Neljapäeva õhtu tantsuga

Asi algas kõik sellest, kui jõulude ajal tuli jutuks igal aastal Võrus toimuv aastavahetuse ball, mida korraldab Võru Lions klubi ja kuna isa on ka seal klubis, on temagi korraldamisega seotud, mis tähendas, et tema peab seal kohal olema. Ema aga teatas, et tema ei taha minna. Minule aga meeldivad ballid ja ma olin nõus ise isaga minema. Siis proovisin oma vana ballikleiti selga, et kas ikka on paras veel, selgus et ei olnud. Probleem.... uut kleiti vaja. Kui jõulud läbi said, sõitsin Tartusse ja läksin kohe poodi. Proovisin kokku kümmet kleiti selga ja nelja "finalisti" veel teist kordagi (kõigil oli mingi väike "aga" juures, polnud ühtki ideaalselt sobivat) ja valisin välja ühe (müüja arvates sobis ka see kõige paremini). Juurde veel mõned vidinad.... sel päeval kulutasin ma ilmselt rohkem raha kui kunagi ühe päevaga kulutanud olen :P (kleidi maksis vähemalt isa kinni).
Neljapäeva lõuna paiku panin jälle Võru poole ajama, sest kell kolm oli juuksuri aeg. 1,5 tundi ja soeng oli peas. Kodus veel peegli ees mökerdamist ja kleit selga ning mina olin minekuvalmis. Isa oli endale uue lipsugi ostnud, mis kleidiga kokku läheks, viisin talle salli, mis kleidiga kaasas oli, et ta ikka õiget värvi lipsu ostaks :)
Kuna isa oli seal ballil asjapulk, õigemini küll rahakott (tema käes oli see raha, mis esinejatele maksti), siis läksime sinna suht vara. Kõik loomulikult imestasid, et kes see küll on papsiga kaasas... mõned küsisid, mõnedele tutvustas paps ise oma kaaslast kui klaase kokku löödi, aga kindlasti jäi ka neid, kes mõtlesid, et ta on endale uue noore naise võtnud vms :P
Igal juhul oli tore. Tantsida sai, lahedad esinejad olid (Mihkel Mattisen on väga hea pianist, Rakvere taetri meeskvintett "Ramm" on ka vaimustav, Martin Parmase ja Kaisa Oja tantsuoskusest ma parem ei räägigi...) ja rahvast oli just parasjagu.
Seal tehti Lions klubi meestest pilt ka, loomulikult koos saatjatega, mis tähendas, et mina jäin ka pildile :P Ühe pildi tegime isaga kahekesi ka. Päris normaalne pilt tuli...
Ja lõpus loomulikult ilutulestik. Alguses öeldi, et linnarahva unerahu häirimise vältimiseks on ilma paukudeta ilutulestik (kell oli üks öösel). Algas tõesti ilma paukudeta...... aga mingist hetkest lendasid raketid kõrgemale ja koos paukudega. Ilus oli. Aga üks korraldajatest oli pärast vihane, sest sellest võib jama tulla, kuna kogu aeg oli jutt, et pauku ei tehta.

Minu meelest oli tore ball. Vist isegi kõige toredam, kus ma senimaani käinud olen (varem olen 12ndas abiturientide jõuluballil ja eelmine aasta TÜ aastapäeva ballil käinud).

Auld Lang Syne

Jõulud, jõulud, jõulud........ õiget tunnet pole ka sel aastal veel tulnud, aga päris hull ka ei ole. Kingitused olen suutnud enam-vähem ära osta või siis vähemalt välja mõelda, aga ajaga on nagu on... Osad jäid venna kaela, sel aastal läks asi nii, et teeme kahepeale kingitused. No välja arvatud see loomulikult, mis ma vennale teen.
Pühapäeval ehtisin ka oma nulu ära (sel aastal hõbekuuske ei saanud, aga tegelikult pidigi nulg see õige jõulupuu olema), minu meelest päris nunnu. Ja idee järgi peaks see ka kevadel kuhugi vanaisa metsa endale uue kasvukoha saama.
Kusjuures ma avastasin, et mul pole endal ühtegi jõululauludega plaati. Nii ei saagi ju üritada endale jõulumeeleolu tekitada... päeval tglt kuulen küll neid laule, raadiost lastakse. Selle sissekande pealkirigi on inspireeritud pealkirja kirjutamise hetkel Elmarist kõlanud laulust (1909. aastal salvestatud versiooni lasti). Muahhahaa....... nüüd hakati Sõnajalgade laulu laskma.... väiksena sai neid kuulatud.... väiksena sai üldse igasugu imelikke asju kuulatud.

Aga nüüd aitab lobast. Häid jõule kõigile!!! Ja toredat vana aasta lõppu neile, keda sel aastal enam ei kohta!

Kõik või mitte midagi

Järjekordselt on tekkinud pikk vahe blogikirjutamisse. Esialgu oli mul plaan see viga nädalavahetusel parandada, aga ma ei tea, kas asi oli koduses arvutis või netis, igal juhul blogisse ma ei pääsenud (mujale lehekülgedele v.a. hotmail läks ta küll).
Tegelikult tahtsin ma kirjutada sellest, kuidas me reedel perek. Kallase sünnipäeva OÜ Gepa seltskonnaga tähistasime. Nagu see siin firmas vist traditsioon on, algas tähistamine bowlinguga. Ja ma võin kohe öelda, et reede ei olnud minu päev. Tegime neli mängu, millest Vahur ja Erik võitsid ühe ja Margu kaks, nagu lihtne arvutus näitab, ei võitnud mina ühtegi, hoopis kaotasin kõik. Viimane neist läks kõige hullemini, läksin oma kõik-või-mitte-midagi taktikaga natuke liiale ja alguses tuli kogu aeg mitte midagi. Oleks võibolla oma kõige madalama skoori saanud, aga siis tuli korra kõik ka vahele. Järgmisel päeval olid loomulikult ka enamus lihaseid valusad. Ja parema käe sõrmede juba enne olnud traumale selline sportlik tegevus ka hästi ei mõjunud... niu-niu-niu
A pärast keeglit läksime Eha tänavale. Seal pakuti head ja paremat. Eriti hea oli lasagne. Aga kahjuks mõjusid reede õhtu ja punane vein Vässule ja Une-Matile vägagi ligitõmbavalt, mistõttu ma lahkusin esimesena. Õigemini lasin ennast koju viia (vat see on alles külalislahkus :D).

Nädalavahetusest

Vaatasin, et pole ammu kirjutanud ja mõtlesin selle vea parandada.

Ka mina avastasin laupäeva hommikul, et näe maa on valgeks muutunud üleöö. Ilus oli. Ja esimest päkapikumütsiga tüdrukut nägin ka tänaval. Jõulukaunistused on ka igal pool üleval. Oma üllatuseks avastasin, et enam polegi ju väga vara neid üles riputada, sest pühapäeval oli esimene advent. Panin ka küünla põlema nagu kord ja kohus. Mulle meeldivad küünlad :)

Sel nädalavahetusel oli mingi Rocki maania (nii oli vist selle näitleja nimi, kes Skorpionikuningat mängis). Kõigepealt oli reedel film, kus ta peaosa mängis. Läks ja lõi korra majja oma kodulinnas. Päris vaadatav oli. Laupäeval aga näidati Muumia tagasitulekut. Seal alguses oli ka lõik Skorpionikuningast. Mis tekitas minus küsimuse, et millal temast selline võimuahne ja paha tüüp sai, sest Skorpionikuninga nimelises filmis oli ta ju hea tegelane. Aga tundub, et ta tehti hoopis pärast heaks tegelaseks, sest Muumia tagasitulek tehti enne kui Skorpionikuningas.

Miks lamp ei põle???

Eile kui ma koju jõudsin, vaatasin, et keegi on mu kalad külmetama jätnud, sest lamp ei põlenud (ja praegu on toas eriti külm, sest tuul puhub igalt poolt mühinal läbi ju). Läksin siis kohe lamp põlema panema, aga võta näpust - lüliti klõpsutamisest polnud kasu. Siis märkasin, et pirn on kuidagi lõdvalt seal sees, mõtlesin siis et keeran selle paremini sisse, siis aga avastasin, et see metallist osa seal otsas on küll kõvasti sees, aga klaasist osa tuli lupsti välja (ja hõõgniit oli ka katki muidugi). Seega tuli see pagana ots sealt kuidagi välja saada. Kahjuks esineb mul väike puudujääk tööriistade osas, mistõttu pidin käima küla pealt näpitsaid laenamas. Aga sellega asi veel ei lõppenud. Nii kui ma näpitsatega sellest metalljublakast kinni võtsin, väändus see küljest. Sama hästi oleks võinud hõbepaberist kinni võtta. Siis läks lammutamiseks. Parema ligipääsetavuse huvides lammutasin oma laualambi laiali (see käis palju rohkemateks juppideks lahti kui ma oodatagi oskasin). Vahepeal saabus Vivian koju ja soovitas mul juhe seinast välja võtta (selline tähtsusetu asjaolu oli minul nimelt kahe silma vahele jäänud). Igal juhul lammutasin ja kangutasin ja kätte ta sain. Nüüd tuli asi jälle kokku panna. Mis isegi õnnestus. Ja ka uus pirn leidus sahtlis, nii et kalad said jälle sooja :)

Telefoni veidrused

Minu telefonil on viimasel ajal kummalised tujud. Alles see oli kui ma selle helisemist ignoreerisin kuna see helin ei meenutanud absoluutselt minu telefoni helinat, täna hommikul otsustas see asjandus mulle kell kuus teatada, mis on Tambeti telefoninumber.... Kuna mu uni on hommikuti kergesti häiritav, siis ärakasin ma selle hääle peale üles (kuigi see oli suht vaikne ja väga imelik hääl... ma ausalt öeldes enne vist ei teadnudki, mis häälega ta mulle asju meelde tuletab, sest ma polnud endale kunagi ühtegi meeldetuletust selle telefoniga pannud...). Igal juhul tuleks mul oma telefoniga midagi ette võtta........ kui just välja ei tule, et kellegi teise käsi siin mängus on.....

Hommikused vaatlused

Täna hommikul bussipeatuses sain tükk aega erinevaid autosid jälgida. Nimelt oli liikvel kuidagi erakordselt palju autosid (tavaliselt on suurem ummik selleks kellaajaks juba möödas). Nii ma siis vaatasin seal inimeste reaktsioonikiirust (üks rekkajuht jäi küll vist magama) ja mõtlesin omaette, et ei tea kas kõik on eile mingil peol käinud ja täna seepärast nii hilja teele asunud või milles asi. Lõpuks jõudis ka buss minuni (natuke üle 10 minutit hiljem kui oleks pidanud). Ja kui meie lõpuks ringini jõudsime, selgus, et selle ummiku oli põhjustanud üks teine bussijuht, kes täpselt enne ringi oli ühele sõiduautole tagant sisse sõitnud, mistõttu ringile pääses vaid ühest reast.

Eile jõudsin lõpuks ujuma ka. Asi oli tugevalt ülerahvastatud. Aga sellel oli ka üks positiivne aspekt, nimelt üritasin ma võimalikult kiiresti oma kilomeetri ära ujuda, et sealt minema saada. Ma pole küll aega võtnud, kaua mul tavaliselt ujumaskäiguks kulub, aga usun, et tegin eile rekordi.

Väike iluravi

Võtsin kuulda konstruktiivset kriitikat ja kohendasin natuke oma blogi (kaua ma käin Maailmaparandaja blogi kaudu teiste omi lugemas). Maailmaparandaja aitas muidugi. Nii võib minust veel häkker saada :P Ei, seda siiski mitte, vähemalt niikaua kuni mul on omadus arvutite halvimad küljed välja tuua.

Kolmapäevast

Kõigepealt aitäh Pillele maitsva kartulivormi eest.
Ja nüüd sellest, millega mul kodus meelt lahutada tuli. Nimelt istusin mina rahulikult oma toas, olin just arvuti käima pannud, et pisut asjalik olla, kui kuulsin kõrvaltoast Viviani karjatust: "Hiir!!!" "Oh jah, jälle üks on siia roninud", mõtlesin mina. Kõigepealt möllas see imepisike hiireke koridoris saabaste vahel. Meie tegime välisuksegi lahti, et minu sibagu trepikotta, aga tema otsustas hoopis minu tuppa sibada (ta mahtus ka iga prao vahelt läbi). Vivianil õnnestus ta lõpuks sealt välja kupatada. Mina juba mõtlesin, et haa, nüüd on lõksus, sest ma olin vahepeal köögi, vannitoa ja vetsu ukse kinni pannud, aga see sunnik mahtus köögi ukse alt läbi (minu meelest on seal täiesti olematu vahe). Järgnes hiire pliidi alt välja ajamise aktsioon, mis lõpuks vilja kandis. Hiir sibas jälle koridori, kus mina ühe ja Vivian teise purgiga teda taga ajasime. Sellest ta enam ei pääsenud ja nii jooksiski ta lõpuks Viviani käes olnud purki lõksu. Edasi läks tema tee õue ja aktsioon "Hiirepüüdmine" oli sellega lõppenud.

Söögist

Nagu sai kokku lepitud, on neljapäeval minu juures söömine. Oleks ka hea teada, kui palju näljaseid suid toita tuleb, muidu tuleb veel äkki puudu või midagi. Mõned on mulle juba suuliselt või kirjalikult teatanud oma tulekust. Kellaajaks pakuks näiteks pool kaheksa.

Auto, bussi, trommi ja rongiga

Sel nädalavahetusel olin ma üsna liikuv. Reede õhtul Võrru, et siiski venna sünnipäeva ka tähistada ja laupäeva päeval tagasi Tartusse. Paar tundi asjade kokkupanemiseks ja finantsdendroloogilise saavutuse lappimiseks ja kinni mässimiseks. Siis linnaliinibussiga bussijaama, et seal kahekordse bussi peale istuda, mis meid Tallinnasse viis. Nuputasime tükka ega, et kas kohad 3-6 on alumisel korrusel või on üleval. Selgus, et ikkagi üleval. Mingid tüübid olid sinna ette istunud ja me ajasime nad oma kohtadele. Kobisesid teised, et issand, mingid korralikud, tahavad oma kohtadele istuda... ma ei tea, kas nad olid pimedad või mis, aga oleks võinud ju aru saada, et meil on ruumi vaja. Õigemini Sandral, sest siis hoidis tema puud. Pealegi, seal ees on alati nõutud koht olnud, ma ajaks vist siis ka sealt ära kui mul puud või midagi sellist poleks, mis ruumi nõuab. Tallinnasse jõudes otsisime tromm nr 2 üles ja ronisime sinna peale, et Balti jaama sõita. Ainus häda oli selles, et me ei teadnud täpselt, kus väljuda. Mistõttu me väljusime üks peatus liiga vara. Mistõttu me ei jõudnud selle elektrirongi peale, kuhu me plaaninud olime. Mistõttu me pidime 20 min Balti jaamas ootama. Aga kohale jõudsime (vaatamata sellele, et me meeletut ringi teetööde tõttu ei teinud ja isegi mitte auku ei näinud). Esimesed pool tundi kui me Jaanika juures olime, oli köök okupeeritud, Jaanikal ja Romanil oli keelatud sinna tulla. Kui lõpuks rahapuu korda sai tehtud ja kõik vajalikud allkirjad pöördumistele kogutud, siis võis kaks seltskonda ühendada ja edasi veinimajja suunduda. Seal sai süüa, seal sai juua, seal sai laululugu lüüa. Vahele mahtus ka populaarne seltskonnamäng arva-ära-kes-millise-laulu-pani. Sooda lugu ei tahtnud Jaanika vaatamata ilmsetele vihjetele kuidagi ära arvata. Väga põhjalik arutelu käis ka tatra valmistamise meetodite üle. Ja Romanile jõudis Kairi morsi ja viineri nali suure hilinemisega kohale, see on see kui pikk laud vahel on. Aga laulda sai, palju laulda. Nii palju, et mina väsisin laulmisest ära. Noh tegelikult hakkas üldse Mati mulle suht vara pinda käima, ma üritasin teda alguses minema laulda, vahepeal panin ka silmad kinni, tehes näo nagu oleksin alla andnud, aga lõpuks pidin talle siiski alla vanduma ja endale voodikoha otsima.
Ärkasin selle peale, et köögist kostsid imelikud hääled (see kuulus vist nõudepesumasinale). Ühiselt sai otsustatud, et Tartusse minnakse 16.50 rongiga. Enne seda jõudsime ära vaadata Jääaja, Blackadderi, Grease'i ja jupikese Beethoveni ei-te-mitmendatest seiklustest. Vahepeal pakuti ka pitsat ja juurde loomulikult veini (väga huvitav vein oli ja seda heas mõttes).
Nii et oli tore sünnipäev-soolaleib (nagu Roman ütles, oli see üheaegselt ka tema soolaleib, kuna tema kuuri ei mahtuvat rohkem inimesi peale tema... aga ma ei taha seda ikkagi hästi uskuda).

Suurepärane kontserdielamus

Eile toimus siis keemia ringis Jaan Söödi ja InBoili kontsert. Selline tavatu kontsert ma ütleks. Esiteks oli tavatu see, et nad istusid toolidega laua peal (peab ikka tugev laud olema). Teiseks polnud võimendust. Mulle meeldis see, et võimendust polnud, selline vahetu elamus oli. Kolmandaks nokkisid nad pisut üksteise kallal (eh eh eh.....ega kellelgi köharohtu pole :p) ja rääkisid natuke juttu laulude vahele. Neljandaks laulsid nad ka selliseid laule, mida kontserdil tavaliselt just ei kuule (Jääkaru lugu, Supilinn, Saladus) ja ka uusi laule. Ja üks laul jäi pooleli, sest inBoil unustas sõnad ära (pidi uue plaadi lugu olema). Ja ühe loo tegi kohapeal. Igal juhul oli hästi lõbus ja nauditav kontsertelamus. Kahetsege kõik, kes te ei käinud!!! :)))
Et natukene lohutada kahetsevaid mittekäinuid, panen siia kirja ühe vahepala, mille InBoil rääkis. Loo pealkiri on armastuskiri (päris kõik ei ole enam meeles, aga loo point peaks välja tulema küll).
Kallis Jaanika!
Armastan sind nii väga, et oleksin nõus sinu pärast võitlema kolmepealise lohega. Või hüppama kohe kohe purskama hakkavasse vulkaani, et sinu nime kraatrisse kirjutada. Või ühe hingetõmbega lennuõnnetuse ohvreid 5 km kaugusele kandma.
Sinu Peeter
P.S. Kui õhtul ei saja, tulen sind vaatama.

Teadaanne (see paistab suht popp pealkiri olevat)

Asi on nüüd nii, et punnitasin, mis ma punnitasin, aga ära oma tööd esitada siiski ei saanud. Liiga jutustav keskkonnatehnoloogia projekti kohta ja sellega pole mõtet komisjoni ette minna. Nüüd siis üritangi asja paremaks teha ja loodan, et Ahas hoolitseb selle eest, et jaanuaris kaitsmine tuleb (nii ta vähemalt mulle ütles). Vat nii.

Elu nagu ameerika raudtee

Vaheldumisi tõusud ja langused, entusiasm ja tüdimus, optimism ja paanika, lootus ja pettumus... ja lisaks sellele veel abitus, sest olukorra kontrollimine pole sinu võimuses.... mulle pole ameerika raudteel sõit kunagi meeldinud :S

Natuke oma tegemistest

Vaatasin, et pole ammu blogi kirjutanud ja otsustasin selle vea parandada (mitte et ma arvaks, et keegi seda pikisilmi ootab). Mis siis vahepeal toimunud on... no kõige suurem ja tähelepanuväärsem sündmus oli loomulikult Pille sünnipäev. Oli lõbus, sai nii mõndagi uut teada (näiteks rebase anektoodi poindi, nüüd tuleb veel vaid välja mõelda, kuidas sinna jõuda nii et nalja edasi saaks rääkida ja siis loomulikult ka seda, miks padjavein on padjavein), väga keerulist lauamängu mängida, pilte klõpsutada natuke ja muid asju teha. Tegelikult ei arvanud ma, et ma nii kaua vastu suudan pidada, aga lõpuks olin ma nii väsinud, et koju minna enam ei viitsinud ja jäin ööseks Vaksali punkrisse (vanad harjumused). Hommikul tulid huvitavad ideed, kui need kunagi teoks saavad, on eriti tore.
Teisipäeval sain oma TV 3 lõpuks jälle värviliseks. Ja tantsimas käisin ka, nagu ikka teisipäeviti. Meile öeldi, et meie tango lõhnab juba täitsa tango moodi :D
Eile käisin jälle iganädalasel Aura-visiidil. Kõigepealt mängisid mingid pisikesed vene plikad riietusruumis peitust (need mahtusid ennast täpselt kappi peitma). Basseinis oli järjekordselt päris hulga pägalikke. Vahepeal oli natuke vaikust, kui üks hunnik ära läks, aga siis tulid teised. Asi kulmineerus sellega, et üks poisiklutt mulle selga visati (nad seal loopisid üksteist vette). Vat siis sai mul küll hing täis. Käratasin neile, et vaadaku ette, kuhu nad hüppavad. Aga sellest käratamisest oli vähe kasu, sest nad olid venelased (peaks vähemalt vene keeles sõimamise vist korralikult selgeks õppima :P). Kusjuures vetelpäästja-onu ei reageerinud sellele mitte kuidagi. Seda ma nii jätta ei saanud, sest lõppude lõpuks võib nii viga saada, minu õnn, et see klutt, kes mul seljas maandus selline suht kribu oli, muidu oleks ma palju rohkem haiget saanud. No igatahes kui ma basseinist välja tulin, tegin vetelpäästjale märkuse, et ta võiks kluttidel rohkem silma peal hoida. Tema lubas seda teha, kuigi need olevat olnud trennipoisid, kes on tegelikult oma treeneri vastutusel.

Soolase suudluse, miilustab kaelale...

Eile õhtul toimus siis tequila-pidu (väikese suve ära saatmise ja sügise vastuvõtmise alatooniga). Kui mina kohale jõudsin, oli pidu juba hoos. Aga nad jõid valesti (no tegelikult võib ka nii juua nagu nemad, aga nii ei hakanud pähe). Ma siis harisin neid. Alguses rääkisin teooriast. nemad nõudsid muidugi ettenäitamist. No ma siis näitasin ette ka. Pille peal. Pärast seda toodi poest uus pudel ja tehti järgi. Sellest on mõned fotosüüdistused ka ;)
Selgeks sai ka see, et sool on kõige tähtsam komponent tequila joomise juures. Ilma sidrunita võib, aga ilma soolata mitte. Mina üritasin üldse seda ilma tequilata varianti praktiseerida, aga kui Pille ütles, et ma tema pärast võtaksin, siis tuli ära võtta ja õiget moodi.
Peale tequila joomise toimusid sügavad arutelud selle üle, kust keegi pärit on, mida sai väga hästi kindlaks teha nime järgi. Nimi ütleb kõik. Sugram Sallak kõlab näiteks väga islamipäraselt ju.
Kahjuks tuli mulle suht varakult uni peale ja ma lahkusin esimesena, mis tähendab, et ma magasin sügise tuleku maha. No mis teha, tööinimeste värk.

P.S. Kui keegi veel arvab, et loodesse vaatamine on seotud filmiga Malev, siis te eksite. See on minu ja Pille omavaheline nali, nii et te ei saagi seda mõista :)

Autovabadus

Kuigi eile oli autovaba päev, nägin ma ikka sama suurt hulka autosid tänaval ja rattureid ei näinud pea üldse. Siiski, Tartumaa keskkonnateenistuse hoone ees oli üks jalgratas (tavaliselt ei ole seal ühtegi). Samas filosoofi tänavalt poleks eile autoga läbi saanud, kuna seal tehti mingeid kaevetöid, rattaga mahtus ilusti läbi :)
Peale nelja läksin Küüni tänavale autovaba päeva ürituste läbiviijatele appi. Alustuseks lasin ennast mõõta ja kaaluda ja siis rasvaprotsendi välja arvutada (vähe on mul rasva :P). Vererõhku ja pulssi sai ka mõõta. Rõhk oli normis, aga pulss kipub mul kiire olema. Siis joonistasin paar vineertahvlit teemal "Kliimamuutus" (nendega pidavat sillutatama Kanadas toimuval kliimakonverentsil tee konverentsihooneni) ja ühe pildi autovabaduse teemal. Kõige vaimukam oli minu meelest vineertahvel, millel oli kirjas: "Mehe ilu pant on jalutamine. Mees, jäta auto koju ja käi jala - naiste rõõmuks".
Siis saabusid ka esimesed võistkonnad orienteerumiselt tagasi ja minu töö registreerimislauas algas. Kui kõik võistkonnad olid kohale saabunud, tuli kõige raskem osa - auhindade jagamine. Algselt oli plaanis, et asi käib kiiruse peale - tuleb koguda 25 punkti võimalikult kiiresti. Mõned läksid aga eriti hasarti ja kogusid 52 punkti või 47 punkti jne. Seega andsime eraldi auhinnad kõige suuremate punktide arvuga võistkondadele. Ja kuna osad võistlejad olid suht pisikesed, siis tegime veel eraldi noorteklassi arvestuse. Lõpuks said kõik auhinnad ära jagatud.
Pärast ürituse lõppu anti vabatahtlikele Keskkonnahariduse keskuses nänni (helkurid, kohupiimakreemid, marjatarrestis Salvestilt).
Kogu üritust "ilmestas" aga see, et samal ajal käib ju Küüni tänaval ehitus, mis tähendas suuri autosid mürisemas sealsamas, kus Pepe rääkis mikrofoni, et on autovaba päev...

Pägalikest ja parandaja-onudest

Niisiis, eile käisin jälle ujumas. Ujula ruumi sisenedes hakkas mulle silma kohe üks tuttav nägu. Nimelt Jaanus Välja (nendele, kes ei tea, infoks, et tema on ERLi tegevdirketor) istus basseini äärel ja kõlgutas jalgu (pärast loomulikult ujus ka :P). Seega algas mu ujumine lõbusalt. Lõpp nii lõbus ei olnud, sest mingil põhjusel oli pägalike kontsentratsioon basseinis äärmiselt suur, mis segas rahulikku ujumist tugevalt. Peaks vist hakkama raja peal ujumas käima...
Õhtul käisin järel kingal mille ma olin parandusse viinud. Kõigepealt ootasin ma tükk aega, sest ta ei leidnud kuidagi selle tädi kingi üles, kes enne mind oli (üks põhjus võis olla ka selles, et tädi väitis, et need on pruuni ja musta vahepealsed, kui tegelikult olid need pigem hallid või musta ja valge kirjud). Minu king rippus riiuli küles ja onu leidis selle kohe üles, aga paranduse onu hakkab siis näitama, et konts enam ei liigu, aga see rihm siit on lahti. Mina ütlesin selle peale, et rihma pärast ma ta üldse tõingi, selle kontsa asja ma ütlesin alles pärast, et tehku see ka korda. Onu ütles selle peale, et temal oli ainult konts kirjas, aga käigu ma 10 min ringi, et ta teeb kohe korda. No ma siis ootasin kuni onu rihma ära liimis ja ütles siis, et ärgu ma täna neid jalga pangu (king, millest jutt käib on lahtine rihmik, mille aeg vähemalt minu meelest selleks aastaks läbi on), ma lubasin talle, et ei pane. Kui päris aus olla, siis tõingi ma kinga parandusse selleks, et saaks teise ilusti talvekorterisse ära panna. Aga loo moraal on selles, et ei tohi nendele onudele kahte asja öelda või siis korrata esimene kindlasti üle, neil paistab mäluga raskusi olevat.

Jälle vabatahtlik

Eile õhtul olin ma natuke kasulik ka. Nimelt kohe peale tööd läksin koju ja võtsin sealt ratta. Seejärel kihutasin Keskkonnahariduse keskusesse ja võtsin sealt 10 autovaba päeva kuulutust ja siis kihutasin edasi koolidesse neid üles riputama. Minu osaks olid jäänud siinpool jõge asuvad gümnaasiumid. Nii umbes poolte asukohta teadsin ma täpselt, ülejäänude tarbeks oli mul kaart kaasa võetud. Kõige raskem oli üles leida Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumi. Aadress oli Veeriku 41. Sõitsin mööda tänavat edasi ja tagasi maja nr 41 otsides, kuni lõpuks otsustasin Veeriku koolile tiiru peale teha. Ja ennäe imet - ühe keldrisse viiva ukse peale oligi kirjutatud Tartu Täiskasvanute Gümnaasium. No mis siis ikka, mõtlesin, et kui keldris siis keldris. Läksin uksest sisse ja trepist üles ja veelkord trepist üles ja veel ja veel kuni jõudsin kõige ülemisele korrusele ehk siis õigesse kohta. Kõige rohkem kartsin ma tegelikult seda, et mul ei õnnestu seal Puškini Gümnaasiumis selgeks teha, mida ma tahan. Aga õnneks läks asi üsna kergelt.
Lõpptulemus oli 9 kuulutust 10-st (Kutsehariduskeskuse koristaja ei teadnud, kas võib kuulutust üles riputada ja kedagi teadjat ka enam majas polnud).
Ah jaa, kui keegi veel ei tea, siis autovaba päev on 22. septembril (kella kahest seitsmeni on üritused).

Koolist

Kuna mingil põhjusel tahavad nii mõnedki inimesed ilmtingimata koolist rääkida, siis ma otsustasin sellest kirjutada (nii et palun mitte enam kiusata nende küsimustega, eks). Käisin täna herr Ahasega kohtumas. Tulemused on järgmised:

• teema kitsenes, minu projekti teemaks on nüüd TÜ tehnoloogiainstituudi KMH
• pole kindel, et jaanuaris kaitsmist tuleb, seega tuleb lähtuda kuupäevast 17. oktoober (mis omakorda seab pisut kahtluse alla selle aasta pidude normi täitmise selle kuupäevani)

Igal juhul eks näis kuidas ma selle asjaga hakkama saan ja mis sellest kõigest välja tuleb. Hetkel tundub asi (veel) üsna positiivne (v.a. see tähtaeg).

Puu-, köögi- ja muude viljade teemal

Alõtšapidu oli tõesti tore. Kui kella seitsmeks kedagi peale minu Pille ja Liina juurde tulnud ei olnud, olin ka mina suht kindel, et tuleb vaikne õhtu kolmekesi. Aga ennäe imet, umbes poole tunni pärast hakkas inimesi juurde tulema. Kõige tipuks oli muidugi Mpsi efektne saabumine. Kajuks pidin ma suht varakult lahkuma, sest tuli võtta suund Võru poole. Põhjus lihtne, täna hommikul viidi põllule kartulit võtma. Tegelikult polegi kartulivõtmine nii väga hull töö. Kui ma väiksem olin, siis ei kannatanud ma seda üldse. Aga nüüd on täitsa talutavaks muutunud. Täna oli see talutavam ka selle tõttu, et esiteks ilm oli hea (no jah, viimaste vagude ajal hakkas tglt tibutama) ja teiseks, vennal olid muud asjad ja ta ei saanud tulla (mis tähendas, et oli hulga rahulikum seal põllul olla).
Nende jaoks, kes siinset elukorraldust natuke tunnevad, peaks see asjaolu, et venda Võrus pole, seletama ka seda, miks ma sellisel kellaajal veel netis olen (võimalust tuleb ju ära kasutada). Tegelikult on veel üks põhjus, miks ma veel põhku pole pugenud. Ma nimelt asusin sikutama. Lugusid sikutama. Neile, kes neljapäeval Hoia ja keelat vaatasid, peaks nimi System of a Down ka midagi ütlema. Seal nimelt näidati selle ansambli videot ja mulle hakkas meeldima. Alguses sikutasin selle sama laulu, mida nad seal saates lasid, siis terve selle albumi (nende viimane album, nimega Mezmerize) ja nüüd veel teise albumigi takkaotsa (vähemalt on kiirus natuke paremaks läinud kui alguses, muidu istuks ma siin hommikuni). Vat nii juhtub kui minusugusele kergesti mõjutatavale inimesele näidata head lugu. Niimoodi kasvab minu lemmiklugude arva ka varsti 6 529 427-ni
Peale uute lugude saamise, on tänane päev (kella vaadates tegelikult juba eilne) viljakas olnud ka meeldetulemise koha pealt. Mööks oli see nimi :))) (peaks vist jälle kasutusele võtma, mõnda aega peale selle panemist ta minu meelest täitsa oli kasutusel).

Meie kambake

Küll lastel on ikka ohtlik ja väsitav elu. Mängisime eile Merikese juures mädamuna. Ma sain päris mitu korda peavigastusi lisaks jalavigastustele ja peale igat jooksmist läks natuke aega hingeldamisele. Kuidas väikesed lapsed küll jaksavad päevast päeva neid jooksumänge mängida??? Igal juhul täna annavad nii mõnedki lihased endast märku, muidu lähekski ju meelest ära, mis lihased mul kõik olemas on. Kõik, kes lõpuni mängisid, said ka endale uue(d) nime(d). Vahepeal domineeris tugevalt j-täht, aga see muutus varsti. Pille jäi ühe nimega, minul ja Merikesel õnnestus kaks nime saada ja Margusel lausa kolm.
Põhjus, miks me Elvas üldse olime, oli see, et Merike tahtis grillida, aga kuidas ikka üksi grillid. Nii vedaski ta endale autotäie rahvast kohale ja hommikul vedas rahva Tartusse tagasi. Mis tähendas seda, et äratus oli kell viis, et Merike kaheksaks tööle jõuaks.
Enne magamaminekut oli väike muusikaline vahepala kui Merike Pillele plaati kirjutas. Kuulsin nii uusi ja huvitavaid laule kui ka tuttavate laulude sõnadest pisut lähemalt.

Tantsulõvi

Eile sai meie tantsukursuste suvevaheaeg läbi, mis tähendab et teisipäeva õhtud on mul nüüd jälle kinni. Peab mainima, et vaatamata sellele, et suvel tantsida ei saanud, olid sammud täitsa hästi meeles. Aga salsa ja samba ei kuulu ikkagi minu lemmikute hulka, palju rohkem meeldib mulle tša-tša või jive. Kuigi viimane on suht väsitav.

Kui ma oleks...

Kui ma oleks eile Dagö kontserdile läinud, siis ma oleks kindlasti hea kontserdielamuse osaliseks saanud, mis oleks kustutanud selle mälestuse Leigol lällavatest ja trügivatest ebakainetest inimestest Dagö esinemise ajal. Sadamateatris ei oleks üleliia palju rahvast olnud ja ruumi oleks olnud piisavalt. Kuigi käimiskoridor oleks vaheldumisi minu ette ja taha ikkagi tekkinud.
Oleks olnud hea vaadata ja kuulata kuidas eri lugude ajal erinevad pillimehed soolot mängisid. Ja Saatpalu jutud laulude vahel oleks ka meeldinud. Üleüldse oleks positiivne elamus olnud.
Ülejäänud osa kontserdist ei oleks ma viitsinud kuulama jääda, sest ma oleks sinna läinud Dagö pärast ja peale nende esinemist oleks ma koju läinud.

Rahu, ainult rahu*

Nii, Pille tahtis mu raskest elust ükspäev kuulda, no olgu, ma siis hädaldan natuke. Teedevalitsuse onu on vist võtnud eesmärgiks mind kiusata. kõigepealt on ta kategooriliselt vastu asjale, mis apsoluutselt ei peaks ühtegi liiklejat ega kedagi häirima (ei meie ei taha sinna teekaitsevööndisse mitte midagi lubada) ja siis ta mõtleb ümber ja lubab. Ühe päeva jooksul kusjuures. Aja siis sellistega asju.
Eile töölt koju minnes sain hea fiilingu. Vurasin oma veloga üle Sõpruse silla kodu poole ja kuna kell oli ilmselt viiele lähenemas, oli seal palju autosid. Nii palju, et ma kimasin neist kõigist mööda :) Nii mõnus tunne oli. Kahjurõõm pidi ike ju see kõikse suurem rõõm olema :P
A õhtul peale Monki sai jälle üle pika aja Baari-Pireti näha. Seekord oli tal üks lisand juures. Selline bareti moodi müts. Esialgu tundus see vaatepilt suht naljakas, aga hiljem tuli tõdeda, et see tegelikult täitsa sobis talle. Õnnelikud inimesed, kellele mütsid sobivad. Minule tõi see mütsu nats nostalgilisi mälestusi, sest kodutütardel oli sama tegumoe ja värviga müts, ainult et seal oli kaks triipu ja kollane tutt ka peal. Aga tore oli jälle üle pika aja Illekas olla :) Peale minu oli seal Piretile kaasa elamas veel Pille, Kairi ja Hedi (saabumise järjekorras). Kairil tekkis mingil hetkel sügav matemaatiline arutelu ühe noormehega, see oli päris huvitav. Ja tänu Kairile saime ka teada, kuidas tuleb rääkida neuronitest, põhiline on õiged žestid.
Avamise puhul olid baariletil taldriku sees alõtšad. Kui Piretil õnnestub meile neid veel saata, siis tuleb Vaksalis millalgi suur alõtša-pidu. Aga mitte enne järgmist teisipäeva.
Ja Murjamil on saladus. Tegelikult salaplaan. Kunagi tuleb välja ;)

* ülemaailmne rahupäev ju :)

Mitmel teemal

Nagu mõned juba teavad, sai reedel Eriku (alias sebra :p) sünnipäeva tähistatud. Lõbus oli. Nii bowlingus kui ka piljardis avaldus minu ebastabiilsus - kas kõik või mitte midagi (no ok, vahepeal tuli ka keskmisi tulemusi). Ja mis värk on ikkagi meestel spordiga??? Nii kui mingi spordivõistlus telekast tuleb, on nad teleka ette naelutatud. Ei tea kas see on seotud kuidagi õllejoomisega? (ainus meesterahvas, keda ma tean, keda sport ei huvita, ei joo õlut ka...)
Mind hakkas huvitama, et palju sel aastal üldse matkapäevikut kirjutab? Eelmine aasta oli neid küll tore pärast lugeda, loodan et see kordub ka sel aastal. Kui kedagi huvitab, siis minu oma on valmis (Merikese hinnang sellele - põhjalik).
Ja pühapäeval sain valusa õppetunni - jänest ei saa usaldada. Olin jätnud ta nädalavahetuseks lahti (ise käisin Võrus laup-pühap) nagu mitmeid kordi varemgi, kui tagasi jõudsin ujus külmkapi ümber. Alguses kahtlustasin, et korgid on jälle väljas, siis aga märkasin, et see pagana loom on külmkapi juhtme läbi närinud. Niipalju siis korralikust jänesest, kes pahandust ei tee....
Õhtul juhtusin muide head filmi vaatama. Pealkiri oli My Big Fat Greek Wedding. Naljakas oli ja õpetlik ka. Õpetas seda, et vaatamata kõigile miinustele on hea, kui on pere, kes sind alati toetab, samas nii mõnegi stseeni ajal oli mul hea meel, et mul 27-t nõbu pole... Ja miks on alati (vähemalt filmides) nii, et isad on need, kes midagi ei taipa ja emad mõistavad???

Heast kontserdist

Et siis reedel käisin Tätte ja Matvere kontserdil. Kuigi me jõudsime minu meelest piisavalt vara sinna Pühajärve laululavale, olid kõik pingid rahvast täis (rääkimata teeäärtest, mis olid autosid täis). Seega ei jäänud meil muud üle kui istuda maha. Ega muidu polekski selles midagi erilist olnud, aga seal pole ju mitte tasane maa vaid selline tore nõlvake. Palja maa peale nagu istuda ei tahtnud, mistõttu ma tirisin välja keebi, mis mul igaks juhuks kaasas oli (see oli see Kuressaare säästukast ostetud punane keep). Jagasime siis Merikesega sõbralikult keepi, aga kahjuks on keebid tehtud materjalist, mis on libe ja nii me siis libisesime seal vaikselt. Päris alla me ikka ei libisenud, sest me kohendasime oma istumisalust ka aeg-ajalt. Aga minu istumiskonstruktsioonid väsisid küll jubedalt ära. Polnud ju eriti asendeid ka valida, pidi jägima, et toetuspind oleks, muidu oleks varsti eesistujatele selga vajunud. Ja tuleb välja, et nii minul kui Merikesel on mingi huvitav omadus sattuda sinna, kuhu tekib liikumiskoridor. Või on see vastupidi, et liikumiskoridor tekib meie ette või taha. Igal juhul väga müstiline nähtus, mille põhjused tuleks välja selgitada ja elimineerida. Muidu mul tekib jälle kusagil kontserdil või muul massiüritusel olles tahtmine inimestele jalga hakata ette panema lihtsalt sellepärast, et mulle käib närvidele kui nad kogu aeg mu näo ees siiberdavad.
Natuke siis kontserdist endast ka. Mulle meeldis. Ka need jutud, mis nad vahepeal rääkisid, olgugi, et mingi 85% neist olin ma juba eelmise kontserdi ajal kuulnud. Mind see ei häirinud väga, sest neid oli ikkagi tore kuulata. Palju rohkem häirisid mind need kaks tibi, kes meist tagapool mokalaata pidasid. Mitu korda oli mu kannatus katkemas, aga just sel hetkel jäid nad hetkeks vait või hakkas üks neist laulu kaasa laulma. Kurjast pilgust nende suunas polnud ka abi, sest nad vaatasid ainult üksteise poole. Lõpuks läksid nad üldse minema ja ma ei pidanudki kurja tädi mängima.
Kontsert ise kestis kusjuures üllatavalt kaua. Muidu oleks see ju väga tore olnud, et neid tervelt 2,5 tundi kuulata sai, aga see istumine polnud seal mugav nagu eelpool mainitud sai ja väike igatsus pehmete autoistmete järgi tuli. Ideaalne oleks olnud seda kontserti pehme istme peal istudes kuulata, aga noh, kõik ei saagi täiuslik olla. Tegelikult polegi vist mingi asi täiuslik, aga see selleks.

Ah jaa, see ei puuduta nüüd küll kontserti, aga kui keegi tahab teada, kus on pöialposte suvekorter, siis ma võin rääkida.

Kolm korda võite arvata, kus ma eile käisin...

Te vist ei arva ära. Ma käisin Meie Mehe kontserdil :P Miks? Lihtsalt sellepärast, et ma sain tasuta piletid (selliseid asju tuleb ette kui korterinaaber Elmari raadios töötab). Kutsusin sõbranna kaasa ja läksime.
Alustuseks kõndisime mööda letist, kus müüdi Meie Mehe nänni. Noh plaadid ja T-särgid on tavaline asi, aga seal olid müügil ka punased stringid, millele oli valge niidiga Meie Mees peale tikitud. Ma kujutan ette, et teismeliste fännide seas võib see päris minev kaup olla. Igal juhul oli seal palju noori ja umbes teist samapalju selliseid keskealisi. Meiesuguseid nagu ei olnud. Ühtegi tuttavat ka ei olnud (huvitav küll miks :P).
Esialgu tuli lavale Hellad Velled, mis koosnes ühest parajalt paksust onust ja kahest kõhnemast onust, kes pilli mängisid. Igav oli. Ainus laul mille viisi ma ära tundsin, oli see kunagine hitt Dragostea Tin Dei, millele nad eestikeelsed sõnad olid teinud, refrään oli midagi seesugust, et kallan vanni kuuma vee (mul tekkis küsimus, et miks peaks keegi vett vanni kallama, kas see mitte tavaliselt kraanist ei tule???). Igal juhul läksid nad viimaks minema ja siis tuli korraks lavale selline huvitav koosseis nagu Kultivaator, mis tegelikult kujutas endast Meie Meest, kellel olid seljas mulgi kuued ja muu selline kraam ja nad mängisid kitarri, viiulit, kontrabassi jms, ühesõnaga asja ideeks oli näidata rikkumatut eesti muusikat. Igal juhul see mulle täitsa meeldis. Nad esitasid selliseid rahvaviise nagu Ütle miks ja Lõbus maja. Peale seda tuli lavale Nexus. Ja kolm meesterahvast, kes olid nende pillimehed (sõbranna teadis rääkida, et nad teevad nüüd rokki). Kuna ma ei olnud päris lava ees (ülla-ülla) ja mul prille ka kaasas ei olnud, ei saa ma päris kindel olla, aga üks nende kidramees oli väga selle tüübi moodi, kes meil Hansapäevadel helimees oli, see lahkema olemisega neist (seda, kes mulle korra peale käratas, nägin ma Haapsalus Genialistide esinemise ajal). Aeg-ajalt oli isegi päris hea sound, kui ainult see tibide laul poleks asja ära rikkunud. Need kaks kõhnemat tibi väänlesid irmsasti seal lava peal, ilmselt üritasid kompenseerida seda, et nende laul kõlas rohkem hiire piuksumisena.
Lõpuks siis tuli peaesineja ka lavale. Alustasid selle rekkamehe lauluga, aga Maarja aset täitis see ainus häälega neiu sealt Nexusest. Loomulikult ei anna taset võrreldagi, aga noh, ajas asja ära. Ja selle sain ka teada, kes seda Juanita häält teeb - see on see hallide juustega onu, kuigi mul tekkis küll kahtlus, kas ta ikka õige mees on, nii kile hääl.... Vrõnn da da laulu lauldi ka. Sellel on päris tabavad sõnad ja tantsutüdrukute liikumine ja riietus läks asjaga hästi kokku.
Aga meie hakkasime järjest rohkem haigutama. Kell oli ju palju ka, tööinimeste värk. Seega otsustasime ära minna. Aia taga oli hunnik inimesi, kes kontserti kuulasid. See kostis tglt päris kaugele. Zeppelini juures kuulsime ilusti, kuidas nad Moskvat laulsid. Eedeni juurde kostus ka. Siis kui ma majade vahele jõudsin, hakkas ilutulestik (ma küll ei näinud, aga kuulsin).
Vot selline lugu siis. Aga täna lähen ma Otepääle Tättet ja Matveret kuulama.

Tagasitulekust

Laupäeval hakkasin siis Saaremaalt mandri poole vurama. Kuna ma ei viitsinud vara üles tõusta ja asjade kokku saamisega läks ka aega, siis vaatasin, et no kolmese praami peale peaks ilusti jõudma. Väike peatus Liival ja mingi 14.40 või midagi sinnakanti olin ma Kuivastu sadamas. Järjekord aga ulatus kassadest väljapoole. Nii, Piret ütles, et Viire peale mahub siis ka ära kui saba kassadest väljapoole on, loodame siis Viiret (esimene kord vist kui ma Viiret tahtsin). Tükk aega ei liikunud asi üldse, lõpuks jõudsin kassani, ostsin pileti ja vurasin praami poole. Vanamees, kes enne mind oli viibati peale. Mina seisan ja ootan seal rambi juures ja näen kuidas ramp nina all suletakse.....oi ma olin vihane....ikka väga vihane. Oleks mulle tol hetkel labidas antud, oleks hakanud kohe koos Merikesega püsiühendust rajama. Järgmine praam pidi ju alles kell viis minema. Jälle kaks tundi oodata. Üksi. Aga mis mul siis ikka muud teha oli, panin aga maki mängima ja üritasin muusikat nautida.
Kui kell oli umbes veerand viis hakkas sadamas seisva Regula juures mingi liikumine. Algatuseks lasti sealt korstnast himsat musta tossu välja (kole vaatepilt ühe kktehnoloogi jaoks) ja mõne aja pärast jooksis sealt välja onu, kes hakkas pileteid kontrollima. Huvitav oli see, et ei laustanud ta teps mitte bronni reast. No sain praami peale siis, seal käis mingi ilge kopsimine, ühed kahtlesid, kas see praam üldse teisele poole välja jõuab. Kell hakkas alles poolele lähenema, seega olin arvestanud sellega, et nüüd vahin tükk aega praamis. Läksin siis päikesetekile ja nägin, et bronni rida polnud üldse liikunud, teised autod olid peale võetud ja parajasti suletakse luuki. See oli meeldiv. Natuke enne viit olin Virtsus, tee peal sõitsime veel Viirest mööda (seda lootsikut ei salli ma nüüd kohe silmaotsaski). Väike kurgiraksu-peatus Elvas ja kell üheksa olin juba Annelinnas.
Seega siis natuke rohkem kui aasta peale lubade saamist olen sõitnud Saaremaale ja tagasi.

Puhkusest

Natuke siis sellest, kuidas mina oma puhkust veedan. Rattamatkast ei hakka ma hetkel kirjutama, sest te kas teate, kuidas seal oli, loete seda kunagi mu matkakirjeldusest või siis polegi vaja teada.
Esmaspäeva pealelõunast alates redutan siis mina siin Kuressaares vaheldumisi Aia 18 ja Aia 23 majas põhiliselt (kes veel ei tea, siis ühes elavad mu vanaema ja vanaisa, teises tädi oma perega). Ja mida ma siis teinud siin olen ka... eee kui aus olla siis ei midagi erilist. Lebotanud. Täiega. Rannailma pole nagu olnud (kui üks hommik oli, siis peale lõunat hakkas sadama). Seega loen ajalehti/ajakirju või vaatan telekat (Garfieldi multika vaatasin ära, polnudki kõige hullem) või mängin solitaire'i või lahendan sudokut vanadest slõhtulehtedest. Nüüd saan muidugi netis ka kolada, sest tädil tuli nett tagasi (selleks oli vaja teises majas vaid juhe korra välja tõmmata ja tagasi panna, aga ikka kulus selleks kolm päeva). Paar korda olen Pillet ka kiusanud. Mängisime Heroes of Might and Magicut. Me võitsime, sinine ja roheline loss said vallutatud :) Ah jaa, pildid lasin ka ära ilmutada (on ikka vereimejad küll, nad tahtsid 4!!! krooni pildi eest, õnneks leidsin ühe koha kus 3.60 oli). Paar pilti on ekstra head, teised on lihtsalt toredad. Vot nii. Aga homme tulen mandrile tagasi ja esmaspäevast olen jälle asjalik... või midagi sinnapoole :p

mõelege ise sellele pealkiri kui tahate

Eile oli selline tegus õhtu, et kell neli tuli siis ette võtta järjekordne visiit oma hambaarsti juurde. Kuna ma olen selline madala valulävega, siis lasin ikkagi tuimestuse ka panna, kuigi ma teadsin, et see püsib veel mitu tundi pärast arsti juurest ära tulekut. Umbes viie ajal sain selt tulema terve suuga ja nii mõnegi saja krooni võrra vaesemana.
Kell seitse algas Jaama 14 hoovis Hulkur Rasmuse etendus. Ega ma muidu poleks läinud, aga sõbranna sai tasuta pääsme ja kutsus mind ka kaasa. Päris hea oli. Seda oli natuke kaasajastatud, väike räpp ja röövel, kes rääkis nagu rullnokk. Etenduse vaheajal läks mul kõht hirmus tühjaks, sest ma polnud kodus söönud. Ostsin sealt siis endale süüa ja kuigi see söömisprotsess oli vääga vaevaline tänu sellele, et vasak pool alalõuast ja pool keelt tuimad olid. Aga see aitas natuke kaasa ilmselt tuimestuse üleminekule, sest etenduse lõpuks oli asi juba enam-vähem normaalne.

Aga nüüd varsti panen Saaremaa poole ajama :)

Maamõõtja elust

Oli mind sellega juba tükk aega ähvardatud ja eile sai see siis lõpuks teoks - läksin välja maad mõõtma (tglt kui päris aus olla käis põhiliselt gaasitrassi mõõtmine, aga see selleks). Eilsesse päeva sobis see hästi, sest ma olin terve päeva maha lebotanud ja siis kui tööpäev tglt läbi oleks pidanud saama, sai lõpuks ka nats asjalik oldud. Mina olin see, kes vaia hoidis, mis tähendas, et ma pidin seisma ja seda toigast ilusti otse hoidma ja prisma õigesse suunda keerama. Polnud eriti raske, kuigi natuke raskendas seda minu käte värisemine. Ja just siis kui tuli 10 sek asja kenasti paigal hoida, tulid igasugu putukad mulle käe peale ronima ja kõditama. Sadistid! Umbes 2,5 tundi läks kokku aega sellega. Kokku sai 56 korda vaia paigal hoida.
Täna hommikul läksime teise kohta mõõtma. Minu õnneks läksime ikka kaheksast mitte kella viiest nagu Erik aeg-ajalt Margusega mõõtmas käib. Nüüd oli mul juba enam-vähem teada, mida teha tuleb. Selle võrra oli asi lihtsam. Natuke uurisin seda aparaati ka (Geodimeter, kui see nimi kellelegi midagi ütleb), aga jäin siiski vaiahoidmise juurde. Selgus ka, et 8. kanal millel meie raadiosaatjad on, on väga populaarne, mingi A-kat sõiduõpetaja jagas oma õpilasele käsklusi sellelt kanalilt. Päris naljakas oli kui aeg-ajalt kostus, et "pööra paremale" või "mine rohkem vasakule" :P
Nüüd pusin eile mõõdetud punktide põhjal kaarti teha.

Lubadused täidetud :)

Nädalavahetusel sai täidetud ka teine uusaasta lubadus - käisin Haapsalus ära. Ja mida ma siis seal nägin: igasuguseid inimesi, igasuguseid autosid (mõnesse ronisin sisse ka ja seda sõna otseses mõttes), merd, palju lahedaid tsikleid (ikka korralikke choppereid), Leningrad Cowboysid (neid tglt kuulsin rohkem kui nägin), kiirendusvõistlust (reeglid olid nii segased, et mina küll pihta ei saanud).
Linn ise oli armas, mulle meeldis. Lähen hea meelega teinegi kord. Ainult nats kaugel on. Sinna sõit võttis meeletult kaua. Loomulikult oli ka peatusi suht tihedalt minnes. Tagasi sai õnneks kiiremini.
Reedel Pärnust läbi sõites nägime seda ka, mis juhtub kui jalakäijad astuvad hooga teele sebra kõrval ja ei veendu selles, et lähenev auto neid näeb. Igal juhul need vaesed sakslased ei näinud neid. Ja ma ei imesta. Kui meie sellele kohale lähenesime, ei näinud mina ka mitte tuhkagi, sest päike paistis otse silma.
Ühest tundsin ma küll nädalavahetusel puudust - öörahust. Küll lasti seal autodel jaurata, küll jageleti omavahel, küll lasti valjusti muusikat, ühesõnaga magamisest öösel suurt miskit välja ei tulnud. Seetõttu tuli teha päevaseid uinakuid, et üldse jõuaks olla.

Käisin, nägin, naersin

Käisin siis eile kinos ja nägin ära filmi "Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas". Päris naljakas oli. Juhtusin kodus enne Nädalast selle filmi kohta lugema, seega teadsin pisut asjast. Need, kes raamatut lugenud on, teavad kindlasti kogu lugu, see pidi vist üsna sarnane olema, kuigi osasid asju olla muudetud (vähemalt nii ma lugesin artiklist). Eks ma üritan selle raamtu ise ka millalgi läbi lugeda. Ja järgmine film pidi ka varsti tulema, filmi lõpp lubas ka seda aimata.
Üks päris lahe asi, mis seal filmis oli, oli see relv, mis pani sind nägema asja teise inimese seisukohast. Eriti hea oli see kui Marvin sellega Vogonite pihta lasi. Samas selline asi oleks väga kasulik - poleks enam vaja halada kuidas mehed naisi ei mõista, lased lihtsalt mehe pihta ja ta näeb kohe asja sinu seisukohast. Ja sõjad oleksid ka siis väga lühikesed või ei saaks neid üldse tekkida, sest iga hetk on võimalik panna vastast nägema asju nii nagu sina neid näed.
So long and thanks for all the fish!

Tööpostilt

Kui kellelgi on tekkinud küsimus, et miks need ilmad nii palavad peavad olema, siis mina tean vastust - see on sellepärast, et mina tööl olen. Kui mul poleks mingeid kohustusi ja ma võiks vabalt rannas vedeleda, siis oleks ilmad kindlasti vihmased ja külmad. Raudne laks. Igatahes nüüd ma siin võitlen siis ülessulamisega. Esmaspäev oli kõige hullem. Ma kartsin tõesti, et tööpäeva lõpuks on ainult üks loiguke järel selle koha peal, kus ma istun. Õhk ei liikunud absoluutselt ja nagu ikka kivimaja viimasel korrusel, kütab ka siin meeletult. Õnneks oli ülemus ise ka tol päeval siin. Ka temal oli palav. Lõpuks ta leidis, et peaks vist ventilaatori ostma. Ja järgmisel päeval tööle tulles oligi ventilaator olemas. Nüüd on meil vähemalt õhku :) Aga see tool, mille peal ma istun, on tõeline nuhtlus. Mingi kunstnaha moodi asi on siia peale pandud ja ta ajab mu jalad nii higistama, et mul praegugi kleidisaba märg. Nõme!
Aga Kätlin igal juhul asus meil siin keskkonnajuhtimissüsteemi ellu viima. Tekitas joogitaarale eraldi prügikasti ja pani seina peale paberi, kus on kirjas, mida sinna panna tohib ja mida mitte :) Ühte prügikasti on veel vaja, siis saab olme ja vanapaberi ka eraldi panna. Paberit me tglt üritame juba säästlikult kasutada - printimisel nässuläinud paberit kasutame teistkordselt.

Ahjaa, eilsest aastapäeva tähistamisest ka natuke. Meid oli küll vähe seal aga ikkagi oli tore. Läbivaks teemaks said kaaluprobleemid, kuna nurgas oli kaal ja me tegime selle vea, et astusime sinna peale. Mina tegelikult ei kurda. Ma olen oma optimaalkaalu saavutanud. Nüüd peaks vaatama, et enam juurde ei võtaks. Mõni inimene aga halas terve õhtu selle üle kui palju ta nüüd kaalub. Siit moraal - ei maksa ikka nii kergemeelselt kaalule ronida.
Nodzu filmi vaatasime ka. Kohati oli päris naljakas, aga noh, ta ikka veits lastekas. Veider oli see, et kasseti laguses oli sellesama filmi treiler...

Hull nädal

Möödunud nädal oli täiesti pöörane. Märksõnadeks võiks panna poolmagamata ööd (mis omakorda tähendasid suuri kaklusi herr Mati Unega järgmisel päeval), teadustamisproovid ja üks täidetud lubadus :) See täidetud lubadus on hambaarsti juures käik. Sain kiita, et mul ilusad hambad on :))) aga kaks auku oli siiski. Üks neist tehti kohe korda. Lasin tuimestussüsti ka teha ja selle tulemusena oli mul pool õhtut tunne, et mu vasak pool alalõuast on kolm korda suurem kui parem, aga muidu ei tundnud ma seda poolt üldse (rääkisin nagu Lennart Meri - ainult üht suupoolt liigutades). Kui kedagi ajas segadusse märksõna proovid, siis need oli Hansapäevade teadustajate proovid, olin nimelt ennast vabatahtlikult sinna teadustajaks pakkunud ja kuna minu kaasteadustaja oli noorem ja ei vallanud inglise keelt väga hästi, siis pidin mina inglise keeles teadustama.

Hansapäevadest tuleb siiski pikemalt kirjutada. Neljapäeval oli ainult avamistseremoonia ja kogu möll hakkas alles reedel pihta, seega ka minu töö nendel päevadel.
Reede - juba teine esineja ei olnud üleüldse ennast ilmutanud, mis tähendas, et 20 min tuleb kuidagi muud moodi täita. Õnneks sai järgmine esineja varem lavale tulla, meie lobisesime ka seal vahepeal natuke ja kava läks edasi. Mõne esineja pärast tuli uus probleem - mingi näitlejate seltskond Lätist, kes oleks pidanud üles astuma, oli küll kohal, aga teatas, et nemad lavale ei tule. Et keegi olla neist valesti aru saanud ja nemad on rahva seas, mitte laval. Sai siis see auk ka kuidagi täidetud (vist kiigelaulu tädikestega kui ma nüüd ei eksi) ja kava võis edasi minna. Natuke enne kolme läks asi lahedaks - lavale tulid mehed Hollandist, Deventerist. Nende linnapeal oli väike tekstijupp eesti keeles paberil ja nad laulsid Tartu marssi :) Ok, hääldus jättis soovida, aga üritus oli tore ja nende esinemine üldse väga vahva. Natuke aega oli väga tore ja kava läks kenasti edasi, aga siis jäid mingid metsasarve mängijad umbes 10 minutit hiljaks. Üks mees tuli enam-vähem täpselt ja ütles, et teised ka kohe tulevad. Me siis kuulutasime nad välja, aga siis oli see üks onu ka korraga kadunud ja meil jälle häda käes. Lõpuks suvatsesid need ka välja ilmuda. Eelviimane esineja oleks pidanud olema see sama, kellest keegi midagi kuulnud ei olnud (mingi ühemeheteater Lajkonik). Olime juba arvestanud sellega, et teda pole ja kutsusime regilauljad tädid kavatäiteks esinema. Ja siis tuli selle Lajkoniki host koos oma hoolealusega, kes lõpuks oli välja ilmunud. No ma siis läksin ütlesin tädidele, et õige esineja ilmus välja ja nende teeneid ei vajata. Paari minuti pärast tuli host jälle meie juurde jutuga, et ilmnes veel üks probleem. Mees nimelt ei olevat teadnud, et ta üldse esinema peab, et tema on ainult maskott (nägi välja selline pool inimene, pool hobune). Jama lugu küll. tuli mul siis jälle need laulutädid üles otsida ja ette ja taha vabandades nad ikkagi esinema paluda. Aga siis oli veel ainult üks esineja ja esimene päev oligi suht õnnelikult õhtal. Õhtul toimusid küll linna peal üritused, aga mina olin nii laip, et ei liigutanud ka enam kui koju jõudsin.
Laupäev - enne programmi algust käisin vibu- ja ammulaskmist proovimas. Täitsa hästi läks.
Esinejatega nii hästi ei läinud. Esimene esineja tegi 30 min asemel 20 ja järgmine hakkas küll varem pihta, aga tegi ka vähem kui vaja oleks olnud. Meil jälle auk sees. Kuna Jõelinna olid ilmunud mingid joogaharrastajad, kes olid nõus ka oma asjast lava peal pikemalt rääkima, siis kutsusimegi selle onu, kes neist ainsana eesti keelt rääkis, lavale. Ütlesime, et ta 10-15 min räägiks. Tema rääkis 5 min ja küsis siis imestunud näoga, et kas veel on aega. Siis ütles ta, et võib siinsamas koos rahvaga natuke joogat teha. Rahvas aga kahjuks kaasa ei läinud. No mis siis ikka, teadustajad pidid lava ette joogat tegema minema. Linnaülem läks parajast mööda ja irvitas. Aga sai see katsumus läbi ja kava läks edasi. Mustkunstnik SALT oli minu meelest üks vahvamaid esinejaid meil üldse. Üritas meeleheitlikult selgeks saada kuidas öelda õun eesti keeles (õ ei tulnud tal kohe üldse välja). Varsti tuli lavale Hiiumaa külamuusik, kes meie rõõmuks oli nõus natuke kauem tegema, sest järgmisel esinejal oli poole lühem kava kui meil programmis kirjas. Aga see ei olnud härra külamuusikust küll eriti tore, et ta meid lavale regilaulu laulma kutsus kui rahvas kaasa ei läinud. Aga mis meil muud üle jäi, tuli minna. Muidu polnud nagu väga vigagi, aga viimane salm kõlas umbes niimoodi: tara taga tagavara tara, aga tagavara tara taga taara tara. Esimest korda kuuldes ei jää see meelde ja järgi laulda ei suuda. Ka teist ja kolmandat korda tglt. Keel läks ikka sõlme, ta laulis seda ka nii kiiresti ju. Aga vähemalt sai kava paika. Mõneks ajaks vähemalt. Sest siis tekitasid segadust härrad Hollandist. Neil oli üks esinemine just ära olnud ja natuke vähem kui kahe tunni pärast pidi järgmine tulema, aga neil oli vaja õhtuse peo jaoks ennast valmis sättida ja nemad ikka ei jõua siis jne. noh, ega siis midagi, sai nad enne järgmisi esinejaid lavale lastud 10 minutiks (selle eest saime Deventeri linnapealt musi :p). Järgmistel esinejatel polnud kuhugi kiiret. Küll aga ülejärgmistel. Ja varsti tekkis jälle auk. Üritasin küll rollimängijaid ära rääkida, et nad mõõgavõitlust kauem teeksid, aga kaua sa jõuad palava ilmaga üksteist taguda. Kutsusime siis jälle kiigelaulu tädid lavale. Kui oleks teadnud, et need, kes järgmisena tulevad, üldse lavalt ära tulla ei taha, siis poleks seda üldse teinudki. Nad sättisid kõigepealt 10 min oma pille ja siis laulsid kõvasti üle aja ka veel. Järgmised ja isegi ülejärgmised juba ootasid. Lõpuks tulid nad lavalt ära ja kava sai jätkuda. Viimane oli Männerschola meeskoor, kes kahjuks laulis unelaule (nagu ma niigi juba haigutnud ei oleks). Ja sai ka see päev õhtusse. Alguses mõtlesin küll õhtul tagasi linnapeale tulla ja vaadata mis toimub, aga teleka ees oli mõnusam lösutada.
Pühapäev - hommik akkas hommikuvõimlemisega (ergomeeter, tasakaaluharjutused) ja täpsuslaskmisega. Seekord ma üritasin vibuga sihtida ja asi ei läinud üldse nii hästi kui eelmisel päeval. Ammuga läks paremini. 41 punkti 50-st.
Kohe esimesena astusid üles sõdalased Eesti Rollimängijate Seltsist. Pärast neid olid jälle need Läti näitlejad, kes nüüd keeldusid isegi lava ette tulemast ja tegid seekord ainult pool ettenähtud ajast. Kutsusime jälle joogaonu kohale. Seekord tegi ta siiski koos rahvaga oma harjutusi. Kava lõpu poole tuli veel üks paus, mille me jälle selle sama seltskonna abil täitsime. Ja siis tuli ka viimane esineja ja peale seda kõik rongkäiku. Rongkäigu märksõnaks oleks võinud olla - ettevaatust, hobuse s**t. Ma loodan, et see varsti tänavatelt ikka ära koristatakse, haises jubedalt. Siis eesti-, saksa- ja inglisekeelne kõne linnapea poolt, lipu üleandmine ja muud tseremooniad ning 25. rahvusvahelised hansapäevad Tartus olid lõppenud. Paari tunni pärast pidi hakkama vabatahtlikele mõeldud pidu. Enne seda vabanesin oma kardulakotist, mida ma kõik need päevad kandsin (Raelinna teadustajatel olid hästi ilusad kleidid, samas oli nendega laupäeval ja pühapäeval ikka suht palav). Õhtul anti siis tänukiri ja nänni.

Üldiselt oli täitsa vahva. Kahjuks eriti muid asju ei näinud, minu jaoks piirdus asi praktiliselt Jõelinnaga, sest kahe esineja vahe oli maksimaalselt 30 min, mille jooksul tuli üles leida ka järgmine esineja. Oi mulle meeldisid need, kes juba pool tundi enne esinemise algust kohale ilmusid. Lava peal sai ikka soperdatud ka, aga mis seal ikka. See teine tüdruk, kellega ma koos teadustaja olin, oli 15-aastane, lõpetas just 9. klassi. Olevat Sadamateatris mingit üritust juhtinud. Minu meelest ta pabistas irmsasti iga väikse asja pärast. Kontrollis mitu korda üle ja harjutas oma lauseid enne lavale minekut. Ise pidi ainult eesti keeles teadustama!!! Lapsed! Olgem ausad, aeg-ajalt käis ta mulle pisut närvidele, oleks kedagi vanemat enda kõrvale tahtnud, aga ma üritasin temaga igal juhul viisakalt käituda. Samas käisin mina kindlasti mõnedele teistele inimestele närvidele. Rollimängijate seltsi liikmetele, kelle telk kohe meie kõrval oli, tuli juba näkku selline no-mida-sa-nüüd-tahad-ilme kui nad mind nägid. Tglt olid nad siiski suht sõbralikud. Vastupidiselt näiteks ühele helimehele, kes mulle pühapäeval peale käratas, et ärgu ma üldse tema käest midagi küsima tulgu. Teine oli pisut sõbralikum, suhtles ka meiega vahepeal ja puha. Samas olevat meie helimehed veel täitsa rahulikud olnud võrreldes ülejäänud linnade omadega.
Vot selline oli minu hull nädal.

P.S. Kui keegi tahb saada aimu sellest, mis mul Hansapäevade ajal seljas oli, siis klikake siia http://tallinn.eyl.ee/pildid2/05.07.03_Hansa3+4/slides/2IMG_6528_filtered.php . Ja kui kellelgi tekib küsimus, et miks mul selline muie näol on, siis põhjus on lihtne - see tüüp, kes pildi tegi, virvendas iga päev seal Jõelinna lava juures, nii et kui ta rongkäigu ajal ka seal pildistas, tuli mulle lihtsalt naer peale. Ja see tüdruk, kes minust vasakul pool on, oli minu kaasteadustaja.

Jaanipäev

Mõtlesin, et kirjutaks siis natuke ka jaanipäevast. Läksin minagi siis massiga kaasa ning põrutasin Muhumaale (tglt enamus massi läks ikkagi Saaremaale, nii et ma pudenesin massist enne Väikse väina tammi maha :P). Koos Jaanika ja Kairiga akkasime siis Tartust bussiga sõitma. Nagu kiuste oli ilm hästi soe, mis tähendas, et pikad riided tuli kõik kotti toppida, minul aga kahjuks Gotfriedi ega ühtegi ta sugulast pole ja nii sai see kott ikkagi pungil täis. Rahvast väga palju bussis ei olnudki, alles Pärnus pidi üks mees maha jääma, sest kohti polnud. Mingi kamp soomlasi tuli ka peale, aga nad läksid omadega pisut alt, sest nad ostsid pileti Virtsu, aga sadamas olid hirmus üllatunud kui bussijuht neile teatas, et praamile saamiseks peavad nad ise endale piletid ostma. Kuivastus sai Kairiga natuke laulu löödud (mille peale Jaanika tegi nägu, et tema neid hulle küll ei tunne) ja siis hakkasime mööda teed astuma, et peatselt ülejäänud seltskonda kohata. Varsti liitusid ka Piret ja Priit jookidega - Piretil kott limonaadi ja siidriga, Priidul õllekast õlal.
Lõke sai tehtud juba rattamatkast tuttavasse kohta mere ääres. Enne kui vorstid valmis said, viidi kõige suuremad huvilised paadiga merele. Mps tegi jälle selle vea, et andis aerud minu kätte. Ega muidu polekski ju midagi olnud, aga paat käis kogu aeg ringiratast (Piretile tegi see hirmsasti nalja). Minu jaoks on millegipärst täiesti ületamatu probleem mõlemat aeru sama sügavale vette saada ja sama kõvasti neid tõmmata. Siis kui me tagasi kuivale maale jõudsime, olid vorstid juba valmis ja puha. Edasi jätkus õhtu söömise ja joomisega. Viimasega ei saanud meesterahvad eriti hakkama, sest õlut jäi väga palju järgi, seda tuli lausa tule kustutamiseks kasutada. Minu eritellimus - maasikafizz- sai kõige enne otsa (Pille aitas :p). Laulda sai ka. Alustasime Saaremaa valsiga, lõpetasime Telegrammiga ja sinna vahele mahtus isegi Mandoliinid öös, aga Öö laps jäi laulmata (no kuidas sa seda ikka laulad kui väljas üldse pimedaks ei lähegi). Kairi ja Pille käisid öösel ujumas ka, mina istusin sel ajal sisse pakituna lõkke ääres. Millalgi 5 ajal (kui päike lõpuks selle meeletu suitsu tagant nähtavale tuli) läksime ära magama.

Hommik tervitas ilusa päikesega. Kairi oli juba Pärnu poole ajama pannud, mina, Jaanika ja Pille olime veel viimased, kes ära ei taibanud minna. Hommikusöök venis õige pikaks. Mitte et me nii kaua söönud oleks, aga muudkui lobisesime seal köögis laua ääres, selle asemel, et õue päikse kätte minna. Lõpuks sai sellest villand ja seekord läksime juba kolmekesi ujuma (mitte et Pille ei oleks juba hommikul enne sööki ujumas käinud). Vesi oli minu jaoks natuke jahedavõitu, teadjamad inimesed väitsid, et mere kohta on see täitsa soe, aga tore oli igal juhul. Pärast suplust lebotasime jälle. Seekord päikese käes (ok, Pille ja Mps kükitasid tglt enamuse ajast varjus). Lõpuks sai lebotamisest villand ja me hakkasime oopis tööd tegema. Esimene katsumus oli puuriida ladumine. Saime hakkama ja isegi püsti jäi see riit. Teiseks katsumuseks oli riisumine. Sai väheke heinateo maiku jälle suhu. Kolmandaks ülesandeks sai tagasi merre minek. Vesi tundus külmem kui hommikupoole, aga ikkagi oli mõnus. Pärast ujumist trikood seljast võttes lendas sealt pisike kala välja, ta vaeseke oli vist surnud, sest muidu oleks ta ju tunda olnud. Nüüd läks kaardipõrguks lahti. Märksõnadeks poti kolm, edasisaatmine ja ülesandmine. Varsti jõudis õhtusöögi aeg ka kätte. Nagu jaanipäevale kohane, sai ikka salatit ja vorsti. Meesterahvad hävitasid seda järgijäänud õlut ja selle päeva lõpuks olid pirnisiider ja jänkujook ka otsas. Peale sööki tuli teade, et minnakse merele ja sellele järgnes küsimus, et kas keegi tahab kaasa minna (kolm korda võite arvata, mida mina vastasin). Seekord ma ei aerutanud, olin hoopis käilakujuks. Ilus oli, päikeseloojang ja puha. Õhtu lõpuks veel üks kaardipõrgu (seekord nad ei jõudnud ära oodata, milla ma kaotan) ja siis magama.

Pille võttis juba veerand seitsme ajal oma Gotfriedi selga ja hakkas Liiva poole astuma, et sealt bussiga Kuressaarde minna. Mina sain pisut kauem magada, enne kui Jaanika mulle äratuse tegi (kahjuks küll ilma kohvi voodisse toomata). Seekord ei olnud peale sööki pikka mökutamist. Kuna pererahvas tahtis ära Orissaarde sõita, siis pidime meiegi sealt lahkuma. Jaanika hakkas sadama poole astuma, mina läksin Piretit tüütama, sest 8.40 bussile ma ei viitsinud minna ja järgmine läks alles 16.35. Igal juhul toimetati mind sinna ilusti kohale (hea oli, sest mu õlad ei kannatanud kotti selga võtta). Alustuseks sai kassipoega kräunutatud (mina paneks talle küll nimeks Niu-Niu-Niu) ja siis viisime vasikatele juua, mille käigus mina loomulikult millegi pehme ja värske sisse astusin. Siis tõusis Priit ka üles ja me mängisime Yatzyt. Priit tegi meile pika puuga ära, aga mida muud saabki oodata kui inimene viskab esimese viskega väikse rea! Pärast sai nats asjalikke asju ka jälle tehtud - koorisime kartuleid ja korjasime piparmünti. Ja heinateo jätkuks hakkasime heinapakke küüni vedama. Nüüd hakkas ilm pilve kiskuma ja jahedaks läks. Mina pidin varsti ära minema, et bussi peale jõuda. Sel hetkel kui ma istusin autosse, millega mind Liivale viidi, tulid esimesed vihmapiisad. Bussipeatusse jõudes sadas juba kõvemini ja järjest tugevamaks sadu läks. Buss aga ei peatunud isegi mitte (järelikult kas oli nii täis, et sinna ei mahtunud enam või siis unustas bussijuht ära, et seal ka peatus oli). Igal juhul tekkis väike paanika, et kuidas ma siis koju saan. Mina oma loogikaga järeldasin, et kui juba see buss täis oli, siis hilisem on ka kindlasti. Helistasin siis Piretile ja mulle tuldi uuesti järgi (arvake ära kes roolis oli). Vähemalt sain kõhu täis süüa. Pärast mõtlesin tükk aega, et kas minna üritama selle 18.25 bussi peale või mitte, aga kuna Priit ka umbes samal ajal bussi peale läks, siis otsustasin ikka proovida. Ja seekord saingi bussi peale. See buss oli lausa pooltühi, sain isegi kahe koha peal laiutada. Alates sealt Pädaste teeristist pidi buss vastassuunas sõitma, sest õige sõidurida oli autosid täis. Terve tee sai pleierit käiatud, ma ei tea, kas asi oli selles, aga Vrõnnadi vrõnn läks meelest ära küll :P Õhtul koju jõudes oli küll ainsaks sihiks voodi.

Igal juhul väga tore jaanipäev oli. Suur aitäh võõrustajatele ja kui kellelgi on mingeid arveid esitada, siis tehke seda.

Ei ühtegi loodrit enam

Nagu enamus juba teab on viimase loodri looderdamisel nüüd lõpp. Alates üleeilsest käib teine oopis tööl. Tõuseb ommikuti pool seitse üles mitte ei vedele enam 12ni voodis. Ja see välistab kahjuks ka nädala sees kella kaheni Illekas istumise, aga noh, Piretil pole nagu nii enam palju jäänud. Nojah, nädalavahetusel tegelikult on ka lõunani magamine võimalik, aga karta on, et tööpäeviti vara tõusmine jätab oma jälje ja uni läheb lihtsalt varem ära.
Ah jaa, nendele, kes veel ei tea, siis ma töötan Gepas, see on see sama koht, kus ka perekond Kallas oma tööpäevad mööda saadab. Ja tegelen sama asjaga, millega Kätlin (tema õpetab mind välja) - detailplaneeringute koostamisega.

Lõpupeost

Minu meelest oli tore pidu. Olgugi, et kogu kursus kohal polnud, aga noh, seda oli ka palju tahta. Ja ega ma väga nuta ka sellepärast, et mõni seltskond mitte tulla otsustas. Sellest on küll kahju, et Piret kohale ei saanud tulla. Pidi teine üksi Pillegaardis istuma. Noh, ta võib ennast sellega lohutada, et seal vähemalt polnud sääski. Kuna mina olen veel elus, siis tapjasääsed need vist ei olnud, aga kiusasid küll meeletult. Ja mina ei saa aru, miks Pille neile ei meeldi. Pille hämmastas ka oma hiilgava termoisolatsiooniga, mis küll peale kolmandat ujumaskäiku üles ütles ja siis hakkas lõpuks ka Pillel külm. Vahepeal sain ma osaleda päästeaktsioonis ja tõin Merikese ja Liina tagasi laagripaika nende eksirännakutelt. Õnneks oli vahemaa lühike, aga see vist läheb kirja minu esimese mitte täitsa kaines olekus autojuhtimisena. Aga hakkama sain, olin ju ainult pisut siidrit joonud.
Öösel hakkas siis lõpuks sadama (oligi juba terve päeva liiga hea ilm olnud). Telk, mille ma laenasin, oli loomulikult ühekordne. Pärast sain teada, et tegelikult seal ikkagi oleks pidanud olema selline pisike punane katteke otsas, aga segastel asjaoludel ma seda kaasa ei saanud. Õnneks olin ma piisavalt pessimistlik või õigem oleks öelda ettevaatlik ja kinnitasin sinna üles ühe prügikoti, muidu oleks hommikuks madratsi keskel olnud paras loik. Magamise koha pealt veel niipalju, et sain jälle suurendada nende inimeste arvu, kelle kõrval ma maganud olen :P
Hommikul läks siis ülejäänud kraami jagamiseks. Nagu ma aru sain, sai Kalev kõikse suurema noosi ja vaene Triin pidi selle kõik oma autosse mahutama. Vallo aga, kes õigel ajal jaole ei tulnud, jäi ilma ning nurises parajalt selle üle. Minu saagiks langes natuke maasikafizzi, pakk WC-paberit ja ülejäänud prügikotid. Taara viisime Räpinas ära, et need õllepudelid seal taga ei koliseks.
Mina ei tea kuidas teistele mulje jäi, aga minu meelest oli see Luige metsamaja täitsa lahe koht. Teinekordki võiks seal käia.

üks blogi üle pika aja

Vahepeal oli pisut tegemist, polnud aega blogiga mässata. Et siis pulmad said peetud, Man sai Triinule ää antud :P Olen kuulnud, et enamus jäid peoga rahule. Mis on tore :) Kõige selle korraldamise vahel sai ka kinos ära käidud, Star Warsi III osa vaatamas loomulikult. Nagu Merikese blogist juba lugeda võis käisime pühapäeval uuesti Elvas ja aitasime koristada (kuigi minu meelest oli suurem osa juba ära tehtud). See oli päris huvitav, mina näiteks panin esimest korda elus akendele kärbsekleepekaid, peale koristamist mängisime üle pika aja jälle Imagot ja üle veel pikema aja Monopoli.
Ah jaa, need kes veel ei tea, siis pühapäeval koju jõudes sain ma teada "meeldiva" uudise - telekas läks läbi. Selle tulemusena käisin ma esmaspäeva õhtul küla peal telekat vaatamas (see esmaspäevaõhtune film oli täitsa hea mu meelest) ja eile viisin parandusse selle kasti, loodetavasti ei lähe selle parandamine liiga kalliks.
Täna oli siis jälle ujumise päev. Aurasse jõudes selgus, et täna saab 25 eeguga veeparki ka. Oli päris vahva, välja arvatud see, et igasugu pisikesi tegelasi oli maru palju igal pool.

Viimase loodri nädalavahetus

Nendele, kellel midagi targemat teha pole või keda lihtsalt mingil veidral põhjusel huvitama peaks, natuke minu nädalavahetusest. Reede õhtu veetsin üle pika aja Annelinnas, tegin ettevalmistusi nädalavahetuseks e. pakkisin kingitusi ja tegin kaarte, peale seda vaatasin Star Wars osa II (vist kolmandat korda, aga täitsa meelest oli läinud juba, aga kui rääkida Star Warsist siis osa III on ju kinodes :DDD). Esialgu oli mul plaan peale seda kohe magama minna, aga siis sattusin ma Mulla all vanade osade peale, mida ma näinud ei ole. Seega lükkus magamamineku kellaaeg jälle natuke edasi.
Laupäeva ommikul põrutasin Võrru niipea kui olin ära söönud ja asjad kokku pakkinud. Isale andsime kodus kingituse ja lille ära (tal tglt teisipäeval sünnipäev, aga meid vennaga pole siis siin). Kella viie paiku akkas irmsaks sagimiseks minema. Nimelt oli ees sõit Tamme puhkemajja ema-isa hõbepulma-aastapäeva tähistama. Selle tähtsa sündmuse puhul olid tulnud isa õed Saaremaalt, üks isegi oma mehe kaasa võtnud ja ema onu ja tema naine ja lapsed (üks neist samuti koos abikaasaga). Ühesõnaga suurem osa minu väikesest suguvõsast. Enne veel sain teda ühtteist oma vanaonu abielude kohta. Pulmapildid otsiti ka selle sündmuse puhul välja. Täitsa lõpp kui peenike võib üks inimene olla!!! (jutt käib minu isast) Igal juhul peokoht oli väga kena ja täitsa lõbus oli. Mina sattusin istuma maki lähedusse, mistõttu mul tuli DJ amet enda peale võtta, see tähendas lühidalt seda, et ma pidin plaate vahetama ja heli valjemaks ja vaiksemaks keerama, vastavalt sellele, mida nõuti. Ühe tantsu sain ka isaga tantsida. Täitsa huvitav oli vaadata, mis figuure nemad teevad. Isale meeldis jubedalt keerutada, mitte ennast, mind ikka, sest teadupärast on naine see, kes muudkui keerlema peab, mees tammub niisama sel ajal. Pärast vaatasime Eurovisiooni punktide jagamist (mina isiklikult polnud ühtegi laulu näinud, tükk aega mõtlesin, et mis nad selle Shveitsi pärast nii muretsevad, siis tuli meelde, et ah jaa, meie Vanilla ninjad ju esindavad neid).
Hommikul einestasime väljas päikese käes, nii mõnus suvine tunne tuli peale. Kaks koera (kohalikud) käisid ja lunisid süüa ja pakkusid meelelahutust. Üks oli dalmaatslane ja teine pruun njuufa. Täitsa vahvad olid. Siis tuli aeg koju minna. Sugulased Saaremaalt käisid veel Lõuna-Eesti loodust kaemas. Kui nad olid ära läinud, algas telekast vormel. Ma vist polnudki sel hooajal ühtegi sõitu vaadanud. Nüüd tegin seda. Ristsõna lahendamise kõrvalt. Tulemus eriti rõõmustav ei olnud, aga mulle meeldis ühe meeskonna boksionude kostüüm, täpselt nagu need kloonid Star Warsist :) Hiljem sain veel ühe hea sõbrannaga kokku, keda hirmus ammu näinud ei olnud. Seda tõestas ka see, et ta mulle veel hilise sünnipäevakingi üle andis. Mina tegin omakorda tema kaks päeva vanemaks ja andsin kingi üle. Ja sohvrit mängisin ka õhtul. Nii vanematele kui ka vennale. Ning loomulikult mahtus kõigi tänaste tegemiste vahele ka MSN (kes lollitab jätkuvalt).

Viimase loodri asjalik päev

Kui kohustusi pole, tuleb neid juurde hankida. Ja nagu tellitult ilmus mõni aeg tagasi vabatahtlike listi kuulutus talgute kohta. Kuna 18. mail mul midagi ees ei olnud (ok, kolmapäev on tavaliselt ujumise päev olnud, aga selle saab ju edasi lükata, nii või teisiti keegi minuga enam koos ju ei käi) otsustasin ennast sinna ära registreerida. Kell 9.15 oli väljasõit Vanemusie alumisest parklast. Ilm oli suht kahtlane. Pilves ja natuke isegi tibutas. Aga õnneks jäi tibutamine järgi. Teel Tammistu mõisa poole tutvustati mulle pisut asja ajaloolist tausta (sinna mõisa nimelt tuleb puuetega inimeste keskus vms) ehk kuidas see mõis üldse selle fondi kätte sattus, kes seda asja ajab (kuna nimi oli suht keeruline ei jäänud see mulle päris täpselt meelde, midagi SA Agrenska vms oli selle fondi nimi). Varsti jõudsime kohale ja töö võis alata. Saime kindad ja mõned töövahendid ning minu ülesandeks jäi oksi kokku kanda, et need pärast ära saaks põletada. Ja nii see algaski..... minu röövimine, hävitamine ja põletamine. Värske õhk, linnulaul ja teadmine, et teed midagi kasulikku...... mida hing veel tahta võib??? Ei seganud see, et rohi märg oli, mistõttu ka minu jalad botaste sees märjaks said, ega ka see, et ma ennast ära määrida suutsin. Vahepeal ma küll püüdsin endale uuesti natuke korralikumat väljanägemist manada märja heina abil, aga see kahjuks polnud eriti efektiivne. Mingi hetk tuli sinna Tartu ülikooli kliinikumi buss (see fond on kliinikumi alluvuses vms) ja tõi meile süüa. Suppi ja leiba ja teed ja saiakesi. Kõht sai täitsa täis. Lõunapausi ajal tutvustati pisut ka nägemust sellest, milline see asi seal kõik kunagi välja võiks nägema hakata. Päris lahe võiks see olla. Peale sööki tagasi oma röövimistöö juurde. Sai natuke asju ka välja juuritud (kõige parem meetod millegi hävitamiseks on ju see välja juurida :P). Üsna varsti saabus buss. See oli märguandeks, et hakkab tagasisõit. Bussi juures oodates helises korraga telefon (vaid hetk peale seda kui ma olin vaadanud, et ega keegi mulle vahepeal helistanud polnud) ja Merike teatas, et nemad lähvad sööma, kas ma tahan ka tulla. Lubasin uuesti helistada kui Tartus olen. Ja seda ma tegin. Hetke mõtlesin veel, et kas sellise väljanägemsiega ikka tasub läbi linna tatsata ja siis otsustasin, et vahet pole. Oma asi kuidas välja näen. Ja nii ma maandusingi mõne aja pärast Tavernas ja nägin korraga nelja lõputöölist. Olid teised just kõhud täis vitsutanud ja paistsid rõõsad ja rahulolevad. Siis leidsid nad, et ma võiks ju veel ennast liigutada. Näiteks Vaksalisse koristama minna. Mis sai minul selle vastu olla? Enne käisin meile kustutamas ja kodust läbi, et riideid vahetada (jalad olid tänu märgade sokkidele nagu saja-aastase omad) ja maandusingi Pille juures. Koristamine sujus imehästi. Ei pidanud lillegi liigutama, aga kõik sai korda :P Kõige keerulisem kogu asja juures oli nõudepesu. See gaasiboiler on ikka väga pikakde juhtmetega. Vesi on kogu aeg kas liiga külm või liiga kuum. Parajat momenti nagu polnudki. Täiesti võimatu riistapuu. Aga õhtu lõpuks nägin ma viimaks ära ka filmi Don Juan de Marcost, keda mängis loomulikull Depp :))) . Ja süüa sai ka jälle päris palju (uvitav millest see küll tuleb, et Vaksali tänavast är aminnes kõht alati irmus täis on?). Koju jõudes läksin kohe hambaid pesema (juhuks kui sind huvitab, Pille ;) ) ja siis tuttu.

Täna olen ma ka täitsa asjalik olnud tglt. Ommikul küll vedelesin voodis mõnda aega, aga kui ma ennast üles ajasin, läksin kohe väsitavale poetiirule (mitte lõbu pärast šoppama, vaid igasuguseid asju oli vaja poest vaadata). Aga õnneks oli sellest ka tulu. Homme peaks ikkagi ujuma ka minema.

Viimase loodri päev

Täna sai jälle kaua magada. Kella 12 paiku tegin lõpuks luugid lahti. Läbi kardinate tundus nagu oleks päike väljas. Oligi. Hakkasin kibedat kahetsust tundma selle üle, et mu ratas nüüd hoopis Tartus on. Egas midagi, arvuti käima ja MSNi, äkki on kellelgi mõni hea soovitus varuks, et mida selle ilusa päevaga peale hakata. Mingil veidral põhjusel aga oli MSN kehtestanud mulle osalise tsensuuri, mistõttu ei jõudnud kohati ei minu öeldu vastaskõnelejani ega ka tema öeldu minuni. Ainus soovitus, mis mul sellest tsensuurist tuleneva mitmekordse küsimise peale saada õnnestus oli mine metsa Pillelt. Soovitus oli iseenesest hea. Aga ainus, mis piisavalt lähedal on, on see Tamula järve ümber minev rada, kus ma aga alles just käisin koos Pillega. Samas, auto ju maja ees, võiks kuhugi kaugemale minna. Kuid siinkandi matkarajad ja muud vaatamisväärsused said ju eelmine suvi läbi käidud. Siiski-siiski, järsku meenus, et üheni me ei jõudnud. Peetri jõe maastikukaitseala. Otsisin siis aga voldiku välja ja uurisin asja. Nii-nii, Mõniste kandis. Läksin isa käest igaks juhuks üle küsima, milline tee Mõniste poole läks. Siis hakkas ema huvi tundma, et miks me kaarti uurime. Ütlesin siis, et ma lähen matkama. Ema oli ka asjast huvitatud. Jõudsime otsusele, et sööme kõigepealt lõunasöögi ära ja siis lähme. Aga mingil põhjusel ei meeldinud talle, et see nii kaugel on. Mitu korda küsis, et kas lähemal pole midagi. Mina ütlesin, et lähemad on kõik läbi käidud. Aga siis tuli meelde, et Kirikujärve maastikukaitsealal me eelmise suve Lõuna-Eesti matka ajal ju ei käinud. Ainult seal järves ujumas. Otsisin siis selle voldiku välja ja otsustasime hoopis sinna minna.
Peale sööki asutasimegi ennast minema. Isa jäi koju teleka ette lebotama, teda kõndimine eriti ei tõmba. Jõudsime ilma viperusteta kohale, kusjuures ma ei mäletanudki, et see nii käänuline ja künkaline tee oli. Olles valinud ühe kahest matkarajast, asusime teele. Voldikus oli kirjas, et rada on üsna looduslik, võimalikult vähe on loodust muudetud. Aeg-ajalt tekkis küsimus, et kas see ikka on matkarada, kus me oleme. Aga siis nägime rada tähistavaid rohelisi ringe ka. Ja teeviitasid. Kuigi naljakas oli vaadata, et teeviit näitas vasakule, aga viida peal olevad neegripoisid astusid paremale. Kohati oli rada suht ekstreemne. Suur osa oli selles kindlasti olnud jaanuaritormil, sest puud olid risti üle teeraja. Kohati aga oli tee üsna vee all ja üle ühe kraavi puudus purre, mistõttu tuli ka väheke hüppamist harrastada. Natuke rohkem kui tunni aja pärast olime auto juures tagasi (voldikus oli kirjas 1,5-2 tundi) koos kimbukese nurmenukkudega. Igal juhul oli mõnus jalutuskäik.

P.S. Kui kellelgi pole kolmapäeval midagi teha või tahab asjalik olemisest puhata, siis võite koos minuga Tammistu mõisa talgutele tulla. Andke teada ja ma edastan teile sellekohase meili.

Kah rattaretkest

Algas siis asi 6. mai hommikul üheksa paiku kahekordse Taisto bussiga Otepää poole sõidust. Enne oli jõudnud Jaanus Välja mulle veel bussis sellele jalgrattavärgile allkirjade kogumise delegeerida. Ei tea, kas keegi ei julgenud vastu olla või siis tõesti kõik tahtsid allkirja anda, igal juhul nii palju kui mulle tundus, sain ma igalt bussis viibijalt allkirja sellele rohelisele kaardikesele. Aga seda ma ütlen küll, et sõitvas bussis ringi jalutamine meenutab pisut ekstreemsporti.
Otepääl selgus, et neid vabatahtlikke pole üldse nii palju kui olema peaks, mis tähendas, et olemasolevatel tuleb nats rohkem pingutada. Sõidu algus oli pisut segadusttekitav, sest peale mõningast suverulli rajal ringi tiirutamist (mis polnud üldse eriti tore, sest kohe algusest suht järsud tõusud pole eriti meeldivad) jõudsime stardipaika tagasi. Hämming. Pöörasime otsa ringi ja läksime uurima, et äkki saab teist kaudu, sealt õnneks sai. Maastik oli kohati jälle suht ekstreemne - meenutas pisut seda koolituse teise päeva oma. Seda, et õigel teel oleme, tähistasid tee ääres prügikastide kõrval seisvad/lebotavad tuttavad näod. Merikese juures sai väike paus tehtud, et esimene võileib pintsli pista ja siis tuli Välja ning teatas Merikesele, et ah, sõida edasi, pole mõtet passida. Järgmisene jõudsime Pille peatuspaika, kust läks ääretult põnev tee alla. Ei tea, kas asi oli selles vinges laskumises või milleski muus, aga natuke peale seda otsustas mu Karoliine keti maha visata. Õnneks käib see suht lihtsalt peale tagasi, ainult käed said mustaks, ja õnneks piisas talle sellest ühest korrast, rohkem retke jooksul sellist asja ette ei tulnud. Hellenurmes sai teienegi võileib ää söödud ja siis ruttu edasi Laguja poole, kus pidi minu prügikoti debüüt saabuma, aga võta näpust, kaks neidist olid selle koha juba hõivanud ja mulle öeldi, mine aga laagrisse. Järgimse prügipunkti juurde jäi Mps pidama (hiljem kaardilt vaadates selgus, et see koht oli ikkagi Mõrtsuka). Tee tundus minevat aina ülesmäge, laskumised kuidagi haihtusid ära ja lõpuks peale ühte vägevat ronimist selgus, et oleme laagripaigas. Potsti maha ja piguga Väljat otsima, et kas võib pisut lebotada või tuleb tööle asuda. Võis lebotada. Kui pakid käes olid, selgus, et lebotamise aeg on otsas. Ja siis algas elu prügikonteineri kõrval. Taldrik-lusikas siia, kohukese paber ja joogitops siia ja pudel siia. Lõbustuseks väike viipekeel teises platsi servas oleva konteineri kõrval seisva Pillega. Hea oli, et meile lõpuks ikka kindad ka anti, palja käega poleks nagu eriti taht seal sees sobrada. Kuigi mul püsis asi üsna puhas, selles mõttes, et asjad olid enamasti õiges kastis/kotis. Eks ma hakkasin juba varakult kisama või käega osutama ka, et kuhu ikkagi oma tavaar kõik panna. Leidus ka neid muidugi, kes ikkagi valesse kohta viskasid. Enamasti küll vabandati pärast. Õhtu lõppes siis Dagö kontserdiga. Dagö oli tasemel, aga see rahvas.... pärast seda kui ma selle meeletu ahistava massi seest välja olin pugenud, sai asja nautida. Aga öösel oli külm. Ja need idikad, kes laulsid käisid ikka pinda küll. Kahjuks ei saa ma magada kui telgi kõrval lauldakse. Vast mingi paar tundi tuli uneaega.
Hommikul jälle hopsti oma konteineri kõrvale. Hämmastav kuidas inimestele ei piisa ühest korrast ütlemisest. Võiks ju arvata, et kui asjad õhtul ühtmoodi olid, siis on nad seda ka hommikul, aga ei. Nagu oleks täiesti uus rahvas olnud. Ja loomulikult oli öö jooksul konteinerit täiendatud sellega, mis sinna ei käinud. Kui laager juba tühjenema hakkas, tuli minna laagriplatsi üle kaema. Naiivne nagu ma olen, läksin seda ilma kinnasteta tegema. See oli viga. Õnneks tuli natukese aja pärast Tiiu sinna ja andis mulle ühe kinda ja koristas ise oma kindaga selle toore kala ära. Kust krt see välja koogiti??? Keegi püüdis v??? Hämmastav. Kui plats oli üle käidud, võisime minema vändata. Seekord otsustasime oma teekonda lühendada. Kõik ikka selle huvides, et me võimalikult kiiresti järgmisse peatuspaika jõuaksime, kus jälle inimesi harida :) Pikajärvele jäid Mps ja Laisik maha. Ikka tööpostile. Mina pidasin paremaks Urvaste poole edasi rühkida. Enne sinna jõudmist läks tee ka Koorastest läbi, lausa selle krundi kõrvalt, mida me sügisel oma hajaasustuse planeerimise töös vaatlesime. Praegu oli seal põld. Varsti olingi Urvastes. Läksin kohe Liina juurde ja küsisin imestunult, et kus siis prügikastid on. "Pole" oli vastus. Hiljem selgus, et need viidi hoopis kiriku juurde. On ikka tohmanid küll. Egas midagi. Liinal oli prügikotte ja mingi kohalik tünnike oli ka juba musta kotiga - nii me siis seisime seal mina hoidmas musta kotti otsapidi käes ja Liina rohelist ja õpetasime rahvast, et ikka pudelid ühte ja muu sodi teise. Varsti saabusid ka õiged konteinerid ja siis sai juba viksilt selle kõrval seista. Huvitav fenomen oli see, et inimesed ei julgenud enam oma plastmassist nuga ja kahvlit rohelisse konteinerisse visata. Ilmselt oli see Leigolt meelde jäänud, aga seda nad ei teadnud, et need taldrikud pole ju nagu nii biolagunevad. Nii ma siis pidin mõnele lausa kolm korda kinnitama, et jah, ma olen kindel, et nad võivad oma plastmassist söögiriistad ka sinna visata. Rumalad - MINA ju teadsin, mis kuhu käib. Peale mõnetunnist passimist sõitsime edasi. Mitte küll päris seda teed mööda, kust retke originaalmarsruut ette nägi. Varsti jõudsime Sangaste lossini. Nägin esimest korda oma ihusilmaga. Naiivne nagu ma olen, mõtlesin, et see Lossiküla on seal samas. Aga võta näpust. Veel päris kõvasti tuli ülesmäge rühkida enne kui laagrisse jõudsime. Pakid kätte, telk püsti ja konteineri kõrvale sööma. Aga ei saanudki väga kaua seal olla kui saabus Jaanus Välja ja teatas, et tal kahuriliha vaja. Ja nii maanduski prügikollide tiim hoopis lava ette seminari kuulama. Tegelikult küll rohkem igasuguseid asju kommenteerima. Ja siis hakkas sadama... Alguses natuke. Ah ei viitsi sinna telgi juurde oma vaasalinna väiketondi kostüümi järele minna mõtlesin mina. Siis hakkas kõvemini sadama. Lähen, ei lähe, lähen, ei lähe keerles mõte peas ringi. Aga minust jõuti ette ja abivalmis inimesed ohverdasid ühe suure prügikoti mulle vihmakaitseks. Peale selle seminari lõppu otsustasin ma siiski oma kollase keebi kasuks. Õigesti tegin. Mingil hetkel hakkas suht kõvasti järsku sadama ja meie Merikesega varjusime lähedalasuvasse seminaritelki. Ja siis tuli lavale Termikas. Eelmise õhtu kogemustest õppinud, ei olnud mul kavatsustki lava ette ronida. Võimendus oli piisavalt hea, et ka ohutust kaugusest võis asja kuulata. Kui vihm vähemaks jäi, ronisime jälle telgist välja ja leidsime Pille ja Mpsi ning varsti saabus ka Piret. Kuna Pireti telk oli suurem kui Mpsi oma, siis tuli ühel ümber kolida. Ja nii nagu kõik tähtsad otsused vastu võetakse, tuli siingi abiks vana hea kivi-paber-käärid. Ainsaks küsimuseks jäi, et kas Pireti telki läheb võitja või kaotaja. Piret kui telgi omanik sai õiguse otsustada ja kuna tema tahtis võitjat, siis jäin mina Mpsi telki. Niipalju oli meil siiski ettenägelikkust olnud, et enne sellele väikse vihmakaitse meisterdanud olime (mille pagana pärast nad teevad ühekordseid telke???), selle töö juures kulusid ära soojad suhted korraldajatega, tänu kellele meil vähemasti abimaterjalile ligipääs oli. See öö oli ka külm. Ma küll jätsin ühe kampsuni rohkem selga, kuid mingil veidral põhjusel külmusid mu varbad ära, villastest sokkidest hoolimata. Ja ka sel ööl käis mu peast läbi mõte krdi laulurahvas. Kui laulurahvas lõpuks oli vait jäänud, oli kõrvaltelgis kohe jututuba püsti. Seega - jälle üks umbes paaritunnise unega öö.
Hommik saabus loomulikult siis, kui ma olin jõudnud lõpuks magama jääda. Aga vähemalt päike paistis jälle. Peale hommikusööki ja prügikonteineri kõrval vahtimist tuli jälle edasi põrutada. Selleks ajaks oli juba selgunud, et päikseprillid on mul nüüd mõnda aega konstantselt ees. Kui kaaskodanikud seda mulle nii lahkesti öelnud poleks, siis mina seda teadnud ei oleks, sest peeglit polnud ma kaks päeva näinud. Igal juhul, ilm oli suht soe, nii et peale Keenit tuli teha üks stripp-peatus, et riidekoormat seljas pisut vähendada. Kuna järgnes üsna sile ja pikk asfalttee lõik, sai minu Karoliine esimest korda retke jooksul ka käiku 3-5 proovida. Päris hästi läks edasi. Aga varsti tuli siiski jälle kruusatee ning pidi 2-4, 2-3 ja muude madalamate käikude juurde tagasi pöörduma. Ka seda marsruuti polnud kavas täies pikkuses läbida. Nii umbes 15 km lõikasime maha sellest. Käärikult edasi oli ilus rattatee. Küll päris mitmete tõusudega, aga selle eest hea kattega ja sõiduteest eemal. Miks kõigil maanteedel sellist teed kõrval ei ole??? Ja siis ta saabus. Lõpp. Pühajärve laululava. Ratta seljast maha, väike eine konteineri taga ja rahva harimine võis jätkuda. Inimesed on ikka õrnakesed küll. Kui mina ütlen, et papptaldrik käib siia, siis väidetakse, et ma sõiman. Mida nad siis veel teeksid, kui ma tõesti sõimama hakkaks??? Igal juhul Noorkuu on tasemel, hea meelega oleks sinna ette tantsima läinud, aga tööpostil oli vaja ju olla ja pealegi, ei olnud ka kedagi, kellega seda teha (enamus lugudest olid fokstrotid). Ja lõpuks öeldi, et me võime lakuda. Ratas autosse laaditud, pakid üles otsitud tuli veel õige buss leida. Tartusse jõudes jäi läbida veel viimane lõik - ratas käekõrval Annelinna (rattaga sõitmiseks oli mul liiga palju asju ja olgem ausad, sel hetkel väga ei kutsunud ka).
Lõppkokkuvõttes võib öelda, et oli tore. Mulle meeldis. Ja ei tea, kas mu istmik hakkab asjaga ära harjuma või milles see asi on, aga taguots ei olnudki valus. Hoopis reielihased olid kivikõvad. See on see kui sauna pole igal õhtul ;)

Raport nr 2

Unistaja teatab uhkelt, et sai teise ülesandega ka hakkama :))) ehk kes veel ei tea (ma usun, et selliseid blogilugejate hulgas küll enam ei leidu), siis Maariš käis mudamaadlemas. Pille küll kirjutas, et mul ei läinud seal hästi st. langesin juba esimes ringis välja, aga ma ütlen, et mina olin asjade käiguga rahul. Tünnis oli nii hea soe istuda, teiste võitlust nägi lähedalt ja üldse ei kippunud tagasi külma muda sisse madistama, et pärast ennast lasta külma vee all puhtaks pesta enne tünni minekut. Kahjuks on inimestel erinev arusaam lausest "Hammustada ei tohi" ja neiu, kellega mina maadlesin, lõi mulle hambad käsivarde. Hiljem kodus avastasin ma, et mul on jalad pikki punaseid küünejälgi täis (praeguseks on nad tõmbunud lillakaks ja kohati ümbritsetud sinikatest), seega ei ole see mudamaadlus nii süütu asi midagi. Lisaks sellele, et muda külm oli, läksid matšid ka järjest karmimaks, nii et ma ütlen veelkord, et mina olin rahul sellega, et ma edasi ei pääsenud. Aga linnukese sai kirja ja tore oli :)

Ja nüüd uued ülesanded paluks.

Unistaja raporteerib

Esimene ülesanne on edukalt täidetud. Pillele tuleb ainult veel präänik anda, sest üle kaarsilla sai käidud tema ülesandel. Pealtnägijaid oli piisavalt, Pille ise käis mul lausa kandadel. Et ülesannet huvitavamaks muuta sai üleval veel 10 prääksuga kükki tehtud, pääsuke ja muud akrobaatilised trikid tulevad ehk kunagi hiljem, sest ma usun, et see ei jää viimaseks korraks mul üle silla käia. Päris tore oli. Aga seal üleval maitses krõpsik igal juhul paremini :) ...ja vaade oli ilus.

Nii et hakake aga uusi ülesandeid välja mõtlema.

Tähelepanuväärne päev

Eile oli siis see ajalooline päev kui Maris esimest korda ühe ujumaskäigu jooksul terve kilomeetri ära ujus. Ma mäletan küll kui meeletu distants see alguses tundus, kui me alles hakkasime ujumas käima ja Piret teatas, et ta kilomeetri ära ujus... njaa, progress :) Ära sai söödud ka aprilli burger (elagu kalorid) ja õhtul kodus sai veel pitsat ka :)))) Seega ma usun, et kõik kalorid mida ma vähegi kaotada võisin, said asendatud uutega (ega neid pole raisata ju). Ja kahe uue plaadi võrra sain rikkamaks. Nüüd saan jälle uusi lugusid kuulata (väike vaheldus Die Toten Hosenile, millest oli saanud mu viimase aja põhiartikkel). Ja õhtul tegin veel ühte asja, mida ma kunagi varem teinud ei olnud - nimelt vedasin teise auto nööriga bensiinijaama. Uskuge mind, nii on palju raskem sõita ja pealegi on see paras kunsttükk. Aga kuna tagumine auto mulle otsa ei sõitnud ja bensiinijaama me jõudsime, siis võib seda kordaläinud asjaks lugeda.

Muide, nendele uue rubriigi õhutajatele ütlen ma niipalju, et enne kui kolme ülesannet täis ei ole, ärge lootkegi, et ma midagi teen, nii et kui te ei taha, et see rubriik ka hingusele läheb, andke aga ülesandeid.

Niuniuniuniuniuniu

Ok, nüüd on see ametlik. Ma ei salli reedeid. Keskkooli lõpus ja esimesel-teisel kursusel olin ma ka suur reede vihkaja, vahepeal olid nad mulle suht suva, aga nüüd on juba teist nädalat järjest nädala halvim päev reede. Väikesed asjad viivad mind nii endast välja, et lausa õudne hakkab. Mulle ei meeldi, kui mul paha tuju on. See on kohutav. Ja siis alati asjad kuhjuvad. Nagu see pagana MSNgi. Ma saan aru kui webmessenger mind kogu aeg välja viskab, aga ei, nüüd juba kodus ka see tavaline. Ennekuulmatu!!! Võibolla hoopis MSN vihkab mind. Ja seda täiega. Suurim vihavaenlane lausa. Täitsa vanduma võtab kohe. ****** **** ***** ******* **** **** **** /tsenseeritud/
Aga noh, tundub, et nüüd hakkab üle minema. Ju ma siis leidsin selle tõusva õhuvoolu ikkagi üles.

Originaalne rubriik vol. 2

Vnimanie, vnimanie! Pika mõtlemise tulemusena otsustasin siiski veelkord katsetada ja Pille hea mõtte ellu viia (seega, Pille, sa oled ära teeninud esimese prääniku). Lühidalt - uus rubriik meenutab seda aastavahetusel nii populaarseks osutunud meelelahutust, et ütle Marisele mingi ülesanne ja ta teeb seda. Seekord näevad reeglid ette, et peab olema vähemalt kolm ülesannet, millest ma siis ühe välja valin, ülesande püstitaja saab prääniku ja mina teen selle ära. Lihtne ja loogiline. Seega hakake aga ülesandeid pakkuma (mõned väitsid, et neil juba on olemas, eks tulge siis lagedale).

Originaalse rubriigi kuulsusetu lõpp

Vaatasin mina, et inimesed ei taha minu käest ilmselt ikkagi midagi küsida ja targem oleks see vaevu hingitsev rubriik heaga ära lõpetada (algus oli küll suhteliselt intrigeeriv, aga ....). Igal juhul seekord saab Pille jällegi küpsise kõige huvitavama küsimuse eest. Vastus kõlaks nii, et mulle ta meeldib. On teine olnud mul juba mingi kolm ja pool aastat ja kohe mitte ei taha teda ära vahetada, on mulle nii armsaks saanud.
Aga et lõpp kuidagi erilisem oleks, siis vastan ka teistele küsimustele seekord. Ei tahaks vastusevariante välja käia Mps, ei tahaks, sest vahe on sellest, et sina küsid ja küsimustele peab andama vastuse ja sellepärast nad ongi VASTUSEvariandid. Mina aga tahtsin, et inimesed minult küsiksid, mis tähendab, et ma saaksin esitada küsimusevariandid, aga see eeldaks, et ma mõtleks välja ise endale küsimused ja seda ma küll teha ei oskaks. Tegelikult ma lootsin, et on rohkem asju, mida inimesed minu käest teada võiksid tahta, aga tuleb välja, et pole... Ja nüüd Triinu küsimus. Kõige huvitavama kujuga pilv...... vat sellega on nii, et pilved ju muudavad kuju pidevalt. Ma mäletan, et eriti siis kui ma noorem olin ja igasuvine sõit Saaremaale nii pikk nii pikk tundus, siis ma vahel vaatasin suvetaevasse kogunevaid pilvi ja siis oli küll igsugu huvitavaid kujusid, kellest said teised kujud. Vahel oli nagu kaks inimest ja siis oli nagu koer jne.
Et siis läbi on see rubriik, ei pea te enam mulle küsimusi välja mõelda pingutades oma ajurakke tapma (kuigi neid on ju tglt 10 komplekti nagu me järeldusele jõudsime). Kuid siiski, kui kellegil tekib mingi küsimus, siis võib seda alati minu käest küsida. Küsija suu pihta ju ei lööda (mina pole seda küll kunagi teinud).

Unenägudest

Mulle tundub, et selle portsuga vist rohkem küsimusi ei tule, seega kuulutame välja võitja, kes on /ta-ta-ra-ta-taa/ Pille!!!! Ma arvan, et sellega on Pille ära teeninud kindlasti ka ühe krõpsiku lisaks sellele küpsisele, mis ta minu käest saab.
Mul on tavaliselt sellised hästi segased unenäod, aga on ka paar erandit olnud. Intrigeeriva unenäoga on nii, et sellest ma siin küll kirjutama ei hakka....aga põnevuse koha pealt on olnud mõned püssiga tagaajamised, aga detailselt ma neid ei mäleta. Mingi aeg oli selline periood, kus ma nägin öösel mingi seitset eri unenägu, aga need olid nii ammu, et ma enam ei mäleta.
Üks huvitav ja meeldejääv unenägu oli selline, et mingil noormehel pidid pulmad olema, kogu rahvas seisis mingi maja ees enne nende algust ja mina jalutasin sealt maja eest mööda. Ma küll ei teadnud ei siis ega tea ka nüüd, kes see noormees oli, aga ma teadsin, et mulle ei meeldi, et ta abiellub (ju meil siis mingi värk oli olnud vms). Igatahes mina läksin maja taha ja mõne aja pärast tuli osa rahvast mulle järgi ja järsku hakkasid kõik jooksma, ühesõnaga põgenesime ära sealt. Mina jäin siis mingi hetk seisma ja ootasin järgi seda noormeest (kusjuures ma mõtlesin, et ei tea kas ma ta ära tunnen). Igal juhul kui see noormees minuni jõudis, siis me jalutasime edasi koos ja rääkisime. Meeldiv jalutuskäik oli. Hiljem toimus mingi pidu ka ja unenägu lõppes sellega, et oli meie pulmade peaproov. Selline kummaline unenägu. See on mul millegipärast üsna hästi meelde jäänud.
Kõige õudsam oli see kui ma nägin unes, et mu isa surnud oli. See tundus nii reaalne, et mul olid silmad märjad kui üles ärkasin ja ma olin tükk aega endast väljas.

Vastus

Ülla-ülla, küpsise võitis seekord Triin (tule millalgi järgi või lepime kokkusaamise kokku ja ma toon selle sulle). Vastus kõlab siis niimoodi - ma kuulaksin seda serenaadi (kui on tuttav laul, siis laulaksin ehk kaasa).
Ja ma loodan, et edaspidi tuleb natuke rohkem küsimusi.

Uus rubriik - küsi midagi

Ma mõtlesin, et ma võiks ju ka hakata krõpsikuid jagama. Aga natuke peaks ju ka originaalsust üles näitama ja seega jagan mina krõpsikuid hoopis neile, kes minult kõige huvitavama küsimuse küsivad. Ühesõnaga asi käib siis nii, et kõik võivad esitada mulle küsimusi siin blogis, mina siis valin kõige huvitavama välja ja vastan sellele ja küsimuse esitaja saab krõpsiku. Ja siis võivad kõik jälle esitada küsimuse. Perioodi pikkus on nädal (ma ei saa iga päev seda kontrollimas käia ju), st ma valin välja nädala parima küsimuse. Lihtne ja informatiivne :)

Väike muudatus - kuna Pille pani krõpsikutele autorikaitse peale, hakkan mina jagama lihtsalt küpsiseid :) (nimi pole ju oluline, oluline on sisu)

Ma kaeban bloggeri peale nüüd

Krt, teate see asi ajab vihale. Nüüd ei lase see blogger mul Mpsi blogisse kommentaari kirjutada. Siga selline. Mul ei jää muud üle kui siin vastata. Igal juhul tuleb siinkohal kahetsusega tunnistada, et kui mulle asju rääkida nii umbes kolme ajal öösel, siis ei pruugi kõik üksikasjad meelde jääda. Seda ma mäletan, et sa mulle oma kriminaalsest minevikust rääkisid ja neid tegusid ma vist ka mäletan (peaaegu). Ühesõnaga ma mõtlesin ja mõtlesin ja kui mu mälu nüüd natukenegi õigesti on suutnud asju taastada, siis jäid sa vahele vist relvasmugeldamisega.

Ja muide Mööks, päkapikud tõesti käivad.

Pagan, pagan, pagan. Bloggril on minu vastu vandenõu. Ma ei saa kellegi blogisse kommentaari kirjutada :(((( Nuuks!

Sooda sünnipäev

Sooda sai siis eile jälle aasta vanemaks (ärge küsige kui vanaks, seda ta ei ütle). Need, kes kohal olid teavad, et oli lahe pidu. Teemad kiskusid küll väga ühte kanti, aga noh.... juhtub :p Ja neil Suudlevate tudengite omanikel vedas, seekord jätsime me neile alles selle isase laua, aga järgmine kord.....mine sa tea.
Igatahes Pille sai tagasi teha oma põrandal magamise eest :p

Ma kaeban meeste peale nüüd...

Reedel siis oli Jääboileri ja Pia Frausi kontsert. Sel puhul kehtib ka vist Murphy või kelle iganes seadus, et kui kuhugi läheb inimesi, siis läheb neid ike hulgim ja kui ei lähe, siis ei lähe keegi, ka isegi mitte need, kes vähemalt kaks korda on enne öelnud, et lähevad, aga pilet ostavad ukselt. Selle seaduspära tõttu oli mul alguses suhteliselt igav, sest olgugi, et kontserdi algusajaks oli märgitud 20.00, hakkas esimene bänd (see Pia Fraus) mängima alles kell 21.00. Jumal tänatud, et mul vähemalt üks tuttav seal oli, muidu oleks võinud igavusse ära kõngeda. Aga sellest ma aru ei saa, mille pagana pärast peavad nad alguseks kell kaheksa märkima, kui asi allest tund aega hiljem hakkab. See Pia Fraus tegi täitsa head muusikat. Ainult laulja otstarbest ei saanud ma eriti hästi aru, sest mitte ühestki sõnast ma aru ei saanud (no ok, ühe laulu sõnadest sain, aga seda ka ainult seetõttu, et see Jacksoni loo kaver oli ja ma teadsin selle sõnu).

Millalgi poole üheteistkümne paiku lõi Jääboiler lõpuks laulu lahti. Juba teise laulu ajal tasus see pikk passimine ennast kuhjaga ära (esimest laulu ma ei teadnud kahjuks, seega ei saanud kaasa laulda). Ikkagi lava ees koos täiest kõrist ja puud ja puud ja puud ja puud on punased laulda on juba midagi. Ja järjest paremaks läks. Kõik on võimalik, Kaks tüdrukut, Oma häda jne. Järsku läks lava ees natuke trügimiseks - mingi seltskond murdis teed lava ette. Ja ennäe, üks liige sellest seltskonnast oli tuttav - meie Riin. Selles iseenesest poleks ju midagi märkimisväärset olnud, aga see mis nüüd toimuma hakkas oli küll huvitav. Nimelt oli Söödil lakkamatu silmside Riinuga, viimane kord vaatas ja naeratas, siis lõi häbelikult silmad maha jne, Sööt aga muudkui naeratas ja naeratas, vahepeal lausa naeris ja ei suutnud laulusalmigi seetõttu lõpetada. Veel huvitavam oli tegelikult asjaolu, et järsku pani InBoil ühele Riinuga samas seltskonnas olnud noormehele oma kitarri kaele, tõmbas ta lavale ja hakati Lumevärvi mängima. Pärast selgus, et see noormees oli laulu autor. Mingi aeg kadus Riin lava eest ära ja siis sai Sööt jälle natuke mujale ka vaadata.

Vaatamata sellele, et vahepeal mängiti ka laule, mida ma ei teadnud, olin ma ülimalt rahul. Mõnes mõttes on Jääboiler tükk maad vingem kui Jäääär, sest viimases on ju ainult kitarrid. Boileril aga olid trummid, saksofon ja viiul (vähemalt ma arvan, et see oli viiul, maru veider nägi välja aga keeled olid peal ja poognaga mängiti) ja selle kooslusega Viimast trammi laulda on ikka midagi muud. Ja see kuidas Sööt lava peal hüppas oli ka vaatamist väärt. Üleüldse, neid ei tohiks minu meelest laevukesega Emajõe peale ulpima panna, sest siis kaob pool efekti ära, kui sa ikka otse lava ees saad olla, see on hoopis teine asi. Kontserdi mõjususest annab tunnistust ka see, et terve nädalavahetuse kummitasid mul erinevad Jääboileri lauldud laulud peas ringi. Eriti Viimane tramm...
P.S. Pealkirjas olev laul esitusele ei tulnud. Kahjuks.

Oli kõva pidu

Niisiis, eile oli meie üks kõvemaid pidusid. Millest ma seda järeldan? No sellest, et hommikul seitsme paiku oli mul ukse taga naabriplika, kes kurtis, et tema ei saanud meie laulmise tõttu magada ja nüüd temal pea valutab ja ei saa kooli minna, aga test on täna. Paha lugu küll. Need on need nõukogude ajal ehitatud majad, kus kõrvalkorteri tegemised on naabritele ülihästi kuulda. Aga tundub, et tänapäeva noorus pole see, mis ta omal ajal oli. Ühest magamata ööst kohe nii suur peavalu, et kooligi ei saa minna. Kuidas nii saab? Ja tegelikult arvan ma, et see oli ainult ettekääne. Kindlasti oli tal testiks õppimata ja nüüd sai selle tuua ettekäändeks koju jäämisele. Aga noh, mõeldes kaaskodanikele on meil järgmiseks ürituseks minu juures kolm varianti. Me
a) ei laula üldse
b) laulame makimuusika saatel
c) hakkame laulmisega varem pihta ja laulame enne 12 ära (siis ei tohiks kellelgi vingumist olla)
Peale laulmise oli muidugi eilse päeva tähtsündmuseks Romani ettepanek Triinule (lõpuks!!!). Triin oli üllatunud, mis oli üks eesmärkidest.
Aga igatahes minu meelest oli tore pidu. Vähemalt mulle meeldis :)

Mis inimestega juhtunud on???

Nii, mina ei saa nüüd aru. Kas tõesti on enamus inimesi kuhugi metsasügavustesse pagenud, kus on ainult karukoopad ja internetist veel keegi kuulnudki pole??? Või on nad siis tüdinud sellest poolearulisest, kes pidevalt midagi korraldada üritab? Või nad ei leia enam R-tähte klaviatuurilt üles, et vastust kirjale saata? Igatahes selline asi imeb. Ja kõvemini kui suur Arved. Mitte ühtegi vastust!!! Peale nende, mis ma olen siis saanud kui otse või MSNi vahendusel inimeste käest küsinud olen. Mina nii ei mängi!
Aga kui nad sellised booringud on, siis olgu peale, polegi vaja neid. Kelgutada saab ilma nendeta ka ju. Ja pärast Pille juures hernesuppi ja kukleid süüa.

Filmiõhtu

Niisiis, eila sai see kauaoodatud filmiõhtu teoks. Esialgses kavas olid siis Lilo & Stich, Stepfordi naised ja Mina, robot. Ühesõnaga esimeses filmis olid tulnukad teiselt planeedilt, teises filmis olid naised robotiteks tehud ja lisaks sellele veel täielikeks kana-ajudeks (kas tõesti mehed tahaksid endale sellised naisi??????) ja kolmandas filmis olid juba avalikult robotid mängus, aga need läksid lõpuks kurjaks (siit järeldus - kui 30 aasta pärast tulevad müügile uued NS-5ed, siis mina oma vana küll nende vastu välja ei vaheta). Aga vastupidavamad vaatasid veel natuke vähem ulmelist xXxi ka. Ok, noh selles mõttes oli küll ulmeline, et onu sõidab lumelauaga laviinil eest ära, aga teine mees mootorsaaniga ei jõua.... Aga päris lõpuni pidasime ainult mina ja Jaanika sellele vastu, st. meie olime ainsad, kes neli filmi lõpuni vaatasid :))) (Piret lahkus natukene enne lõppu).
Et siis kokkuvõtteks, mida me võisime nendest filmidest õppida. Esimesest seda, et perekond on kõige tähtsam ja kedagi ei jäeta maha ega unustata (ühesõnaga täielik Disney - õnnelik lõpp jne, aga Stich oli niii nunnu, ma võtaks iga kell endale sellise lemmiku). Teisest filmist oli meestel rohkem õppida - ei maksa üritada jumalat mängida ja oma naise mõistust kontrollida, muidu võib juhtuda, et jalutad ise ostukäruga mööda poodi ja otsid õiget vetsupaberit. Ja kolmas film õpetas meile seda, et robotid võivad hakata ise arenema ja oma loogika välja mõelda, mis ei pruugi inimestele hästi lõppeda ehk roboteid ei saa usaldada (kuigi köögis paistsid nad päris tublid olevat ja koju ununenud koti tõid kiiresti kätte). Viimane film oli action, sealt ma erilist pointi küll ei leidnud, ei otsinud ka tglt.