Sain mina teada selle nädala keskel, et laupäeval tähistatakse Võru muusikakooli 50-aastaseks saamist. Nii kui ma seda uudist kuulsin, mõtlesin, et peaks minema. Mõeldud-tehtud. Registreerisin ennast ka kontserdi järgsele peole ning seadsingi sammud laupäeval enne kuut Võru kultuurimaja poole. Kogu üritus algas kontserdiga, mille esimeses pooles esinesid muusikakooli praegused õpilased ja palade vahele näidati videoklippe, kus intervjueeriti õpilasi. Kontserdil kõlanud muusika oli super (mulle jätkuvalt meeldib hullupööra tšello kõla, tegelikult oli terve see keelpilliansambel lausa fantastiline) ja laste ütlused olid väga vahvad, nagu alati. Teises pooles esinesid vilistlased. Ma ei teadnudki, et sealt nii tublisid muusikuid sirgunud on, kuigi tegelikult see väga ei üllata.
Peale kontserti tuli aktus, mis oli natuke igavam võrreldes eelnenuga, kuigi näiteks muusikakooli direktriss esitas oma kõne regilauluna, mis tähendas, et kõik laulsid kaasa. Jah tõepoolest, nii üllatav kui see ka pole - saal tõepoolest laulis kaasa. Aga mis seal imestada, saalis olid ju enamus inimesi sellised, kellel muusikaline haridus seljataga. Kuigi see aktus ja need õnnitlused võtsid päris palju aega ja kohati läks pisut igavaks, oli ikkagi ilus.
Külaliste koha pealt niipalju, et kahjuks oli minuvanuseid vilistlasi väga vähe. Paari tuttavat ikkagi nägin ja ka ühte klassiõde keskkoolist, kelle käekäigust mul kohe üldse aimu ei olnud. Aga noh, õpetajaid nägin see-eest kõiki ja kõigi oma õpetajatega sai ka vähemalt paar sõna juttu aetud.
Pidu ise kujunes minu jaoks päris pikaks, kuna jäin ametliku peo lõpuni ja pärast suundus üks seltskond ka afterpartyle ning juhuse tahtel sattusin minagi sinna. Igatahes oli täitsa vahva.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar