Kui saarlane Tartusse tuleb...

... on pidu peo otsa. Kuigi jah, mina pidin erinevatel põhjustel iga õhtu suhteliselt varakult lahkuma, aga mis teha. Mehed see-eest pidutsesid mehiselt. Ja nagu ikka juhtub, sai ka nüüd paar uut väljendit ja rikutud sõna juurde. Reedest saunapidu ka protokolliti, see võib päris huvitav olla. Igatahes on see olnud pikk ja tegus nädalavahetus.

P.S. Kõigile neile, kellele veel soovinud ei ole - kauneid kevadpühi! (kuigi väljas tundub kohati talv olevat)

Roheliseks kasvamisest

Sain selle raamatu läbi loetud. Mõnes mõttes suhteliselt sarnane raamatuga Paljaks kooritud, mida ma mõned kuud tagasi lugesin. Teemad, mille üle arutletakse, on samad (noh, ega nad saagi ju nii väga erineda, sest mõlemad raamatud räägivad ju samast asjast), aga taust on erinev - kui esimese puhul oli tegemist nö väljastpoolt ette kirjutatud lahendustega, siis selle raamatu puhul tulid need lahendused ja vajadus nende järele autori enda seest. Ja paljude teemade juures on hulgaliselt linke, kust saab täiendavat infot või lihtsalt huvitavad ja haakuvad antud teemaga (näiteks on välja toodud lingid, kus on võimalik lunastada süsinikdioksiidipattu - sinu keskkonnakulu arvutatakse välja ja maksad selle kinni ning see raha investeeritakse heategevusse/keskkonnahoidu). Neid linke pole jõudnud veel lähemalt uurida, seega on raamat küll läbi, kuid materjali, millega tutvuda, on veel ja veel.

Igal juhul mõnus ja hariv lugemine, nii et julgen soovitada teistelegi. Ja nagu Epp ise selles raamatus soovitas - raamatuid tuleks jagada, nii et kes soovib samuti lugeda seda, andke aga teada, laenan hea meelega.

Selle aasta pidustused läbi

Nädalavahetusel sai Võrus kah pidu ära peetud. Vennalt sain "Gaia kättemaksu" kingituseks (no ma ise tegelikult "vihjasin", et ma seda tahaks), vanaema-vanaisa kinkisid raha, et ma ise endale raamatuid ostaks. Ma usun, et see kulub nende peale ära ka.

Lisaks kõigele muule tegelesin sellise vajaliku asjaga nagu auto puhastamine. Oli teine juba suht sodiseks seest muutunud. Ja selle puhastamise käigus leidsin ühe pastaka, millist ma endal küll ei mäleta kunagi olnud olevat. Selline roheline ja kirjaga "50 aastat Eesti looduskaitses". Seega, kui keegi puudust tunneb taolisest kirjapulgast, andke teada, tagastan omanikule.


Võtsin koju oma uue mänguasja ka kaasa. Ja üritasin kassist ilusat pilti saada. Nii andekas minu oma ei ole nagu Casper, aga tänu õigel hetkel haigutamisele sain ma päris laheda pildi.

Uuest tööst

Nii, kolm päeva on nüüd uuel kohal oldud. Kui mulle esmaspäeval näidati, et see on see ruum, kus ma töötama hakkan ja ma küsisin, et milline laud siis minu oma on, oli vastus loomulikult, et ikka see, millel kõige suurem hunnik pabereid on. Tänaseks olen ma jõudnud enamiku paberite/kaustada kohta selguse saada, et miks nad seal seisavad ja mida mina nendega tegema pean. Eile oli ametlik vastuvõtu päev, üks mees käis, aga rahule ta ilmselt selle vastusega ei jäänud, mis ta minult sai. Ja kahe kodaniku mure olen telefoni teel ära lahendanud, mõlemad ehitisregistriga seoses (aga seda looma ma veel õpin tundma, kasutusjuhendis on minu meelest kohati suht mõttetu tekst kirjas). Täna said minu andmed kodulehele ka. Telefoninumbri kirjutasin endale paberi peale ja panin telefoni juurde, korra juba läkski seda vaja.
Söögiga on hea lihtne - lõunasöök tuuakse soovijatele lasteaiast (asume samas majas), nii et ei pea isegi mitte majast väljuma, tuleb vaid puhkeruumi minna, kus toit juba ootab. Ja loomulikult on ka kohvipaus :)
Hommikul tuleb nüüd varem ärgata, aga kummalisel kombel pole see vähemalt senimaani probleem olnud, see iga kümne minuti tagant äratuse kordusse panek jääb lihtsalt ära, st kui kell esimest korda heliseb, tuleb tõusta.

VU-le

Tundusid sobilikud tänasesse päeva. Kevadine Eesti ootab sind tagasi :)

Pilt on siit

Kah vana :)

Nüüd on see veerandasada siis täis. Esialgu ei tundu väga hirmus :p Aga mis siin hirmsat olla saabki - mul oli lahe pidu kallite sõpradega ja ülitore kingitus (suured suured aitähid teile selle eest). Muidu oli nagu pidu ikka -sööki, jooki, nalja, naeru, natuke läbu, mõned lollused (ma tõesti ei mõista, kust mõnel mehel need ideed tulevad) ja korra võeti isegi lauluviis üles. Lõppes asi seekord tublimate jaoks Maasikas, et söödud kalorid ilusasti maha raputada. Eile oli seal päris palju sünnipäevalapsi, iga natukese aja tagant tervitati mõnda neist diskoripuldist, Man lasi korra mind ka tervitada :p
Aga kahjuks on inimesed nõnna kehva isuga viimasel ajal - sööki jäi järgi ja jooki ka.

Ja kuna eile oli ikkagi ka naistepäev ja meil on nii toredad mehed, siis viidi meid enne õhtust pidu veel Pläsku sauna :D Vat nii lahe päev oli.

Tõeline rallikas

Eile sai Sinilinnust tõeline rallikas. Selles mõttes, et hakkas rallika häält ka tegema. Töökaaslane väitis, et sellise hääle peale ootavad kõik nurga tagant bemmi tulevat, aga võta näpust :p Siiski kaua ma ei lase autol rallikas olla, täna viin remonti, las parandavad sumpa ära. Aga kui veel autosõidust rääkida, siis sel nädalal olen ma tublisti sujuvat sõitu harjutanud - teisipäeval telekat transportides, kolmapäeval olid lastiks mõningad pudelid ja täna kook (kook sellepärast, et tööjuures on mul täna 2in1 pidu - sünnipäeva tähistamine ja viimane tööpäev).

You know my name

Vaevalt sai televusser korda ja koju toodud, kui juhtusin VH1-st kuulma Casino Royale tunnusmeloodiat. Ja nüüd muudkui kuulan seda siit http://www.youtube.com/watch?v=a7j93Bf-EyI

Puhanud ja tutvunud

Niisiis, käisin oma tulevaste kolleegidega Pärnus (nagu ma eelmise posti lõpus juba mainisin). Oli väga tore - toredad inimesed, mõnusad saunad (olime sanatooriumis Tervis), meelelahutus, tants. Süüa sai seal kõvasti (nagu neis kohtades ikka) ning söögialauas sai üldiselt kõige rohkem inimestega suhelda. Mõned küll hoidsid natuke eraldi (neile tehti ka vastav märkus), aga need, kes ühises lauas sõid, olidki jutukamad. Lisaks olid aeg-ajalt kogunemised ühes toas, kus sai muuhulgas ka laupäeval korvpalli vaadatud, mis läks lõpus vägagi pingeliseks ja emotsionaalseks ja ma usun, et seda oli üle terve koridori kuulda, et me kaasa elasime :p Ja reede-laupäev käisime ka kohaliku ööeluga tutvumas (mõned käisid vist neljapäeval ka, aga siis mina ei käinud). Postipoisis küsis turvamees, et kui vana ma olen (minuga koos olnud neiu oli pettunud, et temalt ei küsitud), Vaatasime üle ka uue öölubi Sugari (polnud minu maitse). SunSetis selgus, et ei olegi enam ööklubi (oli selline elava süldimuusikaga värk). Bravo mulle meeldis - selle muusika järgi sai tantsida ja lõpuks läks asi lausa salsa peale (sain seal ühe noormehega tuttavaks, kes on 13 aastat peotantsu harrastanud), nii et see pidu kestis ikka neljani.
Lisaks oli meil ka teatrikülastus kavas. "Kolmekesi kahevahel" on minu meelest väga hea etendus, naersin nii, et pisarad silmas. Ja reedel oli meil eesti keele koolitus - vaatasime üle kirjavahemärkide kasutust ja suurt väikest algustähte. Oli äärmiselt hariv.

Vot selline pikk nädalavahetus oli minul :)

Erinevad teemad

Käisin eile jällegi Keskkonnahariduskeskuses loodusfilme vaatamas (seekord olin korralik ja ei lasknud endale tudengipiletit sokutada). Esimene film oli sellest, kuidas jutud ja filmid elajalikest haidest on üle pingutatud ning viinud need suured kalad peaaegu väljasuremise äärele. Päris huvitav oli vaadata, kuidas inimesed rahulikult haidega koos sukeldusid ja isegi neid puutusid, ilma et midagi juhtuks. Loomulikult tuleb olla ettevaatlik oma liigutustega nagu teistegi metsikute loomade puhul ja seda toonitati ka igal sammul, et ise järgi proovida pole siiski hea mõte (tegu oli ikkagi inimestega, kes on haide käitumist pikalt uurinud). Teine film oli samuti mereteemaline ja rääkis kašelottide elust. Kolmas oli sinitiivaliste keerulisest kohastumusest. Igatahes oli hariv küll ja huvitav ka.

Täna käis üks onu Starmanist vaatamas minu ära keeranud telekat. Kaabli kontrollimise tulemusena jõudis ta järeldusele, et probleem peab ikkagi telekas olema, et see ainult ühte sagedust mingil põhjusel tunnistab. Nii et tuleb sellega ikkagi remonti minna. Aga seda tuleb teha nii poolsalaja, sest ema arvab, et seda pole mõtet parandada ja tahab mulle vägisi uut osta. Mina aga ei taha uut, sest kui vana saab parandada, siis ei ole ju uus asi vajalik (vastupidiselt sellele Expert kaupluste reklaamile, kus streikivale asjale kuvaldaga virutati ja siis poodi uue järele mindi).

Ja siia lõppu lisaks veel ühe õnnesoovi oma vanaisale (kes küll ei ole interneti kasutaja), kellel täna on sünnipäev (peo pidasime küll nädalavahetusel ära) ja ta saab 87 aastaseks. Pole midagi öelda - elujõuline maapoiss :)

Ja homme näen oma tulevasi kolleege, lähen koos nendega Pärnusse :))

Eesti 90

Head vabariigi aastapäeva, kallid kaasmaalased!

Ratturi lõbus elu

Olen mõnikord mõelnud, kui mõni teine rattur vastu sõidab, et kas peaks tervitama nii nagu bussijuhid või rekkajuhid omavahel tervitavad. Täna aga juhtus selline tore lugu, et tulin mina Rimist välja ja läksin oma ratta juurde seda lukust lahti tegema, kui samal ajal sõitis üks noormees sinna rattahoidla juurde ja ütles mulle: "Tere". Ma siis teretasin vastu, ise küll pisut üllatunud, et kas ma peaks teda tundma vms. Aga tegelikult oleks ju tore, kui kõik ratturid tõesti üksteist tänaval teretaksid. Selline mõnus kogukonna tunne tekiks.
Ja kui juba jutt ratastele läks, siis on hea tõdeda, et tänu rattaga tööle tulemisele teen ma mõne inimese päeva rõõmsamaks. Vähemalt nii mulle täna töökaaslane väitis, kui ta õhtul mind vaatas (ma olin täies ratturivarustuses) ja naerma hakkas ning ma küsisin, et miks ta naerab (sest ta oli varemgi mind selles riietuses näinud).

You are 10:02 a.m.

You are breakfasty, like a pile of pancakes on a Sunday morning that have just the right amount of syrup, so every bite is sweet perfection and not a soppy mess. You are a glass of orange juice that's cool, refreshing, and not overly pulpy. You are the time of day that's just right for turning the pages of a newspaper, flipping through channels, or clicking around online to get a sense of how the world changed during the night. You don't want to stumble sleepily through life, so you make a real effort to wake your brain up and get it thinking. You feel inspired to accomplish things (whether it's checking something off your to-do list or changing the world), but there's plenty of time for making things happen later in the day. First, pancakes.

Telekavaba

Kuigi telekavaba nädal on alles 21-27. aprillil, käib mul juba praegu telekavaba nädal. No kui päris aus olla, siis ega ma viimasel ajal pole eriti palju telekat vaadanud nii või teisiti, aga nüüd puudub mul see võimalus üldse. Mis siis juhtus? Kui ma isegi teaks. Tegin laupäeval teleka lahti ja ainus, mida sealt näitas (osadelt kanalitelt) oli EuroNews (venekeelse pealelugemisega). Helistasin Starmani, sealt öeldi et üldist riket ei ole, tehku ma automaathäälestus. Lihtsam öelda kui teha. Näppisime T-ga igasugu nuppe, aga miski ei aidanud. Sealt, kust muidu sai ikka kanalit otsida, ei tulnud ka abi, sest vajutasime seda nuppu küll, aga pilt jäi samaks. Vana hea restardi-meetod ka ei aidanud - lülitasime teleka välja, aga see talle aru pähe ei pannud, sisse tagasi lülitades tegi ikka sama asja. Nii et arvatavasti tuleb see masin jälle millalgi parandusse viia (kunagi ta seal juba käis). Aga mitte veel. Enne lasen mõnel meesterahval seda asja uurida (vennal näiteks).
Üldiselt pole see suur probleem, et telekast ühtegi normaalset kanalit vaadata ei saa. Kuid pühapäeval ma siiski otsustasin, et tahan superstaari saadet näha ja läksin sel eesmärgil J-le ja L-le külla. Nii et selline pisut sotsiaalsem telekavaatamise viis :p

Plaanide tegemise kasulikkusest

Mõnikord on plaanide paika panek kasulik. Näiteks eelmine nädalavahetus sai paika pandud plaan selle nädala reedel Tartus välja minna lantimise eesmärgil.
Kõigepealt otsustasime olla natuke sportlikud ja läksime Lõunakasse uisutama. Pärast einestasime natuke minu juures ning edasi läksime küla peale. Esialgne plaan nägi ette mingil hetkel kuhugi edasi minekut, aga seltskond oli nii meeldiv, et ei tahtnudki klubisse minna. Nii et õhtu jooksul plaanide sisuline osa veidi muutus, aga eesmärk sai täidetud :pp Muuhulgas nägime ära ka pisikese O., kellest ma juba päris palju kuulnud olin. Hästi vahva poiss on.

Täna on plaanis ära teha see, mis eile tegemata jäi ehk siis tantsima minna. Eks näis...

TÄIENDUS (pühap): Käisimegi Atlantises. Tantsisime päris korralikult, nii et koju minnes lõid jalad tuld välja. Ja kuigi läksime plikadekambaga, kogunes meie juurde tantsima mingil hetkel päris mitmeid mehi :p Ühelt, kes kõige kauem meie juurde pidama jäi, sain ka visiitkaardi... Igal juhul oli tore üle pika aja jälle tantsimas käia.
P.S. Meie jäime StarCafe-sse pidama, L. oli kord ühes, kord teises saalis.
P.P.S. Tuleb välja, et ma näen usaldusväärne välja - minult küsiti ainult seda, kui vana ma olen, dokumenti näidata polnud vaja.

Sõbrapäeva puhul

Üks suur kalli kõigile sõpradele!

Aitäh, et olemas olete :)

Uued tuuled

Lõik I. Mangi horoskoobist Kaladele 2008. aastaks:
Uus aasta tuleb parem. Rohkem vabadust, liikumist, uusi tutvusi ja üldse sisukam. Veebruaris haaratakse temagi kaasa aastaplaanide koostamisse, uutesse projektidesse /.../Veebruari keskpaigaks saab talle aga selgeks, mis koha ta võib töökollektiivis leida ja millises nišis ta võiks tegutseda.

Arvestades seda, et ma reedel lahkumisavalduse esitasin, võiks öelda, et läheb päris täppi. Nii et jah, vahetan töökohta. Lähen kohalikku omavalitsusse tööle. Saab see riigileib ka ära maitstud :p

Põige põhjapoole

Reedel kohe peale tööpäeva lõppu kihutasin bussijaama (tglt oli plaan linnaliini bussiga minna, aga jäin sellest maha ja võtsin siis jalad selga ning vedasin ennast kondimootori abil nii kiiresti kui võimalik sinna kohale) ning hüppasin bussi peale, mis mind pealinna viis. Seal oli juba vastuvõtukomitee ootamas (hiljem kuulsin, et lausa pikisilmi ja busse lugedes ootasid nad) ning pärast tervituskallisid istusime autosse. Edasi läks sõit Salmistusse. Ees ootas meeldiv õhtu koos kokanduslike harjutustega. Tegime paellat (minu ülesandeks jäi küll ainult paprika lõikumine). Maitses väga hea. Ainult krevettide koorimine oli veits tüütu, aga teadjamad inimesed ütlesid, et ilma kooreta krevetid pole nii hea maitsega (kuna ma ise eriti tihedasti neid ei söö, ei osanud vastu ka vaielda), seega väike näpumäärimine hea maitse nimel ei olnud eriti suur ohver. Ülejäänud aeg kulus rummile (valge rumm Schweppes Ginger Ale'iga on väga hea), lobisemisele ja muudele meelelahutuslikele tegevustele. Kuni lõpuks tuli aeg tuttu minna.
Järgmisel hommikul otsustasime ära, et jääme selleks päevaks paigale ning kutsume teised ka pealinnast ära. Peale hommikusööki võtsime ette mõnusa jalutuskäigu mere ääres. Kujunes natuke pikemaks, kui alguses arvasime, aga äärmiselt mõnus oli (ei mäletagi, millal ma niimoodi mere ääres jalutasin viimati). Tagasi jõudes olime pisut väsinud ja näljased. Otsustasime enne sööma hakkamist ikkagi poes ära käia. Kohuke maitses imeliselt suurema nälja kustutamiseks. Päris kohe ei saanud sööma ka hakata, kui tagasi jõudsime (meil oli paellat veel järel), sest enne tuli küpsisetort valmis meisterdada. Mingil hetkel sai plaadimasinasse lükatud Noorkuu plaat, mis võttis jala tatsuma nii minul kui L.-l, aga kui Mika plaat mängima hakkas, siis kepslesime lausa kolmekesi. Ja mõnusama õhkkonna huvides said tuled ära kustutatud ning tua jäid valgustama vaid 2 küünalt. Ja nii juhtuski, et kui ülejäänud rahvas Tallinnast kohale jõudis, tabas neid kerge hämming, kuna tuled olid kustus. Kuid autotulede valgel märkasid nad aknast karglevaid siluette. Aga Love Today lihtsalt on selline laul, mille ajal ei saa paigal seista. Näiteks S. oli sama meelt, sest ka tema hakkas tantsima selle järgi. Varsti peale kogu rahva kokku saamist otsustati sauna minna. Mingi osa seltskonnast jäi natukeseks veel kööki lobisema, aga varsti läksime meiegi sauna. Olin täiesti kindel, et 7 inimest korraga sinna sauna ei mahu, aga eksisin. Mahtusime ilusasti sinna vahetustega ära - osa istus pesuruumis, osa leiliruumis ja iga natukese aja tagant vahetati asukohti vastavalt vajadusele. Lõpuks olime kõik saunast väljas (ka L.) ja meeleolukas õhtu võis jätkuda. Teemad läksid kohati väga huvitavaks (mehed-naised, võrgutamine jne), aga ma usun, et me ei teinud seekord seltskonna ainsale vaprale meesliikmele jututeemadega liiga. Kella 4 paiku hakkasime magamisasemeid sättima. Kuna enamus meist magas ühes toas, siis kohe magama jäämisest ei saanud juttugi olla - unejutud, kollijutud, niisama jutud. Ma arvan, et mingi viie paiku siiski jäädi magama.
Täna peale kosutavat hommikusööki liikusime tagasi pealinna. Enne bussi peale minekut käisime veel Järve selveris diivanitel istumas :p (päris häid diivaneid oli). Siis aga tuli tagasi Tartu poole sõitma hakata.

Aitäh võõrustajale ja teistele, kes kohal olid, mõnusa nädalavahetuse eest :)

P.S. See küpsisetort maitses imehea.

Jätk eelmisele postitusele

Täna jõudsin niikaugele, et läksin Tele 2 esindusse oma telefoniga. Seal öeldi, et kuna garantiiaeg on läbi, oleks mõtekam mõne firma poole pöörduda, kus neid parandatakse (nemad saadaks selle Tallinnasse ja aega võtaks asi umbes kaks nädalat) või uus osta (kõige soodsam pakkumine oleks 600 eeku uue telefoni eest). Seadsin siis sammud sinna firmasse, kus kohapeal telefonide remondiga tegeletakse (firma nime täpselt ei mäleta, aga Kapitali majas asuvad Tartus). Seal öeldi kohe, nii kui ma olin öelnud, mis viga on, et jah see on nende mudelite puhul tavaline probleem ja üks kaabel tuleb ära vahetada. Tund aega kulub ja maksab 400 eeku. Mõtlesin hetke ja otsustasin, et ei ole mulle uut telefoni vaja, las teevad selle korda. Ja nii ma ootasin tund aega - käisin söömas ja kolasin pisut kaubamajas ringi ning tunni aja pärast oli telefon nagu uus (ja seda sõna otseses mõttes, kuna tarkvara ka uuendati, olid telefonil tehasesettingud peal ehk siis sama nagu poest ostes).

Kommunikatsiooniprobleemidest

Teisipäeval avaldusid mul mõningad probleemid inimestega suhtlemisel.
Esiteks oli hääl hommikul madalam kui tavaliselt, aga see viga õnneks taandus õhtuks, sain oma normaalse hääle tagasi (tulenevalt nohust siiski pisut nasaalsem kui tavaliselt, kui prantsuse keelt oskaks, oleks praegu hea rääkida :p).
Teiseks otsustas mu telefon iseloomu näidata. Alguses ei saanud üldse aru, mis tal häda on. Pilt kadus muudkui eest ära. Lülitad sisse, tuleb pilt ette, natukese aja pärast jälle läinud. Lõpuks võttis ette kirja Ei tunnista SIM-kaarti ja keeldus igasugustele muudele nupuvajutustele reageerimast. Soovitati mul siis aku tagant võtta. Noh jah, kergem öelda kui teha. Peaaegu tund aega mässasin sellega, et akuni jõuda (teate küll neid vajuta-nupp-alla-ja-siis-liiguta-korpust-selles-suunas nippe), andsin ka mõningatele meesterahvastele proovida, aga nemadki pidid alla vanduma. Nii et selliste asjade puhul tuleb tõdeda, et visadus viib sihile, sest lõpuks mul õnnestus ta ikka lahti saada. Noh, võtsin siis aku tagant ära, ootasin ja panin tagasi. Lülitasin telefoni sisse, võttis pildi ette, aga niipea kui klappi sulgema hakkasin, oli jälle tume ekraan. Lülitasin uuesti sisse - jälle sama asi. Jõudsin järeldusele, et probleem on mingites kontaktides seal klapis ja niikaua kuni ma telefoni klappi ei liiguta, on kõik ok. Ja kuna ma pole jõudnud siiamaani kuhugi Tele 2 esindusse, ongi mul selline avatud telefon. Alguses tahtsin vanast harjumusest peale kõne lõppu klappi kinni lüüa, aga nüüd olen juba ära harjunud, et hoian ta lahti.

Suurtest pidustustest

Reedel toimus suur pidu. Ema juubelipidu. Külalised sai jagada kolme grupeeringusse - sugulased, sõbrad ja kolleegid. Viimane neist sisaldas mulle kõige rohkem võõraid inimesi, aga ka kõige värvikamaid tegelasi ma ütleks. Ja lisaks olid ka pillimehed, kellest üks kuulus tegelikult ka gruppi sõbrad ning pidas lisaks pillimehe ametile ka õhtujuhi ametit. Nii et lisaks söömisele ja jutlemisele ja tantsimisele ja laulmisele oli kavas veel viktoriin sünnipäevalapse kohta (ma sain ka auhindu õigete vastuste eest), tekst sünnipäeva kohta, mis oli täiendatud külalsite poolt öeldud omadussõnadega (alguses tulid ilusad sõnad, teise ringiga hakkas juba vürtsikamaid tulema), ühised laulu- ja tantsumängud (lapaduu, me lähme rukist lõikama jne) ning veel toredaid kohapeal ettevalmistatud etteasteid.
Tantsimise kohta veel niipalju, et kuigi ma tekitasin endale neljapäevaõhtul korraliku varbatrauma, läks siiski tantsuks. Ja mulle hakkab järjest enam tunduma, et jalaga seotud vigastuse parim ravim on tants, sest õhtu lõpuks ei valutanud mu vaene traumeeritud varvas enam üldse :)

Loodussõbralikud tooted

ERLil käivitub ka sel aastal Loodussõbraliku toote kampaania, mis tähendab, et varsti ilmuvad tänavatele plakatid, mis kutsuvad üles eelistama loodussõbralikult toodetud tooteid ehk siis neid, millel on mõni ökomärk küljes. Ja et oleks kergem neid üles leida, on sellistel toodetel hinnasiltidel helerohelised päiksega kleepsud juures (Selverites, Rimides, Prismades, Maksimarketites... vist olid veel mõned poed, aga need olid sellised väiksemad, ei jäänud meelde).

Otsustasin sel aastal ise ka abiks olla ja täna käisingi Rimis tooteid märgistamas. Mida seal siis leidub? No, mõned leiva-saiatooted, Energia talu teed, kohvi (kusjuures mind täitsa üllatas, et oli nii mitu erinevat ökokohvi), mõned õlid, Mini Riski pesuvahendid, WC-pabereid ja majapidamispabereid (neid oli kõige enam), kuivatatud puuvilju ja pähkleid, mõned pastatooted. Nii et ega väga palju ole. Tallinna poodides on ilmselt suurem sortiment. Ja Selveris olen ma näinud ka ökomärgisega maiustusi, Tartu Rimis neid ei leidunud. Nädalavahetusel lähen kleebin Võru Maksimarketis ka kleepse hinnasiltidele.

Kusjuures päris palju võib inimestes tekitada rohepesu - tehakse toote etiketile ökomärgise sarnane märk ning kui tarbija asja lähemalt ei uuri, jääbki mulje, et tegemist on ökotootega. Nii et kui mõnel tootel rohelist ringikujulist märki näete, uurige enne pisut täpsemalt, kas on lihtsalt tootjapoolne deklaratsioon, et tema toode on looduslik või on tegu ikkagi sertifitseeritud asjaga.

Raha, mahetoodang ja tarbijakaitse

Täna hommikul käisin ühel toredal tarbijakoolitusel, kus kõigepealt räägiti devalveerimisest ja Eesti rahasüsteemist, siis tuli ettekanne mahetootmisest ja lõpuks räägiti tarbijakaitsest Euroopa Liidu piires.
Sain teada, et tarbijakaitse on kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides reguleeritud samade direktiividega, mis tähendab, et kui ostad mõnest EL-i liikmesriigist toote, millega sa rahul ei ole, saad selle sama moodi tagasi viia nagu Eestiski. Aga selleks, et oleks võimalik seista oma õiguste eest, tuleb olla ka ise teadlik - hoida alles ostutšekid, esitada pretensioon õigel ajal, arvestada sellega, et eraisikut ei käsitle tarbijakaitseseadus müüjana jne.
Mahetoodangu jutu põhjal jõudsin ma jällegi järeldusele, et paljud probleemid seisnevad inimese mugavuses - ei vaevuta mõtlema, arvestama loodusega, tahetakse kõike kiiresti ja palju. Üks huvitav fakt, mis välja toodi oli see, et kui üldiselt on eestimaises köögiviljas vähem pestitsiidijääke võrreldes sama kaubaga, mis on välismaalt toodud, siis porgandite puhul oli see vastupidi (jah, needsamad Kadarbiku talu porgandid). Seega - seeme mulda ja kasvatage ise porgandeid. Võibolla ei näe nad nii esinduslikud välja, aga vähemalt ei söö mürke sisse õndsas teadmises, et toitud tervislikult.

Ka lumega

Täna sai tõestatud, et ka lumega saab rattaga väga edukalt sõita (ja seekord ei räägi ma kerge pulbrina maad katvast õhukesest lumekihist). Hommikul vaatasin aknast välja ja esimene mõte valget maad vaadates oli, et täna vist ikka rattaga ei lähe, aga siis vaatasin, et ei ole seal hullu midagi ning otsustasin siiski rattaga tööle minna. Mingist hetkest hakkas päeval jälle lund sadama. Nii et kui õhtul koju sõitsin, siis sadas. Aga ei olnud hullu midagi, ainult silla peal oli suht jäine tuul. Kõige huvitavam asja juures oli see, et rattaga sõites tundus vähem libe kui kõndides. Ilmselt siinkohal tuli kasuks ka rattakummi suht jäme muster.

Ah jaa, tänase päeva peale peaks veel ära märkima selle, et lõpuks ometi täitis töökaaslane oma lubaduse ja sõidutas mind Fiatiga (kuna see lubadus oli suvest saadik õhus, vääris see äramärkimist).

Ja viimasena (aga sugugi mitte vähemolulisemana) märgiks ära, et täna on mu emal sünnipäev (ta küll ei loe mu blogi, aga mainin sellegipoolest). Pidu (suur pidu) tuleb järgmise nädala lõpus.

Parem hilja kui mitte kunagi

Kuigi mul sünnipäevade meeles pidamisega üldiselt raskusi ei ole, kipub millegipärast juhtuma, et ma just oma blogi "sünnipäeval" uut postitust kirjutama ei satu. Aga igal juhul eile sai minu blogi ka 3 aasta vanuseks (Maailmaparandaja omast ainult natuke noorem).

Selle aasta esimene Elva-pidu

Sai üle pika aja jälle Elvas pidutsetud. Mis ma oskan öelda? Ikka seda, et tore oli. Oli saun, naised ja rumm (nii nagu Manile lubatud) ja veel palju muudki. Ja seekord oli meid päris mitu seal kohal. Kuigi jah, mehed olid vähemuses (nagu alati). Aga see-eest jätkus mõnda meest igale poole ja peaaegu kõigiga tantsima (grilli polnud läheduses, seega ajasid naised ka tantsupartnerina asja ära) ja mõnikord läks asi suht akrobaatikaks kätte ära. Ja Aliast mängisime ka üle hulga aja. Mingil põhjusel otsustas hr Mati Uni mind ja M.-i rahule jätta suht pikaks ajaks, mis tähendas, et juttu jätkus kauemaks... (vähemalt kuueni hommikul).
Ja hommikul sai taas pannkooke :) (viimasel ajal on see suht sage nähtus).

Liigutatud

Võiks lausa öelda, et rööpast välja liigutatud. Ei, mitte midagi hullu pole juhtunud, ma lihtsalt käisin kinos. Vaatasime Edith Piafi filmi. Ja see lihtsalt liigutas mind väga sügavalt. Tema elu traagika, tema laulud... lõppakordiks oli loomulikult Non, je ne regrette rien, mille sõnad omandasid selle filmi mõjul hoopis teise varjundi. Mul tekkis kohutav tahtmine plaksutada pärast seda, kui see laul ära lõppes ja tiitrid jooksma hakkasid. Aga tundub, et kedagi saalisolijatest see film külmaks ei jätnud, sest keegi ei tõusnud kohe püsti, kui film lõppes. Oma osa võis olla ka sellel, et tulesid ei pandud kohe põlema, aga siiski jäi pigem mulje, et ei olnud nii lihtne selle filmi lummusest lahti rebida. Ja usun, et J.-l oli õigus, kui ta ütles, et telekast või arvutist vaadates ei anna see film sama efekti.

Tartu vesi vs pudelivesi

Käisin täna jälle Keskkonnahariduskeskuses. Seekord räägiti seal veest. Mina olen üldiselt ikkagi selline inimene, kes joob kraanivett, vahel olen siiski ostnud pudelivett ka. Täna sain kinnitust sellele, et Tartus on täiesti hea vesi, kõlbab juua küll (kusjuures pimetesti tehes pidid paljud karedama vee maitse paremaks hindama). Kusjuures Eviani vee ja Tartu kraanivee koostis pidi praktiliselt sama olema. Räägiti ka sellest uuest Tarkuse veest, mille Tartu ülikooli teadlased välja töötasid - tavaline vesi koos paari lisaainega, mis peaks stressi maandama ja soodustama ajutegevust. Anti maitsta ka, maitse oli nagu karboniseeritud veel. Üks naisterahvas, kes polnud kunagi poest vett ostnud, maitses seda ja leidis, et see on kole soolane. Eks ta muidugi kraanivee kõrval olegi soolane. Ja ühest toitumise alasest raamatust olid toodud välja sellised numbrid, et inimesel on vaja 28...38 ml vett kg kohta päevas ja 0,35 l sellest suudab keha ise toota ning ülejäänu peaks saama söögi ja joogiga.

Külaskäik Ida-Virumaale

Eile oli natuke teistsugune tööpäev. Nimelt hakkasin hommikul 8 paiku sõitma Ida-Virumaa poole, kuna Jõhvis oli kokku lepitud kohtumine ühe kliendiga. Sõit oli ilus - päike tõusis parajasti, taevas oli selge... hea meelega oleks terve tee üle parema õla vahtinud, aga kahjuks pidi otse vaatama ja teel silma peal hoidma.
Natuke peale kümmet olin Jõhvis. Edasi läks tee Lüganuse valda ja Püssi linna - käisime omavalitsustes ja "objektil", tegin pilte ja lõuna ajal käisime kohalikus kohvikus söömas (hinnad tuletasid kooliaega meelde :p). Kella kahe paiku hakkasin tagasi sõitma, nii et kui Tartusse jõudsin oligi tööpäev põhimõtteliselt läbi.
Aga õhtu läks edasi banana spliti ja filmidega. Vaatasime Maja järve ääres ja Hea aasta ära (mina nägin mõlemaid esimest korda), head filmid mõlemad.

Pidu koos kallistustega

Vat see oli alles tore sünnipäevapidu - ma arvan, et kunagi pole olnud nii massiliselt õrnushetki ühel peol ja nii sõlme pole vist ka mindud.
Igal juhul, T. oli äärmiselt vahva, et sa viitsisid vaeva näha ja mänge välja otsida/korraldada, püüan eeskuju võtta ;) (aga siis tuleks vsit vahepeal harjutada mitte naerma hakkamist)
Söök oli ka maitsev, eriti meeldis mulle see kook.
Teemad kiskusid kohati ikka väga keskkonnatehnoloogilikuks. Mis on iseenesest hea (vähemalt ei läinud väga imelikuks) ja tuleb välja, et prügi sorteerimisega saab igasugu asju seletada.
Aga Eesti koha pealt on minu teadmised suht nõrgad, nii et väike märkus endale - tuleks neid natuke parandada...

Veelkord suur tänu sünnipäevalastele nii laheda peo eest (muide, üheks hea peo indikaatoriks on minu meelest pildid - kui need vaadates ikka naeratuse näole toovad, siis oli hea pidu ja kui mina neid vaatasin, siis võttis küll kohati lausa itsitama, võite ise omad järeldused teha).

Prügitsirkusest

Täna toimus Tartus Keskkonnahariduse Keskuse saalis prügiteemaline arutelu, kus ettekannetega esinesid Ülle Mauer (Tartu linnavalitsuse keskkonnateenistuse juhataja) ja Andres Siplane Eesti Pakendiringlusest. Mina läksin sinna mõttega, et käin, kuulan, ehk saan midagi huvitavad/asjalikku veel teda.

Esimene üllatus oli see, et rahvast oli palju. Saal ei mahutanud kõiki korralikult äragi. Ja enamus neist olid vanemas eas. Ja nagu karta oli, ei olnud need vanemad inimesed mitte kõige sõbralikumalt meelestatud ja mitte kõige mõistvamad. Huvitav, kas see teise inimese mitteaustamine tema jutule vahele segades või naabriga kõvahäälselt midagi arutades tekib vanemas eas või on see mingi teatud generatsiooni omadus, mis on juba noorena olnud? Eriti huvitav oli ühe meesterahva kommentaar, et pakendi pesemine on tobedus ja seda ei tehta kusagil mujal kui ainult Eestis, et tema olla Brüsselis käinud. Huvitaval kombel räägivad teised Brüsselis ja mujal Euroopas käinud inimesed teist juttu... Üks vanem meesterahvas läks päris endast välja, näidates kaasa võetud puhtaks pestud piimapakki ja kalakonservikarpi ja teatas, et see on suurim lollus. Mis tõestab järjekordselt, et vanale koerale uusi trikke on raske õpetada, sest "trikid" on enamasti mõtlemises kinni ja kui ei suudeta muuta mõtteviisi, ei tule ka harjumust. Ehk on see tänaste laste/noorte jaoks kunagi normaalne tegevus...

Sellest räägiti ka, et biolagunevatest jäätmetest saab Tartus ära anda praegu ainult aia- ja haljastusjäätmeid, kuni kompostimisväljaku valmimiseni võib toidujäätmed rahulikult olmesse visata (kui endal isiklikku kompostikasti pole), sest puudub nende sorteeritult ära andmise võimalus.

Päris lõpuni ma seda tsirkust olla ei viitsinud. Asi korraldati nii, et pärast ettekandeid sai küsimusi küsida (mida pidi auditooriumile pidevalt meelde tuletama), nii et need, kel polnud küsimusi, võisid lahkuda. Jäin huvi pärast ka mõningaid küsimusi kuulama, aga ühel hetkel lihtsalt ei viitsinud enam.

Ah jaa... paar head mõtet tuli ka sealt - nende igapäevaselt postkasti potsatavate reklaamide tegijad võiksid ise nende kokku kogumise kinni maksta või siis võiks sellise rämpsposti üldse ära keelustada ning ka kilekotid võiks keelustada (siinkohal tuleb meelde, kuidas ma mõni päev tagasi poes lõunat ostes vaatasin, kuidas minu ees oleval ostjal pakiti üksteise järel erinevaid asju kilekotikestesse ja pidin ennast tagasi hoidma, et mitte kõva häälega küsida müüjalt, kas tõesti on vaja kõik need asjad eraldi ära pakkida).

Koju jõudes kiikasin korraks meie maja paberi ja papi konteineri poole. avastasin, et täna ei ajagi see üle ning viisin ühe kotitäie paberit ja pappi sinna konteinerisse :)

Muide, kui kellelgi on viitsimist/tahtmist midagi ära teha, siis siin on natuke infot: http://www.teeme2008.ee/index.html

Eesmärkidest

Päris mitmed on kirjutanud oma uusaastalubadustest. Mina ei pane siia lubadusi kirja (mõningaid on tegelikult juba ka välja öeldud ja paberilegi pandud), ma pigem püstitan endale mõned eesmärgid.
1. Saavutada suurem kontroll omaenda elu üle õppides sealjuures ennast paremini tundma.
2. Teha igapäevaelus eetilisemaid ja keskkonnale vähem kahju tekitavamaid valikuid.

Selle esimese eesmärgi kohta veel niipalju, et kuigi inimeses on kõik vastused ja lahendused igapäevaelu miks?-idele olemas, on vähe selliseid, kes ise kohe vastused üles leiavad, ikka läheb natuke kõrvalist abi vaja. Üheks heaks teenäitajaks, kuidas oma elus toimuvat rohkem kontrollida, on film nimega The Secret. Soovitan soojalt vaadata. Ja mitte lihtsalt vaadata, vaid ka mõelda selle üle ja katsetada.

Teise eesmärgi täitmisele aitab kindlasti kaasa ka see, et võtsin vaevaks tutvuda looduspere kodulehega (järjekordne tõestus sellest, et inimene on meeletult mugav loom, ei viitsi ise eriti vaeva näha ja otsida... samas, võibolla oli praegu just õige aeg asjaga tutvumiseks) ja leidsin sealt päris palju huvitavat.

2008

Seekord tuli uus aasta siis Muhus. Hommikupoole sai vaatamisvääratusi kaemas käidud (halli merd ja halli taevast on üksteisest suht raske eristada), siis natuke hakkimisega tegeletud ja varsti oligi aeg pidusöögiks. Keskööl veel lisaks ilutulestik ja šampus ning pärast seda lauamängude ring. Selline mõnus hubane aastavahetus. Aitäh Laisik kutsumast, oli tore (nagu alati).

Tegelikult tahaks korra veel möödunud aastale tagasi vaadata, natuke pikemalt kui see blogikokkuvõte. Eelmise aasta märksõnad oleks siis järgmised:
remondimehed - sel aastal tuli päris palju nendega kokku puutuda... üldiselt mida vähem on vaja remonti teha ja mida rohkemate asjadega oma jõududega hakkama saad, seda parem (on minu järeldus asjast)
erakond - esimene aasta otsast lõpuni erakonnas oldud - valimised, üldkoosolek, piirkondlikud koosolekud ehk kokkuvõtlikult palju uusi tuttavaid ja rohkem infot Eesti poliitmaastikul toimuva kohta
jalgratas - märtsi lõpust detsembri keskpaigani sai möödunud aastal rattaga sõidetud (ja ausalt öeldes ei kiirusta ma praegugi ratast rõdule komandeerima), nii linna vahel ringi kui ka loodusmaastikul (rattamatkad, teist korda rattamaratonil käidud)... võib öelda, et minu lemmik transpordivahend
hispaania keel - sai seda siis õppima hakatud... praegu on väikene paus, aga loodetavasti ei jää asi soiku
saared - Muhumaa, Saaremaa, Hiiumaa - esimest kahte sai kohe väga mitu korda külastatud sel aastal, viimasel sai siis lõpuks esimest korda ära käidud... mis meil selleks aastaks plaani jäi? Vormsi?
Saksamaa - lõpuks jõudsin ka sinna natuke pikemaks ajaks kui vaid läbisõiduks... tore reis oli (ja loomulikult toredad võõrustajad)
üritused - sel aastal on päris palju igasugu üritusi olnud, eriti tihe oli muidugi suvi, kus mul juuni alguses juba praktiliselt kõik nädalavahetused täis said broneeritud... põhikooli klassikokkutulek on ka üks mainimistväärt üritus, sest me polnud peale 9. klassi lõpetamist niimoodi kokku saanudki
uued tuttavad - selle aastaga olen palju uusi tuttavaid juurde saanud, küll erakonnast, küll GNLD kaudu, küll teiste sõprade-tuttavate kaudu

Ja lõpetuseks sooviksin kõigile alanud aastaks rahu ja rõõmu hinge.

Pilguheit ökoelu takistusribale

Nagu ma oma eelmises postis kirjutasin, sain jõuludeks Leo Hickmani raamatu "Paljaks kooritud. Kikivarvul mööda ökoelu takistusriba". Nüüd ei pea ma õnneks enam kukalt kratsima ja silmi häbelikult maha lööma, kui keegi küsib, et millal ma viimati mõne raamatu läbi lugesin. Täna lõpetasin. Ja kahju on, et läbi sai.
Leo Hickman proovib aasta jooksul omal nahal järgi, kas on võimalik elada 21. sajandil Londonis ökoelu. Appi kutsub ta kolm "eetika audiitorit", kes sorivad läbi tema elu pisimadki detailid ja annavad oma hinnangu ning soovitused edaspidiseks käitumiseks. Lisaks on toodud raamatus ära mõned neist e-mailidest, mis talle teiste inimeste poolt saadeti.
Raamatu tagakaanel on kirjeldatud seda kui ühtaegu vaimukat ja intrigeerivat, asendamatu käsiraamatuna kõigile südametunnistusega inimestele. Põhimõtteliselt on neil õigus. Kuigi minu jaoks siiski ei olnud selles kuigi palju intrigeerivat (paar asja panid siiski kulme kergitama). Aga igal juhul suurepärane lugemine. Soovitan soojalt kõigile.

Toon ära ka paar head tsitaati raamatu järelsõnast:

Aga ma olen leidnud nipi, kuidas vältida seda tunnet, et su elu on vaid üks lõpmatu enesepiitsutamine: tuleb säilitada perspektiivitaju ja hoida huumorisoon käepärast. Ei, sa ei saa üksinda maailma päästmisega hakkama, aga sa saad selle nimel täna pisut rohkem pingutada kui eile. Ja kas tead, see kogemus võib sulle isegi meeldida.

Eksperiment pole kaugeltki läbi, pigem tunnen mõnes mõttes, et see on alles alanud. Otsekui oleks mu rattal just äsja abirattad ära võetud ja ma olen nüüd juba piisavalt osav, et iseseisvalt edasi pedaalida, ilma et audiitorite julgustav, kuigi väsitav mõju iga mu liigutust saadaks.

Pühadest

Pisut pikem tagasivaade möödunud pühadele.

Laupäeval võtsin Haku ja veel mõned asjad ning sõitsin Võrru. Üsna kohe peale kohale jõudmist asusin siis ka lõpuks piparkooke tegema. Ema tegi glasuuri ka, aga sai teine natuke vedel, nii et kleepub pistu hammaste külge :p Aga muidu said head piparkoogid. Pühapäeval läksin isaga kaasa vanaema-vanaisa juurde, kus ootasid vanaisa metsast toodud kuused tuppa saamist ja ära ehtimist. Aitasin natuke ka vanaemal kuuske ehtida ja siis tõime enda oma koju ning sain jälle kuuske ehtida. Täitsa ilus sai :)
24nda õhtul läksime jällegi vanaema-vanaisa juurde nagu peaaegu igal aastal. Ainus vahe oli, et seekord polnud venda kaasas. Tema veetis selle õhtu Tallinnas (või kusagil mujal, ega ma nii täpselt teagi). Igatahes peale kolmandat käiku hakati tegema niiöelda vihjeid a la ei tea kas jõuluvana ka tuleb. No ma siis mingi hetk läksin ja tõin kingikoti tuppa. Kuna ma olin väga mitu aastat põhimõtteliselt ühed ja samad kunagi Tähekesest välja otsitud luuletused enne jõule meelde tuletanud, siis otsustasin, et teeks seekord midagi muud ning lunastasin oma kingitused lauluga (tähh Maailmaparandaja hea lauliku eest :p). Sain need asjad, mida soovinud olin - ühe raamatu (Leo Hickmani "Paljaks kooritud. Kikivarvul mööda ökoelu takistusriba"), lauamängu Võidab see, kel on surres rohkem asju (esimese mängu tegin isaga kahekesi, aga ilmselt on lahedam, kui on rohkem inimesi, aga mängu loojate huumorimeel mulle meeldib) ning Juanese viimase plaadi. Lisaks veel natuke muid asju.
Järgmisel õhtul saabus vend ka. Koos oma tüdruku ja tema pojaga (3-aastane). Kuna tuli uusi inimesi, sai jällegi väike pakijagamise ring tehtud. Laulsin nüüdki enda oma eest ja seekord oli mul lausa nö taustatantsija (pisipõnn hakkas minu laulu järgi tantsima :p). Ja mingil põhjusel hakkasin ma talle täitsa meeldima. Järgmine päev käis pidevalt mul järel ja tahtis näidata, mida ta kõike arvutiga teha oskab (tegelikult oli see lausa hämmastav, ma ei oleks osanud arvatagi, et 3-aastane juba nii osav arvutiga on). Ja teine, kes talle hirmsasti meeldis, oli Haku. Iga natukese aja tagant oli vaja minna kööki jänkut vaatama.
Lisaks vanavanemate juures käimisele käisin eile õhtul ka ühel sõbrannal külas (seekord saime õigel ajal jõulukinke vahetada, mõnikord on see päris mitu kuud hiljem alles toimunud). Ja täna käisin korraks linnas.
Nii need pühad möödusid. Mõnusad, rahulikud (ok, see pisipõnn oli paras energiapomm, nii et sel ajal kui tema siin ringi jooksis, ei olnud just eriti rahulik) ja isegi kergelt lumised :D

Blogiaasta 2007

Tegin oma aastast ka blogi põhjal kokkuvõte (kuu esimeste sissekannete esimeste lausete järgi). Ja sai tema selline:

Jaanuar
Lühidalt siis sellest, kuidas minul aasta kakstuhat kuus kahetuhande seitsme vastu vahetus.

Veebruar
Mõtlesin täna asjadele, mida ma ammu teinud ei ole.

Märts
Käisime täna vanematega Võrus Selveris, et osta tänaseks torti ja alkoholi (mu peohooaeg hakkab juba täna pihta :p).

Aprill
Sünnipäevast on nüüd küll juba jupp aega möödas, aga ühe kingituse realiseerisin alles nüüd (tegelikult on mul laua peal veel mõned realiseerimata kingitused).

Mai
Ehh... tundub, et see prügikorjamine on mul kuidagi veres.

Juuni
Kuigi soojas pidavat asjad paisuma, siis ajaga paistab küll vastupidi olevat - suve saabudes kuivab teine kokku.

Juuli
Nädalavahetusel oli siis Triinu sünnipäevapidu.

August
Berliin – loomulikult palju huvitavaid hooneid, palju tuntud vaatamisväärsusi, aga mis tegelikult kõige iseloomulikum – ehitav linn (igal pool, kuhu vaatad, on vähemalt üks kraana või ühed tellingud).

September
Mina sellest ilmataadist ka aru ei saa - eelmine nädal tegi juba peaaegu, et talvist ilma, nüüd läheb jälle soojemaks... võiks ju ära otsustada.

Oktoober
Minu jänes näiteks õppis ära selle, kuidas puuri uks lahti saada.

November
Mida mõtled sina, kui näed inimest helkurvest seljas ja jalgrattakiiver käes?

Detsember
Koos detsembriga on vähemalt siin Lõuna-Eestis ka ilm talvisemaks läinud.

Viimasele lisaks juurde, et ka eile õhtul oli meil päris kena lumesadu, aga hommikuks oli siiski vaid suhteliselt õrn valge kirme veel maa peal.

Jõulutervitus

Soovin kõigile rahulikku ja ilusat jõuluaega ning ikka paremat uut aastat!!!

P.S. Tahtsin seda juba eile siia kirjutada, aga netil olid ka vist jõulud vms, sest ta ei ilmutanud ennast meile.

Kaheksast viieni

Eile oli firma jõulupidu. Seekord Ristiisas. Vaatamata väikestele segadustele söögiga, oli tore. Avalikus kohas jõulupeo pidamisel on see konks küljes, et samasse asutusse võivad sattuda ka mõne töötaja sõbrad. Ja kui nendel sõpradel tuleb idee väheke nalja teha, võib asi päris lõbusaks kujuneda. Nii siis juhtuski, et kõige populaarsem inimene peo jooksul oli A., keda teised mehed (tema sõbrad) iga natukese aja tagant tantsima kutsumas käisid (aga tema pipardas). Korra lasid seal mänginud bändil lausa loo talle pühendada. Selle kõige peale tekkis mul küsimus, et miks mehed naistele selliseid asju ei tee. Kui ma seda kõrval istunud töökaaslaselt küsisin (ka meesterahvas), vastas too, et mehed on mölakad :p
Kui alguses oli laual viin ja vein, siis mingil hetkel jõudsime jälle meetrini (seekord võttis R. natuke kauem hoogu enne kui leti juurde jõudis). Minul polnud tequila vastu midagi :) (a eile jäi "õigesti" joomine ära, kuna mul oli kõrge kaelusega pluus seljas). Mõned punnisid küll alguses vastu, aga lõpuks jõid ikkagi kõik.
Pärast seda kui Ristiisa kinni pandi, läksime edasi töökaaslase juurde. Enne tehti loomulikult peatus Feenoksis, kust osteti veini, Jägermeistrit ja õunamahla. Proovisin selle Jägermeistri õunamahlaga ära, täitsa joodav oli. Põhiliseks jututeemaks olid filmid ja (vene) muusika. Ja üllataval kombel jõudis mõni mees lausa sellisesse faasi, et mind tantsima palus (see oli nii umbes kolm-neli laulu enne seda, kui tuli täieliku kustumise faas).
Koju magama jõudsin viie paiku (pidu algas kell kaheksa). Õnneks kuulutati reedene päev vabaks, sest enamus poleks nagu nii olnud võimelised tööle tulema.

Stuff

Natuke asjade hullusest. Sain täna sellise lingi. Järjekordne suurepärane näide sellest, kuidas mõned inimesed elavad asjade kultuses (ja mõni mees lausa kannatab selle pärast). Õnneks pole ma Eestis seda kaubamärki eriti tähele pannud (minu jaoks on juba Käsna-Kalle Kantpüks, või mis iganes ta eesti keeles oligi, liiga paljude asjade peal esindatud, pole enam mingit uut roosat hullust vaja).

Ning veel üks tähelepanek: just siis kui minul on tulnud mõte, et laulaks kodus jõululaule natuke, otsustavad naabrid tülitsema hakata (ja ma ei mõtle nende tavapärast karjuvat kõneviisi, vaid ikka korralikku uksed-paguvad-terve-trepikoda-kajab-tüli). See ei sobi kohe mitte ilusa jõululaulu taustaks.

Sõbrad, teiega on hea...

Jah, oli ütlemata hea pidu. Kiiduavaldused korraldustoimkonnale :) Aga nüüd kogu asjast natuke lähemalt.
Start hilines meil nii umbes tunni võrra, kuna mõni inimene, kes oli eelmisel õhtul ka pidu pidanud, leidis, et kui ärasõit on planeeritud kella 12-le, on parim aeg äratuskella helisema panekuks kell 14.00. Õnneks tuli siinkohal loodus appi ning vajadus WC-d kasutada ajas enne äratuskella üles. Meie koputamine seda ei suutnud (naabritädi tuli küll ukse peale). Lõpuks siis saime teele asutud. Sõit oli päris huvitav, kuna alles ärganud ja mitte veel kaine Man lõbustas ennast päris hästi (ja aeg-ajalt ka meid).
Ja et sõit liiga lühike ja kohalejõudmine liiga lihtne oleks, otsustasime selle enda jaoks natuke keerulisemaks teha. Aga viimaks jõudsime siiski kohale (täpselt lauda istumise ajaks). Pidusöök oli väga maitsev. Mõni söök sisaldas ka üllatusi, aga mina ühtegi üllatust ei saanud (loodetavasti jõuavad retseptid varsti toidublogisse).
Kuna tegu oli ikkagi jõulupeoga, siis laulsime ka jõululaule. Enamasti täitsa ilma saateta (kuigi kitarr oli tegelikult olemas). Tantsida sai ka päris palju. Või vähemalt naised said. Enamus meestest eelistas pealt vaadata (või posti mängida).
Üle pika aja sai ka pudelimängu mängitud. Paljud ülesanded olid sellised, mida rõõmuga täitnud oleks, aga nagu ikka, jäi pudeli ots minu peale siis, kui oli selline ülesanne, mis minu jaoks raske oli.
Kui enamus juba magama läinud oli, võtsime ette väikse jalutuskäigu mere äärde ja pärast tegime sellele aiandusühistule lausa tiiru peale. Polnudki ammu sellisel kellaajal õues ringi konnanud (kuigi ega praegu erilist vahet ju ei ole, et kas kell on seitse õhtul või neli öösel).

See oli tõesti night to remember :) Aitäh kõigile!

Ootan juba...

Jõule muidugi :) Sel aastal on täitsa tõeline ootus hinges (mis siis, et kõigile pole veel kingitust suutnud välja mõelda ja õue vaadates võiks arvata pigem, et on novembri algus mitte detsembri keskpaik).
Täna käisin puukoolis ja ostsin endale jõulupuu ära. Seekord siis jällegi nulg. Varsti kaunistan ta ära ka.
Ah jaa, kas keegi teab, milline piparkoogitainas hea on? Mul on plaanis järgmisel nädalavahtusel piparkooke teha. Aga seda siis Võrus. Selle ahjuga, mis mul siin on, me kahjuks jätkuvalt ei mõista üksteist päris hästi...

Muide, selles, et lund ei ole, on üks hea asi ka - jalgrattaga sõitmiseks on ilm üsna sobiv. Kuigi ma leian, et see päris normaalne ikkagi ei ole, et detsembri keskel jalgrattailm on. Peaks siiski nagu suusailm olema. Loodetavasti see vanarahva ütlus - ega tali taeva jää - peab ka sel aastal paika (soovitavalt enne jõule :p).

Aitäh!!! :)

Sain täna nii kena üllatuse - postkaardi :))) Suur suur aitäh, V. Tervitan teisi ka ja saadan sulle vastu kallistused ja head soovid.

P.S. Lumega tundub hetkel kehvasti olevat, aga ehk tuleb veel.

Jõuludest

Mõtlesin, et võtaks kah natuke jõulude teemal sõna.
Tartu on igal juhul jõuluehtes. Minu kodu veel ei ole. Minu jaoks on natuke vara veel. Ja kuuske pole ma ka veel toonud, aga see on varsti plaanis. Ikka puukoolist, et vanaisa saaks selle kevadel oma metsa istutada. Muide, kui kedagi veel huvitab teema plastmasskuusk vs päris kuusk, siis mina ütlen, et igal juhul päris kuusk. See plastmassist kuuselaadne moodustis ei asenda mitte mingil juhul looduslikku kuuske ja seda tunnet, mida see loob. Ja eriti hea on, kui saab metsaomaniku loal ise kuuse välja vaadata kusagilt sellisest kohast, kus see nagu nii ette jääks või eriti kõrgeks ei kasvaks (kraavi kaldalt, elektriliini alt, suurema puu varjust jne).
Aga ilm kahjuks ei meenuta sugugi seda, et detsember käes on. Samas... täna oli päris hea jälle rattaga sõita :) (kuigi see reaktsioon, mis töökaaslasel oli, kui ma töölt ära minema hakkasin, oli veider... ma ei saanudki täpselt aru, mille peale ta naerma hakkas (ja mitte tavapärast ha-haa-naeru vaid ikka kohe südamest), aga igal juhul võrdles ta mind jõulukuusega... nujah, ikka tore, kui inimstele naeratuse näole tood või kuidas :P)
Ah jaa... kuuskedest veel natuke. Iga asja juures on mõõdukus hea, nii ka kuuse kaunistamise puhul. See kuusk, mis Atlantise ees on, on minu jaoks natuke liiga värviline ja liiga tihedalt erinevaid asju täis (kuigi pärast ma avastasin, et see kaunistus muutub... mõned olid päris ok, aga siiski...) ja liiga palju erinevaid värve.

Ülemaganud

Tänase päeva magasin ma praktiliselt maha. Või noh, vähemalt valget aega ma eriti ei näinud. Aga eks ma sain suht hilja magama ka. Sest eile oli suur ärasaatmispidu. M. sõidab tagasi koju, kus ta üle kolme aasta käinud ei ole. Aga ta üritab tagasi tulla (kui bürokraatiamasin võimaldab).
Aga natuke siis eilsest. Päris suur ja huvitav seltskond oli koos. Ja päris mitu inimest, keda ma esimest korda nägin. Nende seas ka see noormees, kelle soovitusel M. Eestisse üldse sattus. Ja tuli välja, et see noormees õpib keskkonnatehnoloogia doktorantuuris ja on pärit Saaremaalt. Lisaks olid seal veel paar baski meest, keda kuulates tuli tõdeda, et ladina-ameeriklased ei räägi kiirest, baskid räägivad (ka inglise keelest oli suht raske aru saada, nende hispaania keelest aru saamine oli minu jaoks täiesti lootusetu ettevõtmine). Ja olgugi et M. ära läheb, tuleb välja, et Tartus on veel kolumblasi, eile oli Wildes igastahes esindatud kogu Tartu kolumblaste populatsioon. Kokkuvõtteks oli tore rahvusvaheline istumine, mõningad läksid pärast veel edasi, aga mina loobusin... kodu ja voodi tundusid sel hektel juba liiga armsad kohad olevat.

Oled sa targem 5. klassi õpilasest?

Kuna mõni aeg tagasi ilmus netis uudis, et Ameerikas leidub lauljaid, kes arvavad, et Euroopa on riik, siis jõudis ka minuni see link, kus saab mängida seda viktoriini, mille nimeks on Are you smarter than a 5th grader? Mõningad küsimused on tegelikult üsna rasked, kuna keskendutakse peamiselt ikkagi USA-le (eriti geograafia ja ühiskonnaõpetuse rubriigis), aga siiski õnnestus mul see ära teha :) Päris mõnus meelelahutus tegelikult.
Aga ameeriklaste teadmiste kohta ütleks veel niipalju, et youtube'i videot selle salvestuse kohta vaadates jääb siiski mulje, et see laulja on siiski suht erandlik oma "hiilgavate" teadmiste poolest, sest publikut läbis tema vastuste peale naerukahin (või siis oli põhjus selles, et neile näidati suurt silti "naer").
Tegelikult oleks päris huvitav, kui mõni meie praeguste õppekavadega tuttav olev inimene seda viktoriini Eesti konteksti mugandaks (eriti just nende kohalike küsimuste poolest), siis saaks tõepoolest testida, et mida me veel koolist mäletame.

Detsember

Koos detsembriga on vähemalt siin Lõuna-Eestis ka ilm talvisemaks läinud. Eile näiteks tegime lumeingleid (Tartu kesklinnas Emajõe ääres, lähedusses olid mõned taksod, nende juhid võibolla nägid). Ja täna nautisin terve tee Võru poole sõites kaunist talvemaastikku. Kuna sõitsin üle pika aja bussiga Võrru, siis sai ikka korralikult vaadata (autoga sõitmisel on see viga, et kui ise roolis oled, ega siis ju liiga pikalt ümbrust piiluda saa). Teeäärseid metsi vaadates tabasin ennast mõttelt, et kas see mets oleks hästi läbitav või ei (nii kui metsa nägin, tuli ajujaht silme ette :p). Kusjuures Põlva ja Võru vahel oli tee ääres üks hirv ka, jäi veel kenasti metsa serva seisma, et teda paremini vaadata saaks.

Söömingud

Tänu üllatuskülalise saabumisele Tartusse (kuigi nagu ma aru sain, olin ma enam-vähem ainus, kes ei teadnud sellest visiidist) on sagenenud ühissöömaajad. Või kui nüüd päris täpne olla, siis sel nädalal (st siis eile ja täna) on T juures (kus üllatuskülaline V praegu resideerub) õhtuti süüa saanud. Mis nii viga :) Meeldiv seltskond ja hea söök - elu nagu hernel.
Ja T kassiga oleme ka nüüd tutvuda saanud. Selline väike armas mürgeldis. Kõik krõbisev ja/või ümmargune sobib mängimiseks (kaasa arvatud mandariinid) ning loomulikult on heaks närimisobjektiks varbad.

Pikk ja tore nädalavahetus

Reede õhtul peale tööd panime Saaremaa poole ajama. Viljandis tuli teha toiduhankimise hädapeatus (kuna keegi meist Viljandit eriti hästi ei tundnud, siis tuli meil leppida Maximaga, mis tee peale jäi). Toiduvarud täiendatud, saime teekonda jätkata. Seekord oli teel ees munejaid natuke vähem kui viimase saares käigu ajal, aga neid siiski oli. Virtsu sadamasse jõudes avastasime, et olime ühe auto võrra liiga hiljaks jäänud, muidu oleks otse tallinlaste auto järel sabas seisnud. Aga saime koos samale praamile ning uurisime veel ühiselt kohale jõudmise juhiseid. Saarele jõudes lasime pealinlaste auto ettepoole, et ei peaks ise ninapidi juhistes olema. Lõpuks leidsime ka õige teeotsa üles, mis meid L maja juurde viis. Seal tuli läbida enne väike julguseproov enne kui majja saime (maja valvasid väiksed, aga kõva häälega koerad). Mina vihma käes seista ei tahtnud, seega läksin lihtsalt koertest mööda. Lõpuks jõudsime kõik tuppa ning ka saunalised tulid meie sekka ja saimegi kartuliputru ja seenekastet, millest meie auto rahvas vist terve tee unistanud oli. Ja vaatamata sellele, et järgmine hommik tõotas alata vara ja päev pikk tulla, istusime me siiski päris tükk aega üleval. Ja isegi pärast seda, kui magamisasemed tehtud ja teki alla poetud sai, oli vaja veel natuke jutustada ja itsitada :)
Vastupidiselt reedesele suht pahale ilmale oli laupäeval fantastiliselt ilus ilm - päike paistis, taevas oli pilvitu, maa härmas. Ja nii me siis sõitsime jahi kogunemise kohta, panime nimed kirja (mõned panid telefoninumbri ka) ja peale mõningast ootamist ja lühikest reeglite selgitamist kamandati meid autokasti. Seal autokastis sõites tuli järjekordselt selline sõjapõgenike tunne peale (meenus mõne aasta tagune sõit Abrukale :p). Ja nii me siis jõudsimegi metsa serva, sumpasime läbi lompide ning lõpuks pandi meid paika ning jaht algas peale. Esimeses ajus tekkis mingi hetk väike segadus selles osas, et kus suunas me ikkagi liikuma peame, aga õnneks jõudsime ikkagi teele välja (vahepeal tegime mõnede inimestega omavahel väikse ümberreastumise). Teine aju oli paremini organiseeritud - meid pandi paika sihi peal ja enne iga kraavi tehti rivistus, et kõik üle lugeda. Seekord nägime loomi ka, aga need loomad pääsesid. Kolmanda aju maastik oli päris väsitav - aina kraavid ja mättad ning siis sain ka oma jala märjaks (esimeses kahes ajus olin suutnud kuivaks jääda). Aga kolmandas ajus saadi üks hirv kätte ka.
Jaht peetud läksime tagasi L juurde, kus saun juba ootas. Saunas käidud, sättisime ennast Sõrve poole minema, sest saarele mineku peapõhjus - suur ühissünnipäev - ootas meid seal. Saime süüa (peale mõningast ootamist, aga asi oli seda väärt), juua (mõned inimesed tegid huvitavaid eksperimente, näiteks jooki nimega "Püha issand", tantsida (Macarena on lahe), lobiseda, naerda ja kui viimased meist magama läksid, oli juba pühapäev päris mitmendat tundi käes.
Hommikul sõime ja lobisesime ja naersime veel ning siis oli aeg ka meil kodu poole liikuma hakata (meie auto oli viimane). Kuivatusse jõudsime umbes pool neli. Saba polnud väga pikk, aga liikus aeglaselt. Varsti saime teada ka põhjuse - tuul oli Viire jaoks jälle natuke tugev ja see pärast ei pandud autosid Viire ülemisele tekile. Seega veetsime Kuivastus umbes 3,5 tundi, seitsemesele praamile mahtusime lõpuks (ja seda ka suht napilt, nii umbes 3-4 autot mahtus veel peale meid peale). Praam kõigutas ikka päris korralikult, aga üle me jõudsime. Kodutee läks päris normaalselt, üks kits ilmus järsku eikusagilt auto ette, aga tal oli ilmselt kiire ning jõudis ruttu eest ära ka joosta. Natuke peale ühtteist olime lõpuks Tartus tagasi. Ja nädalavahetus saigi läbi.

Verest

J. kutsel sai täna jällegi verekeskust külastatud. Seekord lasin vasakust käest verd võtta, sest see side härib natuke, millega käsi pärast kinni seotakse ja paremat kätt on üldiselt vaja rohkem liigutada. Aga ei tea, kas asi oli vasakus käes või milleski muus, aga minu veri arvas kehast lahkumisest natuke teisiti kui mina - ei tahtnud üldse välja tulla sealt veenist. Õed muudkui käisid ja kohendasid seda nõela, sest masin piiksus kohe kui verd kätte ei saanud. Lõpuks sai see kotike siiski täis.
Nüüd olen jälle natuke veretum, aga rahul :)

Minu kohta ütlevad tähed järgmist..

Pöörake tähelepanu sõnapaarile shy and reserved... nagu ma ikka ütlen - ma olen vaikne ja tagasihoidlik :p

Tegus

Vaatan, et päris pikk vahe sisse tulnud kirjutamises. Mitte et mul millestki kirjutada ei oleks, aga järjekordselt ei jõua kuidagi selleni.
Millalgi Maailmaparandaja kirjutas sellest, et helkurid muudkui tema juurest jalga lasevad (ei viitsinud praegu konkreetset postitust üles otsida), mina avastasin ühe koha, mis ka helkureid neelab - hommikune linnaliinibuss. Ühe helkuri ma eelmine talv sinna kaotasin, nüüd läks teine ka (või noh, mujale ta kaduda ei saanud, kui hommikul oli olemas ja lõunale minnes avastasin, et enam ei ole). Ja miskipärast kaovad helkurid kogu aeg ühe jope küljest...

Aga jah, kuna sel nädalal on olnud üsna püsiv lumikate, siis pole ma sel nädalal rattaga liigelnud, vaid kasutanud vaheldumisi autot ja ühistransporti (olenevalt vajadusest) või siis üldse jala kõndinud. VU blogi ühes kommentaaris ma juba mainisin, et üks buss millega ma liigelda tahtsin, ei tulnudki, kuigi oli sõiduplaanis kirjas. Kuna minu meelest on selline asi täiesti lubamatu, saatsin järgmisel päeval sellekohase meili GoBusile. Aga mingit vastust ma seni saanud ei ole (mitte et see mind üllataks).

Neljapäeval kutsuti mind kaasa ühele nn rahvusvahelisele kokkusaamisele, kus tegelikult olid lõpuks üle poole kohalolijatest hoopis eesti tüdrukud. Aga lõbus oli. Üks tüdruk tellis chillijäätist ja seda anti kõigile maitsta, mulle ei meeldinud (liiga vürtsikas minu maitse jaoks). Ja selle õhtu tulemusena on mul Lambada sõnad koos duuridega :p

Täna olen ma tubli olnud, kõik mis plaanis oli, sai tehtud (ise olen rahul :D). Eile õhtul olime ka tublid ;)

Kolmesajandamas

Kõigile neile, kes leiavad, et Eestis on jubedaid poliitikuid, siis siit saate näha videot ühest intsidendist, mis leidis aset Venetsueela presidendi ja Hispaania kuninga vahel. Seda tüüpi vaadates tunduvad Eesti poliitikud lausa viisakuse ja demokraatia võrdkujud :p

Sellest Chavezist olen ma viimasel ajal üht koma teist kuulnud, kuna üks minu lõunasöögikaaslastest on Venetsueelast.

Täna tuli lõunalauas teemaks ka see, et eesti naised abielluvad välismaalastega. Üks seletus, mis välja käidi oli selline, et turg on avanenud ja eesti mehed ei suuda konkurentsis püsida :p:p:p Teine hea teooria oli see, et kõik eesti mehed võiksid abielluda välismaalasest naisega ja eesti naised välismaalasest mehega ja eestlasi oleks kohe kaks korda rohkem :)

P.S. See postitus siin on kolmesajas.

No brakes

Olgugi, et lumi jätkuvalt maad katab, otsustasin ma täna hommikul, et on veel vara helkurvest ja kiiver talvekorterisse panna ning läksin jalgrattaga tööle. Ja ma polnud ainus rattur muide. Hommikul nägin nelja ratturit veel. So I'm not the only crazy one :p Aga tegelikult oli täitsa normaalne sõita. Kuna füüsiline koormus on ju ikkagi suurem kui kõndides, oli palju soojem. Tegelikult üks väike probleem oli, aga see ei tulnud mitte külmast. Nimelt loobusid mu ratta tagumised pidurid töötamast. Või õigem oleks olnud nende kohta öelda mitte pidurid vaid aeglustid, sest ilmatu pika pidurdusmaa peale sai lõpuks ratta seisma ka. Aga kui oli vaja natuke äkilisemalt seisma jääda, tuli appi võtta esimesed pidurid. Esimesel katsel olid need natuke liiga äkilised, aga pärastpoole sain õige tehnika selgeks. Sellegipoolest leidsin, et tagumised pidurid oleksid siiski head ning põikasin peale tööd Rademarist läbi. Seal üks noormees putitas asja natuke ja nüüd võib jälle pidureid piduriteks nimetada :)

Ja täna tuli järjekordselt tõdeda, et mõnikord tahavad inimesed oma muredest rääkida just sellisele inimesele, keda nad suht põgusalt tunnevad.

Muide... kuna mõningad inimesed avastasid suvel netist ühed teatud mudamaadluse pildid ja täna lõuna ajal need jutuks tulid ning ma veel ühele inimesele lingi edastasin (ta muide alguses arvas, et teised teevad nalja :p), on see link otsaga Venetsueelasse jõudnud. Irw.

Ennustuse tulemused

Nii, ennustamiseks ettenähtud aeg on nüüd läbi saanud. Teeme siis väikse kokkuvõtte.

Kokku hääletas 13 inimest, kes andsid kokku 30 häält (seega igaüks päris kolme häält ei andnud).

Kõige enam hääli sai perek K. - 6 häält (nende poolt hääletas 46% hääletanutest);
Järgnes L., kes sai 4 häält (30% hääletanutest andis oma hääle talle);
3 häält said P.H., P.L., R. ja T.T. (23% andsid neile hääle).

Nüüd jääb üle vaid pronksibeebi ära oodata, siis on näha, kui head ennustajad me oleme :)

Veel üks kontsert

Sel nädalal olen ma kultuurne olnud - teisipäeval oli Noorkuu kontsert, eile käisin Jääboilerit kuulamas. Nad ise ütlesid, et pole 2 aastat esinenud... mina nii täpselt ei mäletanud, aga sellest oli tõepoolest juba päris kaua aega möödas, kui ma neid viimati kuulamas käisin. Aga seekord olid nad ilma Söödita (varasemalt on nendel kontsertidel, kus mina käinud olen, olnud nii InBoil kui ka Sööt laval koos teiste pillimeestega). Teistmoodi oli ka see, et sel korral me istusime kontserdi ajal (mis teha, vanadus :p).
Kontsert ise oli hea. InBoil rääkis vahele rohkem juttu kui tavaliselt, mis mulle isiklikult meeldis. Eriti viimane lugu sellest, kuidas ta oli võhivõõrast aknast pea sisse pannud ja teatanud, et mees, kes kitarril Patust mõtet mängib, võtab ühe duuri valesti. Ja Patust mõtet lasi ta rahval laulda. Mitte küll tervet laulu, aga suurt osa sellest. Mulle meeldib, kui rahvas laulma pannakse. Ja sellistel kontsertidel on õnneks ka selline rahvas, kes laulab :)

Ja pärast kontserti istusime natuke kohvikus. Mina ei teadnudki varem, et endisest Bistroost on saanud kohvik Kapriis. Aga pontsikud on neil alles :p (me küll ei proovinud, aga menüüs olid olemas). Ja muide, kui te tekib tahtmine ettekandjat segadusse ajada, siis esitage tellimus ära ja vahetage kohti. Meie ettekandja oli lõpuni täiesti segaduses.

Esimene lumi

Täna sajab lund. Esimene kord selle sügise jooksul. Ilmselt ta sulab varsti ära. Tegelikult ma ei tahaks veel ratast talvekorterisse panna, aga lumega oleks natuke liiga riskantne sõita. Seega loodame, et püsiva lumekatteni läheb veel aega. Ja autol pole ka nagu nii veel talverehve all (järgmine nädalavahetus ilmselt saavad alla).

Esimese korruse "rõõmud"

Eile hommikul ärgates avastasin, et keldris on ilmselt järjekordselt ummistus, ega muidu poleks reovesi mulle jälle tuppa tungida tahtnud (natuke rohkem kui kolm aastat tagasi juhtus samasugune asi). Hooldusfirmale helistamine oli tulutu - ainus, kelle häält ma sealt kuulsin, oli tädi, kes teatas, et telefon millele te helistate, ei vasta hetkel. Ja nii rohkem kui tund aega järjest (kuigi peale kaheksat võiks ju ometi keegi vastata, aga ei). Siis aga läksin vaatama, kui kõrgele see vesi juba tõusnud on ka ning avastasin oma üllatuseks, et vahepeal oli ummistus kadunud - vesi oli läinud, järel olid vaid haisvad randid. Küürisin siis need puhtaks ja läksin ära tööle. Õhtul koju tulles olin moraalselt valmistunud selleks, et reovesi mulle ukse peale vastu tuleb. Õnneks seda ei juhtunud ja siiamaani pole rohkem probleemi olnud (ptüi-ptüi-ptüi).

Tähelepandamatu jalgrattur

Mida mõtled sina, kui näed inimest helkurvest seljas ja jalgrattakiiver käes? Mina mõtleks, et ta liigub ringi jalgrattal. Aga ilmselt kõik inimesed nii ei mõtle. Vähemalt täna juhtus selline asi kahel korral.
Esiteks pidime ühe ametnikuga minema linnast välja ühte planeeringuala vaatama ja kui me parkla poole sammusime (mul oli vest seljas ja kiiver käes), küsis ta, et kas lähme tema autoga. Hmm.... linnast välja sõite ma üldiselt rattaga ei tee ja täiskasvanud meesterahvad pakikal ka ei vea... nii et vastasin "jah".
Ja õhtul kui kontorist koju minema hakkasin, rääkis üks inimene minuga ca 10 minutit sellest, kuidas ma peaks riietuma, et mitte märjaks saada ja siis äkki avastas, et oi, kas ma olen rattaga. Ma ei saa aru, kas ta tõesti mõtles, et ma käin helkurvestiga lihtsalt niisama??? Vahepeal on meeste mõttemaailm ikka väga veider...

Noorkuu ja Birgit

Kui ma pühapäeval Tantsud tähtedega saate vahepala kuulasin, mida esitas Noorkuu, oli mul hea meel, et pilet nende kontserdile juba mõnda aega rahakotis kükitas. Ja ma ei pidanud pettuma. Tänane kontsert oli tõesti hea. Ei jää muud üle, kui tõdeda, et kõige parem muusikaline instrument on siiski koolitatud inimhääl. Lausa hämmastav, mida kõike on võimalik häälega ära teha. Kui poleks ise näinud, et neil seal saateansamblit ei ole, siis poleks seda mõne loo puhul vist küll uskunud. Aga ühest asjast oli mul natuke kahju - et see oli selline inimesed istuvad toolide peal ja kuulavad kontsert. Mõne loo puhul tekkis küll tahtmine ennast pisut rohkem liigutada. Kuigi me niigi liigutasime ilmselt pisut rohkem kui teised ümberringi. Ja eestlased on ikka tagasihoidlikud küll... kui kutsutakse lavale, siis võiks ju ometi minna...

Aga mis ma siin ikka heietan, parem minge kuulake ise, kel vähegi võimalust on, sest kontsert on seda väärt (L. oli ka rahul, et ta kontserdile tuli, nii et mina polnud ainus vaimustunu)!

Huumorit

Sain eile sellise lingi. Mõningad pildid on päris naljakad. Aga ettevaatust kasutamisel - on oht, et jäädki järgmist ja järgmist ja järgmist klõpsima...

Üle vaadatud

Eile käisin Sinilinnuga ülevaatusel (märkamatult oli eelmisest juba aasta mööda läinud). Eelmisel aastal öeldi mulle, et üks tagumise numbrilaua tuli ei põle ja tulekustutit võiks lasta kontrollida. Millalgi septembrikuu jooksul jõudsin ma sinnamaale, et see numbrituli sai korda (aga see polnud üldse mitte nii lihtne, et vahetad lihtsalt pirni ära... kuna kruvi oli suht roostes, oli tükk nokitsemist enne kui üldse pirnini pääses... aga minu tubli isa sai sellega hakkama). Eelmine nädal otsustasin lõpuks tulekustuti ka üle vaadata lasta. Ja nii ma siis teatasingi eile, kui ülevaatuse onu küsis, et kas tulekustuti on olemas ja kontrollitud, et just lasin kontrollida. Selle peale teatas onu üllatunud, et oi te olete ette valmistunud... isegi mehed ei valmistu ülevaatuseks ette. No mis seal ikka, ju ma olen siis erand :p Aga seekord tehti märkus, et üks kabariittuli on läbi. Eh, autol võiks ju olla mingisugune tuluke armatuuril, mis näitab, kui mõni pirn läbi on... ma ju autost ise ei näe, et see läbi on. Sellegipoolest sain templikese tehnilisse passi, et ülevaatus läbitud.

Oktoobrilaste sünnipäev

Umbes laupäeva keskpäeval hakkasime päälinna poole sõitma. Vaatamata mõningastele kahtlustele leidsime ka S-i maja ilusti üles ja saime temagi kaasa võtta (koos õuntega :p). Mõne aja pärast tekkis mõte, et peaks väikse sissepõike Põltsamaale tegema. Külastasime kohalikku Maximat. Hädavaevu suutis Man müüjale selgeks teha, et meile pole vaja 3377 moosipalli, T-le piisab ühest ka.
Enne Tallinna jõudmist täiendati veel külaliste nimekirja. Ja avastasime, et värviliste kaunistustega rekka taga on palju toredam sõita kui igava sõiduauto taga. Ja lõpuks, peale teist boksipeatust ja väikest tutvumist mõningate pisikeste tänavatega, jõudsime õigesse kohta.
Kõigepealt kallistuste-õnnitluste tuur ja siis edastasime Manile kuninga läkituse :p Vajalikud asjad kaasa ja nii me teele asusimegi. Sügisandide korjamine, mälumäng, seebimullid, imeline duett, väike Kaera-Jaan, pisut lõbutsemist mänguväljakul ning viimaks varandus. Mulle tundus, et Man oli rahul sellega, et me tema pärast nii palju vaeva näinud olime :) Igal juhul oli tore ja lõbus jalutuskäik (ma ei tea, kes sellega hakkama sai, aga tänud sellele, kes ilmataadiga asjad korda ajas). Ja nagu värskes õhus ikka juhtub, oli kõht vahepeal suht tühjaks läinud, aga õnneks sai varsti süüa. Mulle tundub, et sellest on vist päris kaua, kui viimati sai niimoodi laua taga istutud... enamasti on ikka sünnipäevad rootsi laua stiilis. Igal juhul sai süüa-juua, laulda, tantsida, igasugu teemadel vestelda jne.
Pühapäeval vaatasime telekat (kui see lõpuks aru sai, et ta ei ole raadio ja peaks ikkagi pilti ka näitama) ja siis otsustasime, et lähme loomaaeda. Ma polnud seal niiiii ammu käinud. Mõningad loomad olid endale küüntest rüü vms teinud või kuidagi muud moodi ennast nähtamatuks muutnud. Aga oli ka piisavalt palju nähtavaid loomi. Pärast ringkäiku loomaaias olid kõhud tühjad. Esiteks proovisime õnne seal söögikohas, mis kohe loomaaias asub, aga kuna seal oli ilmselge tööjõu puudus ja meid ähvardas näljasurm enne kui üldse mingit lootust tekib süüa saada, siis me otsustasime kusagilt mujalt süüa otsida. Kuna kohalikud armeenia šašlõkki proovida ei julgenud, maandusime lähimas kaubanduskeskuses. Ja kujutage ette - keset Tallinna linna leidub koht, kus kaardiga maksta ei saa. Hämmastav! Aga oma pitsa saime lõpuks kätte. Maitses hästi. Siis otsustasime ka üle vaadata selle koha, kuhu me ilmselt märtsis appi kolima tuleme ;) Päris kena roheline oli teine. Ja minule ikkagi meeldis see rebane seal maja ees, ta nägi liiga armas välja, et marutaudis olla. Tundus lihtsalt natuke näljane.
Lõpuks jõudsime oma seiklustega päälinnas ühele poole ja hakkasime tagasi Tartu sõitma. Aeg-ajalt tuli teises reas vastu ühtlane tulede voog... tundus, et me sõidame vastuvoolu. Tänu sellele tulede voole oli väga raske mööda saada 70-ga ees venivatest autodest... pidi lihtsalt ootama ja lootma, et nad siis kas kuhugi ära keeravad või et juhtub ime ja sirgel teelõigul ei tule ühtlast tulede rivi vastu. Paar korda seda isegi juhtus. Nii et jõudsime ikka veel pühapäevase päeva sees Tartusse. Ja L. jõudis lausa täpselt selleks ajaks koju, kui vaja oli.

Ennustusvõistlus

Kui te tähelepanelikult mu blogi uurite, märkate, et siia on tekkinud üks küsimustik. Selle küsimustiku taust ulatub vist isegi kevadesse, kui meil mõnede inimestega tekkis arutelu, et kes kambakesest võiks saada pronksibeebi. Ja täna hommikul tekkis mõte, et uuriks, keda teised pakuksid :p

P.S. Vastusevariantidesse on kaasatud nii meessoost kui naissoost isikud.

Jälle kord Illekas

Mõnikord langevad asjaolud veidral kombel kokku ja sellest tulevad välja huvitavad tulemused. Ja medalil on alati kaks poolt - asjal, mis esialgu tundub olevat untsu läinud, võib olla ka positiivne tagajärg.
Igatahes sai eile üle pika aja jälle Illekas käidud. Mõned asjad ei muutu vist iialgi - jookide suhteliselt kehva valiku tulemusena sain ma kraanivett sidruni ja jääga.... täpselt nagu vanasti :) Oi neid aegu ammuseid... vanad ajad tulid seal istudes meelde. Ja aeg-ajalt tüütasin oma heietustega ka oma vestluskaaslast. Aga tegelikult oli Illekas oleku põhjuseks mitte vanade aegade meenutamine vaid salsapidu. Kohal oli nii proffe kui ka algajaid (nagu näiteks mina). Üldiselt oli täitsa mõnus pidu.
Ja tuleb välja, et tehnikaga on sama lugu nagu raamatutega - kui mingi raamtu lugemiseks peaks inimene olema teatud arengutasemel, siis tehnika puhul on sama lugu ilmselt teatud funktsioonide kasutusoskusega :p

Raindrops are falling on my he...lmet

Tän oli järjekordselt üsna soe, mõnus sügisilm. Koos väikse vihmasabinaga. Üks neist sabinatest oli parasjagu ka siis kui ma töölt koju sõitsin. Nagu öeldakse - pole olemas halba ilma, on vaid ebasobiv riietus. Keep on aga vägagi sobiv vihmariietus, eriti rattaga sõites (kuigi on ka ilma selleta ja palju tugevamas vihmasajus rattaga sõidetud, aga siis ligunesin kontideni läbi ka). Ainult püksid said märjaks. Ja sillal seisvatest autodest mööda sõita on jätkuvalt tore. Tekkis tahtmine neile lehvitada :p

Feel the rain on your skin, no one else can feel it for you...

Naeratage sõbrad, elu on ju ilus :)

Külm on

Minu kodus avaldus selle nädala alguses veider nähtus - ühe toa radikad on soojad (loomulikult selle toa, kus ma kõige vähem viibin) ja teise toa ja köögi radikad jääkülmad. Alguses mõtlesin, et ehk lähvad teised ka. Eile õhtul leidsin, et see pole enam normaalne. Kuna mul eile polnud aega sellega tegeleda, helistasin täna õhtul ühistu esinaisele. Mingi hetk käis ta siin, katsus radikat (mis ta arvas, et ma pada ajan või?) ja ütles, et üheksandal tuleb radikaid õhutada ning lahkus. Sellest on vähemalt 1,5 tundi möödas. Tuba on endiselt külm.

Kesknädalane* paadisõit

Eile käisime Emajõel sõitmas. Tegu ei olnud päris niisama lõbusõiduga, vaatasime miljööväärtuslikke alasid (muinsuskaitse esindaja oli ka meiega kaasas). Põnev sõit oli, nägi asju natuke teise vaatenurga pealt. Ja see mees, kes paati juhtis, oli tõsine vana kooli mees. Kuna mina olin ainuke naisterahvas seal seltskonnas, siis sain kõrgendatud tähelepanu osaliseks. See seisnes laulmises ja suupilli mängimises (viimase saatel hakkas tema koer uluma). Kuna üks meie paadiretkel osalejatest saabus hiljem, kuulsime vahepeal poliitilisi ja muid elulisi mõtteavaldusi. Ja pärast seda, kui me õnnelikult maa peal tagasi olime (arvestades paadijuhi olekut, ei olnud osad inimesed selles õnnelikult tagasi jõudmises vist väga kindlad... ja mõningad sadamas seisnud paadid ei olnud ka ilmselt eriti õnnelikud meie maabumise üle), hakkas ta anekdoote rääkima. 3-4 anekdooti tuli jutti ja oleks rohkemgi tulnud, aga meil oli vaja ära minna.

*Selle sõnaga seoses tuleb meelde, et paadikapten oletas mingil põhjusel, et ma Savisaare pooldaja olen... sellise seose peale olin ma suht hämmingus.

Nädalavahetuse ringvaade

Reedel käisin ma peale tööd vesivõimlemises (eelmine reede käisin vesispinningus). Ma ütleks et väsitas rohkem kui süvaveeaeroobika või vesispinning. Põhiline mure oli ennast vee peal hoida, kui tehti samasuguseid harjutusi nagu süvaveeaeroobikas (kus on keha ümber vöö, mis vee peal hoiab). Aga tegelikult oli päris mõnus. Eks näis, kummas ma regulaarselt käima hakkan. Võibolla teen üldse vaheldumisi ühel nädalal ühte ja teisel teist...
Pärast läksin pikapaju punkrisse (ehk siis L ja J juurde), kus võis muude külaliste seas kohata külalist kaugelt saarelt - Maailmaparandajat :) Tegime süüa, vaatasime filmi ja filmile vahelduseks ka galashowd, kus nägi nii mõndagi tuttavat nägu/kukalt. See saate vaatamine läks kohati üsna ülemeelikuks :p Pärast vaatasime filmi lõpuni ja siis lobisesime suht kaua... magama sain vast nelja paiku.
Järgmine hommik ma väga kaua magada ei saanud. Nii üheksa paiku tuli ennast voodist välja ajada, et jõuda õigeks ajaks korp! Sakala hoonesse. Seal käisid juba ettevalmistustööd koosolekuks. Erakonna Eestimaa Rohelised Tartu linna ja Tartu maakonna piirkondlike üksuste moodustamise ja neile üksustele juhtkonna valimise koosolekuks kui nüüd täpne olla. Mina veetsin põhilise osa kogu ajast mandaadis. Alguses võtsin kohaletulnutelt allkirju, aga siis pandi mind arvuti taha, kus olid liikmete isikukoodid, mida me siis kontrollisime. Aga nagu te teate, ei ole mina ja tehnika kõige parema teineteisemõistmisega ning ka nüüd tuli tihtipeale kutsuda kohale arvuti omanik, kes mu hädast välja aitas. Ja kui alguses oli hirm, et maakondlik üksus saab küll moodustatud, aga linna oma ei saa (sest hääletama pidi vähemalt 50% piirkonna liikmetest), siis tänu mõnede inimeste üleinimlikele pingutustele saadi kvoorum kokku ja asi ära tehtud. Pärast tähistasime seda ka natuke erakonna Tartu kontoris.
Hiljem õhtul käisin veel pikapaju punkris, kus me L-ga üritasime veenda arvutit plaati kirjutama, aga lõpuks tuli meil alla anda. Lobisesime siis veel natuke igasugu asjadest, aga Vässu võttis muudkui võimust ja eile ma väga pikalt ei olnud. Kuigi lugedes seda, et Maailmaparandaja ainult tänu üleinimlikele pingutustele bussile jõudis, mõtlen ma, et ehk oleks tulnud varem lahkuda...

Õppida, õppida, õppida

Nüüd ma nurisen natuke mõningate (minu arvates) tobedate asjade üle, mida eesti keeles ei ole, aga mis esinevad mõnedes teistes keeltes.
1. Misjaoks peab olema sõnadel sugu? (kuidas saab rand või raamat või aken olla mingist soost... aru ma ei mõista)
2. Milleks on vaja mingit artiklit sõna ette? Miks ta ei või niisama rahulikult lihtsalt sõna olla?
3. Miks peab eestikeelsele sõnale "olema" olema mitu vastet teises keeles? (hispaania keeles näiteks on lausa 3 erinevat vastet ja 2 neist lähevad mul kogu aeg omavahel sassi)

Ilmselt pole raske selle jutu peale järeldada, et ma käisin täna hispaania keele tunnis ja et polnud kõige kergem tund. Esiteks nõretas mu kodune töö vigadest (ja tagatipuks anti seda lugeda ka ühele teisele hispaania keelt emakeelen rääkivale inimesele) ja teiseks tegin ka tunnis vigu (põhimõtteliselt neid samu). Põhimõtteliselt võin kokkuvõtteks öelda, et ma tean, et ma midagi ei tea. Aga mul on plaanis õppida. Sest ma tahan seda keelt selgeks saada.

Kes ütles, et jänesed on lollid?

Minu jänes näiteks õppis ära selle, kuidas puuri uks lahti saada. Kui ta hommikul veel istus kenasti puuris kinni, siis õhtul kui ma koju jõudsin, kükitas mu kallis koduloom pliidi kõrval, endal süüdlaslik nägu peas. Ja vähemalt polnud ta seekord nii ülbeks läinud, et oleks koridori läinud või kui oligi, siis tapeeti ta seal närinud ei olnud. Ikkagi hästi kasvatatud :)

Aga nüüd ma pean välja mõtlema mingi mooduse, kuidas see puuri uks kinni panna nii, et Haku seda ise lahti ei saa. Või siis teine võimalus - jätangi ta lahti... Eks näis.

Rüütli raba

Juba suve lõpus sai plaani võetud, et sügisel tuleb rappa minna. Täna käisimegi avastamas Rüütli raba Iisaku külje all.
Pohli oli seal päris palju, mõned tumedamad olid täitsa magusad. Aga jõhvikaid leidus vähem ja M ütles, et need on imelikku värvi ja imeliku maitsega :p Kuna ma ise eriline jõhvikaspets ei ole, siis ei oska kommenteerida seda väidet.
Üldiselt oli see raba natuke liigivaesem kui need, kus ma varem käinud olen. Aga sellegipoolest oli ilus. Üritasime ka sealt rabast Õpetaja soosse jõuda, aga see meil kahjuks ei õnnestunud. Jõudsime hoopis ringiga tagasi sinna parklasse, kus meie autod olid ja otsustasime sõita Iisakusse ning sealt Õpetaja sohu minna. Üleüldse oli seal natsa veider viitade süsteem - laudtee kõrval oli iga natukese aja tagant viidake, mis näitas kuhu minna (nagu seal väga palju võimalusi oleks olnud), aga kui olid mingid suvalised pinnasteed, siis viitasid ei olnud. Üks viit oli üldse tagurpidi võrreldes teistega ning me otsustasime selle vea parandada :p (ei olnud lihtne, aga hakkama saime).
Kokkuvõttes oli väga mõnus pühapäevane matk. Aitäh kõigile matkaseltsilistele!

AHHAA Auras

Eile õhtul oli Auras AHHAA sukelduvate teadlaste öö. Ma pole küll teadlane, aga õnneks liigub Liina teadlaste ringis ja tal oli kutseid üle, seega sain ka mina kaasa minna. Seal olid mõningad lisaatraktsioonid ning kasutada sai kõiki tavateenuseid tervisekeskuse asjadeni välja. Nii et saime torust alla lasta, mullivannis istuda, aurusaunas mõnuleda jne Aga minu meelest kõige vahvam asi, mis sinna spetsiaalselt selle ürituse tarbeks toodud oli, oli tünn terrassil, kus oli soe Surnumere vesi. Ja nii uskumatu kui see ka ei tundu - tõepoolest tõused selles vees automaatselt pinnale. Selleks, et istuma oleks võimalik jääda, pidi kätega pingist kinni hoidma. Lisaks rääkis üks mees, kes on ise Surnumeres käinud, et seal on võimalik lausa vees püstiasendis kõndida. Kunagi peaks kindlasti selle ära proovima.

Ja lisaks muudele atraktsioonidele nägin ära ka kuulsad füüsikud (nagu üks neist ütles, kutsutavad neid kohati AA patareiks :p), päris lahedad tundusid.

Kolmiküritus

Ja sel nädavahetusel siis toimuski kauaoodatud kolmiküritus ehk Maailmaparandaja juubel, Murueide sünnipäev ja VU ametlik ärasaatmise pidu.
Noh, hakkasime siis laupäeva hommikul sõitma Saaremaa poole. Jah, ma tean, oli autovaba päev, aga autos oli ka 5 inimest. Ja mingil veidral põhjusel oli tee täis aeglaseid liiklejaid (alguse statistika tundus eriti hirmutav, lõpuks "pääsesime" siiski 10 auto, 3 bussi ja ühe jalakäijaga), kes mulle ette keerasid/astusid või siis lihtsalt tee peal tigukiirusel liikusid. Aga kohale me jõudsime (väikese ülitäpselt ajastatud peatusega Orissaare lillepoes).
Pidu oli tore. Sai õnnitletud ja kallistatud ja söödud (siinkohal kiitus kõigile kokkadele ja tükeldajatele) ja joodud ja lastud kingisaajatel arvata, kes mida tegi/pani. Mulle tundub, et seekord oli minu asju kõige raskem ära arvata. Aga tundus, et kingisaajad olid muidu kingitustega rahul, mis on alalti kingitegijatele suurim rõõm (minu meelest vähemalt). Ja vaatamata sellele, et Vässu aeg-ajalt kallale kippus, tiksusin mina vist umbes viieni. Siis leidsin, et tuleb ikka magama minna, muidu pole minust täna sõitjat.
Täna hommikul hävitasime järelejäänud sööke (natuke jõudis ka Tartusse minu külmkappi) ning siis tegime väikse külastuse Laisiku korterisse (sest erinevalt minust, ei olnud teised seal käinud). Ma jätkuvalt ei orienteeru eriti hästi autoga Kuressaares, kui tegu pole mõne mulle ammu tuttava trajektooriga... Pärast seda visiiti võtsime suuna Kuivastu poole. Meie suureks üllatuseks ja rõõmuks polnudki pikka praamisaba ja saime ilusti praami peale (Mpsi pettumuseks ilmselt :p). Aga mida jällegi oli, olid tiguliikurid teel (Saaremaal oli neid eriti palju). Kuigi seekord pääsesime kergemalt kui laupäeval, sest skooriks jäi 8 autot (aga viimasele autole, mis Tartus meie ees venis mõtlesime me anda eriauhinda - see on ikkagi midagi ennekuulmatut, kui BMW sul ees linnas 50 tsoonis alla 40km/h-se kiirusega sõidab ja rohkem pidurit kui gaasi vajutab). Üldiselt kujunes tagasisõit meil kohati suht ülemeelikuks... 5 naist kitsas ruumis võrdub igasuguste huvitavate ideede ja naljadega :p

Veel maamõõtmist

Kuna meil jäi esmaspäeval töö pooleli, tuli tagasi minna, et asi ära lõpetada. Ja läksimegi kolmapäeval. Suurepärane ilm - vihma sadas. Jõudsime Elvasse, ikka sadas. Hakkasime mõõtma, ikka sadas. Kogu see nn puhtaks tehtud metsaalune oli võsa täis. Mina olin enamuse ajast aparaadi taga, aga töökaaslane raius võsa, et midagigi näha oleks. Pahatihti ei leidnud ma ikkagi teda selle masinaga üles. Metsas ei saa ju millegi järgi eriti orienteerida seda - kõik puud on ühesugused. Ja lõpuks jäi vihm järgi. Aga metsaalune oli endilselt märg. Väga mitu korda komistasin ma igasuguste rontide otsa, palju ei puudunud, et oleks ninuli lennanud (prismale, mis mul käes oli, kui ma seal ringi kondasin, see arvatavasti meeldinud ei oleks). Aga aparaadi väljalülitamise sain igatahes selgeks lõpuks. Selle eest sain töökaaslase "tubli" osaliseks, aga see oli pigem selline irooniamaiguline (minu meelest). Ja aparaadi maha võtmisega ma ikkagi riskima ei hakanud, jätsin selle töö asjatundjale. Ja imede ime - lõpuks sai meil see võsane ja künklik maa üle mõõdetud. Asjad autosse ja tagasi Tartusse. Seekord ei pidanud isegi ratast tee peal vahetama.

P.S. Sain täna teada ühe huvitava asja. See, kas inimene vingub või pahandab millegi üle, sõltub häälest. Kui on peenike hääl (nagu naistel näiteks), siis vingub, kui on jämedam (nagu meestel), siis pahandab millegi üle. On alles loogika!

Imeline esmaspäev

Kuna meil on hetkel firmas väike maamõõtjate puudus, teatati eelmine nädal, et nüüdsest hakkavad planeerijad ise geoaluse tegemisel koos maamõõtjaga väljas käima (varem käisid ikka kaks maamõõtjat). Ja täna oli minul esimene kord välja geoalust tegema minna.
Hommikul paistis asi suht vesine välja, aga selle aja peale kui me lõpuks Elvasse (või õigemini peaks see maatükk otse Elva piiri taga Käärdi alevikus olema) objektile jõudsime (enne oli vaja käia katastris ja Elva linnavalitsuses), oli vihm järgi jäänud. Hea seegi, sest töökaaslane ei olnud sellest olukorrast, mis seal valitses kohe sugugi mitte vaimustatud. Pool krunti oli kaetud metsaga, ülejäänud ala oli paksu heina täis, mitmeid üksikuid puid ja tee oli ka kenasti heki või muu taolise taimestikuga varjatud. Lisaks sellele asus põhivõrgu punkt sellises kohas, et otse tänavale ei näinud, mistõttu tuli käik päris pikk ning üks seisupunkt asus tänava peal (pidi käll pisike tänav olema, aga liiklus oli minu meelest päris tihe). Seega kulus meil tükk aega enne kui üldse krundile mõõtma jõudsime. Saime nii umbes pool kogu alast mõõdetud, kui töökaaslane teatab mulle läbi raadiosaatja, et aparaadiga on mingi jama. Selgus, et aparaat lihtsalt keeldub sisse lülitumast. Siis ei jäänudki meil midagi muud üle kui asjad kokku pakkida ja tagasi Tartusse sõita. Mitte väga palju maad Elvast Tartu poole hakkas auto järsku väga valjut ja pahaendeliselt kõlavat häält tegema (mitte et see tööauto kogu aeg mingeid veidraid hääli ei teeks, aga see hääl oli hullem kui tavapäraselt...), pidasin kinni ja oh seda rõõmu - tagumine parem rehv tühi. Ei jäänud meil siis muud üle, kui see ratas ära vahetada (õnneks oli tagavararatas ikka terve). Aega läks, aga asja sai ja lõpuks jõudsimegi Tartusse tagasi. Homme või ülehomme tuleb tagasi minna, sest pool objekti jäi ju mõõtmata.

4226

Ja ongi selleaastasel Tartu rattamaratonil käidud. Ja ikka 40 km distants (87 km on siiski liiga palju minu jaoks). Minu põhiline eesmärk sel aastal oli oma eelmise aasta aega (2:30:48.0) parandada. Mingi progress peab ju olema.
Rada oli sel aastal porisem kui eelneval. Vahepeal mõtlesin, et kui nüüd kõikidest nendest mülgastest läbi sõita, ei tea kas see ajavõtu kiip veel aega ka võtab või on mudasse mattunud. Aga ilmselt on see kiip tehtud piisavalt mudataluvaks. Kuna marsruut oli sama, mis eelmiselgi aastal, siis tulid nii mõnedki kohad tuttavad ette. Aga oli ka muutusi. Näiteks kui raja keskel oleva vaheajapunkti juurde läksime eelmisel aastal tee pealt, siis sel aastal tegime seda tee alt (sinna oli tunnel paigaldatud).
Üldiselt oli põhiline asi, mida jälgida rajal see, mis eespool toimub. Eriti ohtlikud olid pikad langused, tõusud ja mudamülkad (kui keegi sul ees aeglasemalt sõidab, ega seal raja peal ikka naljalt ei möödu). Kui poldud piisavalt tähelepanelik, siis võis vabalt kukkuda. Ja kukkumisi ikka oli. Üks mees kukkus üsna minu ees, aga sai hämmastavalt kiiresti tagasi ratta selga, nii et ma ei pidanudki kuhugi võssa sõitma, et talle otsasõitu vältida. Mina õnneks püsisin ratta seljas. Ratta seljast maha olin sunnitud vaid paari mudase tõusu puhul tulema ja ühes tasase maa peal olevas mülkas tuli ka ratast lükata, sest ta lihtsalt jäi sinna kinni ja ma ei saanud edasi sõita. Aga üldiselt võtsin tõusud ratta seljas. Ja ma ei tea, kas asi oli selles spordijoogis, mis rajal anti või milleski muus, aga lõpu poole muutus tõusude võtmine kuidagi kergemakski. Kuigi jah, päris lõpus (nii 5-6 km enne finišit) tundsin, et aitab küll, nüüd võiks see lõpp ka juba kätte jõuda (nii et ma arvan, et 87 km ma ka järgmisel aastal proovima ei lähe). Ja siis ta jõudiski - kiip küljest, medal kaela ja oligi tehtud. Edasi ootasin tükk aega järjekorras, et saada oma ratas puhta(ma)ks, sest ta oli tõsiselt mudane, vahetasin riided, sõin supi ära ja võtsin oma diplomi. Seal seisis aeg: 2:26:00.5 :D Niisiis - põhieesmärk sai täidetud, progress on toimunud.

Pragu olen väsinud, aga rahul :)

P.S. 4226 oli minu stardinumber, mis tähendas starti esimsest sektorist (registeerusin sel aastal suht varakult).

Raadi järv puhtaks

Täna toimus üle maailma igasuguste veekogude prahist puhastamise aktsioon tuukrite kaasabil ehk selline üritus nagu AWARE 2007. Eestis puhastati Snelli tiiki ja Raadi järve. Mina käsin Raadi järve jurues abis. Mõistagi mitte sukeldumas, vaid kaldal sodi tassimas.
Ilm küll seda üritust eriti ei soosinud (ilmselt tahtis ilmataat meie teotahet testida või midagi sellist), hommikupoole sadas päris korralikult. Alustuseks käis osa rahvast väiksel ringkäigul Raadi mõisa pargis. Väga ilus koht on tegelikult ja kui see kunagi veel täitsa korda saab, siis on see veel palju ilusam (või vähemalt loodetavasti hakkaks ta siis sarnanema sellega, mis seal kunagi oli). See müür, mis seda mõisakompleksi ümbritseb on iseenesest väga sobilik ja kena, aga tal on üks viga - ta varjab ära kõik selle, mis sissepoole jääb ehk siis ma olen sellest mõisast enne mitu korda mööda sõitnud, aga ausalt öeldest polnud mul õrna aimugi, mismoodi asi teisel pool müüri välja võiks näha. Nii et lisaks prahi koristamisele sai ka Tartu linna vaatamisväärsuste koha pealt natuke targemaks.
Vaatamata vihmale tassisime ikkagi seda sodi, mis järvest välja toodud oli, hunnikusse. See hunnik käis enne ka kaalu pealt läbi ja siis rändas konteinerisse. See suur konteiner sai igal juhul lõpuks suhteliselt täis. Seal oli näiteks autoiste, katkine taburet, kelgu rauast osa, tulekustuti, mingi kalapüügivahend, hulgaliselt autorehve, penoplasti juppe (neile oli muide kena taimestik peale kasvanud) ja veel igasugust muud kola. Lausa hämmastav, mida inimesed on järve visanud. Aga vähemalt sai järv nüüd jälle natuke puhtamaks. Loodetavasti toimub seda üritust veel ka järgnevatel aastatel (kaks aastat tagasi puhastati ka selle aktsiooni käigus Raadi järve) ja järv saab lõpuks päris vabaks sellest sodist.
Ja ilmataat jäi ka ilmselt meiega rahule, sest ürituse lõpu poole hakkas päikegi paistma :)

Lõputa lugu...

Täna oli mul järjekordselt umbes 11-tunnine tööpäev tänu ühe planeeringu avalikule arutelule, mis kell 5 hakkas. Ja tulemus oli täpselt selline nagu ma arvasin - ei jõutud kusagile. Selle sama asja pärast olen ma seal vallas juba 4-5 korda tööpäeva nii mõnegi tunni võrra pikendanud. Lõpptulemus on praktiliselt alati sama - ühed ajavad oma jonni ja teised oma. Ausõna, mina parafraseeriks ühte vanasõna selle jama põhjal nii - naaber on naabrile hunt. Ka vallavanem ütles mulle peale koosoleku lõppu, et noh, sattusite paraja portsu otsa. Sattusin jah, aga konks on selles, et vallavalitsuse võimuses oleks see jama ära lõpetada. Vallavanema püüdlused on muidugi igati õilsad - teha kompromiss, et kõik rahul oleks, aga fakt on see, et ükskõik kuidas see lõpeb (kui üldse kunagi lõpeb), päris rahul kõik ei ole ja mida kauem see venib, seda hullemaks asi läheb. Ja minu ainus soov oleks asjaga ühele poole saada.

Kabatšokki keerutades...

Teisipäeval kutsusin rahva enda juurde, sest selgus, et nad polegi minu uue sisustusega ja remonditud kööki näinud (suvel ju polnud mingit tahtmist kuuma pliidi ees möllata). Ja kuna mul oli järjekordselt üks suvikõrvits üle, siis sai see supiks keedetud (põhimõtteliselt oli retsept sama nagu hautise puhul, aga vett läks natsa rohkem, makarone panime ka sisse ja hakkliha asendasime broilerifileega).
Seekord oli ka meie ainus meesesindaja kohal (tal oli küll vabandus olemas varem lahkumiseks, aga siiski tuli). Ja ta mitte ainult ei olnud kohal, vaid kooris ja hakkis kabatšoki (või kurgi nagu ta seda nimetas) ning maitsestas (see küll lõppes minu karjatusega "aitab, see on ju pipar"). Üleüldse olid esimesed saabujad kõik ühest asutusest (mina olin ainus, kes seal ei tööta), mistõttu tekkis kahtlus, et mida ma seal õigupoolest ikkagi korraldan :p Aga tegu ei olnud siiski selle asutuse kokkutulekuga, mõningase hilinemisega saabusid ka teised.
Supp igatahes maitses hästi... ja hakkas lõpuks pisut hautist meenutama, kuna vedelikku oli natsa vähe (ja tookord kui ma hautist tegin, kippus asi natsa suppi meenutama.... tüüpiline).

Ja magustoiduks tegime õunakooki. Oli põnev vaadata, kuidas professionaalid töötavad :p (no kui inimene on ikkagi 4 sarnast kooki nädalavahetusel teinud, siis ta on ju proff). Kahjuks aga selgus, et ka uus gaasiahi kõrvetab koogi alt ära, mistõttu sai kook seedimisele väga hea.

Klassi kokkutulek

Suvel kui ma oma köögi lae remondiga hädas olin (või õigemini remondimehe leidmisega), andis vennaraas mulle mõtte pöörduda ühe põhikooli klassivenna poole, kes töötab ehitusfirmas. Seda ma siis tegingi ja mingi hetk küsis ta minu käest, et millal klassi kokkutulek tuleb (mis oli tglt natuke üllatav, sest omaarust ma põhikoolis küll eriline organiseerija polnud). Noh, mõte sai pähe pandud ja otsustatud, et sügise poole võiks asjaga tegeleda. Rääkisin selle mõtte edasi ka ühele endisele klassiõele, kellega ma tihedamalt suhtlen ja nii see pall veerema läks. Ja eile õhtul oligi meie esimene põhikooli klassi kokkutulek. 9 aastat on lõpetamisest möödas. Meid oli päris palju kohal ning isegi mõlemad klassijuhatajad (algklasside ja 5-9 kl klassijuhataja) tulid. Kahjuks said nad vähe aega olla, aga enamuse nägid ära ja enamus nägi nemad ära.
Mõningaseks üllatuseks tuli välja, et Tartus elab meist hetkel päris suur osa, aga omavahel kokku me polnud eriti juhtunud. Mõned elavad ka Tallinnas ja mõned on ka Võrru jäänud. Ja peale minu oli veel 4 tüdrukut, kes ei ole emad. Ülejäänud tüdrukutel oli vähemalt 1 laps (osadel ka kaks), samas kui poistest polnud veel keegi isaks saanud.
Kell 12 pandi see pubi kinni, kus me istusime ja siis otsustasime minna esialgu ühe klassivenna juurde. Seal istusime natuke aega ja siis seadsime sammud Boshwechteri suunas (ööklubi Tamula ääres, vbl mäletate ühest Justamendi laulust...). Seal olime niikaua kui see kinni pandi (kell 4) ja siis tekkis probleem, et kuhu edasi minna. Kellelgi allesjäänud klassikaaslastest polnud vaba pinda ja see klassivend, kellel oli vaba pind, oli jäljetult kadunud. Lõpuks üks tüdruk moosis meid oma tädipoja venna juurde. Kusjuures ma tükk aega juurdlesin, miks selle tädipoja venna nägu nii tuttav tundub, lõpuks tuli meelde, et me käisime keskkoolis paralleelklassis (a nende klass ei olnud samal korrusel, nii et me ei käinud eriti läbi). Koju jõudsime vist peale kuut (üks endine klassiõde tuli koos oma sõbrannaga minu juurde ööseks).
Hommikul helistasime sellele tüübile, kes ära kadus ja siis selgus, et ta oli lihtsalt leidnud, et nüüd on alkoholi juba piisavalt palju tarvitatud ja tuleks koju minna. Aga kutsus lahkesti meid kohvi jooma. Ja nii me siis läksimegi täna hommikul tema juurde. Ajasime juttu, vaatasime telekat ja mingil hetkel otsustasime, et suppi on vaja. Käisime lähedalasuvas Selveris ja tõime hapukapsa borši. Maitses hää :) Ja väga lahe oli vaadata köögis askeldavat klassivenda. Mitte et selles midagi ebatavalist oleks, aga kooli ajal ju sellises situatsioonis klassivendi ei nähtud :p

Ups..

Mis juhtub kui selline kohukese tüüpi inimene (nagu mina) teeb kontot mingisse suhtlusportaali, kui tal on pea laiali otsas ja mõtted mujal? Juhtub see, et kuna "abivalmis" portaalike on endale pähe võtnud, et sa arvatavasti tahad nagu nii kõigile oma kontaktidele saata kutset sinna ja juba ette on linnukesed kõigi nimede ette ära pandud, siis jääbki hajameelsel kohukese tüüpi inimesel see linnukeste rivi eemaldamata ja kutse läheb valimatult k õ i g i l e kontaktidele (ja mul pole seal kontaktide nimekirjas kahjuks mitte ainult minu MSN-i kontaktid, vaid ka mingid suht suvalised aadressid, mille kaudu ma mõningatele üritusetele olen registreerinud vms). Nii, et jah... siit loo moraal - tuleb alati üle kontrollida, kuhu linnukesed pandud on.

P.S. Aga oma üllatuseks avastasin ma, et päris mitmed olid selle kutse vastu võtnud :D

Eestimaa heitlikud ilmad

Mina sellest ilmataadist ka aru ei saa - eelmine nädal tegi juba peaaegu, et talvist ilma, nüüd läheb jälle soojemaks... võiks ju ära otsustada. Täpselt nagu nädalad oleks kogemata vahetusse läinud vms. Ainult et need vihmasagarad, millega aeg-ajalt üllatatakse, on ikka suht sügisese iseloomuga. Eile tabas üks meid lõunale minnes. Ja loomulikult olin ma vihmavarju südamerahus tööjuurde jätnud, sest aknast siras päike vastu. Tegelikult oli aga nurga taga hall pilv, mis varsti näitas oma tõelist olemust. Päris korraliku paduka lasi valla. Aga päris ilma katteta me vihma käes ikkagi ei olnud, sest mul on kotis kogu aeg keep (rattaga sõites ei saa ju vihmavarju kasutada), seega laotasime selle peade kohale ja seisime kõnniteel kuni suurem vihm mööda läheb. Kui vihm natuke tasasemaks jäi, hakkasime liikuma. Võis päris lõbus vaatepilt olla - üks inimene ees (tal oli nahktagi seljas, mis teadupärast vihma läbi ei lase) ja kaks inimest järel, keep peade kohal :p