Tõeline eeskuju

Minu vanaisa sai eile 90-aastaseks. Sel puhul peeti suuremat sorti pidu maha. Kuigi vanaisa oli peoseltskonnas kõige vanem, ei olnud ta sugugi mitte kõige vähem kõbus. Nii mõnigi sõber, sugulane, kes kutsutud oli, vaevles suuremate tervisehädade käes. Vanaema sõnul ei olnud isegi arst peale vaadates arvanud, et tegu 90-le läheneva mehega on. Ja tagatipuks on vanaisa oma maja ette jäävat kõnniteed talvel nii hästi korras hoidnud, et linnavalitsus saatis lausa kiituskirja talle. Nii et mehed, võtke eeskuju ja tehke järgi. :)

Talverõõmud

Kuigi põhimõtteliselt sai paar nädalat tagasi suusahooaeg avatud (loe: suusad üle pika aja alla pandud), siis tõeliselt avatuks võib selle hooaja vast eilsest kuulutada (eelmisel korral sai heal juhul mõned sajad meetrid sõidetud, sest siis oli peaeesmärk mäest alla laskmine).

Käisime nimelt pundi rattaretke vabatahtlikega Valgehobusemäel. Võtsin oma suusad kaasa ja tegin mõned ringid. 3+3+5 km, kui nüüd täpne olla. Neil on seal mingi kiiks kurviliste mägedega. Kui mäest alla klassikajälg läks, ei olnud probleemi, aga sellel mäel, kus jälg suht ruttu ära lõppes ja pöörangu koht täitsa sile oli, sai küll esimene kord väike hädamaandumine taguotsale tehtud. Järgmistel kordadel suutsin siiski tasakaalu säilitada. 3 km rajal rohkem kurvilisi laskumisi ei olnud, ülejäänud olid nad 5 km rajale toppinud. Ja mäega kaasas käib loomulikult tõus. Jäin oma mäest üles sammumisega päris mitmel korral kiiretele rühkijatele ette (püüdsin muidugi rajalt kenast kõrvale tõmmata, kui tagant kedagi lähenemas kuulsin). Siis oli mõnus, kui kedagi teist läheduses ei olnud, hea rahulik omas tempos sõita.

Peale lõunat enam suuski alla panna ei tahtnud ja nii ma võtsingi laenutusest natukeseks lumelaua. Mõned aastad tagasi olin sõitnud pisikesest mäest lumelauaga, aga ega sellest suurt meeles olnud (ja ega siis vist keegi väga tehnikat õpetanud ka). Kuna mõned inimesed, kes kaasas olid, olid kõvad lauatajad, siis jäin nende õpetusele lootma. Esialgu ei olnud sellest väga suurt abi, sest nende suus kõlas kõik nii lihtsalt, mina aga ei suutnud kuidagi seda õiget tasakaalu leida. Muudkui potsatasin jälle istuli (nii oli hea kindel olla). Poole mäe peal tuli J. mulle appi - hoidis minust kinni, et ma kohe mäest alla ei libiseks ja mul õnnestus natuke asjale pihta saada. Järgmised sõidud läksid juba pisut edukamalt ja kui ma suutsin ilma "vahepeatusteta" (st istuli kukkumisteta) alla jõuda, olin endaga juba rahul. Muidugi oli see sõit "mäe silumine" ehk siis tulin otse alla, mitte külg ees nagu need, kes sõita oskavad. Esialgu pidi see tunnetuse kätte saamiseks parem olema. Päris jalamil proovisin natuke ka külg ees, aga lõpuks tuli ikka hädamaandumine taguotsale. Igal juhul tuleb tunnistada, et täitsa hea elamuse jättis, kui kunagi selle õige sõidu ka selgeks saan, siis võiks täitsa meeldima hakata. Loodetavasti küll mitte nii nagu J.-le, kes äsja opilt tulnud rangluuga (mis murdus lumelauaga hüpates) endiselt mäest alla tuiskas (seekord küll lisamurdusid ei tulnud).