Noorkuu ja Birgit

Kui ma pühapäeval Tantsud tähtedega saate vahepala kuulasin, mida esitas Noorkuu, oli mul hea meel, et pilet nende kontserdile juba mõnda aega rahakotis kükitas. Ja ma ei pidanud pettuma. Tänane kontsert oli tõesti hea. Ei jää muud üle, kui tõdeda, et kõige parem muusikaline instrument on siiski koolitatud inimhääl. Lausa hämmastav, mida kõike on võimalik häälega ära teha. Kui poleks ise näinud, et neil seal saateansamblit ei ole, siis poleks seda mõne loo puhul vist küll uskunud. Aga ühest asjast oli mul natuke kahju - et see oli selline inimesed istuvad toolide peal ja kuulavad kontsert. Mõne loo puhul tekkis küll tahtmine ennast pisut rohkem liigutada. Kuigi me niigi liigutasime ilmselt pisut rohkem kui teised ümberringi. Ja eestlased on ikka tagasihoidlikud küll... kui kutsutakse lavale, siis võiks ju ometi minna...

Aga mis ma siin ikka heietan, parem minge kuulake ise, kel vähegi võimalust on, sest kontsert on seda väärt (L. oli ka rahul, et ta kontserdile tuli, nii et mina polnud ainus vaimustunu)!

Huumorit

Sain eile sellise lingi. Mõningad pildid on päris naljakad. Aga ettevaatust kasutamisel - on oht, et jäädki järgmist ja järgmist ja järgmist klõpsima...

Üle vaadatud

Eile käisin Sinilinnuga ülevaatusel (märkamatult oli eelmisest juba aasta mööda läinud). Eelmisel aastal öeldi mulle, et üks tagumise numbrilaua tuli ei põle ja tulekustutit võiks lasta kontrollida. Millalgi septembrikuu jooksul jõudsin ma sinnamaale, et see numbrituli sai korda (aga see polnud üldse mitte nii lihtne, et vahetad lihtsalt pirni ära... kuna kruvi oli suht roostes, oli tükk nokitsemist enne kui üldse pirnini pääses... aga minu tubli isa sai sellega hakkama). Eelmine nädal otsustasin lõpuks tulekustuti ka üle vaadata lasta. Ja nii ma siis teatasingi eile, kui ülevaatuse onu küsis, et kas tulekustuti on olemas ja kontrollitud, et just lasin kontrollida. Selle peale teatas onu üllatunud, et oi te olete ette valmistunud... isegi mehed ei valmistu ülevaatuseks ette. No mis seal ikka, ju ma olen siis erand :p Aga seekord tehti märkus, et üks kabariittuli on läbi. Eh, autol võiks ju olla mingisugune tuluke armatuuril, mis näitab, kui mõni pirn läbi on... ma ju autost ise ei näe, et see läbi on. Sellegipoolest sain templikese tehnilisse passi, et ülevaatus läbitud.

Oktoobrilaste sünnipäev

Umbes laupäeva keskpäeval hakkasime päälinna poole sõitma. Vaatamata mõningastele kahtlustele leidsime ka S-i maja ilusti üles ja saime temagi kaasa võtta (koos õuntega :p). Mõne aja pärast tekkis mõte, et peaks väikse sissepõike Põltsamaale tegema. Külastasime kohalikku Maximat. Hädavaevu suutis Man müüjale selgeks teha, et meile pole vaja 3377 moosipalli, T-le piisab ühest ka.
Enne Tallinna jõudmist täiendati veel külaliste nimekirja. Ja avastasime, et värviliste kaunistustega rekka taga on palju toredam sõita kui igava sõiduauto taga. Ja lõpuks, peale teist boksipeatust ja väikest tutvumist mõningate pisikeste tänavatega, jõudsime õigesse kohta.
Kõigepealt kallistuste-õnnitluste tuur ja siis edastasime Manile kuninga läkituse :p Vajalikud asjad kaasa ja nii me teele asusimegi. Sügisandide korjamine, mälumäng, seebimullid, imeline duett, väike Kaera-Jaan, pisut lõbutsemist mänguväljakul ning viimaks varandus. Mulle tundus, et Man oli rahul sellega, et me tema pärast nii palju vaeva näinud olime :) Igal juhul oli tore ja lõbus jalutuskäik (ma ei tea, kes sellega hakkama sai, aga tänud sellele, kes ilmataadiga asjad korda ajas). Ja nagu värskes õhus ikka juhtub, oli kõht vahepeal suht tühjaks läinud, aga õnneks sai varsti süüa. Mulle tundub, et sellest on vist päris kaua, kui viimati sai niimoodi laua taga istutud... enamasti on ikka sünnipäevad rootsi laua stiilis. Igal juhul sai süüa-juua, laulda, tantsida, igasugu teemadel vestelda jne.
Pühapäeval vaatasime telekat (kui see lõpuks aru sai, et ta ei ole raadio ja peaks ikkagi pilti ka näitama) ja siis otsustasime, et lähme loomaaeda. Ma polnud seal niiiii ammu käinud. Mõningad loomad olid endale küüntest rüü vms teinud või kuidagi muud moodi ennast nähtamatuks muutnud. Aga oli ka piisavalt palju nähtavaid loomi. Pärast ringkäiku loomaaias olid kõhud tühjad. Esiteks proovisime õnne seal söögikohas, mis kohe loomaaias asub, aga kuna seal oli ilmselge tööjõu puudus ja meid ähvardas näljasurm enne kui üldse mingit lootust tekib süüa saada, siis me otsustasime kusagilt mujalt süüa otsida. Kuna kohalikud armeenia šašlõkki proovida ei julgenud, maandusime lähimas kaubanduskeskuses. Ja kujutage ette - keset Tallinna linna leidub koht, kus kaardiga maksta ei saa. Hämmastav! Aga oma pitsa saime lõpuks kätte. Maitses hästi. Siis otsustasime ka üle vaadata selle koha, kuhu me ilmselt märtsis appi kolima tuleme ;) Päris kena roheline oli teine. Ja minule ikkagi meeldis see rebane seal maja ees, ta nägi liiga armas välja, et marutaudis olla. Tundus lihtsalt natuke näljane.
Lõpuks jõudsime oma seiklustega päälinnas ühele poole ja hakkasime tagasi Tartu sõitma. Aeg-ajalt tuli teises reas vastu ühtlane tulede voog... tundus, et me sõidame vastuvoolu. Tänu sellele tulede voole oli väga raske mööda saada 70-ga ees venivatest autodest... pidi lihtsalt ootama ja lootma, et nad siis kas kuhugi ära keeravad või et juhtub ime ja sirgel teelõigul ei tule ühtlast tulede rivi vastu. Paar korda seda isegi juhtus. Nii et jõudsime ikka veel pühapäevase päeva sees Tartusse. Ja L. jõudis lausa täpselt selleks ajaks koju, kui vaja oli.

Ennustusvõistlus

Kui te tähelepanelikult mu blogi uurite, märkate, et siia on tekkinud üks küsimustik. Selle küsimustiku taust ulatub vist isegi kevadesse, kui meil mõnede inimestega tekkis arutelu, et kes kambakesest võiks saada pronksibeebi. Ja täna hommikul tekkis mõte, et uuriks, keda teised pakuksid :p

P.S. Vastusevariantidesse on kaasatud nii meessoost kui naissoost isikud.

Jälle kord Illekas

Mõnikord langevad asjaolud veidral kombel kokku ja sellest tulevad välja huvitavad tulemused. Ja medalil on alati kaks poolt - asjal, mis esialgu tundub olevat untsu läinud, võib olla ka positiivne tagajärg.
Igatahes sai eile üle pika aja jälle Illekas käidud. Mõned asjad ei muutu vist iialgi - jookide suhteliselt kehva valiku tulemusena sain ma kraanivett sidruni ja jääga.... täpselt nagu vanasti :) Oi neid aegu ammuseid... vanad ajad tulid seal istudes meelde. Ja aeg-ajalt tüütasin oma heietustega ka oma vestluskaaslast. Aga tegelikult oli Illekas oleku põhjuseks mitte vanade aegade meenutamine vaid salsapidu. Kohal oli nii proffe kui ka algajaid (nagu näiteks mina). Üldiselt oli täitsa mõnus pidu.
Ja tuleb välja, et tehnikaga on sama lugu nagu raamatutega - kui mingi raamtu lugemiseks peaks inimene olema teatud arengutasemel, siis tehnika puhul on sama lugu ilmselt teatud funktsioonide kasutusoskusega :p

Raindrops are falling on my he...lmet

Tän oli järjekordselt üsna soe, mõnus sügisilm. Koos väikse vihmasabinaga. Üks neist sabinatest oli parasjagu ka siis kui ma töölt koju sõitsin. Nagu öeldakse - pole olemas halba ilma, on vaid ebasobiv riietus. Keep on aga vägagi sobiv vihmariietus, eriti rattaga sõites (kuigi on ka ilma selleta ja palju tugevamas vihmasajus rattaga sõidetud, aga siis ligunesin kontideni läbi ka). Ainult püksid said märjaks. Ja sillal seisvatest autodest mööda sõita on jätkuvalt tore. Tekkis tahtmine neile lehvitada :p

Feel the rain on your skin, no one else can feel it for you...

Naeratage sõbrad, elu on ju ilus :)

Külm on

Minu kodus avaldus selle nädala alguses veider nähtus - ühe toa radikad on soojad (loomulikult selle toa, kus ma kõige vähem viibin) ja teise toa ja köögi radikad jääkülmad. Alguses mõtlesin, et ehk lähvad teised ka. Eile õhtul leidsin, et see pole enam normaalne. Kuna mul eile polnud aega sellega tegeleda, helistasin täna õhtul ühistu esinaisele. Mingi hetk käis ta siin, katsus radikat (mis ta arvas, et ma pada ajan või?) ja ütles, et üheksandal tuleb radikaid õhutada ning lahkus. Sellest on vähemalt 1,5 tundi möödas. Tuba on endiselt külm.

Kesknädalane* paadisõit

Eile käisime Emajõel sõitmas. Tegu ei olnud päris niisama lõbusõiduga, vaatasime miljööväärtuslikke alasid (muinsuskaitse esindaja oli ka meiega kaasas). Põnev sõit oli, nägi asju natuke teise vaatenurga pealt. Ja see mees, kes paati juhtis, oli tõsine vana kooli mees. Kuna mina olin ainuke naisterahvas seal seltskonnas, siis sain kõrgendatud tähelepanu osaliseks. See seisnes laulmises ja suupilli mängimises (viimase saatel hakkas tema koer uluma). Kuna üks meie paadiretkel osalejatest saabus hiljem, kuulsime vahepeal poliitilisi ja muid elulisi mõtteavaldusi. Ja pärast seda, kui me õnnelikult maa peal tagasi olime (arvestades paadijuhi olekut, ei olnud osad inimesed selles õnnelikult tagasi jõudmises vist väga kindlad... ja mõningad sadamas seisnud paadid ei olnud ka ilmselt eriti õnnelikud meie maabumise üle), hakkas ta anekdoote rääkima. 3-4 anekdooti tuli jutti ja oleks rohkemgi tulnud, aga meil oli vaja ära minna.

*Selle sõnaga seoses tuleb meelde, et paadikapten oletas mingil põhjusel, et ma Savisaare pooldaja olen... sellise seose peale olin ma suht hämmingus.

Nädalavahetuse ringvaade

Reedel käisin ma peale tööd vesivõimlemises (eelmine reede käisin vesispinningus). Ma ütleks et väsitas rohkem kui süvaveeaeroobika või vesispinning. Põhiline mure oli ennast vee peal hoida, kui tehti samasuguseid harjutusi nagu süvaveeaeroobikas (kus on keha ümber vöö, mis vee peal hoiab). Aga tegelikult oli päris mõnus. Eks näis, kummas ma regulaarselt käima hakkan. Võibolla teen üldse vaheldumisi ühel nädalal ühte ja teisel teist...
Pärast läksin pikapaju punkrisse (ehk siis L ja J juurde), kus võis muude külaliste seas kohata külalist kaugelt saarelt - Maailmaparandajat :) Tegime süüa, vaatasime filmi ja filmile vahelduseks ka galashowd, kus nägi nii mõndagi tuttavat nägu/kukalt. See saate vaatamine läks kohati üsna ülemeelikuks :p Pärast vaatasime filmi lõpuni ja siis lobisesime suht kaua... magama sain vast nelja paiku.
Järgmine hommik ma väga kaua magada ei saanud. Nii üheksa paiku tuli ennast voodist välja ajada, et jõuda õigeks ajaks korp! Sakala hoonesse. Seal käisid juba ettevalmistustööd koosolekuks. Erakonna Eestimaa Rohelised Tartu linna ja Tartu maakonna piirkondlike üksuste moodustamise ja neile üksustele juhtkonna valimise koosolekuks kui nüüd täpne olla. Mina veetsin põhilise osa kogu ajast mandaadis. Alguses võtsin kohaletulnutelt allkirju, aga siis pandi mind arvuti taha, kus olid liikmete isikukoodid, mida me siis kontrollisime. Aga nagu te teate, ei ole mina ja tehnika kõige parema teineteisemõistmisega ning ka nüüd tuli tihtipeale kutsuda kohale arvuti omanik, kes mu hädast välja aitas. Ja kui alguses oli hirm, et maakondlik üksus saab küll moodustatud, aga linna oma ei saa (sest hääletama pidi vähemalt 50% piirkonna liikmetest), siis tänu mõnede inimeste üleinimlikele pingutustele saadi kvoorum kokku ja asi ära tehtud. Pärast tähistasime seda ka natuke erakonna Tartu kontoris.
Hiljem õhtul käisin veel pikapaju punkris, kus me L-ga üritasime veenda arvutit plaati kirjutama, aga lõpuks tuli meil alla anda. Lobisesime siis veel natuke igasugu asjadest, aga Vässu võttis muudkui võimust ja eile ma väga pikalt ei olnud. Kuigi lugedes seda, et Maailmaparandaja ainult tänu üleinimlikele pingutustele bussile jõudis, mõtlen ma, et ehk oleks tulnud varem lahkuda...

Õppida, õppida, õppida

Nüüd ma nurisen natuke mõningate (minu arvates) tobedate asjade üle, mida eesti keeles ei ole, aga mis esinevad mõnedes teistes keeltes.
1. Misjaoks peab olema sõnadel sugu? (kuidas saab rand või raamat või aken olla mingist soost... aru ma ei mõista)
2. Milleks on vaja mingit artiklit sõna ette? Miks ta ei või niisama rahulikult lihtsalt sõna olla?
3. Miks peab eestikeelsele sõnale "olema" olema mitu vastet teises keeles? (hispaania keeles näiteks on lausa 3 erinevat vastet ja 2 neist lähevad mul kogu aeg omavahel sassi)

Ilmselt pole raske selle jutu peale järeldada, et ma käisin täna hispaania keele tunnis ja et polnud kõige kergem tund. Esiteks nõretas mu kodune töö vigadest (ja tagatipuks anti seda lugeda ka ühele teisele hispaania keelt emakeelen rääkivale inimesele) ja teiseks tegin ka tunnis vigu (põhimõtteliselt neid samu). Põhimõtteliselt võin kokkuvõtteks öelda, et ma tean, et ma midagi ei tea. Aga mul on plaanis õppida. Sest ma tahan seda keelt selgeks saada.

Kes ütles, et jänesed on lollid?

Minu jänes näiteks õppis ära selle, kuidas puuri uks lahti saada. Kui ta hommikul veel istus kenasti puuris kinni, siis õhtul kui ma koju jõudsin, kükitas mu kallis koduloom pliidi kõrval, endal süüdlaslik nägu peas. Ja vähemalt polnud ta seekord nii ülbeks läinud, et oleks koridori läinud või kui oligi, siis tapeeti ta seal närinud ei olnud. Ikkagi hästi kasvatatud :)

Aga nüüd ma pean välja mõtlema mingi mooduse, kuidas see puuri uks kinni panna nii, et Haku seda ise lahti ei saa. Või siis teine võimalus - jätangi ta lahti... Eks näis.