selgus, et nendest hindadest läheb veel 20% maha ja seega sain ma veel 82 krooni peale :) Tore on ju nii shopata :P Kuigi tglt ega see päris meelakkumine polnud, niimoodi sunniviisiliselt endale kingi otsida. Ja teine miinuspool on ka kogu sellel asjal - ma pean sügisel jälle talvesaapaid otsima hakkama...

KEVAD

Millest ma järeldan, et kevad on lõpuks käes? Aga sellest, et
1. Nägin lõpuks oma esimese liblika ära, oli teine selline ilus helekollane
2. Kontoris on palav, aken tuleb lahti teha (tänavalt kostab teetööde müra... )
3. Autos on palav
4. Tänavatel võib liiklemas näha lühikeste käiste/püksisäärtega inimesi
5. Minu päikse(lised)prillid on jälle kasutuses

Rohelisest Foorumist

Nagu minu eelmisest sissekandest juba aru võib saada, käisin ka sel aastal Rohelisel Foorumil. Kuna eile oli tööpäev, siis ei saanud päris alguses kohal olla ja Tartu-Tallinna maantee teemalisi ettekandeid ei kuulnud. Tartu linnaliikluse planeerimise teemalistest ettekannetest ootasin tegelikult rohkemat, ainus uus asi, mille ma teada sain selle kahe tunni jooksul, oli see, kuidas määratakse tasulise parkimise hindu. Viimaseks teemaks oli siis see Saaremaa püsiühendus (kuigi tegelikult tuleks sild ju Muhu ja mandri vahele, aga see selleks). Sellest siin pikemalt ei räägi. Kuigi mainida võiks veel seda, et ega see Väikse Väina tammi olukord ka roosiline pole, kuna rahapuudusel jäeti sinna tegemata avad, mille kaudu vesi liikuda saaks (kas ei kõla irooniliselt - kuna raha ei olnud, siis auke ei tehtud...), nii et tehku parem see korda. Õhtu lõpetuseks sai veel süüa ka, mis oli tore, sest mul oligi kõht tühi juba selleks ajaks. Söömine ise kujunes üsna lõbusaks, sest minu ja Kätlini lauda tulid ühed meesterahvad, kellega oli päris huvitav vestelda.
Täna oli siis ERLi üldkoosolek. ERLil on üle 900 liikme, kohal oli inimesi 40 ringis... Alguses olid ettekanded töörühmade tegevusest ja revisjonikomisjoni aruanne ning peale kohvipausi läks hääletamiseks. Häältelugejate töö lihtsustamiseks küsiti seda, kes on vastu ja kes on erapooletu. Kõik otused said vastu võetud nii, et ühtegi vastuhäält ei olnud. Erapooletuid oli küll. Töörühmade koha pealt tekitas kõige suuremat diskussiooni noorte töörühm või õigemini selle nimi. Kuna see töörühm tegeleb tegelikult liikmetele suunatud tegevuste ja talgutega, mitte ainult noortega, siis on nimi eksitav ja tuleks ära muuta. Pakuti välja igasuguseid variante, aga ükski ei olnud päris sobiv, nii et arvatavasti tuleb selleteemaline konkurss vms.

Jätke saar saarlastele

Kui ma täna hommikul veel oleks vastanud küsimusele, kas teha Muhumaa ja mandri vahele püsiühendus jaatavalt, siis nüüd olen selle vastu. Põhjus peitub kahes ettekandes ja nende ümber käinud aruteludes Rohelisel Foorumil. Minu üllatuseks ei käsitlenud Taavi Nuumi ettekanne sugugi mitte niiväga selle püsiühenduse keskkonnamõjusid (neid mainis ta vaid põgusalt oma ettekande lõpus), vaid selle asja sotsiaalset aspekti. Pärast teda esines Saare Maavalitsuse esindaja, kes ise oli kõhkleval seisukohal, aga tema ettekandest selgus, et vaatamata igasugustele "uuringutulemustele", on enamus saarlasi selle silla vastu. Mulle isiklikult tundus, et ta ise ka ei taha, et seda silda tehtaks. Pigem tuleks muuta praamide graafik efektiivsemaks ja mina olen täitsa nõus ka selle mõttega, et saarlased peaksid saama soodustusi. Mõned väidavad, et see on inimõiguste rikkumine, sama hästi on siis ju inimõiguste rikkumine ka see, kui tallinlased saavad Tallinna ühistranspordis odavamalt sõita kui teiste linnade elanikud. Ja need suvised üritused võiks ju niimoodi sättida, et ei satuks kolme üritust ühele nädalavahetusele ning Sky Plusi päevade äralõpetamise või mujale kolimise vastu ei oleks ilmselt enamus saarlasi. Kusjuures Taavi Nuum ise oli ka üllatunud, et Saare Maavalitsuse esindaja sugugi mitte silla poolt ei olnud.
Mattias (Hiiumaalt) ütles, et hiidlased nimetaksid püsiühendusega Saaremaad mõnuga poolsaareks. Tegelikult oleks neil ju õigus...

Take the quiz:
Which Depeche Mode album are you?


Violator
You are truly an amazing specimen. You're one of the greatest albums of all time according to RollingStone. Every song on you is perfection

Beauty and the beast

Eile vaatasin Finding Neverlandi. Vat see oli hea film. Esiteks muidugi nauditav stoori ja see armas inglaslik keelekasutus ning teiseks - Johnny :D Homme saab teda jälle näha. Ja jälle Jack Sparrowna :)) Tegelikult on täna ka Johnnyga film, ma avastasin. Fear and loathing in Las Vegas oli vist selle nimi. Aga see on nats hilja minu jaoks.
Üks probleem, mis seal filmis esile kerkis, oli see kuidas teised inimesed su head kavatsused oma õelate juttude ja keelepeksuga kihva keerata võivad. Ei teagi kohe, kas see on tänapäeval suurem probleem kui tollal oli või ei. Ka praegusel ajal jääb ju teistele ette, kui naisterahvas ja meesterahvas tihedamalt suhtlevad ning kohe hakatakse igasuguseid järeldusi tegema. Ning tänapäeva rikutud maailmas tembeldataks kohe jumal-teab-kelleks mees, kes poistega päevad läbi mängib... Siirad kavatsused on enamikule neist tembeldajatest ilmselt tundmatu mõiste.

Võtsin Matilt natuke võlgu

4-22,5-4
Nüüd te kindlasti küsite, et mida need numbrid veel tähendama peaks. Vastus võiks olla, et minu elurütmi viimaste päevade jooksul. Lahti seletatult siis 4 h magamist, 22,5 h ülevalolekut, 4 h magamist... seda, kaua täna üleval olla suudan, ei oska ennustada. Kõige kummalisem on see, et kui eile päeval tööl olin ma ikka parajalt kapsas (eriti tikkus haigutus peale siis, kui ma ühe kliendiga detailplaneeringu eskiisi arutasin...), aga täna on olemine üsna tavapärane. Äkki hakkan ära harjuma :P (see oleks tglt praegu väga sobiv, kui ma suudaks 4 h magamisega normaalselt toimima jäädagi, reaalsem on siiski, et täna õhtul nõuab Mati võla sisse).

Kui kellelgi tekkis nüüd küsimus, et millest küll selline äkiline võlavajadus, siis põhjus peitub selles, et eile oli sünnipäev. Mitte mul. Margusel. Mitte Kätlini Margusel. Sellel teisel. Igatahes tekkis ühel ta sõbral, kellega me koos sünnipäevakinki orgunnisime, idee, et külastaks teda sünnipäevahommikul. Loomulikult olin ma nõus kaasa tegema selle terrori. Nii siis oligi. Teisipäeva õhta sain peale 12 magama, kell 4.30 helises äratuskell, mõni aeg hiljem korjati mind T-marketi juurest peale, pärast veel mõned inimesed ja millalgi peale viit nõudsime juba vaeselt sünnipäevalapselt sisselaskmist. Ma arvan, et teie, kes te naistepäevaringe siin kaks aastat teinud olete, pole nii unist ja nii vihast nägu näinud oma üllatuse peale. Ja mingil põhjusel vaatas ta mulle eriti kurja pilguga otsa ja lubas selle meelde jätta, kui ma hällilapsele õnne soovisin (aga noh, ma tean küll kui "hea" mälu tal on :p). Igal juhul ainult õnnesoovide ja kingituste üleandmisega asi ei piirdunud, meil olid kaasas ka munad ja peekon ja õnneks leidsime ka kohvi ning hakati hommikusööki tegema. Margus toibus vaikselt ja näoilme muutus ka pisut rõõmsamaks. Nii me siis istusime seal paar tunnikest. Enne tööle tulekut jõudsin veel kodust läbi käia, aga magamiseks polnud enam aega ja mõtlesin, et tulen siis varem tööle, kuna ei tahtnud õhtul väga kaua olla. Õhtul nimelt toimus pidu. Ega see mulle eriti meeltmööda polnud, et see kolmapäevasele päevale määrati, aga minemata ka jätta ei saanud. Isekeskis mõtlesin, et ilmselt eriti kaua olla ei jõua. Tegelikkuses läks natsa teisiti. Väga lahe pidu oli. Sünnipäevalaps ise oli parajas konditsioonis ja täies sõiduvees (need, kes teda vähegi teavad, ilmselt aimavad, mida see endast kujutada võis, lisaks veel niipalju, et kingiks saadus politseinikumütsist, piitsast ja kinnastest ei loobunud ta õhtu jooksul kauem kui 5 minutiks...). Koju jõudsin kolme paiku. Kell seitse helises äratuskell ja tuli tööle tulla. Aga nagu ma juba ennist mainisin, on täna täitsa normaalne olemine :)

Lühikokkuvõte

Nädalavahetusel olin väga liikuv ja tegin seda erinevate transpordivahenditega, kaasa arvatud jalgratas, ehk siis avasin oma jalgrattahooaja. Õhtul andis tagumik tunda. Tuleks ikka endale need pehmendusega jalgratturipüksid hankida vist :p

Pühapäeva õhtul ei jõudnud küll Liina juurde, aga vaatasin poole pealt seda Sin cityt. Midagi mõttetumat pole ammu näinud. Tegelikult vist polegi üldse näinud. Nii pointless. Ainult jonni pärast vaatasin lõpuni.

Anne 53 - 111 toimuvad kummalised asjad. Esmaspäeval töölt tulles leidsin köögiakna lahti olevat. Järelpärimisel selgus, et keegi pole seda lahti teinud. Spooky....

Scrat toob pisarad silma. Ei, ta ei aja meelt haledaks, see tema ja tammetõru saaga on lihtsalt nii naljakas. Kuigi vahel hakkas tegelikult temast täitsa kahju juba... Neile, kes aru ei saa, millest jutt käib, siis selgituseks niipalju, et käisin Jääaeg 2 vaatamas :))

Läbi häda

Blogger ei taha et ma seda posti kirjutaks. Miks? Mina ka ei tea. Aga hirmsasti punnib vastu.
Võibolla on tal midagi ümmarguste postide vastu, sest see siin on ümmargune. Kohe väga ümmargune. Sajandamas nimelt.


Aga sellest ma küll aru ei saa, kellele seda lund nüüd jälle vaja oli. Mina ei tahtnud. Üldse on selle nädala ilmad rohkem sügist meenutanud. Päikest tahaks.

Blogimisest

Merike unistas millalgi oma blogis sellest, et saaks autoga sõites blogi kirjutada. Mulle meeldiks kui saaks üleüldse lihtsalt mõtted siia suunata, ilma et ise kirjutama peaks, sest lihtsalt ei jõua selleni. Oleks küll, mida kirjutada, aga see, mida pole, on aeg. Ta lihtsalt kaob kuhugi. Tahaks loota, et see on siiski ajutine nähtus.

DAGÖ

Värvi koorub vannitoas, baaripukist lilla kints,
august alla kraanijoas voolas lootus leida prints

Kui mina natuke peale kaheksat Sadamateatrisse jõudsin, oli Muusik juba poole peal. Täiesti hämmastav. See on vist esimene kontsert Sadamateatris, mis õigel ajal on alanud (vähemalt nendest, millel mina käinud olen). A loomulikult võib mängus olla ka jälle Murphy karvane käsi, sest seekord jäin ma natuke hiljaks. Kui ma õigel ajal olen jõudnud, olen ootama pidanud. Aga kui nüüd aus olla, siis ma eelistan pigem esimesest loost ilma jääda kui kolmveerand tundi üksinda oodata.

Kolm sületäit sa igatsust nüüd sega hoolega mees, suure kruusi sees
ja unenägu loodetust ning ära joo see tee, mis seest teeb soojaks nagu päikene.
Kord üles leiad oma valged hobused ja tuules helisema hüüad kuljused
kui tõused traavile sa uhkes uljuses ja läed ja näed, kui selgeks muutub pea
sa tagasi ei enam karda vaadata, ei kurjad kummitused sind saa haarata
näed sina neid, kuid nemad kinni sind ei saa
sest neid su teid nad leida eal ei tea

See laul meeldis mulle algusest peale, aga pärast seda kui Saatpalu rääkis, kellele mõeldes see laul kirjutatud on, siis muutus kaasa laulmine natuke raskeks... kurgus hakkas pisut nöörima....

Vöö ümber käetõmbed
öö õmbleb kinni me suud
lauseiks puudu jääb aeg

Armasta mind kaugelt
palun armasta mind kaugelt
ja ma armastan sind kaugelt
nii vähe-palju kui ma saan

Nende laulude puhul tekkis tahtmine välgumihkel läita ja seda laulu taktis kaasa õõtsutada. Aga kahjuks mul välgumihklit polnud.

Tean tõustes igal hommikul
end enam odavalt ei müü

Enne seda laulu hakkas Saatpalu pillimeeste nimesid ütlema. Ja nagu ikka sel puhul... oligi viimane lugu. Või õigemini oleks olnud, kui rahvas oleks laiali läinud. Aga ei läinud. Plaksutas hoopis.

Me lõpuks kokku saime eile
kui enne eilset poleks tundnudki
kui oleks hoopis keegi teine
kes alatihti on öösel und mul viin'd

Koos selle lauluga saabus ka rõõmusõnum - suvel saab jälle kontserdile :)))

Silmalaud
võbisevad laud
teavad oodata, oodata, oodata
neid huuli

Saatpalu vokaal + akustiline kitarr + publiku laul = ilus

Eestlaslik irvitamine eestlaste üle

Nagu ma ühes eelnevad blogis mainisin, oli mul plaanis Malev ära vaadata. See plaan funkas. Eile nii umbes veerand kaksteist sättisin ennast teleka ette ja hakkasin vaatama.
Asi balansseeris kohati absurdika ja naljaka piirimail. Aga kaldus alati ikkagi naljaka poole. Kuigi eestlasi näidati seal kohati ikka natuke liiga töötahteliste ja laulu-tantsuhimulistena. Kuigi ma ei saanud aru, miks nad tantsima hakkasid, kui Lembitu teatas, et on lauluaeg... Üldjoontes oli asi tegelikult õige. Seda võiks näidata kõigile välismaalastele, kes Eestisse ajutiselt või päriselt elama tulevad :p (v.a. võibolla prantslastele, ma kaldun arvama, et neile äkki ei meeldiks see meeletu konnalembus, mis neile seal filmis külge poogitud oli). Verisuse koha pealt ütleks, et seda punast löga oli tõesti palju kasutatud, aga see oli kõik omal kohal. Natuke liiga karmiks läks asi siis, kui see Leholas sinna piinapingile pandi ja foogt tal kõhus ringi sobrama hakkas. Aga foogtist rääkides... ma olen temaga kohtunud päriselus... siis oli tal küll teistsugune soeng ja seda nunnut habet ka ei olnud ja ära tappa ka ei tahtnud mind (ega mu küüsi maha kiskuda).
Muideks, see Lembitu fraas "ega naine pole voodrilaud, et teda ühe höövlitõmbega ära rikkuda saab" on vist täitsa käibele läinud, sest täna vaatasin Hoia ja keela kordust ning seal Tanel Tatter kasutas seda.
Aga autot ei näinud. Kui kunagi veel seda filmi näen, katsun olla tähelepanelikum.

Kuidas ennast ära väsitada

Eile oli üks tõeliselt väsitav päev. Kes MSNis juhtusid olema, panid võibolla tähele, et praktiliselt terve päev olin away. Ja olin ka. No hommikul olin vist tunnikese või nii kontoris, siis panin Sinilinnule hääled sisse ja võtsin suuna Elva poole. Ja nagu ikka siis, kui keegi mulle enne minema hakkamist "ära kihuta" ütleb, sõitis mingi aeg mul veoauto ees kiirusega 60 km/h... Õnneks mitte päris terve tee. Seal Elva ligidal otsisin ühte maatükki, millest ma pilte pidin tegema. Loodetavasti leidsin lõpuks ikka õige koha üles. Kuigi minu meelest polnud eile just parim ilm sedasorti fotosessiooniks. Edasi läks tee Rõngu suunas, väike läbipõige vallamajast ja suund Hellenurme poole. Seal läks jälle fotosessiooniks, aga seekord koos kruntide omanikuga, nii et vähemalt said seekord õiged kohad pildi peale, kuigi minu meelest oli igal pool lumi lumi lumi. Ja seal lumes tuli sumbata ka natuke. Mulle anti küll kummikud jalga, aga need olid nii umbes viis numbrit suured ja lumi oli nii sügav, et tuli sealt lihtsalt üle ääre sisse, mistõttu jalad said ikkagi märjaks. Aga eks näis, kas ma suudan neid krunte ikka üksteisest eristada, pole uuesti pilte vaadanud....
Tagasi Tartusse jõudes oli aeg niikaugel, et tuli poest lõunasöök hankida, jõudsin selle ära süüa, mõne minuti hinge tõmmata ja siis ootas all auto, et mind teedevalitsusse viia, kus meil oli kohtumine kokku lepitud. Nii nagu ma arvasingi, ei läinud see sugugi libedalt, mis teeb minu töö loomulikult raskemaks...
Pärast teedevalitsusest tagasi jõudmist sain mõnda aega kontoris olla, kui tuli uuesti autole hääled sisse panna ja maamõõtjatele järgi minna. Kohta, kus ma varem käinud ei olnud loomulikult. Sõitsin mina siis seletuste järgi ja vaatan, et kedagi pole näha, mõtlesin, et olen valesti tulnud ja helistasin Erikule. No seletas tema siis, kust ära keerama peaks, lähen tagasi, jõuan järeldusele, et ma ikkagi tulin esimene kord õigest kohast ja sõidan sinna tagasi. Ja täpselt sama koha peal, kust ma Erikule helistasin, jäin uuesti seisma, sest seal nad olidki. Nad olid lihtsalt kaugemal olnud ja teelt ei olnud neid näha...
Kui olin maamõõtjad kontorisse toonud, läksin koju ja pärast söömist ja väikest hingetõmbamist oli aeg tantsima minna. Kui ma sealt tagasi jõudsin, olin täitsa läbi.

Sõltlane

Kuna igasugune sõltuvus on viimasel ajal üsna päevakajaline teema olnud, siis mõtlesin, et tunnistan üles - minu nimi on Maris ja ma olen melomaan. Väike laks peab kogu aeg sees olema (ehk siis mingi muusika peab ikka taustaks mängima kui ma midagi teen, no v.a. siis kui telekat vaatan, need kaks asja hakkaksid üksteist segama). Aga aeg-ajalt käivad suurema doosi vajadused, kusjuures pruugitav kraam varieerub, käivad nö hood peal, kus just mingit kindlat asja vaja on. Nädalavahetusel sattusin sõltuvusse ühest Soome neljast heast asjast. Kuna kõik võibolla pole kursis, milliseid neist mina heaks pean, siis loetlen nad siinkohal üles: Apocalyptica (kui ma uuesti muusikakooli läheks, siis õpiks kindlasti tšellot mängima, neist pillidest välja voogavad helid on lihtsalt nii kütkestavad), Nightwish (selleni jõuan ma ikka ja jälle ja küllalt ei saa, aga kahjuks ei ole seda enam juurde tulemas, sest ned tolad lasid ju Tarja lahti...), HIM (selline natuke sünge, aga hea) ja last but not least The Rasmus (mõnus!). Hetkel ongi sõltuvus viimatinimetatust. Põhjus on väga lihtne, nädalavahetusel olin Võrus ja kasutasin ka Soulseeki teenuseid, ühel hetkel tuli mõte The Rasmuse lugusid sealt otsida, sest varem teadsin ma ainult lugusid In the Shadows, Guilty ja No Fear. Tõmbasin siis ülejäänud ka ning avastasin, et nad on vägagi nauditavad. Lihtsalt mõnna-mõnna-mõnna. Järgmisena peaks HIMi sikutama, polegi teist ammu kuulnud... Ja vat neid bände tahaks kunagi laivis ka näha, see on kindlasti tase.
Laivist rääkides... varsti on Dagö kontsert (arvake ise, kas mul on pilet sahtlis või ei) ja suvel... vot suvel läheb alles müristamiseks.... 13. juuni, Tallinnas... and nothing else matters (ja see pilet on ka olemas :D).

Eesti värk

Huvitav kas telekavade kokkupanijad on meist kellegi järel nuhkinud. Eelmine nädalavahetus arutasime, et võiks Sigade revolutsiooni vaadata ja täna näidatigi seda kanal 2-st. Sättisin siis ennast teleka ette ja vaatasin ta ära. No algus oli minu meelest täielik jura. Väga segane ja hüplik ja dialoogid olid sellised imelikud. See osa kui asi tõeliseks revolutsiooniks läks oli täitsa ok. Aga minu meelest oli see film kuidagi liialdatult seksuaalse alatooniga. Võibolla asjad olidki nii tol ajal, ega mina ju ei tea, aga mind see häiris. Nii et mul on hea meel, et sai see telekast ära nähtud, kui oleks laenutanud, oleks pärast ehk rahast kahju olnud. Röövlirahnu Martiniga ei anna ikka võrreldagi.
Järgmine laupäev on Malev etv-st. See pidi hea olema. Ja ma üritan selle auto ka ära näha.

Probleemipundar

No mina ei saa aru, mis päev see täna on. Probleem probleemi otsas.
Esiteks on töös üks üsna suur planeering, millega on algusest peale probleemid olnud. Täna oli kohtumine valla ehitusnõuniku, arendajate, trasside projekteerija ja minu osavõtul. Kui arendaja oma tahtmist ei saa, siis ta jonnib. Ja kirub ehitusnõunikku. Seda oli iseenesest täitsa naljakas kuulata, kuigi ma tegelikult nendega ei nõustu. Minu meelest teeb ehitusnõunik lihtsalt oma tööd ja järgib seadusi. Aga nende arvates keerab ta lihtalt neile käru. Ei hakka mina nendega vaidlema ka. Mind huvitab ainult see, et saaks need küsimärgid ära lahendatud ja asjaga edasi minna. Teisipäeval lähme teedevalitsusse.... mis tähendab veel ühte kõva kivi seda jahu jahvatamas...
Teiseks selgus, et ühe teise planeeringu alal on Emajõe üleujutusvöönd praktiliselt krundi piirini, mis tähendab, et ehitised jäävad kõik ehituskeeluvööndisse, mis omakorda tähendab, et seda planeeringulahendust ei saa üldse teostada..... ei kujuta ettegi, mis sellest nüüd saab.
Kolmandaks käis üks omanik järel oma kinnitatud ja köidetud planeeringul ja avastas nüüd äkki, et ta oleks tegelikult hoopis teise kohta oma maja toppida tahtnud ja miks ikka nii mitte naa. No krt võtaks, seda oleks tulnud siis rääkida, kui ma talle planeeringulahendust näitasin. Siis vaatas ta poole silmaga asja ja nüüd on häda käes. No paha lugu küll. Kui ei kõlba, telligu uus planeering, seda enam muuta ei saa.

Ühest, teisest ja kolmandast

Lugesin just Pille blogist, kuidas kevadet ustest ja akendest sisse tuleb...nojah, eile veel tuli küll, aga täna päeval oli mingi nõme külm tuul ja sadas lund... talv vist võtab viimast. Raamatukokku minnes oli kogu aeg vastutuul ja kohale jõudes olin ma paras lumememm.
Aga minu jõulukaktus on otsustanud hakata jõulu-kevadkaktuseks, sest ta õitseb praegu täie hooga. Viimaste jõulude ajal tegi ta seda ka, aga enne seda ei olnud ma siin Tartus veel tema seljas ühtegi õit näinud. Tundub, et ma mõistan taimi sama vähe, kui arvuteid...
Eile oli Triinu juures järjekordne filmivaatamisõhtu. Asi algas Aviaatoriga. No mis ma selle koha öelda oskan. Pikk oli, keeruline oli, üsna hüplik oli (10 aastat läks poole tunniga ja siis ülejäänud asi oli ühe aasta jooksul). Ja see lakutud soeng on ikka täiesti jube. Ma ei saa aru, kas tolle aja naistele see tõesti meeldis??? Edasi läks juba paremaks. Eestlased on õppinud häid filme tegema. Röövlirahnu Martin annaks enamusele Ameerika komöödiatele silmad ette. Aga selle Nitrami poindi jagasin ma alles päris lõpus ära....kusjuures ma imestasin, et miks tal küll selline veider nimi on... seostus mulle pisut nitroga :p Ja siis läks veel paremaks. Johnny on siiski üle kõige. Eriti kapten Jack Sparrow rollis :D (kes nüüd veel aru ei saanud, siis tegemist oli Kariibi mere piraatide nimelise filmiga). Tegelikult olin ma seda kunagi näinud, aga vat seda filmi võiks veel ja veel ja veel vaadata. Ja muidugi tuleb millalgi selle teine ja kolmas osa ka ära vaadata. A aprillis pidi Jääaeg 2 ka tulema... lõpuks :)

Täna ärkasin vara...

... pool kuus on vara minu jaoks. Kui nüüd aus olla, siis lausa hirmus vara. Aga õnnestus, st üles sain. Mõned hommikused toimetused ja autole hääled sisse, et tööle jõuda. 134 km tuli ikkagi enne läbida.
Kes veel ei taibanud, siis asi oli nimelt selles, et eile peale tööd põrutasin Jõhvi. Merike oli mind enne hoiatanud, et tee on halb, vaadaku ma, et auto põhja ära ei lõhu. Sõidu alguses ei mõistnud ma, mis halbadest teeoludest ta küll rääkis. Mõne aja pärast sain aru küll, sest olin jõudnud kohta, kus tee koosnes ainult löökaukudest. Lõpuks jõudsin siis Jõhvi. Ma teadsin, et pean saama Rakvere tänavale ja seal Narva mnt-le. Rakvere tänavaga oli asi lihtne, aga sealt Narva mnt-le saamine oli keerulisem kui ma arvasin, mistõttu ma eksisin natuke ära. Aga täna Merikese juhtnööridele läks järgmise katsega õnneks ja jõudsingi Konsumini, kuhu Merike mulle vastu tuli. Sõitsime siis tema majani. Pärast väikseid parkimismanöövreid kohtusin silmast silma ühega neist inimestest, kellest ma palju kuulnud (ja kelle blogi lugenud) olin, aga ise näinud ei olnud. Üks nimi on selles nimekirjas igatahes vähem nüüd. Väike riietevahetus ja edasi läks sõit Kohtla-Nõmmele. Enne sõitma asumist tuli teha raske valik nelja sõiduriista ja kolme juhi vahel. Lõpuks jäi sõelale Merike ja tema rahvaauto. Mäe juurde jõudsime veerand kaheksa ajal, seega saime need kummisarnased asjandused kolmveerand tunniks laenutada. Minu jaoks oli see esimene kord sedasorti asjadega sõita, aga lahe oli. Paar parandust ma teeks - padja paneks sinna põhja ja mingit moodi juhitav võiks ka asi olla, selg ees tundmatusse kihutada tundub nats ohtlik. Kahekesi oli veel huvitavam, aga kolmese kobara ideega ma kaasa ei läinud. Lõpuks olime mäe peal ainsad, mis tähendas, et tõstuk töötas ainult meie pärast :D (vähem mugavad meist ronisid tegelikult ise üles, a mina nautisin täiega seda rõõmu, et ise mäe otsa ronima ei pea) Kui tuled kustu pandi (enne viimast sõitu), oli see kindel märguanne, et aitab küll. Tulimegi siis ära sealt. Läbipõige poest, et tomatisupi jaoks materjali osta ja siis tuppa sooja. Merike tegi mulle Minttuga kakaod, see oli tõesti hea. Pärast kõhutäit mõned tunnid lobisemist ja kell oligi palju. Tuli ära tuttu minna...

Smells like spring

Miks mulle tundub, et kevad on käes? No esiteks on väljas ere päike. Teiseks tuleb kõnniteel jalutamise asemel teeäärsetel lumevallidel turnida, et vähegi kuiva jalaga edasi pääseda (oi kuidas paregu tahaks kummikutega käia) ning sealjuures hoiduda ka möödasõitvate autode rataste alt tulevate poripritsmete eest. Ja kolmandaks - õhus on kevade lõhna :D

Õues kohisevad puud
sulle tere hommikut
sa ei suudelnudki kuud
hoopis mingit muusikut.

Turnimise ja pritsmete eest põiklemise vahel kiskus lauluks. Kuna ma täna üksi poodi läksin, siis sai seda teha, sest autode müras ükski teine inimene peale minu seda ei kuulnud.

Värvi koorub vannitoas
baaripukist lilla kints
august alla kraanijoas
voolas lootus leida prints.

See laul kummitas mul tegelikult juba ärgatest, väga kummitusohtlik ma ütleks. Aga tegelikult pole see ainus laul, mis mul kummitab. Eilne kummitus pole ka veel üle läinud.

Ay, ay, ay, ay
ay, ay, mi amor.
Ay, mi morena
de mi corazon.

Nii nad siis kahekesi võistlevad mul peas. Huvitab kumb võidab? Ja et asi veel segasem oleks, siis aeg-ajalt kostab sisse ka ...sest ta on joonistatud mees... Teised Dagö uue plaadi laulud pole veel jõudnud nii pähe kuluda, et kummitama saaks hakata. Kuigi ma eile õhtul plaadi kaks korda läbi kuulasin. Oleks vist rohkemgi kuulanud, aga kell oli palju ja tuli magama minna.

Töö ja puhkeaja seadus*

Kõigepealt ütleks aitäh kõigile, kes laupäeval kohale tulid. Ärasöödud toidu ja joodud alkoholi hulga järgi võiks arvata, et vaid paar inimest oligi. Minule tundus küll peale vaadates, et on rohkem.... a ju siis mu kokakunst ikka nadi on (kui kellelegi menüü ei meeldinud, siis paluks järgmine kord teada anda, mida tahetakse ja konkreetsemalt kui "midagi head", sest paistab et viimase valmistamisega ma hakkama ei saa). Igal juhul tuleb meil vist nädal aega salatit süüa, loodetavasti kutsub Vivian oma kursaõed külla, siis saab neile seda kraami sisse sööta-joota.
Aga praegu on ikka selline pooleldi kudenud räime tunne, sest pühapäeva hommikul pool kaheksa käis uksekell (nagu te võibolla olete aru saanud, ärkan ma selle helina peale üles). Vivian jõudis seekord minust ette, ta arvas, et ta vennaraas on lõpuks avastanud, et õel ju sünnipäev. Kahjuks pidi ta pettuma... need olid mingid vene nolgid, kes vale kellanuppu vajutasid. Ma ei tea, kas ma pean tegema suure punase (ilmselt venekeelse) sildi, mis näitaks millisele kellanupule tuleb vajutada kui korter 112 inimesi tüüdata tahetakse. Urrrr ma ütlen, sest ma ei jäänud enam magama pärast. Ja päeval ei tulnud ka und. Ja õhtul oli film. Ma küll mõtlesin, et ei vaata seda lõpuni, aga Brad rääkis nii laheda iiri aktsendiga, et ma ei suutnud pooleli jätta :p Peale tema oli selles filmis veel teisigi staare, nagu näiteks Harrison, siis see mees kes Everwoodis mängis (ütlesid Tiiu ja Vivian, ma ise ei vaadanud seda seriaali) ja see on kes Gregi isa mängis Dharmas ja Gregis.
Ühe huvitava avastuse tegin veel eile. Sõitsin linnaliini bussiga ja istusin seal ukse juures, kus on silt, millel on kirjas sõitja õigused ja kohustused ja muu selline asi. Vaatasin siis seda silti seal ja järsku avastasin, et sinna alla on kirjutatud, et GoBusi kvaliteedijuhtimissüsteem vastab ISO 9001 ja veel mingitele nõuetele. Milline äratundmisrõõm.
Seda raamatut hakkasin ka lugema, mis ma kingituseks sain, seda loomade oma. Mulle meeldis see soovitus, mis kasside jutu lõpus oli. Sinna oli kirjutatud, et kui teil veel ei ole kassi, siis võtke :D (muidugi kui vanemad lubavad oli ka sinna lisatud)

* Kui teile see pealkiri veider tundub, siis on hästi. Ta ongi veider. Kui ma pealkirja kohale t-tähe kirjutasin, avanes sealt menüü minu vanade blogipealkirjadega, mis t-tähega algavad, aga lisaks nendele ka see, mis nüüd pealkirjas on. Las ta siis saab pealkirjaks.