Kolmekesi rattaretkel

Kui juba 7 korda on midagi tehtud, siis 8. korral on ikka vaja ju asju keerulisemaks ajada. Ehk siis 8. korda rattaretke korralduses osaledes võtsin kaasa pisikese segaja. Issi tuli muidugi meiega kaasa ning lisaks võtsin veel ühe abilise endale, kuna ei saanud ju sajaprotsendiliselt retkele pühenduda (iga natukese aja tagant olin hõivatud mõneks ajaks). Kõigil kolmel päeval tuli üks söögikord autos teha, kahel päeval ka autos mähkida. Asja tegi keerulisemaks see, et auto oli asju pilgeni täis (enamus sellest oli muidugi kõige pisema jaoks vajalik kraam), mis tähendas, et mähkimiseks ja söötmiseks tuli asju ühest kohast teise tõsta.
Ilm õnneks väga kehv ei olnud, reede õhtul tuli mõnda aega kõvemat vihma, ülejäänud aja oli täitsa normaalne kevadilm. Pideva õues olemise positiivne pool oli see, et laps enamuse ajast magas. Kartsin et ta pärast öösel enam magada ei tahagi, aga õnneks jagus ikka ööseks ka und.

Üldiselt oli täitsa võimalik koos pisikesega retke korraldada. Õnneks olin valinud endale ka hea ja kohusetundliku abilise (ilma temata oleksin küll hädas olnud), tänu kellele sain rahuliku südamega nii söögipause teha kui ka hommikuid ja õhtuid lapse järgi sättida. Ja vabatahtlikud olid ka sel aastal täitsa tublid. Aga ära väsitas küll, eile õhtul jäime kõik kiiresti magama.

Prügikuninganna

Just sellise tiitliga pärjas mind laupäeva hommikul üks rattaretke peakorraldaja. Aga jah, ega ta väga vale ole, arvestades, et ma reedest pühapäevani üsna suure osa ajast kättpidi prügi sees veetsin (ei ole retkelised veel seda sorteerimist selgeks saanud). Muidugi ei saa ma kogu prügis sobramise au enda peale võtta, mul olid tublid abilised ka. Eriti tublid olid need, kes vaatamata reedesele vihmasajule lõpuni vastu pidasid. Laupäeval ja pühapäeval oli täitsa hea ilm. Viisakalt oodati retke lõpuni enne kui uuesti vihma sadama hakkas (mina juhtusin sel ajal veel meie autoparklas olema, sest vihm jõudis enne kohale, kui viimased kotihoidjad, mis oli vaja ümber paigutada).

Aga sel aastal sai peale töö tegemist ka tantsu vihutud. Eelnevalt olin lubanud reedel Kihnu poiste saatel jalga keerutada, laupäeval püüdsime ka Ska Faktori järgi seda teha. Kihnu poiste saatel oli jalakeerutamine tükk maad vahvam, labajalaga tekitati lausa ussipesa, mitte ei tantsitud lihtsalt ussi. '

Eurovisiooni ma vaatama ei jäänud, sest selleks ajaks ei seisnud lõualuud enam koos, üks haigutus tuli teise järel. Kobisin magama ära, aga üks tolle öö toakaaslastest vaatas selle ära, nii et ma sain tulemuse teada öösel, kui ta magama tuli.

Üldiselt võib öelda, et sel aastal läks asi päris hästi korda. Mõningaid probleeme ja probleemikesi ikka ette tuli, aga kõik leidis lahenduse ning järgmine aasta saab juba tehtud vigu vältida (selleks tuleb endale kohe märkmeid teha, muidu läheb kõik meelest).

Viimne puhkus

Puhkasin eelmisel nädalal oma viimase jupikese puhkust sel aastal (edasi tuleb vaid tööd rügada). Osa sellest ajast kulus siiski tööga seotud asjadele, aga ülejäänud aja kulutasin oma äranägemise järgi. Ühe päeva näiteks kulutasin täielikult koristamisele. Neljapäeval aga istusin üle pika aja Nissani rooli. Esialgu tundus, et see sidur ei liigu ju. Tegelikult liikus küll, lihtsalt rohkem jõudu oli vaja rakendada kui Kia puhul. Üsna ruttu harjus tegelikult ära jälle Nissaniga. Harjumiseks oli muidugi terve tee Tallinnasse aega. Venna juhiste järgi jõudsin iseseisvalt Mustamäele. Ei olnudki väga keeruline, kuigi ma korra suutsin juba arvata, et ma olen valesti läinud, aga siis avastasin, et täiesti kogemata olin ma ikkagi õige tee valinud, nii puhtjuhuslikult. Nissaniga Tallinnasse minemise mõte oli lootus, et ehk õnnestub talle uus omanik saada. Kahjuks see siiski ei õnnestunud.

Tegelikult oli Tallinna minekuks veel paar põhjust peale Nissani. Nimelt toimus Euroopa Roheliste kohtumine, kuhu olin ennast vabatahtlikuks kirja pannud ja üks ühissünnipäev kolme peaosalisega. Tulenevalt sellest, et ma nii kui nii Tallinnas olin, sobis mulle vägagi otsus see sünnipäev pealinnas pidada. Enamus saarlastest küll boikoteeris seda üritust, aga tublimad olid kohal. Õhtu möödus lobisedes ja kõnesid pidades ja veinikeldrit või mõnd kaasa toodud pudelit tühjendades. Ühel hetkel hakkas aeg lendama ja enne kui arugi sai, oli kell juba viiendat hommikutundi tiksumas, nii et otsustasime ikka silma looja ka lasta (ulguvate koerte ja mürisevate masinate kiuste).

Voortelt tagasi

Selleaastane rattaretk läbi, Vooremaa elu-olu üle vaadatud (suurt osa sellest vaatasime tegelikult juba eelmisel aastal kambakese rattamatka ajal).

Sel aastal ei võtnud ise ratast kaasa, sest oli juba ette teada, et aega sellega liigelda mul ei oleks. Sebimist oli palju, asju tuli mõningatele inimestele 5 korda üle rääkida. Sel aastal anti mulle ka kempsufirmaga suhtlemine üle (tegelikult vedas prügi ja kempse sama firma, nii et ülemus oli sama), aga kahjuks saadeti see autojuht, keda korraldajad lootsid mitte enam kohata ja kuigi ma eelmine aasta temaga otseselt kokku ei puutunud, saan ma suurepäraselt aru, miks teda enam kohata ei tahetud.

Ma loodan, et sellest nüüd traditsiooni ei saa (kuigi teised juba irvitasid, et see mul traditsioon), aga suutsin jällegi enne retke külmetuse hankida. Kolmapäeva hommikul tervitas mind nohu ja reede hommikul lisandus sellele kurguvalu. Eelmise aasta kogemusele tuginedes ründasin juba retke alguses meedikuid sooviga midagi oma kurgu turgutamiseks neilt saada. Kuna hääl oli jõudnud juba pisut käredaks muutuda, ei olnud mul pikalt vaja seletada, mida ma soovin. Õnneks siiski seekord asi päris tummfilmiks ei muutunud, piirdus lihtsalt pisut käreda häälega.

Ilm oli alguses päris jube. Reede hommikul enne üheksat alguspaigas oli külm, tuuline ja kallas vihma. Retke ametlikuks alguseks oli vihm vaibunud, aga tuul oli endiselt ja rajameistrid nimetasid neid, kes selle läbida suudavad, imeinimesteks. Aga neid imeinimesi oli ca 2000. Järgmine päev tõusis temperatuur suht kõrgele ja poole kuue paiku õhtul taevasse kiigates seal pilvi ei paistnud. See pilt oli aga petlik. Nii umbes tunni aja jooksul kogunesid Laiuse lossivaremete kohale tumedad pilved ja ühtäkki olid taevaluugid valla ning äike võttis võimust. Kogu see möll oli suhteliselt lühiajaline, aga nii mõnegi inimese asjad said läbimärjaks (pakiautod olid mõnda aega tagasi avatud, aga paljud asjad vedelesid veel maas.... need kaeti küll presendiga, aga kõiki asju see päris kuivaks ei jätnud) ja roheline telk (mis tegelikult sinine oli) tegi õhulennu.

Kahju oli sellest, et seekord kambakesest kedagi retkel ei olnud, aga loodetavasti järgmisel aastal Saaremaal ehk mõni teist siiski lööb kaasa.

Kia, kass ja killerkotid

Tänahommikune dialoog telefonis

- Tere, helistan politseist. Kas teie sõidate Kiaga?

- Jah, sõidan küll. Kas midagi on juhtunud? Ma usun, et kõik autoomanikud kujutavad ette, millised mõtted selle paari sekundi ajal peast jõudsid läbi käia.

- Teie auto alla jooksis kass ja omanikud ei saa teda sealt enam kätte. Kivi langes südamelt.

- Kahju küll, aga jõudsin just Lõunakeskusesse ja ei saa hetkel tagasi koju minna.

Põhjus, miks ma ei saanud tagasi koju kihutada kassi päästma, oli lihtne. Olin lubanud osaleda aktsioonis, mille käigus inimestele kilekoti vastu kaks riidekotti antakse - üks endale, teine sõbrale. Suundusingi Rimi juurde, et üles leida see täpne koht, kus Tartu aktsioon aset leiab. Eemalt nägin suurt inimmassi. Olin küll näinud pilte Tallinna aktsioonist, aga ei uskunud, et asi nii hull on. Aga oli. 15 minutit enne keskpäeva oli inimesi juba murdu ja selle laua juures, kust kottide jagamine pihta pidi hakkama, oli tõeline mäsu. Inimesed olid lausa arust ära. Ootasime kenasti kuni kell kukkus ja hakkasime asjaga pihta. Esialgu ei tahtnud asi üldse sujuda - lauda trügiti muudkui tahapoole, need inimesed, kes oma riidekotid kätte olid saanud, ei pääsenud enam välja. Õnneks lahenes see suurem tropp peagi ära ja edasi läks juba kenasti järjekorra alusel ja suht libedalt - allkiri kleepekale (seal oli lubadus, et inimene teise koti sõbrale annab), kleepekas kotile ja kaks kotti inimesele ning kil(l)e(r)kotid meile. Kahjuks olid korraldajad tartlaste huvi alahinnanud - kotte jagus vaid 300-le, sabas seisis aga rohkem inimesi, nii et viimastele jäi vaid oma kilekotist vabanemise rõõm. Igal juhul sai asi kiiremini läbi, kui arvanud olin - vähem kui 40 minutiga olid kotid jagatud.

Kui aktsioon läbi oli saanud, helistasin politseisse ja uurisin ärajooksnud kassi kohta. Selgus, et ta on endiselt minu auto all või auto kapoti all või kusagil sealkandis. Egas midagi, hüppasin ratta selga ja kimasin kodu poole. Tegelikult meenus mulle, et kodust lahkudes olin näinud küll paari inimest oma Kia juures, aga ei osanud sellest midagi tõsisemat välja lugeda. Maja ette jõudes ootasid seal noormees ja neiu. Tõin toast võtme ja avasime kapoti. Kohe sirutus noormehe käsi sinna ja haaras kapoti all olnud kiisul turjast. Oli teine selline kena karvane kass, nii et kapotialune oli kah pisut karvane. Tänutäheks kassi päästmisele kaasa aitamise eest kingiti mulle šampus. Tegelikult poleks seda vaja olnud, mul oli hea meel, et asi nii kergelt lahenes - olen lehest lugenud küll nendest kassidest, kes mootori vahele kinni jäänud on ja pärast neid päästeameti abiga tunde sealt välja aidatud on. Nägin juba vaimusilmas, kuidas Kial ka on vaja pool mootorit laiali lammutada, et kass kätte saada. Õnneks aga istus see kiisu kenasti kapoti all ja ei olnud ennast mootori vahele kinni käänanud.

Kui kuidagi ei saa....

... siis kuidagi ikka saab. Ehk siis esimene reaktsioon ei tohiks olla "Ei saa", vaid peaks küsima "kuidas saab?". Seda on viimasel ajal näidanud isiklik kogemus ja eilsel vestlusel ootamatult läbi astunud riigikogu liikmega jõudsime tõdemusele, et see on tihtipeale probleemiks põllumajandustootjate mahemajandamisele üleminekul.

Eelmine nädal tundus olevat mingisugune kuu seis või midagi muud selline, et konfliktid olid kerged tekkima. Õnneks mitte otseselt minuga, aga siiski olin sunnitud vähemal või rohkemal määral sekkuma ja enamasti mõjuvad sellised olukorrad siiski häirivalt.

See nädal on mehed-on-etteaimatavad-nädal. Iseenesest on see muidugi hea, kui oskad inimeste käitumist ette prognoosida. Samas ei ole mul midagi ka üllatuste vastu.

Ja laupäeval siis on iga-aastane Earth Hour - kella 20.30 kuni 21.30 võiks elektriseadmed välja lülitada.

Lühidalt

Ärge arvake, et mul midagi kirjutada pole. Oleks küll, aga endiselt ei ole lugupeetud itimehed tekitanud seadet, mis valitud mõtted otse blogi sissekandeks konverteeriks. Nii et tuleb siiski leida aeg ja füüsiliselt klaviatuuril sissekanne valmis toksida.

Eelmine nädal oli suht tihe. Paar tööpäeva kiskusid 12-tunniseks koosolekute tõttu, peale tööd tuli igasuguse jamaga tegeleda ning nädalavahetusel oli päevakavas Ökomess. Messil osalemine oli siiski tore. Ja Eesti (Tartu) on väike. Meie küpsetised (mitte meie tehtud, aga meie orgunnitud) olid järjekordselt populaarsed. Pühapäeval kaebas üks mahejahu müüja, et kõik käivad meie küpsiste retsept näpus ja ostavad messilt saadaolevat küpsiste algmaterjali kokku ning ka porgandid läksid üle ootuste hästi tänu meie porgandipirukale. Nagu juba tavaks, ei tahtnud päeva lõpus kohvi/teed/pirukaid raisku lasta ja tegime tiiru eksponentide juurde. Laupäeval ei saanud poolelegi messihallile tiiru peale tehtud, kui tee otsas oli. Pühapäeval tegin järele jäänud pirukaga tiiru ja sain vastutasuks ühe kohupiima, ühe tomati ja ühe õuna (tegelikult kolm kommi ka, aga need lubasin omakorda kahel lapsel ära võtta). Puhaskasu :)

Eile käisime tb-l külas. Minu pettumuseks ei olnudki uus ilmakodanik bbb, vaid hoopis mb. Aga beebi ise on nunnu. Ja hirmus aktiivne. Kui jalad kannaks, siis paneks vist kohe jooksu.

Valimised, valimised

Valimised on käima läinud, natuke rohkem kui nädal veel ja siis on tulemused teada. Varivalimiste tulemused said täna teatavaks, need olid Rohelistele päris head. Käisin isegi selle projekti raames ühel debatil.

Eile osalesin Linnalehe ajakirjanduslikus eksperimendis, kuhu olid kutsutud 6 erakonna esindajad (5 olid kohal, Keski ei olnud). Kohapeal selgus, et ma olin ainus naisterahvas. Aga polnud hullu, ülesanne ei olnud kontimurdev (hämmastav, kui keeruline on tegelikult saada inimestelt 3 probleemi Tartu kohta). Meie Raekoja platsil toimunud diskussioon tekitas nii mõneski möödakäijas suurt huvi. Kuigi ajakirjanik õhutas meid üksteist provotseerima, oli arutelu üsnagi rahulik, vaid Sotside ja Reformikate esindajad paistsid olevat "vanad sõbrad" ja kohati läks vaidlus tuliseks ja teravaks (muuseas oli Sotside esindajal ka hea põhjendus, miks Rahvaliit oravatele Toomemäele varjupaiga teha tahab). Kõige kahvatuma mulje jättis IRLi esindaja. Täna nägin selle sama tüübi reklaamvoldikut, kus siis räägiti, kui toreda mehega tegu on ja lubati Tartu ära remontida (neil on miski remondimeeskond vms moodustatud). IRL paistab üldse Eedeni olevat löögi alla võtnud. Olin varem kuulnud, et nad seal nänni jagavad, aga ise polnud näinud, täna kohtasin neid seal isiklikult. Üks meesterahvas tahtis oma reklaami anda, aga ma teatasin talle, et ma kandideerin ise ka, nii et minu peale pole mõtet oma reklaamlehte raisata.

Nännist rääkides... ega kellelgi juhuslikult parkimiskella vaja pole? Eelistatavalt keegi, kes vihkaks parkimistrahve ja armastaks Eestimaad, sest just täpselt seda teatavad kirjad selle kella peal. Eile oli see minu autole kojamehe vahele torgatud. Esimene reaktsioon seda kaugelt nähes ei olnud just positiivne - selle kella põhivärv on kollane ja üldiselt ei tähenda midagi kollast kojamehe vahel just häid uudiseid. Nähes, et see kõigest oravate kampaanianänn on, läks meel rahulikumaks, aga seda kella ma kasutama kindlasti ei hakka (pealegi on mul juba parkimiskell olemas, see oli isegi armatuuril näha, kui oravad mulle oma kella kojamehe vahele panid, mis näitab, et säästliku ressursikasutuse peale ei mõelda).

Ja veel... kui kellelgi seepi vaja on, siis mul on üks pakkuda.

Möödunud nädalavahetuse tegemised

Blogi on vahepeal unarusse jäänud. Mitte et mul midagi kirjutada ei oleks, aga lihtsalt ei jõua selleni. Täna üritan seda viga parandada.

Sai pulmas käidud ja tv-st sai pidulikult tb (ma vahetasin juba telefonis ja Hotmaili kontaktides ka nime ära). Sõit peopaika oli üsna pikk ja mitmete peatustega, aga tore. Kuigi kõht natuke nurises. Ja otse loomulikult tuli tühja kõhu peale kohe kolm tervitusnapsu jutti võtta. Mind aga on õpetatud viina põhjani jooma (asjaolu, millesse mu ema teatava negatiivsusega suhtub), mis tähendas, et sööma hakates katus juba natuke lidus. Mõned kohustuslikud tervitusnapsud olid veel ning seejärel keerasin pitsi teisipidi ja edasi jõin morssi. Tantsu sai ka vihutud. Meid ristiti kuldkabujalakesteks (etendasime lava ees tantsutüdrukuid). Millegipärast ütlesid bändimehed alati enne kõige ebamäärasema rütmiga lugusid, et kui samme ei oska, siis vaadake

kuldkabujalakeste pealt. Aga üks oluline tähelepanek - järgmine kord pulmariietuse valimisel tuleb veenduda, et selles riietuses saab jive'i tantsida. Loomulikult oli ka traditsioonilisi pulmamänge ning pärgki mängiti maha. Ehk siis järgmine kord löövad pulmakellad juba Maailmaparandajale ja Mpsile :) Ah jaa... mina olin seekord protokollija ametis.

Pulmast läksime koos Crexi ja Jupijumalaga suht varakult ära. Nemad vaesekesed said veel vähem magada, mina natuke rohkem, aga meil mõlemal olid ees sportlikud üritused. Minul juba neljandat korda rattamaraton. Esimest korda sõitsin seda suurema seltskonnaga. Eelnevatel aastatel olen üksi käinud. Sellest tulenevalt oli seekordne aeg ka pea tund aega kehvem. Meil olid seltsis erineva ettevalmistusega inimesed ja kuna kogu asja mõte oli pundina pildile jäämine, ootasime aeglasemaid aeg-ajalt järgi. Paar tüüpi olid küll nii kannatamatud, et kimasid eest ära

ning lõpetasid pea 1,5 h varem, aga põhigrupp püsis koos. See

tähendas ka pikemaid pause toitlustuspunktides (seal sai punt kokku kogutud enne uuesti rajale asumist). Enne lõppu korjasime taaskord endid kokku ning viimase kilomeetri sõitsime kenasti koos. Ühel kaaslasel tuli just enne finišikoridori jõudmist rattal kett maha, aga saime siiski kenasti finišisse. Kuna meil kõigil olid rohelised särgid, pidas kommentaator meid SEB võistkonnaks (kuigi roheline roheliseks, meie särgi toon on ikka totaalselt erinev seebipanga omast). Sellist asja ei saanud aga kuidagi lubada ja nii ma hõikasin talle sealt putkast möödudes :"Rohelised, mitte SEB". Selle peale tuli pobinat poliitilise reklaami mittetegemise kohta ning järgmisel hetkel ulatati meile kohukesed. Võtsime asjad (või noh, mõnele lausa toodi kätte need... vot milline teenindus) ning suundusime sööma. Esialgu teatati, et supp ja kuklid on otsas. Siis tuli info, et poole tunni pärast saab suppi. Selle jõudsime ära oodata (kukleid nad juurde ei küpsetanud, aga pole hullu, rajal sai neid söödud ka). Siis saime teada, et medaleid oli vähem, kui osalejaid. Lubati postiga järele saata. Eile edastati mulle ka korraldaja pikk ja põhjalik vabandav selgitus selle kohta, miks tagumise otsa rahvas mõnedest asjadest ilma jäi. Noh, ikka juhtub.

Huvitav päev oli

Tänase päeva kokkuvõte.

Esiteks kuulas mind üle politsei. Õnneks siiski vaid tunnistajana :)

Teiseks sõitsin hobuvankril koos teiste Roheliste nimekirjas kandideerijatega läbi linna Raekoja platsi, et kandideerimisavaldused ära viia. See sõit ületas ka uudisekünnise. Reporteris ja AKs näitas ka (vaatasin isegi üle väga pika aja kodus telekat, et näha asja meediakajastust).

Kolmandaks öeldi mulle täna, et ma pidavat olema täpselt "Kirgede tormi" Victoria moodi. Kuna mul polnud õrna aimugi, kes see selline on, siis vaatasin uudishimu rahuldamiseks täna ühte osa. Tuleb tunnistada, et soeng on sel tegelasel minuga sarnane.

Päeva lõpetuseks vaatasin ka Kanteri medaliheitlust. Tubli on, et medalile jõudis. Ei saa ju kogu aeg nii hästi minna, nagu aasta tagasi. Aga võistluse lõpp mulle meeldis. Juhtida tervet võistlust ja eelviimase heitega kullast ilma jääda on karm. Samas vaatajale põnev (kui vaataja just poolakas ei ole).

Ja homme kõik Tartusse Kaubahalli vastas olevasse parki erakondade ühisele perepäevale!!!

Omadega rabas

Laupäeva õhtupoolikul kimasin rattaga rongile, et sõita Jõgevale. Seal ootasid juba ees Tallinnast tulnud inimesed (nende rong jõudis paar minutit varem). Esimene käik oli kohalikku kaubandusse. Kõrvaltvaadates oli see kindlasti huvitav - käib kamp ringi riiulite vahel, arutab menüüd ja elavneb märgatavalt, kui vorstide peale on "mahe" kirjutatud :p Aega läks, aga asja sai ning toidukraam sai ostetud. Lisaks jätsime neile sinna ühe telgi, sest selgus (või õigemini eelmise aasta kogemused näitasid), et meil ei ole kahte vaja.

Võtsime suuna Endla looduskaitseala keskuse poole ja väntasime päikeseloojangusse. Vaatamata päevasele vihmasagararohkusele oli õhtuks taevas selge, nii et vaade oli imeline. Tegime teel ka paar peatust (olen Piibe maanteel sõitnud küll ja küll, aga Vaimastvere mõisa pole nagu väga vaadanud, ilus hoone on) ning saime natuke targemaks nii Eesti geograafia, kui ka ühe õnnetu kõrgest soost preili väidetava kurva saatuse osas.

Endlasse jõudes panime kohe telgi püsti. Agaramad läksid ka ujuma, mina jätsin vahele, kuigi vesi oli tõesti soe. Õhtusöök valmis lõkkel nagu tõelisele matkale kohane. Kui kõht täis istusime veel mõnda aega lõkke ääres, vaatasime tähist augustitaevast ja testisime, kui palju keegi paindub.

Nagu eelminegi aasta, magasime tihedalt. Telk oli küll päris suur, aga meid oli siiski pisut rohkem, kui ette nähtud. Igal juhul külm ei hakanud. Küll hakkas äärmistel märg, sest hommikul hakkas sadama ja kui oled ikka tihedalt telgi seina vastas, siis see niiskus ka läbi telgi tuleb. Õnneks oli telgiomanik olnud piisavalt nutikas, et meesterahvad äärmisteks kamandanud :p Nii pääsesin mina kuivana, kuigi pärast avastasin, et ka minu madratsini oli niiskus jõudnud.

Hommikuks taas lõkkel tehtud eine ning peale seda panime asjad kokku ja lukustasime oma velod külastuskeskuse juurde, et lõpuks ikkagi rappa minna. Otsustasime, et kui juba seal oleme, siis käime ära ka Endla järve juures, ehk siis valisime ühe pikema marsruudi. Päris kõiki infotahvleid ei viitsinud läbi lugeda, aga kõikidesse ettejuhtuvatesse tornidesse ronisime küll ja muistendi Vanemuise kosjaskäigust lugesime ka läbi. Endla järve ääres sattusime mustikalõksu. No katsu sa edasi kõndida, kui ümberringi kõik kihab mustikatest ja kuidagi ei saa sealt tulema. Lõpuks tuli siiski loobuda mustikatest ja tagasi liikuma hakata. Kui tulles oli ikka soisel alal laudtee olnud, siis nüüd sellist luksust enam ei olnud - tuli kahlata suhteliselt lirtsuval pinnasel. Egas midagi, jalgu on lihtam kuivatada kui jalanõusid ja sokke, nii et jalad paljaks ja edasi. Ka siis, kui soost olime välja saanud, ei raatsinud jalanõusid jalga panna, vaid tatsasin paljajalu metsavahel. Palju sa ikka seda teha saad. Lõpuks ühe järve ääres loputasime jalad puhtaks ja panime papud jalga tagasi. Pärast selgus, et täiesti õigel ajal - edasi tuli kruusatee, mis poleks paljasjalgsetele just kõige parem pinnas olnud.

Tagasi külastuskeskuse juures tuli vastu võtta otsus, kas kohe Jõgevale suunduda või minna Emumäele ka. Liigoptimistlikud nagu me olime, võtsime suuna Emumäele. Mis loomulikult oli mäest üles ja ka tuul ei hellitanud. Ja nii juhtuski, et kui me kõik mäele jõudsime, oli tegelikult juba aeg sealt alla tulema hakata. Aga kõhud olid tühjad ja enne tuli kiire lõunapaus teha. Ise lootsin vargsi, et ehk allatulek läheb kiiresti. Tühjagi. Tuul oli nii tugev, et isegi mäest alla saamiseks pidi korralikult väntama. Igal juhul oli varsti selge, et õigeks ajaks Jõgevale jõudmine läheb keeruliseks. Tallinna sõitjatel oli pääsetee olemas - nende rong peatus ka Vägeval. Tartu oma kahjuks mitte ning järgmine rong läks suhteliselt hilja õhtul. Et mitte ebaõiglaselt kedagi hilja peale jääma sundida, toimus jagunemine - kõige kiirem pani Jõgeva poole ajama. Mina hellitasin küll natuke lootust, et ehk suudab niipalju jõuvarusid mängu panna, et samuti õigeks ajaks Jõgevale jõuda, aga siis jäi meile silma bussipeatus. Läksimegi siis uurima, et kas bussid käivad ka. Avastasime, et umbes tunni aja pärast on buss tulemas ja see läheb Tartusse. Hoidsime siis kõik pöialt, et meid koos ratastega peale võetaks. Ega bussijuht alguses eriti tahtnud, aga suutsime ta ikka ära moosida ja pääsesimegi bussi peale oma velodega, nii et jõudsime vaid mõnikümmend minutit hiljem Tartusse, kui plaanitud rongiga jõudnud oleks. Lõpp hea, kõik hea :)

Nädalavahetustest. Lühidalt.

Tänase päeva ja eelmise postituse vahele on mahtunud igasugu asju. Lühidalt mõnest sündmusest.

Mai viimasel nädalavahetusel tegin tiiru põhja pool. Reede õhtul Tuhala kandis, laupäeval Kolga kandis ja pühapäeval veetsin pool päeva Jänadal Aia- ja lillepäevadel, kus muuhulgas sai ka maasikaid söödud ja koju kaasagi ostetud.

Üleeile õhtul käisin korra Kasepääl, kus oli Peipsiäärsete maakondade laulu- ja tantsupidu ja tõin ühe läbiligunenud rahvatantsija sealt ära, et me saaks tema ema sünnipäevale minna. Ehk siis nägin juba suuremat osa suguvõsast (lähimate sugulastega olin varem kohtunud). Kuna mingil põhjusel pidid nad seal Peipsi ääres hilja õhtuni tantsima ja laulma, jõudsime peole alles peale südaööd. Pidu siiski veel käis ja nii pugesime põhku alles siis, kui väljas oli juba päris valge (mitte et vahepeal oleks eriti pime olnud).
Uneaeg jäi sedakorda üsna lühikeseks, sest valimised algasid juba kell 9 ja sedakorda pidid kõik komisjoni liikmed terve päeva kohal olema. Aga valimistest teen ilmselt eraldi sissekande.

Täna hommikul keeldus tööjuures arvuti minuga koostööst. Sarnast jama, nagu täna, on ta ennegi teinud, aga siis olen ma hiljemalt 10 minutise veenmisega ta tööle saanud, täna aga ei aidanud ka poolest tunnist. Egas midagi, õnneks on meil varuks üks läpakas ja õnneks olin ma teinud serverisse oma asjadest koopiad, nii et töö päris seisma ei jää. Aga trükkimisega on probleem - harjumuse jõud on nii suur, et vean pidevalt lauaarvuti klaveri endale ette ja imestan, et miks ekraanile miskit ei ilmu :p (kohuke noh)

P.S. See siin on juubelipostitus. 500.

Rattaretkest

Selleaastane rattaretk on nüüd ühelpool.
Selgi aastal mässasin prügiga ja värbasin vabatahtlikke. Ütleks et sel aastal toimis asi paremini. Prügi vedamisega tegelev firma oli tunduvalt parem kui eelmisel aastal ja muidu sujus ka asi nagu paremini. Ja kuigi inimesed jätkuvalt ei saa aru, et plastkahvel ei ole biolagunev ja kipuvad seda koos biolaguneva taldrikuga ühte prügikotti viskama, nii et vabatahtlikel lauset "Taldrik siia, lusikas sinna" koos vastavate žestidega lõpmatuseni korrutada tuli, tundus, et inimesed on korralikumad. Väga suurt laga hommikul maha ei jäetud ja valveta prügikotid väga hullus seisus ei olnud (kuigi leidub ka neid, kelle arvates kahvel miskitpidi pakendi alla liigitub).
Siiski oli sel aastal hetki, kus kodu- (ja sooja voodi) igatusus väga peale kippus. Retkele minnes oli mul köha, reede õhtuks oli aga selge, et hääl tahab ära minna (kusjuures huvitav seos on see, et reede õhtul viibis kohapeal pea kõigi suuremate erakondade esindajaid... EP valimisteni on küll veel natuke aega, aga äkki viis hoopis keegi neist mu hääle kaasa....). Ööl vastu laupäeva praktiliselt sõba silmale ei saanud, sest tegelesin köhimisega (ma imestan, et mu telgikaaslased magada said ja mind välja ei visanud). Lisaks tabas mind vastu hommikut kõrvavalu. Asi, mida mul äärmiselt harva ette tuleb (1 või 2 korda on seda varem juhtunud). Ühesõnaga hommikuks olin ma suht armetus olukorras. Et kõrvavalu suht vastik oli, pöördusin arstipunkti. Seal asuti kõigepealt mu kurgu kallale ning pandi pipraplaaster peale. Siis tuletasin meelde, et ma tegelikult tahtsin kõrvavalu vastu abi saada ning asi lõppes sellega, et kõrvale tehti kompress ning selle paigal hoidmiseks pandi mulle võrk pähe (näo kohale lõigati siiski auk). Ei tea kas laupäevase vihma tõttu (mis tähendas, et mul jalad läbimärjaks said, nii et sokid lirtsusid jalanõude sees ja kuivad sokid olid loomulikult selles kotis, mis kell kuus avatavas pakiautos oli) või asja loomuliku arengu tulemusena, igatahes laupäeva õhtul ma praektiliselt vaid sosistasin. Meditsiinitöötajaid külastasin loomulikult veel. Laupäeva ööseks sain ka kaelakompressi, nii et olin lausa kahest kohast kinni seotud. Magama läksin rohelise kohviku ruumi, kus mulle lausa diivan eraldati, nii et sel ööl magasin täitsa hästi. Pühapäeva hommikul sain lausa komplimente a la "Sa näed juba tervem välja", "Su hääl on juba parem". Ja tõesti, enesetunne oli pühapäeval juba märgatavalt parem. Ja päike ka paistis jällegi.
Aga jah, tulenevalt tervisehädadest ja mõneti ka ajafaktorist, kujunes asi nii, et ratta seljas istusin vaid reedel. Laupäeval ja pühapäeval vuras Karoliine rekkaga ringi. Päikest oli lõppkokkuvõttes piisavalt, sest põsed ja eriti ninaots on roosamad kui muidu. Huulte põletamisest suutsin sel aastal hoiduda.
Pilte juurde lisada ei ole, sest fotokas oli küll kaasas, aga kordagi kotist välja ei saanud.

Eelista ökomärgist

Nii nagu eelmisel aastal, nii ei saanud ma ka sel aastal kõrvale jääda ERLi ökomärgisega toodete esiletõstmise kampaaniast. Enamus tooteid on juba tuttavad. Valisin ka seekord märgituspoeks Rimi. Aga erinev on märk ise. Ja ka kampaania nimi - rohelise toote kampaania ja sellest tulenevalt ka selline heleroheline mummuke, millele valgega roheline peale kirjutatud on (üritasin pildi ka tekitada... udune tuli, aga annab ettekujutuse).

Kas rahvuslik rikkus või ärihuvi?

Sellise loosungi/küsimuse alla on koondatud järjekordne kodanikualgatus põlevkivi arengukava teemal. Idee riigikogu liikmele kiri saata, mis seal lisaks tavapärasele nime kirjapanekule võimalusena toodud on, on päris huvitav.

Kusagil artiklis oli öeldud, et keskkonnaorganisatsioonide ja keskkonnaministeeriumi vahel on alanud külm sõda. Iseenesest päris huvitav paralleel. Aga jah, asi paistab siiamaani suht nukker, nii et tuleb radikaalsemaid samme astuda. Eks siis ole näha, kas rahvusvahelised lepped ja üldtunnustatud avalikkuse kaasamise põhimõtted maksavad midagi või ei.

Autovaba päev

Täna siis oli autovaba päev.

Hommikul andsime viimase lihvi oma autovabadele autodele ja tuligi aeg sellega liiklusse vurada. Ausalt öeldes oli lihtsam, kui ma alguses arvasin. Kiiremalt sõites ei värisenud ka nii palju. Ja nii me siis sõitsimegi hommikul enne kaheksat koos ühe teise tüdrukuga oma uute suurte mudelitega kaubamaja juurde ja parkisime nad sinna.

Õhtul kogunesime Raekoja platsi. Nii "tuunitud" kui ka tavalised rattad. Linnavalitsuse nõudmisel toimus õhtune rongkäik politsei valvsa silma all (esialgne plaan oli niisama liiklusse imbuda), nii et seiskasime pisut liiklustki ja üks mis kindel - tähelepanu äratasime autojuhtides ja jalakäijates. Igal juhul oli hästi vahva... oleks hea meelega rohkemgi sellega ringi vändanud. Üldine suhtumine teiste liiklejate poolt paistis päris heatahtlik, keegi alla ajada ei üritanud igatahes :) Telepilti saab siit vaadata.

Nagu lehest lugeda võite, tähistasid nii mitmedki autoga tööle tõttajad Tartus täna hommikul autovaba päeva algust ummikus istudes. Kusjuures sellest Pärna tänava lahtisest kanalisatsioonikaevust sõitsime meiegi mööda, kui hommikul oma "autosid" parkima viisime. Kui tagasi tulin, istus see auto juba ratastpidi seal kanalisatsioonikaevus. Minul õnnestus natuke suuremat tiiru tehes ummikuid vältida linnast välja sõites.

Ettevalmistused esmaspäevaks vol 2

Rattamaratonilt läksin otse Kultuuritehasesse, kus on meie autovabade autode ehitamise peakorter. Nüüd sai raam Karoliine külge kinnitatud. Päris lahe näeb välja. Sõidumugavuselt jääb muidugi ilma raamita rattale alla :p Näis, kuidas me homme liikluses nendega toime tuleme.

Ettevalmistsused autovabaks päevaks

Sel aastal käidi välja tore mõte teha autovaba autolaenutus. Kahjuks see laenutuse idee ei leidnud kohalike võimude poolt toetust, aga rongkäik (või oleks õigem öelda rongsõit?) õhtul tuleb ikkagi ja seetõttu tuli ehitada valmis ka sõidukid või õigemini see "auto" osa (tegu nimelt nii umbes auto suuruse raamiga, mis ratta peale pannakse demonstreerimaks, kui palju ruumi auto võtab). Ja nii siis saigi täna natuke ehitatud. Süsteem iseenesest oli lihtne, nii et sellest ei olnud probleemi, et ehitajateks valdavalt naissoo esindajad olid.

Green European Summer University

Just see üritus, mis pealkirjas, oli minu Saksamaal käigu põhjuseks. Kuna tegu oli ikkagi rohelistega, siis läksime bussi mitte lennukiga. Ja kuna eestlasi oli tulemas 14, siis läksime koos soomlastega, kellega koos tuli buss peaaegu täis.
Kolmapäeva hommikul alustasime Tallinnast sõitu. Et igav ei oleks, siis sai lahendatud sudokusid (ma polnud ainus, kes seda tegi), mängitud kaarte jne. Õhtuks jõudsime Poola hotelli. Kuna kell ei olnud veel väga palju, siis loomulikult kohe me magama ei läinud. Hotell asus Bialystoki kesklinnast kaugel ja meil ei soovitatud jalgsi mingil juhul hotellist kaugele minna ja nii otsustasime hotelli restoranis pidutseda. Enamus meie bussiseltskonnast oli sinna kogunenud. Vaatamata sellele, et nii mõnigi meist tahtis tüübi, kes süntesaatoril mängis, maha lasta, oli päris tore pidu. Me isegi üritasime tantsida selle muusika järgi (tegu oli enamuses tuntud lugudega, aga natuke läks aega, enne kui aru said, mis lugu see ikkagi on). Mingi hetk küsisid soomlased, et mida me juua tahame. Mina ja kolm tüdrukut veel tellisime viina (õlut ma ei joo ja veini ei tahtnud). Soomlased irvitasid, et näe, mehed joovad kõik õlut ja naised viina. Edasi telliti juba terve pudel viina ja lõime kõik kokku.
Järgmisel hommikul jätkus sõit Frankfurdi poole. Nii õhtul kaheksa paiku jõudsime kohale. Mõned üritused olid päeval ära olnud, aga õhtusöök ja üks film oli veel kavas. Jagati ka toad kätte. Mina ja kaks tüdrukut veel olime suhteliselt ülikooli lähedal ühes ühiselamus, teised meie omadest olid ühes kaugemas ühikas. Seal oli kaks tuba boksis ja mõlemad toad olid ühe inimese jaoks, aga ma ütleks, et meil on kahe inimese toad ka väiksemad. Minu aknast avanes vaade Oderi jõele ja teisel pool jõge asuvale Poolale (päikselistel hommikutel oli kella seitsme paiku ilus udu jõel).
Järgmisel päeval hakkas tõsisem suveülikool pihta. Olid workshopid, temaatilised bussireisid, plenaariumid, filmid ja õhtul ka meelelahutus. Erinevaid üritusi oli korraga mitmeid, nii et igaüks sai valida endale meelepärase. Mina üritasin võimalikult paljudest asjadest osa võtta, nii et linna peal käimiseks eriti aega ei jäänudki.

Paari uut bändi nägime ka. Reede õhtul oli kontsert ja õhtusöök Eurofighteri nimelise bändiga, laupäeval oli disko Nous Non Plusiga. Eestalsed näitasid taset - olime esimesed, kes Nous Non Plusi esinemise ajal tantsima läksid ja tõmbasime teisigi kaasa rivitantsu tehes. Igal juhul sai päris kõvasti möllatud. Kui bänd esinemise ära lõpetas, siis jätkas DJ, aga päris nii vinget fiilingut enam ei olnud ning otsustasime ära afterpartyle minna. See pidu läks päris pikaks, päike oli juba tõusnud, kui koju jalutasin (pidu toimus teises ühikas). Nii umbes tund aega sai magada, siis helises telefon ja tuli üles ärgata ning asjad kokku pakkida. Huvitaval kombel polnudki väga unekat kallal, suutsin isegi veel viimase plenaariumi korralikult ära kuulata. Pärast seda algas tagasisõit. Mina eriti bussis ei maganud (ega seal ei olnud eriti tark magada ka, sest pidevalt käidi fotokaga ringi ja klõpsati pilte), kuigi plaanis oli magata öö bussis kompenseerida. Õhtul enne hotelli jõudmist otsustasime bussis laulugi lahti võtta - läpakast pandi isamaalised laulud mängima ja üritasime siis kaasa laulda. Ah jaa, kõigepealt oli muidugi Öö laps :D Soomlased olevat meie laulu krõbedate väljenditega kommenteerinud teadsid soome keelt natuke tundvad inimesed rääkida. Noh, paha lugu küll...
Seekord oli meil kohe plaan valmis, et öösel magama ei lähe, vaid koguneme ühte hotellituppa pidutsema. Mõeldud-tehtud. Ja nii juhtuski, et ma järjekordsed 24 tundi järjest üleval olin (enamus kustus lõpuks ära). Bussis ma taaskord eriti ei maganud, nii et kui Tallinnasse venna juurde jõudsin, olin suht väsinud.

Kokkuvõtteks tuleb see reis tunnistada selle aasta lahedaimaks. Suveülikool ise oli kasulik ja tore üritus ja noh, need hommikuni kestnud peod ei unune ilmselt kellelgi osalenutest... :ppp (kuigi neist fotojäädvustusi ei tehtud).

Lõuna-Eesti rattamatk

Nädalavahetusel võtsime ette rattamatka Lõuna-Eestis. Võtsime rattad kaasa ja sõitsime rongiga Oravale. Nii kui rongist välja saime, hakkas sadama. Ootasime suure saju möödumise ära ja hakkasime sõitma. Esialgu oli ilus ilm, võtsime suuna Piusa koobaste juurde. Tegime söögipausi ja selle ajaga jõudis ka vihm järgi. Suurema saju eest otsisime varju infotahvli katusekese alt, kuhu me isegi ära mahtusime. Kui sadu vaiksemaks jäi, tahtsime minna koobastesse sisse ka. Selgus aga, et vahepeal on sealne looduskaitse liikunud 21. sajandisse ja koobastesse sissepääsu klaasseintega kinni katnud ning ülejäänud avaused kinni müürinud. Sissepääs oli loomulikult raha eest. Meie igal juhul enam hästi aru ei saanud, mida seal siis lõpuks kaitstakse (nahkhiired vaevalt läbi klaasi lendavad).
Edasi suundusime Piusa jõe ürgoru matkarajale, kus on ka spetsiaalne jalgrattarada eraldi tähistatud. See maastik oli isegi kogenumatele meist päris raske. Koos mitmete puhkepausidega (Härma Alumise müüri külastamise, mutsikate söömise ja muude huvitavate paikade külastamise eesmärgil) läks meil päris pikalt enne kui lõpuks Vana-Vastseliina linnuse varemete juurde jõudsime. Aga kohale me jõudsime. Peale puhke- söögi- ja linnuse varemete vaatamise pausi liikusime edasi. Meie lõppeesmärk oli Siksali, kus pidime pühapäeval saama natuke puidu restaureerimise koolitust. Nii umbes üheksa ajal õhtul olime lõpuks kohal. Panime telgid püsti, sõime, venitasime, lobisesime, vaatasime tähti kuni väsimus võttis võimust. Kuna meid oli kokku kuus ja telke oli kaks, tuli mõte kõik inimesed suuremasse telki mahutada ja asjad väiksemasse. Mõeldud, tehtud - kõik kaasas olnud küljealused laotati suuremasse telki laiali, inimesed üksteise kõrvale ja külm igal juhul öösel ei olnud :)
Hommikul keetsime pudru valmis, sõime kõhud täis ja siis hakkasime teadmisi omandama. Meile näidati, kuidas puust uksel vana värv maha võtta ja räägiti teooriast ka. Saime ka ise kätt proovida. Hiljem näidati ka ülejäänud majapidamist, päris lahe oli (tegemsit oli vana koolimajaga, mida restaureeritakse). Kaua meil aega ei olnud seal vaadata ja kätt proovida, sest pidime 15.19 rongile jõudma. Kahjuks sai aega natuke napilt jäetud. Sõitsime küll täie auruga, aga vaid esimene meist nägi rongi saba, teised ei näinud sedagi. Egas midagi, tuli hakata autosid järgi organiseerima. Enamus said autodele, üks noormees otsustas rattaga Kambjasse sõita. Mina lasin isal ennast Tartusse sõidutada. Nii et lõpp hea, kõik hea.