Horoskoobist

Nagu võibolla mõned teavad, olen ma suur horoskoopide armastaja. Ma ei mõtle neid, mis iga päev lehes ilmuvad ja mille järgi teoreetiliselt 1/12 maailmast ühel päeval ühte moodi minema peaks, vaid pigem selliseid üldisi kirjeldavaid horoskoope ja aasta ennustusi (Linda Goodmani "Päikesemärgid" on läbi loetud).
Arvutis sobrades leidsin kunagi salvestatud iseloomustuse Kalade kohta (informatsiooniks neile, kes pole suutnud seda veel meelde jätta - ma olen Kalade tähemärgis sündinud). Sealt leidsin sellise lause: Kalad oskavad pöörata tähelepanu põhilisele, detailid neid eriti ei paelu (vastasmärk Neitsi vastand). Selle koha pealt olen ma vist ebatüüpiline Kala, sest ma võin ikka päris vastikult pedantne olla (kuigi üks Neitsi väitis mulle, et ma pole isegi mitte pedandihakatis, aga ma leian siiski, et Monk minus avaldub teinekord suht tugevasti).
Ja teine lause, mis pisut kukalt kratsima võttis: Kalad ei sobi ei ülemuseks ega alluvaks, nad sobivad reaalmaailma üldse halvasti. Nojah, mõnes mõttes on ju õige, et oma fantaasiamaailm on tunduvalt toredam paik, aga sellest lausest võiks järeldada, et ükski Kala ei saa selles maailmas hakkama. Mulle isiklikult aga tundub, et saan ikka küll. Ja hetkel suht hästi :)

Talv on siin

Jah, üle nädala on juba talveilm püsinud, seega ma arvan, et nüüd on ta lõpuks tulnud, et mõneks ajaks jääda.
Sel nädalavahetusel käisin jälle Võrus. Nagu ma juba varem olin kuulnud erinevatelt allikatelt, ei olnud muidu nii lumerohkes Võrus lund õieti ollagi. Kohale jõudes veendusin ise ka - päris roheline ei olnud, aga seda, mis seal maad kattis, ei saanud võrreldagi lumekogusega Tartus. Ja Tallinnas olla veel rohkem. Aga õnneks asi paranes natuke - reede öösel hakkas vaikselt säästulund sadama ja laupäeval tuli juba täitsa korralikku lund, nii et kui ma täna pärastlõunal ära tulin, ei olnud olukord enam nii trööstitu kui reede õhtul kohale jõudes.
Aga minu seekorde koduskäigu peapõhjus oli tegelikult ema sünnipäev. Sai ilusasti ära peetud koos vanaema-vanaisaga ning ema-isa jõudsid veel laupäeva õhtul tantsupeolegi. Meie vennaga istusime kodus. Vaatasin muuhulgas seda eurolaulude tutvustust ka. Üle poole lauludest olin ma varem Uuno raadiost kuulnud. Parnters in Crime (või eesti keeles Kuriteokaaslased) on minu meelest parim neist 10st. Inese lugu oli ka täitsa hea, ta nägi kuidagi väga hea välja selles kollases... asjas. Laura kleit oli veel ilusam (ja ka kollane), aga Laura lugu ei ole minu meelest selline, mis Eurovisioonil laineid lööks, muidu mulle see lugu tegelikult meeldib. Aga kõige jubedam oli see Soul Milita lugu. Seda ei tohiks alaealistel üldse kuulata lubadagi.
Täna hommikul tegin midagi, mida ma vist juba 2 aastat teinud polnud - laadisin suusad Nissani peale ja sõitsin Haanjasse suusatama. Täitsa jube kuidas vormi ollagi pole. Pärast 3 km-st ringi leidsin, et mulle aitab, nii et see käik jäi suht lühikeseks, aga vähemalt on siiski linnuke kirjas. Huvitav, millal nad liuväljad avavad, saaks uisutama minna :)

Pokkerikolmapäev

Eile toimus üks korralik pokkeriõhtu. Seekord siis raha peale. Suhteliselt väikse raha peale küll, aga siiski. Minul läks seekord hästi. Ma võtsin ka küllaltki palju sente kaasa, aga kui ma nüüd "saagi" üle lugesin, siis võib tõdeda, et see kolmekordistus. Aga vanarahva tarkus ütleb, et kellel kaardimängus veab, ei vea armastuses ja seega pandi minu tulevik eile paika - rikas vanatüdruk (seda ma siin kirjutama ei hakka, mis teooriaid seal edasi arendati). Ja kuna Karli vanemad mängisid tema ülikooli paneku raha maha, tuleb mul Karli õpinguid finantseerida (enamus sellest vist kaotati mulle, aga laps ei pea ju ometi vanemate mängukire pärast kannatama). Aga tegelikult on neil võimalik see raha veel tagasi võita, sest pokkeriõhtutest pidi traditsioon saama. Näis.

Aastapäev

Sirvisin ükspäev natuke oma vanu sissekandeid ja leidsin täpselt aasta tagasi tehtud blogiaastapäevale pühendatud sissekande. See aastapäev oli tegelikult eile (ehk siis eile sai 2 aastat blogi alustamisest), aga eile ma blogimiseni ei jõudnud. Ka eelmine aasta ei teinud ma nö õigel päeval sissekannet, vaid hoopis päev hiljem. Aga igal juhul on minu sissekannete tegemine tihenenud, sest kui too aasta tagasi kirjutatud sissekanne oli järjekorras seitsmekümnes, siis see siin kannab juba järjekorranumbrit 183. Jah ma tean, maailmaparandajale ei saa ligilähedalegi, aga progress ikkagi :)

Kas nüüd on siis talv käes?

Nii, kui mu mälu mind ei peta, siis on see neljas kord sel talvel kui lund tuli. Eelmistel kordadel pole lumi üle paari päeva vastu pidanud, eks näis kuidas seekord läheb. Võiks lausa ennustama hakata...

E-ajastu

Säästsin just ennast ühest peatselt postkasti ilmuvast paberilipikust ja tellisin endale eesti.ee portaalist elektroonilise valijakaardi. Nüüd saadetakse see mulle meili peale. Igati tervitatav mõte minu meelest (kes iganes selle e-valijakaardi peale ka tuli), eriti mõttekas on see siis kui inimene ei ela seal, kus ta ametlikult registreeritud on.

Tähelepanek

Viimase kahe Võrus käimise jooksul on tekkinud tähelepanek, et Võru-Tartu tee peal esinevad ebameeldivad nähtused alati paarikaupa. Toon mõned näited:
* Jõuludeks koju minnes keeras üks auto mulle ette. Pidin ikka päris kõvasti pidurdama, et mitte talle otsa sõita. Natukese aja pärast tegi veel üks auto enam-vähem sama triki.
* Pärast jõule Tartusse tagasi sõites oli tee peal mingi jobu, kes sõitis keset teed 60ga. No ok, on halb masin või mingi rike või mida iganes ja sõita vaja, aga minule on küll autokoolist meelde jäänud, et aeglane sõiduk võtab parempoolsesse serva. See juht polnud ilmselt taolisest asjast midagi kuulnud. Noh, tuli hea nähtavusega teelõik, sain sellest koperdisest mööda. Natuke maad edasi oli uus - sõitis 50ga, ohutuled põlesid ja vasakpoolsed auto rattad olid praktiliselt tee telgjoonel. No mina ei saa aru, kas tõesti on nii raske ennast paremasse serva tõmmata, kui tead, et oled (olude sunnil) selline koperdis.
* Laupäeval Võrru sõites nägin tee ääres autot seismas. Autost natuke maad eemal, metsa servas (aga mitte puu taga!!!) seisis põit kergendav mees. Ja nagu juba selle sissekande alguse järgi arvata võite, ei jäänud see mees ainsaks. Ühes kohas seisis tee ääres buss, mille taga kolm meest rivis harkisjalu seisis. Natuke maad edasi oli metsatukk, aga sellist asja nagu mets meestel ju vaja pole. Neile meeldib ikka otse tee ääres seista, et kõik saaksid täpselt veenduda, misjaoks nad oma sõiduvahendi kinni peatanud on. See on üks asi meeste puhul, mida ma ilmselt iialgi ei mõista ja mis mind alati urisema ajab. Mille pagana pärast pean mina vaatama, kuidas nad oma põit kergendavad??? Ükski naine ei lähe niimoodi maanteeserva ju. Naised otsivad metsatuka või põõsa vms, miks meestele see siis nii ülejõu käiv ülesanne on??? Ma saan aru küll, et neil on seda asja lihtsam ajada kui naistel, aga mind häirivad need harkisjalu maantee servas (või tänaval või maja hoovis) seisvad tüübid, kes leiavad et terve maailm on nende pissuaar. Milleks siis üldse meeste WC-le seinte ehitamisega vaeva näha, kui neile ennast nii väga eksponeerida meeldib?

Kohtumine toruperudega

Paljud on seda juttu juba kuulnud, aga ma panen selle ikkagi siia ka kirja.

Algas kõik sellega, et millalgi eelmine nädal lugesin trepikoja teadetetahvlilt, et meie püstakus hakatakse sel nädalal torusid vahetama. Teade eriti informatiivne ei olnud, selles mõttes, et öeldi, et 8. jaanuarist alates vahetatakse, paluti kodus olla ja ettevalmistustööd teha. Õnneks eelmine pühapäev käis keegi ühistu juhatusest ukse taga ja andis natuke täpsemaid juhiseid ning ütles, et meieni jõutakse kolmapäeval.
Esmaspäeval töölt koju jõudes avastasin, et köögi laest tilgub vett. Mõne aja pärast oli juhatuse esinaine ukse taga ja seletas, et viiendal oli mingi jama olnud ja sellepärast tilgub ja soovitas kindlustuse poole pöörduda. Andis veel teada, et esimese korruseni jõutakse neljapäeval ja võibolla veel reedel ka on vaja kodus olla.
Informeerisin siis ülemust kolmapäeval, et meil selline värk trepikojas käib ja mul vaja koju jääda. Tõusin neljapäeval enne kaheksat ilusti üles ja jäin töömehi ootama. Igasugu toruvahetamise hääli kostus küll, aga minu ukse taha ei ilmunud ühtegi, mis tähendas, et istusin terve päeva niisama kodus (natuke üritasin küll ühte tööasja teha, aga see pagana programm ei olnud üldse nii koostööaldis kui mulle varem tundunud oli).
Reedel jäin siis jälle koju ja mõtlesin, et kui nad pole keskpäevaks kohale ilmunud, hakkan ma vihaseid telefonikõnesid tegema. Aga ilmusid. Millalgi enne üheksat. Ja üllatus-üllatus tegu oli venelastega. Üks siiski rääkis ka eesti keelt.
Kõigepealt virisesid nad mu kraanikausikapi üle (see on sisse ehitatud, mis tähendab, et seda ei saa paigast liigutada), õnneks nad seda siiski maha ei lammutanud. Järgmiseks teatasid, et WC kapp tuleb tühjaks teha ja neil on vaja ka pott eest ära võtta. Läks natuke aega mööda ja teatab üks toruperudest mulle, et seda potti enam tagasi panna ei saa, sest see oli nii kõvasti tsemendiga kinni ja kui ma ei taha, et sinna ainult auk jääks, tuleb mul uus pott osta. Esialgu lõi selline ultimaatum mind täitsa pahviks, aga kuna ilma potita ju ei saa, siis tuligi minna poodi ja uus osta.
Nii umbes poole nelja paiku teatasid tüübid siis lõpuks, et nüüd on valmis. Vaatasin, et kas köögis ikka valamukapp omal kohal on ja kas pott paika pandud on, kõik tundus omal kohal olevat ja nad lahkusid. Hakkasin siis kogu seda segadust koristama. Korsitamise käigus märkasin, et WC-paberi hoidja on katki tehtud. Aga see polnud veel kõik. Ühel hetkel läksin vannituppa ja avastasin, et vanni äravoolutoru on pooleks. Vat nüüd ma vihastasin. Võtsin telefoni ja helistasin ühistu esinaisele. Sain torumeeste telefoninumbri. Helistasin. Ei võetud vastu. Helistasin uuesti. Ei võetud vastu. Helistasin kolmandat korda, üks vene naisterahvas teatab mulle teisel pool toru, et vale number. Helistasin uuesti esinaisele. Andis teise numbri. Helistasin, rääkisin probleemi ära, sain töödejuhataja numbri. Helistasin. Teisel pool toru olnud tüübi esimene reaktsioon oli, et kas mina arvan, et ühed torud kestavad sada aastat ja kas minu arvates peaksid nemad nüüd oma kulul selle ära parandama. Selle peale vastasin, et jah, arvan küll. Lõpuks lubas helistada mehele, kes tööd tegi ja uurida, millal ta saab asja vaatama tulla ning mulle tagasi helistada ja teada anda. Ootasin tund aega. Helistasin uuesti. Siis öeldi, et töömees tuleb niipea kui vaba hetke leiab. Ootasin umbes kaks tundi ja siis helistasin veelkord, et küsida selle töömehe numbrit ja teada saada, kas ja millal ta tuleb. Numbrit ma ei saanud, aga lubati uurida. Seekord helistati tagasi ja teatati, et tolle mehe telefon on väljas, aga ilmselt ta siis reedel enam ei jõua ja tuleb esmaspäeval. Küsimuse peale, kas ma esmaspäeva hommikul kodus olen, teatasin, et üldiselt ma käin ikkagi tööl ja helistagu ette kui tuleb, siis saan vajalikul ajal kodus olla.

Ühesõnaga üks lõputu jama, mis kestab veel edasi.

EDIT: Täna (ehk siis esmaspäeval) käisid tüübid siis lõpuks uuesti siin (sellele eelnesid jällegi mõningad telefonikõned hommikul). Aga seekord ei passinud mina neid, vaid mu ema tuli siia, et oma silmaga asi üle vaadata. Ja loomulikult ajasid nad alguses tagasi, et nemad pole teinud jne. Nad olid ikka tõesti rumalad, kui arvasid, et nad sellise jutuga pääsevad. Vahetasid toru ära nagu niuhti (15 min oli ainult läinud).

Kui rikutud oled sina?

Selle pildi peal pidid lapsed 9 delfiini nägema. Inimese rikutuse taset pidi näitama see, kui kiiresti suudab ta pildilt delfiinid leida. Kui 6 sekundiga ei suuda, siis pidi asi mäda olema. Ja nüüd arvake, kas mina leidsin 6 sekundiga... :P

P.S. Pärast mõningast uurimist leidsime lausa 10 delfiini. Ei tea, mida see veel näitab?

Aasta vahetumisest

Lühidalt siis sellest, kuidas minul aasta kakstuhat kuus kahetuhande seitsme vastu vahetus.
Algas kõik sellega, et istusin bussi ja sõitsin Kuressaarde. Kõigepealt viis tee (või õigemini tädi auto) mind vanaema-vanaisa juurde. Kui kõht täis oli söödud, sai tädi juures ka veel käidud. Järgmine päev sai veel natuke kallite sugulastega aega veedetud ja siis tulid Maailmaparandaja ja tema vend mulle järgi. Kõigepealt võtsime bussijaamast hommikused saabujad peale ja siis sõitsime Selverisse. Enamus kaupu saime kätte, aga porgand ja riivitud juust paistavad küll Kuressaares defitsiitne kaup aastavahetuse paiku olevat. Alles kolmandast poest saime need ka kätte. Ja siis Suttu. Esiteks tuli süüa tegema hakata. Või noh, õigemini Maailmaparandaja tegi oma kuulsaid pirukaid ja meie vaatasime. Mina võtsin dipikastme tegemise oma hooleks ja tulemus oli see, et alguses polnud nagu üldse maitset ja korraga oli asi hullult küüslaugune. Samas Sandrale näiteks meeldis. Ühega kahes kausikesest, kus dipikaste sees oli, tegin ka sellist eksperimenti, et tükeldasin hapukurki sisse. Seda, kuidas asi maitsenud oleks, ma kahjuks teada ei saanudki, sest tänu sellele libedale põrandale, mis kõige jahedamas ruumis oli, said minu vasak külg ja dipikaste põrandaga natuke lähemalt tuttavaks, kui esialgu plaanis oli. Ja selle tagajärjel tundsin ma terve õhtu küüslaugu lõhna oma kampsuni varrukal.
Aga söök ise oli hea, kamina ees oli mõnusalt soe ja seltskond oli ka mõnus. Kui kõhud täis, sai sauna. Ja pärast vahetati kingitusi. No tegelikult vahetasid need, kellel täringut visates vedas ja kuue said. Mul ka isegi vedas korra.
Kui kell oli 12 saanud lõime klaase kokku ja siis läksime välja minu Katjuušat õhku laskma. Läks 5 tikku enne kui asi põlema sai, aga päris kena oli. Edasi läks päris põnevaks lauamänguks. Lauamäng ise oli suur ja keeruline, sama võib öelda ka nuppude kohta. Olid teised sellised iseloomuga. Ja lisaks muudele keerukustele oli seal ka nõialoss, mis toimis samal põhimõttel nagu Abruka saar ühes teises sama autori poolt loodud lauamängus. Igal juhul jäi see mäng meil pooleli, sest äkki saabus Laisik koos terve seltskonna inimestega. Alustuseks lasti jälle rakette taevasse (kuigi üks pani täitsa sirgelt võsa poole mu meelest). Toas tehti väike tutvustusring ka (enamus Piretiga kaasas olnud inimestest olid meile enne võõrad) ning seejärel ka uus kingivahetusring. Mulle jäi alles minu Singer Vingeri plaat, mille ma endale eelmises vahetusvoorus saanud olin. Edasine õhtu möödus peamiselt lobisedes ja muusikat kuulates, vahepeal valasime ka pisut tina. Ah jaa... lobisemise vahepeale hammustasime ka porgandit. Laisikuga kaasas olnud rahvas alguses küll imestas, et söömegi lihtsalt niimoodi porgandit, aga üsna ruttu hakkasid nemadki järjest porgandikausi poole küünitama. Päris mitu korda sai köögis neid juurde lõikumas käidud. Kuni lõpuks (see oli vist millalgi enne kuut) otsustati magama minna.

Kokkuvõtteks: oli tore aastavahetus, ei kahetse neid 12 tundi, mis said Sutus uue aasta vastu võtmise nimel transpordivahendites veedetud.