Kuigi Kambakese jõulupeol sai juba räägitud natuke lõppevast aastast, teen siia ka kokkuvõtte (taaskord märksõnade abil, suvalises järjekorras).
Vabatahtlik - nii tavapärases mõistes Loodussõbralike toodete kampaanias ja autovaba päeva ettevalmistamises, kui ka natuke teise nurga alt, rohkem korralduse poolega seotud ja suurema vastutusega Roheliste Rattaretkel... eks näis, kas järgmisel aastal sujuvad asjad paremini
Silmaringi avardamine - keskkonnateemialistel loengutel ja filmiõhtutel Keskkonnahariduskeskuses (aasta alguses) ja Maailmakohvikus (aasta lõpus) - väga mõnus ajaveetmine on olnud
Probleemid tehnikaga - teleka parandus, mobiili parandus, autoga samuti mõned probleemid (sumpa parandus, rehvi katkisõitmine), netijamad.... kuidagi kuhjuvad sellised asjad
Reisid - kuidagi palju on sattunud välisreise sellesse aastasse - Leedu, London, Taani, Frankfurt/Oder... kõik reisid olid erineva seltskonnaga, erinevatel põhjustel ja pakkusid uusi elamusi. Kõige unustamatumaks jääb siiski ilmselt viimane :p
Töökoha vahetus - otsus ala vahetada sündis ja sai teoks. Kahetsenud ei ole, pigem olen siiani ikkagi rahul oma otsusega. Uusi kogemusi ja teadmisi tuleb juurde. Ja tutvusi ka muidugi.
Traditsioonid - Kambakese kanuumatka, rattamatka ja jõulupidu võib küll juba traditsioonideks nimetada. Ja ühist jaanipäeva ka. Kuigi sel aastal olin ebatraditsiooniliselt mina võõrustajaks (meil pole varem olnud sellist kohta, kus jaanipäeva pidada). Tegelikult peaks vist ära mainima ka aastavahetuse... kellegi juures on ikka olnud ühine pidu väljakuulutatud, iseasi muidugi kui palju inimesi kohale on tulnud. Ja muidugi ka meestepäev ja naistepäev ;) Meil on päris palju traditsioone, kas pole.
Ja üks teine traditsioon ka - Tartu rattamaraton. 3. kord siis sel aastal.
Kultuurielamused - neist märkimisväärseimad on kindlasti Ruja rockooper ja Edit Piafi film... huvitaval kombel jagasin ma neid mõlemaid sama inimesega (seda rohkem on kahju sellest, et ta varsti Tallinna kolib...). Lisaks veel mõned kontserdid.
Pealinn - erinevate kohustuste ja ettevõtmiste tõttu on sel aastal väga tihti tulnud pealinnas käia. Sellega on kaasnenud ka külaskäigud neile inimestele, kellel varem pole külas käinud või kes vahepeal on kolinud. Ja natuke selgemaks olen ka seda linna saanud (kuigi väga väikese osa), aga mingi loogika ja seosed hakkavad vaikselt kujunema. Vähemalt trammiga bussijaamast Balti jaama oskan sõita :D
Erakond - eelmise märksõnaga on tihedalt seotud erakond, st enamus Tallinnas käike on ühel või teisel moel erakonnaga seotud olnud. Igasugu üritustest olen osa võtnud ja kohustusi endale poolkogemata saanud. Ja ka raskeid valikuid tegema pidanud, kuna mitmes kohas korraga olla ei saa.
Pere - mõned tähtsamad perekondlikud sündmused: juubelid (ema 50, vanaema 80), venna abiellumine (mis ometigi ei tekita nii positiivseid emotsioone, kui võiks...) ja aasta kõige kurvem sündmus - vanaisa surm.
Esmakordselt - esimest korda käisin ujumas Anne kanalis, esimest korda jäime rattamatkal olles rongist maha (õnneks oli paps nõus mind koos rattaga Oravalt Tartusse tooma), esimest korda jäin autoga lumme kinni nii, et tuli välja tõmmata... neid asju, mida ma sel aastal esimest korda tegin, on kindlasti veel väga palju, aga eespool mainitud olid eredamalt meeles
Eelmise aasta lubaduste kohta nii palju, et tegelikult oli paar käegakatsutavat lubadust ka - ID-kaart muretseda ja autol õli ära vahetada. Mõlema kohta saab öelda tehtud :)
30. detsember 2008
27. detsember 2008
Tagasivaade jõuludele
Kui võtta kokku selleaastased jõulud, siis tegelikult oli kõik olemas - valge maa (ok, natuke vähe seda lund oli, aga maa oli siiski valge ja isegi kelgutada õnnestus eile), perekond (vend oma perega tuli küll 25ndal alles, aga eile käisime veelkord vanaema-vanaisa juures kõik koos) ja kingitused koos luuletustega. Ka need olid enamjaolt traditsioonilised... ema üritas küll ühte uut lugeda, aga see jäi lühikeseks, sest lõpuosa läks meelest... mul polnud sel aastal aega midagi uut välja mõelda (ingliskeelseid jõululaule ei hakanud pereringis laulma) ja seega kordasin mõne vana jõulusalmi üle ning lasin need käiku. Endiselt on kõige parem tunne see, kui tehtud kingitus täppi läheb. Vanaemale ja vanaisale kinkisime raamatud - vanaisale ajaloolise raamatu ja vanaemale kokaraamatu - ning mõlemad olid oma kingiga väga rahul. Mina ise sain Ruja rockooperi DVD :)
Kui nüüd mõelda sellele jõulutundele, siis... sellist meeletut ärevust ja ootust nagu ei olnud, aga rõõm perega koos oldud ajast ja mõnus äraolemine oli (ja jätkub)... ma ütleks, et need ongi parimad jõuluemotsioonid.
Kui nüüd mõelda sellele jõulutundele, siis... sellist meeletut ärevust ja ootust nagu ei olnud, aga rõõm perega koos oldud ajast ja mõnus äraolemine oli (ja jätkub)... ma ütleks, et need ongi parimad jõuluemotsioonid.
21. detsember 2008
Elu on taevalik, kui sul on inglitest sõbrad
Mis on see, mis sunnib inimesi ette võtma pea 200 km pikkust sõitu äärmiselt kehvade teeoludega (mis omakorda tingis 180-kraadise pirueti Piibe maanteel)? Ikka sõbrad, kes ootavad sind jõuluhõrgutistega kaetud laua ääres. Kehvi teeolusid trotsides jõudsime kohale. Viimastena, aga siiski täiesti õigel ajal.
Lisaks tavapärasele (et mitte öelda traditsioonilisele) aasta kokkuvõtmise ringile tuli seekord öelda ilusaid sõnu sellele inimesele, kelle nime saatuse tahtel loosikausist välja tõmbasid. Äärmiselt südamlik oli. Kuigi jah, tuleb tunnistada, et mina ei ole just kõige parem sedasorti kõnede pidaja. Igal juhul väga armas mõte oli selline asi korraldada. Olgugi, et ma iga päev tegelikult olen tänulik selle eest, et mul sõpradega nii vedanud on, ei ütle ma seda neile väga tihti ja ei räägi ka sellest, mis mulle konkreetse inimese puhul meeldib.
Mingil hetkel toodi välja torni ehitamise mäng*, mis kujunes vaieldamatult selle peo hitiks. 
Öösel mitte just kõige kainema peaga ja hommikul mitte just kõige kindlama käega (enamus vähemalt, oli ka hämmastavalt kindlakäelisi) sai seda torni ehitatud ikka mitu korrust kõrgemaks, kui see esialgu oli ja sealjuures praktiliselt eiratud gravitatsiooniseadust. Meist saaks alles head ehitajad - 15 korruse materjalist suudaksime vähemalt 21-korruselise maja valmis ehitada (alumistelt korrustelt telliseid/paneele vaikselt eemaldades) - sääst missugune :)
Öösel mitte just kõige kainema peaga ja hommikul mitte just kõige kindlama käega (enamus vähemalt, oli ka hämmastavalt kindlakäelisi) sai seda torni ehitatud ikka mitu korrust kõrgemaks, kui see esialgu oli ja sealjuures praktiliselt eiratud gravitatsiooniseadust. Meist saaks alles head ehitajad - 15 korruse materjalist suudaksime vähemalt 21-korruselise maja valmis ehitada (alumistelt korrustelt telliseid/paneele vaikselt eemaldades) - sääst missugune :)Ka ei saanud jätta tegemata öist jalutuskäiku mere äärde (nagu eelmiselgi aastal). Seekord valisime ainult teise ranna. Ja jätsime endast jälje ka maha - karvase rinnaga lumemehe. Teise tegime juba maja juurde, see tuli suurem ja rohkemate aksessuaaridega.
Lisaks otsustasime laulda ukse vahel jõululaule nagu välismaal tehakse. Mõned siiski kuulsid (kuigi kell oli 5 öösel).
* Soome keeles oli karbi peale kirjutatud Timpuri, ma ei teagi, kuidas eesti keeles selle mängu õige nimi on, aga idee seisnes selles, et tornist tuli klotse välja tõmmata ja nendest tornile uut korrust peale ehitada sealjuures torni ümber ajamata.
15. detsember 2008
Sisenemine ainult tagumistest ustest
Kuna temperatuur õues tõmbub ööseks päris kõvasti miinuspoolele, tuli täna vaeva näha autosse sisse saamisega.
Hommikul ei tahtnud juhiuks kohe avaneda. Sikutasin natuke, siis proovisin kõrvalistuja ust - see ka ei avanenud. Proovisin tagumist ust, avanes. Küünitasin juhiukseni ja tõukasin selle seestpoolt lahti. Ühesõnaga läks suht lihtsalt.
Õhtul oli juba keerulisem - esimesed uksed ei tahtnud kohe kuidagi avaneda. Ronisin esiistmele, panin auto käima ja proovisin uuesti. Ikka ei midagi. Aga mis seal ikka niisama oodata, kuni asi üles sulab, aknad ka jääs... nii et ronisin uuesti tagaukse kaudu välja ja asusin kraapima. Ning pärast sama teed tagasi esiistmele. Ainus jama oli see, et kütet oli juurde vaja. See tähendas, et sõitsin tanklasse ja olin juba vaikselt valmis selleks, et seal uuesti oma autoakrobaatika ette võtta, aga õnneks otsustas uks avaneda, nii et pääsesin sedakorda sellest trikist. Näis, kuidas homme läheb.
Hommikul ei tahtnud juhiuks kohe avaneda. Sikutasin natuke, siis proovisin kõrvalistuja ust - see ka ei avanenud. Proovisin tagumist ust, avanes. Küünitasin juhiukseni ja tõukasin selle seestpoolt lahti. Ühesõnaga läks suht lihtsalt.
Õhtul oli juba keerulisem - esimesed uksed ei tahtnud kohe kuidagi avaneda. Ronisin esiistmele, panin auto käima ja proovisin uuesti. Ikka ei midagi. Aga mis seal ikka niisama oodata, kuni asi üles sulab, aknad ka jääs... nii et ronisin uuesti tagaukse kaudu välja ja asusin kraapima. Ning pärast sama teed tagasi esiistmele. Ainus jama oli see, et kütet oli juurde vaja. See tähendas, et sõitsin tanklasse ja olin juba vaikselt valmis selleks, et seal uuesti oma autoakrobaatika ette võtta, aga õnneks otsustas uks avaneda, nii et pääsesin sedakorda sellest trikist. Näis, kuidas homme läheb.
14. detsember 2008
Mantlisaaga
Oktoobris ostsin mantli endale. Kusjuures kohe esimese korraga ei ostnud ära ja teist korda samasse poodi minnes minu numbrit ei olnud. Küsisin veel müüjate käest üle ja nemad teatasid, et selles poes ei ole, aga Lõunakeskuses on ja nad võivad tellida. Lasingi siis tellida ja sain oma mantli kätte.
Mõni aeg hiljem selgus, et J. on sama mantli ostnud (mis teha, kui meil mõlemal ühtmoodi hea maitse on :D).
Üle-eelmisel nädalal aga avastasin, et mantel hakkab töölepingut üles ütlema. Kuna avastasin selle siis, kui Tartust eemal olin, tuli sugulaselt jopet laenata. Tartusse tagasi jõudnud, viisin mantli poodi tagasi. Müüja käis korra mantliga tagaruumis ära ja tuli tagasi sõnadega, et mulle antakse raha tagasi, teine müüja teadis veel, et sellel mudelil ongi miski viga küljes... tootja praak ühesõnaga.
Noh jah, heakene küll, aga mul oli ikkagi mantlit ju vaja. Ja nii ma siis käisin täna pool päeva mööda poode (isegi Taskusse jõudsin... esimest korda, kui mitte arvestada ühte kinoskäiku). Viimasena maandusin Lõunakeskuses. Ja leidsingi sobiva. Sama firma poest kusjuures (aga Kaubamaja omas ma seda mantlit ei märganud).
Mõni aeg hiljem selgus, et J. on sama mantli ostnud (mis teha, kui meil mõlemal ühtmoodi hea maitse on :D).
Üle-eelmisel nädalal aga avastasin, et mantel hakkab töölepingut üles ütlema. Kuna avastasin selle siis, kui Tartust eemal olin, tuli sugulaselt jopet laenata. Tartusse tagasi jõudnud, viisin mantli poodi tagasi. Müüja käis korra mantliga tagaruumis ära ja tuli tagasi sõnadega, et mulle antakse raha tagasi, teine müüja teadis veel, et sellel mudelil ongi miski viga küljes... tootja praak ühesõnaga.
Noh jah, heakene küll, aga mul oli ikkagi mantlit ju vaja. Ja nii ma siis käisin täna pool päeva mööda poode (isegi Taskusse jõudsin... esimest korda, kui mitte arvestada ühte kinoskäiku). Viimasena maandusin Lõunakeskuses. Ja leidsingi sobiva. Sama firma poest kusjuures (aga Kaubamaja omas ma seda mantlit ei märganud).
13. detsember 2008
Sport ja kultuur
Jõudsin kolmapäeval ka Rüütlisse ujuma koos Laisikuga. Tunnikese ujusime, siis vesivõimlesime ka. Ütleme nii, et oli üsna erinev kogemus Aura vesivõimlemisest. Harjutused olid teistsugused, treener oli teistsugune... aga omamoodi huvitav siiski.
Õhtul tuli Laisiku juurde veel rahvast. Asi lõppes Monopoli mänguga. Mõni mees ostis paar kallimat "krunti" ja kukkus ehitama, nii et sinna sattudes oli pankrot kerge tulema. Kuna mäng on pikk ja järgmine päev oli ülejäänud mängijatele siiski tööpäev, jätsime asja ühel hetkel lihtsalt katki (a kui oleks olnud nii nagu ühes teises mängus, et võidab see, kellel kõige vähem asju (või antud juhul siis raha ja kinnisvara) on, siis oleks võit minu olnud... :p).
Neljapäeva õhtul nautisin Kuressaare Linnateatris kultuuri - käisin Jää hääle esitluskontserdil. Et mitte osta põrsast kotis, ostsin plaadi pärast kontserti. Tegu oli küll mitte päris tavalise Jää-ääre kooslusega (tavapärasest Jää-äärest olid vaid Sööt ja Tõun), aga see ei vähendanud asja headust. Igatahes plaksutati nad 3 korda tagasi.
Täna käisin Võru jõululaadal ja vaatasin line-tantsijate etteastet (esinejate hulgas oli ka minu ema).
Õhtul tuli Laisiku juurde veel rahvast. Asi lõppes Monopoli mänguga. Mõni mees ostis paar kallimat "krunti" ja kukkus ehitama, nii et sinna sattudes oli pankrot kerge tulema. Kuna mäng on pikk ja järgmine päev oli ülejäänud mängijatele siiski tööpäev, jätsime asja ühel hetkel lihtsalt katki (a kui oleks olnud nii nagu ühes teises mängus, et võidab see, kellel kõige vähem asju (või antud juhul siis raha ja kinnisvara) on, siis oleks võit minu olnud... :p).
Neljapäeva õhtul nautisin Kuressaare Linnateatris kultuuri - käisin Jää hääle esitluskontserdil. Et mitte osta põrsast kotis, ostsin plaadi pärast kontserti. Tegu oli küll mitte päris tavalise Jää-ääre kooslusega (tavapärasest Jää-äärest olid vaid Sööt ja Tõun), aga see ei vähendanud asja headust. Igatahes plaksutati nad 3 korda tagasi.
Täna käisin Võru jõululaadal ja vaatasin line-tantsijate etteastet (esinejate hulgas oli ka minu ema).
9. detsember 2008
Puhkaja elust
Üks puhkuenädal on tervenisti seljataga, teine käib (hetkel istume siin Laisiku toas mõlemad läpakas süles).
Eelmine nädal olin nii Tartus, Tallinnas, Kuressaares kui ka Muhus. Teeviidal sai käidud... enne sealt äratulekut sai pisut sõudeergomeetril rassitud (noorsotsid korraldasid võistluse ja keegi teine ei läinud, nii et ma siis läksin ise, aga vähemalt sain ühe kena punase roosi vaevatasuks). Eesti Näituste messikeskusest läksin venna auto peale ning võtsime suuna Virtsu poole. Nad on seal sadamas burksimajakese ära kaaperdanud ja selle asemel on kohviku nimetusega asi sinises soojakus. Kuna meil olid kõhud tühjad ja vanaema juurde jõudmiseni läks veel aega, siis haarasime pisut söögipoolist sellest putkast. Mina piirdusin vaid võileivaga, sest oli arvata, et ju vanaemal miskit söödavat meile pakkuda on. Ja ma ei eksinud. Pirukad ja puljong olid valmis, kui kohale jõudsime. Huvitaval kombel mahtusime suht kenasti kõik ära ka sinna, mina sain täditütre voodi, tüdruk ise läks oma ema kõrvale.
Laupäeval olid vanaisa matused.
Pühapäeval lasin ennast Muhusse toimetada. Esialgsete plaanide kohaselt pidime Laisikuga Maailmaparandaja ja Mpsi juurde minema, aga kuna neile pühapäeva õhtul elektrit hästi anda ei tahetud ja meil oli soov tantsusaate finaal ära vaadata, tulid nemad hoopis Laisiku juurde. Kaasas oli neil suur korvitäis piparkooke, mille hulgas leidus ka minu piparkoogivariant (ma tundsin ta kohe ära).
Esmaspäeval käisime lõuna ajal suitsujuustusuppi söömas ja õhtul põrutasime Sõrve. Nägin kah lõpuks Sannu ära (Laisik oli teda juba mitu korda näinud). Ja Karli polnud ma ka tükk aega näinud. Karlil paistis minu kohaloleku üle päris hea meel olevat... Aeg lippas ja kell oli suht palju kui lõpuks tuttu läksin. Aga õnneks sain hommikul natuke kauem magada, sest Saarlanna tuli hiljem linna, nii ei pidanud ma tööletõttajatega koos Kuressaarde sõitma.
Puhkus on siiamaani olnud kassirikas. Jupijumala juures Tallinnas oli 2 kassi (kellest üks üritas ennast minuga kaasa smugeldada, aga ei läinud läbi), vanaema juures on 3 kassi (1 on vanaema oma - 13-aastane kassivanamees ja 2 on tädi oma), Muhus Laisiku juures oli miski 8 kassi vist - iga nurga tagant tuli erinev kass välja ja Sõrves oli Potsataja. Hetkel olen ma ainsas kassivabas peatuspaigas - Laisik pole oma korterisse veel kassi toonud.
Eelmine nädal olin nii Tartus, Tallinnas, Kuressaares kui ka Muhus. Teeviidal sai käidud... enne sealt äratulekut sai pisut sõudeergomeetril rassitud (noorsotsid korraldasid võistluse ja keegi teine ei läinud, nii et ma siis läksin ise, aga vähemalt sain ühe kena punase roosi vaevatasuks). Eesti Näituste messikeskusest läksin venna auto peale ning võtsime suuna Virtsu poole. Nad on seal sadamas burksimajakese ära kaaperdanud ja selle asemel on kohviku nimetusega asi sinises soojakus. Kuna meil olid kõhud tühjad ja vanaema juurde jõudmiseni läks veel aega, siis haarasime pisut söögipoolist sellest putkast. Mina piirdusin vaid võileivaga, sest oli arvata, et ju vanaemal miskit söödavat meile pakkuda on. Ja ma ei eksinud. Pirukad ja puljong olid valmis, kui kohale jõudsime. Huvitaval kombel mahtusime suht kenasti kõik ära ka sinna, mina sain täditütre voodi, tüdruk ise läks oma ema kõrvale.
Laupäeval olid vanaisa matused.
Pühapäeval lasin ennast Muhusse toimetada. Esialgsete plaanide kohaselt pidime Laisikuga Maailmaparandaja ja Mpsi juurde minema, aga kuna neile pühapäeva õhtul elektrit hästi anda ei tahetud ja meil oli soov tantsusaate finaal ära vaadata, tulid nemad hoopis Laisiku juurde. Kaasas oli neil suur korvitäis piparkooke, mille hulgas leidus ka minu piparkoogivariant (ma tundsin ta kohe ära).
Esmaspäeval käisime lõuna ajal suitsujuustusuppi söömas ja õhtul põrutasime Sõrve. Nägin kah lõpuks Sannu ära (Laisik oli teda juba mitu korda näinud). Ja Karli polnud ma ka tükk aega näinud. Karlil paistis minu kohaloleku üle päris hea meel olevat... Aeg lippas ja kell oli suht palju kui lõpuks tuttu läksin. Aga õnneks sain hommikul natuke kauem magada, sest Saarlanna tuli hiljem linna, nii ei pidanud ma tööletõttajatega koos Kuressaarde sõitma.
Puhkus on siiamaani olnud kassirikas. Jupijumala juures Tallinnas oli 2 kassi (kellest üks üritas ennast minuga kaasa smugeldada, aga ei läinud läbi), vanaema juures on 3 kassi (1 on vanaema oma - 13-aastane kassivanamees ja 2 on tädi oma), Muhus Laisiku juures oli miski 8 kassi vist - iga nurga tagant tuli erinev kass välja ja Sõrves oli Potsataja. Hetkel olen ma ainsas kassivabas peatuspaigas - Laisik pole oma korterisse veel kassi toonud.
2. detsember 2008
Puhkab
Jõudiski kätte minu puhkus. Eile näiteks tuli hommikul mõte, et võiks keskpäevasesse vesiaeroobikasse minna. Mõeldud-tehtud. Väga mõnus oli. Ja esimest korda olin sellises trennis, kus kasutati abivahendina nuudlit (teate küll, see pikk toru).
Täna pidin siiski ühe päeva veel tööl olema (eelmise reede võtsin vabaks ja selle asemel olin täna tööl). Aga keegi oli mu arvutile ilmselt juba öelnud, et puhkust saab. Kuidas muidu seletada seda, et arvuti iga natukese aja tagant iseenesliku restardi sooritas. Ühel hetkel sai mul villand ja kolisin ära töökaaslase arvuti taha, kes ise täna koolitusel oli. Ja õhtul võtsin arvuti linna kaasa. Ei, päris koju ei toonud, jätsin itimehele. Näis, kas lahendavad koos selle probleemi ära. Ma annan neile poolteist nädalat aega. Siis on mul jälle tööjuures arvutit vaja.
Aga homme põrutan paariks päevaks pealinna ja sealt edasi saarde... tavapärane värk, ega puhkus siis kodus lebotamiseks ole.
Täna pidin siiski ühe päeva veel tööl olema (eelmise reede võtsin vabaks ja selle asemel olin täna tööl). Aga keegi oli mu arvutile ilmselt juba öelnud, et puhkust saab. Kuidas muidu seletada seda, et arvuti iga natukese aja tagant iseenesliku restardi sooritas. Ühel hetkel sai mul villand ja kolisin ära töökaaslase arvuti taha, kes ise täna koolitusel oli. Ja õhtul võtsin arvuti linna kaasa. Ei, päris koju ei toonud, jätsin itimehele. Näis, kas lahendavad koos selle probleemi ära. Ma annan neile poolteist nädalat aega. Siis on mul jälle tööjuures arvutit vaja.
Aga homme põrutan paariks päevaks pealinna ja sealt edasi saarde... tavapärane värk, ega puhkus siis kodus lebotamiseks ole.
30. november 2008
Elukvaliteet
Reedest pühapäevani toimus Tartus Ökomess Elukvaliteet 2008. Olime meiegi erakonna boksiga väljas. Ja ei saa mainimata jätta, et olime üsna populaarsed. Põhjus oli muidugi lihtne - jagasime tasuta kohvi, teed ja kooki (kõik loomulikult mahetoorainest). Väga mõnus tunne oli inimestele lihtsalt niisama midagi head jagada (proovisin ise ka järgi - koogid olid tõesti head). Hästi vahva oli ka see, et needsamad inimesed, kes olid meid toorainega varustanud või esindasid mõnda firmat, kelle toorainet kookide valmistamisel kasutati, olid ise ka seal samas messil ja said maitsta, kui hea kook heast toorainest tuleb.
Lisaks oli mul ka loosiõnne - kui erakonda mitte kuuluvate ankeeditäitjate hulgast loositi välja jalgratas, käimikepid ja sammulugeja, siis ankeedi täitnud erakonnaliikmete vahel loositi välja kolm riidest kotti, millest üks tuli mulle :)
Lisaks oli mul ka loosiõnne - kui erakonda mitte kuuluvate ankeeditäitjate hulgast loositi välja jalgratas, käimikepid ja sammulugeja, siis ankeedi täitnud erakonnaliikmete vahel loositi välja kolm riidest kotti, millest üks tuli mulle :)
28. november 2008
Lumest ja veest
Sel nädalal on siin maja ees igasugu ilma nähtud - lumehunnikutest laiuvate porilompideni välja. Ühel hommikul suutsin korralikult kinni jääda, nii et oli lisajõude vaja, et liikuma saada (appi tulid kusjuures naisterahvad). Edasi oli probleeme kahel autol üksteisest mööda mahtumisega, et lumevallid tee servas olid nii suured. Samal hommikul jäin veel teist korda kinni - töökaaslase maja ees, sest seal tänaval oli täielik lumepudru, aga siis oli töökaaslane kohe abis tõukama.
Kahel hommikul olen samuti kinni olnud, kuid oma jõududega välja suutnud pääeda. Võtsin appi kühvli (kuna ma õigel hetkel ei ostnud lumelabidat autosse ja pühapäeval seda Eedenis ei olnud, siis toimetasin autosse oma plastmassist prügikühvli) ja, kus kühvel nõrgaks jäi, ka vana jääkraabitsa ja sain ennast välja kraabitud.
Täna liiklein ühistranspordiga ja põhimure liigeldes oli lompidest mööda laveerimine. Kuidas küll see ilmataadi meel ühe nädala jooksul muutub.
Kahel hommikul olen samuti kinni olnud, kuid oma jõududega välja suutnud pääeda. Võtsin appi kühvli (kuna ma õigel hetkel ei ostnud lumelabidat autosse ja pühapäeval seda Eedenis ei olnud, siis toimetasin autosse oma plastmassist prügikühvli) ja, kus kühvel nõrgaks jäi, ka vana jääkraabitsa ja sain ennast välja kraabitud.
Täna liiklein ühistranspordiga ja põhimure liigeldes oli lompidest mööda laveerimine. Kuidas küll see ilmataadi meel ühe nädala jooksul muutub.
26. november 2008
Hiljaks jäin...
Nii teatas mulle täna ema telefonis. Mul oli nimelt plaanis jõuda nii umbes pooleteise nädala pärast Saaremaale vanaisale külla. Vanaisale, kelle tervis kasvaja tõttu sugugi kiita polnud. Ja täna vandus tervis lõplikult alla. Teda pole enam.
Vanust tal nii väga palju polnud - suvel sai 75.
Hakkasin meenutama, millal ma teda viimati nägin ja tuleb tunnistada, et see oli vist eelmisel suvel. Sel suvel ju pikemalt Saaremaale ei jõudnud ja kuigi arvasin, et jõuan teda vaatama enne kui hilja, läks vastupidi. Isadepäeval rääkisime telefoni teel. Tema häälest oli aru saada, et olemine on kehv. Üritan ennast natuke lohutada sellega, et ta ei pea rohkem kannatama.... aga see ei toimi eriti...
Hüvasti, papa!
Vanust tal nii väga palju polnud - suvel sai 75.
Hakkasin meenutama, millal ma teda viimati nägin ja tuleb tunnistada, et see oli vist eelmisel suvel. Sel suvel ju pikemalt Saaremaale ei jõudnud ja kuigi arvasin, et jõuan teda vaatama enne kui hilja, läks vastupidi. Isadepäeval rääkisime telefoni teel. Tema häälest oli aru saada, et olemine on kehv. Üritan ennast natuke lohutada sellega, et ta ei pea rohkem kannatama.... aga see ei toimi eriti...
Hüvasti, papa!
22. november 2008
Värskas
Juba teist nädalat järjest ei olnud reede tavaline tööpäev (järgmisel nädalal ka ei ole, aga siis on põhjus teine), sest olin hoopis koolitusel.
Täna sain koolitatud kohaliku lehe tegemise ja terviseedendamise osas. Üllatav oli see, et minu koostatud infoleht sai isegi mõningaid kiidusõnu (olgugi, et ma kohaletulnutest kõige väiksema staažiga lehetegija olin... mõni oli ikka 10-12 aastat seda teinudd). Eks näis, ehk õnnestub edaspidi natuke ajakirjanduslikumaks seda infolehte muuta.
Terviseedenduse koha pealt anti ka hulgaliselt kirjandust erinevate terviseteemade kohta. Enamus olid üsnagi teada valdkonnad, aga näiteks vesipiibu ohutuse kohta käivaid müüte kummutav voldik oli minu jaoks uudne lugemine. Jälle natuke targem.
Kogu koolitus lõppes Värska veekeskusega tutvumisega (koolitus toimus Värska sanatooriumis). Tutvusin sealse basseiniga (oli võimalik 1 km ära ujuda küll), saunadega (nii infrapuna-, auru- kui ka tavalise ehk siis soome saunaga), erinevate masserivate atraktsioonidega, nii 34-kraadise kui ka 17-kraadise mineraalvee mullivanniga ning ka veebaariga (kust ma kakaod võtsin, sest oodates hakkas jahe). Väljudes tutvusime ka allikatest tuleva vee maitsega (õnneks oli rivis ka üks joogivee kraan, nii et kui liiga mineraaliderohkeks läks, sai peale rüübata).
Täna sain koolitatud kohaliku lehe tegemise ja terviseedendamise osas. Üllatav oli see, et minu koostatud infoleht sai isegi mõningaid kiidusõnu (olgugi, et ma kohaletulnutest kõige väiksema staažiga lehetegija olin... mõni oli ikka 10-12 aastat seda teinudd). Eks näis, ehk õnnestub edaspidi natuke ajakirjanduslikumaks seda infolehte muuta.
Terviseedenduse koha pealt anti ka hulgaliselt kirjandust erinevate terviseteemade kohta. Enamus olid üsnagi teada valdkonnad, aga näiteks vesipiibu ohutuse kohta käivaid müüte kummutav voldik oli minu jaoks uudne lugemine. Jälle natuke targem.
Kogu koolitus lõppes Värska veekeskusega tutvumisega (koolitus toimus Värska sanatooriumis). Tutvusin sealse basseiniga (oli võimalik 1 km ära ujuda küll), saunadega (nii infrapuna-, auru- kui ka tavalise ehk siis soome saunaga), erinevate masserivate atraktsioonidega, nii 34-kraadise kui ka 17-kraadise mineraalvee mullivanniga ning ka veebaariga (kust ma kakaod võtsin, sest oodates hakkas jahe). Väljudes tutvusime ka allikatest tuleva vee maitsega (õnneks oli rivis ka üks joogivee kraan, nii et kui liiga mineraaliderohkeks läks, sai peale rüübata).
21. november 2008
Lumi
Esmaspäeval oli vaid õhuke lumekiht, eile ja täna said lapsed juba lumememme teha ja lumesõda mängida (ok, kui päris aus olla, siis ka mõningad täiskasvanud kasutasid lund üksteise loopimiseks). Aga suhteliselt hilja (17. novembril) sadas sel aastal see esimene lumi maha. Mäletan ka aegu, kui oktoobris lumi maas on olnud. Lume mahatulek tähendas ühtlasi ka seda, et uute talvesaabaste otsimist ei olnud enam võimalik palju edasi lükata. Seega tuli minna poode kammima. täiesti üllatuslikult saingi sobivad saapad.
Tegelikult on väga ilus vaadata lumiseid puid teede ääres. Eriti õhtusel ajal pargiteel. Mõnus.
Tegelikult on väga ilus vaadata lumiseid puid teede ääres. Eriti õhtusel ajal pargiteel. Mõnus.
17. november 2008
Maailmakohvik
Käisin Maailmas uudistamas, mis see Maailmakohvik ka on. Ja noh, eks teema (nafta ja tarbimine) ka huvitas. Tulemus - palju huvitavaid ideid, mida sai vahetatud erinevate inimestega. Häbelikke ja vaikseid eestlasi seal ei kohanud, olid inimesed, kes oma mõtteid julgelt välja ütlesid (eks seda soodustas muidugi ka see, et arutelud toimusid väikses ringis) ja pigem ei tahtunud arutelud kuidagi vaibuda, kui moderaatoreid kuulata vaja oli.
Üleüldse toimib see otsene suhtlus kuidagi paremini, kui mõttevahetus meilitsi. Seda sai ka nädalavahetusel kogetud.
Ja tundub, et mul on teisikuid vist päris mitu. Tallinnas olla üks, Tartus on nähtud ja mõni aeg tagasi hakkas üks vene neiu minuga tänaval rääkima nagu vana tuttavaga, esialgu mõtlesin, et äkki me oleme kusagil kohtunud, aga siis sai neiu aru, et ma vist ikka ei ole see, kelleks ta mind pidas (järeldus, üks teisikutest on venelane).
Üleüldse toimib see otsene suhtlus kuidagi paremini, kui mõttevahetus meilitsi. Seda sai ka nädalavahetusel kogetud.
Ja tundub, et mul on teisikuid vist päris mitu. Tallinnas olla üks, Tartus on nähtud ja mõni aeg tagasi hakkas üks vene neiu minuga tänaval rääkima nagu vana tuttavaga, esialgu mõtlesin, et äkki me oleme kusagil kohtunud, aga siis sai neiu aru, et ma vist ikka ei ole see, kelleks ta mind pidas (järeldus, üks teisikutest on venelane).
12. november 2008
Mees majas
Juhuse tahtel ma ikkagi ei hakanud ise lakke aukude puurimisega mässama. Nimelt juhuslikul oli ühel sõbral vaja Tartus öömaja ja loomulikult kasutasin ma ära meessoost isiku viibimise korteris ja lasin temal augud puurida. Ja kui nüüd aus olla, siis see asi ei tundunud üldse nii lihtne, kui ma arvanud olin. Lisaks oleks hea omada sellisteks puhkudeks jooniseid selle kohta, kust läheb armatuur... Nimelt sai neljale vajalikule augule lisaks ka kolm auku, mis kasutusele ei läinud, kuna neid ei olnud võimalik piisavalt sügavaks puurida, sest metall tuli ette. nii et järgmine aktsioon on pahtliga aukude kinni toppimine :p
Veel sain ma teada, kuidas saab ruubiku kuubiku kokku panna. See käib nii:
Võta kuubik juppideks, kuni jääb järgi selline asi (pilt 1)
Siis võta ülejäänud osad (pilt 2)
ja pane need õigesti kokku
Nii lihtne see ongi :) :P
Ah jaa... olgugi, et ma ise olen veel väga algaja kitarrimängimises, andsin ma eile oma esimese kitarritunni... Loomulikult oli kitarr häälest ära läinud. Seda sai ka häälestatud. Ega ma kindel ole, et ta pärat rohkem häälde sai :pp Igal juhul oli õpilane tubli ja õppis 4 duuri ära.
6. november 2008
Progress
Täna Sõpruse sillale rattateelt sõites avatasin, et on toimunud progress.
Nimelt on situatsioon selline, et kuni silla kõnnitee alguseni on uus kergliiklustee, kus on siis joonega eraldatud, jalakäijad ja jalgratturid, aga kõnnitee ju endiselt kitsas seal silla peal, mis eeldaks sõidutee servas rattaga liiklemist. Sealkandis on aga äärekivid vist Tartu kõrgeimad. Nii ma siis olingi harjunud kerge põrgatusega sinna sõiduteele maanduma. Täna samal marsruudil sõites avastasin üllatusega, et esiteks on tekkinud maha täiendavad jooned (esimest korda seal sõites jäi tegelikult arusaamatuks, kuhu rattur edasi peaks liikuma) ja väike sebra ning kõrge äärekivi on asendunud sujuva üleminekuga sõiduteele. Nii võib Tartust veel tõesti rattalinn saada :) Ääremärkusena olgu veel öeldud, et kõrgete äärekivide kohta tegid märkuse ka septembris siin sõitnud rahvusvahelised ratturid, kes muide ka sellest samast kohast läbi sõitsid ja seal ratastelt maha tulid ning need sõiduteele tõstsid.
Nimelt on situatsioon selline, et kuni silla kõnnitee alguseni on uus kergliiklustee, kus on siis joonega eraldatud, jalakäijad ja jalgratturid, aga kõnnitee ju endiselt kitsas seal silla peal, mis eeldaks sõidutee servas rattaga liiklemist. Sealkandis on aga äärekivid vist Tartu kõrgeimad. Nii ma siis olingi harjunud kerge põrgatusega sinna sõiduteele maanduma. Täna samal marsruudil sõites avastasin üllatusega, et esiteks on tekkinud maha täiendavad jooned (esimest korda seal sõites jäi tegelikult arusaamatuks, kuhu rattur edasi peaks liikuma) ja väike sebra ning kõrge äärekivi on asendunud sujuva üleminekuga sõiduteele. Nii võib Tartust veel tõesti rattalinn saada :) Ääremärkusena olgu veel öeldud, et kõrgete äärekivide kohta tegid märkuse ka septembris siin sõitnud rahvusvahelised ratturid, kes muide ka sellest samast kohast läbi sõitsid ja seal ratastelt maha tulid ning need sõiduteele tõstsid.
Hüvasti, Dagö!?
Niisiis... Dagö läheb laiali. Eile oli viimane kontsert Tartus ja täna oli ilmselt siis nende viimane kontsert üldse. Samas... vaadates seda, kuidas igasugu bändid comebacke teevad, siis mine tea... ehk tulevad millalgi jälle kokku. Teisest küljest... Saatpalu võib vabalt mõne uue projektiga välja tulla.
Kusjuures kontserdile minemise otsus küpses enne seda, kui ma teada sain, et rohkem sellist võimalust üldse tulla ei pruugigi.
Kontsert ise üllatas minda alguses Saatpalu sõnaahtrusega. Esimeste lugude vahele ei tulnud ühtegi jutukest. Aga mingist hetkest (minu meelest siis kui Evelin ja Hele lavale tulid) muutus ta siiski jutukamaks. Lisaks oli lavaline liikumine päris ilmekas. Ja taustaks oli tuledest bändi nimi, mis muusika taktis ka vilkus (sellist asjandust mina Dagö kontsertidel küll varem näinud pole). Ning mis kõige toredam - õhku oli (J. kirjeldusest eelmise kontserdi kohta oli karta õhu puudumist). Kokkuvõtvalt - Dagö tuntud headuses (nagu alati viimane laul Šveits ja lisalugu Silmalaud). Kahju, et edaspidi vaid plaatidega leppida tuleb... loodan, et nad Säsi kontserte veel teevad.
Kusjuures kontserdile minemise otsus küpses enne seda, kui ma teada sain, et rohkem sellist võimalust üldse tulla ei pruugigi.
Kontsert ise üllatas minda alguses Saatpalu sõnaahtrusega. Esimeste lugude vahele ei tulnud ühtegi jutukest. Aga mingist hetkest (minu meelest siis kui Evelin ja Hele lavale tulid) muutus ta siiski jutukamaks. Lisaks oli lavaline liikumine päris ilmekas. Ja taustaks oli tuledest bändi nimi, mis muusika taktis ka vilkus (sellist asjandust mina Dagö kontsertidel küll varem näinud pole). Ning mis kõige toredam - õhku oli (J. kirjeldusest eelmise kontserdi kohta oli karta õhu puudumist). Kokkuvõtvalt - Dagö tuntud headuses (nagu alati viimane laul Šveits ja lisalugu Silmalaud). Kahju, et edaspidi vaid plaatidega leppida tuleb... loodan, et nad Säsi kontserte veel teevad.
4. november 2008
Ohutus ennekõike
Kuigi ma ütlesin ülevaatue onule, et käin veel oktoobri kuu jooksul oma auto tulekustutiga kontrollis ära (sel hetkel oli oktoobrit nii umbes nädala jagu järel), juhtus nii nagu ma kahtlustain - ei jõudnud sinna eelmisel nädalal. Aga palju puudu ei jäänud. Viisin eile kontrolli ja täna sain kätte, nii et nüüd on jälle tempel peal, et sobib kustutamiseks küll. Ja kuna ma juba olin tuleohutustarvetega kauplevas ettevõttes, otustasin korralik kodanik olla ja ostsin kaks suitsuandurit ka endale. Nüüd on ainult veel sellest koera sabast vaja üle saada ja need lakke kinnitada (ehk siis kaks auku kummagi toa lakke tekitada). Sellega seoses tekkis mul kurikaval mõte nõuda vastuteene mõnelt neist meeskolleegidest, kelle nõusid ma pea iga päev pesema pean (aga olgu siinkohal ära öeldud, et ega ma neil seda "teenust" rahus nautida ei lase - pidevad vihjed ja sarkastilised märkused käivad sinna juurde). Teine variant on muidugi see ise ära teha, mis tegelikult tundub isegi parem (teate küll, tänapäeva iseseisvad naised :p).
2. november 2008
Sportlik-meelelahutuslik laupäev
Üks marsruut pealinnas on mul juba päris hästi selge - kuidas bussijaamast Toompeale saada (istud aga nr 2 trammi peale ja sõidad Balti jaama ja sealt mööda treppe üles ja oledki kohal). Aga seekord proovisin ka teisi marsruute. Mõningase abiga. Vaevalt, et ma kõiki kohti teinekord iseseisvalt üles leiaksin (isegi järgmine päev valges oli raskusi selle koha ära tundmisega, kust ma eelmisel õhtul trolli peale läinud olin). Siiski leian ma, et olen teinud edusamme pealinna tundma õppimisel.
Aga ega Tallinnas käik ei piirdunud siis ainult ühistranspordi ja linna tundmaõppimisega. Käisime ka Kalev Spas ujumas. Nad on seal naiste riietusruumi päris hoolikalt ära peitnud... tükk aega tuli kõndida enne kui sinnani jõudsid. Ja ega riietusruumist ujulasse jõudmine ka just kõige lihtsamate killast olnud. Leidsime siiski tee ujulasse ja saime oma kilomeetri ära ujutud (viimasest ujutud kilomeetrist oli juba oi-oi kui palju aega möödas). Pärast istusime natuke aega ka mullivannis ja saunas.
Hiljem oli plaanis seenesöömine S. juures. Minu jaoks oli see esimene külaskäik S. juurde, nii et nüüd on ka tema pesa nähtud. Lisaks söömisele veetsime aega mõnusa briti huumori seltsis.
Aga ega Tallinnas käik ei piirdunud siis ainult ühistranspordi ja linna tundmaõppimisega. Käisime ka Kalev Spas ujumas. Nad on seal naiste riietusruumi päris hoolikalt ära peitnud... tükk aega tuli kõndida enne kui sinnani jõudsid. Ja ega riietusruumist ujulasse jõudmine ka just kõige lihtsamate killast olnud. Leidsime siiski tee ujulasse ja saime oma kilomeetri ära ujutud (viimasest ujutud kilomeetrist oli juba oi-oi kui palju aega möödas). Pärast istusime natuke aega ka mullivannis ja saunas.
Hiljem oli plaanis seenesöömine S. juures. Minu jaoks oli see esimene külaskäik S. juurde, nii et nüüd on ka tema pesa nähtud. Lisaks söömisele veetsime aega mõnusa briti huumori seltsis.
30. oktoober 2008
Veel mõjusid
Täna olin jälle Paides. Oli koolituse teine osa. Seekord räägiti KSH-dest ja ühest analüüsimeetodist täpsemalt ning asi lõppes praktilise osaga. KSH-dest rääkis muide Järvet. Ma imestan ikka, kuidas õpetajatele ja õppejõududele kõik need näod meelde jäävad... igal juhul ta mäletas, et oli mulle loengut andnud, ainult et ta ei teadnud, ka ma olen geograaf või keskkonnatehnoloog.
Seekord oli hommikune sõit normaalsem - ühtegi rekkat ega traktorit ees ei munenud ja ma jõudsin ilusti õigeks ajaks kohale. Aga tagasisõit oli nõmedam - väljas läks parajasti pimedaks ja vastutulevate autode tuled tundusid kuidagi eriliselt heledad. Mina ei tea, kas kõigil on mingid tohutu võimsad pirnid esituledes või on asi minus, aga jubedalt häirisid.
Seekord oli hommikune sõit normaalsem - ühtegi rekkat ega traktorit ees ei munenud ja ma jõudsin ilusti õigeks ajaks kohale. Aga tagasisõit oli nõmedam - väljas läks parajasti pimedaks ja vastutulevate autode tuled tundusid kuidagi eriliselt heledad. Mina ei tea, kas kõigil on mingid tohutu võimsad pirnid esituledes või on asi minus, aga jubedalt häirisid.
27. oktoober 2008
Teine korv
Et siis otsustasin hakata osa mune teise korvi panema. Vähemalt mõni aeg. Näis, kas mingit efekti ka on.
26. oktoober 2008
Ülemaks kui hõbevara...
Üle pika aja veetsin jällegi nädalavahetuse Võrus. Seekord oli kaks põhjust - venna sünnipäeva tähistamine pereringis ja kooli kokkutulek (seekord selle kooli kokkutulek, kus ma keskkoolis käisin).
Aktus toimus kultuurimajas, aga saal oli nii puupüsti täis, et otsustasime hoopis endiste klassikaaslastega kohvikus juttu ajada. Hiljem suundusime edasi koolimajja, kus olid ära jaotatud klassid lendude vahel. Meie vanas klassis pidi olema üks teine lend. Omavolitsesime natuke ja vahetasime sildid ära ning platseerusime ikkagi oma vanasse klassi. Klass nägi küll teistsugune välja, kui meie ajal - seinad ja kapid olid üle värvitud, lauad olid teistsugused, õpetaja laud teise koha peal ja valgustidki teistsugused.
Meie klassist oli lõpuks pea kolmandik kohal, A klassist oli vist veel rohkem (vähemalt silma järgi tundus neid kõige rohkem), C ja B olid üsna väheste inimeste näol eisndatud. Tore oli jälle vanu klassikaaslasi näha ja kuulda, millega keegi tegeleb. Lisaks nägime ka oma endist klassijuhatajat ja teisigi õpetajaid. Mälestuseks tehti ka lennu pilt.
Aktus toimus kultuurimajas, aga saal oli nii puupüsti täis, et otsustasime hoopis endiste klassikaaslastega kohvikus juttu ajada. Hiljem suundusime edasi koolimajja, kus olid ära jaotatud klassid lendude vahel. Meie vanas klassis pidi olema üks teine lend. Omavolitsesime natuke ja vahetasime sildid ära ning platseerusime ikkagi oma vanasse klassi. Klass nägi küll teistsugune välja, kui meie ajal - seinad ja kapid olid üle värvitud, lauad olid teistsugused, õpetaja laud teise koha peal ja valgustidki teistsugused.
Meie klassist oli lõpuks pea kolmandik kohal, A klassist oli vist veel rohkem (vähemalt silma järgi tundus neid kõige rohkem), C ja B olid üsna väheste inimeste näol eisndatud. Tore oli jälle vanu klassikaaslasi näha ja kuulda, millega keegi tegeleb. Lisaks nägime ka oma endist klassijuhatajat ja teisigi õpetajaid. Mälestuseks tehti ka lennu pilt.
Mõjudest
Neljapäeval veetsin päeva Kesk-Eestis, täpsematl Paides. See tähendas hommikusi adrenaliiniminuteid Tallinn-Tartu maanteel. Ja tänu teeremondile ka väikest hilinemist koolitusele.
Koolitus ise oli huvitavam, kui ma arvata oskasin. Koolitajate esinemisoskus oli hea ja teemad iseenesest ka huvitavad. Täpsemalt oli teemaks strateegiliste dokumentide mõjude analüüs. Vajalik asi kindlasti, aga kui tõesti iga strateegilise dokumendi juurde teha mõjude analüüs ja sama ka siis, kui seda dokumenti muudetakse, siis tekib küsimus, kust see ressurss võetakse? Eriti praeguses olukorras, kui mõjude hindamisena räägitakse ju praktiliselt ainult KSH-st, mida saavad teha ainult litsenseeritud eksperdid ja mis maksab ikka päris korraliku summa.
Tegelikult jäi kogu sellest päevast kõlama tõdemus, et riigi tasandil pannakse muudkui KOVidele kohustusi, aga ressurssi selle täitmiseks enamasti ei anta. Ja siis leitakse, et KOVid on haldussuutmatud.
Koolitus ise oli huvitavam, kui ma arvata oskasin. Koolitajate esinemisoskus oli hea ja teemad iseenesest ka huvitavad. Täpsemalt oli teemaks strateegiliste dokumentide mõjude analüüs. Vajalik asi kindlasti, aga kui tõesti iga strateegilise dokumendi juurde teha mõjude analüüs ja sama ka siis, kui seda dokumenti muudetakse, siis tekib küsimus, kust see ressurss võetakse? Eriti praeguses olukorras, kui mõjude hindamisena räägitakse ju praktiliselt ainult KSH-st, mida saavad teha ainult litsenseeritud eksperdid ja mis maksab ikka päris korraliku summa.
Tegelikult jäi kogu sellest päevast kõlama tõdemus, et riigi tasandil pannakse muudkui KOVidele kohustusi, aga ressurssi selle täitmiseks enamasti ei anta. Ja siis leitakse, et KOVid on haldussuutmatud.
21. oktoober 2008
Kaua planeeritud, kaunikene
Täna jõudsime siis niikaugele, et külastasimegi Tanelit. Nende uus pesa oli hästi mõnus ja hubane. Ja meid ootas pitsa ja kook ja muudki. Loomulikult oli tähelepanu keskpunktis Elo. Mõnevõrra üllatuslikult on tegemist tõsiselt aktiivse lapsega (kusjuures nüüd olevat ta veel rahulikumaks muutunud). Igal juhul leidis ta endale pidevalt tegevust ja see, et kari võõraid tädisid (kuna Man ei suvatsenud meiega tulla, olid külalisteks ainult naised) järsku ümberringi oli, ei häirinud teda mitte üks põrm.
Igatahes oli äärmiselt vahva üle pika aja Taneli pere külastada.
Igatahes oli äärmiselt vahva üle pika aja Taneli pere külastada.
Hetki õhtusest poeskäigust
Meestele peaks tuttav olema situatsioon, kui jäädakse vaatama napis riietuses vastassugupoole esindajat. No minul juhtus täna sarnane situatsioon. Tegelikult ei olnud tegemist millegi ebasündsusele kalduvaga, tol noormehel oli seljas T-särk ja jalas põlvpüksid... täiesti tavaline asi eksole... kui oleks suvi. Aga praegu on oktoobri lõpp!!! Ja vaatamata sellele, et väljas on veel plusskraadid, ei ole nii soe, et T-särgiga käia. Vat sellepärast jäingi imestunult vaatama seda noormeest.
Olin oma ostud sooritanud ja panin kassa juures asju kotti, kui üks kassapidaja küsis teise käest mitu klienti tal päeva jooksul oli. Ja edasi läks rekordite arutamiseks, millesse sekkus veel kolmaski kassapidaja, kelle rekord arutelu algataja tõsiselt imestama pani. Võibolla oleks veel miskit huvitavat teada saanud, aga mul said asjad kotti pakitud ja seadsin sammud poest välja.
Olin oma ostud sooritanud ja panin kassa juures asju kotti, kui üks kassapidaja küsis teise käest mitu klienti tal päeva jooksul oli. Ja edasi läks rekordite arutamiseks, millesse sekkus veel kolmaski kassapidaja, kelle rekord arutelu algataja tõsiselt imestama pani. Võibolla oleks veel miskit huvitavat teada saanud, aga mul said asjad kotti pakitud ja seadsin sammud poest välja.
19. oktoober 2008
Maitsvate kingitustega sünnipäev
Nagu lubatud olime punkt kell neli J. maja ees. Enne olime veel ühes pealinna kaubanduskeskuses kokku saanud saarlastega (täpne ajastus ikkagi).
Seekord saime nii meie kui sünnipäevalapsed kergemalt läbi - kingituseks viisime sööki-jooki. Laud oli lookas maitsvatest roogadest. Ja jooke oli ka erinevaid. M. demonstreeris järjekordselt oma imelist kokteilisegamisoskust ning tegi seekord päris eksootilist jooki, mis väga hea maitses. Laua ümber sai arutatud igasugu asju ja lisaks niisama jutlemisele-arutamisele ka mõned reeglid paika pandud. Näis, kuidas need realiseeruvad :p
Täna oleks mind äärepealt rooli pandud, aga autoomanikul otsustas siiski viimasel hetkel ise minna. Mina olin rahul :) Ja kohale jõudsime ka ilma igasuguste probleemideta.
Seekord saime nii meie kui sünnipäevalapsed kergemalt läbi - kingituseks viisime sööki-jooki. Laud oli lookas maitsvatest roogadest. Ja jooke oli ka erinevaid. M. demonstreeris järjekordselt oma imelist kokteilisegamisoskust ning tegi seekord päris eksootilist jooki, mis väga hea maitses. Laua ümber sai arutatud igasugu asju ja lisaks niisama jutlemisele-arutamisele ka mõned reeglid paika pandud. Näis, kuidas need realiseeruvad :p
Täna oleks mind äärepealt rooli pandud, aga autoomanikul otsustas siiski viimasel hetkel ise minna. Mina olin rahul :) Ja kohale jõudsime ka ilma igasuguste probleemideta.
14. oktoober 2008
Topelt
Täna oli põhjust topelt õnne soovida. Kõigepealt vennale sünnipäeva puhul (ma olevat esimene õnnitleja olnud :D) ja siis uudist kuulda saades ka perek Kallasele noorima pereliikme ilmaletuleku puhul.
Kahjuks oli ka kurbi sõnumeid topelt. Lahkusid parematele jahimaadele nii hunt Kriimsilm, kui ka üks J. toredatest hundikoertest. Kaastunne.
Kahjuks oli ka kurbi sõnumeid topelt. Lahkusid parematele jahimaadele nii hunt Kriimsilm, kui ka üks J. toredatest hundikoertest. Kaastunne.
12. oktoober 2008
Kotkasilm
Käisin üle pika aja kinos. Selles uues, mis Taskus on. Toolidega sai tõepoolest kiikuda :p Vaatasime filmi nimega Kotkasilm. Hea film oli. Ja natuke kõhedusttekitav ka, sest kuigi tegu oli väljamõeldisega, ei oleks selline asi ilmselt mitte väga võimatu ka reaalses elus. Igal juhul tekkis saalist lahkudes tahtmine oma mobiili aku ära võtta...
Eile õhtul sai natuke pokkerit mängitud. Natuke teistsuguste reeglitega kui ma varem mänginud olen. Ma ei tea, kas see oli algaja õnn või miski muu, aga mul läks lõppkokkuvõttes täitsa hästi. Ja kuigi makaronijuppide või tikkude või sentidega on ka päris tore mängida, on tõeliste žetoonidega ikka hoopis teine asi.
Eile õhtul sai natuke pokkerit mängitud. Natuke teistsuguste reeglitega kui ma varem mänginud olen. Ma ei tea, kas see oli algaja õnn või miski muu, aga mul läks lõppkokkuvõttes täitsa hästi. Ja kuigi makaronijuppide või tikkude või sentidega on ka päris tore mängida, on tõeliste žetoonidega ikka hoopis teine asi.
8. oktoober 2008
Kas rahvuslik rikkus või ärihuvi?
Sellise loosungi/küsimuse alla on koondatud järjekordne kodanikualgatus põlevkivi arengukava teemal. Idee riigikogu liikmele kiri saata, mis seal lisaks tavapärasele nime kirjapanekule võimalusena toodud on, on päris huvitav.
Kusagil artiklis oli öeldud, et keskkonnaorganisatsioonide ja keskkonnaministeeriumi vahel on alanud külm sõda. Iseenesest päris huvitav paralleel. Aga jah, asi paistab siiamaani suht nukker, nii et tuleb radikaalsemaid samme astuda. Eks siis ole näha, kas rahvusvahelised lepped ja üldtunnustatud avalikkuse kaasamise põhimõtted maksavad midagi või ei.
Kusagil artiklis oli öeldud, et keskkonnaorganisatsioonide ja keskkonnaministeeriumi vahel on alanud külm sõda. Iseenesest päris huvitav paralleel. Aga jah, asi paistab siiamaani suht nukker, nii et tuleb radikaalsemaid samme astuda. Eks siis ole näha, kas rahvusvahelised lepped ja üldtunnustatud avalikkuse kaasamise põhimõtted maksavad midagi või ei.
Netijamad vol n+1
Viimasel ajal hakkas kodus neti püsiühenduse tähendus pisut teisenema - see, et õhtu otsa nett olemas on, kippus muutuma pigem erandiks. Kui aus olla, siis kõrvalekalded tavamõistes püsiühendusest on vast mingi kuu aega vahelduva eduga kestnud. Enamasti oli see siiski vaid üks õhtu nädala jooksul. Aeg-ajalt üritasin ka Elioni klienditoe järejekorrast läbi närida, aga väga pikalt ei viitsinud telefoni otsas rippuda ja nii ma enamasti loobusin.
Eile õhtul võttis asi täiesti vahelduvühenduse näo -oli nett, ei olnud netti, oli nett, ei olnud netti. Katsed ühendust oma jõududega taastada lõppesid tulemuseta. Haarasin siis järjekordselt telefoni ja valisin juba tuttava numbri. Imekombel sain kohe ühenduse, rääkisin probleemi ära, lubati info edasi anda neile, kes asjaga tegelevad ja võeti minu telefoninumber. Täna sain SMSi, et probleem on lahendatud. No eks näis. Tänasel õhtul igal juhul pole probleemi olnud.
Eile õhtul võttis asi täiesti vahelduvühenduse näo -oli nett, ei olnud netti, oli nett, ei olnud netti. Katsed ühendust oma jõududega taastada lõppesid tulemuseta. Haarasin siis järjekordselt telefoni ja valisin juba tuttava numbri. Imekombel sain kohe ühenduse, rääkisin probleemi ära, lubati info edasi anda neile, kes asjaga tegelevad ja võeti minu telefoninumber. Täna sain SMSi, et probleem on lahendatud. No eks näis. Tänasel õhtul igal juhul pole probleemi olnud.
7. oktoober 2008
Jäätmepäev
Käisin ka jäätmepäeval (sellest pasundas hommikul raadios ja kõik kodumaised telekanalid vist olid kohal, nii et tähtis sündmus). Huvitav ja asjalik oli. Mõningate asjade osas sai pilt selgemaks, kuigi küsimärke ja asju, mida tegema peaks on küll ja rohkemgi veel.
Korraldusliku poole pealt veel nii palju, et kuigi koguti kokku nimesildid (et neid taaskasutada), oleks võinud taaskasutusele mõleda ka materjalide trükkimisel ja kasutata ümbertöödeldud paberit. Kahjuks ei tulnud mul see märkus meelde, kui tagasiside küsitlust täitsin.
Korraldusliku poole pealt veel nii palju, et kuigi koguti kokku nimesildid (et neid taaskasutada), oleks võinud taaskasutusele mõleda ka materjalide trükkimisel ja kasutata ümbertöödeldud paberit. Kahjuks ei tulnud mul see märkus meelde, kui tagasiside küsitlust täitsin.
5. oktoober 2008
Perekondlik
Nädalavahetus möödus taaskord pealinnas (polnudki ammu käinud eksole). Seekord oli põhjus perekondlik - saime vennanaise perega tuttavaks ja vaatasime pulmavideot. Oli mõnus õhtu, uued hõimlased jätsid hea mulje. Ja kuigi vend oli küsinud, et äkki ma tahan kaine autojuht olla, otsustas isa siiski ise kaineks jääda (ilmselt polnud neil minusse nii palju usku... ega mul endal ka ei olnud, aga vend leidis, et mis see siis ära ei ole ).
Pühapäeval läksid vanemad ja vanaema vaatama kaksikuid, keda mina ja vend suve alguses vaatamas käisime. Mina seekord loobusin sõprade kasuks ja veetsin pühapäeva pool päeva M-i juures. Nägin ka metsikuid kasse. Üks kähises aina, aga kui sülle võeti ja pai tegime, siis oli teine suht rahulik, jälle maha saades aga kähistas edasi. Ja teine ei andnud üldse kätte (emane muide :p). Kahjuks möödus aeg liigagi ruttu, oleks hea meelega kauem olnud, aga tuldi järgi ja toodi tagasi Tartusse ära.
P.S. Tänaõhtune kummitusfraas pärineb laulust Tööaskeldus (artistiks jätkuvalt Ruja):
Tooraine, tooraine, tööprotsess.
Viimistlus, viimistlus, valmistoodang.
Pühapäeval läksid vanemad ja vanaema vaatama kaksikuid, keda mina ja vend suve alguses vaatamas käisime. Mina seekord loobusin sõprade kasuks ja veetsin pühapäeva pool päeva M-i juures. Nägin ka metsikuid kasse. Üks kähises aina, aga kui sülle võeti ja pai tegime, siis oli teine suht rahulik, jälle maha saades aga kähistas edasi. Ja teine ei andnud üldse kätte (emane muide :p). Kahjuks möödus aeg liigagi ruttu, oleks hea meelega kauem olnud, aga tuldi järgi ja toodi tagasi Tartusse ära.
P.S. Tänaõhtune kummitusfraas pärineb laulust Tööaskeldus (artistiks jätkuvalt Ruja):
Tooraine, tooraine, tööprotsess.
Viimistlus, viimistlus, valmistoodang.
Uus tööriist
Sain oma loosiauhinna ka lõpuks kätte. See pesitses mõnda aega venna juures, kuna kätte sai selle pealinnast, aga bussiga ei hakanud külmrelva vedama :p Igatahes, selline asi siis:
Nii et kui kellelgi on saagi vaja, siis ma võin laenata :)
30. september 2008
Kiire pilguheit nädalavahetusele
Kerge ring Eestile ehk nädalavahetus marsruudil Tartu-Tallinn-Kuressaare-Tartu on edukalt selja taga.
Kõigi muude sündmuste kõrval jääb tähtsündmuseks siiski Maailmaparandaja sünnipäevapidustus. Vaatamata sellele, et ma poliitiliste kohustuste tõttu sinna suht hilja kohale jõudsin, sain osa ka olulistest sündmustest, mille tulemusena said kaks inimest jälle vabadeks ja vallalisteks :p (ma olin neile juba ammu rääkinud, et mingit pööret on vaja... teine variant oleks laps olnud, aga ka selles osas polnud mingit tulemust paista).
Ah jaa, kuigi ma vaid paar pirukat sain, ei saa jätta mainimata, et olid piirakad tuntud headuses. Ja see šokolaadikook... üks parimaid kooke, mida ma saanud olen. Ja hommikused vahvlid olid ka head (polnudki ammu selliseid kodukootud vahvleid söönud), aga torbikuks keeramises võib harjutades meistriks saada. Vibulaskmist harjutasime ka natuke hommikul. Man sihtis põhiliselt märklauaks olnud teo näkku, lausa mitu noolt lendas sinna paremasse silma.
Aga varsti tuli asjad kokku pakkida ja Tartu poole suund võtta.
Kõigi muude sündmuste kõrval jääb tähtsündmuseks siiski Maailmaparandaja sünnipäevapidustus. Vaatamata sellele, et ma poliitiliste kohustuste tõttu sinna suht hilja kohale jõudsin, sain osa ka olulistest sündmustest, mille tulemusena said kaks inimest jälle vabadeks ja vallalisteks :p (ma olin neile juba ammu rääkinud, et mingit pööret on vaja... teine variant oleks laps olnud, aga ka selles osas polnud mingit tulemust paista).
Ah jaa, kuigi ma vaid paar pirukat sain, ei saa jätta mainimata, et olid piirakad tuntud headuses. Ja see šokolaadikook... üks parimaid kooke, mida ma saanud olen. Ja hommikused vahvlid olid ka head (polnudki ammu selliseid kodukootud vahvleid söönud), aga torbikuks keeramises võib harjutades meistriks saada. Vibulaskmist harjutasime ka natuke hommikul. Man sihtis põhiliselt märklauaks olnud teo näkku, lausa mitu noolt lendas sinna paremasse silma.
Aga varsti tuli asjad kokku pakkida ja Tartu poole suund võtta.
22. september 2008
Autovaba päev
Täna siis oli autovaba päev.
Hommikul andsime viimase lihvi oma autovabadele autodele ja tuligi aeg sellega liiklusse vurada. Ausalt öeldes oli lihtsam, kui ma alguses arvasin. Kiiremalt sõites ei värisenud ka nii palju. Ja nii me siis sõitsimegi hommikul enne kaheksat koos ühe teise tüdrukuga oma uute suurte mudelitega kaubamaja juurde ja parkisime nad sinna.
Hommikul andsime viimase lihvi oma autovabadele autodele ja tuligi aeg sellega liiklusse vurada. Ausalt öeldes oli lihtsam, kui ma alguses arvasin. Kiiremalt sõites ei värisenud ka nii palju. Ja nii me siis sõitsimegi hommikul enne kaheksat koos ühe teise tüdrukuga oma uute suurte mudelitega kaubamaja juurde ja parkisime nad sinna.
Õhtul kogunesime Raekoja platsi. Nii "tuunitud" kui ka tavalised rattad. Linnavalitsuse nõudmisel toimus õhtune rongkäik politsei valvsa silma all (esialgne plaan oli niisama liiklusse imbuda), nii et seiskasime pisut liiklustki ja üks mis kindel - tähelepanu äratasime autojuhtides ja jalakäijates. Igal juhul oli hästi vahva... oleks hea meelega rohkemgi sellega ringi vändanud. Üldine suhtumine teiste liiklejate poolt paistis päris heatahtlik, keegi alla ajada ei üritanud igatahes :) Telepilti saab siit vaadata.
Nagu lehest lugeda võite, tähistasid nii mitmedki autoga tööle tõttajad Tartus täna hommikul autovaba päeva algust ummikus istudes. Kusjuures sellest Pärna tänava lahtisest kanalisatsioonikaevust sõitsime meiegi mööda, kui hommikul oma "autosid" parkima viisime. Kui tagasi tulin, istus see auto juba ratastpidi seal kanalisatsioonikaevus. Minul õnnestus natuke suuremat tiiru tehes ummikuid vältida linnast välja sõites.
21. september 2008
Ettevalmistused esmaspäevaks vol 2
Rattamaratonilt läksin otse Kultuuritehasesse, kus on meie autovabade autode ehitamise peakorter. Nüüd sai raam Karoliine külge kinnitatud. Päris lahe näeb välja. Sõidumugavuselt jääb muidugi ilma raamita rattale alla :p Näis, kuidas me homme liikluses nendega toime tuleme.
Mudaralli
Kohati meenutas selleaastane Tartu Rattamaraton tõesti mudarallit. Eriti esimesed 9 km, kus sai nii mudamülgaste kõrvalt ukerdatud kui ka läbi litsutud, mis tähendas, et natuke aega pärast mudamülgast lendas rataste alt pori nii et vähe polnud. Ja üsna tihti kostus hüüd "Tropp", millega ei viidatud kellelegi konkreetsele inimesele, vaid informeeriti taganttulijaid sellest, et edasiliikumine on vaevaline, paluks hoog maha võtta. Pärast esimest toitlustuspunkti läks rada kiiremaks, see tähendas, et sai ikka sõita ka ja teine toitlustuspunkt tuli seetõttu suht kiirelt kätte. Ainus ekstreemsem koht oli ühe teetruubi juures, kus sel aastal oli paras oja vulisemas risti üle raja. Teise ja kolmanda vahepeatuse vahele jäi raja metsaseim lõik, kus on alati suht ekstreemne olnud, nii et mudamülkaid tuli veelgi.
Aga tuleb tõdeda, et 40 km sai suht märkamatult läbi. Kahju, et see pikk rada 89 km on... oleks 69 (nagu ta vist kunagi oli ka), siis võiks isegi proovida seda, aga kui mõelda, et ma kaks korda (ja pisut rohkemgi veel) sama maa ära peaks sõitma, siis.... ma arvan, et jään siiski 40 km juurde.
Lõpp oli seekord teises paigas, kui varasematel aastatel. Muidu oli korralduslik pool OK, ainult bussid, mis Tartusse või Otepääle rahvast viisid, olid viidud ära kaugele parklasse (muidu olid nad sealsamas platsi peal) ja viitasid õieti ei näidanudki sinna. Aga lõpuks leidsin selle paiga ikka üles, kuid kuna pakiauto sai enne rattaid täis, kui minu omani järg jõudis, lõppes asi nii, et mina oma rattaga ja kaks noormeest tandemrattaga saime Tartusse bussiga, mis pidi kiiresti järgmisse kohta jõudma ja ei saanud enam kauem oodata seal. Vot selline luksus.
Tulemusest siis ka. Sel aastal aega ei parandanud. 2:26:22 on natsa kehvem, kui eelmise aasta tulemus, aga arvestades seda, et raja esimeses osas korralikult sõita praktiliselt ei saanud ja selleaastane läbisõit on ka väiksem olnud kui eelmisel aastal, olen ma tulemusega rahul.
Aga tuleb tõdeda, et 40 km sai suht märkamatult läbi. Kahju, et see pikk rada 89 km on... oleks 69 (nagu ta vist kunagi oli ka), siis võiks isegi proovida seda, aga kui mõelda, et ma kaks korda (ja pisut rohkemgi veel) sama maa ära peaks sõitma, siis.... ma arvan, et jään siiski 40 km juurde.
Lõpp oli seekord teises paigas, kui varasematel aastatel. Muidu oli korralduslik pool OK, ainult bussid, mis Tartusse või Otepääle rahvast viisid, olid viidud ära kaugele parklasse (muidu olid nad sealsamas platsi peal) ja viitasid õieti ei näidanudki sinna. Aga lõpuks leidsin selle paiga ikka üles, kuid kuna pakiauto sai enne rattaid täis, kui minu omani järg jõudis, lõppes asi nii, et mina oma rattaga ja kaks noormeest tandemrattaga saime Tartusse bussiga, mis pidi kiiresti järgmisse kohta jõudma ja ei saanud enam kauem oodata seal. Vot selline luksus.
Tulemusest siis ka. Sel aastal aega ei parandanud. 2:26:22 on natsa kehvem, kui eelmise aasta tulemus, aga arvestades seda, et raja esimeses osas korralikult sõita praktiliselt ei saanud ja selleaastane läbisõit on ka väiksem olnud kui eelmisel aastal, olen ma tulemusega rahul.
16. september 2008
Ettevalmistsused autovabaks päevaks
Sel aastal käidi välja tore mõte teha autovaba autolaenutus. Kahjuks see laenutuse idee ei leidnud kohalike võimude poolt toetust, aga rongkäik (või oleks õigem öelda rongsõit?) õhtul tuleb ikkagi ja seetõttu tuli ehitada valmis ka sõidukid või õigemini see "auto" osa (tegu nimelt nii umbes auto suuruse raamiga, mis ratta peale pannakse demonstreerimaks, kui palju ruumi auto võtab). Ja nii siis saigi täna natuke ehitatud. Süsteem iseenesest oli lihtne, nii et sellest ei olnud probleemi, et ehitajateks valdavalt naissoo esindajad olid.
14. september 2008
Sügis mis sügis
Kui fotokat kaasa ei võta juhtub ikka midagi pildistamisväärset. Laupäeval sõitsime vanematega maale ja natuke enne meie teeotsa nägime eemal kitsi üle tee kalpsamas - üks, teine ja kolmaski. Aeglustasime ja vaatasime ega rohkem neid põllu pealt tulemas ei ole. Veendunud, et neid ainult kolm oli, sõitsime edasi. Kui metsa vahelt maja poole pöörasime nägime ka, kuhu need kitsed sedasi kalpsanud olid - seisid kõik kolmekesi aia ääres reas ja jõllitasid autot. Isa jättis auto seisma. Minu esimene mõte oli, et miks mul küll fotokat kaasas pole. Kaua nad seal ei poseerinud, varsti jooksid kobarasse kokku (kaks neist olid natuke pisemad, ilmselt pojad, kes ema ümber kokku jooksid) ning seejärel metsa peitu. Isa rääkis pärast, et sealsamas aia taga, kus need kitsed seisid, on ta tähele pannud mahavajutatud rohtu, mis ilmselt võis magamisase olla.
Kui nüüd tulla maalemineku peapõhjuse juurde, siis seekord sõitsime seenele :) Mina polnud loomulikult jällegi terve igaviku seenel käinud. Aga see viga sai parandatud - ämber ja väits kaasa ja igaüks erinevasse metsatukka. Esimesena jäid mulle silma ilusad helelillad seened. Aga kuna ma polnud sellistega varem kokku puutunud ja nende küllaltki silmatorkav välimus vihjas võimalikule mürgisele olekule, jätsin need metsa (nüüd netist uurisin järgi, et tegu oli ilmselt lilla ebaheinikuga, mis pärast kupatamist tegelikult isegi süüa kõlbaks). Kärbseseeni oli ka seal metsa all päris mitmeid. Taaskord tundsin kahetsust, et fotokat kaasa ei võtnud, päris ilusaid sügispilte oleks saanud. Loomulikult oli selles metsatukas tuntud söögiseeni ka, nii et umbes kolmveerand pangist sain täis. Kolme peale kokku saime ka piisavalt palju puravikke, nii et sai seenesousti puravikest ära teha. Ülejäänud kupatati ära ning osa neist sain loomulikult Tartusse kaasa (koos muude sügisandidega). Ah jaa... mõned maasikad sain ka maal peenra pealt.
Kui nüüd tulla maalemineku peapõhjuse juurde, siis seekord sõitsime seenele :) Mina polnud loomulikult jällegi terve igaviku seenel käinud. Aga see viga sai parandatud - ämber ja väits kaasa ja igaüks erinevasse metsatukka. Esimesena jäid mulle silma ilusad helelillad seened. Aga kuna ma polnud sellistega varem kokku puutunud ja nende küllaltki silmatorkav välimus vihjas võimalikule mürgisele olekule, jätsin need metsa (nüüd netist uurisin järgi, et tegu oli ilmselt lilla ebaheinikuga, mis pärast kupatamist tegelikult isegi süüa kõlbaks). Kärbseseeni oli ka seal metsa all päris mitmeid. Taaskord tundsin kahetsust, et fotokat kaasa ei võtnud, päris ilusaid sügispilte oleks saanud. Loomulikult oli selles metsatukas tuntud söögiseeni ka, nii et umbes kolmveerand pangist sain täis. Kolme peale kokku saime ka piisavalt palju puravikke, nii et sai seenesousti puravikest ära teha. Ülejäänud kupatati ära ning osa neist sain loomulikult Tartusse kaasa (koos muude sügisandidega). Ah jaa... mõned maasikad sain ka maal peenra pealt.
9. september 2008
Rujaline maailm
Alates R
uja etendusest pole ma kodus arvutist peale Ruja laulude muud kuulanudki - alguses kõik need 5 plaati, mis mul arvutis on, ühekaupa ja nüüd juba mitmendat päeva läbisegi. Ja nüüd kummitavad ka teised laulud aeg-ajalt, mitte ainult Rahu. Kusjuures mõned laulud meenutavad meloodia osas kohati Uriah Heepi.
uja etendusest pole ma kodus arvutist peale Ruja laulude muud kuulanudki - alguses kõik need 5 plaati, mis mul arvutis on, ühekaupa ja nüüd juba mitmendat päeva läbisegi. Ja nüüd kummitavad ka teised laulud aeg-ajalt, mitte ainult Rahu. Kusjuures mõned laulud meenutavad meloodia osas kohati Uriah Heepi.Ah jaa... Ruja etendusest pidi DVD tehtama. Vat seda ma tahan saada.
8. september 2008
Brasiilia köök
Ei oleks iial arvanud, et banaan riisi ja ubadega hästi maitseb, aga tuleb tunnistada, et tõepoolest maitses täitsa hea. Ja banaanisai oli lausa maitsev :) (kui mõne võileivagrilliga kokku satun, peaks ise ka proovima teha). Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult nooremana mulle üldse banaan ei maitsenud. Järjekordselt tuleb tunnistada, et kehtib never say never.
2. september 2008
Green European Summer University
Just see üritus, mis pealkirjas, oli minu Saksamaal käigu põhjuseks. Kuna tegu oli ikkagi rohelistega, siis läksime bussi mitte lennukiga. Ja kuna eestlasi oli tulemas 14, siis läksime koos soomlastega, kellega koos tuli buss peaaegu täis.
Kolmapäeva hommikul alustasime Tallinnast sõitu. Et igav ei oleks, siis sai lahendatud sudokusid (ma polnud ainus, kes seda tegi), mängitud kaarte jne. Õhtuks jõudsime Poola hotelli. Kuna kell ei olnud veel väga palju, siis loomulikult kohe me magama ei läinud. Hotell asus Bialystoki kesklinnast kaugel ja meil ei soovitatud jalgsi mingil juhul hotellist kaugele minna ja nii otsustasime hotelli restoranis pidutseda. Enamus meie bussiseltskonnast oli sinna kogunenud. Vaatamata sellele, et nii mõnigi meist tahtis tüübi, kes süntesaatoril mängis, maha lasta, oli päris tore pidu. Me isegi üritasime tantsida selle muusika järgi (tegu oli enamuses tuntud lugudega, aga natuke läks aega, enne kui aru said, mis lugu see ikkagi on). Mingi hetk küsisid soomlased, et mida me juua tahame. Mina ja kolm tüdrukut veel tellisime viina (õlut ma ei joo ja veini ei tahtnud). Soomlased irvitasid, et näe, mehed joovad kõik õlut ja naised viina. Edasi telliti juba terve pudel viina ja lõime kõik kokku.
Järgmisel hommikul jätkus sõit Frankfurdi poole. Nii õhtul kaheksa paiku jõudsime kohale. Mõned üritused olid päeval ära olnud, aga õhtusöök ja üks film oli veel kavas. Jagati
ka toad kätte. Mina ja kaks tüdrukut veel olime suhteliselt ülikooli lähedal ühes ühiselamus, teised meie omadest olid ühes kaugemas ühikas. Seal oli kaks tuba boksis ja mõlemad toad olid ühe inimese jaoks, aga ma ütleks, et meil on kahe inimese toad ka väiksemad. Minu aknast avanes vaade Oderi jõele ja teisel pool jõge asuvale Poolale (päikselistel hommikutel oli kella seitsme paiku ilus udu jõel).
Järgmisel päeval hakkas tõsisem suveülikool pihta. Olid workshopid, temaatilised bussireisid, plenaariumid, filmid ja õhtul ka meelelahutus. Erinevaid üritusi oli korraga mitmeid, nii et igaüks sai valida endale meelepärase. Mina üritasin võimalikult paljudest asjadest osa võtta, nii et linna pe
al käimiseks eriti aega ei jäänudki.
Paari uut bändi nägime ka. Reede õhtul oli kontsert ja õhtusöök Eurofighteri nimelise bändiga, laupäeval oli disko Nous Non Plusiga. Eestalsed näitasid taset - olime esimesed, kes Nous Non Plusi esinemise ajal tantsima läksid ja tõmbasime teisigi kaasa rivitantsu tehes. Igal juhul sai päris kõvasti möllatud. Kui bänd esinemise ära lõpetas, siis jätkas DJ, aga päris nii vinget fiilingut enam ei olnud ning otsustasime ära afterpartyle minna. See pidu läks päris pikaks, päike oli juba tõusnud, kui koju jalutasin (pidu toimus teises ühikas). Nii umbes tund aega sai magada, siis helises telefon ja tuli üles ärgata ning asjad kokku pakkida. Huvitaval kombel polnudki väga unekat kallal, suutsin isegi veel viimase plenaariumi korralikult ära kuulata. Pärast seda algas tagasisõit. Mina eriti bussis ei maganud (ega seal ei olnud eriti tark magada ka, sest pidevalt käidi fotokaga ringi ja klõpsati pilte), kuigi plaanis oli magata öö bussis kompenseerida. Õhtul enne hotelli jõudmist otsustasime bussis laulugi lahti võtta - läpakast pandi isamaalised laulud mängima ja üritasime siis kaasa laulda. Ah jaa, kõigepealt oli muidugi Öö laps :D Soomlased olevat meie laulu krõbedate väljenditega kommenteerinud teadsid soome keelt natuke tundvad inimesed rääkida. Noh, paha lugu küll...
Seekord oli meil kohe plaan valmis, et öösel magama ei lähe, vaid koguneme ühte hotellituppa pidutsema. Mõeldud-tehtud. Ja nii juhtuski, et ma järjekordsed 24 tundi järjest üleval olin (enamus kustus lõpuks ära). Bussis ma taaskord eriti ei maganud, nii et kui Tallinnasse venna juurde jõudsin, olin suht väsinud.
Kokkuvõtteks tuleb see reis tunnistada selle aasta lahedaimaks. Suveülikool ise oli kasulik ja tore üritus ja noh, need hommikuni kestnud peod ei unune ilmselt kellelgi osalenutest... :ppp (kuigi neist fotojäädvustusi ei tehtud).
Kolmapäeva hommikul alustasime Tallinnast sõitu. Et igav ei oleks, siis sai lahendatud sudokusid (ma polnud ainus, kes seda tegi), mängitud kaarte jne. Õhtuks jõudsime Poola hotelli. Kuna kell ei olnud veel väga palju, siis loomulikult kohe me magama ei läinud. Hotell asus Bialystoki kesklinnast kaugel ja meil ei soovitatud jalgsi mingil juhul hotellist kaugele minna ja nii otsustasime hotelli restoranis pidutseda. Enamus meie bussiseltskonnast oli sinna kogunenud. Vaatamata sellele, et nii mõnigi meist tahtis tüübi, kes süntesaatoril mängis, maha lasta, oli päris tore pidu. Me isegi üritasime tantsida selle muusika järgi (tegu oli enamuses tuntud lugudega, aga natuke läks aega, enne kui aru said, mis lugu see ikkagi on). Mingi hetk küsisid soomlased, et mida me juua tahame. Mina ja kolm tüdrukut veel tellisime viina (õlut ma ei joo ja veini ei tahtnud). Soomlased irvitasid, et näe, mehed joovad kõik õlut ja naised viina. Edasi telliti juba terve pudel viina ja lõime kõik kokku.
Järgmisel hommikul jätkus sõit Frankfurdi poole. Nii õhtul kaheksa paiku jõudsime kohale. Mõned üritused olid päeval ära olnud, aga õhtusöök ja üks film oli veel kavas. Jagati
ka toad kätte. Mina ja kaks tüdrukut veel olime suhteliselt ülikooli lähedal ühes ühiselamus, teised meie omadest olid ühes kaugemas ühikas. Seal oli kaks tuba boksis ja mõlemad toad olid ühe inimese jaoks, aga ma ütleks, et meil on kahe inimese toad ka väiksemad. Minu aknast avanes vaade Oderi jõele ja teisel pool jõge asuvale Poolale (päikselistel hommikutel oli kella seitsme paiku ilus udu jõel).Järgmisel päeval hakkas tõsisem suveülikool pihta. Olid workshopid, temaatilised bussireisid, plenaariumid, filmid ja õhtul ka meelelahutus. Erinevaid üritusi oli korraga mitmeid, nii et igaüks sai valida endale meelepärase. Mina üritasin võimalikult paljudest asjadest osa võtta, nii et linna pe
al käimiseks eriti aega ei jäänudki. Paari uut bändi nägime ka. Reede õhtul oli kontsert ja õhtusöök Eurofighteri nimelise bändiga, laupäeval oli disko Nous Non Plusiga. Eestalsed näitasid taset - olime esimesed, kes Nous Non Plusi esinemise ajal tantsima läksid ja tõmbasime teisigi kaasa rivitantsu tehes. Igal juhul sai päris kõvasti möllatud. Kui bänd esinemise ära lõpetas, siis jätkas DJ, aga päris nii vinget fiilingut enam ei olnud ning otsustasime ära afterpartyle minna. See pidu läks päris pikaks, päike oli juba tõusnud, kui koju jalutasin (pidu toimus teises ühikas). Nii umbes tund aega sai magada, siis helises telefon ja tuli üles ärgata ning asjad kokku pakkida. Huvitaval kombel polnudki väga unekat kallal, suutsin isegi veel viimase plenaariumi korralikult ära kuulata. Pärast seda algas tagasisõit. Mina eriti bussis ei maganud (ega seal ei olnud eriti tark magada ka, sest pidevalt käidi fotokaga ringi ja klõpsati pilte), kuigi plaanis oli magata öö bussis kompenseerida. Õhtul enne hotelli jõudmist otsustasime bussis laulugi lahti võtta - läpakast pandi isamaalised laulud mängima ja üritasime siis kaasa laulda. Ah jaa, kõigepealt oli muidugi Öö laps :D Soomlased olevat meie laulu krõbedate väljenditega kommenteerinud teadsid soome keelt natuke tundvad inimesed rääkida. Noh, paha lugu küll...
Seekord oli meil kohe plaan valmis, et öösel magama ei lähe, vaid koguneme ühte hotellituppa pidutsema. Mõeldud-tehtud. Ja nii juhtuski, et ma järjekordsed 24 tundi järjest üleval olin (enamus kustus lõpuks ära). Bussis ma taaskord eriti ei maganud, nii et kui Tallinnasse venna juurde jõudsin, olin suht väsinud.
Kokkuvõtteks tuleb see reis tunnistada selle aasta lahedaimaks. Suveülikool ise oli kasulik ja tore üritus ja noh, need hommikuni kestnud peod ei unune ilmselt kellelgi osalenutest... :ppp (kuigi neist fotojäädvustusi ei tehtud).
26. august 2008
Püsimatu
Homme hommikul siis võtame suuna Saksamaa poole (polegi ju sel aastal veel käinud :p). Selline pisike 6-päevane reis. Seekord kerge poliitilise alatooniga. Praeguse seisuga rohkem välisreise sel aastal tulema ei peaks, aga you never know you know nagu ütlevad klassikud.
Kambakese rattamatk vol 4
Teeks ka siis väikse kokkuvõtte meie sellekordsest rattamatkast põhjarannikul.
Esimene mure oli reedel rattad autosse mahutada. Kahepeale saime hakkama (kerge auto algosadeks lammutamine oli abiks). Ilm tõotas mitte kõige kuivemat matka - aeg-ajalt sadas, siis jälle paistis päike (õhtupäike märjalt teelt vastu säramas ei ole just kõige meeldivam asi autoroolis). Salmistusse jõudsime ilusti ilma viperusteta seekord. Õhtul veel jõime, sõime (muuhulgas ühte vägagi aromaatset juustu) ja lobisesime kuni lõpuks jõudis uneaeg kätte.
Hommik tervitas meid ilusa ilmaga. Peale hommikusööki tegelesime rataste komplekteerimisega. Mina jõudsin veendumusele, et kui meile tööriistad kätte anda, siis saame kõigega hakkama :) Igatahes pidas see pakiraam matka lõpuni vastu küll (iseasi, kas selle sealt uuesti kätte saab :p).
Kusagil lõuna paiku asusime lõpuks teele. Ilm oli ilus ja soe, tee oli hea - mis nii viga sõita. Lõunatasime kenal liivarannal (miskipärast kippusid mul kõik asjad näppude vahelt liiva peale pudenema, nii et päris tihti krõmpsus ka liiv hamba all...). Peale leiva luusse laskmist sõitsime mööda Juminda poolsaart edasi. Tee äärde jäi väga ilusaid majapidamisi. Kusagil tee ääres oli silt "Juminda jumestab põhjarannikut" ja mina olen sellega täitsa nõus. Poolsaare tipust tagasi tulles otsustasime valida teise tee, et oleks põnevam. Oli küll põnev - tõeline maastikusõit, mis päädis ühe ojakese ületamisega, kus kunagi oli vist purre olnud, aga selleks hetkeks see enam töökorras polnud. L. üritus üksi teisele kaldale saada lõppes mõningate asjade märjaks saamisega, nii et edasi tegime meeskonnatööd ja saime kõik rattad kuivalt üle. Lõpuks jõudsime metsateelt jällegi suuremale teele ja lõpuks lausa asfaldile. Loksalt läbisõites jõudis asfalttee mingil hetkel jällegi võsa vahele ja ületas väikese silla. pärast jõudsime siiski suure tee peale jällegi ja lõpuks jõudsimegi oma sihtkohta - Purekkari neemele. Olime läbinud 70 km. Õhtu möödus süües-juues, päikeseloojangut imetledes ja lauldes. Suhteliselt isamaaliselt seekord, kuna jupijumal oli Märkamisaja lauliku kaasa võtnud. Magama läksime siis, kui kuu juba kõrgel taevas oli.
Nii kui me järgmisel hommikul ninad telgist välja pistsime hakkas sadama. Alguses tibas vaiskelt, vahepeal tuli kõvemini ja siis jäi jälle vaiksemaks sadu, nii et otsustasime ikkagi teele asuda. Panin esialgu keebi selga, aga juba mõne kilomeetri pärast võtsin ära, sest sellest moodustus vinge puri, mis takistas sõitu. Ühel hetkel aga vihm hoogustus ja lõpuks olin ma läbimärg. Tegelikult võib seda kõigi meie kohta öelda. Muidu polnud viga, aga pärast seismist uuesti liikuma hakates oli oi-oi kui külm. Nii umbes peale 1 kilomeetrit sai jälle naha soojemaks ja oli normaalne sõita. Nagu arvata võib, siis nüüd pikki pause ei tehtud, nii kiiresti kui võimalik kimasime Salmistusse, kus ootas soe saun ja maitsev söök. Õnneks olid mul mõned riided sinna jäetud, nii et sai ka kuivad riided selga (need asjad, mis rattakotis olid, olid kõik vähem või rohkem märjad).
Tagasi Tartusse sõitsime natuke teist teed mööda, kui tulnud olime, aga leidsime selle kenasti üles, sest meile seletati põhjalikult ja joonistati juhis ka veel :) Ja kuigi 50 km rattaga sõita väsitab ikka natuke ära küll, jõudsime veel ühe kraavi sõitnud auto tee peal välja tõugata. Või noh, mind pandi rooli taha gaasi vajutama ja J. lükkas koos hädalistega (ma lootsin, et saan oma uut trossi katsetada, aga sellel autol ei leidunud taga konksu...).
Esimene mure oli reedel rattad autosse mahutada. Kahepeale saime hakkama (kerge auto algosadeks lammutamine oli abiks). Ilm tõotas mitte kõige kuivemat matka - aeg-ajalt sadas, siis jälle paistis päike (õhtupäike märjalt teelt vastu säramas ei ole just kõige meeldivam asi autoroolis). Salmistusse jõudsime ilusti ilma viperusteta seekord. Õhtul veel jõime, sõime (muuhulgas ühte vägagi aromaatset juustu) ja lobisesime kuni lõpuks jõudis uneaeg kätte.
Hommik tervitas meid ilusa ilmaga. Peale hommikusööki tegelesime rataste komplekteerimisega. Mina jõudsin veendumusele, et kui meile tööriistad kätte anda, siis saame kõigega hakkama :) Igatahes pidas see pakiraam matka lõpuni vastu küll (iseasi, kas selle sealt uuesti kätte saab :p).
Kusagil lõuna paiku asusime lõpuks teele. Ilm oli ilus ja soe, tee oli hea - mis nii viga sõita. Lõunatasime kenal liivarannal (miskipärast kippusid mul kõik asjad näppude vahelt liiva peale pudenema, nii et päris tihti krõmpsus ka liiv hamba all...). Peale leiva luusse laskmist sõitsime mööda Juminda poolsaart edasi. Tee äärde jäi väga ilusaid majapidamisi. Kusagil tee ääres oli silt "Juminda jumestab põhjarannikut" ja mina olen sellega täitsa nõus. Poolsaare tipust tagasi tulles otsustasime valida teise tee, et oleks põnevam. Oli küll põnev - tõeline maastikusõit, mis päädis ühe ojakese ületamisega, kus kunagi oli vist purre olnud, aga selleks hetkeks see enam töökorras polnud. L. üritus üksi teisele kaldale saada lõppes mõningate asjade märjaks saamisega, nii et edasi tegime meeskonnatööd ja saime kõik rattad kuivalt üle. Lõpuks jõudsime metsateelt jällegi suuremale teele ja lõpuks lausa asfaldile. Loksalt läbisõites jõudis asfalttee mingil hetkel jällegi võsa vahele ja ületas väikese silla. pärast jõudsime siiski suure tee peale jällegi ja lõpuks jõudsimegi oma sihtkohta - Purekkari neemele. Olime läbinud 70 km. Õhtu möödus süües-juues, päikeseloojangut imetledes ja lauldes. Suhteliselt isamaaliselt seekord, kuna jupijumal oli Märkamisaja lauliku kaasa võtnud. Magama läksime siis, kui kuu juba kõrgel taevas oli.
Nii kui me järgmisel hommikul ninad telgist välja pistsime hakkas sadama. Alguses tibas vaiskelt, vahepeal tuli kõvemini ja siis jäi jälle vaiksemaks sadu, nii et otsustasime ikkagi teele asuda. Panin esialgu keebi selga, aga juba mõne kilomeetri pärast võtsin ära, sest sellest moodustus vinge puri, mis takistas sõitu. Ühel hetkel aga vihm hoogustus ja lõpuks olin ma läbimärg. Tegelikult võib seda kõigi meie kohta öelda. Muidu polnud viga, aga pärast seismist uuesti liikuma hakates oli oi-oi kui külm. Nii umbes peale 1 kilomeetrit sai jälle naha soojemaks ja oli normaalne sõita. Nagu arvata võib, siis nüüd pikki pause ei tehtud, nii kiiresti kui võimalik kimasime Salmistusse, kus ootas soe saun ja maitsev söök. Õnneks olid mul mõned riided sinna jäetud, nii et sai ka kuivad riided selga (need asjad, mis rattakotis olid, olid kõik vähem või rohkem märjad).
Tagasi Tartusse sõitsime natuke teist teed mööda, kui tulnud olime, aga leidsime selle kenasti üles, sest meile seletati põhjalikult ja joonistati juhis ka veel :) Ja kuigi 50 km rattaga sõita väsitab ikka natuke ära küll, jõudsime veel ühe kraavi sõitnud auto tee peal välja tõugata. Või noh, mind pandi rooli taha gaasi vajutama ja J. lükkas koos hädalistega (ma lootsin, et saan oma uut trossi katsetada, aga sellel autol ei leidunud taga konksu...).
21. august 2008
Kolm on kohtu seadus
Täna paistab see ütlus paika pidavat - asjad käivad kolme kaupa.
Ehk siis kolm toredat üllatust ühe päeva jooksul. Esiteks sain hommikul teada, et mul siiski on mõnikord ka loosiõnne (kõige parem asja juures on see, et ma isegi ei teadnud mitte, et midagi välja loositakse), teiseks sain pommuudise sugulaselt, kes teatas, et ta ikkagi sai riigieelarvelisele kohale sisse EKA-sse ja lõpetuseks sain õhtul meili peale kutse pulmapeole (ma küll teadsin, et nad kihlatud on, aga varem oli räägitud detsembrist ja pulmad pidid väljaspool Eestit toimuma).
Vot selline tore päev.
P.S. See on täna mu kolmas postitus.
Ehk siis kolm toredat üllatust ühe päeva jooksul. Esiteks sain hommikul teada, et mul siiski on mõnikord ka loosiõnne (kõige parem asja juures on see, et ma isegi ei teadnud mitte, et midagi välja loositakse), teiseks sain pommuudise sugulaselt, kes teatas, et ta ikkagi sai riigieelarvelisele kohale sisse EKA-sse ja lõpetuseks sain õhtul meili peale kutse pulmapeole (ma küll teadsin, et nad kihlatud on, aga varem oli räägitud detsembrist ja pulmad pidid väljaspool Eestit toimuma).
Vot selline tore päev.
P.S. See on täna mu kolmas postitus.
Murphy ja tema tobedad seadused
Kas teiega on ka mõnikord juhutnud, et
* Pärast seda kui oled öelnud, et nett töötab nüüd korralikult, teeb see sama jama nagu enne. Ja ainult selle ühe korra.
* Keegi räägib, et iga kord, kui ta rongis sõidab, on seal mõni kisav laps. Teatad, et sul pole sellist probleemi rongisõidul olnud. Järgmine kord kui rongiga sõidad, on vagunis üks laps, kes nii umbes poole sõidu peal muutub rõõmsalt ringitatsavast lapsest oma oma hääle võimekust demonstreerivaks lapseks kuni reisi lõpuni.
* Pärast seda kui oled öelnud, et nett töötab nüüd korralikult, teeb see sama jama nagu enne. Ja ainult selle ühe korra.
* Keegi räägib, et iga kord, kui ta rongis sõidab, on seal mõni kisav laps. Teatad, et sul pole sellist probleemi rongisõidul olnud. Järgmine kord kui rongiga sõidad, on vagunis üks laps, kes nii umbes poole sõidu peal muutub rõõmsalt ringitatsavast lapsest oma oma hääle võimekust demonstreerivaks lapseks kuni reisi lõpuni.
Rujast
Peale pikka ootust jõudis kätte lõpuks see päev, kui Ruja etenduse ära nägime (piletid said juba kevadel ostetud).
Lava oli huvitav - koosnes erinevatest ruumidest, mis olid seintega eraldatud (ja sisustatud äratundmisrõõmu pakkuva nõukaaegse mööbliga) ja suurest ekraanist. Kuna istusime teises reas, siis vahel ei jõudnud ära valida, kumba siis vaadata, kas suurt plaani ekraanil või näitlejat lava serval. Kuigi vahepeal näidati ekraanil ka asju, mis ei toimunud laval (muuhulgas ka vanu videoklippe), oli seal peamiselt suures plaanis just laval toimuv tegevus, sest kolm kaamerameest käisid pidevalt laval ringi (lisaks veel üks väiksem kaamera, millega näitlejad ise ennast filmisid). Ühesõnaga täiesti uudne lahendus minu jaoks.
Etendus ise oli minu jaoks suurepärane. Pean ausalt tunnistama, et mina ei ole just suurem asi Ruja spetsialist ja seetõttu tekkis minul näitlejate suures plaanis nägemise peale küsimus, et kas Alendril olidki pruunid silmad. Teadjamad ütlesid, et olid tõesti tumedad. Aga ilmselt mitte päris sellised kutsikasilmad, mida Sergo Vares ette oskas manada (lõpuks jõudsin järeldusele, et tal vist olid pruunid läätsed silmas). Üldse oli Alender neil väga nunnu olekuga minu meelest :p Kohati natuke Jack Sparrow'd meenutav - umbes samasugune taaruv olek. Priit Võigemast Rannapi osas oli täpselt nagu originaal - kõnemaneer, jutt, hääl, olek - kõik oli nii rannapilik kui võimalik. 5 pluss näitlejatöö eest.
Nende tundide jooksul, mis etendus kestis, anti hea ülevaade ansambli ajaloost, mis tähendas proovitegemisi, omavahelisi sõnavahetusi, orgiaid (sh poolpaljaid naisi ja mehi laval) jne. Lisaks oli kokku pandud päris hea ülevaade koos kommentaaridega etenduse kavas.
Kokkuvõtteks - super etendus. Ja kõlas sealgi loomulikult isamaalisi laule ning kogu see läbiv nõukogude võimu õõnestamise teema pani samuti märkama nagu öölaulupidu Tallinnas, milelle selle etenduse tõttu kahjuks minemata jäi.
Lava oli huvitav - koosnes erinevatest ruumidest, mis olid seintega eraldatud (ja sisustatud äratundmisrõõmu pakkuva nõukaaegse mööbliga) ja suurest ekraanist. Kuna istusime teises reas, siis vahel ei jõudnud ära valida, kumba siis vaadata, kas suurt plaani ekraanil või näitlejat lava serval. Kuigi vahepeal näidati ekraanil ka asju, mis ei toimunud laval (muuhulgas ka vanu videoklippe), oli seal peamiselt suures plaanis just laval toimuv tegevus, sest kolm kaamerameest käisid pidevalt laval ringi (lisaks veel üks väiksem kaamera, millega näitlejad ise ennast filmisid). Ühesõnaga täiesti uudne lahendus minu jaoks.
Etendus ise oli minu jaoks suurepärane. Pean ausalt tunnistama, et mina ei ole just suurem asi Ruja spetsialist ja seetõttu tekkis minul näitlejate suures plaanis nägemise peale küsimus, et kas Alendril olidki pruunid silmad. Teadjamad ütlesid, et olid tõesti tumedad. Aga ilmselt mitte päris sellised kutsikasilmad, mida Sergo Vares ette oskas manada (lõpuks jõudsin järeldusele, et tal vist olid pruunid läätsed silmas). Üldse oli Alender neil väga nunnu olekuga minu meelest :p Kohati natuke Jack Sparrow'd meenutav - umbes samasugune taaruv olek. Priit Võigemast Rannapi osas oli täpselt nagu originaal - kõnemaneer, jutt, hääl, olek - kõik oli nii rannapilik kui võimalik. 5 pluss näitlejatöö eest.
Nende tundide jooksul, mis etendus kestis, anti hea ülevaade ansambli ajaloost, mis tähendas proovitegemisi, omavahelisi sõnavahetusi, orgiaid (sh poolpaljaid naisi ja mehi laval) jne. Lisaks oli kokku pandud päris hea ülevaade koos kommentaaridega etenduse kavas.
Kokkuvõtteks - super etendus. Ja kõlas sealgi loomulikult isamaalisi laule ning kogu see läbiv nõukogude võimu õõnestamise teema pani samuti märkama nagu öölaulupidu Tallinnas, milelle selle etenduse tõttu kahjuks minemata jäi.
18. august 2008
Eile oli suvi
Ilm oli soe, aga Saadjärv oli külm. Ja õhtu oli ka äärmiselt soe. Tartus ei sadanud, aga kusagil kaugemal sähvis välk, mis lõi aeg-ajalt taeva heledaks tumedas augustiöös.
16. august 2008
Kiri sõbrale
Kui on tahe, siis leiab ka võimaluse. Kuna ma 12ndal Tartus ei olnud, kui Kiri sõbrale kontsert siin oli, siis läksin eile Pühajärvele kontserdile. Seal oli see küll ilma Matvereta, aga siiski oli. Mina jäin rahule.
Ma polnud seal laululaval mõnda aega käinud, nad olid seekord asja natuke ümber teinud - pingid kaugemale mäenõlvale viinud (viimati olid pingid minu meelest lava ees), seega otsustasime lava ees maas istuda. Oli küll natuke kivine, aga õnneks oli õhtu piisvalt soe, et kaasa võetud kampsunit polnud vaja selga panna ja selle sai istumise alla panna. Igal juhul ma arvan, et kaugemal istudes poleks asi nii mõnus olnud.
Nii nagu ennegi on juhtunud, et keset kontserti äkki avastad, et mõni pillimeestest iseäranis huvitav on, nii ka seekord - järsku jäi silma, et The Suni akrordionimängija on hästi laheda olekuga. Ja Tätte lood olid seekord täitsa uued. Aga sama toredad kui varasemad.
Pärast kontserti sai ära proovitud üks külakiik, mis jäi tee peale auto juurde minnes.
Ma polnud seal laululaval mõnda aega käinud, nad olid seekord asja natuke ümber teinud - pingid kaugemale mäenõlvale viinud (viimati olid pingid minu meelest lava ees), seega otsustasime lava ees maas istuda. Oli küll natuke kivine, aga õnneks oli õhtu piisvalt soe, et kaasa võetud kampsunit polnud vaja selga panna ja selle sai istumise alla panna. Igal juhul ma arvan, et kaugemal istudes poleks asi nii mõnus olnud.
Nii nagu ennegi on juhtunud, et keset kontserti äkki avastad, et mõni pillimeestest iseäranis huvitav on, nii ka seekord - järsku jäi silma, et The Suni akrordionimängija on hästi laheda olekuga. Ja Tätte lood olid seekord täitsa uued. Aga sama toredad kui varasemad.
Pärast kontserti sai ära proovitud üks külakiik, mis jäi tee peale auto juurde minnes.
14. august 2008
Suvepäevad
Teisipäeval ja kolmapäeval toimusid Tartu, Pärnu, Võru ja Põlva KOVide suvepäevad Pärnumaal Saarde vallas. Võtsime meiegi osa (küll väga väikese koosseisuga, aga ikkagi osalesime).
Koht oli väga ilus. Turismitalu, kus oli mitmeid renoveeritud hooneid ja igal pool aias kiviktaimlaid ja vankreid lilleseadetega jmt.
Mängiti võrkpalli saunalinaga (sellest ei saanud kahjuks osa võtta, sest pidi olema 5 inimest võistkonnas ja ei saanud juurde ka laenata), lasti paintballi püssist (mõni läks mul pihta ka), otsiti metsast GPSi abil ülesandeid (õnneks ei olnud see aja peale, sest tee kiiret läbimist takistasid mustikad ja pohlad metsa all), tõusti mäkke, ületati sood (viimase kahe ala jaoks saime endale võistkonda liikmeid juurde laenata), lasti vibu, pandi puslet kokku ja sõideti süstaga (selles olime konkurentsitult viimased :p).
Õhtul oli loomulikult tants ja trall ja ka mõned taidluskavad. Ühesõnaga kõik, mis suvepäevadel olema peab (söök, jook ka iseenesestmõistetavalt).
Olgugi, et esikohta ei saanud, oli hästi tore. Seda suuresti tänu toredatele inimestele, kes seal olid.
Koht oli väga ilus. Turismitalu, kus oli mitmeid renoveeritud hooneid ja igal pool aias kiviktaimlaid ja vankreid lilleseadetega jmt.
Mängiti võrkpalli saunalinaga (sellest ei saanud kahjuks osa võtta, sest pidi olema 5 inimest võistkonnas ja ei saanud juurde ka laenata), lasti paintballi püssist (mõni läks mul pihta ka), otsiti metsast GPSi abil ülesandeid (õnneks ei olnud see aja peale, sest tee kiiret läbimist takistasid mustikad ja pohlad metsa all), tõusti mäkke, ületati sood (viimase kahe ala jaoks saime endale võistkonda liikmeid juurde laenata), lasti vibu, pandi puslet kokku ja sõideti süstaga (selles olime konkurentsitult viimased :p).
Õhtul oli loomulikult tants ja trall ja ka mõned taidluskavad. Ühesõnaga kõik, mis suvepäevadel olema peab (söök, jook ka iseenesestmõistetavalt).
Olgugi, et esikohta ei saanud, oli hästi tore. Seda suuresti tänu toredatele inimestele, kes seal olid.
12. august 2008
Lõuna-Eesti rattamatk
Nädalavahetusel võtsime ette rattamatka Lõuna-Eestis. Võtsime rattad kaasa ja sõitsime rongiga Oravale. Nii kui rongist välja saime, hakkas sadama. Ootasime suure saju möödumise ära ja hakkasime sõitma. Esialgu oli ilus ilm, võtsime suuna Piusa koobaste juurde. Tegime söögipausi ja selle ajaga jõudis ka vihm järgi. Suurema saju eest otsisime varju infotahvli katusekese alt, kuhu me isegi ära mahtusime. Kui sadu vaiksemaks jäi, tahtsime minna koobastesse sisse ka. Selgus aga, et vahepeal on sealne looduskaitse liikunud 21. sajandisse ja koobastesse sissepääsu klaasseintega kinni katnud ning ülejäänud avaused kinni müürinud. Sissepääs oli loomulikult raha eest. Meie igal juhul enam hästi aru ei saanud, mida seal siis lõpuks kaitstakse (nahkhiired vaevalt läbi klaasi lendavad).
Edasi suundusime Piusa jõe ürgoru matkarajale, kus on ka spetsiaalne jalgrattarada eraldi tähistatud. See maastik oli isegi kogenumatele meist päris raske. Koos mitmete puhkepausidega (Härma Alumise müüri külastamise, mutsikate söömise ja muude huvitavate paikade külastamise eesmärgil) läks meil päris pikalt enne kui lõpuks Vana-Vastseliina linnuse varemete juurde jõudsime. Aga kohale me jõudsime. Peale puhke- söögi- ja linnuse varemete vaatamise pausi liikusime edasi. Meie lõppeesmärk oli Siksali, kus pidime pühapäeval saama natuke puidu restaureerimise koolitust. Nii umbes üheksa ajal õhtul olime lõpuks kohal. Panime telgid püsti, sõime, venitasime, lobisesime, vaatasime tähti kuni väsimus võttis võimust. Kuna meid oli kokku kuus ja telke oli kaks, tuli mõte kõik inimesed suuremasse telki mahutada ja asjad väiksemasse. Mõeldud, tehtud - kõik kaasas olnud küljealused laotati suuremasse telki laiali, inimesed üksteise kõrvale ja külm igal juhul öösel ei olnud :)
Hommikul keetsime pudru valmis, sõime kõhud täis ja siis hakkasime teadmisi omandama. Meile näidati, kuidas puust uksel vana värv maha võtta ja räägiti teooriast ka. Saime ka ise kätt proovida. Hiljem näidati ka ülejäänud majapidamist, päris lahe oli (tegemsit oli vana koolimajaga, mida restaureeritakse). Kaua meil aega ei olnud seal vaadata ja kätt proovida, sest pidime 15.19 rongile jõudma. Kahjuks sai aega natuke napilt jäetud. Sõitsime küll täie auruga, aga vaid esimene meist nägi rongi saba, teised ei näinud sedagi. Egas midagi, tuli hakata autosid järgi organiseerima. Enamus said autodele, üks noormees otsustas rattaga Kambjasse sõita. Mina lasin isal ennast Tartusse sõidutada. Nii et lõpp hea, kõik hea.
Edasi suundusime Piusa jõe ürgoru matkarajale, kus on ka spetsiaalne jalgrattarada eraldi tähistatud. See maastik oli isegi kogenumatele meist päris raske. Koos mitmete puhkepausidega (Härma Alumise müüri külastamise, mutsikate söömise ja muude huvitavate paikade külastamise eesmärgil) läks meil päris pikalt enne kui lõpuks Vana-Vastseliina linnuse varemete juurde jõudsime. Aga kohale me jõudsime. Peale puhke- söögi- ja linnuse varemete vaatamise pausi liikusime edasi. Meie lõppeesmärk oli Siksali, kus pidime pühapäeval saama natuke puidu restaureerimise koolitust. Nii umbes üheksa ajal õhtul olime lõpuks kohal. Panime telgid püsti, sõime, venitasime, lobisesime, vaatasime tähti kuni väsimus võttis võimust. Kuna meid oli kokku kuus ja telke oli kaks, tuli mõte kõik inimesed suuremasse telki mahutada ja asjad väiksemasse. Mõeldud, tehtud - kõik kaasas olnud küljealused laotati suuremasse telki laiali, inimesed üksteise kõrvale ja külm igal juhul öösel ei olnud :)
Hommikul keetsime pudru valmis, sõime kõhud täis ja siis hakkasime teadmisi omandama. Meile näidati, kuidas puust uksel vana värv maha võtta ja räägiti teooriast ka. Saime ka ise kätt proovida. Hiljem näidati ka ülejäänud majapidamist, päris lahe oli (tegemsit oli vana koolimajaga, mida restaureeritakse). Kaua meil aega ei olnud seal vaadata ja kätt proovida, sest pidime 15.19 rongile jõudma. Kahjuks sai aega natuke napilt jäetud. Sõitsime küll täie auruga, aga vaid esimene meist nägi rongi saba, teised ei näinud sedagi. Egas midagi, tuli hakata autosid järgi organiseerima. Enamus said autodele, üks noormees otsustas rattaga Kambjasse sõita. Mina lasin isal ennast Tartusse sõidutada. Nii et lõpp hea, kõik hea.
8. august 2008
5. august 2008
Netijama
Juba eelmise nädala teisest poolest alates oli mul olnud probleeme netiga. Ühendas nagu ära küll, aga ei tahtnud lehti avada ja kui siis õnnestus miskit moodi siiski netilehed lahti saada, kippus ühendus aeg-ajalt ära kaduma. Ja eile ei saanud üldse ühendust. Egas midagi, helistasin Elioni. Eile öeldi, et probleemis on juba informeeritud, täna hommikuks saab korda. Täna õhtul proovin siis jälle ja ikka sama probleem nagu enne. Helistan uuesti. Vaatamata hoiatusele, et ootejärjekorrad on pikad, saan suht ruttu löögile. Räägin mure ära, vene aktsendiga neiu teisel pool küsib paar täpsustavat küsimust, laseb mul Network Connectioni lahti võtta ja seal ühe klõpsu teha ja ongi asi korras. Oi mulle meeldib, kui asjad nii lihtsalt lahenevad :)
30. juuli 2008
Dreamer
M. soovitas mulle täna tunnuslugu. Kuna tegu on tõepoolest hea looga, mis mulle juba ammu meeldinud on, siis võtsin kuulda tema nõuannet ja lisasin selle ka siia (pildi all lingina Youtube'i).
28. juuli 2008
Liikluskorrald(amat)us
Täna hommikul tekkis üks ünsa veider olukord.
Sõitsin mina nagu ikka tööpäeva hommikul Narva mnt ringile, et sealt Ujula konsumi ette keerata. Seekord aga pidin seda tehes ringile seisma jääma, sest sellest sõidurajast, kust tavaolukorras sõidetakse vaid ühes suunas (ehk siis ringilt maha), tuli järsku rivi autosid ringile. Ei jäänud mul muud üle, kui oodata, kuni nad sealt siis välja ukerdasid. "Ukerdasid" just seetõttu, et kuna siiski päris Suurbritannia moodi vasakpoolset liiklust need valepidi sõitjad ilmselt harrastada ei kavatsenud, tuli neil ringile saamiseks nina õigesse suunda keerata, aga ringtee ei ole mitte just kõige laiem, nii et mitu autot pidi seal korralikult manööverdama. No ja siis loomulikult tuli ka õiget pidi sõidukeid ringile ja valepidi sõitjad siiski nii ülbed ei olnud, et neile ette oleks trüginud. Igatahes läks ikka päris tükk aega enne kui sain normaalselt sõitu jätkata. Ja ei olnud ka aega kiirgata, kuidas nad tegelikult sõitma oleksid pidanud (seal käib ka teeremont), aga kahtlen sügavalt, kas see ikka nii mõeldud oli, et nad vastassuunas ringile trügivad. Eks näis, kas mind homme ka sedalaadi üllatused tabavad.
Sõitsin mina nagu ikka tööpäeva hommikul Narva mnt ringile, et sealt Ujula konsumi ette keerata. Seekord aga pidin seda tehes ringile seisma jääma, sest sellest sõidurajast, kust tavaolukorras sõidetakse vaid ühes suunas (ehk siis ringilt maha), tuli järsku rivi autosid ringile. Ei jäänud mul muud üle, kui oodata, kuni nad sealt siis välja ukerdasid. "Ukerdasid" just seetõttu, et kuna siiski päris Suurbritannia moodi vasakpoolset liiklust need valepidi sõitjad ilmselt harrastada ei kavatsenud, tuli neil ringile saamiseks nina õigesse suunda keerata, aga ringtee ei ole mitte just kõige laiem, nii et mitu autot pidi seal korralikult manööverdama. No ja siis loomulikult tuli ka õiget pidi sõidukeid ringile ja valepidi sõitjad siiski nii ülbed ei olnud, et neile ette oleks trüginud. Igatahes läks ikka päris tükk aega enne kui sain normaalselt sõitu jätkata. Ja ei olnud ka aega kiirgata, kuidas nad tegelikult sõitma oleksid pidanud (seal käib ka teeremont), aga kahtlen sügavalt, kas see ikka nii mõeldud oli, et nad vastassuunas ringile trügivad. Eks näis, kas mind homme ka sedalaadi üllatused tabavad.
27. juuli 2008
Suverõõmud
Põõsa küljest värskeid marju noppida, paljajalu murul tatsata - no need on ju sulaselged suverõõmud. Ei pea vist eriline geenius olema, et aru saada, et veetsin nädalavahetuse Võrumaal. Seekord oli natuke pidulikum põhjus - vanaema 80. sünnipäeva pidustused. Tegime ka selle peo oma suvekodus. Kohal oli sugulasi ja vanaema sõpru. Üks sugulane, kes meiega natuke varem sinna kohale tuli, ei jõudnud ära ahhetada kogu sealse lopsakuse peale (ta ise elab Soomes ja nende aias ei taha midagi kasvada).
Minule oli vanaema seekord lauakaaslase organiseerinud nagu ta ise teda nimetas :p (ühe sõbranna tõi tema poeg kohale ja jäi ise ka peole). Noh, ma valmistasin siis vanaemale seda rõõmu ja istusin tolle noormehe kõrvale. Kusjuures nad olid kaasa toonud isevalmistatud kirsilikööri, täitsa hea kraam oli. Muidu oli pidu nagu ikka - laud oli lookas ja palju jäi üle.
Meie jäime ööseks maale, nii et sai täna hommikupoolegi veel tõelist suve nautida. Võtsime plaani ka ujuma mineku. Just siis kui nõudepesu ja muud asjatoimetused hakkasid enam-vähem ühele poole saama, ajas meeletud tumedad pilved üles ja ümberringi käis kõva müristamine. Kummalisel kombel aga tuli vaid paar piiska ja siis hajusid pilved laiali ning paistis taas palav päike. Nii et saime enne äraminekut siiski ujumas käidud :)
Minule oli vanaema seekord lauakaaslase organiseerinud nagu ta ise teda nimetas :p (ühe sõbranna tõi tema poeg kohale ja jäi ise ka peole). Noh, ma valmistasin siis vanaemale seda rõõmu ja istusin tolle noormehe kõrvale. Kusjuures nad olid kaasa toonud isevalmistatud kirsilikööri, täitsa hea kraam oli. Muidu oli pidu nagu ikka - laud oli lookas ja palju jäi üle.
Meie jäime ööseks maale, nii et sai täna hommikupoolegi veel tõelist suve nautida. Võtsime plaani ka ujuma mineku. Just siis kui nõudepesu ja muud asjatoimetused hakkasid enam-vähem ühele poole saama, ajas meeletud tumedad pilved üles ja ümberringi käis kõva müristamine. Kummalisel kombel aga tuli vaid paar piiska ja siis hajusid pilved laiali ning paistis taas palav päike. Nii et saime enne äraminekut siiski ujumas käidud :)
22. juuli 2008
Küsi ja sulle antakse
Sain täna meeldiva üllatuse osaliseks - mõnikord kui asja poes müügil ei ole, saab selle niisama.
Mul nimelt kadus ühel kõrvarõngal tagune ära. Aga see polnud selline metallist nagu vanasti olid kõigil kõrvarõngastel, vaid see silikoonist. No igatahes mõtlesin, et ehk on neid poes müügil ja käisin täna ühes ehteid müüvas poes. Selgus, et neid pole müügil. Aga kuna miskipärast oli neil üle neid, siis anti mulle mõned niisama :)
Mul nimelt kadus ühel kõrvarõngal tagune ära. Aga see polnud selline metallist nagu vanasti olid kõigil kõrvarõngastel, vaid see silikoonist. No igatahes mõtlesin, et ehk on neid poes müügil ja käisin täna ühes ehteid müüvas poes. Selgus, et neid pole müügil. Aga kuna miskipärast oli neil üle neid, siis anti mulle mõned niisama :)
21. juuli 2008
Reisimuljed
Infoks kõigile, kes veel ei tea - tegu oli täiesti tavalise turismireisiga (polnudki ammu sellisel käinud), st giid ja bussitäis inimesi jne.
Igatahes esmaspäeval põrutasime supermerekassiga Helsingisse. Seal hüppasime jällegi bussi ja võtsime suuna Turu peale. Turus saime natuke ringi vaadata ja siis tuli laeva peale kobida. Minu jaoks oli see esimene sõit sellise suure laevaga (eelmine kord kui Rootsis käisin, oli suur laev remondis ja sõitsime mingi väikse kökatsiga). Kajut oli ikka meeletult pisike. Aga noh, ega me seal eriti aega veetnud ka, läksime poodi kolama ja pärast tantsusaali jalga keerutama (meil oli isegi üks hiljuti tantsukursustel käinud meesterahvas kambas, kes siis järgemööda naisi tantsima võttis).
Äratus oli suhteliselt vara (ja see polnud mitte äratuskell vaid inimhääl, mis ka
juti ukse vahelt miskit hõikas). Pool seitse kohaliku aja järgi olime Stockholmis - kiire pilk linnale ja suund lõuna poole. Teel käisime veel safaripargis. Sõitsime selle bussiga läbi ja vaatasime igasugu loomi, kes sinna asustatud olid (sh Põhjamaadele sugugi mitte omased loomad nagu sebrad, kaelkirjakud, lõvid jne). Kuna tegu on kohalike seas populaarse kohaga ja juuli pidi sealkandis põhiline puhkuste aeg olema, nägime sealt ära sõites mitmete kilomeetrite pikkust rivi vastassuunas seisvatest autodest.
juti ukse vahelt miskit hõikas). Pool seitse kohaliku aja järgi olime Stockholmis - kiire pilk linnale ja suund lõuna poole. Teel käisime veel safaripargis. Sõitsime selle bussiga läbi ja vaatasime igasugu loomi, kes sinna asustatud olid (sh Põhjamaadele sugugi mitte omased loomad nagu sebrad, kaelkirjakud, lõvid jne). Kuna tegu on kohalike seas populaarse kohaga ja juuli pidi sealkandis põhiline puhkuste aeg olema, nägime sealt ära sõites mitmete kilomeetrite pikkust rivi vastassuunas seisvatest autodest. Edasine sõit Taani suunas möödus vaid lühikeste jalasirutus-vetsuskäimise peatustega. Aga vaade busist oli väga ilus. Eriti seal Vätterni järve ligiduses. Mul polnud aimugi, et Rootsis nii ilusaid vaateid on.
Õhtuks jõudsime üle silla ja läbi tunneli Taani. Panime asjad hotelli maha ja läksime ringi kolama. Põhiliselt vaatasime ümbruse elumaju, kaubandusest tutvusime vaid ühe toidupoega, mille tumedanahaline müüjapoiss töökaaslase Hansapanga kaardi peale muigas ja kaardiautomaat seda ka tunnistada ei tahtnud. Niisiis tuli sulas maksta.
Järgmisel hommikul viidi meid Kopenhaageniga tutvuma - lossid, kirikud, Väike Mer
ineitsi (giid tegi veel bussis muinasjutust lühikokkuvõtte). Ühes kohas, kus meil natuke vaba aega oli antud ringi vaatamiseks, sattusime mingi smuuti degusteerimisaktsiooni peale ehk siis jagati tasuta seda jooki (enamus meie grupist oli õigel ajal õiges kohas :p).
ineitsi (giid tegi veel bussis muinasjutust lühikokkuvõtte). Ühes kohas, kus meil natuke vaba aega oli antud ringi vaatamiseks, sattusime mingi smuuti degusteerimisaktsiooni peale ehk siis jagati tasuta seda jooki (enamus meie grupist oli õigel ajal õiges kohas :p).Pärast põhiliste vaatamisväärsuste ülevaatamist anti jällegi vaba aega ja seekord päris mitu tundi. Mõned meie grupist läksid erootikamuuseumi. Mina veetsin sel ajal aega hoopis kõrvalasuvas kaubamajas ringi vaadates (hiljem sain teada, et olin teinud õige otsuse, mõned käinutest leidsid, et seal polnud midagi uut). No ja edasi läks asi põhiliselt poode kammides. Minu jaoks lõppes see paari pükste ja jakiga (asjad, mida mul nagu nii vaja oli, aga Tartus ei jõua viimasel ajal väga poodide kammimiseni, nii et kasutasin ära seda, et nagu nii oli poetuur ja allahindlused). Hiljem muidugi tuli käik suveniiripoodi, kus ka sai pisut raha laiaks löödud.
Õhtul pidime kokku saama Tivoli väravate juures ning soovijad pidid sinna minema. Algselt oli mul plaanis käia ja ära vaadata, aga ühel hetkel leidsin, et nad ikkagi nöörivad liiga palju ja nii juhtuski, et meie toa omadest ei läinud keegi. Veetsime selle asemel need 1,5 tundi üle tee asuvas kohvikus.
Neljapäeval võtsime suuna kõigepealt Roskilde poole. Külastasime sealset toomk
irikut ja veetsime natuke aega linna peal. Seejärel suundusime Hillefordi, et käia Fredericksborgi lossis. Vot see oli ilus loss. Ja park oli ka ilus. Ainult et kõike seda, mida seal lossis vaadata oli, oli natuke palju - mingil hetkel lihtsalt ei suutnud enam vastu võtta kõike seda ja aega jäi ka väheks. Pargis tegime ka kiire tiiru ära (ilma ei saanud kuidagi lahkuda), jäime vaid 4 minutit bussi juurde hiljaks :p
Järgnevalt oli sihiks Helsingör ja sealne Kronborgi loss ehk siis Hamleti loss. Ühes saalis oli läpakas, kus üks meesterahvas Hamleti monoloogi luges. Jäin seda kuulama ja kooliaeg tuli meelde (pidime sell
e keskkoolis inglise keeles pähe õppima ja hindele esitama). Pärast lossisaalidega tutvumist käisime tiiru samas asuvas kabelis ja siis suundusime Kasemattidesse (nende üle käis paras arutelu, et mis need ikkagi on... põhimõtteliselt oli tegu käikudega lossimüüris). Kuigi meid oli eelnevalt informeeritud varasemate gruppide vigastustest selles kohas, läks enamus meist ikkagi ja tulime kõik elusalt ja tervelt tagasi. Kui Hamleti loss üle vaadatud sai, võtsime suuna sadamasse ja sõitsime praamiga Rootsi (natuke suurem praam kui Saaremaa omad). Sõit kestis 20 minutit ja laevu tuli samuti iga 20 minuti tagant.
irikut ja veetsime natuke aega linna peal. Seejärel suundusime Hillefordi, et käia Fredericksborgi lossis. Vot see oli ilus loss. Ja park oli ka ilus. Ainult et kõike seda, mida seal lossis vaadata oli, oli natuke palju - mingil hetkel lihtsalt ei suutnud enam vastu võtta kõike seda ja aega jäi ka väheks. Pargis tegime ka kiire tiiru ära (ilma ei saanud kuidagi lahkuda), jäime vaid 4 minutit bussi juurde hiljaks :pJärgnevalt oli sihiks Helsingör ja sealne Kronborgi loss ehk siis Hamleti loss. Ühes saalis oli läpakas, kus üks meesterahvas Hamleti monoloogi luges. Jäin seda kuulama ja kooliaeg tuli meelde (pidime sell
e keskkoolis inglise keeles pähe õppima ja hindele esitama). Pärast lossisaalidega tutvumist käisime tiiru samas asuvas kabelis ja siis suundusime Kasemattidesse (nende üle käis paras arutelu, et mis need ikkagi on... põhimõtteliselt oli tegu käikudega lossimüüris). Kuigi meid oli eelnevalt informeeritud varasemate gruppide vigastustest selles kohas, läks enamus meist ikkagi ja tulime kõik elusalt ja tervelt tagasi. Kui Hamleti loss üle vaadatud sai, võtsime suuna sadamasse ja sõitsime praamiga Rootsi (natuke suurem praam kui Saaremaa omad). Sõit kestis 20 minutit ja laevu tuli samuti iga 20 minuti tagant.Niisiis ei läinud kaua aega, kui olime Rootsis tagasi. Täpsemalt Helsingborgis. Sõitsime hotelli ja pärast tubade kättesaamist ja väikest kehakinnitust läksime linnaga tutvuma. Minule isiklikult jättis see koht väga hea mulje - ööbimiskoht oli matkaraja servas ning künkast alla minnes jõudis otse randa. Tegelikult oli meil isegi mõte ujuma minna, aga meri oli suhteliselt sodine
(no ok, tegelikult oli tegemist kõigest vetikatega), nii et me loobusime sellest mõttest ja jäime vaid paljajalu mööda mereäärt jalutamise juurde. Äärmiselt mõnus oli. Üritasime ka kajakaid saiaga toita, aga nad ei tahtnud aru saada, et me neile miskit söödavat pakume. Pärast rannaskäiku läksime tagasi matkarajale. Meie töökaaslasega otsustasime raja lõpuni käia, teised kaks toanaabrit pöördusid tagasi hotelli. Jalutuskäik tuli päris pikk. Ja tagasi ei pöördunud me mitte otse, vaid läksime uuesti randa päikeseloojangut nautima. Kahjuks olid pilved natuke ees, aga sain ära proovida oma fotoka sunset-režiimi. Pärast seda, kui päike oli looja läinud, pöördusime tagasi hotelli. Kuigi tegelikult olime suht väsinud ja esialgne plaan oli kohe magama minna, läks asi lobisemiseks kätte ära järjekordselt (tegelikult juhtus seda peaaegu igal õhtul, aga seekord läks asi kuidagi väga lõbusaks).
(no ok, tegelikult oli tegemist kõigest vetikatega), nii et me loobusime sellest mõttest ja jäime vaid paljajalu mööda mereäärt jalutamise juurde. Äärmiselt mõnus oli. Üritasime ka kajakaid saiaga toita, aga nad ei tahtnud aru saada, et me neile miskit söödavat pakume. Pärast rannaskäiku läksime tagasi matkarajale. Meie töökaaslasega otsustasime raja lõpuni käia, teised kaks toanaabrit pöördusid tagasi hotelli. Jalutuskäik tuli päris pikk. Ja tagasi ei pöördunud me mitte otse, vaid läksime uuesti randa päikeseloojangut nautima. Kahjuks olid pilved natuke ees, aga sain ära proovida oma fotoka sunset-režiimi. Pärast seda, kui päike oli looja läinud, pöördusime tagasi hotelli. Kuigi tegelikult olime suht väsinud ja esialgne plaan oli kohe magama minna, läks asi lobisemiseks kätte ära järjekordselt (tegelikult juhtus seda peaaegu igal õhtul, aga seekord läks asi kuidagi väga lõbusaks).Järgmisel päeval Stockholmi poole sõites tegime peatuse Vätterni järve ääres Grännas, kus tehakse triibulisi pulgakomme (ei olnudki umpalumpad, täitsa inimesed tegid neid... kuigi alati on võimalus, et tegu oli siiski umpalumpadega, aga nad olid ennast inimeseks maskeer
inud). Stockholmis jäi meil aega ka natuke linna peal jalutada. Olin küll varem käinud Rootsis, aga pealinnast oli mul tegelikult meeles vaid Vasa muuseum... ma pole üldse kindel, kas me eelmine kord seal kuningalossi juures üldse käisime. Seekord igal juhul said olulisemad asjad üle vaadatud. Ja sellest kitsast tänavast mahtusime ka läbi (kuigi üks mees arvas, et tema ilmselt ei mahu). Natuke anti ka seal aega omapead kolamiseks, meie sattusime ühe päris laheda tänavakoomiku peale.
inud). Stockholmis jäi meil aega ka natuke linna peal jalutada. Olin küll varem käinud Rootsis, aga pealinnast oli mul tegelikult meeles vaid Vasa muuseum... ma pole üldse kindel, kas me eelmine kord seal kuningalossi juures üldse käisime. Seekord igal juhul said olulisemad asjad üle vaadatud. Ja sellest kitsast tänavast mahtusime ka läbi (kuigi üks mees arvas, et tema ilmselt ei mahu). Natuke anti ka seal aega omapead kolamiseks, meie sattusime ühe päris laheda tänavakoomiku peale. Õhtul väljus laev Turusse ning hommikul alustasime teed Helsingi poole. Esialgu pidi laev Eestisse alles õhtul väljuma, aga meil vedas ja saime piletid varasemaks vahetada, nii et Helsingi vaatamisväärsused piirdusid Sibeliuse monumendi külastamise ja kalju sisse rajatud kiriku väljastpoolt silmitsemisega (seal olid kindlad kellaajad, millal sisse lastakse ja parajasti ei olnud see kellaaeg), seitse tundi linna peal ajaviitmist jäi ära ja jõudsime plaanitust varem koju.
14. juuli 2008
14-19 juuli eelinfo
Viibin marsruudil Eesti-Soome-Rootsi-Taani-Rootsi-Soome-Eesti. Seega põhimõtteliselt levist väljas.
13. juuli 2008
Võru folk
Otsustasin nädalavahetusel siiski Võrru minna. Seal käis parajasti järjekordne folkloorifestival (kui ma nüüd õigesti mäletan, siis järjekorras juba 14.). Reede õhta käisin simmanil. Vanemad kaebasid, et ei olnud tantsuks hea muusika (Kihnu Poisid esinesid), kuulamiseks oli hea küll. Laupäeval käisime laadal ja saime mõned ostudki tehtud, kaalusin tükk aega, kas minna Kandle aeda kontserdile, aga lõpuks otsustasin, et ei lähe. See-eest õhtul tänavatantsule läksin küll. Seekord oli kolm erinevat tantsu kavas: Rukki lõikamine, Voortants ja Kaera-Jaan. Esimest tantsis iga sektor ringis, teise ajal oleks ilmselt pidanud kohe järgemööda sappa võtma, et Vabaduse platsi poole suunduda, aga see mees, kes seisis ringi keskel ja oleks ilmselt pidanud juhendama, ei teadnud vist ise ka, mis toimuma peab, sest esialgu valitses ainult suur segadus. Lõpuks hakkas rivi liikuma, aga liikumine oli selline kõikuva rütmiga - kord tammusime paigal, kord jooksime nii, et oli oht kõrvalseisjad käeotsast ära kaotada. Kaera-Jaan hakkas pihta siis, kui kogu tantsijate seltskond oli jõudnud Vabaduse platsile. Muusika läks järjest kiiremaks, nii et hüpata sai korralikult.
Pärast kutsus sõbranna mind hoopis Parkseppa simman-kontserdile, kus esinesid Koit Toome ja Mait Maltis. Tegelikult oli seal esinejaid terve hunnik, aga kõikide nimesid ma küll üles lugeda ei oska. Näiteks olid seal Superstaari saate kaksikud Märt ja Mart ning keegi Kati Ott, kes olla ka seal eelvoorus olnud (mina teda ei mäleta) ja minu meelest laulis tegelikult päris hästi. Lisaks oli Saaremaalt (Leisist täpsemalt) tulnud parodeerijaid ja muidu tantisjaid. Lahe oli vaadata, kuidas üldiselt nii tagasihoidlikke eestlasi valgus tantsuplats täis niipea, kui Mait Maltis laulma hakkas. Kesköine ilutulestik jättis küll natuke lahja mulje, aga muidu oli minu meelest päris lahe üritus.
Pärast kutsus sõbranna mind hoopis Parkseppa simman-kontserdile, kus esinesid Koit Toome ja Mait Maltis. Tegelikult oli seal esinejaid terve hunnik, aga kõikide nimesid ma küll üles lugeda ei oska. Näiteks olid seal Superstaari saate kaksikud Märt ja Mart ning keegi Kati Ott, kes olla ka seal eelvoorus olnud (mina teda ei mäleta) ja minu meelest laulis tegelikult päris hästi. Lisaks oli Saaremaalt (Leisist täpsemalt) tulnud parodeerijaid ja muidu tantisjaid. Lahe oli vaadata, kuidas üldiselt nii tagasihoidlikke eestlasi valgus tantsuplats täis niipea, kui Mait Maltis laulma hakkas. Kesköine ilutulestik jättis küll natuke lahja mulje, aga muidu oli minu meelest päris lahe üritus.
6. juuli 2008
Raamat tänapäeva mässajast
Et mitte pealinna sõiduks kuluvat aega niisama surnuks lüüa, olin võtnud kaasa Laisikult laenatud raamatu Johnny Deppist. Loomulikult ei suutnud ma terve sõidu ajal seda käest panna. Ja ka tagasiteel (kuigi olin arvanud, et bussis ei ole hea lugeda) panin raamatu käest alles natuke enne Tartut, sest väljas läks juba liiga hämaraks, et lugeda. Loomulikult ei saanud jätta seda raamatut kauaks niisama lebama, enne kui see läbi on ja nii ma siis täna lõpetasingi selle.
Pole midagi öelda - Johnny Depp ON lihtsalt suurepärane näitleja. Raamatus on ära kirjeldatud kõik, mida ma ise nii hästi pole osanud sõnadesse panna, aga mida olen tajunud tema osatäitmisi vaadates. Ka raamatust kõlab läbi lause, millega ma ise 100% nõus olen - ükskõik kui halb ka film ei oleks, Deppi näitlejatöö on alati hea.
Muidugi tekkis ka vastupandamatu soov ära vaadata kõikvõimalikud filmid, kus Depp mänginud on (üks on olemas ja ootab juba pikemat aega vaatamist).
Pole midagi öelda - Johnny Depp ON lihtsalt suurepärane näitleja. Raamatus on ära kirjeldatud kõik, mida ma ise nii hästi pole osanud sõnadesse panna, aga mida olen tajunud tema osatäitmisi vaadates. Ka raamatust kõlab läbi lause, millega ma ise 100% nõus olen - ükskõik kui halb ka film ei oleks, Deppi näitlejatöö on alati hea.
Muidugi tekkis ka vastupandamatu soov ära vaadata kõikvõimalikud filmid, kus Depp mänginud on (üks on olemas ja ootab juba pikemat aega vaatamist).
Järjekordne Tallinnas-käik
Reedel kell 19.35 saabuda Balti jaama, näha ära kaks elamist, kus ma varem käinud polnud - ühised märksõnad minu viimase aja Tallinnas käikudele.
Vahe oli ainult selles, et kui eelmine kord oli inimeste külastamine peapõhjuseks, siis seekord oli peapõhjus poliitilist laadi - reedel üks ideede genereerimise kokkusaamine Noorte Rohelistega ja laupäeval Noorte Roheliste üldkoosolek. Tuleb ära märkida, et mõlemad üritused möödusid äärmiselt mõnusas õhkkonnas.
Nagu eelpool mainitud, siis boonusena nägin ära ka jupijumala elamise ja külastasin Janalille, keda ammu näinud ei olnud.
Vahe oli ainult selles, et kui eelmine kord oli inimeste külastamine peapõhjuseks, siis seekord oli peapõhjus poliitilist laadi - reedel üks ideede genereerimise kokkusaamine Noorte Rohelistega ja laupäeval Noorte Roheliste üldkoosolek. Tuleb ära märkida, et mõlemad üritused möödusid äärmiselt mõnusas õhkkonnas.
Nagu eelpool mainitud, siis boonusena nägin ära ka jupijumala elamise ja külastasin Janalille, keda ammu näinud ei olnud.
30. juuni 2008
Suve varjupool
Suvega kaasnevad paljudel inimestel puhkused. Tänu sellele ei saa hetkel autot jagada, pean iga hommik üksi tööle sõitma. Aga see pole veel midagi. Palju kehvem on see, et lastead puhkab alates sellest nädalast kuni augusti keskpaigani. Mõtlete, et mis seal siis hullu on? No aga ikka see, et kokad ju ka puhkavad. Küsimuse peale, et kuidas teised selle kokkadevaba aja varasematel aastatel lahendanud on, teatas üks töökaaslane, et tema on alati juulis puhanud.... kaval. Igal juhul tähendab kokkade puhkus seda, et tuleb ise süüa varuda.
29. juuni 2008
Afterparty
Jaanipäeva afterparty (nagu T.V. ise oma sünnipäevapidu nimetas) peetud. Tegelikult nimi suht õigustas ennast, nii mõnedelgi külalistel oli enne (kas siis samal päeval või eelmisel õhtul) veel mingi pidu. Meil oli olnud oleng Elvas eelmisel õhtul.
Pidu ise oli mõnus - söödi, joodi, lauldi (Anneka valssi uue korteri sisseõnnistamiseks), mängiti mänge ja meie käisime koos Maailmaparandaja ja Jupijumalaga öösel Anne kanalis ujumas. Lahe oli (ma polnud kunagi varem Anne kanalis käinud). Öö oli üllatavalt soe ja vesi oli värskendav. Lõpuks kobisime meiegi tagasi minu juurde, et magama minna. Seekord oli üldse palju inimesi minu juures öömajal - 6 inimest kokku. Aga ära mahtusime.
Pidu ise oli mõnus - söödi, joodi, lauldi (Anneka valssi uue korteri sisseõnnistamiseks), mängiti mänge ja meie käisime koos Maailmaparandaja ja Jupijumalaga öösel Anne kanalis ujumas. Lahe oli (ma polnud kunagi varem Anne kanalis käinud). Öö oli üllatavalt soe ja vesi oli värskendav. Lõpuks kobisime meiegi tagasi minu juurde, et magama minna. Seekord oli üldse palju inimesi minu juures öömajal - 6 inimest kokku. Aga ära mahtusime.
26. juuni 2008
Tõeline e-kodanik
ID-kaardi tegemisega sain mõni aeg tagasi hakkama, nüüd sain endale ka ID-kaardi lugeja (jätkuvalt mõtlen tänutundega Mpsi peale, kes mind selle asjandusega varustas). Ja jätsin endast ka jälje maha järjekordse rekordiürituse abil (see oleks siis teine kord üritada maailmarekordi tegemisel osaleda... esimene oli aastaid tagasi Võrus Sabatantsuga, aga see vist ei saanud rekordiks).
Nüüd võin ma tõelise e-kodanikuna asju ajada e-riigis.
Muide, see video on päris lõbus, mida ID-kaardi tarkvara alla tõmmates näitab :p
Nüüd võin ma tõelise e-kodanikuna asju ajada e-riigis.
Muide, see video on päris lõbus, mida ID-kaardi tarkvara alla tõmmates näitab :p
Elu seisab ilma elektrita
Kahjuks tuleb tõdeda, et tõepoolest - ilma elektrita pole tööjuures praktiliselt midagi teha. Täna hommikul läks meil vool ära (kuigi väidetavalt pidi saama neid elektritöid külas teha nii, et meil jääb elekter alles, aga elu näitas, et ikka ei saanud küll). Tulenevalt sellest sai pool päeva aega surnuks löödud. Natuke lugesin raamatukogus ajakirju-ajalehti, siis tüdinesin sellest ära ja läksin tagasi töökohale. Lõunat ka ei saanud lasteaiast, sest seal ju elektripliidid. Niisiis käisin esimest korda väljaspool vallamaja söömas. Aga üllatav on see, et kui lubati elektrit tagasi kella kaheks, siis isegi 5 minutit enne kahte läks raadio taas tööle ja tuled põlema ja sai tagasi normaalse elu juurde pöörduda (kuigi küünlavalgel vetsus käia oli päris armas).
24. juuni 2008
Jaanipäevaks kõrgeks kasvand rohi
Jep, rohi tuleaseme ümber oli päris kõrge, õnneks oli isa päris tulematerjali ümbert selle maha niitnud.
Et seekord siis sai enda jurude kutsutud inimesed (tuli ju ära kasutada seda, et lõpuks ometi on meilgi koht, kus saab sedasorti asju korraldada). Kaardimaterjali ja telefonijuhiste abil leiti koht üles (asub teine küll asula läheduses, aga siiski mitte nii lihtsalt leitavas kohas mets
ade vahel). Kui esimesed külalised saabusid, siis sadas ladinal (Eesti jaanipäevailm). Mõne aja pärast sadu lakkas ja kuigi taevast katsid veel hallid pilved, otsustasime ilma trotsida ja ennast õue kolida. Laud sai kohale kantud, grill püsti pandud ja kui viimane asi lauale kantud oli, hakkas jällegi sadama. Tassisime laua puu varju ja tõmbasime selga keebid, et vihm üle jääks. Mõjus - varsti jäigi sadu järele ja taevas hakkas vaikselt selginema. Ja kuigi see päeval tundus uskumatuna, oli õhtu lõpuks taevas selge ja päike paistis.
ade vahel). Kui esimesed külalised saabusid, siis sadas ladinal (Eesti jaanipäevailm). Mõne aja pärast sadu lakkas ja kuigi taevast katsid veel hallid pilved, otsustasime ilma trotsida ja ennast õue kolida. Laud sai kohale kantud, grill püsti pandud ja kui viimane asi lauale kantud oli, hakkas jällegi sadama. Tassisime laua puu varju ja tõmbasime selga keebid, et vihm üle jääks. Mõjus - varsti jäigi sadu järele ja taevas hakkas vaikselt selginema. Ja kuigi see päeval tundus uskumatuna, oli õhtu lõpuks taevas selge ja päike paistis.Nii et sai maha peetud selline mõnus jaanipäeva grillipidu šašlõki, vorstikeste, mõnusa seltskonna ja stiilsete kokteilidega. Kui kõhud juba täis olid, läksime ka aia taha, kuhu olid kuhjatud oksad lõkke jaoks. Kuna päevane vihm oli selle hunniku korralikult läbi leotanud, tuli kuurist tuua kuivi puid lõkke alustamiseks. Õnneks seal seda materjali oli. Natuke võtsime ka küünist kuivi heinu juurde (need läksid eriti kiirelt põlema). Hoolsa tuletegemise tulemusena saime mõne märja oksa ka põlema. Siis aga oli saun juba piisavalt soe ja tuli saunaskäik ette võtta. Kuigi see saun ei ole just parima ülesehitusega (leiliruum ja pesuruum on koos, mis mulle isiklikult väga ei istu), oli päris mõnus. Pärast sauna otsustasime omadega tuppa kolida. Seal demonstreeris Maailmaparandaja meile oma imelist kitarrimängu. Hiljem võttis Mps siiski asja üle, nii et ei laulnud terve õhtu Juba linnukesi, Kahte lonkavat tüdrukut ja teisi toredaid lugusid, millega Maailmaparandaja meile esines. Kuna ka VU-l oli kitarr kaasas, saime pärast laulda lausa kahe kitarri saatel. Võiks öelda, et meie laul on rahustav, sest J. ja M. tukastasid sel ajal, kui ülejäänud laulsid. Nii umbes nelja paiku läksime kõik ära magama... välja vaadates ei oleks seda kuidagi ööks nimetanud, tõesti valge oli.
Londonist
Paneks siis natuke kirja ka reisimuljeid Londonist (seekord siis sellest Inglismaa omast, mitte Pede jõe äärest ;)).Saime oma kompsudega kenasti lennukisse, meie kohvrid kõlbasid käsipagasiks ja vedelike pakkemeetodiga oldi ka rahul. Vaade alla maa peale oli päris kena. Täpselt nagu Maa-ameti kaardiserveri ortofoto, ainult et koos pilvedega :p Siis oli vaade pisut igavam, kui ainult pilved olid - lõputu valge väli (ajaviiteks tegin mõned Sudokud). Lõpuks tuli taas maa nähtavale, seekord Inglismaa. Kohe hakkas silma see, et metsaga kaetud alasid oli vähevõitu, aga põlde oli sümmeetriliselt küntud (neile oleks nagu keegi joonlauaga ette joonistanud, kus traktor sõitma peab).
Igal juhul jõudis lennuk kenasti pärale (mida saatis loomulikult reisijate aplaus pilootidele) ja meie astusime Inglismaa pinnale. Esiteks otsisime üles koha, kust me bussi peale saame, et linna sõita. Koha leidsime üles, peale mõningast ootamist saime ka bussi peale. Ja järgnes sõit, mille kestel nii mõnigi kord ma hinge kinni hoidsin - istusin otse akna all ja nägin, kui lähedalt buss aeg-ajalt teistest sõidukitest möödus. Ja noh, muidugi sõitsid nad seal valel pool... ja teed tundusid ka kuidagi kitsamad. Igal juhul jõudsime lõpuks siiski ühes tükis kohale. Edasi tuli otsida üles lähim metroojaam ja katsetada kuulsa tube'i lollikindlust. On tõesti lollikindel - saime täiesti hästi sellega liiklemisega hakkama. Ainus asi oli see, et tuli meeles pidada, et eskalaatoril tuleb seista paremal pool, et vasakult saaks inimesed sinust mööda joosta. Ja neid jooksjaid jagus. Lõpuks jõudsime oma hotelli ja panime asjad ära ning läksime linna avastama. Esmalt otsustasime lähemat tutvust teha mõne söögikohaga, tegelikult esimesega, mis tee peale jäi, kui nüüd päris aus olla. Koht ise oli OK, aga mina läksin toiduvalikuga alt. Võtsin pizza, aga kuigi mulle üldiselt meeldib õhukesepõhjaline pizza, siis selle puhul oli tegemist natuke liiga krõbedaks küpsetatud põhjaga asjaga - mul oleks läinud vaja saagi, et seda normaalselt lõigata. Aga kuna ma ettekandjalt saagi ei küsinud, siis kaklesin selle noa abil, mis mulle toodi, oma toiduga. Mina võitsin lõpuks.
Kuna meil olid ostetud piletid London Eye nimelise vaateratta peale, otsustasimegi seal kohe ära käia. Ei pidanudki kaua ootama, et astuda oma gondlisse. Vaade, mis sealt avanes oli tõesti kena - terve linn nagu p
eopesal. Kui olime oma tiiru vaaterattal ära teinud, võtsime ette jalutuskäigu mööda Thames'i kaldapromenaadi (Jubilee Walkwayd kui nüüd täpne olla). Sihtmärgiks oli Tower Bridge. Ja sinna me ka jõudsime. Lisaks vaatasime üle ka Toweri enda (seda küll ainult väljastpoolt).
eopesal. Kui olime oma tiiru vaaterattal ära teinud, võtsime ette jalutuskäigu mööda Thames'i kaldapromenaadi (Jubilee Walkwayd kui nüüd täpne olla). Sihtmärgiks oli Tower Bridge. Ja sinna me ka jõudsime. Lisaks vaatasime üle ka Toweri enda (seda küll ainult väljastpoolt).Järgmisel hommikul saime kogeda ka täistuubitud Londoni metrood, kuigi ma ütleks, et hommikuses Annelinna bussis on olud ikkagi kitsamad. Aga taaskord saime süsteemile pihta ja jõudsime õigeks ajaks Exceli keskusesse, kus meie reisi peapõhjus - GNLD 50. juubeli konverents - aset leidis. Peale konverentsi saime kokku ühe Londonis elava eestlasega - minu töökaaslase tütrega, kellele ta ema eestist eesti leiba ja Tupla šokolaadi saatis, nii et saime endale lausa giidi õhtuseks vaatamisväärsustega tutvumiseks :) Seekord sõitsime metrooga Green Parkini, jalutasime sealt Buckinghami paleeni (valvurid ei olnud suurte mütsidega, aga tundusid siiski tõsised ja suht liikumatud, aga me ei läinud neid torkima), edasi läbi järgmise pargi, kus oli päris palju oravaid ja lisaks linde täis tiik. Kuigi me eelmisel õhtul tegelikult läbi vaateratta gondli saime Big Benile pilgu peale visata, tahtsime asja ikkagi lähemalt vaadata ja nii me suundusimegi sinnapoole. Ahistasime natuke ka parlamendihoonet valvavat politseinikku, aga ta ilmselt oli harjunud totakate turistidega, kes pildistada tahavad, igal juhul oli ta nõus minu ja Laisikuga pildile jääma. Edasi hüppasime ühe punase kahekordse bussi peale ja võtsime suuna Trafalgar Square'ile ja šoppasime ka natuke. Kuna selleks ajaks olid kõhud juba tühjaks läinud, võtsime suuna hiinalinnale, et mõnes hiina restoranis keha kinnitada. Vahepeal tekkis väike muutus ööbimisplaanides - K. kutsus meid lahkesti enda juurde öömajale ja otsustasimegi vahetada pesapaika.
Laupäeva hommikul võtsime uuesti suuna Exceli keskusele. Seekord kestis konverentsi osa pool päeva ning vahepõikega Canary Wharfile käisime K. juurest läbi. Õhtul ootas meid sealsamas konverentsikeskuses õhtusöök ja peale seda Bryan Adamsi kontsert. Võtsime kohad esireas, lavast mõne meetri kaugusel kohe ühe mikrofoni juures, et ikka lähedalt Bryanit näha. Esialgu laulsid kaks noormeest meile natuke soojenduseks ja siis ta tuligi. 
Asukohavalik oli meil õnnestunud - käis teine päris tihti selle mikrofoni juures laulmas, kus me seisime, nii et saime tõepoolest lähedalt näha seda kanada lauljat. Vanusest hoolimata laulab endiselt hästi. Ja praktiliselt kõik suuremad ja tuntumad hitid tulid esitamisele. When You're Gone'i ajaks võeti publiku seast üks neiu Mel C osa laulma. Kahjuks ei olnud tal sõnad just kõige paremini peas ja viisipidamine oli ka nagu oli, aga Bryan kiitis teda julguse eest. Ka sellel kontserdil kasutati vana head plaksutage-meid-tagasi-võtet. Pärast esimest kummardamist, kui nad tagasi kutsuti, mängiti veel päris mitu lugu. Mina igal juhul jäin kontserdiga väga rahule ja õnneks ei läinud ka hääl pärast kontserti ära vaatamata kaasalaulmisele ja muul kujul hääle kurnamisele.
Asukohavalik oli meil õnnestunud - käis teine päris tihti selle mikrofoni juures laulmas, kus me seisime, nii et saime tõepoolest lähedalt näha seda kanada lauljat. Vanusest hoolimata laulab endiselt hästi. Ja praktiliselt kõik suuremad ja tuntumad hitid tulid esitamisele. When You're Gone'i ajaks võeti publiku seast üks neiu Mel C osa laulma. Kahjuks ei olnud tal sõnad just kõige paremini peas ja viisipidamine oli ka nagu oli, aga Bryan kiitis teda julguse eest. Ka sellel kontserdil kasutati vana head plaksutage-meid-tagasi-võtet. Pärast esimest kummardamist, kui nad tagasi kutsuti, mängiti veel päris mitu lugu. Mina igal juhul jäin kontserdiga väga rahule ja õnneks ei läinud ka hääl pärast kontserti ära vaatamata kaasalaulmisele ja muul kujul hääle kurnamisele.Tagasi K. juurde jõudes pakkisime kohvrid ja saime veel paar tundi magada enne kui tuli ennast lennujaama poole sättima hakata. Seekord läksime teise bussiga ja sõit oli rahulikum (võis tuleneda muidugi ka öisest kellaajast) ning jõudsime poole kiiremini kohale. Lennujaamas saime veel päris tükk aega oodata ja poodides kolada, kui need lahti tehti. Lõpuks oli aeg sealmaal, et saime oma värava poole sammud seada ning varsti tõusimegi Inglismaa pinnalt õhku.
22. juuni 2008
VIISakas inimene vastab, kui küsitakse
Niisiis tuleb minul ka vastata ilmselt neile viiele küsimusele, mis Maailmaparandaja mulle suunas.
Reeglid:Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.
1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Kahjus tuleb olla ebaoriginaalne ja öelda, et lõpetasin põhikooli. Rohkem nagu ei meenugi sellest ajast.
2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
* Mõningad raamatud ootavad läbi lugemist.
* Kirjutuslaua sahtlite sisu vajaks üle vaatamist ja korrastamist.
* Kitarri võiks kah mõnikord näppida... 8-)
* Uued teksad oleks vaja osta.
* Londonis käigu kohta postitus vaja teha :p
Huhh.... see oli raskem kui ma arvasin. Polegi nii palju asju, mis tegemist ootavad, kui mulle vahel tundub. :)
3. Lemmiksnäkid?
Pähklid, näkileivad, oliivid
4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
If I had a million dollars.... I'd be rich ;)
Aga tegelikult... noh eks ma siis tegeleks rohkem selliste asjadega, milleks siis väga palju aega ei jää, kui tööl käid. Võibolla võtaksin ette mõne huvitava reisi.
5. Kohad, kus oled elanud?
Esimesed 3 eluaastat vanaema juures, siis saime omaette korteri, kus möödusid minu aastad kuni selleni, kui keskkool lõpetatud sai.
1. kursusel elasin Karlovas Kuu tänaval. Alates 2. kursusest olen elanud Annelinnas (alguses Kalda tee lõpus, nüüd Eedeni ligiduses).
Nii, ja nüüd see kõige raskem osa - suunata asi edasi 5 inimesele, aga vaatame, mis juhtub. Et siis suunaks edasi järgmistele blogijatele:
1. Mätta Räpsaja
2. Lumeuss
3. Sooda
4. Tujukas
5. Janalill
Reeglid:Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.
1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Kahjus tuleb olla ebaoriginaalne ja öelda, et lõpetasin põhikooli. Rohkem nagu ei meenugi sellest ajast.
2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
* Mõningad raamatud ootavad läbi lugemist.
* Kirjutuslaua sahtlite sisu vajaks üle vaatamist ja korrastamist.
* Kitarri võiks kah mõnikord näppida... 8-)
* Uued teksad oleks vaja osta.
* Londonis käigu kohta postitus vaja teha :p
Huhh.... see oli raskem kui ma arvasin. Polegi nii palju asju, mis tegemist ootavad, kui mulle vahel tundub. :)
3. Lemmiksnäkid?
Pähklid, näkileivad, oliivid
4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
If I had a million dollars.... I'd be rich ;)
Aga tegelikult... noh eks ma siis tegeleks rohkem selliste asjadega, milleks siis väga palju aega ei jää, kui tööl käid. Võibolla võtaksin ette mõne huvitava reisi.
5. Kohad, kus oled elanud?
Esimesed 3 eluaastat vanaema juures, siis saime omaette korteri, kus möödusid minu aastad kuni selleni, kui keskkool lõpetatud sai.
1. kursusel elasin Karlovas Kuu tänaval. Alates 2. kursusest olen elanud Annelinnas (alguses Kalda tee lõpus, nüüd Eedeni ligiduses).
Nii, ja nüüd see kõige raskem osa - suunata asi edasi 5 inimesele, aga vaatame, mis juhtub. Et siis suunaks edasi järgmistele blogijatele:
1. Mätta Räpsaja
2. Lumeuss
3. Sooda
4. Tujukas
5. Janalill
18. juuni 2008
Londonisse
Ärge nüüd ära ehmatage, kui mind paar järgnevat tööpäeva MSNis ei ole. Olen lihtsalt Eestist väljas. Londonis täpsemalt (seekord siis mitte Pede jõe kaldal vaid Thames'i ääres).
Pühapäeva lõuna paiku saabun tagasi.
Pühapäeva lõuna paiku saabun tagasi.
15. juuni 2008
Pikk päev Rakveres
Eile oli Rakveres rohelise erakonna II üldkoosolek. Olin minagi kohal. Seekord oli eriti lihtne - tublid inimesed olid transpordi korralikult ära organiseerinud, nii et kõik kes vähegi vaevaks võtsid, said kohale. Seda oli ka koha peal näha - osavõtjate hulk oli tükk maad suurem kui eelmisel aastal.
Päevakava oli tihe (nagu alati). Seekord kutsuti korra ette ka eelmine juhatus (nii palju kui neid kohal oli, päris kõiki 19-t vist ei olnud) ja kummardasid kenasti. Ennelõunane aeg kulus möödunud aasta aruannete kuulamisele.
Peale lõunat läks asi põnevamaks - võeti ette põhikiri. Oli kolm erinevat varianti, hääletustulemused olid küllaltki tasavägised. See paar tundi, mis põhikirja jaoks oli ette nähtud, kulus kiiresti. Lisaks tuli paika panna ka valitavte kogude suurused. Muude kogude suhtes oldi nõus valimiskogu poolt välja pakutuga, vaid juhatus ja volikokku otse valitavate inimeste arv tekitasid vaidlusi. Lõpuks jäi juhatus 13-liikmeliseks ja volikogussegi valiti otse üldkogult 13 inimest.
Pärast õhtusööki toimusid valimised. Sai hulga riste tõmmata. Seekord ma ristikesi lugeda ei saanud, sest ma ise kandideerisin ka ühte kogusse ja huvide konflikti vältimiseks ei ole lubatud hääli lugeda, kui ise ka kandideerid. Tulemusi ma kohapeal ära oodata ei saanud, sest buss lahkus Rakverest kell üheksa, aga selleks ajaks polnud hääled veel ära loetud. Praeguseks on tulemused teada.
Päevakava oli tihe (nagu alati). Seekord kutsuti korra ette ka eelmine juhatus (nii palju kui neid kohal oli, päris kõiki 19-t vist ei olnud) ja kummardasid kenasti. Ennelõunane aeg kulus möödunud aasta aruannete kuulamisele.
Peale lõunat läks asi põnevamaks - võeti ette põhikiri. Oli kolm erinevat varianti, hääletustulemused olid küllaltki tasavägised. See paar tundi, mis põhikirja jaoks oli ette nähtud, kulus kiiresti. Lisaks tuli paika panna ka valitavte kogude suurused. Muude kogude suhtes oldi nõus valimiskogu poolt välja pakutuga, vaid juhatus ja volikokku otse valitavate inimeste arv tekitasid vaidlusi. Lõpuks jäi juhatus 13-liikmeliseks ja volikogussegi valiti otse üldkogult 13 inimest.
Pärast õhtusööki toimusid valimised. Sai hulga riste tõmmata. Seekord ma ristikesi lugeda ei saanud, sest ma ise kandideerisin ka ühte kogusse ja huvide konflikti vältimiseks ei ole lubatud hääli lugeda, kui ise ka kandideerid. Tulemusi ma kohapeal ära oodata ei saanud, sest buss lahkus Rakverest kell üheksa, aga selleks ajaks polnud hääled veel ära loetud. Praeguseks on tulemused teada.
12. juuni 2008
Miks ei ole hea mõte võõrastele oma numbrit anda?
Sest võib juhtuda, et mõni võõras, kellele sa kunagi oled oma numbri andnud, arvab heaks sulle kell üks öösel, kui sina magusasti magad, helistada. Just nii juhtus täna öösel - magan rahulikult, heliseb telefon. Loomulikult ärkan üles selle peale, võtan telefoni vastu (võõras number). Teisel pool toru meeshääl, kes teab mu nime ja tahab lobiseda. Minu pahase märkuse peale, et on öö ja normaalsed inimesed magavad, teatas ta, et öösel pidi mõte paremini jooksma. Aga ega ma päris täpselt teada saanudki, kes see oli, kes mulle helistas. Ta väitis, et tal oli telefonis mu nimi ja number ja ilmselt olin ma selle talle ise andnud kunagi. Nojah... eks seda on juhtunud küll... varem, siis kui ma veel noor ja rumal olin :p
Mul läks 5 minutit aega, et talle selgeks teha, et on öö ja ma tahan magada ja ei ole huvitatud temaga lobisemisest ega ka kokku saamisest (äärmiselt lihtne on "ei" öelda, kui oled unine ja ainus soov on kõne lõpetada ja tagasi magama minna).
Mul läks 5 minutit aega, et talle selgeks teha, et on öö ja ma tahan magada ja ei ole huvitatud temaga lobisemisest ega ka kokku saamisest (äärmiselt lihtne on "ei" öelda, kui oled unine ja ainus soov on kõne lõpetada ja tagasi magama minna).
9. juuni 2008
Pedja-Pede-Emajõgi
Just sellisel marsruudil nagu pealkirjas on (kui te enne kuulnud ei ole, siis Eestis on tõepoolest olemas Pede jõgi), liikusime me sel nädalavahetusel. Kanuudega. Seekord olid meil alumiiniumist kanuud (ma polnud varem selliseid eriti näinudki). Fortuuna tahtel sain mina endale kanuukaaslaseks ühe meie kahest meessoost matkalistest (noh, kui aus olla, siis ega teine tegelikult üldse polnudki ju loosirattas). Vaatamata sellele, et ta ei olnud kunagi varem kanuuga sõitnud, saime kenasti hakkama. Nojah, alguses kiskus asi natuke paremasse kaldasse kohati, aga pärast kohtade vahetust hakkas asi edukamalt minema (läksin ise ninasse ja lasin meesterahva tüüri juurde).
Esimene peatus tuli seekord päris ruttu - käisime vaatetornis, mis oli üsna alguspaiga lähedal. Istusime natuke, pritsisime üksteist OFFiga, proovisime kohaliku köiskiigu ära (ja ei kukkunudki jõkke) ja siis liikusime edasi. Kuna kõhud hakkasid tühjaks minema, tuli varsti otsida koht kehakinnituseks. Seekord ei olnud see koha otsimine sugugi nii lihtne nagu Koiva peal - kaldad ei olnud sugugi mitte liivaranna nägu. Lõpuks otsustasime teha söögipausi kohas, kust nagu nii tuli kanuusid maad mööda lohistada. Koht ise oli suhteliselt mudane, nii et T.S. kaotas oma plätud mutta ära. Ta ise sellest erilist numbrit ei teinud, aga meie võtsime ette suure päästeoperatsiooni ning läksime mutta sobrama. Otsing kandis vilja - L leidis mõlemad plätud üles ja pärast puhtaks loputamist kõlbasid need jälle jalga panna. Peale kehakinnitust läksime jälle liikvele. Enne veel üritasime oma asukohta kaardil määratleda (hiljem selgus, et see oli meil enam-vähem õnnestunud), et teada saada, kui palju veel minna on. Seekordne distants oli umbes kaks korda pikem kui eelmisel aastal. Ja jällegi ei osanud kohe millegi järgi oma asukohta määrata, nii et mingil hetkel kui õlad ja käed juba valusaks hakkasid muutuma, tekkis tõsine vajadus GPSi või millegi sellise järele, millega oleks võimalik teada saada, kui palju siis veel Londonini on (üks mootorpaat sõitis vastu ja teatas, et Tallinn pole enam kaugel, aga kahjuks ei taibanud õigel ajal küsida, et kuidas Londoniga on). Õnneks nägime varsti paremalt poolt jõge sisse tulemas ja järeldasime, et tegu on Põltsamaa jõega, mis ühineb Pedjaga ning nüüd oleme Pede jõe peal ja Londoni (ehk siis ööbimispaik) pole enam kaugel. Ja õigus meil oli - varsti nägime L-i ja M-i kaldal. Olgugi, et nad soovitasid meil pikad püksid kanuus jalga tõmmata sääskede kaitseks, läksime ikkagi kaldale lühikeste riietega. Ja kohe ründas meid ka tõsine sääserügement. Ma pole elu sees nii palju sääski korraga näinud, nagu seal oli. Egas midagi, võimalikult ruttu pikad riided selga ja tuli üle elada. L ja M sõitsid korra tagasi, et vaadata, kas teisi ei paista veel. Tulid tagasi sama targalt, aga varsti juba hakkasid teised kanuud paistma. Tervitasime neid rõõmuhõisetega. Kahjuks ei õnnestunud kõigil turvaliselt kaldale saada - ühest kanuust kukkusid kaldele tõmbamise käigus inimesed välja. Õnneks jäid kõik terveks ja said ruttu kuivad riided selga panna. Õhtu möödus süüa tehes (supp, lõkkevorstid, tuhakartulid) ja okstega vehkides (muidu ei saanud kuidagi sääskedest lahti). Nii kesköö paiku olid aga üllataval kombel sääsed kadunud. Ja endalgi hakkas väsimus võimust võtma. Vaid kaks eriti vastupidavat meist jäid lõkke äärde laulma (ülejäänud olid telgis ja üritasid magama jääda). Lõpuks väsisid nemadki ja järele jäi vaid linnulaul (neid lõõritas seal kah päris palju).
Hommikul peale sööki, nõudepesu, veel ühte otsimisaktsiooni (T.S.-i üks plätu oli eelmisel õhtul taas mutta varjunud, aga seekord seda leida ei õnnestunudki) ja asjade pakkimist alustasime taas sõitu. Nii mõnedki kehaosad ei rõõmustanud selle üle. Aga õnneks oli see teekond lühem ja ka tunduvalt kergem, kuna Pede jõgi oli palju sirgem ja varsti jõudsime Emajõele, kus oli päris tugev vool, nii et kohati ei pidanudki sõudma, liikusime niisama ka edasi. Me olime taas kohti vahetanud ja nüüd olin mina tüüris (paar korda põrutasime kaldale natuke lähedale, aga üldiselt püsisime kursil). Ühel hetkel sõitis meile mootorpaat vastu. Et mitte lainetuses ümber minna, keerasime ennast jõele risti ja jäime kenasti vee peale. Varsti jõudsimegi ujumissilla juurde, kuhu kanuudele järgi pidi tuldama. Tõmbasime kanuud kaldale ja sättisime ennast ootama. Jõudsin isegi korra ujumas käia, nii et see on ka nüüd tehtud. Eriti kaua ootama ei pidanud, kanuutransport jõudis kohale natuke varemgi kui kokku oli lepitud. Ja nii lõppeski meie kanuumatk. Ja tulemus oli umbes sama nagu eelmisel aastal - pisut põlenud, mõningate valusate lihastega, aga rõõmus ja rahul :)
Esimene peatus tuli seekord päris ruttu - käisime vaatetornis, mis oli üsna alguspaiga lähedal. Istusime natuke, pritsisime üksteist OFFiga, proovisime kohaliku köiskiigu ära (ja ei kukkunudki jõkke) ja siis liikusime edasi. Kuna kõhud hakkasid tühjaks minema, tuli varsti otsida koht kehakinnituseks. Seekord ei olnud see koha otsimine sugugi nii lihtne nagu Koiva peal - kaldad ei olnud sugugi mitte liivaranna nägu. Lõpuks otsustasime teha söögipausi kohas, kust nagu nii tuli kanuusid maad mööda lohistada. Koht ise oli suhteliselt mudane, nii et T.S. kaotas oma plätud mutta ära. Ta ise sellest erilist numbrit ei teinud, aga meie võtsime ette suure päästeoperatsiooni ning läksime mutta sobrama. Otsing kandis vilja - L leidis mõlemad plätud üles ja pärast puhtaks loputamist kõlbasid need jälle jalga panna. Peale kehakinnitust läksime jälle liikvele. Enne veel üritasime oma asukohta kaardil määratleda (hiljem selgus, et see oli meil enam-vähem õnnestunud), et teada saada, kui palju veel minna on. Seekordne distants oli umbes kaks korda pikem kui eelmisel aastal. Ja jällegi ei osanud kohe millegi järgi oma asukohta määrata, nii et mingil hetkel kui õlad ja käed juba valusaks hakkasid muutuma, tekkis tõsine vajadus GPSi või millegi sellise järele, millega oleks võimalik teada saada, kui palju siis veel Londonini on (üks mootorpaat sõitis vastu ja teatas, et Tallinn pole enam kaugel, aga kahjuks ei taibanud õigel ajal küsida, et kuidas Londoniga on). Õnneks nägime varsti paremalt poolt jõge sisse tulemas ja järeldasime, et tegu on Põltsamaa jõega, mis ühineb Pedjaga ning nüüd oleme Pede jõe peal ja Londoni (ehk siis ööbimispaik) pole enam kaugel. Ja õigus meil oli - varsti nägime L-i ja M-i kaldal. Olgugi, et nad soovitasid meil pikad püksid kanuus jalga tõmmata sääskede kaitseks, läksime ikkagi kaldale lühikeste riietega. Ja kohe ründas meid ka tõsine sääserügement. Ma pole elu sees nii palju sääski korraga näinud, nagu seal oli. Egas midagi, võimalikult ruttu pikad riided selga ja tuli üle elada. L ja M sõitsid korra tagasi, et vaadata, kas teisi ei paista veel. Tulid tagasi sama targalt, aga varsti juba hakkasid teised kanuud paistma. Tervitasime neid rõõmuhõisetega. Kahjuks ei õnnestunud kõigil turvaliselt kaldale saada - ühest kanuust kukkusid kaldele tõmbamise käigus inimesed välja. Õnneks jäid kõik terveks ja said ruttu kuivad riided selga panna. Õhtu möödus süüa tehes (supp, lõkkevorstid, tuhakartulid) ja okstega vehkides (muidu ei saanud kuidagi sääskedest lahti). Nii kesköö paiku olid aga üllataval kombel sääsed kadunud. Ja endalgi hakkas väsimus võimust võtma. Vaid kaks eriti vastupidavat meist jäid lõkke äärde laulma (ülejäänud olid telgis ja üritasid magama jääda). Lõpuks väsisid nemadki ja järele jäi vaid linnulaul (neid lõõritas seal kah päris palju).
Hommikul peale sööki, nõudepesu, veel ühte otsimisaktsiooni (T.S.-i üks plätu oli eelmisel õhtul taas mutta varjunud, aga seekord seda leida ei õnnestunudki) ja asjade pakkimist alustasime taas sõitu. Nii mõnedki kehaosad ei rõõmustanud selle üle. Aga õnneks oli see teekond lühem ja ka tunduvalt kergem, kuna Pede jõgi oli palju sirgem ja varsti jõudsime Emajõele, kus oli päris tugev vool, nii et kohati ei pidanudki sõudma, liikusime niisama ka edasi. Me olime taas kohti vahetanud ja nüüd olin mina tüüris (paar korda põrutasime kaldale natuke lähedale, aga üldiselt püsisime kursil). Ühel hetkel sõitis meile mootorpaat vastu. Et mitte lainetuses ümber minna, keerasime ennast jõele risti ja jäime kenasti vee peale. Varsti jõudsimegi ujumissilla juurde, kuhu kanuudele järgi pidi tuldama. Tõmbasime kanuud kaldale ja sättisime ennast ootama. Jõudsin isegi korra ujumas käia, nii et see on ka nüüd tehtud. Eriti kaua ootama ei pidanud, kanuutransport jõudis kohale natuke varemgi kui kokku oli lepitud. Ja nii lõppeski meie kanuumatk. Ja tulemus oli umbes sama nagu eelmisel aastal - pisut põlenud, mõningate valusate lihastega, aga rõõmus ja rahul :)
Tellimine:
Postitused (Atom)
