Probleemipundar

No mina ei saa aru, mis päev see täna on. Probleem probleemi otsas.
Esiteks on töös üks üsna suur planeering, millega on algusest peale probleemid olnud. Täna oli kohtumine valla ehitusnõuniku, arendajate, trasside projekteerija ja minu osavõtul. Kui arendaja oma tahtmist ei saa, siis ta jonnib. Ja kirub ehitusnõunikku. Seda oli iseenesest täitsa naljakas kuulata, kuigi ma tegelikult nendega ei nõustu. Minu meelest teeb ehitusnõunik lihtsalt oma tööd ja järgib seadusi. Aga nende arvates keerab ta lihtalt neile käru. Ei hakka mina nendega vaidlema ka. Mind huvitab ainult see, et saaks need küsimärgid ära lahendatud ja asjaga edasi minna. Teisipäeval lähme teedevalitsusse.... mis tähendab veel ühte kõva kivi seda jahu jahvatamas...
Teiseks selgus, et ühe teise planeeringu alal on Emajõe üleujutusvöönd praktiliselt krundi piirini, mis tähendab, et ehitised jäävad kõik ehituskeeluvööndisse, mis omakorda tähendab, et seda planeeringulahendust ei saa üldse teostada..... ei kujuta ettegi, mis sellest nüüd saab.
Kolmandaks käis üks omanik järel oma kinnitatud ja köidetud planeeringul ja avastas nüüd äkki, et ta oleks tegelikult hoopis teise kohta oma maja toppida tahtnud ja miks ikka nii mitte naa. No krt võtaks, seda oleks tulnud siis rääkida, kui ma talle planeeringulahendust näitasin. Siis vaatas ta poole silmaga asja ja nüüd on häda käes. No paha lugu küll. Kui ei kõlba, telligu uus planeering, seda enam muuta ei saa.

Ühest, teisest ja kolmandast

Lugesin just Pille blogist, kuidas kevadet ustest ja akendest sisse tuleb...nojah, eile veel tuli küll, aga täna päeval oli mingi nõme külm tuul ja sadas lund... talv vist võtab viimast. Raamatukokku minnes oli kogu aeg vastutuul ja kohale jõudes olin ma paras lumememm.
Aga minu jõulukaktus on otsustanud hakata jõulu-kevadkaktuseks, sest ta õitseb praegu täie hooga. Viimaste jõulude ajal tegi ta seda ka, aga enne seda ei olnud ma siin Tartus veel tema seljas ühtegi õit näinud. Tundub, et ma mõistan taimi sama vähe, kui arvuteid...
Eile oli Triinu juures järjekordne filmivaatamisõhtu. Asi algas Aviaatoriga. No mis ma selle koha öelda oskan. Pikk oli, keeruline oli, üsna hüplik oli (10 aastat läks poole tunniga ja siis ülejäänud asi oli ühe aasta jooksul). Ja see lakutud soeng on ikka täiesti jube. Ma ei saa aru, kas tolle aja naistele see tõesti meeldis??? Edasi läks juba paremaks. Eestlased on õppinud häid filme tegema. Röövlirahnu Martin annaks enamusele Ameerika komöödiatele silmad ette. Aga selle Nitrami poindi jagasin ma alles päris lõpus ära....kusjuures ma imestasin, et miks tal küll selline veider nimi on... seostus mulle pisut nitroga :p Ja siis läks veel paremaks. Johnny on siiski üle kõige. Eriti kapten Jack Sparrow rollis :D (kes nüüd veel aru ei saanud, siis tegemist oli Kariibi mere piraatide nimelise filmiga). Tegelikult olin ma seda kunagi näinud, aga vat seda filmi võiks veel ja veel ja veel vaadata. Ja muidugi tuleb millalgi selle teine ja kolmas osa ka ära vaadata. A aprillis pidi Jääaeg 2 ka tulema... lõpuks :)

Täna ärkasin vara...

... pool kuus on vara minu jaoks. Kui nüüd aus olla, siis lausa hirmus vara. Aga õnnestus, st üles sain. Mõned hommikused toimetused ja autole hääled sisse, et tööle jõuda. 134 km tuli ikkagi enne läbida.
Kes veel ei taibanud, siis asi oli nimelt selles, et eile peale tööd põrutasin Jõhvi. Merike oli mind enne hoiatanud, et tee on halb, vaadaku ma, et auto põhja ära ei lõhu. Sõidu alguses ei mõistnud ma, mis halbadest teeoludest ta küll rääkis. Mõne aja pärast sain aru küll, sest olin jõudnud kohta, kus tee koosnes ainult löökaukudest. Lõpuks jõudsin siis Jõhvi. Ma teadsin, et pean saama Rakvere tänavale ja seal Narva mnt-le. Rakvere tänavaga oli asi lihtne, aga sealt Narva mnt-le saamine oli keerulisem kui ma arvasin, mistõttu ma eksisin natuke ära. Aga täna Merikese juhtnööridele läks järgmise katsega õnneks ja jõudsingi Konsumini, kuhu Merike mulle vastu tuli. Sõitsime siis tema majani. Pärast väikseid parkimismanöövreid kohtusin silmast silma ühega neist inimestest, kellest ma palju kuulnud (ja kelle blogi lugenud) olin, aga ise näinud ei olnud. Üks nimi on selles nimekirjas igatahes vähem nüüd. Väike riietevahetus ja edasi läks sõit Kohtla-Nõmmele. Enne sõitma asumist tuli teha raske valik nelja sõiduriista ja kolme juhi vahel. Lõpuks jäi sõelale Merike ja tema rahvaauto. Mäe juurde jõudsime veerand kaheksa ajal, seega saime need kummisarnased asjandused kolmveerand tunniks laenutada. Minu jaoks oli see esimene kord sedasorti asjadega sõita, aga lahe oli. Paar parandust ma teeks - padja paneks sinna põhja ja mingit moodi juhitav võiks ka asi olla, selg ees tundmatusse kihutada tundub nats ohtlik. Kahekesi oli veel huvitavam, aga kolmese kobara ideega ma kaasa ei läinud. Lõpuks olime mäe peal ainsad, mis tähendas, et tõstuk töötas ainult meie pärast :D (vähem mugavad meist ronisid tegelikult ise üles, a mina nautisin täiega seda rõõmu, et ise mäe otsa ronima ei pea) Kui tuled kustu pandi (enne viimast sõitu), oli see kindel märguanne, et aitab küll. Tulimegi siis ära sealt. Läbipõige poest, et tomatisupi jaoks materjali osta ja siis tuppa sooja. Merike tegi mulle Minttuga kakaod, see oli tõesti hea. Pärast kõhutäit mõned tunnid lobisemist ja kell oligi palju. Tuli ära tuttu minna...

Smells like spring

Miks mulle tundub, et kevad on käes? No esiteks on väljas ere päike. Teiseks tuleb kõnniteel jalutamise asemel teeäärsetel lumevallidel turnida, et vähegi kuiva jalaga edasi pääseda (oi kuidas paregu tahaks kummikutega käia) ning sealjuures hoiduda ka möödasõitvate autode rataste alt tulevate poripritsmete eest. Ja kolmandaks - õhus on kevade lõhna :D

Õues kohisevad puud
sulle tere hommikut
sa ei suudelnudki kuud
hoopis mingit muusikut.

Turnimise ja pritsmete eest põiklemise vahel kiskus lauluks. Kuna ma täna üksi poodi läksin, siis sai seda teha, sest autode müras ükski teine inimene peale minu seda ei kuulnud.

Värvi koorub vannitoas
baaripukist lilla kints
august alla kraanijoas
voolas lootus leida prints.

See laul kummitas mul tegelikult juba ärgatest, väga kummitusohtlik ma ütleks. Aga tegelikult pole see ainus laul, mis mul kummitab. Eilne kummitus pole ka veel üle läinud.

Ay, ay, ay, ay
ay, ay, mi amor.
Ay, mi morena
de mi corazon.

Nii nad siis kahekesi võistlevad mul peas. Huvitab kumb võidab? Ja et asi veel segasem oleks, siis aeg-ajalt kostab sisse ka ...sest ta on joonistatud mees... Teised Dagö uue plaadi laulud pole veel jõudnud nii pähe kuluda, et kummitama saaks hakata. Kuigi ma eile õhtul plaadi kaks korda läbi kuulasin. Oleks vist rohkemgi kuulanud, aga kell oli palju ja tuli magama minna.

Töö ja puhkeaja seadus*

Kõigepealt ütleks aitäh kõigile, kes laupäeval kohale tulid. Ärasöödud toidu ja joodud alkoholi hulga järgi võiks arvata, et vaid paar inimest oligi. Minule tundus küll peale vaadates, et on rohkem.... a ju siis mu kokakunst ikka nadi on (kui kellelegi menüü ei meeldinud, siis paluks järgmine kord teada anda, mida tahetakse ja konkreetsemalt kui "midagi head", sest paistab et viimase valmistamisega ma hakkama ei saa). Igal juhul tuleb meil vist nädal aega salatit süüa, loodetavasti kutsub Vivian oma kursaõed külla, siis saab neile seda kraami sisse sööta-joota.
Aga praegu on ikka selline pooleldi kudenud räime tunne, sest pühapäeva hommikul pool kaheksa käis uksekell (nagu te võibolla olete aru saanud, ärkan ma selle helina peale üles). Vivian jõudis seekord minust ette, ta arvas, et ta vennaraas on lõpuks avastanud, et õel ju sünnipäev. Kahjuks pidi ta pettuma... need olid mingid vene nolgid, kes vale kellanuppu vajutasid. Ma ei tea, kas ma pean tegema suure punase (ilmselt venekeelse) sildi, mis näitaks millisele kellanupule tuleb vajutada kui korter 112 inimesi tüüdata tahetakse. Urrrr ma ütlen, sest ma ei jäänud enam magama pärast. Ja päeval ei tulnud ka und. Ja õhtul oli film. Ma küll mõtlesin, et ei vaata seda lõpuni, aga Brad rääkis nii laheda iiri aktsendiga, et ma ei suutnud pooleli jätta :p Peale tema oli selles filmis veel teisigi staare, nagu näiteks Harrison, siis see mees kes Everwoodis mängis (ütlesid Tiiu ja Vivian, ma ise ei vaadanud seda seriaali) ja see on kes Gregi isa mängis Dharmas ja Gregis.
Ühe huvitava avastuse tegin veel eile. Sõitsin linnaliini bussiga ja istusin seal ukse juures, kus on silt, millel on kirjas sõitja õigused ja kohustused ja muu selline asi. Vaatasin siis seda silti seal ja järsku avastasin, et sinna alla on kirjutatud, et GoBusi kvaliteedijuhtimissüsteem vastab ISO 9001 ja veel mingitele nõuetele. Milline äratundmisrõõm.
Seda raamatut hakkasin ka lugema, mis ma kingituseks sain, seda loomade oma. Mulle meeldis see soovitus, mis kasside jutu lõpus oli. Sinna oli kirjutatud, et kui teil veel ei ole kassi, siis võtke :D (muidugi kui vanemad lubavad oli ka sinna lisatud)

* Kui teile see pealkiri veider tundub, siis on hästi. Ta ongi veider. Kui ma pealkirja kohale t-tähe kirjutasin, avanes sealt menüü minu vanade blogipealkirjadega, mis t-tähega algavad, aga lisaks nendele ka see, mis nüüd pealkirjas on. Las ta siis saab pealkirjaks.

Üllatustest

Minuga on selline lugu, et mind on kerge üllatada. Mis tegelikult on hea, sest mulle meeldivad üldiselt üllatused.
Eile näiteks tuli selline üllatus, et meie firma sai kiita linna arhivaarilt, sest neile meeldis minu köidetud detailplaneering. See töö, millele nad viitasid, oli muide mu esimene köitmine. Aga noh, mul oli ka muidugi hea õpetaja, kes ette näitas, kuidas seda teha.
Järgmine üllatus oli natuke peale seda kui ma eile õhtul magama olin läinud. Olin just jõudnud uinuda, kui käis uksekell. Kuna ma kedagi otseselt külla ei oodanud, siis olin loomulikult üllatunud. Küsisin veel Viviani käest üle, et ega tema kedagi ei oota. Ei oodanud. Tegin siis ukse lahti, ise murdsin pead, et kes see küll olla võiks. Kui olin esimese ukse lahti teinud, kuulsin Romani häält. Siis oli selge. Kui teise ukse lahti sain, siis nägingi seal Tanelit, Tambetit ja Romani. Segased ma ütlen!! (mis ei tähenda, et mulle see üllatus meeldinud ei oleks) Sain oma esimese sünnipäevaõnnitluse ja kohe järgi ka naistepäevaõnnitluse. Pärast kella vaadates nägin, et see oli natuke kaksteist läbi. Panin lilled vaasi ja läksin tagasi magama. Hommikul sõin kohvi kõrvale öösel saadud küpsiseid :D

Veel üks üllatus. Üks klient, kelle kinnistu detailplaneeringuga ma praegu mässan, käis ja tõi lille. Sünnipäevaks. Kui ma küsisin, et kuidas ta teadis, siis vastas, et ajalehest luges. Ma kahtlustan siiski, et äkki ülemus mainis.

Ooperit, me ooperit, me armastame ooperit

Üritan meeleäraheitlikult kultuuri üledoosi saada. Alles kaks nädalat tagasi käisin Vabamõtlejat vaatamas, täna võtsin ette ooperikülastuse. Seekord siis Mozarti Võluflööt. Kuna tegu oli sellise muinasjututaolise looga, siis oli lõpp õnnelik, mitte nagu tavaliselt ooperites. Vähemalt niipalju kui mina tean, sureb peakangelane või -kangelanna tavaliselt lõpus ära. A kohati oli asi päris naljakas. Selline lõbus ooper ühesõnaga. Mozarti muusika on ju ka tegelikult selline kerge ja lõbus. Aga meespeaosatäitja ei meeldinud. Esiteks oli raske tema sõnadest aru saada, sest ta rääkis aktsendiga (vaatamata oma täiesti eesti nimele) ja teiseks ei kandnud tema hääl eriti. Jäi kuidagi puudu sellest kõlavusest. Papageno osatäitja hääl meeldis mulle palju rohkem. See osa ise oli ka lahe. Enamus nalju tuligi tema arvelt. Ja teine, kes päris sügava mulje jättis, oli Öökuninganna osa täitev ameeriklanna Wendy Waller. Vat see oli alles hääl. Ja kuna tegemist oli mustanahalise naisterahvaga, siis andis tema valge kleit päris efektse kontrasti. Üldiselt mulle meeldis, soovitan teistelegi. Ka neile, kes eesti keelt ei mõista, aga inglise keelest aru saavad, sest ingliskeelsed subtiitrid olid ka. Ja kaks aariat oli saksa keeles, siis jooksid nii eesti kui inglise keelsed subtiitrid üleval.

Järjekordne uus elanik

Tõin korterisse jälle uue elaniku. Tegelikult tõin ma ta juba eile, aga täna sai ta oma alalisse elukohta. Kes veel ära ei taibanud, siis jutt käib kalast. Ehk siis Panda (puhaku tema hing rahus) asemikust. Ma leidsin, et mul on ikkagi põhjakoristajat ka sinna akvaariumi vaja ja eile lõpuks võtsin ette käigu Lõunakeskusesse ja ostsin uue kala. Ta on üsna Kilu sarnane, aga väiksem. Uue asuka nimi on Otto. Eks näis kuidas ta kohaneb ja kaua vastu peab.

Lumi, kelk, päike, supp

Kirjutaks siis natuke sellest vastlapäevast.
Kõigepealt oli suur ja kirju seltskond. Osa sellest jõudis mäele tükk maad hiljem kui meie (me olime juba nii kaua oodanud, et ei viitsinud enam ja läksime ees ära). Kui me mäe peale jõudsime, siis oli seal mingi teine seltskond ees, aga need lahkusid ruttu. Õigesti tegid.
Mingil põhjusel jäid teised esiteks mäe otsa passima ja ei tahtnud sealt alla lasta. Kuna mina olin sealt juba alla lasknud mõned nädalad tagasi, siis ma teadsin, et sealt on võimalik eluga tagasi tulla, seega ei raisanud aega ja hüppasin kelgu peale ning kihutasin alla. Minu uuel kelgul ilmnes aga teatav tõrksus, ta nimelt viskas mind kogu aeg poole mäe peal maha ja ise kihutas metsa edasi. Nii ma siis jooksin kogu aeg oma kelgu järgi. See mahaviskamiseffekt avaldus ka siis, kui me rongi tegime, nii et poole ajast sõitsin oma püksitagumiku peal (mul kiledressid, nii et libisemine oli tegelikult täitsa hea) Ainult et mind huvitaks, mida see linade seisukohast tähendab? Voodist maha viskavad linad?
Aga need lätlased teevad ikka imelikke kelke. Viimati kui me käisime, siis sõitsime ikka praktiliselt kõik kelgud ribadeks, nüüd suutsin ma enda omale vaid väikse mõra tahaotsa saada. Aga seekord sai kiikuda ka. Ühed tüübid, kes kaasas olid (keda mina ei tundnud), viitsisid kah päris tükka ega kiikuda, üks ainult hädaldas kogu aeg, kuidas tema tegelikult kardab.

Ega väga kaua kannatanudki seal mäe peal olla, varsti hakkas pisut külm ja võtsime suuna Elva poole (pärast seda kui olime autod tee peale suutnud saada). Seal sai pirukat ja suppi ja kuklit ja puuvilja ja.... ühesõnaga kõhu sai täis. Ja kuivad riided sai selga panna (niipalju olen ma varasematest kelgutamiskordadest õppinud, et mida rohke kuivi riideid kaasas, seda parem). Natuke multilingvistilist juttu ja oligi aeg tagasi Tartusse sõita.

P.S. (lisatud esmaspäeval) Sellest ma saan aru, et jalalihased ennast tunda annavad, sellest ka et käelihased ja isegi seljalihaste enesetutvustust ma mõistan, aga mille pagana pärast mu kaelalihased valusad on, vat sellest ma küll aru ei saa.

Lahe kutt istub laua otsas

Nii see oli. Laua otsas istus minu vanaisa, kelle sünnipäeva me täna tähistasime. Tegelikult oli tegu lausa juubeliga. 85. aasta tiksub kohe-kohe täis (õige päev on esmaspäeval, minu vanaisa on nimelt täpselt 3 aastat ja 3 päeva noorem kui Eesti Vabariik). Pealkirjas olev lause pärineb ühe külalise suust ja kui päris aus olla, siis ma olen täitsa nõus temaga.
Muidu oli pidu ise üsna harjumuspärane. Natuke rohkem külalisi kui tavaliselt ainult. Erandlik oli see, et paar korda kiskus lauluks. Meie perekondlikel üritustel reeglina ei laulda. Ah jaa.... jutt kiskus ka paar korda pisut veidratele radadele (mis võis tuleneda juba tarbitud alkoholikogusest), mis muidu polekski nii imelik tundunud, aga kuna nende naljade autoriteks olid mu isa ja vanaisa, siis oli kuidagi veider.... lähemalt ma siinkohal nendest naljadest ei räägiks... igaks juhuks.
Peo alustuseks suutsin ma natuke läbu korraldada. Tegelikult ei olnud see ainult minu süü. Ei ole siis vaja šampust juua just sel hetkel kui mina kampsunit selga panen. Isa aga ei võtnud seda ettevaatusabinõud tarvitusele ja nii sai ta minu küünarnukiga hoobi oma käe pihta just täpselt sel hetkel kui ta klaasi suule oli tõstnud. Selle tulemusena loksus enamus sellest lonksust suust mööda, särgi peale. Aga õnneks tal oli suht sama tooni särk seljas ja mõne salvräti abiga oli see varsti kuivgi ning isegi plekki ei jäänud järele.

Vales sajandis

Ma olen ka juba varem seda mõelnud, et ma elan valel sajandil, aga nüüd olen ma selles üha rohkem veendunud. Miks? Aga sellepärast, et ma lihtsalt ei saa viimasel ajal tehnikaga läbi. Alustuseks otsustas telefon oma elu elama hakata. Asi algas sellega, et ühel hommikul eelmisel nädalal, kui ma tahtsin telefoni pealt kella vaadata, oli selle ekraan täiesti valge. Mõnda aega vaatasin seda hämmeldunult, siis märkasin, et kiri hakkab tasapisi nähtavale ilmuma. Lõpuks oli pilt jälle ees. Ei pööranud sellele siis suuremat tähelepanu, liigitasin paranormaalsete nähtuste hulka. Aga sellega asi ei piirdunud. Reedel olin tööjuures parajasti üksinda meie ruumis, kui helises telefon. See polnud minu telefoni helin, aga helisejaks oli minu telefon. Kui ma hiljem seadeid kontrollisin, näitas ta et helin on see, mille mina valinud olin. Aga kui ma seda avada proovisin, väitis mulle et faili ei saa avada. Ja nii veel mitme teise helinaga. Noh, mõtlesin siis, et olgu peale, valin mõne helina, mille ta avab ja muutsin helina ära. Aga see ei aidanud, sest telefon helises ikkagi selle helinaga, mille ta ise endale valinud oli. Pühapäeva õhtul katsetasin uuesti, lasin Vivianil endale vastamata kõne teha. Helin oli ikkagi vale, aga telefonile oli see niiväga meeldima hakanud, et ei tahtnud enam vait jääda. Olgugi, et kõne oli ammu lõpetatud, helises ta muudkui edasi. Spooky. Ei aidanud muu, kui tuli ta välja lülitada. Ja siis sai asi korda. Panin tagasi oma õige helina ja see toimis. Järeldus - välja lülitamisega lahenevad probleemid :D
Lisaks telefonile, on mul ka arvuti sõnakuulelikkusega probleeme (ülla-ülla). Eile lülitasin kodus arvuti sisse ja monitor otsustas, et tema nüüd virvendab. See oli väga ebamugav silmadele, seega tahtsin ma sellest lahti saada. Ainus, kelle käest tol hetkel nõu küsida oli, oli mu vend, kes soovitas mul refresh rate'i kontrollida. No selguski, et see oli liiga väike. Aga muuta ta seda ka ei lasknud. Lihtsalt see nooleke ei suvatsenud liikuda. Pusisin mis ma pusisin, lõpuks ei jäänud muud üle kui restart teha. Pärast seda oli virvendus kadunud, aga pilt värises üleni. Tõmbles silmade ees. Aga pärast seda lasi ta mul refresh rate'i ka õigeks panna ja siis sai lõpuks pildi normaalseks. Jällegi järeldus - restart on ikka abiks.
Aga nagu te ise ka võite aru saada nüüd - mina ja tehnika ei käi kokku. Mulle tundub, et minu õige koht on kusagil enne tööstusrevolutsiooni. Millalgi 18. sajandil võibolla. Ma ei üritagi väita, et see ideaalne aeg oleks olnud vms. Aga kui keegi kunagi peaks mõne ajamasina leiutama, siis tahaks kusagil sealkandis korraks käia. Nagu reisil või nii.

Pilguheit katusele

Täna kell 10 tuli tõstuk. Selleks, et saaks meie reklaami lõpuks üles ja selleks, et aknad väljast puhtaks saaks. Keegi irmus tark inimene lasi siia mittelahtikäivad aknad panna. Tubli! Seega tuli minul ja ülemuse naisel tõstuki korvikesse ronida koos pangide ja aknapesuharjadega. Aga mulle meeldis. Nagu tivoli oleks. Ma otsustasin, et kui mul kunagi tuleks mingil põhjusel uus eriala valida, siis hakkan kõrghoonete aknapesijaks :D

Tahtsin ilusat pilti ka juurde panna, aga blogger plokib. Urr.

Mis juhtub kui sellesse seltskonda kultuuri tuua üritad...

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleks alustada sellest, et paar nädalat tagasi küsis sõbranna minult, et kas ma ei tahaks teatrisse minna. Mina ütlesin, et võiks küll. Etendus, mida me vaatama läksime oli Vabamõtleja. Väga hea tükk oli. Seal oli palju väga huvitavaid mõtteid. Näiteks see, et mees petab oma naist sellepärast, et mahlad peavad välja pääsema, muidu tulevad nad aju kaudu ja see on palju palju vaevalisem. Ja küsimusele, kummal on voodis parem, kas naisel või mehel, sai vastas naisterahvas nii, et kui sügad väikese näpuga kõrva, siis kummal on parem, kas näpul või kõrval... No igatahes lõppes see etendus siis millalgi ära ja läksin mina Liina juurde, kus juba paras hunnik rahvast koos oli. Nemad siis küsima, et mis etendusel ma käisin ja kuidas oli. Mina, naiivne nagu ma olen, rääkisin siis, et mis etendus ja mainisin ka neid eelpooltoodud mõtteid. Ja tagajärg..... mahla ei saa üldse enam mainida (mahlapulka ammugi mitte), kõrva sügamisest rääkimata. Õudne ma ütlen. Ja nad süüdistavad jälle mind. Milles mina süüdi olen, kui juba enne seda kui ma kohale jõudsin, olid nad jõudnud järeldusele, et 15 on meeste jaoks vähe, peaks ikka 30 olema... Mingil hetkel tekkis mingi oksjon (krt seda enam teab, mida seal osta v müüa taheti), mille lõpptulemus oli see, et ma sain endale "venna". Pille nimelt müüs oma lihase venna mulle mitte sittagi + postikulude eest. Ma ütleks et hea kaup. Nii et esmaspäevast saan Tommi endale. Panen ta kööki, annan kokaraamatu kätte ja hakkab süüa tegema. Söögitegemisest vabal ajal peseb nõusid.
Ka neid, keda kohal polnud, peeti meeles. Taneli asemik leidis endale koha seina peal ja Jaanikale me helistasime, et küsida kuidas kasvab (tekkis järsku huvi, et kuidas meie finantsdendroloogiline saavutus ikkagi elab).
Tegelikult oli üldse väga palju teemasid, mille üle arutati. Näiteks džinnid, sanitaarsõlme külgetõmbe plussid järgmisel hommikul, parima isa särgi edasipärandamise võimalused jne. Ja nagu juba tavaks saanud, oli ka paar populaarset "pehmet". Seekord siis paks madu ja õnnetu saatusega hiir. Nad pidasid ka päris hea jõllitamise matši maha, see sai ka pildile jäädvustatud.
Igal juhul oli lõbus üritus.... kõhulihased olid kohati naermisest ikka täitsa valusad.

Uisud :)

Tööl käimisel on ikkagi plusse ka. Näiteks see, et pangakontol on teatav summa raha, mida võid oma tujude järgi kulutada. Täna tuli mulle pähe mõte, et kaua ma mõtlen, et tahaks endale ka uiske saada, vajalik rahasumma on tegelikult ju olemas, nii et võiks nagu ära osta. Ja nii ma maandusingi peale tööd täna kaubamajas ja leidsin endale ilusad valged iluuisud :D Ja Pille oli nõus minuga Anne kanalile uisutama tulema, nii et sai need uisud kohe sisse ka õnnistatud. A järgmine kord läheme ikka Tammekale, sest Anne kanalil ei ole hea jää, pragudega ja konarlik, ma isegi kukkusin korra, aga õnneks maandusin raja kõrval olnud pehmesse lumevalli ja midagi ei juhtunud. Aga täna oli tegelikult suht külm ilm. Tuuline. Koju jõudes olin tõeline punapõsk ja jalad meenutasid ka rohkem jäätükke.

Head sõbrapäeva!

Keegi tark inimene on öelnud, et sõprus on pärl, mis midagi ei maksa kuid palju väärt on. Ma leian, et tal on õigus.

Organisaator tegutseb jälle

Kui keegi veel ei tea, siis 28. veebruaril on vastlapäev. Kuna see on teisipäev (ülla-ülla) ja teisipäev on teadupärast tööpäev, siis ei saa päeval liugu laskma minna. Seega teen ettepaneku minna vastlapäevale eelneval pühapäeval mõnda mäge vallutama. Omalt poolt pakuksin välja selle sama koha Kavilda ürgorus, kus ma mõned nädalad tagasi käisin. Pole nagu väga kaugel ja oli suht ilus koht. See kõik saab muidugi toimuda vaid tingimusel kui lund on. Aga kui lund ei ole, võiks väikse vastlapäevasöömaaja ikka teha. Merikesel pidi mingi uus hernesupi retsept olema, mida proovida võiks.

Igasuguseid arvamusi paluks jagada kõigiga :)

Lihtsalt teadmiseks

Minu online-graafik on sel nädalal suht hõre. Arvatavasti enne nädala lõppu mind MSNis üldse näha pole. Põhjus? Väga lihtne. Me kolisime (lõpuks!!!) ja uutes ruumides pole veel netti sees. Nii et kui kellelgi on mulle midagi olulist öelda, siis ei maksa oodata, millal ma MSNi tulen, vaid lihtsalt helistage. Või kirjutage, kui asjaga nii kiire ei ole, sest tänu sellele spämmile, mida mulle suurtes kogustes iga päev tuleb, on mul plaanis ikka aeg-ajalt oma postkasti kontrollimas käia.

Ma tean, et ma ei oska autoga sõita

Nagu ma paljudele juba kuulutasin, käisin sel nädalavahetusel lõppkoolitusel.
Algas asi laupäeva hommikul kell 10 teooria osaga. Noh kõigepealt tutvustati jälle neid eesmärke (need samad hirmilusad laused, mis OÜ Autosõidu kodulehelgi lõppkoolituse kohta kirjas on) ja siis hakati seletama, miks seda keskkonda ikka hoidma peab. Vat selle koha peal kippus mulle mitmel korral muie suule tulema. Eriti selle koha peal, kus see teooriaõpetaja Kyoto protokolli Kyoto paktiks nimetas ja siis teatas, et CO2 ei tule ainult autode heitgaasidest (ülla-ülla). Aga ma hoidsin viisakalt oma suu kinni, lihtsalt irvitasin veidi omaette. Edasi rääkis ta juba konkreetsemalt meetoditest, kuidas autoga sõites kütusekulu minimaalsena hoida ja kui palju üks või teine asi heitgaase ja kütusekulu vähendab. Lõpuks veel ka ohutusest ja nendest harjutustest, mida me pärastlõunal tegema pidime hakkama. Mõningaid videosid näidati ka meile, üks päris naljakas video oli sellest, mis juhtub kui Ameerikas ootamatult lumi maha tuleb. Natuke peale kahte saime sealt minema. Kiire lõunapaus ja siis edasi Raadile.
Raadil korjati meil kõigepealt juhiload käest ja anti lugeda juhiseid, kuidas käituma peab (näiteks, mida teha siis kui auto põlema läheb...) ja räägiti kui palju võib korralduste mittetäitmine maksma minna. Siis näidati väljas meile kuidas õigesti istuma peab ja kuidas turvavöö kinnitatud peab olema. See kõik võttis natuke aega ja 20-kraadises külmas hakkasid varbad juba külmetama. Lõpuks näidati siis esimene harjutus ette ja võisime autodesse minna. Mina sattusin koos ühe neiuga Mazdasse (see ei olnud küll RX-8 vaid kõigest 626). Meile anti ka raadiosaatja, mille abil instruktorid meiega suhtlema pidid. Alguses oli kõik kenasti, minu paariline tegi esimesena harjutust ja siis vahetasime kohad. Selle ajaga oli mul jõudnud asi natuke meelest minna ja esimese hooga sõitsin põdra surnuks (see oli see harjutus, kus instruktor näitas, kummalt poolt takistusest mööduda tuleb). Üritasin välja nuputada, mida ma valesti tegin, aga kahjuks ei läinud see mul korda. Lõpuks siis avastasime, et meie raadiosaatjal pole enam pilti ees. Nägime siis, et teised jätavad auto seisma ja tulevad välja, tegime siis samamoodi. Ja siis selguski, et meie raadiosaatja oli ennast välja lülitanud (meie seda ei puutunud) ning meile anti uus. Järgnevate harjutuste ajal kuulsime, kuidas instruktorid kogu aeg harjutuse sooritamist ja vigu kommenteerisid. Aga järgnevad kaks läksid mul paremini ka. Pärast teist harjutust (mis seisnes selles, et tuli alguses kõvasti pidurdada ja siis pidur lahti lasta ning ise valida, kust poolt takistusest mööduda) saime isegi kiita, et Mazdas vajutati korralikult piduritele, mitte ei hellitatud J. Ja kurvis pidurdamise harjutus tuli ka enam-vähem välja, v.a. see kord kui ma refleksist pidurilt jalga ära ei võtnud. Igatahes päris õpetlik oli. Ja mind nimetati korralikuks inimeseks, kuna ma ütlesin, et sõidan linnas 50 km/h :p. Lõpuks kui kõik harjutused olid tehtud, öeldi meile, et tegelikult ei oska me keegi sõita ja nemad ka ei oska. Aga load anti tagasi J
Pühapäeval tegin ära linnasõidu. Võõra autoga on ikka jama sõita, ma suretasin auto ikka mitu korda välja, sest ma üritasin kolmanda käiguga kohapealt ära minna. Sellel autol oli käikude vahe lihtsalt nii väike. Aga noh, see oli õppesõiduauto, nende väljasuremisest ei tee keegi numbrit :p Aga viienda käiguga saab linnas sõita küll (ja seda ilma kiirust ületamata). Igatahes ütles sõiduõpetaja mulle peale sõidu lõppu, et mul on veel arenguruumi. Aga keskmine kütusekulu tuli 7,4 l sajale, mis pole väga paha 20-kraadise pakasega linnas ma arvan. Pärast proovisin oma autoga ka viienda käiguga sõita 50 km/h-se kiirusega... sai sõita küll.

Igatahes kõigile neile, kes sellest lõppkoolitusest „pääsesid“ ütlen, et too bad for you.

Fado, fado, fado

Kui mina eile Sadamateatrisse jõudsin, oli perek Kallas juba kohal (nad said kolmekesi kahe piletiga sisse.... vedas). Roman pidas uksel turvamehega verise võitluse kaljapudeli pärast maha, lõpuks pidi selle ikkagi käest andma. Üleüldse läks tal jookidega kehvasti, niipea kui ta oli omale õlle osta jõudnud, tuli Mps ja rabas selle tal käest. Aga juba natukese aja pärast ilmus Mpsi õde välja ja siis tegi ta näo nagu ei tunnekski meid. Ilmselt ei luba õde tal meiega suhelda (see on vähemalt meie järeldus). Nii umbes üheksa paiku (kontserdi alguseks oli märgitud 20.00) hakkas kontsert lõpuks pihta ka. Esimesena astus üles Jäääär. Ma polnudki juba väga ammu seda koosseisu laval näinud, keemia ringis olid ju Sööt ja InBoil kahekesi ja enne seda olin mitu korda Jääboileri kontserdil käinud. Kuna me istusime külgrõdul, jäi Tõun kõlari taha peitu, nii et kui ta üksi laulis tekkis tunne, et mõni mees neist kolmest, kes näha olid, on kõhulaulja :p Ja helimees oli ka kuhugi ära läinud. Tema asemel oli helitehnik-poisike, mistõttu pidid nad Alexanderi kaks korda poolelei jätma ja läksid lausa lavalt ära natukeseks, et helitehnikud saaksid asja korda teha. Õnneks suutsid nad asja enam-vähema korda teha ja kontsert sai jätkuda. Ülejäänud kontsert läks ilusti....lõpuks lauldi ka Pille-Riini.. nad võiksid selle oma repertuaari võtta, see tuli hästi välja :p
Pärast mõningast pausi tuli lavale Vennaskond. Koosseis oli huvitav - iga liige oli hoopis omamoodi - kes oli ülikonnaga, kes oli sinise tagi ja punkariharjaga ja seda ma ei teadnudki, et neil neiu trummide taga on. Trubetsky ise nägi välja suht veider ja pisut vana. Aga lauludel polnud viga. Ma küll ei saanud enamusest sõnadest aru (ma ei tea ka neid laule eriti ju), aga etteaste oli nauditav. Sealt rõdu pealt oli päris hea vaadata lava ees möllavat rahvamassi, eriti laulu Mina ajal elasid kaks noormeest väga ilmekalt laulule kaasa. Üks kantrisugemetega ingliskeelne laul oleks küll nõudnud natuke rohkem viisipidamist kui Trubetsky võimeline oli.
Igatahes oli päris hea kontsert, mina jäin rahule.

Vastlapäevaks valmis

Eile sai lõpuks esimest korda selle talve jooksul talispordiga tegeletud. Nimelt käisime kelgutamas. Kelgumäe leidsime Kavilda ürgorust. Tegelikult oli neid seal mitu. Igale ühele vastavalt hulluse astmele. Mina sellest kõige künklikumast küll alla ei lasknud, eelistasin laugemat mäge. Seal sai mõnusa hoo, esimese liuga jõudsin praktiliselt võsa servani. Ainult üles ronimine võttis ikka võhmale küll. A kõige lõbusamad olid loomulikult rongisõidud. Sellega allajõudmine nõudis küll omajagu pingutust, sest korra oli lumi liiga paks, korra sõitsid kelgud alt ära jne. Kelkudest ei jäänud muidgui suurt midagi alles... üks õnnetu kelk jäi vist täitsa terveks (ilmselgelt sai sellega liiga vähe sõidetud). Sinine Välk läks suht ribadeks ja need teised ka vist, mis mul kaasas olid (pea kõigil olid sarnased kelgud kaasas, peale Sinise Välgu ei suutnud ma eristada, millised minu kaasa toodud olid). A asi oli hästi organiseeritud - saiakesi, mandariine ja kuuma glögi (alkoholivaba) oli piisavalt. Ja kui kõik juba piisavalt külmunud ja väsinud olid, läksime Veiksi suvilasse, kus sai kamina ees istuda ja kohe toimetati ka võileibu.... teenindus missugune.
Koju jõudes olin ma ikka üsna väsinud, aga see-eest oli seljataga väga lõbus päev.

Paranoiik

Vahepeal olin ma juba peaaegu oma paranoiast, et arvutid mind vihkavad, lahti saanud. Aga eile tuli see tagasi. Pole ju normaalne, et kõik teised saavad blogis kommenteerida ja minule räägib ta pool päeva, et on korraliste hooldustööde tõttu pooleks tunnis maas. Tal on ikka veider ajaarvamine küll peaks mainima.
Aga paistab, et minu fenomenaalne teineteise mittemõistmine ei piirdu ainult arvutitega, taaraautomaat tõrkus ka nats. Ülejäänud pudelid võttis ilusti vastu, aga selle fat burneri (Eriku ostetud, tegu oli tööjuures kogutud taaraga) joogi pudeli lükkas tagasi. Kohe mitu korda. Olgugi, et maksumärk oli peal ja ilusti terve ja pudel ka terve ja vormis.... no mitte ei mõista neid automaate.

Life is like a hot bath...

... the longer you stay in it the more wrinkled you get.

Eile otsustasin, et teen endale ühe mõnusa vanniskäigu. Viimasest vannis käimisest oli juba päris tükk aega möödas. Ma lihtsalt olen millegipärast rohkem duši-lembene. Arvatavasti selle pärast, et protsess tundub kiirem olevat ja kogu aeg on ju nii kiire. Aga eile oli aega. Ja tööjuures oli mul terve päev üsna külm. Ja kodus on ka ju külm. Igatahes lasin siis vanni vett täis ja mõnulesin.... see oli tõepoolest mõnus. Tuli meelde see laul reklaamist "... mina lähen vanni, kahekesi iseendaga..."
Kusjuures minu meelest on elul ja vannil veel üks sarnasus - see, kui kaua sa vannis hea olla on sõltub ju sellest, kui kuuma vee sa endale teed, liiga kuumas ei kannata kaua olla, aga liiga jaheda veega hakkab külm.... sama võib üle kanda ju ellu.

Kabaree

Eile siis sain mina ka teada, millega seal SÜGis tegeletakse. Peaks vist rõõmus olema, et minu vanemad Võru kasuks otsustasid, muidu oleks ka äkki SÜGi sattunud ja mine tea, mis siis kõik juhtuda oleks võinud... :p
See 83. lennu kabaree oli ikka üsna julge ma ütleks. Ikka päris mitme koha peal vajus karp lahti. No kujutage ise ette - liibuvas nabapluusis noormehed, ainult triiksärgiga gruupid lavaäärel, triiksärgi ja bokseritega neiud "lesbikavas" (nimi oli üsna tabav ma ütleks, algselt oli seda vist "striptiisiks" nimetatud) ja siis muidugi meie Liina klaveril üsna meelas poosis linade ja odadega noormehi hullutamas... Kõige lõpuks loomulikult klassikaline kabareetants, kus seelikuid ikka pidevalt üleval hoiti.
Kaks aastat noormate oma (mille võtmetegelane oli Pille vend, aeg-ajalt nägi ka Liina venda) oli küll tehniliselt professionaalsem, aga showlikkusest jäi puudu. Isegi jive'i suutsid nad igavalt tantsida. Nii et vaadata oli seal suht vähe ja see tugev breigimõjutus hakkas ka lõpuks häirima.
Vahepealne (ehk siis meist 1 aasta nooremate oma) oli päris hea. Neil oli ilusa lauluhäälega tegelasi ja showelemente ja säärt näidati ka (mis kabaree see ilma välkuvate säärteta ikka on).
Igal juhul olen siis mina ka nüüd ära näinud selle palju kuuldud kabaree. Väga huvitav traditsioon ikkagi...

Blogiaastapäev

Mul sai eile aasta oma blogi asutamisest. See siin on minu seitsmekümnes sissekanne. Nii et kirjutamise tiheduse võite ise arvutada.

Pealkiri puudub

Käisin eile lõpuks ometi külas endisel klassiõel, kes elab juba vähemalt kaks aastat samas trepikojas kus mina (aga üheksandal korrusel, kaugel ju :p). Küllakutsumise põhjus oli selles, et sellel klassiõel oli neljapäeval sünnipäev ja eile siis tähistati seda. Peale klassiõe ja tema elukaaslase tundsin ma seltskonnast veel 3 inimest - sünnipäevalapse venda (kes on Priituse toanaaber) ja kahte endist koolikaaslast. Kokku oli seal 10 inimest. No tegelikult kahte tüdrukut ei teadnud keegi peale sünnipäevalapse enda. Aga see asjaolu sai väga oluliseks Maffia mängus. Nemad mängivad seda pisut teisiti kui meie. Nimelt võivad esimesel ööl mafioosod silmad lahti teha, et nad näeksid, kes on teised mafioosod (kokku oli neid 3), aga ülejäänud ajal hoidsid kõik silmi kinni ja linnakodanike mahakoksamine käis nii, et mängujuht luges järjest nimesid ja mafiooso tõstis sõrme, kui ta seda inimest maha lasta tahtis. Konks oli aga selles, et kõik pidid tahtma sama inimest maha lasta, muidu ei saanud keegi surma. Selle tulemusena õnnestus mafioosodel sel kombel vaid üks linnakodanik ära koristada. Igal juhul sai millalgi selgeks, et kuna mafioosod ei suuda kuidagi üksmeelt ohvri osas leida, siis järelikult ei tunne nad väga hästi teineteist. Lõpuks tuligi välja, et üks mafiooso oli tüdruk, keda keegi mängijatest enne ei tundnud (sünnipäevalaps ise oli mängujuht). Igal juhul oli see päris tore, kuigi millegipärast hakati mind ka kahtlustama, nagu alati (mina olin aus linnakodanik). Aga arsti neil seal mängus polegi ja politseinik jäeti ka seekord ära.
Lisaks Maffiale mängisime ka uut Aliast. Alguses seda Specialversiooni, kus on arvatavad sõnad teemadeks jaotatud ja pärast seda, mis rohkem vana meenutab. Esimese kohta võin ma niipalju öelda, et sport sucks! Ei ole ju normaalne näiteks väljend põhirivistuse mängija või siis selline asi nagu ratastoolitants. Ja selle teise puhul on verbid kohati üsna rasked, ametid näiteks on palju kergemini ära arvatav valdkond. Aga roosikrantsi seletati küll hästi :)
Vahepeal tekkis terav päevakajaline arutelu teemal, kas homod peaksid saama ametlikult abielluda või mitte. Sealt edasi kerkis lapsendamise teema jne. A põnev oli.
Lõpuks mängisime veel Yatzyt ka, seda ka pisut teistsuguse süsteemiga, mis tegelikult koosnes kahest voorust, aga teist vooru ei viitsitud enam mängida, selle asemel läksid kõik peale meie maja asukate koju. Mina jäin veel natukeseks vestlema, polnud klassiõega ammu juttu ajanud. Koju magama sain mingi nelja ajal.... mis tähendas seda, et hommik algas üsna hilja. Oma osa mängis selles ka muidugi asjaolu, et tuba oli külm ja teki alt välja ronida ei tahtnud... ja kuhugi kiire ka ei olnud.

Ja lõpetuseks tahaks natsa kiidelda veel sellega, et minu Sinilind (kellele see nimi ei meeldi, hoidku see enda teada) on ilmselt miskit pidi pingviinidega suguluses, kuna ta töötab -30ses pakases vägagi normaalselt. Tõsi küll, neljapäeval ta seisis mul terve päeva maja ees ja reede hommikul pidi teda natuke veenma selles, et jah, ma ikkagi tahan sõitma minna, aga käima läks :) Ja täna läks esimesel korral käima (täna on vist natuke soojem ka juba). Ja mingit öösel iga paari tunni tagant käivitamist ma harrastanud ei ole.

Ah soo, üks asi veel. Kui kedagi huvitama peaks, siis sain oma projekti nüüd siis ära kaitstud (nagu ka Jaanika ja Kätlin), minu käesti keegi peale retsensendi midagi ei küsinud, temagi ei norinud mu kallal :) (vastupidiselt näiteks Kätlini omale, kes ikka urgitses ühest ja teisest kohast) ning sain retsensendi soovitatud kõrgeima hinde. Suure koeraga hakkame tegelema veebruari alguses.

Talv ja tema naljad

No on see talv ka alles tegelane. Endal selgroog juba murtud, a nüüd on vaja hakata iseloomu näitama. Tahab vist viie päevaga kõigi nende sulailmade külmanormi täita. Mistõttu minusugune külmatihane (nagu Margus mind eile nimetas) ei tohiks üldse nina toast välja pista. Hingata ju seal väljas nagu nii normaalselt ei saa - selline tunne nagu nina oleks kolm aastat nuuskamata, seestpoolt härmas teine. Ja mõelda vaid et alles üleeile oli täiesti nullilähedaste kraadidega ilm, kõrvadki ei hakanud külmetama ilma mütsita... Aga Sinilind on tubli, läks ilusti käima hommikul ja puha. Ainult et mina oleks pidanud teise marsruudi valima, üks veoauto oli Sõpruse puiesteel ää surnud kohe enne Anne ringi, mis tähendas loomulikult parajat ummikut.

Lõbus pühapäevaõhtu

Vaatasin eile ei-tea-mitmendat korda Matrixit (kuigi Kanal 2 ähvardas pidevalt hoopis Vandenõuteooriat näidata, mis tegelikult oli eelmisel nädalavahetusel). Kohati oli meie tähelepanu küll pisut hajutatud ühe soengualase eksperimendi tõttu, aga see selleks. Igal juhul tekkis selline huvitav seos, et kui The One (ehk siis Väljavalitu nagu teda eesti keelde tõlgiti) ära sureb, siis on ta The Dead One.... muahahahaa. Ja ma avastasin, et Keanul on O-jalad :p Aga film on hea, ega ma muidu teda nii mitu korda vaadanud ole. Teist ja kolmandat osa olen ma ainult 1 kord näinud (teine meeldis mulle kõige vähem).
A enne filmi oli Ärapanija. Polnud seda tükk aega vaadanud, Oja Pets oli tõeliselt hoos. Esiteks see monoloog ninjade teemal või õigemini sellest kuidas Eesti on nii korrumpeerunud, et isegi ninjad pole tõelised ninjad ja siis muidugi Rooside sõja küsimustik. Juur: "Nimetage üks spordiala, kus võistlejad prille kannavad". Oja: "Poks". Juur: "Nimetage üks saatejuht, kes teid närvi ajab". Oja: "Juur" jne Kõik ei jäänud kahjuks meelde...
Üle pika aja sattusin ka Pehmeid ja karvaseid vaatama. See oli ka päris hea. Villu arvel oli päris hea nali. Ingrid tuli kurtma Arnoldile, et Villu helistas ja ajas imelikku juttu. Arnold rahustas teda seepeale, et Villu ajab kogu aeg imelikku juttu, a sellega harjub ära, Villu ise pidi neid naljadeks nimetama :p

The light at the end of a tunnel might be an oncoming train

Tunneli lõpust paistab valgust... üle selle väiksema koera on saadud, saba tuleb järgmise nädala lõpus... suuremast koerast veel ei mõtle. Aga mina olen rahul. Seekord ei närvitsenud praktiliselt üldse, võibolla sisetunne ütles, et see töö kõlbab esitamisele küll :p (Ahas oli igal juhul sama meelt) Ja see oli tark tegu, et ma jõuluvanale vihjasin, et mälupulka oleks tarvis. Enam ei viitsiks küll mingite diskettidega mööbeldada, nii mugav on ikkagi kui saad rahulikult pdf-faile ja igasugu muid asju endale salvestada, ilma et peaksid mõtlema, kas see ikka mahub ära ja kui palju ruumi on.
Kui kelleski tekitab küsimusi selle sissekande pealkiri, siis see on tingitud asjaolust, et ma leidsin eile (sel ajal kui ma viimaseid parandusi oma töösse tegema pidin :p) üles ühed lehed igasuguste toredate ingliskeelsete väljenditega. Kusjuures ma just mõni aeg tagasi mõtlesin, et kus nad küll olla võiksid. Peale pealkirjas toodud väljendite oli seal veel sellised nagu "On the other hand you have different fingers", "The truth is out there. Does anyone know the URL?". Sellised muhedad asjad, kunagi keskkoolis sain ühe klassivenna käest.

Käi veel talgutel...

Eile hommikul lugesin meilist kirja Tartu Vabatahtlike Keskusest, kus seisis, et minu nimele on sinna kiri tulnud. See oli alles üllatus. Mõtlesin, et kes küll mulle kirja saadab... ja veel vabatahtlike keskusesse. Kui ma natuke asja üle juurelnud olin, jõudsin järeldusele, et see on arvatavasti jõulukaart ja saatja koha pealt tekkis ka üks kahtlus. Igal juhul oli uudishimu piisavalt suur, et kohe peale tööd TVK-s ära käia. Sain oma kirja kätte ja tuli välja, et mu kahtlused osutusidki tõeks - see oli jõulukaart SA Eesti Agrenska fondilt. Tänati meeldiva koostöö eest ja loomulikult olid seal ka head soovid uueks aastaks. Kui nüüd kellelgi tekib küsimus, et milles see koostöö seisnes, siis vastus on lihtne - ma käisin eelpool nimetatud fondi korraldatud talgutel Tammistu mõisas maikuus (kui mu mälu mind ei peta, on sellest ka siinsamas blogis kirjutatud). Igatahes oli see meeldiv üllatus, et nad mind meeles pidasid :)

Kolmanda klubi saladus

Nii... ei tohi juua veini klaasidest, mis mahutavad korraga terve pudeli, nüüd on tagajärjed käes. Totaalne mäluauk kolmanda klubi koha pealt. Optimistide klubi mäletan, naiivikute klubi mäletan, aga kolmandat ei mäleta. Kolmas oli tegelikult juba olemas, seda ei loodud seal ja ma kutsusin Jaanikat ka klubisse, aga mis pagana klubi see küll oli... ???

Aasta vahetus

Sai see aasta siis ära vahetatud. Kui uskuda õnnekaardikesi, siis alanud aasta märksõnaks võiks olla reisimine, sest ühel kaardil oli kirjas:
Tiivuline teraslind
lennujaamast viib ta sind
täpselt sinna kuhu tahad
ära passi jäta maha!
ja teine kaart ütles:
Tipa tapa teid pidi
ripa rapa radu pidi
müta mäta mättaid pidi
kõnnid läbi metsad, sood
heade sõpradega koos!
Ja vähemalt kahest inimesest peaks mul uuel aastal paremini minema :p
Aga vaatamata suht väikesele seltskonnale oli tore aastavahetus. Vaesed loomad olid ainult üsna hirmunud ja närvis igalt poolt kõlavate saluutide tõttu.
Kaks uut klubi sai ka veel vanal aastal asutatud. Optimistide klubi president on Pille, mina olen sekretär, Naiivsete inimeste klubi sekretär on Pille ja president pidin alguses mina olema, aga seal Kapten Mõõkhamba multikas oli palju paremaid kandidaate sellele kohale...

Et siis kõigile, kellele veel soovinud ei ole või kellele veel piisavalt palju seda soovitud ei ole - head uut aastat!!!

Neljapäeva õhtu tantsuga

Asi algas kõik sellest, kui jõulude ajal tuli jutuks igal aastal Võrus toimuv aastavahetuse ball, mida korraldab Võru Lions klubi ja kuna isa on ka seal klubis, on temagi korraldamisega seotud, mis tähendas, et tema peab seal kohal olema. Ema aga teatas, et tema ei taha minna. Minule aga meeldivad ballid ja ma olin nõus ise isaga minema. Siis proovisin oma vana ballikleiti selga, et kas ikka on paras veel, selgus et ei olnud. Probleem.... uut kleiti vaja. Kui jõulud läbi said, sõitsin Tartusse ja läksin kohe poodi. Proovisin kokku kümmet kleiti selga ja nelja "finalisti" veel teist kordagi (kõigil oli mingi väike "aga" juures, polnud ühtki ideaalselt sobivat) ja valisin välja ühe (müüja arvates sobis ka see kõige paremini). Juurde veel mõned vidinad.... sel päeval kulutasin ma ilmselt rohkem raha kui kunagi ühe päevaga kulutanud olen :P (kleidi maksis vähemalt isa kinni).
Neljapäeva lõuna paiku panin jälle Võru poole ajama, sest kell kolm oli juuksuri aeg. 1,5 tundi ja soeng oli peas. Kodus veel peegli ees mökerdamist ja kleit selga ning mina olin minekuvalmis. Isa oli endale uue lipsugi ostnud, mis kleidiga kokku läheks, viisin talle salli, mis kleidiga kaasas oli, et ta ikka õiget värvi lipsu ostaks :)
Kuna isa oli seal ballil asjapulk, õigemini küll rahakott (tema käes oli see raha, mis esinejatele maksti), siis läksime sinna suht vara. Kõik loomulikult imestasid, et kes see küll on papsiga kaasas... mõned küsisid, mõnedele tutvustas paps ise oma kaaslast kui klaase kokku löödi, aga kindlasti jäi ka neid, kes mõtlesid, et ta on endale uue noore naise võtnud vms :P
Igal juhul oli tore. Tantsida sai, lahedad esinejad olid (Mihkel Mattisen on väga hea pianist, Rakvere taetri meeskvintett "Ramm" on ka vaimustav, Martin Parmase ja Kaisa Oja tantsuoskusest ma parem ei räägigi...) ja rahvast oli just parasjagu.
Seal tehti Lions klubi meestest pilt ka, loomulikult koos saatjatega, mis tähendas, et mina jäin ka pildile :P Ühe pildi tegime isaga kahekesi ka. Päris normaalne pilt tuli...
Ja lõpus loomulikult ilutulestik. Alguses öeldi, et linnarahva unerahu häirimise vältimiseks on ilma paukudeta ilutulestik (kell oli üks öösel). Algas tõesti ilma paukudeta...... aga mingist hetkest lendasid raketid kõrgemale ja koos paukudega. Ilus oli. Aga üks korraldajatest oli pärast vihane, sest sellest võib jama tulla, kuna kogu aeg oli jutt, et pauku ei tehta.

Minu meelest oli tore ball. Vist isegi kõige toredam, kus ma senimaani käinud olen (varem olen 12ndas abiturientide jõuluballil ja eelmine aasta TÜ aastapäeva ballil käinud).

Auld Lang Syne

Jõulud, jõulud, jõulud........ õiget tunnet pole ka sel aastal veel tulnud, aga päris hull ka ei ole. Kingitused olen suutnud enam-vähem ära osta või siis vähemalt välja mõelda, aga ajaga on nagu on... Osad jäid venna kaela, sel aastal läks asi nii, et teeme kahepeale kingitused. No välja arvatud see loomulikult, mis ma vennale teen.
Pühapäeval ehtisin ka oma nulu ära (sel aastal hõbekuuske ei saanud, aga tegelikult pidigi nulg see õige jõulupuu olema), minu meelest päris nunnu. Ja idee järgi peaks see ka kevadel kuhugi vanaisa metsa endale uue kasvukoha saama.
Kusjuures ma avastasin, et mul pole endal ühtegi jõululauludega plaati. Nii ei saagi ju üritada endale jõulumeeleolu tekitada... päeval tglt kuulen küll neid laule, raadiost lastakse. Selle sissekande pealkirigi on inspireeritud pealkirja kirjutamise hetkel Elmarist kõlanud laulust (1909. aastal salvestatud versiooni lasti). Muahhahaa....... nüüd hakati Sõnajalgade laulu laskma.... väiksena sai neid kuulatud.... väiksena sai üldse igasugu imelikke asju kuulatud.

Aga nüüd aitab lobast. Häid jõule kõigile!!! Ja toredat vana aasta lõppu neile, keda sel aastal enam ei kohta!

Kõik või mitte midagi

Järjekordselt on tekkinud pikk vahe blogikirjutamisse. Esialgu oli mul plaan see viga nädalavahetusel parandada, aga ma ei tea, kas asi oli koduses arvutis või netis, igal juhul blogisse ma ei pääsenud (mujale lehekülgedele v.a. hotmail läks ta küll).
Tegelikult tahtsin ma kirjutada sellest, kuidas me reedel perek. Kallase sünnipäeva OÜ Gepa seltskonnaga tähistasime. Nagu see siin firmas vist traditsioon on, algas tähistamine bowlinguga. Ja ma võin kohe öelda, et reede ei olnud minu päev. Tegime neli mängu, millest Vahur ja Erik võitsid ühe ja Margu kaks, nagu lihtne arvutus näitab, ei võitnud mina ühtegi, hoopis kaotasin kõik. Viimane neist läks kõige hullemini, läksin oma kõik-või-mitte-midagi taktikaga natuke liiale ja alguses tuli kogu aeg mitte midagi. Oleks võibolla oma kõige madalama skoori saanud, aga siis tuli korra kõik ka vahele. Järgmisel päeval olid loomulikult ka enamus lihaseid valusad. Ja parema käe sõrmede juba enne olnud traumale selline sportlik tegevus ka hästi ei mõjunud... niu-niu-niu
A pärast keeglit läksime Eha tänavale. Seal pakuti head ja paremat. Eriti hea oli lasagne. Aga kahjuks mõjusid reede õhtu ja punane vein Vässule ja Une-Matile vägagi ligitõmbavalt, mistõttu ma lahkusin esimesena. Õigemini lasin ennast koju viia (vat see on alles külalislahkus :D).

Nädalavahetusest

Vaatasin, et pole ammu kirjutanud ja mõtlesin selle vea parandada.

Ka mina avastasin laupäeva hommikul, et näe maa on valgeks muutunud üleöö. Ilus oli. Ja esimest päkapikumütsiga tüdrukut nägin ka tänaval. Jõulukaunistused on ka igal pool üleval. Oma üllatuseks avastasin, et enam polegi ju väga vara neid üles riputada, sest pühapäeval oli esimene advent. Panin ka küünla põlema nagu kord ja kohus. Mulle meeldivad küünlad :)

Sel nädalavahetusel oli mingi Rocki maania (nii oli vist selle näitleja nimi, kes Skorpionikuningat mängis). Kõigepealt oli reedel film, kus ta peaosa mängis. Läks ja lõi korra majja oma kodulinnas. Päris vaadatav oli. Laupäeval aga näidati Muumia tagasitulekut. Seal alguses oli ka lõik Skorpionikuningast. Mis tekitas minus küsimuse, et millal temast selline võimuahne ja paha tüüp sai, sest Skorpionikuninga nimelises filmis oli ta ju hea tegelane. Aga tundub, et ta tehti hoopis pärast heaks tegelaseks, sest Muumia tagasitulek tehti enne kui Skorpionikuningas.

Miks lamp ei põle???

Eile kui ma koju jõudsin, vaatasin, et keegi on mu kalad külmetama jätnud, sest lamp ei põlenud (ja praegu on toas eriti külm, sest tuul puhub igalt poolt mühinal läbi ju). Läksin siis kohe lamp põlema panema, aga võta näpust - lüliti klõpsutamisest polnud kasu. Siis märkasin, et pirn on kuidagi lõdvalt seal sees, mõtlesin siis et keeran selle paremini sisse, siis aga avastasin, et see metallist osa seal otsas on küll kõvasti sees, aga klaasist osa tuli lupsti välja (ja hõõgniit oli ka katki muidugi). Seega tuli see pagana ots sealt kuidagi välja saada. Kahjuks esineb mul väike puudujääk tööriistade osas, mistõttu pidin käima küla pealt näpitsaid laenamas. Aga sellega asi veel ei lõppenud. Nii kui ma näpitsatega sellest metalljublakast kinni võtsin, väändus see küljest. Sama hästi oleks võinud hõbepaberist kinni võtta. Siis läks lammutamiseks. Parema ligipääsetavuse huvides lammutasin oma laualambi laiali (see käis palju rohkemateks juppideks lahti kui ma oodatagi oskasin). Vahepeal saabus Vivian koju ja soovitas mul juhe seinast välja võtta (selline tähtsusetu asjaolu oli minul nimelt kahe silma vahele jäänud). Igal juhul lammutasin ja kangutasin ja kätte ta sain. Nüüd tuli asi jälle kokku panna. Mis isegi õnnestus. Ja ka uus pirn leidus sahtlis, nii et kalad said jälle sooja :)

Telefoni veidrused

Minu telefonil on viimasel ajal kummalised tujud. Alles see oli kui ma selle helisemist ignoreerisin kuna see helin ei meenutanud absoluutselt minu telefoni helinat, täna hommikul otsustas see asjandus mulle kell kuus teatada, mis on Tambeti telefoninumber.... Kuna mu uni on hommikuti kergesti häiritav, siis ärakasin ma selle hääle peale üles (kuigi see oli suht vaikne ja väga imelik hääl... ma ausalt öeldes enne vist ei teadnudki, mis häälega ta mulle asju meelde tuletab, sest ma polnud endale kunagi ühtegi meeldetuletust selle telefoniga pannud...). Igal juhul tuleks mul oma telefoniga midagi ette võtta........ kui just välja ei tule, et kellegi teise käsi siin mängus on.....

Hommikused vaatlused

Täna hommikul bussipeatuses sain tükk aega erinevaid autosid jälgida. Nimelt oli liikvel kuidagi erakordselt palju autosid (tavaliselt on suurem ummik selleks kellaajaks juba möödas). Nii ma siis vaatasin seal inimeste reaktsioonikiirust (üks rekkajuht jäi küll vist magama) ja mõtlesin omaette, et ei tea kas kõik on eile mingil peol käinud ja täna seepärast nii hilja teele asunud või milles asi. Lõpuks jõudis ka buss minuni (natuke üle 10 minutit hiljem kui oleks pidanud). Ja kui meie lõpuks ringini jõudsime, selgus, et selle ummiku oli põhjustanud üks teine bussijuht, kes täpselt enne ringi oli ühele sõiduautole tagant sisse sõitnud, mistõttu ringile pääses vaid ühest reast.

Eile jõudsin lõpuks ujuma ka. Asi oli tugevalt ülerahvastatud. Aga sellel oli ka üks positiivne aspekt, nimelt üritasin ma võimalikult kiiresti oma kilomeetri ära ujuda, et sealt minema saada. Ma pole küll aega võtnud, kaua mul tavaliselt ujumaskäiguks kulub, aga usun, et tegin eile rekordi.

Väike iluravi

Võtsin kuulda konstruktiivset kriitikat ja kohendasin natuke oma blogi (kaua ma käin Maailmaparandaja blogi kaudu teiste omi lugemas). Maailmaparandaja aitas muidugi. Nii võib minust veel häkker saada :P Ei, seda siiski mitte, vähemalt niikaua kuni mul on omadus arvutite halvimad küljed välja tuua.

Kolmapäevast

Kõigepealt aitäh Pillele maitsva kartulivormi eest.
Ja nüüd sellest, millega mul kodus meelt lahutada tuli. Nimelt istusin mina rahulikult oma toas, olin just arvuti käima pannud, et pisut asjalik olla, kui kuulsin kõrvaltoast Viviani karjatust: "Hiir!!!" "Oh jah, jälle üks on siia roninud", mõtlesin mina. Kõigepealt möllas see imepisike hiireke koridoris saabaste vahel. Meie tegime välisuksegi lahti, et minu sibagu trepikotta, aga tema otsustas hoopis minu tuppa sibada (ta mahtus ka iga prao vahelt läbi). Vivianil õnnestus ta lõpuks sealt välja kupatada. Mina juba mõtlesin, et haa, nüüd on lõksus, sest ma olin vahepeal köögi, vannitoa ja vetsu ukse kinni pannud, aga see sunnik mahtus köögi ukse alt läbi (minu meelest on seal täiesti olematu vahe). Järgnes hiire pliidi alt välja ajamise aktsioon, mis lõpuks vilja kandis. Hiir sibas jälle koridori, kus mina ühe ja Vivian teise purgiga teda taga ajasime. Sellest ta enam ei pääsenud ja nii jooksiski ta lõpuks Viviani käes olnud purki lõksu. Edasi läks tema tee õue ja aktsioon "Hiirepüüdmine" oli sellega lõppenud.

Söögist

Nagu sai kokku lepitud, on neljapäeval minu juures söömine. Oleks ka hea teada, kui palju näljaseid suid toita tuleb, muidu tuleb veel äkki puudu või midagi. Mõned on mulle juba suuliselt või kirjalikult teatanud oma tulekust. Kellaajaks pakuks näiteks pool kaheksa.

Auto, bussi, trommi ja rongiga

Sel nädalavahetusel olin ma üsna liikuv. Reede õhtul Võrru, et siiski venna sünnipäeva ka tähistada ja laupäeva päeval tagasi Tartusse. Paar tundi asjade kokkupanemiseks ja finantsdendroloogilise saavutuse lappimiseks ja kinni mässimiseks. Siis linnaliinibussiga bussijaama, et seal kahekordse bussi peale istuda, mis meid Tallinnasse viis. Nuputasime tükka ega, et kas kohad 3-6 on alumisel korrusel või on üleval. Selgus, et ikkagi üleval. Mingid tüübid olid sinna ette istunud ja me ajasime nad oma kohtadele. Kobisesid teised, et issand, mingid korralikud, tahavad oma kohtadele istuda... ma ei tea, kas nad olid pimedad või mis, aga oleks võinud ju aru saada, et meil on ruumi vaja. Õigemini Sandral, sest siis hoidis tema puud. Pealegi, seal ees on alati nõutud koht olnud, ma ajaks vist siis ka sealt ära kui mul puud või midagi sellist poleks, mis ruumi nõuab. Tallinnasse jõudes otsisime tromm nr 2 üles ja ronisime sinna peale, et Balti jaama sõita. Ainus häda oli selles, et me ei teadnud täpselt, kus väljuda. Mistõttu me väljusime üks peatus liiga vara. Mistõttu me ei jõudnud selle elektrirongi peale, kuhu me plaaninud olime. Mistõttu me pidime 20 min Balti jaamas ootama. Aga kohale jõudsime (vaatamata sellele, et me meeletut ringi teetööde tõttu ei teinud ja isegi mitte auku ei näinud). Esimesed pool tundi kui me Jaanika juures olime, oli köök okupeeritud, Jaanikal ja Romanil oli keelatud sinna tulla. Kui lõpuks rahapuu korda sai tehtud ja kõik vajalikud allkirjad pöördumistele kogutud, siis võis kaks seltskonda ühendada ja edasi veinimajja suunduda. Seal sai süüa, seal sai juua, seal sai laululugu lüüa. Vahele mahtus ka populaarne seltskonnamäng arva-ära-kes-millise-laulu-pani. Sooda lugu ei tahtnud Jaanika vaatamata ilmsetele vihjetele kuidagi ära arvata. Väga põhjalik arutelu käis ka tatra valmistamise meetodite üle. Ja Romanile jõudis Kairi morsi ja viineri nali suure hilinemisega kohale, see on see kui pikk laud vahel on. Aga laulda sai, palju laulda. Nii palju, et mina väsisin laulmisest ära. Noh tegelikult hakkas üldse Mati mulle suht vara pinda käima, ma üritasin teda alguses minema laulda, vahepeal panin ka silmad kinni, tehes näo nagu oleksin alla andnud, aga lõpuks pidin talle siiski alla vanduma ja endale voodikoha otsima.
Ärkasin selle peale, et köögist kostsid imelikud hääled (see kuulus vist nõudepesumasinale). Ühiselt sai otsustatud, et Tartusse minnakse 16.50 rongiga. Enne seda jõudsime ära vaadata Jääaja, Blackadderi, Grease'i ja jupikese Beethoveni ei-te-mitmendatest seiklustest. Vahepeal pakuti ka pitsat ja juurde loomulikult veini (väga huvitav vein oli ja seda heas mõttes).
Nii et oli tore sünnipäev-soolaleib (nagu Roman ütles, oli see üheaegselt ka tema soolaleib, kuna tema kuuri ei mahtuvat rohkem inimesi peale tema... aga ma ei taha seda ikkagi hästi uskuda).

Suurepärane kontserdielamus

Eile toimus siis keemia ringis Jaan Söödi ja InBoili kontsert. Selline tavatu kontsert ma ütleks. Esiteks oli tavatu see, et nad istusid toolidega laua peal (peab ikka tugev laud olema). Teiseks polnud võimendust. Mulle meeldis see, et võimendust polnud, selline vahetu elamus oli. Kolmandaks nokkisid nad pisut üksteise kallal (eh eh eh.....ega kellelgi köharohtu pole :p) ja rääkisid natuke juttu laulude vahele. Neljandaks laulsid nad ka selliseid laule, mida kontserdil tavaliselt just ei kuule (Jääkaru lugu, Supilinn, Saladus) ja ka uusi laule. Ja üks laul jäi pooleli, sest inBoil unustas sõnad ära (pidi uue plaadi lugu olema). Ja ühe loo tegi kohapeal. Igal juhul oli hästi lõbus ja nauditav kontsertelamus. Kahetsege kõik, kes te ei käinud!!! :)))
Et natukene lohutada kahetsevaid mittekäinuid, panen siia kirja ühe vahepala, mille InBoil rääkis. Loo pealkiri on armastuskiri (päris kõik ei ole enam meeles, aga loo point peaks välja tulema küll).
Kallis Jaanika!
Armastan sind nii väga, et oleksin nõus sinu pärast võitlema kolmepealise lohega. Või hüppama kohe kohe purskama hakkavasse vulkaani, et sinu nime kraatrisse kirjutada. Või ühe hingetõmbega lennuõnnetuse ohvreid 5 km kaugusele kandma.
Sinu Peeter
P.S. Kui õhtul ei saja, tulen sind vaatama.

Teadaanne (see paistab suht popp pealkiri olevat)

Asi on nüüd nii, et punnitasin, mis ma punnitasin, aga ära oma tööd esitada siiski ei saanud. Liiga jutustav keskkonnatehnoloogia projekti kohta ja sellega pole mõtet komisjoni ette minna. Nüüd siis üritangi asja paremaks teha ja loodan, et Ahas hoolitseb selle eest, et jaanuaris kaitsmine tuleb (nii ta vähemalt mulle ütles). Vat nii.

Elu nagu ameerika raudtee

Vaheldumisi tõusud ja langused, entusiasm ja tüdimus, optimism ja paanika, lootus ja pettumus... ja lisaks sellele veel abitus, sest olukorra kontrollimine pole sinu võimuses.... mulle pole ameerika raudteel sõit kunagi meeldinud :S

Natuke oma tegemistest

Vaatasin, et pole ammu blogi kirjutanud ja otsustasin selle vea parandada (mitte et ma arvaks, et keegi seda pikisilmi ootab). Mis siis vahepeal toimunud on... no kõige suurem ja tähelepanuväärsem sündmus oli loomulikult Pille sünnipäev. Oli lõbus, sai nii mõndagi uut teada (näiteks rebase anektoodi poindi, nüüd tuleb veel vaid välja mõelda, kuidas sinna jõuda nii et nalja edasi saaks rääkida ja siis loomulikult ka seda, miks padjavein on padjavein), väga keerulist lauamängu mängida, pilte klõpsutada natuke ja muid asju teha. Tegelikult ei arvanud ma, et ma nii kaua vastu suudan pidada, aga lõpuks olin ma nii väsinud, et koju minna enam ei viitsinud ja jäin ööseks Vaksali punkrisse (vanad harjumused). Hommikul tulid huvitavad ideed, kui need kunagi teoks saavad, on eriti tore.
Teisipäeval sain oma TV 3 lõpuks jälle värviliseks. Ja tantsimas käisin ka, nagu ikka teisipäeviti. Meile öeldi, et meie tango lõhnab juba täitsa tango moodi :D
Eile käisin jälle iganädalasel Aura-visiidil. Kõigepealt mängisid mingid pisikesed vene plikad riietusruumis peitust (need mahtusid ennast täpselt kappi peitma). Basseinis oli järjekordselt päris hulga pägalikke. Vahepeal oli natuke vaikust, kui üks hunnik ära läks, aga siis tulid teised. Asi kulmineerus sellega, et üks poisiklutt mulle selga visati (nad seal loopisid üksteist vette). Vat siis sai mul küll hing täis. Käratasin neile, et vaadaku ette, kuhu nad hüppavad. Aga sellest käratamisest oli vähe kasu, sest nad olid venelased (peaks vähemalt vene keeles sõimamise vist korralikult selgeks õppima :P). Kusjuures vetelpäästja-onu ei reageerinud sellele mitte kuidagi. Seda ma nii jätta ei saanud, sest lõppude lõpuks võib nii viga saada, minu õnn, et see klutt, kes mul seljas maandus selline suht kribu oli, muidu oleks ma palju rohkem haiget saanud. No igatahes kui ma basseinist välja tulin, tegin vetelpäästjale märkuse, et ta võiks kluttidel rohkem silma peal hoida. Tema lubas seda teha, kuigi need olevat olnud trennipoisid, kes on tegelikult oma treeneri vastutusel.

Soolase suudluse, miilustab kaelale...

Eile õhtul toimus siis tequila-pidu (väikese suve ära saatmise ja sügise vastuvõtmise alatooniga). Kui mina kohale jõudsin, oli pidu juba hoos. Aga nad jõid valesti (no tegelikult võib ka nii juua nagu nemad, aga nii ei hakanud pähe). Ma siis harisin neid. Alguses rääkisin teooriast. nemad nõudsid muidugi ettenäitamist. No ma siis näitasin ette ka. Pille peal. Pärast seda toodi poest uus pudel ja tehti järgi. Sellest on mõned fotosüüdistused ka ;)
Selgeks sai ka see, et sool on kõige tähtsam komponent tequila joomise juures. Ilma sidrunita võib, aga ilma soolata mitte. Mina üritasin üldse seda ilma tequilata varianti praktiseerida, aga kui Pille ütles, et ma tema pärast võtaksin, siis tuli ära võtta ja õiget moodi.
Peale tequila joomise toimusid sügavad arutelud selle üle, kust keegi pärit on, mida sai väga hästi kindlaks teha nime järgi. Nimi ütleb kõik. Sugram Sallak kõlab näiteks väga islamipäraselt ju.
Kahjuks tuli mulle suht varakult uni peale ja ma lahkusin esimesena, mis tähendab, et ma magasin sügise tuleku maha. No mis teha, tööinimeste värk.

P.S. Kui keegi veel arvab, et loodesse vaatamine on seotud filmiga Malev, siis te eksite. See on minu ja Pille omavaheline nali, nii et te ei saagi seda mõista :)

Autovabadus

Kuigi eile oli autovaba päev, nägin ma ikka sama suurt hulka autosid tänaval ja rattureid ei näinud pea üldse. Siiski, Tartumaa keskkonnateenistuse hoone ees oli üks jalgratas (tavaliselt ei ole seal ühtegi). Samas filosoofi tänavalt poleks eile autoga läbi saanud, kuna seal tehti mingeid kaevetöid, rattaga mahtus ilusti läbi :)
Peale nelja läksin Küüni tänavale autovaba päeva ürituste läbiviijatele appi. Alustuseks lasin ennast mõõta ja kaaluda ja siis rasvaprotsendi välja arvutada (vähe on mul rasva :P). Vererõhku ja pulssi sai ka mõõta. Rõhk oli normis, aga pulss kipub mul kiire olema. Siis joonistasin paar vineertahvlit teemal "Kliimamuutus" (nendega pidavat sillutatama Kanadas toimuval kliimakonverentsil tee konverentsihooneni) ja ühe pildi autovabaduse teemal. Kõige vaimukam oli minu meelest vineertahvel, millel oli kirjas: "Mehe ilu pant on jalutamine. Mees, jäta auto koju ja käi jala - naiste rõõmuks".
Siis saabusid ka esimesed võistkonnad orienteerumiselt tagasi ja minu töö registreerimislauas algas. Kui kõik võistkonnad olid kohale saabunud, tuli kõige raskem osa - auhindade jagamine. Algselt oli plaanis, et asi käib kiiruse peale - tuleb koguda 25 punkti võimalikult kiiresti. Mõned läksid aga eriti hasarti ja kogusid 52 punkti või 47 punkti jne. Seega andsime eraldi auhinnad kõige suuremate punktide arvuga võistkondadele. Ja kuna osad võistlejad olid suht pisikesed, siis tegime veel eraldi noorteklassi arvestuse. Lõpuks said kõik auhinnad ära jagatud.
Pärast ürituse lõppu anti vabatahtlikele Keskkonnahariduse keskuses nänni (helkurid, kohupiimakreemid, marjatarrestis Salvestilt).
Kogu üritust "ilmestas" aga see, et samal ajal käib ju Küüni tänaval ehitus, mis tähendas suuri autosid mürisemas sealsamas, kus Pepe rääkis mikrofoni, et on autovaba päev...

Pägalikest ja parandaja-onudest

Niisiis, eile käisin jälle ujumas. Ujula ruumi sisenedes hakkas mulle silma kohe üks tuttav nägu. Nimelt Jaanus Välja (nendele, kes ei tea, infoks, et tema on ERLi tegevdirketor) istus basseini äärel ja kõlgutas jalgu (pärast loomulikult ujus ka :P). Seega algas mu ujumine lõbusalt. Lõpp nii lõbus ei olnud, sest mingil põhjusel oli pägalike kontsentratsioon basseinis äärmiselt suur, mis segas rahulikku ujumist tugevalt. Peaks vist hakkama raja peal ujumas käima...
Õhtul käisin järel kingal mille ma olin parandusse viinud. Kõigepealt ootasin ma tükk aega, sest ta ei leidnud kuidagi selle tädi kingi üles, kes enne mind oli (üks põhjus võis olla ka selles, et tädi väitis, et need on pruuni ja musta vahepealsed, kui tegelikult olid need pigem hallid või musta ja valge kirjud). Minu king rippus riiuli küles ja onu leidis selle kohe üles, aga paranduse onu hakkab siis näitama, et konts enam ei liigu, aga see rihm siit on lahti. Mina ütlesin selle peale, et rihma pärast ma ta üldse tõingi, selle kontsa asja ma ütlesin alles pärast, et tehku see ka korda. Onu ütles selle peale, et temal oli ainult konts kirjas, aga käigu ma 10 min ringi, et ta teeb kohe korda. No ma siis ootasin kuni onu rihma ära liimis ja ütles siis, et ärgu ma täna neid jalga pangu (king, millest jutt käib on lahtine rihmik, mille aeg vähemalt minu meelest selleks aastaks läbi on), ma lubasin talle, et ei pane. Kui päris aus olla, siis tõingi ma kinga parandusse selleks, et saaks teise ilusti talvekorterisse ära panna. Aga loo moraal on selles, et ei tohi nendele onudele kahte asja öelda või siis korrata esimene kindlasti üle, neil paistab mäluga raskusi olevat.

Jälle vabatahtlik

Eile õhtul olin ma natuke kasulik ka. Nimelt kohe peale tööd läksin koju ja võtsin sealt ratta. Seejärel kihutasin Keskkonnahariduse keskusesse ja võtsin sealt 10 autovaba päeva kuulutust ja siis kihutasin edasi koolidesse neid üles riputama. Minu osaks olid jäänud siinpool jõge asuvad gümnaasiumid. Nii umbes poolte asukohta teadsin ma täpselt, ülejäänude tarbeks oli mul kaart kaasa võetud. Kõige raskem oli üles leida Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumi. Aadress oli Veeriku 41. Sõitsin mööda tänavat edasi ja tagasi maja nr 41 otsides, kuni lõpuks otsustasin Veeriku koolile tiiru peale teha. Ja ennäe imet - ühe keldrisse viiva ukse peale oligi kirjutatud Tartu Täiskasvanute Gümnaasium. No mis siis ikka, mõtlesin, et kui keldris siis keldris. Läksin uksest sisse ja trepist üles ja veelkord trepist üles ja veel ja veel kuni jõudsin kõige ülemisele korrusele ehk siis õigesse kohta. Kõige rohkem kartsin ma tegelikult seda, et mul ei õnnestu seal Puškini Gümnaasiumis selgeks teha, mida ma tahan. Aga õnneks läks asi üsna kergelt.
Lõpptulemus oli 9 kuulutust 10-st (Kutsehariduskeskuse koristaja ei teadnud, kas võib kuulutust üles riputada ja kedagi teadjat ka enam majas polnud).
Ah jaa, kui keegi veel ei tea, siis autovaba päev on 22. septembril (kella kahest seitsmeni on üritused).

Koolist

Kuna mingil põhjusel tahavad nii mõnedki inimesed ilmtingimata koolist rääkida, siis ma otsustasin sellest kirjutada (nii et palun mitte enam kiusata nende küsimustega, eks). Käisin täna herr Ahasega kohtumas. Tulemused on järgmised:

• teema kitsenes, minu projekti teemaks on nüüd TÜ tehnoloogiainstituudi KMH
• pole kindel, et jaanuaris kaitsmist tuleb, seega tuleb lähtuda kuupäevast 17. oktoober (mis omakorda seab pisut kahtluse alla selle aasta pidude normi täitmise selle kuupäevani)

Igal juhul eks näis kuidas ma selle asjaga hakkama saan ja mis sellest kõigest välja tuleb. Hetkel tundub asi (veel) üsna positiivne (v.a. see tähtaeg).

Puu-, köögi- ja muude viljade teemal

Alõtšapidu oli tõesti tore. Kui kella seitsmeks kedagi peale minu Pille ja Liina juurde tulnud ei olnud, olin ka mina suht kindel, et tuleb vaikne õhtu kolmekesi. Aga ennäe imet, umbes poole tunni pärast hakkas inimesi juurde tulema. Kõige tipuks oli muidugi Mpsi efektne saabumine. Kajuks pidin ma suht varakult lahkuma, sest tuli võtta suund Võru poole. Põhjus lihtne, täna hommikul viidi põllule kartulit võtma. Tegelikult polegi kartulivõtmine nii väga hull töö. Kui ma väiksem olin, siis ei kannatanud ma seda üldse. Aga nüüd on täitsa talutavaks muutunud. Täna oli see talutavam ka selle tõttu, et esiteks ilm oli hea (no jah, viimaste vagude ajal hakkas tglt tibutama) ja teiseks, vennal olid muud asjad ja ta ei saanud tulla (mis tähendas, et oli hulga rahulikum seal põllul olla).
Nende jaoks, kes siinset elukorraldust natuke tunnevad, peaks see asjaolu, et venda Võrus pole, seletama ka seda, miks ma sellisel kellaajal veel netis olen (võimalust tuleb ju ära kasutada). Tegelikult on veel üks põhjus, miks ma veel põhku pole pugenud. Ma nimelt asusin sikutama. Lugusid sikutama. Neile, kes neljapäeval Hoia ja keelat vaatasid, peaks nimi System of a Down ka midagi ütlema. Seal nimelt näidati selle ansambli videot ja mulle hakkas meeldima. Alguses sikutasin selle sama laulu, mida nad seal saates lasid, siis terve selle albumi (nende viimane album, nimega Mezmerize) ja nüüd veel teise albumigi takkaotsa (vähemalt on kiirus natuke paremaks läinud kui alguses, muidu istuks ma siin hommikuni). Vat nii juhtub kui minusugusele kergesti mõjutatavale inimesele näidata head lugu. Niimoodi kasvab minu lemmiklugude arva ka varsti 6 529 427-ni
Peale uute lugude saamise, on tänane päev (kella vaadates tegelikult juba eilne) viljakas olnud ka meeldetulemise koha pealt. Mööks oli see nimi :))) (peaks vist jälle kasutusele võtma, mõnda aega peale selle panemist ta minu meelest täitsa oli kasutusel).

Meie kambake

Küll lastel on ikka ohtlik ja väsitav elu. Mängisime eile Merikese juures mädamuna. Ma sain päris mitu korda peavigastusi lisaks jalavigastustele ja peale igat jooksmist läks natuke aega hingeldamisele. Kuidas väikesed lapsed küll jaksavad päevast päeva neid jooksumänge mängida??? Igal juhul täna annavad nii mõnedki lihased endast märku, muidu lähekski ju meelest ära, mis lihased mul kõik olemas on. Kõik, kes lõpuni mängisid, said ka endale uue(d) nime(d). Vahepeal domineeris tugevalt j-täht, aga see muutus varsti. Pille jäi ühe nimega, minul ja Merikesel õnnestus kaks nime saada ja Margusel lausa kolm.
Põhjus, miks me Elvas üldse olime, oli see, et Merike tahtis grillida, aga kuidas ikka üksi grillid. Nii vedaski ta endale autotäie rahvast kohale ja hommikul vedas rahva Tartusse tagasi. Mis tähendas seda, et äratus oli kell viis, et Merike kaheksaks tööle jõuaks.
Enne magamaminekut oli väike muusikaline vahepala kui Merike Pillele plaati kirjutas. Kuulsin nii uusi ja huvitavaid laule kui ka tuttavate laulude sõnadest pisut lähemalt.

Tantsulõvi

Eile sai meie tantsukursuste suvevaheaeg läbi, mis tähendab et teisipäeva õhtud on mul nüüd jälle kinni. Peab mainima, et vaatamata sellele, et suvel tantsida ei saanud, olid sammud täitsa hästi meeles. Aga salsa ja samba ei kuulu ikkagi minu lemmikute hulka, palju rohkem meeldib mulle tša-tša või jive. Kuigi viimane on suht väsitav.

Kui ma oleks...

Kui ma oleks eile Dagö kontserdile läinud, siis ma oleks kindlasti hea kontserdielamuse osaliseks saanud, mis oleks kustutanud selle mälestuse Leigol lällavatest ja trügivatest ebakainetest inimestest Dagö esinemise ajal. Sadamateatris ei oleks üleliia palju rahvast olnud ja ruumi oleks olnud piisavalt. Kuigi käimiskoridor oleks vaheldumisi minu ette ja taha ikkagi tekkinud.
Oleks olnud hea vaadata ja kuulata kuidas eri lugude ajal erinevad pillimehed soolot mängisid. Ja Saatpalu jutud laulude vahel oleks ka meeldinud. Üleüldse oleks positiivne elamus olnud.
Ülejäänud osa kontserdist ei oleks ma viitsinud kuulama jääda, sest ma oleks sinna läinud Dagö pärast ja peale nende esinemist oleks ma koju läinud.

Rahu, ainult rahu*

Nii, Pille tahtis mu raskest elust ükspäev kuulda, no olgu, ma siis hädaldan natuke. Teedevalitsuse onu on vist võtnud eesmärgiks mind kiusata. kõigepealt on ta kategooriliselt vastu asjale, mis apsoluutselt ei peaks ühtegi liiklejat ega kedagi häirima (ei meie ei taha sinna teekaitsevööndisse mitte midagi lubada) ja siis ta mõtleb ümber ja lubab. Ühe päeva jooksul kusjuures. Aja siis sellistega asju.
Eile töölt koju minnes sain hea fiilingu. Vurasin oma veloga üle Sõpruse silla kodu poole ja kuna kell oli ilmselt viiele lähenemas, oli seal palju autosid. Nii palju, et ma kimasin neist kõigist mööda :) Nii mõnus tunne oli. Kahjurõõm pidi ike ju see kõikse suurem rõõm olema :P
A õhtul peale Monki sai jälle üle pika aja Baari-Pireti näha. Seekord oli tal üks lisand juures. Selline bareti moodi müts. Esialgu tundus see vaatepilt suht naljakas, aga hiljem tuli tõdeda, et see tegelikult täitsa sobis talle. Õnnelikud inimesed, kellele mütsid sobivad. Minule tõi see mütsu nats nostalgilisi mälestusi, sest kodutütardel oli sama tegumoe ja värviga müts, ainult et seal oli kaks triipu ja kollane tutt ka peal. Aga tore oli jälle üle pika aja Illekas olla :) Peale minu oli seal Piretile kaasa elamas veel Pille, Kairi ja Hedi (saabumise järjekorras). Kairil tekkis mingil hetkel sügav matemaatiline arutelu ühe noormehega, see oli päris huvitav. Ja tänu Kairile saime ka teada, kuidas tuleb rääkida neuronitest, põhiline on õiged žestid.
Avamise puhul olid baariletil taldriku sees alõtšad. Kui Piretil õnnestub meile neid veel saata, siis tuleb Vaksalis millalgi suur alõtša-pidu. Aga mitte enne järgmist teisipäeva.
Ja Murjamil on saladus. Tegelikult salaplaan. Kunagi tuleb välja ;)

* ülemaailmne rahupäev ju :)

Mitmel teemal

Nagu mõned juba teavad, sai reedel Eriku (alias sebra :p) sünnipäeva tähistatud. Lõbus oli. Nii bowlingus kui ka piljardis avaldus minu ebastabiilsus - kas kõik või mitte midagi (no ok, vahepeal tuli ka keskmisi tulemusi). Ja mis värk on ikkagi meestel spordiga??? Nii kui mingi spordivõistlus telekast tuleb, on nad teleka ette naelutatud. Ei tea kas see on seotud kuidagi õllejoomisega? (ainus meesterahvas, keda ma tean, keda sport ei huvita, ei joo õlut ka...)
Mind hakkas huvitama, et palju sel aastal üldse matkapäevikut kirjutab? Eelmine aasta oli neid küll tore pärast lugeda, loodan et see kordub ka sel aastal. Kui kedagi huvitab, siis minu oma on valmis (Merikese hinnang sellele - põhjalik).
Ja pühapäeval sain valusa õppetunni - jänest ei saa usaldada. Olin jätnud ta nädalavahetuseks lahti (ise käisin Võrus laup-pühap) nagu mitmeid kordi varemgi, kui tagasi jõudsin ujus külmkapi ümber. Alguses kahtlustasin, et korgid on jälle väljas, siis aga märkasin, et see pagana loom on külmkapi juhtme läbi närinud. Niipalju siis korralikust jänesest, kes pahandust ei tee....
Õhtul juhtusin muide head filmi vaatama. Pealkiri oli My Big Fat Greek Wedding. Naljakas oli ja õpetlik ka. Õpetas seda, et vaatamata kõigile miinustele on hea, kui on pere, kes sind alati toetab, samas nii mõnegi stseeni ajal oli mul hea meel, et mul 27-t nõbu pole... Ja miks on alati (vähemalt filmides) nii, et isad on need, kes midagi ei taipa ja emad mõistavad???

Heast kontserdist

Et siis reedel käisin Tätte ja Matvere kontserdil. Kuigi me jõudsime minu meelest piisavalt vara sinna Pühajärve laululavale, olid kõik pingid rahvast täis (rääkimata teeäärtest, mis olid autosid täis). Seega ei jäänud meil muud üle kui istuda maha. Ega muidu polekski selles midagi erilist olnud, aga seal pole ju mitte tasane maa vaid selline tore nõlvake. Palja maa peale nagu istuda ei tahtnud, mistõttu ma tirisin välja keebi, mis mul igaks juhuks kaasas oli (see oli see Kuressaare säästukast ostetud punane keep). Jagasime siis Merikesega sõbralikult keepi, aga kahjuks on keebid tehtud materjalist, mis on libe ja nii me siis libisesime seal vaikselt. Päris alla me ikka ei libisenud, sest me kohendasime oma istumisalust ka aeg-ajalt. Aga minu istumiskonstruktsioonid väsisid küll jubedalt ära. Polnud ju eriti asendeid ka valida, pidi jägima, et toetuspind oleks, muidu oleks varsti eesistujatele selga vajunud. Ja tuleb välja, et nii minul kui Merikesel on mingi huvitav omadus sattuda sinna, kuhu tekib liikumiskoridor. Või on see vastupidi, et liikumiskoridor tekib meie ette või taha. Igal juhul väga müstiline nähtus, mille põhjused tuleks välja selgitada ja elimineerida. Muidu mul tekib jälle kusagil kontserdil või muul massiüritusel olles tahtmine inimestele jalga hakata ette panema lihtsalt sellepärast, et mulle käib närvidele kui nad kogu aeg mu näo ees siiberdavad.
Natuke siis kontserdist endast ka. Mulle meeldis. Ka need jutud, mis nad vahepeal rääkisid, olgugi, et mingi 85% neist olin ma juba eelmise kontserdi ajal kuulnud. Mind see ei häirinud väga, sest neid oli ikkagi tore kuulata. Palju rohkem häirisid mind need kaks tibi, kes meist tagapool mokalaata pidasid. Mitu korda oli mu kannatus katkemas, aga just sel hetkel jäid nad hetkeks vait või hakkas üks neist laulu kaasa laulma. Kurjast pilgust nende suunas polnud ka abi, sest nad vaatasid ainult üksteise poole. Lõpuks läksid nad üldse minema ja ma ei pidanudki kurja tädi mängima.
Kontsert ise kestis kusjuures üllatavalt kaua. Muidu oleks see ju väga tore olnud, et neid tervelt 2,5 tundi kuulata sai, aga see istumine polnud seal mugav nagu eelpool mainitud sai ja väike igatsus pehmete autoistmete järgi tuli. Ideaalne oleks olnud seda kontserti pehme istme peal istudes kuulata, aga noh, kõik ei saagi täiuslik olla. Tegelikult polegi vist mingi asi täiuslik, aga see selleks.

Ah jaa, see ei puuduta nüüd küll kontserti, aga kui keegi tahab teada, kus on pöialposte suvekorter, siis ma võin rääkida.

Kolm korda võite arvata, kus ma eile käisin...

Te vist ei arva ära. Ma käisin Meie Mehe kontserdil :P Miks? Lihtsalt sellepärast, et ma sain tasuta piletid (selliseid asju tuleb ette kui korterinaaber Elmari raadios töötab). Kutsusin sõbranna kaasa ja läksime.
Alustuseks kõndisime mööda letist, kus müüdi Meie Mehe nänni. Noh plaadid ja T-särgid on tavaline asi, aga seal olid müügil ka punased stringid, millele oli valge niidiga Meie Mees peale tikitud. Ma kujutan ette, et teismeliste fännide seas võib see päris minev kaup olla. Igal juhul oli seal palju noori ja umbes teist samapalju selliseid keskealisi. Meiesuguseid nagu ei olnud. Ühtegi tuttavat ka ei olnud (huvitav küll miks :P).
Esialgu tuli lavale Hellad Velled, mis koosnes ühest parajalt paksust onust ja kahest kõhnemast onust, kes pilli mängisid. Igav oli. Ainus laul mille viisi ma ära tundsin, oli see kunagine hitt Dragostea Tin Dei, millele nad eestikeelsed sõnad olid teinud, refrään oli midagi seesugust, et kallan vanni kuuma vee (mul tekkis küsimus, et miks peaks keegi vett vanni kallama, kas see mitte tavaliselt kraanist ei tule???). Igal juhul läksid nad viimaks minema ja siis tuli korraks lavale selline huvitav koosseis nagu Kultivaator, mis tegelikult kujutas endast Meie Meest, kellel olid seljas mulgi kuued ja muu selline kraam ja nad mängisid kitarri, viiulit, kontrabassi jms, ühesõnaga asja ideeks oli näidata rikkumatut eesti muusikat. Igal juhul see mulle täitsa meeldis. Nad esitasid selliseid rahvaviise nagu Ütle miks ja Lõbus maja. Peale seda tuli lavale Nexus. Ja kolm meesterahvast, kes olid nende pillimehed (sõbranna teadis rääkida, et nad teevad nüüd rokki). Kuna ma ei olnud päris lava ees (ülla-ülla) ja mul prille ka kaasas ei olnud, ei saa ma päris kindel olla, aga üks nende kidramees oli väga selle tüübi moodi, kes meil Hansapäevadel helimees oli, see lahkema olemisega neist (seda, kes mulle korra peale käratas, nägin ma Haapsalus Genialistide esinemise ajal). Aeg-ajalt oli isegi päris hea sound, kui ainult see tibide laul poleks asja ära rikkunud. Need kaks kõhnemat tibi väänlesid irmsasti seal lava peal, ilmselt üritasid kompenseerida seda, et nende laul kõlas rohkem hiire piuksumisena.
Lõpuks siis tuli peaesineja ka lavale. Alustasid selle rekkamehe lauluga, aga Maarja aset täitis see ainus häälega neiu sealt Nexusest. Loomulikult ei anna taset võrreldagi, aga noh, ajas asja ära. Ja selle sain ka teada, kes seda Juanita häält teeb - see on see hallide juustega onu, kuigi mul tekkis küll kahtlus, kas ta ikka õige mees on, nii kile hääl.... Vrõnn da da laulu lauldi ka. Sellel on päris tabavad sõnad ja tantsutüdrukute liikumine ja riietus läks asjaga hästi kokku.
Aga meie hakkasime järjest rohkem haigutama. Kell oli ju palju ka, tööinimeste värk. Seega otsustasime ära minna. Aia taga oli hunnik inimesi, kes kontserti kuulasid. See kostis tglt päris kaugele. Zeppelini juures kuulsime ilusti, kuidas nad Moskvat laulsid. Eedeni juurde kostus ka. Siis kui ma majade vahele jõudsin, hakkas ilutulestik (ma küll ei näinud, aga kuulsin).
Vot selline lugu siis. Aga täna lähen ma Otepääle Tättet ja Matveret kuulama.

Tagasitulekust

Laupäeval hakkasin siis Saaremaalt mandri poole vurama. Kuna ma ei viitsinud vara üles tõusta ja asjade kokku saamisega läks ka aega, siis vaatasin, et no kolmese praami peale peaks ilusti jõudma. Väike peatus Liival ja mingi 14.40 või midagi sinnakanti olin ma Kuivastu sadamas. Järjekord aga ulatus kassadest väljapoole. Nii, Piret ütles, et Viire peale mahub siis ka ära kui saba kassadest väljapoole on, loodame siis Viiret (esimene kord vist kui ma Viiret tahtsin). Tükk aega ei liikunud asi üldse, lõpuks jõudsin kassani, ostsin pileti ja vurasin praami poole. Vanamees, kes enne mind oli viibati peale. Mina seisan ja ootan seal rambi juures ja näen kuidas ramp nina all suletakse.....oi ma olin vihane....ikka väga vihane. Oleks mulle tol hetkel labidas antud, oleks hakanud kohe koos Merikesega püsiühendust rajama. Järgmine praam pidi ju alles kell viis minema. Jälle kaks tundi oodata. Üksi. Aga mis mul siis ikka muud teha oli, panin aga maki mängima ja üritasin muusikat nautida.
Kui kell oli umbes veerand viis hakkas sadamas seisva Regula juures mingi liikumine. Algatuseks lasti sealt korstnast himsat musta tossu välja (kole vaatepilt ühe kktehnoloogi jaoks) ja mõne aja pärast jooksis sealt välja onu, kes hakkas pileteid kontrollima. Huvitav oli see, et ei laustanud ta teps mitte bronni reast. No sain praami peale siis, seal käis mingi ilge kopsimine, ühed kahtlesid, kas see praam üldse teisele poole välja jõuab. Kell hakkas alles poolele lähenema, seega olin arvestanud sellega, et nüüd vahin tükk aega praamis. Läksin siis päikesetekile ja nägin, et bronni rida polnud üldse liikunud, teised autod olid peale võetud ja parajasti suletakse luuki. See oli meeldiv. Natuke enne viit olin Virtsus, tee peal sõitsime veel Viirest mööda (seda lootsikut ei salli ma nüüd kohe silmaotsaski). Väike kurgiraksu-peatus Elvas ja kell üheksa olin juba Annelinnas.
Seega siis natuke rohkem kui aasta peale lubade saamist olen sõitnud Saaremaale ja tagasi.

Puhkusest

Natuke siis sellest, kuidas mina oma puhkust veedan. Rattamatkast ei hakka ma hetkel kirjutama, sest te kas teate, kuidas seal oli, loete seda kunagi mu matkakirjeldusest või siis polegi vaja teada.
Esmaspäeva pealelõunast alates redutan siis mina siin Kuressaares vaheldumisi Aia 18 ja Aia 23 majas põhiliselt (kes veel ei tea, siis ühes elavad mu vanaema ja vanaisa, teises tädi oma perega). Ja mida ma siis teinud siin olen ka... eee kui aus olla siis ei midagi erilist. Lebotanud. Täiega. Rannailma pole nagu olnud (kui üks hommik oli, siis peale lõunat hakkas sadama). Seega loen ajalehti/ajakirju või vaatan telekat (Garfieldi multika vaatasin ära, polnudki kõige hullem) või mängin solitaire'i või lahendan sudokut vanadest slõhtulehtedest. Nüüd saan muidugi netis ka kolada, sest tädil tuli nett tagasi (selleks oli vaja teises majas vaid juhe korra välja tõmmata ja tagasi panna, aga ikka kulus selleks kolm päeva). Paar korda olen Pillet ka kiusanud. Mängisime Heroes of Might and Magicut. Me võitsime, sinine ja roheline loss said vallutatud :) Ah jaa, pildid lasin ka ära ilmutada (on ikka vereimejad küll, nad tahtsid 4!!! krooni pildi eest, õnneks leidsin ühe koha kus 3.60 oli). Paar pilti on ekstra head, teised on lihtsalt toredad. Vot nii. Aga homme tulen mandrile tagasi ja esmaspäevast olen jälle asjalik... või midagi sinnapoole :p

mõelege ise sellele pealkiri kui tahate

Eile oli selline tegus õhtu, et kell neli tuli siis ette võtta järjekordne visiit oma hambaarsti juurde. Kuna ma olen selline madala valulävega, siis lasin ikkagi tuimestuse ka panna, kuigi ma teadsin, et see püsib veel mitu tundi pärast arsti juurest ära tulekut. Umbes viie ajal sain selt tulema terve suuga ja nii mõnegi saja krooni võrra vaesemana.
Kell seitse algas Jaama 14 hoovis Hulkur Rasmuse etendus. Ega ma muidu poleks läinud, aga sõbranna sai tasuta pääsme ja kutsus mind ka kaasa. Päris hea oli. Seda oli natuke kaasajastatud, väike räpp ja röövel, kes rääkis nagu rullnokk. Etenduse vaheajal läks mul kõht hirmus tühjaks, sest ma polnud kodus söönud. Ostsin sealt siis endale süüa ja kuigi see söömisprotsess oli vääga vaevaline tänu sellele, et vasak pool alalõuast ja pool keelt tuimad olid. Aga see aitas natuke kaasa ilmselt tuimestuse üleminekule, sest etenduse lõpuks oli asi juba enam-vähem normaalne.

Aga nüüd varsti panen Saaremaa poole ajama :)

Maamõõtja elust

Oli mind sellega juba tükk aega ähvardatud ja eile sai see siis lõpuks teoks - läksin välja maad mõõtma (tglt kui päris aus olla käis põhiliselt gaasitrassi mõõtmine, aga see selleks). Eilsesse päeva sobis see hästi, sest ma olin terve päeva maha lebotanud ja siis kui tööpäev tglt läbi oleks pidanud saama, sai lõpuks ka nats asjalik oldud. Mina olin see, kes vaia hoidis, mis tähendas, et ma pidin seisma ja seda toigast ilusti otse hoidma ja prisma õigesse suunda keerama. Polnud eriti raske, kuigi natuke raskendas seda minu käte värisemine. Ja just siis kui tuli 10 sek asja kenasti paigal hoida, tulid igasugu putukad mulle käe peale ronima ja kõditama. Sadistid! Umbes 2,5 tundi läks kokku aega sellega. Kokku sai 56 korda vaia paigal hoida.
Täna hommikul läksime teise kohta mõõtma. Minu õnneks läksime ikka kaheksast mitte kella viiest nagu Erik aeg-ajalt Margusega mõõtmas käib. Nüüd oli mul juba enam-vähem teada, mida teha tuleb. Selle võrra oli asi lihtsam. Natuke uurisin seda aparaati ka (Geodimeter, kui see nimi kellelegi midagi ütleb), aga jäin siiski vaiahoidmise juurde. Selgus ka, et 8. kanal millel meie raadiosaatjad on, on väga populaarne, mingi A-kat sõiduõpetaja jagas oma õpilasele käsklusi sellelt kanalilt. Päris naljakas oli kui aeg-ajalt kostus, et "pööra paremale" või "mine rohkem vasakule" :P
Nüüd pusin eile mõõdetud punktide põhjal kaarti teha.

Lubadused täidetud :)

Nädalavahetusel sai täidetud ka teine uusaasta lubadus - käisin Haapsalus ära. Ja mida ma siis seal nägin: igasuguseid inimesi, igasuguseid autosid (mõnesse ronisin sisse ka ja seda sõna otseses mõttes), merd, palju lahedaid tsikleid (ikka korralikke choppereid), Leningrad Cowboysid (neid tglt kuulsin rohkem kui nägin), kiirendusvõistlust (reeglid olid nii segased, et mina küll pihta ei saanud).
Linn ise oli armas, mulle meeldis. Lähen hea meelega teinegi kord. Ainult nats kaugel on. Sinna sõit võttis meeletult kaua. Loomulikult oli ka peatusi suht tihedalt minnes. Tagasi sai õnneks kiiremini.
Reedel Pärnust läbi sõites nägime seda ka, mis juhtub kui jalakäijad astuvad hooga teele sebra kõrval ja ei veendu selles, et lähenev auto neid näeb. Igal juhul need vaesed sakslased ei näinud neid. Ja ma ei imesta. Kui meie sellele kohale lähenesime, ei näinud mina ka mitte tuhkagi, sest päike paistis otse silma.
Ühest tundsin ma küll nädalavahetusel puudust - öörahust. Küll lasti seal autodel jaurata, küll jageleti omavahel, küll lasti valjusti muusikat, ühesõnaga magamisest öösel suurt miskit välja ei tulnud. Seetõttu tuli teha päevaseid uinakuid, et üldse jõuaks olla.

Käisin, nägin, naersin

Käisin siis eile kinos ja nägin ära filmi "Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas". Päris naljakas oli. Juhtusin kodus enne Nädalast selle filmi kohta lugema, seega teadsin pisut asjast. Need, kes raamatut lugenud on, teavad kindlasti kogu lugu, see pidi vist üsna sarnane olema, kuigi osasid asju olla muudetud (vähemalt nii ma lugesin artiklist). Eks ma üritan selle raamtu ise ka millalgi läbi lugeda. Ja järgmine film pidi ka varsti tulema, filmi lõpp lubas ka seda aimata.
Üks päris lahe asi, mis seal filmis oli, oli see relv, mis pani sind nägema asja teise inimese seisukohast. Eriti hea oli see kui Marvin sellega Vogonite pihta lasi. Samas selline asi oleks väga kasulik - poleks enam vaja halada kuidas mehed naisi ei mõista, lased lihtsalt mehe pihta ja ta näeb kohe asja sinu seisukohast. Ja sõjad oleksid ka siis väga lühikesed või ei saaks neid üldse tekkida, sest iga hetk on võimalik panna vastast nägema asju nii nagu sina neid näed.
So long and thanks for all the fish!

Tööpostilt

Kui kellelgi on tekkinud küsimus, et miks need ilmad nii palavad peavad olema, siis mina tean vastust - see on sellepärast, et mina tööl olen. Kui mul poleks mingeid kohustusi ja ma võiks vabalt rannas vedeleda, siis oleks ilmad kindlasti vihmased ja külmad. Raudne laks. Igatahes nüüd ma siin võitlen siis ülessulamisega. Esmaspäev oli kõige hullem. Ma kartsin tõesti, et tööpäeva lõpuks on ainult üks loiguke järel selle koha peal, kus ma istun. Õhk ei liikunud absoluutselt ja nagu ikka kivimaja viimasel korrusel, kütab ka siin meeletult. Õnneks oli ülemus ise ka tol päeval siin. Ka temal oli palav. Lõpuks ta leidis, et peaks vist ventilaatori ostma. Ja järgmisel päeval tööle tulles oligi ventilaator olemas. Nüüd on meil vähemalt õhku :) Aga see tool, mille peal ma istun, on tõeline nuhtlus. Mingi kunstnaha moodi asi on siia peale pandud ja ta ajab mu jalad nii higistama, et mul praegugi kleidisaba märg. Nõme!
Aga Kätlin igal juhul asus meil siin keskkonnajuhtimissüsteemi ellu viima. Tekitas joogitaarale eraldi prügikasti ja pani seina peale paberi, kus on kirjas, mida sinna panna tohib ja mida mitte :) Ühte prügikasti on veel vaja, siis saab olme ja vanapaberi ka eraldi panna. Paberit me tglt üritame juba säästlikult kasutada - printimisel nässuläinud paberit kasutame teistkordselt.

Ahjaa, eilsest aastapäeva tähistamisest ka natuke. Meid oli küll vähe seal aga ikkagi oli tore. Läbivaks teemaks said kaaluprobleemid, kuna nurgas oli kaal ja me tegime selle vea, et astusime sinna peale. Mina tegelikult ei kurda. Ma olen oma optimaalkaalu saavutanud. Nüüd peaks vaatama, et enam juurde ei võtaks. Mõni inimene aga halas terve õhtu selle üle kui palju ta nüüd kaalub. Siit moraal - ei maksa ikka nii kergemeelselt kaalule ronida.
Nodzu filmi vaatasime ka. Kohati oli päris naljakas, aga noh, ta ikka veits lastekas. Veider oli see, et kasseti laguses oli sellesama filmi treiler...

Hull nädal

Möödunud nädal oli täiesti pöörane. Märksõnadeks võiks panna poolmagamata ööd (mis omakorda tähendasid suuri kaklusi herr Mati Unega järgmisel päeval), teadustamisproovid ja üks täidetud lubadus :) See täidetud lubadus on hambaarsti juures käik. Sain kiita, et mul ilusad hambad on :))) aga kaks auku oli siiski. Üks neist tehti kohe korda. Lasin tuimestussüsti ka teha ja selle tulemusena oli mul pool õhtut tunne, et mu vasak pool alalõuast on kolm korda suurem kui parem, aga muidu ei tundnud ma seda poolt üldse (rääkisin nagu Lennart Meri - ainult üht suupoolt liigutades). Kui kedagi ajas segadusse märksõna proovid, siis need oli Hansapäevade teadustajate proovid, olin nimelt ennast vabatahtlikult sinna teadustajaks pakkunud ja kuna minu kaasteadustaja oli noorem ja ei vallanud inglise keelt väga hästi, siis pidin mina inglise keeles teadustama.

Hansapäevadest tuleb siiski pikemalt kirjutada. Neljapäeval oli ainult avamistseremoonia ja kogu möll hakkas alles reedel pihta, seega ka minu töö nendel päevadel.
Reede - juba teine esineja ei olnud üleüldse ennast ilmutanud, mis tähendas, et 20 min tuleb kuidagi muud moodi täita. Õnneks sai järgmine esineja varem lavale tulla, meie lobisesime ka seal vahepeal natuke ja kava läks edasi. Mõne esineja pärast tuli uus probleem - mingi näitlejate seltskond Lätist, kes oleks pidanud üles astuma, oli küll kohal, aga teatas, et nemad lavale ei tule. Et keegi olla neist valesti aru saanud ja nemad on rahva seas, mitte laval. Sai siis see auk ka kuidagi täidetud (vist kiigelaulu tädikestega kui ma nüüd ei eksi) ja kava võis edasi minna. Natuke enne kolme läks asi lahedaks - lavale tulid mehed Hollandist, Deventerist. Nende linnapeal oli väike tekstijupp eesti keeles paberil ja nad laulsid Tartu marssi :) Ok, hääldus jättis soovida, aga üritus oli tore ja nende esinemine üldse väga vahva. Natuke aega oli väga tore ja kava läks kenasti edasi, aga siis jäid mingid metsasarve mängijad umbes 10 minutit hiljaks. Üks mees tuli enam-vähem täpselt ja ütles, et teised ka kohe tulevad. Me siis kuulutasime nad välja, aga siis oli see üks onu ka korraga kadunud ja meil jälle häda käes. Lõpuks suvatsesid need ka välja ilmuda. Eelviimane esineja oleks pidanud olema see sama, kellest keegi midagi kuulnud ei olnud (mingi ühemeheteater Lajkonik). Olime juba arvestanud sellega, et teda pole ja kutsusime regilauljad tädid kavatäiteks esinema. Ja siis tuli selle Lajkoniki host koos oma hoolealusega, kes lõpuks oli välja ilmunud. No ma siis läksin ütlesin tädidele, et õige esineja ilmus välja ja nende teeneid ei vajata. Paari minuti pärast tuli host jälle meie juurde jutuga, et ilmnes veel üks probleem. Mees nimelt ei olevat teadnud, et ta üldse esinema peab, et tema on ainult maskott (nägi välja selline pool inimene, pool hobune). Jama lugu küll. tuli mul siis jälle need laulutädid üles otsida ja ette ja taha vabandades nad ikkagi esinema paluda. Aga siis oli veel ainult üks esineja ja esimene päev oligi suht õnnelikult õhtal. Õhtul toimusid küll linna peal üritused, aga mina olin nii laip, et ei liigutanud ka enam kui koju jõudsin.
Laupäev - enne programmi algust käisin vibu- ja ammulaskmist proovimas. Täitsa hästi läks.
Esinejatega nii hästi ei läinud. Esimene esineja tegi 30 min asemel 20 ja järgmine hakkas küll varem pihta, aga tegi ka vähem kui vaja oleks olnud. Meil jälle auk sees. Kuna Jõelinna olid ilmunud mingid joogaharrastajad, kes olid nõus ka oma asjast lava peal pikemalt rääkima, siis kutsusimegi selle onu, kes neist ainsana eesti keelt rääkis, lavale. Ütlesime, et ta 10-15 min räägiks. Tema rääkis 5 min ja küsis siis imestunud näoga, et kas veel on aega. Siis ütles ta, et võib siinsamas koos rahvaga natuke joogat teha. Rahvas aga kahjuks kaasa ei läinud. No mis siis ikka, teadustajad pidid lava ette joogat tegema minema. Linnaülem läks parajast mööda ja irvitas. Aga sai see katsumus läbi ja kava läks edasi. Mustkunstnik SALT oli minu meelest üks vahvamaid esinejaid meil üldse. Üritas meeleheitlikult selgeks saada kuidas öelda õun eesti keeles (õ ei tulnud tal kohe üldse välja). Varsti tuli lavale Hiiumaa külamuusik, kes meie rõõmuks oli nõus natuke kauem tegema, sest järgmisel esinejal oli poole lühem kava kui meil programmis kirjas. Aga see ei olnud härra külamuusikust küll eriti tore, et ta meid lavale regilaulu laulma kutsus kui rahvas kaasa ei läinud. Aga mis meil muud üle jäi, tuli minna. Muidu polnud nagu väga vigagi, aga viimane salm kõlas umbes niimoodi: tara taga tagavara tara, aga tagavara tara taga taara tara. Esimest korda kuuldes ei jää see meelde ja järgi laulda ei suuda. Ka teist ja kolmandat korda tglt. Keel läks ikka sõlme, ta laulis seda ka nii kiiresti ju. Aga vähemalt sai kava paika. Mõneks ajaks vähemalt. Sest siis tekitasid segadust härrad Hollandist. Neil oli üks esinemine just ära olnud ja natuke vähem kui kahe tunni pärast pidi järgmine tulema, aga neil oli vaja õhtuse peo jaoks ennast valmis sättida ja nemad ikka ei jõua siis jne. noh, ega siis midagi, sai nad enne järgmisi esinejaid lavale lastud 10 minutiks (selle eest saime Deventeri linnapealt musi :p). Järgmistel esinejatel polnud kuhugi kiiret. Küll aga ülejärgmistel. Ja varsti tekkis jälle auk. Üritasin küll rollimängijaid ära rääkida, et nad mõõgavõitlust kauem teeksid, aga kaua sa jõuad palava ilmaga üksteist taguda. Kutsusime siis jälle kiigelaulu tädid lavale. Kui oleks teadnud, et need, kes järgmisena tulevad, üldse lavalt ära tulla ei taha, siis poleks seda üldse teinudki. Nad sättisid kõigepealt 10 min oma pille ja siis laulsid kõvasti üle aja ka veel. Järgmised ja isegi ülejärgmised juba ootasid. Lõpuks tulid nad lavalt ära ja kava sai jätkuda. Viimane oli Männerschola meeskoor, kes kahjuks laulis unelaule (nagu ma niigi juba haigutnud ei oleks). Ja sai ka see päev õhtusse. Alguses mõtlesin küll õhtul tagasi linnapeale tulla ja vaadata mis toimub, aga teleka ees oli mõnusam lösutada.
Pühapäev - hommik akkas hommikuvõimlemisega (ergomeeter, tasakaaluharjutused) ja täpsuslaskmisega. Seekord ma üritasin vibuga sihtida ja asi ei läinud üldse nii hästi kui eelmisel päeval. Ammuga läks paremini. 41 punkti 50-st.
Kohe esimesena astusid üles sõdalased Eesti Rollimängijate Seltsist. Pärast neid olid jälle need Läti näitlejad, kes nüüd keeldusid isegi lava ette tulemast ja tegid seekord ainult pool ettenähtud ajast. Kutsusime jälle joogaonu kohale. Seekord tegi ta siiski koos rahvaga oma harjutusi. Kava lõpu poole tuli veel üks paus, mille me jälle selle sama seltskonna abil täitsime. Ja siis tuli ka viimane esineja ja peale seda kõik rongkäiku. Rongkäigu märksõnaks oleks võinud olla - ettevaatust, hobuse s**t. Ma loodan, et see varsti tänavatelt ikka ära koristatakse, haises jubedalt. Siis eesti-, saksa- ja inglisekeelne kõne linnapea poolt, lipu üleandmine ja muud tseremooniad ning 25. rahvusvahelised hansapäevad Tartus olid lõppenud. Paari tunni pärast pidi hakkama vabatahtlikele mõeldud pidu. Enne seda vabanesin oma kardulakotist, mida ma kõik need päevad kandsin (Raelinna teadustajatel olid hästi ilusad kleidid, samas oli nendega laupäeval ja pühapäeval ikka suht palav). Õhtul anti siis tänukiri ja nänni.

Üldiselt oli täitsa vahva. Kahjuks eriti muid asju ei näinud, minu jaoks piirdus asi praktiliselt Jõelinnaga, sest kahe esineja vahe oli maksimaalselt 30 min, mille jooksul tuli üles leida ka järgmine esineja. Oi mulle meeldisid need, kes juba pool tundi enne esinemise algust kohale ilmusid. Lava peal sai ikka soperdatud ka, aga mis seal ikka. See teine tüdruk, kellega ma koos teadustaja olin, oli 15-aastane, lõpetas just 9. klassi. Olevat Sadamateatris mingit üritust juhtinud. Minu meelest ta pabistas irmsasti iga väikse asja pärast. Kontrollis mitu korda üle ja harjutas oma lauseid enne lavale minekut. Ise pidi ainult eesti keeles teadustama!!! Lapsed! Olgem ausad, aeg-ajalt käis ta mulle pisut närvidele, oleks kedagi vanemat enda kõrvale tahtnud, aga ma üritasin temaga igal juhul viisakalt käituda. Samas käisin mina kindlasti mõnedele teistele inimestele närvidele. Rollimängijate seltsi liikmetele, kelle telk kohe meie kõrval oli, tuli juba näkku selline no-mida-sa-nüüd-tahad-ilme kui nad mind nägid. Tglt olid nad siiski suht sõbralikud. Vastupidiselt näiteks ühele helimehele, kes mulle pühapäeval peale käratas, et ärgu ma üldse tema käest midagi küsima tulgu. Teine oli pisut sõbralikum, suhtles ka meiega vahepeal ja puha. Samas olevat meie helimehed veel täitsa rahulikud olnud võrreldes ülejäänud linnade omadega.
Vot selline oli minu hull nädal.

P.S. Kui keegi tahb saada aimu sellest, mis mul Hansapäevade ajal seljas oli, siis klikake siia http://tallinn.eyl.ee/pildid2/05.07.03_Hansa3+4/slides/2IMG_6528_filtered.php . Ja kui kellelgi tekib küsimus, et miks mul selline muie näol on, siis põhjus on lihtne - see tüüp, kes pildi tegi, virvendas iga päev seal Jõelinna lava juures, nii et kui ta rongkäigu ajal ka seal pildistas, tuli mulle lihtsalt naer peale. Ja see tüdruk, kes minust vasakul pool on, oli minu kaasteadustaja.