Viimase loodri nädalavahetus

Nendele, kellel midagi targemat teha pole või keda lihtsalt mingil veidral põhjusel huvitama peaks, natuke minu nädalavahetusest. Reede õhtu veetsin üle pika aja Annelinnas, tegin ettevalmistusi nädalavahetuseks e. pakkisin kingitusi ja tegin kaarte, peale seda vaatasin Star Wars osa II (vist kolmandat korda, aga täitsa meelest oli läinud juba, aga kui rääkida Star Warsist siis osa III on ju kinodes :DDD). Esialgu oli mul plaan peale seda kohe magama minna, aga siis sattusin ma Mulla all vanade osade peale, mida ma näinud ei ole. Seega lükkus magamamineku kellaaeg jälle natuke edasi.
Laupäeva ommikul põrutasin Võrru niipea kui olin ära söönud ja asjad kokku pakkinud. Isale andsime kodus kingituse ja lille ära (tal tglt teisipäeval sünnipäev, aga meid vennaga pole siis siin). Kella viie paiku akkas irmsaks sagimiseks minema. Nimelt oli ees sõit Tamme puhkemajja ema-isa hõbepulma-aastapäeva tähistama. Selle tähtsa sündmuse puhul olid tulnud isa õed Saaremaalt, üks isegi oma mehe kaasa võtnud ja ema onu ja tema naine ja lapsed (üks neist samuti koos abikaasaga). Ühesõnaga suurem osa minu väikesest suguvõsast. Enne veel sain teda ühtteist oma vanaonu abielude kohta. Pulmapildid otsiti ka selle sündmuse puhul välja. Täitsa lõpp kui peenike võib üks inimene olla!!! (jutt käib minu isast) Igal juhul peokoht oli väga kena ja täitsa lõbus oli. Mina sattusin istuma maki lähedusse, mistõttu mul tuli DJ amet enda peale võtta, see tähendas lühidalt seda, et ma pidin plaate vahetama ja heli valjemaks ja vaiksemaks keerama, vastavalt sellele, mida nõuti. Ühe tantsu sain ka isaga tantsida. Täitsa huvitav oli vaadata, mis figuure nemad teevad. Isale meeldis jubedalt keerutada, mitte ennast, mind ikka, sest teadupärast on naine see, kes muudkui keerlema peab, mees tammub niisama sel ajal. Pärast vaatasime Eurovisiooni punktide jagamist (mina isiklikult polnud ühtegi laulu näinud, tükk aega mõtlesin, et mis nad selle Shveitsi pärast nii muretsevad, siis tuli meelde, et ah jaa, meie Vanilla ninjad ju esindavad neid).
Hommikul einestasime väljas päikese käes, nii mõnus suvine tunne tuli peale. Kaks koera (kohalikud) käisid ja lunisid süüa ja pakkusid meelelahutust. Üks oli dalmaatslane ja teine pruun njuufa. Täitsa vahvad olid. Siis tuli aeg koju minna. Sugulased Saaremaalt käisid veel Lõuna-Eesti loodust kaemas. Kui nad olid ära läinud, algas telekast vormel. Ma vist polnudki sel hooajal ühtegi sõitu vaadanud. Nüüd tegin seda. Ristsõna lahendamise kõrvalt. Tulemus eriti rõõmustav ei olnud, aga mulle meeldis ühe meeskonna boksionude kostüüm, täpselt nagu need kloonid Star Warsist :) Hiljem sain veel ühe hea sõbrannaga kokku, keda hirmus ammu näinud ei olnud. Seda tõestas ka see, et ta mulle veel hilise sünnipäevakingi üle andis. Mina tegin omakorda tema kaks päeva vanemaks ja andsin kingi üle. Ja sohvrit mängisin ka õhtul. Nii vanematele kui ka vennale. Ning loomulikult mahtus kõigi tänaste tegemiste vahele ka MSN (kes lollitab jätkuvalt).

Viimase loodri asjalik päev

Kui kohustusi pole, tuleb neid juurde hankida. Ja nagu tellitult ilmus mõni aeg tagasi vabatahtlike listi kuulutus talgute kohta. Kuna 18. mail mul midagi ees ei olnud (ok, kolmapäev on tavaliselt ujumise päev olnud, aga selle saab ju edasi lükata, nii või teisiti keegi minuga enam koos ju ei käi) otsustasin ennast sinna ära registreerida. Kell 9.15 oli väljasõit Vanemusie alumisest parklast. Ilm oli suht kahtlane. Pilves ja natuke isegi tibutas. Aga õnneks jäi tibutamine järgi. Teel Tammistu mõisa poole tutvustati mulle pisut asja ajaloolist tausta (sinna mõisa nimelt tuleb puuetega inimeste keskus vms) ehk kuidas see mõis üldse selle fondi kätte sattus, kes seda asja ajab (kuna nimi oli suht keeruline ei jäänud see mulle päris täpselt meelde, midagi SA Agrenska vms oli selle fondi nimi). Varsti jõudsime kohale ja töö võis alata. Saime kindad ja mõned töövahendid ning minu ülesandeks jäi oksi kokku kanda, et need pärast ära saaks põletada. Ja nii see algaski..... minu röövimine, hävitamine ja põletamine. Värske õhk, linnulaul ja teadmine, et teed midagi kasulikku...... mida hing veel tahta võib??? Ei seganud see, et rohi märg oli, mistõttu ka minu jalad botaste sees märjaks said, ega ka see, et ma ennast ära määrida suutsin. Vahepeal ma küll püüdsin endale uuesti natuke korralikumat väljanägemist manada märja heina abil, aga see kahjuks polnud eriti efektiivne. Mingi hetk tuli sinna Tartu ülikooli kliinikumi buss (see fond on kliinikumi alluvuses vms) ja tõi meile süüa. Suppi ja leiba ja teed ja saiakesi. Kõht sai täitsa täis. Lõunapausi ajal tutvustati pisut ka nägemust sellest, milline see asi seal kõik kunagi välja võiks nägema hakata. Päris lahe võiks see olla. Peale sööki tagasi oma röövimistöö juurde. Sai natuke asju ka välja juuritud (kõige parem meetod millegi hävitamiseks on ju see välja juurida :P). Üsna varsti saabus buss. See oli märguandeks, et hakkab tagasisõit. Bussi juures oodates helises korraga telefon (vaid hetk peale seda kui ma olin vaadanud, et ega keegi mulle vahepeal helistanud polnud) ja Merike teatas, et nemad lähvad sööma, kas ma tahan ka tulla. Lubasin uuesti helistada kui Tartus olen. Ja seda ma tegin. Hetke mõtlesin veel, et kas sellise väljanägemsiega ikka tasub läbi linna tatsata ja siis otsustasin, et vahet pole. Oma asi kuidas välja näen. Ja nii ma maandusingi mõne aja pärast Tavernas ja nägin korraga nelja lõputöölist. Olid teised just kõhud täis vitsutanud ja paistsid rõõsad ja rahulolevad. Siis leidsid nad, et ma võiks ju veel ennast liigutada. Näiteks Vaksalisse koristama minna. Mis sai minul selle vastu olla? Enne käisin meile kustutamas ja kodust läbi, et riideid vahetada (jalad olid tänu märgade sokkidele nagu saja-aastase omad) ja maandusingi Pille juures. Koristamine sujus imehästi. Ei pidanud lillegi liigutama, aga kõik sai korda :P Kõige keerulisem kogu asja juures oli nõudepesu. See gaasiboiler on ikka väga pikakde juhtmetega. Vesi on kogu aeg kas liiga külm või liiga kuum. Parajat momenti nagu polnudki. Täiesti võimatu riistapuu. Aga õhtu lõpuks nägin ma viimaks ära ka filmi Don Juan de Marcost, keda mängis loomulikull Depp :))) . Ja süüa sai ka jälle päris palju (uvitav millest see küll tuleb, et Vaksali tänavast är aminnes kõht alati irmus täis on?). Koju jõudes läksin kohe hambaid pesema (juhuks kui sind huvitab, Pille ;) ) ja siis tuttu.

Täna olen ma ka täitsa asjalik olnud tglt. Ommikul küll vedelesin voodis mõnda aega, aga kui ma ennast üles ajasin, läksin kohe väsitavale poetiirule (mitte lõbu pärast šoppama, vaid igasuguseid asju oli vaja poest vaadata). Aga õnneks oli sellest ka tulu. Homme peaks ikkagi ujuma ka minema.

Viimase loodri päev

Täna sai jälle kaua magada. Kella 12 paiku tegin lõpuks luugid lahti. Läbi kardinate tundus nagu oleks päike väljas. Oligi. Hakkasin kibedat kahetsust tundma selle üle, et mu ratas nüüd hoopis Tartus on. Egas midagi, arvuti käima ja MSNi, äkki on kellelgi mõni hea soovitus varuks, et mida selle ilusa päevaga peale hakata. Mingil veidral põhjusel aga oli MSN kehtestanud mulle osalise tsensuuri, mistõttu ei jõudnud kohati ei minu öeldu vastaskõnelejani ega ka tema öeldu minuni. Ainus soovitus, mis mul sellest tsensuurist tuleneva mitmekordse küsimise peale saada õnnestus oli mine metsa Pillelt. Soovitus oli iseenesest hea. Aga ainus, mis piisavalt lähedal on, on see Tamula järve ümber minev rada, kus ma aga alles just käisin koos Pillega. Samas, auto ju maja ees, võiks kuhugi kaugemale minna. Kuid siinkandi matkarajad ja muud vaatamisväärsused said ju eelmine suvi läbi käidud. Siiski-siiski, järsku meenus, et üheni me ei jõudnud. Peetri jõe maastikukaitseala. Otsisin siis aga voldiku välja ja uurisin asja. Nii-nii, Mõniste kandis. Läksin isa käest igaks juhuks üle küsima, milline tee Mõniste poole läks. Siis hakkas ema huvi tundma, et miks me kaarti uurime. Ütlesin siis, et ma lähen matkama. Ema oli ka asjast huvitatud. Jõudsime otsusele, et sööme kõigepealt lõunasöögi ära ja siis lähme. Aga mingil põhjusel ei meeldinud talle, et see nii kaugel on. Mitu korda küsis, et kas lähemal pole midagi. Mina ütlesin, et lähemad on kõik läbi käidud. Aga siis tuli meelde, et Kirikujärve maastikukaitsealal me eelmise suve Lõuna-Eesti matka ajal ju ei käinud. Ainult seal järves ujumas. Otsisin siis selle voldiku välja ja otsustasime hoopis sinna minna.
Peale sööki asutasimegi ennast minema. Isa jäi koju teleka ette lebotama, teda kõndimine eriti ei tõmba. Jõudsime ilma viperusteta kohale, kusjuures ma ei mäletanudki, et see nii käänuline ja künkaline tee oli. Olles valinud ühe kahest matkarajast, asusime teele. Voldikus oli kirjas, et rada on üsna looduslik, võimalikult vähe on loodust muudetud. Aeg-ajalt tekkis küsimus, et kas see ikka on matkarada, kus me oleme. Aga siis nägime rada tähistavaid rohelisi ringe ka. Ja teeviitasid. Kuigi naljakas oli vaadata, et teeviit näitas vasakule, aga viida peal olevad neegripoisid astusid paremale. Kohati oli rada suht ekstreemne. Suur osa oli selles kindlasti olnud jaanuaritormil, sest puud olid risti üle teeraja. Kohati aga oli tee üsna vee all ja üle ühe kraavi puudus purre, mistõttu tuli ka väheke hüppamist harrastada. Natuke rohkem kui tunni aja pärast olime auto juures tagasi (voldikus oli kirjas 1,5-2 tundi) koos kimbukese nurmenukkudega. Igal juhul oli mõnus jalutuskäik.

P.S. Kui kellelgi pole kolmapäeval midagi teha või tahab asjalik olemisest puhata, siis võite koos minuga Tammistu mõisa talgutele tulla. Andke teada ja ma edastan teile sellekohase meili.

Kah rattaretkest

Algas siis asi 6. mai hommikul üheksa paiku kahekordse Taisto bussiga Otepää poole sõidust. Enne oli jõudnud Jaanus Välja mulle veel bussis sellele jalgrattavärgile allkirjade kogumise delegeerida. Ei tea, kas keegi ei julgenud vastu olla või siis tõesti kõik tahtsid allkirja anda, igal juhul nii palju kui mulle tundus, sain ma igalt bussis viibijalt allkirja sellele rohelisele kaardikesele. Aga seda ma ütlen küll, et sõitvas bussis ringi jalutamine meenutab pisut ekstreemsporti.
Otepääl selgus, et neid vabatahtlikke pole üldse nii palju kui olema peaks, mis tähendas, et olemasolevatel tuleb nats rohkem pingutada. Sõidu algus oli pisut segadusttekitav, sest peale mõningast suverulli rajal ringi tiirutamist (mis polnud üldse eriti tore, sest kohe algusest suht järsud tõusud pole eriti meeldivad) jõudsime stardipaika tagasi. Hämming. Pöörasime otsa ringi ja läksime uurima, et äkki saab teist kaudu, sealt õnneks sai. Maastik oli kohati jälle suht ekstreemne - meenutas pisut seda koolituse teise päeva oma. Seda, et õigel teel oleme, tähistasid tee ääres prügikastide kõrval seisvad/lebotavad tuttavad näod. Merikese juures sai väike paus tehtud, et esimene võileib pintsli pista ja siis tuli Välja ning teatas Merikesele, et ah, sõida edasi, pole mõtet passida. Järgmisene jõudsime Pille peatuspaika, kust läks ääretult põnev tee alla. Ei tea, kas asi oli selles vinges laskumises või milleski muus, aga natuke peale seda otsustas mu Karoliine keti maha visata. Õnneks käib see suht lihtsalt peale tagasi, ainult käed said mustaks, ja õnneks piisas talle sellest ühest korrast, rohkem retke jooksul sellist asja ette ei tulnud. Hellenurmes sai teienegi võileib ää söödud ja siis ruttu edasi Laguja poole, kus pidi minu prügikoti debüüt saabuma, aga võta näpust, kaks neidist olid selle koha juba hõivanud ja mulle öeldi, mine aga laagrisse. Järgimse prügipunkti juurde jäi Mps pidama (hiljem kaardilt vaadates selgus, et see koht oli ikkagi Mõrtsuka). Tee tundus minevat aina ülesmäge, laskumised kuidagi haihtusid ära ja lõpuks peale ühte vägevat ronimist selgus, et oleme laagripaigas. Potsti maha ja piguga Väljat otsima, et kas võib pisut lebotada või tuleb tööle asuda. Võis lebotada. Kui pakid käes olid, selgus, et lebotamise aeg on otsas. Ja siis algas elu prügikonteineri kõrval. Taldrik-lusikas siia, kohukese paber ja joogitops siia ja pudel siia. Lõbustuseks väike viipekeel teises platsi servas oleva konteineri kõrval seisva Pillega. Hea oli, et meile lõpuks ikka kindad ka anti, palja käega poleks nagu eriti taht seal sees sobrada. Kuigi mul püsis asi üsna puhas, selles mõttes, et asjad olid enamasti õiges kastis/kotis. Eks ma hakkasin juba varakult kisama või käega osutama ka, et kuhu ikkagi oma tavaar kõik panna. Leidus ka neid muidugi, kes ikkagi valesse kohta viskasid. Enamasti küll vabandati pärast. Õhtu lõppes siis Dagö kontserdiga. Dagö oli tasemel, aga see rahvas.... pärast seda kui ma selle meeletu ahistava massi seest välja olin pugenud, sai asja nautida. Aga öösel oli külm. Ja need idikad, kes laulsid käisid ikka pinda küll. Kahjuks ei saa ma magada kui telgi kõrval lauldakse. Vast mingi paar tundi tuli uneaega.
Hommikul jälle hopsti oma konteineri kõrvale. Hämmastav kuidas inimestele ei piisa ühest korrast ütlemisest. Võiks ju arvata, et kui asjad õhtul ühtmoodi olid, siis on nad seda ka hommikul, aga ei. Nagu oleks täiesti uus rahvas olnud. Ja loomulikult oli öö jooksul konteinerit täiendatud sellega, mis sinna ei käinud. Kui laager juba tühjenema hakkas, tuli minna laagriplatsi üle kaema. Naiivne nagu ma olen, läksin seda ilma kinnasteta tegema. See oli viga. Õnneks tuli natukese aja pärast Tiiu sinna ja andis mulle ühe kinda ja koristas ise oma kindaga selle toore kala ära. Kust krt see välja koogiti??? Keegi püüdis v??? Hämmastav. Kui plats oli üle käidud, võisime minema vändata. Seekord otsustasime oma teekonda lühendada. Kõik ikka selle huvides, et me võimalikult kiiresti järgmisse peatuspaika jõuaksime, kus jälle inimesi harida :) Pikajärvele jäid Mps ja Laisik maha. Ikka tööpostile. Mina pidasin paremaks Urvaste poole edasi rühkida. Enne sinna jõudmist läks tee ka Koorastest läbi, lausa selle krundi kõrvalt, mida me sügisel oma hajaasustuse planeerimise töös vaatlesime. Praegu oli seal põld. Varsti olingi Urvastes. Läksin kohe Liina juurde ja küsisin imestunult, et kus siis prügikastid on. "Pole" oli vastus. Hiljem selgus, et need viidi hoopis kiriku juurde. On ikka tohmanid küll. Egas midagi. Liinal oli prügikotte ja mingi kohalik tünnike oli ka juba musta kotiga - nii me siis seisime seal mina hoidmas musta kotti otsapidi käes ja Liina rohelist ja õpetasime rahvast, et ikka pudelid ühte ja muu sodi teise. Varsti saabusid ka õiged konteinerid ja siis sai juba viksilt selle kõrval seista. Huvitav fenomen oli see, et inimesed ei julgenud enam oma plastmassist nuga ja kahvlit rohelisse konteinerisse visata. Ilmselt oli see Leigolt meelde jäänud, aga seda nad ei teadnud, et need taldrikud pole ju nagu nii biolagunevad. Nii ma siis pidin mõnele lausa kolm korda kinnitama, et jah, ma olen kindel, et nad võivad oma plastmassist söögiriistad ka sinna visata. Rumalad - MINA ju teadsin, mis kuhu käib. Peale mõnetunnist passimist sõitsime edasi. Mitte küll päris seda teed mööda, kust retke originaalmarsruut ette nägi. Varsti jõudsime Sangaste lossini. Nägin esimest korda oma ihusilmaga. Naiivne nagu ma olen, mõtlesin, et see Lossiküla on seal samas. Aga võta näpust. Veel päris kõvasti tuli ülesmäge rühkida enne kui laagrisse jõudsime. Pakid kätte, telk püsti ja konteineri kõrvale sööma. Aga ei saanudki väga kaua seal olla kui saabus Jaanus Välja ja teatas, et tal kahuriliha vaja. Ja nii maanduski prügikollide tiim hoopis lava ette seminari kuulama. Tegelikult küll rohkem igasuguseid asju kommenteerima. Ja siis hakkas sadama... Alguses natuke. Ah ei viitsi sinna telgi juurde oma vaasalinna väiketondi kostüümi järele minna mõtlesin mina. Siis hakkas kõvemini sadama. Lähen, ei lähe, lähen, ei lähe keerles mõte peas ringi. Aga minust jõuti ette ja abivalmis inimesed ohverdasid ühe suure prügikoti mulle vihmakaitseks. Peale selle seminari lõppu otsustasin ma siiski oma kollase keebi kasuks. Õigesti tegin. Mingil hetkel hakkas suht kõvasti järsku sadama ja meie Merikesega varjusime lähedalasuvasse seminaritelki. Ja siis tuli lavale Termikas. Eelmise õhtu kogemustest õppinud, ei olnud mul kavatsustki lava ette ronida. Võimendus oli piisavalt hea, et ka ohutust kaugusest võis asja kuulata. Kui vihm vähemaks jäi, ronisime jälle telgist välja ja leidsime Pille ja Mpsi ning varsti saabus ka Piret. Kuna Pireti telk oli suurem kui Mpsi oma, siis tuli ühel ümber kolida. Ja nii nagu kõik tähtsad otsused vastu võetakse, tuli siingi abiks vana hea kivi-paber-käärid. Ainsaks küsimuseks jäi, et kas Pireti telki läheb võitja või kaotaja. Piret kui telgi omanik sai õiguse otsustada ja kuna tema tahtis võitjat, siis jäin mina Mpsi telki. Niipalju oli meil siiski ettenägelikkust olnud, et enne sellele väikse vihmakaitse meisterdanud olime (mille pagana pärast nad teevad ühekordseid telke???), selle töö juures kulusid ära soojad suhted korraldajatega, tänu kellele meil vähemasti abimaterjalile ligipääs oli. See öö oli ka külm. Ma küll jätsin ühe kampsuni rohkem selga, kuid mingil veidral põhjusel külmusid mu varbad ära, villastest sokkidest hoolimata. Ja ka sel ööl käis mu peast läbi mõte krdi laulurahvas. Kui laulurahvas lõpuks oli vait jäänud, oli kõrvaltelgis kohe jututuba püsti. Seega - jälle üks umbes paaritunnise unega öö.
Hommik saabus loomulikult siis, kui ma olin jõudnud lõpuks magama jääda. Aga vähemalt päike paistis jälle. Peale hommikusööki ja prügikonteineri kõrval vahtimist tuli jälle edasi põrutada. Selleks ajaks oli juba selgunud, et päikseprillid on mul nüüd mõnda aega konstantselt ees. Kui kaaskodanikud seda mulle nii lahkesti öelnud poleks, siis mina seda teadnud ei oleks, sest peeglit polnud ma kaks päeva näinud. Igal juhul, ilm oli suht soe, nii et peale Keenit tuli teha üks stripp-peatus, et riidekoormat seljas pisut vähendada. Kuna järgnes üsna sile ja pikk asfalttee lõik, sai minu Karoliine esimest korda retke jooksul ka käiku 3-5 proovida. Päris hästi läks edasi. Aga varsti tuli siiski jälle kruusatee ning pidi 2-4, 2-3 ja muude madalamate käikude juurde tagasi pöörduma. Ka seda marsruuti polnud kavas täies pikkuses läbida. Nii umbes 15 km lõikasime maha sellest. Käärikult edasi oli ilus rattatee. Küll päris mitmete tõusudega, aga selle eest hea kattega ja sõiduteest eemal. Miks kõigil maanteedel sellist teed kõrval ei ole??? Ja siis ta saabus. Lõpp. Pühajärve laululava. Ratta seljast maha, väike eine konteineri taga ja rahva harimine võis jätkuda. Inimesed on ikka õrnakesed küll. Kui mina ütlen, et papptaldrik käib siia, siis väidetakse, et ma sõiman. Mida nad siis veel teeksid, kui ma tõesti sõimama hakkaks??? Igal juhul Noorkuu on tasemel, hea meelega oleks sinna ette tantsima läinud, aga tööpostil oli vaja ju olla ja pealegi, ei olnud ka kedagi, kellega seda teha (enamus lugudest olid fokstrotid). Ja lõpuks öeldi, et me võime lakuda. Ratas autosse laaditud, pakid üles otsitud tuli veel õige buss leida. Tartusse jõudes jäi läbida veel viimane lõik - ratas käekõrval Annelinna (rattaga sõitmiseks oli mul liiga palju asju ja olgem ausad, sel hetkel väga ei kutsunud ka).
Lõppkokkuvõttes võib öelda, et oli tore. Mulle meeldis. Ja ei tea, kas mu istmik hakkab asjaga ära harjuma või milles see asi on, aga taguots ei olnudki valus. Hoopis reielihased olid kivikõvad. See on see kui sauna pole igal õhtul ;)

Raport nr 2

Unistaja teatab uhkelt, et sai teise ülesandega ka hakkama :))) ehk kes veel ei tea (ma usun, et selliseid blogilugejate hulgas küll enam ei leidu), siis Maariš käis mudamaadlemas. Pille küll kirjutas, et mul ei läinud seal hästi st. langesin juba esimes ringis välja, aga ma ütlen, et mina olin asjade käiguga rahul. Tünnis oli nii hea soe istuda, teiste võitlust nägi lähedalt ja üldse ei kippunud tagasi külma muda sisse madistama, et pärast ennast lasta külma vee all puhtaks pesta enne tünni minekut. Kahjuks on inimestel erinev arusaam lausest "Hammustada ei tohi" ja neiu, kellega mina maadlesin, lõi mulle hambad käsivarde. Hiljem kodus avastasin ma, et mul on jalad pikki punaseid küünejälgi täis (praeguseks on nad tõmbunud lillakaks ja kohati ümbritsetud sinikatest), seega ei ole see mudamaadlus nii süütu asi midagi. Lisaks sellele, et muda külm oli, läksid matšid ka järjest karmimaks, nii et ma ütlen veelkord, et mina olin rahul sellega, et ma edasi ei pääsenud. Aga linnukese sai kirja ja tore oli :)

Ja nüüd uued ülesanded paluks.

Unistaja raporteerib

Esimene ülesanne on edukalt täidetud. Pillele tuleb ainult veel präänik anda, sest üle kaarsilla sai käidud tema ülesandel. Pealtnägijaid oli piisavalt, Pille ise käis mul lausa kandadel. Et ülesannet huvitavamaks muuta sai üleval veel 10 prääksuga kükki tehtud, pääsuke ja muud akrobaatilised trikid tulevad ehk kunagi hiljem, sest ma usun, et see ei jää viimaseks korraks mul üle silla käia. Päris tore oli. Aga seal üleval maitses krõpsik igal juhul paremini :) ...ja vaade oli ilus.

Nii et hakake aga uusi ülesandeid välja mõtlema.

Tähelepanuväärne päev

Eile oli siis see ajalooline päev kui Maris esimest korda ühe ujumaskäigu jooksul terve kilomeetri ära ujus. Ma mäletan küll kui meeletu distants see alguses tundus, kui me alles hakkasime ujumas käima ja Piret teatas, et ta kilomeetri ära ujus... njaa, progress :) Ära sai söödud ka aprilli burger (elagu kalorid) ja õhtul kodus sai veel pitsat ka :)))) Seega ma usun, et kõik kalorid mida ma vähegi kaotada võisin, said asendatud uutega (ega neid pole raisata ju). Ja kahe uue plaadi võrra sain rikkamaks. Nüüd saan jälle uusi lugusid kuulata (väike vaheldus Die Toten Hosenile, millest oli saanud mu viimase aja põhiartikkel). Ja õhtul tegin veel ühte asja, mida ma kunagi varem teinud ei olnud - nimelt vedasin teise auto nööriga bensiinijaama. Uskuge mind, nii on palju raskem sõita ja pealegi on see paras kunsttükk. Aga kuna tagumine auto mulle otsa ei sõitnud ja bensiinijaama me jõudsime, siis võib seda kordaläinud asjaks lugeda.

Muide, nendele uue rubriigi õhutajatele ütlen ma niipalju, et enne kui kolme ülesannet täis ei ole, ärge lootkegi, et ma midagi teen, nii et kui te ei taha, et see rubriik ka hingusele läheb, andke aga ülesandeid.

Niuniuniuniuniuniu

Ok, nüüd on see ametlik. Ma ei salli reedeid. Keskkooli lõpus ja esimesel-teisel kursusel olin ma ka suur reede vihkaja, vahepeal olid nad mulle suht suva, aga nüüd on juba teist nädalat järjest nädala halvim päev reede. Väikesed asjad viivad mind nii endast välja, et lausa õudne hakkab. Mulle ei meeldi, kui mul paha tuju on. See on kohutav. Ja siis alati asjad kuhjuvad. Nagu see pagana MSNgi. Ma saan aru kui webmessenger mind kogu aeg välja viskab, aga ei, nüüd juba kodus ka see tavaline. Ennekuulmatu!!! Võibolla hoopis MSN vihkab mind. Ja seda täiega. Suurim vihavaenlane lausa. Täitsa vanduma võtab kohe. ****** **** ***** ******* **** **** **** /tsenseeritud/
Aga noh, tundub, et nüüd hakkab üle minema. Ju ma siis leidsin selle tõusva õhuvoolu ikkagi üles.

Originaalne rubriik vol. 2

Vnimanie, vnimanie! Pika mõtlemise tulemusena otsustasin siiski veelkord katsetada ja Pille hea mõtte ellu viia (seega, Pille, sa oled ära teeninud esimese prääniku). Lühidalt - uus rubriik meenutab seda aastavahetusel nii populaarseks osutunud meelelahutust, et ütle Marisele mingi ülesanne ja ta teeb seda. Seekord näevad reeglid ette, et peab olema vähemalt kolm ülesannet, millest ma siis ühe välja valin, ülesande püstitaja saab prääniku ja mina teen selle ära. Lihtne ja loogiline. Seega hakake aga ülesandeid pakkuma (mõned väitsid, et neil juba on olemas, eks tulge siis lagedale).

Originaalse rubriigi kuulsusetu lõpp

Vaatasin mina, et inimesed ei taha minu käest ilmselt ikkagi midagi küsida ja targem oleks see vaevu hingitsev rubriik heaga ära lõpetada (algus oli küll suhteliselt intrigeeriv, aga ....). Igal juhul seekord saab Pille jällegi küpsise kõige huvitavama küsimuse eest. Vastus kõlaks nii, et mulle ta meeldib. On teine olnud mul juba mingi kolm ja pool aastat ja kohe mitte ei taha teda ära vahetada, on mulle nii armsaks saanud.
Aga et lõpp kuidagi erilisem oleks, siis vastan ka teistele küsimustele seekord. Ei tahaks vastusevariante välja käia Mps, ei tahaks, sest vahe on sellest, et sina küsid ja küsimustele peab andama vastuse ja sellepärast nad ongi VASTUSEvariandid. Mina aga tahtsin, et inimesed minult küsiksid, mis tähendab, et ma saaksin esitada küsimusevariandid, aga see eeldaks, et ma mõtleks välja ise endale küsimused ja seda ma küll teha ei oskaks. Tegelikult ma lootsin, et on rohkem asju, mida inimesed minu käest teada võiksid tahta, aga tuleb välja, et pole... Ja nüüd Triinu küsimus. Kõige huvitavama kujuga pilv...... vat sellega on nii, et pilved ju muudavad kuju pidevalt. Ma mäletan, et eriti siis kui ma noorem olin ja igasuvine sõit Saaremaale nii pikk nii pikk tundus, siis ma vahel vaatasin suvetaevasse kogunevaid pilvi ja siis oli küll igsugu huvitavaid kujusid, kellest said teised kujud. Vahel oli nagu kaks inimest ja siis oli nagu koer jne.
Et siis läbi on see rubriik, ei pea te enam mulle küsimusi välja mõelda pingutades oma ajurakke tapma (kuigi neid on ju tglt 10 komplekti nagu me järeldusele jõudsime). Kuid siiski, kui kellegil tekib mingi küsimus, siis võib seda alati minu käest küsida. Küsija suu pihta ju ei lööda (mina pole seda küll kunagi teinud).

Unenägudest

Mulle tundub, et selle portsuga vist rohkem küsimusi ei tule, seega kuulutame välja võitja, kes on /ta-ta-ra-ta-taa/ Pille!!!! Ma arvan, et sellega on Pille ära teeninud kindlasti ka ühe krõpsiku lisaks sellele küpsisele, mis ta minu käest saab.
Mul on tavaliselt sellised hästi segased unenäod, aga on ka paar erandit olnud. Intrigeeriva unenäoga on nii, et sellest ma siin küll kirjutama ei hakka....aga põnevuse koha pealt on olnud mõned püssiga tagaajamised, aga detailselt ma neid ei mäleta. Mingi aeg oli selline periood, kus ma nägin öösel mingi seitset eri unenägu, aga need olid nii ammu, et ma enam ei mäleta.
Üks huvitav ja meeldejääv unenägu oli selline, et mingil noormehel pidid pulmad olema, kogu rahvas seisis mingi maja ees enne nende algust ja mina jalutasin sealt maja eest mööda. Ma küll ei teadnud ei siis ega tea ka nüüd, kes see noormees oli, aga ma teadsin, et mulle ei meeldi, et ta abiellub (ju meil siis mingi värk oli olnud vms). Igatahes mina läksin maja taha ja mõne aja pärast tuli osa rahvast mulle järgi ja järsku hakkasid kõik jooksma, ühesõnaga põgenesime ära sealt. Mina jäin siis mingi hetk seisma ja ootasin järgi seda noormeest (kusjuures ma mõtlesin, et ei tea kas ma ta ära tunnen). Igal juhul kui see noormees minuni jõudis, siis me jalutasime edasi koos ja rääkisime. Meeldiv jalutuskäik oli. Hiljem toimus mingi pidu ka ja unenägu lõppes sellega, et oli meie pulmade peaproov. Selline kummaline unenägu. See on mul millegipärast üsna hästi meelde jäänud.
Kõige õudsam oli see kui ma nägin unes, et mu isa surnud oli. See tundus nii reaalne, et mul olid silmad märjad kui üles ärkasin ja ma olin tükk aega endast väljas.

Vastus

Ülla-ülla, küpsise võitis seekord Triin (tule millalgi järgi või lepime kokkusaamise kokku ja ma toon selle sulle). Vastus kõlab siis niimoodi - ma kuulaksin seda serenaadi (kui on tuttav laul, siis laulaksin ehk kaasa).
Ja ma loodan, et edaspidi tuleb natuke rohkem küsimusi.

Uus rubriik - küsi midagi

Ma mõtlesin, et ma võiks ju ka hakata krõpsikuid jagama. Aga natuke peaks ju ka originaalsust üles näitama ja seega jagan mina krõpsikuid hoopis neile, kes minult kõige huvitavama küsimuse küsivad. Ühesõnaga asi käib siis nii, et kõik võivad esitada mulle küsimusi siin blogis, mina siis valin kõige huvitavama välja ja vastan sellele ja küsimuse esitaja saab krõpsiku. Ja siis võivad kõik jälle esitada küsimuse. Perioodi pikkus on nädal (ma ei saa iga päev seda kontrollimas käia ju), st ma valin välja nädala parima küsimuse. Lihtne ja informatiivne :)

Väike muudatus - kuna Pille pani krõpsikutele autorikaitse peale, hakkan mina jagama lihtsalt küpsiseid :) (nimi pole ju oluline, oluline on sisu)

Ma kaeban bloggeri peale nüüd

Krt, teate see asi ajab vihale. Nüüd ei lase see blogger mul Mpsi blogisse kommentaari kirjutada. Siga selline. Mul ei jää muud üle kui siin vastata. Igal juhul tuleb siinkohal kahetsusega tunnistada, et kui mulle asju rääkida nii umbes kolme ajal öösel, siis ei pruugi kõik üksikasjad meelde jääda. Seda ma mäletan, et sa mulle oma kriminaalsest minevikust rääkisid ja neid tegusid ma vist ka mäletan (peaaegu). Ühesõnaga ma mõtlesin ja mõtlesin ja kui mu mälu nüüd natukenegi õigesti on suutnud asju taastada, siis jäid sa vahele vist relvasmugeldamisega.

Ja muide Mööks, päkapikud tõesti käivad.

Pagan, pagan, pagan. Bloggril on minu vastu vandenõu. Ma ei saa kellegi blogisse kommentaari kirjutada :(((( Nuuks!

Sooda sünnipäev

Sooda sai siis eile jälle aasta vanemaks (ärge küsige kui vanaks, seda ta ei ütle). Need, kes kohal olid teavad, et oli lahe pidu. Teemad kiskusid küll väga ühte kanti, aga noh.... juhtub :p Ja neil Suudlevate tudengite omanikel vedas, seekord jätsime me neile alles selle isase laua, aga järgmine kord.....mine sa tea.
Igatahes Pille sai tagasi teha oma põrandal magamise eest :p

Ma kaeban meeste peale nüüd...

Reedel siis oli Jääboileri ja Pia Frausi kontsert. Sel puhul kehtib ka vist Murphy või kelle iganes seadus, et kui kuhugi läheb inimesi, siis läheb neid ike hulgim ja kui ei lähe, siis ei lähe keegi, ka isegi mitte need, kes vähemalt kaks korda on enne öelnud, et lähevad, aga pilet ostavad ukselt. Selle seaduspära tõttu oli mul alguses suhteliselt igav, sest olgugi, et kontserdi algusajaks oli märgitud 20.00, hakkas esimene bänd (see Pia Fraus) mängima alles kell 21.00. Jumal tänatud, et mul vähemalt üks tuttav seal oli, muidu oleks võinud igavusse ära kõngeda. Aga sellest ma aru ei saa, mille pagana pärast peavad nad alguseks kell kaheksa märkima, kui asi allest tund aega hiljem hakkab. See Pia Fraus tegi täitsa head muusikat. Ainult laulja otstarbest ei saanud ma eriti hästi aru, sest mitte ühestki sõnast ma aru ei saanud (no ok, ühe laulu sõnadest sain, aga seda ka ainult seetõttu, et see Jacksoni loo kaver oli ja ma teadsin selle sõnu).

Millalgi poole üheteistkümne paiku lõi Jääboiler lõpuks laulu lahti. Juba teise laulu ajal tasus see pikk passimine ennast kuhjaga ära (esimest laulu ma ei teadnud kahjuks, seega ei saanud kaasa laulda). Ikkagi lava ees koos täiest kõrist ja puud ja puud ja puud ja puud on punased laulda on juba midagi. Ja järjest paremaks läks. Kõik on võimalik, Kaks tüdrukut, Oma häda jne. Järsku läks lava ees natuke trügimiseks - mingi seltskond murdis teed lava ette. Ja ennäe, üks liige sellest seltskonnast oli tuttav - meie Riin. Selles iseenesest poleks ju midagi märkimisväärset olnud, aga see mis nüüd toimuma hakkas oli küll huvitav. Nimelt oli Söödil lakkamatu silmside Riinuga, viimane kord vaatas ja naeratas, siis lõi häbelikult silmad maha jne, Sööt aga muudkui naeratas ja naeratas, vahepeal lausa naeris ja ei suutnud laulusalmigi seetõttu lõpetada. Veel huvitavam oli tegelikult asjaolu, et järsku pani InBoil ühele Riinuga samas seltskonnas olnud noormehele oma kitarri kaele, tõmbas ta lavale ja hakati Lumevärvi mängima. Pärast selgus, et see noormees oli laulu autor. Mingi aeg kadus Riin lava eest ära ja siis sai Sööt jälle natuke mujale ka vaadata.

Vaatamata sellele, et vahepeal mängiti ka laule, mida ma ei teadnud, olin ma ülimalt rahul. Mõnes mõttes on Jääboiler tükk maad vingem kui Jäääär, sest viimases on ju ainult kitarrid. Boileril aga olid trummid, saksofon ja viiul (vähemalt ma arvan, et see oli viiul, maru veider nägi välja aga keeled olid peal ja poognaga mängiti) ja selle kooslusega Viimast trammi laulda on ikka midagi muud. Ja see kuidas Sööt lava peal hüppas oli ka vaatamist väärt. Üleüldse, neid ei tohiks minu meelest laevukesega Emajõe peale ulpima panna, sest siis kaob pool efekti ära, kui sa ikka otse lava ees saad olla, see on hoopis teine asi. Kontserdi mõjususest annab tunnistust ka see, et terve nädalavahetuse kummitasid mul erinevad Jääboileri lauldud laulud peas ringi. Eriti Viimane tramm...
P.S. Pealkirjas olev laul esitusele ei tulnud. Kahjuks.

Oli kõva pidu

Niisiis, eile oli meie üks kõvemaid pidusid. Millest ma seda järeldan? No sellest, et hommikul seitsme paiku oli mul ukse taga naabriplika, kes kurtis, et tema ei saanud meie laulmise tõttu magada ja nüüd temal pea valutab ja ei saa kooli minna, aga test on täna. Paha lugu küll. Need on need nõukogude ajal ehitatud majad, kus kõrvalkorteri tegemised on naabritele ülihästi kuulda. Aga tundub, et tänapäeva noorus pole see, mis ta omal ajal oli. Ühest magamata ööst kohe nii suur peavalu, et kooligi ei saa minna. Kuidas nii saab? Ja tegelikult arvan ma, et see oli ainult ettekääne. Kindlasti oli tal testiks õppimata ja nüüd sai selle tuua ettekäändeks koju jäämisele. Aga noh, mõeldes kaaskodanikele on meil järgmiseks ürituseks minu juures kolm varianti. Me
a) ei laula üldse
b) laulame makimuusika saatel
c) hakkame laulmisega varem pihta ja laulame enne 12 ära (siis ei tohiks kellelgi vingumist olla)
Peale laulmise oli muidugi eilse päeva tähtsündmuseks Romani ettepanek Triinule (lõpuks!!!). Triin oli üllatunud, mis oli üks eesmärkidest.
Aga igatahes minu meelest oli tore pidu. Vähemalt mulle meeldis :)

Mis inimestega juhtunud on???

Nii, mina ei saa nüüd aru. Kas tõesti on enamus inimesi kuhugi metsasügavustesse pagenud, kus on ainult karukoopad ja internetist veel keegi kuulnudki pole??? Või on nad siis tüdinud sellest poolearulisest, kes pidevalt midagi korraldada üritab? Või nad ei leia enam R-tähte klaviatuurilt üles, et vastust kirjale saata? Igatahes selline asi imeb. Ja kõvemini kui suur Arved. Mitte ühtegi vastust!!! Peale nende, mis ma olen siis saanud kui otse või MSNi vahendusel inimeste käest küsinud olen. Mina nii ei mängi!
Aga kui nad sellised booringud on, siis olgu peale, polegi vaja neid. Kelgutada saab ilma nendeta ka ju. Ja pärast Pille juures hernesuppi ja kukleid süüa.

Filmiõhtu

Niisiis, eila sai see kauaoodatud filmiõhtu teoks. Esialgses kavas olid siis Lilo & Stich, Stepfordi naised ja Mina, robot. Ühesõnaga esimeses filmis olid tulnukad teiselt planeedilt, teises filmis olid naised robotiteks tehud ja lisaks sellele veel täielikeks kana-ajudeks (kas tõesti mehed tahaksid endale sellised naisi??????) ja kolmandas filmis olid juba avalikult robotid mängus, aga need läksid lõpuks kurjaks (siit järeldus - kui 30 aasta pärast tulevad müügile uued NS-5ed, siis mina oma vana küll nende vastu välja ei vaheta). Aga vastupidavamad vaatasid veel natuke vähem ulmelist xXxi ka. Ok, noh selles mõttes oli küll ulmeline, et onu sõidab lumelauaga laviinil eest ära, aga teine mees mootorsaaniga ei jõua.... Aga päris lõpuni pidasime ainult mina ja Jaanika sellele vastu, st. meie olime ainsad, kes neli filmi lõpuni vaatasid :))) (Piret lahkus natukene enne lõppu).
Et siis kokkuvõtteks, mida me võisime nendest filmidest õppida. Esimesest seda, et perekond on kõige tähtsam ja kedagi ei jäeta maha ega unustata (ühesõnaga täielik Disney - õnnelik lõpp jne, aga Stich oli niii nunnu, ma võtaks iga kell endale sellise lemmiku). Teisest filmist oli meestel rohkem õppida - ei maksa üritada jumalat mängida ja oma naise mõistust kontrollida, muidu võib juhtuda, et jalutad ise ostukäruga mööda poodi ja otsid õiget vetsupaberit. Ja kolmas film õpetas meile seda, et robotid võivad hakata ise arenema ja oma loogika välja mõelda, mis ei pruugi inimestele hästi lõppeda ehk roboteid ei saa usaldada (kuigi köögis paistsid nad päris tublid olevat ja koju ununenud koti tõid kiiresti kätte). Viimane film oli action, sealt ma erilist pointi küll ei leidnud, ei otsinud ka tglt.

Õhtu Illegaardis

Niisiis, eile õhtul sai jälle Illekas käidud ja oli väga tulemuslik õhtu, selles mõttes, et sellest sai palju järeldusi tehtud.
1. Minu arvates teeb Sprite tõesti õlle joodavaks, mis tähendab, et Merikese maitset alkoholi osas võin ma usaldada :)
2. Ma olen ise oma hädades süüdi ja tänu ühele noorpõlve rumalusele ja olen ma veel topelt süüdi...
3. Pisarate abil saab kõik kätte, aga seda, kuidas neid vajadusel alati välja võluda, pean ma veel harjutama. Isegi sellest pagana sibulast ei olnud nii palju abi kui tavaliselt (no see on ju ka loogiline, sest tavaliselt ma ei taha nutma hakata kui ma sibulat lõigun, nüüd kui vaja oli, ei tahtnud see asi üldse mõigata).
4. Meil kõigil on vastand. Ja mitte lihtsalt mõni inimene, kes mõtleb hoopis teisiti või midagi sellist tavalist, vaid täielik vastand. Ja see sai ka välja selgitatud, kes minu vastand on. Mõned omadussõnad - meessoost, pikka kasvu, lühikeste juustega, mitte väga jutukas, altruist, arendab jalgrattal meeletuid kiirusi jne.
5. Minu mõte liigub kiiremini kui keel järgi jõuab. See tähendab, et mul tuleb kas a) hakata kiiremini rääkima (see saaks põnev olema), b) hakata aeglasemalt mõtlema (njah, see tähendaks ju ühtlasi ka seda, et ma peaks rohkem aega mõtlemisele kulutama, mis ei ole hea variant, sest ma kulutan niigi selle pelae liiga palju aega) või c) harjutama ennast sellega, et kui ma olen midagi rääkinud ja inimene paistab hämmingus olevat, siis ma seletan talle ilusti aeglaselt oma mõttekäigu üle. Arvatavasti jääb variant c.
Vähemalt minu meelest oli üsna produktiivne õhtu :)