R.I.P.

Ei tulek ega minek ole meie endi teha,
vaid see, mis sinna vahele jääb,
see on elavate mäletada.

93 eluaastast jääb nii mõndagi, mida mäletada. Usun, et meie kõigi mälestustesse jääb ta tubli ja tugeva maamehena. Kahjuks aheldas kasvaja viimastel kuudel ta voodisse, nii et teade, et vanaisa enam ei ole, ei tulnud üllatusena.

Puhka rahus, kallis vanaisa.

Pisut kurvad jõulud

Kõigile neile, kes tavatsesid küsida, kas mu jänes elab ikka veel, olgu nüüd öeldud, et tänasest on vastus "ei". Eile, kui kodust läksime, oli veel (vähemalt pealtnäha) kõik korras, aga täna, kui koju tagasi jõudsime ja tahtsin talle süüa anda, ei reageerinud ta enam minu paile. Tema aeg oli otsa saanud. Esimest korda 20 aasta jooksul ei ole mul nüüd ühtegi lemmiklooma.

Puhka rahus, Haku.

Pole enam sind

Hämmastav, kui palju kurbust saavad endaga kaasa tuua vaid 4 sõna - teda ei ole enam. Uskumatu ja šokeeriv uudis. Täditütar oli ju kõigest 1,5 kuud minust vanem. Alles kuu aega tagasi vestlesime vanaema hoovis. See jäi viimaseks korraks teda näha. Edasi on vaid mälestused... Mälestused sellest, kuidas me väiksena alati koos mängisime, kui suvel Saaremaal olime, kuidas me koos teise tädi pulmas lilleneiud olime, kuidas ma koos temaga rõõmustasin, kui ta teatas, et sai oma unistuste erialale sisse ja veel palju teisi pildikesi minevikust.

Loodan, et sa leiad nüüd rahu, kallis täditütar.

Kummaline on see, et seda kurba uudist vanaema käest telefonis kuuldes olin ma vaid mõned kümned meetrid eemal kohast, kus ma pea neli aastat tagasi kuulsin emalt telefonitsi sellest, et olin vanaisale külla minekuga hiljaks jäänud. Peaksin vist sellest kohast igaks juhuks eemale hoidma hakkama.

Kes nihutas Eesti ekvaatorile?

Kui nüüd päris aus olla, siis hetkel võtaks pigem Šotimaa vahelduvvihmase ilma selle põrgukuumuse asemel, mis meil siin valitseb. Päike on ka jube kuri sel aastal - vaid paar tunnikest linnas ja juba on ta su õlad ja käed ära kärsatanud. Aga jalad talle ei meeldi. Nii et õlad oleks nagu keedetud vähilt saadud ja jalad meenutavad värvilt luike (valget loomulikult).

Kolm korda võite arvata, kas tööjuures on praegu kohutavalt palav ja umbne. Aga loomulikult. Hommikupoole kannatab veel natukenegi olla, aga pärast lõunat hakkab päike mõnuga tuba kütma. Üks pisike puhurikökats üritab mulle leevendust pakkuda, aga ega ta väga ei aita. Korralikumat täna hankida ei õnnestunud, sest sellest poest, kuhu ma õhtul jõudsin, olid ventilaatorid otsa saanud (üllatus-üllatus). Aga samasugust kuumust lubab terveks nädalaks (ikka sinna 33 soojakraadi kanti), nii et homme peaks vist teistest poodidest ka proovima. Õnneks Kia konditsioneer töötab kenasti, nii et vähemalt autos on hea olla. Kodus pole ka väga viga (mul õnneks aknad lääne poole). Laual olev termomeeter näitab muidugi hetkel 28,2 kraadi. Säh sulle põhjamaad.

Kassitu

Pelle

jaanuar 1992 - 02.04.2009

Pole mul enam kassi. 17 aastat oli ta meiega, kuid nüüd jõud rauges. Juba nädalavahetusel tundus, et on teine üsna otsa lõppemas, aga ma ei arvanud, et lõpp nii ruttu tuleb. Kurb on. Ta oli ikkagi minu kass. Sünnipäevakingitus.

Mäletan seda hetke, kui ema kassipoeg süles tuppa astus. Olin nii väga kassi soovinud ja nüüd saingi kingituseks väikse armsa kassipoja. Nimi sai talle pandud rootsi lasteraamatu "Pelle tömpsaba" järgi. Alguses oli ta kõigesööja, hiljem muutus toidu suhtes üsna valivaks. Sellegipoolest oli ta oma parimates aastates päris priske kass. Õues käis ta vaid korra, kui aknast alla kukkus. Õnneks miskit häda peale ehmatuse talle sellest ei sündinud. Paar korda tuli külastada ka loomaarsti. Üldiselt oli tal ilus elu ma arvan (välja arvatud ilmselt see aeg, kui tuli koeraga korterit jagada, sest ega nad just sõbrad olnud ning kuna koera jõud käis üle, oli kannatajaks ikka kass... aga seda aega oli vähem kui aasta).

Hiljaks jäin...

Nii teatas mulle täna ema telefonis. Mul oli nimelt plaanis jõuda nii umbes pooleteise nädala pärast Saaremaale vanaisale külla. Vanaisale, kelle tervis kasvaja tõttu sugugi kiita polnud. Ja täna vandus tervis lõplikult alla. Teda pole enam.
Vanust tal nii väga palju polnud - suvel sai 75.
Hakkasin meenutama, millal ma teda viimati nägin ja tuleb tunnistada, et see oli vist eelmisel suvel. Sel suvel ju pikemalt Saaremaale ei jõudnud ja kuigi arvasin, et jõuan teda vaatama enne kui hilja, läks vastupidi. Isadepäeval rääkisime telefoni teel. Tema häälest oli aru saada, et olemine on kehv. Üritan ennast natuke lohutada sellega, et ta ei pea rohkem kannatama.... aga see ei toimi eriti...

Hüvasti, papa!

Topelt

Täna oli põhjust topelt õnne soovida. Kõigepealt vennale sünnipäeva puhul (ma olevat esimene õnnitleja olnud :D) ja siis uudist kuulda saades ka perek Kallasele noorima pereliikme ilmaletuleku puhul.

Kahjuks oli ka kurbi sõnumeid topelt. Lahkusid parematele jahimaadele nii hunt Kriimsilm, kui ka üks J. toredatest hundikoertest. Kaastunne.

Sellest nädalast

Mõningaid seiku sellest nädalast siiamaani:

* Ühel hommikul nägin maantee ääres põtra seismas, õnneks ei olnud tal plaanis sel hetkel teed ületada, kui mina teda seal nägin.

* Muu töö kõrvalt kulub 100-leheküljelise strateegia lugemiseks terve nädal... aga läbi sain ja hakkas natuke mõikama ka, et misasi see on.

* Tuli kokku puutuda (õnneks küll meili teel) ühe isikuga, kellel on ilmselt isiklikud probleemid ja kelle esimesest kirjast ma päris täpselt arugi ei saanud, mis talle õigupoolest pinda käib. Vastasin siis viisakalt kõigile punktidele tema kirjas, selle peale tulnud vastusest (paarirealisest) sain lõpuks aru, mis teda häiris. Aga sellest ei saanudki päris täpselt aru, mida ta oma kirjadega taotles, kuid mulle suutis ta mõneks ajaks väga kehva tunde tekitada. Õnneks suutsin peale mõningast seedimist asja alla neelata. Teisele kirjale jätsin targu vastamata, sest esimese hooga oleks tahtnud midagi sarkastilist vastu kirjutada, aga kaine mõistus leidis, et oleks mõtekam see diskussioon üldse katki jätta (kui kedagi peaks huvitama, siis see ei olnud seotud tööga).

* Vallas sai ringi sõidetud paar korda - ükspäev käisime pildistamas ühte objekti ja muuseas sõitsime ka ühe teise olulise hoone juurest läbi, täna käisime ilusaid maju/õuesid otsimas, mõned ikka leidsime ka :)

* Minuni jõudis link ühe reisikaaslase Leedu reisi piltidega... :P

* Mis juhtub kui kolm kohukest vaatavad fotokast läbi arvuti pilte, aga ei tõmba neid kohe arvutisse? Aga loomulikult saab fotoka aku tühjaks. Ja nii ei saanudki ma küülikupoegade pilte meilile (ei, Haku pole vahepeal emaks saanud, töökaaslasel on kääbusküülikupojad kodus).

... neid järgi jäi vaid üks

Ja nüüd ongi nii, et Kilu elab uhkes üksinduses akvaariumis, kuna Kardu suri ära. Põhjust ei tea, aga arvatavasti vanadus, sest kuldkalad pidavat kaks aastat elama, aga nad mõlemad said toodud rohkem kui kaks aastat tagasi.

Müsteeriline mina

Nii nagu minu arvuti probleemide peale kratsivad itimehed tavaliselt kukalt ja teatavad, et mingi müstiline viga on, nii on ka minu endaga. Mul on praktiliselt nädal aega järjest iga päev pea valutanud. Täna külastasin siis arsti ja loomulikult ei leitud sellele mingit otsest põhjust. Ühe asja sai siiski selgeks - põsekoopad on puhtad (kartsin, et äkki on jälle põletik, mis tähendaks loputust ja vat seda asja ei soovitaks ma vaenlaselegi, muudest inimestest rääkimata).

Seda nüüd küll vaja polnud

Ja eile see juhtuski. Ärkasin hommikul palavikuga. Ja mitte sellise pisikese 37 ja natuke peale palavikuga nagu mul aeg-ajalt ikka ette tuleb, vaid sellise korraliku üle 38 kraadisega. Kui mu mälu mind ei peta, pole mul nii kõrget palavikku alates 1998. aasta suvest olnud. Nüüd ma siis olen kodus haige. Ja loodan, et saan ruttu terveks.