Kassitu

Pelle

jaanuar 1992 - 02.04.2009

Pole mul enam kassi. 17 aastat oli ta meiega, kuid nüüd jõud rauges. Juba nädalavahetusel tundus, et on teine üsna otsa lõppemas, aga ma ei arvanud, et lõpp nii ruttu tuleb. Kurb on. Ta oli ikkagi minu kass. Sünnipäevakingitus.

Mäletan seda hetke, kui ema kassipoeg süles tuppa astus. Olin nii väga kassi soovinud ja nüüd saingi kingituseks väikse armsa kassipoja. Nimi sai talle pandud rootsi lasteraamatu "Pelle tömpsaba" järgi. Alguses oli ta kõigesööja, hiljem muutus toidu suhtes üsna valivaks. Sellegipoolest oli ta oma parimates aastates päris priske kass. Õues käis ta vaid korra, kui aknast alla kukkus. Õnneks miskit häda peale ehmatuse talle sellest ei sündinud. Paar korda tuli külastada ka loomaarsti. Üldiselt oli tal ilus elu ma arvan (välja arvatud ilmselt see aeg, kui tuli koeraga korterit jagada, sest ega nad just sõbrad olnud ning kuna koera jõud käis üle, oli kannatajaks ikka kass... aga seda aega oli vähem kui aasta).

Elutee number 5

Maailmaparandaja äratas minus huvi selle numeroloogia testi vastu. Tegin ka selle ära.
Minu iseloomu kaart numeroloogia põhjal on selline:

Elutee number: 5

Elu eesmärk
Kasutada õigesti oma vabadust - jah, seda võiks eesmärgina võtta küll
Õppida oma kogemuste kaudu - eks ma üritan
Mitte hajutada oma jõudu - et ikka lajatada täiest jõust :p
Kohaneda muutuvate olukordade ja väljakutsetega - püüame
Teha oma elus teadlikke valikuid - seda kindlasti

Iseloomulik
Mitmekülgsus
Aktiivsus
Arukus
Innukus
Leidlikkus
Seksikus
Rahutus
Kannatamatus
Vahelduse soov
Nooruslikkus
Seltskondlikkus

Tekitavad probleeme
Vastutustundetus
Liigne naudinguhimu
Lühiajalisus
Korrapärane elustiil
Hirm elu ees

Oma mina number: 6

Võimed
Vastutustundeline
Abivalmis
Aitab alati abivajajaid
Töötab väga noorte, vanade ja haigetega
Kunstikalduvused

Positiivne
Sõbralik
Sümpaatne
Mõistev
Avatud ja aus
Helde

Negatiivne
Ohverdab end liiga palju
Sekkub teiste asjadesse
Muret tundev
Võtab liigset vastutust kanda

Püüdlus: 8

Motiivid
Tahab otsustada ja teisi juhtida
Tahab võimu, mainet ja edu
Tahab organiseerida
Tahab raha ja mateeriat

Positiivne
Efektiivne
Ärilised võimed
Analüütiline
Tegutseb hästi kriisiolukordades
Tugev enesedistsipliin

Negatiivne
Domineeriv
Materialismile pürgides unustab muud väärtused
Enesekeskne
Isepäine ja järsk
Varjab oma tundeid

Mulje: 6

Mulje
Tundmatu lind
Olemuses teatavat väärikust
Riietumist peetakse heaks
Võluv isiksus
Tasakaalukas
Peenetundeline
Kriitiline
Kõrvaletõmbuv
Arutleja
Fanaatiline

Kokkuvõtteks tuleb mainida, et ma olen üsna vastuoluline. Võimete hulgas on ära märgitud vastutustundelisust (ma eeldan, et see on sama mis vastutustundlik), aga eespool on öeldud, et vastutustundetus tekitab probleeme. Ja liigse vastutuse kanda võtmine on ka negatiivsena ära märgitud. Saa nüüd aru...

Aga et te mu ära tunneksite, siis olen fanaatiline tundmatu lind (aga teatava väärikusega) :pp

Ootamatu kingitus

Laupäeval enne kella üheksat ei ole eriti mõistlik mulle helistada. Sest kui mul just varajasi kohustusi pole, ma magan sel ajal. Magasin ka sel laupäeval, kuid ärkasin üles telefoni helina peale. Haarasin selle heliseva asjanduse siis kätte ja võtsin kõne vastu, et teada saada, kes ometi nii vara helistab ja mida ta ometi tahab (võõras number oli). Sealt kostub vastu mehehääl, et tema on kuller ja tal on mulle üle anda kingitus Elionilt. Vat sulle üllatust. Aga kahjuks asusin mina üllatusest 70 km lõuna pool ja nii leppisime kokku, et saan oma kingituse kätte esmaspäeval peale viit.
Põnevust oli muidugi omajagu - mis kingitus ja mis põhjusel??? Noh, tulin siis täna koju ja jäin jälle kõnet ootama. Ei läinudki väga palju aega peale viit, kui helises jällegi telefon. Seekordse kõnega hajutati osa põnevusest. Telefonist kostus: "Tere, siin Eesti Post. Oleme kohe maja ees, tulge oma kommikarbile järgi." Niisiis, Elion saadab mulle kommikarbi. Läksin maja ette ja sain allkirja vastu karbi kätte. Oli teine selline suur ja Elioni värvides. Väike kiri karbi nurgal andis teada, et tegu on Kalevi tootega. Aga seda miks ma sellise kingituse Elionilt sain, ma teada ei saanudki.

Ei tõsiseks mind tee ...

Sattusin kuulama Silmalaud live'i YouTube'ist. Ja hakkas tõeliselt kahju, et enam ei saa koos Saatpaluga kontserdi lõpus seda laulda. Või mine tea, äkki Säsi 2-l mängivad seda. Eks natuke vähem kui 2 nädala pärast ole näha.

Pikapäevarühm

Njaa... tööle jõudsin nii 8 paiku hommikul, koju hakkasin sõitma umbes pool üheksa õhtul. Nii et siis 12-tunnine tööpäev (viimased 3,5 h volikogu istung). Pole midagi parata, märsti lõpp on lähenemas. Aga üks asi mulle täitsa meeldib nii hilise koju jõudmise juures - linn on suht vaikne, liiklust on jupp maad vähem kui 5 paiku.

Mehed

Natuke ka meestest.
Reedel peale ühte korteripidu (kus oli päris palju rahvast koos) liikusime alles hiljuti taasavatud Genialistide Klubisse. Jõudsime natuke aega seista ja ringi vaadata, kui tuli üks ilmselgelt mitte kõige kainemas olekus tüüp ja kutsus mind tantsima. Noh, läksin. Pidu lõppes aga peale paari laulu ära, nii et mul oli hea vabandus lahkumiseks. Edasi vaatasime Zavoodi. Endiselt sama paksult rahvast täis reede öösel. Ja sealgi tõmbasin ma miskipärast ühe ebakaines olekus meesterahva tähelepanu, kes pisut segast juttu ajas. Kuna sinna sisse me ei mahtunud ja kell oli ka juba palju, otsustasime koju ära minna. Üle Kaarsilla kõndides haakis end meile sappa üks noormees, kes tahtis koos meiega laulda. Mind ajas kogu see situatsioon naerma ja natuke kahjugi hakkas mehest, kes otsib öisel tänaval inimesi, kellega koos laulda, aga kuna meil ei olnud soovi temga koos laulda, oli ainsaks võimaluseks laulumehest lahti saada, teda ignoreerida. Õnnestus.
Mina ei tea, kas oli mingi kuu seis või midagi sellist, aga reede öösel oleks nagu mingi magnet küljes olnud, mis joobnud mehi ligi tõmbas.

Laupäeval tuli mul siseneda ruumi, mis oli valve all. See tähendas ka ruumi valve alt maha võtmist. Teades, et kõigepealt peab numbrite kõrval roheline tuluke põlema minema ja siis tuleb kood vajutada, jäin ootama rohelist tuld. Hmm... kuidagi kaua läheb selle tulukesega. Punane! Oi, pagan, see pole hea. Ruttu kood sisse. Natukese aja pärast olid ukse taga 2 meest turvafirmast, kellele ma pidin nüüd seletama, miks alarm häiret andis. Enam rohelist tuld ootama ei jää.

Ja lõpetuseks selline tähelepanek, et kui on seltskonnas ka terve hunnik välismaa mehi, kes teadupärast on eesti meestest temperamentsemad, siis eesti muusika järgi viib tantsima ikkagi eesti mees.

Kevad

Kevad jõudis ametlikult kätte, aga ilmataat ei taha järgi anda. Mina ka ei anna. Ikkagi sõidan jalgrattaga (eelmine nädal näiteks väntasin kodu poole romantilises lumesajus). Tartu linn aga demonstreerib oma suhtumist jalgratturitesse - Küüni tänaval on jalgrattateele lükatud hiiglaslikud lumevallid ja seal kuhu valli jagu lund ei jätkunud, on see niisama laiali lükatud, nii et rattateel sõita lihtsalt ei saa (neil on ilmselt seal jätkuvalt keegi, kes arvab, et rattur peaks olema ektreemsportlane). Et mitte niisama kiruda, helistasin heakorratelefonile ja edastasin automaatvastajale viisakalt oma palve see lumi ära koristada.

Aga päiksel juba võimu on. Nädalavahetusel paistis kenasti kraadiklaasi peale ja soojendas selle 23 kraadini :) Ja kraavipervedelt on märgata, kuidas lumi taandub.

Matkakaaslane

Hankisin täna endale uue sõbra. Või õigemini kaaslase. Matkakaaslase. Sellise punase ja paljude lukkude ja rihmade ja muu sellisega. Igal juhul palju avastamist ja kindlasti ka õppimist - päris kõigi nööride ja aasade otstarbele ei saagi hästi pihta kohe.

Tallinna ja Tartu vahelt

Kuna jällegi tekkis asja Tallinna, otsustasin bussisõidule kuluvat aega asjalikult kasutada ja võtsin Villemi reisule kaasa. Eile pealinna sõites ei tahtnud nett väga töötada, nii et kirjade lugemisest ei tulnud midagi välja, aga suutsin muud moodi natuke asjalik olla ja muusikat sain ka kuulata :) (noh, vana kassettpleier on mul ju ka, aga seda pole ma viimasel ajal enam kaasa võtnud, kuna need lood, mida ma kõige rohkem kuulan ja kuulata tahan, on nagu nii arvutis... seega kui kõik üritavad võimalikult pisikesi mp3-mängijaid toota/kasutada, võtan mina läpaka ja kasutan seda muusika kuulamiseks :p) Nüüd tagasi Tartu poole sõites, on nett minuga sõbralikum. Kirjad said läbi loetud.

Tallinnas käimise põhjus oli seekord puhtalt isiklik - kutsuti pidusse ja kuna mul polnud ammu õnnestunud selle seltskonnaga kokku saada ning imekombel oli nädalavahetus broneerimata, otsustasin selle maa maha sõita ja laupäeva õhtu pidutsedes mööda saata. Sellele eelnes ettevalmistus. Pidu oli nimelt karnevali teemaline. Mina võtsin kutses olnud linki piltidega sambakarnevalilt suhteliselt otsese vihjena ja nikerdasin endale miskit ligilähedast. Töö ja vaev sai tasutud parima kostüümi auhinnaga naiste kategoorias :) Parim kostüüm meeste kategoorias oli naiseks riietunud mehel. Ja et oleks ikka õige pidu, käis ka politsei kohal (õnneks vesteldi politseiga koridoris, ma poleks eriti tahtnud oma kostüümis korravalvurite silma alla sattuda). Pisut mööblilõhkumist ja ohtra alkoholiga üle valatud põrand käis ka loomulikult asja juurde.
Viimased (kelle hulka minagi jäin) liikusid edasi mingisse kohta, mida kutsusti Levikas vms, igal juhul meenutas Zavoodi nii interjööri kui ka seltskonna ja täituvuse osas. Kuna mulle tuli väsimus kallale ja muusika polnud ka päris minu maitse, lahkusin sealt õige pea, et takso võtta ja läbi lumesaju jupijumala juurde sõita, kus mind ülestehtud säng ootas.

Naised jääl

Naistepäeva puhul viisid mehed meid eile Lõunakeskusse uisutama. Paar naist küll blokkisid ja jäid raja äärde fotograafiks (mistõttu saan seda postitust ka näitliku materjaliga illustreerida).
Ja nii me siis umbes 45 minutit sõitsime/seisime/kukkusime. Selle viimasega tegelesime küll vaid meie Jupijumalaga. Ja ühe korra lausa koos. Selles kõiges oli süüdi üks auk, mis jäässe tekkinud oli (keegi oli ilmselt üritanud seal kala püüda ja hakanud jäässe auku puurima). Ja teist korda sinna auku uiskupidi kinni jäädes lendasin juba korralikult, nii et põlved ja parem puus said traumeeritud (loomulikult ei olnud ma kasutanud võimalust põlvekaitsmed peale panna). Kummalisel kombel oli see auk just selle koha juures, kust pääses istepinkide juures ja seal peatus pidevalt keegi meie omadest, nii et ma tegin mõlemad õhulennud publiku silme all. Ja kasu oli ka sellest, et nad seal olid - aidati ilusasti püsti.
Õhtuks olid põlved õnneks ainult punased veel. Täna on juba sinakad :p

Aastaring sai jälle täis

Eelmisel nädalavahetusel sai juba pihta hakatud tähistamisega Võrus (nüüd juba päris mitu aastat oleme vanaisaga tähistamise ühendanud). See tähendas traditsioonilist 4-käigulist pidusööki vanavanemate juures. Lisan siia ühe illustratiivse näite viimasest käigust (mainin veel juurde, et inimesi oli laua ääres 8).
Kahjuks õnnestus Võrust kaasa saada ka miskine paha kõhuviirus, mis küll suhteliselt kergelt läbi sai põetud, aga isegi see vähene põdemine tuli väga valel ajal. Praeguseks vähemalt tundub seedimine olevat taastunud normaalsesse rütmi.

Eile tähistamine jätkus. Peo teema sai juba jõulude ajal paika pandud - kõige lühem seelik. Meeste puhul otsustasime siiski muude ilustuste kasuks. Välja pakutud variantidest läksid loosi soengud ja lipsud. Man, kes ei olnud hoiatust kindlasti dresscode'i järgida kuulda võtnud, sai uue soengu ning leidsime ka sobiva lipsu.
Seekord oli pidu üsna vaikne - isegi naabrid ei tulnud kobisema. Hommikul jõudsime järeldusele, et nad võisid ka kodust ära olla.
Jututeemad kiskusid kuidagi naistekeskseks (no mis teha, naistepäevahõnguline pidu ikkagi) - kleitide ja seelikute liigitusest juuste värvimiseni. Viimane teema päädis lausa uue värvi nimetusega.
Nii vara nagu meestepäeva pidu seekorde pidu siiski läbi ei saanud, nii et sai õige päev ka kallite sõprade keskel vastu võetud :)

Kärpelaul

Üks on selge, Vabariigi Valitsusele teeme silmad ette - nemad kärpisid eelarvet mitu ööd, meie saime 2,5 tunniga eelarvekomisjonis kärpeettepanekud tehtud (no olgu, pearaamatupidaja oli enne juba natuke nüsinud neid numbreid). Eks siis aasta jooksul ole näha, kas tuleb veel negatiivne lisaeelarve või hoopis positiivne, aga loodame parimat.

Vastlapäeva laupäev

Kuigi vastlapäev on täna ja seoses Vabariigi aastapäevaga ühele päevale langemisele on tegu ka vaba päevaga, tegin oma vastlaliu eile ära. Ja kukelused sõin ka eile. Ja hernesuppi sõin eile.

Aga päris tore oli. Käisime koos töökaaslasega lasteaia lastega koos kelgutamas. Muidu oli kena koht kelgutamiseks, aga natuke palju puid ja natuke künklik oli mägi altpoolt. Viskas ikka korralikult, nii et nii mõnigi kord tuli lumme maanduda. Mõned lapsed ei tahtnud esialgu liugu lasta, aga lõpuks said vist kõik vähemalt ühe korra liu tehtud. Mõni esialgu arglik muutus lõpuks ikka väga julgeks. Ja üks tüdruk lasi järjekindlalt kõige pikema liu. Nagu turbomootor oleks taga või midagi.

Tagasiteel nõudsid lapsed kelgusõitu. Mina pääsesin ühe kelgu vedamisega, töökaaslasel oli mingi aeg lausa kaks kelku järel. Aga see-eest pidin ma kiiret sõitu tegema. No ma siis jooksin natuke. Laps jäi rahule.

Ja meie töökaaslasega saime tubli kelgutamise eest auhinnaks vastlakukli :)

Talverõõm nr 2

Ehk siis uisutamine (kuna kelgutama jõudsin sel talvel kõige enne, siis nummerdan selle tinglikult ühega ja uisutamise kahega). Käisime L-ga Anne kanali peal. Tema oli seal sel aastal juba käinud, mina sain täna üle suht pika aja (eelmine talv polnud nagu tingimusi) välitingimustes uisutama. Kusjuures Lõunakas uisutamas käisin ma vist ca aasta tagasi, vahepeal on minu ilusad uisud voodi all pesitsenud.

Üldiselt oli mõnus, aga konarusi tuli ette ja aeg-ajalt oli peal pisut pragunevat jääd. Oma kolm madallendu koos maandumisega jääl panen eelmainitud tegurite süüks. Aga need maandumised läksid järjest vingemaks - esimene kord oli kiirus väiksem ning sai käe ette, järgmistel kordadel oli kiirust rohkem ja siis said nii taguots kui vasak põlv hoo peatajatena ära proovitud. Hea, et sellega asi piirdus, muidu oleks ilmselt juba pea järgnenud... (13. ja reede puhul oleks suht sümboolne olnud).

Värskes õhus jääl liuglemine on mõnus, aga koju jõudes lipsas Vässu ka uksest sisse.

Nii valge

Ma ei tea, kuidas mujal pool Eestis olukord on, aga siinkandis on kõik puud viimasel ajal täiesti valged. Mitte lihtsalt natuke härmatanud, vaid täiesti paksu valge korra all. Ka kuused. Vaatepilt on lausa imeline. Kahjuks polnud fotokat käepärast, muidu oleks ehk üritanud seda ka jäädvustada.

Aga tegelikult pikenevad ka päevad täiesti jõudsalt. Kui tööle jõuan, on valge. Kui töölt ära tulen (normaalsel ajal), on valge. Päike alles loojub. Nädal-paar tagasi oli ka veel valge poole viie paiku, aga päike oli loojunud, nii et nägi veel ilusat värvidemängu taevaservas. Kuid praegu on päike ise veel täitsa olemas. Kevad läheneb.. :)

Teisipäeval oli kõik aga teistmoodi valge - hommikul oli linn udus ja linnast välja saades läks pilt selgemaks, kuid õhtul (volikogu istungi tõttu jäime pimeda peale) oli tee peal laiguti udu ning enne linna oli paks udusein, kus nähtavust polnud praktiliselt ollagi. Linna piirist aga valitses taas uduvabadus. Nagu oleks linn udu piiramisrõngas olnud.

Kodune nädalavahetus

Üle hulga aja olin nädalavahetusel Tartus ilma et kuhugi oleks vaja minna olnud. See tähendas, et tuli hakata tegelema tegemist ootavate asjadega. Esimene asi oli muidugi koristamine. See sisaldas lisaks tubade koristamisele ka külmkapi sulatamist (mille käigus ma ennast kogemata peaaegu ära oleks kõrvetanud) ja kerget torumehe mängimist (no mitte ei mõista, kuidas sellest, mis kraanikausist alla läheb, sihuke sodi kokku koguneb, mis sinna torusse ladestub).
Lisaks koristamisele oli mul veel mõni tegemist ootav asi. Üks neist oli istutamine. Otsustasin katsetada lillepotipõllumajandust, ehk siis panin mõned rohelised söögitaimed lillepotti kasvama. Eks näis, kuidas välja tuleb. Muide, mõni aeg tagasi panin ühe sibula veetopsi, see hakkab küll juba kenasid rohelisi pealseid välja ajama :)
Kuna ma harjumatult palju aega kodus veetsin, leidsin aega ka teleka ette maanduda. Reedel vaatasin (töökaaslase tungival soovitusel) otsast lõpuni "Palju õnne argipäevaks" ära (ma olin juppi sellest näinud, aga mitte tervet etendust). Väga mõnus tükk. Laupäeval vaatasin siis neid Eesti laulusid. Kuna ma teleka ette minemisega natuke hiljaks jäin, jäi esimene laul nägemata. Nendest, mida ma nägin, meeldisid kaks eestikeelset - see, kus viiulid ja tšellod olid ja Trafficu laul (mitte et mulle üldiselt Traffic eriti meeldiks, aga laul oli kena). Saatejuhid olid ka lahedad.

Paha server, küpsist ei saa

Mida vastab itimees, kui küida, et miks juba teist päeva hotmaili sisse ei saa? Ikka seda, et ju nad Ameerikas teevad hooldustöid. No hästi... tööjuures on kuidagi veider ka paaniliselt hotmaili taga ajada. Aga kui ehitisregister ka midagi sisestada ei lase, siis on töö häiritud ja tuleb mikit ette võtta. Kuna ministeeriumist öeldi, et neil kõik toimib, tuli uuesti itimehele helistada ja selle asjaga ka tema poole pöörduda. Toru võttis teine mees, soovitas Java ja Flash player alla laadida. Laadisin, ei hakanud asi tööle. Seejärel helitasin itimehele mobiilile, rääkisin probleemi ära, käskis ajutiste failide kausta tühjaks teha. Tegin ära, ei aidanud. Samal ajal sai teatavaks, et meilidega on ka jama. Nii et itimees pidi ikkagi kohale tulema (mainin ära, et tegu oli reede õhtuga). Vahetas seal ühte ja teist netiseadetes (ta seletas küll ka juurde, mis ta seal tegi, aga ega mulle meelde küll ei jäänud). Igal juhul registri sain toimima. Aga hotmaili ei saanud endiselt sisse.
Ka nädalavahetus ei pannud tööarvutit selles osas leebuma (vahepeal olin teinud taustauuringut - teistel hotmail töötab ning samuti töötab kodus arvutis). Esmaspäeval helistas vallavanem (kes kasutab ka MSNi) ja nõudis asja kordategemist. Itimehe juhatuste järgi tegin asja kõigepealt vallavanema arvutis ära ja siis enda omas. Kui esimeses hakkasid nii MSN kui hotmaili postkast tööle, siis enda arvutist ma siiski MSNi ei saanud. Postkasti õnneks laseb, hea seegi. Nii et elu ilma MSNita. Siiamaani olen hakkama saanud :)

Eelista ökomärgist

Nii nagu eelmisel aastal, nii ei saanud ma ka sel aastal kõrvale jääda ERLi ökomärgisega toodete esiletõstmise kampaaniast. Enamus tooteid on juba tuttavad. Valisin ka seekord märgituspoeks Rimi. Aga erinev on märk ise. Ja ka kampaania nimi - rohelise toote kampaania ja sellest tulenevalt ka selline heleroheline mummuke, millele valgega roheline peale kirjutatud on (üritasin pildi ka tekitada... udune tuli, aga annab ettekujutuse).

Parem hilja, kui ....

No arumaimõista. Kõik muud sünnipäevad püsivad meeles, aga blogi sünnipäev kipub õigel päeval ununema. Kusjuures päev-paar enne oli mul meeles.
Aga igatahes, neljapäeval (22. jaanuar) sai minu blogi ka 4-aastaseks.

Tihe nädalavahetus

Hakkas teine juba reedel vinge peoga pihta - Tartumaa KOVide uusaastapidu. Oli tantsu, tralli, nalja, naeru, süüa, juua, isetegevust ja esinemisi. Oli inimesi, kelle kohalolekut sellel üritusel olin juba ette aimanud ja oli neid, kelle nägemine seal peol mind üllatas. Ja meie olime viimased lahkujad (see olevat juba traditsioon). Koju jõudsin nii kolme paiku (ja olgem ausad, mitte just kõige kainemas olekus.... )
Hommikul kaua magada ei saanud, tuli asjad kokku panna ja võimalikult varasele bussile jõuda. Olin plaaninud kella 10sele jõuda, aga ei suutnud siiski esimes(t)e äratusheli(de) peale ennast püsti ajada ja nii jõudsin 10.30 bussile (mis tuleb Narvast ja mille bussijuht mulle isegi pileti hinda vene keeles ütles). Võrus tuli kõigepealt mõned poekäigud ette võtta ja siis kui pakilisemad asjad tehtud olid, otsustasin, et tukun veits (selline kudend räime tunne oli peal). Ja nii me siis tegimegi lõunauinakut - mina ühes toas, vennanaine koos oma pojaga teises toas :) Kui üles ärkasime tulid vanaema ja vanaisa ning ema sünnipäevapidu võiski alata.
Ka järgmisel hommikul ei olnud mahti kaua magada. Esiteks teatas kahejalgne nelja-aastane "äratuskell" kõva häälega, et ta on buss ja nüüd on Lennujaama peatus (ühistranspordivahendite fänn nagu ta on). Selle hõike peale manitseti ta küll vaiksemaks, aga mul tegelikult oligi vaja ennast võimalikult vara üles ajada, et jõuda veel sõbranna juures käia. Nii et ei mingit teise külje keeramist ja voodis mõnulemist, vaid krapsti üles ja tegutsema. Jalutasime natuke talvises lumesajus, pärast rääkisime veel teetassi taga juttu ning juba oli aeg koju tagasi tulla, sest seekord oli Tartusse tagasi jõudmisega natuke kiire. Kella neljaks oli vaja koosolekule jõuda. Ja jõudsin ka.

ee... meem

Maailmaparandaja viskas siis jällegi ühe meemi. Käesoleva meemi reeglid:

1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/ teemad ning lingita need. Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua).

2. Anna 5-le blogipidajale meemi "teatepulk" edasi. 2 neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused. Anna meemisosalemise teade ka blogipidajatele, näiteks kommentaarilahtrisse.

3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemi ulatanud blogi.

Niisiis:
1. Pere Sellega polnud erilisi probleeme, kuna mul on endal ka sama sildike postituste puhul kasutusel ju.
2. Sõprus Sellega polnud ka nagu probleemi - võtsin aga sildiga "pidu" postitused lahti ja valisin sealt ühe välja.
3. Armastus Vat sellega oli tõsine probleem. No ei kirjuta sellistel teemadel. Lõpuks leidsin ühe postituse, kus sõna vähemalt sees leidus :)
4. Iseendast Sellega oli ka natuke keerulisem. Paljudes postitustes on midagi minust, võibolla oleks mõni asjakohasem ka kusagil olnud, aga lihtsalt ei leidnud üles. Aga igal juhul see iseloomustab ka päris hästi.
5. Varia Valdkonna osas ei tekkinud küsimustki - eks ma miskit rohelist ikka siia poetan :) Nii et valisin lõppenud aastast ühe vahva rohelise aktsiooni välja.

Ja nüüd selle meeminduse üks keerulisemaid osasid - edasiloopimine.
Kuna ma loen ainult selliseid blogisid, mille omanikku ma ise ka tunnen, siis piirdun ka kolme meemisaajaga, kui keegi tunneb, et tahaks endale meemikest, siis olge lahked ja võtke.
Mina annan edasi neile:
Saarlanna
Mätta Räpsaja
Lumeuss

Naised

Sõprus, armastus, perekonnasuhted, eneseteostus... ja ei ühtegi meest ekraanil. Kuigi tuleb tõdeda, et ma märkasin viimast asjaolu alles siis kui nii umbes 2/3 filmist oli läbi... :p
Mina teadsin enne kinno minekut filmist vaid mõnerealist tutvustust. Ja jäin filmiga rahule. Paar inimest, kes olid treilerit näinud, olid natuke pettunud - nad ootasid enamat. Sama asja on ka minul mõne filmiga juhtunud, nii et siit teeks järelduse - ei ole mõtet enne treilerit vaadata, parem vaata kogu film ära, nii saad parema elamuse. Kuigi nii on ilmselt ka raskem otsustada, millist filmi vaadata.

Töövõit

Nagu ma siin blogis ka ilmselt maininud olen, on praegu seis selline, et tööjuures on 4 sööjat, kellest 3 (ehk siis kõik peale minu) on mehed. Mis omakorda tähendab seda, et keegi peale minu nõusid ei pese. Siiski, paar korda on juhtunud, et on oma taldrik puhtaks pestud. Aga eile juhtus selline lugu, et tulin mina puhtaks pestud taldrikutega tagasi puhkeruumi, kus ülejäänud töökaaslased leiba luusse lasid ja vestlesid. Hakkasin radiaatoril kuivavat rätikut võtma, kui üks töökaaslastest küsis naljaga pooleks, et kas annan neile kõigile nüüd rätikud. Sellist asja ei lasknud ma endale 2 korda öelda - vastasin selle peale "Aga palun!" ja andsin kõigile kolmele rätikud kätte. Ja kuivatasid kenasti nõud ära :D Vat seda saab nimetada töövõiduks. Töövõiduks kolleegide ümberkasvatamise osas ;)

R.I.P. Kilu

Nüüd on ka Kilu (ehk õige nimega Kiluvürts) läinud. Juba mõni päev tagasi oli teine kahtlaselt passiivne. Laupäeval enne bussile tõttamist ei olnud aga kontrollida tema seisukorda. Täna igal juhul oli kindel, et see kala enam ei ela. Ei teagi, kas asi oli selles, et tubades vahepeal jahedaks läks või oli miski muu probleem või lihtsalt vanus (ta oli nii umbes 4 aastat vana, nende kalade eluaeg peaks olema 3-5 aastat).
Rohkem ma ilmselt kaladega sahmerdama ei hakka. Mulle istuvad siiski rohkem sellised neljajalgsed loomad, keda saab paitada (eelkõige kassid ja küülikud).

Mitteametlikult

Laupäeval toimus T. mitteametlik sünnipäevapidu ehk lihtsalt tore koosviibimine sõpradega juhuslikult sünnipäevalähedasel ajal. Seekord tema õe juures (siinkohal suur kiitus õele, et ta meil sinna koguneda lasi... põrand igaljuhul sai vist igast joogist oma osa... ja mõnest söögistki... siit moraal: ilma vaibata põrand on parem, sest seda on lihtsam puhastada).
Et asi ainult lobisemiseks ei jääks, lasti meil kõigepealt näpuosavust harjutada. Mõningate jubinate kokku-lahti harjutamisega saime hakkama, mõned jäidki mõistatuseks. Edasi läks inimeste sildistamiseks. Väikeste vihjete (mõnel puhul lausa etteütlemise) abil lahendasid kõik oma identiteedikriisi ära ja said aru, kes nad tegelikult on. Ja siis tuli Aliase aeg. Mina sattusin Maniga ühte tiimi. Läks päris hästi (esimesena meenus küll üks kord, kus nad M.-ga paaris olid ja mitu ringi avatud voorus istusid, sest nad ei saanud ise ühtegi punkti), eriti arvestades seda, et meid oli siiski ainult 2 (võitjad olid kolmekesi võistkonnas... ja neil oli Maailmaparandaja).
Ja siis tuli enam mitte nii ontlik mäng. Tõde või tegu? Kui naabrid oleks trepikojas liikunud või Man ärkvel olnud, oleks nad nii mõndagi näinud/kogenud. Aga need, kes ärkvel olid ja kaasa mängisid said sellest kõigest osa. Tegelikult jäi asi ikkagi täitsa sündsuse piiridesse (kuigi jah, see tüüp, kes meie seltskonnas esimest korda viibis, võis päris huvitama mulje meist saada :p).
Kuigi Man oli esimene äravajuja ja hommikul ka esimene ärkaja (ning poes käis ja meile pannkookegi küpsetas), ei olnud ta valmis tagasi Tartusse sõitma. Nii et ei jäänud mul muud üle, kui rooli istuda. Seega, esimest korda elus sõitsin Tallinnas (ja seda veel sellise autoga, millega ma polnud varem kordagi sõitnud ja millel tagumine käik ebanormaalses kohas asetseb... seda viimast ei läinud küll Tallinna piires rohkem vaja, kui maja eest ära minema hakates). Õnneks oli marsruut lihtne... ainult ringteid oli sinna ikka isuga tehtud. Ja mina arvasin, et Tartu linnavõimudel on mingi värk nende ringteedega... tuleb välja, et Tallinnale ei saa ligilähedalegi. Aga jõudsime õnnelikult kohale (loodetavasti jõudis õigel ajal bussijaama ka see buss, mis pea terve tee meil sabas istus), minu maja ees muidugi läks Man ise rooli, nii et seda, kas ka tema ilusasti koju jõudis, ma ei tea.

Austraalia

Käisime eile J.-ga kinos. Vaatasime Austraaliat. Hea film. Silmailu oli ka - ilusad loodusvaated, meeletult armas aborigeenipoiss (või noh õigemini aborigeeni ja valge järeltulija, ehk siis kreeminägu) ja Hugh Jackman muidugi (hämmastav kuidas üks mees habemega nii metsik ja ilma habemeta tõeliselt ponks poiss välja näeb.... ja ausalt öeldes on mõlemad variandid silmale rõõmuks)... meestele ilmselt pakub silmailu pigem Nicole Kidman.
Nii et kel mõte kinno minna, soovitan.

Üks hea ütlus, mis filmist kõlama jäi: "Just because it is so, doesn't mean that it has to be that way."

Harrastusfotograaf plõksib

Käisin kolmapäeval ja neljapäeval väljas jalutamas ja pilte klõpsimas. Lehe jaoks. Panen mõned siia ka.

Nagu näha, oli kolmapäeval pilves ilm.

Neljapäeval see-eest oli selge ja karge talveilm. Pärastlõunal, kui ma pilte tegema läksin, polnudki enam väga külm, aga sellel näpul, mis nupule vajutas, hakkas ikka suht külm.

Tegemist vajavate asjade nimekiri

Uusaastalubadused ma selle nimekirja kohta öelda ei tahaks. Pigem asjad, mida tahaks/oleks vaja teha.

* autole uued kojamehed osta
* need suitsuandurite ülespanemise käigus tekitatud liigsed augud kinni pahteldada
* minna verd andma
* lõpetada vähemalt üks neist raamatutest, mis pooleli on
* ....

Kindlasti oli veel midagi, mis mulle vahepeal pähe tuli, aga kuni pole leiutatud ikkagi sellist seadeldist, mis mu mõtted automaatselt blogisse üle kannaks, jääb ikka mõni asi kirja panemata.

***

Aga midagi uut olen ma sel aastal juba õppinud - õhupallidest vahvate asjade väänamist (ühest õhupallist koera tegemist ja kahest õhupallist lille tegemist). Seda kõike ühel peol, kus olid koos nii suured kui väikesed lapsed ja kõigil oli lõbus.

Aasta vahetumisest

Kui kutsutakse toredate inimeste poolt mõnusasse kohta aastat vahetama, ega siis ei saa ju ära öelda. Nii ma siis seadsingi peale poolikut tööpäeva sammud bussijaama poole ja istusin pisikesse Sarbussi bussi. Kes vähegi saarel käinud, teavad, et see buss viib üle Suure Väina. Seekord ma väga palju kaugemale sellega ei sõitnud ka (ok, üle Väikse Väina ka, aga siis aitas), sihtkohta viis mind hoopis Milli. Kohati meenutas sõit küll safariparki, sest iga natukese aja tagant vahtis või vilksas mõni loom tee ääres. Eriti hulluks läks asi Sõrves, kitsed ei tahtnud enam tee äärde äragi mahtuda. Aga jõudsime ilma laipadeta ikka ilusti kohale (Mps küll rääkis meile oma eelnevatest vastupidistest kogemustest).

Enne uue aasta kohale jõudmist käisime Maailmaparandajaga saunas ja lugesime kõik näärivanale luuletusi (võrdõiguslikkuse printsiibi kohaselt oli kõigil ühesugune kingituse sisu... Karl välja arvatud (eks mõned ole ikka ju võrdsemad kui teised)). Keskööl läksime välja paugutama (päris uhke tulevärk oli) ja prussakaid lennutama (ei tahtnud teised hästi lennata). Lisaks tegime kõnesid ka teistesse peopaikadesse, et võimalikult paljudele inimestele head uut aastat soovida.


Minu jaoks venis pidu päris pikaks. Tegelikult oli mul nii nelja paiku plaanis magama minna, aga siis sattusime M.-ga jutusoonele ja mõni aeg hiljem tuli ka A. baarist tagasi ning jutuks tuli kevadine päikesetõusu vaatamine. Ja loomulikult koorus sealt välja idee minna ka sel hommikul vaatama, kuidas päike tõuseb. Ainus häda oli selles, et kell on umbes kuus ja päike ei taha mitte enne üheksat tõusta. Noh, nii poolteist tundi läks lobisedes mööda, M. jõudis vahepeal magama minna ja Une-Mati kippus kallale. Aga kange tahtmine oli ikka see päike ära näha. Enne kaheksat läksimegi siis vaatama, et kui kaugel see päike nüüd omadega siis ikkagi on. Käisime ühes kohas ja läksime teisegi (et madalikul kinni olevat laeva vaadata)... vahepeal läks juba täitsa valgeks, aga päike veel nina välja pista ei tahtnud. Infotelefonilt saime teada, et nii umbes kolmveerand tundi läheb veel aega. Väljas oli aga külm ja soe tuba koos padjaga pea all tundus liiga ahvatlev, nii et otsustasime ikkagi tagasi minna.

Kui millalgi peale lõunat silmad lahti tegin, oli päike kõrgel taevas. Aasta esimene päev tervitas ilusa ilmaga... kui nüüd järele mõelda, siis tegelikult on sel aastal iga päev päike ennast näidanud.

Pilguheit lõppevale aastale

Kuigi Kambakese jõulupeol sai juba räägitud natuke lõppevast aastast, teen siia ka kokkuvõtte (taaskord märksõnade abil, suvalises järjekorras).

Vabatahtlik - nii tavapärases mõistes Loodussõbralike toodete kampaanias ja autovaba päeva ettevalmistamises, kui ka natuke teise nurga alt, rohkem korralduse poolega seotud ja suurema vastutusega Roheliste Rattaretkel... eks näis, kas järgmisel aastal sujuvad asjad paremini
Silmaringi avardamine - keskkonnateemialistel loengutel ja filmiõhtutel Keskkonnahariduskeskuses (aasta alguses) ja Maailmakohvikus (aasta lõpus) - väga mõnus ajaveetmine on olnud
Probleemid tehnikaga - teleka parandus, mobiili parandus, autoga samuti mõned probleemid (sumpa parandus, rehvi katkisõitmine), netijamad.... kuidagi kuhjuvad sellised asjad
Reisid - kuidagi palju on sattunud välisreise sellesse aastasse - Leedu, London, Taani, Frankfurt/Oder... kõik reisid olid erineva seltskonnaga, erinevatel põhjustel ja pakkusid uusi elamusi. Kõige unustamatumaks jääb siiski ilmselt viimane :p
Töökoha vahetus - otsus ala vahetada sündis ja sai teoks. Kahetsenud ei ole, pigem olen siiani ikkagi rahul oma otsusega. Uusi kogemusi ja teadmisi tuleb juurde. Ja tutvusi ka muidugi.
Traditsioonid - Kambakese kanuumatka, rattamatka ja jõulupidu võib küll juba traditsioonideks nimetada. Ja ühist jaanipäeva ka. Kuigi sel aastal olin ebatraditsiooniliselt mina võõrustajaks (meil pole varem olnud sellist kohta, kus jaanipäeva pidada). Tegelikult peaks vist ära mainima ka aastavahetuse... kellegi juures on ikka olnud ühine pidu väljakuulutatud, iseasi muidugi kui palju inimesi kohale on tulnud. Ja muidugi ka meestepäev ja naistepäev ;) Meil on päris palju traditsioone, kas pole.
Ja üks teine traditsioon ka - Tartu rattamaraton. 3. kord siis sel aastal.
Kultuurielamused - neist märkimisväärseimad on kindlasti Ruja rockooper ja Edit Piafi film... huvitaval kombel jagasin ma neid mõlemaid sama inimesega (seda rohkem on kahju sellest, et ta varsti Tallinna kolib...). Lisaks veel mõned kontserdid.
Pealinn - erinevate kohustuste ja ettevõtmiste tõttu on sel aastal väga tihti tulnud pealinnas käia. Sellega on kaasnenud ka külaskäigud neile inimestele, kellel varem pole külas käinud või kes vahepeal on kolinud. Ja natuke selgemaks olen ka seda linna saanud (kuigi väga väikese osa), aga mingi loogika ja seosed hakkavad vaikselt kujunema. Vähemalt trammiga bussijaamast Balti jaama oskan sõita :D
Erakond - eelmise märksõnaga on tihedalt seotud erakond, st enamus Tallinnas käike on ühel või teisel moel erakonnaga seotud olnud. Igasugu üritustest olen osa võtnud ja kohustusi endale poolkogemata saanud. Ja ka raskeid valikuid tegema pidanud, kuna mitmes kohas korraga olla ei saa.
Pere - mõned tähtsamad perekondlikud sündmused: juubelid (ema 50, vanaema 80), venna abiellumine (mis ometigi ei tekita nii positiivseid emotsioone, kui võiks...) ja aasta kõige kurvem sündmus - vanaisa surm.
Esmakordselt - esimest korda käisin ujumas Anne kanalis, esimest korda jäime rattamatkal olles rongist maha (õnneks oli paps nõus mind koos rattaga Oravalt Tartusse tooma), esimest korda jäin autoga lumme kinni nii, et tuli välja tõmmata... neid asju, mida ma sel aastal esimest korda tegin, on kindlasti veel väga palju, aga eespool mainitud olid eredamalt meeles

Eelmise aasta lubaduste kohta nii palju, et tegelikult oli paar käegakatsutavat lubadust ka - ID-kaart muretseda ja autol õli ära vahetada. Mõlema kohta saab öelda tehtud :)

Tagasivaade jõuludele

Kui võtta kokku selleaastased jõulud, siis tegelikult oli kõik olemas - valge maa (ok, natuke vähe seda lund oli, aga maa oli siiski valge ja isegi kelgutada õnnestus eile), perekond (vend oma perega tuli küll 25ndal alles, aga eile käisime veelkord vanaema-vanaisa juures kõik koos) ja kingitused koos luuletustega. Ka need olid enamjaolt traditsioonilised... ema üritas küll ühte uut lugeda, aga see jäi lühikeseks, sest lõpuosa läks meelest... mul polnud sel aastal aega midagi uut välja mõelda (ingliskeelseid jõululaule ei hakanud pereringis laulma) ja seega kordasin mõne vana jõulusalmi üle ning lasin need käiku. Endiselt on kõige parem tunne see, kui tehtud kingitus täppi läheb. Vanaemale ja vanaisale kinkisime raamatud - vanaisale ajaloolise raamatu ja vanaemale kokaraamatu - ning mõlemad olid oma kingiga väga rahul. Mina ise sain Ruja rockooperi DVD :)

Kui nüüd mõelda sellele jõulutundele, siis... sellist meeletut ärevust ja ootust nagu ei olnud, aga rõõm perega koos oldud ajast ja mõnus äraolemine oli (ja jätkub)... ma ütleks, et need ongi parimad jõuluemotsioonid.

Elu on taevalik, kui sul on inglitest sõbrad

Mis on see, mis sunnib inimesi ette võtma pea 200 km pikkust sõitu äärmiselt kehvade teeoludega (mis omakorda tingis 180-kraadise pirueti Piibe maanteel)? Ikka sõbrad, kes ootavad sind jõuluhõrgutistega kaetud laua ääres. Kehvi teeolusid trotsides jõudsime kohale. Viimastena, aga siiski täiesti õigel ajal.

Lisaks tavapärasele (et mitte öelda traditsioonilisele) aasta kokkuvõtmise ringile tuli seekord öelda ilusaid sõnu sellele inimesele, kelle nime saatuse tahtel loosikausist välja tõmbasid. Äärmiselt südamlik oli. Kuigi jah, tuleb tunnistada, et mina ei ole just kõige parem sedasorti kõnede pidaja. Igal juhul väga armas mõte oli selline asi korraldada. Olgugi, et ma iga päev tegelikult olen tänulik selle eest, et mul sõpradega nii vedanud on, ei ütle ma seda neile väga tihti ja ei räägi ka sellest, mis mulle konkreetse inimese puhul meeldib.

Mingil hetkel toodi välja torni ehitamise mäng*, mis kujunes vaieldamatult selle peo hitiks. Öösel mitte just kõige kainema peaga ja hommikul mitte just kõige kindlama käega (enamus vähemalt, oli ka hämmastavalt kindlakäelisi) sai seda torni ehitatud ikka mitu korrust kõrgemaks, kui see esialgu oli ja sealjuures praktiliselt eiratud gravitatsiooniseadust. Meist saaks alles head ehitajad - 15 korruse materjalist suudaksime vähemalt 21-korruselise maja valmis ehitada (alumistelt korrustelt telliseid/paneele vaikselt eemaldades) - sääst missugune :)

Ka ei saanud jätta tegemata öist jalutuskäiku mere äärde (nagu eelmiselgi aastal). Seekord valisime ainult teise ranna. Ja jätsime endast jälje ka maha - karvase rinnaga lumemehe. Teise tegime juba maja juurde, see tuli suurem ja rohkemate aksessuaaridega.

Lisaks otsustasime laulda ukse vahel jõululaule nagu välismaal tehakse. Mõned siiski kuulsid (kuigi kell oli 5 öösel).

* Soome keeles oli karbi peale kirjutatud Timpuri, ma ei teagi, kuidas eesti keeles selle mängu õige nimi on, aga idee seisnes selles, et tornist tuli klotse välja tõmmata ja nendest tornile uut korrust peale ehitada sealjuures torni ümber ajamata.

Sisenemine ainult tagumistest ustest

Kuna temperatuur õues tõmbub ööseks päris kõvasti miinuspoolele, tuli täna vaeva näha autosse sisse saamisega.
Hommikul ei tahtnud juhiuks kohe avaneda. Sikutasin natuke, siis proovisin kõrvalistuja ust - see ka ei avanenud. Proovisin tagumist ust, avanes. Küünitasin juhiukseni ja tõukasin selle seestpoolt lahti. Ühesõnaga läks suht lihtsalt.
Õhtul oli juba keerulisem - esimesed uksed ei tahtnud kohe kuidagi avaneda. Ronisin esiistmele, panin auto käima ja proovisin uuesti. Ikka ei midagi. Aga mis seal ikka niisama oodata, kuni asi üles sulab, aknad ka jääs... nii et ronisin uuesti tagaukse kaudu välja ja asusin kraapima. Ning pärast sama teed tagasi esiistmele. Ainus jama oli see, et kütet oli juurde vaja. See tähendas, et sõitsin tanklasse ja olin juba vaikselt valmis selleks, et seal uuesti oma autoakrobaatika ette võtta, aga õnneks otsustas uks avaneda, nii et pääsesin sedakorda sellest trikist. Näis, kuidas homme läheb.

Mantlisaaga

Oktoobris ostsin mantli endale. Kusjuures kohe esimese korraga ei ostnud ära ja teist korda samasse poodi minnes minu numbrit ei olnud. Küsisin veel müüjate käest üle ja nemad teatasid, et selles poes ei ole, aga Lõunakeskuses on ja nad võivad tellida. Lasingi siis tellida ja sain oma mantli kätte.
Mõni aeg hiljem selgus, et J. on sama mantli ostnud (mis teha, kui meil mõlemal ühtmoodi hea maitse on :D).
Üle-eelmisel nädalal aga avastasin, et mantel hakkab töölepingut üles ütlema. Kuna avastasin selle siis, kui Tartust eemal olin, tuli sugulaselt jopet laenata. Tartusse tagasi jõudnud, viisin mantli poodi tagasi. Müüja käis korra mantliga tagaruumis ära ja tuli tagasi sõnadega, et mulle antakse raha tagasi, teine müüja teadis veel, et sellel mudelil ongi miski viga küljes... tootja praak ühesõnaga.
Noh jah, heakene küll, aga mul oli ikkagi mantlit ju vaja. Ja nii ma siis käisin täna pool päeva mööda poode (isegi Taskusse jõudsin... esimest korda, kui mitte arvestada ühte kinoskäiku). Viimasena maandusin Lõunakeskuses. Ja leidsingi sobiva. Sama firma poest kusjuures (aga Kaubamaja omas ma seda mantlit ei märganud).

Sport ja kultuur

Jõudsin kolmapäeval ka Rüütlisse ujuma koos Laisikuga. Tunnikese ujusime, siis vesivõimlesime ka. Ütleme nii, et oli üsna erinev kogemus Aura vesivõimlemisest. Harjutused olid teistsugused, treener oli teistsugune... aga omamoodi huvitav siiski.
Õhtul tuli Laisiku juurde veel rahvast. Asi lõppes Monopoli mänguga. Mõni mees ostis paar kallimat "krunti" ja kukkus ehitama, nii et sinna sattudes oli pankrot kerge tulema. Kuna mäng on pikk ja järgmine päev oli ülejäänud mängijatele siiski tööpäev, jätsime asja ühel hetkel lihtsalt katki (a kui oleks olnud nii nagu ühes teises mängus, et võidab see, kellel kõige vähem asju (või antud juhul siis raha ja kinnisvara) on, siis oleks võit minu olnud... :p).
Neljapäeva õhtul nautisin Kuressaare Linnateatris kultuuri - käisin Jää hääle esitluskontserdil. Et mitte osta põrsast kotis, ostsin plaadi pärast kontserti. Tegu oli küll mitte päris tavalise Jää-ääre kooslusega (tavapärasest Jää-äärest olid vaid Sööt ja Tõun), aga see ei vähendanud asja headust. Igatahes plaksutati nad 3 korda tagasi.

Täna käisin Võru jõululaadal ja vaatasin line-tantsijate etteastet (esinejate hulgas oli ka minu ema).

Puhkaja elust

Üks puhkuenädal on tervenisti seljataga, teine käib (hetkel istume siin Laisiku toas mõlemad läpakas süles).
Eelmine nädal olin nii Tartus, Tallinnas, Kuressaares kui ka Muhus. Teeviidal sai käidud... enne sealt äratulekut sai pisut sõudeergomeetril rassitud (noorsotsid korraldasid võistluse ja keegi teine ei läinud, nii et ma siis läksin ise, aga vähemalt sain ühe kena punase roosi vaevatasuks). Eesti Näituste messikeskusest läksin venna auto peale ning võtsime suuna Virtsu poole. Nad on seal sadamas burksimajakese ära kaaperdanud ja selle asemel on kohviku nimetusega asi sinises soojakus. Kuna meil olid kõhud tühjad ja vanaema juurde jõudmiseni läks veel aega, siis haarasime pisut söögipoolist sellest putkast. Mina piirdusin vaid võileivaga, sest oli arvata, et ju vanaemal miskit söödavat meile pakkuda on. Ja ma ei eksinud. Pirukad ja puljong olid valmis, kui kohale jõudsime. Huvitaval kombel mahtusime suht kenasti kõik ära ka sinna, mina sain täditütre voodi, tüdruk ise läks oma ema kõrvale.

Laupäeval olid vanaisa matused.

Pühapäeval lasin ennast Muhusse toimetada. Esialgsete plaanide kohaselt pidime Laisikuga Maailmaparandaja ja Mpsi juurde minema, aga kuna neile pühapäeva õhtul elektrit hästi anda ei tahetud ja meil oli soov tantsusaate finaal ära vaadata, tulid nemad hoopis Laisiku juurde. Kaasas oli neil suur korvitäis piparkooke, mille hulgas leidus ka minu piparkoogivariant (ma tundsin ta kohe ära).
Esmaspäeval käisime lõuna ajal suitsujuustusuppi söömas ja õhtul põrutasime Sõrve. Nägin kah lõpuks Sannu ära (Laisik oli teda juba mitu korda näinud). Ja Karli polnud ma ka tükk aega näinud. Karlil paistis minu kohaloleku üle päris hea meel olevat... Aeg lippas ja kell oli suht palju kui lõpuks tuttu läksin. Aga õnneks sain hommikul natuke kauem magada, sest Saarlanna tuli hiljem linna, nii ei pidanud ma tööletõttajatega koos Kuressaarde sõitma.

Puhkus on siiamaani olnud kassirikas. Jupijumala juures Tallinnas oli 2 kassi (kellest üks üritas ennast minuga kaasa smugeldada, aga ei läinud läbi), vanaema juures on 3 kassi (1 on vanaema oma - 13-aastane kassivanamees ja 2 on tädi oma), Muhus Laisiku juures oli miski 8 kassi vist - iga nurga tagant tuli erinev kass välja ja Sõrves oli Potsataja. Hetkel olen ma ainsas kassivabas peatuspaigas - Laisik pole oma korterisse veel kassi toonud.

Puhkab

Jõudiski kätte minu puhkus. Eile näiteks tuli hommikul mõte, et võiks keskpäevasesse vesiaeroobikasse minna. Mõeldud-tehtud. Väga mõnus oli. Ja esimest korda olin sellises trennis, kus kasutati abivahendina nuudlit (teate küll, see pikk toru).

Täna pidin siiski ühe päeva veel tööl olema (eelmise reede võtsin vabaks ja selle asemel olin täna tööl). Aga keegi oli mu arvutile ilmselt juba öelnud, et puhkust saab. Kuidas muidu seletada seda, et arvuti iga natukese aja tagant iseenesliku restardi sooritas. Ühel hetkel sai mul villand ja kolisin ära töökaaslase arvuti taha, kes ise täna koolitusel oli. Ja õhtul võtsin arvuti linna kaasa. Ei, päris koju ei toonud, jätsin itimehele. Näis, kas lahendavad koos selle probleemi ära. Ma annan neile poolteist nädalat aega. Siis on mul jälle tööjuures arvutit vaja.

Aga homme põrutan paariks päevaks pealinna ja sealt edasi saarde... tavapärane värk, ega puhkus siis kodus lebotamiseks ole.

Elukvaliteet

Reedest pühapäevani toimus Tartus Ökomess Elukvaliteet 2008. Olime meiegi erakonna boksiga väljas. Ja ei saa mainimata jätta, et olime üsna populaarsed. Põhjus oli muidugi lihtne - jagasime tasuta kohvi, teed ja kooki (kõik loomulikult mahetoorainest). Väga mõnus tunne oli inimestele lihtsalt niisama midagi head jagada (proovisin ise ka järgi - koogid olid tõesti head). Hästi vahva oli ka see, et needsamad inimesed, kes olid meid toorainega varustanud või esindasid mõnda firmat, kelle toorainet kookide valmistamisel kasutati, olid ise ka seal samas messil ja said maitsta, kui hea kook heast toorainest tuleb.
Lisaks oli mul ka loosiõnne - kui erakonda mitte kuuluvate ankeeditäitjate hulgast loositi välja jalgratas, käimikepid ja sammulugeja, siis ankeedi täitnud erakonnaliikmete vahel loositi välja kolm riidest kotti, millest üks tuli mulle :)

Lumest ja veest

Sel nädalal on siin maja ees igasugu ilma nähtud - lumehunnikutest laiuvate porilompideni välja. Ühel hommikul suutsin korralikult kinni jääda, nii et oli lisajõude vaja, et liikuma saada (appi tulid kusjuures naisterahvad). Edasi oli probleeme kahel autol üksteisest mööda mahtumisega, et lumevallid tee servas olid nii suured. Samal hommikul jäin veel teist korda kinni - töökaaslase maja ees, sest seal tänaval oli täielik lumepudru, aga siis oli töökaaslane kohe abis tõukama.
Kahel hommikul olen samuti kinni olnud, kuid oma jõududega välja suutnud pääeda. Võtsin appi kühvli (kuna ma õigel hetkel ei ostnud lumelabidat autosse ja pühapäeval seda Eedenis ei olnud, siis toimetasin autosse oma plastmassist prügikühvli) ja, kus kühvel nõrgaks jäi, ka vana jääkraabitsa ja sain ennast välja kraabitud.
Täna liiklein ühistranspordiga ja põhimure liigeldes oli lompidest mööda laveerimine. Kuidas küll see ilmataadi meel ühe nädala jooksul muutub.

Hiljaks jäin...

Nii teatas mulle täna ema telefonis. Mul oli nimelt plaanis jõuda nii umbes pooleteise nädala pärast Saaremaale vanaisale külla. Vanaisale, kelle tervis kasvaja tõttu sugugi kiita polnud. Ja täna vandus tervis lõplikult alla. Teda pole enam.
Vanust tal nii väga palju polnud - suvel sai 75.
Hakkasin meenutama, millal ma teda viimati nägin ja tuleb tunnistada, et see oli vist eelmisel suvel. Sel suvel ju pikemalt Saaremaale ei jõudnud ja kuigi arvasin, et jõuan teda vaatama enne kui hilja, läks vastupidi. Isadepäeval rääkisime telefoni teel. Tema häälest oli aru saada, et olemine on kehv. Üritan ennast natuke lohutada sellega, et ta ei pea rohkem kannatama.... aga see ei toimi eriti...

Hüvasti, papa!

Värskas

Juba teist nädalat järjest ei olnud reede tavaline tööpäev (järgmisel nädalal ka ei ole, aga siis on põhjus teine), sest olin hoopis koolitusel.
Täna sain koolitatud kohaliku lehe tegemise ja terviseedendamise osas. Üllatav oli see, et minu koostatud infoleht sai isegi mõningaid kiidusõnu (olgugi, et ma kohaletulnutest kõige väiksema staažiga lehetegija olin... mõni oli ikka 10-12 aastat seda teinudd). Eks näis, ehk õnnestub edaspidi natuke ajakirjanduslikumaks seda infolehte muuta.
Terviseedenduse koha pealt anti ka hulgaliselt kirjandust erinevate terviseteemade kohta. Enamus olid üsnagi teada valdkonnad, aga näiteks vesipiibu ohutuse kohta käivaid müüte kummutav voldik oli minu jaoks uudne lugemine. Jälle natuke targem.
Kogu koolitus lõppes Värska veekeskusega tutvumisega (koolitus toimus Värska sanatooriumis). Tutvusin sealse basseiniga (oli võimalik 1 km ära ujuda küll), saunadega (nii infrapuna-, auru- kui ka tavalise ehk siis soome saunaga), erinevate masserivate atraktsioonidega, nii 34-kraadise kui ka 17-kraadise mineraalvee mullivanniga ning ka veebaariga (kust ma kakaod võtsin, sest oodates hakkas jahe). Väljudes tutvusime ka allikatest tuleva vee maitsega (õnneks oli rivis ka üks joogivee kraan, nii et kui liiga mineraaliderohkeks läks, sai peale rüübata).

Lumi

Esmaspäeval oli vaid õhuke lumekiht, eile ja täna said lapsed juba lumememme teha ja lumesõda mängida (ok, kui päris aus olla, siis ka mõningad täiskasvanud kasutasid lund üksteise loopimiseks). Aga suhteliselt hilja (17. novembril) sadas sel aastal see esimene lumi maha. Mäletan ka aegu, kui oktoobris lumi maas on olnud. Lume mahatulek tähendas ühtlasi ka seda, et uute talvesaabaste otsimist ei olnud enam võimalik palju edasi lükata. Seega tuli minna poode kammima. täiesti üllatuslikult saingi sobivad saapad.

Tegelikult on väga ilus vaadata lumiseid puid teede ääres. Eriti õhtusel ajal pargiteel. Mõnus.

Maailmakohvik

Käisin Maailmas uudistamas, mis see Maailmakohvik ka on. Ja noh, eks teema (nafta ja tarbimine) ka huvitas. Tulemus - palju huvitavaid ideid, mida sai vahetatud erinevate inimestega. Häbelikke ja vaikseid eestlasi seal ei kohanud, olid inimesed, kes oma mõtteid julgelt välja ütlesid (eks seda soodustas muidugi ka see, et arutelud toimusid väikses ringis) ja pigem ei tahtunud arutelud kuidagi vaibuda, kui moderaatoreid kuulata vaja oli.
Üleüldse toimib see otsene suhtlus kuidagi paremini, kui mõttevahetus meilitsi. Seda sai ka nädalavahetusel kogetud.

Ja tundub, et mul on teisikuid vist päris mitu. Tallinnas olla üks, Tartus on nähtud ja mõni aeg tagasi hakkas üks vene neiu minuga tänaval rääkima nagu vana tuttavaga, esialgu mõtlesin, et äkki me oleme kusagil kohtunud, aga siis sai neiu aru, et ma vist ikka ei ole see, kelleks ta mind pidas (järeldus, üks teisikutest on venelane).

Mees majas

Juhuse tahtel ma ikkagi ei hakanud ise lakke aukude puurimisega mässama. Nimelt juhuslikul oli ühel sõbral vaja Tartus öömaja ja loomulikult kasutasin ma ära meessoost isiku viibimise korteris ja lasin temal augud puurida. Ja kui nüüd aus olla, siis see asi ei tundunud üldse nii lihtne, kui ma arvanud olin. Lisaks oleks hea omada sellisteks puhkudeks jooniseid selle kohta, kust läheb armatuur... Nimelt sai neljale vajalikule augule lisaks ka kolm auku, mis kasutusele ei läinud, kuna neid ei olnud võimalik piisavalt sügavaks puurida, sest metall tuli ette. nii et järgmine aktsioon on pahtliga aukude kinni toppimine :p

Veel sain ma teada, kuidas saab ruubiku kuubiku kokku panna. See käib nii:

Võta kuubik juppideks, kuni jääb järgi selline asi (pilt 1)

Siis võta ülejäänud osad (pilt 2)

ja pane need õigesti kokku

Nii lihtne see ongi :) :P

Ah jaa... olgugi, et ma ise olen veel väga algaja kitarrimängimises, andsin ma eile oma esimese kitarritunni... Loomulikult oli kitarr häälest ära läinud. Seda sai ka häälestatud. Ega ma kindel ole, et ta pärat rohkem häälde sai :pp Igal juhul oli õpilane tubli ja õppis 4 duuri ära.

Progress

Täna Sõpruse sillale rattateelt sõites avatasin, et on toimunud progress.
Nimelt on situatsioon selline, et kuni silla kõnnitee alguseni on uus kergliiklustee, kus on siis joonega eraldatud, jalakäijad ja jalgratturid, aga kõnnitee ju endiselt kitsas seal silla peal, mis eeldaks sõidutee servas rattaga liiklemist. Sealkandis on aga äärekivid vist Tartu kõrgeimad. Nii ma siis olingi harjunud kerge põrgatusega sinna sõiduteele maanduma. Täna samal marsruudil sõites avastasin üllatusega, et esiteks on tekkinud maha täiendavad jooned (esimest korda seal sõites jäi tegelikult arusaamatuks, kuhu rattur edasi peaks liikuma) ja väike sebra ning kõrge äärekivi on asendunud sujuva üleminekuga sõiduteele. Nii võib Tartust veel tõesti rattalinn saada :) Ääremärkusena olgu veel öeldud, et kõrgete äärekivide kohta tegid märkuse ka septembris siin sõitnud rahvusvahelised ratturid, kes muide ka sellest samast kohast läbi sõitsid ja seal ratastelt maha tulid ning need sõiduteele tõstsid.

Hüvasti, Dagö!?

Niisiis... Dagö läheb laiali. Eile oli viimane kontsert Tartus ja täna oli ilmselt siis nende viimane kontsert üldse. Samas... vaadates seda, kuidas igasugu bändid comebacke teevad, siis mine tea... ehk tulevad millalgi jälle kokku. Teisest küljest... Saatpalu võib vabalt mõne uue projektiga välja tulla.
Kusjuures kontserdile minemise otsus küpses enne seda, kui ma teada sain, et rohkem sellist võimalust üldse tulla ei pruugigi.
Kontsert ise üllatas minda alguses Saatpalu sõnaahtrusega. Esimeste lugude vahele ei tulnud ühtegi jutukest. Aga mingist hetkest (minu meelest siis kui Evelin ja Hele lavale tulid) muutus ta siiski jutukamaks. Lisaks oli lavaline liikumine päris ilmekas. Ja taustaks oli tuledest bändi nimi, mis muusika taktis ka vilkus (sellist asjandust mina Dagö kontsertidel küll varem näinud pole). Ning mis kõige toredam - õhku oli (J. kirjeldusest eelmise kontserdi kohta oli karta õhu puudumist). Kokkuvõtvalt - Dagö tuntud headuses (nagu alati viimane laul Šveits ja lisalugu Silmalaud). Kahju, et edaspidi vaid plaatidega leppida tuleb... loodan, et nad Säsi kontserte veel teevad.

Ohutus ennekõike

Kuigi ma ütlesin ülevaatue onule, et käin veel oktoobri kuu jooksul oma auto tulekustutiga kontrollis ära (sel hetkel oli oktoobrit nii umbes nädala jagu järel), juhtus nii nagu ma kahtlustain - ei jõudnud sinna eelmisel nädalal. Aga palju puudu ei jäänud. Viisin eile kontrolli ja täna sain kätte, nii et nüüd on jälle tempel peal, et sobib kustutamiseks küll. Ja kuna ma juba olin tuleohutustarvetega kauplevas ettevõttes, otustasin korralik kodanik olla ja ostsin kaks suitsuandurit ka endale. Nüüd on ainult veel sellest koera sabast vaja üle saada ja need lakke kinnitada (ehk siis kaks auku kummagi toa lakke tekitada). Sellega seoses tekkis mul kurikaval mõte nõuda vastuteene mõnelt neist meeskolleegidest, kelle nõusid ma pea iga päev pesema pean (aga olgu siinkohal ära öeldud, et ega ma neil seda "teenust" rahus nautida ei lase - pidevad vihjed ja sarkastilised märkused käivad sinna juurde). Teine variant on muidugi see ise ära teha, mis tegelikult tundub isegi parem (teate küll, tänapäeva iseseisvad naised :p).

Sportlik-meelelahutuslik laupäev

Üks marsruut pealinnas on mul juba päris hästi selge - kuidas bussijaamast Toompeale saada (istud aga nr 2 trammi peale ja sõidad Balti jaama ja sealt mööda treppe üles ja oledki kohal). Aga seekord proovisin ka teisi marsruute. Mõningase abiga. Vaevalt, et ma kõiki kohti teinekord iseseisvalt üles leiaksin (isegi järgmine päev valges oli raskusi selle koha ära tundmisega, kust ma eelmisel õhtul trolli peale läinud olin). Siiski leian ma, et olen teinud edusamme pealinna tundma õppimisel.
Aga ega Tallinnas käik ei piirdunud siis ainult ühistranspordi ja linna tundmaõppimisega. Käisime ka Kalev Spas ujumas. Nad on seal naiste riietusruumi päris hoolikalt ära peitnud... tükk aega tuli kõndida enne kui sinnani jõudsid. Ja ega riietusruumist ujulasse jõudmine ka just kõige lihtsamate killast olnud. Leidsime siiski tee ujulasse ja saime oma kilomeetri ära ujutud (viimasest ujutud kilomeetrist oli juba oi-oi kui palju aega möödas). Pärast istusime natuke aega ka mullivannis ja saunas.
Hiljem oli plaanis seenesöömine S. juures. Minu jaoks oli see esimene külaskäik S. juurde, nii et nüüd on ka tema pesa nähtud. Lisaks söömisele veetsime aega mõnusa briti huumori seltsis.

Veel mõjusid

Täna olin jälle Paides. Oli koolituse teine osa. Seekord räägiti KSH-dest ja ühest analüüsimeetodist täpsemalt ning asi lõppes praktilise osaga. KSH-dest rääkis muide Järvet. Ma imestan ikka, kuidas õpetajatele ja õppejõududele kõik need näod meelde jäävad... igal juhul ta mäletas, et oli mulle loengut andnud, ainult et ta ei teadnud, ka ma olen geograaf või keskkonnatehnoloog.
Seekord oli hommikune sõit normaalsem - ühtegi rekkat ega traktorit ees ei munenud ja ma jõudsin ilusti õigeks ajaks kohale. Aga tagasisõit oli nõmedam - väljas läks parajasti pimedaks ja vastutulevate autode tuled tundusid kuidagi eriliselt heledad. Mina ei tea, kas kõigil on mingid tohutu võimsad pirnid esituledes või on asi minus, aga jubedalt häirisid.

Teine korv

Et siis otsustasin hakata osa mune teise korvi panema. Vähemalt mõni aeg. Näis, kas mingit efekti ka on.

Ülemaks kui hõbevara...

Üle pika aja veetsin jällegi nädalavahetuse Võrus. Seekord oli kaks põhjust - venna sünnipäeva tähistamine pereringis ja kooli kokkutulek (seekord selle kooli kokkutulek, kus ma keskkoolis käisin).
Aktus toimus kultuurimajas, aga saal oli nii puupüsti täis, et otsustasime hoopis endiste klassikaaslastega kohvikus juttu ajada. Hiljem suundusime edasi koolimajja, kus olid ära jaotatud klassid lendude vahel. Meie vanas klassis pidi olema üks teine lend. Omavolitsesime natuke ja vahetasime sildid ära ning platseerusime ikkagi oma vanasse klassi. Klass nägi küll teistsugune välja, kui meie ajal - seinad ja kapid olid üle värvitud, lauad olid teistsugused, õpetaja laud teise koha peal ja valgustidki teistsugused.
Meie klassist oli lõpuks pea kolmandik kohal, A klassist oli vist veel rohkem (vähemalt silma järgi tundus neid kõige rohkem), C ja B olid üsna väheste inimeste näol eisndatud. Tore oli jälle vanu klassikaaslasi näha ja kuulda, millega keegi tegeleb. Lisaks nägime ka oma endist klassijuhatajat ja teisigi õpetajaid. Mälestuseks tehti ka lennu pilt.

Mõjudest

Neljapäeval veetsin päeva Kesk-Eestis, täpsematl Paides. See tähendas hommikusi adrenaliiniminuteid Tallinn-Tartu maanteel. Ja tänu teeremondile ka väikest hilinemist koolitusele.
Koolitus ise oli huvitavam, kui ma arvata oskasin. Koolitajate esinemisoskus oli hea ja teemad iseenesest ka huvitavad. Täpsemalt oli teemaks strateegiliste dokumentide mõjude analüüs. Vajalik asi kindlasti, aga kui tõesti iga strateegilise dokumendi juurde teha mõjude analüüs ja sama ka siis, kui seda dokumenti muudetakse, siis tekib küsimus, kust see ressurss võetakse? Eriti praeguses olukorras, kui mõjude hindamisena räägitakse ju praktiliselt ainult KSH-st, mida saavad teha ainult litsenseeritud eksperdid ja mis maksab ikka päris korraliku summa.
Tegelikult jäi kogu sellest päevast kõlama tõdemus, et riigi tasandil pannakse muudkui KOVidele kohustusi, aga ressurssi selle täitmiseks enamasti ei anta. Ja siis leitakse, et KOVid on haldussuutmatud.

Kaua planeeritud, kaunikene

Täna jõudsime siis niikaugele, et külastasimegi Tanelit. Nende uus pesa oli hästi mõnus ja hubane. Ja meid ootas pitsa ja kook ja muudki. Loomulikult oli tähelepanu keskpunktis Elo. Mõnevõrra üllatuslikult on tegemist tõsiselt aktiivse lapsega (kusjuures nüüd olevat ta veel rahulikumaks muutunud). Igal juhul leidis ta endale pidevalt tegevust ja see, et kari võõraid tädisid (kuna Man ei suvatsenud meiega tulla, olid külalisteks ainult naised) järsku ümberringi oli, ei häirinud teda mitte üks põrm.
Igatahes oli äärmiselt vahva üle pika aja Taneli pere külastada.

Hetki õhtusest poeskäigust

Meestele peaks tuttav olema situatsioon, kui jäädakse vaatama napis riietuses vastassugupoole esindajat. No minul juhtus täna sarnane situatsioon. Tegelikult ei olnud tegemist millegi ebasündsusele kalduvaga, tol noormehel oli seljas T-särk ja jalas põlvpüksid... täiesti tavaline asi eksole... kui oleks suvi. Aga praegu on oktoobri lõpp!!! Ja vaatamata sellele, et väljas on veel plusskraadid, ei ole nii soe, et T-särgiga käia. Vat sellepärast jäingi imestunult vaatama seda noormeest.

Olin oma ostud sooritanud ja panin kassa juures asju kotti, kui üks kassapidaja küsis teise käest mitu klienti tal päeva jooksul oli. Ja edasi läks rekordite arutamiseks, millesse sekkus veel kolmaski kassapidaja, kelle rekord arutelu algataja tõsiselt imestama pani. Võibolla oleks veel miskit huvitavat teada saanud, aga mul said asjad kotti pakitud ja seadsin sammud poest välja.

Maitsvate kingitustega sünnipäev

Nagu lubatud olime punkt kell neli J. maja ees. Enne olime veel ühes pealinna kaubanduskeskuses kokku saanud saarlastega (täpne ajastus ikkagi).
Seekord saime nii meie kui sünnipäevalapsed kergemalt läbi - kingituseks viisime sööki-jooki. Laud oli lookas maitsvatest roogadest. Ja jooke oli ka erinevaid. M. demonstreeris järjekordselt oma imelist kokteilisegamisoskust ning tegi seekord päris eksootilist jooki, mis väga hea maitses. Laua ümber sai arutatud igasugu asju ja lisaks niisama jutlemisele-arutamisele ka mõned reeglid paika pandud. Näis, kuidas need realiseeruvad :p
Täna oleks mind äärepealt rooli pandud, aga autoomanikul otsustas siiski viimasel hetkel ise minna. Mina olin rahul :) Ja kohale jõudsime ka ilma igasuguste probleemideta.

Topelt

Täna oli põhjust topelt õnne soovida. Kõigepealt vennale sünnipäeva puhul (ma olevat esimene õnnitleja olnud :D) ja siis uudist kuulda saades ka perek Kallasele noorima pereliikme ilmaletuleku puhul.

Kahjuks oli ka kurbi sõnumeid topelt. Lahkusid parematele jahimaadele nii hunt Kriimsilm, kui ka üks J. toredatest hundikoertest. Kaastunne.

Kotkasilm

Käisin üle pika aja kinos. Selles uues, mis Taskus on. Toolidega sai tõepoolest kiikuda :p Vaatasime filmi nimega Kotkasilm. Hea film oli. Ja natuke kõhedusttekitav ka, sest kuigi tegu oli väljamõeldisega, ei oleks selline asi ilmselt mitte väga võimatu ka reaalses elus. Igal juhul tekkis saalist lahkudes tahtmine oma mobiili aku ära võtta...

Eile õhtul sai natuke pokkerit mängitud. Natuke teistsuguste reeglitega kui ma varem mänginud olen. Ma ei tea, kas see oli algaja õnn või miski muu, aga mul läks lõppkokkuvõttes täitsa hästi. Ja kuigi makaronijuppide või tikkude või sentidega on ka päris tore mängida, on tõeliste žetoonidega ikka hoopis teine asi.

Kas rahvuslik rikkus või ärihuvi?

Sellise loosungi/küsimuse alla on koondatud järjekordne kodanikualgatus põlevkivi arengukava teemal. Idee riigikogu liikmele kiri saata, mis seal lisaks tavapärasele nime kirjapanekule võimalusena toodud on, on päris huvitav.

Kusagil artiklis oli öeldud, et keskkonnaorganisatsioonide ja keskkonnaministeeriumi vahel on alanud külm sõda. Iseenesest päris huvitav paralleel. Aga jah, asi paistab siiamaani suht nukker, nii et tuleb radikaalsemaid samme astuda. Eks siis ole näha, kas rahvusvahelised lepped ja üldtunnustatud avalikkuse kaasamise põhimõtted maksavad midagi või ei.

Netijamad vol n+1

Viimasel ajal hakkas kodus neti püsiühenduse tähendus pisut teisenema - see, et õhtu otsa nett olemas on, kippus muutuma pigem erandiks. Kui aus olla, siis kõrvalekalded tavamõistes püsiühendusest on vast mingi kuu aega vahelduva eduga kestnud. Enamasti oli see siiski vaid üks õhtu nädala jooksul. Aeg-ajalt üritasin ka Elioni klienditoe järejekorrast läbi närida, aga väga pikalt ei viitsinud telefoni otsas rippuda ja nii ma enamasti loobusin.
Eile õhtul võttis asi täiesti vahelduvühenduse näo -oli nett, ei olnud netti, oli nett, ei olnud netti. Katsed ühendust oma jõududega taastada lõppesid tulemuseta. Haarasin siis järjekordselt telefoni ja valisin juba tuttava numbri. Imekombel sain kohe ühenduse, rääkisin probleemi ära, lubati info edasi anda neile, kes asjaga tegelevad ja võeti minu telefoninumber. Täna sain SMSi, et probleem on lahendatud. No eks näis. Tänasel õhtul igal juhul pole probleemi olnud.

Jäätmepäev

Käisin ka jäätmepäeval (sellest pasundas hommikul raadios ja kõik kodumaised telekanalid vist olid kohal, nii et tähtis sündmus). Huvitav ja asjalik oli. Mõningate asjade osas sai pilt selgemaks, kuigi küsimärke ja asju, mida tegema peaks on küll ja rohkemgi veel.
Korraldusliku poole pealt veel nii palju, et kuigi koguti kokku nimesildid (et neid taaskasutada), oleks võinud taaskasutusele mõleda ka materjalide trükkimisel ja kasutata ümbertöödeldud paberit. Kahjuks ei tulnud mul see märkus meelde, kui tagasiside küsitlust täitsin.

Perekondlik

Nädalavahetus möödus taaskord pealinnas (polnudki ammu käinud eksole). Seekord oli põhjus perekondlik - saime vennanaise perega tuttavaks ja vaatasime pulmavideot. Oli mõnus õhtu, uued hõimlased jätsid hea mulje. Ja kuigi vend oli küsinud, et äkki ma tahan kaine autojuht olla, otsustas isa siiski ise kaineks jääda (ilmselt polnud neil minusse nii palju usku... ega mul endal ka ei olnud, aga vend leidis, et mis see siis ära ei ole ).
Pühapäeval läksid vanemad ja vanaema vaatama kaksikuid, keda mina ja vend suve alguses vaatamas käisime. Mina seekord loobusin sõprade kasuks ja veetsin pühapäeva pool päeva M-i juures. Nägin ka metsikuid kasse. Üks kähises aina, aga kui sülle võeti ja pai tegime, siis oli teine suht rahulik, jälle maha saades aga kähistas edasi. Ja teine ei andnud üldse kätte (emane muide :p). Kahjuks möödus aeg liigagi ruttu, oleks hea meelega kauem olnud, aga tuldi järgi ja toodi tagasi Tartusse ära.

P.S. Tänaõhtune kummitusfraas pärineb laulust Tööaskeldus (artistiks jätkuvalt Ruja):
Tooraine, tooraine, tööprotsess.
Viimistlus, viimistlus, valmistoodang.

Uus tööriist

Sain oma loosiauhinna ka lõpuks kätte. See pesitses mõnda aega venna juures, kuna kätte sai selle pealinnast, aga bussiga ei hakanud külmrelva vedama :p Igatahes, selline asi siis:

Nii et kui kellelgi on saagi vaja, siis ma võin laenata :)

Kiire pilguheit nädalavahetusele

Kerge ring Eestile ehk nädalavahetus marsruudil Tartu-Tallinn-Kuressaare-Tartu on edukalt selja taga.
Kõigi muude sündmuste kõrval jääb tähtsündmuseks siiski Maailmaparandaja sünnipäevapidustus. Vaatamata sellele, et ma poliitiliste kohustuste tõttu sinna suht hilja kohale jõudsin, sain osa ka olulistest sündmustest, mille tulemusena said kaks inimest jälle vabadeks ja vallalisteks :p (ma olin neile juba ammu rääkinud, et mingit pööret on vaja... teine variant oleks laps olnud, aga ka selles osas polnud mingit tulemust paista).
Ah jaa, kuigi ma vaid paar pirukat sain, ei saa jätta mainimata, et olid piirakad tuntud headuses. Ja see šokolaadikook... üks parimaid kooke, mida ma saanud olen. Ja hommikused vahvlid olid ka head (polnudki ammu selliseid kodukootud vahvleid söönud), aga torbikuks keeramises võib harjutades meistriks saada. Vibulaskmist harjutasime ka natuke hommikul. Man sihtis põhiliselt märklauaks olnud teo näkku, lausa mitu noolt lendas sinna paremasse silma.
Aga varsti tuli asjad kokku pakkida ja Tartu poole suund võtta.

Autovaba päev

Täna siis oli autovaba päev.

Hommikul andsime viimase lihvi oma autovabadele autodele ja tuligi aeg sellega liiklusse vurada. Ausalt öeldes oli lihtsam, kui ma alguses arvasin. Kiiremalt sõites ei värisenud ka nii palju. Ja nii me siis sõitsimegi hommikul enne kaheksat koos ühe teise tüdrukuga oma uute suurte mudelitega kaubamaja juurde ja parkisime nad sinna.

Õhtul kogunesime Raekoja platsi. Nii "tuunitud" kui ka tavalised rattad. Linnavalitsuse nõudmisel toimus õhtune rongkäik politsei valvsa silma all (esialgne plaan oli niisama liiklusse imbuda), nii et seiskasime pisut liiklustki ja üks mis kindel - tähelepanu äratasime autojuhtides ja jalakäijates. Igal juhul oli hästi vahva... oleks hea meelega rohkemgi sellega ringi vändanud. Üldine suhtumine teiste liiklejate poolt paistis päris heatahtlik, keegi alla ajada ei üritanud igatahes :) Telepilti saab siit vaadata.

Nagu lehest lugeda võite, tähistasid nii mitmedki autoga tööle tõttajad Tartus täna hommikul autovaba päeva algust ummikus istudes. Kusjuures sellest Pärna tänava lahtisest kanalisatsioonikaevust sõitsime meiegi mööda, kui hommikul oma "autosid" parkima viisime. Kui tagasi tulin, istus see auto juba ratastpidi seal kanalisatsioonikaevus. Minul õnnestus natuke suuremat tiiru tehes ummikuid vältida linnast välja sõites.

Ettevalmistused esmaspäevaks vol 2

Rattamaratonilt läksin otse Kultuuritehasesse, kus on meie autovabade autode ehitamise peakorter. Nüüd sai raam Karoliine külge kinnitatud. Päris lahe näeb välja. Sõidumugavuselt jääb muidugi ilma raamita rattale alla :p Näis, kuidas me homme liikluses nendega toime tuleme.

Mudaralli

Kohati meenutas selleaastane Tartu Rattamaraton tõesti mudarallit. Eriti esimesed 9 km, kus sai nii mudamülgaste kõrvalt ukerdatud kui ka läbi litsutud, mis tähendas, et natuke aega pärast mudamülgast lendas rataste alt pori nii et vähe polnud. Ja üsna tihti kostus hüüd "Tropp", millega ei viidatud kellelegi konkreetsele inimesele, vaid informeeriti taganttulijaid sellest, et edasiliikumine on vaevaline, paluks hoog maha võtta. Pärast esimest toitlustuspunkti läks rada kiiremaks, see tähendas, et sai ikka sõita ka ja teine toitlustuspunkt tuli seetõttu suht kiirelt kätte. Ainus ekstreemsem koht oli ühe teetruubi juures, kus sel aastal oli paras oja vulisemas risti üle raja. Teise ja kolmanda vahepeatuse vahele jäi raja metsaseim lõik, kus on alati suht ekstreemne olnud, nii et mudamülkaid tuli veelgi.
Aga tuleb tõdeda, et 40 km sai suht märkamatult läbi. Kahju, et see pikk rada 89 km on... oleks 69 (nagu ta vist kunagi oli ka), siis võiks isegi proovida seda, aga kui mõelda, et ma kaks korda (ja pisut rohkemgi veel) sama maa ära peaks sõitma, siis.... ma arvan, et jään siiski 40 km juurde.
Lõpp oli seekord teises paigas, kui varasematel aastatel. Muidu oli korralduslik pool OK, ainult bussid, mis Tartusse või Otepääle rahvast viisid, olid viidud ära kaugele parklasse (muidu olid nad sealsamas platsi peal) ja viitasid õieti ei näidanudki sinna. Aga lõpuks leidsin selle paiga ikka üles, kuid kuna pakiauto sai enne rattaid täis, kui minu omani järg jõudis, lõppes asi nii, et mina oma rattaga ja kaks noormeest tandemrattaga saime Tartusse bussiga, mis pidi kiiresti järgmisse kohta jõudma ja ei saanud enam kauem oodata seal. Vot selline luksus.
Tulemusest siis ka. Sel aastal aega ei parandanud. 2:26:22 on natsa kehvem, kui eelmise aasta tulemus, aga arvestades seda, et raja esimeses osas korralikult sõita praktiliselt ei saanud ja selleaastane läbisõit on ka väiksem olnud kui eelmisel aastal, olen ma tulemusega rahul.

Ettevalmistsused autovabaks päevaks

Sel aastal käidi välja tore mõte teha autovaba autolaenutus. Kahjuks see laenutuse idee ei leidnud kohalike võimude poolt toetust, aga rongkäik (või oleks õigem öelda rongsõit?) õhtul tuleb ikkagi ja seetõttu tuli ehitada valmis ka sõidukid või õigemini see "auto" osa (tegu nimelt nii umbes auto suuruse raamiga, mis ratta peale pannakse demonstreerimaks, kui palju ruumi auto võtab). Ja nii siis saigi täna natuke ehitatud. Süsteem iseenesest oli lihtne, nii et sellest ei olnud probleemi, et ehitajateks valdavalt naissoo esindajad olid.

Sügis mis sügis

Kui fotokat kaasa ei võta juhtub ikka midagi pildistamisväärset. Laupäeval sõitsime vanematega maale ja natuke enne meie teeotsa nägime eemal kitsi üle tee kalpsamas - üks, teine ja kolmaski. Aeglustasime ja vaatasime ega rohkem neid põllu pealt tulemas ei ole. Veendunud, et neid ainult kolm oli, sõitsime edasi. Kui metsa vahelt maja poole pöörasime nägime ka, kuhu need kitsed sedasi kalpsanud olid - seisid kõik kolmekesi aia ääres reas ja jõllitasid autot. Isa jättis auto seisma. Minu esimene mõte oli, et miks mul küll fotokat kaasas pole. Kaua nad seal ei poseerinud, varsti jooksid kobarasse kokku (kaks neist olid natuke pisemad, ilmselt pojad, kes ema ümber kokku jooksid) ning seejärel metsa peitu. Isa rääkis pärast, et sealsamas aia taga, kus need kitsed seisid, on ta tähele pannud mahavajutatud rohtu, mis ilmselt võis magamisase olla.
Kui nüüd tulla maalemineku peapõhjuse juurde, siis seekord sõitsime seenele :) Mina polnud loomulikult jällegi terve igaviku seenel käinud. Aga see viga sai parandatud - ämber ja väits kaasa ja igaüks erinevasse metsatukka. Esimesena jäid mulle silma ilusad helelillad seened. Aga kuna ma polnud sellistega varem kokku puutunud ja nende küllaltki silmatorkav välimus vihjas võimalikule mürgisele olekule, jätsin need metsa (nüüd netist uurisin järgi, et tegu oli ilmselt lilla ebaheinikuga, mis pärast kupatamist tegelikult isegi süüa kõlbaks). Kärbseseeni oli ka seal metsa all päris mitmeid. Taaskord tundsin kahetsust, et fotokat kaasa ei võtnud, päris ilusaid sügispilte oleks saanud. Loomulikult oli selles metsatukas tuntud söögiseeni ka, nii et umbes kolmveerand pangist sain täis. Kolme peale kokku saime ka piisavalt palju puravikke, nii et sai seenesousti puravikest ära teha. Ülejäänud kupatati ära ning osa neist sain loomulikult Tartusse kaasa (koos muude sügisandidega). Ah jaa... mõned maasikad sain ka maal peenra pealt.

Rujaline maailm

Alates Ruja etendusest pole ma kodus arvutist peale Ruja laulude muud kuulanudki - alguses kõik need 5 plaati, mis mul arvutis on, ühekaupa ja nüüd juba mitmendat päeva läbisegi. Ja nüüd kummitavad ka teised laulud aeg-ajalt, mitte ainult Rahu. Kusjuures mõned laulud meenutavad meloodia osas kohati Uriah Heepi.

Ah jaa... Ruja etendusest pidi DVD tehtama. Vat seda ma tahan saada.

Brasiilia köök

Ei oleks iial arvanud, et banaan riisi ja ubadega hästi maitseb, aga tuleb tunnistada, et tõepoolest maitses täitsa hea. Ja banaanisai oli lausa maitsev :) (kui mõne võileivagrilliga kokku satun, peaks ise ka proovima teha). Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult nooremana mulle üldse banaan ei maitsenud. Järjekordselt tuleb tunnistada, et kehtib never say never.

Green European Summer University

Just see üritus, mis pealkirjas, oli minu Saksamaal käigu põhjuseks. Kuna tegu oli ikkagi rohelistega, siis läksime bussi mitte lennukiga. Ja kuna eestlasi oli tulemas 14, siis läksime koos soomlastega, kellega koos tuli buss peaaegu täis.
Kolmapäeva hommikul alustasime Tallinnast sõitu. Et igav ei oleks, siis sai lahendatud sudokusid (ma polnud ainus, kes seda tegi), mängitud kaarte jne. Õhtuks jõudsime Poola hotelli. Kuna kell ei olnud veel väga palju, siis loomulikult kohe me magama ei läinud. Hotell asus Bialystoki kesklinnast kaugel ja meil ei soovitatud jalgsi mingil juhul hotellist kaugele minna ja nii otsustasime hotelli restoranis pidutseda. Enamus meie bussiseltskonnast oli sinna kogunenud. Vaatamata sellele, et nii mõnigi meist tahtis tüübi, kes süntesaatoril mängis, maha lasta, oli päris tore pidu. Me isegi üritasime tantsida selle muusika järgi (tegu oli enamuses tuntud lugudega, aga natuke läks aega, enne kui aru said, mis lugu see ikkagi on). Mingi hetk küsisid soomlased, et mida me juua tahame. Mina ja kolm tüdrukut veel tellisime viina (õlut ma ei joo ja veini ei tahtnud). Soomlased irvitasid, et näe, mehed joovad kõik õlut ja naised viina. Edasi telliti juba terve pudel viina ja lõime kõik kokku.
Järgmisel hommikul jätkus sõit Frankfurdi poole. Nii õhtul kaheksa paiku jõudsime kohale. Mõned üritused olid päeval ära olnud, aga õhtusöök ja üks film oli veel kavas. Jagati ka toad kätte. Mina ja kaks tüdrukut veel olime suhteliselt ülikooli lähedal ühes ühiselamus, teised meie omadest olid ühes kaugemas ühikas. Seal oli kaks tuba boksis ja mõlemad toad olid ühe inimese jaoks, aga ma ütleks, et meil on kahe inimese toad ka väiksemad. Minu aknast avanes vaade Oderi jõele ja teisel pool jõge asuvale Poolale (päikselistel hommikutel oli kella seitsme paiku ilus udu jõel).
Järgmisel päeval hakkas tõsisem suveülikool pihta. Olid workshopid, temaatilised bussireisid, plenaariumid, filmid ja õhtul ka meelelahutus. Erinevaid üritusi oli korraga mitmeid, nii et igaüks sai valida endale meelepärase. Mina üritasin võimalikult paljudest asjadest osa võtta, nii et linna peal käimiseks eriti aega ei jäänudki.

Paari uut bändi nägime ka. Reede õhtul oli kontsert ja õhtusöök Eurofighteri nimelise bändiga, laupäeval oli disko Nous Non Plusiga. Eestalsed näitasid taset - olime esimesed, kes Nous Non Plusi esinemise ajal tantsima läksid ja tõmbasime teisigi kaasa rivitantsu tehes. Igal juhul sai päris kõvasti möllatud. Kui bänd esinemise ära lõpetas, siis jätkas DJ, aga päris nii vinget fiilingut enam ei olnud ning otsustasime ära afterpartyle minna. See pidu läks päris pikaks, päike oli juba tõusnud, kui koju jalutasin (pidu toimus teises ühikas). Nii umbes tund aega sai magada, siis helises telefon ja tuli üles ärgata ning asjad kokku pakkida. Huvitaval kombel polnudki väga unekat kallal, suutsin isegi veel viimase plenaariumi korralikult ära kuulata. Pärast seda algas tagasisõit. Mina eriti bussis ei maganud (ega seal ei olnud eriti tark magada ka, sest pidevalt käidi fotokaga ringi ja klõpsati pilte), kuigi plaanis oli magata öö bussis kompenseerida. Õhtul enne hotelli jõudmist otsustasime bussis laulugi lahti võtta - läpakast pandi isamaalised laulud mängima ja üritasime siis kaasa laulda. Ah jaa, kõigepealt oli muidugi Öö laps :D Soomlased olevat meie laulu krõbedate väljenditega kommenteerinud teadsid soome keelt natuke tundvad inimesed rääkida. Noh, paha lugu küll...
Seekord oli meil kohe plaan valmis, et öösel magama ei lähe, vaid koguneme ühte hotellituppa pidutsema. Mõeldud-tehtud. Ja nii juhtuski, et ma järjekordsed 24 tundi järjest üleval olin (enamus kustus lõpuks ära). Bussis ma taaskord eriti ei maganud, nii et kui Tallinnasse venna juurde jõudsin, olin suht väsinud.

Kokkuvõtteks tuleb see reis tunnistada selle aasta lahedaimaks. Suveülikool ise oli kasulik ja tore üritus ja noh, need hommikuni kestnud peod ei unune ilmselt kellelgi osalenutest... :ppp (kuigi neist fotojäädvustusi ei tehtud).

Püsimatu

Homme hommikul siis võtame suuna Saksamaa poole (polegi ju sel aastal veel käinud :p). Selline pisike 6-päevane reis. Seekord kerge poliitilise alatooniga. Praeguse seisuga rohkem välisreise sel aastal tulema ei peaks, aga you never know you know nagu ütlevad klassikud.

Kambakese rattamatk vol 4

Teeks ka siis väikse kokkuvõtte meie sellekordsest rattamatkast põhjarannikul.
Esimene mure oli reedel rattad autosse mahutada. Kahepeale saime hakkama (kerge auto algosadeks lammutamine oli abiks). Ilm tõotas mitte kõige kuivemat matka - aeg-ajalt sadas, siis jälle paistis päike (õhtupäike märjalt teelt vastu säramas ei ole just kõige meeldivam asi autoroolis). Salmistusse jõudsime ilusti ilma viperusteta seekord. Õhtul veel jõime, sõime (muuhulgas ühte vägagi aromaatset juustu) ja lobisesime kuni lõpuks jõudis uneaeg kätte.
Hommik tervitas meid ilusa ilmaga. Peale hommikusööki tegelesime rataste komplekteerimisega. Mina jõudsin veendumusele, et kui meile tööriistad kätte anda, siis saame kõigega hakkama :) Igatahes pidas see pakiraam matka lõpuni vastu küll (iseasi, kas selle sealt uuesti kätte saab :p).
Kusagil lõuna paiku asusime lõpuks teele. Ilm oli ilus ja soe, tee oli hea - mis nii viga sõita. Lõunatasime kenal liivarannal (miskipärast kippusid mul kõik asjad näppude vahelt liiva peale pudenema, nii et päris tihti krõmpsus ka liiv hamba all...). Peale leiva luusse laskmist sõitsime mööda Juminda poolsaart edasi. Tee äärde jäi väga ilusaid majapidamisi. Kusagil tee ääres oli silt "Juminda jumestab põhjarannikut" ja mina olen sellega täitsa nõus. Poolsaare tipust tagasi tulles otsustasime valida teise tee, et oleks põnevam. Oli küll põnev - tõeline maastikusõit, mis päädis ühe ojakese ületamisega, kus kunagi oli vist purre olnud, aga selleks hetkeks see enam töökorras polnud. L. üritus üksi teisele kaldale saada lõppes mõningate asjade märjaks saamisega, nii et edasi tegime meeskonnatööd ja saime kõik rattad kuivalt üle. Lõpuks jõudsime metsateelt jällegi suuremale teele ja lõpuks lausa asfaldile. Loksalt läbisõites jõudis asfalttee mingil hetkel jällegi võsa vahele ja ületas väikese silla. pärast jõudsime siiski suure tee peale jällegi ja lõpuks jõudsimegi oma sihtkohta - Purekkari neemele. Olime läbinud 70 km. Õhtu möödus süües-juues, päikeseloojangut imetledes ja lauldes. Suhteliselt isamaaliselt seekord, kuna jupijumal oli Märkamisaja lauliku kaasa võtnud. Magama läksime siis, kui kuu juba kõrgel taevas oli.
Nii kui me järgmisel hommikul ninad telgist välja pistsime hakkas sadama. Alguses tibas vaiskelt, vahepeal tuli kõvemini ja siis jäi jälle vaiksemaks sadu, nii et otsustasime ikkagi teele asuda. Panin esialgu keebi selga, aga juba mõne kilomeetri pärast võtsin ära, sest sellest moodustus vinge puri, mis takistas sõitu. Ühel hetkel aga vihm hoogustus ja lõpuks olin ma läbimärg. Tegelikult võib seda kõigi meie kohta öelda. Muidu polnud viga, aga pärast seismist uuesti liikuma hakates oli oi-oi kui külm. Nii umbes peale 1 kilomeetrit sai jälle naha soojemaks ja oli normaalne sõita. Nagu arvata võib, siis nüüd pikki pause ei tehtud, nii kiiresti kui võimalik kimasime Salmistusse, kus ootas soe saun ja maitsev söök. Õnneks olid mul mõned riided sinna jäetud, nii et sai ka kuivad riided selga (need asjad, mis rattakotis olid, olid kõik vähem või rohkem märjad).
Tagasi Tartusse sõitsime natuke teist teed mööda, kui tulnud olime, aga leidsime selle kenasti üles, sest meile seletati põhjalikult ja joonistati juhis ka veel :) Ja kuigi 50 km rattaga sõita väsitab ikka natuke ära küll, jõudsime veel ühe kraavi sõitnud auto tee peal välja tõugata. Või noh, mind pandi rooli taha gaasi vajutama ja J. lükkas koos hädalistega (ma lootsin, et saan oma uut trossi katsetada, aga sellel autol ei leidunud taga konksu...).

Kolm on kohtu seadus

Täna paistab see ütlus paika pidavat - asjad käivad kolme kaupa.
Ehk siis kolm toredat üllatust ühe päeva jooksul. Esiteks sain hommikul teada, et mul siiski on mõnikord ka loosiõnne (kõige parem asja juures on see, et ma isegi ei teadnud mitte, et midagi välja loositakse), teiseks sain pommuudise sugulaselt, kes teatas, et ta ikkagi sai riigieelarvelisele kohale sisse EKA-sse ja lõpetuseks sain õhtul meili peale kutse pulmapeole (ma küll teadsin, et nad kihlatud on, aga varem oli räägitud detsembrist ja pulmad pidid väljaspool Eestit toimuma).
Vot selline tore päev.

P.S. See on täna mu kolmas postitus.

Murphy ja tema tobedad seadused

Kas teiega on ka mõnikord juhutnud, et

* Pärast seda kui oled öelnud, et nett töötab nüüd korralikult, teeb see sama jama nagu enne. Ja ainult selle ühe korra.

* Keegi räägib, et iga kord, kui ta rongis sõidab, on seal mõni kisav laps. Teatad, et sul pole sellist probleemi rongisõidul olnud. Järgmine kord kui rongiga sõidad, on vagunis üks laps, kes nii umbes poole sõidu peal muutub rõõmsalt ringitatsavast lapsest oma oma hääle võimekust demonstreerivaks lapseks kuni reisi lõpuni.

Rujast

Peale pikka ootust jõudis kätte lõpuks see päev, kui Ruja etenduse ära nägime (piletid said juba kevadel ostetud).
Lava oli huvitav - koosnes erinevatest ruumidest, mis olid seintega eraldatud (ja sisustatud äratundmisrõõmu pakkuva nõukaaegse mööbliga) ja suurest ekraanist. Kuna istusime teises reas, siis vahel ei jõudnud ära valida, kumba siis vaadata, kas suurt plaani ekraanil või näitlejat lava serval. Kuigi vahepeal näidati ekraanil ka asju, mis ei toimunud laval (muuhulgas ka vanu videoklippe), oli seal peamiselt suures plaanis just laval toimuv tegevus, sest kolm kaamerameest käisid pidevalt laval ringi (lisaks veel üks väiksem kaamera, millega näitlejad ise ennast filmisid). Ühesõnaga täiesti uudne lahendus minu jaoks.
Etendus ise oli minu jaoks suurepärane. Pean ausalt tunnistama, et mina ei ole just suurem asi Ruja spetsialist ja seetõttu tekkis minul näitlejate suures plaanis nägemise peale küsimus, et kas Alendril olidki pruunid silmad. Teadjamad ütlesid, et olid tõesti tumedad. Aga ilmselt mitte päris sellised kutsikasilmad, mida Sergo Vares ette oskas manada (lõpuks jõudsin järeldusele, et tal vist olid pruunid läätsed silmas). Üldse oli Alender neil väga nunnu olekuga minu meelest :p Kohati natuke Jack Sparrow'd meenutav - umbes samasugune taaruv olek. Priit Võigemast Rannapi osas oli täpselt nagu originaal - kõnemaneer, jutt, hääl, olek - kõik oli nii rannapilik kui võimalik. 5 pluss näitlejatöö eest.
Nende tundide jooksul, mis etendus kestis, anti hea ülevaade ansambli ajaloost, mis tähendas proovitegemisi, omavahelisi sõnavahetusi, orgiaid (sh poolpaljaid naisi ja mehi laval) jne. Lisaks oli kokku pandud päris hea ülevaade koos kommentaaridega etenduse kavas.

Kokkuvõtteks - super etendus. Ja kõlas sealgi loomulikult isamaalisi laule ning kogu see läbiv nõukogude võimu õõnestamise teema pani samuti märkama nagu öölaulupidu Tallinnas, milelle selle etenduse tõttu kahjuks minemata jäi.

Eile oli suvi

Ilm oli soe, aga Saadjärv oli külm. Ja õhtu oli ka äärmiselt soe. Tartus ei sadanud, aga kusagil kaugemal sähvis välk, mis lõi aeg-ajalt taeva heledaks tumedas augustiöös.

Kiri sõbrale

Kui on tahe, siis leiab ka võimaluse. Kuna ma 12ndal Tartus ei olnud, kui Kiri sõbrale kontsert siin oli, siis läksin eile Pühajärvele kontserdile. Seal oli see küll ilma Matvereta, aga siiski oli. Mina jäin rahule.
Ma polnud seal laululaval mõnda aega käinud, nad olid seekord asja natuke ümber teinud - pingid kaugemale mäenõlvale viinud (viimati olid pingid minu meelest lava ees), seega otsustasime lava ees maas istuda. Oli küll natuke kivine, aga õnneks oli õhtu piisvalt soe, et kaasa võetud kampsunit polnud vaja selga panna ja selle sai istumise alla panna. Igal juhul ma arvan, et kaugemal istudes poleks asi nii mõnus olnud.
Nii nagu ennegi on juhtunud, et keset kontserti äkki avastad, et mõni pillimeestest iseäranis huvitav on, nii ka seekord - järsku jäi silma, et The Suni akrordionimängija on hästi laheda olekuga. Ja Tätte lood olid seekord täitsa uued. Aga sama toredad kui varasemad.

Pärast kontserti sai ära proovitud üks külakiik, mis jäi tee peale auto juurde minnes.

Suvepäevad

Teisipäeval ja kolmapäeval toimusid Tartu, Pärnu, Võru ja Põlva KOVide suvepäevad Pärnumaal Saarde vallas. Võtsime meiegi osa (küll väga väikese koosseisuga, aga ikkagi osalesime).
Koht oli väga ilus. Turismitalu, kus oli mitmeid renoveeritud hooneid ja igal pool aias kiviktaimlaid ja vankreid lilleseadetega jmt.
Mängiti võrkpalli saunalinaga (sellest ei saanud kahjuks osa võtta, sest pidi olema 5 inimest võistkonnas ja ei saanud juurde ka laenata), lasti paintballi püssist (mõni läks mul pihta ka), otsiti metsast GPSi abil ülesandeid (õnneks ei olnud see aja peale, sest tee kiiret läbimist takistasid mustikad ja pohlad metsa all), tõusti mäkke, ületati sood (viimase kahe ala jaoks saime endale võistkonda liikmeid juurde laenata), lasti vibu, pandi puslet kokku ja sõideti süstaga (selles olime konkurentsitult viimased :p).
Õhtul oli loomulikult tants ja trall ja ka mõned taidluskavad. Ühesõnaga kõik, mis suvepäevadel olema peab (söök, jook ka iseenesestmõistetavalt).
Olgugi, et esikohta ei saanud, oli hästi tore. Seda suuresti tänu toredatele inimestele, kes seal olid.