Jälle korralik

Novembri algusest olen jälle korralik. Enam ei saa iga päev lõunani magada ja poole ööni üleval passida. Selle asemel ärkan tööpäeviti kell 6.30. Senini vähemalt olen enam-vähem sel ajal suutnud ennast voodist välja ajada ja õigel ajal ka kodust väljuda. Pool tundi jalutamist ja olengi tööl. Jala tööl käimine mulle meeldib. Päev on kohe kuidagi erksam. Sel nädalal käisin ka tervisekontrollis ära. Tunnistati töökõlbulikuks. :) Arst kiitis mind, kui ütlesin, et käin jala tööl ja lisaks veel trennis ka. Nojah, viimasega on tegelikult selles kuus üsna kehvasti olnud, sest aega selleks napib. Enne taas tööinimeseks hakkamist sai endale võetud mõningaid kohustusi, mida endiselt täita tuleb ja seetõttu väga palju vaba aega üle ei jää. Mõned trennid olen siiski suutnud ajagraafikusse mahutada.

Kui ei tea, ei oska tahtagi, aga kui tead ...

Teadmatus on vahel õnnistus. Et kui ei tea asjast midagi, siis ei oska ka seda tahta. See on ilmselt üks põhjus, mispärast pole suudetud mind näiteks mäesuusaretkedele kaasa meelitada. Pole kunagi proovinud, ei tea, millest ilma jään. Sama lugu oli peegelkaameratega. Ei teadnud, ei tundnud võimalusi, käib mulle seebikas küll. Nüüd on siis see õnnis teadmatus rikutud. Kuna projekti raames sai ühele organisatsioonile selline korralikum kaamera (Canon EOS 600D) soetatud, siis tuli sellega kaasa ka tasuta 3-tunnine koolitus. Kuigi kaamera kuulub organisatsioonile, oli koolitus mõeldud siiski vaid ühele ja nii ma sinna siis sattusingi. 3 tundi möödus nagu lennates. Tulemuseks see, et nüüd ma tean (vähemalt osaliselt), mida sellega teha saab. Ja nüüd ma mõtlen, et küll oleks vahva, kui päris endal ka selline kaamera oleks. Oli seda siis nüüd vaja.... Ja kõik need, kellel on mõni taoline Canoni kaamera, olge valmis selleks, et kui selle minu kätte annate, ei pruugi ma enam rohelise ruudukese režiimis pilti teha, vaid katsetan ikka Av-ga. :)