Lühiülevaade

Viimasest postitusest on juba päris palju aega möödas. Millegipärast ei jõua kuidagi blogisse.

Suvi on vahepeal mööda läinud. Randa ei jõudnud, aga näiteks Käsmu jõudsime kaks korda. Vanavanemate juurde jõudsime ka mõned korrad ning isegi Saaremaal sai kahekesi tiir käidud. Tänu sellele, et otsustasin spontaanne olla ja ammune mõte teoks teha, tuli augustis kahel korral ka Tallinna käik ette võtta. Õnneks oli jupijumal nii tore ja kantseldas poissi kuni mina telestuudios teadmisi proovile panin. Esialgu arvasin, et suve lõpuga läheb elu rahulikumaks, aga ka sügisel ei ole päris paiksed olnud. Septembri lõpus käisime Mohni saarel ning oktoobri alguses võtsime osa Paide-Türi rahvajooksu lühemast distantsist. Esialgu olin natuke kahtleval seisukohal selles osas, aga lõppkokkuvõttes oli täitsa vahva, nii et tänud jupijumalale ja MPMile asja ära korraldamise eest. Eelmine nädalavahetus sai jällegi Tallinnas veedetud, sedakorda siis kaalukal sünnipäeval. Pühapäeval väisasime vabaõhumuuseumi, võiks öelda, et käisime Tallinnas metsas jalutamas. :)

Reisisellina on poiss täitsa tubli. See, kas tuleb kisa või mitte, ei sõltu üldse reisi pikkusest. Ta võib vabalt Võrru sõites tee peal kisama hakata, aga võib ka Tallinna tee rahus maha magada. Siiski tundub, et pärast pikemat äraolekut on tal hea meel kodus olla ja võtab natuke aega, enne kui ta täielikult aklimatiseerub. Otseselt ta ei võõrasta, aga alati ei pruugi talle külalised meeldida ning suuremad seltskonnad ei paista väga istuvat. Seljalt kõhule hakkas keerama 4-kuuselt (kui täpne olla, siis esimest korda oma 4. minisünnipäeva hommikul), pärast seda avastas, et magada on ka jube hea kõhuli (mulle on ka alati meeldinud kõhuli magada). Roomama ei ole hakanud, aga viimastel päevadel on ennast rullima hakanud. Sedasi saab ka asukohta vahetada. Kui talle naerda, siis naerab vastu. Vahel jutustab omaette, näiteks siis kui olen ta voodisse pannud (ma arvan, et räägib endale unejuttu). Lemmiktegevus on millegi kortsutamine (tekid, linad, paber, kilekott vms), eriti tore on, kui see asi veel krabiseb ka. Kõik, mis kätte satub, tuleb loomulikult suhu panna. Ka varbad või sokid.
Viiekuuselt andsin lapsele esimest korda püreed proovida. Talle paistavad need meeldivat. Probleemiks on see, et tähelepanu läheb liiga kergesti mujale. See tähendab, et pea käib ühele poole ja teisele poole ja mina siis püüan lusikaga järgi jõuda.

Reedel saab juba 7 kuud täis. Aeg lendab.

Kolmekesi rattaretkel

Kui juba 7 korda on midagi tehtud, siis 8. korral on ikka vaja ju asju keerulisemaks ajada. Ehk siis 8. korda rattaretke korralduses osaledes võtsin kaasa pisikese segaja. Issi tuli muidugi meiega kaasa ning lisaks võtsin veel ühe abilise endale, kuna ei saanud ju sajaprotsendiliselt retkele pühenduda (iga natukese aja tagant olin hõivatud mõneks ajaks). Kõigil kolmel päeval tuli üks söögikord autos teha, kahel päeval ka autos mähkida. Asja tegi keerulisemaks see, et auto oli asju pilgeni täis (enamus sellest oli muidugi kõige pisema jaoks vajalik kraam), mis tähendas, et mähkimiseks ja söötmiseks tuli asju ühest kohast teise tõsta.
Ilm õnneks väga kehv ei olnud, reede õhtul tuli mõnda aega kõvemat vihma, ülejäänud aja oli täitsa normaalne kevadilm. Pideva õues olemise positiivne pool oli see, et laps enamuse ajast magas. Kartsin et ta pärast öösel enam magada ei tahagi, aga õnneks jagus ikka ööseks ka und.

Üldiselt oli täitsa võimalik koos pisikesega retke korraldada. Õnneks olin valinud endale ka hea ja kohusetundliku abilise (ilma temata oleksin küll hädas olnud), tänu kellele sain rahuliku südamega nii söögipause teha kui ka hommikuid ja õhtuid lapse järgi sättida. Ja vabatahtlikud olid ka sel aastal täitsa tublid. Aga ära väsitas küll, eile õhtul jäime kõik kiiresti magama.

Lühidalt

Iseenesest olen juba mõnda aega mõelnud, et peaks natuke kirjutama ka sellest, kuidas me elame, aga kuidagi ei ole selleks aega leidnud. Püüan nüüd siis lühidalt viimased 6 nädalat kokku võtta.

1 nädala olime haiglas. Arstid vaatasid, et laps kosuks ikka korralikult ja kuna bilirubiini näit läks ka ühel hetkel natuke kõrgeks, sai poiss päevitada. Õnneks see aitas ja pühapäeval saime koju.
Kodus tuli elu natuke ümber korraldada, et me kolmekesi kahte tuppa ära mahuks (ja kord nädalas ka neljakesi). Mõned külalised käisid ka pisikest kodanikku vaatamas, põhiliselt minu sugulased.
Kuna poiss kohe rinnast sööma ei hakanud, sai ta alguses lisatoitu. Kasvades tuli jõudu juurde ja kõht sai täis ka ilma lisatoiduta. Söögikorrad on umbes kolme tunni tagant. Esialgu pidin ta pidevalt selleks üles ajama (öiste söögikordadega oli eriti raske, õnneks lubati pärast koju saamist öösel veits suurem vahe jätta), nüüd ärkab selleks ajaks enamasti üles.
Alguses oli magama jäämine enamasti nagu lülitist - ühel hetkel poiss lihtsalt kustus ja siis ei häirinud teda enam miski. Nüüd enam nii lihtsalt ei lähe. Enamasti läheb tükk aega enne kui Une-Mati ligi lastakse. Enne seda on vaja rahmeldada, piima välja ajada (seda tuleb vahel nii palju, et ma imestan, kas tal üldse midagi sisse jääb) ja veidraid hääli teha.
Vaatamata sellele, et suurem osa sisse söödud piimast välja tuleb, on poiss kasvanud kenasti. Sünnikaaluga võrreldes oli sel esmaspäeval kaalu juurde tulnud 1,2 kg ning pikkust oli 7 cm rohkem. Esimesed riideesemed on juba väiksekski jäänud. Alguses oli tunne, et poja on nii pisike, et talle ei jäägi kunagi midagi väikseks. Iseenesest muidugi mina ei saa peale vaadates arugi, et laps kasvanud on, aga kui vaatasin haiglas tehtud videot, kus laps oli 2-päevane, siis oli vahe suur.
Vahepeal on ka ruumi juurde tulnud, ehk siis oleme juba nädala uues korteris olnud. See tähendas muidugi, et igal vabal hetkel terve nädala jooksul üritasin asju lahti pakkida (eelmine pühapäev tundus, et ma ei saagi neid kotte ja kaste kunagi lahti pakitud), praeguseks hetkeks on praktiliselt kõik asjad oma uue koha leidnud, ainult lapse asjad tuleb üle sorteerida ja vaadata, mis praegu selga sobib ning üritada mingi süsteemi järgi neid kappi paigutada, et lapse kasvades oleks hea kohe võtta. Vähemalt plaan on selline, näis kas jõuan ka selleni.
Millalgi aprillis jõudis poja ka esimesst korda elus Tartust kaugemale - käisime Elvas jupijumalal külas. Tema laps oli muidugi poole suurem. Erilist huvi nad veel üksteise vastu üles ei näidanud, loodetavasti edaspidi asi paraneb.

Nii me siis elame. Poja tegeleb kosumise ja nunnu olemisega.

Pisike kiirustaja

Olles esmaspäeval koju saanud, oli üsna selge, et arvatavasti ei kannata poiss aprillini oodata, et maailmaga tutvust tegema tulla.
Laupäeva õhtul tuli jällegi rohkem lootevett ära kui enne ning tundsin ka esimesi kokkutõmbeid. Otsustasin öö siiski ära oodata ja tulime pühapäeva hommikul haiglasse, et arstid saaksid mu üle vaadata. Juhtumisi oli valves sama arst, kes mu esmaspäeval haiglast välja kirjutas. Selgus, et avatus oli 1,5 cm. Arst leidis, et peaksin haiglasse jääma. Saadetigi mind siis tagasi juba tuttavasse kohta, aga sel korral vähemalt teise palatisse. Pühapäev möödus mõningate valude saatel, aga mingil põhjusel ei näidanud KTG minu valude ajal kokkutõmbeid. Esmaspäeva hommikul otsustasid arstid, et kaua ma ikka lekin, tuleks sünnitus esile kutsuda. Kell 11 anti mulle rohtu (nad ise nimetavad seda millegipärast tabletiks, aga tegelikult on tegemist pulbriga) ning kahe tunni pärast lubati jälle KTG peale panna. Kell 13 pandigi mulle jälle andurid külge. Ühel hetkel käis kõhust suurem valusööst läbi, tundsin, et nüüd tuli suurem hulk vett ära ja edasi olid valud tugevad ja ei praktiliselt ilma vahedeta. Mingi hetk tuli ämmaemand vaatama ja ütlesin, et valud on väga tugevad (tegelikult oli see ilmselt kuulda juba palatisse astudes). Kuidagimoodi suutsin minna arsti kabinetti, kes teatas, et avatus on 4 cm ja nüüd on sünnitusosakonda minek. Suurivaevu tõmbasin selga haigla öösärgi, paar töötajat tuli appi mu asju kandma ja mind sõidutati voodiga ülemisele korrusele. Sünnituspalatis sain Ifile helistada ja öelda, et tulgu nüüd kohe haiglasse. Esialgu oigasin üksi seal palatis. Mingil hetkel jõudis If kohale, aga meid jäeti kahekesi, nii et mul ei olnud aimugi, mida ma tegema peaks või ei peaks. Varsti tuli õnneks ka ämmaemand vaatama ja ütlesin talle, et pressid tulevad. Tema oli üllatunud, et natuke vara veel, aga vaatas mu selle peale üle ja teatas, et emakas ongi täielikult avanenud, nii et nüüd on jah õige aeg käes. Ühel hetkel ütles ämmaemand, et laps on pisut hädas ja vaja oleks teha sisselõige. Pärast seda oli järgmise pressimisega poiss käes. Kell oli 15.00.
Edasi hakati mind torkima ja turgutama. Vaja oli õmmelda, siis üritati kanüüli panna (esimene katse ebaõnnestus, kuna minu veenid olid eelnevatest verevõtmistest kõik ära torgitud ja ei leitud head kohta, kuhu see panna). Läbi kanüüli anti mingit turgutavat vedelikku ja toodi ka söök. Mina eriti süüa ei suutnud, nii et enamuse sai If endale. Esimene laks seda turgutavat asja hästi ei mõjunud, sest kui ühel hetkel istuma pidin, käis pea metsikult ringi ja suutsin hetkeks äragi minestada. Selle peale kutsuti kohale keegi, kes oli osavam kanüüli panija ning lasti mulle ca 1,5 l vedelikku veeni. Lõpuks tegin uue katse püsti saada, sel korral ära ei vajunud, aga oma jala peal kõndima mind ei usaldatud, nii et pandi ratastooli ja veeretati 2. korrusele palatisse (mitte et istuda eriti mugav oleks olnud). Kell oli umbes kaheksa.

Jälle kodus

Õnneks läksid põletikunäitajad alla ja arstid leidsid, et võib mind koju lubada, nii et lõuna paiku pakkisin kotid kokku ja tulin koju ära.
Enne seda jõudsin olla elavaks õppevahendiks 5. kursuse tudengitele, kes väidetavalt polnud enne lähedalt rasedat näinud. Nii et olen andnud ka oma väikese panuse arstiõppe kvaliteedi parandamisele. :)

Igal juhul saan nüüd kodus plaanitud ettevalmistustega jätkata, beebi püsib praegu ilusasti oma pesas ja ei kiirusta veel maailmaga tutvuma.

Haiglaelu

Nagu arvata oli, on see ootamine-vaatamine haiglas üsna igav. Võtsin küll kaasa arvuti ja mõned raamatud ning palati nurgas on ka telekas, aga siiski päevad venivad. Ei jaksa väga kaua järjest midagi teha, sest ühes asendis väsin ära, aga väga palju variante kahjuks ei ole. Sellegipoolest olen jõudnud läbi lugeda pooleli olnud beebiraamatud ja sünnipäevaks saadud Suurepärase ema käsiraamat on poole peal. Nagu kiuste on akna taga ilus päikseline ilm, aga õue jalutama ei lubata. Täna patseerisin natuke koridori peal ringi, sest selg oli juba istumisest täiesti kangeks jäänud (tavaliselt olen ennast ikka rohkem päeva jooksul liigutanud ju).

Iseenesest on palat kahekohaline, aga hetkel olen jälle üksi siin. Tulles oli siin üks naine, kes juba eelmisest õhtust saadik valutanud oli. Tema oigas ja ägises ikka korralikult. Lõpuks reede õhtul lasti ta sünnitusosakonda. Öösel olin üksi palatis, aga laupäeva hommikul tuli järgmine, kellel sünnitust esile kutsuma hakati. Esialgu paistsid arstid väga optimistlikud, et temal kõik toimib hästi ja arvasin, et ta juba enne õhtut sünnitusosakonda viiakse, aga ei viidud. Alles täna umbes tund aega tagasi tuli otsus, et nüüd võib ta järgmisele korrusele minna. Kusjuures tema valutas väga vaikselt, praktiliselt ühtegi oiet ei tulnud, eelmisega võrreldes nagu öö ja päev. Eks näis, kas homme tuleb järgmine.

Vaatamata sellele, et päevad on üsna igavad ja venivad, kaua magada ei saa. Hommikul kell seitse tullakse vereproovi võtma. Pärast seda võib veel natukeseks silma looja lasta, kella kaheksa paiku tuuakse hommikusöök. Mõni aeg pärast hommikusööki tehakse KTG. Palatis on üks aparaat, nii et seda tehakse kordamööda, kui parajasti kaks inimest palatis on. Õhtupoole tehakse seda korra veel ja kuna teistel naistel, kes siit palatist läbi on käinud, on olnud tegemist sünnituse esilekutsumisega, siis neile on KTGd tihedamini tehtud. Nii et loote südametuksed on siin palatis üsna tavapärane heli.

Tuleb tunnistada, et see on olnud mu esimene pikem haiglasolek. Enne seda olen vaid mõned tunnid üksiku protseduuri tarbeks haiglas olnud või siis kedagi külastanud.

Plaanid ja tegelikkus

Täna oli viimane tööpäev enne puhkusele jäämist. Plaan nägi ette, et annan viimased õpetussõnad oma asendajale, töökaaslaste tungival nõudmisel tähistan natuke puhkusele jäämist ja õhtul käime ära fotograafi juures ning teeme kõhupilte.
Tegelikkus kujunes selliseks, et eile tuli limast eritust, mistõttu helistasin hommikul ämmaemandale ja küsisin üle, kas võis olla, et limakork tuli ära või on ka mõni muu variant. Ämmaemand kutsus kohale, et vaatame üle. Vaatasid ja võtsid proovi ning saatsid KTGd tegema. Lamasin seal andurid kõhu peal, kui ämmaemand tuli ja teatas, et proov näitas, et lootevett on ka tulnud, nii et nüüd tuleb haiglasse jääda. Enne saadeti mind ka ultrahelisse, seal selgus, et iseenesest on lootevett piisavalt. Lubati siiski koju asjade järele veel minna, nii et lippasin veel tööjuurest ka läbi ja teatasin, et nüüd on haiglasse minek ja kook tuleb teil ilma minuta ära süüa. Loomulikult ei olnud mul ka kott pakitud, nii et koju minnes tuli ruttu see kokku panna ja siis tagasi haiglasse. Koht kuhu tulla, oli tuttav, sest eelmine nädal käisin siinsamas osakonnas seda suhkrutesti tegemas (see ilmselt oli korras, sest selles osas ühendust ei ole võetud ja täna ämmaemand ka midagi ei öelnud selle kohta). Haiglas võeti veel uriini ja vere analüüs ning tehti uus KTG. Pärast vaatas siin ka arst mu veel üle ning teatas, et seis on selline, et ootame-vaatame. Nädalavahetus tuleb ilmselt siin veeta, eks paistab, mis edasi saab. Hetkel tundub, et mingeid erilisi märke sellest ei ole, et sünnitegevus pihta võiks hakata. Eks paistab, kas saan siiski vahepeal veel koju puhkuse ajaks plaanitut ellu viima või on poisil välja tulekuga ikkagi kiire. Elame-näeme.

Kaheksas kuu

8. kuu käib, raseduse lõpp ei ole enam kaugel. Omaarust ei ole ma väga suur, aga kuulen ikkagi pidevalt küsimusi stiilis "Oled sa kindel, et pole kaksikud?", "Kas su kõht peabki nii suur olema?" (viimsele vastasin, et ei tea, see ju alles esimene kord). Üldiselt võiks inimesed taolised kommentaarid endale hoida. Aga mõningaid igapäevatoiminguid segab kõht küll. Magamisega õnneks probleeme eriti ei ole (kui just õhtul pole söögiga liialdanud või valesid asju söönud). Paraku olen nende 70% hulgas (kusagil netis oli selline statistika), kellel on tursed. Muidu pole hullu, aga hiljuti pidin talvesaapad kingsepa juurde viima ja kevad-sügissaapad ei tahtnud kuidagi jalga mahtuda. Õnneks on nüüd talvesaapad jälle korras, nii et saan endiselt jala tööl käia. Enam ei ole palju jäänud, märtsi keskpaigast jään koju, aga sinnamaani on kiired ajad, mõned olulised asjad tuleb enne ära teha.

Trennist

Olen siiamaani käinud edasi oma tavapärastest trennides (ainult Zumbast loobusin) ja teinud harjutusi lihtsalt pisut tagasihoidlikumalt ja aeglasemalt ja mõned harjutused asendanud alternatiivsetega. Nüüd mõtlesin, et võiks ju minna ikka spetsiaalsesse rasedatele mõeldud trenni. Aga võta näpust. Praktiliselt kõik need toimuvad tööajal. Ma ei saa hästi aru, kellele need siis mõeldud on. Koju jäädakse ju alles raseduse lõpus, trenni soovitatakse teha ikka varem. Ainus, mis mulle põhimõtteliselt sobida võiks, on Auras toimuv rasedate vesivõimlemine, mis algab 16.30. Samas kestab enamusel tööpäev viieni, nii et neile ei sobiks ka see variant. Igatahes otsustasin märtsi alguseni oma trennides edasi käia, siis saab hakata neid päevaseid rasedate joogasid/võimlemisi ka juba kaaluma.

R.I.P.

Ei tulek ega minek ole meie endi teha,
vaid see, mis sinna vahele jääb,
see on elavate mäletada.

93 eluaastast jääb nii mõndagi, mida mäletada. Usun, et meie kõigi mälestustesse jääb ta tubli ja tugeva maamehena. Kahjuks aheldas kasvaja viimastel kuudel ta voodisse, nii et teade, et vanaisa enam ei ole, ei tulnud üllatusena.

Puhka rahus, kallis vanaisa.