Relatiivsus

Aeg on suhteline mõiste. Enamasti on tunne, et aega on kogu aeg vähe ja see lendab kiiresti. Aga siis kui sa ootad midagi, siis ei lenda see kuhugi. Venib. Nädal tundub igavikuna. Kaks nädalat on lausa kaks igavikku. Samas... 1 tund ja 44 minutit telefoni otsas kestaks nagu vaid hetke.

Igatahes jõudsin täna selgusele, et ma peaksin keskenduma sellele, mis olemas on, mitte sellele, mida parajasti pole. Ja ma olen kohe kindlasti tänulik selle eest, mis on. :)

Tunnen elus end

Natuke veel ja olekski kuu aega viimasest postitusest möödas. Mõtlete, et elan nii igavat elu, et pole midagi postitada? Ei, seda mitte. Vaba aeg lihtsalt kulub ära muudeks asjadeks, nii et blogimine on väga tagaplaanil. Aga jah, tegevusi on olnud küllaga. Kinos olen käinud (Täitsa lõpp sai ära vaadatud (jah, ma nägin vilksamisi ennast ka :)), PÖFFil sai käidud, 4 D ja 5 D kinos kah), sporti olen vaadanud (nii publiku hulgas olnud kui ka telekast vaadanud), uisutasin üle pika aja, Lenna ja Märdi kontsert kuulatud, Aliast olen erinevate seltskondadega mänginud ja paljude uute inimestega kohtunud. Neid asju on muidugi veel, aga lihtsalt tõin välja mõned näited. Elu on ilus. :D

Melanhoolia

Ei, ma ei ole langenud depressiooni või midagi säärast, hoopis kinos käisin. Athenas. Põhjus lihtne - sooduskupong tuli ära kasutada enne kuu lõppu. Vaatasin siis kinokava ja silma hakkas film nimega Melanhoolia. Olin sellest kiitvaid artikleid lugenud, nii et otsustasin ära vaadata.

Algus oli omapärane. Ja pikk. Tekkis juba mõte, et kui kogu film selline on (aegluubis liikuvad üksikud pildid taustaks üsna kriipiv viiuliheli), siis läks küll valikuga kehvasti. Aga õnneks hakkas siiski ühel hetkel nö õige film pihta. Lugu ise tundus esialgu tavaline. Mida rohkem asi edasi läks, seda kummalisemaks muutus peategelase käitumine ja hakkas tekkima tunne, et seal on miskit korrast ära, aga seda, mis siis viga on, vaatajale ei avaldatud. Lootsin endamisi, et teine osa annab mingid vastused esimeses osas tekkinud küsimustele peategelase vaimse tervise kohta, aga ei andnud. Hoopis juurde tekitas neid. Samas, läheneva maaimalõpuga sai tema palju paremini hakkama, kui tema õde, kes sellest üsnagi paanikasse läks. Aga lõpp tuli ja sellega lõppes ka film. Isegi lõputiitreid ei olnud (mis tekitas saalis natuke hämmingut, ei saanudki aru, kas film lõppes nüüd ära või tuleb veel midagi).

Koju minnes mõtisklesin omaette maailmalõpu teemadel. Kui teaks, et ta tõepoolest lõppeb, ega siis midagi parata olekski. Keegi ei jää sind taga nutma, sina ei jää kedagi taga nutma. Ilmselt teeks enne lõppu asju, mida praegu ei teeks tagajärgede pärast või siis neid asju, mida veel kindlasti elu jooksul ära tahad teha. Miskipärast tundub mulle kogu maailma lõpp vähem kurb kui vaid ühe elu lõpp.

Kraavid, kraavid, kraavid

Te ilmselt teate, kuidas ma suhtun pealinnas autoga sõitmisse, aga kui algsest rogaini seltskonnast pooled ära langevad ja alles jäänud poolest ainult minul auto on, siis ei ole väga valikut, kelle autoga kohale minna. Crex meisterdas mulle valmis kaardi koos põhjaliku seletusega, kuidas tema maja juurde jõuda, nii et iseenesest möödus esimene etapp eriliste viperusteta ja jõudsin õigeks ajaks õigesse kohta (õigeks ajaks selle pärast, et meelitasin crexi Black Riderit vaatama).

Rogain algas vara. Ja toimus pealinnast üsna kaugel. Ehk siis - teele tuli asuda kui päike tõusis. Selle asjaolu suurimaks miinuseks oli see, et me itta liikusime. Seega otse päikesele vastu. Ma ei olnud vist kunagi varem nii otse päikesetõusu sõitnud. Igal juhul oli nähtavus alla igasugu arvestust. Et siis mine ja sõida 110-ga nii et sa mitte midagi ei näe. Metsad olid õnnistuseks - varjasid selle tõusva päikese kenasti ära ja oli võimalik näha, kuhu me sõidame.

Sihtkohale lähenedes hakkas minu taha saba tekkima. Esialgu paar-kolm autot, lõpuks oli paras rivi neid. Arutasime omavahel, et kui ma nüüd kuhugi valesti peaks minema, ei tea, kas sõidavad järgi. Aga ei läinud valesti. Sildid olid olemas ja leidsime stardikoha kenasti üles. Viimane ponnistus veel enne stardimaterjalide kätte saamist - tagurpidi liivase künka otsa sirgelt parkimine - ja saime asuda marsruuti nuputama.

Start oli seekord ühine, rahvas liikus nii umbes kolme eri suunda. Meiega sama suunda pidi (ehk siis oli valinud sama punkti esimeseks) liikus päris mitu inimest, nii et vaade sealt tagantpoolt oli päris vahva. Esimese punktiga polnud muret - läksime sinna, kuhu rivi ees läks ja mere kaldalt puu najalt selle esimese punkti leidsimegi (taustaks võimsad vahused lained). Edasi läks raskemaks. Teise punkti olid nad ikka sõna otseses mõttes kraavi käänakusse pannud, nii et esimesel korral sellest mööda läksime, lõpuks siiski leidsime sellegi võsast üles. Üleüldse armastasid nad seal jubedalt kraave ja ojasid ja jõgesid. Vastupidiselt meile. Meie neid ei armastanud. Eriti tänu sellele ühele punktile, mis vaatamata kolmele katsele lõpuks leidmata jäigi. Järeldus, kui on koos vana mittelemmik - orvand - ja uus mittelemmik - kraav - siis sellisest punktist tuleb heaga eemale hoida. Raiskasime selle pagana punkti otsimise peale rohkem kui tund aega ja tulemuseks vaid üldise moraali langus ja lisaks nendele saamata jäänud 4 punktile veel kaotatud punkte kaotsi läinud aja näol, sest esialgset punktivõtmise plaani tuli nüüd kõvasti korrigeerida (kahjuks muidugi kaugemal asunud 5-punktiste arvelt). Samas järgmine 2-punktine tähendas oskuslikku kraaviületust (sogase veega kraav tundus liiga sügav, et sinna sisse minna) mahalangenud puutüvede abil, nii et meie arvates oleks pidanud selle eest küll rohkem punkte saama. Kokku ületasime kraave puutüvede abil kolmel korral. Sisse ei kukkunud kordagi. Puutüvesid üle kraavide oli neil seal palju. Ja ka metsa all oli maha kukkunud puutüvesid palju. Liigagi palju. Nad võiksid mõnikord oma metsasid koristada ka. Vaid ühel korral kohtasime jalutamise metsa. Ülejäänud aja tähendas mets puutüvede otsas või alt turnimist. Kõikide punktide kallal siiski norida ei saa - mõned kahepunktised olid tõesti vaid ära võtmise vaev. Pärast leidmata jäänud punkti jama hakkas meil siiski natuke paremini asi edenema, nii et ülejäänud punktid, mida võtma läksime, saime siiski kätte ja skoor tuli natuke parem, kui 4 h enne lõppu tundus, et see tulla võib.

Finišeerisime isegi kümmekond minutit enne aega, nii et pääsesime suuremast söögisabast. Üks asi tekitas aga paraja hämmingu - meid oli võistkonnas kaks, mõlemad naisterahvad, SI-pulk oli minu käes (oli spontaanne valik, mitte kusagil registreeritud otsus) ja tulemuse väljatrükil oli vaid minu nimi. Ei saa siiamaani aru, kuidas nad teadsid, et see just mina olen, kes väljatrükki võtma läks. Ainus seletus on see, et nad lihtsalt trükkisid tähestikus eespool oleva nime sinna.

Tagasisõit oli umbes sama tore, kui sinna minek oli olnud - seekord päike loojus ja meie sõitsime läände. Pool teed jälle nagu pimepeast sõitmine (eriti vahva oli see koht, kus neljarealine tee algas... kui eespool poleks autosid olnud, mis sama manöövri tegid, siis ma oleks ilmselt mõne märgi küll maha sõitnud).

Õhtul valdas meid küll teatav väsimus, aga võrreldes suvise rogainijärgse liikumatusega, oli olukord üsna hea. Ühtegi villi jalale ei saanud (investeering korralikesse jalanõudesse tasus ära), vaatamata mõningatele valusatele lihastele ja sinikatele, oli siiski olemas piisav liikuvus, et veel poodi jalutada.

Kokkuvõtteks ütleks, et kuigi oli ilus sügisilm ja jalanõud olid head, ei olnud see minu lemmik rogain. Nõme maastik, kohati väga kiuslik rajameister ja natuke ebatäpne kaart andsid kokku ka kehvima tulemuse. Loodetavasti läheb libahundil paremini.

Maraton on rõõm

Just selline reklaamlause, nagu selle postituse pealkirjas, ilutses mõningatel Tartu rattamaratoni reklaamidel. Ja nii see ongi - mõnus sõit ilusal Lõuna-Eesti maastikul suve viimasel pühapäeval päikese paistel. Ma tean, et eelmine aasta sadas rattamaratoni ajal vihma, aga siis ei saanud ma ise minna maratonile. Ja mulle ei meenu ühtegi korda, kui mina olen maratonil käinud, mil päike poleks paistnud. Aga maratonil käigu kordi oli mul juba hõbemärgi jagu kogunenud, nii et lisaks tavapärasele medalile sain ka hõbedase märgikese.

Seekord startisin küllaltki tagant. Ma ei tea, kas asi oli selles või milleski muus, aga esimestel kilomeetritel sai ikka päris palju jalgratast jalutatud. No mis sa teed, kui rahvas on ees ja läbi ei saa. Ja natuke oli teeninduspunktide korraldust ka muudetud - nüüd tuldi ratta seljast maha, et söögi-joogikraami võtma minna. Iseenesest tähendas see kindlasti pikemat TP-s viibimist, mida oli näha ka tulemusest. Üle-eelmisest korrast ikka paarkümmend minutit kehvem (eelmisega ei hakka võrdlema, siis oli nagu nii jokutamist rajal). Aga muidugi võis põhjus olla ka vormi vähesus. Ei ole ju erilist trenni teinud sel aastal.

Elu kui filmis

Mõni päev tagasi sain teada, et 28.08 on Tartus filmitalgute filmi võtted ja sinna on massistseeni inimesi vaja. Otsustasin osaleda. Filmitalgute kodulehelt lugesin, et seljas peaksid olema tavalised riided või siis midagi sellist, mida kannaksid, kui oleks maailma viimane päev. Lisaks oli seal info, et kuigi on jõuluaeg on väljas suviselt soe. Nojah... ma siis mõtlesin, et jõulud seostub kenasti punasega ja mingeid väga igapäevaseid riided vast elu viimasel päeval ka selga ju ei paneks ja otsustasin punase kleidi ja kontsade kasuks. Nii kui ma hommikul võtteplatsile jõudsin (selleks oli Kroonuaia sild), jäin fotosilma ette, pildistajaks mees, kelle kaamerasilm mind ka varem oli tabanud (sellest on küll juba aastaid). Ja ka hiljem sain küllalt palju kommentaare oma välimuse kohta. Meestelt loomulikult. Aga tuttavad näod võtteplatsil ei piirdunud fotograafiga. Kuna ühel hetkel läks autode süütamiseks ja plahvatama panemiseks, olid kohal ka füüsikud, samuti oli seal inimene, kelle FB lingist ma üldse asjast teada sain, massis osales ka üks ema kolleeg ning hiljem lisandus veel üks tuttav.

Aga filmimine ise oli äärmiselt aeganõudev. Kell 10 algas kogunemine ja viimane stseen sai "purki" natuke enne üheksat õhtul. Meie aeg kulus suures osas ootamise peale. Kui tuli käsk, siis läksime, kuhu vaja ja tegime, mida vaja. Iseenesest oli üsna lõbus, kui just ootama ei pidanud. Esialgu oli ilm ilus ja hakkas juba üsna palav, aga siis tulid pilved ja vahele veidi vihmagi (sellisel juhul tehti vihmapaus, mina sain oma autosse varju minna ja vajadusel ka teistele varju pakkuda (minu auto osales samuti võtetel)). Kõige selle kokkuvõtteks valmis nii umbes paar minutit filmi. Päris aeganõudev töö, eksole. Kuna tegemist oli viimase võttepäevaga, oli pärast ka pidu Lodjakojas. Esimest korda kuulasin/vaatasin kollektiivi nimega Köömes. Vaadati ka natuke päeval filmitud materjali (ennast ma seal küll ei näinud esimese hooga... ilmselt oleks olnud vaja pausile panna ja siis oleks vast üles leidnud :p), aga päris kõike ei olnud veel kokku monteeritud. Pidu kestis päris pikalt, mina sain umbes poole kolme paiku koju. Õnneks on täna veel viimane puhkuse päev (muidu ma ilmselt nii kaua seal olnud ei oleks).

Lubatud, tehtud

Ei ole vist kõige mõistlikum öösel 3,5 tundi maganuna sõita 200 km, kõndida pool päeva ringi ja sõita veel 230 km. Aga mis teha, suvel on nädalavahetused defitsiit ja tuleb lihtsalt erinevaid asju ühele nädalavahetusele mahutada.

Nii siis juhtuski, et laupäeva õhtul sai Kuressaares väljas käidud ja järgmisel hommikul vara tuli ärgata, et Paldiskisse sõita, et endine töökaaslane saaks meile seal väikese tuuri teha (lubasime kevadel, et suvel lähme külla). Esialgu tahtsid Lõuna-Eestist tulijad juba kell 10 seal kokku saada, aga mina keeldusin kella seitsmese praamiga pühapäeval üle tulemast ja surusin kohtumisaja kella 11 peale, nii sai asi natukenegi humaansem minu jaoks - 8.30 praamiga üle. Tegelikult jõudsin juba poole üheteistkümne paiku Paldiskisse, teised tulid üsna täpselt. Kõigepealt sõime kooki ja mitte roolisolijad maitsesid ka kaasatoodud veini. Seejärel hakkasime kohalikke vaatamisväärsusi läbi käima, esialgu rohkem autoga (sõitsime kohale, tulime korraks autost välja, vaatasime ära, tagasi autosse ja järgmisse kohta), aga siis jätsime oma neljarattalised tuuliku juurde seisma ja kõndisime jala. Vaated olid ilusad ja ilm samuti, nii et väga mõnus jalutuskäik kujunes sellest. Ühes kohas on ka trepp, mis pankrannikust alla viib (päris hästi peidetud teine) ja seal all olles tundus vesi nii kutsuv, et käisimegi ühe töökaaslasega ujumas ära. Muidu oli mõnus, aga sügavaks ei tahtnud üldse minna. Igal juhul oli väga lõbus kogemus, nii meile kui ka kaldalejäänutele. Pärast väikest kehakinnitust näidati meile ka kohalikke "mägesid" (väidetavalt orjade poolt rajatud). Adamsoni muuseumi juurde jõudes selgus, et see oli just kinni pandud. Piilusime natuke aia tagant. Lõpuks väisasime ka rongijaama, kus hulkuvate kasside toitmist keelav silt lausa kutsus sealsamas ennast rahulikult pesevale kassile süüa andma. Kahjuks ei olnud meil midagi kaasas, mida talle anda oleks võinud (jäätised olid juba otsa saanud). Märkamatult oli aeg õhtusse veerenud ja tuli taas rooli istuda ning Tartusse sõita.

Kuigi mul ei ole midagi mööda ilma ringi kolamise vastu, sai peale 9 päeva kodust eemal olekut siiski eile õhtul õndsalt õhata "Home, sweet home."