MaAlisin

Selle aasta Roheliste rattaretke vabatahtlikud on koolitatud. Koolitus toimus samas kandis, kus kaks aastat tagasi, aga me liikusime siiski täiesti erinevaid radu pidi. Isegi rong väljus teise perrooni pealt, sest mina ei olnud oma mäletamist mööda küll varem sellest tunnelist läbi läinud, aga seekord tuli seda teha. Loomulikult olid seal trepid, millest tuli ratas üles või alla tassida koos selle kotiga, mis pakikal oli (ostsin endale eelmine nädal rattakoti). Rongis läks parajaks kaardipõrguks. Kahjuks ei olnud eile minu õnnepäev ja lõpuks ma otsustasin, et hiina turakat ma enam ühe teatud inimesega ei mängi.
Aegviidule jõudes ootas Tallinna poolt tulnud seltskond meid juba ees. Eile sõitsime vaid 9 km, see vahemaa lahutas meid oma ööbimispaigast. Aga koht, kuhu me läksime oli väga vinge. Eriti lahedalt olid paigutatud magamiskohad - ronid trepist üles, seal oli kaks laia voodit, tagaseinas oli auk, kust sai järgmisse ruumi, seal omakorda oli natuke kõrgem koht, kuhu pääses väiksest nagisevast trepist ja millel olid kardinad. Vot selle tagumise nurga me hõivasimegi Laisiku, Maailmaparandaja ja M-iga. Õhtu kulus söögitegemisele, üksteisega tutvumisele (vabatahtlikke oli kokku 16), kaardimängule ja muule taolisele tegevusele. Mõned käisid saunas ka.
Hommikul jõime varresuppi (või teise nimega vaarikavarred kuumas vees) ja sõime võileiba (oksapraad jäi seekord ära). Seejärel rääkisime jäätmemajanduse teemadel. Kui jutud räägitud said, võtsime suuna Valgehobusemäele. Sellele, kes selle vaatetorni sinna konstrueeris, tahaks mainida, et teinekord võiks teha sellised astmed, kuhu jalg peale ka mahub. Edasi sõitsime veel metsavahel kuni lõpuks jõudsime Piibe maanteele ning otsustasime Nelijärvel keha kinnitada. Peale sööki oleks parema meelega lõunauinaku teinud, aga kahjuks tuli õigeks ajaks rongile jõuda. Seega võtsime suuna Aegviidule. Sinna me jõudsime aga varem kui arvestanud olime ja et mitte niisama kusagil kükitada, läksime Sõõrikusoo matkarajale (väga õpetilik koht). Pool sellest me jalutasime, siis avastati, et kell on juba päris palju ning teine pool läks suht kiires tempos. Aga rongile jõudsime ilusti. Ainult et selles rongis, mis Tartusse tuli, ei olnud rattakohti. Õnneks leidsime ühe koha, kuhu rattad ära suutsime mahutada. Ja praegu ei olegi lihased väga valusad.

Mis mõnedel inimestel küll viga on?

Aprilli alguses mainisin ühes sissekandes, et nähes teeserva koristavaid inimesi, tuli tahtmine isegi prügikott ja kindad haarata ning nendega ühineda. Noh, täna sai see soov teoks. Käisin koristustalgutel Mõisavahe ja Nõlvaku tänava ristis. Eelmine nädal olid ka seal talgud olnud ja siis oli suurem osa juba ära koristatud, seega täna väga palju ei olnud. Siiski saime ikka päris mitu kotti prahti (jutt käib ikka nendest kõige suurematest prügikottidest), mis kõik muru peal laiali vedeles. Kõige masendavam oli see, et ka selles kohas, kust eelmine nädal põhimõtteliselt prügimägi ära koristati, oli jälle prahti - vanad rehvid ja bensukanister. Mõned inimesed on ikka täiesti hoolimatud. Huvitav, kui need dokumendid, mis selle prahi seest leitakse, eraldi korjataks, kas dokumentides kajastuvate isikuandmete järgi saaks mõne loodusereostaja kätte (kusagil vist isegi oli selline juhtum, kus seda meetodit kasutati ja karistati kedagi).
Minu arvates tuleks seada sisse kord, et iga inimene peab kasvõi ühe korra elus prügikotiga haljasalal ringi käima ja sinna loobitud prahti koristama. Siis ehk mõtleks teinekord enne kui midagi maha viskab. Kõige efektiivsem oleks see ilmselt siis, kui kaasata lapsi nendele koristustalgutele. Ma ei tea, kas praegu koolides sellist asja tehakse, aga minu meelest võiks olla näiteks üks päev, kus läheb terve klass koos õpetajaga mõnda avalikult kasutatavat platsi prahist puhtaks tegema.

Ei mingit provokatsiooni

Eile öösel võis Tartus kummalisi kuni 5-liikmelisi kampasid liikumas näha. Rahu, ainult rahu, tegemist ei olnud provokatsiooniga, kõigest üks kevadpäevade traditsiooniline ööorienteerumine. Ja nagu ikka, olid punktid päris laiali üle Tartu. Kuna mina olin rattaga, siis võtsin mõned kaugemad punktid enda peale. Näiteks käisin mänguväljakul palke lugemas ja Veeriku tänaval roosa maja numbrit vaatamas ja Tammelinnas nelja tihedalt kasvava kase juures ja Aardlas ühe koolimaja juures. Kuna ma juba sealkandis olin, siis tegin ka ühe Siriuse peatuse (üks koht, kus saab tõelisi burxe). Edasi kihutasin Annelinna, et ülejäänud võistkonnaga jälle kokku saada. Ja loomulikult saadeti mind uuesti kaugematesse punktidesse. Seekord siis üks Annelinna punkt (seal künka otsas küll midagi ei olnud) ja üks punkt Ihastes. Vaesed Ihaste koerad. Neil oli väga närviline öö. Lõpuks jäid veel mõned punktid kesklinna piirkonnas, mille me kõik koos üles otsisime (aga kanuud oli keegi Ahja jõele ilmselt viinud). Paber tuli viia Zavoodi. See oli jällegi omaette ülesanne. Ootasime tükk aega akna taga enne kui nägime Viviani ja Jaanikat rahvamurrust väljumas ja õige laua juurde suundumas. Tagasitee läks neil minu meelest kiiremini.
Koduteel vaatasime ka ühte mudamaadluse poolfinaali. Seega on ka mudamaadlus sel aastal nähtud. Aga rohkem seal passida ei viitsinud.

Müsteeriline mina

Nii nagu minu arvuti probleemide peale kratsivad itimehed tavaliselt kukalt ja teatavad, et mingi müstiline viga on, nii on ka minu endaga. Mul on praktiliselt nädal aega järjest iga päev pea valutanud. Täna külastasin siis arsti ja loomulikult ei leitud sellele mingit otsest põhjust. Ühe asja sai siiski selgeks - põsekoopad on puhtad (kartsin, et äkki on jälle põletik, mis tähendaks loputust ja vat seda asja ei soovitaks ma vaenlaselegi, muudest inimestest rääkimata).

Üks neist "mõnusatest" päevadest

Nii, täna oli selline urr-päev. Algas kõik juba hommikul kui arvuti otsustas mälupulga peale jälle ennast sulgeda. Noh, seda on ennegi juhtunud, aga seekord otsustas ta taaskäivitudes ekraani settingud paigast lüüa ja esiteks vaatas mulle vastu selline säbruline pilt. Selle sain õnneks korda. Mingi hetk teatas messenger, et ta on leidnud mingi errori ja paneb ennast nüüd kinni. Selle peale veendusin ma, et mina ja arvuti ei ole täna just parimad semud. Ja kõige lõpuks, kui ma pärastlõunal jälle mälupulga arvuti külge panin, otsustas ta üleüldse igasugusest koostööst lahti öelda. Alguses sulges ennast jällegi ja kui tagasi käima läks, ei reageerinud mitte üks asi. Klõpsi hiirega palju tahad, ei funka ja kogu lugu. Ctrl+alt+del-i peale tuli nii 10 min hiljem lõpuks ka task manager ette, aga sellest polnud kah miskit abi. Ja restart ka ei aidanud. Ja kui restart ka ei aita, siis on arvutiga ikka midagi tõsiselt pahasti. Igatahes viidi see arvuti Ordisse garantiiremonti (see osteti märtsi alguses), eks näis, mis saab. Õnneks on meil üks arvuti praegu üle, aga kahjuks on kõik mu kahe viimase kuu töö selles mittetöötavas kastis (no ei jõudnud veel koopiaid teha).

Ja koju tulles avastasin trepikoja seinalt sildi, millel oli kirjas, et täna ja homme meil sooja vett ei ole...

Grillihooaja ametlik avamine

Trotsides ilmataadi talvenostalgiat sõitsime nädalavahetuseks Saaremaale grillihooaega avama. Tartus oli ilm veel täitsa ok, korra tuli mingit veidrat asja alla, aga päike näitas isegi nägu ja puha. Tartust kaugenedes jäi ka päike pilvede varju ja teel tuli miskit veidrat asja taevast alla. Aga noh, autoga sõitmise eelis on ju see, et katus pea kohal :) Seega ei häirinud ilm meid väga. Pigem jälgisime natuke seda tuulekest, et kas need praamid meil ikka käivad. Käisid. Kuid kahjuks ei läinud täppi minu eeldus, et noh kuna ilm just väga kiita pole, siis vast pole ka nii suurt tungi sinna saarele. Juba Tammi tee ristis seisis praamijärjekorra viimane auto. Kell oli natuke pool kaheksa läbi, kui me sinna rivvi koha sisse võtsime. Esimene mure oli see, et oleks miskit süüa vaja. Leidsime vabatahtliku (Sandra), kes oli nõus burxijahile minema. Ja jaht oli edukas, sest mõne aja pärast nägime teda suure burxikoormaga (loe kolme burxiga) tulemas. Selgus, et teised polnud selle peale veel tulnud, et sealt putkast võiks kõhutäidet saada, aga Sandra andis head eeskuju ja nii hakkas selle putka äri reede õhtul päris kõvasti õitsema ilmselt. Kui olime kõhud täis söönud lõbustasime ennast mõnda aega aknast teiste inimeste jälgimisega (üks noormees tegi meie auto juures kena ümberpõike lombist, mis nii hästi sobis makist tuleva Folkmilliga, et ma kohe kuidagi ei suutnud naeru tagasi hoida). Enne kümmet jõudsime sadama hoonele juba nii ligidale, et tekkis lootus praamile saada. Saatsime jälle vabatahtliku pileteid ostma ja olime lootusrikkad (eriti eufooriliseks muutus meeleolu siis, kui me ühest jeepist poole autonina jagu ette suutsime kihutada). Kahjuks pidime pettuma, sest ei mahtunud me sellele Ofeliale. Aga järgmisele me mahtusime. See oli siis kell 23.00 väljuv praam, mis teeb kokku 3,5 tundi ooteaega (kui aus olla, siis möödus see tegelikult päris lõbusalt ja päris ruttu, ainult Folkmill keelati peale kolme tundi ära). Vaatamata sellele päris esinduslikule tuulele kõigutas praam minu meelest suhteliselt vähe. Jõudsime kenasti saarde ja kusagil ühe paiku olime Traktori tänavas ja okupeerisime Pireti toa (tema lahkel loal).

Järgmine hommik tervitas meid kosutava pudruga. Sellele järgnes poeskäik ja siis tuli kellelgi mõte, et mis me siin toas ikka passime, lähme sõidame natuke. Lähme sõidame näiteks Sõrve säärde. Esialgu oli plaan jääda autosse (taevast tuli lund või midagi sellist ja tuule tugevus oli jätkuvalt üle keskmise). Autost aga polnud üldse korralikke laineid näha ning peale mõningaid kõhklusi-kahtlusi otsustasime ikkagi välja minna. Noh, ütleme et lained olid seda väärt. Seal sääre tipus tuli kannad maasse suruda, et tuul meid laintega liiga lähedalt tutvust tegema ei viiks. Auto oli pärast suht paradiisi sarnane koht. Aga linde oli huvitav vaadata. Mõned neist üritasid meeleäraheitlikult vastutuult lennata, aga see lõppes mõningatele väikse suplusega.
Tagasi Kuressaarde jõudes pakkisime asjad kokku ja võtsime suuna peasihtmärgi ehk Sutu poole. Need, kes seal käinud on mäletavad kindlasti seda kruusateed, mis vihmaga päris vingeks mudateeks muutus. Noh, korrutage see vähemalt kolmega, siis saate selle, mis ta laupäeval oli. Päris paras mudaralli tuli maha pidada, et kohale jõuda (õnneks ei olnud mul aega enne Saaremaale minekut autoga pesulas käia). Aga kohale me jõudsime ja hakkasime kohe süüa tegema. No kui päris aus olla, siis suurema osa tegi Murueit, meie ergutasime (ja natuke lõikusime mõningaid asju). Varsti tuli ka ülejäänud rahvas kohale ja siis pandi grill ka üles (ikkagi grillipidu ju). Pidu oli nagu üks pidu olema peab - süüa oli, juua oli, saun oli, seltskond oli. Ühte naba oli natuke liiga palju, aga muidu oli igati väärt pidu. Mina sain magama millalgi neli läbi, nii et ka pikkust oli peol piisavalt.

Järgmine hommik silmad lahti tehes vaatas õuest vastu sini-sinine taevas ja päike säras nii mis jaksas. Ilmselt oli ilmataadile vihje, et talv on nüüd tglt läbi, kohale jõudnud. Kuna meil oli suht värskelt meeles reedene praamiooteaja pikkus, siis ei peesitanud pikalt õues, vaid parkisime kõhud täis, võtsime moonakotikese ühes ja panime Kuivastu poole ajama. Tee peal veel ennustasime, et kus see praamisaba meile vastu tulla võiks. Seekord aga üllatusime, sest saba polnud sadamahoonenigi jõudnud. Kell oli natuke üks läbi, saime lehvitada lahkuvale Regulale ja jäime järgmist ootama. Vahepeal shoppasime sadamas - ostsime endale piletid ja lisaks ostsin endale ka uue võtmehoidja (mu Abrukalt ostetud võtmehoidja läks hiljuti katki). Ja varsti olimegi Ofelia pardal. Nautisime sõitu päiksetekil. Ja välja saime seekord esimestena, kuna me olime juhuslikult VIP-ritta sattunud. Kuna me oodatust rutem üle saime, oli meie moonakott täiesti puutumata. Selle probleemi otsustasime lahendada mõne pruuni vaatamisvääratust tähistava sildikese abil. Esimene sobiv, mis meile vastu tuli, näitas Kärsu mõisa poole. Noh, keerasime siis teelt paremale ja sõitsime ja sõitsime ja leidsime, et see mõis oleks ilmselt pidanud juba olema. Keerasime ümber ja tulime tagasi. Ainus hoone, mis vähegi mõisa meenutas, oli Tihemetsa metskonna hoone, aga selle juurde me piknikku pidama jääda ei tahtnud, seega otsustasime, et võtame järgmise pruuni sildi. Järgmine arvestatav (igasugused sünnikohad jätsime tähelepanuta) silt oli Vardja aluskivimi paljand. Tundus paljutõotav. Peale mõningast ekslemist jõudsime järgmisele teeotsale, kust viit näitas sellesama paljandi poole. Ainus jama oli, et see tee viis otse kellegi õue. Mõtlesime natuke ja otsustasime, et me ei hakka kellegi õue sõitma. Parkisime auto teeserva, võtsime oma toidumoona ühes ja astusime siis jõe poole. Jõe ääres oli lausa lauake ja lõkkekoht ja välikäimla jne. Aga mida me sealt ei leidnud, oli paljand. Ja seda koske, mida silt jõe ääres lubas, me ka ei suutnud tuvastada. Siiski ei lasknud me sellest endid väga morjendada ja pidasime oma pikniku ära. Kõhud täis, võisime edasi Tartu poole sõita. Edasi heitsime vaatamisvääratustele vaid põgusa pilgu autoaknast.

Pauguga või ilma?

Tavaliselt kui lambipirn läbi läheb, siis ta teeb lihtsalt "klõps" kui lampi põlema paned. Just hetk tagasi tuli mul aga kokku puutuda pisut ägedama loomuga hõõglambiga. Vajutan mina lülitit, kui käib pauk ja kilde lendab. Laelambi pirn oli otsustanud ikka sõna otseses mõttes katki minna. See ikka ehmatas korralikult.

Rohelus

Laupäeval olin tubli Eesti Rohelise Liikumise liige ja käisin Rohelisel Foorumil ja üldkogul. Nii nagu ma ka eelneval kahel aastal teinud olin. Ja seekord olin ma häälekam kui kunagi varem ERLi üldkogul. Ei, ärge saage valesti aru - ma ei võtnud häälekalt sõna (vastupidiselt minu jutukusele kambakeste koosviibimistel ja muudel taolistel üritustel, olen ma sellistel üldkogudel ja teistel tõsisemat laadi koosolekutel enamasti vait), vaid mind volitasid enda poolt hääletama ka Laisik ja Saarlanna.
Foorumil räägiti arengukoostööst ja õiglasest kaubandusest, pistu silla võimalikust mõjust Saaremaa majandusele ja viimane ettekanne oli Jõhvi vallavalitsuse arendusnõunikult. Vahele lõuna ja siis üldkogu. Järjekordselt oli tegemist sellise äärmiselt rahuliku ja tsiviliseeritud koosolekuga. Kõige suuremaid kirgi küttis ühe programmi nimi (ühele neiule ei meeldinud, et planeeringud kuuluvad keskkonnapoliitika programmi alla kuna, planeeringutel ei olevat poliitikaga midagi pistmist... tegleikult oli probleem pigem selles, et eesti keeles puudub teine vaste ingliskeelsele sõnale policy, mida selle poliitikaga tegelikult mõeldi). Arutleti siis selle üle, et mis selle programmi nimi ikkagi olema peaks, kuni lõpuks üks noormees tõusis püsti ja ütles, et see vaidlus on täiesti mõttetu. Ilmselt inimesed suuremas osas nõustusid temaga, sest kui kõik kolm hääletusele pandi, siis võeti vastu asi nii, nagu ta alguses oli. See noormees muide kandideeris ka juhatusse ja ka valiti sinna. Üks uus noormees sai veel juhatusse. Teised jäid samad kes enne (uued tulid nende asemele, kes eelmisel aastal valitud juhatusest nüüd Riigikogus on).
Pärast seda, kui kogu see asi läbi oli, tuli mul leida tee bussijaama. Jaanika oli mulle küll ilusasti näidanud, kus suunas miski asi on, aga kui ma sealt rahvusraamatukogust välja astusin, ei olnud mul ikkagi õrna aimugi, et mis kus olla võiks. Aga pärast mõningast nõuküsimist leidsin õige suuna kätte ja jõudsin kenasti bussijaama. Siinkohal üks palve: kui keegi näeb kusagil müügil sellist parajalt väikseks kokku käivat Tallinna kaarti, siis andke teada, mul oleks seda vaja.

Ja nüüd üleskutse kõigile, kes tunnevad, et tahaks midagi kasulikku värskes õhus teha. Nimelt on Tartus praegu heakorrakuu ja selle raames toimuvad koristustalgud. Koristatakse Nõlvaku tänva kanti. Toimuvad talgud 21. ja 28. aprillil, mina isiklikult võtan osa 28ndal. Kui kellelgi huvi on, tulge ka.

Eile nautisin koos Maailmaparandajaga seda imelist ilma, mis praegu väljas on. Üritasin endale kah natuke värvilisemat jumet saada, kui valge, aga ilmselt ei õnnestunud (ma olin natuke vähe aega ka vist). Aga mõnus oli ikkagi - istud muru peal (või õigemini päikesetekil), lased päiksel ennast soojendada ja lihtsalt oled.

Päikest!

Vaatamata sellele, et täna polnud neid plusskraade just üleliia palju, oli täna ikkagi piisavalt ilus ilm, et mitte töölt otse koju sõita. Nii ma siis otsustasingi natuke poodides kolada. Järjekordselt tuli tõdeda, et ega ikka ei ole küll nii, et lähed poodi ja ostad ükskõik mida. Seekord pidin spordipoodide kaubavalikus pettuma.
Õnneks minu poodides kolamine täiesti asjatu ka ei olnud, sest mul oli muudki vaja. Nimelt sain nädalavahetusel oma hambaarstist sugulaselt soovituse hakata kasutama ühte vene hambapastat, mida Koduekstras müüakse. Noh, seda õnneks oli. Ma pidin küll tükk aega otsima, sest nad on selle poe ju ümber paigutanud (ma pole seal ka hirmammu käinud muidugi). Ja kuna ma juba Zeppelinis olin, siis mõtlesin, et lähen vaatan selle hüper-super-dupermaxima ka üle. Njaa... ruumi oli seal tõesti täitsa normaalse poe moodi. Kaupa paistis kah päris palju. Kusjuures isegi seda sama hambapastat, mille ma just ülakorruselt ostnud olin, oli ka seal müügil (teistsuguses pakendis küll, aga siiski samanimeline pasta). Lõpuks mõtlesin, et ostaks kala. Seal oli täitsa suur valik igasuguseid kalu. Valisin siis ühe välja, küsisin tüki (müüja oli kusjuures täitsa eestlane ja sõbralik). Sain kauba kätte ja jäin veel sinna leti juurde passima ja vahtisin vaeseid vähikesi, kes seal leti peal olid, kui äkki müüja uuesti minu poole pöördus ja küsis, et mis sildi ta sinna kala peale pani. Selgus, et ta oli kogemata vale asja pannud. Aga kuna ma olin veel leti juures, sai ta selle ära vahetada (see, mille ta alguses pani, oli muidugi tükk maad odavam - siit moraal: kui oled oma asja kätte saanud, ära jää leti juurde vahtima :P). Kassas enam nii sõbralik müüja ei olnud. Kuid siiski peab mainima, et see pood jättis ikkagi tükk maad etema mulje kui see Maxima, mis mul maja juures on (toda poodi külastan vaid häda sunnil).

Ükspäev kui ma YouTube'ist Juanese laule otsisin (hakkas teine järsku kummitama), leidsin päris huvitava asja - Johnny Deppi piltidest, intervjuudest ja rollidest kokku pandud videolõiguke, millele mängib taustaks Juanese ja Nelly Furtado Fotografia (hästi ilus laul). Sinna olid kokku kogutud vist kõik tema erinevad imagod. Tuleb tunnistada, et lühikeste juustega piltidel on vähemalt pool tema võlust minu jaoks kadunud. Ja prillidega näeb ta liiga ontlik välja ning ei anna taas seda efekti välja, mis avaldub suurepäraselt kasvõi Kariibi mere piraatides. Aga õnneks oli seal pilte-videolõike ka minu maitsele :D

Vrõnn-da-da

Vaatasin täna üle hirmus pika aja jälle vormel 1 ülekannet. Mingid imelikud meeskonnad, mingid imelikud nimed... Natuke põnevust oli, natuke suitsu, veidike möödasõite. Aga pressikonverents oli ikkagi selline nagu vanasti. Ma ei saa aru, kas soomlased nimelt räägivad nii puiselt või nad lihtsalt ei suuda mitte kuidagi normaalset hääldust ära õppida. Kimi jutust aru saamiseks pidi ikka kõvasti pingutama.

Ah soo... ja häid lihavõttepühi kõigile!

Spa-nädalavahetus

Sünnipäevast on nüüd küll juba jupp aega möödas, aga ühe kingituse realiseerisin alles nüüd (tegelikult on mul laua peal veel mõned realiseerimata kingitused). Nimelt soovisin pika mõtlemise peale vanematelt spa-paketti sünnipäevaks. Ja otsustasin lõpuks Pärnus asuva Tervise paradiisi nimelise spa ning paketi nimega Roheline Võti kasuks (pole midagi teha, sõna "roheline" tõmbab mind).
Eile kella 12 ajal hakkasime sõbrannaga koos sõitma (et üksi igav ei oleks, meelitasin sõbranna ka kaasa). Jõudsime natuke peale kahte Pärnusse ja leidsime isegi suht kergesti õige koha üles. Pärast natukest ootamist registratuuris, saime ennast sisse registreeritud ja võisime tuppa minna. Meie toast kaheksandal korrusel avanes võrratu vaade (spa asub loomulikult otse mere ääres). Sättisime ennast sisse ja siis lippasin umbes pooleks tunniks jõusaali. Pärast seda oli aeg meie protseduuriks - klassikaline massaž :) Ega ma enne polnud sellist professionaalset massaži ju saanud ka. Väga mõnus oli. See 23 minutit läks suht ruttu. Pärast oli selline väga lõõgastunud olemine. Aga ega me kuhugi lebosse jäänud, me läksime otse veeparki. See oli vahva. Alguses ujusime, istusime mullivannis, siis läksime korra sellesse basseini, mille üks ots hoonest väljaspool asus. Korraga vaatasime, et ühes nurgas on bassein, kuhu inimesed kusagilt suure hooga tulevad. No asusime siis otsima, et kust nad kõik tulevad. Läksime trepist üles, üle väikse sillakese ja jõudsime teise basseini, kust siis see renn pihta hakkas. Noh, lasime ennast siis ka hooga alla. See oli lahe asi - põrand ei olnud mitte tasane nagu nendes torudes, mis lae alt pihta hakkavad, vaid olid tõusud ja laskumised ja selleks, et tõusust üles saada, pidi paraja hooga tulema, kui hoog liiga väike oli, tuli natuke tagasi minna ja uuesti proovida. Ühest kohast oli suht raske edasi saada, kui õigesse voolu ei sattunud. Igatahes oli see minu meelest kõige lahedam atraktsioon kogu veekeskuses. Pärast läksime nende laealuste torude juurde ka. Laste omasse ei läinud ja musta torusse lõpuks ka ikkagi ei läinud. Kahest keskmisest lasime alla. Torude puhul mulle jätkuvalt ei meeldi see, et seal on need jätkukohad, mis teevad selle toru suht konarlikuks. Korra käisime saunas ja siis lebotasime veel lamamistoolidel, kust avanes loomulikult vaade merele. Ja tunduski nagu oleks paradiisis :) Ainus viga oli see, et kõht olis uht tühjaks läinud.
Kella kaheksast oli õhtusöök. Spetsiaalne Rohelise Võtme paketi õhtusöök. Alguses toodi lauale astelpaju mahl. Siis natuke aega hiljem leivakorvike, kus oli tavalist leiba ja pisikesed tulikuumad kuklikesed. Oi need olid head. Natuke veel ootamist ja saabus meie praad - kilu ja koha filee ananasside ja õunte ja tomatite ja kartulitega. Kõrval oli veel mingi kaste. Oi see oli hea. Aga seda oli suht palju. Suutsin siiski kõik ära süüa. Ja siis toodi tee ja pannkoogid vaarikate ja meega. Ka need olid head, aga kahjuks oli minu maht täis. Ei aidanud ka püksirihma järgi andmine. Osa magustoidust jäi söömata. Et natukene oma täis kõhule leevendust saada, läksime 2. korruselt, kus restoran asus jala oma tuppa 8. korrusel. Ja vaatasime telekat kuni uinumiseni.
Hommikul peale üheksat läksime sõime hommikusöögi ära (selline rootsi laua stiilis hommikusöök nagu ikka hotellides) ja siis lahkusime.

Kevad ja transpordivahendid

Täna pärast Aurast tulekut otsustasin Statoili põigata ja Nissanile väikse pesu lasta teha. Seekord ei olnud ma sugugi ainus, kes sellise huvitava mõtte peale tulnud oli. Kui Statoili jõudsin, oli üks auto pesulas ja 3 ootasid ukse taga. Jäin siis minagi ootama. läks nii 20-25 minutit, kui olingi ise pesulas. Tegelikult on seal täitsa põnev sees istuda :) Aga nüüd on Nissan jälle sinine. Ei ole enam ebamäärast värvi meeletu tolmukihi all. Ta oli mul terve nädala maja ees seisnud, nii et tolmukord oli aukartustäratav. Ise olen Karoliinega tööl käinud (viisin ta eelmine reede hooldusse ja paistab, et see logiseva vända probleem on lahenenud... ptüi-ptüi-ptüi). Kusjuures, vaatamata sellele, et ma neli päeva jalgrattaga tööl käinud olen, pole ma kordagi tulnud õhtul üle Sõpruse silla koju (olen kogu aeg enne linnast läbi käinud erinevatel põhjustel). See poole kuue paiku üle Sõpruse silla sõitmine on muidu mu lemmikosa jalgrattaga koju sõitmisest :P (jah, see on minust õel, aga eredamat näidet selle kohta kuivõrd palju efektiivsem võib jalgratast autost linnaliikluses olla, on raske leida). Praeguste ilmadega on muidugi lausa lust rattaga sõita. Hommikuti on küll veel ikka päris külm, aga elab üle. Aga juba annab tunda see, et meie ruumi aknad tööjuures on lõunasse ja läände ja lahti käib ainult üks pisikene aknaruut. Täna tuli aknast isegi õhku ja oli täitsa normaalne olla, aga eile ja üleeile oli tegemist pigem saunalava kui kontoriruumiga. Ja praegu on alles kevad! Ma ei taha mõeldagi sellele, mis suvel +25-kraadise temperatuuriga jälle seal olema hakkab.

Lasagnemaania

Nagu meie toidublogist lugeda võib, tegime lasagnet. Ja seda lausa kaks õhtut järjest. Esimese söögitegemise otsene eesmärk oli minu uus ahjuvorm sisse õnnistada. Lasagne maitse järgi otsustades võib öelda, et on hea vorm :) See, et ta meil taldrikutel pigem putru meenutas, oli tingitud sellest, et inimestel olid kõhud tühjad ja taheti kohe sööma hakata, mitte 15 minutit oodata. Igal juhul oli maitsev ja tegemine oli tegelikult lihtsam kui ma arvasin. Olin küll varem korra assisteerinud vist ühe lasagne tegemist, aga sellest ei mäletanud ma tuhkagi. Õnneks oli Maailmaparandaja netist otsinud välja retsepti (või õigemini oli see vist mitmest retseptist kokku klopsitud) ja nii me seal poeriiulite vahel selle paberilehega tuiasime ja koostisosi kokku otsisime. Pühapäeval olin mina piimavalaja ja vormiladuja ametis (minu hakklihasegu hajutamise oskuse kohta kostus mõningat kriitikat).
See, et me esmaspäeva õhtul ka lasagnet tegime, on tegelikult Mani süü. Tema ei saanud pühapäeval tulla ja hakkas siis esmaspäeva õhtul küsima, et kas täna ei saagi lasagnet. Esialgu me siiski maandusime Pirogovi platsis, kuhu kokku tuli lõpuks päris palju rahvast (meie omasid ma mõtlen, muidu oli seal loomulikult juba niigi palju inimesi). Kuna reedel välja käidud laboripidu siiski ära jäi, tegime Pirogovis kolm katset. Katsed seisnesid kohaliku taarakoguja kogumiskiiruse mõõtmises. Katse nr 2 andis vist kõige parema tulemuse. Aga see selleks. Igatahes mingi hetk hakkasid inimesed rääkima, et neil kõhud tühjad (v.a. need, kes olid vahepeal kodus käinud ja seal kõhud täis parkinud). No siis käisid läbi mitmed variandid, lõpuks otsustati ikkagi minna minu juurde ja järjekordne lasagne valmis küpsetada. Seekord oli meil söögitegemise taustaks tark jutt, sest Manil oli vaja õppida ja Triin luges talle siis slaide ette ja üritasime neid pisut ka lahti mõtestada. Seekord võtsin siis juustukastme enda hoole alla ja panin Laisiku piimavalajaks. Ka asja vormistamine (ehk vormi ladumine) jäi jällegi minu hooleks. Minu hajutamisoskus olevat päevaga paranenud... Igal juhul seekord lasime lasagnel ka 15 fooliumi all ära olla (niikaua vaatasime C.S.I.-d, vaene Man üritas küll veenda meid midagi muud vaatama, aga ei aidanud tema hala, tuli tal see lõpuni vaadata). Igatahes maitses hea jällegi (hakklihale lisatud pekijänku mingit märkimisväärselt erinevat maitset ei andnud).
Lõpuks tuli meil selline tore mõte, et peaks itaalia restorani avama - lasagne tuleb juba välja, pitsa tegemise võin ka ära õppida (valmis põhja peale tegelikult võiks kohe teha, aga restoranis peaks vist ikka isetehtud põhi olema) ja võibolla mõni Itaalias käinu oskaks tiramisu tegemise ka selgeks õpetada ja olekski menüü koos :)

Yo estoy cansada

Hullumeelne nädal. Kell 9 koju jõudmine (nagu esmaspäeval ja teisipäeval õnnestus), on selle nädala kohta vara. Eile-täna nii hästi ei läinud. Mis ma siis teinud olen kahel viimasel päeval? Tööd. Aga et mitte lasta tööl oma muid harrastusi segada, tegin sellise triki, et läksin nii viie paiku töölt ära, et jõuda eile hispaania keelde, täna süvaveeaeroobikasse ja pärast tööle tagasi.

Peale töö tegemise olen jõudnud ka shopata. Vist üle aegade kõige kiiremad poetuurid. Esmaspäeval oli mul nii 20 min vaba aega linnas, läksin siis korraks Rademari, et seal pisut ringi vaadata. Nägin ühte jakki, mis tundus sobivat, proovisin selga, sobis ja ostsin ära. Teisipäeval käisin korraks Cartini poes, sobrasin pisut riiulil, võtsin ühed püksid proovida ja ostsin need ka ära. Hämmastav eksole.

Kuna vahepeal on saabunud kevad (ja mitte ainult kalendris), siis veeretasin ka oma ratta rõdult esikusse, et sellega tööle minna. Kahjuks ei alanud rattahooaeg väga hästi. Nimelt hakkas üks vänt logisema. Noh, heakene küll, Teguri ja Tähe tänava nurga peal on spordipood, läksin siis sinna ja noormees leti tagant tuli ja keeras selle mutri kinni. Kahjuks aga on selle mutri suurim soov ilmselt ennast vabadusse kerida, sest ta otsustas jällelahti tulla kui töölt lahkusin. Seega tuleb Karoliine viia hooldusse ja lasta see mutter kinni keerata, nii et on kinni. Muidu ma ei saa ju sõita rattaga :(

Dreamer - conqueror - junkie monkey - love bug

Read my VisualDNA™ Get your own VisualDNA™

Tegin ka selle toreda testi, mida Pillegi. Kahjuks ei olnud iga asja juures täpselt sellist pilti, mida ma tahtnud oleks, aga valisin antud valikust kõige enam sobiva.

Lehvitamisteenus

Täna sai üle hulga aja jälle inimesi bussijaamas ära saadetud. Ja lausa kaks korda (nii et ärge imestage, kui homses Postimehes on nupuke selle kohta, et Tartu bussijaama kandis on näha segaseid, kes igale bussile lehvitavad). Kusjuures esimesele bussile kogunes kõnnitee servale saatjaid ikka päris palju, seisime lausa mitmes reas. Aga noh, see oli suur buss ka, kahe korrusega ja puha (meie lehvitasime Tommile).
Umbes tund aega hiljem saatsime Murueide ja Laisiku ära. Tegime neile natuke Põdra maja liigutusi ka (teist salmi siiski avalikus kohas tegema ei hakanud, piirdusime kõigest esimese salmi ja kolmanda salmi algusega).
Nii et kui keegi tahab veel ilusti bussi peale saadetud ja järgi lehvitatud saada, siis andke aga teada :)

Grande finale

Eile siis oli ära lõpuks see viimane ja kõige suurem sünnipäevapidu (vähemalt minu teada sel aastal rohkem sünnipäevapidusid mul tulema ei peaks...). Vastavalt minu nõudmisele olid inimesed endale värvilised asjad selga otsinud (siiski mitte kõik, sest mõni mees ei mäletanud, et peol selline stiil on). Ja nagu meie pidudel viimasel ajal kipub olema, oli jälle meeste osakaal kaduvväike. Parimatel hetkedel oli lausa kolm meessoost isikut kohal (tüdrukuid oli 11). Aga selle jänesega pean ma küll midagi ette võtma, sest nii kui ma ta seltskonda toon, nii lähevad teemad imelikuks.
Kingitused olid väga toredad, aitäh teile! Ja eriti hea meel on mul Pille maali üle :D

Suur tänu kõigile, kes kohale tulid, ma loodan, et teil oli tore, minul küll oli :)

Inimene õpib kuni elab

Vahel olen ma võimeline oma vigadest õppima. Täna tuli süvaveeaeroobikas võtta jälle hantlite asemel pall. Seekord olin ma targem ja valisin endale võimalikult vähe täis palli, sest eelmine kord olin teinud selle vea, et võtsin hästi täis palli ja siis kui oleks pidanud selle palliga harjutusi tegema, ajasin minda suurema osa ajast oma palli taga, sest see muudkui vupsas vee peale. Igal juhul täna sain ma ka harjutusi korralikult kaasa teha, sest sellest pooltäis pallist oli võimalik vähemalt kinni hoida.
Aga üldiselt oli täna kuidagi hirmus palju rahvast Aura-Zeppelini piirkonnas liikvel. Autole ma igal juhul sinna parklasse kohta ei leidnud ja läksin Turu parklasse hoopis. Ja trennis oli ka hirmus palju inimesi rääkimata naiste hulgast pärast saunas ja duširuumis. Ainus, mida saunas (vähemalt alguses) polnud, oli Leili. Keegi oli ta ära tapnud. Hiljem siiski hakkas teine vaikselt ellu ärkama jälle.

Kui veel õppimisest rääkida, siis mul oleks vaja hiire (selle, mis arvuti küljes on) taltsutamine ära õppida. Sain hiljuti uue arvuti tööjuures ja selle hiir kipub oma tahtmist mööda talitama. See on suht nõme tegelikult. Eriti siis kui ma parajasti SketchUpiga töötan, see keerab iga vale liigutuse peale kohe terve asja metsa (õnneks on siiski olemas ka undo nupp).

Hola!

Käisin täna oma esimeses hispaania keele tunnis. Tore oli. Alustuseks vaatasime tähestikku ja õppisime mõningad põhiväljendid ära. Nii et tere-kuidas läheb-mis su nimi on-dialoogiga saaks juba hakkama :) Aga seda ei osanud keegi öelda, et miks hispaania keeles üldse h-tähte sõnadesse kirjutatakse kui seda kunagi välja ei hääldata.

Ah soo... tegelikult sai mul paar postitust tagasi jälle üks ümmargune number täis - nimelt 200. sissekanne (see siin on 202.).

Ja kui keegi tahab oma nime "autahvlile" panna selle eest, et ta ei suitseta, siis siin on selline lehekülg: http://buduaar.ee//suits

Pikk pidu

Hakkasin täna mõtlema, et alates neljapäevast olen ma iga õhtu pidutsenud. Noh, nädalavahetusel pidutsemine on ilmselt täiesti normaalne nähtus, aga esmaspäeva õhtul joomine on siiski pisut ekstreemne asi tööinimeste jaoks. Või noh, minul oli täna vähemalt normaalne enesetunne (mõnedel teistel, kes eile pidutsesid, vist ei olnud :p). Aga nüüd on väike paus laupäevani ja siis tuleb grande finale :) Ja siis on arvatavasti selleks aastaks sünnipäeva tähistamine ka läbi.

Millised mehed :)

Õnneks läks asi nii nagu ma plaanisin ja sain naistepäevaks terveks. Ja sain osa sellest vaimustavast üllatusest, mis meie meestel meie jaoks korraldatud oli. Nii peent ja šikki naistepäeva pole enne olnud :) Ülikondades meeste vastuvõtt kohe kohviku uksel, peenelt kaetud laud, lilled, šampus, söögid ja lõpuks muidugi tulevärgiga tort (ma pole tükil ajal nii head torti saanud). Igal juhul suur tänu selle väga toreda tähelepanuavalduse eest!!!

Seda nüüd küll vaja polnud

Ja eile see juhtuski. Ärkasin hommikul palavikuga. Ja mitte sellise pisikese 37 ja natuke peale palavikuga nagu mul aeg-ajalt ikka ette tuleb, vaid sellise korraliku üle 38 kraadisega. Kui mu mälu mind ei peta, pole mul nii kõrget palavikku alates 1998. aasta suvest olnud. Nüüd ma siis olen kodus haige. Ja loodan, et saan ruttu terveks.

Klient on kuningas

Käisime täna vanematega Võrus Selveris, et osta tänaseks torti ja alkoholi (mu peohooaeg hakkab juba täna pihta :p). Kuna partnerkaardiga on viis päeva enne ja pärast sünnipäeva soodustus kangele alkoholile ja Selveri köögi toodetele, siis ostsime ka koju mõningaid kangema kraami pudeleid. Kassas andsin siis mina oma partnerkaardi ja ema maksis, aga pärast maksmist hakkas tšekki vaatama ja selgus, et polegi soodustust tehtud. Hakkas siis küsima müüja käest, et miks pole. Selle peale helistati kuhugi ja tuli üks teine töötaja ning hakkas meiega tegelema. Läksime siis ühe tühja kassa juurde, kus siis kõik asjad, mis soodustuse alla käisid, uuesti läbi löödi neilt see sooduka protsent maha arvestati. Enne alkoholiga arveldama asumist vaatas veel mulle otsa ja küsis, et kas ma ikka olen nii vana, et võin alkoholi osta. Vastasin, et olen 23 (viimasel ajal olen ma ära harjunud, et mind enam ei peeta nii nooreks, sest isegi Maasikas ei küsitud dokumenti uksel näha ja alkoholi olen saanud ka dokumenti näitamata osta). Asi võttis kokku päris palju aega, aga lõpuks sai korda ja vahe maksti tagasi. Nii et klient ikkagi on kuningas, vähemalt mõnel pool :)

Säh sulle sotsioloogid

Eelmine nädal tuli Sandraga jutuks, et tema tahaks anda valimistel poolthääle kõrval ka vastuhäält sellele, kes tema postkasti kõige enam reostab valimisreklaamiga. Leidsin, et see on tõesti hea idee ja ma annaks ka hea meelega mõnele tüübile nö miinushääle. Natuke aega hiljem tuli sama teema arutlusele ka tööjuures, põhivaidlus Margusega käis selle üle kas miinushääl peaks olema sama kaaluga kui plusshääl või ei. Ja täna ilmus siis selline artikkel:
http://www.epl.ee/artikkel/375949.

Aga kui seda vastuhäält oleks võimalik juba anda, siis ma ei kahtleks hetkegi selles, kellele see läheks. Nägin täna ühte uut ja veel jubedamat keski reklaami, kus otseselt öeldi, et reformierakond on paha ja nende pärast on poliitika räpane. See läheb küll juba liiale minu arvates. Kui tavatoodete reklaamis ei tohi öelda, et Ariel on parem kui Dosia, vaid peab reklaamitavat toodet võrdlema "tavalise pesupulbriga", siis kuidas on valimisreklaamis lubatud selline teise erakonna otsene halvustamine??? Tarbijakaitses või mis institutsioon iganes see on, kes peaks reklaamidel silma peal hoidma, istuvad vist tõesti ainult keskerakonda kuuluvad Krunniga vanamutid (nagu Uuno raadio hommikuprogrammi külaline).

Let's be wild!

See on juba kolmas nädalavahetus järjest, kus sai rummi joodud ja mitte just väga vara magama mindud.
Seekord siis hakkas pidu ja pillerkaar pihta juba reedel. Testisime alkomeetrit. Vaatamata rummile ja Belõi Aistile ei saanud ma üle 0.9 promilli kätte (no ok, korra sain ka 1.3, aga see oli natuke liiga ruttu peale joomist). Aga üldiselt oli lõbus mänguasi. Ja ma pärast avastasin, et mina ja Man kui kõige varajasemad saabujad ja hilisemad lahkujad, olime Kallaste juures ca 11 tundi :p Ja õhtu naelaks olid meeste kingitused :)
Laupäeval viis tee jälle Kallaste juurde. Seekord oli peapõhjuseks jälle pokker. Enam mul nii hästi ei läinud. Ilmselt hakkab nüüd armastuses paremini minema :p Mängimise kõrvalt vaatasime ka kätlemist. Ei olnud seal eriti pilkupüüdvaid vallalisi mehi, muidu oleks võinud Vanemuise ette lantima minna... Selle asemel lõppes õhtu hoopis ööklubis. Aga mitte Tallinnas nagu esialgselt plaanis oli, vaid hoopis Maasikas. Ma ütleks, et muusika oli peaaegu et täpselt selline, mida Uunost lastakse. Seega mulle sobis :)

Head meestepäeva!

Kuigi tegemist on Nõukogude armee aastapäevaga, oleme siiski nõuks võtnud selle päeval mehi meeles pidada, sest keegi pole ju ühtegi paremat kuupäeva ka välja käinud, millal võiks meestepäeva pidada. Seega palavad tervitused kõigile meestele tänase päeva puhul!!!

P.S. Kas keegi teab mille järgi naistepäeva kuupäev on valitud?

Valima lähed?

Lähenevate valimiste tuules siis natuke poliitikast. Võin öelda, et siiamaani pole mul erakonda astumist kahetseda tulnud (isegi erakonna listi kirjadevoo elan üle, sest õnneks sai see gmaili tellitud). Ja valimistesse suhtun ka hoopis teistmoodi kui näiteks eelmiste valimiste ajal. On ju ikkagi suur vahe, kas lähed valima kedagi, kelle nägu ainult kusagil reklaamlehes või telekas näinud oled või inimest, kellega sa näost-näkku kohtunud ja suhelnud oled (kahjuks seda inimest, keda ma erakonnakaaslastest kõige paremini tean, ma valida ei saa, kuna ta kandideerib Tartu maakonnas, mina aga olen Tartu linna registreeritud).

Igal juhul soovitan kõigil valima minna.

Head uut aastat!

Üle pika aja toimus eile Anne tänaval jälle selline pidu, kuhu tuli kokku natuke suurem seltskond (eelmine nädal piirdusime vaid kahe külalisega). Näiteks perek. Kallas polnud juba peaaegu aasta otsa siiamaile jalga tõstnud.
Tähistasime siis seekord sea-aasta tulekut. Ja ikka korralikult. Seaprae ja seakujuliste kommidega. Lisaks oli meeletutes kogustes krõpse ja porgandit oli (aga ilmselgelt vähe, sest need said suht ruttu otsa) ja sea näoga komme ja loomulikult alkoholi. Kõigepealt joodi juba enne kogu rahva kohale ilmumist mingit Vana Toomast. Ma igaks juhuks ei proovinud. Kell 18.14 lõime šampuseklaase, -kruuse kokku saabunud sea-aasta terviseks. Edasi läksime rummi peale. Päris mitu pudelit kulus teist. Ja neli erinevat marki oli lausa.
Ja jutud... oi need jutud kiskusid kogu aeg väga imelikesse suundadesse. No pole ka ime, kui seltskonnas on 8 naist ja üks viimane vapper mees. Teised ei julge ilmselgelt enam oma nägu näidata. Aga sellegipoolest oli ääretult lõbus. Kui terve aasta selline tuleb, on küll huvitavat aastat oodata :P

Sõbrad, teiega on hea

Aitäh kõigile sõpradele, kes eilse päeva tõeliselt toredaks sõbrapäevaks muutsid :))

Tegelikult mind see meeletu punase nänni maania väga ei tõmba ja ma olen nõus nendega, kes ütlevad, et sõpru tuleks kogu aeg meeles pidada. Aga olgem ausad - kui tihti me igapäeva saginas tuleme selle peale, et teeks sõbrale mingi kingituse või ütleks talle midagi ilusat. Ei tule ju! Seega on see "kohustuslik" sõprade meelespidamise päev tegelikult õigustatud.

Teade

12. veebruaril kell 19.00 on Tartu ülikooli keemiahoone ringauditooriumis Eestimaa Roheliste nö valimistuur ehk jutu- ja lauluõhtu Grüüne Püüne, kus osalevad Toomas Trapido, Ruth Tammeorg, Urmas Makrjakov, Aleksei Lotman, Marek Strandberg, Tõnis Mägi, Jaak Tuksam jt. Keda huvitab, tulge kohale ;)

Tuur külastab veel selliseid linnu nagu Narva, Võru, Rakvere, Kuressaare, Türi, Viljandi ja Tallinn.

Kulinaarne nädalavahetus

Nii, kirjutaks siis natuke oma nädalavahetusest. Algas kõik sellega, et sain telefonikõne, milles teatati, et meile tuleb inimesi sööma. Külalisteks olid Merike ja Pille. Valmistati mingit salatit kana ja kurgi ja makaronide ja millegagi veel (mais oleks võinud ka hulgas olla nagu arvas Merike). Maitses hea. Kui kõhud täis olid, suundusime tuppa ning lappasime natuke Oma Maitset, milles oli ka üks rummitest. Otsustasime ühe neist järgi proovida. Pärast mõningast kaalumist poeriiuli ees (kus loomulikult ei olnud just seda marki, mida me alguses olime plaaninud osta) valisime lõpuks ühe välja ja nii kujuneski reede õhtust rummi ja coca-cola õhtu. Või pigem öö. Mina sain magama kolme paiku. Muidu oleks võibolla veel lobisenud ja joonud, aga mul tuli laupäeval natuke tööülesannetega tegeleda, nii et pidin natuke piiri pidama.
Laupäeval tekkis selline meeletu rahutus, et peaks ikka midagi tegema, ei saa lihtsalt toas istuda ja asi lõppes piljardisaalis. Selgus aga, et kaks lauda, mis vabad olid, ei tahtnud valget palli väljastada, mistõttu nad olid mängukõlbmatud ning me maandusime vastavatud Beer colorsis (endine Zum Zum). Kuna minul oli hommikusöögist päris jupp aega möödas, tellisin mina süüa ka. Parajasti siis kui ma olin oma mitte just kõige väiksema portsjoni lõpetanud, hakati lappama Merikese vastostetud kokaraamatuid ja valima, et mida võiks sealt veel samal päeval järgi proovida. Natuke aega valisime ja otsustasime ja siis hakkasime astuma Annelinna poole, et see roog järele proovida. Kuna väljas oli külm ilm, hakkas kostuma nurinat, et miks ma ei võiks elada kesklinnas. Järsku aga tuli hea mõte, et me võime siis süüa teha kellegi juures, kes elab kesklinnas ja nii maanduski meie hobikokkade seltskond hoopis prk. Kallase köögis. Sõime, mängisime (vaene Karl oli vist aeg-ajalt suht segaduses, et misasja need suured inimesed nüüd küll teevad) ja rääkisime niisama juttu. Kui olime trepikojast väljunud, tuli mõte, et võiks ju veel rummi juua. Seega seadsime sammud ikkagi Eedeni suunas. Poes leidsime siiski, et seekord rummi ei osta ja ostsime lõpuks hoopis Carribean Twisti oranži variandi ära. Seal ju ka rumm sees. Maitses üllatavalt hea. Ja sai suht kiiresti otsa (rummi oli meil tegelikult veel natuke isegi alles reede õhtust). Seekord lõppes õhtu küllalt varakult, sest inimesed olid väsinud (ei ole enam nii noor, et jõuaks iga õhtu poole ööni pidutseda).
Pühapäeval sai teoks kauaoodatud külaskäik Elole. Haiguste ja muude põhjuste tõttu olime küll ainsateks külalisteks mina ja Pille, aga tore oli ikkagi. Ökomähkmete pakk tehti lahti ka, nii et nägime kohe ära, millised need välja näevad. Lubati täna ka järgi proovida. Aga Elo on tõesti väike, kuid see-eest vaatab kõike suurte silmadega. Elo juurest lahkudes tekkis mõte, et pole ammu pannkooke söönud (Pille juures küll oli hiljuti pannkoogisöömine, aga mina olin siis Võrus). Ja nii me maandusimegi jälle minu juures ja seekord tegime pannkooke. Ja ei joonudki midagi alkohoolset :p

Nutan ja vahetan

Ja mina naiivne inimene mõtlesin, et ma saan jääda vana hea bloggeri versiooni juurde. Aga kus sa sellega. Login mina sisse ja edasi ei lase enne kui ära vahetan versiooni. Urrr. Nii ei ole ilus.

Aga tegelikult tahtsin ma sellest kirjutada, et inimesed, ärge kiruge seda külma ilma. Varsti tuleb kevad ja saate imetleda tärkavad pungasid (no ok, seda sai tglt vist juba novembris või detsembris ka teha, aga see selleks) ja vaadata lumesulaveeojakesi tänavatel. Seniks aga nautige talve nii kaua kui seda jätkub (ütleb inimene, kes viimastel päevadel on autoga sõites vaadanud liiklust läbi lillede - jäälillede). Always look on the bright side of life nagu ütlesid Monty Phytoni tüübid.

Ja seda ma ütlen ka, et mulle kohe üldse ei meeldi, kui inimene, kes asjast tükk maad vähem teab kui mina, tuleb mind õpetama. Või antud juhul oleks õigem öelda, et minu tööd kontrollima. Veel üks urrr.

Elu nagu laatsaretis

Mingi meeletu haiguste periood on lahti läinud. Tööl on kõik kabinetikaaslased haiged, kes köhib, kes aevastab, kes teeb mõlemat. Lisaks on ülemus haige, aga tema vähemalt jäi täna koju. Ja teise toa rahva seas on ka tõbiseid nagu ma aru olen saanud. Ja igal pool mujal on ka inimesed haiged. Aga mina ei taha jälle nohusse jääda. Alles paar nädalat tagasi ma olin ikka korralikult tatine, nii et aitab mulle küll.

Mõtted

Mõtlesin täna asjadele, mida ma ammu teinud ei ole. Näiteks lugemine (seadused, arengukavad jms ei lähe arvesse). Tegelikult on mul isegi üks raamat pooleli, aga mingil põhjusel ei jõua kuidagi selleni, et seda lugeda. Rääkimata muidugi Pratchetti raamatutest, mida ma juba hirmammu lugenud pole. Isegi ei mäleta, milline see viimane oli, mida ma lugesin. Tean, et ma Hinge muusikat lugesin millalgi, aga kas see ka viimane oli, seda enam ei mäleta.
Teine tegevus mis mulle meeldib, aga milleni pole kohe väga-väga ammu jõudnud, on puslede kokkupanek. Selline mõnus chill tegevus. Viimati tegin seda vist pea kaks aastat tagasi. Vähemalt ma arvan, et viimane kord oli siis kui me Vaksali punkris pusle kokkupanekuga Vabariigi aastapäeva tähistasime, taustaks näitas telekast pingviiniparaadi... see oli tore. Aga mulle ei meenu hetkel, mida sellel pildil kujutatud oli, mida me kokku panime.

Natuke tööst ka. Tänu sellele üldplaneeringule, millega ma tegelen, on viimasel ajal päris palju snäppimist olnud (neile, kes MicroStationiga kursis pole, siis see on selline liigutus, et vajutad mõlemad hiireklahvid korraga alla, et hiirekursor täpselt õigesse punkti liiguks). Huvitav kas lõpuks muutuvad kahe esimese sõrme lihased hullult tugevaks ka. Praegu hakkavad nad igal juhul õhtuks valutama, kui terve päev seda liigutust teinud oled. Ja ma leian siiski, et meil peaks tööjuures olema selline hiirepadi, mis ilusasti kätt toetab. Itimees, kes millalgi käis, arvas ka seda. Aga kahjuks pole neid siiani ilmunud.

Horoskoobist

Nagu võibolla mõned teavad, olen ma suur horoskoopide armastaja. Ma ei mõtle neid, mis iga päev lehes ilmuvad ja mille järgi teoreetiliselt 1/12 maailmast ühel päeval ühte moodi minema peaks, vaid pigem selliseid üldisi kirjeldavaid horoskoope ja aasta ennustusi (Linda Goodmani "Päikesemärgid" on läbi loetud).
Arvutis sobrades leidsin kunagi salvestatud iseloomustuse Kalade kohta (informatsiooniks neile, kes pole suutnud seda veel meelde jätta - ma olen Kalade tähemärgis sündinud). Sealt leidsin sellise lause: Kalad oskavad pöörata tähelepanu põhilisele, detailid neid eriti ei paelu (vastasmärk Neitsi vastand). Selle koha pealt olen ma vist ebatüüpiline Kala, sest ma võin ikka päris vastikult pedantne olla (kuigi üks Neitsi väitis mulle, et ma pole isegi mitte pedandihakatis, aga ma leian siiski, et Monk minus avaldub teinekord suht tugevasti).
Ja teine lause, mis pisut kukalt kratsima võttis: Kalad ei sobi ei ülemuseks ega alluvaks, nad sobivad reaalmaailma üldse halvasti. Nojah, mõnes mõttes on ju õige, et oma fantaasiamaailm on tunduvalt toredam paik, aga sellest lausest võiks järeldada, et ükski Kala ei saa selles maailmas hakkama. Mulle isiklikult aga tundub, et saan ikka küll. Ja hetkel suht hästi :)

Talv on siin

Jah, üle nädala on juba talveilm püsinud, seega ma arvan, et nüüd on ta lõpuks tulnud, et mõneks ajaks jääda.
Sel nädalavahetusel käisin jälle Võrus. Nagu ma juba varem olin kuulnud erinevatelt allikatelt, ei olnud muidu nii lumerohkes Võrus lund õieti ollagi. Kohale jõudes veendusin ise ka - päris roheline ei olnud, aga seda, mis seal maad kattis, ei saanud võrreldagi lumekogusega Tartus. Ja Tallinnas olla veel rohkem. Aga õnneks asi paranes natuke - reede öösel hakkas vaikselt säästulund sadama ja laupäeval tuli juba täitsa korralikku lund, nii et kui ma täna pärastlõunal ära tulin, ei olnud olukord enam nii trööstitu kui reede õhtul kohale jõudes.
Aga minu seekorde koduskäigu peapõhjus oli tegelikult ema sünnipäev. Sai ilusasti ära peetud koos vanaema-vanaisaga ning ema-isa jõudsid veel laupäeva õhtul tantsupeolegi. Meie vennaga istusime kodus. Vaatasin muuhulgas seda eurolaulude tutvustust ka. Üle poole lauludest olin ma varem Uuno raadiost kuulnud. Parnters in Crime (või eesti keeles Kuriteokaaslased) on minu meelest parim neist 10st. Inese lugu oli ka täitsa hea, ta nägi kuidagi väga hea välja selles kollases... asjas. Laura kleit oli veel ilusam (ja ka kollane), aga Laura lugu ei ole minu meelest selline, mis Eurovisioonil laineid lööks, muidu mulle see lugu tegelikult meeldib. Aga kõige jubedam oli see Soul Milita lugu. Seda ei tohiks alaealistel üldse kuulata lubadagi.
Täna hommikul tegin midagi, mida ma vist juba 2 aastat teinud polnud - laadisin suusad Nissani peale ja sõitsin Haanjasse suusatama. Täitsa jube kuidas vormi ollagi pole. Pärast 3 km-st ringi leidsin, et mulle aitab, nii et see käik jäi suht lühikeseks, aga vähemalt on siiski linnuke kirjas. Huvitav, millal nad liuväljad avavad, saaks uisutama minna :)

Pokkerikolmapäev

Eile toimus üks korralik pokkeriõhtu. Seekord siis raha peale. Suhteliselt väikse raha peale küll, aga siiski. Minul läks seekord hästi. Ma võtsin ka küllaltki palju sente kaasa, aga kui ma nüüd "saagi" üle lugesin, siis võib tõdeda, et see kolmekordistus. Aga vanarahva tarkus ütleb, et kellel kaardimängus veab, ei vea armastuses ja seega pandi minu tulevik eile paika - rikas vanatüdruk (seda ma siin kirjutama ei hakka, mis teooriaid seal edasi arendati). Ja kuna Karli vanemad mängisid tema ülikooli paneku raha maha, tuleb mul Karli õpinguid finantseerida (enamus sellest vist kaotati mulle, aga laps ei pea ju ometi vanemate mängukire pärast kannatama). Aga tegelikult on neil võimalik see raha veel tagasi võita, sest pokkeriõhtutest pidi traditsioon saama. Näis.

Aastapäev

Sirvisin ükspäev natuke oma vanu sissekandeid ja leidsin täpselt aasta tagasi tehtud blogiaastapäevale pühendatud sissekande. See aastapäev oli tegelikult eile (ehk siis eile sai 2 aastat blogi alustamisest), aga eile ma blogimiseni ei jõudnud. Ka eelmine aasta ei teinud ma nö õigel päeval sissekannet, vaid hoopis päev hiljem. Aga igal juhul on minu sissekannete tegemine tihenenud, sest kui too aasta tagasi kirjutatud sissekanne oli järjekorras seitsmekümnes, siis see siin kannab juba järjekorranumbrit 183. Jah ma tean, maailmaparandajale ei saa ligilähedalegi, aga progress ikkagi :)

Kas nüüd on siis talv käes?

Nii, kui mu mälu mind ei peta, siis on see neljas kord sel talvel kui lund tuli. Eelmistel kordadel pole lumi üle paari päeva vastu pidanud, eks näis kuidas seekord läheb. Võiks lausa ennustama hakata...

E-ajastu

Säästsin just ennast ühest peatselt postkasti ilmuvast paberilipikust ja tellisin endale eesti.ee portaalist elektroonilise valijakaardi. Nüüd saadetakse see mulle meili peale. Igati tervitatav mõte minu meelest (kes iganes selle e-valijakaardi peale ka tuli), eriti mõttekas on see siis kui inimene ei ela seal, kus ta ametlikult registreeritud on.

Tähelepanek

Viimase kahe Võrus käimise jooksul on tekkinud tähelepanek, et Võru-Tartu tee peal esinevad ebameeldivad nähtused alati paarikaupa. Toon mõned näited:
* Jõuludeks koju minnes keeras üks auto mulle ette. Pidin ikka päris kõvasti pidurdama, et mitte talle otsa sõita. Natukese aja pärast tegi veel üks auto enam-vähem sama triki.
* Pärast jõule Tartusse tagasi sõites oli tee peal mingi jobu, kes sõitis keset teed 60ga. No ok, on halb masin või mingi rike või mida iganes ja sõita vaja, aga minule on küll autokoolist meelde jäänud, et aeglane sõiduk võtab parempoolsesse serva. See juht polnud ilmselt taolisest asjast midagi kuulnud. Noh, tuli hea nähtavusega teelõik, sain sellest koperdisest mööda. Natuke maad edasi oli uus - sõitis 50ga, ohutuled põlesid ja vasakpoolsed auto rattad olid praktiliselt tee telgjoonel. No mina ei saa aru, kas tõesti on nii raske ennast paremasse serva tõmmata, kui tead, et oled (olude sunnil) selline koperdis.
* Laupäeval Võrru sõites nägin tee ääres autot seismas. Autost natuke maad eemal, metsa servas (aga mitte puu taga!!!) seisis põit kergendav mees. Ja nagu juba selle sissekande alguse järgi arvata võite, ei jäänud see mees ainsaks. Ühes kohas seisis tee ääres buss, mille taga kolm meest rivis harkisjalu seisis. Natuke maad edasi oli metsatukk, aga sellist asja nagu mets meestel ju vaja pole. Neile meeldib ikka otse tee ääres seista, et kõik saaksid täpselt veenduda, misjaoks nad oma sõiduvahendi kinni peatanud on. See on üks asi meeste puhul, mida ma ilmselt iialgi ei mõista ja mis mind alati urisema ajab. Mille pagana pärast pean mina vaatama, kuidas nad oma põit kergendavad??? Ükski naine ei lähe niimoodi maanteeserva ju. Naised otsivad metsatuka või põõsa vms, miks meestele see siis nii ülejõu käiv ülesanne on??? Ma saan aru küll, et neil on seda asja lihtsam ajada kui naistel, aga mind häirivad need harkisjalu maantee servas (või tänaval või maja hoovis) seisvad tüübid, kes leiavad et terve maailm on nende pissuaar. Milleks siis üldse meeste WC-le seinte ehitamisega vaeva näha, kui neile ennast nii väga eksponeerida meeldib?

Kohtumine toruperudega

Paljud on seda juttu juba kuulnud, aga ma panen selle ikkagi siia ka kirja.

Algas kõik sellega, et millalgi eelmine nädal lugesin trepikoja teadetetahvlilt, et meie püstakus hakatakse sel nädalal torusid vahetama. Teade eriti informatiivne ei olnud, selles mõttes, et öeldi, et 8. jaanuarist alates vahetatakse, paluti kodus olla ja ettevalmistustööd teha. Õnneks eelmine pühapäev käis keegi ühistu juhatusest ukse taga ja andis natuke täpsemaid juhiseid ning ütles, et meieni jõutakse kolmapäeval.
Esmaspäeval töölt koju jõudes avastasin, et köögi laest tilgub vett. Mõne aja pärast oli juhatuse esinaine ukse taga ja seletas, et viiendal oli mingi jama olnud ja sellepärast tilgub ja soovitas kindlustuse poole pöörduda. Andis veel teada, et esimese korruseni jõutakse neljapäeval ja võibolla veel reedel ka on vaja kodus olla.
Informeerisin siis ülemust kolmapäeval, et meil selline värk trepikojas käib ja mul vaja koju jääda. Tõusin neljapäeval enne kaheksat ilusti üles ja jäin töömehi ootama. Igasugu toruvahetamise hääli kostus küll, aga minu ukse taha ei ilmunud ühtegi, mis tähendas, et istusin terve päeva niisama kodus (natuke üritasin küll ühte tööasja teha, aga see pagana programm ei olnud üldse nii koostööaldis kui mulle varem tundunud oli).
Reedel jäin siis jälle koju ja mõtlesin, et kui nad pole keskpäevaks kohale ilmunud, hakkan ma vihaseid telefonikõnesid tegema. Aga ilmusid. Millalgi enne üheksat. Ja üllatus-üllatus tegu oli venelastega. Üks siiski rääkis ka eesti keelt.
Kõigepealt virisesid nad mu kraanikausikapi üle (see on sisse ehitatud, mis tähendab, et seda ei saa paigast liigutada), õnneks nad seda siiski maha ei lammutanud. Järgmiseks teatasid, et WC kapp tuleb tühjaks teha ja neil on vaja ka pott eest ära võtta. Läks natuke aega mööda ja teatab üks toruperudest mulle, et seda potti enam tagasi panna ei saa, sest see oli nii kõvasti tsemendiga kinni ja kui ma ei taha, et sinna ainult auk jääks, tuleb mul uus pott osta. Esialgu lõi selline ultimaatum mind täitsa pahviks, aga kuna ilma potita ju ei saa, siis tuligi minna poodi ja uus osta.
Nii umbes poole nelja paiku teatasid tüübid siis lõpuks, et nüüd on valmis. Vaatasin, et kas köögis ikka valamukapp omal kohal on ja kas pott paika pandud on, kõik tundus omal kohal olevat ja nad lahkusid. Hakkasin siis kogu seda segadust koristama. Korsitamise käigus märkasin, et WC-paberi hoidja on katki tehtud. Aga see polnud veel kõik. Ühel hetkel läksin vannituppa ja avastasin, et vanni äravoolutoru on pooleks. Vat nüüd ma vihastasin. Võtsin telefoni ja helistasin ühistu esinaisele. Sain torumeeste telefoninumbri. Helistasin. Ei võetud vastu. Helistasin uuesti. Ei võetud vastu. Helistasin kolmandat korda, üks vene naisterahvas teatab mulle teisel pool toru, et vale number. Helistasin uuesti esinaisele. Andis teise numbri. Helistasin, rääkisin probleemi ära, sain töödejuhataja numbri. Helistasin. Teisel pool toru olnud tüübi esimene reaktsioon oli, et kas mina arvan, et ühed torud kestavad sada aastat ja kas minu arvates peaksid nemad nüüd oma kulul selle ära parandama. Selle peale vastasin, et jah, arvan küll. Lõpuks lubas helistada mehele, kes tööd tegi ja uurida, millal ta saab asja vaatama tulla ning mulle tagasi helistada ja teada anda. Ootasin tund aega. Helistasin uuesti. Siis öeldi, et töömees tuleb niipea kui vaba hetke leiab. Ootasin umbes kaks tundi ja siis helistasin veelkord, et küsida selle töömehe numbrit ja teada saada, kas ja millal ta tuleb. Numbrit ma ei saanud, aga lubati uurida. Seekord helistati tagasi ja teatati, et tolle mehe telefon on väljas, aga ilmselt ta siis reedel enam ei jõua ja tuleb esmaspäeval. Küsimuse peale, kas ma esmaspäeva hommikul kodus olen, teatasin, et üldiselt ma käin ikkagi tööl ja helistagu ette kui tuleb, siis saan vajalikul ajal kodus olla.

Ühesõnaga üks lõputu jama, mis kestab veel edasi.

EDIT: Täna (ehk siis esmaspäeval) käisid tüübid siis lõpuks uuesti siin (sellele eelnesid jällegi mõningad telefonikõned hommikul). Aga seekord ei passinud mina neid, vaid mu ema tuli siia, et oma silmaga asi üle vaadata. Ja loomulikult ajasid nad alguses tagasi, et nemad pole teinud jne. Nad olid ikka tõesti rumalad, kui arvasid, et nad sellise jutuga pääsevad. Vahetasid toru ära nagu niuhti (15 min oli ainult läinud).

Kui rikutud oled sina?

Selle pildi peal pidid lapsed 9 delfiini nägema. Inimese rikutuse taset pidi näitama see, kui kiiresti suudab ta pildilt delfiinid leida. Kui 6 sekundiga ei suuda, siis pidi asi mäda olema. Ja nüüd arvake, kas mina leidsin 6 sekundiga... :P

P.S. Pärast mõningast uurimist leidsime lausa 10 delfiini. Ei tea, mida see veel näitab?

Aasta vahetumisest

Lühidalt siis sellest, kuidas minul aasta kakstuhat kuus kahetuhande seitsme vastu vahetus.
Algas kõik sellega, et istusin bussi ja sõitsin Kuressaarde. Kõigepealt viis tee (või õigemini tädi auto) mind vanaema-vanaisa juurde. Kui kõht täis oli söödud, sai tädi juures ka veel käidud. Järgmine päev sai veel natuke kallite sugulastega aega veedetud ja siis tulid Maailmaparandaja ja tema vend mulle järgi. Kõigepealt võtsime bussijaamast hommikused saabujad peale ja siis sõitsime Selverisse. Enamus kaupu saime kätte, aga porgand ja riivitud juust paistavad küll Kuressaares defitsiitne kaup aastavahetuse paiku olevat. Alles kolmandast poest saime need ka kätte. Ja siis Suttu. Esiteks tuli süüa tegema hakata. Või noh, õigemini Maailmaparandaja tegi oma kuulsaid pirukaid ja meie vaatasime. Mina võtsin dipikastme tegemise oma hooleks ja tulemus oli see, et alguses polnud nagu üldse maitset ja korraga oli asi hullult küüslaugune. Samas Sandrale näiteks meeldis. Ühega kahes kausikesest, kus dipikaste sees oli, tegin ka sellist eksperimenti, et tükeldasin hapukurki sisse. Seda, kuidas asi maitsenud oleks, ma kahjuks teada ei saanudki, sest tänu sellele libedale põrandale, mis kõige jahedamas ruumis oli, said minu vasak külg ja dipikaste põrandaga natuke lähemalt tuttavaks, kui esialgu plaanis oli. Ja selle tagajärjel tundsin ma terve õhtu küüslaugu lõhna oma kampsuni varrukal.
Aga söök ise oli hea, kamina ees oli mõnusalt soe ja seltskond oli ka mõnus. Kui kõhud täis, sai sauna. Ja pärast vahetati kingitusi. No tegelikult vahetasid need, kellel täringut visates vedas ja kuue said. Mul ka isegi vedas korra.
Kui kell oli 12 saanud lõime klaase kokku ja siis läksime välja minu Katjuušat õhku laskma. Läks 5 tikku enne kui asi põlema sai, aga päris kena oli. Edasi läks päris põnevaks lauamänguks. Lauamäng ise oli suur ja keeruline, sama võib öelda ka nuppude kohta. Olid teised sellised iseloomuga. Ja lisaks muudele keerukustele oli seal ka nõialoss, mis toimis samal põhimõttel nagu Abruka saar ühes teises sama autori poolt loodud lauamängus. Igal juhul jäi see mäng meil pooleli, sest äkki saabus Laisik koos terve seltskonna inimestega. Alustuseks lasti jälle rakette taevasse (kuigi üks pani täitsa sirgelt võsa poole mu meelest). Toas tehti väike tutvustusring ka (enamus Piretiga kaasas olnud inimestest olid meile enne võõrad) ning seejärel ka uus kingivahetusring. Mulle jäi alles minu Singer Vingeri plaat, mille ma endale eelmises vahetusvoorus saanud olin. Edasine õhtu möödus peamiselt lobisedes ja muusikat kuulates, vahepeal valasime ka pisut tina. Ah jaa... lobisemise vahepeale hammustasime ka porgandit. Laisikuga kaasas olnud rahvas alguses küll imestas, et söömegi lihtsalt niimoodi porgandit, aga üsna ruttu hakkasid nemadki järjest porgandikausi poole küünitama. Päris mitu korda sai köögis neid juurde lõikumas käidud. Kuni lõpuks (see oli vist millalgi enne kuut) otsustati magama minna.

Kokkuvõtteks: oli tore aastavahetus, ei kahetse neid 12 tundi, mis said Sutus uue aasta vastu võtmise nimel transpordivahendites veedetud.

Tundes rõõmu elamise väest

Ei tea miks, aga mul on viimastel päevadel lausa ebanormaalselt hea tuju olnud. Põhjust pole ma veel suutnud välja mõelda ja ausalt öeldes pole ka väga pingutanud selle nimel. Olen lihtsalt õnnelik ja loodan, et see mõnus tunne ei kao. Tegelikult täna ma natuke mõtlesin küll sellest asjast ja jõudsin järeldusele, et pole põhjust, miks ma ei peaks ennast õnnelikuna tundma - mul on pere, mul on palju toredaid sõpru, mul on olemas töökoht jne. Muidugi on ka sellist, mida mul pole, aga milleks mõelda sellele, mida pole, pigem ikka keskenduda sellele heale, mis mul olemas on.
Igal juhul soovin kõikidele ilusat vana aasta lõppu ja uue algust ja sõpradele saadan kallid ka selle sooviga kaasa (need on võimalik ka personaalselt kätte saada).

Jõuludest

Ja läbi nad ongi. Kuidagi ruttu jõudsid kätte ja üsna ruttu said läbi ka. Kuidas nad siis möödusid. Ütleks et rahulikult ja üsnagi tavapäraselt. Kuigi tuli ka üllatusi ette. Näiteks üsna ootamatu visiit ühe sugulase poolt, keda väga tihti ei näe, aga kellega alati tore vestelda on.
Kui jutt jõuludele juba läks, siis veidi kingitustest ka. Ainus asi, millele ma tellimuse esitasin, oli Jääääre DVD. Sain selle. Lisaks veel muidki asju. Ise tegin ka loomulikult kingitusi ja nagu juba väiksest peale nii ka sel aastal tegin kodustele ka jõulukaardid. Aga mälu pole enam see, mis ta oli ja seetõttu avastasin vanaema juurest (kus me alati jõule tähistame) tagasi koju jõudnuna, et need kaardid on mul ikka veel kotis. Vanematele ja vennale sain nad muidugi kohe edasi anda, aga vanaemale ja vanaisale viis vend nad järgmine päev ära, kuna ta nagu nii sinna minema pidi. Oh seda hajameelsust küll.
Nüüd aga on jõulud läbi ja tuleb paar päeva veel tööl käia, kuni tuleb jälle nädalavahetus ja jälle pidu. Sedapuhku loodan, et mitte niiväga rahulik :p (vana aasta tuleb ikka kärtsu ja mürtsuga minema saata ju).

Jõulupidu

Eile pealelõunal panime kogu firmaga (v.a. üks inimene, kes sõitis hoopis Saaremaale) Leigo poole ajama. Põhjus selleks oli väga lihtne ja loogiline - seal toimus meie jõulupidu. Ma olin varem Leigol ainult kevadisel-suvisel ajal käinud ja ainult väljas viibinud, seega polnud mul aimugi, mismoodi see kõik seestpoolt välja näeb. Kõik oli uskumatult jõululik. See ruum, kus me sõime, oli kamina ja pika lauaga. Nurgas oli kuusk. Laual olid küünlad. Söögiks oli hani koos kõige muu jõulude juurde kuuluvaga (kõrvitsad, kapsad jne). Meeleolu päris nii harras ei olnud. Oli rohkem selline lõbus. Naerda sai palju. Osaliselt oli see tingitud üldisest meeleolust, osaliselt sellest, et üks inimene seltskonnast oleks nagu teisest maailmast ja need teemad ja mõttevälgatused, mis sealt tulid, olid nii veidrad, et tuleb tunnistada, et me naersime tihtipeale pigem tema üle. Ma ei tea, kas ta ise sellest aru sai.
Kingitused olid ka. Sellised kindlas vääringus nimetud kõigile sobivad. Mind määrati lõpuks selleks kingijagaja-päkapikuks (sellepärast, et mul mu päkapikumüts peas oli, üritasin seda küll kellelegi teisele pakkuda, aga lõpuks jäin siiski ise sellesse ametisse). Muidu poleks antud tööl vigagi olnud, aga mõnel mehel oli üllatus varuks. Oleks ma seda teadnud, oleks mütsi koju jätnud. Ausalt.
Edasi nägi programm ette suitsusauna ja peale seda sõitu Pühajärve Spa hotelli bowlingusse. Meid oli kokku 4 naist ja 5 meest, kinni oli pandud 2 rada. Tegime siis naisteraja ja meesteraja. Meie jõudsime mängida 3 märngu ja pisut veel neljandatki, ainult et 4. mängis üks töökaaslane üksi (harjutas lihtsalt), sest 3 mängu väsitas suht ära juba.
Mängimisega läks meil kõht tühjaks ja tahtsime mõnest tanklast söödavat võtta, aga selgus, et Otepääl pole poega tanklat. Noh, lähim mis pähe torkas, oli Savernas, nii et võtsimegi suuna sinna. Kahjuks oli seal ainult selline luugimajandus ja mingit Statoili moodi menüüd loomulikult mitte, aga midagi hamba alla siiski saime. Tagasi Leigole jõudes läks pidu edasi. Ei oskagi öelda, mis see kell võis olla, kui jutt kalastamise teemadele läks ja ma tundsin, et uni peale kipub ning magama ära kobisin.

Järjekordne "lõbus" koosolek

Tänane tööpäev kestis põhimõtteliselt kella kaheksast seitsmeni. Kuni umbes poole neljani oli tavaline tööpäev, siis haarasin planeeringu kausta kaenlasse ja sõitsin vallavalitsusse, kus hakkas kella neljast koosolek. Seda tüüpi koosolek, millest ma ei lootnudki mingit rahulikku arutelu või seda, et kõik kõigega nõus oleks. Ma ei lugenud täpselt ära mitme krundi omanikud seal siis olid, aga enamus 13st krundist olid esindatud (2 või 3 omad olid vist puudu), sealhulgas ka riik ehk siis inimene Maa-ametist. Peab mainima, et siseinfo selle inimese kohta osutus õigeks - tundus tõesti mõistlik mees, kuigi see kiri, mis ma Maa-ametist vastuseks sain, paistis küll suht jäik ja resoluutne.
Aga koosolekust endast. Algas asi suht vaikselt. Ma olin lausa üllatunud. Keegi nagu väga ei küsinud, vaadati joonist, mõni küsimus tekkis, nendele vastasin. Ja siis tõstatati üles see esialgne vaidlusteema - osad maaomanikud tahavad oma krunte jagada, teised on selle vastu öeldes et nemad ostsid krundi teadmisega, et sinna ei tule tihedalt naabreid. Kogu ala aga käsitletakse ühtse asumina, st üks detailplaneeringuala, mis tähendab, et tuleb leida kompromiss. Ja asja vürtsitab veel see, et nagu ma olen aru saanud, on vallavanem andnud erinevatel aegadel erinevaid lubadusi ja nüüd taganeb neist. Ja otseselt seaduslikku alust nagu pole selleks, et takistada seda planeeringut sellisel kujul (mõningate korrektuuridega) läbi minemast. On vaid inimlikud aspektid. Minul jääb üle vaid loota, et see kompromiss leitakse ja see planeering kunagi ka kehtestatud saab, muidu on minu töö tühja jooksnud ja vat seda ei tahaks ma kohe mitte.

Täht

You are The Star

Hope, expectation, Bright promises.

The Star is one of the great cards of faith, dreams realised

The Star is a card that looks to the future. It does not predict any immediate or powerful change, but it does predict hope and healing. This card suggests clarity of vision, spiritual insight. And, most importantly, that unexpected help will be coming, with water to quench your thirst, with a guiding light to the future. They might say you're a dreamer, but you're not the only one.

What Tarot Card are You?
Take the Test to Find Out.

Marguse juubel

Märksõnad:
piraadid, viikingid ja muidu triibulised (ei saa jätta mainimata, et parimad olid muretsenud ka kostüümi juurde sobiva hääle)
rumm
tantsud (meeste tantsud, naiste tantsud, tantsud posti ümber, härja ümber ja postina)
saun
Öö laps (nii madala häälega pole vist keegi Jassi osa laulnud)
seltskonnamängud (rongimäng, sõudmise mäng, konnade mäng, pudelimäng jne)
suitsurõngad
ja palju palju muud

Kokkuvõtteks: seda pidu mäletame veel kaua (ja tuletame meelde ka neile, kes ei tahaks mäletada :P), minul isiklikult pole ammu nii lõbus olnud

Vesine värk

Enamasti Auras ujumas käies olen sattunud aegadele, kus on parajasti käimas mõni trenn ja ruumi seetõttu suht vähe (paar päeva tagasi avastasin, et neil on tglt kodulehel ka soovitus valida isikliku treeningu tegemiseks aeg enne 15.00 või pärast 20.00). Igatahes tuli mul ühel hetkel selline mõte, et kaua ma ikka neil ennast segada lasen, lähen proovin parem ise mõnda trenni. Mõeldud-tehtud. Eile käisin siis oma esimeses süvaveeaeroobika tunnis. Mõned harjutused tulid täitsa normaalselt välja, teised nõuavad ilmselt pisut pikemat kogemust. Ja kõige raskem oli ühe koha peale paigale jääda, mingil põhjusel liikusin ma kogu aeg ette poole. Lõpuks olingi päris basseini servas. Aga üldiselt mulle täitsa meeldis, arvan, et lähen ka järgmisel nädalal. Kadrile eriti ei meeldinud, tema eelistab vesispinningut (sattusin juhuslikult meie kursaõe Kadriga kokku, ta oli ka esimest korda süvaveeaeroobikas, kuna ta tavaliselt käib vesispinningus, aga eile said kohad enne täis, kui ta pileti ära osta jõudis).

Kui juba ajude testimiseks läks...

Your Brain is 67% Female, 33% Male

Your brain leans female You think with your heart, not your head Sweet and considerate, you are a giver But you're tough enough not to let anyone take advantage of you!

What Gender Is Your Brain?

Võru muusikakool 50

Sain mina teada selle nädala keskel, et laupäeval tähistatakse Võru muusikakooli 50-aastaseks saamist. Nii kui ma seda uudist kuulsin, mõtlesin, et peaks minema. Mõeldud-tehtud. Registreerisin ennast ka kontserdi järgsele peole ning seadsingi sammud laupäeval enne kuut Võru kultuurimaja poole. Kogu üritus algas kontserdiga, mille esimeses pooles esinesid muusikakooli praegused õpilased ja palade vahele näidati videoklippe, kus intervjueeriti õpilasi. Kontserdil kõlanud muusika oli super (mulle jätkuvalt meeldib hullupööra tšello kõla, tegelikult oli terve see keelpilliansambel lausa fantastiline) ja laste ütlused olid väga vahvad, nagu alati. Teises pooles esinesid vilistlased. Ma ei teadnudki, et sealt nii tublisid muusikuid sirgunud on, kuigi tegelikult see väga ei üllata.
Peale kontserti tuli aktus, mis oli natuke igavam võrreldes eelnenuga, kuigi näiteks muusikakooli direktriss esitas oma kõne regilauluna, mis tähendas, et kõik laulsid kaasa. Jah tõepoolest, nii üllatav kui see ka pole - saal tõepoolest laulis kaasa. Aga mis seal imestada, saalis olid ju enamus inimesi sellised, kellel muusikaline haridus seljataga. Kuigi see aktus ja need õnnitlused võtsid päris palju aega ja kohati läks pisut igavaks, oli ikkagi ilus.

Külaliste koha pealt niipalju, et kahjuks oli minuvanuseid vilistlasi väga vähe. Paari tuttavat ikkagi nägin ja ka ühte klassiõde keskkoolist, kelle käekäigust mul kohe üldse aimu ei olnud. Aga noh, õpetajaid nägin see-eest kõiki ja kõigi oma õpetajatega sai ka vähemalt paar sõna juttu aetud.

Pidu ise kujunes minu jaoks päris pikaks, kuna jäin ametliku peo lõpuni ja pärast suundus üks seltskond ka afterpartyle ning juhuse tahtel sattusin minagi sinna. Igatahes oli täitsa vahva.

Teatriparadiis

Mis ma oskan öelda? Suurepärane etendus. Ega vist ei saakski tulemus halvem olla, kui terve lava on täis nii tasemel näitlejaid. Kusjuures, pooled näitlejad olid samad, kes "Frankensteinis", nii et on täiesti mõistetav, miks mõlemad etendused head olid. Aga jah, tänase teatrikülastusega jäin väga rahule, kel võimalust on, siis soovitan soojalt vaatama minna. Saate hea kõhutäie naerda :)

NV

Mõtlesin, et kirjutaks lühidalt oma ülitegusast nädalavahetusest.

Algas see toreda õhtusöögiga reedel. Hea seltskond, kana ja riis, lõbusad jutud... mida sa hing veel ihkad?

Laupäev algas vara (laupäeva kohta). Poole kaheksa paiku oli äratus, siis vutt-vutt-vutt Vanemuise alumisse parklasse, kus ootas mind buss. Kui lõpuks kõik olid kohal, kes Tartust tulema pidid, algas sõit päälinna, et minna ja asutada roheline erakond. Sattusin istuma väga huvitavasse kohta bussis, ning terve tee kuulsin igasugust asjalikku infot kogu selle asja kohta ning minu kõrvalistmelt tehti telefonitsi kiireid parandusi loodava erakonna põhikirja. Neid parandusi tehti veel muidugi ka kohapeal.
Nagu oligi üsna ootuspärane, ei püsinud selline koosolek ajaliselt etteantud raamides - lõunapaus oli tund aega hiljem kui ette nähtud ning kuna meil oli voli TTÜ aulat kasutada ainult kuni kella viieni, käis asi peale lõunapausi äärmiselt kiirendatud korras. Üldiselt olen mina tehtud otsustega rahul, ainult logona oleks tahtnud ühte teist varianti näha, aga noh, enamuse hääl loeb. Eks siis nüüd paista, kuidas valimistel läheb.

Pühapäev möödus enamuses koos vanematega. Käisime koos Tsink Plekk Panges söömas (mina ei olnud seal varem käinud). Toit oli täitsa hea, ootama pidi veits kaua, aga elasime üle. Õhtu viis meid aga vanasse anatoomikumi, kus Emajõe Suveteater "Frankensteini" mängis. Peab mainima, et väga erinev tavateatrist. Esiteks polnud vaja väga muretseda selle pärast, mida sinna selga panna, sest nagu nii anti kitlid selga (nii palju kui jagus, meie saime). Teiseks toimus etendus mitmes ruumis. Ja kolmandaks, olid need ruumid üsna väikesed ja seetõttu olid näitlejad hästi lähedal. Aga etendus ise oli hea, nii et kui kellelgi tekkis huvi ja neid pileteid veel saada on, siis soovitan soojalt.

Mpsi 7 päeva vanemaks tegemisest

Ma ei oleks uskunudki, et minu ühinemine REAG-ga ja peatne roheliste erakonna liikmeks saamine nii suurt poleemikat tekitab. Kõige hämmastavamad olid küsimused a la "mis kasu sa sellest saad?". Kas tõesti peab igal pool mingi kasu mängus olema? On see siis nii mõistetamatu, et keegi võiks tahta lihtsalt oma panust anda? Ma olin tõesti üllatunud selle üle eile. Aga kellel tõesti tekkis küsimusi loodava erakonna kohta, siis külastage loodava erakonna kodulehte.

A muidu oli täitsa tore sünnipäev. Läbivateks teemadeks olid kapid, inglid, võõrsõnad ja loomulikult oli vanaema retsept jällegi poulaarne. Aga Roman pole suutnud kogu selle aja peale veel retsepti pähe õppida, tuli muudkui paberi pealt järgi vaadata. Ning siis veel loomulikult kass, kes pääses napilt kolmanda mõõtme kaotusest. Õhtu lõpus üritasime teda ka jooma õpetada, aga kahjuks ei võtnud õppust. Veel.

Meeste vajalikkusest

Mõni aeg tagasi oli Maailmaparandaja blogis vist teemaks see, et mehi pole vajagi, saab ise ka hakkama. No eilse ja tänase põhjal võin mina öelda, et on ikka vaja küll. Sai kohe päris mitu tehnilist laadi probleemi ära lahendatud. Kuna probleemide lahendajateks olid erinevad isikud, oli muidugi ka vahe probleemi lahendamise kiiruses. Ühest probleemist olin rääkinud kaks aastat (selle lahendamine ise võttis umbes 1,5 tundi), teisest kaks kuud (see lahendati nii umbes viie minutiga), kolmandast rääkisin eelmine reede ja täna see lahendati (aega kulus jällegi ca 1,5 tundi).
Loomulikult oleks kõige toredam kui saaks ise hakkama, ilma igasuguse kõrvalise abita, aga kahjuks ei ole minul sellist tehnilist taipu ja oskusi. Seega, nagu ma juba eelnevalt mainisin, mehi on siiski vaja.

just a little patience

Hommikul oli veel suht normaalne ilm. Lõunal käies oli juba suht vastik ilm. Pärast lõunat läks asi suhteliselt liiklusohtlikuks. Ja just sellisel päeval tuli mul päris mitu korda linnas sõita (aga vähemalt sain kätte selle, mille pärast ma praktiliselt terve päeva tõmblesin). Selline libedakoolitus, et oi-oi-oi. Ma ei tea, kui kaugele ma siis oleks jõudnud, kui ma nädalavahetusel talvepapusid Nissanile alla saanud poleks. Ilmselt oleks kusagil esimesel ristmikul põigiti keset teed olnud vms. Ja see ei ole ju normaalne, et ma jätan auto 5-10 minutiks seisma ja uuesti sõitma hakates tuleb teda jälle harjaga lumest puhtaks pühkida, et mingigi nähtavus saavutada. Ühesõnaga - talv. Ja kõik sellega kaasnevad rõõmud ja "rõõmud". Aga tagasi liikluse juurde. Lisaks sellele, et teeolud mitte just liiklejasõbralikud täna ei olnud, oli jalakäiatel mingi massiline enesetapukalduvus küljes. Või kuidas nimetada seda pidevat suvalises kohas üle tee töllerdamist või punase tulega üle ülekäiguraja minemist??? Mina nimetan seda igatahes enesetapusooviks, sest tänase ilmaga ei ole teps mitte tark mõte oodata autojuhtidelt äkitselt pidama saamist. Ja siis veel üks "tore" tegelane, keda mul täna "au" kohata oli - sõitsin mina Taara pst-l ja mingi tüüp sõidab mulle vastu, endal nii õige nägu peas. Teadupärast on Taara pst mõlemal sõidusuunal üsnagi kitsas. Aga kuna vastutulev sõiduk oli suurem (mingi minikaubik vms), ei jäänud mul muud üle, kui pooleldi kõnniteele ronida. Liikle siis niimoodi.

Ja blogil on ka täna kehvad teeolud vms, miks ta muidu nii aeglane on.

Kuust ja muust

Tänase selge ilmaga paistab kuu lihtsalt vapustavalt ilus. Kindlasti annab sellele juurde ka veel õhukese lumekihiga, kuid siiski valge maastik. Otsustasin, et ei mõtle lumega seoses enam ainult sellele, et ma veel endale sobivaid talvesaapaid poest leidnud ei ole, vaid naudin ilu. Sest vähemalt tänane Tartust Võrru sõit kuuvalgel oli küll väga ilus. Tekkis tunne, et nii võiks veel jumal teab kui kaua sõita. Lihtsalt nii kena oli. Ja kuidagi müstiline. Metsade vahelt läbi sõites tekkisid suhteliselt tontlikud varjud. Ja valge oli. Ka ilma kaugtuledeta nägi päris hästi (aga mitte Võrus majade vahel neid enesetapu kalduvustega inimesi, kes täiesti valgustamata tänaval ilma helkurita praktiliselt sõiduteel patseerisid).

Niimoodi kuuvalgel sõites kandusid mu mõtted jälle ühe teema juurde, mille üle ma ka paar päeva tagasi omaette mõtisklesin. Nimelt mina usun saatusesse. Ei tea isegi miks, aga olen täiesti veendunud, et mõningad asjad on nö ette kirjutatud (näiteks see, millal sa sured). Nüüd aga jõudsingi mõtisklustega selleni, et millised asjad siis on ette kirjutatud ja millised on valikute tulemusena juhtunud asjad. Näiteks, kas mingi inimesega tuttavaks saamine võib olla ette määratud või juhtub see just tänu mingile varem tehtud valikule? Kas siis kui oleks teistsugune valik tehtud, poleks selle inimesega tuttavaks saanud või oleks see siiski juhtunud, aga mingit teist teed pidi? Aga need küsimused jäävadki ilmselt vastuseta, sest vaevalt, et leiduks inimest, kes kindlat vastust teaks.

Krokodill

Sest kolle K r o k o d i l, kellest juba Massingi pühhapäwa wahheluggemistes rägitakse, ei olle middagi muud kui üks suur 20 kunni 50 pikkune wee sees ellaw sissalik. Temma ellab Egiptuse maal wee sees, kõige ennamist sures N i l i jões, kust temma monnikord ka kuiwale maale lähheb, sööb kallu ja muud ellajaid, poisikesi ja tüttarlapsi, ja leppib - kui parremat toitu ei olle - ka täiskaswand Egiptuse rahwaga (Fr. R. Kreutzwald. Ma-ilm ja mõnda mis seal sees leida on. Tartu, 1849).*

Ei, sellest ei tule siin zooloogiline sissekanne nagu te ekslikult võite pealkirja järgi arvata. See siin on ajendatud hoopis Vana Baskini teatri samanimelisest etendusest. Just sellest, mida vaatamast ma natuke aega tagasi tulin.
Et kuidas siis oli? No tegu oli Dostojevski "aktualiseerimisega", näidend oli tehtud samanimelise jutustuse põhjal. Pidi olema komöödia, aga minu meelest ei olnud väga naljakas, võibolla paari koha peal võttis muigama. Näitlejad iseenesest olid muidugi head, isegi Hendrik Normanni aktsiad minu silmis tõusid (seoses Uuno hommikuprogrammiga olid nad enne vägagi madalal, ta on seal nii vastik ja näägutav).
Probleemid mida seal käsitleti olid rohkem või vähem tuttavad, aga kogu asi jäi kuidagi kahvatuks. Ma arvan, et ma poleks midagi kaotanud, kui ma poleks seda etendust näinud.

Kuu aja pärast on järgmine teatrisse minek, siis vaatan etendust, mille kohta ma usaldusväärsetest allikatest kiidusõnu kuulnud olen, nii et tõotab tulla parem teatrielamus.

* see tekst pärineb kavast

Nädalavahetus filmide seltsis

Selle nädalavahetuse märksõnaks sai filmid.
Reedel vaatasin filmi nimega Kalendritüdrukud (tegelikult ma tahtsin vaadata filmi Ocean's 12, aga see ei läinud käima mingil imelikul põhjusel või õigem oleks öelda, et käima küll läks, aga oli olukord pilt on, häält ei ole ja nii ei tahtnud ma seda filmi kohe mitte vaadata). Kes sellest filmist midagi kuulnud pole, siis neile teadmiseks, et film räägib keskealistest naistest, kes otsustavad teha kalendri, kus nad poseerivad alasti (strateegilised kohad varjatud muidugi), et annetada raha kohalikule haiglale. Väga armas lugu minu meelest, ilusad maastikuvaated (sündmused arenevad ühes Inglise väikelinnas) ja mõnus huumor. Eriti peaks seda vaatama ilmselt naised, kes on nii umbes 40. eluaasta kandis ja muretsevad selle pärast, et nad enam nii head välja ei näe kui 20-aastaselt.
Laupäeval siis lõpuks (pärast seda kui videomakk keeldus koostööd tegemast ja me algselt plaanis olnud filmi ei saanud) jäid kavva filmid After sunset ning Ruudi. Esimene film oli sellise suht tavapärase osav-varas-kes-tahab-pensionile-jääda-aga-enne-teeb-veel-ühe-viimase-töö süžeega, aga teostus oli päris lõbus. Brosnanil on veel üks sarnane film - Thomas Crowni afäär, too oli ka päris hea, aga seal oli politseinikuks, kes teda jahtis, naine, seega ma usun, et ei pea üle rääkima, kuidas nende suhted arenesid. Selles osas oli see laupäevane film lõbusam ja üllatavam.
Ruudi oli ka tore. Tuttavad kohad, mõnusad lapselikud naljad (eriti toredad olid vaesus ja vanadus) ning natuke aktsiooni ka. Tuleb veelkord tõdeda, et kui Sigade revolutsioon välja arvata, on kõik viimastel aastatel tehtud eesti filmid, mida mina näinud olen, väga head olnud.
Täna siis tegima teise katse videomakiga ja saime ta tööle ka. Seega sai vaadatud film Before sunset (mis on tegelikult Before sunrise'i järg, aga teatud arusaamatuste tõttu meil seda praegu polnud). See oli hoopis teistmoodi film. Põhimõtteliselt vaataja lihtsalt kuulab pealt kahe inimese dialoogi. Ja see oli väga huvitav dialoog. Kohati tundus mulle, et see naine räägib seda, mida mina mõtlen. Ja ma loodan, et sellel enam kolmandat osa ei ole, sest mehe näoilme järgi filmi lõpus sai väga hästi järeldada, kuidas lugu edasi läks ja ma ei tahaks, et keegi režissöör sellega jändama hakkaks. Aga millalgi tuleb see esimene osa ka kindlasti ära vaadata.

Optimist :D

Niih, Piretil oli blogis jälle üks test. Tegin minagi selle testi ja tulemus on siin (testi teemaks oli, et kas oled optimist või pessimist):

Congratulations! You're the eternal optimist, a regular "Sunshine Day" of a person. When it rains, you think about how good the water is for the flowers and trees rather than how wet you're getting. More likely to trust someone than not, you always see the good in people. Sure, that opens you up for a few let-downs, but that's okay — your great attitude will help you deal with them if and when they come. In the long run, it doesn't really matter at all; everything's going to be all right! You like meeting new people and thoroughly enjoy their companionship. In a nutshell, you just don't dwell on small failures — you learn from your mistakes and do your best to make everyone around you happy to be alive. Keep it up!

Mis ma oskan öelda? Elu on lill!

Tänase päevaga sobib see testitulemus väga hästi, sest täna oli positiivne päev. Päris mitu meeldivat üllatust oli kohe. Ja nädalavahetus oli ka tore.

Usuõpetuse loeng

Õppejõud Sööt ja InBoil on ainet vahetanud ja andsid seekord usuõpetuse teemalise loengu. Toimus see siis Jaani kirikus. Algas lauluga Oh Jesus, my Lord. Edasi läks pisut ilmalikumaks, kuigi tuleb tõdeda, et jumala ja taeva teema oli ikkagi läbiv. Erakordne oli ka see vaikus milles kuulajaskond istus. Alles päris lõpus, kui taheti veel õppejõudusid kõnelemas kuulda, tehti ka lärmi.
Aga meie kõrval istus üks tõeline fänn, kes elas kogu aja kaasa ja seda vägagi hingega. Ja loomulikult oli ka Riin kohal.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et oli väga hea ja rahulik loeng. Oleks võinud aint pikem olla.

Blogimisraskused

Järjekordselt tuleb tõdeda, et kui ajul oleks otseühendus blogiga, siis siin oleks nii mitmedki sissekanded rohkem, sest aeg-ajalt tuleb mul igasuguseid mõtteid, mida võiks blogisse kirjutada. Tavaliselt tulevad nad aga sel hetkel, kui ma ei viibi arvuti läheduses või siis lihtsalt pole aega kirjutada. Praegu on sama lugu - istun küll arvuti taga, aga olen tänases siblimisest üsna väsinud ja kell on ka palju, nii et midagi asjalikku küll kirjutada ei jõua. Seega tuleb neil, kes mingit asjalikku sissekannet ootavad, veel kannatada.

P.S. Muide, kogesin täna, et see trikk et koer jalutusrihma ümber inimese jalgade keerab (nii et viimane kohe kindlasti ümber kukuks, kui vaid sammu astuks), ei olegi ainult filmitrikk, nad teevadki nii.

Lõhkuda, lammutada, põletada

... olid selle nädalavahetuse märksõnad. Et mida ma siis lõhkusin ja lammutasin? Maja. Mitte enda oma. Teise inimese maja on ju ikka hea lõhkuda :p Majaomanik ise oli asjaga rahul, muide. Ja et mitte kogu lõhkumise au enda peale võtta, siis mainin ära, et seal oli veel hävituslike kalduvustega inimesi peale minu. Eile oli meid päris korralik kambake, täna olime ainult kolmekesi. Teistel olid täna muud tegemised.
Igatahes minu lemmik tööriist sel nädalavahetusel oli raudkang, mille teises otsas on sõrg. Sellega oli nii tore seina pealt krohvi maha lüüa ja traati ära urgitseda ja naelu välja tõmmata.
Ja minu jaoks ei jäänud Karepa sugugi mitte viimaseks välipeoks sel aastal, sest ühel hetkel läks meil ikkagi kõht tühjaks ja siis tehti väljas šašlõkki. Juurde veel kena lõke keset õue ja mida veel tahta. Noh meestel oli veel õlu ka tegelikult. Double Bock kui täpne olla. Nad pakkusid seda mitu korda mulle ka, aga kui ma lubasin selle järgmine kord vastu võtta ja maha kallata, siis nad enam ei tüüdanud mind selle õllega.

Vat selline oli minu nädalavahetus. Mina olen rahul (nagu ma aru sain, siis ka majaomanik on tehtud tööga rahul), aga paraku annab tunda, et pole ikka harjunud sellise asjaga - praegu on suht kõva väsimus kallal. Ja ma ei taha praegu mõeldagi selle peale, mida mu lihased homme teevad. Aga lohutagem ennast sellega, et lihasvalu läheb paari päevaga tavaliselt üle.

Dogma

Sain millalgi listi kaudu kirja, et neljapäeviti toimuvad paralleelselt loengukursega "Piibel õhtumaise kultuuri alustekstsina" filmiõhtud ja sel neljapäeval on kavas film "Dogma". Olin sellest filmist kuulnud ning otsustasin see oma silmaga ära vaadata. Ei pidanud kahetsema, sest tegu oli väärt filmiga ja tekitas igasuguseid huvitavaid ideid selle teema suhtes. Igatahes soovitan seda filmi soojalt.

Aga tundub, et täna ei jää viimaseks korraks keemia ringis filmi vaadata, sest nii mõndagi filmi, mis veel kavas on, tahaks näha.

Surematust

Eile õhtul sain Surematu Romaani läbi. Ja ta täitis kõik minu ootused. Enamgi veel - lausa ületas neid. Ja siinkohal väike teadaanne - kui keegi veel tahab liituda donja Lestakala fännklubiga, siis võite mulle teada anda. Ma nimelt pole enam tema ainus fänn, Piret tuli ka klubisse :D
Üritasin eile donja Lestakala veenda ka järgmist romaani kirjutama, aga ta ei tahtnud vedu võtta. A eks me veel näe..

Car free

Taaskord on siis käes 22. september ja autovaba päev. Mina läksin tööle Karoliinega. Nagu eilegi. Ja nii nagu eile nii ka täna nägin hommikul tööle sõites Sõpruse sillal kahte inimest, kes paistsid autosid loendavat (mis tekitas minus väheke nostalgiat, sest kunagi olen isegi sellist asja teinud). Minu loogiline järeldus on, et nad lugesid autosid mitteautovabal päeval ja autovabal päeval ja pärast vaatavad, et kas on erinevust ka. Mina isiklikult arvan, et ega eriti vist ei ole. Vähemalt mulle küll mingit suurt erinevust silma ei hakanud. Ja töökaaslane kah unustas ära, et täna autovaba päev on, vähemalt väitis ta, et ta oli plaaninud sel päeval mitte autoga tööle tulla.

Huvitav kas see oli seotud tänase autovaba päevaga või mitte, aga eile avastasin, et keegi on lõpuks taibanud, et 6-kohalisest jalgrattahoidjast on Eedeni kaubanduskeskuse jaoks siiski vähe ja üks 6-kohaline oli juurde toodud. Mitte et 12 kohta piisav oleks, aga progress siiski. Kui nad igal aastal ühe 6-kohalise juurde paneks, oleks mõne aasta pärast juba täitsa arvestatav jalgrattaparkla seal.

Aga mulle isiklikult tundub, et ma olen nähtamatuks muutunud. Täna nägin linnas kahte tuttavat inimest, kellele ma lehvitasin ja kumbki ei reageerinud. A võibolla on asi minu kiivris ja prillides. Täna ma kogesin, kui vajalikud need prillid tegelikult rattaga sõites ikkagi on. Sõitsin mina rahulikult, kui lendas mingi parajalt pirakas putukas mulle vastu prilliklaasi serva. Kui mul prille ees poleks olnud, oleks ta ilmselt mulle näkku maandunud ja ma arvan, et see poleks üldse tore olnud.

4772

I want to ride my bicycle
I want to ride my bike

laulis Queen. Mul täna mingil hetkel hakkas see laul kummitama. Arvatavasti oli põhjus selles, et ma osalesin 9. Tartu rattamaratonil. Siiski mitte täispikal distantsil (nii kõrgelt ma oma võimeid ei hinda), kõigest 40 km. Minu arvates täiesti paras distants. Ja rada oli lahe. Otepää on ilus kant ja kohati sai ümbrust täiel rinnal nautida. Kohati aga tuli hoolega jälgida teisi rattureid, et nendega mitte kokku põrgata. Päris kogu aeg ma ratta seljas siiski polnud, mõnel tõusul tuli maha ronida. Aeg-ajalt oli selle põhjuseks tõusu järskus, aeg-ajalt see, et kõik eespool olijad ronisid maha ja siis ei jäänud mul lihtsalt muud üle kui seda sama teha, sest vastasel juhul oleks ma kellelegi otsa sõitnud. Paaris kohas olid hoiatavad märgid üleval, kui mõni eriti karm koht tulemas oli. Ühes kohas, kus seda polnud, oleks minu meelest küll vaja olnud. Oli suhteliselt pikk laskumine, nii et sai paraja hoo sisse ja lõpus oli täiesti lahtine liiv. Ma usun, et seal kukkus nii mõnigi. Mõnda kukkumist nägin ise ka, üks päris hull uperpall oli kohe stardi ligidal, aga õnneks hoidsin siiski piisavat pikivahet, et ise neile otsa ei pannud. Ühes kohas, kus tee hullult treppis oli, tulid mulle meelde need kommid, mis Saaremaal rattamatka ajal teele lendasid. Vat kui nüüd oleks kah puistanud, siis oleks saanud konkurente maha raputada - nad oleks kõik komme korjama hakanud :p Aga ega ma tegelikult sinna esikohta püüdma ju läinudki. Nagu meile ka stardis öeldi - see on rahvasõit. Kes võistelda tahavad, peavad täispika distantsi läbima. Minu aeg jäi üsna sinna kanti, kuhu ma arvasin - 2:30:48.0

P.S. 4772 oli mu stardinumber

Sushiõhtu

Eile tehti Raatuse ühikas sushit. Põhiliselt tegi seda Hannah. Mina ja Vivian aitasime hakkida ning Chris puhastas kala (pärast pikka pealekäimist). Kuna ma istusin strateegiliselt olulise koha peal, siis langes minu õlule ka kokku keeratud sushi-rulli juppideks lõikamine. Muidu tulid enam-vähem tükid, aga need, millele Rama sulatatud juustu vahele pandud sai, lagunesid natuke ära.

A seltskond oli huvitav. Kogu aeg vooris mingisugust rahvast sisse välja. Mina olin enne kogu kohalkäinud inimhulgast vast veerandit näinud. Ja mingil huvitaval põhjusel oli naissoo esindajaid kaks korda rohkem kui mehi (kõik kohalolnud mehed olid selle boksi elanikud). Üks tüüp oli veider. Alguses hoidis pisut omaette, vahepeal vaatas toas multikaid ning leidis, et inimesed peaksid rääkimise asemel laulude sõnu kuulama (tema toast kostus suhteliselt vali muusika). Mingil hetkel hakkas ta natuke rohkem suhtlema. Ja muide, kõnealune noormees on eestlane. Tal pidi küll rootsi pass olema, aga põhimõtteliselt on tegu siiski eestlasega. Hannah millegipärast ei uskunud, et ta eesti keelt oskab rääkida. Pärast vist jäi ikka uskuma.

Aga üldiselt oli väga tore üritus. Internatsionaalne veel pealekauba. Ma arvan, et sakslasi oli seltskonnas vist kõige rohkem. Päris huvitav oli see kui köögis viibis 5 inimest, neist 3 olid sakslased (ning ülejäänud 2 ehk mina ja Vivian saame saksa keelest aru küll) ja Hannah rääkis teise sakslasega inglise keeles. Meie loomulikult ei saanud sellekohast märkust tegemata jätta. See ühelt keelelt teisele mineks on tegelikult vist kohati keerulisem kui kaasmaalasega võõrkeeles rääkimine. Samas mina rääkisin kah mõned korrad selle eesti noormehega inglise keeles, aga see oli enamasti selle mõttega, et teised kah aru saaks.

Kontrollimatusest

Eelmises sissekandes kirjutasin ma sellest, kuidas ma kontrolli oma arvuti üle ära andsin, sel nädalavahetusel kogesin ma seda, mis tunne on autoga sõita, kui see nagu polekski sinu kontrolli all. Ei, ma ei kihutanud teelt välja ega midagi, lihtsalt autol pandi cruise peale (maakeeli peaks see püsikiiruse hoidja olema). Kuidagi imelik on sõita, kui jalad pedaalidel ei ole (kuna tegemist oli automaatkäigukastiga autoga, siis vasak jalg igavles nagu nii), tõesti selline tunne nagu ise ei kontrollikski kõike, mis auto teeb. Tegelikult oli väga lihtne kontroll tagasi saada - tuli ainult pidurit vajutada. Samas ei olnud selle auto puhul ise pedaale kontrollides ka väga hea sõita, sest gaasipedaal oli nii kõva vedruga, et ma pidin ikka päris kõvasti jõudu rakendama, et normaalset kiirust kätte saada. Lõpuks harjusin ära ja siis arvatavasti ületasin kiirustki (päris kindel ei ole, sest spidomeeter oli armatuurilt ära tõstetud... eks see ole jah selline ebavajalik iluasjake või nii).
Kui juba autode peale jutt läks siis mainin selle ka ära, et käsipidur e õige nimega seisupidur (kui mu mälu mind nüüd ei peta), olgu ikka selline kang kahe istme vahel. Millalgi näitas mingis autosaates uut Audit, millel oli see ainult nupp... väga lahja mu meelest. Nüüd aga nägin, et see võib olla ka pedaali kujul. Ka see variant on minu meelest tobe. Seda ei saa ju enam kässariks nimetada...

Ka sina, Villem

Viimasel ajal on päris palju pilte fotopici üles pandud, mis on iseenesest ju tore. Kahjuks on ilmnenud mul väike tõrge nende vaatamisel - enamuse piltide suurelt nägemiseks pean panema full size, st ise nad mul normaalsesse suurusesse ei lähe. Noh, mõtlesin siis, et küsin mõne arvutiasjanduses targema inimese käest, kas sellele probleemile võiks ka lahendus olla. MSNis arupärimine lõppes sellega, et mina istusin arvuti taga käed rüpes ja vaatasin, kuidas kursor igasugu aknakesi lahti teeb (see sai toimuda läbi sellise huvitava funktsiooni nagu remote assistance). Uskuge mind, see on üsna veider kui istud arvuti taga, aga arvuti elaks nagu oma elu. Aga kõige selle tulemusena selgus, et mul on arvutis mingi müstiline probleem ja võibolla aitaks see, kui kogu asi uuesti installida. Mind see tegelikult ei üllata, ma olen juba pikemat aega seisukohal, et mina ja arvutid lihtsalt ei klapi. Võibolla on see minu aura, mis arvutitele ei meeldi vms. Samas olin ma siiamaani arvanud, et minu Villemiga on lugu teine, aga nagu selgus, on ka siinkohal sama lugu nagu kõigi ülejäänud arvutitega.

Tangot tantsitakse kahekesi

... ja kõiki teisi tantse ka. Miks ma sellest nüüd siin räägin? Aga sellepärast, et meil hakkas jälle tantsuhooaeg. Mõnus oli jälle üle pika aja tantsida. Enamus oli täitsa meeles isegi, vaid mõned figuurid, mida polnud nii palju jõudnud harjutada, olid pisut ununenud.

Mis siis veel uut? No sügisega koos hakkavad ka mõningad saated, mida vaadata tahaks, aga need pagana teleonud on osasid algusaegu ja isegi päevi muutnud. Esmaspäeval jäin ma sellepärast poolest C.S.I.-st ilma ja täna sattusin täiesti juhuslikult Hoia ja keelat vaatama. Ja Jürkat ei olegi enam hindajate seas :(( Aga Reet Linna oli täitsa asjalik. Tibi on ka välja vahetatud. Tannu on neil vähemalt alles. Muide, ta kasutas ka täna sõna "nunnu" :p

Väsinud, aga rahul

Miks väsinud? Sest kahe päevaga on läbitud pea 500 km.
Miks rahul? Sest oli irmus tore ja mitmed valged kohad Eesti kaardil said suht värvilisteks ja tegelikult läks asi üsna plaanipäraselt, kuigi mulle millalgi selle nädala keskel tundus, et plaani nagu õieti polegi. Kaks kohta, kus mina kindlasti käia tahtsin olid Elistvere loomapark ja Palamuse ning need said käidud. Unustamatu ilvesekiisu, rebased (eriti Uru ja Reks, aga ka vana ja targa näoga rebane) ning hüperaktiivsed oravad (need oravad andsid väljendile " nagu orav rattas" hoopis uue ilme) said ära nähtud. Ilmnes ka, et Elistvere loomapargi parklas olid eraldi pooled tumesinistele autodele ja muud värvi autodele. Et oleks ikka ilus ühtlane rivi, olid kõik kolm laupäeval startinud autot tumesinised. Meie parkisime kõik kolm autot kõrvuti ning tagasi tulles avastasime, et meie kõrval on veel kolm tumesinist. Ja see tumesiniste autode ülekaal kordus veel mitmel korral laupäeva jooksul.
Peale Palamusel käiku võtsime suuna Kuremaale, kus toimus väike piknik järve kaldal. Seal oli maru uhke parkla tehtud. Muidu oli täitsa kena koht ja tore söömaaeg, aga herilased olid jälle Mani avastanud. Kahjuks ei tiirelnud nad ainult Mani ümber, aga teda jälitasid nad kõige rohkem. Siiski pidid ka ülejäänud olema äärmiselt ettevaatlikud söömisel, et mitte leiba koos herilasega hammustada.
Edasi järgnesid vahepeatused Laiusel ja Äntu järvede ääres ning siis jõudsime juba Rakverre. Ronisime korraks üles mäkke linnuse juurde, et kohe sealt alla tulla. Väike trenn noh. Enne Karepale jõudmist põikasime läbi veel Kundast (ilmselgelt olid mõnedel seal oma tagamõtted, ega niisama mingit kirikut vaatama minda ikka) ja Toolsest. Viimane oli väga lahe - laevad ja varemed ja liumägi :)
Lõpuks siis olime Karepal. Mina polnud seal varem käinud. Väga ilus oli muidu - mere ääres ja puha. Üle pika aja jälle välipidu (mis arvatavasi jääb ka viimaseks sel aastal) ning isegi ilmataat oli meile suht armuline, paaril korral ikka lasi vihmal sabiseda.
Tänane päev algas suht vara. Üheksa paiku oli start ning natuke enne kümmet kohtusime oma kanuudega. Mina olin kapteniga ühes kanuus ning loomulikult olime meie esimesena lõpp-punktis. Matk iseenesest oli väga vaheldusrikas - oli nii vaba ja sügavat vett kui ka üle kivide ja puutüvede minekut. Ümber kanuud meil ajada siiski ei õnnestunud ja nagu ma aru sain, siis ka üksi teine kanuu meie omadest ei läinud ümber. Sõiduvõtetes oli aga suurt erinevust näha - meie käisime ikka mõlemad jalgupidi vees ära, Man näiteks oli ka lõpus kuiva jalaga, aga noh, tema tuli ka jala üle finišijoone. Edasi läsime Tapale süüa otsima. Leidsime ka sealt ühe Grossi poe ning peale söögipausi võtsime suuna Tartu peale.