Pilguheit katusele

Täna kell 10 tuli tõstuk. Selleks, et saaks meie reklaami lõpuks üles ja selleks, et aknad väljast puhtaks saaks. Keegi irmus tark inimene lasi siia mittelahtikäivad aknad panna. Tubli! Seega tuli minul ja ülemuse naisel tõstuki korvikesse ronida koos pangide ja aknapesuharjadega. Aga mulle meeldis. Nagu tivoli oleks. Ma otsustasin, et kui mul kunagi tuleks mingil põhjusel uus eriala valida, siis hakkan kõrghoonete aknapesijaks :D

Tahtsin ilusat pilti ka juurde panna, aga blogger plokib. Urr.

Mis juhtub kui sellesse seltskonda kultuuri tuua üritad...

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleks alustada sellest, et paar nädalat tagasi küsis sõbranna minult, et kas ma ei tahaks teatrisse minna. Mina ütlesin, et võiks küll. Etendus, mida me vaatama läksime oli Vabamõtleja. Väga hea tükk oli. Seal oli palju väga huvitavaid mõtteid. Näiteks see, et mees petab oma naist sellepärast, et mahlad peavad välja pääsema, muidu tulevad nad aju kaudu ja see on palju palju vaevalisem. Ja küsimusele, kummal on voodis parem, kas naisel või mehel, sai vastas naisterahvas nii, et kui sügad väikese näpuga kõrva, siis kummal on parem, kas näpul või kõrval... No igatahes lõppes see etendus siis millalgi ära ja läksin mina Liina juurde, kus juba paras hunnik rahvast koos oli. Nemad siis küsima, et mis etendusel ma käisin ja kuidas oli. Mina, naiivne nagu ma olen, rääkisin siis, et mis etendus ja mainisin ka neid eelpooltoodud mõtteid. Ja tagajärg..... mahla ei saa üldse enam mainida (mahlapulka ammugi mitte), kõrva sügamisest rääkimata. Õudne ma ütlen. Ja nad süüdistavad jälle mind. Milles mina süüdi olen, kui juba enne seda kui ma kohale jõudsin, olid nad jõudnud järeldusele, et 15 on meeste jaoks vähe, peaks ikka 30 olema... Mingil hetkel tekkis mingi oksjon (krt seda enam teab, mida seal osta v müüa taheti), mille lõpptulemus oli see, et ma sain endale "venna". Pille nimelt müüs oma lihase venna mulle mitte sittagi + postikulude eest. Ma ütleks et hea kaup. Nii et esmaspäevast saan Tommi endale. Panen ta kööki, annan kokaraamatu kätte ja hakkab süüa tegema. Söögitegemisest vabal ajal peseb nõusid.
Ka neid, keda kohal polnud, peeti meeles. Taneli asemik leidis endale koha seina peal ja Jaanikale me helistasime, et küsida kuidas kasvab (tekkis järsku huvi, et kuidas meie finantsdendroloogiline saavutus ikkagi elab).
Tegelikult oli üldse väga palju teemasid, mille üle arutati. Näiteks džinnid, sanitaarsõlme külgetõmbe plussid järgmisel hommikul, parima isa särgi edasipärandamise võimalused jne. Ja nagu juba tavaks saanud, oli ka paar populaarset "pehmet". Seekord siis paks madu ja õnnetu saatusega hiir. Nad pidasid ka päris hea jõllitamise matši maha, see sai ka pildile jäädvustatud.
Igal juhul oli lõbus üritus.... kõhulihased olid kohati naermisest ikka täitsa valusad.

Uisud :)

Tööl käimisel on ikkagi plusse ka. Näiteks see, et pangakontol on teatav summa raha, mida võid oma tujude järgi kulutada. Täna tuli mulle pähe mõte, et kaua ma mõtlen, et tahaks endale ka uiske saada, vajalik rahasumma on tegelikult ju olemas, nii et võiks nagu ära osta. Ja nii ma maandusingi peale tööd täna kaubamajas ja leidsin endale ilusad valged iluuisud :D Ja Pille oli nõus minuga Anne kanalile uisutama tulema, nii et sai need uisud kohe sisse ka õnnistatud. A järgmine kord läheme ikka Tammekale, sest Anne kanalil ei ole hea jää, pragudega ja konarlik, ma isegi kukkusin korra, aga õnneks maandusin raja kõrval olnud pehmesse lumevalli ja midagi ei juhtunud. Aga täna oli tegelikult suht külm ilm. Tuuline. Koju jõudes olin tõeline punapõsk ja jalad meenutasid ka rohkem jäätükke.

Head sõbrapäeva!

Keegi tark inimene on öelnud, et sõprus on pärl, mis midagi ei maksa kuid palju väärt on. Ma leian, et tal on õigus.

Organisaator tegutseb jälle

Kui keegi veel ei tea, siis 28. veebruaril on vastlapäev. Kuna see on teisipäev (ülla-ülla) ja teisipäev on teadupärast tööpäev, siis ei saa päeval liugu laskma minna. Seega teen ettepaneku minna vastlapäevale eelneval pühapäeval mõnda mäge vallutama. Omalt poolt pakuksin välja selle sama koha Kavilda ürgorus, kus ma mõned nädalad tagasi käisin. Pole nagu väga kaugel ja oli suht ilus koht. See kõik saab muidugi toimuda vaid tingimusel kui lund on. Aga kui lund ei ole, võiks väikse vastlapäevasöömaaja ikka teha. Merikesel pidi mingi uus hernesupi retsept olema, mida proovida võiks.

Igasuguseid arvamusi paluks jagada kõigiga :)

Lihtsalt teadmiseks

Minu online-graafik on sel nädalal suht hõre. Arvatavasti enne nädala lõppu mind MSNis üldse näha pole. Põhjus? Väga lihtne. Me kolisime (lõpuks!!!) ja uutes ruumides pole veel netti sees. Nii et kui kellelgi on mulle midagi olulist öelda, siis ei maksa oodata, millal ma MSNi tulen, vaid lihtsalt helistage. Või kirjutage, kui asjaga nii kiire ei ole, sest tänu sellele spämmile, mida mulle suurtes kogustes iga päev tuleb, on mul plaanis ikka aeg-ajalt oma postkasti kontrollimas käia.

Ma tean, et ma ei oska autoga sõita

Nagu ma paljudele juba kuulutasin, käisin sel nädalavahetusel lõppkoolitusel.
Algas asi laupäeva hommikul kell 10 teooria osaga. Noh kõigepealt tutvustati jälle neid eesmärke (need samad hirmilusad laused, mis OÜ Autosõidu kodulehelgi lõppkoolituse kohta kirjas on) ja siis hakati seletama, miks seda keskkonda ikka hoidma peab. Vat selle koha peal kippus mulle mitmel korral muie suule tulema. Eriti selle koha peal, kus see teooriaõpetaja Kyoto protokolli Kyoto paktiks nimetas ja siis teatas, et CO2 ei tule ainult autode heitgaasidest (ülla-ülla). Aga ma hoidsin viisakalt oma suu kinni, lihtsalt irvitasin veidi omaette. Edasi rääkis ta juba konkreetsemalt meetoditest, kuidas autoga sõites kütusekulu minimaalsena hoida ja kui palju üks või teine asi heitgaase ja kütusekulu vähendab. Lõpuks veel ka ohutusest ja nendest harjutustest, mida me pärastlõunal tegema pidime hakkama. Mõningaid videosid näidati ka meile, üks päris naljakas video oli sellest, mis juhtub kui Ameerikas ootamatult lumi maha tuleb. Natuke peale kahte saime sealt minema. Kiire lõunapaus ja siis edasi Raadile.
Raadil korjati meil kõigepealt juhiload käest ja anti lugeda juhiseid, kuidas käituma peab (näiteks, mida teha siis kui auto põlema läheb...) ja räägiti kui palju võib korralduste mittetäitmine maksma minna. Siis näidati väljas meile kuidas õigesti istuma peab ja kuidas turvavöö kinnitatud peab olema. See kõik võttis natuke aega ja 20-kraadises külmas hakkasid varbad juba külmetama. Lõpuks näidati siis esimene harjutus ette ja võisime autodesse minna. Mina sattusin koos ühe neiuga Mazdasse (see ei olnud küll RX-8 vaid kõigest 626). Meile anti ka raadiosaatja, mille abil instruktorid meiega suhtlema pidid. Alguses oli kõik kenasti, minu paariline tegi esimesena harjutust ja siis vahetasime kohad. Selle ajaga oli mul jõudnud asi natuke meelest minna ja esimese hooga sõitsin põdra surnuks (see oli see harjutus, kus instruktor näitas, kummalt poolt takistusest mööduda tuleb). Üritasin välja nuputada, mida ma valesti tegin, aga kahjuks ei läinud see mul korda. Lõpuks siis avastasime, et meie raadiosaatjal pole enam pilti ees. Nägime siis, et teised jätavad auto seisma ja tulevad välja, tegime siis samamoodi. Ja siis selguski, et meie raadiosaatja oli ennast välja lülitanud (meie seda ei puutunud) ning meile anti uus. Järgnevate harjutuste ajal kuulsime, kuidas instruktorid kogu aeg harjutuse sooritamist ja vigu kommenteerisid. Aga järgnevad kaks läksid mul paremini ka. Pärast teist harjutust (mis seisnes selles, et tuli alguses kõvasti pidurdada ja siis pidur lahti lasta ning ise valida, kust poolt takistusest mööduda) saime isegi kiita, et Mazdas vajutati korralikult piduritele, mitte ei hellitatud J. Ja kurvis pidurdamise harjutus tuli ka enam-vähem välja, v.a. see kord kui ma refleksist pidurilt jalga ära ei võtnud. Igatahes päris õpetlik oli. Ja mind nimetati korralikuks inimeseks, kuna ma ütlesin, et sõidan linnas 50 km/h :p. Lõpuks kui kõik harjutused olid tehtud, öeldi meile, et tegelikult ei oska me keegi sõita ja nemad ka ei oska. Aga load anti tagasi J
Pühapäeval tegin ära linnasõidu. Võõra autoga on ikka jama sõita, ma suretasin auto ikka mitu korda välja, sest ma üritasin kolmanda käiguga kohapealt ära minna. Sellel autol oli käikude vahe lihtsalt nii väike. Aga noh, see oli õppesõiduauto, nende väljasuremisest ei tee keegi numbrit :p Aga viienda käiguga saab linnas sõita küll (ja seda ilma kiirust ületamata). Igatahes ütles sõiduõpetaja mulle peale sõidu lõppu, et mul on veel arenguruumi. Aga keskmine kütusekulu tuli 7,4 l sajale, mis pole väga paha 20-kraadise pakasega linnas ma arvan. Pärast proovisin oma autoga ka viienda käiguga sõita 50 km/h-se kiirusega... sai sõita küll.

Igatahes kõigile neile, kes sellest lõppkoolitusest „pääsesid“ ütlen, et too bad for you.

Fado, fado, fado

Kui mina eile Sadamateatrisse jõudsin, oli perek Kallas juba kohal (nad said kolmekesi kahe piletiga sisse.... vedas). Roman pidas uksel turvamehega verise võitluse kaljapudeli pärast maha, lõpuks pidi selle ikkagi käest andma. Üleüldse läks tal jookidega kehvasti, niipea kui ta oli omale õlle osta jõudnud, tuli Mps ja rabas selle tal käest. Aga juba natukese aja pärast ilmus Mpsi õde välja ja siis tegi ta näo nagu ei tunnekski meid. Ilmselt ei luba õde tal meiega suhelda (see on vähemalt meie järeldus). Nii umbes üheksa paiku (kontserdi alguseks oli märgitud 20.00) hakkas kontsert lõpuks pihta ka. Esimesena astus üles Jäääär. Ma polnudki juba väga ammu seda koosseisu laval näinud, keemia ringis olid ju Sööt ja InBoil kahekesi ja enne seda olin mitu korda Jääboileri kontserdil käinud. Kuna me istusime külgrõdul, jäi Tõun kõlari taha peitu, nii et kui ta üksi laulis tekkis tunne, et mõni mees neist kolmest, kes näha olid, on kõhulaulja :p Ja helimees oli ka kuhugi ära läinud. Tema asemel oli helitehnik-poisike, mistõttu pidid nad Alexanderi kaks korda poolelei jätma ja läksid lausa lavalt ära natukeseks, et helitehnikud saaksid asja korda teha. Õnneks suutsid nad asja enam-vähema korda teha ja kontsert sai jätkuda. Ülejäänud kontsert läks ilusti....lõpuks lauldi ka Pille-Riini.. nad võiksid selle oma repertuaari võtta, see tuli hästi välja :p
Pärast mõningast pausi tuli lavale Vennaskond. Koosseis oli huvitav - iga liige oli hoopis omamoodi - kes oli ülikonnaga, kes oli sinise tagi ja punkariharjaga ja seda ma ei teadnudki, et neil neiu trummide taga on. Trubetsky ise nägi välja suht veider ja pisut vana. Aga lauludel polnud viga. Ma küll ei saanud enamusest sõnadest aru (ma ei tea ka neid laule eriti ju), aga etteaste oli nauditav. Sealt rõdu pealt oli päris hea vaadata lava ees möllavat rahvamassi, eriti laulu Mina ajal elasid kaks noormeest väga ilmekalt laulule kaasa. Üks kantrisugemetega ingliskeelne laul oleks küll nõudnud natuke rohkem viisipidamist kui Trubetsky võimeline oli.
Igatahes oli päris hea kontsert, mina jäin rahule.

Vastlapäevaks valmis

Eile sai lõpuks esimest korda selle talve jooksul talispordiga tegeletud. Nimelt käisime kelgutamas. Kelgumäe leidsime Kavilda ürgorust. Tegelikult oli neid seal mitu. Igale ühele vastavalt hulluse astmele. Mina sellest kõige künklikumast küll alla ei lasknud, eelistasin laugemat mäge. Seal sai mõnusa hoo, esimese liuga jõudsin praktiliselt võsa servani. Ainult üles ronimine võttis ikka võhmale küll. A kõige lõbusamad olid loomulikult rongisõidud. Sellega allajõudmine nõudis küll omajagu pingutust, sest korra oli lumi liiga paks, korra sõitsid kelgud alt ära jne. Kelkudest ei jäänud muidgui suurt midagi alles... üks õnnetu kelk jäi vist täitsa terveks (ilmselgelt sai sellega liiga vähe sõidetud). Sinine Välk läks suht ribadeks ja need teised ka vist, mis mul kaasas olid (pea kõigil olid sarnased kelgud kaasas, peale Sinise Välgu ei suutnud ma eristada, millised minu kaasa toodud olid). A asi oli hästi organiseeritud - saiakesi, mandariine ja kuuma glögi (alkoholivaba) oli piisavalt. Ja kui kõik juba piisavalt külmunud ja väsinud olid, läksime Veiksi suvilasse, kus sai kamina ees istuda ja kohe toimetati ka võileibu.... teenindus missugune.
Koju jõudes olin ma ikka üsna väsinud, aga see-eest oli seljataga väga lõbus päev.

Paranoiik

Vahepeal olin ma juba peaaegu oma paranoiast, et arvutid mind vihkavad, lahti saanud. Aga eile tuli see tagasi. Pole ju normaalne, et kõik teised saavad blogis kommenteerida ja minule räägib ta pool päeva, et on korraliste hooldustööde tõttu pooleks tunnis maas. Tal on ikka veider ajaarvamine küll peaks mainima.
Aga paistab, et minu fenomenaalne teineteise mittemõistmine ei piirdu ainult arvutitega, taaraautomaat tõrkus ka nats. Ülejäänud pudelid võttis ilusti vastu, aga selle fat burneri (Eriku ostetud, tegu oli tööjuures kogutud taaraga) joogi pudeli lükkas tagasi. Kohe mitu korda. Olgugi, et maksumärk oli peal ja ilusti terve ja pudel ka terve ja vormis.... no mitte ei mõista neid automaate.

Life is like a hot bath...

... the longer you stay in it the more wrinkled you get.

Eile otsustasin, et teen endale ühe mõnusa vanniskäigu. Viimasest vannis käimisest oli juba päris tükk aega möödas. Ma lihtsalt olen millegipärast rohkem duši-lembene. Arvatavasti selle pärast, et protsess tundub kiirem olevat ja kogu aeg on ju nii kiire. Aga eile oli aega. Ja tööjuures oli mul terve päev üsna külm. Ja kodus on ka ju külm. Igatahes lasin siis vanni vett täis ja mõnulesin.... see oli tõepoolest mõnus. Tuli meelde see laul reklaamist "... mina lähen vanni, kahekesi iseendaga..."
Kusjuures minu meelest on elul ja vannil veel üks sarnasus - see, kui kaua sa vannis hea olla on sõltub ju sellest, kui kuuma vee sa endale teed, liiga kuumas ei kannata kaua olla, aga liiga jaheda veega hakkab külm.... sama võib üle kanda ju ellu.

Kabaree

Eile siis sain mina ka teada, millega seal SÜGis tegeletakse. Peaks vist rõõmus olema, et minu vanemad Võru kasuks otsustasid, muidu oleks ka äkki SÜGi sattunud ja mine tea, mis siis kõik juhtuda oleks võinud... :p
See 83. lennu kabaree oli ikka üsna julge ma ütleks. Ikka päris mitme koha peal vajus karp lahti. No kujutage ise ette - liibuvas nabapluusis noormehed, ainult triiksärgiga gruupid lavaäärel, triiksärgi ja bokseritega neiud "lesbikavas" (nimi oli üsna tabav ma ütleks, algselt oli seda vist "striptiisiks" nimetatud) ja siis muidugi meie Liina klaveril üsna meelas poosis linade ja odadega noormehi hullutamas... Kõige lõpuks loomulikult klassikaline kabareetants, kus seelikuid ikka pidevalt üleval hoiti.
Kaks aastat noormate oma (mille võtmetegelane oli Pille vend, aeg-ajalt nägi ka Liina venda) oli küll tehniliselt professionaalsem, aga showlikkusest jäi puudu. Isegi jive'i suutsid nad igavalt tantsida. Nii et vaadata oli seal suht vähe ja see tugev breigimõjutus hakkas ka lõpuks häirima.
Vahepealne (ehk siis meist 1 aasta nooremate oma) oli päris hea. Neil oli ilusa lauluhäälega tegelasi ja showelemente ja säärt näidati ka (mis kabaree see ilma välkuvate säärteta ikka on).
Igal juhul olen siis mina ka nüüd ära näinud selle palju kuuldud kabaree. Väga huvitav traditsioon ikkagi...

Blogiaastapäev

Mul sai eile aasta oma blogi asutamisest. See siin on minu seitsmekümnes sissekanne. Nii et kirjutamise tiheduse võite ise arvutada.

Pealkiri puudub

Käisin eile lõpuks ometi külas endisel klassiõel, kes elab juba vähemalt kaks aastat samas trepikojas kus mina (aga üheksandal korrusel, kaugel ju :p). Küllakutsumise põhjus oli selles, et sellel klassiõel oli neljapäeval sünnipäev ja eile siis tähistati seda. Peale klassiõe ja tema elukaaslase tundsin ma seltskonnast veel 3 inimest - sünnipäevalapse venda (kes on Priituse toanaaber) ja kahte endist koolikaaslast. Kokku oli seal 10 inimest. No tegelikult kahte tüdrukut ei teadnud keegi peale sünnipäevalapse enda. Aga see asjaolu sai väga oluliseks Maffia mängus. Nemad mängivad seda pisut teisiti kui meie. Nimelt võivad esimesel ööl mafioosod silmad lahti teha, et nad näeksid, kes on teised mafioosod (kokku oli neid 3), aga ülejäänud ajal hoidsid kõik silmi kinni ja linnakodanike mahakoksamine käis nii, et mängujuht luges järjest nimesid ja mafiooso tõstis sõrme, kui ta seda inimest maha lasta tahtis. Konks oli aga selles, et kõik pidid tahtma sama inimest maha lasta, muidu ei saanud keegi surma. Selle tulemusena õnnestus mafioosodel sel kombel vaid üks linnakodanik ära koristada. Igal juhul sai millalgi selgeks, et kuna mafioosod ei suuda kuidagi üksmeelt ohvri osas leida, siis järelikult ei tunne nad väga hästi teineteist. Lõpuks tuligi välja, et üks mafiooso oli tüdruk, keda keegi mängijatest enne ei tundnud (sünnipäevalaps ise oli mängujuht). Igal juhul oli see päris tore, kuigi millegipärast hakati mind ka kahtlustama, nagu alati (mina olin aus linnakodanik). Aga arsti neil seal mängus polegi ja politseinik jäeti ka seekord ära.
Lisaks Maffiale mängisime ka uut Aliast. Alguses seda Specialversiooni, kus on arvatavad sõnad teemadeks jaotatud ja pärast seda, mis rohkem vana meenutab. Esimese kohta võin ma niipalju öelda, et sport sucks! Ei ole ju normaalne näiteks väljend põhirivistuse mängija või siis selline asi nagu ratastoolitants. Ja selle teise puhul on verbid kohati üsna rasked, ametid näiteks on palju kergemini ära arvatav valdkond. Aga roosikrantsi seletati küll hästi :)
Vahepeal tekkis terav päevakajaline arutelu teemal, kas homod peaksid saama ametlikult abielluda või mitte. Sealt edasi kerkis lapsendamise teema jne. A põnev oli.
Lõpuks mängisime veel Yatzyt ka, seda ka pisut teistsuguse süsteemiga, mis tegelikult koosnes kahest voorust, aga teist vooru ei viitsitud enam mängida, selle asemel läksid kõik peale meie maja asukate koju. Mina jäin veel natukeseks vestlema, polnud klassiõega ammu juttu ajanud. Koju magama sain mingi nelja ajal.... mis tähendas seda, et hommik algas üsna hilja. Oma osa mängis selles ka muidugi asjaolu, et tuba oli külm ja teki alt välja ronida ei tahtnud... ja kuhugi kiire ka ei olnud.

Ja lõpetuseks tahaks natsa kiidelda veel sellega, et minu Sinilind (kellele see nimi ei meeldi, hoidku see enda teada) on ilmselt miskit pidi pingviinidega suguluses, kuna ta töötab -30ses pakases vägagi normaalselt. Tõsi küll, neljapäeval ta seisis mul terve päeva maja ees ja reede hommikul pidi teda natuke veenma selles, et jah, ma ikkagi tahan sõitma minna, aga käima läks :) Ja täna läks esimesel korral käima (täna on vist natuke soojem ka juba). Ja mingit öösel iga paari tunni tagant käivitamist ma harrastanud ei ole.

Ah soo, üks asi veel. Kui kedagi huvitama peaks, siis sain oma projekti nüüd siis ära kaitstud (nagu ka Jaanika ja Kätlin), minu käesti keegi peale retsensendi midagi ei küsinud, temagi ei norinud mu kallal :) (vastupidiselt näiteks Kätlini omale, kes ikka urgitses ühest ja teisest kohast) ning sain retsensendi soovitatud kõrgeima hinde. Suure koeraga hakkame tegelema veebruari alguses.

Talv ja tema naljad

No on see talv ka alles tegelane. Endal selgroog juba murtud, a nüüd on vaja hakata iseloomu näitama. Tahab vist viie päevaga kõigi nende sulailmade külmanormi täita. Mistõttu minusugune külmatihane (nagu Margus mind eile nimetas) ei tohiks üldse nina toast välja pista. Hingata ju seal väljas nagu nii normaalselt ei saa - selline tunne nagu nina oleks kolm aastat nuuskamata, seestpoolt härmas teine. Ja mõelda vaid et alles üleeile oli täiesti nullilähedaste kraadidega ilm, kõrvadki ei hakanud külmetama ilma mütsita... Aga Sinilind on tubli, läks ilusti käima hommikul ja puha. Ainult et mina oleks pidanud teise marsruudi valima, üks veoauto oli Sõpruse puiesteel ää surnud kohe enne Anne ringi, mis tähendas loomulikult parajat ummikut.

Lõbus pühapäevaõhtu

Vaatasin eile ei-tea-mitmendat korda Matrixit (kuigi Kanal 2 ähvardas pidevalt hoopis Vandenõuteooriat näidata, mis tegelikult oli eelmisel nädalavahetusel). Kohati oli meie tähelepanu küll pisut hajutatud ühe soengualase eksperimendi tõttu, aga see selleks. Igal juhul tekkis selline huvitav seos, et kui The One (ehk siis Väljavalitu nagu teda eesti keelde tõlgiti) ära sureb, siis on ta The Dead One.... muahahahaa. Ja ma avastasin, et Keanul on O-jalad :p Aga film on hea, ega ma muidu teda nii mitu korda vaadanud ole. Teist ja kolmandat osa olen ma ainult 1 kord näinud (teine meeldis mulle kõige vähem).
A enne filmi oli Ärapanija. Polnud seda tükk aega vaadanud, Oja Pets oli tõeliselt hoos. Esiteks see monoloog ninjade teemal või õigemini sellest kuidas Eesti on nii korrumpeerunud, et isegi ninjad pole tõelised ninjad ja siis muidugi Rooside sõja küsimustik. Juur: "Nimetage üks spordiala, kus võistlejad prille kannavad". Oja: "Poks". Juur: "Nimetage üks saatejuht, kes teid närvi ajab". Oja: "Juur" jne Kõik ei jäänud kahjuks meelde...
Üle pika aja sattusin ka Pehmeid ja karvaseid vaatama. See oli ka päris hea. Villu arvel oli päris hea nali. Ingrid tuli kurtma Arnoldile, et Villu helistas ja ajas imelikku juttu. Arnold rahustas teda seepeale, et Villu ajab kogu aeg imelikku juttu, a sellega harjub ära, Villu ise pidi neid naljadeks nimetama :p

The light at the end of a tunnel might be an oncoming train

Tunneli lõpust paistab valgust... üle selle väiksema koera on saadud, saba tuleb järgmise nädala lõpus... suuremast koerast veel ei mõtle. Aga mina olen rahul. Seekord ei närvitsenud praktiliselt üldse, võibolla sisetunne ütles, et see töö kõlbab esitamisele küll :p (Ahas oli igal juhul sama meelt) Ja see oli tark tegu, et ma jõuluvanale vihjasin, et mälupulka oleks tarvis. Enam ei viitsiks küll mingite diskettidega mööbeldada, nii mugav on ikkagi kui saad rahulikult pdf-faile ja igasugu muid asju endale salvestada, ilma et peaksid mõtlema, kas see ikka mahub ära ja kui palju ruumi on.
Kui kelleski tekitab küsimusi selle sissekande pealkiri, siis see on tingitud asjaolust, et ma leidsin eile (sel ajal kui ma viimaseid parandusi oma töösse tegema pidin :p) üles ühed lehed igasuguste toredate ingliskeelsete väljenditega. Kusjuures ma just mõni aeg tagasi mõtlesin, et kus nad küll olla võiksid. Peale pealkirjas toodud väljendite oli seal veel sellised nagu "On the other hand you have different fingers", "The truth is out there. Does anyone know the URL?". Sellised muhedad asjad, kunagi keskkoolis sain ühe klassivenna käest.

Käi veel talgutel...

Eile hommikul lugesin meilist kirja Tartu Vabatahtlike Keskusest, kus seisis, et minu nimele on sinna kiri tulnud. See oli alles üllatus. Mõtlesin, et kes küll mulle kirja saadab... ja veel vabatahtlike keskusesse. Kui ma natuke asja üle juurelnud olin, jõudsin järeldusele, et see on arvatavasti jõulukaart ja saatja koha pealt tekkis ka üks kahtlus. Igal juhul oli uudishimu piisavalt suur, et kohe peale tööd TVK-s ära käia. Sain oma kirja kätte ja tuli välja, et mu kahtlused osutusidki tõeks - see oli jõulukaart SA Eesti Agrenska fondilt. Tänati meeldiva koostöö eest ja loomulikult olid seal ka head soovid uueks aastaks. Kui nüüd kellelgi tekib küsimus, et milles see koostöö seisnes, siis vastus on lihtne - ma käisin eelpool nimetatud fondi korraldatud talgutel Tammistu mõisas maikuus (kui mu mälu mind ei peta, on sellest ka siinsamas blogis kirjutatud). Igatahes oli see meeldiv üllatus, et nad mind meeles pidasid :)

Kolmanda klubi saladus

Nii... ei tohi juua veini klaasidest, mis mahutavad korraga terve pudeli, nüüd on tagajärjed käes. Totaalne mäluauk kolmanda klubi koha pealt. Optimistide klubi mäletan, naiivikute klubi mäletan, aga kolmandat ei mäleta. Kolmas oli tegelikult juba olemas, seda ei loodud seal ja ma kutsusin Jaanikat ka klubisse, aga mis pagana klubi see küll oli... ???

Aasta vahetus

Sai see aasta siis ära vahetatud. Kui uskuda õnnekaardikesi, siis alanud aasta märksõnaks võiks olla reisimine, sest ühel kaardil oli kirjas:
Tiivuline teraslind
lennujaamast viib ta sind
täpselt sinna kuhu tahad
ära passi jäta maha!
ja teine kaart ütles:
Tipa tapa teid pidi
ripa rapa radu pidi
müta mäta mättaid pidi
kõnnid läbi metsad, sood
heade sõpradega koos!
Ja vähemalt kahest inimesest peaks mul uuel aastal paremini minema :p
Aga vaatamata suht väikesele seltskonnale oli tore aastavahetus. Vaesed loomad olid ainult üsna hirmunud ja närvis igalt poolt kõlavate saluutide tõttu.
Kaks uut klubi sai ka veel vanal aastal asutatud. Optimistide klubi president on Pille, mina olen sekretär, Naiivsete inimeste klubi sekretär on Pille ja president pidin alguses mina olema, aga seal Kapten Mõõkhamba multikas oli palju paremaid kandidaate sellele kohale...

Et siis kõigile, kellele veel soovinud ei ole või kellele veel piisavalt palju seda soovitud ei ole - head uut aastat!!!