Pritsib või ei pritsi?

Mina, kes ma autode hingeelust siiski eriti palju ei tea, ei ole veel suutnud selgeks saada, kas minu vana Nissan on sissepritsega või karburaatoriga (mitte, et see teadmine mulle ka eriti oluline oleks). Siiski on inimesi, kellele see teadmine on oluline. Kahjuks on Nissan selline müstiline auto, et keegi pole suutnud mulle veel konkreetset vastust anda, kas ta siis on sissepritsega või ei. Vend surfas natuke netis ja leidis, et mootori koodi viimase tähe järgi saab teada. No läksin siis mina täna Nissani kapoti alla piiluma seda mootori koodi. Mida ma ei näinud, oli mootori kood. Võtsin siis manuaali välja ja sirvisin seda pisut. Seal oli noolekesega näidatud, kust seda vaatama peab. Tegin uuesti kapoti lahti ja hakkasin uurima. No ikka ei näe. Minu uurimine aga äratas mööduvas meesterahvas huvi ning ta küsis abivalmilt, et kas midagi kadus ära. Mina vastasin selle peale, et ei kadunud, ma otsin mootori koodi. Selle peale hakkas onu ka uurima. Juurde tuli veel kaks noormeest, kes samuti hakkasid uurima. Lõpuks otsiti välja üks tähtede ja numbrite jada, aga kuna selle viimane täht ei sobinud (seal oli B, aga mul oli vaja S-i või E-d), siis mul on kuri kahtlus, et see vist ikka ei olnud see õige kood, nii et küsimus on endiselt õhus.

Saalitäis higiseid naisi

Kuna reisi tõttu tuli vahepeal pikk paus sisse, olen nüüd hoolega trennis käinud. Enamasti ikka pilateses ja Bodybalance'is, aga mõned korrad ka vähe hoogsamat liigutamist nõudvas trennis. Eelmine nädal mõtlesin muidugi enne hoolega järele, kas ma ikka tahan Bodyjam'i minna, kui isegi pilateses higi voolama hakkab (endine jahedus trennisaalis on asendunud paraja lämbusega... nagu igal pool). Lõpuks siiski leidsin, et vaja ennast natuke rohkem liigutada ja läksin. Väga mõnus tund oli, aga loomulikult oli särk ikka üsna märg pärast seda (aga mitte nii märg nagu treeneri oma).

Sel nädalal oli trennikavasse tagasi ilmunud Zumba. No sinna ei saanud ju minemata jätta. Ja nii ma siis veetsin jälle tunnikese tantsu vihtudes ning venituste ajal oli hästi tunda, kuidas kehast õhkus sellist kuumust, et radiaator kahvatunuks minu kõrval. Treeneri soovituse peale pärast trenni sauna minna tekkis tahes-tahtmata küsimus, et mismõttes minna... siin ju ongi saun. Praeguste ilmadega ei ole minul küll mingit soovi pärast trenni kuhugi veel soojemasse ruumi minna, saaks ainult parajalt jaheda duši alla.

Järvemaraton

Eile tegime jupijumala ja M-iga Elvas järvemaratoni. Umbes kahe tunniga ujusime viies erinevas järves.

Vee soojuse järgi edetabelisse asetades oleks järjestus (alates soojemast) selline:

Vaikne järv (nagu oleks vannis ujunud)

Arbi järv

Verevi järv

Jaani järv

Elva paisjärv

Kõige selgema veega oli Jaani järv.

Kõige kiiremini läks sügavaks Arbi järves.

Kokkuvõtteks võib öelda, et väga mõnus oli.

Kes nihutas Eesti ekvaatorile?

Kui nüüd päris aus olla, siis hetkel võtaks pigem Šotimaa vahelduvvihmase ilma selle põrgukuumuse asemel, mis meil siin valitseb. Päike on ka jube kuri sel aastal - vaid paar tunnikest linnas ja juba on ta su õlad ja käed ära kärsatanud. Aga jalad talle ei meeldi. Nii et õlad oleks nagu keedetud vähilt saadud ja jalad meenutavad värvilt luike (valget loomulikult).

Kolm korda võite arvata, kas tööjuures on praegu kohutavalt palav ja umbne. Aga loomulikult. Hommikupoole kannatab veel natukenegi olla, aga pärast lõunat hakkab päike mõnuga tuba kütma. Üks pisike puhurikökats üritab mulle leevendust pakkuda, aga ega ta väga ei aita. Korralikumat täna hankida ei õnnestunud, sest sellest poest, kuhu ma õhtul jõudsin, olid ventilaatorid otsa saanud (üllatus-üllatus). Aga samasugust kuumust lubab terveks nädalaks (ikka sinna 33 soojakraadi kanti), nii et homme peaks vist teistest poodidest ka proovima. Õnneks Kia konditsioneer töötab kenasti, nii et vähemalt autos on hea olla. Kodus pole ka väga viga (mul õnneks aknad lääne poole). Laual olev termomeeter näitab muidugi hetkel 28,2 kraadi. Säh sulle põhjamaad.

Back from the highland

Kogu seda kahte nädalat siia ümber kirjutama ei hakka (ja noh, ega kõike enam nii täpselt ilmselt mäletakski, aga õnneks on meil matkapäevik, mis ehk kunagi ümber trükitud saab).

Kokkuvõtvalt niipalju, et tore oli. 4 naist Peugeotis seljakottidest rääkimata, aga üllataval kombel mahtusime ära (1 kott (enamasti Schumi, kui kõige suurem) kogu aeg salongis). Mingil hetkel kogunes autosse muidugi ka igasugu muud lahtist kraami, aga lõpuks tuli see siiski jälle kottidesse toppida.

Telkimist väga palju ei olnud, sest me ei tahtnud väga märjaks saada ja muutlike ilmade eest (mida oli enamus ajast) pagesime hostelitesse (ühe korra ka B&B-sse, kus saime tõelist Šoti

hommikusööki). Siiski saime uue elamuse ka telkimisest - kui telk lööma tuleb (uus sõna: tentslapping) ja see öösel natuke varjulisemasse kohta kolitakse (vat sellepärast on hea, kui telgis on neli inimest - evakuatsiooni puhul saab igaüks ühest nurgast võtta). Ja hostelis on hea telki kuivatada, kui ise toas ei ole (loodame, et keegi sinna koristama ei üritanud minna).

Hostelitest said meilt plusspunkte need, kus ise voodipesu ei pidanud paigaldama. Eriti kõrge hinnangu sai see bunkhouse, milles oli voodi juures õllepudelihoidja (mina küll torkasin sinna veepudeli, aga mõte jääb samaks).

Autosõit oli kõige harjumatum kätele - parem hakkas käigukangi otsima ja vasak ei olnud käiguvahetusega harjunud. Ühe sõidureaga teed olid elamus omaette, eriti siis,

kui nad mägisel maastikul olid. Enamusel neist kulusid siiski jupijumala närvirakud, mina läksin rooli vaid siis, kui alkohol oli mängus olnud. Punktist A punkti B jõudmisel oli Tom meile abiks. Enamasti küll oli sihtkoht tema arvates keset teed ja siis tuli ise leida lähim parkimiskoht või tuvastada, kus majas siis ikkagi see õige hostel on. Juhtus ka sedagi, et me teda ei kuulanud. eriti püüdlikult juhendas ta meid ümber keerama, kui ta ei tunnistanud meie soovitud sihtkohta ja panime talle lähimalasuva tuttava sihtkoha ning siis Tomi suureks hämminguks lõpetasime pisut teise kohas, tema meeleheitlikku "Esimesel võimalusel pööra ümber" lihtsalt ei võetud kuulda.

Mõningaid kummalisi asju, mis meile harjumatud olid:

- kaks kraani... jube tüütu, kui sa ei saa kraanist mõõduka soojusega vett, vaid on valida kuuma ja külma vahel, sest ei hakka kätepesuks kraanikaussi basseinikest tekitama.

- deep fri

ed asjad... mujal tegelikult seda nii palju ei olnud, aga Edinburghis võis pea kõike söödavat saada friteeritult. Marsi proovisime ära.. ei olnudki väga hull.

- ameerikalik söök... friikartulid kõige kõrvale, aga salatit

haruharva. Ja kui kellelgi on suuremat sorti kaloripuudus, siis söögist nimega macaroni&cheese saab neid kuhajaga (ja võibolla ka väikse infarkti

pealekauba)

- suletud (köögiga) söögikohad umbes kahest viieni.... just siis, kui meie oleks hea meelega lõunat söönud, oli nendel kas kogu asutus suletud või heal juhul sai ainult suppi ja saiakesi. Mingi veider variatsioon siestast?

- tõus ja mõõn.... nii nagu äike ja päike vaheldusid mitu korda päevas, nii kadusid

ja taastekkisid merega otse ühenduses olevad järved imekiirelt. Oli loch, enam ei ole lochi, nüüd jälle on loch... sellist asja Eestis juba naljalt ei kohta.

Loodus oli seal tõesti ilus. Mäed ja järved ja meri ja kaljud. Lõpuks muidugi muutusid mäed juba

igapäevaseks ja iga mäge ei pidanudki pildistama, aga kummalisel kombel olid erinevad mäed kõik isemoodi. Kõige kõrgema neist - Ben Nevise - vallutasime ära.

Esialgu tundus asi ikka päris lihtne, poole maa peal läks juba keerulisemaks (enam ei olnud kividest trepp, vaid lahtised kivid), aga no Rumeeniaga ei anna võrrelda, sest seljas ei olnud 20 kg. Üleval oli kahjuks pilves, nii et sinna me kauaks vaadet nautima ei jäänud. Ja lihased meenutasid veel pikalt seda vallutust.

Linnadest jättis kõige parema mulje Edinburgh. Väga kena koht. Kuigi ega Fort Williamil, Invernessil ja Portreel ka viga olnud. Mulje tekkimisel oli oma osa ka sellel giidiga tuuril, mis me Edinburghis võtsime. Parim neist, mida kogenud oleme.