Eksootiline nädalavahetus

Nii, hansapäevad on selleks korraks jälle läbi. Nii nagu kahel eelneval aastal, olin ka sel aastal seal vabatahtlikuna ametis. Seekord siis müüsin kavasid, mis tähendas seda, et töö oli vahetustega ning sai natuke ringi vaadata ka.
Asi algas minu jaoks reede pärastlõunal kell pool neli, siis algas minu vahetus. Esialgu ei tahtnud kavade müümine hästi sujuda, aga varsti hakkas juba minema. Pärast kella kaheksat, kui tööpäev otsa sai, istusime staabis (linnavalitsuse kultuuriosakonna saal on see tavaliselt). Kella üheteist ajal pidi hakkama karnevalirongkäik ja sinna oli soovitav minna maskide/näomaalingute/kostüümidega, seega lasin ühel tüdrukul endale silmapliiatsi ja laineriga natuke näo peale joonistada. Pool üksteist oli tuleetendus Emajõel, mis olla natuke kehvem olnud, kui plaanitud, sest vihm olevat midagi ära rikkunud (enne oli pisut vihma tibanud). No mina ei tea, mis seal siis olema pidi, minu meelest oli küll päris vinge show. Karnevalirongkäik, mis peale tuleetendust algas, viis meid Raekoja platsile Raelinna lava juurde. Seal rääkis meile proua linnapea ja siis õpiti/tantsiti ka Tartu sambat. Kui kellelgi tekib nüüd küsimus, et mis see veel on, siis tegu on Tartu marsiga, mis on sambavõtmesse pandud ja sinna on ka spetsiaalne liikumine juurde mõeldud. Õigemini, liigutused on rohkem kätele, jalad peaksid kogu aeg samba ühte põhisammu tegema. Peale seda sambat tulid lavale kõhutantsijad (nad esinesid vist kõikidel tseremooniatel) ja pärast seda veel mingid tantsijad jne Mina leidsin vahepeal lava kõrvalt need välismaalased, kes paar nädalat tagasi ühel olemisel olid, kuhu Hannah mind kutsus. Igatahes jätkus õhtu nende seltis ja väga tore oli.

Laupäeval alates poole neljast pidin taas kavasid müüma, aga seekord ei tahtnud äri kohe üldse minna. Pole ka ime, sest üle poole üritustest oli ju läbi juba. Peale vahetuse lõppu tulin koju, et natuke rohkem riideid selga panna, sest väljas oli suht jahedaks läinud, mind aga ootas ees rüütliturniiri rongkäigus tõrviku kandmine. Selle rongkäigu alguse ootamise ajal sattusin vestlema ühe noormehega, kes laulab TAMis (Mps, Raul (kui mu mälu mind nüüd ei peta, igal juhul R-tähega algas nimi kindlasti ja ta laulab I tenorit) tervitab sind). Kuna tal oli TAMi laulik kaasas, laulsime natuke sealsamas tänaval. Rongkäigus osalesid ka rüütlid oma toredatel hobustel, kes aga endast teatavaid jälgi maha jätsid, nii et pidevalt tuli jalge ette vaadata, et mitte millegi pehme sisse astuda. Turniir ise oli suht lühike, aga pärast oli mingi tantsu- ja tuleetendus. Tants oli tore küll, aga see kestis vist mingi pool tundi. Mul sai sellest igatahes juba tõsiselt siiber. Ilm oli suht jahe ja mu jalad olid väsinud seismisest ning mul oli tõsine plaan koju minna niipea kui see värk seal Toomemäel läbi on. Läks aga pisut teisiti. Sattusin jälle kokku ühe vabatahtlikuga, kes neid väljamaa inimesi tunneb (ta on ise ka selle Erasmusega seotud) ning läksime koos temaga Rasputinisse, kus see rahvusvaheline seltskond sedakorda pesitses. Väga kaua me seal olla ei saanud, sest koht pandi kinni kell kolm. Edasi läsime osa rahvaga Zavoodi (kui nüüd täpne olla siis kolm Eesti tüdrukut, üks Brasiilia noormees ja üks Kolumbia noormees). Ma poleks uskunud, et puupüsti rahvast täis Zavoodis on võimalik tantsida, aga see sai laupäeva öösel ära tõestatud. Koju jõudsin umbes poole viie paiku, mistõttu pühapäeval ma jällegi hommikusöögile ei jõudnud, selle asemel oli lõunasöök (meile anti kolm korda päevas kindlatel kellaaegadel Treffneri gümnaasiumis süüa).

Pühapäevane päev oli mul vaba. Sain niisama ringi tuiata. Kõigepealt vaatasin pealaval kõhutantsijate esinemist (Jaanus Välja mängib neile trummi muide) ja siis jälgisin neid ka A Le Coqi telgis. Viimane oli parem koht nende vaatamiseks, sest seal olid nad lähemal ja mulje oli vahetum. Kes ei tea, siis Epp (meie kursuselt) on ka kõhutantsija. Igatahes oli väga nauditav esinemine, ma usun, et kui ma oleks meesterahvas, siis oleks see veel nauditavam olnud ;)
Nagu ikka oli pühapäev lühema programmiga ja kell neli hakkas lõpprongkäik. Taaskord olid kaasategevad hobused ja teed tuli tähelepanelikult jälgida. Lõputseremoonia ajal tuli jälle sambat tantsida (kui päris aus olla, siis munakivide peal tagant lahtiste kingadega on see suht raske).
Õhtul oli siis vabatahtlikele mõeldud pidu, kus saime linnapea käppa suruda ja aukirjad ka oma tubli töö eest. Ja jälle oli valdavaks muusikaks, mis kostus, Tartu samba. Alguses ei tahetud, et see mängima pannakse, aga kui lõpuks pandi, siis tantsis enamus kaasa. Aga ega meil nii lihtsalt pääseda lastud, et seda ühe korra ainult lastud oleks, ikka kaks-kolm korda järest ja iga natukese aja tagant. Sambade vahele tuli igasugust muud muusikat, nii et täna õhtul tantsisin ma isegi kõige rohkem. Üleüldse pole ma vist nii palju ühe nädalavahetuse jooksul kunagi tantsinud, nagu sel nädalavahetusel. Lisaks tantsimisele olen ka seisnud ja kõndinud päris palju... seega puhkust oma jalale ma ei andnud. Ööseks panin jalga küll viinasoki, sest reedel oli mu pahkluu paisunud vääga jämedaks. Sokk igatahes aitas ja praegu on jalg juba peaaegu normaalne :)

Ma usun, et järgmine aasta olen jälle hansapäevadel vabatahtlik. See on lihtsalt nii tore elamus.

Masohhist

Mul on juba mõnda aega olnud plaan oma füüsilist vormi parandada. Eelmine nädal rääkis Margus (mitte Pootsu, vaid see teine), et käib koos oma töökaaslasega jõusaalis. Minu esimene reaktsioon oli kohe, et ma tulen ka. Noh, esmaspäeval siis läksingi. Enne printisin endale netist treeningkava välja. Oli päris tore. Pärast olin küll väsinud, aga hea tunne oli. Ka teisipäeval oli veel hea tunne, sest tunda andis ainult vasak käsi, mis ei tahtnud enam eriti sirgeks minna. Kolmapäeval andis tunda ka vasak jalg. Ja sel lihasel oli nii kange isu ennast mulle tutvustada, et ma lonkasin ringi, sest jalga sirgu ajada ei saanud - säärelihas oleks nagu kivist. Aga see ei tähendanud, et ma kolmapäeva õhtul trenni minemata jätnud oleks. Kui lihased soojaks tegin, oli võimalik juba kõiki harjutusi teha, ka jalaharjutusi. Kuigi peab tunnistama, et eile jõudsin ma palju vähem kui esmaspäeval. Loodetavasti see trend ikka pöördub. Igal juhul eile õhtul koju jõudes olin paras laip. Ja jala olukord pole täna ka parem, lonkan ikka ja hommikul peeglisse vaadates avastasin, et vasak jalg oleks nagu teisest komplektist - jupp maad jämedam kui parem jalg. Kuna selline lombakas olek mulle väga ei meeldi, siis ostsin apteegist mingi geeli, mis valu vaigistama peaks. Apteeker ütles ka, et jalale tuleb puhkust anda. Aga seda vist puhkuseks ei saa nimetada, kui ma reedel ja laupäeval pool päeva Raekoja platsil ringi tuian... No paha lugu küll, aga see mul igal juhul plaanis on, ma ei saa ju sellise väikse asja pärast Hansapäevadest kõrvale jääda.

Rahvuslik vastasseis

On üks asi, mida ma Eestis elavate venelaste juures põrmugi ei salli - see kui nad hakkavad Eesti riiki mustama ja väidavad, et see on s**t riik. Ja eriti nõme on, kui see venelane vaatab mulle otse silma ja nõuab minult vastuseid, mis pole põrmugi minu pädevuses vastata. Ega see, et mina olen eestlane ei tähenda, et mina peaksin teadma, miks kõik asjad on nii nagu nad on. Miks ma sellest praegu räägin? Noh, asi on selles, et käisin just ühel sünnipäeval, kus külaliste hulgas oli ka üks vene paar Narvast. Mees oli tegelikult nö segavereline - üks vanematest on venelane ja teine eestlane, aga ta ise peab ennast vist rohkem ikkagi venelaseks nagu ma aru sain. No ja tolle tüübiga oligi nii, et alguses räägiti niisama ühest ja teisest (see mees rääkis vähemalt peaaegu aktsenditult eesti keelt), aga ühel hetkel läks jutt selle peale, et tema laps ei saanud kohe sündides sinist passi ja kuidas ikka nii ja sealjuures vaatas mulle otsa, nagu mina peaks teadma, miks see nii oli. Ja kui ma vait olin (mida paganat sa ikka sellise asja peale öelda oskad), hakkas ta süüdistama kõiki eestlasi, et need on vait ja ei tee midagi ja siis tuli ka see sõim Eesti riigi aadressil. Ma ei loe ennast just mingiks tohutuks patrioodiks, aga sellistel momentidel tekib tahtmine neile öelda, et olgu, kui teile siin ei meeldi, siis kerige oma Venemaale või minge otsige mõni teine "parem" riik ja kobige sinna, ega meil pole ka selliseid vaja. Ma tean küll, et loomulikult on asju, mille kallal vigiseda siin Eestis, aga kus neid siis pole? Ja niipalju patrioot ma ikkagi olen, et kui öeldakse, et Eesti riik on s**t, siis mina võtan seda isikliku solvanguna. Kui nemad ei austa Eesti riiki ja eestlasi, siis miks peaks meie ja meie riik neid austama???

Isiksuse test kolme küsimusega

Your Personality Is

Idealist (NF) You are a passionate, caring, and unique person.You are good at expressing yourself and sharing your ideals. You are the most compassionate of all types and connect with others easily.Your heart tends to rule you. You can't make decisions without considering feelings. You seek out other empathetic people to befriend.Truth and authenticity matters in your friendships. In love, you give everything you have to relationships. You fall in love easily. At work, you crave personal expression and meaning in your career. With others, you communicate well. You can spend all night talking with someone. As far as your looks go, you've likely taken the time to develop your own personal style. On weekends, you like to be with others. Charity work is also a favorite pastime of yours.

The Three Question Personality Test

Terve vald oli kokku aetud...

No tegelikult oli seal rahvast rohkemgi kui ainult ühest vallast, nimelt tervest Baltikumist ja kui nüüd päris täpne olla, siis oli osalejaid/pealtvaatajaid ka sakslaste hulgast. Aga tore oli. Selline natuke väiksem variant laulu- ja tantsupeost, kõik mahtusid ilusasti Tartu laululavale ära, ei olnud vaja mingit eraldi staadioni kuhu rahvatantsijad esinema panna. Tantsijatest rääkides... leidsime vist Mani ka lõpuks ikkagi üles. No mina ei saa aru, miks neil kõigil nii sarnased riided olema peavad. Õnneks sai meil tehtud vahepeal pilt Romanist, nii et saime kontrollida, milline see õige riietus välja nägema peab. Igatahes oli tore neid kõiki seal tantsimas vaadata. Leedukad olid ilmselgelt rohkem tähelepanu tantsimisele pööranud, neil oli vaid paar laulu mu meelest. Ja mind tegelikult pisut häiris, et neil lauljatel rahvariideid ei olnud, vaid mingid T-särgid... Nojah, tegelikult polnud ju eestlastest lauljatel ka kõigil rahvariideid, aga esiritta oli see-eest pandud ilus rahvariides neidude rivi, mis jättis ilusa üldmulje. Ja see linane, milles looduskaitseringi koori omad olid, on suht rahvusliku alatooniga materjal mu meelest. Pille kostüüm oli muidugi võrratu :) Ja ei tea, kas oli asi Pille enda või tema riietuse silmapaistvuses, aga teda oli väga kerge sellest massist üles leida kui nad seal laulukaare all seisid. Aga sellest pole mina veel aru saanud, miks TAMil ei võiks üheks esinemiskostüümiks rahvariided olla, nad käivad ju pidevalt laulupeol...

Aga kõige selle tulemusel tabas mind jälle soov mõnda koori laulma minna. Eks näis. Võibolla millalgi lähengi.

Jaanipäevast

Minu jaaninädalavahetus möödus marsruudil Tartu-Kuressaare-Sutu-Kuressaare-Tallinn-Tartu. 23nda õhtul jõudsin Kuressaarde, väike tee vanavanemate juures, siis linna jaanitulele, kus sai vormirooga vahitud ja Piretiga polkat üritatud keerutada.
24nda ennelõuna möödus samuti sugulaste seltsis, millalgi enne nelja tuli roheline siks järgi ja viis minu ja teised, kes seal peal olid, Suttu. Sellest, mis seal toimus, on Pille juba kirjutanud ja Merike on ka pildid üles pannud. Saagimise kohta niipalju, et kui ma väga ei eksi, oli see mul esimene kord lauajupp pooleks saagida (vähemalt ma ei mäleta, et ma varem saaginud oleks). Ise olen rahul, a eks näis, kas see vanarahva tarkus ka paika peab... ma millegipärast kahtlen selles natuke... Jalgpall oli tõesti ainulaadne ja äärmiselt huvitav. Natuke proovisin ise ka, aga väsitas liiga ära, fotoreporteri amet oli palju parem :) Nimejookide koha pealt niipalju, et minu meelest oli Maariš vol 1 natuke talutavam, vol 2-te ma küll vist pool liitrit ära poleks suutnud juua... Aga ikkagi ei saa ma aru, miks peetakse peo sünonüümiks alkoholi tarvitamist, mulle tuleb peale natuke rohkema alkoholi tarvitamist kohe Vässu kallale.
25ndal sõitsin siis Tallinnasse. Tee peal sain natuke oma roosteläinud saksa keelt kasutada, aga lõpuks läksime ikkagi inglise keelele üle (minu kõrvale sattus istuma saksa noormees, kelle tädi või onupoeg (cousin ühesõnaga) elab Eestis). Buss jõudis Tallinnasse plaanitust pea tund aega varem. Kõigepealt vahetasime vanaonu juures riided ära ja siis seadsime sammud sinna kohvikusse, kus pidu oli. Täitsa kena koht. Toidud olid head ja neid oli palju. Nägi sugulasi, keda ammu näinud polnud ja ka inimesi, keda ma kunagi varem näinud polnud. Üldiselt oli selline tore pikalauapidu. Tartusse toodi mind esmaspäeva hommikul, mis tähendas, et asjad maha ja kohe tööle. Järjekordselt jäi 1 päev puudu - see päev, mil saaks nädalavahetusest välja puhata...

Vihm!!!

Lõpuks hakkas Tartus ka sadama :)))

Btw, leidsin Postimehest hea ajakohase anekdoodi - Emal oli kaks poega. Ühest kasvas normaalne mees, teisest sai jalgpallur... muahhahhhaaa :P

Põrgukuumuses

Kalendri järgi hakkab homme pealelõunal suvi. See tähendab, et praegu peaks nagu kevad olema. Kui see on kevad, siis ma ei taha teada, milline see suvi veel olema peaks... Ma niigi mõistatan iga päev, kas õhtuks on minust ainult märg plekk järel või jään ikka tahkesse olekusse. Siiani on õnneks läinud. Aga töötegemisele see küll hästi ei mõju. Kui ikka õhku ei ole, siis ei suuda eriti keskenduda ka. Ja siis mingid totakad kliendid käivad mulle pinda ka... õnneks ma olin ise just poes sel ajal kui too tüüp käis, ülemus pärast rääkis, milline võrksärk tal seljas oli olnud. Ma olin väga rahul, et mind kontoris polnud.

Eesti Amazonases

Tänane päev möödus Võhandu jõel. Isal oli Lions klubiga paadimatk ja ma sain ka kaasa. Sõitsime suurte 8-inimese kummipaatidega, mis väga kiiresti edasi ei liigu (eriti kui meesterahvad tegelevad pigem õllejoomise kui aerutamisega). Edasiliikumist takistas ka kivide otsa kinni jäämine, aga kuna vesi oli suht madal, siis tõsisema häda korral, kui muud abinõud enam ei aidanud, läks mõni mees paadist välja ja lükkas või tõmbas seda. Üldiselt oli hästi mõnus matk - vaatasime kaldaäärseid taimi (üks mees muudkui luges puuliike ette), kuulasime linnulaulu (metsvindi ja väikse lehelinnu tundsin laulu järgi ära, aga ühte väikest halli lindu, kes kivil istus, ma ära ei tundnud), uudistasime pardiperede tegemisi jne. Natukeseks anti aer minu kätte ka, sest see mees, kes muidu selle aeru taga oli, lõikas parajasti vorsti. Tal oli üldse igasugu tavaari kaasas, alustades valgest triiksärgist, mille ta endale selga tõmbas ja lõpetades juustutükiga. Veel oli meil kastitäis voblat ja meeste jaoks pool kasti õlut (teine pool kasti oli teises paadis). Naisi kasutati õllehoidjatena, sest õlu kippus ümber minema sel ajal kui kahe käega sõuda oli vaja. Sihtpunti jõudmiseks (see vist ikka oli Süvahavva, nad ei olnud ise ka enam päris kindlad, et mis koht see ikkagi oli, kus me kaldale tulime) läks meil mingi 5 tundi või rohkemgi. Selle aja jooksul jõudsid minu jalad täielikult ära kärsata (ja seda loomulikult ainult ühelt poolt, sest ega me seal siis iga natukese aja tagant kohti vahetanud), sest kuigi eelmisest nädalavahetusest oli mul meeles, et päiksekreemi võiks ikkagi kasutada, siis sai seda ainult sellistele kohtadele nagu õlad ja selg määritud, jalgade peale ei määrinud... praegu jalad põlevad all....

P.S. Pealkiri pole tegelikult minu välja mõeldud, keegi meie paatkonnast leidis, et see jõgi metsiku looduse keskel on nagu Eesti Amazonas.

Lõpetamisest

Eile oli siis see tähtis päev, kui ma oma papre kätte sain ja nüüd ametilikult BSc olen. See aktus polnudki nii pikk ja igav nagu ma arvanud olin. Võibolla oli põhjus selles, et me enamuse ajast Mpsiga lobisesime :p. Midagi põrutavat ka ei juhtunud, st keegi pikali ei kukkunud diplomit vastu võtma minnes ega midagi muud sellist, üks tüüp tahtis ainult Aaviksoo asemel Meidla käppa suruma minna (ikkagi tuttav nägu ju).

Igal juhul suur aitäh kõigile, kes said/viitsisid tulla õnnitlema.

Hullumaja

Täna oli meie korteriühistu koosolek. Eelnevad kaks korda kui seda teadet saanud olen, ei käinud sest aeg ei sobinud, mõtlesin siis et kuna täna otseselt midagi ees ei olnud, siis võiks ju käia. Kuna mina olin enne käinud ainult ERLi üldkoosolekul, siis eeldasin, et tuleb midagi sarnast. Aga ma eksisin ja sügavalt. Kohe alguses sai selgeks see, et inimesed, kes kohal on ja kellel midagi öelda on, tahavad seda korraga teha (umbes pooled kohaletulnutest olid venelased, enamus eestalastest olid pensionärid, nii veerand või vähem olid nooremad eestlased). Mingi hetk läks väga valjuhäälseks ja vihaseks vaidluseks selle üle, mis keeles koosolek toimuma peaks. Venelased leidsid, et nemad maksavad ju samuti ja nemad tahavad ka teada, mis toimub. No sorry, aga te elate ju siiski Eesti riigis, õppige ometi riigikeel ära, mina ei peaks ju eestlasena Eesti riigis vene keeles koosolekut kuulama. Aga nii see peaasjalikult oli, sest koosoleku juhataja oli üks vene naisterahvas, kellel asja juhtimine tegelikult üldse välja ei tulnud. See naine, kes raamatupidamist üle vaatas (kus olevat suured vead sees olnud, mis nüüd parandatud olid), rääkis nii, et tõlkis iga natukese aja tagant selle, mis ta öelnud oli, eesti keelde. Ta küll purssis seda üsna vaevaliselt ja igasugustest käändelõppudest ja veidratest sõnakasutustest ma üldse ei räägigi, aga vähemalt sain ma aru, mida ta öelda tahtis. Igatahes selgus, et see asi siin korteriühistus on täiesti mäda. Meil polnud üleüldse juhatustki, vaid ainult esinaine. Nüüd sai lõpuks juhatus ja revisionikomisjon valitud. Eks näis kas miskit muutuma ka hakkab. Põhimõtteliselt oligi koosoleku sisuks praeguse hooldusfirma esindajale küsimuste esitamine, majandusaruande ülevaate kuulamine ja sektsiooni esimehe/naise ning juhatuse ja revisionikomisjoni valimine. See kõik võttis aega kaks ja pool tundi... Järgmine kord kui ma sellisest asjast osa võtan, planeerin heaga mingi kolm tundi selle peale, seekord läksin ju naiivses usus, et vast tunnike läheb, aga poole pealt ära ka ei tahtnud tulla, sest siis polnud asjal veel mingit tulemust, need hääletamised tehti nii umbes viimase kolmveerand tunni jooksul.

The memory remains

Eilse päeva planeerisin ma juba märtsis. Mäletan täpselt seda otsustavat tundi, mil ma läbi lumesaju Statoili poole sammusin, et pilet ära osta. Mõni aeg tagasi hakkasin siis uurima-vaatama, kuidas ja kellega Tallinnasse saada. Lõpuks sain ennast ühe sõbra auto peale sebida. Teised inimesed, kes selle autoga tulid, olid mulle esialgu tundmatud, nüüd võin öelda, et sain endale mõned toredad tuttavad juurde. Sinnasõit möödus rahulikult. Lobisesime, kuulasime natuke muusikat, vaatasime kass Oggy multikaid. Mis muutis autosõidu eilse palava päevaga eriti toredaks, oli asjaolu, et autos, millega me läksime, oli konditsioneer. See on suvel ikka väga hea asi (esmaspäeval ma "nautisin" päikse käes seisnud ja ilma konditsioneerita autoga sõitmise mõnusid). Tallinnas korjasime veel ühe inimese peale ja edasi tuli lahendada auto parkimise probleem. Peale mõningast söömist-poeskäiku-riietevahetamist asusime lauluväljaku poole teele. Seal väravas väga hullult mu kotti läbi ei tuulatudki, olin valmis hullemaks. Sisse saime natuke enne seda kui Padar soojendama hakkas. Pedigreest jäime küll ilma, aga ma selle üle eriti ei kurvastanud (võin ju poes ka koeratoitu vahtida). Mõningase otsimise peale leidsime muruplatsi, kuhu ennast maha toetada. Mina olin kogu selle aja paigal, osa meie seltskonnast vooris pidevalt edasi-tagasi. Aga rahvast oli igasugust. Eri rahvusest, eri riietuses (ma ei saa aru, kuidas nendel tõsistel "karvastel" küll palav ei ole sellise päikesega üleni mustas). Aga väide, et kui sellisel üritusel kuhugi maha istud, siis näed ära kõik oma tuttavad, kes sinna tulnud on, ei pea paika. Ma ei näinud ühtegi tuttavat, keda ma teadsin seal kontserdil olevat (kaasa arvatud eelpool toodud väite autorit). Mõnda tuttavat nägu siiski nägin.
Peale viimast soojendusesinejat liikusime lavale pisut lähemale. Saime päris hea nähtavusega koha peale. Mingi hetk ilmusid meie kõrvale mingid tibid, kellest üks ei osanud näppugi visata, teine õpetas teda tükk aega, et millised näpud püsti hoida ja millised alla suruda... ühesõnaga seal oli tõepoolest igasuguseid inimesi.
Ja siis nad tulid. Tegelikult seda ei saagi kirjeldada. See oli võimas. Ja olgugi, et ma ei teadnud kõiki laule, mis nad seal laulsid, nautisin kogu showd täiega. Nad ise olid nii armsad... muudkui tänasid, et me neile nii hea enesetunde tekitame jne Lubasid tagasi tulla kui plaat valmis on ja nad sellega tuurile lähevad. Ja nagu ikka jäeti parimad palad nö lisalugudeks. Mina ootasin kõige enam ühte lugu... mis tuli ka lisaloona... and nothing else matters :) Natuke tulevärki oli ka ja lõpus loobiti nänni neile, kes lava ees olid.
Kesköö paiku sai see kontsert siis läbi. Rohkem kui 78000-pealine mass hakkas väravate suunas liikuma. Tegelikult liikus asi üllatavalt kiiresti, ma arvasin, et on hullem mäsu. Liikudes kuulsid kogu aeg jalge alt plastikukrõbinat - terve lauluväljak oli kaetud plasttopside ja muu prahiga. Mul hakkasid käed prügikottide järgi sügelema, et seda jama kokku korjata, aga ma talitsesin ennast, sest oli vaja koju tagasi jõuda. See viimane oli juba natuke keerukam. Auto oli küll alles (vastupidiselt mõne mehe hirmule), aga terve tänav oli juba ummikus seisvaid autosid täis, nii et eriti sellest kasu esialgu polnud. Mõne aja pärast suutsime ennast autoderivvi mahutada ja natukesehaaval edasi liikuda. Natuke seiklemist ja olime linnast väljas. Kuna ma olin tolleks hetkeks suhteliselt väsinud, toetasin pea kotile ja lebotasin seal tagaistmel (üks inimene, kes Tartust meiega tuli, jäi Tallinna, nii et terve tagaiste oli minu päralt). Mingi hetk jäime seisma. Tõstsin pea ja nägin meeletut autoderivi või õigemini nende piduritulede punast sära nii kaugele kui silm seletas. Ummik keset maanteed. Käisid naljad selle üle, et maantee on täis ja nüüd sõidamegi 30-ga Tartusse. Õnneks nii hull asi polnud, 30-ga sõitsime vaid umbes 10 km või nii. Lõpuks selgus ka põhjus - avarii (olime ise ka seda juba oletanud). Täna kuulsin, et üheks pooleks selles avariis olla põder olnud. Kusjuures natuke enne seda avarii kohta oli põdrad teel märk. Järelikult asub märk õiges kohas... Väike peatus oli ka Kükita grillis, kust ma üritasin midagi söödavat saada, aga kuna järjekord ei liikunud peaaegu üldse ja see, mida mina tahtsin, oli otsas, siis loobusin. Kui me jälle sõitma hakkasime, viskasin ennast uuesti pikali ning jäin ilmselt magama, sest kui ma oma arvates natukese aja pärast pea tõstsin, avastasin, et me oleme Tartus. Päike oli tõusnud ja kuidagi veider oleks olnud isegi magama minna kui ma nii väsinud poleks olnud. Kell oli pool viis kui koju jõudsin.

Suvehooaja avalöök

Huvitav, et mõnikord see Murphy ei keeragi käkki. Võiks ju arvata, et kui on plaanis pidu kaunis mereäärses suvituspiirkonnas, siis sajab ladinal vihma või on lihtsalt jube külm. Sel nädalavahetusel aga see nii ei olnud. Laupäeva päeval kui sõitma hakkasime, hakkas asi täitsa suve moodi paistma juba. Soojast ilmast tingituna sai Nissaniga Salmistusse sõitnud rahvast väikest etüüdi jäätisega nautida, mis seisnes selles, et see va väike Tom, mille Roman nii lahkesti igale ühele ostnud oli, otsustas jäätisekokteiliks saada ja minu kätt mööda alla voolata. Edasi järgnes sellele Pille oluline roll minu käe puhtaks pühkimises, kuna ma ise samal ajal autot tee peal hoida üritasin. Kõike seda saatis meeletu naer. Rahvas tahab ju tsirkust ja leiba. Antud juhul said nad küll tsirkust ja jäätist (seda viimast sai tglt Pille, kuna ma lubasin tal selle osa jäätisest ära süüa, mis mööd amu kätt alla ei voolanud... nii ohutuse mõttes). Järva-Jaanis külastasime kohalikku Ah ja Oh poodi (millest selline nimi? no sellest, et see on sedasorti pood, et kui midagi küsid, siis öeldakse vastu "Ah seda? Oh ei, seda meil küll ei ole" :P) või kui nüüd täpne olla, siis külastas seda poodi kõigest Roman, kes poe olustiku meile värvikalt edasi andis. Mõne aja pärast hakkasid poisid, kes olid seal tagapingil ennast tankinud (1 liiter sajale läks vist kui ma õigesti mäletan), metsapeatuse kohta vihjeid tegema. Lõpuks nad selle ka said. Ja siis ei leidnud pärast veel autot ka üles... Tänu headele juhistele ja loomulikult ka tasemel kaardilugejale, jõudsime ilusti kohale (v.a. üks koht kus ma natuke valesti sõitsin, aga see oli veidra liikluskorralduse süü). Edasi läks kokkamiseks ning kui söök valmis oli, siis said kõhud täis pargitud. Kuna ilm oli tõeliselt suvine (mõned olid seal juba tunde peesitanud, kui meie kohale jõudsime) otsustasime mere äärde minna. Selles, et meri külm on, ma ei kahelnud. Oma julguses sinna külma merre end kasta, ma natuke kahtlesin, mistõttu lubasin Pillel ennast vette tõugata kui ma pelgama peaksin hakkama. Õnneks seda ei juhtunud. Aga vesi oli ikka parajalt külm. Samas, välja tulles polnud üldse hull. Ei jooksnudki kohe lõdisedes rätikut otsima. Tagasi maja juurde jõudes jätkus pidu nii nagu õigele suvisele grillipeole kohane - joogid, saun, laulmine. Saun oli minu jaoks natuke kõrvetav, mistõttu oli see minu jaoks suht lühike saunaskäik.
Kui laulmises väike paus tekkis (sel lihtsalt põhjusel, et pillimees sauna läks), mängisime ära ka Pille meisterdatud Saaremaa rattamatkade ainelise lauamängu (mille Pille mulle kinkis :DDD). See oli väga vahva mäng. Huvitav oli see, et need, kes päriselus on aeglasemad sõitjad, jõudsid mängu lõppu enne kui need, kes üldiselt esimeste seas olid rattamatkade ajal. Liina näiteks jäi pidevalt vahele ja mingil hetkel läks üldse Kuivastusse tagasi. Pille läks ka, aga tema saatis Merike sinna, kuna tema mängu autor oli. Ma kavatsen selle asja veel üksipulgi läbi uurida, et mis võimalused mingis kohas veel on (mingis kohas olla lausa võimalus surma saada ja seeläbi mängust välja langeda). Mina igal juhul lõpetasin teisena mängu (Jaanika võitis).
Kui Mps saunast tagasi tuli, õnnestus meil väikse rahvusliku diskrimineerimise läbi ta uuesti pilli mängima panna. Mina väga kaua laulda ei jaksanud, Vässu tikkus kallale. Läksin ja keerasin ennast magama, taustaks kuuldus altkorruselt laulu...
Hommikul ärgates tuli mul kõigepealt auto eest ajada, sest varajasemad lahkujad juba läksid (Kerru läks neid ära viima, aga kuna VW polnud öö jooksul lendama õppinud, ega Nissan kuhugi kadunud, tuli kasutada traditsioonilisi võtteid autodega manööverdamisel). Sellele järgnes hommikukohv õues päikese paistel. Et midagi kasulikku ka teha, otsustasin auto puhtaks pesta. Täitsa nii nagu filmides - bikiinide väel (ma oleks muidu ju riided märjaks teinud). Kui auto puhtaks (või noh, puhtamaks) sai, otsustasin natuke päevitada. Päikesekreemi ma loomulikult endale peale ei määrinud (nagu-nii-ta-selle-ajaga-midagi-ei-võta-loogika). Mingi hetk tuli otsus, et käik korra veel mere ääres. Selleks ajaks kui me ennast minekule sättisime, läks ilm loomulikult jahedaks (Murphy oli ilmselt ärganud). Ujuma läks meist ainult Kerru, ülejäänud nautisid niisama mererannal molutamist. Et meil Piretit polnud, tuli omal jõul massaži teha. Kõigepealt mudisin mina Liinat, siis Liina mind ja siis Vivian Liinat. Lõpuks hakkasin kohalikud rannaelanikud (ämblikmehed ja emalendurid) liiga pealetükkivaks muutuma ning me lahkusime.
Lõunaks valmistati sushit. Ma polnud seda elu sees enne söönud. Tundsin ennast laua ääres esmalt üsna nõutuna. Pulgaga söömise nipi sain kohati täitsa käppa, aga nii kui korraks pulgad käest panin, oli jälle asi käpast läinud. Et asi võimalikult riisine oleks, oli ka magustoidu põhikomponendiks riis. Kõige selle maitsva söögi tulemuseks oli see, et minekule asudes oli kõht ikka väga täis. Aga kell oli palju ja tuli ennast teele asutada. Ka tagasiteel tegime metsapeatuse. Seekord läksid naisterahvad metsa ja Roman oli ainus, kes autosse jäi. Loomulikult ei jätnud ta mulle märkust tegemata selle kohta, et võiks vähem juua (mina ju kägisesin minnes selle kallal, et misasja nad joovad seda õlut, pärast muudkui aga metsapeatust vaja :p). Ja minu käed tõmbusid järjest punasemaks (järeldus: päike siiski hakkab peale... ja kuidas veel), kodus peeglist nägin, et ka mujalt on punane (v.a. kael, mis on täiesti valgeks jäänud) ning vaatamata minu pingutustele igasuguseid riiderante vältida, on nad siiski olemas. Päike võtab vist ainult sel hektel, kui pluus on seljas või mõni muu asi, mis randi jätaks.
Igal juhul jõudsime ilusti koju tagasi ja ma usun, et teised jäid ka peoga rahule, mina igal juhul jäin täiesti rahule. Aitäh Merike, et meid vastu võtsid!

Mis vahepeal juhtunud on

Ma usun, et enamus teist on kuulnud mind ühel või teisel hetkel ütlemas lauset, et saun jätab mind külmaks. Sellegipoolest võtsin teisipäeval ette reisi Jõhvi, kust me koos Merikesega Toila spa-sse läksime, et seal termides mõnuleda. Mulle isiklikult meeldis kõige rohkem infrapunasaun, oli selline mõnus, sai normaalselt hingata. Soolasaun oli ka hea, kuigi ühel hetkel oli tunne nagu soolakalal :p Aroomisaun oli kõige rohkem selle tavalise e soome sauna moodi (see oli ka seal, aga me ei raisanud selle peale aega), ainult et lõhnas teisiti. Aurusaun ei meeldinud - hingata ei saanud, kuum vesi hakkas kondenseeruma ja laest alla tilkuma, sealt lasime suht kiiresti jalga. Ja Merikese jutud käterättide varastest leidsid ka seekord tõestust - minu kuiv rätik läks kuhugi rändama ja selle asemele jäi tükk maad märjem rätik. Mingi hetk otsustasime, et võiks miskit juua osta. Läksime siis riietusruumi ja võtsime täpse raha kaasa. Kassas selgus, et seal ei maksta rahaga vaid käepaelaga, st ära minnes kasseeritakse see raha sisse. No loogiline ka ju, sest kes see ikka sauna rahakotiga läheb. Aga meie jaoks tähendas see, et pidime veelkord riietusruumi minema ja raha tagasi viima. Üldiselt oli see korraldus seal minu jaoks hämmingut tekitav. Esiteks anti koos rätikuga kilekott. No minu esialgne mõte oli, et pesemisasju saaks riputada, tegelikult oli see välisjalanõude jaoks. Järgmine hämming oli siis kui läksime riietusruumi ja peegli ees seisis mees. Ma hakkasin kohe ringi vaatama, et kas me ikka õiges ruumis oleme, et see on äkki meeste oma, aga siis seletas Merike mulle ära, et seal on koos riietusruum. Päris avalikult ikka riideid vahetama ei pidanud, selle jaoks olid nurgas kabiinid. Ja pesuruumid olid ka siiski eraldi. Vee temperatuur pakkus üllatusi - kord külm, siis kuum, ise reguleerida loomulikult ei saanud. Ja kapid käsid ka väga kavala nipiga kinni. Üldiselt oli asi päris hästi organiseeritud tglt, aga üksi oleks ma seal ilmselt tõeline Beata Kana olnud.

Kolmapäeva õhtul siis läksime Karlile külla. Temast tuleb küll tõeline seltskonnalõvi. Ja poksija. Ja naistelemmik. Sai sinna plaadi ümbrise sisse ka lõpuks pika punnimise peale kritseldatud. Aga jutt läks kohati jälle imelikele radadele... Ja Triinu rullnokalembus sai avalikuks.

Aga ajaga on midagi lahti. Ära kaob. Nüüd peaks nagu aega olema, aga ikka ei jõua midagi tehtud. Ei saa aru, mis toimub. See on ka põhjus, miks blogi eriti tihti uusi sissekandeid ei saa - ei jõua selleni lihtsalt.

Elu on lill!

See nädalavahetus oli tõeliselt mõnus. Lõpuks ometi ei olnud vaja kuhugi kiirustada, ei mingeid tüütuid kohustusi, lõputöid jne. Just see, millest ma enne 16. maid unistasin. Ainult et nüüd tuleb leida uus eesmärk mille poole püüelda. No tegelikult see on isegi olemas, on kogu aeg olnud, aga nüüd oleks aega sellega tegeleda. Ainus "aga" selle juures on, et selle eesmärgi täitmine sõltub igasugustest muudest asjadest ning kõige parem on võtta vabalt - küll ta täitub. Vast.
Aga jah, nädalavahetus möödus toredalt. Olgugi, et plaanid pisut muutusid, aga tulemus oli tore. Ja Elvas on tore jalutada (v.a. see, et nägime kahte terve-linn-on-minu-pissuaar-suhtumisega tüüpi. Oi kuidas ma neid ei kannata. Ja mille pagana pärast nad ei või nurga taha minna vaid peavad oma hädasid ikka tänava pool ajama???). Arbi mändi nägin ma näiteks esimest korda ja kui meil Merikesega oleks palju raha, siis me ostaks endale ühe laheda maja ja teeks selle korda. Muuhulgas vaatasime Hitchi ka. Noh, oli küll naljakas, aga pisarateni ei naernud. Minule jäi tegelikult mõistetamatuks see, miks peaks naised nii väga vihastama kui nad teada saavad, et keegi on aidanud mehel nendega tutvust sobitada. Mis selles siis nii halba oleks kui leiduks tõesti selline mees, kes annab sookaaslastele nõu, mismoodi naisele läheneda? Ameeriklaste imelik nägemus asjast jällegi.

Ursula

Möödunud nädalavahetusel külastasin siis perekondlikel põhjustel Võrumaad. Täpsemalt öeldes oli tegu isa sünnipäevaga. Muuhulgas nägin ka kahte põhikooli klassiõde. Aga laupäeva õhtul sõitsime Kataga hoopis naaberlinna. Põhjuseks oli see, et naaberlinnal, täpsemalt öeldes Põlval, olid päevad. Nende raames toimus mingi filmifestival vms. Selle filmifestivali lõpus oli kontsert. Kontserdil esinesid Ursula, Slide Fifty ja Winnie Pooh. Esimene neist oli otseseks põhjuseks, miks me Põlvasse sõitsime. Huvitav oli. Esiteks oli huvitav seda publikut vaadata. Kuidagi teistsugune.... teiseks oli huvitav Ursulat esinemas vaadata. Solist tegi väga huvitavaid liigutusi ja mingi hetk läks üleüldse mingi tagaajamine ja laval ringi kondamine lahti. Aga hea oli. Tasus minna küll. Ülejüünud bände me kuulama jääda ei viitsinud, kuna nädalavahetusel oli teadupärast jahe ilm ja vahepeal kuulutati selle filmifestivali võitjaid välja ja nagu nii olime me tegelikult ainult Ursula pärast kohale läinud.

Aga praegu kummitab hoopis Dagö... tean tõustes igal hommikul, end enam odavalt ei müü...

Tagasivaade

Tundub, et Tartu linnaisad/-emad fännavad ekstreemsporti. Eriti trikirattureid. Ega muidu ei oleks Tartus sellised rattateed, mis lõpevad trepiga (see kuulus rattatee seal Hansakeskuse ees ja ka vana kaubamaja juures saab sellist ekstreemsust harrastada). Kui see trepp on juba pikemat aega oma geniaalsusega Tartus hiilanud, siis Riia mäele (Pepleri ja Kastani tänava vahelisele lõigule) on tekkinud sellised huvitavad hüpekad. Et ikka tuleks trikiratturite järelkasvu.
Mis siis veel huvitavat. Noh, käisin eile Pillel külas. Pille kui põline Eurovisioonifänn, otsis netist vanad Eurolaulud (kõik vist ei olnud võidulaulud, sest seal näiteks ABBAt ei tulnud) ja me kuulasime neid. Loodan, et tema korterinaabrid väga vihaseks ei saanud, sest tema tubli arvuti leidis, et neid tuleb kõvasti mängida. Aga alguses oli väga popp laulda "amuur, amuur", praktiliselt igas laulus oli see sees. Ja aastatega toimusid märgatavad edusammud. Kõigepealt žestikuleeriti kätega, siis tulid taustalauljad, siis hakkasid ka jalad liikuma, siis läksid kleidid lühikeseks jne. Igal juhul oli põnev. Ja koduteel kummitas mul siiski The Voice, ma kavatsen selle üles otsida.

Ja nii ta läbi saigi

Tänasest siis on minu ainekava täidetud, varsti ootab ees eksmatt. Kaitsmine läks normaalselt, Mauring ei norinud, vestlesime hoopis mõnusasti klassi ees, hindeks sain B (juhul kui kedagi huvitama peaks).
Nüüd hakkan normaalset elu nautima. Normaalset selles mõttes, et enam ei ole kahe asja vahel rabelemist, saab ainult ühe asja kallal rabeleda (ehk siis tööd teha rabada :p). Aga natuke veider on ka. Alates sellest kui ma kuueaastane olin, olen seotud olnud kooliga. Ja nüüd äkki enam ei ole (no olgu, ametliku lõpuni on pisut veel aega, aga minu jaoks on nüüd sellel kõigel joon all). See tähendab, et ma olen nüüd see osa, kes ei saa bussides, teatris, kontsertidel, kinos ja muudes sellistes kohtades enam soodustust, vaid ostab täispileti (kuigi oktoobrini kehtib veel mu üliõpilaspilet ja ma kavatsen seda sinnamaani kasutada :p).

Aga ikkagi on hea tunne. Aega võttis, aga asja sai nagu vanarahvas ütles :)

Las kallab

Täna ma võin oma ajastuse üle tõeliselt uhke olla. Kell oli natuke neli läbi, vaatasin tööjuures aknast välja ja mõtlesin, et need tumedad pilved tähendavad ilmselt peatselt hakkavad tugevat vihmasadu (terve päev oli olnud soe ja lämbe ka). Otsustasin, et kihutan siis koju, muidu saame Karoliinega veel läbimärjaks. Õue jõudes tundsin, et on veel soojemaks ja lämbemaks läinud ja õhk oli lauda paks ning täis igasugu erinevaid lõhnasid. See lämbus kuidagi võimendas neid. Mulle meeldib selline äikse-eelne ilm. Natuke enne Sõpruse silda hakkas pisut tibama ka. Eedeni juures hakkas juba nats rohkem sadama, aga see jäi normaalse saju piiridesse. Kui ma olin koju jõudnud ja aknast välja vaatasin, oli akna taga ühtlane vihmakardin. Sellises sajus poleks vist eriti tore sõita olnud, mistõttu ma olin äärmiselt rahul, et juba kodus olin :D
Aga äike on lahe. See müristamine ja välk ja.... :DDD

Põrgu külmus kinni

Mäletate, kui talvel olid need -30 kraadised ilmad, siis liikusid ringi need temperatuuri-teemalised naljakirjad? Igal juhul üks neist lõppes umbes nii:
-372 C - Hell freezes over, Finland wins Eurovision
Tundub, et nüüd see põrgu siis külmus või kohe külmub, sest Soome just võitis. Mulle meeldis nende Hard Rock Halleluuja. Ma isegi hääletasin nende poolt. Ja Leedu poolt hääletasin ka, sest nende laul oli lihtsalt geniaalne. Eriti lahe oli see tüüp, kes viiuli saatel tõmbles. Soomlased võiksid nüüd leedukate lugu kaverdada :P
Aga üldiselt oli päris huvitav vaadata. Laulude üldine skeem oli lihtne - Lumivalgeke ja 5 breikivat pöialpoissi. Mõnede laulude puhul tegi 1 pöialpoiss midagi muud - näiteks tuli klaveri seest välja või keerutas plaati vms. Oli ka muidugi selliseid, kus laulis bänd, mis tähendas vähem väänlevaid pöialpoisse. Lätakatel oli tglt veel 7. liige ka, a see oli mingi veider robot. Üldiselt nende Cosmos oli suht hale. Pole ime ka, et nad nii vähe punkte said. Ja vaene Malta suutis lõpuks selle 1 õnnetu punkti ikka kätte saada.

Kultuur, kultuur

Nagu Merikese blogist juba lugeda võis, käisime Viljandis kontserdil. Ja ma pean ütlema, et asi oli tõepoolest väärt kogu kulutatud aega ja raha ja ma ütleks, et jäi lausa ülegi, st asi oleks olnud väärt veel rohkem aega ja raha, aga näe rohkem ei olnud vaja kulutada. Kontsert ise oleks võinud küll kesta veel ja veel ja veel, aga noh, anname ikka pillimeestele ka armu.
Pärast kontserti sai veel lossimägedes ringi konnatud ja fotograafilisi eksperimente tehtud. Ühe paneksin siia üles ka (ma loodan, et Merike ei pahanda), võite ise arvata, kes pilti tegi :P

Aga kultuurist veel niipalju, et ma üritan vist mingit kultuurishokki saada vms. Eile õhtul käisin Genialistide kontserdil (oli hea, aga mitte nii hea kui eelpoolmainit kontsert) ja järgmisel neljapäeval pidi olema Domus Dorpatensises InBoiliga mingi vestlusõhtu, mida tasuks täitsa kaaluda.

P.S. Teate kui hea on põõnata laupäeva hommikul kui mingid pakilised kohustused sind üles ei sunni???

Käkk, kahes eksemplaris

Sai see asi siis täna ära esitatud. Tänu sellele, et mul hunnik lisasid oli, sai teine täitsa paks. Pea sada lehte tuli ära. Enne kui ta oma täismahu saavutas, tuli muidugi pool päeva printeriga kakelda. Oma tööarvutiga kaklemast ma loobusin, see jooksis iga teise liigutuse peale kokku, otsustasin hoopis Marguse arvuti hõivata. Tänud sulle, Margus. Pärast printeriga kaklemist sai natuke veel Wordiga kakeldud, et see asi ka pee-dee-ehvistatud saaks. Ja siis tormasin DigiCopi. Siuhvilks oli onul (teate küll, see kõrvarõngaga) kaks eksemplari köidetud. Päris uhked olid. Kui see kõvakaaneline 80 eeku ei maksaks, teeks ehk endalegi ühe. Mälestuseks :p (a mine tea, võibolla kunagi teengi). Igatahes toppisin oma kaks eksemplari kotti ja kihutasin Vanemuise ning andsin oma dubleeritud käki Heli Raagmaale. Vähemalt on see nüüd tehtud. See saba ka veel ületada ja siis on kõik.

My precious

Lõpuks ometi on mul ustav kaaslane, kes on valmis tulema minuga ükskõik kuhu ja olema öö läbi minuga üleval kui vaja. Tema nimi muideks on Villem, ehk pikalt Villem Dell. Villem on kõige kallim asi, mis mul on. Ma mõtlen nende asjade hulgast, mis päriselt minu on. Lisan tema pildi ka siia.

Kuidas käsi käib?

Selg valutab, ajud kärssavad ja sõrmed klõbisevad aina mööda klaviatuuri. Söömisele ja magamisele üritan võimalikult vähe aega raisata. Aga midagi rõõmustavat on ka. Sain uue mänguasja. Vahel ta küll talitab liiga palju omatahtsi (arvab, et teab, mida ma tahan, aga tegelikult tahan mina midagi muud), aga muidu on tore.

Sellest teemast siis ka natuke

Mulle väideti, et blogis kurtmine on lõputöö kirjutamise parim osa. Siiamaani pole seda teinud. Päeval korra mõtlesin, et kurdaks, aga praegu ei ole nagu kurtmistuju jälle. Nagu võibolla kellaajast näha on, siis minu ja Mati suhted on natuke muutunud. Kui homme tööpäev poleks, siis tegeleks veel selle lõputöö alias käkiga (ma loodan, et sa, Pille, ei pahanda, et ma sinu tarvitusele võetud väljendit kasutan; leidsin täna postkasti puhastades selle kirja, millega sa oma lõputöö mulle saatsid, see luuletus seal ees oli jube armas :) ), aga praegu vist tuleks magama minna, et töötegemisest homme (või kui nüüd täpne olla, siis täna) midagi välja tuleks.
Aga kui nüüd tööst endast natuke rääkida, siis ühe asja sain kolmapäeval tehtud - praktilise osa ehk inimeste kiusamise (sellega seoses tuli mul mõte, et peaks töös tänuavaldustes vist Karoliine ka ära mainima, ilma temata oleks seda tükk maad keerulisem teha olnud :p). Nüüd siis on vaja veel ainult tulemused kirja panna, neid analüüsida, järeldused teha ja teooria osa ka täiendada ja korrigeerida... käkitegu eksole...

And I just can't get enough... ei, ei, ma pole lolliks läinud, lihtsalt see laul tuleb praegu raadiost (avastasin, et päris lõbus on tööga tegeleda, kui pleier peas on... melomaan nagu ma olen).

Tudengite kevadpäevad

Tundub, et tudengipäevadest osavõtt on minu puhul võrdeline sellega, kui palju ma reaalselt ennast tudengina tunnen või ülikooliga seotud olen. Lühidalt siis - oli kesine. Aga kui pöörata nüüd pilgud kvantiteedilt kvaliteedile, siis võib vist rahule jääda. Nagu ma siin eelmises postituses juba kirjutasin, sain suurepäraste kontsertelamuse (ma usun, et TAMi esinemine oli ka elamusrikas, aga kahjuks ei sobinud see aeg mulle, mistõttu ei saanud külastada), tudengilaadalt astusin küll vaid korraks läbi, aga see-eest sain Hakule seltsilise (pidi Sooda poeg olema... siis hakkab ta vist oma isa üsna tihti nägema, sest niipalju kui mina olen aru saanud, käib Sooda suht tihti siin), volbritule süütamise jõudsin ka ära oodata (see üritus oli natuke igav või õigem oleks öelda, et venis... kui see tuli lõpuks põlema sai oli asi väga lahe (eriti meeldisid mulle need raketid, mis olid nagu väiksed putukad, kes üksteisest eemale lendavad), aga enne tule süütamist kippus küll Vässu kallale).
Üks tore sündmus, mis viimastesse päevadesse ära mahtus, aga mis otseselt tudengipäevadega seotud polnud, oli järjekordne Vaksali punkri läbu. Oli tore jälle endisi punkrielanikke näha ja teisi ka, sest ega ma viimasel ajal just palju sõpru ei näe (võõraid näen rohkem... ). Pireti massažitegemise oskus igatahes läheb järjest paremaks :)

Keemia eksam

Täna õhtul toimus keemia hoone ringauditooriumist järjekordne keemia eksam, mille viisid läbi õppejõud Sööt ja InBoil. Peaaegu kõik said läbi, v.a. üks tüüp, kellel oli kodune töö tegemata vms. Korraks kutsuti kohale ka abijõudusid. Küsimused puudutasid selliseid teemasid nagu tüdrukud (ka naised, neiud, emad, õed), punased puud, kalkar, kallimb, onu Oskar, fado, tango, jääkarud, tiivad, hallid kardinad, teater, uus elu jt. Eksamiküsimuste vahele pikiti ka natuke elutarkusi ning viimase ülesandega taheti meid haneks tõmmata. Minu meelest ei õnnestunud. Eksam iseenesest oli ülimalt nauditav, mina ootan juba järgmist (sügisel pidi tulema).

Nostalgiahoog

Esmaspäeval bowlingut mängimas käies tegin vea ja võtsin endale selle tudengipäevade raamatukese. Seda lehitsedes tuli tõsine tahtmine kogu lõputööle käega lüüa ja ka trallima minna. Aga minus on siiski vist nii palju tahtejõudu, et see soov alla suruda. Siiski paar üritust tuleks kuidagi ikka päevaplaani mahutada... Muide, kas te teadsite, et Kairi ja Piret on seal raamatukeses ühe pildi peal (pilt on tehtud siis, kui me orjadena teatejooksust osa võtsime)?
Kõige suurem nostalgia tabas mind mudamaadluse pilti vaadates (mina pole selle pildi peal, kuigi mõned inimesed täheldasid teatud sarnasust...). Ma ütleks, et see oli eelmise aasta üks eredamaid ja pikemaid päevi. Kõigepealt oli sel päeval minu viimane auditoorne õppetöö ehk siis lõppettekanne aines kkjs ja -audit (milles meie grupp oli väga edukas :D), pärast väikest põiget koju viis tee Mari-Liisi juurde sünnipäevale, kust edasi läksimegi mudamaadlusele. Tünnis oli mõnus. Kaks tundi toredat ajaveetmist. Edasi läksin koju ennast põhjalikumalt pesema ja asju pakkima, sest hommikul viis rong rattaretke vabatahtlikud Tallinnasse. Sel ööl polnud mul mahti õieti mahagi istuda, magamisest rääkimata, aga sellegipoolest oli hea olla, vähemalt praegu küll ei mäleta, et ma eriliselt väsinud oleks olnud. Kui ma oleks teadnud, et sel päeval tuleb rattal ca 60 km läbida, oleks võibolla veidi kõhelnud, aga õnneks ma ei teadnud seda enne, kui see maa juba praktiliselt läbitud oli. Ja sõita polnud ka hullem kui tavaliselt (aeglaselt sõidan ma ju kogu aeg :p), v.a. ainult siis, kui kruusateed treppis olid, vat siis tegi mu mudamaadluse vastase hambajälg käsivarrel valu. Meie peatuspaika jõudes olin suht väsinud, aga eriti vara magama küll ei läinud. Kõigepealt oli väike tutvustusring, et kõik vabatahtlikud omavahel ilusti tuttavaks saaksid ja hiljem tehti veel mingit testi, mille tulemused kohati väga kummalised olid. Aga seda ma ütlen, et kui ma lõpuks magama jõudsin, tuli väga hea uni. Üldiselt on mul probleeme võõras kohas magama jäämisega ja kipun kerge unega olema, aga sel ööl magasin nagu nott. Hommikul räägiti, et keegi olla norsanud, aga mina seda küll ei kuulnud, nii hea uni oli.

Kingamaniakk

Kas teie teate, kuidas väljuda kingapoest 3 paari uute kingade ja 82 krooni võrra rikkamana? Mina tean. Selleks läheb kõigest vaja ühte teatud paberit. Paberit, mis ütleb, et minu talvesaapad läksid katki tootja vea tõttu (kummaline küll, aga mõnikord jääb tarbijale õigus... ). Tänu sellele paberile veetsin ma täna pea tund aega NSKingas ja otsisin endale kingi. Esimese paariga oli lihtne, need olid mulle juba enne silma jäänud. Lootsin, et saan ülejäänud summa ka hiljem välja lunastada, aga selgus, et ei saa. Seega tuli otsida veel kingi, et summa tasa saaks. Otsisin ja proovisin ja ma leian, et võin tulemusega rahul olla. Esialgsete arvutuste järgi arvasin, et pean natuke ka juurde maksma, aga kassas selgus, et nendest hindadest läheb veel 20% maha ja seega sain ma veel 82 krooni peale :) Tore on ju nii shopata :P Kuigi tglt ega see päris meelakkumine polnud, niimoodi sunniviisiliselt endale kingi otsida. Ja teine miinuspool on ka kogu sellel asjal - ma pean sügisel jälle talvesaapaid otsima hakkama...

KEVAD

Millest ma järeldan, et kevad on lõpuks käes? Aga sellest, et
1. Nägin lõpuks oma esimese liblika ära, oli teine selline ilus helekollane
2. Kontoris on palav, aken tuleb lahti teha (tänavalt kostab teetööde müra... )
3. Autos on palav
4. Tänavatel võib liiklemas näha lühikeste käiste/püksisäärtega inimesi
5. Minu päikse(lised)prillid on jälle kasutuses

Rohelisest Foorumist

Nagu minu eelmisest sissekandest juba aru võib saada, käisin ka sel aastal Rohelisel Foorumil. Kuna eile oli tööpäev, siis ei saanud päris alguses kohal olla ja Tartu-Tallinna maantee teemalisi ettekandeid ei kuulnud. Tartu linnaliikluse planeerimise teemalistest ettekannetest ootasin tegelikult rohkemat, ainus uus asi, mille ma teada sain selle kahe tunni jooksul, oli see, kuidas määratakse tasulise parkimise hindu. Viimaseks teemaks oli siis see Saaremaa püsiühendus (kuigi tegelikult tuleks sild ju Muhu ja mandri vahele, aga see selleks). Sellest siin pikemalt ei räägi. Kuigi mainida võiks veel seda, et ega see Väikse Väina tammi olukord ka roosiline pole, kuna rahapuudusel jäeti sinna tegemata avad, mille kaudu vesi liikuda saaks (kas ei kõla irooniliselt - kuna raha ei olnud, siis auke ei tehtud...), nii et tehku parem see korda. Õhtu lõpetuseks sai veel süüa ka, mis oli tore, sest mul oligi kõht tühi juba selleks ajaks. Söömine ise kujunes üsna lõbusaks, sest minu ja Kätlini lauda tulid ühed meesterahvad, kellega oli päris huvitav vestelda.
Täna oli siis ERLi üldkoosolek. ERLil on üle 900 liikme, kohal oli inimesi 40 ringis... Alguses olid ettekanded töörühmade tegevusest ja revisjonikomisjoni aruanne ning peale kohvipausi läks hääletamiseks. Häältelugejate töö lihtsustamiseks küsiti seda, kes on vastu ja kes on erapooletu. Kõik otused said vastu võetud nii, et ühtegi vastuhäält ei olnud. Erapooletuid oli küll. Töörühmade koha pealt tekitas kõige suuremat diskussiooni noorte töörühm või õigemini selle nimi. Kuna see töörühm tegeleb tegelikult liikmetele suunatud tegevuste ja talgutega, mitte ainult noortega, siis on nimi eksitav ja tuleks ära muuta. Pakuti välja igasuguseid variante, aga ükski ei olnud päris sobiv, nii et arvatavasti tuleb selleteemaline konkurss vms.

Jätke saar saarlastele

Kui ma täna hommikul veel oleks vastanud küsimusele, kas teha Muhumaa ja mandri vahele püsiühendus jaatavalt, siis nüüd olen selle vastu. Põhjus peitub kahes ettekandes ja nende ümber käinud aruteludes Rohelisel Foorumil. Minu üllatuseks ei käsitlenud Taavi Nuumi ettekanne sugugi mitte niiväga selle püsiühenduse keskkonnamõjusid (neid mainis ta vaid põgusalt oma ettekande lõpus), vaid selle asja sotsiaalset aspekti. Pärast teda esines Saare Maavalitsuse esindaja, kes ise oli kõhkleval seisukohal, aga tema ettekandest selgus, et vaatamata igasugustele "uuringutulemustele", on enamus saarlasi selle silla vastu. Mulle isiklikult tundus, et ta ise ka ei taha, et seda silda tehtaks. Pigem tuleks muuta praamide graafik efektiivsemaks ja mina olen täitsa nõus ka selle mõttega, et saarlased peaksid saama soodustusi. Mõned väidavad, et see on inimõiguste rikkumine, sama hästi on siis ju inimõiguste rikkumine ka see, kui tallinlased saavad Tallinna ühistranspordis odavamalt sõita kui teiste linnade elanikud. Ja need suvised üritused võiks ju niimoodi sättida, et ei satuks kolme üritust ühele nädalavahetusele ning Sky Plusi päevade äralõpetamise või mujale kolimise vastu ei oleks ilmselt enamus saarlasi. Kusjuures Taavi Nuum ise oli ka üllatunud, et Saare Maavalitsuse esindaja sugugi mitte silla poolt ei olnud.
Mattias (Hiiumaalt) ütles, et hiidlased nimetaksid püsiühendusega Saaremaad mõnuga poolsaareks. Tegelikult oleks neil ju õigus...

Take the quiz:
Which Depeche Mode album are you?


Violator
You are truly an amazing specimen. You're one of the greatest albums of all time according to RollingStone. Every song on you is perfection

Beauty and the beast

Eile vaatasin Finding Neverlandi. Vat see oli hea film. Esiteks muidugi nauditav stoori ja see armas inglaslik keelekasutus ning teiseks - Johnny :D Homme saab teda jälle näha. Ja jälle Jack Sparrowna :)) Tegelikult on täna ka Johnnyga film, ma avastasin. Fear and loathing in Las Vegas oli vist selle nimi. Aga see on nats hilja minu jaoks.
Üks probleem, mis seal filmis esile kerkis, oli see kuidas teised inimesed su head kavatsused oma õelate juttude ja keelepeksuga kihva keerata võivad. Ei teagi kohe, kas see on tänapäeval suurem probleem kui tollal oli või ei. Ka praegusel ajal jääb ju teistele ette, kui naisterahvas ja meesterahvas tihedamalt suhtlevad ning kohe hakatakse igasuguseid järeldusi tegema. Ning tänapäeva rikutud maailmas tembeldataks kohe jumal-teab-kelleks mees, kes poistega päevad läbi mängib... Siirad kavatsused on enamikule neist tembeldajatest ilmselt tundmatu mõiste.

Võtsin Matilt natuke võlgu

4-22,5-4
Nüüd te kindlasti küsite, et mida need numbrid veel tähendama peaks. Vastus võiks olla, et minu elurütmi viimaste päevade jooksul. Lahti seletatult siis 4 h magamist, 22,5 h ülevalolekut, 4 h magamist... seda, kaua täna üleval olla suudan, ei oska ennustada. Kõige kummalisem on see, et kui eile päeval tööl olin ma ikka parajalt kapsas (eriti tikkus haigutus peale siis, kui ma ühe kliendiga detailplaneeringu eskiisi arutasin...), aga täna on olemine üsna tavapärane. Äkki hakkan ära harjuma :P (see oleks tglt praegu väga sobiv, kui ma suudaks 4 h magamisega normaalselt toimima jäädagi, reaalsem on siiski, et täna õhtul nõuab Mati võla sisse).

Kui kellelgi tekkis nüüd küsimus, et millest küll selline äkiline võlavajadus, siis põhjus peitub selles, et eile oli sünnipäev. Mitte mul. Margusel. Mitte Kätlini Margusel. Sellel teisel. Igatahes tekkis ühel ta sõbral, kellega me koos sünnipäevakinki orgunnisime, idee, et külastaks teda sünnipäevahommikul. Loomulikult olin ma nõus kaasa tegema selle terrori. Nii siis oligi. Teisipäeva õhta sain peale 12 magama, kell 4.30 helises äratuskell, mõni aeg hiljem korjati mind T-marketi juurest peale, pärast veel mõned inimesed ja millalgi peale viit nõudsime juba vaeselt sünnipäevalapselt sisselaskmist. Ma arvan, et teie, kes te naistepäevaringe siin kaks aastat teinud olete, pole nii unist ja nii vihast nägu näinud oma üllatuse peale. Ja mingil põhjusel vaatas ta mulle eriti kurja pilguga otsa ja lubas selle meelde jätta, kui ma hällilapsele õnne soovisin (aga noh, ma tean küll kui "hea" mälu tal on :p). Igal juhul ainult õnnesoovide ja kingituste üleandmisega asi ei piirdunud, meil olid kaasas ka munad ja peekon ja õnneks leidsime ka kohvi ning hakati hommikusööki tegema. Margus toibus vaikselt ja näoilme muutus ka pisut rõõmsamaks. Nii me siis istusime seal paar tunnikest. Enne tööle tulekut jõudsin veel kodust läbi käia, aga magamiseks polnud enam aega ja mõtlesin, et tulen siis varem tööle, kuna ei tahtnud õhtul väga kaua olla. Õhtul nimelt toimus pidu. Ega see mulle eriti meeltmööda polnud, et see kolmapäevasele päevale määrati, aga minemata ka jätta ei saanud. Isekeskis mõtlesin, et ilmselt eriti kaua olla ei jõua. Tegelikkuses läks natsa teisiti. Väga lahe pidu oli. Sünnipäevalaps ise oli parajas konditsioonis ja täies sõiduvees (need, kes teda vähegi teavad, ilmselt aimavad, mida see endast kujutada võis, lisaks veel niipalju, et kingiks saadus politseinikumütsist, piitsast ja kinnastest ei loobunud ta õhtu jooksul kauem kui 5 minutiks...). Koju jõudsin kolme paiku. Kell seitse helises äratuskell ja tuli tööle tulla. Aga nagu ma juba ennist mainisin, on täna täitsa normaalne olemine :)

Lühikokkuvõte

Nädalavahetusel olin väga liikuv ja tegin seda erinevate transpordivahenditega, kaasa arvatud jalgratas, ehk siis avasin oma jalgrattahooaja. Õhtul andis tagumik tunda. Tuleks ikka endale need pehmendusega jalgratturipüksid hankida vist :p

Pühapäeva õhtul ei jõudnud küll Liina juurde, aga vaatasin poole pealt seda Sin cityt. Midagi mõttetumat pole ammu näinud. Tegelikult vist polegi üldse näinud. Nii pointless. Ainult jonni pärast vaatasin lõpuni.

Anne 53 - 111 toimuvad kummalised asjad. Esmaspäeval töölt tulles leidsin köögiakna lahti olevat. Järelpärimisel selgus, et keegi pole seda lahti teinud. Spooky....

Scrat toob pisarad silma. Ei, ta ei aja meelt haledaks, see tema ja tammetõru saaga on lihtsalt nii naljakas. Kuigi vahel hakkas tegelikult temast täitsa kahju juba... Neile, kes aru ei saa, millest jutt käib, siis selgituseks niipalju, et käisin Jääaeg 2 vaatamas :))

Läbi häda

Blogger ei taha et ma seda posti kirjutaks. Miks? Mina ka ei tea. Aga hirmsasti punnib vastu.
Võibolla on tal midagi ümmarguste postide vastu, sest see siin on ümmargune. Kohe väga ümmargune. Sajandamas nimelt.


Aga sellest ma küll aru ei saa, kellele seda lund nüüd jälle vaja oli. Mina ei tahtnud. Üldse on selle nädala ilmad rohkem sügist meenutanud. Päikest tahaks.

Blogimisest

Merike unistas millalgi oma blogis sellest, et saaks autoga sõites blogi kirjutada. Mulle meeldiks kui saaks üleüldse lihtsalt mõtted siia suunata, ilma et ise kirjutama peaks, sest lihtsalt ei jõua selleni. Oleks küll, mida kirjutada, aga see, mida pole, on aeg. Ta lihtsalt kaob kuhugi. Tahaks loota, et see on siiski ajutine nähtus.

DAGÖ

Värvi koorub vannitoas, baaripukist lilla kints,
august alla kraanijoas voolas lootus leida prints

Kui mina natuke peale kaheksat Sadamateatrisse jõudsin, oli Muusik juba poole peal. Täiesti hämmastav. See on vist esimene kontsert Sadamateatris, mis õigel ajal on alanud (vähemalt nendest, millel mina käinud olen). A loomulikult võib mängus olla ka jälle Murphy karvane käsi, sest seekord jäin ma natuke hiljaks. Kui ma õigel ajal olen jõudnud, olen ootama pidanud. Aga kui nüüd aus olla, siis ma eelistan pigem esimesest loost ilma jääda kui kolmveerand tundi üksinda oodata.

Kolm sületäit sa igatsust nüüd sega hoolega mees, suure kruusi sees
ja unenägu loodetust ning ära joo see tee, mis seest teeb soojaks nagu päikene.
Kord üles leiad oma valged hobused ja tuules helisema hüüad kuljused
kui tõused traavile sa uhkes uljuses ja läed ja näed, kui selgeks muutub pea
sa tagasi ei enam karda vaadata, ei kurjad kummitused sind saa haarata
näed sina neid, kuid nemad kinni sind ei saa
sest neid su teid nad leida eal ei tea

See laul meeldis mulle algusest peale, aga pärast seda kui Saatpalu rääkis, kellele mõeldes see laul kirjutatud on, siis muutus kaasa laulmine natuke raskeks... kurgus hakkas pisut nöörima....

Vöö ümber käetõmbed
öö õmbleb kinni me suud
lauseiks puudu jääb aeg

Armasta mind kaugelt
palun armasta mind kaugelt
ja ma armastan sind kaugelt
nii vähe-palju kui ma saan

Nende laulude puhul tekkis tahtmine välgumihkel läita ja seda laulu taktis kaasa õõtsutada. Aga kahjuks mul välgumihklit polnud.

Tean tõustes igal hommikul
end enam odavalt ei müü

Enne seda laulu hakkas Saatpalu pillimeeste nimesid ütlema. Ja nagu ikka sel puhul... oligi viimane lugu. Või õigemini oleks olnud, kui rahvas oleks laiali läinud. Aga ei läinud. Plaksutas hoopis.

Me lõpuks kokku saime eile
kui enne eilset poleks tundnudki
kui oleks hoopis keegi teine
kes alatihti on öösel und mul viin'd

Koos selle lauluga saabus ka rõõmusõnum - suvel saab jälle kontserdile :)))

Silmalaud
võbisevad laud
teavad oodata, oodata, oodata
neid huuli

Saatpalu vokaal + akustiline kitarr + publiku laul = ilus

Eestlaslik irvitamine eestlaste üle

Nagu ma ühes eelnevad blogis mainisin, oli mul plaanis Malev ära vaadata. See plaan funkas. Eile nii umbes veerand kaksteist sättisin ennast teleka ette ja hakkasin vaatama.
Asi balansseeris kohati absurdika ja naljaka piirimail. Aga kaldus alati ikkagi naljaka poole. Kuigi eestlasi näidati seal kohati ikka natuke liiga töötahteliste ja laulu-tantsuhimulistena. Kuigi ma ei saanud aru, miks nad tantsima hakkasid, kui Lembitu teatas, et on lauluaeg... Üldjoontes oli asi tegelikult õige. Seda võiks näidata kõigile välismaalastele, kes Eestisse ajutiselt või päriselt elama tulevad :p (v.a. võibolla prantslastele, ma kaldun arvama, et neile äkki ei meeldiks see meeletu konnalembus, mis neile seal filmis külge poogitud oli). Verisuse koha pealt ütleks, et seda punast löga oli tõesti palju kasutatud, aga see oli kõik omal kohal. Natuke liiga karmiks läks asi siis, kui see Leholas sinna piinapingile pandi ja foogt tal kõhus ringi sobrama hakkas. Aga foogtist rääkides... ma olen temaga kohtunud päriselus... siis oli tal küll teistsugune soeng ja seda nunnut habet ka ei olnud ja ära tappa ka ei tahtnud mind (ega mu küüsi maha kiskuda).
Muideks, see Lembitu fraas "ega naine pole voodrilaud, et teda ühe höövlitõmbega ära rikkuda saab" on vist täitsa käibele läinud, sest täna vaatasin Hoia ja keela kordust ning seal Tanel Tatter kasutas seda.
Aga autot ei näinud. Kui kunagi veel seda filmi näen, katsun olla tähelepanelikum.

Kuidas ennast ära väsitada

Eile oli üks tõeliselt väsitav päev. Kes MSNis juhtusid olema, panid võibolla tähele, et praktiliselt terve päev olin away. Ja olin ka. No hommikul olin vist tunnikese või nii kontoris, siis panin Sinilinnule hääled sisse ja võtsin suuna Elva poole. Ja nagu ikka siis, kui keegi mulle enne minema hakkamist "ära kihuta" ütleb, sõitis mingi aeg mul veoauto ees kiirusega 60 km/h... Õnneks mitte päris terve tee. Seal Elva ligidal otsisin ühte maatükki, millest ma pilte pidin tegema. Loodetavasti leidsin lõpuks ikka õige koha üles. Kuigi minu meelest polnud eile just parim ilm sedasorti fotosessiooniks. Edasi läks tee Rõngu suunas, väike läbipõige vallamajast ja suund Hellenurme poole. Seal läks jälle fotosessiooniks, aga seekord koos kruntide omanikuga, nii et vähemalt said seekord õiged kohad pildi peale, kuigi minu meelest oli igal pool lumi lumi lumi. Ja seal lumes tuli sumbata ka natuke. Mulle anti küll kummikud jalga, aga need olid nii umbes viis numbrit suured ja lumi oli nii sügav, et tuli sealt lihtsalt üle ääre sisse, mistõttu jalad said ikkagi märjaks. Aga eks näis, kas ma suudan neid krunte ikka üksteisest eristada, pole uuesti pilte vaadanud....
Tagasi Tartusse jõudes oli aeg niikaugel, et tuli poest lõunasöök hankida, jõudsin selle ära süüa, mõne minuti hinge tõmmata ja siis ootas all auto, et mind teedevalitsusse viia, kus meil oli kohtumine kokku lepitud. Nii nagu ma arvasingi, ei läinud see sugugi libedalt, mis teeb minu töö loomulikult raskemaks...
Pärast teedevalitsusest tagasi jõudmist sain mõnda aega kontoris olla, kui tuli uuesti autole hääled sisse panna ja maamõõtjatele järgi minna. Kohta, kus ma varem käinud ei olnud loomulikult. Sõitsin mina siis seletuste järgi ja vaatan, et kedagi pole näha, mõtlesin, et olen valesti tulnud ja helistasin Erikule. No seletas tema siis, kust ära keerama peaks, lähen tagasi, jõuan järeldusele, et ma ikkagi tulin esimene kord õigest kohast ja sõidan sinna tagasi. Ja täpselt sama koha peal, kust ma Erikule helistasin, jäin uuesti seisma, sest seal nad olidki. Nad olid lihtsalt kaugemal olnud ja teelt ei olnud neid näha...
Kui olin maamõõtjad kontorisse toonud, läksin koju ja pärast söömist ja väikest hingetõmbamist oli aeg tantsima minna. Kui ma sealt tagasi jõudsin, olin täitsa läbi.

Sõltlane

Kuna igasugune sõltuvus on viimasel ajal üsna päevakajaline teema olnud, siis mõtlesin, et tunnistan üles - minu nimi on Maris ja ma olen melomaan. Väike laks peab kogu aeg sees olema (ehk siis mingi muusika peab ikka taustaks mängima kui ma midagi teen, no v.a. siis kui telekat vaatan, need kaks asja hakkaksid üksteist segama). Aga aeg-ajalt käivad suurema doosi vajadused, kusjuures pruugitav kraam varieerub, käivad nö hood peal, kus just mingit kindlat asja vaja on. Nädalavahetusel sattusin sõltuvusse ühest Soome neljast heast asjast. Kuna kõik võibolla pole kursis, milliseid neist mina heaks pean, siis loetlen nad siinkohal üles: Apocalyptica (kui ma uuesti muusikakooli läheks, siis õpiks kindlasti tšellot mängima, neist pillidest välja voogavad helid on lihtsalt nii kütkestavad), Nightwish (selleni jõuan ma ikka ja jälle ja küllalt ei saa, aga kahjuks ei ole seda enam juurde tulemas, sest ned tolad lasid ju Tarja lahti...), HIM (selline natuke sünge, aga hea) ja last but not least The Rasmus (mõnus!). Hetkel ongi sõltuvus viimatinimetatust. Põhjus on väga lihtne, nädalavahetusel olin Võrus ja kasutasin ka Soulseeki teenuseid, ühel hetkel tuli mõte The Rasmuse lugusid sealt otsida, sest varem teadsin ma ainult lugusid In the Shadows, Guilty ja No Fear. Tõmbasin siis ülejäänud ka ning avastasin, et nad on vägagi nauditavad. Lihtsalt mõnna-mõnna-mõnna. Järgmisena peaks HIMi sikutama, polegi teist ammu kuulnud... Ja vat neid bände tahaks kunagi laivis ka näha, see on kindlasti tase.
Laivist rääkides... varsti on Dagö kontsert (arvake ise, kas mul on pilet sahtlis või ei) ja suvel... vot suvel läheb alles müristamiseks.... 13. juuni, Tallinnas... and nothing else matters (ja see pilet on ka olemas :D).

Eesti värk

Huvitav kas telekavade kokkupanijad on meist kellegi järel nuhkinud. Eelmine nädalavahetus arutasime, et võiks Sigade revolutsiooni vaadata ja täna näidatigi seda kanal 2-st. Sättisin siis ennast teleka ette ja vaatasin ta ära. No algus oli minu meelest täielik jura. Väga segane ja hüplik ja dialoogid olid sellised imelikud. See osa kui asi tõeliseks revolutsiooniks läks oli täitsa ok. Aga minu meelest oli see film kuidagi liialdatult seksuaalse alatooniga. Võibolla asjad olidki nii tol ajal, ega mina ju ei tea, aga mind see häiris. Nii et mul on hea meel, et sai see telekast ära nähtud, kui oleks laenutanud, oleks pärast ehk rahast kahju olnud. Röövlirahnu Martiniga ei anna ikka võrreldagi.
Järgmine laupäev on Malev etv-st. See pidi hea olema. Ja ma üritan selle auto ka ära näha.

Probleemipundar

No mina ei saa aru, mis päev see täna on. Probleem probleemi otsas.
Esiteks on töös üks üsna suur planeering, millega on algusest peale probleemid olnud. Täna oli kohtumine valla ehitusnõuniku, arendajate, trasside projekteerija ja minu osavõtul. Kui arendaja oma tahtmist ei saa, siis ta jonnib. Ja kirub ehitusnõunikku. Seda oli iseenesest täitsa naljakas kuulata, kuigi ma tegelikult nendega ei nõustu. Minu meelest teeb ehitusnõunik lihtsalt oma tööd ja järgib seadusi. Aga nende arvates keerab ta lihtalt neile käru. Ei hakka mina nendega vaidlema ka. Mind huvitab ainult see, et saaks need küsimärgid ära lahendatud ja asjaga edasi minna. Teisipäeval lähme teedevalitsusse.... mis tähendab veel ühte kõva kivi seda jahu jahvatamas...
Teiseks selgus, et ühe teise planeeringu alal on Emajõe üleujutusvöönd praktiliselt krundi piirini, mis tähendab, et ehitised jäävad kõik ehituskeeluvööndisse, mis omakorda tähendab, et seda planeeringulahendust ei saa üldse teostada..... ei kujuta ettegi, mis sellest nüüd saab.
Kolmandaks käis üks omanik järel oma kinnitatud ja köidetud planeeringul ja avastas nüüd äkki, et ta oleks tegelikult hoopis teise kohta oma maja toppida tahtnud ja miks ikka nii mitte naa. No krt võtaks, seda oleks tulnud siis rääkida, kui ma talle planeeringulahendust näitasin. Siis vaatas ta poole silmaga asja ja nüüd on häda käes. No paha lugu küll. Kui ei kõlba, telligu uus planeering, seda enam muuta ei saa.

Ühest, teisest ja kolmandast

Lugesin just Pille blogist, kuidas kevadet ustest ja akendest sisse tuleb...nojah, eile veel tuli küll, aga täna päeval oli mingi nõme külm tuul ja sadas lund... talv vist võtab viimast. Raamatukokku minnes oli kogu aeg vastutuul ja kohale jõudes olin ma paras lumememm.
Aga minu jõulukaktus on otsustanud hakata jõulu-kevadkaktuseks, sest ta õitseb praegu täie hooga. Viimaste jõulude ajal tegi ta seda ka, aga enne seda ei olnud ma siin Tartus veel tema seljas ühtegi õit näinud. Tundub, et ma mõistan taimi sama vähe, kui arvuteid...
Eile oli Triinu juures järjekordne filmivaatamisõhtu. Asi algas Aviaatoriga. No mis ma selle koha öelda oskan. Pikk oli, keeruline oli, üsna hüplik oli (10 aastat läks poole tunniga ja siis ülejäänud asi oli ühe aasta jooksul). Ja see lakutud soeng on ikka täiesti jube. Ma ei saa aru, kas tolle aja naistele see tõesti meeldis??? Edasi läks juba paremaks. Eestlased on õppinud häid filme tegema. Röövlirahnu Martin annaks enamusele Ameerika komöödiatele silmad ette. Aga selle Nitrami poindi jagasin ma alles päris lõpus ära....kusjuures ma imestasin, et miks tal küll selline veider nimi on... seostus mulle pisut nitroga :p Ja siis läks veel paremaks. Johnny on siiski üle kõige. Eriti kapten Jack Sparrow rollis :D (kes nüüd veel aru ei saanud, siis tegemist oli Kariibi mere piraatide nimelise filmiga). Tegelikult olin ma seda kunagi näinud, aga vat seda filmi võiks veel ja veel ja veel vaadata. Ja muidugi tuleb millalgi selle teine ja kolmas osa ka ära vaadata. A aprillis pidi Jääaeg 2 ka tulema... lõpuks :)

Täna ärkasin vara...

... pool kuus on vara minu jaoks. Kui nüüd aus olla, siis lausa hirmus vara. Aga õnnestus, st üles sain. Mõned hommikused toimetused ja autole hääled sisse, et tööle jõuda. 134 km tuli ikkagi enne läbida.
Kes veel ei taibanud, siis asi oli nimelt selles, et eile peale tööd põrutasin Jõhvi. Merike oli mind enne hoiatanud, et tee on halb, vaadaku ma, et auto põhja ära ei lõhu. Sõidu alguses ei mõistnud ma, mis halbadest teeoludest ta küll rääkis. Mõne aja pärast sain aru küll, sest olin jõudnud kohta, kus tee koosnes ainult löökaukudest. Lõpuks jõudsin siis Jõhvi. Ma teadsin, et pean saama Rakvere tänavale ja seal Narva mnt-le. Rakvere tänavaga oli asi lihtne, aga sealt Narva mnt-le saamine oli keerulisem kui ma arvasin, mistõttu ma eksisin natuke ära. Aga täna Merikese juhtnööridele läks järgmise katsega õnneks ja jõudsingi Konsumini, kuhu Merike mulle vastu tuli. Sõitsime siis tema majani. Pärast väikseid parkimismanöövreid kohtusin silmast silma ühega neist inimestest, kellest ma palju kuulnud (ja kelle blogi lugenud) olin, aga ise näinud ei olnud. Üks nimi on selles nimekirjas igatahes vähem nüüd. Väike riietevahetus ja edasi läks sõit Kohtla-Nõmmele. Enne sõitma asumist tuli teha raske valik nelja sõiduriista ja kolme juhi vahel. Lõpuks jäi sõelale Merike ja tema rahvaauto. Mäe juurde jõudsime veerand kaheksa ajal, seega saime need kummisarnased asjandused kolmveerand tunniks laenutada. Minu jaoks oli see esimene kord sedasorti asjadega sõita, aga lahe oli. Paar parandust ma teeks - padja paneks sinna põhja ja mingit moodi juhitav võiks ka asi olla, selg ees tundmatusse kihutada tundub nats ohtlik. Kahekesi oli veel huvitavam, aga kolmese kobara ideega ma kaasa ei läinud. Lõpuks olime mäe peal ainsad, mis tähendas, et tõstuk töötas ainult meie pärast :D (vähem mugavad meist ronisid tegelikult ise üles, a mina nautisin täiega seda rõõmu, et ise mäe otsa ronima ei pea) Kui tuled kustu pandi (enne viimast sõitu), oli see kindel märguanne, et aitab küll. Tulimegi siis ära sealt. Läbipõige poest, et tomatisupi jaoks materjali osta ja siis tuppa sooja. Merike tegi mulle Minttuga kakaod, see oli tõesti hea. Pärast kõhutäit mõned tunnid lobisemist ja kell oligi palju. Tuli ära tuttu minna...

Smells like spring

Miks mulle tundub, et kevad on käes? No esiteks on väljas ere päike. Teiseks tuleb kõnniteel jalutamise asemel teeäärsetel lumevallidel turnida, et vähegi kuiva jalaga edasi pääseda (oi kuidas paregu tahaks kummikutega käia) ning sealjuures hoiduda ka möödasõitvate autode rataste alt tulevate poripritsmete eest. Ja kolmandaks - õhus on kevade lõhna :D

Õues kohisevad puud
sulle tere hommikut
sa ei suudelnudki kuud
hoopis mingit muusikut.

Turnimise ja pritsmete eest põiklemise vahel kiskus lauluks. Kuna ma täna üksi poodi läksin, siis sai seda teha, sest autode müras ükski teine inimene peale minu seda ei kuulnud.

Värvi koorub vannitoas
baaripukist lilla kints
august alla kraanijoas
voolas lootus leida prints.

See laul kummitas mul tegelikult juba ärgatest, väga kummitusohtlik ma ütleks. Aga tegelikult pole see ainus laul, mis mul kummitab. Eilne kummitus pole ka veel üle läinud.

Ay, ay, ay, ay
ay, ay, mi amor.
Ay, mi morena
de mi corazon.

Nii nad siis kahekesi võistlevad mul peas. Huvitab kumb võidab? Ja et asi veel segasem oleks, siis aeg-ajalt kostab sisse ka ...sest ta on joonistatud mees... Teised Dagö uue plaadi laulud pole veel jõudnud nii pähe kuluda, et kummitama saaks hakata. Kuigi ma eile õhtul plaadi kaks korda läbi kuulasin. Oleks vist rohkemgi kuulanud, aga kell oli palju ja tuli magama minna.

Töö ja puhkeaja seadus*

Kõigepealt ütleks aitäh kõigile, kes laupäeval kohale tulid. Ärasöödud toidu ja joodud alkoholi hulga järgi võiks arvata, et vaid paar inimest oligi. Minule tundus küll peale vaadates, et on rohkem.... a ju siis mu kokakunst ikka nadi on (kui kellelegi menüü ei meeldinud, siis paluks järgmine kord teada anda, mida tahetakse ja konkreetsemalt kui "midagi head", sest paistab et viimase valmistamisega ma hakkama ei saa). Igal juhul tuleb meil vist nädal aega salatit süüa, loodetavasti kutsub Vivian oma kursaõed külla, siis saab neile seda kraami sisse sööta-joota.
Aga praegu on ikka selline pooleldi kudenud räime tunne, sest pühapäeva hommikul pool kaheksa käis uksekell (nagu te võibolla olete aru saanud, ärkan ma selle helina peale üles). Vivian jõudis seekord minust ette, ta arvas, et ta vennaraas on lõpuks avastanud, et õel ju sünnipäev. Kahjuks pidi ta pettuma... need olid mingid vene nolgid, kes vale kellanuppu vajutasid. Ma ei tea, kas ma pean tegema suure punase (ilmselt venekeelse) sildi, mis näitaks millisele kellanupule tuleb vajutada kui korter 112 inimesi tüüdata tahetakse. Urrrr ma ütlen, sest ma ei jäänud enam magama pärast. Ja päeval ei tulnud ka und. Ja õhtul oli film. Ma küll mõtlesin, et ei vaata seda lõpuni, aga Brad rääkis nii laheda iiri aktsendiga, et ma ei suutnud pooleli jätta :p Peale tema oli selles filmis veel teisigi staare, nagu näiteks Harrison, siis see mees kes Everwoodis mängis (ütlesid Tiiu ja Vivian, ma ise ei vaadanud seda seriaali) ja see on kes Gregi isa mängis Dharmas ja Gregis.
Ühe huvitava avastuse tegin veel eile. Sõitsin linnaliini bussiga ja istusin seal ukse juures, kus on silt, millel on kirjas sõitja õigused ja kohustused ja muu selline asi. Vaatasin siis seda silti seal ja järsku avastasin, et sinna alla on kirjutatud, et GoBusi kvaliteedijuhtimissüsteem vastab ISO 9001 ja veel mingitele nõuetele. Milline äratundmisrõõm.
Seda raamatut hakkasin ka lugema, mis ma kingituseks sain, seda loomade oma. Mulle meeldis see soovitus, mis kasside jutu lõpus oli. Sinna oli kirjutatud, et kui teil veel ei ole kassi, siis võtke :D (muidugi kui vanemad lubavad oli ka sinna lisatud)

* Kui teile see pealkiri veider tundub, siis on hästi. Ta ongi veider. Kui ma pealkirja kohale t-tähe kirjutasin, avanes sealt menüü minu vanade blogipealkirjadega, mis t-tähega algavad, aga lisaks nendele ka see, mis nüüd pealkirjas on. Las ta siis saab pealkirjaks.

Üllatustest

Minuga on selline lugu, et mind on kerge üllatada. Mis tegelikult on hea, sest mulle meeldivad üldiselt üllatused.
Eile näiteks tuli selline üllatus, et meie firma sai kiita linna arhivaarilt, sest neile meeldis minu köidetud detailplaneering. See töö, millele nad viitasid, oli muide mu esimene köitmine. Aga noh, mul oli ka muidugi hea õpetaja, kes ette näitas, kuidas seda teha.
Järgmine üllatus oli natuke peale seda kui ma eile õhtul magama olin läinud. Olin just jõudnud uinuda, kui käis uksekell. Kuna ma kedagi otseselt külla ei oodanud, siis olin loomulikult üllatunud. Küsisin veel Viviani käest üle, et ega tema kedagi ei oota. Ei oodanud. Tegin siis ukse lahti, ise murdsin pead, et kes see küll olla võiks. Kui olin esimese ukse lahti teinud, kuulsin Romani häält. Siis oli selge. Kui teise ukse lahti sain, siis nägingi seal Tanelit, Tambetit ja Romani. Segased ma ütlen!! (mis ei tähenda, et mulle see üllatus meeldinud ei oleks) Sain oma esimese sünnipäevaõnnitluse ja kohe järgi ka naistepäevaõnnitluse. Pärast kella vaadates nägin, et see oli natuke kaksteist läbi. Panin lilled vaasi ja läksin tagasi magama. Hommikul sõin kohvi kõrvale öösel saadud küpsiseid :D

Veel üks üllatus. Üks klient, kelle kinnistu detailplaneeringuga ma praegu mässan, käis ja tõi lille. Sünnipäevaks. Kui ma küsisin, et kuidas ta teadis, siis vastas, et ajalehest luges. Ma kahtlustan siiski, et äkki ülemus mainis.

Ooperit, me ooperit, me armastame ooperit

Üritan meeleäraheitlikult kultuuri üledoosi saada. Alles kaks nädalat tagasi käisin Vabamõtlejat vaatamas, täna võtsin ette ooperikülastuse. Seekord siis Mozarti Võluflööt. Kuna tegu oli sellise muinasjututaolise looga, siis oli lõpp õnnelik, mitte nagu tavaliselt ooperites. Vähemalt niipalju kui mina tean, sureb peakangelane või -kangelanna tavaliselt lõpus ära. A kohati oli asi päris naljakas. Selline lõbus ooper ühesõnaga. Mozarti muusika on ju ka tegelikult selline kerge ja lõbus. Aga meespeaosatäitja ei meeldinud. Esiteks oli raske tema sõnadest aru saada, sest ta rääkis aktsendiga (vaatamata oma täiesti eesti nimele) ja teiseks ei kandnud tema hääl eriti. Jäi kuidagi puudu sellest kõlavusest. Papageno osatäitja hääl meeldis mulle palju rohkem. See osa ise oli ka lahe. Enamus nalju tuligi tema arvelt. Ja teine, kes päris sügava mulje jättis, oli Öökuninganna osa täitev ameeriklanna Wendy Waller. Vat see oli alles hääl. Ja kuna tegemist oli mustanahalise naisterahvaga, siis andis tema valge kleit päris efektse kontrasti. Üldiselt mulle meeldis, soovitan teistelegi. Ka neile, kes eesti keelt ei mõista, aga inglise keelest aru saavad, sest ingliskeelsed subtiitrid olid ka. Ja kaks aariat oli saksa keeles, siis jooksid nii eesti kui inglise keelsed subtiitrid üleval.

Järjekordne uus elanik

Tõin korterisse jälle uue elaniku. Tegelikult tõin ma ta juba eile, aga täna sai ta oma alalisse elukohta. Kes veel ära ei taibanud, siis jutt käib kalast. Ehk siis Panda (puhaku tema hing rahus) asemikust. Ma leidsin, et mul on ikkagi põhjakoristajat ka sinna akvaariumi vaja ja eile lõpuks võtsin ette käigu Lõunakeskusesse ja ostsin uue kala. Ta on üsna Kilu sarnane, aga väiksem. Uue asuka nimi on Otto. Eks näis kuidas ta kohaneb ja kaua vastu peab.

Lumi, kelk, päike, supp

Kirjutaks siis natuke sellest vastlapäevast.
Kõigepealt oli suur ja kirju seltskond. Osa sellest jõudis mäele tükk maad hiljem kui meie (me olime juba nii kaua oodanud, et ei viitsinud enam ja läksime ees ära). Kui me mäe peale jõudsime, siis oli seal mingi teine seltskond ees, aga need lahkusid ruttu. Õigesti tegid.
Mingil põhjusel jäid teised esiteks mäe otsa passima ja ei tahtnud sealt alla lasta. Kuna mina olin sealt juba alla lasknud mõned nädalad tagasi, siis ma teadsin, et sealt on võimalik eluga tagasi tulla, seega ei raisanud aega ja hüppasin kelgu peale ning kihutasin alla. Minu uuel kelgul ilmnes aga teatav tõrksus, ta nimelt viskas mind kogu aeg poole mäe peal maha ja ise kihutas metsa edasi. Nii ma siis jooksin kogu aeg oma kelgu järgi. See mahaviskamiseffekt avaldus ka siis, kui me rongi tegime, nii et poole ajast sõitsin oma püksitagumiku peal (mul kiledressid, nii et libisemine oli tegelikult täitsa hea) Ainult et mind huvitaks, mida see linade seisukohast tähendab? Voodist maha viskavad linad?
Aga need lätlased teevad ikka imelikke kelke. Viimati kui me käisime, siis sõitsime ikka praktiliselt kõik kelgud ribadeks, nüüd suutsin ma enda omale vaid väikse mõra tahaotsa saada. Aga seekord sai kiikuda ka. Ühed tüübid, kes kaasas olid (keda mina ei tundnud), viitsisid kah päris tükka ega kiikuda, üks ainult hädaldas kogu aeg, kuidas tema tegelikult kardab.

Ega väga kaua kannatanudki seal mäe peal olla, varsti hakkas pisut külm ja võtsime suuna Elva poole (pärast seda kui olime autod tee peale suutnud saada). Seal sai pirukat ja suppi ja kuklit ja puuvilja ja.... ühesõnaga kõhu sai täis. Ja kuivad riided sai selga panna (niipalju olen ma varasematest kelgutamiskordadest õppinud, et mida rohke kuivi riideid kaasas, seda parem). Natuke multilingvistilist juttu ja oligi aeg tagasi Tartusse sõita.

P.S. (lisatud esmaspäeval) Sellest ma saan aru, et jalalihased ennast tunda annavad, sellest ka et käelihased ja isegi seljalihaste enesetutvustust ma mõistan, aga mille pagana pärast mu kaelalihased valusad on, vat sellest ma küll aru ei saa.

Lahe kutt istub laua otsas

Nii see oli. Laua otsas istus minu vanaisa, kelle sünnipäeva me täna tähistasime. Tegelikult oli tegu lausa juubeliga. 85. aasta tiksub kohe-kohe täis (õige päev on esmaspäeval, minu vanaisa on nimelt täpselt 3 aastat ja 3 päeva noorem kui Eesti Vabariik). Pealkirjas olev lause pärineb ühe külalise suust ja kui päris aus olla, siis ma olen täitsa nõus temaga.
Muidu oli pidu ise üsna harjumuspärane. Natuke rohkem külalisi kui tavaliselt ainult. Erandlik oli see, et paar korda kiskus lauluks. Meie perekondlikel üritustel reeglina ei laulda. Ah jaa.... jutt kiskus ka paar korda pisut veidratele radadele (mis võis tuleneda juba tarbitud alkoholikogusest), mis muidu polekski nii imelik tundunud, aga kuna nende naljade autoriteks olid mu isa ja vanaisa, siis oli kuidagi veider.... lähemalt ma siinkohal nendest naljadest ei räägiks... igaks juhuks.
Peo alustuseks suutsin ma natuke läbu korraldada. Tegelikult ei olnud see ainult minu süü. Ei ole siis vaja šampust juua just sel hetkel kui mina kampsunit selga panen. Isa aga ei võtnud seda ettevaatusabinõud tarvitusele ja nii sai ta minu küünarnukiga hoobi oma käe pihta just täpselt sel hetkel kui ta klaasi suule oli tõstnud. Selle tulemusena loksus enamus sellest lonksust suust mööda, särgi peale. Aga õnneks tal oli suht sama tooni särk seljas ja mõne salvräti abiga oli see varsti kuivgi ning isegi plekki ei jäänud järele.

Vales sajandis

Ma olen ka juba varem seda mõelnud, et ma elan valel sajandil, aga nüüd olen ma selles üha rohkem veendunud. Miks? Aga sellepärast, et ma lihtsalt ei saa viimasel ajal tehnikaga läbi. Alustuseks otsustas telefon oma elu elama hakata. Asi algas sellega, et ühel hommikul eelmisel nädalal, kui ma tahtsin telefoni pealt kella vaadata, oli selle ekraan täiesti valge. Mõnda aega vaatasin seda hämmeldunult, siis märkasin, et kiri hakkab tasapisi nähtavale ilmuma. Lõpuks oli pilt jälle ees. Ei pööranud sellele siis suuremat tähelepanu, liigitasin paranormaalsete nähtuste hulka. Aga sellega asi ei piirdunud. Reedel olin tööjuures parajasti üksinda meie ruumis, kui helises telefon. See polnud minu telefoni helin, aga helisejaks oli minu telefon. Kui ma hiljem seadeid kontrollisin, näitas ta et helin on see, mille mina valinud olin. Aga kui ma seda avada proovisin, väitis mulle et faili ei saa avada. Ja nii veel mitme teise helinaga. Noh, mõtlesin siis, et olgu peale, valin mõne helina, mille ta avab ja muutsin helina ära. Aga see ei aidanud, sest telefon helises ikkagi selle helinaga, mille ta ise endale valinud oli. Pühapäeva õhtul katsetasin uuesti, lasin Vivianil endale vastamata kõne teha. Helin oli ikkagi vale, aga telefonile oli see niiväga meeldima hakanud, et ei tahtnud enam vait jääda. Olgugi, et kõne oli ammu lõpetatud, helises ta muudkui edasi. Spooky. Ei aidanud muu, kui tuli ta välja lülitada. Ja siis sai asi korda. Panin tagasi oma õige helina ja see toimis. Järeldus - välja lülitamisega lahenevad probleemid :D
Lisaks telefonile, on mul ka arvuti sõnakuulelikkusega probleeme (ülla-ülla). Eile lülitasin kodus arvuti sisse ja monitor otsustas, et tema nüüd virvendab. See oli väga ebamugav silmadele, seega tahtsin ma sellest lahti saada. Ainus, kelle käest tol hetkel nõu küsida oli, oli mu vend, kes soovitas mul refresh rate'i kontrollida. No selguski, et see oli liiga väike. Aga muuta ta seda ka ei lasknud. Lihtsalt see nooleke ei suvatsenud liikuda. Pusisin mis ma pusisin, lõpuks ei jäänud muud üle kui restart teha. Pärast seda oli virvendus kadunud, aga pilt värises üleni. Tõmbles silmade ees. Aga pärast seda lasi ta mul refresh rate'i ka õigeks panna ja siis sai lõpuks pildi normaalseks. Jällegi järeldus - restart on ikka abiks.
Aga nagu te ise ka võite aru saada nüüd - mina ja tehnika ei käi kokku. Mulle tundub, et minu õige koht on kusagil enne tööstusrevolutsiooni. Millalgi 18. sajandil võibolla. Ma ei üritagi väita, et see ideaalne aeg oleks olnud vms. Aga kui keegi kunagi peaks mõne ajamasina leiutama, siis tahaks kusagil sealkandis korraks käia. Nagu reisil või nii.

Pilguheit katusele

Täna kell 10 tuli tõstuk. Selleks, et saaks meie reklaami lõpuks üles ja selleks, et aknad väljast puhtaks saaks. Keegi irmus tark inimene lasi siia mittelahtikäivad aknad panna. Tubli! Seega tuli minul ja ülemuse naisel tõstuki korvikesse ronida koos pangide ja aknapesuharjadega. Aga mulle meeldis. Nagu tivoli oleks. Ma otsustasin, et kui mul kunagi tuleks mingil põhjusel uus eriala valida, siis hakkan kõrghoonete aknapesijaks :D

Tahtsin ilusat pilti ka juurde panna, aga blogger plokib. Urr.

Mis juhtub kui sellesse seltskonda kultuuri tuua üritad...

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleks alustada sellest, et paar nädalat tagasi küsis sõbranna minult, et kas ma ei tahaks teatrisse minna. Mina ütlesin, et võiks küll. Etendus, mida me vaatama läksime oli Vabamõtleja. Väga hea tükk oli. Seal oli palju väga huvitavaid mõtteid. Näiteks see, et mees petab oma naist sellepärast, et mahlad peavad välja pääsema, muidu tulevad nad aju kaudu ja see on palju palju vaevalisem. Ja küsimusele, kummal on voodis parem, kas naisel või mehel, sai vastas naisterahvas nii, et kui sügad väikese näpuga kõrva, siis kummal on parem, kas näpul või kõrval... No igatahes lõppes see etendus siis millalgi ära ja läksin mina Liina juurde, kus juba paras hunnik rahvast koos oli. Nemad siis küsima, et mis etendusel ma käisin ja kuidas oli. Mina, naiivne nagu ma olen, rääkisin siis, et mis etendus ja mainisin ka neid eelpooltoodud mõtteid. Ja tagajärg..... mahla ei saa üldse enam mainida (mahlapulka ammugi mitte), kõrva sügamisest rääkimata. Õudne ma ütlen. Ja nad süüdistavad jälle mind. Milles mina süüdi olen, kui juba enne seda kui ma kohale jõudsin, olid nad jõudnud järeldusele, et 15 on meeste jaoks vähe, peaks ikka 30 olema... Mingil hetkel tekkis mingi oksjon (krt seda enam teab, mida seal osta v müüa taheti), mille lõpptulemus oli see, et ma sain endale "venna". Pille nimelt müüs oma lihase venna mulle mitte sittagi + postikulude eest. Ma ütleks et hea kaup. Nii et esmaspäevast saan Tommi endale. Panen ta kööki, annan kokaraamatu kätte ja hakkab süüa tegema. Söögitegemisest vabal ajal peseb nõusid.
Ka neid, keda kohal polnud, peeti meeles. Taneli asemik leidis endale koha seina peal ja Jaanikale me helistasime, et küsida kuidas kasvab (tekkis järsku huvi, et kuidas meie finantsdendroloogiline saavutus ikkagi elab).
Tegelikult oli üldse väga palju teemasid, mille üle arutati. Näiteks džinnid, sanitaarsõlme külgetõmbe plussid järgmisel hommikul, parima isa särgi edasipärandamise võimalused jne. Ja nagu juba tavaks saanud, oli ka paar populaarset "pehmet". Seekord siis paks madu ja õnnetu saatusega hiir. Nad pidasid ka päris hea jõllitamise matši maha, see sai ka pildile jäädvustatud.
Igal juhul oli lõbus üritus.... kõhulihased olid kohati naermisest ikka täitsa valusad.

Uisud :)

Tööl käimisel on ikkagi plusse ka. Näiteks see, et pangakontol on teatav summa raha, mida võid oma tujude järgi kulutada. Täna tuli mulle pähe mõte, et kaua ma mõtlen, et tahaks endale ka uiske saada, vajalik rahasumma on tegelikult ju olemas, nii et võiks nagu ära osta. Ja nii ma maandusingi peale tööd täna kaubamajas ja leidsin endale ilusad valged iluuisud :D Ja Pille oli nõus minuga Anne kanalile uisutama tulema, nii et sai need uisud kohe sisse ka õnnistatud. A järgmine kord läheme ikka Tammekale, sest Anne kanalil ei ole hea jää, pragudega ja konarlik, ma isegi kukkusin korra, aga õnneks maandusin raja kõrval olnud pehmesse lumevalli ja midagi ei juhtunud. Aga täna oli tegelikult suht külm ilm. Tuuline. Koju jõudes olin tõeline punapõsk ja jalad meenutasid ka rohkem jäätükke.

Head sõbrapäeva!

Keegi tark inimene on öelnud, et sõprus on pärl, mis midagi ei maksa kuid palju väärt on. Ma leian, et tal on õigus.

Organisaator tegutseb jälle

Kui keegi veel ei tea, siis 28. veebruaril on vastlapäev. Kuna see on teisipäev (ülla-ülla) ja teisipäev on teadupärast tööpäev, siis ei saa päeval liugu laskma minna. Seega teen ettepaneku minna vastlapäevale eelneval pühapäeval mõnda mäge vallutama. Omalt poolt pakuksin välja selle sama koha Kavilda ürgorus, kus ma mõned nädalad tagasi käisin. Pole nagu väga kaugel ja oli suht ilus koht. See kõik saab muidugi toimuda vaid tingimusel kui lund on. Aga kui lund ei ole, võiks väikse vastlapäevasöömaaja ikka teha. Merikesel pidi mingi uus hernesupi retsept olema, mida proovida võiks.

Igasuguseid arvamusi paluks jagada kõigiga :)

Lihtsalt teadmiseks

Minu online-graafik on sel nädalal suht hõre. Arvatavasti enne nädala lõppu mind MSNis üldse näha pole. Põhjus? Väga lihtne. Me kolisime (lõpuks!!!) ja uutes ruumides pole veel netti sees. Nii et kui kellelgi on mulle midagi olulist öelda, siis ei maksa oodata, millal ma MSNi tulen, vaid lihtsalt helistage. Või kirjutage, kui asjaga nii kiire ei ole, sest tänu sellele spämmile, mida mulle suurtes kogustes iga päev tuleb, on mul plaanis ikka aeg-ajalt oma postkasti kontrollimas käia.

Ma tean, et ma ei oska autoga sõita

Nagu ma paljudele juba kuulutasin, käisin sel nädalavahetusel lõppkoolitusel.
Algas asi laupäeva hommikul kell 10 teooria osaga. Noh kõigepealt tutvustati jälle neid eesmärke (need samad hirmilusad laused, mis OÜ Autosõidu kodulehelgi lõppkoolituse kohta kirjas on) ja siis hakati seletama, miks seda keskkonda ikka hoidma peab. Vat selle koha peal kippus mulle mitmel korral muie suule tulema. Eriti selle koha peal, kus see teooriaõpetaja Kyoto protokolli Kyoto paktiks nimetas ja siis teatas, et CO2 ei tule ainult autode heitgaasidest (ülla-ülla). Aga ma hoidsin viisakalt oma suu kinni, lihtsalt irvitasin veidi omaette. Edasi rääkis ta juba konkreetsemalt meetoditest, kuidas autoga sõites kütusekulu minimaalsena hoida ja kui palju üks või teine asi heitgaase ja kütusekulu vähendab. Lõpuks veel ka ohutusest ja nendest harjutustest, mida me pärastlõunal tegema pidime hakkama. Mõningaid videosid näidati ka meile, üks päris naljakas video oli sellest, mis juhtub kui Ameerikas ootamatult lumi maha tuleb. Natuke peale kahte saime sealt minema. Kiire lõunapaus ja siis edasi Raadile.
Raadil korjati meil kõigepealt juhiload käest ja anti lugeda juhiseid, kuidas käituma peab (näiteks, mida teha siis kui auto põlema läheb...) ja räägiti kui palju võib korralduste mittetäitmine maksma minna. Siis näidati väljas meile kuidas õigesti istuma peab ja kuidas turvavöö kinnitatud peab olema. See kõik võttis natuke aega ja 20-kraadises külmas hakkasid varbad juba külmetama. Lõpuks näidati siis esimene harjutus ette ja võisime autodesse minna. Mina sattusin koos ühe neiuga Mazdasse (see ei olnud küll RX-8 vaid kõigest 626). Meile anti ka raadiosaatja, mille abil instruktorid meiega suhtlema pidid. Alguses oli kõik kenasti, minu paariline tegi esimesena harjutust ja siis vahetasime kohad. Selle ajaga oli mul jõudnud asi natuke meelest minna ja esimese hooga sõitsin põdra surnuks (see oli see harjutus, kus instruktor näitas, kummalt poolt takistusest mööduda tuleb). Üritasin välja nuputada, mida ma valesti tegin, aga kahjuks ei läinud see mul korda. Lõpuks siis avastasime, et meie raadiosaatjal pole enam pilti ees. Nägime siis, et teised jätavad auto seisma ja tulevad välja, tegime siis samamoodi. Ja siis selguski, et meie raadiosaatja oli ennast välja lülitanud (meie seda ei puutunud) ning meile anti uus. Järgnevate harjutuste ajal kuulsime, kuidas instruktorid kogu aeg harjutuse sooritamist ja vigu kommenteerisid. Aga järgnevad kaks läksid mul paremini ka. Pärast teist harjutust (mis seisnes selles, et tuli alguses kõvasti pidurdada ja siis pidur lahti lasta ning ise valida, kust poolt takistusest mööduda) saime isegi kiita, et Mazdas vajutati korralikult piduritele, mitte ei hellitatud J. Ja kurvis pidurdamise harjutus tuli ka enam-vähem välja, v.a. see kord kui ma refleksist pidurilt jalga ära ei võtnud. Igatahes päris õpetlik oli. Ja mind nimetati korralikuks inimeseks, kuna ma ütlesin, et sõidan linnas 50 km/h :p. Lõpuks kui kõik harjutused olid tehtud, öeldi meile, et tegelikult ei oska me keegi sõita ja nemad ka ei oska. Aga load anti tagasi J
Pühapäeval tegin ära linnasõidu. Võõra autoga on ikka jama sõita, ma suretasin auto ikka mitu korda välja, sest ma üritasin kolmanda käiguga kohapealt ära minna. Sellel autol oli käikude vahe lihtsalt nii väike. Aga noh, see oli õppesõiduauto, nende väljasuremisest ei tee keegi numbrit :p Aga viienda käiguga saab linnas sõita küll (ja seda ilma kiirust ületamata). Igatahes ütles sõiduõpetaja mulle peale sõidu lõppu, et mul on veel arenguruumi. Aga keskmine kütusekulu tuli 7,4 l sajale, mis pole väga paha 20-kraadise pakasega linnas ma arvan. Pärast proovisin oma autoga ka viienda käiguga sõita 50 km/h-se kiirusega... sai sõita küll.

Igatahes kõigile neile, kes sellest lõppkoolitusest „pääsesid“ ütlen, et too bad for you.

Fado, fado, fado

Kui mina eile Sadamateatrisse jõudsin, oli perek Kallas juba kohal (nad said kolmekesi kahe piletiga sisse.... vedas). Roman pidas uksel turvamehega verise võitluse kaljapudeli pärast maha, lõpuks pidi selle ikkagi käest andma. Üleüldse läks tal jookidega kehvasti, niipea kui ta oli omale õlle osta jõudnud, tuli Mps ja rabas selle tal käest. Aga juba natukese aja pärast ilmus Mpsi õde välja ja siis tegi ta näo nagu ei tunnekski meid. Ilmselt ei luba õde tal meiega suhelda (see on vähemalt meie järeldus). Nii umbes üheksa paiku (kontserdi alguseks oli märgitud 20.00) hakkas kontsert lõpuks pihta ka. Esimesena astus üles Jäääär. Ma polnudki juba väga ammu seda koosseisu laval näinud, keemia ringis olid ju Sööt ja InBoil kahekesi ja enne seda olin mitu korda Jääboileri kontserdil käinud. Kuna me istusime külgrõdul, jäi Tõun kõlari taha peitu, nii et kui ta üksi laulis tekkis tunne, et mõni mees neist kolmest, kes näha olid, on kõhulaulja :p Ja helimees oli ka kuhugi ära läinud. Tema asemel oli helitehnik-poisike, mistõttu pidid nad Alexanderi kaks korda poolelei jätma ja läksid lausa lavalt ära natukeseks, et helitehnikud saaksid asja korda teha. Õnneks suutsid nad asja enam-vähema korda teha ja kontsert sai jätkuda. Ülejäänud kontsert läks ilusti....lõpuks lauldi ka Pille-Riini.. nad võiksid selle oma repertuaari võtta, see tuli hästi välja :p
Pärast mõningast pausi tuli lavale Vennaskond. Koosseis oli huvitav - iga liige oli hoopis omamoodi - kes oli ülikonnaga, kes oli sinise tagi ja punkariharjaga ja seda ma ei teadnudki, et neil neiu trummide taga on. Trubetsky ise nägi välja suht veider ja pisut vana. Aga lauludel polnud viga. Ma küll ei saanud enamusest sõnadest aru (ma ei tea ka neid laule eriti ju), aga etteaste oli nauditav. Sealt rõdu pealt oli päris hea vaadata lava ees möllavat rahvamassi, eriti laulu Mina ajal elasid kaks noormeest väga ilmekalt laulule kaasa. Üks kantrisugemetega ingliskeelne laul oleks küll nõudnud natuke rohkem viisipidamist kui Trubetsky võimeline oli.
Igatahes oli päris hea kontsert, mina jäin rahule.

Vastlapäevaks valmis

Eile sai lõpuks esimest korda selle talve jooksul talispordiga tegeletud. Nimelt käisime kelgutamas. Kelgumäe leidsime Kavilda ürgorust. Tegelikult oli neid seal mitu. Igale ühele vastavalt hulluse astmele. Mina sellest kõige künklikumast küll alla ei lasknud, eelistasin laugemat mäge. Seal sai mõnusa hoo, esimese liuga jõudsin praktiliselt võsa servani. Ainult üles ronimine võttis ikka võhmale küll. A kõige lõbusamad olid loomulikult rongisõidud. Sellega allajõudmine nõudis küll omajagu pingutust, sest korra oli lumi liiga paks, korra sõitsid kelgud alt ära jne. Kelkudest ei jäänud muidgui suurt midagi alles... üks õnnetu kelk jäi vist täitsa terveks (ilmselgelt sai sellega liiga vähe sõidetud). Sinine Välk läks suht ribadeks ja need teised ka vist, mis mul kaasas olid (pea kõigil olid sarnased kelgud kaasas, peale Sinise Välgu ei suutnud ma eristada, millised minu kaasa toodud olid). A asi oli hästi organiseeritud - saiakesi, mandariine ja kuuma glögi (alkoholivaba) oli piisavalt. Ja kui kõik juba piisavalt külmunud ja väsinud olid, läksime Veiksi suvilasse, kus sai kamina ees istuda ja kohe toimetati ka võileibu.... teenindus missugune.
Koju jõudes olin ma ikka üsna väsinud, aga see-eest oli seljataga väga lõbus päev.

Paranoiik

Vahepeal olin ma juba peaaegu oma paranoiast, et arvutid mind vihkavad, lahti saanud. Aga eile tuli see tagasi. Pole ju normaalne, et kõik teised saavad blogis kommenteerida ja minule räägib ta pool päeva, et on korraliste hooldustööde tõttu pooleks tunnis maas. Tal on ikka veider ajaarvamine küll peaks mainima.
Aga paistab, et minu fenomenaalne teineteise mittemõistmine ei piirdu ainult arvutitega, taaraautomaat tõrkus ka nats. Ülejäänud pudelid võttis ilusti vastu, aga selle fat burneri (Eriku ostetud, tegu oli tööjuures kogutud taaraga) joogi pudeli lükkas tagasi. Kohe mitu korda. Olgugi, et maksumärk oli peal ja ilusti terve ja pudel ka terve ja vormis.... no mitte ei mõista neid automaate.

Life is like a hot bath...

... the longer you stay in it the more wrinkled you get.

Eile otsustasin, et teen endale ühe mõnusa vanniskäigu. Viimasest vannis käimisest oli juba päris tükk aega möödas. Ma lihtsalt olen millegipärast rohkem duši-lembene. Arvatavasti selle pärast, et protsess tundub kiirem olevat ja kogu aeg on ju nii kiire. Aga eile oli aega. Ja tööjuures oli mul terve päev üsna külm. Ja kodus on ka ju külm. Igatahes lasin siis vanni vett täis ja mõnulesin.... see oli tõepoolest mõnus. Tuli meelde see laul reklaamist "... mina lähen vanni, kahekesi iseendaga..."
Kusjuures minu meelest on elul ja vannil veel üks sarnasus - see, kui kaua sa vannis hea olla on sõltub ju sellest, kui kuuma vee sa endale teed, liiga kuumas ei kannata kaua olla, aga liiga jaheda veega hakkab külm.... sama võib üle kanda ju ellu.

Kabaree

Eile siis sain mina ka teada, millega seal SÜGis tegeletakse. Peaks vist rõõmus olema, et minu vanemad Võru kasuks otsustasid, muidu oleks ka äkki SÜGi sattunud ja mine tea, mis siis kõik juhtuda oleks võinud... :p
See 83. lennu kabaree oli ikka üsna julge ma ütleks. Ikka päris mitme koha peal vajus karp lahti. No kujutage ise ette - liibuvas nabapluusis noormehed, ainult triiksärgiga gruupid lavaäärel, triiksärgi ja bokseritega neiud "lesbikavas" (nimi oli üsna tabav ma ütleks, algselt oli seda vist "striptiisiks" nimetatud) ja siis muidugi meie Liina klaveril üsna meelas poosis linade ja odadega noormehi hullutamas... Kõige lõpuks loomulikult klassikaline kabareetants, kus seelikuid ikka pidevalt üleval hoiti.
Kaks aastat noormate oma (mille võtmetegelane oli Pille vend, aeg-ajalt nägi ka Liina venda) oli küll tehniliselt professionaalsem, aga showlikkusest jäi puudu. Isegi jive'i suutsid nad igavalt tantsida. Nii et vaadata oli seal suht vähe ja see tugev breigimõjutus hakkas ka lõpuks häirima.
Vahepealne (ehk siis meist 1 aasta nooremate oma) oli päris hea. Neil oli ilusa lauluhäälega tegelasi ja showelemente ja säärt näidati ka (mis kabaree see ilma välkuvate säärteta ikka on).
Igal juhul olen siis mina ka nüüd ära näinud selle palju kuuldud kabaree. Väga huvitav traditsioon ikkagi...

Blogiaastapäev

Mul sai eile aasta oma blogi asutamisest. See siin on minu seitsmekümnes sissekanne. Nii et kirjutamise tiheduse võite ise arvutada.

Pealkiri puudub

Käisin eile lõpuks ometi külas endisel klassiõel, kes elab juba vähemalt kaks aastat samas trepikojas kus mina (aga üheksandal korrusel, kaugel ju :p). Küllakutsumise põhjus oli selles, et sellel klassiõel oli neljapäeval sünnipäev ja eile siis tähistati seda. Peale klassiõe ja tema elukaaslase tundsin ma seltskonnast veel 3 inimest - sünnipäevalapse venda (kes on Priituse toanaaber) ja kahte endist koolikaaslast. Kokku oli seal 10 inimest. No tegelikult kahte tüdrukut ei teadnud keegi peale sünnipäevalapse enda. Aga see asjaolu sai väga oluliseks Maffia mängus. Nemad mängivad seda pisut teisiti kui meie. Nimelt võivad esimesel ööl mafioosod silmad lahti teha, et nad näeksid, kes on teised mafioosod (kokku oli neid 3), aga ülejäänud ajal hoidsid kõik silmi kinni ja linnakodanike mahakoksamine käis nii, et mängujuht luges järjest nimesid ja mafiooso tõstis sõrme, kui ta seda inimest maha lasta tahtis. Konks oli aga selles, et kõik pidid tahtma sama inimest maha lasta, muidu ei saanud keegi surma. Selle tulemusena õnnestus mafioosodel sel kombel vaid üks linnakodanik ära koristada. Igal juhul sai millalgi selgeks, et kuna mafioosod ei suuda kuidagi üksmeelt ohvri osas leida, siis järelikult ei tunne nad väga hästi teineteist. Lõpuks tuligi välja, et üks mafiooso oli tüdruk, keda keegi mängijatest enne ei tundnud (sünnipäevalaps ise oli mängujuht). Igal juhul oli see päris tore, kuigi millegipärast hakati mind ka kahtlustama, nagu alati (mina olin aus linnakodanik). Aga arsti neil seal mängus polegi ja politseinik jäeti ka seekord ära.
Lisaks Maffiale mängisime ka uut Aliast. Alguses seda Specialversiooni, kus on arvatavad sõnad teemadeks jaotatud ja pärast seda, mis rohkem vana meenutab. Esimese kohta võin ma niipalju öelda, et sport sucks! Ei ole ju normaalne näiteks väljend põhirivistuse mängija või siis selline asi nagu ratastoolitants. Ja selle teise puhul on verbid kohati üsna rasked, ametid näiteks on palju kergemini ära arvatav valdkond. Aga roosikrantsi seletati küll hästi :)
Vahepeal tekkis terav päevakajaline arutelu teemal, kas homod peaksid saama ametlikult abielluda või mitte. Sealt edasi kerkis lapsendamise teema jne. A põnev oli.
Lõpuks mängisime veel Yatzyt ka, seda ka pisut teistsuguse süsteemiga, mis tegelikult koosnes kahest voorust, aga teist vooru ei viitsitud enam mängida, selle asemel läksid kõik peale meie maja asukate koju. Mina jäin veel natukeseks vestlema, polnud klassiõega ammu juttu ajanud. Koju magama sain mingi nelja ajal.... mis tähendas seda, et hommik algas üsna hilja. Oma osa mängis selles ka muidugi asjaolu, et tuba oli külm ja teki alt välja ronida ei tahtnud... ja kuhugi kiire ka ei olnud.

Ja lõpetuseks tahaks natsa kiidelda veel sellega, et minu Sinilind (kellele see nimi ei meeldi, hoidku see enda teada) on ilmselt miskit pidi pingviinidega suguluses, kuna ta töötab -30ses pakases vägagi normaalselt. Tõsi küll, neljapäeval ta seisis mul terve päeva maja ees ja reede hommikul pidi teda natuke veenma selles, et jah, ma ikkagi tahan sõitma minna, aga käima läks :) Ja täna läks esimesel korral käima (täna on vist natuke soojem ka juba). Ja mingit öösel iga paari tunni tagant käivitamist ma harrastanud ei ole.

Ah soo, üks asi veel. Kui kedagi huvitama peaks, siis sain oma projekti nüüd siis ära kaitstud (nagu ka Jaanika ja Kätlin), minu käesti keegi peale retsensendi midagi ei küsinud, temagi ei norinud mu kallal :) (vastupidiselt näiteks Kätlini omale, kes ikka urgitses ühest ja teisest kohast) ning sain retsensendi soovitatud kõrgeima hinde. Suure koeraga hakkame tegelema veebruari alguses.