Veel suvitamisest

Jätkuks eelmisele postitusele veel natuke sellest, mida ma selle puhkusenädala jooksul tegin.

Esiteks käisin veel ujumas. Seekord oli vesi soojem, sest läksime emaga Titeranda (ema tahab, et vesi soe oleks ja seal on ju teadupärast ikka soe vesi). Ilm kiskus pisut pilviseks, nii et rand oli suht tühi. Pärast läksime kohalikke kaltsukaid kammima. Ja seda üllatavalt edukalt. Eriti minu jaoks. Lõpptulemusena sain mina 6 asja ja ema 3 ning kogu selle hulga asjade peale läks mõnisada krooni. Täiesti iseenesestmõistetavalt tuli sel ajal, kui me mööda poode kappasime, ka päike jälle välja, nii et miskit muud peale päikese varjamise need pilved ei tekitanud.

Kolmapäeval sai mul niisama passimisest villand ja ma aitasin vanaemal pisut tööd teha. Neil käib seal teise korruse väljaehitamine ja tekkinud on hunnik vanu laudu, millest naelu vaja välja kangutada. Nii me seal kahekesi siis kangutasime. Minu töövõtteid vaadates tulid muidugi kõik lähedalolevad meesterahvad õpetama. Mõnest õpetussõnast oli isegi kasu.

Õhtul käisin ka teise tädi juures. Vaatasin tema lihajäneseid. Päris nunnud. Tädil on ka kass, kellele ma väga meeldisin. Või noh, õigemini meeldis talle see, et lubasin tal enda süles olla ja tegin pai. Pärast olin küll pisut karvasem kui enne ja natuke ajas ka aevastama, aga see ei takista mind ühtegi kassi silitamast.

Tuleb ära mainida, et kolmapäev oli ainus päev sel puhkusenädalal, kui ma ei käinud ujumas. Mõte küll oli, aga õhtul kui tädi juurest ära läksin, oli jahe, nii et ei tulnud isu ikkagi ujuma minna.

Neljapäeval võtsime Laisikuga suuna Sõrve. Seal sai nii toas raamatuid loetud ja klotsidega

mängitud, kui ka mere ääres käidud. Läksime Laisikuga siiski ujuma, kuigi päikse suutsime mõneks ajaks pilve taha ehmatada oma valgete kõhtudega. Lõpuks julges ta jälle välja piiluda ja

võtsime ette pika rännaku sügavasse vette. Kõndisime, mis me kõndisime, aga ära kõndisime ja

isegi tagasi tulime. Pärast suplust hakkas söögiaeg kätte tulema ja läksime süüa tegema. Vaatamata sellele, mida vanarahvas arvab, suudavad ka kolm naist köögis hea söögi teha. Saarlanna oli muidugi see, kes menüü kokku pani ja meid Laisikuga juhendas, mis teha vaja. Igal juhul oli tulemus väga maitsev.

Enne sauna minekut mängisime veel sulgpalli ja käisime mere ääres loojuvat päikest vaatamas ja pildistamas (ei, mul ei saa veel neist piltidest küllalt).

Reedel oli aeg Saaremaalt lahkuda ja suunduda koos teiste noorte ja rohelistega Vormsile. Meil

olid nimelt seal suvepäevad. Aeg ja koht olid suurepäraselt valitud - majakesed mere ääres ning

päike siramas praktiliselt pilvitus taevas kõik kolm päeva. Ehk siis iga päev sai kaks korda vees käidud (noh tegelikult oli üks neist käikudest öösel täiskuuvalgel).

Päevasel ajal täitsid meie päevi lisaks meres käimisele pallimängud, lauamängud ja saarel ringi vaatamine. Õhtuti oli loomulikult pidu.

Muide, see kuidas autosid Vormsi praamile paigutatakse, teeb Saaremaa praami paigutusele pika puuga ära. Vormsi praamil mahub käsi hädavaevu kahe auto vahele.

P.S. Laisik, tänud ilusa ilma eest terve nädal. See sünnipäevasoov läks sul küll ilusasti täide :)

Saares suvitamas

Nüüd siis olen jälle nädalakese puhkusel. Seekord palgata (mitte enam masu, vaid täpe on... kardetavasti tuleb ka pupu).

Alustuseks sai Laisik vanemaks pidutsetud. Tequila ja tantsimine (nii laua peal kui ka põrandal) põhjustasid ühel hetkel lihtsalt kustumise. Aga uni oli hea.

Üldiselt on plaanid seekord määratud mitte täituma ja asenduma ette planeerimata tegevustega. Mitte et ette planeerimata tegevustel midagi viga oleks, aga ...

Spontaanselt niisiis sain ratsutamise algõpetust Juku seljas, rallisime Siksiga Muhu mudastel teedel, meelitasime kukekaid lehtede alt välja (lõpuks sai neid liigagi palju meelitatud, ämber jäi pisikeseks), külastasime Maailmaparandajat ja Mpsi (see tähendas ka lasagnet) ning kuulasime, kuidas Laisikule akna taga serenaadi lauldi.

Täna hommikupoole tulin Kuressaarde ära. Juba võiks öelda, et traditsiooniliselt lõunatasin tööinimestega (või noh, tegelikult oli 2 puhkajat ja 2 tööinimest). Ülejäänud päeva veetsin sugulaste seltsis. Käisime koos täditütarde ja nende sõbrannaga mere ääres ka. Vesi oli küll külm, aga käisin ikka ujumas ära.

Guugel teeb laineid

Sattusin vaatama üht huvitavat presesntatisooni Google'ilt. Kuna video pikkus on üle tunni, siis plaanisin vaadata nii 20 esimest minutit, et aimu saada, millega on tegu. Lõpuks vaatasin aga ikkagi video kogupikkuses ära, sest kuidagi ei tahtnud asja pooleli jätta. Nii põnev oli lihtsalt vaadata, mis rakendusi seal veel on.

Hansapäevadest

Seekord sattusin imekombel Hansapäevade ajal Tartus olema, nii et sain neist osa võtta. Küll tavakodanikuna, mitte vabatahtlikuna nagu vanadel headel aegadel.

Nii ma siis tuiasingi erinevate linnade ja lavade ja lettide vahet. Tegelesin nii kultuuriprogrammi nautimise, ostlemise (nii söödavat kui ka mittesöödavat kraami) kui ka meisterdamisega. Viimase alla võib liigitada nii isetehtud klaasehte (klaas oli tegelikult valmis, aga klaasitükist ehet sai ise meisterdada) kui ka raketi. Viimasega ma lõpuks ikkagi väga rahule jääda ei saanud, sest lend jäi pisut lahjaks, aga peale seda kui edasised parandused ja täiustused asja ainult hullemaks tegevat paistsid, loobusin ma raketiteadlaseks olemisest. Olgu igaks juhuks mainitud, et tegu ei olnud siiski päris raketiga, vaid kõigest pabertorukesega, mida füüsikud meisterdada lasid ja mida väga lihtsa kaadervärgi abil lennutada sai.

Mulle sokutati ka üks ilusalongi sooduskupong, millelt võib lugeda, et ka meestele tehakse Braziilia (just täpselt sellise kirjapildiga) vahatamist. Vat mida kõike teada ei saa. Kusjuures meestele on see protseduur tükk maad kallim kui naistele. Ja naaritsa ripsmeid paigaldatakse ka seal... et siis järgmine kord kui mõnda eriti tihedate ripsmetega tibi näen, oskan juba kahtlustada, et äkki on naarits mängus.

Pühapäeva õhtul aga oli mu köögis rohkem kui üks füüsik (ja mõned mittefüüsikud pealekauba). Ja teist korda sel nädalal läks ses samas köögis pannkookide tegemiseks. Seekord küll ei pidanud ise eriti vaeva nägema, kookide küpsetamine võeti sujuvalt üle (ma olen ikka leidnud, et mehed on paremad kokad :p).

P.S. Kui nädalase vahega kaks erinevat inimest mulle vanuseks 17 pakub, siis tuleb tõdeda, et ju ma siis näengi täpselt nii vana välja (mõlemal korral oli pakkuja väga üllatunud, kui ma ütlesin, kui paljuga mööda pandi). Ei tea millal ma välimuse järgi 18 täis saan, siis ei peaks enam dokumenti igal pool näitama...

Vaike Vaikus alias Päike

Laupäeva hommikul sõitsin sanatooriumi. Doktor Veera pani Vaike Vaikusele diagnoosi - lihtalt sõnatu - ja suunas unehäirete osakonda. Terve laupäevase päeva toimusid protseduurid. Põhiliselt seisnesid need erinevates katsumustes, kus tuli võistelda teiste osakondadega (traumatoloogia, hüperaktiivsete intensiivravi ja simulandid). Kõige enne oli aga hommikuvõimlemine, mis ilmselgelt jättis sügava trauma seda kõike pealt vaadanud lapse psüühikale - nii jahmunud näoga vaatas ta seda vehkivate pidžaamades tüüpide kampa. Ühe protseduuri käigus saime endale hüüdnimed. Nii mõnelegi jäi see külge ka. Minu hüüdnimeks sai Päike.

Õhtu lõppes diskoga. Muuhulgas õpetati ka õigeid diskoliigutusi. Riietuda tuli 70-80ndate stiilis. Minu ainad püksid, mis olid logistiliselt sobivas asukohas ja stiiliga kokku läksid, olid lastud nii 6-7 aastat tagasi õmmelda. Ehk siis mahtuvusega oli väike probleem (te võibolla ei usu, aga ma tõesti olen nende aastatega pisut ümbermõõtu suurendanud). Aga sisse ma ennast pigistasin ja isegi istumine osutus võimalikuks (seda tegin ma alles õhtu lõpupoole, kui ilmselt enamus söödud toidust oli maha tantsitud).

Kui kellelegi nüüd tundub, et ma ära olen pööranud, siis rahu, ainult rahu. Kõigel on loogiline seletus - tegu oli GNLD tiimi suvepäevadega ja "sanatooriumi" ja "doktor Veeraga". Igal juhul äärmiselt vahva üritus koos mõnusa seltskonnaga.

Tantsupidu

Juhtus nii, et sattusin suurel Eesti rahva peol (nagu mõned seda nimetanud on) ehk teisisõnu laulu- ja tantsupeol vabatahtlikuna meditsiiniabi andma. Kuna ma ei olnud kunagi tantsupeol käinud, võtsin endale vahetused tantsupeol. Hiljem lisandus sinna käigupealt ka rongkäik.

Tantsupeo platsil oli enamasti tegu väikeste asjadega - plaastrid, külmasprei, peavalu tabletid jne. See-eest rongkäigu ajal juhtus meile tõeline hot spot - kogu rongkäiku ajal staabiga sidevahetusest võis välja lugeda 5 abivajamist ja 3 neist olid meie sektoris. Ja kõik kolm lõppesid kiirabi auto kohale tulekuga.

Aga tantsupidu ise oli väga ilus. Olin seda reede hommikul oma vahetuse ajal piilunud (kui kogu tantsurahvas platsil oli, siis oli tribüünidel igas nurgas näha kollaseid veste, kes tantsijatel silma peal hoidsid), aga õhtul, kui vahetus läbi oli ja rahulikult kogu etenduse ära sain vaadata, jättis see ikka hoopis võimsama mulje. Ja kolm lugu kummitavad mul siiamaani vaheldumisi. Õnneks on Youtube'is nad ka olemas, nii et saan neid ikka ja jälle kuulata. Esimene kummitaja on loomulikult Tuulevaiksel ööl, teisesks Armastus jääb ja kolmandaks Merimies (seal on muidugi ka tants väga vahva, mida vaataks veel ja veel ja veel).

Rumeeniat avastamas

Enne matka polnud aega siia postitust teha, nii et alustuseks ka paar sõna pakkimisest.
Kasutasin seegi kord tehnikat kõik-vajalikud-asjad-laiali-laotada-ja-siis-kotti. Pool tuba sai asju täis ja et midagi olulist maha ei ununeks, sai ka checklist nina ees hoitud. Esimesel pakkimiskatsel selgus, et asjad ei mahu kotti (pole ka ime - telk ja madrats võtsid kotis pool ruumi ära). Teine katse koos mõne asja väljaarvamisega. Ikka ei mahu. Võtsin siis veel paar asja ära ja seekord suutsin asjad ära mahutada.
Lennujaamas kaalusin igaks juhuks enne check-ini oma kotti, et ega üle 20 kg ei ole. Suht napilt jäi alla. Hiljem oli ta siiski üle 20 kg, sest vesi tuli ka juurde.

Matkast endast.
Väga mitmekülgne. Ööbisime nii telkides, mugavusteta cabanas kui ka mugavustega hostelites ja kodumajutuses. Saime nii päikest kui äikest, tuult, vihma ja rahet. Palaval rannaliival peesitamisest kuni mannateradena jäise tuule ja rahe käes lõdisemiseni. 2505 meetri (mõnedel andmetel ka 2507 m) kõrguselt mägedest mere äärde. Ka mägedes oli meie rada väga erinev - oli laial aasal tatsamist, kitsukesel rajal mööda mäe külge kulgemist, kive pidi mäest üles ja alla ronimist, laiu serpentiine pidi tõusmist ja laskumist. Ühe osa teest läbisime ka cable cariga.
Me isegi olime mitmekülgsed - pruunist Bettyst vaat et säravvalge (kui ühe rannas tehtud foto järgi otsustada) minuni. Püüdes endale ka veidi tooni peale saada õnnestus mul tekitada dalmaatsia koera päevitus - punased laigud vaheldumas valgete laikudega.

Transpordivahendeid oli ka erinevaid - lennuk, rong, auto, buss, metroo. Valdav osa möödus siiski oma kahle jalal edasi liikudes. Kord ühtedele, kord teistele lihasgruppidele koormust andes (järgmisel päeval oli täpselt tunda, mis lihaseid kasutatud oli).

Rumeenia kohta.
Vaated mägedes on muidugi vapustavad. Bukarest, Bran ja Brasov jätsid kena mulje. Branis oli eriti palju ilusaid maju. Ja see nn Dracula loss oli ka ilus ja seestpoolt tundus lausa hubane. Constantas olime suht põgusalt, aga esmamulje ei jäänud hea. Eforie Nordis olime vist kõige pikemalt. Selline väike kuurortlinnake mõnusa rannaga. Põhiliselt oldi orienteeritud siseturismile - inglise või saksa keele oskusega kohalikud väga ei hiilanud ning ka hinnad olid pigem kohalikul tasemel. Ehk siis suhteliselt odavad. Kõige kallimad asjad reisil olid vist rongipiletid. Ööbimiskohtade hinnad jäid 25-50 RONi piiridesse inimese kohta. Söögikohtades olid hinnad täitsa taskukohased. Aga söögikohad ise olid väga erinevad nii teeninduse kui ka arveldamise osas. Ja kui te satute kunagi Omu tipus olevasse cabanasse, siis jätke meelde, et salat tähendab soolakurki (loe: väga soolast kurki).
Miskipärast äratasime me pidevalt tähelepanu. Küll lasti signaali, küll vahiti niisama. Ja seda nii siis, kui olid suured kotid seljas kui ka siis, kui ilma nendeta ringi jalutasime. Eriti pingsa tähelepanu alla sattusime Brasovi rongijaamas. Üks tädi üritas silmadega lausa auku mulle sisse puurida. Aga meie seltskond tundus julgustav näiteks ühele rumeenia tütarlapsele, kes meiega sarnaselt öisele rongile pidi minema ja üksi seal rongijaamas aega veeta ei tihanud. Võtsime ta oma kampa kuni rongi väljumiseni. Irooniline oli muidugi see, et tema rong läks varem minema, meie oma aga hilines ja just siis kui meil oleks vaja läinud tema rumeenia keele oskust, et aru saada, mida tädi ruuporist teatab, oli tema juba läinud. Üldiselt saime keelega siiski hakkama. Keerukamatel juhtudel läks vaja joonistamist, inglise keele õpikut ja viipekeelt, aga oma soovid ja vajadused me selgeks tegime.

Mõnes mõttes võib kogu seda matka nimetada õppuseks kuidas võõral maal hakkama saada. Ei teadnud me suurem osa ajast seda, kus me õhtul magama heidame. Päeva plaan sai hommikul paika pandud. Ja kui tegelik olukord ei vastanud meie ootustele, sai sujuvalt plaani muudetud.

Ah jaa, sõber äike tuli meiega Rumeeniast kaasa. Oli meiega nii Tšehhis, kui ka nüüd Eestis. Vähemalt Võrus täna hommikul müristas nii, et kui silmad kinni panna, siis sai ennast väga elavalt kükitava mannaterana 2500 meetri kõrgusele ette kujutada - heliefektid olid samad, vaid tunne oli tükk maad soojem ja kuivem.

Jätkates lühikokkuvõtetega

Tartu laulupeost jäin mina kahjuks ilma, sest laupäev tuli Tallinnas veeta. Et sõitu maksimaalselt ära kasutada ja oma Matkaspordi kinkekaart enne meie suurt matka ära realiseerida, võtsin ette ka käigu Matkaspordi poodi. Väljusin sealt joogisüsteemi, vihmakeebi ja vihmakindlate pükste võrra rikkamana.

Täna soetasin ka uued päikeseprillid.

Eilne ja üleeilne õhtu möödusid kultuuri tähe all. Pühapäeval võtsime ette sõidu Käsmu ja kuulasime Urmas Alenderi laule. Mina jäin täitsa rahule. Kuigi jah, teps mitte kõik esinejad ei olnud päris ülesannete kõrgusel. Margus Vaher seda igatahes oli. Ta laulab ikka väga hästi.

Tagasiteel kuulasime raadiot, kust tuli Hendrik Relve meenutus matkast Norra mägedesse... kolm korda võite arvata, mis mõtted see mulle pähe tõi.

Eile käisime Ürgmeest vaatamas. Mõni juba teist korda (see pidi küll väidetavalt uus versioon olema, aga ei olevat erinev midagi). Põhisõnum oli see, et mehed on kütid ja naised korilased. Koos Jan Uuspõllu ilmekate illustreeringutega erinevast käitumisest/suhtumisest. Naerda sai pisarateni ja äratundmist oli ka. Kuigi oli ka asju, mille puhul võiks väita, et ma ei liigitu sinna tavaarusaama alla (no ausõna, ma väsin ära, kui poes kondamine liiga pikaks läheb).

Täna tegi Murphy jälle trikke. Oli volikogu istung ja käis parajasti see kõikse põnevam osa - esimehe umbusaldamine - ning tekkis vajadus ühe töökaaslase arvutist üks dokument välja trükkida. Töökaaslane läks seda siis trükkima ja natukese aja pärast tuleb tagasi ning kutsub mind appi (nad vist ei tea, et ma arvutitega läbi ei saa). Selgus, et miskitpidi oli arvuti lukku läinud ja küsis muudkui parooli. See parool aga, mis üles kirjutatud oli, ei mõiganud kohe mitte. Helistasin siis itimehele ja üritasin telefonitsi juhendamise abil asja lahendada. Kahjuks ei õnnestunud. Koduteel tuli mulle veel ük asi pähe, mida proovida võiks, homme katsetan, kas saab asja uuesti tööle või ei.

Nädalavahetustest. Lühidalt.

Tänase päeva ja eelmise postituse vahele on mahtunud igasugu asju. Lühidalt mõnest sündmusest.

Mai viimasel nädalavahetusel tegin tiiru põhja pool. Reede õhtul Tuhala kandis, laupäeval Kolga kandis ja pühapäeval veetsin pool päeva Jänadal Aia- ja lillepäevadel, kus muuhulgas sai ka maasikaid söödud ja koju kaasagi ostetud.

Üleeile õhtul käisin korra Kasepääl, kus oli Peipsiäärsete maakondade laulu- ja tantsupidu ja tõin ühe läbiligunenud rahvatantsija sealt ära, et me saaks tema ema sünnipäevale minna. Ehk siis nägin juba suuremat osa suguvõsast (lähimate sugulastega olin varem kohtunud). Kuna mingil põhjusel pidid nad seal Peipsi ääres hilja õhtuni tantsima ja laulma, jõudsime peole alles peale südaööd. Pidu siiski veel käis ja nii pugesime põhku alles siis, kui väljas oli juba päris valge (mitte et vahepeal oleks eriti pime olnud).
Uneaeg jäi sedakorda üsna lühikeseks, sest valimised algasid juba kell 9 ja sedakorda pidid kõik komisjoni liikmed terve päeva kohal olema. Aga valimistest teen ilmselt eraldi sissekande.

Täna hommikul keeldus tööjuures arvuti minuga koostööst. Sarnast jama, nagu täna, on ta ennegi teinud, aga siis olen ma hiljemalt 10 minutise veenmisega ta tööle saanud, täna aga ei aidanud ka poolest tunnist. Egas midagi, õnneks on meil varuks üks läpakas ja õnneks olin ma teinud serverisse oma asjadest koopiad, nii et töö päris seisma ei jää. Aga trükkimisega on probleem - harjumuse jõud on nii suur, et vean pidevalt lauaarvuti klaveri endale ette ja imestan, et miks ekraanile miskit ei ilmu :p (kohuke noh)

P.S. See siin on juubelipostitus. 500.

Valimistest

Täna algas internetis europarlamendi eelhääletus. Hääletasin ära. Aga see ei tähenda veel, et ma sel aastal valimisjaoskonda minema ei peaks. Otse vastupidi. Istun seal esmaspäeval ja teisipäeval mõned tunnid ja pühapäeval (ehk siis 7. juunil, kui on valimispäev) lausa terve päeva. Lühidalt siis olen jaoskonnakomisjoni liige.

Lühiülevaade

Njaa... suht pikk paus on jällegi sissekannetesse tekkinud. Mitte et mul millestki kirjutada poleks, aga lihtsalt ei õnnestu kuidagi selleni jõuda. Kuna praegugi näpistan aega une arvelt (mis niigi lühikeseks jääb), siis panen lühidalt kirja mõned seigad.

* Ettevaatust, loomad teel!
Reedel töölt kodu poole sõites jooksis päise päeva ajal üks hunt suure kiiruga üle tee. Hea oli, et tal nii kiire oli ja mul natuke oma auto kiirust vähendada õnnestus, nii pääses loom terve nahaga teisele poole teed.

* Papud sain reedel kätte. Nunnud :)

* Kampaania, kampaania, kampaania
Enne perekondlikule suursündmusele sõitmist käisin laupäeval paariks tunniks Raekoja platsis kampaaniat tegemas. Valimiskampaaniat loomulikult. Suhtlesime inimestega, jagasime neile lugemismaterjali ja märke. 7. juuni ei ole üldse kaugel enam ja internetihääletus hakkab juba selle nädala lõpus pihta.

* Juubel
Isa sai 50 ehk jõudis täisikka nagu peol nii mõnedki väitsid. Pidu oli tore. Tantsida sain seekord korralikult... mul oli lihtsalt väga hea tantsuparnter :) Ja muidu läks ka päris kenasti see kohtumine suguvõsaga. Emalt ja vanaemalt igal juhul sain positiivset tagasisidet :D

* Elekter läinud
Ahvid võtsid täna tööjuures elektri ära. Ei jõudnud oodata millal nad tagasi selle annavad, vaid otsustasime ära tulla. Kõige halvem kogu selle asja juures oli asjaolu, et loomulikult oli mul arvutis oluline asi pooleli, mis ei olnud salvestatud ning tegelikult lootsin selle asja täna valmis teha. Aga ahvid arvasid teisiti.

Üldiselt on elu ilus.... kohe täitsa, täitsa ilus :D

Tellitud

Otsisin selle rahvuspapude protaali uuesti üles ja mõtlesin, et mis ma ikka asjaga venitan ja tellisin endale papud ära. Mulgi omad. Disaini pärast... tundusid kõige lahedamad. Järgmine nädal peaks kätte saama :)

Tunne

Tunne on tekkinud, tunne ei kao,
võta kuis tahad, ära vaid kao.
Tunne on püha ja tunne on uus,
on tema hellus nüüd minugi suus.

Tunne on tekkinud, tunne ei kao,
kui tilluke vasar mu südames taob.
Tunne on püha ja alati uus,
just nagu valgus on elamus.

/Urmas Alender/

Rattaretkest

Selleaastane rattaretk on nüüd ühelpool.
Selgi aastal mässasin prügiga ja värbasin vabatahtlikke. Ütleks et sel aastal toimis asi paremini. Prügi vedamisega tegelev firma oli tunduvalt parem kui eelmisel aastal ja muidu sujus ka asi nagu paremini. Ja kuigi inimesed jätkuvalt ei saa aru, et plastkahvel ei ole biolagunev ja kipuvad seda koos biolaguneva taldrikuga ühte prügikotti viskama, nii et vabatahtlikel lauset "Taldrik siia, lusikas sinna" koos vastavate žestidega lõpmatuseni korrutada tuli, tundus, et inimesed on korralikumad. Väga suurt laga hommikul maha ei jäetud ja valveta prügikotid väga hullus seisus ei olnud (kuigi leidub ka neid, kelle arvates kahvel miskitpidi pakendi alla liigitub).
Siiski oli sel aastal hetki, kus kodu- (ja sooja voodi) igatusus väga peale kippus. Retkele minnes oli mul köha, reede õhtuks oli aga selge, et hääl tahab ära minna (kusjuures huvitav seos on see, et reede õhtul viibis kohapeal pea kõigi suuremate erakondade esindajaid... EP valimisteni on küll veel natuke aega, aga äkki viis hoopis keegi neist mu hääle kaasa....). Ööl vastu laupäeva praktiliselt sõba silmale ei saanud, sest tegelesin köhimisega (ma imestan, et mu telgikaaslased magada said ja mind välja ei visanud). Lisaks tabas mind vastu hommikut kõrvavalu. Asi, mida mul äärmiselt harva ette tuleb (1 või 2 korda on seda varem juhtunud). Ühesõnaga hommikuks olin ma suht armetus olukorras. Et kõrvavalu suht vastik oli, pöördusin arstipunkti. Seal asuti kõigepealt mu kurgu kallale ning pandi pipraplaaster peale. Siis tuletasin meelde, et ma tegelikult tahtsin kõrvavalu vastu abi saada ning asi lõppes sellega, et kõrvale tehti kompress ning selle paigal hoidmiseks pandi mulle võrk pähe (näo kohale lõigati siiski auk). Ei tea kas laupäevase vihma tõttu (mis tähendas, et mul jalad läbimärjaks said, nii et sokid lirtsusid jalanõude sees ja kuivad sokid olid loomulikult selles kotis, mis kell kuus avatavas pakiautos oli) või asja loomuliku arengu tulemusena, igatahes laupäeva õhtul ma praektiliselt vaid sosistasin. Meditsiinitöötajaid külastasin loomulikult veel. Laupäeva ööseks sain ka kaelakompressi, nii et olin lausa kahest kohast kinni seotud. Magama läksin rohelise kohviku ruumi, kus mulle lausa diivan eraldati, nii et sel ööl magasin täitsa hästi. Pühapäeva hommikul sain lausa komplimente a la "Sa näed juba tervem välja", "Su hääl on juba parem". Ja tõesti, enesetunne oli pühapäeval juba märgatavalt parem. Ja päike ka paistis jällegi.
Aga jah, tulenevalt tervisehädadest ja mõneti ka ajafaktorist, kujunes asi nii, et ratta seljas istusin vaid reedel. Laupäeval ja pühapäeval vuras Karoliine rekkaga ringi. Päikest oli lõppkokkuvõttes piisavalt, sest põsed ja eriti ninaots on roosamad kui muidu. Huulte põletamisest suutsin sel aastal hoiduda.
Pilte juurde lisada ei ole, sest fotokas oli küll kaasas, aga kordagi kotist välja ei saanud.

Nädalake puhkust

Et rattaretkel rahulikum olla oleks ja enne seda ka kõik vajalikud asjad korda ajada, võtsin alates homsest nädala puhkust. See võimaldab mul peale retke ka tubli laps olla ja emadepäeval vanemate juurde sõita. Nii et ärge siis ära ehmatage ja midagi hirmsat mõelge kui mind terve päev MSNis ei ole, eks.

Tuleb tunnistada, et tegelikult on praegu väga õige aeg puhkuse võtmiseks. Nagu nii on keskendumine töistele asjadele raskendatud. Mis ei tähenda muidugi, et ma arvaks, et nädala pärast asi parem on... :P

Kohtumine kopraga

Kui tavaliselt Murphy seaduse kohaselt juhtub nii, et kui juhtud nägema midagi pildistamisväärset, pole fotokat käepärast, siis eile õnnestus Murphy seljatada - sõitsime Emajõe ääres jalgratastega ja ühtäkki nägime kobrast jõe servas puujuppi järamas. Ja juhuslikult olin ma taibanud fotoka kaasa võtta. Nojah, väga head pilti siiski ei saanud, sest hakkas hämarduma ja liiga lähedale ei tahtnud ronida, aga selles valguses tulid lähemale suurendades udused pildid. Aga kobras ise ei lasknud ennast absoluutselt ümbritsevatest inimestest häirida. Peale meie oli veel uudistajaid, kes kalda servale vaatama jäid, aga tema maiustas muudkui oma puujupi kallal. Isegi kui me mõne aja pärast sama teed mööda tagasi sõitsime, oli ta veel seal ja laskis endistviisi ennast vahtida. Vot sellised koprad meil siin Emajões.

Kevadpäevad

Tartus tuleb kevad Kevadpäevadega. Õnnestus minulgi paarist üritusest osa võtta. Esmaspäeva õhtul võtsime suuna L-i ja äsja bussilt maha astunud M-iga Kassitoomele, kus toimus laulurahva kogunemine ehk Öölaulupidu. Olin endale välja printinud netist lauliku, nii et sõnad olid ka enamjaolt olemas. Tehti ka laule, mida laulikus ei olnud (näiteks kõlas Koit ja Eesti muld ja Eesti süda). Rahvas oli mõnus. Meie taga olevad noormehed olid ilmselgelt kusagilt meeskoorist, sest hääled olid päris vägevad ja viisi pidasid ka ning neil olid oma laulikud kaasas. Neis laulikutes vist aga kõiki lugusid ei olnud, sest aeg-ajalt kiikasid mõned neist üle minu õla ka neid sõnu, mis minul käes olid.
Neljapäeva õhtul kiikasin Bambuse lõppu (kodus läks sättimisega aega, nii et jõudsin sinna suht hilja ja nägin vaid viimase sõiduriista teekonda ning autasustamist). Emajõe ääres võtsin koha suhteliselt varakult valmis, et näha tule süütamist. Show oli päris vinge - oli tulega vehkimist ja ilutulestikku ja muusikat. Pärast seda sain kokku mõnede sõpradega (osa neist oli spetsiaalselt Kevadpäevade pärast Tartu tulnud) ning ühe tüdruku kutsel läksime keskööl Sakalasse (ma ei olnud kunagi varem volbriööl korporatsioone külastanud). Rahvast oli nii palju nagu maja üldse mahutab ja pisut rohkemgi veel. Igasugune liiklemine tähendas inimsummast läbi trügimist. Alguses kui sisse läksime, tundus, et põhiliselt ongi ainult mehed, hiljem tuli ikka tüdrukuid ka juurde. Esines seal VLÜ. Tantsu sai ka keerutatud. Esialgu ühe kanadalasest sõbraga, siis aga jäin Manile ette ning sai temagagi jalga keerutatud. Muuhulgas vahetas ta mu paariks tantuks välja ühe teise neiu vastu ning mina sain endale nendeks tantsudeks uue tantsupartneri. Hiljem liikusime edasi EÜSi (vahepõikega veel ühte korporatsiooni, aga seal oli kuidagi väga vaikne, nii et sinna me kauaks ei jäänud) ja tantsisin ülejäänud öö selle sama noormehega. Tegelikult olin ma algselt plaaninud, et maandun ikka nii kahe paiku koju, aga see plaan läks vett vedama. Koju sain kell 5, mis tähendas 3,5 h und sel ööl. Aga ma ei kurda. See oli siiani parim volbriöö.
Eile õhtul õnnestus ka Öötantsupeole jõuda. Väga lahe oli. Pole ammu niimoodi polkat ja reilenderit keerutanud. Muidugi rahvast oli palju, mis raskendas oluliselt igasugust keerutamist ja hoogsamat liikumist, nii et mõningad varvastele astumised küünarnukimüksud ja muu selline käis paratamatult asja juurde.

Maamessist ja muust tagantjärgi

Möödunud nädalavahetus oli päris tihe, aga siiani pole olnud aega sellest lähemalt kirjutada. Parandan nüüd selle vea.
Kõigepaelt toimus eelmise nädala lõpus neljapäevast laupäevani Maamess. Rohelised olid boksiga väljas. Mina käisin abis laupäeval. Päris tore üritus oli. Meie boksi kõrval oli hiiglasuur trakats (ma pole päris kindel, et see ikka traktor oli, aga luban endale võhiklikkust kõiki neid masinaid traktoriteks nimetada :)). Pakkusime seegi kord mahedat kraami. Meil oli ka ühe tubli liikme poolt kogutud kasemahla. Saime kogeda seda, et kui oodata, et rahvas ise miskit võtab, siis jääb asi kätte, aga kui ikka aktiivselt pakud, läheb kaubaks küll. Ehk siis, aktiivse tegutsemise tulemusena jagasime 75 l kasemahla inimestele laiali umbes tunni ajaga. No problemo. Ja kui messi lõpupoole selgus, et teed oli termoses veel päris palju, võtsime termose ja papptopsid ning jaotasime selle ümberkaudsete bokside vahel laiali. Nii ei pidanud seda head kraami kanalisatsiooni kallama.
Lisaks siseboksile on meil nüüd ka üks väliekspositsioon/eksperiment või kuidas iganes seda nimetada Tartu Näituste ukse kõrval. Selle asjaga tegeleme kuni sügiseni ja arengut saab jälgida ka blogi vahendusel.

Pärast Maamessi võtsin suuna põhja poole (taaskord oli päälinna asja). Kuna J. liikus autoga Kuusallu, lasin tal ennast sinna viia ja liikusin edasi bussiga. Jõudsime üsna täpselt, paar minutit enne bussi saabumist. Minu esimene kogemus sealtkandi maakonnaliinidega. Minu üllatuseks ei sõitnud see buss aga teps mitte bussijaama, vaid vuras sealt edasi. Olin suht hämmingus ja astusin igaks juhuks bussist maha esimesel võimalusel. Hiljem sain targemate käest teada, et maakonnaliinid peatuvad rongijaamas (nimetagu siis bussijaam ümber linnadevaheliste liinide bussijaamaks ja rongijaam rongide ja maaliinide jaamaks... et oleks kõigile arusaadav).
Kuna viimasest söögikorrast oli juba päris tükk aega möödas, oli hea meel kuulda, et mõned sõbrad, kellega kokku pidin saama, veedavad parajasti aega ühes restoranis. Kui kohale jõudsin, ootas söök mind juba laual, nii et varsti sain kõhu ka kenasti täis.
Kuna oli olnud pikk päev, tundus mõte venna juurde diivanile maandumisest ahvatlevam, kui üks soolaleivapidu. Venna juures selgus, et neil on elanikke juurde tulnud - olid teised endale liivahiired võtnud. Esialgu tukkusid toru sees, nii et vaid paar tumedat tompu oli näha. Hiljem liigutasid ka ennast natuke. Ja öösel kukkusid ratta sees maratoni jooksma. Kahjuks tekitab nende jooksulembus omajagu müra, nii et magamine on sel ajal raskendatud. Aga õnneks olin siiski piisavalt väsinud, et jäin uuesti magama.
Ühistranspordiga olid üldse seekordse sõidu ajal kummalised lood. Trollis, mis mind pühapäeva hommikul Balti jaama viis, oli peatuste teadustamine nihkes. Peatus, kust ma oma arust peale läksin, oli selle teadustaja jutu järgi järgmine peatus... Hea oli, et oli päevane aeg ja ma teadsin, kus maha peab minema. Aga on juhtunud küll ja küll, et ma vaid teadustaja juttu uskudes liiklen. Igal juhul Toompeale ma jõudsin ja koosolek sai ka ära peetud.
Pärast koosoleku lõppu võtsin suuna bussijaama. Kahekordse ekspressbussi peale ma ei mahtunud ja kuna mul väga kiiret ei olnud, võtsin rahulikul järgmise bussi, mis väljus vaid veerand tundi hiljem ja pidi edasi Põlvasse minema. Seekord nägi buss päris korralik välja. Seda, et välimus võib petlik olla, saime teada õnneks alles Tartu piiril. Nimelt läks Ilmatsalu ringil miskit pauguga puru. Bussi üks külg vajus tunduvalt allapoole (mina jäin kõrgema poole peale :P) ning edasi sõitmine ei olnud võimalik. Need, kes Tartusse olid tahtnud sõita, läksid oma jõududega edasi, Põlvasse tahtjad jäid aga asendusbussi ootama. Mina võtsin koos mõningate teiste bussis olnutega suuna lähima linnaliinibussi peatuse poole. Ei pidanud kaua ootama, kui buss tuligi. Siin bussis see peatuste teadustussüsteem esialgu ei töötanud. Kaubamaja ees ilmus aga ekraanile kiri "Nõlvaku" ja hääl teatas, et järgmine peatus on Mõisavahe. Mõned naised sattusid hämmingusse, mulle olid teadustussüsteemide riukad juba hommikust tuttavad ja ma ei teinud sellest välja (kuigi vägisi tekkis tunne, et tegemist oli ühistranspordile halva päevaga).

Kahtlejatele

Kuna viimasel ajal on erinevate inimestega jutuks tulnud Minu Eesti Mõttetalgud ning tundub, et väga paljud kahtlevad asja mõttekuses, toon siinkohal ära ühe Minu Eesti toimkonna liikme vastuse ses osas (kaldkirjas).

Paljud on meile kirjutanud, et nad ei näe, miks 1. mai mõttetalgutele tulla! Öeldakse, me ju niiehknaa mõtleme koos ja ka teeme erinevaid asju koos ära. Aga miks just 1. mail peaks kodust välja tulema?
Vastus on siin:
1. Tõeline jõud on kokkutulemises! Mõtlemine üksi on sama hea, kui mitte-mõtlemine. Kunagi oli üks selline väljend, et mõeldud-mõeldud. Üksida võib mõelda igasuguseid asju, selgemaks iseenda jaoks. Ja see on vägagi vajalik. Aga, et jõuda muutusteni endast väljaspool on tihti vaja ka mõelda ja tegutseda teistega koos! Oleme liiga palju Eestis mõelnud ja tegutsenud ainult iseenda jaoks ja jäänudki paljuski ainult mõtlema. Tulgem kodust ja iseenda kesksest elust lõpuks ometi välja ja tehkem midagi oma kogukonna, küla ja Eestimaa heaks! Midagi, mis on meist endast kõrgemal! Midagi, mis on oluline kõigi Teiste heaks!

2. Ainult koostöö annab ideele kaalu: Koostöö erinevate inimestega annab ükskõik, millisele ideele suurema ja paremagi lahenduse, kui te oleksite kunagi üksi suutnud välja mõelda (oma elu - või töökogemusega). Väikese MTÜ töötaja kokkupuutest väga hea kommunikatsiooni-inimesega võib sündida üleriigiliselt hea ja tuntud projekt. Leida oma väga heale ideele juurde nt tegutsejate tiim või reaalsed toetajad! Mis saaks olla veel võimsam? Et idee teostuks tõeliste professionaalide kaasabil või et nt heal projektil oleks ka hea teavitustöö ja kodulehekülg, mida aitab selle idee ka teistele tuttavaks ja oluliseks muuta?Üks panustab raha, teine annab võimaluse projekti teostada (nt kontori, arvuti), neljas korraldab aktsioone-üritusi, viies teeb kommunikatsiooni. Nii see läheb. Ainult kõigi erinevuste koostöös ja teineteist täiendades saame ühest väikesest ideest teha asja, mis läheb korda kõigile!

3. Et Minust saaks Meie. Liiga kaua oleme Eestis kõik mõelnud ja tegutsenud igaüks omas nurgas! Mis oleks kui tuleksime lõpuks ometi siin Eestimaal, väikeses põhjamaa riigis keskpõrandale kokku! Austaksime ja armastaksime teineteist. Toetaksime teineteist teineteise ettevõtmistes selle jubeda vihkamise ja destruktiivsuse asemel!Meil ju tegelikult on ideid, mida sooviksime oma riigi ja inimeste jaoks ära teha ja kui me juba koos midagi tegema hakkame (meil on ju tegelikult see kogemus ka olemas), siis suudame mägesid liigutada! Kui me lõpuks välja tuleme.

Tulgem siis kokku ja hakakem siis pihta! Et Eestist saaks parem ja hoolivam koht. Koht, kus me elaksime rõõmu, avatuse, jagamise ja koostööga!Loomulikult on mõttetalgud alles algus. Alles pärast 1. maid saab hakata tõsiselt tööle! Aga saame teha oma alguse! Tulgem 1. mail mõttetalgutele ja andkem koos oma panus selleks, et Eestimaa saaks parem koht!

Minu Eesti

Registreerisin ennast ära Minu Eesti Mõttetalgutele. Kutsun teidki üles seda tegema, et 1. mail üheskoos mõelda, kuidas elu Eestis paremaks teha.
Praegu aga soovitan vaadata, kuidas M-klubi mõttetalgute peaproovi tegi. Mulle isiklikult tundub, et Maahärra esindab paljude eestlaste suhtumist selles videos...

Külva mõtet, lõika tegu!

Tutvumine Soomaaga

Juba mõnda aega oli igalt poolt ähvardatud lumesaju ja lörtsi ja jumal teab millega veel meie kanuunädalavahetust. Laupäeva hommik Tartus nägi aknast päris kena välja. Kraadiklaas muidugi palju ei lubanud ja pealinnast sain sõnumi, et neil sajab lund.
Tee peal nägi igasugu ilma -päikest, mõningaid helbekesi autoklaasile hõljumas ja enne Viljandit ka lumetormi. Peale Viljandit läks asi helgemaks ja Soomaal ei kimbutanud meid ükski lumehelves. Päike paistis hoopis. Ja tuul oli. Nii mõnelgi juhul tuli vastutuult sõuda ja ausalt öeldes tekkis kohati küsimus, et kas me ikka liigume.
Kuna meie kanuud aitas vette noormees, kes sellega vaid 2 nädalat tegelenud oli, juhtus nii, et ta meie kanuu vale pidi käskis keerata. Kanuu ninas olijale ei jäänud jalgade jaoks pea üldse ruumi. Seepeale soovitas ta mootoril hoopis keskmisele pingile istuda. Aga nii ei saa ju kanuuga sõita! Mõne aja pärast oli VU siiski vapralt nõus ennast kokku pakkima ja sinna etteotsa ära mahtuma. Esialgu ei tahtnud tüür ka kuidagi paika minna. Käisime mõnes kaldas ja ühe vette ulatuva oksa otsaski ära. Kui asi juba käppa sai, läks sõit libedamalt (ja rohkem jõe keskel).
Kuna oli suurvesi, siis eriti mingeid oksi teele ette ei sattunudki. Muudkui aga sõida. Ainus, mis ette sattus, oli mõni teine kanuu. Mõned sõitsid lausa sihilikult ette või külje alla. Natuke harrastasime ka kahepaati (loe: kanuud).
Nii mõnedki neist meestest, kes kanuud meile laenutasid, olid millegipärast arvamusel, et me seda distantsi ära sõita ei jõua. Muudkui rääkisid aga sellest, kus enne lõppu välja saab tulla. Aga ei tulnud me ühti. 17 km pole selline maa, kus meiesugused ära väsivad või alla annavad :D Hoopis jõudsime sihtpunkti kiiremini kui oodati. Ja seekord oli sõidukiirus kõigil 5 kanuul üsna ühtne, enamuse ajast olime kõik üksteise nägemisulatuses.

Kindel pind jalge all, sättisime endid saunamajja sisse ning esimene vahetus läks sauna. Minu meelest oli soojust juba täitsa parajalt, aga L. kaebas, et ta pole veel üldse soe. Siiski käis enamus ka jões ära. Mina jätsin selle vahele.
Õhtusöögiks oli kahte erinevat suppi (et ka punaste suppide peale karjujad tühja kõhuga ei jääks). Söögi kõrvale üritati leiba küpsetada. Lõpuks küpsesid teised suht ära. Mingil hetkel tekkis ka tule ääres istujatel liigse küpsemise tunne ja tuli pingiga natuke kaugemale nihkuda.
Ja siis saabus lauluaeg. Ja mitte ainult. Isegi Kasatšokki sai Lumeussiga keerutatud :)

Öösel mul üllatuslikult eriti külm ei hakanudki, ainult nina külmetas. Igal juhul keegi eriti kauaks hommikul magama ei jäänud ja otsustasime siiski minna paadiga teispool jõge asuvad matkarada avastama. Ainus probleem oli see, et paat mahutas 5 inimest, matkaselle oli aga 8 (kõige varasem ekipaaž pidi juba lahkuma, kui meie ennast üle jõe minema sättisime). Niisiis valisime endi seast välja paadimehe, kes kõik kitsed ja kapsad üle vee toimetama pidi. Valik õigustas end - kõik said kenasti üle jõe. Tegime tiiru rabas laudteel ära ilma pikemate peatusteta (väiksed pausid olid mõne lauka ääres ja nn vaatetornis), kuigi see rada paistis olevat mõeldud tihti puhata tahtjate tarbeks - iga natukese aja tagant oli mõni pink. Kui ring peale sai, tuli uuesti üle vee saada. Natuke tegemist oli paadi kaldast lahti saamisega, aga mõningase pingutuse järel oli paat vabas vees ja varsti olime jällegi teisel kaldal. Ning sellega sai meie kanuunädalavahetus Soomaal ka punkti. Rahvas autodesse ja kodu poole sõit.

Kevad ON käes

Alustuseks panen siia ühe pildi. Nagu isegi võite aru saada, on pildil kuusk. Päris kuusk. Ei mingit plastmassist lõhnakuuske, vat selline kuusk on minul autos. :D Nali naljaks, ma pole siiski ära pööranud, see oli vaid ajutine sõidukaaslane. Tegu minu hinnalise jõulukuusega, mis kenasti talve üle elas ja nüüd viisin ta maale, et ta lõpuks korralikult mulda saaks. Arutelu, kuhu täpselt kuuseke ikka panna, võttis kõige suurema aja istutamisprotsessist. Augu kaevamine ja kuusekese sisse sobitamine võttis tunduvalt vähema aega :).
Nagu eelnevast aru võis saada, käisin vahepealsete puhkepäevade jooksul ka maal. Ja no olgu selle lumega kuidas on (mõnes kohas teda veel on), siis laupäeval oli õhk nii kevadine kui veel olla saab. Kuigi päike peitis ennast pilvede taha oli soe, mõnus tuuleke paitas nägu, igasugu erinevaid linde laulis üksteise võidu (üks pasknäär eksis isegi kuuri lae alla ära).
Lisaks kuuse istutamisele tegime aias ka vanade okste mahavõtmise töd ning sellega kaasnes loomulikult nende okste põletamine lõkkes. Nii et esimene kevadine põletamine tehtud. Alguses ei tahtnud põlema minna, pärast ei tahtnud suitsemist lõpetada. Et oleks julgem ära minna, võtsime metsa servast pisut lund ja puistasime seda hõõguvale tuhale.

Jätaks jälje ajalukku ...

Pühade ajal kodus olles kuulsin telekast üleskutset jäädvustada oma 14. aprill ja see Eesti Rahva Muuseumile tulevaste põlvede jaoks üles anda. Tundub päris vahva mõte. Leidsin lähemat infot ka nende kodulehelt. Eks näis, milliseks see teisipäev siis ka kujuneb.

Viimast korda 43-aastase Saatpalu kontserdil*

Esimene üllatus enne kontserti oli see, et ei toimunudki tavapärases kinosaalis, vaid pööningusaalis (pileti peal seda kirjas ei olnud, nii et tuli lihtsalt järgneda teistele inimestele ja jõudsingi õigesse kohta). Ma ei olnud selles ruumis varem käinud, aga selge oli see, et Säsi jaoks on see saal kindlasti õigem.
Kontsert ise oli vahetu, soe (ja mitte ainult ruumi temperatuuri poolest), vaatemänguline (meeste selja taga oli ekraan, millele näidati pilte ja videosid, nii varem valimis tehtuid, kui ka vaadet kitarri kõlakastist), lõbus (naerda sai palju) ja kahte lugu järjest ei mängitud, midagi ikka vahele öeldi. Kokkuvõtteks - mina jäin väga rahule. Kuigi Silmalaugusid ei mängitud. Aga kogu see õhkkond, muusika ja jutud oli nii hea ja mõnus, et kohe kuidagi ei saa nuriseda.

* Homme on ta juba 44.

Eestlased

Väidetakse, et eestlased ei naerata võõrale, temaga suhtlemisest rääkimata. Mul oli täna vastupidine kogemus.
Olin poes oma ostu sooritamas, kui enne mind sabas olnud naine vaatas seda nö kassiliiva (no tegelikult on tegemist puidust graanulitega ja ma kasutan neid küüliku jaoks) kotti, mille ma ostnud olin ja küsis, et palju see maksab. Müüja vastas talle ja naisterahvas hakkas natuke uurima, et millised need graanulid on ja kas ikka võtavad haisu hästi kinni jne. Sealt läks juba jutt edasi sellele, kellel milline lemmikloom on ja kas pahandust ka teeb ja muud säärased teemad. Olime jalutanud infoletini ja seal läks naine koos tütrega omi toimetusi toimetama, mina aga sammusin õue oma ratta juurde. Seal läks mul aega sahmerdamisega (kinnitasin selle kassiliiva koti ilusasti pakikale, et mugavam koju sõita oleks) ning ühel hetkel märkasin, et üks auto aeglustab sõitu minu juures. Sealt autost lehvitas mulle see sama naine. Öelge veel, et eestlased pole sõbralikud. On ikka küll :)

Kassitu

Pelle

jaanuar 1992 - 02.04.2009

Pole mul enam kassi. 17 aastat oli ta meiega, kuid nüüd jõud rauges. Juba nädalavahetusel tundus, et on teine üsna otsa lõppemas, aga ma ei arvanud, et lõpp nii ruttu tuleb. Kurb on. Ta oli ikkagi minu kass. Sünnipäevakingitus.

Mäletan seda hetke, kui ema kassipoeg süles tuppa astus. Olin nii väga kassi soovinud ja nüüd saingi kingituseks väikse armsa kassipoja. Nimi sai talle pandud rootsi lasteraamatu "Pelle tömpsaba" järgi. Alguses oli ta kõigesööja, hiljem muutus toidu suhtes üsna valivaks. Sellegipoolest oli ta oma parimates aastates päris priske kass. Õues käis ta vaid korra, kui aknast alla kukkus. Õnneks miskit häda peale ehmatuse talle sellest ei sündinud. Paar korda tuli külastada ka loomaarsti. Üldiselt oli tal ilus elu ma arvan (välja arvatud ilmselt see aeg, kui tuli koeraga korterit jagada, sest ega nad just sõbrad olnud ning kuna koera jõud käis üle, oli kannatajaks ikka kass... aga seda aega oli vähem kui aasta).

Elutee number 5

Maailmaparandaja äratas minus huvi selle numeroloogia testi vastu. Tegin ka selle ära.
Minu iseloomu kaart numeroloogia põhjal on selline:

Elutee number: 5

Elu eesmärk
Kasutada õigesti oma vabadust - jah, seda võiks eesmärgina võtta küll
Õppida oma kogemuste kaudu - eks ma üritan
Mitte hajutada oma jõudu - et ikka lajatada täiest jõust :p
Kohaneda muutuvate olukordade ja väljakutsetega - püüame
Teha oma elus teadlikke valikuid - seda kindlasti

Iseloomulik
Mitmekülgsus
Aktiivsus
Arukus
Innukus
Leidlikkus
Seksikus
Rahutus
Kannatamatus
Vahelduse soov
Nooruslikkus
Seltskondlikkus

Tekitavad probleeme
Vastutustundetus
Liigne naudinguhimu
Lühiajalisus
Korrapärane elustiil
Hirm elu ees

Oma mina number: 6

Võimed
Vastutustundeline
Abivalmis
Aitab alati abivajajaid
Töötab väga noorte, vanade ja haigetega
Kunstikalduvused

Positiivne
Sõbralik
Sümpaatne
Mõistev
Avatud ja aus
Helde

Negatiivne
Ohverdab end liiga palju
Sekkub teiste asjadesse
Muret tundev
Võtab liigset vastutust kanda

Püüdlus: 8

Motiivid
Tahab otsustada ja teisi juhtida
Tahab võimu, mainet ja edu
Tahab organiseerida
Tahab raha ja mateeriat

Positiivne
Efektiivne
Ärilised võimed
Analüütiline
Tegutseb hästi kriisiolukordades
Tugev enesedistsipliin

Negatiivne
Domineeriv
Materialismile pürgides unustab muud väärtused
Enesekeskne
Isepäine ja järsk
Varjab oma tundeid

Mulje: 6

Mulje
Tundmatu lind
Olemuses teatavat väärikust
Riietumist peetakse heaks
Võluv isiksus
Tasakaalukas
Peenetundeline
Kriitiline
Kõrvaletõmbuv
Arutleja
Fanaatiline

Kokkuvõtteks tuleb mainida, et ma olen üsna vastuoluline. Võimete hulgas on ära märgitud vastutustundelisust (ma eeldan, et see on sama mis vastutustundlik), aga eespool on öeldud, et vastutustundetus tekitab probleeme. Ja liigse vastutuse kanda võtmine on ka negatiivsena ära märgitud. Saa nüüd aru...

Aga et te mu ära tunneksite, siis olen fanaatiline tundmatu lind (aga teatava väärikusega) :pp

Ootamatu kingitus

Laupäeval enne kella üheksat ei ole eriti mõistlik mulle helistada. Sest kui mul just varajasi kohustusi pole, ma magan sel ajal. Magasin ka sel laupäeval, kuid ärkasin üles telefoni helina peale. Haarasin selle heliseva asjanduse siis kätte ja võtsin kõne vastu, et teada saada, kes ometi nii vara helistab ja mida ta ometi tahab (võõras number oli). Sealt kostub vastu mehehääl, et tema on kuller ja tal on mulle üle anda kingitus Elionilt. Vat sulle üllatust. Aga kahjuks asusin mina üllatusest 70 km lõuna pool ja nii leppisime kokku, et saan oma kingituse kätte esmaspäeval peale viit.
Põnevust oli muidugi omajagu - mis kingitus ja mis põhjusel??? Noh, tulin siis täna koju ja jäin jälle kõnet ootama. Ei läinudki väga palju aega peale viit, kui helises jällegi telefon. Seekordse kõnega hajutati osa põnevusest. Telefonist kostus: "Tere, siin Eesti Post. Oleme kohe maja ees, tulge oma kommikarbile järgi." Niisiis, Elion saadab mulle kommikarbi. Läksin maja ette ja sain allkirja vastu karbi kätte. Oli teine selline suur ja Elioni värvides. Väike kiri karbi nurgal andis teada, et tegu on Kalevi tootega. Aga seda miks ma sellise kingituse Elionilt sain, ma teada ei saanudki.

Ei tõsiseks mind tee ...

Sattusin kuulama Silmalaud live'i YouTube'ist. Ja hakkas tõeliselt kahju, et enam ei saa koos Saatpaluga kontserdi lõpus seda laulda. Või mine tea, äkki Säsi 2-l mängivad seda. Eks natuke vähem kui 2 nädala pärast ole näha.

Pikapäevarühm

Njaa... tööle jõudsin nii 8 paiku hommikul, koju hakkasin sõitma umbes pool üheksa õhtul. Nii et siis 12-tunnine tööpäev (viimased 3,5 h volikogu istung). Pole midagi parata, märsti lõpp on lähenemas. Aga üks asi mulle täitsa meeldib nii hilise koju jõudmise juures - linn on suht vaikne, liiklust on jupp maad vähem kui 5 paiku.

Mehed

Natuke ka meestest.
Reedel peale ühte korteripidu (kus oli päris palju rahvast koos) liikusime alles hiljuti taasavatud Genialistide Klubisse. Jõudsime natuke aega seista ja ringi vaadata, kui tuli üks ilmselgelt mitte kõige kainemas olekus tüüp ja kutsus mind tantsima. Noh, läksin. Pidu lõppes aga peale paari laulu ära, nii et mul oli hea vabandus lahkumiseks. Edasi vaatasime Zavoodi. Endiselt sama paksult rahvast täis reede öösel. Ja sealgi tõmbasin ma miskipärast ühe ebakaines olekus meesterahva tähelepanu, kes pisut segast juttu ajas. Kuna sinna sisse me ei mahtunud ja kell oli ka juba palju, otsustasime koju ära minna. Üle Kaarsilla kõndides haakis end meile sappa üks noormees, kes tahtis koos meiega laulda. Mind ajas kogu see situatsioon naerma ja natuke kahjugi hakkas mehest, kes otsib öisel tänaval inimesi, kellega koos laulda, aga kuna meil ei olnud soovi temga koos laulda, oli ainsaks võimaluseks laulumehest lahti saada, teda ignoreerida. Õnnestus.
Mina ei tea, kas oli mingi kuu seis või midagi sellist, aga reede öösel oleks nagu mingi magnet küljes olnud, mis joobnud mehi ligi tõmbas.

Laupäeval tuli mul siseneda ruumi, mis oli valve all. See tähendas ka ruumi valve alt maha võtmist. Teades, et kõigepealt peab numbrite kõrval roheline tuluke põlema minema ja siis tuleb kood vajutada, jäin ootama rohelist tuld. Hmm... kuidagi kaua läheb selle tulukesega. Punane! Oi, pagan, see pole hea. Ruttu kood sisse. Natukese aja pärast olid ukse taga 2 meest turvafirmast, kellele ma pidin nüüd seletama, miks alarm häiret andis. Enam rohelist tuld ootama ei jää.

Ja lõpetuseks selline tähelepanek, et kui on seltskonnas ka terve hunnik välismaa mehi, kes teadupärast on eesti meestest temperamentsemad, siis eesti muusika järgi viib tantsima ikkagi eesti mees.

Kevad

Kevad jõudis ametlikult kätte, aga ilmataat ei taha järgi anda. Mina ka ei anna. Ikkagi sõidan jalgrattaga (eelmine nädal näiteks väntasin kodu poole romantilises lumesajus). Tartu linn aga demonstreerib oma suhtumist jalgratturitesse - Küüni tänaval on jalgrattateele lükatud hiiglaslikud lumevallid ja seal kuhu valli jagu lund ei jätkunud, on see niisama laiali lükatud, nii et rattateel sõita lihtsalt ei saa (neil on ilmselt seal jätkuvalt keegi, kes arvab, et rattur peaks olema ektreemsportlane). Et mitte niisama kiruda, helistasin heakorratelefonile ja edastasin automaatvastajale viisakalt oma palve see lumi ära koristada.

Aga päiksel juba võimu on. Nädalavahetusel paistis kenasti kraadiklaasi peale ja soojendas selle 23 kraadini :) Ja kraavipervedelt on märgata, kuidas lumi taandub.

Matkakaaslane

Hankisin täna endale uue sõbra. Või õigemini kaaslase. Matkakaaslase. Sellise punase ja paljude lukkude ja rihmade ja muu sellisega. Igal juhul palju avastamist ja kindlasti ka õppimist - päris kõigi nööride ja aasade otstarbele ei saagi hästi pihta kohe.

Tallinna ja Tartu vahelt

Kuna jällegi tekkis asja Tallinna, otsustasin bussisõidule kuluvat aega asjalikult kasutada ja võtsin Villemi reisule kaasa. Eile pealinna sõites ei tahtnud nett väga töötada, nii et kirjade lugemisest ei tulnud midagi välja, aga suutsin muud moodi natuke asjalik olla ja muusikat sain ka kuulata :) (noh, vana kassettpleier on mul ju ka, aga seda pole ma viimasel ajal enam kaasa võtnud, kuna need lood, mida ma kõige rohkem kuulan ja kuulata tahan, on nagu nii arvutis... seega kui kõik üritavad võimalikult pisikesi mp3-mängijaid toota/kasutada, võtan mina läpaka ja kasutan seda muusika kuulamiseks :p) Nüüd tagasi Tartu poole sõites, on nett minuga sõbralikum. Kirjad said läbi loetud.

Tallinnas käimise põhjus oli seekord puhtalt isiklik - kutsuti pidusse ja kuna mul polnud ammu õnnestunud selle seltskonnaga kokku saada ning imekombel oli nädalavahetus broneerimata, otsustasin selle maa maha sõita ja laupäeva õhtu pidutsedes mööda saata. Sellele eelnes ettevalmistus. Pidu oli nimelt karnevali teemaline. Mina võtsin kutses olnud linki piltidega sambakarnevalilt suhteliselt otsese vihjena ja nikerdasin endale miskit ligilähedast. Töö ja vaev sai tasutud parima kostüümi auhinnaga naiste kategoorias :) Parim kostüüm meeste kategoorias oli naiseks riietunud mehel. Ja et oleks ikka õige pidu, käis ka politsei kohal (õnneks vesteldi politseiga koridoris, ma poleks eriti tahtnud oma kostüümis korravalvurite silma alla sattuda). Pisut mööblilõhkumist ja ohtra alkoholiga üle valatud põrand käis ka loomulikult asja juurde.
Viimased (kelle hulka minagi jäin) liikusid edasi mingisse kohta, mida kutsusti Levikas vms, igal juhul meenutas Zavoodi nii interjööri kui ka seltskonna ja täituvuse osas. Kuna mulle tuli väsimus kallale ja muusika polnud ka päris minu maitse, lahkusin sealt õige pea, et takso võtta ja läbi lumesaju jupijumala juurde sõita, kus mind ülestehtud säng ootas.

Naised jääl

Naistepäeva puhul viisid mehed meid eile Lõunakeskusse uisutama. Paar naist küll blokkisid ja jäid raja äärde fotograafiks (mistõttu saan seda postitust ka näitliku materjaliga illustreerida).
Ja nii me siis umbes 45 minutit sõitsime/seisime/kukkusime. Selle viimasega tegelesime küll vaid meie Jupijumalaga. Ja ühe korra lausa koos. Selles kõiges oli süüdi üks auk, mis jäässe tekkinud oli (keegi oli ilmselt üritanud seal kala püüda ja hakanud jäässe auku puurima). Ja teist korda sinna auku uiskupidi kinni jäädes lendasin juba korralikult, nii et põlved ja parem puus said traumeeritud (loomulikult ei olnud ma kasutanud võimalust põlvekaitsmed peale panna). Kummalisel kombel oli see auk just selle koha juures, kust pääses istepinkide juures ja seal peatus pidevalt keegi meie omadest, nii et ma tegin mõlemad õhulennud publiku silme all. Ja kasu oli ka sellest, et nad seal olid - aidati ilusasti püsti.
Õhtuks olid põlved õnneks ainult punased veel. Täna on juba sinakad :p

Aastaring sai jälle täis

Eelmisel nädalavahetusel sai juba pihta hakatud tähistamisega Võrus (nüüd juba päris mitu aastat oleme vanaisaga tähistamise ühendanud). See tähendas traditsioonilist 4-käigulist pidusööki vanavanemate juures. Lisan siia ühe illustratiivse näite viimasest käigust (mainin veel juurde, et inimesi oli laua ääres 8).
Kahjuks õnnestus Võrust kaasa saada ka miskine paha kõhuviirus, mis küll suhteliselt kergelt läbi sai põetud, aga isegi see vähene põdemine tuli väga valel ajal. Praeguseks vähemalt tundub seedimine olevat taastunud normaalsesse rütmi.

Eile tähistamine jätkus. Peo teema sai juba jõulude ajal paika pandud - kõige lühem seelik. Meeste puhul otsustasime siiski muude ilustuste kasuks. Välja pakutud variantidest läksid loosi soengud ja lipsud. Man, kes ei olnud hoiatust kindlasti dresscode'i järgida kuulda võtnud, sai uue soengu ning leidsime ka sobiva lipsu.
Seekord oli pidu üsna vaikne - isegi naabrid ei tulnud kobisema. Hommikul jõudsime järeldusele, et nad võisid ka kodust ära olla.
Jututeemad kiskusid kuidagi naistekeskseks (no mis teha, naistepäevahõnguline pidu ikkagi) - kleitide ja seelikute liigitusest juuste värvimiseni. Viimane teema päädis lausa uue värvi nimetusega.
Nii vara nagu meestepäeva pidu seekorde pidu siiski läbi ei saanud, nii et sai õige päev ka kallite sõprade keskel vastu võetud :)

Kärpelaul

Üks on selge, Vabariigi Valitsusele teeme silmad ette - nemad kärpisid eelarvet mitu ööd, meie saime 2,5 tunniga eelarvekomisjonis kärpeettepanekud tehtud (no olgu, pearaamatupidaja oli enne juba natuke nüsinud neid numbreid). Eks siis aasta jooksul ole näha, kas tuleb veel negatiivne lisaeelarve või hoopis positiivne, aga loodame parimat.

Vastlapäeva laupäev

Kuigi vastlapäev on täna ja seoses Vabariigi aastapäevaga ühele päevale langemisele on tegu ka vaba päevaga, tegin oma vastlaliu eile ära. Ja kukelused sõin ka eile. Ja hernesuppi sõin eile.

Aga päris tore oli. Käisime koos töökaaslasega lasteaia lastega koos kelgutamas. Muidu oli kena koht kelgutamiseks, aga natuke palju puid ja natuke künklik oli mägi altpoolt. Viskas ikka korralikult, nii et nii mõnigi kord tuli lumme maanduda. Mõned lapsed ei tahtnud esialgu liugu lasta, aga lõpuks said vist kõik vähemalt ühe korra liu tehtud. Mõni esialgu arglik muutus lõpuks ikka väga julgeks. Ja üks tüdruk lasi järjekindlalt kõige pikema liu. Nagu turbomootor oleks taga või midagi.

Tagasiteel nõudsid lapsed kelgusõitu. Mina pääsesin ühe kelgu vedamisega, töökaaslasel oli mingi aeg lausa kaks kelku järel. Aga see-eest pidin ma kiiret sõitu tegema. No ma siis jooksin natuke. Laps jäi rahule.

Ja meie töökaaslasega saime tubli kelgutamise eest auhinnaks vastlakukli :)

Talverõõm nr 2

Ehk siis uisutamine (kuna kelgutama jõudsin sel talvel kõige enne, siis nummerdan selle tinglikult ühega ja uisutamise kahega). Käisime L-ga Anne kanali peal. Tema oli seal sel aastal juba käinud, mina sain täna üle suht pika aja (eelmine talv polnud nagu tingimusi) välitingimustes uisutama. Kusjuures Lõunakas uisutamas käisin ma vist ca aasta tagasi, vahepeal on minu ilusad uisud voodi all pesitsenud.

Üldiselt oli mõnus, aga konarusi tuli ette ja aeg-ajalt oli peal pisut pragunevat jääd. Oma kolm madallendu koos maandumisega jääl panen eelmainitud tegurite süüks. Aga need maandumised läksid järjest vingemaks - esimene kord oli kiirus väiksem ning sai käe ette, järgmistel kordadel oli kiirust rohkem ja siis said nii taguots kui vasak põlv hoo peatajatena ära proovitud. Hea, et sellega asi piirdus, muidu oleks ilmselt juba pea järgnenud... (13. ja reede puhul oleks suht sümboolne olnud).

Värskes õhus jääl liuglemine on mõnus, aga koju jõudes lipsas Vässu ka uksest sisse.

Nii valge

Ma ei tea, kuidas mujal pool Eestis olukord on, aga siinkandis on kõik puud viimasel ajal täiesti valged. Mitte lihtsalt natuke härmatanud, vaid täiesti paksu valge korra all. Ka kuused. Vaatepilt on lausa imeline. Kahjuks polnud fotokat käepärast, muidu oleks ehk üritanud seda ka jäädvustada.

Aga tegelikult pikenevad ka päevad täiesti jõudsalt. Kui tööle jõuan, on valge. Kui töölt ära tulen (normaalsel ajal), on valge. Päike alles loojub. Nädal-paar tagasi oli ka veel valge poole viie paiku, aga päike oli loojunud, nii et nägi veel ilusat värvidemängu taevaservas. Kuid praegu on päike ise veel täitsa olemas. Kevad läheneb.. :)

Teisipäeval oli kõik aga teistmoodi valge - hommikul oli linn udus ja linnast välja saades läks pilt selgemaks, kuid õhtul (volikogu istungi tõttu jäime pimeda peale) oli tee peal laiguti udu ning enne linna oli paks udusein, kus nähtavust polnud praktiliselt ollagi. Linna piirist aga valitses taas uduvabadus. Nagu oleks linn udu piiramisrõngas olnud.

Kodune nädalavahetus

Üle hulga aja olin nädalavahetusel Tartus ilma et kuhugi oleks vaja minna olnud. See tähendas, et tuli hakata tegelema tegemist ootavate asjadega. Esimene asi oli muidugi koristamine. See sisaldas lisaks tubade koristamisele ka külmkapi sulatamist (mille käigus ma ennast kogemata peaaegu ära oleks kõrvetanud) ja kerget torumehe mängimist (no mitte ei mõista, kuidas sellest, mis kraanikausist alla läheb, sihuke sodi kokku koguneb, mis sinna torusse ladestub).
Lisaks koristamisele oli mul veel mõni tegemist ootav asi. Üks neist oli istutamine. Otsustasin katsetada lillepotipõllumajandust, ehk siis panin mõned rohelised söögitaimed lillepotti kasvama. Eks näis, kuidas välja tuleb. Muide, mõni aeg tagasi panin ühe sibula veetopsi, see hakkab küll juba kenasid rohelisi pealseid välja ajama :)
Kuna ma harjumatult palju aega kodus veetsin, leidsin aega ka teleka ette maanduda. Reedel vaatasin (töökaaslase tungival soovitusel) otsast lõpuni "Palju õnne argipäevaks" ära (ma olin juppi sellest näinud, aga mitte tervet etendust). Väga mõnus tükk. Laupäeval vaatasin siis neid Eesti laulusid. Kuna ma teleka ette minemisega natuke hiljaks jäin, jäi esimene laul nägemata. Nendest, mida ma nägin, meeldisid kaks eestikeelset - see, kus viiulid ja tšellod olid ja Trafficu laul (mitte et mulle üldiselt Traffic eriti meeldiks, aga laul oli kena). Saatejuhid olid ka lahedad.

Paha server, küpsist ei saa

Mida vastab itimees, kui küida, et miks juba teist päeva hotmaili sisse ei saa? Ikka seda, et ju nad Ameerikas teevad hooldustöid. No hästi... tööjuures on kuidagi veider ka paaniliselt hotmaili taga ajada. Aga kui ehitisregister ka midagi sisestada ei lase, siis on töö häiritud ja tuleb mikit ette võtta. Kuna ministeeriumist öeldi, et neil kõik toimib, tuli uuesti itimehele helistada ja selle asjaga ka tema poole pöörduda. Toru võttis teine mees, soovitas Java ja Flash player alla laadida. Laadisin, ei hakanud asi tööle. Seejärel helitasin itimehele mobiilile, rääkisin probleemi ära, käskis ajutiste failide kausta tühjaks teha. Tegin ära, ei aidanud. Samal ajal sai teatavaks, et meilidega on ka jama. Nii et itimees pidi ikkagi kohale tulema (mainin ära, et tegu oli reede õhtuga). Vahetas seal ühte ja teist netiseadetes (ta seletas küll ka juurde, mis ta seal tegi, aga ega mulle meelde küll ei jäänud). Igal juhul registri sain toimima. Aga hotmaili ei saanud endiselt sisse.
Ka nädalavahetus ei pannud tööarvutit selles osas leebuma (vahepeal olin teinud taustauuringut - teistel hotmail töötab ning samuti töötab kodus arvutis). Esmaspäeval helistas vallavanem (kes kasutab ka MSNi) ja nõudis asja kordategemist. Itimehe juhatuste järgi tegin asja kõigepealt vallavanema arvutis ära ja siis enda omas. Kui esimeses hakkasid nii MSN kui hotmaili postkast tööle, siis enda arvutist ma siiski MSNi ei saanud. Postkasti õnneks laseb, hea seegi. Nii et elu ilma MSNita. Siiamaani olen hakkama saanud :)

Eelista ökomärgist

Nii nagu eelmisel aastal, nii ei saanud ma ka sel aastal kõrvale jääda ERLi ökomärgisega toodete esiletõstmise kampaaniast. Enamus tooteid on juba tuttavad. Valisin ka seekord märgituspoeks Rimi. Aga erinev on märk ise. Ja ka kampaania nimi - rohelise toote kampaania ja sellest tulenevalt ka selline heleroheline mummuke, millele valgega roheline peale kirjutatud on (üritasin pildi ka tekitada... udune tuli, aga annab ettekujutuse).

Parem hilja, kui ....

No arumaimõista. Kõik muud sünnipäevad püsivad meeles, aga blogi sünnipäev kipub õigel päeval ununema. Kusjuures päev-paar enne oli mul meeles.
Aga igatahes, neljapäeval (22. jaanuar) sai minu blogi ka 4-aastaseks.

Tihe nädalavahetus

Hakkas teine juba reedel vinge peoga pihta - Tartumaa KOVide uusaastapidu. Oli tantsu, tralli, nalja, naeru, süüa, juua, isetegevust ja esinemisi. Oli inimesi, kelle kohalolekut sellel üritusel olin juba ette aimanud ja oli neid, kelle nägemine seal peol mind üllatas. Ja meie olime viimased lahkujad (see olevat juba traditsioon). Koju jõudsin nii kolme paiku (ja olgem ausad, mitte just kõige kainemas olekus.... )
Hommikul kaua magada ei saanud, tuli asjad kokku panna ja võimalikult varasele bussile jõuda. Olin plaaninud kella 10sele jõuda, aga ei suutnud siiski esimes(t)e äratusheli(de) peale ennast püsti ajada ja nii jõudsin 10.30 bussile (mis tuleb Narvast ja mille bussijuht mulle isegi pileti hinda vene keeles ütles). Võrus tuli kõigepealt mõned poekäigud ette võtta ja siis kui pakilisemad asjad tehtud olid, otsustasin, et tukun veits (selline kudend räime tunne oli peal). Ja nii me siis tegimegi lõunauinakut - mina ühes toas, vennanaine koos oma pojaga teises toas :) Kui üles ärkasime tulid vanaema ja vanaisa ning ema sünnipäevapidu võiski alata.
Ka järgmisel hommikul ei olnud mahti kaua magada. Esiteks teatas kahejalgne nelja-aastane "äratuskell" kõva häälega, et ta on buss ja nüüd on Lennujaama peatus (ühistranspordivahendite fänn nagu ta on). Selle hõike peale manitseti ta küll vaiksemaks, aga mul tegelikult oligi vaja ennast võimalikult vara üles ajada, et jõuda veel sõbranna juures käia. Nii et ei mingit teise külje keeramist ja voodis mõnulemist, vaid krapsti üles ja tegutsema. Jalutasime natuke talvises lumesajus, pärast rääkisime veel teetassi taga juttu ning juba oli aeg koju tagasi tulla, sest seekord oli Tartusse tagasi jõudmisega natuke kiire. Kella neljaks oli vaja koosolekule jõuda. Ja jõudsin ka.

ee... meem

Maailmaparandaja viskas siis jällegi ühe meemi. Käesoleva meemi reeglid:

1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/ teemad ning lingita need. Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua).

2. Anna 5-le blogipidajale meemi "teatepulk" edasi. 2 neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused. Anna meemisosalemise teade ka blogipidajatele, näiteks kommentaarilahtrisse.

3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemi ulatanud blogi.

Niisiis:
1. Pere Sellega polnud erilisi probleeme, kuna mul on endal ka sama sildike postituste puhul kasutusel ju.
2. Sõprus Sellega polnud ka nagu probleemi - võtsin aga sildiga "pidu" postitused lahti ja valisin sealt ühe välja.
3. Armastus Vat sellega oli tõsine probleem. No ei kirjuta sellistel teemadel. Lõpuks leidsin ühe postituse, kus sõna vähemalt sees leidus :)
4. Iseendast Sellega oli ka natuke keerulisem. Paljudes postitustes on midagi minust, võibolla oleks mõni asjakohasem ka kusagil olnud, aga lihtsalt ei leidnud üles. Aga igal juhul see iseloomustab ka päris hästi.
5. Varia Valdkonna osas ei tekkinud küsimustki - eks ma miskit rohelist ikka siia poetan :) Nii et valisin lõppenud aastast ühe vahva rohelise aktsiooni välja.

Ja nüüd selle meeminduse üks keerulisemaid osasid - edasiloopimine.
Kuna ma loen ainult selliseid blogisid, mille omanikku ma ise ka tunnen, siis piirdun ka kolme meemisaajaga, kui keegi tunneb, et tahaks endale meemikest, siis olge lahked ja võtke.
Mina annan edasi neile:
Saarlanna
Mätta Räpsaja
Lumeuss

Naised

Sõprus, armastus, perekonnasuhted, eneseteostus... ja ei ühtegi meest ekraanil. Kuigi tuleb tõdeda, et ma märkasin viimast asjaolu alles siis kui nii umbes 2/3 filmist oli läbi... :p
Mina teadsin enne kinno minekut filmist vaid mõnerealist tutvustust. Ja jäin filmiga rahule. Paar inimest, kes olid treilerit näinud, olid natuke pettunud - nad ootasid enamat. Sama asja on ka minul mõne filmiga juhtunud, nii et siit teeks järelduse - ei ole mõtet enne treilerit vaadata, parem vaata kogu film ära, nii saad parema elamuse. Kuigi nii on ilmselt ka raskem otsustada, millist filmi vaadata.

Töövõit

Nagu ma siin blogis ka ilmselt maininud olen, on praegu seis selline, et tööjuures on 4 sööjat, kellest 3 (ehk siis kõik peale minu) on mehed. Mis omakorda tähendab seda, et keegi peale minu nõusid ei pese. Siiski, paar korda on juhtunud, et on oma taldrik puhtaks pestud. Aga eile juhtus selline lugu, et tulin mina puhtaks pestud taldrikutega tagasi puhkeruumi, kus ülejäänud töökaaslased leiba luusse lasid ja vestlesid. Hakkasin radiaatoril kuivavat rätikut võtma, kui üks töökaaslastest küsis naljaga pooleks, et kas annan neile kõigile nüüd rätikud. Sellist asja ei lasknud ma endale 2 korda öelda - vastasin selle peale "Aga palun!" ja andsin kõigile kolmele rätikud kätte. Ja kuivatasid kenasti nõud ära :D Vat seda saab nimetada töövõiduks. Töövõiduks kolleegide ümberkasvatamise osas ;)

R.I.P. Kilu

Nüüd on ka Kilu (ehk õige nimega Kiluvürts) läinud. Juba mõni päev tagasi oli teine kahtlaselt passiivne. Laupäeval enne bussile tõttamist ei olnud aga kontrollida tema seisukorda. Täna igal juhul oli kindel, et see kala enam ei ela. Ei teagi, kas asi oli selles, et tubades vahepeal jahedaks läks või oli miski muu probleem või lihtsalt vanus (ta oli nii umbes 4 aastat vana, nende kalade eluaeg peaks olema 3-5 aastat).
Rohkem ma ilmselt kaladega sahmerdama ei hakka. Mulle istuvad siiski rohkem sellised neljajalgsed loomad, keda saab paitada (eelkõige kassid ja küülikud).

Mitteametlikult

Laupäeval toimus T. mitteametlik sünnipäevapidu ehk lihtsalt tore koosviibimine sõpradega juhuslikult sünnipäevalähedasel ajal. Seekord tema õe juures (siinkohal suur kiitus õele, et ta meil sinna koguneda lasi... põrand igaljuhul sai vist igast joogist oma osa... ja mõnest söögistki... siit moraal: ilma vaibata põrand on parem, sest seda on lihtsam puhastada).
Et asi ainult lobisemiseks ei jääks, lasti meil kõigepealt näpuosavust harjutada. Mõningate jubinate kokku-lahti harjutamisega saime hakkama, mõned jäidki mõistatuseks. Edasi läks inimeste sildistamiseks. Väikeste vihjete (mõnel puhul lausa etteütlemise) abil lahendasid kõik oma identiteedikriisi ära ja said aru, kes nad tegelikult on. Ja siis tuli Aliase aeg. Mina sattusin Maniga ühte tiimi. Läks päris hästi (esimesena meenus küll üks kord, kus nad M.-ga paaris olid ja mitu ringi avatud voorus istusid, sest nad ei saanud ise ühtegi punkti), eriti arvestades seda, et meid oli siiski ainult 2 (võitjad olid kolmekesi võistkonnas... ja neil oli Maailmaparandaja).
Ja siis tuli enam mitte nii ontlik mäng. Tõde või tegu? Kui naabrid oleks trepikojas liikunud või Man ärkvel olnud, oleks nad nii mõndagi näinud/kogenud. Aga need, kes ärkvel olid ja kaasa mängisid said sellest kõigest osa. Tegelikult jäi asi ikkagi täitsa sündsuse piiridesse (kuigi jah, see tüüp, kes meie seltskonnas esimest korda viibis, võis päris huvitama mulje meist saada :p).
Kuigi Man oli esimene äravajuja ja hommikul ka esimene ärkaja (ning poes käis ja meile pannkookegi küpsetas), ei olnud ta valmis tagasi Tartusse sõitma. Nii et ei jäänud mul muud üle, kui rooli istuda. Seega, esimest korda elus sõitsin Tallinnas (ja seda veel sellise autoga, millega ma polnud varem kordagi sõitnud ja millel tagumine käik ebanormaalses kohas asetseb... seda viimast ei läinud küll Tallinna piires rohkem vaja, kui maja eest ära minema hakates). Õnneks oli marsruut lihtne... ainult ringteid oli sinna ikka isuga tehtud. Ja mina arvasin, et Tartu linnavõimudel on mingi värk nende ringteedega... tuleb välja, et Tallinnale ei saa ligilähedalegi. Aga jõudsime õnnelikult kohale (loodetavasti jõudis õigel ajal bussijaama ka see buss, mis pea terve tee meil sabas istus), minu maja ees muidugi läks Man ise rooli, nii et seda, kas ka tema ilusasti koju jõudis, ma ei tea.

Austraalia

Käisime eile J.-ga kinos. Vaatasime Austraaliat. Hea film. Silmailu oli ka - ilusad loodusvaated, meeletult armas aborigeenipoiss (või noh õigemini aborigeeni ja valge järeltulija, ehk siis kreeminägu) ja Hugh Jackman muidugi (hämmastav kuidas üks mees habemega nii metsik ja ilma habemeta tõeliselt ponks poiss välja näeb.... ja ausalt öeldes on mõlemad variandid silmale rõõmuks)... meestele ilmselt pakub silmailu pigem Nicole Kidman.
Nii et kel mõte kinno minna, soovitan.

Üks hea ütlus, mis filmist kõlama jäi: "Just because it is so, doesn't mean that it has to be that way."

Harrastusfotograaf plõksib

Käisin kolmapäeval ja neljapäeval väljas jalutamas ja pilte klõpsimas. Lehe jaoks. Panen mõned siia ka.

Nagu näha, oli kolmapäeval pilves ilm.

Neljapäeval see-eest oli selge ja karge talveilm. Pärastlõunal, kui ma pilte tegema läksin, polnudki enam väga külm, aga sellel näpul, mis nupule vajutas, hakkas ikka suht külm.

Tegemist vajavate asjade nimekiri

Uusaastalubadused ma selle nimekirja kohta öelda ei tahaks. Pigem asjad, mida tahaks/oleks vaja teha.

* autole uued kojamehed osta
* need suitsuandurite ülespanemise käigus tekitatud liigsed augud kinni pahteldada
* minna verd andma
* lõpetada vähemalt üks neist raamatutest, mis pooleli on
* ....

Kindlasti oli veel midagi, mis mulle vahepeal pähe tuli, aga kuni pole leiutatud ikkagi sellist seadeldist, mis mu mõtted automaatselt blogisse üle kannaks, jääb ikka mõni asi kirja panemata.

***

Aga midagi uut olen ma sel aastal juba õppinud - õhupallidest vahvate asjade väänamist (ühest õhupallist koera tegemist ja kahest õhupallist lille tegemist). Seda kõike ühel peol, kus olid koos nii suured kui väikesed lapsed ja kõigil oli lõbus.

Aasta vahetumisest

Kui kutsutakse toredate inimeste poolt mõnusasse kohta aastat vahetama, ega siis ei saa ju ära öelda. Nii ma siis seadsingi peale poolikut tööpäeva sammud bussijaama poole ja istusin pisikesse Sarbussi bussi. Kes vähegi saarel käinud, teavad, et see buss viib üle Suure Väina. Seekord ma väga palju kaugemale sellega ei sõitnud ka (ok, üle Väikse Väina ka, aga siis aitas), sihtkohta viis mind hoopis Milli. Kohati meenutas sõit küll safariparki, sest iga natukese aja tagant vahtis või vilksas mõni loom tee ääres. Eriti hulluks läks asi Sõrves, kitsed ei tahtnud enam tee äärde äragi mahtuda. Aga jõudsime ilma laipadeta ikka ilusti kohale (Mps küll rääkis meile oma eelnevatest vastupidistest kogemustest).

Enne uue aasta kohale jõudmist käisime Maailmaparandajaga saunas ja lugesime kõik näärivanale luuletusi (võrdõiguslikkuse printsiibi kohaselt oli kõigil ühesugune kingituse sisu... Karl välja arvatud (eks mõned ole ikka ju võrdsemad kui teised)). Keskööl läksime välja paugutama (päris uhke tulevärk oli) ja prussakaid lennutama (ei tahtnud teised hästi lennata). Lisaks tegime kõnesid ka teistesse peopaikadesse, et võimalikult paljudele inimestele head uut aastat soovida.


Minu jaoks venis pidu päris pikaks. Tegelikult oli mul nii nelja paiku plaanis magama minna, aga siis sattusime M.-ga jutusoonele ja mõni aeg hiljem tuli ka A. baarist tagasi ning jutuks tuli kevadine päikesetõusu vaatamine. Ja loomulikult koorus sealt välja idee minna ka sel hommikul vaatama, kuidas päike tõuseb. Ainus häda oli selles, et kell on umbes kuus ja päike ei taha mitte enne üheksat tõusta. Noh, nii poolteist tundi läks lobisedes mööda, M. jõudis vahepeal magama minna ja Une-Mati kippus kallale. Aga kange tahtmine oli ikka see päike ära näha. Enne kaheksat läksimegi siis vaatama, et kui kaugel see päike nüüd omadega siis ikkagi on. Käisime ühes kohas ja läksime teisegi (et madalikul kinni olevat laeva vaadata)... vahepeal läks juba täitsa valgeks, aga päike veel nina välja pista ei tahtnud. Infotelefonilt saime teada, et nii umbes kolmveerand tundi läheb veel aega. Väljas oli aga külm ja soe tuba koos padjaga pea all tundus liiga ahvatlev, nii et otsustasime ikkagi tagasi minna.

Kui millalgi peale lõunat silmad lahti tegin, oli päike kõrgel taevas. Aasta esimene päev tervitas ilusa ilmaga... kui nüüd järele mõelda, siis tegelikult on sel aastal iga päev päike ennast näidanud.

Pilguheit lõppevale aastale

Kuigi Kambakese jõulupeol sai juba räägitud natuke lõppevast aastast, teen siia ka kokkuvõtte (taaskord märksõnade abil, suvalises järjekorras).

Vabatahtlik - nii tavapärases mõistes Loodussõbralike toodete kampaanias ja autovaba päeva ettevalmistamises, kui ka natuke teise nurga alt, rohkem korralduse poolega seotud ja suurema vastutusega Roheliste Rattaretkel... eks näis, kas järgmisel aastal sujuvad asjad paremini
Silmaringi avardamine - keskkonnateemialistel loengutel ja filmiõhtutel Keskkonnahariduskeskuses (aasta alguses) ja Maailmakohvikus (aasta lõpus) - väga mõnus ajaveetmine on olnud
Probleemid tehnikaga - teleka parandus, mobiili parandus, autoga samuti mõned probleemid (sumpa parandus, rehvi katkisõitmine), netijamad.... kuidagi kuhjuvad sellised asjad
Reisid - kuidagi palju on sattunud välisreise sellesse aastasse - Leedu, London, Taani, Frankfurt/Oder... kõik reisid olid erineva seltskonnaga, erinevatel põhjustel ja pakkusid uusi elamusi. Kõige unustamatumaks jääb siiski ilmselt viimane :p
Töökoha vahetus - otsus ala vahetada sündis ja sai teoks. Kahetsenud ei ole, pigem olen siiani ikkagi rahul oma otsusega. Uusi kogemusi ja teadmisi tuleb juurde. Ja tutvusi ka muidugi.
Traditsioonid - Kambakese kanuumatka, rattamatka ja jõulupidu võib küll juba traditsioonideks nimetada. Ja ühist jaanipäeva ka. Kuigi sel aastal olin ebatraditsiooniliselt mina võõrustajaks (meil pole varem olnud sellist kohta, kus jaanipäeva pidada). Tegelikult peaks vist ära mainima ka aastavahetuse... kellegi juures on ikka olnud ühine pidu väljakuulutatud, iseasi muidugi kui palju inimesi kohale on tulnud. Ja muidugi ka meestepäev ja naistepäev ;) Meil on päris palju traditsioone, kas pole.
Ja üks teine traditsioon ka - Tartu rattamaraton. 3. kord siis sel aastal.
Kultuurielamused - neist märkimisväärseimad on kindlasti Ruja rockooper ja Edit Piafi film... huvitaval kombel jagasin ma neid mõlemaid sama inimesega (seda rohkem on kahju sellest, et ta varsti Tallinna kolib...). Lisaks veel mõned kontserdid.
Pealinn - erinevate kohustuste ja ettevõtmiste tõttu on sel aastal väga tihti tulnud pealinnas käia. Sellega on kaasnenud ka külaskäigud neile inimestele, kellel varem pole külas käinud või kes vahepeal on kolinud. Ja natuke selgemaks olen ka seda linna saanud (kuigi väga väikese osa), aga mingi loogika ja seosed hakkavad vaikselt kujunema. Vähemalt trammiga bussijaamast Balti jaama oskan sõita :D
Erakond - eelmise märksõnaga on tihedalt seotud erakond, st enamus Tallinnas käike on ühel või teisel moel erakonnaga seotud olnud. Igasugu üritustest olen osa võtnud ja kohustusi endale poolkogemata saanud. Ja ka raskeid valikuid tegema pidanud, kuna mitmes kohas korraga olla ei saa.
Pere - mõned tähtsamad perekondlikud sündmused: juubelid (ema 50, vanaema 80), venna abiellumine (mis ometigi ei tekita nii positiivseid emotsioone, kui võiks...) ja aasta kõige kurvem sündmus - vanaisa surm.
Esmakordselt - esimest korda käisin ujumas Anne kanalis, esimest korda jäime rattamatkal olles rongist maha (õnneks oli paps nõus mind koos rattaga Oravalt Tartusse tooma), esimest korda jäin autoga lumme kinni nii, et tuli välja tõmmata... neid asju, mida ma sel aastal esimest korda tegin, on kindlasti veel väga palju, aga eespool mainitud olid eredamalt meeles

Eelmise aasta lubaduste kohta nii palju, et tegelikult oli paar käegakatsutavat lubadust ka - ID-kaart muretseda ja autol õli ära vahetada. Mõlema kohta saab öelda tehtud :)

Tagasivaade jõuludele

Kui võtta kokku selleaastased jõulud, siis tegelikult oli kõik olemas - valge maa (ok, natuke vähe seda lund oli, aga maa oli siiski valge ja isegi kelgutada õnnestus eile), perekond (vend oma perega tuli küll 25ndal alles, aga eile käisime veelkord vanaema-vanaisa juures kõik koos) ja kingitused koos luuletustega. Ka need olid enamjaolt traditsioonilised... ema üritas küll ühte uut lugeda, aga see jäi lühikeseks, sest lõpuosa läks meelest... mul polnud sel aastal aega midagi uut välja mõelda (ingliskeelseid jõululaule ei hakanud pereringis laulma) ja seega kordasin mõne vana jõulusalmi üle ning lasin need käiku. Endiselt on kõige parem tunne see, kui tehtud kingitus täppi läheb. Vanaemale ja vanaisale kinkisime raamatud - vanaisale ajaloolise raamatu ja vanaemale kokaraamatu - ning mõlemad olid oma kingiga väga rahul. Mina ise sain Ruja rockooperi DVD :)

Kui nüüd mõelda sellele jõulutundele, siis... sellist meeletut ärevust ja ootust nagu ei olnud, aga rõõm perega koos oldud ajast ja mõnus äraolemine oli (ja jätkub)... ma ütleks, et need ongi parimad jõuluemotsioonid.

Elu on taevalik, kui sul on inglitest sõbrad

Mis on see, mis sunnib inimesi ette võtma pea 200 km pikkust sõitu äärmiselt kehvade teeoludega (mis omakorda tingis 180-kraadise pirueti Piibe maanteel)? Ikka sõbrad, kes ootavad sind jõuluhõrgutistega kaetud laua ääres. Kehvi teeolusid trotsides jõudsime kohale. Viimastena, aga siiski täiesti õigel ajal.

Lisaks tavapärasele (et mitte öelda traditsioonilisele) aasta kokkuvõtmise ringile tuli seekord öelda ilusaid sõnu sellele inimesele, kelle nime saatuse tahtel loosikausist välja tõmbasid. Äärmiselt südamlik oli. Kuigi jah, tuleb tunnistada, et mina ei ole just kõige parem sedasorti kõnede pidaja. Igal juhul väga armas mõte oli selline asi korraldada. Olgugi, et ma iga päev tegelikult olen tänulik selle eest, et mul sõpradega nii vedanud on, ei ütle ma seda neile väga tihti ja ei räägi ka sellest, mis mulle konkreetse inimese puhul meeldib.

Mingil hetkel toodi välja torni ehitamise mäng*, mis kujunes vaieldamatult selle peo hitiks. Öösel mitte just kõige kainema peaga ja hommikul mitte just kõige kindlama käega (enamus vähemalt, oli ka hämmastavalt kindlakäelisi) sai seda torni ehitatud ikka mitu korrust kõrgemaks, kui see esialgu oli ja sealjuures praktiliselt eiratud gravitatsiooniseadust. Meist saaks alles head ehitajad - 15 korruse materjalist suudaksime vähemalt 21-korruselise maja valmis ehitada (alumistelt korrustelt telliseid/paneele vaikselt eemaldades) - sääst missugune :)

Ka ei saanud jätta tegemata öist jalutuskäiku mere äärde (nagu eelmiselgi aastal). Seekord valisime ainult teise ranna. Ja jätsime endast jälje ka maha - karvase rinnaga lumemehe. Teise tegime juba maja juurde, see tuli suurem ja rohkemate aksessuaaridega.

Lisaks otsustasime laulda ukse vahel jõululaule nagu välismaal tehakse. Mõned siiski kuulsid (kuigi kell oli 5 öösel).

* Soome keeles oli karbi peale kirjutatud Timpuri, ma ei teagi, kuidas eesti keeles selle mängu õige nimi on, aga idee seisnes selles, et tornist tuli klotse välja tõmmata ja nendest tornile uut korrust peale ehitada sealjuures torni ümber ajamata.

Sisenemine ainult tagumistest ustest

Kuna temperatuur õues tõmbub ööseks päris kõvasti miinuspoolele, tuli täna vaeva näha autosse sisse saamisega.
Hommikul ei tahtnud juhiuks kohe avaneda. Sikutasin natuke, siis proovisin kõrvalistuja ust - see ka ei avanenud. Proovisin tagumist ust, avanes. Küünitasin juhiukseni ja tõukasin selle seestpoolt lahti. Ühesõnaga läks suht lihtsalt.
Õhtul oli juba keerulisem - esimesed uksed ei tahtnud kohe kuidagi avaneda. Ronisin esiistmele, panin auto käima ja proovisin uuesti. Ikka ei midagi. Aga mis seal ikka niisama oodata, kuni asi üles sulab, aknad ka jääs... nii et ronisin uuesti tagaukse kaudu välja ja asusin kraapima. Ning pärast sama teed tagasi esiistmele. Ainus jama oli see, et kütet oli juurde vaja. See tähendas, et sõitsin tanklasse ja olin juba vaikselt valmis selleks, et seal uuesti oma autoakrobaatika ette võtta, aga õnneks otsustas uks avaneda, nii et pääsesin sedakorda sellest trikist. Näis, kuidas homme läheb.

Mantlisaaga

Oktoobris ostsin mantli endale. Kusjuures kohe esimese korraga ei ostnud ära ja teist korda samasse poodi minnes minu numbrit ei olnud. Küsisin veel müüjate käest üle ja nemad teatasid, et selles poes ei ole, aga Lõunakeskuses on ja nad võivad tellida. Lasingi siis tellida ja sain oma mantli kätte.
Mõni aeg hiljem selgus, et J. on sama mantli ostnud (mis teha, kui meil mõlemal ühtmoodi hea maitse on :D).
Üle-eelmisel nädalal aga avastasin, et mantel hakkab töölepingut üles ütlema. Kuna avastasin selle siis, kui Tartust eemal olin, tuli sugulaselt jopet laenata. Tartusse tagasi jõudnud, viisin mantli poodi tagasi. Müüja käis korra mantliga tagaruumis ära ja tuli tagasi sõnadega, et mulle antakse raha tagasi, teine müüja teadis veel, et sellel mudelil ongi miski viga küljes... tootja praak ühesõnaga.
Noh jah, heakene küll, aga mul oli ikkagi mantlit ju vaja. Ja nii ma siis käisin täna pool päeva mööda poode (isegi Taskusse jõudsin... esimest korda, kui mitte arvestada ühte kinoskäiku). Viimasena maandusin Lõunakeskuses. Ja leidsingi sobiva. Sama firma poest kusjuures (aga Kaubamaja omas ma seda mantlit ei märganud).

Sport ja kultuur

Jõudsin kolmapäeval ka Rüütlisse ujuma koos Laisikuga. Tunnikese ujusime, siis vesivõimlesime ka. Ütleme nii, et oli üsna erinev kogemus Aura vesivõimlemisest. Harjutused olid teistsugused, treener oli teistsugune... aga omamoodi huvitav siiski.
Õhtul tuli Laisiku juurde veel rahvast. Asi lõppes Monopoli mänguga. Mõni mees ostis paar kallimat "krunti" ja kukkus ehitama, nii et sinna sattudes oli pankrot kerge tulema. Kuna mäng on pikk ja järgmine päev oli ülejäänud mängijatele siiski tööpäev, jätsime asja ühel hetkel lihtsalt katki (a kui oleks olnud nii nagu ühes teises mängus, et võidab see, kellel kõige vähem asju (või antud juhul siis raha ja kinnisvara) on, siis oleks võit minu olnud... :p).
Neljapäeva õhtul nautisin Kuressaare Linnateatris kultuuri - käisin Jää hääle esitluskontserdil. Et mitte osta põrsast kotis, ostsin plaadi pärast kontserti. Tegu oli küll mitte päris tavalise Jää-ääre kooslusega (tavapärasest Jää-äärest olid vaid Sööt ja Tõun), aga see ei vähendanud asja headust. Igatahes plaksutati nad 3 korda tagasi.

Täna käisin Võru jõululaadal ja vaatasin line-tantsijate etteastet (esinejate hulgas oli ka minu ema).

Puhkaja elust

Üks puhkuenädal on tervenisti seljataga, teine käib (hetkel istume siin Laisiku toas mõlemad läpakas süles).
Eelmine nädal olin nii Tartus, Tallinnas, Kuressaares kui ka Muhus. Teeviidal sai käidud... enne sealt äratulekut sai pisut sõudeergomeetril rassitud (noorsotsid korraldasid võistluse ja keegi teine ei läinud, nii et ma siis läksin ise, aga vähemalt sain ühe kena punase roosi vaevatasuks). Eesti Näituste messikeskusest läksin venna auto peale ning võtsime suuna Virtsu poole. Nad on seal sadamas burksimajakese ära kaaperdanud ja selle asemel on kohviku nimetusega asi sinises soojakus. Kuna meil olid kõhud tühjad ja vanaema juurde jõudmiseni läks veel aega, siis haarasime pisut söögipoolist sellest putkast. Mina piirdusin vaid võileivaga, sest oli arvata, et ju vanaemal miskit söödavat meile pakkuda on. Ja ma ei eksinud. Pirukad ja puljong olid valmis, kui kohale jõudsime. Huvitaval kombel mahtusime suht kenasti kõik ära ka sinna, mina sain täditütre voodi, tüdruk ise läks oma ema kõrvale.

Laupäeval olid vanaisa matused.

Pühapäeval lasin ennast Muhusse toimetada. Esialgsete plaanide kohaselt pidime Laisikuga Maailmaparandaja ja Mpsi juurde minema, aga kuna neile pühapäeva õhtul elektrit hästi anda ei tahetud ja meil oli soov tantsusaate finaal ära vaadata, tulid nemad hoopis Laisiku juurde. Kaasas oli neil suur korvitäis piparkooke, mille hulgas leidus ka minu piparkoogivariant (ma tundsin ta kohe ära).
Esmaspäeval käisime lõuna ajal suitsujuustusuppi söömas ja õhtul põrutasime Sõrve. Nägin kah lõpuks Sannu ära (Laisik oli teda juba mitu korda näinud). Ja Karli polnud ma ka tükk aega näinud. Karlil paistis minu kohaloleku üle päris hea meel olevat... Aeg lippas ja kell oli suht palju kui lõpuks tuttu läksin. Aga õnneks sain hommikul natuke kauem magada, sest Saarlanna tuli hiljem linna, nii ei pidanud ma tööletõttajatega koos Kuressaarde sõitma.

Puhkus on siiamaani olnud kassirikas. Jupijumala juures Tallinnas oli 2 kassi (kellest üks üritas ennast minuga kaasa smugeldada, aga ei läinud läbi), vanaema juures on 3 kassi (1 on vanaema oma - 13-aastane kassivanamees ja 2 on tädi oma), Muhus Laisiku juures oli miski 8 kassi vist - iga nurga tagant tuli erinev kass välja ja Sõrves oli Potsataja. Hetkel olen ma ainsas kassivabas peatuspaigas - Laisik pole oma korterisse veel kassi toonud.

Puhkab

Jõudiski kätte minu puhkus. Eile näiteks tuli hommikul mõte, et võiks keskpäevasesse vesiaeroobikasse minna. Mõeldud-tehtud. Väga mõnus oli. Ja esimest korda olin sellises trennis, kus kasutati abivahendina nuudlit (teate küll, see pikk toru).

Täna pidin siiski ühe päeva veel tööl olema (eelmise reede võtsin vabaks ja selle asemel olin täna tööl). Aga keegi oli mu arvutile ilmselt juba öelnud, et puhkust saab. Kuidas muidu seletada seda, et arvuti iga natukese aja tagant iseenesliku restardi sooritas. Ühel hetkel sai mul villand ja kolisin ära töökaaslase arvuti taha, kes ise täna koolitusel oli. Ja õhtul võtsin arvuti linna kaasa. Ei, päris koju ei toonud, jätsin itimehele. Näis, kas lahendavad koos selle probleemi ära. Ma annan neile poolteist nädalat aega. Siis on mul jälle tööjuures arvutit vaja.

Aga homme põrutan paariks päevaks pealinna ja sealt edasi saarde... tavapärane värk, ega puhkus siis kodus lebotamiseks ole.

Elukvaliteet

Reedest pühapäevani toimus Tartus Ökomess Elukvaliteet 2008. Olime meiegi erakonna boksiga väljas. Ja ei saa mainimata jätta, et olime üsna populaarsed. Põhjus oli muidugi lihtne - jagasime tasuta kohvi, teed ja kooki (kõik loomulikult mahetoorainest). Väga mõnus tunne oli inimestele lihtsalt niisama midagi head jagada (proovisin ise ka järgi - koogid olid tõesti head). Hästi vahva oli ka see, et needsamad inimesed, kes olid meid toorainega varustanud või esindasid mõnda firmat, kelle toorainet kookide valmistamisel kasutati, olid ise ka seal samas messil ja said maitsta, kui hea kook heast toorainest tuleb.
Lisaks oli mul ka loosiõnne - kui erakonda mitte kuuluvate ankeeditäitjate hulgast loositi välja jalgratas, käimikepid ja sammulugeja, siis ankeedi täitnud erakonnaliikmete vahel loositi välja kolm riidest kotti, millest üks tuli mulle :)

Lumest ja veest

Sel nädalal on siin maja ees igasugu ilma nähtud - lumehunnikutest laiuvate porilompideni välja. Ühel hommikul suutsin korralikult kinni jääda, nii et oli lisajõude vaja, et liikuma saada (appi tulid kusjuures naisterahvad). Edasi oli probleeme kahel autol üksteisest mööda mahtumisega, et lumevallid tee servas olid nii suured. Samal hommikul jäin veel teist korda kinni - töökaaslase maja ees, sest seal tänaval oli täielik lumepudru, aga siis oli töökaaslane kohe abis tõukama.
Kahel hommikul olen samuti kinni olnud, kuid oma jõududega välja suutnud pääeda. Võtsin appi kühvli (kuna ma õigel hetkel ei ostnud lumelabidat autosse ja pühapäeval seda Eedenis ei olnud, siis toimetasin autosse oma plastmassist prügikühvli) ja, kus kühvel nõrgaks jäi, ka vana jääkraabitsa ja sain ennast välja kraabitud.
Täna liiklein ühistranspordiga ja põhimure liigeldes oli lompidest mööda laveerimine. Kuidas küll see ilmataadi meel ühe nädala jooksul muutub.

Hiljaks jäin...

Nii teatas mulle täna ema telefonis. Mul oli nimelt plaanis jõuda nii umbes pooleteise nädala pärast Saaremaale vanaisale külla. Vanaisale, kelle tervis kasvaja tõttu sugugi kiita polnud. Ja täna vandus tervis lõplikult alla. Teda pole enam.
Vanust tal nii väga palju polnud - suvel sai 75.
Hakkasin meenutama, millal ma teda viimati nägin ja tuleb tunnistada, et see oli vist eelmisel suvel. Sel suvel ju pikemalt Saaremaale ei jõudnud ja kuigi arvasin, et jõuan teda vaatama enne kui hilja, läks vastupidi. Isadepäeval rääkisime telefoni teel. Tema häälest oli aru saada, et olemine on kehv. Üritan ennast natuke lohutada sellega, et ta ei pea rohkem kannatama.... aga see ei toimi eriti...

Hüvasti, papa!

Värskas

Juba teist nädalat järjest ei olnud reede tavaline tööpäev (järgmisel nädalal ka ei ole, aga siis on põhjus teine), sest olin hoopis koolitusel.
Täna sain koolitatud kohaliku lehe tegemise ja terviseedendamise osas. Üllatav oli see, et minu koostatud infoleht sai isegi mõningaid kiidusõnu (olgugi, et ma kohaletulnutest kõige väiksema staažiga lehetegija olin... mõni oli ikka 10-12 aastat seda teinudd). Eks näis, ehk õnnestub edaspidi natuke ajakirjanduslikumaks seda infolehte muuta.
Terviseedenduse koha pealt anti ka hulgaliselt kirjandust erinevate terviseteemade kohta. Enamus olid üsnagi teada valdkonnad, aga näiteks vesipiibu ohutuse kohta käivaid müüte kummutav voldik oli minu jaoks uudne lugemine. Jälle natuke targem.
Kogu koolitus lõppes Värska veekeskusega tutvumisega (koolitus toimus Värska sanatooriumis). Tutvusin sealse basseiniga (oli võimalik 1 km ära ujuda küll), saunadega (nii infrapuna-, auru- kui ka tavalise ehk siis soome saunaga), erinevate masserivate atraktsioonidega, nii 34-kraadise kui ka 17-kraadise mineraalvee mullivanniga ning ka veebaariga (kust ma kakaod võtsin, sest oodates hakkas jahe). Väljudes tutvusime ka allikatest tuleva vee maitsega (õnneks oli rivis ka üks joogivee kraan, nii et kui liiga mineraaliderohkeks läks, sai peale rüübata).

Lumi

Esmaspäeval oli vaid õhuke lumekiht, eile ja täna said lapsed juba lumememme teha ja lumesõda mängida (ok, kui päris aus olla, siis ka mõningad täiskasvanud kasutasid lund üksteise loopimiseks). Aga suhteliselt hilja (17. novembril) sadas sel aastal see esimene lumi maha. Mäletan ka aegu, kui oktoobris lumi maas on olnud. Lume mahatulek tähendas ühtlasi ka seda, et uute talvesaabaste otsimist ei olnud enam võimalik palju edasi lükata. Seega tuli minna poode kammima. täiesti üllatuslikult saingi sobivad saapad.

Tegelikult on väga ilus vaadata lumiseid puid teede ääres. Eriti õhtusel ajal pargiteel. Mõnus.

Maailmakohvik

Käisin Maailmas uudistamas, mis see Maailmakohvik ka on. Ja noh, eks teema (nafta ja tarbimine) ka huvitas. Tulemus - palju huvitavaid ideid, mida sai vahetatud erinevate inimestega. Häbelikke ja vaikseid eestlasi seal ei kohanud, olid inimesed, kes oma mõtteid julgelt välja ütlesid (eks seda soodustas muidugi ka see, et arutelud toimusid väikses ringis) ja pigem ei tahtunud arutelud kuidagi vaibuda, kui moderaatoreid kuulata vaja oli.
Üleüldse toimib see otsene suhtlus kuidagi paremini, kui mõttevahetus meilitsi. Seda sai ka nädalavahetusel kogetud.

Ja tundub, et mul on teisikuid vist päris mitu. Tallinnas olla üks, Tartus on nähtud ja mõni aeg tagasi hakkas üks vene neiu minuga tänaval rääkima nagu vana tuttavaga, esialgu mõtlesin, et äkki me oleme kusagil kohtunud, aga siis sai neiu aru, et ma vist ikka ei ole see, kelleks ta mind pidas (järeldus, üks teisikutest on venelane).