Vala veini

Tegelikult olin ma Jaan Söödi juubelikontserti juba korra kuulnud. Suvel Käsmus Viru folgi lõppkontserdina. Tagantjärele võib öelda, et eelmisel laupäeval Vanemuise kontserdimajas kuuldud kontsert ei olnud päris see sama. Näiteks ei olnud Käsmus Ivo Linnat ja Lauri Saatpalu laval. Ivo Linna esitusest meeldis mulle kõige rohkem Palavik. See kõlas täpselt sama pehmel toonil nagu siis kui Tõun seda esitab. Väga mõnus laul. Saatpalu üllatas mind ka. Nad laulsid Söödiga mõned laulud koos ja see oli hämmastav, kuidas nende hääled kokku kõlasid. Arvasin, et Saatpalu hääl on selline, mis alati välja kostab, aga koos Söödiga lauldud Jäljed kõlas lihtsalt nii ideaalselt kokku, et vahepeal oli tunne nagu ainult üks mees laulaks, kuigi näed, et mõlemal suud liiguvad. Ja laulu Mind sa ei tea ei olnudki ma vist enne live'is kuulnud.
Kontserdi teine pool tuli juba tuttavam ette, kuna need külalised olid ka Käsmus, aga häid etteasteid võib ikka ja alati uuesti kuulata. Igal juhul oli väga hea kontsert ja omas mulle igal juhul positiivset mõju - päeval alanud kerge peavalu kadus kontserdi ajal.
Lõpetuseks tehti üheskoos Üksinduse valssi, nii et kolm korda võite arvata, mis lugu mul koduteel kummitas.

Suvehooaeg on alanud

Nädalavahetusel sõitsin kahe päevaga kokku üle 100 km (laupäeval ca 85 km ja pühapäeval ca 25 km). Laupäeval oleks tegelikult veel 10 km sõitnud, aga umbes nii palju enne lõunapausi kohta jõudmist avastasin, et ratta tagumine kumm on täitsa tühi. Õnneks juhtus just sel ajal tulema tagant saateauto, mis mu peale korjas ja pärast lõunapausi tegid tublid mehed ratta korda (õhukummi sees oli pisikene auk, aga sellest piisas, et kumm mõne minutiga täitsa tühjaks läheks). Kuna vastupidiselt ilmaennustusele oli Mulgimaal nädalavahetusel ilm suviselt soe, siis keset leitsakut vändates tuli igatsus mõne veekogu järele, kuhu sisse hüpata. Loomulikult ei olnud mul kaasa võetud ujumisriideid ja muid suvel tarvilikke vahendeid nagu päikesekreem (joodikupäevitus ja tulipunane nina rattasõidust olid garanteeritud). Ujumisriiete probleemi otsustasin kõrvaldada pesu abil (õnneks oli tagavara pesukomplekt kaasas ja noh, musta värvi pesu kõlbab ujumisriideid asendama küll) nii et Holstres asuvas pisikeses järvekeses sai siis selle suve esimene suplus tehtud. Vesi oli loomulikult külm, nii et pikalt ma seal ei viibinud, aga mõnus värskendav oli küll. Ööseks otsustasin telki pugeda, kuigi pakkumisel oli ka katusealuseid kohti. Öö oli päris soe, nii et vaatamata üksi telgis olekule külm ei hakanud. Mingil ajal hakkas öösel vihma sadama, kuid telk pidas tublisti vastu ja hommikuks sadu lakkas, nii et ei seganud see ka järgmise päeva rattasõitu (seda segas esialgu pigem taguots, mis ei tahtnud kohe hommikul sadula kuju võtta, aga paari kilomeetri pärast juba andis järele).

Praegu istun Käsmus ja teen õhtuni aega parajaks kuni Lenna ja Märdi kontserdini. Eile oli Weekend Guitar Trio ja näitlejate kontsert, nii et Märti näeb seekord kahel õhtul järjest. Eilne kontsert toimus õnneks rahvamajas. Õhtuks oli vähemalt siin vihm küll järgi jäänud, aga ilm oli külm ja tuuline, nii et kontserdi nautimine oleks olnud raskendatud. Kuna olin juba umbes tund enne kontserti kohal, sain rahvamajas endale kohe esireas hea koha kinni panna, nii et mõnus kontserdielamus koos esinejatele peaaegu silma vaatamisega oli garanteeritud. Arvatavasti oligi see kontsert siseruumis tegelikult parem. Täna on ilm parem, nii et õhtul saab jälle kontserti mere kaldal nautida. 

Kevadine

Tõestusi selle kohta, et Eesti eri paigus väga erinev ilm võib olla, muudkui tuleb. Eelmine laupäev, kui tuli korraks Tallinnas käia, oli nii pealinnas kui ka Tartusse tagasi jõudes ilus päikseline ilm, samal ajal olla Võrus lund sadanud. Täna paistab olevat vastupidi - Võrus oli ilus kevadpäev, pealinnas näikse talv olevat (kuuldavasti on aga Tartus jällegi ilus ilm).

Iseenesest tundus kevad olevat täies väes enne kui esmaspäeva õhtul lund sadama hakkas ja teisipäevaks totaalselt jõuluse pildi ette viskas. Õnneks sulas ka kiiresti. Tänane ilmateade annab igal juhul lootust, et kevad jõuab kohale ja lumega on selleks korraks kõik.

Käisime ilusa ilma puhul täna maal. Esialgu oli kerge kartus, et kas ikka pääseme ligi, aga kuna tee oli veel külmunud, ei olnud seekord probleemi (see tähendab aga muidugi seda, et see aeg, millal tee liiga pehme on, et autoga värava taha pääseda, on veel ees). Põhiosa ajast põletasime varem maha lõigatud oksi. Või noh, õigem oleks öelda, et põhiosa ajast üritasime lõket põlema saada. Toppisime sinna kuivanud taimi, mis olid küll kuivad, kuid põlesid ruttu ja tooremad oksad, mida tegelikult põletada oli vaja, ei tahtnud kuidagi tuld võtta. Seda kõike vaadates tundus täiesti uskumatu, et elektrilühisest tekkinud säde võib süüdata terve maja või et metsatulekahju ka kasvava puu süüdata suudab. Igal juhul pika pusimise peale saime ka oksad põlema ja üsna märkamatult sai suurest kuhjast pisike lõke. Kui viimased oksajupid enam põleda ei tahtnud, jätsin lõkke omapäi tossama. Mõne aja pärast, kui valmistusime ära minema, läksime veel korra pilku lõkkeasemele heitma, et rahuliku südamega lahkuda. Nii kui tossavaid oksi liigutasime, lõi leegi üles. Tüüpiline - siis kui sa ei taha, et põleks, siis võtab tule üles. Varsti aga kustus ka see leek ja ajasime turvalisuse mõttes veel oksajupid laiali.

Sel nädalal käisin esimesel kevadkontserdil - esinejateks Maria Listra ja keelpillikvartett. Ega ma muidu poleks sinna ilmselt sattunud, aga kutsuti. Kuna If juhtus olema kodumail, võtsin ta kaasa. Maria hääl on ikka tõesti ilus ja ulatub päris kõrgele, kusjuures tema kõrged noodid ei kriibi kõrva, vaid on kuidagi pehmemad. Poole kontserdikavast moodustasid klassikalised palad ja teise poole tuntud Eesti laulud (pean küll tunnistama, et üks O. Ehala lugu ei olnud minule tuttav). Minu meelest oli täitsa ilus kontsert, If-i jaoks aga liiga klassikaline.

Puhkan

Nagu öeldud, puhkan. Mida teha puhkuse ajal? Ikka kodutöid. Muul ajal pole ju aega. Esmaspäeval polnud ka aega (kuigi oli puhkus). Eile asi väga ei edenenud, täna olen juba tublim olnud.

Kuna ma nädalavahetusel sattusin kurjade väikeste mustade putukate rünnaku ohvriks ja olin paar päeva preili Jämejalg, siis väga välja ei kipugi (nojah, tegelikult päris toas istudes jalgu ei ravitsenud, ikka oli vaja natuke mööda ilma ringi tuiata, aga riietuses tulid kõne alla ainult pikad püksid või pikk seelik). Tänaseks on küll paistetus alanenud, aga pahkluu ümbrus on endiselt punaseid suuremaid ja väiksemaid täppe täis. Tea, kas julgebki enam Peipsi ääres katmata säärtega käia...

Esmaspäeval oli Nõos valla aastapäeva puhul Bonzo kontsert. Natuke veider tunne oli istuda kohaliku kirikuõpetaja kõrval ja kuulata lugu mehest ja jumalast. Tekkis tahtmine küsida, mida tema sellest loost arvab, aga siiski ei küsinud. Peale kontserti väljendas kirikuõpetaja oma positiivset üllatust Bonzo kontserdi osas, nii et ju talle siis too mehe ja jumala lugu ka ikkagi meeldis.

Ja nii see jaan tuli

Vahepeal on jälle pikk paus kirjutamisse jäänud. Toimunud on küll ja veel, aga aega (ja ka viitsimist blogisse kirjutada) on nappinud.

Kauneid kontserte käisin kahel nädalavahetusel kuulamas Käsmus. Muuhulgas sain avakontserdi peaesinejalt pühendusega plaadi, mida minu automakk mängimast keeldus. Selgus, et viga polnud autos, vaid plaadis, sest Inese plaati, mida õlledega kaasa antakse, mängis ilusti. Käsmus viibimise ajal sai tehtud ka muud huvitavat - väikseid rattamatku Sagadisse ja Palmsesse, meres ujumas käidud (jaa, vesi oli tõepoolest külm), viikingilaev Aimariga sõitu tehtud (nii kaua tüütasin oma laevasõiduga, kui saime paatkonna kokku) ja kuna selgus et ka Jupijumal oli vahepeal samas kandis, siis käisin ka temal korra siuhvilks külas. Olles õppinud eelnevate aastate kogemusest, olin soetanud endale mõnusa matkatooli, nii et seekord oli mul mugavustega istekoht.

Toomas Krall esinemas linnulaluõhtul

Kuna meie valla jaanipidu oli 22. juunil ja muuhulgas oli kavas ka kohaliku näitetrupi uuslavastuse esietendus, läksid juunis proovid üsna tihedaks. Vähe sellest, et kaks korda nädalas, ühes proovis tehti asja ka kaks korda läbi. Vahetult enne jaanipäeva oli vaja ära pidada ka mõningad külakoosolekud arengukava tarbeks, nii et pühadele eelnenud aeg läks väga kiireks. Hilja koju, vara tööle ja nii see väss tulebki. Aga õnneks jõudis see jaanipäev kätte enne, kui juhe päris kokku oleks jooksnud. Esietendus läks hästi (saal oli rahvast puupüsti täis), jaanipidu oli mõnus ja jaanilaupäev möödus ka väga toredalt. Pärast paar päeva tõelist puhkust kodumail.

Jõulud

Tänavused jõulud on kohe-kohe läbi saamas. Sel aastal jäi kahjuks see õige jõulutunne olemata. Kuigi tegime emaga isegi piparkooke veel 23. detsembri õhtul ja jõululeiba tegin ka. 24ndal oli tegemist suht palju, sest ma polnud jõudnud ei kaarte valmis teha ega kingitusi pakkida. Samuti vajasid vanad salmid pisut üle kordamist.

Kahjuks ei õnnestunud sel aastal jõulude ajal kogu perel kokku saada. Vennanaine jäi nimelt haigeks ja nii nad ei saanudki Võrru sõita. Võibolla oli ka sellel oma osa, et seda õiget tunnet nagu ei olnud sel aastal.

Eelmine nädalavahetus oli ka traditsiooniline kambakese jõulupidusööming, mis seekord oli saksa traditsioonide kohane. Väga maitsev oli, veelkord suur aitäh kokkadele ja koka abilistele. Kahjuks jäi seekord ära mööduva aasta meenutusring. Kuigi tuleb tõdeda, et kui ma enne pidu sellele mõtlesin, siis nagu ei tulnudki midagi väga erilist pähe, mida selle aasta kohta rääkida. Õhtu lõpuks revideerisime majas olevat vinüülikogu. Oh seda äratundmisrõõmu. Kahju ainult, et me saksakeelsete jõululaulude plaadi alles hommikul avastasime, see oleks kindlasti atmosfäärile kõvasti juurde andnud.

Selle nädala üks jõulusemaid elamusi minu jaoks oli Märt Avandi ja Liisi Koiksoni jõulukontsert, kus lauldi vanu häid lastelaule uues võtmes. Väga vahva kontsert oli. Ma loodan siiralt, et selle repertuaariga antakse plaat välja, sest neid laule just selles esituses kuulaks veel ja veel ja veel. Kel veel võimalust Raplasse või Kuressaarde kuulama minna, siis soovitan soojalt.

Valgrest ja talvest

Täna sattusin eneselegi natuke ootamatult Valgre lainele. Ma usun, et eile, kui mind kontserdile kutsuti, küll ilmselt mainiti ka seda, mis teemaline kontsert on, aga kuidagi läks see mul kõrvust mööda. Meeles oli see, et Tõnu Raadik ja Henn Rebane ja TÜ aula. Sinna ma siis kohale läksin ja kui asi pihta hakkas, sai selgeks, et lisaks neile kahele on kambas ka Jüri Aarma, kes loeb katkendeid Valgrest kirjutatud raamatust. Nende vahele siis Valgre looming akordioni ja viiuli esituses. Paari laulu Tõnu Raadik ka laulis natuke ja ühe laulu puhul paluti publikul kaasa ümiseda. Ümiseti küll. Mulle ümisemine sobis, sest hääl mul veel päris laulukõlbulik ei ole, kuigi rääkimiseks teda juba on (nädal tagasi oli põhimõtteliselt pilt on, häält ei ole seis). Üldiselt jättis kontsert hästi sooja ja armsa mulje ja loomulikult oli nende kahe mehe ühist musitseerimist äärmiselt nauditav kuulata.

Tagasi koju tulles avastasin, et vahepeal on tuul julmemaks muutunud. Jõe ääres oli nii vali tuul, et koju jõudes oli mu üks kõrvalest külmast valge (kuigi mul oli müts ilusasti peas). Loomulikult hakkas see varsti, kui oli pisut üles sulanud, jubedalt valutama. Õnneks läks see siiski mõne aja pärast mööda. Kraadiklaas aga näitab - 14 kraadi. Polegi niiväga külm, aga tuul paneb hea mitu miinust kohe juurde.

Ugrimugri

Lugesin läbi Rein Siku raamatu "Minu Ugrimugri". Julgen soovitada ka kõigile teistele, kes vähegi tunnevad ennast ugrimugrid olevat.

Tuleb tunnistada, et ega ma hõimurahvastest eriti midagi enne raamatu lugemist teadnud, nüüd olen pisut targem. Samas kumab raamatust läbi, et nii mõnedki hõimurahvad teavad eestlasi ja Eestit hästi. Venemaa avarustes elavad rahvakillud vaatavad meie poole imetlusega, sest oma riik, kus riigikeeleks oma keel, on midagi sellist, millest paljud neist vist unistadagi ei julgeks.

Raamatu mõningad looduspiltide kirjeldused tekitasid tahtmise millalgi ise põhjapöörijoone taga ära käia. Küll ehk mitte nii ekstreemsetes tingimustes nagu autor seda kohati kogenud oli, aga siiski ehk leida ka endas see tõeline ugrimugri üles.

Laulmine on ugrimugridele alati hingelähedane olnud. Toon siinkohal ära mõned lingid hõimurahvaste muusikale YouTube'is.

Udmurdi memmed poplugusid udmurdi keeles laulmas - Buranovskie Babuški

http://www.youtube.com/watch?v=2n-7KCHFoqw&feature=related

Saami muusikat - Mari Boine

http://www.youtube.com/watch?v=YettpVCclNc&feature=related

Kõigest, mis vahepeal olnud

Vahepeal jälle auk postitamisse sisse tulnud, kuigi ainet ju oleks.

Kanuumatk sai pisut rohkem kui nädal tagasi tehtud. Sai vett nii ülalt kui alt. Ümber ei läinud keegi, aga kõik vist käisid vees ära. Mina käisin kolmel korral, üks kord neist päästevestiga (mind annab ikka veenda lollusi kaasa tegema :p). Ilmselt tõelises hädaolukorras ei läheks kogu aur päästevestiga hulpimise ajal itsitamise peale, seekord aga küll.

Tundus, et marsruut sai täitsa paras planeeritud ja jõgi oli mõnusalt vaheldusrikas. Meeri puhkekoht oli peaaegu ideaalne (vaablaste poolt vallutatud kuivkäimla ja vetteminemise redeli puudumine võtsid ideaalsest punkte maha). Üürgasin ka mina seekord poole ööni laulda.

Kuigi Ulilani jõudes tundus, et võiks veel vabalt edasi aerutada, andis autosse istudes tunda, et tegelikult on ikka vässu kallal.

Et mul hakkas eelmisest nädalast puhkus, siis otsustasin kolm päeva Võrumaal veeta. Seekord siis tõesti maal (pärast seda kui olin linnas pesu pestes natuke alumisi naabreid uputanud). Kohati tundsin ennast seal nagu väike laps, kes täiskasvanutel jalus siiberdab ja ka midagi teha tahab. Ma ikkagi ei suuda niisama peesitada, tahaks midagi teha kogu aeg. Enamasti leiti mulle ka tegevust. Loomulikult sai ka kohalikus järves ujumas käidud.

Väga kaua ma maal ei olnud, sest neljapäeval tuli üks asjalik päev puhkuse vahele teha. Ja neljapäeva õhtul oli ju Tätte kontsert. Siinkohal väidaks vastu kõigile neile Tätte-on-ikka-intiimsema-õhkonna-esineja väidetele. Minule jättis see laululavatäis publikut ja Tätte koos sõpradega päris võimsa mulje. Midagi puudu ei jäänud seetõttu, et ma nii kaugel istusin, aga kogu see mass Tuulevaikset ööd laulmas oli midagi sellist, mis jätab kustumatu mulje. Ja telefonidega tekitatud tähistaevas sealsamas lauluväljakul oli samuti erakordne. Igal juhul jäin kontserdiga väga rahule.

Reede hommikul pakkisin asjad ja võtsin suuna põhjarannikule. Mind ootas Käsmu ja Viru folk. Jõudsin kohale natuke hiljem kui olin plaaninud, nii et avakontsert jäi nägemata (panin sel ajal telki üles). Küll aga oli juba järgmine esineja laval, kui pealava juurde jõudsin ja sain seda mõnda aega nautida (eriti mõnus oli kontserti kuulata samal ajal kiikudes). Edasi kulges päev põhiliselt ühelt kontserdilt teisele kulgedes, vahele ka mõned muusikata etteasted raamatuesitluse (mille tulemusena omandasin ka raamatu ning autori pühenduse) ja luuletuste lugemise näol ning õhtul lõpetuseks ka pisut vene multikaid.

Järgmine hommik algas minu jaoks suht vara - päike ei lasknud üle kaheksa enam magada, küttis telgi liig kuumaks. Egas midagi, tuli seada sammud mere poole. Minu selle aasta esimene meres ujumine. Kõige selle asjatamisega läks piisavalt palju aega, et jõudsin just täpselt Turovski loengu alguseks kohale. Ühel hetkel jõudis kohale ka Jupijumal koos MacGuyveri teibiga (olin hommikul avastanud, et telk on pisut vigane). Lahastasime telgi ära ja läksime esiteks ujuma. Vahepeale kuulasime kontserti ning siis läksime jälle ujuma (märjad ujumisriided olid veel kotis ning välikäimlad on küll üsna ebamugav koht nende selga panekuks, aga saime siiski hakkama). Seekord valisime teise koha. Seal rannast pisut eemal kivil istudes tundus, et sinna võiks jäädagi. Aga seda me siiski ei teinud. Kobisime tagasi telgi juurde ja panime selga õhtuse tualeti (hiljem selgus, et tegelikult oleks võinud ka vahetamata jätta). Enne veel kui päeva peaesineja kontserdile jõudsime toimus intsident õllega, mille tulemusel Jupijumal levist mõnda aega väljas on. Hiljem selgus, et see on juba teine telefon, mille rivist välja langemisel kaudselt minu osa on. Peaesineja lõpetas pisut enne keskööd, aga kontsertkava ei olnud veel lõppenud. Sammusime koos massiga metsalava juurde ning kuulasime unega võideldes ära ka Indigolapsed (ärge saage valesti aru, kontsert ise oli hea, aga see vässu ei tahtnud rahule jätta). Peale seda oli rahvamajas veel üks kontsert, aga sellest me juba loobusime une kasuks.

Päike ei olnud ka pühapäeva hommikul armulisem ja küpsetas meid telgist varakult välja. Andsime alla ja suundusime mere äärde hommikust sööma. Hommikuksöök lõppes kerge suplusega. Järgmine siht oli pannkoogid. Neid pakuti päris mitmes aias. Valisime ühe koha välja ja nautisime imelisi pannkooke kellegi aias kirsipuu all. Päev läks järjest palavamaks ja nii tuli taaskord ujuma minna. Seekord otse merelava tagant. Mõtlesime korra ka sealt kontserti kuulama jääda, kuid otsustasime siiski lava ette murule istuda. Küll mitte kogu kontserdiks. Vaja oli jõuda Saatpalu etteasteks rahvamajja. Minu meelest oli selle ilmaga rahvamajas päris hea. Vähemalt ei kütnud päike pealage. Pärast proovisime ära ka suitsukala. Kuna Jupijumal pidi järgmisel päeval (erinevalt minust) tööl olema, siis seadis ta end minekule. Mina jäin festivali edasi nautima. Varsti aga tuli jälle tõmme mere poole. Seekord otsustasin õhtuks mitte pikki pükse jalga panna, kuna väljas oli endiselt lämbe (võtsin vaid kampsuni igaks juhuks ühes). Kaheksa paiku lava ees lõppkontserti oodates sai aga selgeks, et sel õhtul kuivalt ei pääse. Suur hall pilv liikus meeletu kiirusega meie poole. Teise loo ajal avanesid luugid ja hakkas kallama. Esialgu läks kontsert edasi (ega minagi lava eest lahkunud), kuid siis kadus elekter ja nii äkitsi see läbi saigi. Pagesime äiksetormi eest kohvikusse varjule. Seal hakkas ühel hetkel spontaanne kontsert pihta. Mingi seltskond võttis laulu üles ja nii päris mitu korda. Lõpuks tundus, et torm on vaibunud ja läksin välja. Kuid vihma endiselt kallas. Ootsain vee mõnda aega ühe telgi varjus ja vaatasin piksenoolte sähvimist. Lõpuks tundus, et vihm hakkab siiski järgi andma ja suundusin telgi poole. Minu üllatuseks oli telk täiesti normis, isegi asjad seal sees kõik kuivad. Panin kuivad riided selga ja läksin patseerisin pisut veel festivalialal ringi. Käisid jutud ka uue tormi tulekust. Seda siiski ei tulnud, nii et öö möödus rahulikult.

Järgmine hommik sai pisut pikemalt magada, sest pilved ei lasknud päikesel telki nii meeletult kuumaks kütta. Lõpuks hakkasin ennast minekule sättima. Kõige rohkem aega läks lahase lahtilammutamisega. Käsmust välja sõites võtsin peale kaks hääletajat. Ühe panin Tallinna piiril maha, aga teine otsutas minuga Muhuni kaasa sõita. Tänu sellele ei pidanud ma nina kaardis õiget teed otsima, sest ta teadis mind juhatada. Virtsus saime otse praamile. Sellele uuele. Liftiga ja puha.

Kelle nelja paiku jõudsin Kuressaarde kohale. Peatusin tuttava värava taga, aga maja polnud enam see. Teist värvi, teise kujuga... Pool maja on siiski endine, sest remondi käigus lihtsalt laiendati elamist, aga välispilt on küll täiesti muutunud.

Pisut pikemalt nädalavahetusest

Reedel peale tööd panin taaskord põhja poole ajama. Seekord algas sõit nii tugevas vihmasajus, et väljavaade autost oli tõsiselt häiritud. Õnneks jäi vihm seda vaiksemaks mida lähemale sihtmärgile jõudsin. Ja see sihtmärk oli taaskord Käsmu, mis ka reede õhtul vihmata jäi. Seekord oli Crex nõustunud minuga kontserdile tulema. Ultima Thule ja Jää-äär sedakorda siis esinejateks. Esimene ei tahtnud küll kuidagi lavalt lahkuda, aga lõpuks lasti siiski Sööt & Co lavale.

Pärast kontserti võtsime suuna Salmistule. Kaardi pealt vaatasime kõige otsemana tundunud tee välja. Kahjuks puudus minu kaardil info selle kohta, et see tee suuremas osas remondis on ja seal vaid 30 km/h sõita saab. Nii me siis loksusime ikka väga pikalt sellel lõigul. Lõpuks jõudsime siiski asfaldini ja sealt edasi Narva maanteele. Viimasele jõudsime lausa kaks korda, teine neist juhtus peale ebaõnnestunud katset Kuusalu keskust leida. Egas midagi, tuli Kiiu kaudu Salmistule läheneda. Tegime küll ringi, aga kohale jõudsime. Jupijumal juba ootas meid lavaširullidega. Sõime, jõime, lobisesime ja märkamatult hakkas kell kolmele liginema. Väsimus võttis võimust ja kobisime ära magama.

Hommikul põõnasime meie Crexiga mõnuga. Umbes poole lõuna paiku ajasime kargu alla. Jupijumal oli küll imestunud, et me nii kaua magasime, aga mis sa teed, kui unevõlg nädala peale nõnna suur koguneb. Peale hommikusööki jalutasime mere äärde. Käega katsudes tundus vesi täitsa soe. Võtsin varbad paljaks ja läksin jalgupidi vette, aga siis tundus vesi oi oi kui külm. Merel paistis mitmeid süstasõitjaid. Imestasime, et miks neid küll nii palju sel päeval seal oli (õhtul saime teada miks ja ka seda, et see sõit päris mitmele traagiliselt lõppes…). Tagasiteed otsustasime huvitavamaks teha läbi metsa minnes, kus väidetavalt pidi olema tee. Esialgu oligi täitsa tee moodi, mõne aja pärast kiskus jalgealune väga märjaks. Otsustasin oma jalanõusid suuremast veest säästa ja paljajalu edasi minna, aga kahjuks teostasin oma mõtte vale koha peal. Just seal, kuhu ma oma palja jala toetasin, oli sipelgaid liikvel. Ei ole vist raske arvata, mida need putukad minu jalaasetusest arvasid. Arvatavasti annab see veel tükk aega ennast tunda (hetkel on esialgsest punetusest järel ca 20 sügelevat punni).

Lõunasöögi valmistasime gaasigrillil (ei lennanudki õhku), maitses väga hea. Pikalt leiba luusse lasta ei saanud, sest Käsmus ootasid meid Crexiga juba uued esinejad. Seekord otsustasime mugavusi nautida ja laenasime Jupijumala käest rannatoole. Hoopis teine tera oli nendel istudes Noorkuud, Uku Suvistet ja Birgit Õigemeelt nautida. Tuleb tunnistada, et mulle sümpatiseeris kõige enam neist Noorkuu. Nad on ikka tõsiselt vahvad.

Seekord jõudsime tagasi ilma suuremate ringide ja teeremontideta. Ja tuttu pugesime ka varem. Teada oli, et pühapäeval on äratus varem… palju varem. Põhjus oli lihtne – tahtsime minna Tamsallu orienteeruma. Ja läksime ka. Minu jaoks oli see esimene sedalaadi üritus. Otsustasime võtta asja rahulikult ja tegime raja läbi ilma aega võtmata. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et oli õige otsus. Kuigi iseenesest ei olnud asi kõige hullem – vaid üks punkt jäi tõesti leidmata, ülejäänud, mida võtta tahtsime, leidsime üles. Ja trahviringidest hiilisime ka kõrvale avatud raja vabandusega. Vihma tõttu tekkis ühel hetkel oht, et kaart laguneb käes ära, aga õnneks leidsime ühe kiletasku metsa alt, mis aitas säilitada seda, mis kaardist järele oli jäänud, kuni võiduka lõpuni. Et jalad olid mul läbimärjad ja teisi jalanõusid kaasas ei olnud, otsustasin sokkides autosõidu kasuks (kuivad sokid olid õnneks olemas). Täitsa mõnus oli.

Teisipäevaõhtu mustlasmuusikaga

Eilsest algasid Käsmus kaunid kontserdid. Esimese neist esitas Marko Matvere koos Mustlasvankriga. Kuna mul on juhtumisi 2 kontsertsarja passi, siis ei saanud sellele kontserdile minemata jätta.

Kohe peale tööpäeva lõppu võtsin suuna Käsmu poole. Kahjuks olin ma teede atlase koju unustanud ja reisi esimene osa - Jõgeva maanteele jõudmine - osutus pigem kõhutunde järgi orienteerumiseks, aga jõudsime õigesse kohta välja (nüüd kaardi pealt vaadates tundub, et läksime isegi täitsa õigesti). Edasi teadis minu kaarditu kaardilugeja teed õnneks peast, nii et jõudsime ilusasti kohale. Selleks ajaks oli Käsmu kogunenud juba päris suur hulk autosid, esialgu liikusime edasi tigukiirusel ja vahepeatustega. Lõpuks jõudsime siiski parklani ja saime sammud kontserdipaika seada.

Väga palju inimesi oli tulnud kohale (matka)toolidega (kohalikke pinke jagus vaid esimestele), nii et meie ei nägime aeg-ajalt vilksamas Marko Matvere peanuppu, aga üldiselt erilist väljavaadet lavale ei olnud. Aga ega see kontserdi puhul väga oluline olegi. Olulisem oli muusika. Nagu arvata võite, oli tegu hea muusikaga. Nii et mina jäin küll rahule (ja mulle tundus, et mu kaaslane samuti).

Tagasiteel pakkus natuke elamust veel üks heinamaal lippav karu (mina vist polnudki varem looduses karu näinud).

Mere laulud ja Eesti laulud

Neljapäeval käisin kontserdil. Marko ja Virve laulsid merelaule. Alguses Virve, siis Marko ja siis mõlemad koos. Täitsa vahva oli (muidugi olin mina rohkem Marko pärast läinud, aga teelikult olid Virve laulud ja eriti vahepalad ka väga vahvad). Aga saalis ringi vaadates tundsin ennast vähemuses. Nii umbes 90% kontserdikülastajatest oli 50+...

Aga muusikast veel rääkides, vaatasin pühapäeval ka seda Eesti laulu võistlust (reedel oli parematki teha sel ajal). Tuleb tunnistada, et parim osa sellest oli hoopis võistlus Pean saama Eurovisioonile, muidu suren 2010. Märt ja Ott on lihtsalt geniaalsed tüübid.

Võiduloo kohta nii palju, et ega ta minu meelest midagi erilist ei ole. Laulja tundub kuidagi selline tavaline edevmees. Ja ma ei saa lahti tundest, nagu ma oleks seda tüüpi kusagil varem näinud (või ta lihtsalt meenutab mulle kedagi). Silma jäi ka see, et Eesti laulu finaalis oli päris mitu Superstaari saate finalisti.

Pühapäevaõhtu muusikaga

Mida teha, kui trennis harjutuste taustaks olev lugu hakkab kummitama? Üritada see lugu netiavarustest üles otsida ja kuulata. Ja kui guugeldamine ei aita (sama pealkirjaga lugusid on lihtsalt väga palju)? Siis tuleb minna ja treeneri käest küsida, kes seda esitab. Seda ma tegingi ja nüüd saan seda lugu nii palju kuulata kui kulub (ja kui isu peaks peale tulema, siis ka neid samu harjutusi teha, mida me bodybalance'is teeme selle loo saatel).

***

Kuigi ma viimasel ajal telekat eriti ei vaata, on ometi üks saade, mille pärast ma spetsiaalselt pühapäeva õhtul teleka ette ennest sätin - Superstaari otsimise saade. Täna üllatasid saates Ruja laulu esitamiseks valinud mind meeldivalt. Kui Rahu on selline laul, mille puhul võib veel oodata ka kellegi teise esituses rahuldavat tulemust, siis Eesti muld ja Eesti süda on selline laul, mille puhul keegi Alenderile ligilähedalegi ei saa. Täna aga meeldisid mulle mõlemad esitused. Kusjuures isegi Rannapile meeldisid need. Natuke negatiivselt üllatas mind Anis, kelle lauluvalik ei olnud just kõige parem ja esitus jäi kahvatuks. Samas sellega olen ma väga rahul, et Anis siiski sisse jäi ja Eliisa välja langes (mingil seletamatul põhjusel mulle Eliisa ei meeldinud eriti, aga Anis tundub hästi omapärane ja teda tahaks kindlasti veel laulmas kuulda).

Jätkates lühikokkuvõtetega

Tartu laulupeost jäin mina kahjuks ilma, sest laupäev tuli Tallinnas veeta. Et sõitu maksimaalselt ära kasutada ja oma Matkaspordi kinkekaart enne meie suurt matka ära realiseerida, võtsin ette ka käigu Matkaspordi poodi. Väljusin sealt joogisüsteemi, vihmakeebi ja vihmakindlate pükste võrra rikkamana.

Täna soetasin ka uued päikeseprillid.

Eilne ja üleeilne õhtu möödusid kultuuri tähe all. Pühapäeval võtsime ette sõidu Käsmu ja kuulasime Urmas Alenderi laule. Mina jäin täitsa rahule. Kuigi jah, teps mitte kõik esinejad ei olnud päris ülesannete kõrgusel. Margus Vaher seda igatahes oli. Ta laulab ikka väga hästi.

Tagasiteel kuulasime raadiot, kust tuli Hendrik Relve meenutus matkast Norra mägedesse... kolm korda võite arvata, mis mõtted see mulle pähe tõi.

Eile käisime Ürgmeest vaatamas. Mõni juba teist korda (see pidi küll väidetavalt uus versioon olema, aga ei olevat erinev midagi). Põhisõnum oli see, et mehed on kütid ja naised korilased. Koos Jan Uuspõllu ilmekate illustreeringutega erinevast käitumisest/suhtumisest. Naerda sai pisarateni ja äratundmist oli ka. Kuigi oli ka asju, mille puhul võiks väita, et ma ei liigitu sinna tavaarusaama alla (no ausõna, ma väsin ära, kui poes kondamine liiga pikaks läheb).

Täna tegi Murphy jälle trikke. Oli volikogu istung ja käis parajasti see kõikse põnevam osa - esimehe umbusaldamine - ning tekkis vajadus ühe töökaaslase arvutist üks dokument välja trükkida. Töökaaslane läks seda siis trükkima ja natukese aja pärast tuleb tagasi ning kutsub mind appi (nad vist ei tea, et ma arvutitega läbi ei saa). Selgus, et miskitpidi oli arvuti lukku läinud ja küsis muudkui parooli. See parool aga, mis üles kirjutatud oli, ei mõiganud kohe mitte. Helistasin siis itimehele ja üritasin telefonitsi juhendamise abil asja lahendada. Kahjuks ei õnnestunud. Koduteel tuli mulle veel ük asi pähe, mida proovida võiks, homme katsetan, kas saab asja uuesti tööle või ei.

Viimast korda 43-aastase Saatpalu kontserdil*

Esimene üllatus enne kontserti oli see, et ei toimunudki tavapärases kinosaalis, vaid pööningusaalis (pileti peal seda kirjas ei olnud, nii et tuli lihtsalt järgneda teistele inimestele ja jõudsingi õigesse kohta). Ma ei olnud selles ruumis varem käinud, aga selge oli see, et Säsi jaoks on see saal kindlasti õigem.
Kontsert ise oli vahetu, soe (ja mitte ainult ruumi temperatuuri poolest), vaatemänguline (meeste selja taga oli ekraan, millele näidati pilte ja videosid, nii varem valimis tehtuid, kui ka vaadet kitarri kõlakastist), lõbus (naerda sai palju) ja kahte lugu järjest ei mängitud, midagi ikka vahele öeldi. Kokkuvõtteks - mina jäin väga rahule. Kuigi Silmalaugusid ei mängitud. Aga kogu see õhkkond, muusika ja jutud oli nii hea ja mõnus, et kohe kuidagi ei saa nuriseda.

* Homme on ta juba 44.

Ei tõsiseks mind tee ...

Sattusin kuulama Silmalaud live'i YouTube'ist. Ja hakkas tõeliselt kahju, et enam ei saa koos Saatpaluga kontserdi lõpus seda laulda. Või mine tea, äkki Säsi 2-l mängivad seda. Eks natuke vähem kui 2 nädala pärast ole näha.

Kodune nädalavahetus

Üle hulga aja olin nädalavahetusel Tartus ilma et kuhugi oleks vaja minna olnud. See tähendas, et tuli hakata tegelema tegemist ootavate asjadega. Esimene asi oli muidugi koristamine. See sisaldas lisaks tubade koristamisele ka külmkapi sulatamist (mille käigus ma ennast kogemata peaaegu ära oleks kõrvetanud) ja kerget torumehe mängimist (no mitte ei mõista, kuidas sellest, mis kraanikausist alla läheb, sihuke sodi kokku koguneb, mis sinna torusse ladestub).
Lisaks koristamisele oli mul veel mõni tegemist ootav asi. Üks neist oli istutamine. Otsustasin katsetada lillepotipõllumajandust, ehk siis panin mõned rohelised söögitaimed lillepotti kasvama. Eks näis, kuidas välja tuleb. Muide, mõni aeg tagasi panin ühe sibula veetopsi, see hakkab küll juba kenasid rohelisi pealseid välja ajama :)
Kuna ma harjumatult palju aega kodus veetsin, leidsin aega ka teleka ette maanduda. Reedel vaatasin (töökaaslase tungival soovitusel) otsast lõpuni "Palju õnne argipäevaks" ära (ma olin juppi sellest näinud, aga mitte tervet etendust). Väga mõnus tükk. Laupäeval vaatasin siis neid Eesti laulusid. Kuna ma teleka ette minemisega natuke hiljaks jäin, jäi esimene laul nägemata. Nendest, mida ma nägin, meeldisid kaks eestikeelset - see, kus viiulid ja tšellod olid ja Trafficu laul (mitte et mulle üldiselt Traffic eriti meeldiks, aga laul oli kena). Saatejuhid olid ka lahedad.

Sport ja kultuur

Jõudsin kolmapäeval ka Rüütlisse ujuma koos Laisikuga. Tunnikese ujusime, siis vesivõimlesime ka. Ütleme nii, et oli üsna erinev kogemus Aura vesivõimlemisest. Harjutused olid teistsugused, treener oli teistsugune... aga omamoodi huvitav siiski.
Õhtul tuli Laisiku juurde veel rahvast. Asi lõppes Monopoli mänguga. Mõni mees ostis paar kallimat "krunti" ja kukkus ehitama, nii et sinna sattudes oli pankrot kerge tulema. Kuna mäng on pikk ja järgmine päev oli ülejäänud mängijatele siiski tööpäev, jätsime asja ühel hetkel lihtsalt katki (a kui oleks olnud nii nagu ühes teises mängus, et võidab see, kellel kõige vähem asju (või antud juhul siis raha ja kinnisvara) on, siis oleks võit minu olnud... :p).
Neljapäeva õhtul nautisin Kuressaare Linnateatris kultuuri - käisin Jää hääle esitluskontserdil. Et mitte osta põrsast kotis, ostsin plaadi pärast kontserti. Tegu oli küll mitte päris tavalise Jää-ääre kooslusega (tavapärasest Jää-äärest olid vaid Sööt ja Tõun), aga see ei vähendanud asja headust. Igatahes plaksutati nad 3 korda tagasi.

Täna käisin Võru jõululaadal ja vaatasin line-tantsijate etteastet (esinejate hulgas oli ka minu ema).

Hüvasti, Dagö!?

Niisiis... Dagö läheb laiali. Eile oli viimane kontsert Tartus ja täna oli ilmselt siis nende viimane kontsert üldse. Samas... vaadates seda, kuidas igasugu bändid comebacke teevad, siis mine tea... ehk tulevad millalgi jälle kokku. Teisest küljest... Saatpalu võib vabalt mõne uue projektiga välja tulla.
Kusjuures kontserdile minemise otsus küpses enne seda, kui ma teada sain, et rohkem sellist võimalust üldse tulla ei pruugigi.
Kontsert ise üllatas minda alguses Saatpalu sõnaahtrusega. Esimeste lugude vahele ei tulnud ühtegi jutukest. Aga mingist hetkest (minu meelest siis kui Evelin ja Hele lavale tulid) muutus ta siiski jutukamaks. Lisaks oli lavaline liikumine päris ilmekas. Ja taustaks oli tuledest bändi nimi, mis muusika taktis ka vilkus (sellist asjandust mina Dagö kontsertidel küll varem näinud pole). Ning mis kõige toredam - õhku oli (J. kirjeldusest eelmise kontserdi kohta oli karta õhu puudumist). Kokkuvõtvalt - Dagö tuntud headuses (nagu alati viimane laul Šveits ja lisalugu Silmalaud). Kahju, et edaspidi vaid plaatidega leppida tuleb... loodan, et nad Säsi kontserte veel teevad.

Rujaline maailm

Alates Ruja etendusest pole ma kodus arvutist peale Ruja laulude muud kuulanudki - alguses kõik need 5 plaati, mis mul arvutis on, ühekaupa ja nüüd juba mitmendat päeva läbisegi. Ja nüüd kummitavad ka teised laulud aeg-ajalt, mitte ainult Rahu. Kusjuures mõned laulud meenutavad meloodia osas kohati Uriah Heepi.

Ah jaa... Ruja etendusest pidi DVD tehtama. Vat seda ma tahan saada.